30.6.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 146/1

—

soovitab ühise Euroopa rändepoliitika tunnustamist, et parandada koostööd ja kooskõlastamist liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel;

—

nõuab, et viivitamatult loodaks finantsvahend nende piirkondade jaoks, kus sisserände osakaal on eriti kõrge, ning transiitpiirkondade jaoks nagu Ceuta, Kanaari saared, Lampedusa, Malta, Melilla ja Lõuna-Itaalia üldiselt, kuhu saabub massiliselt sisserändajaid, põhjustades äärmiselt raskeid probleeme;

—

soovitab võtta kõik vajalikud meetmed inimkaubanduse ning sellega tegeleva maffia tõkestamiseks. Nimetatud probleem tuleb seada ELi prioriteediks ning eraldada selleks vastavad finantsvahendid. Ebaseadusliku sisserände ennetamine ja võitlus seda soodustava varimajandusega on väga oluline;

—

rõhutab kohalike ja piirkondlike ametiasutuste rolli, seda nii nende kogemuste tõttu suhetes päritoluriikidega kui ka nende poolt rakendatavate meetmete tõttu sisserändajate integreerimiseks, eelkõige tervishoiu (mis hõlmab suurima osa avaliku sektori kuludest), eluaseme, hariduse ja tööhõive osas;

—

teeb ettepaneku luua rändealaste arvamuste järelmeetmete mehhanism, selleks et tagada komitee esindatus — põhiseaduse komisjoni esimehe või raportööride kaudu — Euroopa Komisjoni sellekohastes algatustes. Nimetatud mehhanism võimaldaks komiteel aktiivselt osaleda õigusloomeprotsessi erinevates etappides: a) õigusloome-eelses etapis (konsulteerimine huvitatud osapoolega, mõju hindamine); b) poliitika hindamise etapis (aastaaruanded rände ja integratsiooni kohta).

1)

kunagi varem ei ole rände probleem end Euroopas nii teravalt tunda andnud kui praegu. Kuna sisserände lõppeesmärk on pääseda Euroopa territooriumile, ei puuduta kõnealune probleem üksnes neid liikmesriike ja piirkondi, kuhu saabub eriti arvukalt sisserändajaid, vaid see nõuab terviklikku lähenemist, pidades silmas ELi kui tervikut, liikmesriike ning samuti rände lähte- ja transiitriike, kes peavad ühiselt tegelema uute väljakutsetega, mida rändevood (sh ühendusesisesed rändevood) päevast päeva kaasa toovad. 2004. aasta novembris Euroopa Ülemkogu poolt vastu võetud Haagi programmis visandatakse tööprogramm ühise sisserändepoliitika väljatöötamiseks ning seatakse see Euroopa Liidu üheks prioriteediks;

2)

puuduvad usaldusväärsed statistilised andmed seadusliku ja ebaseadusliku rände suhte ning üldiselt rände kui nähtuse täpseks hindamiseks. Seetõttu tuleb jätkata tööd Euroopa rändevõrgustiku väljaarendamiseks, et saada objektiivset ja võrreldavat teavet, millele võiks tugineda ühine sisserände- ja varjupaigapoliitika;

3)

sisserännanud elanikkonna integreerimisel puhul tuleb silmas pidada nende kaasamist tööturule (eritähelepanu tuleb pöörata sisserännanud naistele), kuid tarvis on ka laiemat lähenemist, mis hõlmaks muuhulgas haridus-, kultuuri-, sotsiaalseid ja poliitilisi aspekte;

4)

integratsioon on kahesuunaline protsess, mis eeldab nii sisserändajate tahet integreeruda vastuvõtvasse ühiskonda ning vastutustunnet selle tahte elluviimiseks kui ka ELi kodanike valmisolekut sisserändajaid vastu võtta. Seejuures on tarvis teadlikkust tõstvaid ja haridusmeetmeid, et sel viisil kummagi rühma käitumist positiivselt mõjutada;

5)

kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kui sisserändajate vahetud vastuvõtjad ja integratsioonimeetmete peamised elluviijad (tööhõive, hariduse, kultuuri ja sotsiaalvaldkonnas ning poliitikas) peavad täitma võtmerolli sisserändepoliitika kujundamisel, et tagada sisserändajate edukas integratsioon kodanikele lähimal tasandil,

1.1

kooskõlas komitee eelmiste arvamustega ebaseaduslike sisserändajate tagasisaatmise ja Haagi programmi piirkondliku ja kohaliku rakendamise kohta (1) leiab, et sisserände küsimus nõuab terviklikku lähenemist, mis hõlmaks selget nägemust olulisematest rändepoliitilistest meetmetest ning ei põhineks üksikutel eraldiseisvatel meetmetel. Arvesse tuleb võtta kõiki seadusandlikke, operatiivseid ja majanduslikke algatusi, et tegeleda kõnealuse nähtusega alates selle lähtepunktist, edendades arengukoostööd päritoluriikidega ja võideldes ebaseadusliku inimkaubanduse vastu, kuni selle lõppfaasini, milleks on meetmed ELi riikidesse asunud sisserändajate integreerimiseks ning võitlus varimajandusega, mis toimib tugeva tõmbejõuna ja millega kaasneb sisserändajate ärakasutamine. Komitee märgib, et kuritegelikud organisatsioonid aitavad kaasa ebaseaduslikule sisserändele;

1.2

rõhutab, et kuigi sisseränne on alates 1980n datest aastatest suurenenud ja ELi saabub suur hulk arengumaadest pärit sisserändajaid (praegu hinnatakse nende arvu 40 miljonile), ei ole ikka veel välja töötatud ühist rändevoogude reguleerimise Euroopa poliitikat, mistõttu liikmesriigid teevad otsuseid ühepoolselt, raskendades ühise seisukoha võtmist;

1.3

märgib, et ei tohi ootama jääda, kuni rändevoogude juhtimise probleem toob kaasa raskete tagajärgedega sündmusi. Niisugused hädaolukorrad ei tohi olla eeltingimus, et alles siis sõlmida asjaomased partnerluskokkulepped;

1.4

on arvamusel, et kolmandate riikidega sõlmitavad partnerluskokkulepped peavad hõlmama poliitilisi, sotsiaalseid, majanduslikke ja kultuurilisi aspekte, et luua vastastikusel sõltuvusel põhinev tõeline seos rände ja arengu vahel, nagu soovitatakse Euroopa Parlamendi arengu ja rände teemalises raportis (2);

1.5

kinnitab, et peamine vahend kontrollimatu rände vältimiseks on terviklik arengukoostöö, mis hõlmab uute töökohtade loomise projekte, majandus- ja kaubandusfoorumi asutamist, ülikoolide võrgustike loomist, fondide asutamist sisserändajatele mikrolaenude andmiseks, meetmete rakendamist, mis võimaldaksid sisserändajatel kaasa aidata oma päritoluriigi arengule, ning infrastruktuuride rajamist, seejuures eelkõige joogivee (42 %-l Aafrika elanikkonnast puudub juurdepääs joogiveele), elektri (vaid 20 %-l on püsiv juurdepääs elektrivõrgule), tervishoiuasutuste ja koolide osas. Seejuures tuleb silmas pidada, et peatähtis on toetus arenguabi saavate riikide institutsioonilisele tugevdamisele, luues neis riikides vastavad eeltingimused (nt juhtimise läbipaistvus ja demokraatlikud struktuurid), mis on vajalikud saadava abi tõhusaks kasutamiseks. Seega on kokkuvõttes vaja rõhku panna pigem arengukoostöö kvaliteedile kui kvantiteedile ning eriti oluline on tagada toetuste kasutamise suur läbipaistvus, et need tõepoolest aitaksid arengule kaasa;

1.6

rõhutab kohalike ja piirkondlike ametiasutuste rolli, seda nii nende kogemuste tõttu suhetes päritoluriikidega kui ka nende poolt rakendatavate meetmete tõttu sisserändajate integreerimiseks, eelkõige tervishoiu (mis hõlmab suurima osa avaliku sektori kuludest), eluaseme, hariduse ja tööhõive osas. Päritoluriikidega tehtava koostöö vallas on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused sõlminud mitmeid kokkuleppeid ja käivitanud projekte, näiteks Madridi autonoomne piirkond on AENEASe programmi raames loonud Marokos tagasipöördunud noortele turvakeskused;

1.7

meenutab26.–27. aprillil 2006 toimunud ELi pealinnapiirkondade parlamentide viiendal konverentsil vastu võetud deklaratsiooni, milles märgitakse, et ELi pealinnapiirkonnad tõmbavad oma jõukuse ja dünaamilisuse tõttu ligi paremat tulevikku otsivaid kolmandate riikide kodanikke, ning sellega seoses leiab, et tuleb võtta meetmeid, takistamaks massilist sisserännet ebaseaduslikke teid pidi lennujaamade, sadamate ja maismaal asuvate piiriületuskohtade kaudu, ja töötada välja asjakohased kavad kõnealuste isikute integreerimiseks ELi riikide teistesse piirkondadesse;

1.8

viitab ka pealinnapiirkondade seisukohale, mille kohaselt tuleb panna rõhku Euroopa ühise sisserändepoliitika väljaarendamisele, mis hõlmaks kõiki sisserändajate täieliku ühiskonda integreerimisega seonduvaid aspekte. Üksnes integratsiooni kaudu on võimalik saavutada seda, et sisserändajad jagavad demokraatliku ühiselu ja inimõigusi austavaid väärtusi, millel põhinevad ELi poliitilised süsteemid. Seetõttu juhib komitee tähelepanu vajadusele arendada algatusi, mille eesmärk on anda sisserändajatele teadmisi vastuvõtva ühiskonna keelest või ametlikest keeltest ja kultuurist ning tekitada neis tunnet, et nad on vastuvõtva ühiskonna jaoks olulised ja et nad mängivad rolli selle tuleviku kujundamisel;

1.9

on arvamusel, et sisseränne tähendab väljakutset kõigile: meil kõigil on selles oma osa, alates Euroopa, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametiasutustest kuni Euroopa kodanike ja sisserändajate endini. Vaid nii on võimalik kõnealuseid probleeme lahendada ning vaid nii võime me kõik — kaasa arvatud päritoluriigid — sisserändega avanevatest võimalustest kasu saada;

1.10

on seetõttu arvamusel, et tarvis on parandada koostööd järgmistes valdkondades:

1.11

soovitab järgmist:

1.12

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid selleks, et juhtida sisserändajate rahasaadetised tootlikesse investeeringutesse nende päritoluriigis, muutes mikrolaenu saamise sisserändajatele hõlpsamaks. Nimetatud rahaülekandeid tuleks suunata sel viisil, et siduda need arengukoostöö fondide kaudu tehtavate investeeringutega. Lisaks soovitab komitee kehtestada kohustuse suunata kustutatud võlg tootlikesse investeeringutesse, mille võiks omakorda siduda nimetatud rahaülekannetega sel viisil, et sisserändaja jaoks oleks kõige kasulikum investeerida oma säästud kõnealustesse projektidesse;

1.13

kutsub seetõttu üles asutama tagatisfondi, kindlustamaks mikroprojektide püsivust ja nende võimalikult suurt mõju arengule, ning toetab majandus- ja kaubandusfoorumi ning ELi ja arengumaade spetsialistide võrgustiku loomist;

1.14

kutsub liikmesriike üles tegema rändepoliitika väljatöötamisel ja riiklike integratsiooni- ja tööhõivekavade koostamisel koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, sest nende rakendamiseks vajalikud meetmed viiakse ellu kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

1.15

nõuab, et viivitamatult loodaks finantsvahend nende piirkondade jaoks, kus sisserände osakaal on eriti kõrge, ning transiitpiirkondade jaoks nagu Ceuta, Kanaari saared, Lampedusa, Malta, Melilla ja Lõuna-Itaalia üldiselt, kuhu saabub massiliselt sisserändajaid, põhjustades äärmiselt raskeid probleeme, sest puuduvad vahendid neile kohase humanitaarabi osutamiseks. Tuleb silmas pidada, et mitte kusagil maailmas ei ole erinevus sissetulekute suuruses nii terav kui kummalgi pool ELi lõunapiiri;

1.16

palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel teadvustada ELi saarepiirkondade rannikute kaudu toimuva massilise ebaseadusliku sisserände spetsiifilist iseloomu, sellega kaasnevat inimlikku tragöödiat ning selle tagajärgi Euroopa turvalisusele ja ühtekuuluvusele. EL peab kasutama oma mereäärsete piirkondade potentsiaali platvormina vastastikku kasulike suhete arendamiseks kolmandate riikidega;

1.17

kookõlas komitee eelmiste arvamustega perekonna taasühinemise, Haagi programmi piirkondliku ja kohaliku rakendamise ning ebaseaduslikult ühenduse territooriumil viibivate isikute tagasisaatmist käsitleva rohelise raamatu kohta ning vastavalt Euroopa Parlamendi arengu- ja rändeteemalisele raportile (3) leiab, et tuleb võtta meetmeid õiguskindluse suurendamiseks rände valdkonnas, seda järgmiste aspektide osas:

1.18

kooskõlas arvamusega teemal „Roheline raamat ühenduse tagasisaatmispoliitika kohta ebaseaduslikult riigis viibivate isikute puhul” (4) toetab meetmeid, mille eesmärk on soodustada vabatahtlikku tagasipöördumist ja seada see esikohale sunniviisilise tagasisaatmise asemel. Tuleks luua stiimuleid, mis mõjutaksid potentsiaalseid sisserändajaid oma päritoluriiki jääma. Sunniviisilise tagasisaatmise puhul tuleb eritähelepanu pöörata suuremat kaitset vajavatele isikuterühmadele. Igal juhul on äärmiselt oluline teha koostööd päritoluriikidega;

1.19

meenutab, et vastavalt laste kaitset käsitlevatele rahvusvahelistele konventsioonidele on lapse huvides eelkõige see, et ta saaks üles kasvada oma perekonna keskel, kui see on vähegi võimalik. Toetusi tuleb jagada päritoluriikides, kus lastele tuleb anda haridus ja koolitus, et nad võiksid oma perekonna lähedal tööd leida. Lapse õiguste konventsioon kohustab riike võitlema laste ebaseadusliku viimisega teistesse riikidesse;

1.20

leiab, et Euroopa integratsioonifondi juhtimisel tuleb arvestada piirkondlike ja kohalike omavalitsuste erivajadustega ning toetab nende kaasamist läbirääkimistesse riiklike programmide ja asjaomaste rakendusprogrammide üle;

1.21

kooskõlas Euroopa Parlamendi raportiga arengu ja rände kohta kutsub komisjoni üles valmistama ette vajalikud finantsvahendid, et keele-, kultuuri- ja kodanikuõpetusealase koolituse kaudu integreerida sisserändajad vastuvõtva riigi poliitilisse ja ühiskondlikku ellu, piiramata seejuures nende võimalusi enda identiteedi säilitamiseks. Lisaks rõhutab komitee vajadust pöörata tähelepanu sisserändajate järeltulijate (laste ja lastelaste) integratsiooni spetsiifilistele probleemidele;

1.22

õhutab hariduse tähtsust, mis on integratsiooni kõige paremini edendav poliitikavaldkond, sest sisserändajate edukus koolis on võrreldes teiste ELi kodanike keskmisega murettekitavalt madal; juhib tähelepanu sellele, et sisserändajate integreerimiseks tuleb omavahel siduda meetmed nende haridussüsteemi ja tööturule kaasamiseks. Selleks esitab komitee järgmised ettepanekud:

1.23

kookõlas komisjoni integratsiooni käsiraamatuga peab oluliseks järgmist:

2.1

on arvamusel, et seoses seadusliku rändega ei tohi unustada, et just need isikud, kes rändavad välja oma oskuste tõttu, võivad aidata kaasa oma päritoluriigi arengule;

2.2

nagu juba rõhutatud arvamuses teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, mis käsitleb kolmandate riikide kodanike sissesõidu ja elamise tingimusi õppimise, kutseõppe või vabatahtliku teenistuse eesmärgil” (5), leiab, et tähelepanu tuleb pöörata ajude äravoolule. Kuigi tuleb arendada kõnealuste sisserändajate kaudu ELi majanduse jaoks avanevaid võimalusi, on samuti tarvis soodustada niisuguste isikute tagasipöördumist oma päritoluriiki, aitamaks kaasa selle arengule, või pakkuda neile võimalust tulla ELi tagasi oma väljaõpet jätkama või täiendama, nii et sellisest pidevast kogemuste vahetamise protsessist saaksid kasu nii päritolu- kui ka vastuvõttev riik;

2.3

on seisukohal, et ringränne moodustab olulise aluse, mis võimaldab tugevdada rände positiivset panust arengusse;

2.4

toetab komisjoni peaeesmärki tagada õigusi käsitlev ühine raamistik kõigile liikmesriigis seaduslikult töötavatele kolmandate riikide kodanikele. Komitee rõhutab eriti vajadust tegeleda diplomite ja teiste kvalifikatsioonide võrdväärse tunnustamise küsimusega, vältimaks olukordi, kus sisserändajad teevad tööd, mille jaoks nad on ülekvalifitseeritud;

2.5

rõhutab tööturule juurdepääsu olulisust sisserändajate integreerimisel ning juhib tähelepanu vastuolule, mis seisneb selles, et lihtsustav kontseptsioon keskendub üksnes vajadusele võtta vastu üha rohkem sisserändajaid ja lihtsalt seadustada nende tööjõud, kuid kohalikul ja piirkondlikul tasandil tuleb samal ajal võidelda tõrjutuse, marginaliseerumise ja ksenofoobiaga ning samuti tuleb võtta meetmeid naiste kaasamiseks, kelle side lastega on otsustava tähtsusega perekonna integreerimisel;

2.6

leiab, et seoses seadusliku rändega tuleb tähelepanu pöörata perekonna taasühinemisele kui sisserändajate sotsiaalse integratsiooni ühele võtmeelemendile, sest vastasel korral jääb strateegia lünklikuks. Siiski peaks perekonna taasühinemise kui integratsiooni katalüsaatori soodustamine piirduma üksnes tuumperekonna, st vanemate, laste ja vanavanematega;

2.7

rõhutab kohalike ja piirkondlike ametiasutuste muret seoses sooga seotud aspektidega, sest naised satuvad oma soo ja lisaks ka etnilise päritolu tõttu kahekordse diskrimineerimise alla. Seetõttu kutsub komitee komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama dialoogi päritoluriikidega, et edendada naiste õigusi ja soolist võrdõiguslikkust;

2.8

toetab komisjoni seisukohti seoses ajutiste töötajatega ja peab vajalikuks töötada välja ajutise tööjõu liikuvust enam soodustavad õigusaktid. Siiski tuleb vältida seda, et ajutisest tööst saab ebaseadusliku sisserände kanal. Üks võimalus selle ärahoidmiseks on see, et ajutine töö moodustaks osa ELi ja päritoluriikide koostööprojektidest, nii et kõnealustel töötajatel oleks pärast töö lõppu stiimul oma päritoluriiki tagasi pöörduda, et jätkata töötamist koostööprojekti raames. Nimetatud koostööprojektide raames võiks võtta vastu ka rohkem ajutisi töötajaid mitte ainult geograafiliselt lähedal asuvatest, vaid ka kaugematest riikidest, nt Ladina-Ameerikast, kasutades ära praegust reisikulude vähenemist;

2.9

nõustudes komisjoni seisukohaga, peab hädavajalikuks andmete kogumise parandamist, et töötada välja tõhus Euroopa sisserändepoliitika, mis peab sisserändajate vastuvõtmise küsimuses eelkõige lähtuma tööturu vajadustest. Ei ole vastuvõetav, et 90 % sisserändajaid viibivad alguses riigis ebaseaduslikult, enne kui nende staatus saab seaduslikuks;

2.10

tervitab Euroopa Komisjoni dokumendis väljendatud tahet tugevdada Euroopa tööalase liikuvuse portaali rolli, mis pakub interneti kaudu EURESe (Euroopa tööturuasutuste süsteem) koostöövõrgustiku teavet. Nimetatud võrgustiku eesmärk on osutada töötajatele ja tööandjatele teabe-, nõustamis- ja töövahendusteenuseid (töö otsimine), teavitada, suunata ja nõustada liikuvusest huvitatuid nii Euroopa Majandusruumi töövõimaluste kui ka elu- ja töötingimuste osas ning olla abiks tööandjatele, kes soovivad võtta tööle teistest riikidest pärit töötajaid. Regioonide Komitee võib omal poolt kaasa aidata, andes komisjonile teavet kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vallatavate veebiportaalide kohta, kust kõik osapooled võivad leida olulist teavet (6);

2.11

toetab Euroopa Komisjoni arvamust, et Euroopa tuleb muuta kvalifitseeritud töötajate, parimate tudengite ja teadlaste jaoks atraktiivsemaks. Tudengite puhul tuleb lubada neil (vastupidiselt praegu mõnes liikmesriigis kehtivale korrale) õppimisega samaaegselt ka töötada, kuna see võimaldab neile hõlpsama ülemineku tööturule. Selliste edukate ELi üldiste programmide nagu Erasmus või Leonardo da Vinci eeskujul tuleks luua eriprogramme välistudengite liikuvuse edendamiseks, et takistada ajude äravoolu ja soodustada tudengite väljaõpet, kes on päritoluriikide jaoks hindamatu inimkapital;

2.12

toetab seisukohta, et tuleks kaaluda teatud juhtudel ühendatud elamis- ja töölubade väljaandmist, et vähendada asjaajamist ja tugevdada kontrolli; samuti teeb ettepaneku elamis- ja töölubade ühtlustamiseks kogu ELis;

2.13

rõhutab Euroopa Komisjoni väidet, et sisseränne ei lahenda Euroopa rahvastiku vananemise probleemi. See vaid leevendab Euroopa demograafilist puudujääki, kuid ei too sellele lahendust;

2.14

tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon omistab oma teatises suurt tähtsust koostööle sisserände päritoluriikidega, ning toetab olemasolevate sisserändele suunatud finantsvahendite tugevdamist ja uute spetsiaalsete vahendite loomist;

2.15

märgib, et sisemisel tasandil peavad piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused oma pädevuste tõttu vahetult sisserändega seotud küsimustega tegelema, ning rõhutab, et seetõttu võivad nad anda väga olulise lisaväärtuse komisjoni 2007. aastaks kavandatud tegevustesse ja aruteludesse, mille eesmärk on kogemuste vahetamine teadlikkuse tõstmise, teavitamise ja koolituse valdkonnas (7)

2.16

pakub komisjonile oma abi mõjuanalüüside läbiviimisel, mida on kavas teostada enne konkreetsete seaduslikku sisserännet puudutavate ettepanekute esitamist, ning süsteemse konsulteerimise korraldamisel kohalike ja piirkondlike omavalitsustega (8).

