29.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 206/1

1)

õhk on saastatud eelkõige linnastutes ja linnapiirkondades ning seetõttu näitavad linnad üles suurt huvi avaldada arvamust komisjoni esitatud õhusaastet käsitleva temaatilise strateegia kohta;

2)

sama kehtib Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepaneku kohta, mis käsitleb välisõhu kvaliteeti ja Euroopa õhu puhtamaks muutmist ning seda veelgi enam, kuna kõnealuses dokumendis tehakse ettepanek peentolmu osakeste tekitatud õhusaaste mõõtmise ja hindamise standardite uuesti läbivaatamiseks;

3)

linnad võivad oma kogemuste abil anda olulise panuse õhusaaste vähendamist käsitleva poliitika teostamise parandamisse ja selle edu kindlustamisse;

1.1

nõustub komisjoniga selles, et hoolimata temaatilises strateegias viidatud edusammudest tuleb jätkuvalt vähendada gaasilistest või tahketest osakestest tingitud õhusaastet, mis kahjustab tervist ja keskkonda, ning selles, et kuna õhusaaste vähendamise poliitikal on nii kohalik kui piiriülene mõõde, on kõnealust eesmärki võimalik saavutada vaid kõigi sidusrühma ühiste jõupingutuste abil kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja üle-euroopalisel tasandil; tuletab meelde, et kohalikud omavalitsused järgivad linnaplaneerimisalaste meetmete abil (elamu- ja tööstusmaa eraldamine, liiklusjuhtimis- ja liiklust vähendavat meetmed, asustatud piirkondade täisehitamata alad ja haljastus, mikroklimaatiliste tingimustega arvestamine asustatud piirkonna õhuvahetuse parandamiseks) nende jaoks esmatähtsat, kodanike tervise tagamise eesmärki;

1.2

tervitab komisjoni dokumenti “Õhusaastet käsitlev temaatiline strateegia” ning samaaegselt avaldatud direktiivi ettepanekut, sest need võimaldavad strateegilist arutelu ja eesmärkide kaasajastamist, arvestades uuemate teadusuuringute tulemustega;

1.3

möönab, et ka linnade seisukohast lähtudes on eelkõige vajalikud kohandused, mis puudutavad õhusaaste vähendamist käsitleva poliitika meetmete teostatavust kohalikul tasandil;

1.4

meenutab, et linnad peavad oma territooriumil leidma tasakaalu väga erinevate funktsioonide vahel ning seetõttu tuleb neil arvestada piirangutega teatavate valdkondlike eesmärkide saavutamisel;

1.5

rõhutab seda, et Euroopa õigusaktid annavad võimaluse paindlikeks lahendusteks; on arvamusel, et kohalikel ja piirkondlikel ametkondadel peaks meetmete rakendamisel olema võimalus anda prioriteet piirkondadele, kus õhusaaste kõrge kontsentratsiooniga puutub kokku suur hulk inimesi (nt elamurajoonides);

1.6

toonitab, et õhusaaste valdkonnas on oluline anda prioriteet heitkoguste ennetamisele ning et vastavalt sellele võib saasteainete kõrvaldamine olla vaid hädalahendus; viitab eelkõige järgmistele punktidele:

2.1.1

mõistab temaatilise strateegia vajalikkust lähtedokumendina õhusaaste vähendamist käsitleva poliitika kujundamisel ning nõuab, et seoses eesmärkide saavutamise ja kava teostatavusega ei tohiks mudeleid luua mitte ainult epidemioloogiliste uurimistulemuste ning tehniliste võimaluste täieliku rakendamise alusel, vaid lähtuda tuleb ka hinnangutest selle kohta, kas standardid on linnakeskkonnas praktiliselt teostatavad;

2.1.2

nõuab seetõttu, et uurimisprogrammi raames läbiviidava uurimistegevuse puhul arvestataks aktiivse õhusaaste vähendamise poliitika võimaluste ja piirangutega kohalikus ja territoriaalses kontekstis (nt kohalike juhtumianalüüside ja teostatavusuuringute kaudu) ning soovitab komisjonil dokumenti kõnealuse mõõtme võrra täiendada;

2.1.3

kahetseb seda, et komitee arvates ei ole komisjon senini temaatilise strateegia väljatöötamisse kaasanud piirkondlike ja kohalike omavalitsuste liitude esindajaid, kellel on siiski oluline roll õhusaaste vähendamist käsitleva poliitika rakendamisel, ning peab ilmtingimata vajalikuks sätestada eelnimetatute osalemine, seda muuhulgas komisjoni ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liitude struktureeritud dialoogi raames;

2.1.4

näeb ohtu selles, et temaatiline strateegia on liiga tugevalt mõjutatud õhusaaste vähendamist käsitleva poliitika orienteeritusest saasteainete kõrvaldamisele ning kutsub komisjoni üles temaatilist strateegiat edasi arendama ning õhusaaste suurenemise ärahoidmiseks rakendama ennetamisele suunatud poliitikat, mitte keskenduma saasteainete mõju kõrvaldamisele;

2.1.5

leiab, et teiste valdkondlike poliitikate kaasamist, mis on põhimõtteliselt tervitatav, on mõningatel juhtudel mainitud vaid hea tahte avaldusena, ning nõuab seetõttu täiendavaid selgitusi ja määratlusi;

2.1.6

peab kõnealustest põhjustest lähtuvalt vajalikuks temaatilise strateegia edasiarendamist järgmistes aspektides:

Lisaks tuleb temaatilises strateegias selgitada rahalise toetuse andmist omavalitsustele, kellel lasub peamine vastutus õhusaaste ennetamist ja vähendamist käsitleva poliitika elluviimise eest.

2.1.7

soovitab komisjonil ja liikmesriikidel rakendada aktiivsemat poliitikat kaugküttesüsteemide ning soojuse ja energia koostootmise edendamiseks. Sel moel on võimalik vältida õhu saastumist, mis on tingitud biomassi põletamisest väikekateldes. Kohaliku õhukvaliteedi parandamiseks on tarvis kõrvaldada kaugküttesüsteemide võimalusi piiravad riiklikud takistused (nt konkurentsiõigusest tulenevad takistused). Uute elamu- ja tööstuspiirkondade puhul tuleb juba maakasutamise kavandamise etapis määratleda soojusvarustuse moodused. Kõige sobivam on selleks kohalik tasand.

