28.2.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 46/1

1–3

4–9

10–19

20–27

1.

Eelnõus ajakohastatakse kehtiva finantsmääruse rakenduseeskirjad, et võtta arvesse finantsmääruses tehtud muudatusi. Nii uus finantsmäärus kui ka uued rakenduseeskirjad jõustuvad 2007. aastal rakendamiseks uue perioodi kuluprogrammide osas.

2.

Kontrollikoda hindas komisjoni ettepanekut, lähtudes järgmistest põhimõtetest:

3.

Kontrollikoda leiab, et enamikul juhtudest vastavad esitatud muudatused nimetatud nõuetele. Kontrollikoda tunneb siiski muret mitmete küsimuste osas, kus:

4.

Rakenduseeskirjad on finantsmääruse hädavajalik lisa, milles sätestatakse finantsmääruse rakendamisel olulise tähendusega põhjalikud ja tehnilisemad eeskirjad. Sellisel kujul peaksid need hõlmama kõiki finantsmääruse nõudeid, mida võidakse vastasel korral ebasobivalt või ebajärjepidevalt kohaldada. Kontrollikoda tuvastas järgmised valdkonnad, kus see nii ei olnud.

5.

Artiklis 23a sätestatakse tulemusliku ja tõhusa sisekontrolli põhimõtted. Kontrollikoda kiidab selle algatuse heaks, aga leiab, et viide “parimatele rahvusvahelistele tavadele” ei ole piisav, kuna mõne põhiküsimuse, näiteks raamatupidamisaruannete aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kontrolli osas ametlikult määratletud head tavad puuduvad. Kontrollikoda soovitab, et rakenduseeskirjad hõlmaksid kontrollikoja arvamuses nr 2/2004 toodud tulemusliku kontrolli peamisi põhimõtteid, eelkõige kontrolli ühtseid põhimõtteid ja standardeid, kontrollimenetluste ja -süsteemide põhikomponente, iga kontrollitaseme kvaliteedi tagamise vastutusvaldkondade menetluste määratlemist ning süsteemide üldist järelevalvet.

6.

Artikli 35 lõige 4 ja artikli 43 lõike 6 punkt a viitavad vastavalt hankemenetluste “rahvusvaheliselt tunnustatud standarditele” ja “rahvusvahelistele standarditele”. Kuna sellised standardeid ei ole ametlikult kehtestatud, võib selline sõnastus põhjustada ebakindlust ja vastuolusid. Seega soovitab kontrollikoda rakenduseeskirjades sätestada peamised standardid, millele viidatakse lisaks artikli 43 lõike 6 punktis a esitatud standarditele.

7.

Artiklis 42b tunnistatakse, et komisjonil puuduvad kohustused sisekontrollimenetluste tõhususe osas, kui kontrolli kulusid ei kanta ühenduse eelarvest. Artikli 23a lõikes 2 nimetatud tõhusa süsteemi põhikomponendid puudutavad samuti tulemuslikkust ja komisjonil on selles osas kohustusi. Seega soovitab kontrollikoda vastavalt asutamislepingule teha liikmesriikide ja komisjoni kohustuste vahel selget vahet.

8.

Vastavalt artikli 43 lõike 4 punktile g peavad rahvusvaheliste organisatsioonidega sõlmitud lepingud sisaldama “komisjoni teostatava kontrolli üksikasjalikku korda”. Need peaksid muu hulgas hõlmama kontrollikoja õigust saada piisaval määral teavet, mille alusel saaks kontrollikoda organisatsiooni auditist usaldusväärse ülevääte, või vajaduse korral kontrollida tegevusi otse, kooskõlas rahvusvaheliste auditistandarditega.

9.

Artikli 43 lõike 6 punktis b sätestatakse, et toetustega peab kaasnema kaasrahastamine. Ühtsuse tagamiseks peaks artiklis viidatama artiklis 253 sätestatud kaasrahastamise põhimõtte eranditele.

10.