3.1

toetab eriti seisukohta, et ebaseadusliku sisserände vältimiseks on vaja teha koostööd kolmandate riikidega, ning seetõttu toetab 15.-16. detsembril 2005. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu otsust eraldada 3 % Euroopa naabrus- ja partnerluspoliitika rahastamisvahendist finantsabi suurendamisele rändega otseselt seotud valdkondades;

3.2

peab vajalikuks edendada partnerluskokkuleppeid sisserände päritoluriikidega, mis tuleb sõlmida enne, kui rände ja humanitaarsed probleemid kasvavad hädaolukorraks. Kõnealused kokkulepped peavad hõlmama nii koostööd ebaseadusliku sisserändega võitlemisel ning ebaseaduslike sisserändajate tagasipöördumisel ja kodumaale tagasisaatmisel kui ka arenguabi ja töövõimaluste loomist kõnealuste riikide kohaliku elanikkonna jaoks;

3.3

peab esmatähtsaks arendada päritoluriikides kättesaadavaid teabeallikaid, mis puudutavad rännet, selle ulatust, kehtivaid õigusakte ning seaduslikke rändevõimalusi;

3.4

toetab komisjoni algatust luua mehhanism kiire abi osutamiseks liikmesriikidele, kelle välispiiridele avaldatakse tugevat survet, ning kutsub nõukogu üles eraldama komisjonile nimetatud mehhanismi kohaseks väljaarendamiseks vajalikud vahendid;

3.5

tõstab Euroopa Komisjoni dokumendist esile ettepanekut, mis puudutab vajadust teha lõpp inimkaubandusele ja sellega tegelevale maffiale, ning kutsub üles seadma kõnealust probleemi ELi prioriteediks ja eraldama selleks vajalikud rahastamisvahendid. Tuleb teadvustada seda, kui ulatuslikku humanitaartragöödiat nimetatud probleem endast kujutab: eri rahvusvaheliste organisatsioonide statistika andmetel hukkub iga kolmas sisserändaja teekonnal sihtriiki;

3.6

juhib sellega seoses tähelepanu sellele, et tagamaks maksimaalset kontrolli inimõiguste üle, ei tohiks vastuvõtvad Euroopa riigid jätta sisserändajate tagasipöördumist naaberriikide ülesandeks, kus inimõigusi ei austata piisavalt;

3.7

rõhutab, et Euroopa tööhõivestrateegia ja üldistes suuniste abil tuleb edendada seaduslikku tööhõivet selliste meetmetega nagu mittepalgaliste tööjõukulude vähendamine ning väikese sissetulekuga või madala kvalifikatsiooniga töötajate maksukoormuse vähendamine, mis aitaksid kaasa deklareerimata töö ja seega ebaseaduslike sisserändajate värbamise vähenemisele. Niisugused tööturu paindlikkust suurendavad meetmed edendaksid sisserändajate seaduslikku tööle värbamist;

3.8

toetab teabekampaaniaid seadusliku rände eeliste ja ebaseadusliku rändega kaasnevate ohtude kohta ning samuti komisjoni algatust käivitada 2007. aastal uurimus praeguste tavade ja seadustamismeetmete mõjude kohta liikmesriikides, mida saab võtta aluseks tulevastes aruteludes ja ühise seadustamist puudutava õigusraamistiku loomisel Euroopa tasandil;

3.9

peab vajalikuks, et liikmesriikide diplomaatilised esindused teeksid ühenduse tasandil koostööd luureteenistustega ning pädevate kohalike omavalitsustega, et identifitseerida sisserändajate ebaseadusliku transpordi eest vastutavaid kuritegelikke organisatsioone ja võidelda nende vastu.

4.1

nõustub tulevase Euroopa rändevõrgustiku volitustega, milleks on pakkuda komisjonile, liikmesriikidele ja üldsusele objektiivset, usaldusväärset ja võrreldavat teavet varjupaiga- ja rändevaldkonnas, ning toetab kõnealuse teabe avalikustamist (välja arvatud konfidentsiaalse teabe puhul) kokkuleppel andmekaitseasutustega;

4.2

nõustub sellega, et konkreetsed ülesanded nagu teabe kogumine ja analüüs, uurimistegevus, arvamuste ja soovituste esitamine ning teadlikkust tõstev tegevus tuleb anda üheainsa üksuse pädevusse, sest selline kontsentreerimine võimaldab mastaabisäästu ja lihtsustab koordineerimist;

4.3

lisab veel ühe ülesande: Euroopa rändevõrgustik peaks koordineerima ühenduse õigusaktide ülevõtmist eri riikides;

4.4

kookõlas Euroopa Parlamendiga (9) teeb ettepaneku määrata igas riigis kindlaks kontaktpunktid ning kasutada vaid asjaomastele isikutele ja ekspertidele kättesaadavat arvutivõrku, et tagada tihe koostöö sidusrühmade ja teabe kogumise eest vastutavate asutuste vahel. Samuti on tarvis tagada suhtlemine kõnealuste küsimustega tegelevate riiklike ja rahvusvaheliste asutuste vahel, kes peavad leidma sobiva koostöövormi probleemide lahendamiseks.

4.5

võrgustiku ülesehituse osas soovitab esimest võimalust, st komisjoniga seotud võrgustikku, sest see hõlbustaks kontrolli, kooskõlastamist ja suhteid teiste Euroopa institutsioonidega. Riiklike kontaktpunktide ülesannete osas peab andmete kogumine ja probleemide analüüs olema riiklike esindajate ülesanne. Kontaktpunktide ülesanne peaks olema koguda, analüüsida (võimaluse korral) ning edastada andmeid võrgustikule ja riiklikele osalejatele kooskõlas kontaktpunktide ülesannete ja tegevuste riiklike sätetega. Nende staatus peaks tagama nende sõltumatuse asjaomase riigi valitsusest ning nende ülesehitus peaks hõlmama piirkondlikke ja kohalikke asutusi. Teabe sujuv edastamine peab olema tagatud;

4.6

peab esmatähtsaks kõnealuse võrgustiku abil:

5.1

peab vajalikuks tugevdada rände- ja arengualaseid aastaaruandeid, et saada andmeid, mille põhjal sisserännet paremini juhtida ja töötada välja kohane rändepoliitika. Riiklikku poliitikat ei ole võimalik kavandada ilma piisava asjaomase teabeta, eriti veel kõnealuses valdkonnas;

5.2

kutsub üles edendama olemasolevate võrgustike ja tulevase Euroopa rändevõrgustiku kaudu liikmesriikide teabevahetust omavahel ning enda kohalike ja piirkondlike ametiasutustega. Kõigile osalejatele peab olema kättesaadav võimalikult palju teavet;

5.3

rõhutab, et kõik ideed tuleks ellu viia programmi vormis ning igasuguse uue programmi või õigusakti puhul tuleks pärast läbi viia hindamine, et analüüsida sellega saavutatud kasu ja selle juhtimise kvaliteeti. Seega tervitab komitee komisjoni algatust iga-aastaste rände ja integratsiooni hindamisaruannete koostamiseks;

5.4

toetab komisjoni ettepanekut luua iga-aastane integratsioonifoorum, kus eksperdid, sisserändajad, riigiasutuste — sh piirkondliku ja kohaliku tasandi — esindajad ja kõik teised osalejad saaksid vahetada häid tavasid ja töötada välja rakendamiseks sobilikud järeldused. Komitee peab eriti oluliseks heade tavade vahetamist, kus piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused saavad anda konkreetse panuse, et kõnealuses valdkonnas rakendatud poliitika annaks paremaid ja ühtlasemaid tulemusi. Samas tuleb võtta meetmeid rännet puudutavate laiapõhjaliste ja täpsete andmete kogumiseks, mida saaks nimetatud meetmete rakendamisel aluseks võtta. Kõnealusel foorumil tuleks arvesse võtta aastaaruandeid. Tuleb hoida püsivat kontakti kõigi osalejatega.

6.1

soovitab ühise Euroopa rändepoliitika tunnustamist, et parandada koostööd ja kooskõlastamist liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel;

6.2

peab esmatähtsaks olemasolevate andmete kvaliteedi ja kvantiteedi suurendamist ning tööturu vajaduste väljaselgitamist, et arendada välja kohane Euroopa rändepoliitika ning kontrollida rändevooge;

6.3

soovitab edendada kaasarengut kui vahendit, mis võimaldab kasutada ELi riikides elavate sisserändajate kogukondade potentsiaali nende päritoluriikide arenguks, ning soovitab analüüsida teisi võimalusi seadusliku sisserände suunamiseks, kõrvaldades takistused sisserändajate töölevõtmisel päritoluriigis;

6.4

soovitab võtta kõik vajalikud meetmed inimkaubanduse ning sellega tegeleva maffia tõkestamiseks. Nimetatud probleem tuleb seada ELi prioriteediks ning eraldada selleks vastavad finantsvahendid. Ebaseadusliku sisserände ennetamine ja võitlus seda soodustava varimajandusega on väga oluline;

6.5

rõhutab veelkord, et sisemisel tasandil on piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused need, kes oma juhtimispädevuste tõttu peavad vahetult sisserände küsimustega tegelema, ning seetõttu teeb komitee ettepaneku luua rändealaste arvamuste järelmeetmete mehhanism, selleks et tagada komitee esindatus — põhiseaduse komisjoni esimehe või raportööride kaudu — Euroopa Komisjoni sellekohastes algatustes. Nimetatud mehhanism võimaldaks komiteel aktiivselt osaleda õigusloomeprotsessi erinevates etappides:

6.6

soovib olla esindatud komisjoni ametlikes ja mitteametlikes rändepoliitikaga tegelevates töörühmades; leiab, et nimetatud järelmeetmete raames saaks komisjon ära kasutada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste praktilisi kogemusi sisserände valdkonnas;

6.7

kutsub üles kaasama Euroopa rändevõrgustikku piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi;

6.8

komisjoni kavandatava sisserändealase veebiportaali osas pakub oma kaasabi, andes komisjonile teavet kohalike ja piirkondlike omavalitsuste hallatavate olulisemate veebiportaalide kohta, kust kõik osapooled võivad leida olulist teavet;

6.9

kutsub üles tugevdama olemasolevaid õiguslikke ja finantsvahendeid ning samuti looma uut vahendit, mis oleks suunatud spetsiaalselt nii hiljuti saabunud sisserändajate ja nende järeltulijate (laste ja lastelaste) integreerimiseks haridusmeetmete kaudu;

6.10

teeb ettepaneku korraldada esimene tippkohtumine teemal „Euroopa piirkondade roll rändevoogude juhtimisel”, et soodustada Euroopa piirkondade arvamuste ja kogemuste vahetust kõnealuses valdkonnas.

30.6.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 146/10

—

Elamuehitus ei koosne ainult tellistest ja mördist, vaid see puudutab ka piirkondi ja kogukondi, kus me elame. Elamumajanduse kava lahendamine tähendab tööd ohutumate, puhtamate, rohelisemate linnade ja piirkondade suunas, kus inimesed saavad oma elu ja suhtlust arendada. Elamumajandusküsimused puudutavad ka juurdepääsu tööhõivele, transpordile ja teenustele ning kvaliteetse keskkonna loomist. Kuigi elamuehitus ei ole Euroopa Liidu konkreetne pädevusvaldkond, mõjutavad elamumajandust puudutavaid küsimusi otseselt või kaudselt paljud poliitikavaldkonnad. See hõlmab linnakeskkonna, energiatõhususe, taastuvate energiaallikate, mürasaaste ja tervishoiuga seotud poliitikavaldkondi, kuid ka teenuste siseturu lõpuleviimist ja konkurentsi.

—

Uued liikmesriigid saavad elamuehitusele tehtavateks kulutusteks kasutada kas maksimaalselt 3 % asjakohase rakenduskava jaoks ERFist eraldatavast kogusummast või 2 % ERFist eraldatavast kogusummast ning käesolev arvamus sisaldab kõnealuste kulutuste toetamiseks praktilisi nõuandeid ja heade tavade näiteid kogu Euroopa Liidust. See hõlmab ideid maastiku, ehitiste, kodu, töökohtade ja kohalike teenuste füüsilise seose optimeerimise, energiatõhususe ja säästva arengu kohta ning getostumise vältimise kohta elamupiirkondades.

—

Kõik liikmesriigid saavad vaadata üle koolituse rolli jätkusuutlike kogukondade rajamisel. Kohalike inimeste koolitamine kodupiirkonna parendamiseks, haljasalade kujundamiseks ja energiatõhususe suurendamiseks vajalike oskuste osas võib pakkuda lahendusi halvas olukorras olevatele linnajagudele ning sisaldada uut tööhõiveallikat.

1)

valitsusjuhtide poolt 2005. aasta detsembris vastu võetud kompromissi tulemust, millega sätestati, et kulutused elamuehituseks struktuurifondidest on abikõlblikud vaid uutes liikmesriikides ja piiratud osas vastavalt Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) määrusele (artikli 7 lõige 2). Elamuehitusele tehtavateks kulutusteks eraldatakse kas maksimaalselt 3 % asjakohase rakenduskava jaoks ERFist eraldatavast kogusummast või 2 % ERFist eraldatavast kogusummast. Kulutused hõlmavad vaid mitmepereelamuid ja sotsiaaleluasemeid ning kulutused tuleb kavandada linnade arengukavade raames. Struktuurifondide raames komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga koostöös on loodud uued instrumendid nagu JESSICA, mis võimaldavad rahastada projekte linnade arengu laiemas raamistikus;

2)

elamuehitus ei ole Euroopa Liidu konkreetne pädevusvaldkond, aga elamuehitust puudutavaid küsimusi mõjutavad otseselt või kaudselt paljud poliitikavaldkonnad. Eelkõige hõlmab see linnakeskkonna, energiatõhususe, taastuvenergia, mürasaaste ja tervishoiu valdkonna poliitikat, kuid ka teenuste siseturu lõpuleviimist ja konkurentsipoliitikat;

3)

Euroopa Liidus vastutavad piirkonna elamuehituse küsimuste eest üldiselt asjaomased kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused; kõige suuremad probleemid esinevad elamuehituse osas linnades;

4)

juurdepääs korralikule eluasemele on peamine tingimus sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse säilitamiseks Euroopa Liidus. Seetõttu on elamuehitus ja Lissaboni agenda omavahel tugevasti seotud. Korralik eluase on piirkondade konkurentsivõime seisukohalt määrava tähtsusega. Piisava arvu kvaliteetsete eluasemeteta ei suuda piirkonnad töötajaid ligi tõmmata ja neid seal hoida, mille tulemusena toimub majanduslik taandareng.

1.

Elamumajandus on üks peamisi tegureid sotsiaalse tõrjutuse ja töötuse vastu võitlemisel, linnade, suurlinnade ja maa- ning muude piirkondade muutmisel paremaks elu- ja töökohaks, kogukondadesisese ja kogukondadevahelise harmoonia edendamisel ning säästva arengu eesmärkide täitmise poole pürgimisel.

2.

Paljud Euroopa Liidu piirkonnad ja linnad tegelevad või peavad tegelema taastamisega mittekvaliteetsete elamutega piirkondades, kus eluasemeturul esinevad probleemid, millele lisanduvad majandusliku baasi taandareng ning füüsilise struktuuri ja sotsiaalse infrastruktuuri (haridus, tervis ja suhted kogukonnas) halvenemine linnajagudes.

3.

Elamumajandus ei tähenda ainult telliseid ja mörti, vaid see hõlmab ka piirkondi ja kogukondi, kus me elame. Elamumajanduse kava lahendamine tähendab tööd ohutumate, puhtamate, rohelisemate linnade ja piirkondade suunas, kus inimesed saavad oma elu ja suhtlust arendada. Elamumajanduse küsimused puudutavad ka juurdepääsu tööhõivele, transpordile ja teenustele ning kvaliteetse keskkonna loomist. See on jätkusuutlike kogukondade kava. Kaval on kaks käsitlemist vajavat mõõdet — territoriaalne ja sotsiaalne.

1.1

Aastakümnetepikkuse hooletussejätmise tulemusena esineb paljudes vanades, aga eelkõige uutes ELi liikmesriikides palju ebaadekvaatseid elamuid ja kõrvalejäetud kogukondi. Elamuehitusse tehtavate investeeringute puudumine on niisugustel juhtudel viinud vaesemate, kõrvalejäetud kogukondade getostumiseni, mis võib kaasa tuua võõrandumise ja vahel viia ka ühiskondlike rahutuste ja vägivallani, nagu on hiljuti toimunud mitmes liikmesriigis.

1.2

Linnaplaneerimine on tulevikustrateegiate hädavajalik alus ning elamumajanduse strateegiad tuleb viia vastavusse piirkondade ruumilise planeerimise strateegiatega. Vanad liikmesriigid on kõnealuses valdkonnas kogenud nii edu kui läbikukkumisi, otsides võimalusi võidelda valglinnastumise ja liiklusummikute vastu ning kujundada ligitõmbavaid ja elamisväärseid linnu, toetades ja luues kohaliku kogukonna ja linnajao identiteeti. Samalaadsete vigade tegemisest hoidumiseks peavad uued liikmesriigid nimetatud kogemusi arvesse võtma.

1.3

Linnajagude taaselustamine erineb sõltuvalt kohalikest oludest, kuid tegemist peaks olema tervikliku lähenemisviisiga ning see peaks sisaldama meetmeid hariduse, tervishoiu ja teiste avalike teenuste parendamiseks, täiendades koolituse, tööhõive ja majanduslikke võimalusi, rakendades linnajagude proaktiivset haldust, võideldes ühiskonnavaenuliku käitumisega, parendades keskkonna kvaliteeti ja kujundust ning tagades kvaliteetsed ühistransporditeenused. (Vaata lisa, näide 4.)

1.4

Esmatähtsaks tuleb pidada omanikuta, mahajäetud ja saastatud maa-alade taaskasutamist, et säilitada linnade suurem kompaktsus ning vältida valglinnastumist ja maapiirkondadesse tungimist. Lühemas perspektiivis on see tihti küll kallim, aga pikemas perspektiivis toob see kasu kogukonna ühtekuuluvusele, ressursside taaskasutusele ja tööhõivele. Infrastruktuuritoetused ja stiimulid kohalikul ja piirkondlikul tasandil on sobivad vahendid eelnimetatu propageerimiseks uutele aladele ehitamise asemel.

1.5

Esmatähtsaks tuleb pidada ka ajalooliste elamute taaselustamist, hooldust ja parandamist meetmete abil, mis toetavad renoveerimist ja ümberehitust, ning noorte elama asumist ajaloolistesse linnakeskustesse ning mahajäetud või vananeva elanikkonnaga ranniku ja sisemaa maapiirkondadesse.

1.6

Avaliku ja erasektori partnerluste rajamine omanikuta maa-alade kasutamiseks ja vahendite võimaldamiseks halvas olukorras mitmepereelamute taastamiseks võib lisaks selliste maa-alade füüsilise välimuse muutmisele suurendada linnajagude atraktiivsust töö- ja elupaigana.

1.7

Kvaliteetsete, erineva omandiõiguse ja suurusega eluasemetega kompaktsete linnajagude arendamis- ja rahvastikutihedus on selline, mis on võimeline toetama integreeritud teenuseid, kauplusi ja transporti, tagades nende majandusliku elujõulisuse. Eluasemete pakkumine peab olema seotud ka avalike teenuste osutamisega ning tähelepanu tuleb pöörata põhiteenuste säilitamiseks vajaliku optimaalse rahvastikutaseme säilitamisele. Linnade elamuehituse taaselustamise ajal võib rahvastikuarvu säilitamine olla keeruline, mille tulemusena kannatavad teenused. Liikmesriigid peaksid tunnustama teenuste jätkamise tähtsust kogukonnas toimuvate põhjalike muutuste ajal.

1.8

Maastiku, ehitiste, kodu, töökohtade ja kohalike teenuste füüsilise seose mõistmiseks on vaja terviklikku lähenemisviisi planeerimisele. Projektid peavad sobima nii omavahel kui ka ümbruskonnaga. Eluasemete renoveerimisel või uute elamute loomisel peavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kohalike kogukondade vajaduste ja püüdluste ning ühtekuuluvusele avaldatava üldisema mõju kõrval võtma arvesse ka projekteerimisküsimusi, et välistada kuritegevust ja kujundada kvaliteetseid piirkondi, ning samuti säästva arengu ja pärandi säilitamise küsimusi.

1.9

Linnajao ajaloo ja pärandi austamine võib olla peamine tegur investorites ja elanikes huvi äratamiseks. Rikka tööstus- või linnapiirkonna ärakasutamine, mitte varjamine, võib anda tõuke taastamisele ja muutustele, luues meeldivaid ja tugeva identiteediga elukohti, mis aitavad suurendada elanike uhkust oma kogukonna üle. Enne allesjätmist, renoveerimist või lammutamist puudutavaid otsuseid tuleb seetõttu kaaluda füüsilisi, keskkonnaalaseid ja majanduslikke tegureid.

1.10

Eluasemete uuendamisel on mõnes liikmesriigis oluline koht sotsiaalettevõtetel, sealhulgas korteriühistutel. Viimased saavad pakkuda stabiilsust, tegeleda integratsiooni ja eeslinnadele juurdepääsu küsimustega ning toetada koormatud kogukondi. Korteriühistud kui sotsiaaleluaseme pakkujad on paindlikud ning neil on otsene seos kogukondadega, mis võimaldab neil pakkuda probleemidele lahendusi, mis vastavad sealsete elanike vajadustele. Nad on ka töökohtade loojad ning saavad teha tööd projektidele avaliku ja erasektori toetuse saamiseks. (Vaata lisa, näited 1 ja 2.)