2.2.1

leiab, et komisjoni ettepanek Euroopa õigusaktide kaasajastamiseks on kooskõlas õhusaaste vähendamise poliitika võimaluste ja nõuetega, ning kutsub seetõttu organeid, kes on seotud aruteluga riiklikul ja ühenduse tasandil, üles kõnealust hinnangut jagama ning toetama sätteid, mis aitavad kaasa paindlikumaks muutmisele ja seega teostatavuse edendamisele;

2.2.2

tervitab eelkõige seda, et kehtestatakse eeskirjad, mis võimaldavad kohalike tingimustega arvestamist, ning kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles negatiivsetest arvamustest hoolimata jääma kindlaks järgmiste ettepanekute puhul:

nagu ka artiklis 20 toodud võimalus tähtaegade pikendamiseks kuni kümne aasta võrra, kui eelnevalt on tõestatud, et võetud on kõik mõistlikud meetmed saasteainete mõju vähendamiseks;

2.2.3

lisaks sellele soovitab direktiivis anda õigusliku võimaluse kõnealuste piirkondade tarvis erikokkulepete loomiseks kolmepoolsete kokkulepete mõistes (st tähendab Euroopa Liidu, vastava liikmesriigi ning ühe või mitme omavalitsuse poolt sõlmitud kokkulepped, mille eesmärk on rakendada integratsioonipoliitikaalaseid meetmeid lähtuvalt kohalikest eritingimustest), juhul kui tegemist on erakorraliste tingimustega (nt topograafia), mis ei võimalda standarditest kinnipidamist pikemat aega või üldse mitte, ning kui eelnevalt on tõestatud, et võetud on kõik mõistlikud meetmed saasteainete mõju vähendamiseks;

2.2.4

põhjendab kõnealust ettepanekut sellega, et see võimaldaks vastavat kokkulepet, vältimaks omavalitsuste õiguslikku ebakindlust ja vähendamaks saasteaineid olemasolevatest tingimustest lähtuvalt, ning meenutab kõnelause ettepaneku toetamiseks seda, et osa teadlasi ja asjaomaste ametiasutuste esindajaid on arvamusel, et praktiliselt ei ole sihtväärtusi võimalik saavutada ka suurimate jõupingutuste tulemusel;

2.2.5

möönab, et peentolmu direktiiv käsitleb kolme piirväärtust ja ühte vähendamise eesmärki. Peentolmu senist mõõtmise standardit (PM10) täiendatakse üliväikestele tahketele osakestele kehtiva standardi (PM2,5) võrra. Komisjon põhjendab seda epidemioloogiliste uurimistulemustega (CAFE programm, Maailma Tervishoiuorganisatsioon, USA ja Jaapani näited), mille kohaselt on üliväiksed tahked osakesed ohtlikumad, kuna nad tungivad kopsude kõige peenematesse harudesse ning kuna püsiv, suhteliselt kõrge PM2,5 osakeste kontsentratsioon on tervisele kahjulikum kui juhuslik, väga kõrge kontsentratsioon;

2.2.6

märgib seetõttu, et direktiivi ettepanekus toodud PM10 piirväärtustele (aastane keskmine väärtus 40 μg/m3 ja päevane keskmine väärtus 50 μg/m3, mida ei tohi ületada rohkem kui 35 päeval aastas) tuleks kehtestada täiendavad, PM2,5 lähtuvad normid (kontsentratsiooni lagi 25 μg/m3 aasta keskmise väärtusena, millest tuleb kinni pidada ning vähendada siduva eesmärgina 2020. aastani PM2,5 osakeste kontsentratsiooni linnades 20% võrra). Seega täheldab komitee, et peentolmu osas kehtestatakse kolm piirväärtust ja üks vähendamiseesmärk;

2.2.7

avaldab kartust, et kõnealune segadus õhusaastepoliitika peentolmu vähendamist puudutavates eeskirjades tekitab liiga palju õiguslikke ja praktilisi probleeme, ning nõuab temaatilises strateegias tsiteeritud uurimistulemustele toetudes peentolmu tekitatud õhusaaste mõõtmist ja kontrollimist eelkõige PM2,5 osakeste suhtes ning reaalse piirväärtuse ja vähendamiseesmärgi alusel;

2.2.8

viitab kõnealuses kontekstis ka tõsiasjale, et PM10 ja PM2,5 väärtused on oma olemuselt üksteisega tihedalt seotud (üht mõõtmismeetodit on võimalik suures osas asendada teisega) ning seetõttu on kohane kasutada vaid üht mõõtmismeetodit; seejuures tuleks PM2,5 osakeste puhul loogiliselt eelistada õhusaastepoliitika seisukohast olulisemaid õhukvaliteedi eesmärke. Seejuures tuleb arvestada direktiivi 2004/107/EÜ muutmist, mõõtmaks seal käsitletud metalle PM2,5 osakeste abil;

2.2.9

kinnitab PM2,5 osakestest lähtuvat standardite muutmist järgmiste põhjendustega, mis on seotud peentolmu osakeste vähendamise eesmärgi, linnaelu tervisenõuete ja linnaplaneerimisega:

2.2.10

juhul kui PM10 kvaliteedi eesmärgid jäävad kehtima, nõuab komitee seoses nimetatud kaalutlustega päevasest piirväärtusest loobumist ning standardite kehtestamist, mis seavad esiplaanile heitkoguste kõrvaldamise õhusaaste vähendamise poliitika kohalikus ja ka laiemas geograafilises perspektiivis;

2.2.11

toetab ettepaneku artiklis 4 sisalduvaid sätteid, mille kohaselt tegelevad piirkondade määramisega liikmesriigid. Jaotus ei tohiks olla liiga üksikasjalik, vaid pigem üldise loomuga; nõuab sellega seoses kõikjalt Euroopa Liidust laekuvate mõõtmistulemuste võrreldavuse tagamist, tehes seda ühtsetele nõuetele vastava mõõtejaamade asukohtade valimise teel (varem rajatud jaamade korral tuleks vajadusel anda mõõtmistulemustele teatud kaal konkreetse asukoha eritingimustest tingitud mõjude tasakaalustamiseks). Mõõtejaamade asukoha valiku ja arvu kohta tuleb sätestada eeskirjad, kasutades selleks ühtseid kriteeriume riiklikul ja kohalikul tasandil;

2.2.12

väljendab kõnealuses kontekstis muret selle üle, et meetmeid rakendatakse vaid mõõtmiskoha lähiümbruses, tehes seda näiteks liikluse ümbersuunamise teel, nii et liiklus teistes linnaosades suureneb ning halvimal juhul võivad linnade jõupingutused elamurajoonides liikluse piiramise abil õnnetuste, müra ja õhusaaste vähendamiseks hoopis nurjuda. Direktiivi prioriteet õhusaaste vähendamisel peaks olema saastega kokkupuutuvate inimeste hulga vähendamine;

2.2.13

nõuab rahalist toetust neile liikmesriikidele ja kohalikele omavalitsustele, kellel on kõige suurem koormus õhusaaste vähendamisel;

2.2.14

väljendab muret, kuna teadlaste hinnangud võimalikult eduka ja soodsa õhusaaste vähendamise poliitika kohta lähevad üksteisest lahku, ning nõuab seetõttu täiendavaid uurimusi, kusjuures tingimata tuleb süvendada poliitika mõjude ja tõhususe uurimist seoses selle praktilise rakendamisega;

2.2.15

nõuab, et piirkondlike ja kohalike omavalitsuste huvisid esindavatesse liitudesse kuuluvad eksperdid kaasataks otseselt õhusaaste vähendamist käsitleva poliitika väljatöötamisse.