Finantsmääruse artikli 60 lõikes 7 sätestatakse volitatud eelarvevahendite käsutaja kohustus esitada iga-aastane tegevusaruanne. Rakenduseeskirjad ei sisalda piisavalt juhiseid. Näiteks: iga-aastaste tegevusaruannete kokkuvõtet nõutakse ainult komisjonilt, samas kui see oleks asjakohane ka teiste institutsioonide puhul, kes koostavad rohkem kui ühe iga-aastase tegevusaruande (nt parlament ja nõukogu); aruannete koostamise tähtaega ei ole esitatud, kuigi komisjoni kokkuvõte tuleb koostada 15. juuniks aastal n + 1; aruannete adressaate ega nende avaldamise nõudeid ei ole kindlaks määratud; samuti ei ole kindlaks määratud nende avaldamise nõuded. Lisaks on olemas teised iga-aastase aruandluse nõuded, nagu artikli 106 lõikes 6 nimetatud aruanne sätestatud tähtaegade järgimise kohta ning artiklis 54 ja artikli 87 lõikes 5 toodud aruandlusnõuded, mis võiksid sisalduda iga-aastases tegevusaruandes. See on hetkel määratletud ainult komisjoni puhul. Kontrollikoda on seisukohal, et vormistuse, sisu, ajastuse ja avaldamise osas erinevate iga-aastaste tegevusaruannete ja muude aruannete tulemusena tekkiv paljusus on vastuolus lihtsustamise põhimõttega.

11.

Ühtsuse ja lihtsustamise tagamiseks soovitab kontrollikoda, et rakenduseeskirjadega kehtestataks aasta tegevusaruannete sisu- ja avaldamisnõuded kõikidele institutsioonidele võrdselt rakendamiseks, sisaldades eelmises punktis mainitud iga-aastase aruandluse nõudeid.

12.

Artikli 117 lõike 1 neljandas taandes sätestatakse: “Kiire hindade ja tehnoloogia arenguga sektorites sätestatakse raamlepingutes vahehindamine ilma konkursi uuesti alustamiseta. Kui algselt kehtestatud tingimused on hindade ja tehnoloogia arengu tõttu kaotanud oma asjakohasuse, ei või tellija asjaomast raamlepingut kasutada ja võtab asjakohased meetmed selle lõpetamiseks”. See meede peaks kehtima ainult raamlepingutele, mille erilepingud sõlmitakse ilma uut konkurssi välja kuulutamata. Raamlepingus peaks ka täpsustatama, mis juhtub kehtivate erilepingutega selle lõpetamise puhul. Selle sätte ebamäärane sõnastus võib anda alust kohtuvaidlusteks. Seetõttu peaksid rakenduseeskirjad vahekokkuvõtte esitamise asemel rõhutama asjaolu, et raamlepingute pikkus tuleks kohandada kiiret tehnoloogilist või majanduslikku arengut hõlmavate valdkondadega ja peaks sisaldama hindade muutmise sätet. Lisaks peaksid mitmeid ettevõtjaid hõlmavad lepingud sisaldama punkti, et erilepingud sõlmitakse uue konkursi väljakuulutamisega.

13.

Artikli 118 lõike 4 teise taande punkt ii on ülearune, kuna artiklis 158a nõutakse kümnepäevase ooteperioodi järgimist alates lepingu sõlmimise teate Euroopa Liidu Teatajas avaldamisele järgnevast päevast.

14.

Artikli 130 lõike 4 punktis c tehtud ettepanek muuta näidislepingut kohaldatava õiguse osas on ülearune, kuna lepingupooled on automaatselt asutamislepingute ning kohaldatavate otsuste ja määrustega seotud, ilma et seda peaks täpsustama. Lisaks, kuna see muudatus on kohaldatav ainult komisjoni suhtes, ei nõuta teistelt institutsioonidelt enam lepingutes kohaldatava seaduse märkimist. Seega soovitab kontrollikoda, et artikli olemasolev tekst säilitatakse.

15.