1.11

Seoses valitsuse jaoks üha suuremaks mureallikaks kujuneva kliimamuutuse küsimusega tuleb tulevikus eluasemete projekteerimisel arvestada ka sellise olulise küsimusega, nagu kodude energiatõhus projekteerimine, et võimaldada taskukohast soojust ning võidelda nii ka kütusepuuduse vastu. Siiski on väga oluline ka vanemate ehitiste vähese soojustuse küsimuse lahendamine, mis võib pakkuda nii tööd kui tagada energia säästmise. Üks peamine põhjus, miks teatud piirkondades on nõudlus väike, on hoonete halb kvaliteet, mille ühe osa moodustab elamumajandus. Elamumajanduse infrastruktuuride rajamisel tuleb algusest peale kaaluda keskkonnasäästlikke võimalusi. Näiteks vee jaoks geotermiliste küttesüsteemide paigaldamine ei ole mitte ainult energiatõhus, vaid vähendab ka küttekulusid. Energia raiskamise vältimine on Euroopa Liidu jaoks äärmiselt oluline Kyoto protokolli eemärkide saavutamiseks. Kõnealust küsimust tuleks arvesse võtta linnade taaselustamisprotsesside ja elamumajandusmeetmete puhul, eriti ELi ehitiste energiatõhususe direktiivi raames.

1.12

Linnajagudes tuleb eluasemete projekteerimisel võtta arvesse, kuidas kasutatakse ehitistevahelist ruumi ning kuidas saavad avalikud kohad aidata kaasa inimestevahelisele suhtlemisele. Näiteks peaksid tänavad olema ehitatud inimestele liiklemiseks, mitte ainult autodele läbisõiduks. Vastastikuse ruumilise toime üks näide on õuealad, kus autod on jalakäijate ja elanike vajaduste seisukohast teisejärgulised. Tööturu vaheprogrammide ja aiandusalase koolituse kasutamine sellistes piirkondades võivad muuta nägemust piirkonna füüsilisest poolest, suurendada kohalike elanike heaolutunnet ning muuta alakasutatud maa tootlikumaks haljasalaks.

1.13

Linnajagude planeerimine võib ajendada inimesi võtma omaks säästva ja tervisliku eluviisi, näiteks kodust jalutuskäigu kaugusel asuvad teenused ja teenindusasutused, ringlussevõtupunktid, pargid ja mänguväljakud ning juurdepääs ühistranspordile.

1.14

Siinkohal on äärmiselt oluline kodanikega suhtlemine ja nende kaasamine juba elamupiirkonna uuendamise projekti alguses, et kaasata neid aktiivselt uuendusprotsessi ja siduda piirkonna füüsiline uuendamine kogukonna mõttemaailma uuendamise, sotsiaalse hõlvamise ja solidaarsusega. Saneerimismeetmed peavad kasu tooma eelkõige elanikele ning need ei tohi viia sotsiaalselt nõrgemate elanike kõrvaletõrjumiseni.

1.15

Kohalike inimeste koolitamine kodupiirkonna parendamiseks, haljasalade kujundamiseks ja energiatõhususe suurendamiseks vajalike oskuste osas võib pakkuda lahendusi töötuse ja võõrandumise probleemidele halvas olukorras olevates linnajagudes. (Vaata lisa, näide 5.)

1.16

Avaliku ja erasektori partnerlustes keskendutakse tihti riiklikele infrastruktuuriprojektidele, nagu transport, jäätmekäitlus ja kommunaalteenused. Kuigi mõned organisatsioonid on tunnustanud avaliku ja erasektori partnerluste olulist rolli linnade taaselustamisel, võiks seda veel edasi arendada. Sellise arengu üks eeltingimus on avaliku ja erasektori partnerlusi käsitleva ühenduse õigusliku raamistiku täpsustamine, kuna praegu jääb püsima teatav ebakindlus järgmiste küsimuste suhtes: in-house suhete määratlemine, sotsiaalelamumajanduse teatavate ühistegevuste tunnistamine avaliku ja erasektori partnerlusena ning sotsiaalelamumajanduse teatavate asutuste tunnistamine institutsioneeritud avaliku ja erasektori partnerlusena.

1.17

Linnade taaselustamine kujutab endast tõsist väljakutset linnade ametivõimudele erineval määral üle kogu Euroopa ning nõuab märkimisväärseid rahalisi, loomingulisi ja haldusalaseid investeeringuid. Paljud linnad ei suuda enam investeerimisega seotud küsimustega üksi toime tulla kas riigipoolse rahastamise puudujäägi, piiratud ametialaste oskuste, investeerimisega seotud riskide suuruse või õiguslike piirangute (piirangud laenukoormusele) tõttu.

1.18

Lisaks täiendavatele kapitalifinantseeringutele juurdepääsu võimaldamisele saavad avaliku ja erasektori partnerlused siinkohal aidata kaasa ka parimate lahenduste leidmisel partnerluse kõigi osapoolte viimiseks kaugemale traditsioonilisest sidusrühma rollist. Erapartnerite täiendavaid oskuseid võib kasutada projektijuhtimiseks ja projektide korralduslikuks lihtsustamiseks. Kogukonna organisatsioonid, mis on paindlikumad kui ametlikud munitsipaalstruktuurid, on lähemad mitteametlikele võrgustikele ning esindavad kohaliku kogukonna pikaajalisi huve, saavad aidata suurendada tõhusust ning tagada üldsuse heakskiidu ja toetuse. Seega saab projektid täide viia kiiremini ja pikaajalises perspektiivis säästvamalt.

1.19

Siiski on olemas oht, et erasektori rahastamise kaasamine võib kutsuda esile eluasemeturu hindade kunstliku inflatsiooni. Sellega võib kaasneda palju kahjulikke mõjusid. Kohalikud kogukonnad võivad ennast leida olukorrast, kus nende omand ei ole neile enam jõukohane, mis sunnib inimesi kodupiirkonnast, perekonnast ja toetusvõrgustikust eemale kolima, lõhkudes nii kogukondi. Siinkohal peaks olema väga oluline roll sotsiaalkorteritel. Sotsiaalkorterid võivad vähendada sellise inflatsiooni mõju ning kohalikele kogukondadele on võimalik seada täiendavaid võimalusi näiteks kaasomandiskeemide näol ning juurdepääsu näol madala protsendiga hüpoteekidele. Nii saab hoida olemasolevaid elanikke, meelitada ligi uusi elanikke ja pakkuda uue majandusliku stiimuli kohalikule majandusele.

2.1

Elanikkonna abistamisel eluasemele juurdepääsul tuleb teha jõupingutusi üürile antavate eluasemete piisava pakkumise olemasoluks, innustada inimesi omandama elamispinda ning aidata neil säilitada kodude füüsiline struktuur. Abi võib osutada halduskulude vähendamise, madalate intressimäärade säilitamise ja maksusoodustuste näol teatud rühmadele ning pakkudes võimalusi juurdepääsuks pangateenustele. Elamumajanduse standardite arendamisele aitavad kaasa ka stiimulid, nagu toetused ehitiste fassaadide ja ehitiste esiste haljasalade korrashoiuks. (Vt lisa näited 4,5 ja 6)

2.2

Erineva sotsiaalse, rassilise ja usulise taustaga inimeste integreeritud kogukondade rajamine on tihti võimalik kogukonna erinevate osade vajaduste ja püüdluste täitmise abil. See võib toimuda kombineeritud omandiõiguse võimaluste vormis, sealhulgas eluaseme kaasomand ja erineva suurusega eluasemed, mis võimaldavad elada suurperena või üksi. Maa väärtust saab kasutada selliste odavate võimaluste loomise vahendina seal, kus linn on valmis kasutama oma olemasolevat maad nimetatud eesmärgil. Uute elamute ehitamisel või eraldamisel tuleks arvesse võtta ka usurühmade vajadusi, näiteks voolava vee nõue pesemisrituaaliks. Hea juurdepääsuga eluaegsed kodud on olulised puuetega ja vanemate töötajate jaoks.

2.3

Kodanike eluasemete osas tehtud valikud võivad aidata kaasa ühe etnilise taustaga inimeste koondumist teatud asukohtadesse. See ei ole iseenesest probleem ning on palju näiteid toimivatest kogukondadest, mille elanikest on suur osa ühe etnilise taustaga. Kuid õnnetuseks on mõnes piirkonnas mustade ja etniliste vähemuste kogukonnad koondunud halva kvaliteediga eramajadesse ning valgete kogukonna vaesunud liikmed sotsiaalelamutesse. Integratsiooni puudumine, mis on osaliselt füüsilise eraldamise tulemus, võib kaasa tuua hirmu ja usaldamatust, mis võimendub veelgi, kuna eluasemete eraldamisest tuleneb eraldamine koolis ja vabaajategevustes.

2.4

Paljud vähemuste ja tõrjutute kogukonnad on majanduslikult ja sotsiaalselt ebasoodsates tingimustes, mis tähendab, et paljude tavapäraste taaselustamisstrateegiate ja -programmide eesmärk on lahendada nimetatud probleemid laiaulatuslikumate sekkumismeetmete pakettide osana. Elamumajandus peab olema kõnealuste programmide osa ning see peaks olema kaasatud ka laiemasse analüüsi, mis puudutab sekkumismeetmete ja investeeringute mõju taaselustamise õnnestumisse.

2.5

On oluline, et elamupiirkonnad väljendaksid seal elavate kogukondade kultuuri. Kogukondade rajamiseks on olulised kohalikud tähised, nagu kultuurikeskused, palvekohad, kohalikud turud ja kauplused. Organisatsioonid nagu Habitat for Humanity saavad pakkuda mehhanisme uute eluasemete loomiseks, mis on avatud kõigile, kuid eelkõige neile, kes ei poolda laenu või hüpoteegi võtmist usuliste veendumuste tõttu, andes neile võimaluse omandada kodu mittetraditsiooniliste vahenditega.

2.6

Euroopa Liidus toimuvad demograafilised muutused ja töötajate liikuvus mõjutavad samuti eluasemetele esitatavaid vajadusi ja nõudmisi. Mõnes linnas ja piirkonnas on jäänud järjest rohkem maju tühjaks, kuna elanikud on kolinud töö leidmise eesmärgil teistesse piirkondadesse ning elanikkond on seetõttu vähenenud. Paljude liikmesriikide ees seisvate uute raskuste hulka kuulub nähtus, et inimesed rajavad perekondi hiljem ning neil on vähem lapsi, ning see, et vanemad inimesed elavad kauem, mille tõttu suureneb vajadus suurema hulga üksikule inimesele mõeldud eluasemete järele. Piirkonnad peavad olema teadlikud nii demograafiaalastest väljakutsetest kui ka töötajate sisse- ja väljarände mõjudest ja kohandama oma eluasemestrateegiaid sellele vastavalt.

3.1

soovitab Euroopa Parlamendil jätkata käesoleva algatusega (1) käivitatud arutelu ja lisada aruandesse intergrupis „Urban-Logement” vastu võetud Euroopa elamumajanduse harta; EL ei saa pidevalt eirata ELi kodanike muret seoses elamumajanduse kui majanduskasvu ja tootlikkuse strateegia peamise elemendiga;

3.2

soovitab tunnustada elamumajanduse rolli sotsiaalse ja majanduskasvu toetamisel. Inimesed tahavad elada korraliku elamumajandusega jätkusuutlikes kogukondades, mis annavad oma panuse kvaliteetsesse keskkonda. Inimeste ligimeelitamine meelitab ligi investeeringuid ning edendab jätkusuutlikku majanduskasvu;

3.3

soovitab kasutada JESSICA instrumenti uute liikmesriikide elamumajanduses kui vahendit, millega täiendatakse teisi linnade taaselustamise ja arenguga seotud ERFi algatusi. Siinkohal soovitab Regioonide Komitee integreerida elamumajandus säästva linnaarengu strateegiatega, mida on võimalik rahastada JESSICA kaudu. Rahastamisvahendite kasutamine võib olla väga kasulik tõhusa elamumajanduspoliitika elluviimisel, eelkõige JEREMIE algatuse kaudu rahastatavad väikelaenud eluasemete uuendamiseks ja renoveerimiseks;

3.4

soovitab uutel liikmesriikidel suurendada kohalike omavalitsuste käsutuses olevaid rahastamisvahendeid, et tõhusalt toime tulla säästva linnaarengu ja elamumajanduse probleemidega, arendada riiklikke eluasemestrateegiaid (programme) toetamaks munitsipaal- ja sotsiaalkorterite ehitamist ning eraldada investeerimisvahendeid infrastruktuuri rajamiseks;

3.5

soovitab esmatähtsaks pidada omanikuta, mahajäetud ja saastatud maa-alade taaskasutamist, et säilitada linnade suurem kompaktsus ning vältida valglinnastumist ja maapiirkondadesse tungimist;

3.6

elanikud tuleks kaasata linna uuendamisse, eelkõige lagunevate linnaosade puhul, kus tuleb taastada elanike kogukonnatunnetus, suhted ja integratsioon. Sealjuures tuleks Euroopa Liidu edendatud projektide (nt INTERREG IIIC POSEIDON) kogemused liikmesriikidele kättesaadavaks teha ning neid arvestada;

3.7

soovitab kõigil liikmesriikidel vaadata üle koolituse roll jätkusuutlike kogukondade rajamisel. Kohalike inimeste koolitamine kodupiirkonna parendamiseks, haljasalade kujundamiseks ja energiatõhususe suurendamiseks vajalike oskuste osas võib pakkuda lahendusi halvas olukorras olevatele linnajagudele ning kujutada endast uut tööhõiveallikat;

3.8

Regioonide Komitee tuletab koos Bristolis toimunud nõukogu mitteametliku kohtumise järeldustega meelde, et täiendada tuleb linnaplaneerijate oskusi ja teadmistebaasi. Komitee kutsub siinkohal komisjoni üles võtma täiendavaid meetmeid, eelkõige koostöö ja heade tavade vahetamise valdkonnas; palub luua elamumajanduse jaoks ja elanike harimiseks intelligentse energia kapitali kogumise ja heade tavade levitamise Euroopa võrgustik;

3.9

soovitab vaadata läbi ELi direktiivi ehitiste energiatõhususe kohta ning hoolikalt jälgida selle rakendamist liikmesriikides. Elamute energiakasutust saab edendada ka ELi programmide kaudu, nagu „Euroopa intelligentne energia” või algatus CONCERTO (7. raamprogramm) ajavahemikus 2007–2013;

3.10

soovitab eelkõige rõhutada kodanikele energiasäästlikkuse tähtsust. Katmaks kõigele vaatamata olemasolevaid vajadusi, tuleks eelkõige kasutada taastuvenergiat. Seoses sellega soovitab komitee kasutada rahalisi vahendeid eelkõige teadusuuringuteks ning teadlikkuse tõstmiseks kõnealuses valdkonnas;

3.11

soovitab hõlmata elamumajanduse olulise elemendina ELi linnapoliitikasse, võttes arvesse Leipzigis 2007. aasta mais toimuvat linnaküsimuste eest vastutavate ministrite nõukogu mitteametlikku kohtumist;

3.12

soovitab planeerimise osas terviklikku lähenemisviisi, optimeerimaks maastiku, ehitiste, kodu, töökohtade ja kohalike teenuste füüsilist seost. Sealjuures tuleb kohaliku, piirkondliku ja riigi tasandi meetmetega tagada eelkõige sotsiaalelamuehituse jaoks vajalikud pinnad ning nende sihipärane kasutamine;

3.13

soovitab arvestada asjaolu, et eluasemete pakkumine peab olema seotud ka avalike teenuste osutamisega ja uute eluasemete ehitamisel avalike teenuste osutamiseks vajaliku infrastruktuuri rajamisega ning tähelepanu tuleb pöörata ka põhiteenuste säilitamiseks vajaliku optimaalse rahvastikutaseme säilitamisele;

3.14

soovitab tunnustada korteriühistute rolli, kuna nad on paindlikud ning neil on otsene seos kogukondadega, mis võimaldab neil pakkuda sealsete elanike vajadustele sobivad lahendusi;

3.15

soovitab arvestada elamumajanduse rolli demograafiliste muutuste kontekstis ning sisserändajate integreerimist ELi immigratsioonipoliitikas, tunnistades piirkondlike ja kohalike omavalitsuste spetsiifilist rolli kõnealuses valdkonnas;

3.16

soovitab komisjoni hiljuti loodud talitustevahelisel linnaküsimustega tegeleval töörühmal tegeleda elamumajandusega kui linnapoliitika olulise elemendiga;

3.17

kiidab heaks, et komisjon tunnustab üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenuste teatises sotsiaaleluaseme rolli tähtsust lepingu eesmärkide täitmisel, et tagada sotsiaalne ühtekuuluvus ja põhiõigused;

3.18

kutsub liikmesriike üles lihtsustama eluasemete uuendamist puudutavaid haldusmenetlusi ning muutma need läbipaistvamaks;

3.19

soovitab kasutada võrgustikku URBACT ja uut algatust „Piirkonnad majandusmuutusteks” kui võimalikku vahendit ekspertteadmiste ja parimate tavade vahetamiseks Euroopa Liidu linnade ja piirkondade vahel;

3.20

Euroopa Liidu energiatõhususe direktiiv peaks prioriteetse tegevusvaldkonnana sisaldama ajalooliste elamute taastamist ja taaselustamist, mille eesmärk on ennetada hoonestatud alade laienemist enne olemasolevate elamiskõlblike elamute ärakasutamist, vältides nii asjaomases piirkonnas mittevajalike uute elamute ehitamise koormat.

30.6.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 146/19

—

on arvamusel, et ELi tulevase merenduspoliitika üldeesmärk on Euroopa merede suure potentsiaali hindamine ja säilitamine ning aktiivse merenduspoliitika väljatöötamine viisil, mis võimaldab ka tulevastel põlvkondadel saada osa mere keskkonnaalasest, majanduslikust, bioloogilisest ja kultuurilisest rikkusest;

—

kutsub komisjoni üles esitama Euroopa merenduse tegevuskava, mis peaks hõlmama muuhulgas järgmist:

1.

ookeanid ja mered on elu oluline alus Maal; oma ulatusliku bioloogilise mitmekesisusega aitavad nad kaasa kliima reguleerimisele ning varustavad meid oluliste ressurssidega, nagu toit (kala, vetikad, mereannid), energia ja mineraalid, kuid samuti on nad peamised transporditeed eelkõige mandritevahelises kaubanduses;

2.

Euroopa on mereline kontinent ja vajab ühtset merenduspoliitikat vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni sissejuhatusele, milles muuhulgas märgitakse, et „kõik mereõiguse küsimused” lahendatakse „vastastikuse mõistmise ja koostöö vaimus”, et „maailmamere probleemid on omavahel tihedalt seotud ning neid tuleb käsitleda tervikuna”, et tuleb hõlbustada „rahvusvahelist suhtlemist” ning et tuleb edendada nende ressursside „õiglast ja säästlikku kasutamist” ja „elusloodusvarade kaitset ning merekeskkonna …, kaitsmist ja säilitamist”;

3.

hea Euroopa merenduspoliitika peab võtma arvesse Euroopa geograafilistes piirkondades eksisteerivat keerulist ning sageli lahknevat tegelikkust, pannes erilist rõhku looduse mitmekesisusele ja ressursside olemasolule, samuti nende kasutamise, nende jätkusuutlikkuse ja vastastikuse koostoime ulatusele;

4

mered ja ookeanid iseenesest on inimkonna jaoks väärtus ning seetõttu peaks nende säästev kasutamine ja nende keskkonna kaitse olema eesmärgid, mille saavutamiseks peab Euroopa Liit aktiivselt töötama;

5.

eelkõige rannikualade piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on laialdased kogemused, mistõttu neil on selge piirkondlik ja kohalik huvi seoses tulevase merenduspoliitika arenguga;

1.1

tervitab rohelist raamatut, milles püütakse esitada terviklik ülevaade ühise merenduspoliitika kehtestamiseks vajalikest peamisest elementidest;

1.2

tervitab terviklikku lähenemisviisi, kaasates Euroopa ühisesse merenduspoliitikasse selliste oluliste valdkondade poliitikad nagu transport, tööstus, sadamad, kalandus, energia, keskkond ja turism;

1.3

tunnustab komisjoni seisukohta, et kõnealune terviklik lähenemisviis peab peegelduma integreeritud juhtimises Euroopa, riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil;

1.4

rõhutab, et Euroopa merenduspoliitika eri aspektides tuleb tähelepanu pöörata kõnealuse küsimuse rahvusvahelise kooskõlastamise vajadusele, et tagada merede ja ookeanide säästva kasutamise tulemuslikkus ja merekeskkonna kaitse;

1.5

toetab rohelise raamatu sihikindlust arvestada Euroopa tulevases merenduspoliitikas Lissaboni tegevuskava ning merekeskkonna kaitse ja säilitamise temaatilise strateegia kaudu kehtestatud kriteeriume;

1.6

toetab komisjoni ulatuslikku ja pikaajalist konsulteerimisprotsessi, millesse on kaasatud kõik asjaomased sidusrühmad ja kodanikud, kelle arvamus tuleb Euroopa tulevase merenduspoliitika sõnastamisel arvesse võtta;

1.7

tunnustab tähtsuse omistamist teabe kogumisele ja selle levitamise läbipaistvusele, mis on erinevate valdkondade poliitika ja huvide tõhusa koondamise eeltingimus;

1.8

avaldab jätkuvat valmisolekut olla oluline partner käimasolevas konsulteerimisprotsessis, mille käivitas roheline raamat, ja rõhutab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi hõlmava pikaajalise reklaamikampaania kasulikkust, mis tagab, et Euroopa kodanikud, keda kõnealune uus poliitika kõige otsesemalt mõjutab, mitte ainult ei mõista ettepaneku olemust, vaid see innustab neid esitama ka oma seisukohti, mõtteid ja muresid;

1.9

avaldab tunnustust komisjonile, kes sedastab piirkondliku mõõtme rolli olulisust merendustegevuste juhtimisel ja toonitab piirkondlike ja kohalike omavalitsuste tähtsust Euroopa tulevase merenduspoliitika kujundamisel ja rakendamisel;

1.10

peab vajalikuks osutada piisavat tähelepanu kohalikele, piirkondlikele ja ökopiirkondade eripäradele Euroopa suuremate ja väiksemate mereterritooriumide puhul, näiteks Läänemere, Musta mere, La Manche'i väina, Vahemere, Põhjamere ja Atlandi ookeani põhjaosa puhul ning samuti merede puhul, mis ümbritsevad ELi äärepoolseimaid piirkondi, nagu Atlandi ookeani Aafrika-poolne osa, Kariibi meri ja India ookean — mered, mis muudavad ELi kohaloleku globaalseks;

1.11

avaldab heakskiitu komisjoni seisukohale kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli kohta uues merenduspoliitikas kehtestatud põhimõtete ja eesmärkide elluviimisel ning kinnitab taas oma valmisolekut osaleda tulevase poliitika prioriteetide täpsustamisel ja soovib regulaarset teavet kõnealuse poliitika osas toimuvate arengute kohta;

1.12

rõhutab, et käesolevas arvamuse eelnõus käsitletakse kaht põhiküsimust, millele tuleb esmajoones vastata: „Kuidas on võimalik Euroopa uut merenduspoliitikat rakendada?” ja „Kas tulevane integreeritud lähenemine annab lisaväärtuse võrrelduna praeguse valdkondliku merenduspoliitikaga?”;

1.13

on jätkuvalt arvamusel, et ELi tulevase merenduspoliitika üldeesmärk on Euroopa merede suure potentsiaali hindamine ja säilitamine ning aktiivse merenduspoliitika väljatöötamine viisil, mis võimaldab ka tulevastel põlvkondadel saada osa mere keskkonnaalasest, majanduslikust, bioloogilisest ja kultuurilisest rikkusest;

1.14

mõistab vajadust piisavate andmete kogumise ja kohase analüüsi ning teabe kättesaadavuse järele, aitamaks poliitikutel ja sidusrühmadel langetada mõistlikke otsuseid, mis põhinevad parimatel teaduslikel andmetel, mis on hetkel kättesaadavad tänu esmaklassilistele mereuuringutele, tehnikale ja uuendustegevusele;

1.15

toetab eri valdkondade poliitikaga seotud asjaomaste osapoolte osalemist ning tervitab komisjoni jõupingutusi üldsuse parema teavitamise osas nii üldiselt merendussektori kui eriti kõnealuse poliitika tähtsusest;

1.16

leiab, et integreeritud Euroopa merenduspoliitika rakendamine ei tohiks takistada üksikute valdkondlike merenduspoliitikasuundade paralleelset arengut ning et neid tuleks keskkonna suhtes arendada jätkusuutlikult;

1.17

rõhutab, et Euroopa merenduspoliitikat peab määratlema ja rakendama subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete alusel;

1.18

toetab Euroopa territoriaalsete paktide ideed ja loodab, et kõnealuste paktide toel on võimalik ELi poliitilisi põhieesmärke ja prioriteete saavutada paindlikul ja tõhusal viisil ning vabatahtlikkuse alusel, samuti tagada kolmepoolsete lepingute ja kokkulepete kindel ja tõhus haldamine, nagu need nägi ette Euroopa Komisjoni esialgne ettepanek, et leida võimalikult praktilisi lahendusi kohapeal;

1.19

pooldab konkreetsete meetmete väljatöötamist, saavutamaks rohelises raamatus kirjeldatud peamisi eesmärke, näiteks inimeste ja kogukondade heaolu, mereressursside säästev kasutamine, hea merendusalase juhtimise arendamine ja eurooplaste paranenud teadlikkus Euroopa merepärandi rikkuse kohta, säilitades samas kohalikku ja piirkondlikku mitmekesisust;

1.20

leiab, et tuleks luua Euroopa merenduse tegevuskava, mis sisaldab konkreetsete kriteeriumide kogu, sh kolmeastmelist lähenemist: iga kriteeriumi osas tuleb määrata eesmärk, esitada üksikasjalik kirjeldus ja ettepanek rakendamise kohta, kusjuures viimane tuleks teha ideaaljuhul 2008. aastal ning ettepanek finantsmeetmete kohta 2007. aastal.