29.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 206/5

1.1

taunib seda, et viimastel aastatel on merekeskkonna ja sellega seotud ökosüsteemi kvaliteet märkimisväärselt halvenenud, sest inimsekkumine ja ülepüük jätab ELi merekeskkonnale tugeva jälje;

1.2

märgib, et kuuendas keskkonnaalases tegevuskavas kutsutakse Euroopa Komisjoni üles koostama merekeskkonna kaitse ja säilitamise temaatilist strateegiat, mille selgeks eesmärgiks on mere ökosüsteemide säästva kasutuse ja säilitamise edendamine ja saavutamine;

1.3

ootab ELi uue merenduspoliitika arengut käsitleva rohelise raamatu esitlemist, mis on kavandatud 2006. aasta esimesele poolele. Rohelises raamatus tuleks arvestada Euroopa merendusmõõtme majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju;

1.4

märgib, et kõnealune strateegia on positiivne ja tervitatav samm selle suunas, et tunnistataks merekeskkonna ning mere ökosüsteemide mitmekesisuse kaitse ja säilitamise olulisust;

1.5

arvab, et strateegia on ELi uue merenduspoliitika keskkonna valdkonna oluline sammas;

1.6

rõhutab seda, et merekeskkonnal ning selle kaitsel ja säilitamisel on märkimisväärne mõju kohalikele ja piirkondlikele majandustele ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on oma roll strateegias seatud eesmärkide elluviimisel.

2.1

on teadlik tõsiasjast, et merekeskkond on äärmiselt vajalik elu jätkusuutlikkuseks ning sellest sõltuva rikkaliku bioloogilise mitmekesisuse säilimiseks;

2.2

on teadlik Euroopa merekeskkonna halvenemisest, mille on peamiselt põhjustanud inimsekkumine, sh merede reostus ja saastatus ning mittejätkusuutliku kutselise kalapüügi mõju;

2.3

rõhutab, kui oluline on edendada säästvat lähenemisviisi olemasolevate mereressursside kasutuse suhtes, seda nii praeguste kui tulevaste põlvede huvides;

2.4

on teadlik sellest, et kui esimesel võimalusel ei võeta vajalikke abinõusid, võib juhtuda, et Euroopa mere ökosüsteemidele tekitatakse taastamatut kahju;

2.5

rõhutab, kui oluline on kiiresti võtta meetmeid, et peatada ja ümber pöörata merekeskkonna halvenemisprotsess;

2.6

märgib, et selline lähenemisviis on vajalik nii puhtalt keskkondlike kui ka majanduslike ja sotsiaalsete kaalutluste seisukohalt.

3.1

märgib, et merekeskkond ei vasta olemasolevatele geopoliitilistele piiridele;

3.2

on teadlik sellest, et Euroopa merekeskkonna kaitse parandamise teel eksisteerivad institutsionaalsed tõkked nii globaalsel, ELi kui riiklikul tasandil ning et kehtivad täitemehhanismid on sageli nõrgad ja ebapiisavad;

3.3

nõustub sellega, et olemasolevate institutsioonide, meetmete ja konventsioonide kaudu tehtavate edusammude ärakasutamiseks ning edasise edasimineku tagamiseks tuleb välja töötada selge kõikehõlmav kontseptsioon merekeskkonna ja sellega seotud poliitikavaldkondade jaoks;

3.4

rõhutab, et on oluline töötada välja tugev ELi poliitika merenduse reguleerimise osas, mille eesmärgiks on tagada ka olemasolevate mereressursside säästev kasutus ning seega kiirendada merekeskkonna kaitse edendamist.

4.1

märgib, et hea poliitika sõltub kõrgekvaliteedilisest teabest;

4.2

on teadlik sellest, et Euroopas olemasolevad seire- ja hindamisprogrammid ei ole ühtlustatud ega täielikud ning eksisteerib märkimisväärne teabepuudus Euroopa merekeskkonna olukorra kohta;

4.3

tervitab üleskutset järgida uut lähenemisviisi merendusvaldkonna seirele ja hindamisele, mis on suunatud suurema ühtlustatuse, andmete laiema levitamise ja kasutuse ning riiklikul tasandil kättesaadava teabe vahetamise saavutamisele, tuues kaasa suurema efektiivsuse.

5.1

nõustub, et selleks, et efektiivselt ära hoida bioloogilise mitmekesisuse edasist vähenemist ja merekeskkonna halvenemist ning edukalt taastada mere bioloogiline mitmekesisus, on tarvis integreeritud lähenemisviisi merekeskkonna kaitseks ja taastamiseks;

5.2

arvab, et sellise integreeritud poliitika õnnestumiseks on vaja arvestada kõiki huve ja seada selged eemärgid.

6.1

avaldab heameelt, et strateegia eesmärk on kaitsta ja taastada Euroopa ookeane ja meresid ning tagada edasise inimtegevuse toimumine säästlikul viisil;

6.2

kinnitab, et praegustel ja tulevastel põlvedel on õigus bioloogiliselt mitmekülgsele ja dünaamilisele merekeskkonnale, mis on turvaline, puhas, terve ja produktiivne;

6.3

on teadlik sellest, et tegemist on ambitsioonika eesmärgiga, mida ei ole reaalsuses lihtne saavutada, ning et tulemusi on võimalik näha alles pikaajalises perspektiivis;

6.4

kinnitab, et strateegia eesmärgid on võimalik saavutada ainult juhul, kui kaasatakse kõik sidusrühmad;

6.5

märgib, et eesmärgid tuleks määratleda riigiülesel tasandil; tervitab aga kavatsust vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele tagada meetmete tegelik planeerimine ja elluviimine merepiirkondade vastutusalas, st arvesse võetakse iga piirkonna tingimusi, probleeme ja vajadusi;

6.6

on siiski mures, et teatud puhkudel, eriti kui merepiirkond piirneb mitme mitteliikmesriigiga, võib strateegia tegelik elluviimine olla probleemne osapoolte koordineerimise ja pühendumuse puudumise tõttu.

7.1

nõustub, et kui Euroopa tahab oma merekeskkonda kaitsta ja säilitada, tuleb tegutseda kiiremini;

7.2

toetab strateegias esitatud tugevdatud koostöö raamistikku, mille eesmärk on tagada Euroopa merekeskkonna kõrgetasemeline kaitse parema teadmistebaasi, integreeritud ja majanduslikult tasuvate meetmete ning tõhusate seire- ja hindamissüsteemide abil;

7.3

tervitab subsidiaarsuse põhimõttest lähtuvat paindlikku lähenemisviisi, mille vahendid hoolimata ambitsioonikusest ei ole liigselt ettekirjutavad, arvestades seega iga piirkonna tingimusi.