Finantsmääruse artikli 93 lõike 2 punkti b kohaselt peavad alltöövõtjad hankemenetlustest kõrvalejätmise korral täitma samu kriteeriume kui peatöövõtjad. Samas tuleb tõdeda, et artikli 130 lõige 5 ei võimalda ühenduste finantshuvide piisavat kaitset. Esiteks peab taotleja või pakkuja esitama teavet ainult alltöövõtjate “finants- ja tegevussuutlikkuse kohta”, mitte “finants-, majandusliku, tehnilise ja kutsealase suutlikkuse” kohta, nagu sätestatud artikli 135 lõikes 2 tellija või pakkuja hindamisel. Teiseks, artikli 130 lõige 5 ei hõlma teavet, mis on vajalik hindamiseks, kas alltöövõtjate osalemine pakkumises on lubatud vastavalt finantsmääruse artikli 93 lõikele 1. Piisava teabe puudumisel tekib oht, et taotleja, kelle otsene osalus välistatakse, võidakse alltöövõtjana kaudselt aktsepteerida.

16.

Artiklites 145 ja 146 sätestatakse institutsioonidevaheliste hankemenetlustega seonduvad kohustused. Praegusel kujul peaks iga osalev institutsioon määrama pakkumiste avamiseks ja hindamiseks komisjonid, tegemist on ebavajaliku ülesannete dubleerimisega. Kontrollikoda soovitab institutsioonidevahelise hankemenetluse eest vastutavale tellijale anda volitused nimetada ühe institutsioonidevahelise pakkumiste avamise ja ühe institutsioonidevahelise pakkumiste hindamise komitee nimetamiseks.

17.

Artikli 158a lõikes 1 sätestatakse, et edutute või kahju kannatanud pakkujate või taotlejate nõudmised või märkused peavad “olema saadud kümne kalendripäeva jooksul lepingu sõlmimise ja tagasilükkamise otsusest teatamisest (…)”. See tähendab kümmet päeva pärast pakkujapoolset teate kättesaamist, mis seetõttu ei pruugi kokku langeda lepingu sõlmimisele eelneva kümnepäevase ooteperioodiga, mis algab “lepingu sõlmimise otsuste ja tagasilükkamise otsuste samaaegselt väljasaatmise kuupäevast (…)”. Kontrollikoda soovitab läbipaistvuse tagamiseks ja õiguskindlusetuse vältimiseks need kaks nõuet ühtlustada.

18.

Artiklis 169a sätestatakse mitmed meetmed, mida komisjon peaks võtma toetuste taotlejatele teabe ja nõuannete jagamiseks. Mõned neist, nagu “taotlusvormide suuruse ja loetavuse” jälgimine ja taotlejatele seminaride korraldamine, võivad edututele taotlejatele kaebuste esitamiseks alust anda, tõenäoliselt raskendades juhtimist ja põhjustades viivitusi menetluses. Kontrollikoda soovitab, et sellised üksikasjad sätestataks ainult tegevussuunistes.

19.

Artiklis 172a tuuakse ära abikõlblikkuskriteeriumid. Esimeses lõikes toodud kriteeriumid sisaldavad kordusi, näiteks punktide a ja c ning punktide d ja e vahel. Teises lõikes toodud kriteeriumid sisaldavad ebavajalikke üksikasju, mis on mittesiduvana sätestatud põhiõigusaktis. Kontrollikoda soovitab vastavalt lisale nõudeid ratsionaliseerida ja lihtsustada.

20.

Artikli 3 lõikes 2 sätestatud välistegevuse (10) (250 000 eurot) ja humanitaarabi (750 000 eurot) eelmaksetelt saadud intressi sissenõudmise summad on üldreeglist (50 000 eurot) palju kõrgemad. Eespool toodud künniste puhul on võimalik saada märkimisväärset intressitulu, mis on vastuolus finantsmääruse artikli 109 lõikes 2 sätestatud põhimõttega, mille eesmärgiks ei ole kasumi saamine. Kontrollikoda soovitab nimetatud põhimõtte järgimiseks, vältides keerukaid intressi sissenõudmise menetlusi, et kogu eelrahastamise summadelt saadud intress tuleks abisaaja poolt eraldada vastavale programmile või meetmele.

21.