2.1.1

koostada kataloog riikide, piirkondade ja kohaliku tasandi olemasolevate parimate tavade näidetest, eelkõige seoses piirkondlike majandusklastrite, teadustöö võrgustike, avaliku ja erasektori partnerluse, ruumilise planeerimise ja heade valitsemistavadega, ning toetada olemasolevaid häid tavasid ja nende ülevõtmist teistes piirkondades või organisatsioonides;

2.1.2

innustada ja toetada kõnealuseid heade tavade näiteid väljatöötavaid piirkondi, arendades sellega Euroopa merenduse tippkeskusi;

2.1.3

tugevdada rannikupiirkondade ja saarte rolli merenduspoliitika peamiste määratlejate, elluviijate ja hindajatena;

2.1.4

kujundada Euroopa merendusplatvorm, mille abil saab toetada regulaarset, tõhusat ja ressursisäästlikku Euroopa, riikide, piirkondade ja kohaliku tasandi parimate tavade vahetamist ning millesse on kaasatud nii komisjon kui ka Regioonide Komitee;

2.1.5

hinnata ja kooskõlastada Euroopa ookeanide, Kirde-Atlandi ja Põhja-Jäämere ning poolsuletud suuremate ja väiksemate mereterritooriumide, nagu Vahemere, Läänemere, Põhjamere, Musta mere ja La Manche'i väina spetsiifilisi strateegilisi kavasid, mis haakuvad merekeskkonna kaitse ja säilitamise temaatilise strateegia raames kehtestatutega ja toetavad laiemate merepiirkondade loomist ning mille koostamist komisjon liikmesriikidel soovitab. HELCOM on juba alustanud tööd Läänemere tegevuskava osas. Tegemist on ambitsioonika ja laiaulatusliku projektiga, mida võib vaadelda kui merestrateegia katseprojekti või uurimust, mistõttu tuleks selline kava koostöös HELCOMiga ellu viia;

2.1.6

toetada piirkondlikke temaatilisi võrgustikke, mille eesmärk on ühisprojektide väljatöötamine transpordi valdkonnas, infrastruktuuride tugevdamine ja ümberklassifitseerimine, keskkonnakaitse, kalandustegevuste kooskõlastamine ja kaubanduskoostöö, ning arvestada juba olemasolevate kalandusnõukogudega;

2.2.1

eelkõige parandada piirkondlikku andmebaasi piirkondlikul ja kohalikul tasandil GIS-süsteemiga (geograafilise informatsiooni süsteem) seotud süsteemide abil ning lisada ruumiliselt integreeritud maismaa ja merega seotud satelliitidelt, lennukitelt ja poidelt saadud andmed, nagu kohalik mereveetase, laevade liikumine ja ookeanide seiresüsteemist pärit kliimaandmed;

2.2.2

koguda andmeid konkreetsete mereressursside majanduslike ja keskkonnaaspektide ning neist tuleneva sotsiaalse mõju kohta; luua ühtne Euroopa merekatastersüsteem;

2.2.3

jälgida kalavarusid ja eriti rändliike ühenduse vetes ning rakendada andmete kogumise mudelit kalavarude kasutamiseks, julgustades andmebaasidega seotud telemaatikavõrgu loomist kalaturgude jaoks;

2.2.4

järgida ettepanekut luua Euroopa mereseire- ja andmevõrgustik (European Marine Observation and Data Network — EMODN), rõhutades seisukohta, et nimetatud võrgustikku tuleks kasutada olemasolevate ja uute merendusandmete integreerimiseks, võimaldades seega pikaajalist seiret ja kvaliteetset riskianalüüsi, eelkõige sellistes küsimustes nagu meretranspordi ohutus, loodusvarade uurimine ja kasutamine ning merekeskkonna ja selle bioloogilise mitmekesisuse kaitsmine;

2.2.5

võtta tulevastes uurimiskavades palju rohkem arvesse integreerivat lähenemisviisi;

2.2.6

toetada tihedamaid sidemeid Euroopa olemasolevate teadusasutuste vahel Euroopa ookeanide uurimisinstituutide võrgustiku loomiseks, et innustada ühiseid Euroopa uurimisprojekte mereuuringute valdkonnas. See tooks endaga kaasa mereuuringute kõrge kvaliteedi, tagades seega antud valdkonnas Euroopa juhtpositsiooni maailmas;

2.2.7

ühendada Euroopa mereuuringute võrgustiku raames uurimislaevad ja suuremõõtmelised seadmed, et tagada mõõtesüsteemide ühtsus, kuluefektiivsus ja parem kvaliteet, ning soodustada kõnealust lähenemist ühishangete abil, mida võiks toetada Euroopa Investeerimispanga kaudu;

2.2.8

toetada rohelises raamatus määratletud taastuvate energiaallikate, sh avamere tuuleenergia ja laineenergia kasutamist, juhul kui need on teiste sotsiaalmajanduslike ja ökoloogiliste tegevuste ja huvidega ühildatavad, samuti edasisi teadusuuringuid ja uuendustegevust kõnealuses sektoris;

2.2.9

uurida süsihappegaasi eraldumist ammendatud nafta- ja gaasileiukohtades merel;

2.2.10

tugevdada jõupingutusi seoses teaduslike ja tehnoloogiliste läbimurrete arendamisega mereuuringute valdkonnas, nagu merebiotehnoloogia, turismitegevus ja laevajuhtimissüsteemid, pöörates sel viisil tähelepanu praegustele ja võimalikele tulevastele ohtudele, eelkõige seoses kliimamuutuse, kahanevate kalavarude, mittesäästva turismi ja demograafiliste muutustega rannikualade elanikkonnas, ning seejärel sõnastada ja edendada lihtsal viisil kättesaadavaid stiimuleid teadus- ja arendustegevuse edendamiseks sellistes tegevusvaldkondades;

2.2.11

sõnastada stiimulid, mille abil edendada teadus- ja arendustegevust säästva kalakasvatuse valdkonnas, koostades tootmiskavad, millest tootjad peavad kinni pidama veendumuses, et kala moodustab olulise põhitoiduaine, ja arvestades, et kalakasvatus on äärmiselt ressursimahukas;

2.2.12

hoogustada Euroopa merekeskkonna võimalike ohtude analüüsi, eelkõige nende ohtude osas, mis on tingitud kliimamuutusest ja sellest tulenevast merevee taseme tõusust, kuid tegeleda ka tektoonilise tegevuse seirega meredes ning reageeringute määratlemisega vastavalt selle iseloomule;

2.2.13

julgustada mahevesiviljeluse tootmiskavade kasutuselevõttu ja väljatöötamist;

2.2.14

julgustada ja edendada uurimistegevust, määratlemaks parameetrid, mille abil saaks kindlaks teha kõigi nende inimtegevuste (kalandus, akvakultuur, sport, turism ja vaba aeg, transport, energeetika jne) ökoloogilise ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse tase, mis on seotud mereressursside kasutamisega;

2.3.1

töötada välja strateegia, kuidas Euroopa Liit hoiaks ja laiendaks ülemaailmses konkurentsis oma turuosa igas merendussektoris, arvestades säästvuse, kulu- ja tehnoloogiategureid;

2.3.2

selgitada üksikajalikult välja, mil määral toetavad praegu eri majandussektorid (nt energeetika, transport, turism, kalandus ja merebiotehnoloogia ning laevaehitus) Euroopa konkurentsivõimet ja uuendustegevust, eelkõige Lissaboni tegevuskava eesmärkide ja prioriteetide osas;

2.3.3

esitada teaduslikud andmed selle kohta, kas ja mil määral kõnealused eri majandussektorid aitavad:

2.3.4

edendada teadusuuringute ja tööstuse vastasmõju, eelkõige merendusklastrite edasiarendamist. Euroopa merendusklastrite konverentsi rajamine võiks toimida ideaalse foorumina, kus mereteadlased ja tööstuse esindajad saavad regulaarselt kohtuda ja suhelda;

2.3.5

tugevdada transpordi osakaalu tulevase merenduspoliitika raames, sest transport on väga oluline valdkonnaülene merendustegevus;

2.3.6

toetada meremagistraalide kontseptsiooni, arvestades, et 2010. aastal lõppev ambitsioonikas projekt suurendab Euroopa merede ja ookeanide liiklustihedust. Seetõttu peaks komisjon ärgitama liikmesriike rakendama peamistel meremagistraalidel põhjalikumat keskkonnajärelevalvet reostuse osas ning komitee arvates saaks sel eesmärgil edukalt kasutada uut üleilmset keskkonna- ja turvaseire (GMES) tehnoloogiat;

2.3.7

tugevdada jõupingutusi sadamaterminalide valmimise lõpuleviimiseks, alustades neist, mis on selgelt ühendveoterminalid, pöörates tähelepanu sellele, et mõned merendusvaldkonda puudutavad üleeuroopalise transpordivõrgustiku TEN-T projektid on graafikust maas;

2.3.8

parandada sadamate infrastruktuuri ja ühendusteid saartega, määratledes äärepoolseimate piirkondade hõlmamiseks vajalikud meetmed ning neid rakendades, ja tagada saartele juurdepääs mandriturgudele, tagades piisava sageduse ja vastuvõetava hinnaga meretranspordi teenused kauba ja inimeste veoks nii saarte ja mandri kui ka saarestiku eri saarte vahel; samuti kiirendada teiseste võrgustike arengut, et saared ning eelkõige äärepoolseimad piirkonnad oleksid asjatute viivitusteta meremagistraalidega täielikult ühendatud;

2.3.9

jätkata koostööd liikmesriikide ja merepiirkondadega, et tugevdada, parandada ja arendada laevateid ning tagada, et neile pööratakse piisavalt tähelepanu üleeuroopaliste võrgustike raames;

2.3.10

viia läbi uurimus ühise Euroopa lipu kasutuselevõtu eeliste ja puuduste kohta;

2.3.11

tugevdada strateegiliste sadamate osatähtsust, sest see on prioriteetne edasise merenduspoliitika arenguks; samuti tellida uurimus esmaste ja teiseste sadamate omavaheliste ühenduste kohta ning teatud sadamategevuste võimaliku ümberpaigutuse ja laialijaotamise kohta väiksematesse keskustesse;

2.3.12

luua merendusharidust andvate Euroopa kutsekoolide võrgustik, millega parandatakse meremeeste koolitust ja haridust ning määratakse kindlaks karjäärietapid, et tagada Euroopale professionaalne ja kvalifitseeritud tööjõud; teha ettepanek hariduse ja elukestva õppe kohta kõigis merendussektorites, mitte ainult meremeestele;

2.3.13

tagada üleeuroopaliste tööhõive ja töötingimuste miinimumnormide olemasolu ja jõustamine meretranspordisektoris ning kõigis teistes merendussektorites, samuti ära hoida ekspluateerimine;

2.3.14

töötada välja uus raamistik, loomaks koordineeritud lähenemisviis Euroopa säästvale mereturismile, arvestades seejuures eelkõige piirkondade vajadusi. Arvesse tuleb võtta, et mereturism on üks merendussektori suurimaid panustajaid ja mereturismil on suurepärane kasvupotentsiaal, ent samas põhjustab mereturism osaliselt ka rannikualade suuremat saastatust, kasutab ressursse mittesäästvalt ja põhjustab rannikute looduskeskkonna seisundi halvenemist;

2.3.15

soodustada ELis avamerel asuvate tuulefarmide edasiarendamist, st toetada selliste lahendustega projekte, mis tegelevad mitmete ülesannetega riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, eelkõige seoses kaabliliinide või multifunktsionaalsete lahendustega, nt tuuleturbiinid ja rannakarplaste kasvatused;

2.3.16

teha kiiresti ettepanek uute tehnoloogiliste läbimurrete edendamiseks teiste taaskasutatavate ookeanienergiaallikate valdkonnas, nt looded või hoovused, mis on tegevusvaldkonnad, kus EL võiks jõuda strateegilise juhtpositsioonini globaalsel tasandil;

2.3.17

reguleerida traditsiooniliste mereenergiaressursside (nt nafta ja gaasi) saamist üksikasjalikult määratletud keskkonnakaitsenormidega ning teostada asjaomaste tegevuste üle tõhusat järelevalvet;

2.3.18

töötada välja stsenaariumid võimalike vajaminevate rannakaitsemeetmete jaoks, tuginedes erinevatele prognoosidele meretaseme tõusu ja muutuvate ilmastikutingimuste kohta. Arvesse tuleks võtta ka olemasolevaid stsenaariume, näiteks Waddenzee foorumis väljatöötatud stsenaariume;

2.3.19

edendada rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimist, et tagada ühiste kalavarude säästlik kasutamine (rändliigid);

2.3.20

rakendada uurimisprojekte arendamaks ankursüsteeme, mis aitavad eriväärtusega piirkondades ennetada mererohu (Posidonia oceanica) hävimist;

2.3.21

luua merendustöötajatele riiklik rannikualade struktuur, mille alla kuuluvad sellised valdkonnad nagu keskkonnainspektsioon, merepäästeteenused, kalandusinspektsioon, tervishoiuteenused, kodanikukaitse;

2.4.1

näidata, kuidas saab praegust keskkonda edukalt kaitsta ja taastada; määratleda ja rakendada kaitsekriteeriumid ühisel Euroopa tasandil ning tagada rannikute ja avamere ökosüsteemide ning elupaikade kvaliteet;

2.4.2

selgitada täpsemalt, kuidas integreeritakse merekeskkonna strateegia ja merestrateegia direktiiv tulevikus üldisesse merenduspoliitikasse, arvestades Regioonide Komitee soovitatud muudetud ajakava. Võimalikult suure tõhususe saavutamiseks tuleks kõnealused ajakavad kooskõlastada teiste peamiste ELi programmidega, nagu struktuuri- ja põllumajandusfondid;

2.4.3

aidata merepiirkondadel leida võimalusi praeguse keskkonna edukaks kaitseks, eelkõige määrata kindlaks piirkonna- ja/või riigiülesed merekaitsealad ja välja töötada konkreetseid ettepanekuid, kuidas märkimisväärselt vähendada radioaktiivseid heitmeid, laevade põhjustatud saastet (eelkõige heitgaasid ja muud heitmed ning ballastvesi, sest viimaste kaudu võidakse sisse tuua võõrliike) ning inimtegevusest tulenevat kahju erilist huvi pakkuvatele mereelupaikadele, mis on loetletud elupaikade direktiivis; samuti toetada jõupingutusi ranniku ja avamere ökosüsteemide ning elupaikade kvaliteedi tagamiseks, arvestades ka märkimisväärset mõju, mida majandustegevus võib avaldada merekeskkonnale, eelkõige toitainete merrelaskmise näol;

2.4.4

selgitada üksikasjalikult välja, kus ja kuidas saab keskkonnasõbralik tehnoloogia asendada tavatehnoloogiat, ning pakkuda finantssoodustusi ja abiprogramme selle julgustamiseks ja soodustamiseks;

2.4.5

tõhustada survet õiguslike nõuete ja normide rikkujatele ning rakendada nende vastu sanktsioone, eelkõige jäätmete ebaseadusliku merrejuhtimise, ebaseadusliku kalastamise või isikute või kaupade ebaseadusliku transpordi osas;

2.4.6

parandada mereteede turvalisust ja uurida võimalust muuta naftatankeritele ja muu ohtliku lastiga alustele lootsiteenuste kasutamine kohustuslikuks; uurida võimalust muuta kitsastel laevateedel lootsiteenuste kasutamine üldkohustuslikuks;

2.4.7

toetada algatusi, mille eesmärk on ajakohastada või parandada naftasisaldusega vee käitlemiseks mõeldud sadamarajatisi ning soodustada tehnoloogilist uuendustegevust laevanduses ja naftakäitluses, seda ka invasiivsete võõrliikide sissetoomise vältimiseks;

2.4.8

toetada ja julgustada rändliikide kaubanduslikult elujõuliste kalavarude kaitset, olles teadlikud sellest, et kui säilitamismeetmeid kohaldatakse ainuüksi ühenduse laevastikule, ei ole sel kalavarude kaitsele märgatavat mõju;

2.4.9

edendada Euroopa merekaitsealade ja seire võrgustiku loomist eelkõige Euroopa Liidu liikmete ja naaberriikide vahel ning kogemuste ja heade tavade vahetust alade haldamisel;

2.4.10

toetada algatusi laevade ballastvee juhtimist ja käitlemist käsitlevate protokollide väljatöötamiseks, sest ballastvee kaudu võidakse sisse tuua võõrliike, mis võivad kaasa aidata mere bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele;

2.5.1

luua kataloog erinevatest olemaolevatest merenduspoliitika rahastamisvahenditest Euroopa tasandil (st struktuurifondid, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi määrus, Euroopa Kalandusfond, elukestva õppe fond või Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevuse seitsmes raamprogramm) ning uurida nende tõhusust, et teha kindlaks, kas antud rahastamisvahendeid peaks lihtsustama või rohkem tutvustama;

2.5.2

esitada nimekiri neist merendussektori projektidest, mida komisjon juba rahastab;

2.5.3

võtta integreerivat lähenemisviisi tulevastes rahastamisskeemides (alates 2014. aastast) palju rohkem arvesse;

2.5.4

uurida võimalust muuta ELi rahastamissüsteemi nii, et loodaks kõikide või enamike merendusvaldkondade rahastamiseks üks lihtsustatud süsteem Euroopa rannikualade ja saarte fondi raames;

2.5.5

anda rahalist toetust erilise bioloogilise, keskkondliku või arhitektuurilise väärtusega piirkondadele, mis seisavad silmitsi tõsiste probleemidega ja mille majandus sõltub suuresti merendustegevusest;

2.5.6

läbi vaadata ELi kehtiv õigusraamistik merenduspoliitika vaatenurgast ning tegeleda poliitikavaldkondade integratsioonipotentsiaali kitsaskohtade ja puuduvate ühenduste probleemiga ning reguleerida paremini kehtivat õigusraamistikku;

2.5.7

kavandada ja rakendada rahalisi erivahendeid kõrge ökoloogilise ja kultuurilise väärtusega piirkondades, mida iseloomustab väikesemahuline kalapüük rannikuvetes, mis on mõnikord seotud väikesemahulise põllumajandustegevusega. Nendele piirkondadele ei ole võimalik kohaldada olemasolevaid rahalisi vahendeid, kuna kõnealused ettevõtted on oma suuruse ja käibe poolest liiga väikesed;

2.5.8

viia sisse rannikualade ja saarte rahastamisvahendid, aitamaks hüvitada sellistes piirkondades Euroopa Liidu üldist huvi toetavate meetmete elluviimisega kaasnenud kulusid, eelkõige seoses uimasti- ja inimkaubanduse, ebaseadusliku sisserände ja merereostuse vastase võitluse ning majandusvööndite kontrolliga;

2.5.9

arendada edasi rahvusvahelist koostööd ja rahvusvahelise õiguse rakendamist UNCLOSe (ÜRO mereõiguse konventsioon) alusel;

2.6.1

uurida, kuidas ruumiplaneerimist ja rannikualade integreeritud haldamist saaks — saarte erilist olukorda rõhutades — edukalt rakendada valdkonnastrateegiate omavaheliseks integreerimiseks piirkondades, millel võib olla erinevaid funktsioone;

2.6.2

töötada merendussektori jaoks välja tugev geograafia-alane vahend, mis oleks sarnane maismaa jaoks mõeldud ruumiandmete infrastruktuuriga INSPIRE;

2.6.3

kiiresti tegeleda vajadusega luua Euroopa rannavalve ning seejuures teha kindlaks erinevate merepiirkondade konkreetsed vajadused;

2.6.4

leida võimalused, kuidas kasutada paremini ELi rahalisi vahendeid, et i) lühiperspektiivis aidata neid liikmesriike või piirkondi, mida otseselt puudutab pidevalt suurenev ebaseaduslik sisseränne; ii) pikas perspektiivis aidata kolmandaid riike jõuda sellisele poliitilise ja majandusliku arengu tasemele, et nende riikide kodanikel ei oleks põhjust üritada ebaseaduslikult siseneda ELi territooriumile. Antud kontekstis toetab komitee Euroopa Parlamendi eelarvekomisjoni ettepanekut luua spetsiaalne amet (asukohaga Maltal), mis konkreetselt vastutaks kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku sisserände ja varjupaigataotlemise küsimuste eest;

2.6.5

pakkuda suuremat toetust peale riiklike asutuste ka kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele uute sisserändajatega tegelemiseks, kui viimased on saabunud nende territooriumile;

2.6.6

võtta arvesse sisemaa mõõdet ning sisemaapiirkondade, siseveekogude ja jõgede, rannikualade ja mereruumi vastasmõju, ja nii muuta erinevad olemasolevad ühendused nähtavaks;

2.6.7

tagada Euroopa vetes laevaohutuse kõrgeimate standardite edasiarendamine ja rakendamine, et vältida laevaõnnetusi avamerel, rannikualadel ja sadamates;

2.6.8

võtta kasutusele eriprogrammid ja meetmed äärepoolseimate piirkondade ja saarte jaoks, arvestades nende eritingimusi ja raskusi, eelkõige sellistes valdkondades nagu

2.6.9

arendada lühikese ja keskpika perioodi jooksul strateegiaid, mille eesmärk on ohjeldada Euroopa ookeanide ja merede kasvavat väärkasutamist, eelkõige aga illegaalset inimkaubandust Euroopasse;

2.6.10

analüüsida tegevuslikke halvemusi, mis tulenevad äärepoolseimate merepiirkondade erinevast liigitamisest, ja kehtestada meretranspordile ühtekuuluvuse põhimõtte alusel poliitilised meetmed, et kõnealused piirkonnad paremini Euroopa ruumi integreerida;

2.6.11

edendada rannikualade integreeritud haldamise praktilisi kogemusi, mis võimaldavad luua ja ergutada organisatsioonistruktuure ja menetlusi eri haldustasandite vaheliseks kooskõlastamiseks, ning soodustada ühiskondlikku osalemist rannikualasid mõjutavate otsuste vastuvõtmisel;

2.7.1

lisada ettepanek tõsta järjepidevalt ja süstemaatiliselt avalikkuse teadlikkust merendusküsimustest, sh Euroopa ühiste meretraditsioonide, -kultuuri ja -identiteedi aspektidest;

2.7.2

teha ettepanek, kuidas saaks merendusteemat integreerida peagi toimuvasse kultuuridevahelise dialoogi Euroopa aastasse (2008);

2.7.3

avalikkuse teadlikkuse tõstmise eesmärgil töötada välja tänapäeva merenduspoliitika süstemaatiline strateegia, mis toetuks kindalt rohujuuretasandile, ja tagada selle tegelik rakendamine.