8.1

leiab, et arvestades olemasolevaid tõendeid Euroopa merekeskkonna kiire halvenemise kohta, tuleb võtta kiiresti meetmeid, tagamaks kavandatud eesmärgi – Euroopa merekeskkonna hea seisundi – saavutamine enne planeeritud 2021. aastat;

8.2

arvab, et piisava hea tahtega on võimalik saavutada merekeskkonna hea seisund palju lühema aja jooksul;

8.3

tervitab ideed rajada Euroopa merepiirkonnad ja allpiirkonnad, et tagada meetmete tegelik elluviimine;

8.4

arvab, et uue piirkonnana tuleks nüüdsest strateegiasse lisada Must meri, mis on tähtis merepiirkond ja mis piirneb kahe liitujariigi (Rumeenia ja Bulgaaria) ning Türgiga, kellega liitumisläbirääkimised toimuvad;

8.5

usub, et Euroopa Liidu geograafilisse alasse kuuluvad erinevad saared ja piirkonnad, mis asuvad väljaspool loodud merepiirkondi ja allpiirkondi, peaksid samuti mahtuma kõnealuse poliitika raamidesse;

8.6

märgib, et kavandatud eesmärkide edukaks saavutamiseks peavad liikmesriigid ja iga merepiirkond üksteise ja Euroopa Komisjoniga tihedat koostööd tegema;

8.7

märgib, et kui liikmesriikide või merepiirkondade avastatud probleemid langevad ühenduse pädevusvaldkonda, tuleks Euroopa Komisjoni mitte ainult teavitada ja komisjoniga konsulteerida, vaid komisjon peaks kõnealuses protsessis ise tegutsema kõige olulisema partnerina ja kooskõlastama poliitikameetmete rakendamist;

8.8

arvab, et liikmesriigi poolt teabe ja tõendite esitamine Euroopa Komisjonile, tõendamaks liikmesriigi väidet, et antud probleemi ei saa lahendada riiklikul tasandil võetud meetmetega, ei ole piisav;

8.9

soovitab, et sellistel juhtudel võtaks Euroopa Komisjon endale ülesande ise teostada vajalik hindamine, seire ja rakendamine antud küsimuse lahendamiseks. Euroopa Komisjon peab samuti täpsustama seda, millised on tagajärjed, kui liikmesriigi eesmärgid ja meetmed ei ole piisavad ning komisjon neid seetõttu heaks ei kiida;

8.10

peab oluliseks, et Euroopa Komisjon säilitab teatud rolli strateegia tegeliku elluviimise seires ning vajadusel sekkub, kui on vaja koordineerida ja vahendada ühes merepiirkonnas olevate erinevate riikide ja osapoolte strateegia ühist elluviimist;

8.11

kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama, et strateegiates, mis liikmesriigid peavad välja töötama, arvestataks teisi, nendele kuuluvates merepiirkondades olemasolevaid bioloogilisi kooslusi, nagu vetikaid ja merikilpkonni;

8.12

kutsub Euroopa Komisjoni üles tunnistama mõju, mida võib tekitada geneetiliselt muundatud organismide sisseviimine merekeskkonnale, ja selle ettenägematuid tagajärgi;

8.13

kutsub liikmesriike üles järgima täpselt direktiivi artiklis 4 sätestatud nõudeid hindamise läbiviimise, keskkonnaalaste eesmärkide seadmise ja programmide seire osas;

8.14

arvab, et selles kontekstis peaksid ka iga merepiirkonna kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused olema otseselt kaasatud hindamiste koostamisse, eesmärkide seadmisse ning programmide seiresse;

8.15

kahtleb, kas direktiivi artiklis 4 sätestatud ajakava on kohane, seda eriti meetmeprogrammide vastuvõtmise osas;

8.16

kuna piisavaid tulemusi on reaalselt võimalik saavutada ainult pikaajaliselt, toetab regulaarse ja ajakohastatava rakendusprotsessi ideed, mis arvestab seireprogrammidest saadud uute andmetega, uute arengutega ning sisseviidud meetmete mõjuga. Nii on võimalik vajadusel võtta kohe lühiajalised või keskmise tähtajaga heastavad meetmed, et parandada negatiivseid tagajärgi merekeskkonna olukorrale;

8.17

märgib, et kuigi lühikeses ja keskpikas perspektiivis võib tekkida märkimisväärseid sotsiaalseid ja majanduslikke kulutusi, kaalub eeldatavalt pikaajaline keskkonna-, sotsiaalne ja majanduslik kasu need tunduvalt üle;

8.18

arvab siiski, et lühi- ja keskpikaajalisi kulutusi ei tohiks kanda riiklikud või piirkondlikud valitsused – või veelgi vähem üksikisikud või kogukonnad – üksi;

9.1

on teadlik kasvavast vajadusest tervikliku lähenemisviisi järele, et saavutada sobiv tasakaal sageli üksteisega konkureerivate keskkonna ja majanduse huvide vahel;

9.2

on teadlik Euroopa uue merenduspoliitika väljatöötamise tähtsusest, eriti Lissaboni ja Göteborgi strateegia ambitsioonikate eesmärkide valgel;

9.3

märgib, et üldise haldusraamistiku küsimusega, mille abil reguleerida ookeanide ja merede kasutajaid ja kasutust, tuleb tegeleda Euroopa uue merenduspoliitika teemalises rohelises raamatus. Komisjoni jaoks on tähtis tagada, et merenduspoliitika raames käsitletakse keskkonnaküsimusi ning et ookeanide ja merede kasutajaid ja kasutust puudutav üldine haldusraamistik on rahuldaval viisil reguleeritud;

9.4

märgib samuti, et strateegia on kavandatud viisil, mis toetab olemasolevaid meetmeid ja algatusi ning põhineb neil, kuigi viimased ei ole spetsiaalselt merekeskkonna kaitsele suunatud, aga annavad sellesse oma panuse;

9.5

tervitab ulatusliku raamstrateegia väljatöötamist, mis toimiks Euroopa uue merenduspoliitika keskkonnasambana;

9.6

märgib, et merekeskkonna kaitse osas aitab strateegia ELil ja liikmesriikidel paremini täita mitmete rahvusvaheliste kokkulepetega võetud kohustusi ja ülesandeid;

9.7

kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama, et strateegiad, mis liikmesriigid peavad välja töötama, sisaldaks oma meetmeprogrammides rannikualade haldamisega seotud aspekte, lähtudes asjaolust, et enamus merekeskkonna mõjutustest lähtub rannikualadest.