Artikli 35 lõikes 6 sätestatakse, et “sõltumatu välisaudit” tuleks läbi viia auditeerimisteenuse poolt, “mis tegutseb sõltumatult” auditeeritavast üksusest. Terminit “tegutseb sõltumatult” võib tõlgendada võimalusena lubada selliseid auditeid läbi viia siseaudititalitustel, mis on vastuolus finantsmääruse põhimõttega välisaudiitorite kasutamise kohta. Lisaks soovitab kontrollikoda, et rakenduseeskirjades tuleks viidata normidele (näiteks rahvusvahelised auditistandardid), mida audiitor peaks järgima, ja konkreetselt sätestada komisjoni ja kontrollikoja juurdepääs audiitori töödokumentidele.

22.

Artikli 43 lõike 2 punktis d määratletakse Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Investeerimisfond vastavalt finantsmääruse artiklile 53 rahvusvaheliste organisatsioonidena. See on aga vastuolus finantsmääruse artikli 54 lõike 2 punktiga b, kus neile organisatsioonidele viidatakse kui “spetsialiseeritud ühenduse asutustele”, ning mis peaks olema kõigi delegeeritud volituste aluseks.

23.

Artikli 118 lõike 4 kolmas taane käsitleb olukorda, kus raamlepingute väärtus on allpool artikli 158 kohaselt avaldamiseks sätestatud künnist, samas kui neil põhinevad erilepingud neid künniseid ületavad. Et saavutada kooskõla finantsmääruse artikliga 90 ja aidata vältida raamlepingute ebakohast kasutamist, peab tellija hindama raamlepingu raames allkirjastatavate lepingute väärtust enne nende sõlmimist. Sellisel kujul on esitatud kord vastuolus finantsmäärusega või vähemalt ülearune.

24.

Artikli 125c kohaselt võivad institutsioonid otsustada, et “kohaldatakse liikmesriigi tellija suhtes kohaldatavaid menetluseeskirju, tingimusel et neid saab pidada institutsiooni omadega samaväärseteks”. See on vastuolus finantsmääruse artikliga 91, kus nähakse ette ainult finantsmääruses sätestatud menetluste rakendamist. Lisaks ei sätestata esitatud artiklis piisava põhjalikkusega finantsmääruse artikli 91 rakenduseeskirju: institutsioon ja tellija võivad “hankemenetluse läbi viia ühiselt vastavalt rakenduseeskirjades täpsustatule”. Näiteks ei määratleta, kes peaks tegema lõppotsuse lepingu sõlmimise kohta või millisest õigussüsteemist tuleks kohtuvaidluste korral lähtuda.

25.

Artikli 160e lõikes 1 sätestatakse, et “iga-aastases tööprogrammis määratakse, kas selle raames antakse toetusi otsuse või ka kirjaliku lepingu alusel”. Sõnastus on vastuolus finantsmääruse artikliga 108, kus sätestatakse, et “toetuste kohta sõlmitakse kas kirjalik leping või võetakse vastu komisjoni otsus, millest edukat taotlejat teavitatakse”. Kontrollikoda soovitab selle ebamäärasuse eemaldamist.

26.

Finantsmääruse muudetud artiklis 122 sätestatakse, et eelarvehaldust ja finantsjuhtimist käsitlev aruanne peaks sisaldama teavet assigneeringute kasutamise määra kohta ja kokkuvõtvat teavet assigneeringute ümberpaigutuste kohta. Siiski ei määratleta rakenduseeskirjade artiklis 185 esitatavat teavet, vaid sätestatakse teised nõuded seoses eesmärkide saavutamise ja tegevust mõjutanud sündmustega. Kontrollikoda soovitab, et rakenduseeskirjad hõlmaksid kõiki aruandluse aspekte.

27.

Lisaks eespool toodud tähelepanekutele peavad finantsmääruse ettepaneku artiklitesse 28a, 30a, 33, 72, 73a, 96 ja artikli 166 lõike 3 punkti a tehtud muudatused kajastuma vastavates rakenduseeskirjade artiklites 23a, 23b, 78, 84, 85b, 134b ja artikli 233a lõike 1 punktis i.