30.6.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 146/27

—

soovitab Euroopa Tehnoloogiainstituudi juhtimisstruktuurid välja töötada nii, et Euroopa Tehnoloogiainstituudi vajadus sõltumatuse järele igapäevases töös oleks tasakaalus liikmesriikide ja ELi institutsioonide vajadusega olla võimelised kaitsma ELi huve, näiteks liikmesriikide komisjoni iga viie aasta tagant läbi viidava läbivaatamise kaudu;

—

avaldab kahetsust, et uues õigusakti ettepanekus pakutud teadlaskonna täiendav rahastamine on ebapiisav. Komitee nõuab, et kõnealuse algatuse jaoks ei kasutataks osa teadustegevuse olemasolevatest rahastamisvahenditest (teadustegevuse raamprogramm ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm), vaid selle asemel täpsustataks täiendavaid erasektori osalemisviise ning tagataks selgete mehhanismide abil nendepoolne rahastamine. Teadmis- ja innovaatikakogukondi tuleks julgustada saama aja jooksul rahaliselt jätkusuutlikeks ning nende eelarve tuleks seoses nende tulemuslikkusega korrapäraselt läbi vaadata;

—

soovitab, et Euroopa Tehnoloogiainstituut ei annaks algusjärgus välja oma kraade, vaid töötaks välja kaubamärgi või märgistuse, mis antakse teadmis- ja innovaatikakogukonna partnerülikooli poolt;

—

soovitab partnerluse valikul võtta arvesse eelkõige partnerluse olemasolevat ja potentsiaalset innovatsioonivõimet ning tippsaavutusi ja näidatud tippsaavutuste potentsiaali hariduse ja teaduse alal. Komitee kutsub komisjoni üles täpsustama, kuidas nimetatud kriteeriume mõõdetakse;

—

teeb ettepaneku, et komisjon annaks juhatusele oma suunistes korralduse eelistada teadmis- ja innovaatikakogukondade valikul nende partnerluste avaldusi, mis hõlmavad piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi ja asutusi. Õigusakti ettepanekus tuleks potentsiaalsete partnerorganisatsioonidena eraldi nimetada VKEsid.

1.

seoses komisjoni teise teatise ja määruse ettepanekuga Euroopa Tehnoloogiainstituudi loomise teemal on astutud positiivseid samme;

2.

kuigi ei ole võimalik, et kõik Euroopa Liidu teadusinstituudid osaleksid Euroopa Tehnoloogiainstituudis otseselt, parandab teaduskeskkonda kõigi ühine püüdlus saada sellest osa teadmis- ja innovaatikakogukondade kaudu, tugevdades teadmiste kolmnurka, mille tippudeks on haridus, teadus ja uuendustegevus;

3.

teadmiste kolmnurga parandamine ja eriti tugevate partnerlussuhete arendamine äri- ja teadusringkondade vahel annab olulise panuse Euroopa Liidu konkurentsivõime parandamisse;

4.

tasakaalustatud piirkondlikku arengut on võimalik rikastada, kui Euroopa Tehnoloogiainstituudi teadmis- ja innovaatikakogukonnad, mis koonduvad äris tegutsevate parimate meeskondade ümber, teevad sünergiat tekitavat koostööd piirkondlike ja kohalike majandusarengu organitega;

1.1

tervitab teist teatist kui positiivset panust Euroopa Tehnoloogiainstituudi (ETI) loomise üle peetavasse arutellu ja panust Lissaboni strateegia rakendamisse;

1.2

tervitab komisjoni tasakaalustatud lähenemisviisi õigusakti ettepaneku koostamisel, sealhulgas nimetuse „teadmiskogukonnad” muutmist teadmis- ja innovaatikakogukondadeks, ning märgib rahuloluga, et teadmis- ja innovaatikakogukondade potentsiaalsete partnerorganisatsioonidena on kaasatud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kuid tunneb muret mõningate üksikasjade pärast;

1.3

toetab algatust, mis on mõeldud tugevdama suhteid teadmiste kolmnurga kolme samba — hariduse, teaduse ja uuendustegevuse — vahel, ja ettepanekut tegeleda teadaoleva uuendustegevuse mahajäämusega Euroopas;

1.4

kordab seisukohta, et edukaid teaduse- ja uuendustegevuse mudeleid ei saa meelevaldselt kopeerida ja et selle asemel peaks Euroopa Liit püüdma toetuda parimatele tavadele seoses teaduse, hariduse ja uuendustegevuse vaheliste sidemetega Euroopa Liidus;

1.5

tunnistab Euroopa Tehnoloogiainstituudi olulisust seoses sellega, et ta koondab teadmiste kolmnurga kõige tähtsamaid sidusrühmi, parimaid uurimismeeskondi, tööstuslikke ja riiklikke ametivõime. Kaheastmelist süsteemi tuleks iga hinna eest vältida;

1.6

tunnistab, et ettepaneku üksikute elementide juures on mõningaid teemasid, mis on jätkuvalt problemaatilised;

1.7

avaldab kahetsust, et uues õigusakti ettepanekus pakutud teadlaskonna täiendav rahastamine on ebapiisav ning et ettepanek ei sisalda selgeid mehhanisme erasektori rahastamise tagastamiseks;

1.8

nõuab, et kõnealuse algatuse jaoks ei kasutataks osa teadustegevuse olemasolevatest rahastamisvahenditest (teadustegevuse raamprogramm ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm), vaid selle asemel täpsustataks täiendavaid erasektori osalemisviise;

1.9

rõhutab, et kohalike ja piirkondlike asutuste mõju uuendustegevuseks vajalikku koostoimet loovatele tingimustele on määrava tähtsusega;

1.10

tuletab komisjonile meelde, kui oluline roll on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, eriti nende majanduslikel partnerlustel, teadmiste kolmnurga kolme osa koostoime tingimuste kindlaksmääramisel, näiteks klastrite arengu soodustamise, inkubaatoritele infrastruktuuri loomise, tööstusettevõtete investeeringute edendamise jne puhul;

1.11

tuletab komisjonile samuti meelde, et piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on parim positsioon selleks, et julgustada väikeseid või keskmise suurusega ettevõtteid töötama teadusuuringute partnerluses ja edendama tööstuse ja ülikooli partnerlusi, mis piirkondlikus/kohalikus keskkonnas tõenäoliselt hästi arenevad, võttes arvesse olemasolevaid ja edaspidiseid tingimusi, poliitikaid, erinevaid tegureid jne;

1.12

rõhutab lisaks, et Euroopa Tehnoloogiainstituut peaks keskenduma peamiselt uuendustegevusele, teadmiste ülekandele ja turule suunatud projektidele.

2.1

soovitab, et Euroopa Tehnoloogiainstituut ühendaks nii Euroopa Liidu ülemaailmselt tunnustatud suurepäraste ülikoolide ja nende teadusmeeskondade ja –asutuste kui ka teiste Euroopa Liidu võimekate ülikoolide ja teadusasutuste parimate meeskondade tugevad küljed;

2.2

soovitab seetõttu komisjonil teha koostööd ülikoolide ja teadusasutustega, kellel on suuri praktilisi kogemusi teadmiste kolmnurgaga. Kui Euroopa Tehnoloogiainstituuti ei kaasa Euroopa tippülikoole ja tipptasemel teadusasutusi, siis mõjutab see muljet, mis temast jääb ülemaailmsel tasandil;

2.3

soovitab, et teadmis- ja innovaatikakogukondade loomisel tuleb rakendada alt-üles lähenemisviisi, lähtudes alguses parimatest näidetest teaduse ja ettevõtluse praeguse koostöö kohta;

2.4

soovitab, et teadmis- ja innovaatikakogukondade valikuprotsess peaks olema avatud, võimaldades võimekatel teadusmeeskondadel püüda Euroopa Tehnoloogiainstituuti pääseda. Kõik ülikoolid ja teadusasutused, nii suured kui väiksed, peavad olema veendunud, et kui rakendatakse õigeid struktuure, partnerlusi ja poliitikaid, siis saavad nende parimad meeskonnad Euroopa Tehnoloogiainstituudis osaleda; kahetseb siiski, et asjaomane põhikriteerium „tippsaavutused hariduse ja teaduse alal” ei viita konkreetselt tippsaavutuste potentsiaalile ning kutsub komisjoni üles täpsustama, kuidas nimetatud kahte kriteeriumi mõõdetakse;

2.5

teeb ettepaneku, et üheks mooduseks uurimistegevuse ja erasektori vahelise suhte tagamiseks teadmis- ja innovaatikakogukondades on julgustada või stimuleerida teadmis- ja innovaatikakogukondi, et nad muutuksid aja jooksul rahaliselt jätkusuutlikeks ning kutsub üles hõlmama nimetatud lähenemisviisi õigusakti ettepaneku sätete hulka;

2.6

ei ole nõus komisjoni ettepanekuga ETI oma kraadide andmise kohta ning soovitab kraadide osas, et Euroopa Tehnoloogiainstituut ei annaks algusjärgus välja oma kraade, vaid töötaks välja kaubamärga või märgistuse, mis antakse teadmis- ja innovaatikakogukonna partnerülikooli poolt. Vastasel korral võib Euroopa Tehnoloogiainstituudi kraad juhtivaid ülikoole võõrandada;

2.7

soovitab, et Euroopa Tehnoloogiainstituudi algusaastatel peaks instituut andma oma kaubamärgi ainult magistriprogrammile, mis sisaldab teatud elemente nagu ettevõttepraktika, interdistsiplinaarsus, ettevõtluskoolitus jne;

2.8

soovitab, et juhatuses peaks olema vajalikul määral esindatud ka erasektor ja juhatusel peaks kindlasti olema autonoomia sätestada Euroopa Tehnoloogiainstituudi strateegiline kava;

2.9

soovitab ETI juhtimisstruktuurid välja töötada nii, et ETI vajadus sõltumatuse järele igapäevases töös oleks tasakaalus liikmesriikide ja ELi institutsioonide vajadusega olla võimelised kaitsma ELi huve, näiteks liikmesriikide komisjoni iga viie aasta tagant läbi viidava läbivaatamise kaudu;

2.10

teeb ettepaneku, et komisjon annaks juhatusele oma suunistes korralduse eelistada teadmis- ja innovaatikakogukondade valikul nende partnerluste avaldusi, mis hõlmavad piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi ja millel on olemas struktureeritud uurimisühendused, mille raames toimub ülikoolide, teadusasutuste ja ettevõtete teadus- ja tehnoloogiaalane koostöö keskpika ja pikaajalise uurimiskava alusel;

2.11

tuletab komisjonile meelde määrava tähtsusega rolli klastrite loomisel, mida etendavad piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused seoses oma poliitikatega ja investeeringutega infrastruktuuridesse, mis aitab kaasa tugevale koostööle tööstuse ja ülikoolide vahel;

2.12

soovitab, et Euroopa Tehnoloogiainstituudi edu hindamisel peaks sätestama juhatusele eesmärgid, mille alusel hinnata selle strateegilist suunitlust. Edukriteeriumid võiksid hõlmata näitajaid, mis hindavad Euroopa Tehnoloogiainstituudi suutlikkust pakkuda konkreetseid „turustatavaid” lahendusi VKEde, ettevõtete ja tööstuse probleemidele;

2.13

kutsub komisjoni üles, et see hoolimata tugevast ja dünaamilisest arengust seoses Euroopa Tehnoloogiainstituudi loomisega keskenduks jätkuvalt Euroopa Teadusnõukogu loomisele kui alusuuringute juhtiva mootorile. Euroopa Tehnoloogiainstituudi juhatus peaks kasutama kõiki võimalusi selleks, et luua tugevad sidemed Euroopa Teadusnõukoguga ning vajalikud struktuurid, mis tagaks komplementaarsuse ja väldiks nende tegevuse isoleeritust ja dubleerimist;

2.14

soovitab Euroopa Tehnoloogiainstituudil rajada teadmis- ja innovaatikakogukonnad järk-järgult, võttes arvesse kõiki saadud kogemusi ja kohandades asjakohaseid struktuure iga uue teadmis- ja innovaatikakogukonna loomise korral, ning on rahul, et komisjon pakub stsenaariumi kuue teadmis- ja innovaatikakogukonna loomiseks 2013. aastaks;

2.15

on arvamusel, et teadmis- ja innovaatikakogukondade loomisel ja juhtimisel on võtmetähtsus järgmistel aspektidel:

2.16

soovitab käsitleda personaliküsimusi paindlikkusega, tagamaks Euroopa Tehnoloogiainstituudile parimate teadlaste meeskondade töölevõtmise võimalus. Kahel kohal töötamist võib kõnealuses seoses vaadelda kui edusammu;

2.17

soovitab teadmis- ja innovaatikakogukondadel parimate teadlaste meeskondade töölevõtmiseks ja neis tõelise pühendumise tekitamiseks Euroopa Tehnoloogiainstituudi suhtes võtta tööle inimesi määratletud osalise tööajaga. Tööaja ülem- ja alammäära võib määratleda igal üksikjuhul eraldi ning kohandada vastavalt teadmis- ja innovaatikakogukonna kestuse käigus;

2.18

kutsub komisjoni üles rõhutama Euroopa Tehnoloogiainstituuti käsitleva õigusakti ettepaneku ettevalmistamisel kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsust, teades, et kõnealused organid kujutavad endast teadmis- ja innovaatikakogukondade peamist tuge, eelkõige üldiste lünkade täitmisel, mis teadmiste kolmnurgas esile võivad kerkida.

30.6.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 146/34

—

leiab, et lähtuvalt keskkonnakaitsealastest aspektidest on üleeuroopalist mullapoliitikat siiski tarvis. Nii on näiteks mulla saastumine ning inimeste ja loomade tervis omavahel seotud ning mullakaitsepoliitika seostub kõnealuse valdkonnaga. Lisaks tuleb Euroopa tasandil tähelepanu pöörata mulla degradeerumise piiriülesele mõjule, teisi keskkonnavaldkondi mõjutavale survele, Kyoto protokollile ning kliimamuutustele;

—

leiab, et direktiiv, milles sätestatakse ülevaate koostamine ning mis aitab liikmesriikidel tegutseda komisjoni soovitatud viisil, võib aidata kaasa mulla säästlikule majandamisele. See tähendab, et direktiiv peaks olema paindliku ülesehitusega;

—

tunneb muret kohalike ja piirkondlike haldusorganite halduskoormuse üle, mis võib olla tingitud järgmistest nõuetest: ohualade kindlakstegemine, ohualade loetelu läbivaatamise kohustus iga kümne aasta tagant (artikkel 6) ja saastatud ohualade loetelu läbivaatamine (artiklid 10 ja 11);

—

soovib, et asjaomastele ametiasutustele ei langeks otsest kohustust saastatud alasid puhastada ja majandada (artikkel 13);

—

leiab, et Euroopa Komisjon peaks koostama suunismeetmete paketi, mis hõlmab kulutasuvaid meetmeid, millest liikmesriigid saaksid inspiratsiooni koostada enda meetmepaketid ja kasutaksid iseotsustamise võimalust.

1.1

Muld on olulise tähtsusega meie elutegevuse seisukohast. Muld on hädavajalik toitainete ja vee allikana, ringluste reguleerijana, paljude organismide elukeskkonna ja maapealse elu kandjana. Inimese ja looduse jaoks on otsustava tähtsusega, et muld täidaks kõiki neid ülesandeid optimaalselt ja jätkusuutlikult ka tulevikus.

1.2

Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid seisavad vähemal või rohkemal määral silmitsi mullaprobleemidega. On selge, et mõningates Euroopa osades on muld degradeerunud märkimisväärselt ja murettekitaval määral ning degradeerub ka tulevikus.

1.3

Muld on liikumatu, kuid mulla degradeerumisel ühes liikmesriigis võivad siiski olla piiriülesed tagajärjed; seetõttu leiab komitee, et ettepanek vastab subsidiaarsuse põhimõttele. Lisaks nendib komitee, et mullakaitsepoliitika on välja töötanud ainult üheksa liikmesriiki ning et nimetatud poliitika on tavaliselt piiritletud pinnase saastatuse teatud aspektidega. Komitee leiab samuti, et lähtuvalt keskkonnakaitsealastest aspektidest on üleeuroopalist mullapoliitikat tarvis. Nii on näiteks mulla saastumine ning inimeste ja loomade tervis omavahel seotud ning mullakaitsepoliitika seostub kõnealuse valdkonnaga. Lisaks tuleb Euroopa tasandil tähelepanu pöörata Kyoto protokollile, mulla degradeerumise piiriülesele mõjule, teisi keskkonnavaldkondi mõjutavale survele ning kliimamuutustele.

1.4

Mullakaitsepoliitika on väga keeruline valdkond. Euroopas on üle 320 erineva mullatüübi, mida kasutatakse arvukatel eesmärkidel. Mullal võib seega olla majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline või ökoloogiline funktsioon ning seda võib kasutada põllumajanduslikel või keskkonnaalastel eesmärkidel, kinnisvaraarenduses, teede ja tammide ehitusel. Seetõttu on mulda ähvardavad ohud liikmesriigiti väga erinevad. Kõik see põhjustab suuri erinevusi ka liikmesriigiti ning isegi konkreetse liikmesriigi eri piirkondade vahel. Ka liikmesriigiti rakendatavad meetmed väga erinevad. Peale geograafiliste erinevuste on Euroopa piirkondade vahel ka klimaatilised erinevused. Erinevused sõltuvad kohalike ja piirkondlike haldusorganite sellealasest tegevusest.

1.5

Võttes arvesse kõnealuseid suuri erinevusi ning raskusi ühiste normide väljatöötamisel, peab komitee ühiste kvantitatiivsete normide vastuvõtmist praegusel hetkel võimatuks. Komitee leiab siiski, et komisjoni esitatud strateegia on esimene samm selles suunas, et lähitulevikus saavutada kokkulepe ühiste normide osas. Tõhusaks mullakaitseks on vaja rakendada sihipäraseid meetmeid. Mullakaitse on poliitikavaldkond, millega tuleks tegeleda eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

1.6

Enamikes liikmesriikides vastutavad mullakaitsepoliitika eest kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused. Seetõttu peavad just omavalitsusorganid uute mullakaitse meetodite ja vahendite väljatöötamisel võtmerolli mängima.

1.7

Euroopa Liidule jääb kõnealuses valdkonnas toetaja ja julgustaja roll. Euroopa Liidu õigusaktide kehtestamise idee tuleb tagasi lükata, kui see ei ole paindlik ega jäta liikmesriikidele piisavalt tegevusvabadust.

1.8

Komitee kiidab strateegia eesmärgid heaks ning leiab, et need annavad märkimisväärse panuse paindliku ja Euroopale ühtse poliitika väljakujundamiseks, et tagada mulla jätkusuutlik majandamine.

1.9

Strateegia eesmärkide kirjeldamine on viinud komitee arvamusele, et rõhutatakse mullaga seotud protsesside kohta käivate olemasolevate teadmiste arendamist ning liikmesriike kohustatakse võtma selles valdkonnas meetmeid. Viimaseid innustatakse võitlema mulla degradatsiooni vastu, kusjuures tegelike ohupiirkondade kindlaksmääramine, piirkondade mulla degradeerumise vähendamise eesmärkide poole püüdlemine ning nimetatud eesmärkide saavutamiseks võetavate meetmete määratlemine jäävad liikmesriikide otsustada. Komitee toetab nimetatud lähenemisviisi, kuna see võimaldab mullakaitse temaatikat käsitleda integreeritult ja hästi struktureeritult, rõhutades samas probleemi kohalikku ja piirkondlikku aspekti.