10.1

teeb ettepaneku, et tähtaeg Euroopa hea merekeskkonna olukorra saavutamiseks peaks olema hiljemalt 2018;

10.2

teeb ettepaneku, et tähtaeg meetmeteprogrammi väljatöötamiseks oleks 2013 ja programmi elluviimiseks 2015;

10.3

kutsub Euroopa Komisjoni üles lisama strateegiasse Musta mere piirkonda eraldi merepiirkonnana;

10.4

ootab komisjonilt “hea merekeskkonna olukorra” kriteeriumide määratlemist, mis on ambitsioonikad, selged, asjakohased ja võrreldavad ning mis aitavad kaasa “hea keskkonnaolukorra” püsivalt kõrge taseme saavutamisele kogu Euroopa Liidus samaaegselt;

10.5

arvab, et oluline on teostada pidevat järelevalvet rakendusmeetmete üle ning saadud tulemusi ja andmeid regulaarselt avaldada;

10.6

kutsub Euroopa Komisjoni üles teostama järelevalvet meetmete tegeliku elluviimise üle erinevates merepiirkondades ning võtma endale efektiivse koordinaatori ja kaasaaitaja rolli, toimides vahendajana vastava merepiirkonna erinevate osapoolte vahel;

10.7

loodab, et Euroopa Komisjon esitab regulaarselt hindamisaruanded strateegia rakendamise ja direktiivi mõju kohta, milles toob välja parimad tavad;

10.8

loodab, et kõik Euroopa Komisjoni aruanded esitatakse nii Regioonide Komiteele kui Euroopa Parlamendile ja nõukogule;

10.9

loodab samuti, et Euroopa Komisjon lisab oma aruannetesse komitee esitatud kommentaarid ja vastused antud valdkonnas;

10.10

on kindel, et teabe piisava levitamise kaudu on võimalik saavutada avalikkuse aktiivne kaasatus ja toetus;

10.11

on teadlik, et lühi- ja keskpikaajalised kulud võivad mõjutada kogukondade või üksikisikute sotsiaalmajanduslikku heaolu, mis omakorda võib mõjutada avalikkuse kaasatust ja toetust, mis on äärmiselt vajalik; seetõttu kutsub üles töötama välja abiprogramme Euroopa tasandil, mis oleksid suunatud kõige rohkem mõjutatud isikute ja kogukondade aitamisele, et leevendada negatiivseid tagajärgi;

10.12

kutsub üles kõiki poliitikakujundajaid, sealhulgas liikmesriike, Euroopa Komisjoni ja erasektorit, võtma vastu pikaajaline kava, millega suurendatakse märkimisväärselt merekeskkonna teadusuuringutele eraldatavaid rahalisi vahendeid ning seega tagatakse merekeskkonna uurimise piisav rahastamine;

10.13

arvab, et kohalikud ja piirkond omavalitsused, olles kodanikele kõige lähemal, võivad saavutada märkimisväärseid tulemusi avalikkuse teavitamises ja avalikkuse toetuse kogumises;

10.14

sellest tulenevalt teeb ettepaneku, et komitee võiks mängida olulist rolli komisjoni ja liikmesriikide partnerina ning ellu viia kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kaasava pikaajalise ELi rahastatav teabekampaania.

29.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 206/9

1)

Loodusõnnetused, metsatulekahjud, üleujutused ja põuad kujutavad järjest suuremat ohtu inimelule, kahjustavad tugevasti piirkondade tasakaalustatud arengut, ohustavad nende majandusressursse ning loodus- ja kultuuripärandit, sunnivad inimesi ümber asuma, nõrgestavad õnnetuspiirkondade majandustegevust ja elanikkonna elukvaliteeti;

2)

Loodusõnnetused ei tunne riigipiire ja seetõttu on vajalik ühistest riskidest ohustatud piirkondade koostöö;

3)

Kliimamuutustest põhjustatud kõrbestumine, erosioon ja sooldumine puudutavad – kuigi erineval määral – kõiki liikmesriike ning seetõttu peab loodusõnnetuste vähendamine olema Euroopa Liidu jätkusuutliku arengu üks põhielemente;

4)

Loodusõnnetuste ennetamiseks ja juhtimiseks ning nende tagajärgede leevendamiseks Euroopa Liidu piirkondades ja linnades tuleb majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõtet silmas pidada ühenduse poliitikate kavandamise, väljatöötamise ja elluviimise kõikidel etappidel;

5)

Kaitseks loodusõnnetuste vastu tuleb võtta meetmeid ühenduse kõigis asjaomastes poliitikavaldkondades, eelkõige maapiirkondade ja keskkonna alal, infrastruktuuride ning teadusuuringute ja arengupoliitikas;

6)

Euroopa solidaarsusfond ei ole loodusõnnetuste puhul osutunud piisavaks; mitmetes liikmesriikides on olukorda veelgi raskendanud riiklikul ja piirkondlikul tasandil olemasolevate mehhanismide puudulik kooskõlastatus;

1.

märgib murelikult, et viimastel aastatel on Euroopa Liidu piirkondi tabanud loodusõnnetuste arv, raskusaste ja ulatus märkimisväärselt suurenenud;

2.

tervitab Euroopa Parlamendi huvi loodusõnnetuste küsimuse vastu;

3.

juhib tähelepanu teiste loodusõnnetuste tähtsusele nagu maavärinad, hiidlained, vulkaanipursked ja muud geoloogilised nähtused ning kliimamuutuste ja ülemaailmse soojenemisega kaasnevatele nähtustele, mis põhjustavad merepinna tõusu meie rannikutel ning randade kadumist, asustatud piirkondade üleujutusi, infrastruktuuride ja rajatiste hävimist; viitab samuti äärmuslike lumeolude ja külmade ilmastikutingimustega seotud ohtudele;

4.

märgib, et loodusõnnetused puudutavad esimesena piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi, mis on kodanikele kõige lähemal seisvad asutused, mistõttu nende igakülgne osalus loodusõnnetustega toimetulemise poliitikate ja tegevuste väljatöötamises, kohaldamises ja kontrollis on esmajärgulise tähtsusega; Seepärast peab iga liikmesriik kandma hoolt selle eest, et piirkondlike ja kohalike omavalitsuste käsutuses oleksid kõnealuste ülesannete täitmiseks tõhusad ja toimivad õiguslikud, materiaalsed ja majanduslikud vahendid;

5.

tuletab meelde, et ühenduse meetmed peavad täiendama riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste meetmeid ja kutsub komisjoni suunama ühenduse meetmeid ümber erinevatele valitsemistasanditele;

6.

leiab, et liikmesriikide, piirkondade ja kohalike omavalitsuste vahelise solidaarsuse, koostöö, kooskõlastatuse ja abi põhimõtet tuleb rakendada täies ulatuses, et loodusõnnetusi ennetada ja vältida ning nende tagajärgi leevendada ja nendega toime tulla;

7.

rõhutab, et nii riigiasutused kui kodanikud peavad andma otsustava panuse, et vähendada loodusõnnetusi põhjustavaid või nende tagajärgi raskendavaid tegureid;

8.

toetab Euroopa Parlamendi üleskutset töötada välja loodusõnnetustega (tulekahjude, üleujutuste ja põuaga) võitlemise Euroopa strateegia, viidates seejuures selle kohaldamiseks vajalikele rahalistele vahenditele, tagades EL fondide eraldamise kodanikukaitse vallas ning pöörates eritähelepanu eraldatud, hõreda asustusega ja äärepoolseimatele piirkondadele ning samuti piirkondadele, mida nende struktuuriliste iseärasuste tõttu loodusõnnetused eriti ohustavad;

9.

kutsub ühenduse institutsioone üles hindama vajadust hõlmata nimetatud strateegiasse ka maavärinad ja nendega kaasnevad nähtused ning samuti vulkaanipursked, sest need võivad tekitada katastroofilisi tagajärgi;

10.

kutsub üles lähenema kõnealuses strateegias loodusõnnetuste probleemile terviklikult, hõlmates nii ennetavaid meetmeid (riskianalüüs ja riskide määratlemine), kavandamise ja tegutsemise meetmeid (ülesannete jaotamine, ressursside mobiliseerimine jne) kui ka rehabilitatsiooni- ja järelmeetmeid;

11.

rõhutab, et nimetatud strateegia igal etapil on oluline ette näha meetmed kodanikele loodusõnnetustega seonduvate riskide ja tegevuskavade alase teabe ja koolituse andmiseks ja nende teadlikkuse tõstmiseks, pöörates eritähelepanu lastele ja noortele ning teistele hädaolukorras suuremat abi vajavatele elanikkonnasektoritele nagu eakad ja piiratud liikuvusega isikud;

12.

tõstab esile meedia tähtsust avalikkuse kohasel teavitamisel, et avalikkus suudaks tõhusalt tegutseda õnnetuste põhjustatud kahjude ennetamisel ja vähendamisel;

13.

soovitab koondada jõud teabesüsteemide käivitamiseks, et parandada uute tehnoloogiate abil kõigi loodusõnnetuste prognoosimist, seiret ja hindamist; toetab eriti Euroopa Parlamendi ettepanekut edendada Galileo süsteemi ja laiendada ülemaailmse keskkonna- ja turvaseire algatuse tegevusulatust kõigile looduõnnetustele;

14.

on arvamusel, et teadus- ja arendustegevuse seitsmes raamprogramm peab laiendama teadusuuringuid loodusõnnetuste ennetamiseks, eraldades vahendeid prognoosimudelite väljaarendamiseks ja varase hoiatamise süsteemide parandamiseks;

15.

soovitab riiklikes ja piirkondlikes maaelu arengu kavades anda prioriteet meetmetele, mis on suunatud looduõnnetuste põhjuste ärahoidmisele (võitlus erosiooniga, metsa uuendamine kohaste liikidega, veevarustustööd, metsade hooldus ja järelevalve, agrokeskkonna meetmed vee säästmiseks jm);

16.

meenutab, et tulekahjude sageduse ja ulatuse vähendamiseks peab Euroopa Liit keskenduma tulekahjude põhjustega võitlemisele, võttes kohaseid ennetavaid ja metsajärelevalve meetmeid, ning kutsub komisjoni üles kontrollima kõnealust valdkonda puudutavate ühenduse eeskirjade nõuetekohast kohaldamist;

17.

väljendab kahetsust, et programmi “Forest Focus” tulekahjude ennetamise meetmeid ei ole lülitatud uue programmi “Life Plus” prioriteetide hulka;

18.

juhib tähelepanu põudade süvenemisele, mille ulatus ja kestus on suurenenud mitmes Euroopa Liidu piirkonnas, kus viimasel ajal on veevarud seetõttu märgatavalt vähenenud, tuues kaasa raskeid sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonda puudutavaid tagajärgi;

19.

tervitab mitme liikmesriigi poolt Euroopa Liidu keskkonnaministrite nõukogule esitatud algatust põuaga seonduvate riskide haldamise kohta ja kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma meetmeid parandamaks kaitset põua vastu ja vähendamaks võimalikke ohte kodanikele, majandusele ja keskkonnale;

20.

soovitab luua teadus- ja arendustegevuse seitsmenda raamprogrammi tegevuste raames Euroopa põua ja kõrbestumise järelevalvekeskus ja võtta meetmeid säästliku veekasutuse alase teadlikkuse tõstmiseks;

21.

on arvamusel, et arvestades, kui rasked ja intensiivsed on olnud viimaste aastate loodusõnnetused, tuleb võtta rohkem meetmeid ruumilise planeerimise valdkonnas ning omistada suurem tähtsus terviklikele territoriaalsetele meetmetele maapiirkondades;

22.

tervitab üleujutuste hindamist ja nendega toimetulekut käsitlevat direktiivi ettepanekut ja juhib tähelepanu sellele, et ei tohi unustada ulatuslikke üleujutusi Vahemere vesikondades paduvihmade ja veetõusu tagajärjel; Samas tuleb tunnistada, et ELi teistes riikides on üleujutuste asjaolud hoopis teistsugused ja seetõttu tuleb seal rakendada kohandatud lahendusi;

23.

nõuab, et loodusvarade ja/või loodusnähtuste haldamist käsitlevad kehtivad ja tulevased direktiivid oleksid hästi kooskõlastatud lähtuvalt iga riigi ainukordsetest tingimustest;

24.

taotleb ühenduse kodanikukaitse mehhanismi tõhustamist ja selles kontekstis toetab Euroopa Parlamendi ettepanekut tugevdada kodanikukaitse mehhanismi seire- ja teabekeskust ning soovitab töötada igat liiki õnnetuste jaoks välja ühildatavad tegevusmudelid, mis võimaldaksid riiklike ja piirkondlike õnnetustega toimetuleku mehhanismide paremat kooskõlastamist;

25.

leiab, et tuleks kaaluda Euroopa kodanikukaitse üksuse loomist ja juhib tähelepanu sellele, et liikmesriigid peaksid otsima lahendusi, kuidas tagada tsiviiljõudude ja sõjaväe kohane koostalitlus, soovitades kaasata sõjaväelised päästeüksused ühenduse kodanikukaitse süsteemi;

26.

tervitab üldjoontes uue solidaarsusfondi ettepanekut, laiendades seda rasketele kriisiolukordadele, mis on tekkinud tööstus- ja tehnoloogiliste õnnetuste või terroriakti tagajärjel või ohu tõttu rahvatervisele, kuid kutsub siiski komisjoni üles läbi vaatama künnise suurust, mis vastab 1 miljardile eurole või 0,5 %-le rahvamajanduse kogutulust, tagama menetluse piisavat paindlikkust, läbipaistvust ja lihtsust ning võtma arvesse asjaomase piirkonna erivajadusi ja teatud loodusnähtuste piirkondlikku mõõdet;