1.10

Strateegia elluviimiseks tuleb süstemaatiliselt hinnata kõiki kehtivaid ELi seadusi ja poliitikavaldkondi, mis on seotud mulla temaatikaga, eesmärgiga teha kindlaks, mil määral need toetavad jätkusuutliku mullakaitse edendamist ELis. Kui kõnealuste seaduste või poliitikavaldkondade panus eesmärgi edendamisse on ebapiisav, tuleb neid kohandada. Komisjon peab nii kiiresti kui võimalik töötama eesmärgi saavutamiseks välja vastava tegevuskava.

1.11

Ülaltoodud põhjustel leiabki komitee, et kavandatav strateegia peaks olema rohkem seotud teiste ühenduse kuuenda keskkonnaalase tegevuskava raames väljatöötatud strateegiatega ning eriti pestitsiide, jäätmeid ja ringlussevõttu (jäätmekäitlust), pinna- ja põhjavett käsitlevate strateegiatega.

1.12

Komitee leiab, et mulla säästlikuks majandamiseks on oluline tõsta teadlikkust ja suurendada teabevahetust kõnealusel teemal. Arvesse tuleb võtta nii mulda ähvardavaid ohte kui säästvale ühiskonnale avanevaid võimalusi.

1.13

Liikmesriikide rakendatavad meetmed on väga erinevad (vt punkti 1). Komitee arvab, et Euroopa mulla kvaliteeti on võimalik tõhusalt ja otstarbekalt parandada, kui liikmesriigid, kes on juba mullapoliitika kasutusele võtnud, jagavad oma teadmisi mullapoliitika alal teiste liikmesriikidega. Komitee julgustab seega liikmesriike, milles juba rakendatakse väljaarenenud mullapoliitikat, jagama oma kogemusi teiste liikmesriikidega, kelle õigusaktid mainitud valdkonnas ei ole piisavalt laiahaardelised.

1.14

Komitee peab väga oluliseks luua avatud suhtlusplatvormi, mis võimaldaks vahetada teavet heade tavade kohta eesmärgiga pakkuda piisavat mullakaitset. Tingituna mullatüüpide rohkusest ELis on vajadus täieliku ülevaate järele meetmete kohta, mida saab kasutada ja mille tõhusus on praktikas tõestatud.

1.15

. Raamdirektiivi eesmärk on koostada ülevaade muldade degradatsioonist ELis. Nimetatud dokument annab kriteeriumid kõnealuse ülevaate läbipaistvaks ja ühetaoliseks koostamiseks. Liikmesriigid määravad ise kindlaks, kas kuulutada mõni piirkond ohualaks, milliseid meetmeid vajadusel võtta ning kõnealuste meetmete ajalise kestuse.

1.16

Komitee on veendunud, et direktiiv, milles sätestatakse ülevaate koostamine ning mis aitab liikmesriikidel tegutseda komisjoni soovitatud viisil, võib aidata kaasa mulla säästlikule majandamisele ELis. Direktiiv ei tohi raskendada ega takistada kehtivat ja hästi toimivat riiklikku mullapoliitikat. See tähendab, et direktiiv peaks olema paindliku ülesehitusega. Meetmeid tuleks rakendada vabatahtlikkuse alusel motiveerivate ja nõuandvaate kavade näol. Lisaks tuleks takistada dokumentatsioonile esitavate nõuete kasvu, et võidelda ebavajaliku bürokraatia vastu. Samas ei tohiks praeguses komisjoni ettepanekus näha kutset ELi kaugemale ulatuvaks sekkumiseks.

1.17

Komitee on arvamusel, et keskkonnastandardite saavutamisel peaks esikohal olema liikmesriikide vastutus, millele lisandub mullasaaste tekitaja või omaniku vastutus. Seega on vaja kokku leppida, et ka „saastaja maksab” põhimõtte rakendamisel võib vastutusele võtta mitte üksnes mullasaaste tekitajaid vaid ka teisi kohustatud isikuid. Komitee rõhutab, et lõplik vastutaja tuleb reguleerida riiklikul tasandil.

1.18

Komitee tunneb muret selle üle, et direktiivi konkreetsete sätete koostamisel, eelkõige mullasaaste ohtude hindamise kriteeriumite määramisel, tuleks vastavalt otsusele 1999/468/EÜ (otsus komitoloogia menetluse kohta) tugineda asjakohasele komiteele. Seoses sellega tuleb valida menetlus, mis tagab kõigi asjaomaste sidusrühmade kaasamise ja nende huvide arvestamise.

1.19

Direktiivi artikkel 16 seab kohalikele ja piirkondlikele haldusorganitele suure aruandekohustuse. Komitee leiab, et nimetatud kohustus ei tohiks olla kohalikele ja piirkondlikele haldusorganitele ebaproportsionaalselt suur. Sellega seoses tuleks esile tuua, et aruannete koostamiseks vajalikku tähelepanu, inimtööjõudu ja rahalisi vahendeid ei saa samaaegselt anda meetmetele, mida võetakse mulla degradeerumise takistamiseks, kuigi just viimane peaks olema prioriteet.

1.20

Komitee toonitab, et on tähtis integreerida mullakaitsepoliitikat valdkondade poliitikasse ja kõigi haldustasandite eeskirjadesse (artikkel 3). Valdkonna poliitika elluviimisel on vaja jälgida, et olemasolevatel andmetel põhineva kontrolli (mullatestide) kohustuse sisseseadmine toimuks ettevaatlikult. Nimetatud kontroll on oluline vaid juhul, kui muld on ohustatud. Kuna poliitika näol on tegelikult tegu raamistikuga, ei ole kõnealused testid rakendusetapil üldiselt vajalikud. Keerulistes ja ulatuslike mõõtmetega olukordades kehtib juba niigi keskkonnamõju hindamise aruande kohustus.

1.21

Komitee tunneb muret kohalike ja piirkondlike haldusorganite halduskoormuse üle, mis võib olla tingitud järgmistest nõuetest: ohualade kindlakstegemine, ohualade loetelu läbivaatamise kohustus iga kümne aasta tagant (artikkel 6) ja saastatud ohualade loetelu läbivaatamine. (artiklid 10 ja 11).

1.22

Komitee märgib, et direktiivi ettepanekus on ära toodud terve rida registreerimis- ja aruandluskohustusi ning nõuded töötada välja kavasid ja programme, mis peavad tõenäoliselt läbima keskkonnamõju strateegilise hindamise. Nimetatud meetmed tooksid endaga kaasa täiendava halduskoormuse. ELi õigusaktides tuleks võimalusel vältida aruandluskohustuse nõudmist ning selliste kavade ja programmide koostamist, mis peavad tõenäoliselt läbima keskkonnamõju strateegilise hindamise.

1.23

Komitee on arvamusel, et avalikkuse kaasamine peaks piirduma keskkonnateabe direktiivis sätestatud juhtudega.

1.24

Komitee soovib, et asjaomastele ametiasutustele ei langeks otsest kohustust saastatud alasid puhastada ja majandada (artikkel 13). Asutused tagavad, et puhastamine tegelikult toimuks. Neid küsimusi tuleb vaadelda liikmesriigis kehtivate seaduste ja õigusaktide taustal ning mulla konkreetsest olukorrast lähtudes. Samas jääb jätkuvalt kehtima nõue, et asjaomased asutused peavad tegelema saastatud paikade küsimusega.

1.25

Komitee toetab funktsioonidele suunatud lähenemist degradeeritud mulla tervendamisel (artikli 1 lõige 1 ja artikli 13 lõige 2). Meetmeid soovitatakse sõltuvalt mulla (praegusest) kasutamisest.

1.26

Mõju hindamises väidetakse, et mulla degradatsiooni protsessi vähendamiseks võetud meetmed annavad märkimisväärset kasu ühiskonnale. Komitee toetab nimetatud seisukohta, kuid soovib rõhutada, et kõnealuse kasu saamiseks tuleb kõigepealt mulda investeerida. Kogemused on näidanud, et eriti kogukondade ja piirkondade mulla tervendamise projektid takerduvad sageli rahaliste vahendite puudumise taha.

1.27

Komitee leiab, et mulla seisundi aruande (artikkel 12) sisseviimine kujutab endast ELi toetust saastatud alade loetelu koostamisel. Ühest küljest aitab nimetatud aruanne kaasa saastatud alade loetelu ajakohastamisele, teisest küljest annab see teistes liikmesriikides maaostust huvitatud esindajatele läbipaistvat teavet ning võimaldab nii vältida majanduslike kahjude teket. Nii antakse tõeline sisu „saastaja maksab” põhimõttele (artikkel 4).

1.28

Komitee leiab, et Komitee leiab, et mulla funktsioonide säilitamise meetmete kindlakstegemise käigus tuleb tähelepanu pöörata mitte ainult sotsiaalsetele ja majanduslikele aspektidele, vaid ka turvalisuse küsimustele ning arheoloogilise, geoloogilise ja geomorfoloogilise pärandi olemasolule (artikkel 8).

1.29

Komitee on arvamusel, et komisjoni nõudes riiklike rahastamismehhanismide järele saastatud alade tervendamiseks (artikkel 13) ei arvestata piisavalt olemasolevaid spetsiifilisi piirkondlikke (rahastamis)mehhanisme, mis on end õigustanud senises praktikas. Ühenduse nõuetega kõnealuses valdkonnas võivad pigem kaasneda takistused.

1.30

Komitee leiab, et teabevahetusfoorumi kavandatud loomine on komisjoni ettepaneku üks tähtsamaid osi (artikkel 17). Tänu praktilisele teabele ja kogemustele peaksid kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused kõnealuses foorumis aktiivselt osalema.

2.1

Komitee leiab, et Euroopa Komisjon peaks koostama suunismeetmete paketi, mis hõlmab kulutasuvaid meetmeid, millest liikmesriigid saaksid inspiratsiooni koostada enda meetmepaketid ja kasutaksid iseotsustamise võimalust. Liikmesriigid, kes ei ole veel mullapoliitikat välja töötanud või kes on seda hetkel välja töötavad, saavad kõnealuses valdkonnas tõhusalt tegutseda vaid juhul, kui neil on piisavalt teadmisi.

2.2

Komitee teeb ettepaneku mitte kohaldada üleeuroopalist aruandluskohustust, vaid lubada liikmesriikidel kasutada oma aruandlussüsteemi ja tagada Euroopa Komisjonile sellele juurdepääs (artikkel 16).

2.3

Ohualasid saab väga konkreetselt kindlaks teha samas vähendades asjaomaste ametiasutuste halduskoormust, kui kõigepealt nõutakse põgusat ülevaadet asjaomase liikmesriigi mulla (või selle teatud osade) võimalikest ohtudest (artikkel 6). Seose ohualade läbivaatamise ja saastatud alade ülevaate koostamisega on täieliku läbivaatamise nõue üleliigne. Piisab teabe uuendamisest seireandmete põhjal.

2.4

Komitee soovitab täpsustada Euroopa Komisjoni teemastrateegias nimetatud läbivaatamise ajakava, määrata selle prioriteedid ning tähtajad. Esimene prioriteet peaks olema välja selgitada kliimamuutuste mõju mullale. On teada, et kliimamuutustel põhjustab või võib põhjustada orgaanilise ainese kiirenenud degradeerumise protsess. Arvestades orgaanilise ainese sisalduse tähtsust mulla funktsioonidele, võib kliimamuutustel olla olulisi tagajärgi mulla säästliku majandamise seisukohalt.

1.

liikmesriigid teevad ohualad kindlaks ja koostavad nende loetelu (vt komisjon dokumendi alapunkte b, c ja e);

2.

Euroopa Komisjon koostab artiklis 17 ette nähtud suunised (vt soovitust 10);

3.

liikmesriigid koostavad meetmetepaketi (vt komisjoni dokumendi alapunkte a, d, f ja g).

30.6.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 146/48

—

tervitab komisjoni temaatilist strateegiat, kuna see kujutab endast terviklikku lähenemisviisi pestitsiidide küsimusele, mis soodustab edasisi vajalikke ökoloogilisi parandusi kõnealuses valdkonnas;

—

avaldab kahetsust, et olemasolevate õigusaktidega ei ole suudetud ära hoida toidus esinevate pestitsiidide jääkide hulga suurenemist läbi aastate, ning tervitab seetõttu tõsiasja, et temaatilise strateegia üks eesmärke on toidus esinevate pestitsiidide jääkide kontrolli tõhustamine;

—

on arvamusel, et tsoonide süsteemi ettepanekus ei võeta piisavalt arvesse eriomaseid geoloogilisi, geograafilisi ja hüdroloogilisi tegureid igas tsoonis. Nimetatud erinevused tähendavad seda, et ohtlike pestitsiidide filtreerimise ja leostumise risk varieerub piirkonniti ning seda tuleks õigusaktides arvesse võtta; avaldab kahetsust, et väljapakutud tsoonide puhul ei arvestata praegu liikmesriikides kehtivaid pestitsiide reguleerivaid standardeid;

—

on arvamusel, et komisjoni ettepanek vastastikuseks kohustuslikuks pestitsiidide tunnustamiseks tsoonide piires ei ole ideaalne lahendus, sest see võib põhjustada pinnavee täiendavat saastumist pestitsiididega;

—

võtab arvesse, et määruse (KOM(2006) 388) õiguslikku alust tuleks laiendada nii, et see hõlmaks ka asutamislepingu artiklit 175, mis katab keskkonnaküsimused;

—

nõuab kvantitatiivsete eesmärkide väljatöötamist eesmärgiga vähendada pikas perspektiivis pestitsiidide kasutamist.

1.1

tervitab komisjoni temaatilist strateegiat, kuna see kujutab endast terviklikku lähenemisviisi pestitsiidide küsimusele, mis soodustab edasisi vajalikke ökoloogilisi parandusi kõnealuses valdkonnas;

1.2

kiidab heaks komisjoni jätkuvat Euroopa Toiduohutusametit puudutavate protseduuride ja funktsioonide ajakohastamist. Sel viisil tagatakse, et ELi vastava valdkonna eeskirjad on kooskõlas viimaste asjaomaste teaduslike avastustega — tuues seeläbi kasu inimeste tervisele ja keskkonnale;

1.3

toetab temaatilise strateegia eesmärke, et edendada keskkonna ja inimeste tervise kaitset pestitsiidide kasutamise vähendamise ja vähem kahjulike alternatiivide uurimise soodustamise kaudu;

1.4

nõustub, et andmekaitsealased sätted ei peaks hõlmama loomkatsete abil saadud andmeid. Sellega kindlustatakse, et katseid ei korrata ilma tungiva vajaduseta ning aidatakse nii palju kui võimalik kaasa loomkatsete vähendamisele;

1.5

tervitab tõsiasja, et temaatilise strateegia üks eesmärke on pakkuda pestitsiidide kasutamise suuniseid, mis ühenduse senistes õigusaktides on olnud ebapiisavad;

1.6

märgib rahuloluga, et strateegia sisaldab ka järelevalve ja aruandluse vahendeid liikmesriikide edusammude hindamiseks eesmärkide saavutamisel;

1.7

tunnistab, et pestitsiidide mõistlik kasutamine võib oluliselt parandada tootlikkust, nagu on märgitud komisjoni mõjuhinnangus (SEC(2006) 894), kuid möönab samas, et nende kasutamisega kaasnevad endiselt suured keskkonnamõjud;

1.8

tunnistab ühtlasi, et pestitsiiditööstus on ELis oluline tööandja, pakkudes kokku 26 000 töökohta; märgib seetõttu rahuloluga, et vastavalt mõjuhinnangule loob temaatiline strateegia sektoris juurde veel 3 000 töökohta, toob põllumajandussektorile vähemalt 380 miljonit eurot kasumit ning on kooskõlas ka Lissaboni strateegia eesmärkidega;

1.9

tervitab tõsiasja, et strateegia üks eesmärke on tõsta pestitsiidide kasutamise ohutust seadmete kontrolli ja sertifitseerimise abil, samuti pestitsiidide ohutu ladustamise ning levitajate ja professionaalsete kasutajate väljaõppe abil. Nimetatud meetmed muudavad pestitsiidide kasutamise tõhusamaks, tuues kasu kõikidele asjaosalistele;

1.10

avaldab kahetsust, et olemasolevad õigusaktid ei ole suutnud ära hoida toidus esinevate pestitsiidide jääkide hulga suurenemist läbi aastate, ning tervitab seetõttu tõsiasja, et temaatilise strateegia üks eesmärke on toidus esinevate pestitsiidide jääkide kontrolli tõhustamine, ja kutsub üles põhjalikult testima eelkõige neist riikidest imporditud toiduainetes ja loomasöödas esinevate pestitsiidide jääke, kus pestitsiididele kehtestatud piirangud ei pruugi olla nii ranged;

1.11

on rahul, et ettepanek luua raamdirektiiv pestitsiidide säästvama kasutamise saavutamiseks viitab veepoliitika raamdirektiivile. Nimetatud eesmärk on vajalik selleks, et tugevdada ELi pingutuste järjepidevust seoses keskkonnaga; kutsub seetõttu üles viitama veepoliitika raamdirektiivile määruse ettepanekus, mis käsitleb taimekaitsevahendite turuleviimist;

1.12

mõistab täielikult komisjoni soovi tugevdada konkurentsivõimet ning dünaamikat ja vabakaubandust Euroopa Liidus, kuid usub, et temaatilises strateegias tuleks kindlasti seada esikohale keskkonnakaitse ja rahva tervis;

1.13

usub seetõttu, et määruse ettepanekus sisalduv soovitus vastastikuseks kohustuslikuks pestitsiidide tunnustamiseks kolme tsooni piires on olemasolevate sätetega võrreldes ebasobiv. Ühe tsooni liikmesriikides on olukorrad erinevad, mis tähendab, et igal liikmesriigil peab olema võimalik jätkata rangemate pestitsiididele kehtivate standardite rakendamist. Näiteks kasutatakse mitmes liikmesriigis joogiveeks töötlemata põhjavett. Seni keelatud pestitsiidide kohustuslik kasutuselevõtt ohustab eelmainitud tegevust, millega kaasnevad märkimisväärsed majanduslikud tagajärjed kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning liikmesriikidele. Komitee tõstab esile asjaolu, et võimalus juua kõrge kvaliteediga kraanivett on samm elukvaliteedi parandamise suunas;

2.1

Komitee on arvamusel, et tsoonide süsteemi ettepanekus ei võeta piisavalt arvesse eriomaseid geoloogilisi, geograafilisi ja hüdroloogilisi tegureid igas tsoonis. Nimetatud erinevused tähendavad seda, et ohtlike pestitsiidide filtreerimise ja leostumise risk varieerub piirkonniti ning seda tuleks õigusaktides arvesse võtta; avaldab kahetsust, et väljapakutud tsoonide puhul ei arvestata praegu liikmesriikides käibelolevaid pestitsiide reguleerivaid standardeid. Kui jäädakse tsoonidel põhineva lähenemisviisi juurde, tuleks vähemalt mõned tsoonid juurde luua; Kui tsoonide süsteem võetakse vastu, tuleks leida viis taimekaitsevahendite lubade vastastikuseks tunnustamiseks erinevatesse tsoonidesse kuuluvate naaberpiirkondade vahel, arvestades tarbija- ja keskkonnakaitse nõudeid;

2.2

komitee on arvamusel, et komisjoni ettepanek vastastikuseks kohustuslikuks pestitsiidide tunnustamiseks tsoonide piires ei ole ideaalne lahendus, sest see võib põhjustada pinnavee täiendavat saastumist pestitsiididega, mis ohustab veeorganisme ning mõnel juhul ka piirkondadele eriomaseid linnu- ja selgroogsete populatsioone; leiab, et nimetatud lähenemisviis ei ole kooskõlas veepoliitika raamdirektiivi üldnõudega mitte halvendada veekogude olukorda;

2.3

komitee on seisukohal, et eesmärkideni, mida soovitakse saavutada vastastikuse pestitsiidide tunnustamise kaudu, võib jõuda ka tõhustatud koostöö ja andmete vahetamisega liikmesriikide tsoonides, mille siht on kontrollida viivitamatult ressursse, mis on tsooni mõnes teises riigis heaks kiidetud; leiab seetõttu, et pestitsiidide kohustuslik vastastikune tunnustamine ei ole kohane vahend; on seisukohal, et kui tunnustamise osa jäetakse alles, siis tuleks täpsemalt selgitada tsoonidesse jagamise tagajärgi eesmärgiga kohandada tsoone kõikidele juhtumitele;

2.4

komitee kutsub üles rangematele keskkonnakaitse kriteeriumidele, sest praegused kriteeriumid ei ole piisavad olemasoleva kõrge kaitstuse taseme säilitamiseks; kuid toetab väljajätmiskriteeriumide kasutuselevõtmist toimeainete heakskiitmisel. Nimetatud kriteeriumid on õigustatud tervisemõjudest lähtuvalt;

2.5

võtab arvesse, et määruse (KOM(2006) 388) õiguslikku alust tuleks laiendada nii, et see hõlmaks ka asutamislepingu artiklit 175, mis katab keskkonnaküsimused. Nimetatud teguviis mõjutaks võimalikke tulevasi tõlgendamise ja liikmesriikide keskkonnakaitsemeetmete küsimusi;

2.6

komitee toetab põhimõtte kasutuselevõtmist, mis teeb ettepaneku asendada teatud taimekaitsevahendid vähem ohtlike või kemikaalivabade alternatiividega;

2.7

nõuab tungivalt alternatiivide valikukriteeriumide parandamist, et oleks võimalik asendada rohkem aineid. Eeskirju tuleks ka täiustada nii, et liikmesriigid saaksid taimekaitsevahendeid asendada nende abiainete omaduste põhjal;

2.8

nõuab tungivalt, et pestitsiidid, mis võivad imbuda põhjavette, tuleks järjepidevalt lisada määruse kõrge riskiastmega ainete nimekirja;

2.9

nõuab, et aktiivainete taimekaitsevahendites kasutamise lubamine oleks pärast esialgset uuendamist 10 aasta möödumise järel ajaliselt piiramata; Uuendamata jätmine avaldaks negatiivset mõju keskkonnale ja tervisele näiteks juhul, kui hindamisse lisatakse uusi nõudeid andmetele või uusi suuniseid;

2.10

väljendab vastuseisu madala riskiastmega hinnatud aktiivaineid sisaldavate taimekaitsevahendite leebema heakskiitmismenetluse sisseviimisele. Kõik taimekaitsevahendid kujutavad endast teatud riski inimestele ja loodusele ning peavad seetõttu läbima põhjaliku heakskiitmismenetluse;

2.11

soovitab, et pestitsiidide müük ja turustamine toimuks akrediteeritud eksperdi või pädeva meditsiinilise personali järelevalve all;

2.12

nõuab kvantitatiivsete eesmärkide väljatöötamist eesmärgiga vähendada pikas perspektiivis pestitsiidide kasutamist kooskõlas kuuenda raamprogrammi soovitustega ja selliste tootmisviiside edendamist, mille puhul kasutatakse pestitsiide vähe või üldse mitte, nagu mahepõllunduses;

2.13

nõuab, et määruse artiklitesse 21 ja 43 lisataks otsene viide veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõikele 1;

2.14

tervitab tõsiasja, et temaatilise strateegia kohta on toimunud terviklik konsultatsiooniprotsess, millesse kaasati ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused; ühtlasi kutsub üles kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli suurendamisele, kaasates neid temaatilise strateegia ekspertrühma, kelle ülesanne on parimate tavade ja strateegia rakendamise järelevalve alal nõu anda. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad samuti osalema riiklike tegevuskavade koostamises ja rakendamises. Kohaliku olukorra ainulaadne mõistmine võimaldab neil anda väärtusliku panuse nimetatud foorumite töösse, millesse tuleks kaasata ka kodanikuühiskond.