27.

kutsub üles lisama põuda selgesõnaliselt nende kriisiolukordade nimestikku, mille puhul on võimalik taotleda solidaarsusfondi vahendeid, sest tegemist on pikaajalise struktuurilise probleemiga, mille puhul on raske kinni pidada kehtestatud registreerimistähtaegadest ja millel on rasked tagajärjed piirkonna sotsiaalsele ja majanduslikule arengule; kutsub samuti üles säilitama fondi toetust erakorraliste kohalike kriisiolukordade puhul;

28.

märgib, et struktuurifondid on õnnetuste ennetamise ja nendega toimetuleku meetmete peamised rahastamisvahendid; on arvamusel, et selles kontekstis on peatähtis parandada sünergiat struktuurifondide ja solidaarsusfondi vahel, viies teoreetilise “ülesehitustööst arengule” lähenemise praktikasse, millega kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasatakse loodusõnnetustega toimetulekusse;

29.

kutsub üles tagama järgmisel finantsplaneerimise perioodil 2007–2013 fondide paindlikkus ja vahendite ümberjaotamine fondide vahel, samuti struktuurifondide N+2 reegliga vabanenud vahendite võimalik taaskasutamine, selleks et piirkonnad saaksid suurendada õnnetuste puhul olemasolevaid vahendeid, kui nad peavad seda vajalikuks;

30.

kordab, et tõeline põllumajandust puudutavate õnnetustega võitlemise strateegia ei tohi piirduda erakorraliste meetmetega, vaid see peab sisaldama ka koolitus-, teabe- ja ennetusmeetmeid, mida rahastatakse programmi “Forest Focus”, maaelu arengu poliitika või Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest ning samuti Euroopa Liidu rahastatava riikliku kindlustuse loomise kaudu;

31.

on arvamusel, et algatus Interreg on osutunud väga tõhusaks heade tavade vahetamisel loodusõnnetuste ennetamiseks ja viitab seoses sellega lisas toodud näidetele; ja tervitab territoriaalse koostöö eelarve suurenemist, mis võeti vastu uue 2007–2013 uue eelarveraamistiku kokkuleppe raames;

32.

märgib, et juriidilise isiku staatuses Euroopa piiriülese koostöö rühmituste loomine võib parandada kodanikukaitse meetmete elluviimist;

33.

toetab Euroopa Parlamendi taotlust kasutada loodusõnnetuste puhul riiklikku abi või Euroopa Investeerimispanga laene;

34.

kutsub Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles arvestama kõigi loodusõnnetustega võitlemise algatuste kavandamisel kohalike ja piirkondlike omavalituste arvamust, tagades eelnevalt tõhusa konsulteerimise õnnetustega toimetuleku eest vahetult vastutavate isikutega.

29.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 206/17

1.1

juhib tähelepanu asjaolule, et 78% Euroopa Liidu rahvastikust elab linnades, linnastutes või linnapiirkondades. Rohkem kui 60% rahvastikust elab linnapiirkondades, kus on rohkem kui 50 000 elanikku. Linnapiirkondadesse koonduvad nii suured potentsiaalid kui ka keerulised probleemid;

1.2

juhib sellega seoses tähelepanu Euroopa Komisjoni aruandes “Uus ühtekuuluvus, lähenemine, konkurentsivõime, koostöö. Kolmas aruanne majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta” (2) väljendatud eesmärgile tuua linnade probleemid rohkem esiplaanile, lülitades need täies ulatuses regionaalprogrammidesse;

1.3

rõhutab linnamõõtme otsustavat tähtsust ühenduse kõikides poliitikavaldkondades, mitte ainult ELi ühtekuuluvuspoliitikas: ainult siis kui linnamõõtme positiivsed mõjud on linnas elava rahvastiku jaoks konkreetselt nähtavad ning teadvustatavad, õnnestub Euroopa Liidul (tagasi) võita sel määral poliitilist tunnustust, mis on tingimata vajalik meie ühise projekti edukaks edasiarendamiseks;

1.4

toetab Euroopa Parlamendi resolutsioonis “Linnamõõde seoses laienemisega” (3) toodud algatust linnamõõtme tugevdamiseks kõikides ühenduse ning liikmesriikide poliitikavaldkondades, samuti kõnealuse resolutsiooni nõudmisi;

1.5

rõhutab linnade otsustavat panust uuendatud Lissaboni strateegia elluviimisel. Majanduskasv ei ole eesmärk iseenesest. Pigem on see tööhõive, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja keskkonnaalase jätkusuutlikkuse suurendamise vahend. Kuna see annab panuse Euroopa sotsiaalmudelisse, siis kindlustatakse sel viisil Euroopa kodanike elukvaliteet. Tööhõive on Euroopa Liidu kodanike jaoks oluline teema. Majanduskasvule ja tootlikkuse tõstmisele keskendumise tõttu ei tohi Lissaboni strateegia ülejäänud mõõtmed tähelepanu alt välja jääda.

1.6

juhib tähelepanu sellele, et linnad on läbi aegade olnud igat liiki arengu keskpunktid: enamik sotsiaalseid ja tehnoloogilisi arenguid on alguse saanud linnadest. Kõnealuse linnadele iseloomuliku struktuurimuutusega on seotud nii võimalused kui ka riskid, seda nii üksikisikute kui kogu ühiskonna jaoks. Linnad on õppinud nimetatud struktuurimuutusega toime tulema ning nendele reageerima. Samuti on nad harjunud tasakaalustama turuhälbeid, mis on osaliselt tingitud struktuurimuutusest. Kuna Lissaboni eesmärkide saavutamiseks on paljudes sektorites vajalik struktuuride kohandamine uutele väljakutsetele, siis on linnadel siin keskne roll;

1.7

märgib seetõttu kriitiliselt, et ülalt-alla lähenemisviisi tõttu arengule ja Lissaboni strateegiale ei olnud valdav osa Euroopa linnu kaasatud riiklike reformikavade koostamisse. Osaliselt olid linnad formaalselt küll kaasatud, reaalselt aga mitte. Sellekohane küsitlus näitas, et üldiselt kaasati linnu pigem siis, kui asjaomases liikmesriigis on eraldi linnade küsimustega tegelev ministeerium (Madalmaad) või kui linnade puhul on samaaegselt tegemist ka piirkonnaga (Berliin, Hamburg, Viin). Linna tasandi kaasamata jätmise tõttu jääb osaliselt kasutamata linnade potentsiaal ning nende eriline võime luua sünergiat avaliku ja erasektori osalejate ja sotsiaalpartnerite vahel. Suures osas samale tulemusele jõuti ka Regioonide Komitee läbi viidud uurimuses “Lissaboni majanduskasvu ja tööhõive partnerluse rakendamine - piirkondade ja linnade panus” (4). Uurimuse kohaselt on vaid 17% linnadest ja piirkondadest rahul oma kaasamisega riiklike reformikavade ettevalmistamisse;