30.6.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 146/53

—

tervitab komisjoni läbipaistvuse edendamise algatust. ELi institutsioonide usaldusväärsuse ja demokraatlikkuse, tõhususe ja üldsuse vajadustega arvestamise säilitamiseks on suurem läbipaistvus eluliselt vajalik. Komitee tuletab sellega seoses meelde, et kui EL tõesti tahab suurendada oma demokraatlikku õiguspärasust, siis on vaja aktiivsemalt kaasata kohalikke ja piirkondlikke osalejaid ELi seadusandlikku ja otsustusprotsessi;

—

kahetseb aga, et algatuses ei ole mainitud kohalikku ja piirkondlikku mõõdet, ning kutsub komisjoni üles seda mõõdet rohkem kaasama;

—

rõhutab, et Euroopa Liit kujutab endast mitmetasandilist partnerlust, kus kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kaasatud Euroopa poliitika kujutamisse riiklikul ja Euroopa Liidu tasandil;

—

leiab, et tuleb veel kord rõhutada vajadust eristada Euroopa Liidu institutsioonide konsulteerimist ühelt poolt valijaid esindavate kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja nende liitudega ning teiselt poolt erihuve esindavate lobiorganisatsioonidega;

—

tervitab seda, et Euroopa Komisjon on algatanud pideva ja süstemaatilise dialoogi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning nende Euroopa ja riiklike liitudega valdkondades, kus viimased vastutavad õigusaktide ülevõtmise või rakendamise eest; leiab siiski, et dialoogi korraldamise viise saab parandada;

—

tervitab suuremat läbipaistvust, mida looks lobiorganisatsioonide registreerimine;

—

ei arva siiski, et vabatahtlikul registreerimisel põhinev kord pakuks sobiva raamistiku piisava läbipaistvuse tagamiseks;

—

on veendunud, et registreerimise puhul on tähtis tagada tõhus ja lihtne kord. Registri haldajaks peaks olema Euroopa Komisjon;

—

toetab komisjoni eemärki suurendada läbipaistvust Euroopa Liidu vahendite kasutamise osas ning julgustab liikmesriike haldama ühenduse rahalisi vahendeid ühise halduse raames. Läbipaistvus ELi rahaliste vahendite osas on kõigi abi saajate huvides.

1)

läbipaistvus on demokraatias mitmetasandilise valitsemise üks põhielemente;

2)

oluline on pöörata suuremat tähelepanu subsidiaarsuse, proportsionaalsuse ja kodanikuläheduse põhimõtetele, et töötada välja lihtsad ja selged Euroopa õigusaktid, mida Euroopa kodanikel on lihtne mõista;

3)

piirkondlikud ja kohalikud osalejad tuleb Regioonide Komitee kaudu muuhulgas täielikult kaasata Euroopa tegevuskava põhiküsimustesse;

4)

kui piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi kaasatakse sobivalt õigusaktide koostamisse, võivad nad oma piirkonnas etendada väga olulist rolli õigusaktide ülevõtmisel ja rakendamisel;

1.1

tervitab komisjoni läbipaistvuse edendamise algatust. Euroopa läbipaistvuse algatus on oluline komisjonipoolne samm Euroopa Liidu institutsioonide läbipaistva toimimise edendamiseks. ELi institutsioonide usaldusväärsuse ja demokraatlikkuse, tõhususe ja üldsuse vajadustega arvestamise säilitamiseks on suurem läbipaistvus eluliselt vajalik. Komitee tuletab sellega seoses meelde, et kui EL tõesti tahab suurendada oma demokraatlikku õiguspärasust, siis on vaja aktiivsemalt kaasata kohalikke ja piirkondlikke osalejaid ELi seadusandlikku ja otsustusprotsessi;

1.2

leiab, et läbipaistvuse algatusega on Euroopa Komisjon käivitanud vajaliku arutelu, ning usub, et seda arutelu tuleks pidada praegu, mil käimas on järelemõtlemisperiood ja Euroopa tuleviku teemaline debatt, sest otsusetegijad peavad tagama ja näitama, et EL toimib demokraatlikult ja tõhusalt. Läbipaistvuse tagamine on tähtis vahend Euroopa lähendamisel oma kodanikele;

1.3

kahetseb aga, et algatuses ei ole mainitud kohalikku ja piirkondlikku mõõdet, ning kutsub komisjoni üles seda mõõdet rohkem kaasama; tuletab meelde komisjoni kinnitust Euroopa halduse valges raamatus (2001), et komisjon tagab kohalike ja piirkondlike kogemuste ja tingimuste arvessevõtmise poliitiliste ettepanekute koostamisel;

1.4

tervitab Soome eesistumisperioodil, 2006. aasta teisel poolel langetatud otsust püüelda nõukogu töös suurema läbipaistvuse poole. On väga positiivne, et nõukogu on samuti nõustunud lubama avatumat otsustusprotsessi ja juurdepääsu nõukogu dokumentidele; leiab siiski, et see on alles esimene samm õiges suunas ning kutsub nõukogu üles muutma oma menetlused üldsusele avalikumaks. See on oluline viis, kuidas kodanikud saavad otsustusprotsessi jälgida ja kontrollida;

1.5

leiab, et mõiste „sobimatu lobitöö” tuleks määratleda võimalikult täpselt, et oleks võimalik kontrollida lobistide tegevust ning kohaldada eksimuste korral sanktsioone;

1.6

on seisukohal, et läbipaistvuse eesmärgiks peaks olema Euroopa Liidu lähendamine tema kodanikele, et edendada läbipaistvust ja vähendada seeläbi distantsi Euroopa Liidu institutsioonide ja kodanike vahel; komitee peab ülioluliseks algatada meetmeid, mis nagu demokraatia, dialoogi ja diskussiooni D-kava meetmedki sobivad selleks, et tutvustada Euroopa Liidu tegevusi ja pädevusi eurooplastele, eelkõige noortele, nagu see toimub noortefoorumi kaudu;

2.1

rõhutab, et Euroopa Liit kujutab endast mitmetasandilist partnerlust, kus kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kaasatud Euroopa poliitika kujutamisse riiklikul ja Euroopa Liidu tasandil. Parim viis tagada, et ELi uued õigusaktid oleksid asjakohased ja praktilised, on konsulteerida vastavates küsimustes kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, tugevdades osalemise ja otsustamise dialooge ja foorumeid. Omavalitsused vastutavad ELi poliitika rakendamise ja ülevõtmise eest ning seega on neil oluline roll läbipaistvuse tagamisel;

2.2

tunnistab siiski, et läbipaistvuse tagamise kohustus ei lasu mitte ainult Euroopa Liidul. Liikmesriigid, aga ka Regioonide Komitee ning kõik komitee esindatavad valitsemistasandid peaksid olema eeskujuks oma tõhusa, teenistusvalmi ja demokraatliku avaliku haldusega. Seega peaksid liikmesriikide kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused olema samuti valmis tagama läbipaistvust oma organites;

3.1

leiab, et tuleb veel kord rõhutada vajadust eristada Euroopa Liidu institutsioonide konsulteerimist ühelt poolt valijaid esindavate kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning nende liitudega ning teiselt poolt erihuve esindavate lobiorganisatsioonidega; rõhutab, et komitee kuulub koos kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, keda ta esindab, Euroopa valitsemissüsteemi ning peaks olema otseselt seotud iga Euroopa Komisjoni algatusega parandada ELi otsustusprotsessi läbipaistvat toimimist;

3.2

kutsub Euroopa Komisjoni üles lisama igale seadusandlikule või muule ettepanekule konkreetse ettepaneku koostamise käigus peetud koosolekute ning laekunud arvamusavalduste loetelu;

3.3

rõhutab, et komisjoni ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liitude struktureeritud dialoog, mis on välja töötatud Euroopa avalikku haldust käsitleva valge raamatu alusel, on tähtis samm kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tõelise kaasamise suunas; tervitab seda sammu ning rõhutab selle keskset osa kõnealuses kontekstis;

3.4

tervitab seda, et Euroopa Komisjon on algatanud pideva ja süstemaatilise dialoogi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja nende Euroopa ja riiklike liitudega valdkondades, kus viimased vastutavad õigusaktide ülevõtmise või rakendamise eest. Kõnealust dialoogi on oluline pidevalt edasi arendada, et mõlemad pooled saaksid sellest täiskasu. Siinkohal on äärmiselt vajalik tugevdada kõnealust dialoogi kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi puudutavate õigusaktide ettepanekute koostamisel.

3.5

leiab siiski, et dialoogi korraldamise viise saab parandada ja teeb sellega seoses järgmised ettepanekud:

3.6

kutsub komisjoni üles parandama olemasolevaid vahendeid, millega antakse tagasisidet arvamuste kohta, kus esitatakse konkreetsed vastused komisjoni konsulteerimistaotlusele ning konkreetsed ettepanekud, milles arvestatakse kohalike ja piirkondlike huvidega. Lisaks peaks komisjon vähemalt põhjendama või selgitama põhjuseid, miks ta ei võta komitee ettepanekuid arvesse;

3.7

on arvamusel, et konsulteerimise miinimumnõuete kehtestamine 2003. aastal avas uued võimalused, et sidusrühmadega laiemalt konsulteerida ning enne õigusakti ettepanekuid viia läbi põhjalikke mõjuhinnanguid. Miinimumnõuetes pööratakse eritähelepanu kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, nagu on kinnitatud Regioonide Komitee ja komisjoni koostöökokkuleppes. Seejuures on oluline, et konsulteerimine toimuks õigeaegselt ning annaks sidusrühmadele tõelise võimaluse reageerida õigusaktide ettepanekutele

3.8

soovib, et lisaks struktureeritud dialoogile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liitudega arendataks komitee kaasabil välja ka teisi piirkondade ja linnadega otsese konsulteerimise viise enne õigusaktide koostamist, et mainitud omavalitsused saaksid õigusaktide ettevalmistamisel oma seisukohti regulaarselt avaldada; märgib eelöelduga seoses, et kõnealuste konsultatsioonide korraldamine kuulus komisjoni 2002. aasta konsulteerimise miinimumnõudeid käsitlevasse algatusse ja sellega seoses kutsuti komiteed üles mängima aktiivset rolli, korraldades ja komisjoni nimel konsultatsioone (4);

3.9

avaldab kahetsust, et Euroopa läbipaistvuse algatuse rohelises raamatus ei pöörata piisavalt tähelepanu kohalikule ja piirkondlikule mõõtmele, nagu uues mõju-uuringute strateegias; kutsub seega komisjoni üles süvalaiendama konsulteerimist kohalike ja piirkondlike omavalitsustega mitmetasandilise valitsemise kõigis töödes ja laiendama ühtekuuluvuspoliitikas juba edukalt rakendatud konsulteerimismeetodit ka teistes kohaliku ja piirkondliku mõjuga poliitikates;

3.10

leiab, et mõjuhinnangutel peab olema märkimisväärne roll ELi õigusaktide halduskoormuse vähendamisel kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks, nagu on kirjas arvamuses parema õigusloome kohta (CdR 121/2005);

3.11

kordab oma seisukohta, et esialgsed hinnangud peavad peale õigusakti ettepaneku poliitilise eesmärgi ja sobivaimate poliitikavahendite analüüsi hõlmama ka õigusakti mõjuhinnangut lähtuvalt rahalisest aspektist kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

4.1

tervitab suuremat läbipaistvust, mida looks lobiorganisatsioonide registreerimine. Euroopa Liidu valitsemissüsteemi osana on lobitöö suunatud Regioonide Komiteele ja komitee liikmetele endile ning seega leiab ka komitee, et registreerimise/akrediteerimise süsteem võiks suurendada ELi poliitilise toimimise läbipaistvust;

4.2

rõhutab, et tulenevalt oma demokraatlikust õiguspärasusest on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja nende liidud selgelt erinevad ärihuve esindavatest lobistidest või erihuvidega rühmadest. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused moodustavad osa Euroopa haldusstruktuurist. Nimetatud erinevust tuleb registreerimisel arvestada. Seetõttu ei tohiks kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi registreerimisel arvata lobistide hulka mitte ühelgi viisil, mis võiks ohustada nende ja teiste loetletud organisatsioonide rolli selget eristamist.

4.3

ei arva siiski, et vabatahtlikul registreerimisel põhinev kord pakuks sobiva raamistiku piisava läbipaistvuse tagamiseks. Vabatahtlik registreerimissüsteem ei arvesta avalikkuse spekulatsioonide ja usaldamatusega institutsioonide konsultatsioonide suhtes erasektori osapooltega. Registreerimine peaks olema kohustuslik, et lobiorganisatsioonid saaksid juurdepääsu ELi institutsioonidele, nagu toimub juba Euroopa Parlamendis;

4.4

on veendunud, et lobistide registreerimise puhul on tähtis tagada tõhus ja lihtne kord. Registri haldajaks peaks olema Euroopa Komisjon. Tarvis oleks ainult ühte registreerimispunkti, et registreerida kõigi ELi institutsioonide juures, ning registreerimine peaks kehtima kogu organisatsioonile, mitte isikutele. Arvestades, et komiteel on juba olemas teave kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning neid esindavate liitude kohta, ei ole vaja, et iga kohalik ja piirkondlik omavalitsus või nende liit registreeriks end eraldi. Seetõttu võib Regioonide Komitee edastada teabe komisjonile registri asjaomasesse alajaotusse lisamiseks;

4.5

leiab, et tuleb täpsustada, kui tihti ja milliseid andmeid tuleb lobistidel esitada ning millises ulatuses teabe esitamist loetakse piisavaks;

5.1

toetab komisjoni eemärki suurendada läbipaistvust Euroopa Liidu vahendite kasutamise osas ning julgustab liikmesriike haldama ühenduse rahalisi vahendeid ühise halduse raames. Selle all mõistetakse struktuurifondi projekte, millega tahetakse edendada parimate tavade vahetamist. Läbipaistvus ELi rahaliste vahendite osas on kõigi abi saajate huvides;

5.2

tervitab komisjoni algatust luua veebileht, kus on ligipääs olemasolevale teabele projektide ja programmide kaudu abi saajate kohta. Samuti oleks Euroopa kodanike huvides kirjeldused saadud kogemuste ja inimnäoliste algatuste kohta. Et luua juurdepääsu teabele, mis on kõigi ELi liikmesriikide kodanike jaoks võrreldav ja seega läbipaistev, peaks komisjon vastavad andmed tsentraalselt avaldama;

5.3

tervitab rohelises raamatus esitatud ettepanekut luua ühised, kogu ELile kehtivad eeskirjad, reguleerimaks üldsuse teavitamist ELi rahaliste vahendite kasutamisest;

6.1

on rahul, et 2001. aastal avas komisjon juurdepääsu Euroopa Liidu institutsioonide ja organite avaldamata dokumentidele dokumendiregistri vahendusel või isiklike taotluste kaudu, ning toob esile, et 2002. aastal järgnes sellele hea haldustava eeskiri, milles määratletakse reeglid üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele. Mõlemad algatused kujutavad endast olulist sammu Euroopa Komisjoni läbipaistvuse tagamise suunas;

6.2

ootab määruse nr 1049 kavandatud läbivaatamist ning kavatseb anda kõnealusesse protsessi oma panuse.

30.6.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 146/58

—

tervitab komisjoni teatist ja eelkõige ettepanekut kehtestada igakülgne ELi strateegia, mille eesmärk on paremini edendada ja kaitsta lapse õigusi Euroopa Liidu sise- ja välispoliitikas ning toetada liikmesriikide tegevust selles valdkonnas;

—

tervitab laste õiguste rühma loomist komisjonis ja märgib, et lapse õiguste alase tegevuse koordinaatoril on oluline roll strateegia õnnestumises, kuid soovib, et eesmärkide saavutamiseks eraldatakse piisavad vahendid ning koordinaatorile antakse vajalik staatus ja poliitiline mõjuvõim; kutsub üles selgitama, kuidas seondub koordinaatori roll riiklikul tasandil tehtava tööga;

—

avaldab kahetsust, et saatjata alaealiste, tüdrukute, puuetega laste ning sisserändajate, varjupaigataotlejate ja pagulaste laste olukorrale — ei Euroopa Liidu siseselt ega globaalses kontekstis — ei ole rohkem tähelepanu pööratud, sealhulgas hooldusteenuste pakkumisele ja kõigi eelnimetatud laste kaitsele;

—

märgib, et strateegial on potentsiaali panna Euroopa ja riiklikul tasandil alus tõhusamale koostööle poliitiliste otsustajate, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide vahel;

—

kahetseb siiski, et teatises ei tunnustata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste erilist rolli lastele teenuste osutamisel ja nende õiguste kaitsmisel ning rõhutab, et nimetatud omavalitsused tahavad ja suudavad olla strateegia arendamise ja rakendamise partnerid;

—

soovitab teatise edusammudeks ning rohelise raamatu ja strateegia väljatöötamiseks eraldada vajalikud rahalised ja inimressursid ning tagada piisav poliitiline pühendumus ning soovitab Euroopa Parlamendil kaaluda erimeetmete loomist nimetatud strateegia ja selles välja pakutud meetmete rahastamiseks.

1)

kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga loetakse lapseks alla 18-aastast isikut;

2)

kõik liikmesriigid on ratifitseerinud ÜRO lapse õiguste konventsiooni, ei Euroopa Komisjon ega Euroopa Liit ei ole ega saa olla selle osapool;

3)

ELi lepingud sisaldavad lapse õiguste piiratud õiguslikku alust, mis on seotud võimalike eelarveallikatega;

4)

tunnustatakse perekonna, eriti vanemate keskset rolli ja liikmesriikide vastutust vanemate abistamisel laste eest hoolitsemisel ja nende kasvatamisel;

5)

laste õiguste edendamine ja kaitsmine ning kõiki kaasava ja lastesõbraliku ühiskonna loomine on Euroopa Liidu tuleviku seisukohalt määrava tähtsusega;

6)

laste ja noorte varajane kaasamine ühiskonnaellu on kõiki kaasava ja demokraatliku ühiskonna arengu seisukohast keskse tähtsusega;

7)

piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on eriti head võimalused mõjutada laste õiguste edendamist ja kaitsmist, arvestades nende vastutust füüsilise keskkonna, ühistranspordi ja juurdepääsu tagamisel haridusele, tervishoiule, mängu- ja puhkamisvõimalustele, noortele juurdepääsu tagamisel tööturule, samuti arvestades nende rolli näiteks laste elutingimuste jälgimisel sotsiaalabi ja andmete kogumise kaudu;

1.1

tervitab komisjoni teatist ja eelkõige ettepanekut kehtestada igakülgne ELi strateegia, mille eesmärk on paremini edendada ja kaitsta lapse õigusi Euroopa Liidu sise- ja välispoliitikas ning toetada liikmesriikide tegevust selles valdkonnas;

1.2

leiab, et tänane investeering lastesse on investeering meie tulevikku ning see süvendab ja tugevdab veelgi Euroopa integratsiooni;

1.3

avaldab kahetsust seisaku üle ELi põhiseaduslikus protsessis, kuna põhiseaduse leping ja põhiõiguste harta tunnistavad selgesõnaliselt lapse õigusi;

1.4

tervitab kinnitust, et liikmesriigid on kohustatud järgima rahvusvahelisi lepinguid, eelkõige ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mille kõik liikmesriigid on ratifitseerinud; kuid on pettunud, et ei ole piisavalt rõhutatud vajadust, et liikmesriigid rakendaksid kiiremas korras lapse õigusi puudutavaid olemasolevaid Euroopa ja rahvusvahelisi kohustusi;

1.5

tervitab kinnitust, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni peaaegu ülemaailmne ratifitseerimine paneb eriti tugeva aluse Euroopa Komisjoni ja mitteliikmesriikide vahelistele kohustustele; avaldab kahetsust, et teatises ei kasutata liikmesriikide vaheliste kohustuste raamistiku loomiseks potentsiaali, mis tuleneb asjaolust, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni on ratifitseerinud kõik ELi liikmesriigid;

1.6

tervitab laste õiguste rühma loomist komisjonis ja märgib, et lapse õiguste alase tegevuse koordinaatoril on oluline roll strateegia õnnestumises, kuid soovib, et eesmärkide saavutamiseks eraldatakse piisavad vahendid ning koordinaatorile antakse vajalik staatus ja poliitiline mõjuvõim; kutsub üles selgitama, kuidas seondub koordinaatori roll riiklikul tasandil tehtava tööga;

1.7

toetab komisjoni poolt pakutud lühiajalisi meetmeid kiireloomuliste väljakutsetega võitlemiseks, eelkõige ühe kindla kuuekohalise laste abitelefonide telefoninumbri loomist ELis ja ühe numbri eraldamist kadumaläinud ja seksuaalselt ärakasutatavate laste abitelefonidele ja on seisukohal, et nimetatud tegevusi tuleb laiendada ühise protokolliga piiriüleste lapseröövide menetlemiseks. Lisaks on seisukohal, et uued laste abitelefonid ei peaks mitte dubleerima, vaid täiendama olemasolevaid riiklikke ja piirkondlikke abitelefone, ning et kõnealuste teenuste loomisel tuleb arvesse võtta liikmesriikide parimaid tavasid;

1.8

märgib, et teatises ei mainita strateegia keskendumist miinimumstandarditele ega ulatuslike eesmärkide sidumist selgete sihtide ja tähtaegadega;

1.9

märgib, et praegu puuduvad süsteemid, mis võiksid anda ulatuslikke, võrreldavaid ja järjepidevaid andmeid näitajate kohta kõikides liikmesriikides; juhib tähelepanu asjaolule, et avatud kooskõlastusmeetodit kasutades käib praegu töö lapse heaolu näitaja (või näitajate hulga) väljaarendamiseks, ning et on olemas statistilised andmed sissetulekust sõltuva vaesuse, materiaalse vaesumise ja elamistingimuste kohta, ning lisaks on erinevad andmekogud olemas ka liikmesriikide ja piirkondlikul/kohalikul tasandil;

1.10

juhib tähelepanu sellele, et lapsed ei ole homogeenne rühm, nende vajadused on erinevad, sõltuvalt näiteks lapse vanusest, võimetest, soost, etnilisest ja perekondlikust struktuurist;

1.11

avaldab kahetsust, et saatjata alaealiste, tüdrukute, puuetega laste ning sisserändajate, varjupaigataotlejate ja pagulaste laste olukorrale — ei Euroopa Liidu siseselt ega globaalses kontekstis — ei ole rohkem tähelepanu pööratud, sealhulgas hooldusteenuste pakkumisele ja kõigi eelnimetatud laste kaitsele;

1.12

avaldab kahetsust, et alla kuueaastastele lastele alghariduse andmisele ei ole piisavalt tähelepanu pööratud, vaatamata sellele, et lapsehoidmisteenused on ELi pikaajaline ja prioriteetne eesmärk ning need on lisatud ELi kvantitatiivsete eesmärkide hulka;

1.13

märgib, et strateegial on potentsiaali panna Euroopa ja riiklikul tasandil alus tõhusamale koostööle poliitiliste otsustajate, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide vahel;

1.14

kahetseb siiski, et teatises ei tunnustata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste erilist rolli lastele teenuste osutamisel ja nende õiguste kaitsmisel ning rõhutab, et nimetatud omavalitsused tahavad ja suudavad olla strateegia arendamise ja rakendamise partnerid;

1.15

rõhutab, et strateegia välja töötamisel tuleb täielikult järgida subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet;

1.16

tervitab avaldust, et „laste olukorda mõjutab ka nende elukoht”; lapsed võivad olla ebasoodsates tingimustes ebaõiglase juurdepääsu tõttu kvaliteetsele haridusele, tervishoiule, ühistranspordile, mängimis- ja puhkusevõimalustele, kodanikuühiskonnas osalemist puudutavale teabele ja võimalustele; ning soovib, et rohkem tähelepanu pöörataks linnade, eeslinnade ja teiste konkreetsete piirkondade olukorrale liikmesriikides;

1.17

rõhutab, et paljud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused rahastavad ja rakendavad vahetult arengupoliitikat kolmandates riikides, toetades infrastruktuure ja põhiteenuseid, omavalitsuste vahelise partnerlussuhete, kogemuste vahetamise ja oskuste edastamise kaudu, ning et on potentsiaali kõnealuse töö suuremaks keskendamiseks laste õigustele;

1.18

tervitab kinnitust, et lastel on õigus väljendada oma seisukohti nende elu puudutavates küsimustes ja tervitab välja pakutud meetmeid laste kaasamiseks strateegia arendamisse. Piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ning lasteorganisatsioonide kaasamine on kõnealuse töö õnnestumiseks oluline;

1.19

tervitab ÜRO hiljuti avaldatud lastevastast vägivalda käsitlevat uurimust (1). Aruandes kutsutakse riike üles keelama igasugune lastevastane vägivald selle kõigis vormides, sh kõik kehalised karistused, lapsi kahjustavad tavad — nagu varajased ja sundabielud, naissuguelundite vigastamine ja nn aukuriteod —, seksuaalne vägivald ja piinamine ning igasugune muu julm, ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine (2); soovitab komisjonil strateegia väljatöötamisel uurimuse tulemustega täies ulatuses arvestada.

2.1

soovitab teatise edusammudeks ning rohelise raamatu ja strateegia väljatöötamiseks eraldada vajalikud rahalised ja inimressursid ning tagada piisav poliitiline pühendumus ning soovitab Euroopa Parlamendil kaaluda erimeetmete loomist nimetatud strateegia ja selles välja pakutud meetmete rahastamiseks;

2.2

rõhutab, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleb käsitleda oluliste partneritena kõnealuse strateegia arendamises ning kutsub üles kaasama komiteed laste õiguste Euroopa foorumisse esindusega institutsioonidevahelises rühmas, konsulteerima komiteega koordinaatori aruande koostamisel ja aruannet avalikustama;

2.3

soovitab strateegias pühenduda kindlatele miinimumstandarditele ja hõlmata selgete sihtide ja eesmärkidega ambitsioonikaid meetmeid, millele eelneb põhjalik analüüs;

2.4

soovitab strateegias leida tasakaal ülemaailmsele olukorrale keskendumise ning Euroopa Liidu siseste ja riigisiseste meetmete ja dialoogi vahel;

2.5

soovitab anda prioriteet võrreldavate näitajate kogumile ja järjepidevate andmete kogumisele liikmesriigi ja kui võimalik, siis piirkondlikul tasandil;

2.6

kutsub üles sobivate ressursside, toetuse ja mehhanismide tagamisele, et lihtsustada laste osalemist strateegia arendamises, sealhulgas ebasoodsates tingimustes ja etnilistesse vähemustesse kuuluvate laste ning puuetega laste osalemist. Lapsed tuleks protsessi kaasata varajases etapis, kasutades selleks erinevaid eakohaseid meetodeid, nagu nt loominguline tegevus, lihtsustatud arutelud jm. Komitee tunnistab lisaks, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võiksid teha rohkem, et lihtsustada lastega konsulteerimist piirkondlikul tasandil kehtestatud asjaomaste tegevuste osas;

2.7

kordab oma üleskutset20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni täielikule rakendamisele ning rõhutab järgmiste õiguste olulisust: mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus; eraelu kaitse, kaitse vägivalla kasutamise, väärkohtlemise ja hooletussejätmise eest; õigus tervisele, õigus haridusele, koolitusele ja väljaõppele; vähemuste kaitse, nagu määratletud integratsiooni ja rännet puudutavas arvamuses (CdR 51/2006 fin), samuti õigus sobivale toidule ja elupaigale;

2.8

nõuab siinkohal kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulise rolli täielikku tunnustamist lastele oluliste teenuste, nagu haridus, eluase, lapsehooldus jt sotsiaalteenused, otsesel osutamisel ning nende rolli füüsilise keskkonna kavandamisel, korrashoidmisel ja hooldamisel, tagades lastele juurdepääsu eluasemele, mis vastaks lapse vajadustele, ning samuti sobivatele mängu- ja puhkamisvõimalustele ja kindlustades neile kasvamise ohutus füüsilises keskkonnas;

2.9

kutsub üles rohkem rõhutama vajadust, et liikmesriigid täidaksid kiiremas korras oma praeguseid lapse õigusi puudutavaid Euroopa ja rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas kohustusi ÜRO lapse õiguste konventsiooniga seonduvaid kohustusi seadusandlikul ja ellurakendamise tasandil. See tuleks lülitada ELi seniste lapse õigusi mõjutavate tegevuste mõju hindamisse;

2.10

soovitab analüüsis mitte ainult hinnata komisjoni senise lastega seotud tegevuse tulemuslikkust, vaid lihtsustada liikmesriikide ÜRO lapse õiguste konventsiooni puudutavate edusammude hindamist andmete võrdleva analüüsi abil, nagu märgitud mõjuhinnangus;

2.11

soovitab analüüsi lisada ka ülevaate selle kohta, kas kõik liikmesriigid on ratifitseerinud Haagi lapse õiguste konventsiooni ja koostöö rahvusvahelise adopteerimise valdkonnas;

2.12

soovitab liikmesriikide ühise tegevuste mehhanismina ning ÜRO lapse õiguste konventsiooniga seotud parimate tavade vahetamiseks kasutada avatud kooskõlastusmeetodit ning kaasata protsessi täies ulatuses kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

2.13

soovitab Euroopa Liidu ja liikmesriikide poliitikas arvestada laste erinevuste ja erinevate vajadustega; nt lapsed, kes on ebasoodsates tingimustes geograafilise asukoha, vanuse, soo, etnilise kuuluvuse või puude tõttu. Erilist tähelepanu tuleb pöörata vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse, puude, diskrimineerimise ja rassismi mõjule, etnilistesse vähemustesse ja pagulaste hulka kuuluvate laste olukorrale, samuti usuliste, keeleliste ja kultuuriliste erinevuste tagajärgedele nii Euroopa Liidus kui kogu maailmas;

2.14

soovitab strateegiasse kaasata erieesmärke, et tagada kõikide geograafiliste piirkondade lastele võrdsed võimalused, mis eeldab laste vaesuse ja haridusliku ebavõrdsusega võitlemise tegevuste tugevdamist. Piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on nende meetmete puhul keskne roll;

2.15

soovitab lisaks kavandatud lühiajalistele meetmetele võtta meede riikidevahelise politseijõudude koostöö loomiseks, et võimaldada lastega töötava personali ja lastega töötavate vabatahtlike igat liiki eelnevate karistuste kontrollimiseks, nõuab, et strateegia hõlmaks ka kaalutlusi ELi pedofiilide registri loomiseks, millele oleks juurdepääs politseijõududel;

2.16

nõuab, et strateegia hõlmaks viise, kuidas paremini arendada perede toetamise teenuseid, et ennetada laste väärkohtlemist ja laste tapmist vanemate poolt. Sealjuures võiks keskenduda erinevatele aspektidele, nagu vanemate toetamine, laste väärkohtlemise ennetamine ja varajane avastamine, väärkohtlemise ohvrite toetamine, menetluste loomine uurimaks laste surmajuhtumeid, mis on seotud kahtlaste asjaoludega, et kontrollida riigi sekkumise tõhusust selliste juhtumite puhul;

2.17

soovitab strateegias analüüsida televisiooni, arvutite ja uue tehnoloogia negatiivset mõju lastele, nagu näiteks juurdepääs täiskasvanutele mõeldud või ebasobivatele piltidele internetis, samuti asjaolu, et tegemist on istuvate tegevustega, millel on tagajärjed laste aktiivsele eluviisile. Kõnealuses kontekstis tuleb tähelepanu pöörata ka otse lastele suunatud reklaamide ja turundusstrateegiate negatiivsele mõjule. Toetada tuleb meetmeid tehnoloogia kasutamiseks hariduslikel eesmärkidel, näiteks laste keelelisi ja kultuurilisi oskusi arendavad televisiooniprogrammid, mis on eriti olulised sisserändajate lastele. Samuti on vajalikud loovad meetmed, mis soodustavad kultuurilisi tegevusi ja teevad need lastele kättesaadavaks, nagu näiteks lugemine, muusika, teater;

2.18

taotleb, et strateegia osana loodavad koolitusprogrammid ja vahendid oleksid kättesaadavad piirkondlike ja kohalike omavalitsustele, et tutvustada ametnikele uusi poliitikavahendeid ja parimaid tavasid;

2.19

soovitab teabevahetusstrateegia aluseks võtta ÜRO lapse õiguste konventsiooni, samuti et kõik piirkondlikul ja kohalikul tasandil käivitatavad teavituskampaaniad oleksid eakohased, kättesaadavad paljudes keeltes ja kättesaadavad puuetega lastele;

2.20

soovitab teatud osa Euroopa Liidu arenguabi vahenditest investeerida sekkumistesse, millest saavad kasu lapsed, ja et kolmandate riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste arengupoliitika suurendaks ka laste õigustega seotud oskuste ja poliitiliste kogemuste ülekandmise prioriteetsust.

30.6.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 146/63

—

on arvamusel, et lairibaühenduse kättesaadavus taskukohaste hindadega üle kogu Euroopa Liidu, hõlmates ka tavapäraselt ühenduseta piirkondi, on väga oluline avalike teenuste kvaliteedi, piirkondliku konkurentsivõime ja tootlikkuse tagamiseks ning veelgi enam teadmistepõhise ja infoühiskonna arenguks. Komitee arvab, et lairibaühendust tuleks pakkuda samadel alustel kui põhilisi kommunaalteenuseid, nagu joogivesi ja elekter;

—

peab väga oluliseks komisjoni viiteid maaelu arengule, struktuurifondide kasutamisele ning tema hinnangut maapiirkondade riiklikult rahastatavate lairibaprojektide vastavuse kohta ELi eeskirjadele;

—

loodab, et uue elektrooniliste sidevõrkude õigusliku raamistikuga arendatakse raadiospektri kasutamise poliitika, mis toetab traadita lairibatehnoloogia kasutuselevõttu;

—

kordab komisjoni üleskutset liikmesriikidele tugevdada riiklikke lairibastrateegiaid, suurendades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasatust;

—

on arvamusel, et kaasav e-valitsus tähendab võitlemist võimaliku digitaalse tõrjutuse vastu elektrooniliste teenuste osutamisel (infrastruktuuriline ja kultuuriline digitaalne lõhe), ning sotsiaalse kaasamise poliitika väljatöötamist info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil;

—

märgib, et e-valitsuse kasutus peaks olema suunatud nii avalike teenistuste ümberkorraldamisele ja ajakohastamisele kui tulemuslikkuse, tõhususe, kulutasuvuse, erapooletuse, läbipaistvuse, lihtsustamise ja osalemise eesmärkide saavutamisele. Komitee leiab, et oluline on avalike organite parimate tavade levitamine;

—

toetab koostöö lihtsustamist, oskusteabe vahetust, korduvkasutatavate lahenduste jagamist ning algatusi suurema läbipaistvuse ja avalikkuse kaasamise saavutamiseks otsustamisprotsessis, eelkõige parlamentaarsetes otsustamisprotsessides.

1.1

on seisukohal, et internet on meie aja üks suurepärasemaid uuendusi. Interneti potentsiaal luua majanduskasvu võib tuua olulist kasu, nagu uute teenuste loomine, uute investeerimis- ja töövõimaluste tekkimine, suurem tootlikkus, madalamad kulud ja elukvaliteedi tõus;

1.2

tervitab tõsiasja, et infotehnoloogiate levik aitab oluliselt kaasa Lissaboni ja Göteborgi strateegiate eesmärkide saavutamisele olemasolevate ettevõtete toimimise parandamise, uute ja uuenduslike ettevõtete kasvu ning otsustava panuse tähenduses töötajate ja kodanike harimisel üldiselt;

1.3

märgib infotehnoloogiatele juurdepääsu suurendamise tähtsust kõigil haldustasanditel, eriti riigiasutustes, mis tegelevad kodanikele otseteenuste osutamisega;

1.4

rõhutab siiski, et elektroonilised teenused, nagu e-valitsus, e-tervis, e-õpe ja e-hanked saavad olla ainult siis tõeliselt kaasavad ja interaktiivsed, kui nad on Euroopa Liidu kodanikele ja ettevõtetele lairibaühenduse vahendusel ulatuslikult kättesaadavad;

1.5

on seetõttu arvamusel, et lairibaühenduse kättesaadavus taskukohaste hindadega üle kogu Euroopa Liidu, hõlmates ka tavapäraselt ühenduseta piirkondi, on väga oluline avalike teenuste kvaliteedi, piirkondliku konkurentsivõime ja tootlikkuse tagamiseks ning veelgi enam teadmistepõhise ja infoühiskonna arenguks;

1.6

tervitab tõsiasja, et teatises viidatakse mitmel korral sõnaselgelt maaelu arengule, sealhulgas võimalikule ajutisele, piiratud kestusega rahastamisele, mis on selge märk sellest, millise tähtsuse omistab komisjon lairibateenuste ulatuslikuma kättesaadavusega kaasnevatele võimalikele eelistele. Eeliste hulka kuulub maapiirkondades ning üldiselt püsivate geograafiliselt ja looduslikult ebasoodsate tingimustega piirkondades suurem konkurentsivõime ja piirkondade arengu tasakaal, samuti võimalik suur lisaväärtus traditsiooniliselt nimetatud piirkondades asunud ettevõtetele;

1.7

peab seetõttu väga oluliseks viiteid regionaalpoliitika peadirektoraadi pädevusvaldkonda kuuluvale poliitikale, eelkõige seoses struktuurifondide kasutamisega, ning konkurentsivõime peadirektoraadi poliitikale, konkreetsemalt selle hinnangutele maapiirkondade riiklikult rahastatavate lairibaprojektide vastavuse kohta ELi konkurentsireeglitele;

1.8

kardab, et levinud kitsaskoht lairibaühenduse kasutuselevõtul on turutõrgete oht seal, kus eraettevõtjad ei pea investeeringuid infrastruktuuri äärealadel, maapiirkondades ja madala asustustihedusega piirkondades eriti tulutoovaks või kus mägiste alade tõttu on see eriti keerukas ja raske ülesanne. Selline avatus ja paindlikkus on oluline ja positiivne märk, arvestades, et lairibaühendus on selliste piirkondade sotsiaalmajanduslikuks arenguks äärmiselt oluline;

1.9

märgib nimetatud seisukoha toetuseks, et Regioonide Komitee on mitmel puhul analüüsinud ja arutanud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rakendatavaid erinevaid lahendusi üle kogu Euroopa. On selgelt ilmnenud, et kõigile sobivat ühtset lahendust ei ole. Mis sobib suurele linnakeskusele, ei pruugi sobida teistele piirkondadele, nagu kompleksse, kaljuse maastikuga väikesed mägised või hõreda asustusega piirkonnad, mis nõuavad lisajõupingutusi igasuguste teenuste osutamisel;

1.10

tunnustab lairibaühenduse kasutuselevõtu osas viimastel aastatel tehtud märkimisväärseid edusamme. Arvestades Euroopa Liidu eesmärki viia lairibaühendus 2010. aastaks vähemalt 90 % elanikkonnani, on linnakeskuste ja äärealade ning vanade ja uute liikmesriikide vahel veel siiski suured infrastruktuuri erinevused;

1.11

rõhutab siiski, et nimetatud 90 % eesmärgist üksi ei piisa, kui seda ei vaadelda tandemina koos teiste teguritega (geograafiline esindatus, asustustihedus jne). Väikestes kogukondades nagu mäestikualad, kus on tihti raskusi juurdepääsuga põhilistele kommunaalteenustele (tava- ja mobiiltelefoniteenused, maapealne televisioon jne), võib ülejäänud 10 % tähendada kogu madala asustustihedusega piirkonna ühenduseta jäämist;

1.12

märgib lisaks, et seoses lairibaühenduse lõhega tuleb keskenduda ka lairibaühenduse kasutuselevõtu ja tegeliku kasutamise vahelisele lõhele. Nimetatud lõhe ületamiseks tuleb kohalikul tasandil võtta mittetehnilisi meetmeid, mis on suunatud lairibaühenduse kasutamise edendamisele eakamate ja puudega või traditsiooniliselt vähemvastuvõtlike sotsiaalsete rühmade seas, nagu maakogukonnad (nt interneti tutvustusüritused, avalike internetipunktide avamine jne);

1.13

rõhutab, et lairibatranspordi infrastruktuuri ja selle kaudu edastatavate teenuste väljatöötamisel on oluline tagada kõigi turvalisusnõuete täitmine kõikidel tasanditel, et tagada optimaalne kaitsetasand ja kasutajate puutumatus.

1.14

märgib, et andmed lairibaühenduse kasutatavuse ja katvuse ning elektrooniliste teenuste tegeliku kasutuse kohta 15-liikmelises Euroopa Liidus on olemas, kuid võrreldavad andmed uute liikmesriikide piirkondliku tasandi kohta praegu veel puuduvad;

1.15

kutsub seega komisjoni üles viima läbi uuringu infrastruktuuri hetkeolukorrast uute liikmesriikide piirkondades ning vanade liikmesriikide vähem linnastunud piirkondades, et teha kindlaks vajalikud meetmed olemasoleva infrastruktuuri ajakohastamiseks vastavalt Lissaboni eesmärkide saavutamiseks nõutavale standardile.

1.16

kiidab heaks komisjoni ettepaneku muuta elektroonilise side alast õiguslikku raamistikku;

1.17

loodab, et kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega tagatakse uue õigusraamistikuga mittediskrimineeriv konkurents ettevõtjate ning olemasolevate ja tulevaste tehnoloogiate vahel ning töötatakse välja raadiospektri kasutamise poliitika, mis põhineb tehnoloogilise neutraalsuse põhimõttel. See on eriti oluline, arvestades, et traadita tehnoloogia hiljutine kasutuselevõtt, mis on eriti sobiv maapiirkondade või raskete maastikutingimustega piirkondade katvuse probleemi lahendamiseks, nõuab piisava raadiospektri olemasolu lairibaühenduse kasutuselevõtuks;

1.18

nõustub täielikult komisjoni neljas eelmises teatises (esitatud septembris ja novembris 2005 ning märtsis ja juunis 2006) esitatud seisukohtadega, kus komisjon kaitseb tehnoloogilist neutraalsust, läbipaistvust, spektrite tõhusat kasutamist ning konkurentsivõimelise ja uuendusliku keskkonna toetamist uute tehnoloogiate väljatöötamiseks;

1.19

jagab komisjoni seisukohta, et raadiosageduste kasutamine ei peaks enam põhinema loogikal, et iga sagedusala eraldatakse konkreetsele tehnoloogiale ning teenuseid osutatakse määratud sagedusel (nt eTacs mobiiltelefoni teenust osutatakse sagedusel 900 MHz);

1.20

palub seetõttu komisjonil aidata kaasa strateegia loomisele, mis võimaldab tehnoloogia paindlikku kasutust teatud spektrisagedustel;

1.21

rõhutab rakendamise ja tehnoloogilisel neutraalsusel põhinevale uuele regulatiivsele raamistikule vastavuse järelevalve olulisust. See tooks kaasa ka sageduste võimaldamise traadita tehnoloogiale ja lairibaühenduse kasutuselevõtu, et leevendada püsivate looduslikult ja geograafiliselt ebasoodsate tingimustega piirkondade märkimisväärset erinevust;