1.8

rõhutab, et struktuurifondide üldise määruse eelnõu artiklite 25 ja 26 kohaselt pidanuks linnu riiklike strateegiliste raamkavade koostamisse tugevamini kaasama (5). Linnamõõtme selge järgimine riiklikes strateegilistes raamkavades ning nendest tulenevates rakenduskavades ei ole aga ikka veel iseenesest mõistetav;

1.9

juhib kriitiliselt tähelepanu asjaolule, et praeguse ühtekuuluvuspoliitika strateegilistes suuniste eelnõus ajavahemikuks 2007–2013 jääb linnamõõde ühtekuuluvuspoliitikast valdavalt välja (6). Linnamõõdet käsitletakse vaid territoriaalsete iseärasuste raames. Kõnealusele puudusele juhiti tähelepanu ka konsultatsiooniprotsessis ühtekuuluvuspoliitika strateegiliste suuniste kohta ajavahemikuks 2007-2013. Mitmeid kordi nõuti linnade otsustava rolli rõhutamist majanduskasvu ja tööhõive suurendamisel. Linnade elutähtsat rolli tuleks suunistes ka ametlikult tunnustada. On oht, et ilma ELi selge õigusaktita, mis muudaks linnade kaasamise kohustuslikuks, ei toimu aastatel 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitikas mitte linnamõõtme tugevnemine, vaid nõrgenemine.

1.10

tervitab seepärast asjaolu, et Euroopa Komisjoni töödokumendis “Ühtekuuluvuspoliitika ja linnad: linnade panus piirkondade majanduskasvu ja tööhõivesse” (7) on kriitikat kuulda võetud ning tulevikus siiski tugevdatakse ühtekuuluvuspoliitikas linnamõõdet. Kõnealune dokument näitlikustab suurepäraselt linnade keskset rolli Euroopa, liikmesriikide ja piirkondade edasises arengus. Selgelt tuuakse välja panus, mille linnad võivad majanduskasvu, tööhõivesse, sotsiaalsesse ütekuuluvusse ning jätkusuutlikku arengusse anda;

1.11

tunnustab eriti asjaolu, et Euroopa Komisjon käsitleb nimetatud dokumendis linnamõõdet kogu selle keerukuses. Selline terviklik lähenemisviis on kõnealuse dokumendi üks otsustavaid tugevusi ning see peab kindlasti alles jääma. Konkreetset näidete ja andmete varal kirjeldatud keerukust saab arvesse võtta kõiki poliitikavaldkondi integreeriva lähenemisviisiga. Linnamõõde ei saa piirduda vaid ühtekuuluvuspoliitikaga, vaid seda tuleb arvestada ühenduse kõikides poliitikavaldkondades;

1.12

tõstab eriliselt esile seda, et kõnealuses dokumendis käsitletakse 50 konkreetset tegevussuunist, mille järgi saavad linnad tulevikus konkreetsete meetmete väljatöötamisel suunduda;

1.13

toetab Euroopa Komisjoni töödokumendi kohta algatatud konsultatsiooniprotsessi, samuti komisjoni eesmärki lülitada kõnealuse protsessi olulisemad tulemused ühtekuuluvuspoliitika strateegiliste suuniste lõplikku versiooni ning läbivaadatud töödokument teatisena avaldada;

1.14

aitab kaasa linamõõtme edasisele tugevdamisele, korraldades koostöös komisjoni ning Euroopa Parlamendi piirkondliku arengu komisjoniga 25. aprillil 2006 linnade foorumi;

1.15

kiidab heaks, et nõukogu määruse ettepanek ühtekuuluvusfondi loomise kohta annab võimaluse edendada kõnealuse fondi vahenditega keskkonnasõbralikku linnatransporti.

2.1

tervitab Euroopa Komisjoni järgmiste valdkondade täpse ja üksikasjaliku käsitlemise puhul: linnade jätkusuutlik areng Euroopa regionaalpoliitikas, linnade roll; miks on linnad olulised; atraktiivsed linnad; uuenduste toetamine; ettevõtlusalased algatused ning teaduspõhine majandus, rohkem ning paremaid töökohti, linnadevahelised erinevused, linnade uuendamise haldus ja rahastamine;

2.2

tervitab asjaolu, et tegevussuunistes kutsutakse liikmesriike toetama linnade meetmeid;

2.3

kutsub üles seadma neljanda prioriteedi, mis on sätestatud ühenduse strateegilistes suunistes, nimelt linnadele ja linnapiirkondadele suunatud prioriteedi. Prioriteedi eesmärk oleks luua turvalised, ühtsed ja (majanduslikult, sotsiaalselt, keskkonnaalaselt ja kaubanduslikult) jätkusuutlikud kogukonnad ka kõige mahajäänumates linnapiirkondades;

2.4

juhib tähelepanu linnade olukordade erinevusele, eriti mis puudutab nende suurust, geograafilist asendit (nt äärealad), vastavat riigisisest pädevuste jaotumist ning asjaolu, kas on tegemist vanade või uute liikmesriikide linnadega. Lisaks soovitab komitee arvestada sellise olulise kriteeriumiga nagu eri liikmesriikide linnade vahelised erinevused, mis tulenevad kõnealuste riikide linnastumisastmest ja majandustasemest;

2.5

jagab Euroopa Komisjoni seisukohta, et linnade eduka arengu eeldus on nende üldise tegevussuutlikkuse tugevdamine, mis võimaldab neil märkimisväärselt kaasa aidata piirkondlikule arengule. Selleks peaksid linnadel olema süsteemid ja vahendid, mis võimaldaksid neil majanduslikele ja sotsiaalsetele muutustele reageerida, samuti vajalikul määral rahalisi vahendeid, mida võiks eraldada üldiste toetuste vormis koos erinevate juhtimisülesannete delegeerimisega, nagu on sätestatud uues Euroopa Regionaalarengu Fondi määruses (artiklid 36, 41 ja 42);

2.6

rõhutab, et Lissaboni strateegia saavutamisel koos majanduskasvu ja tootlikkuse tugeva suurenemisega, on äärmiselt oluline tunnistada linnade ja linnapiirkondade osatähtsust nende rahvastiku kriitilise massi ja kõrghariduse ja teaduse tippkeskuste tõttu ning võime tõttu rakendada tehtud avastusi tööstuses. Seetõttu toetab komitee ühtekuuluvuspoliitika linnamõõdet, mis tunnustab linnade potentsiaali uuendustegevuse ja teadmistepõhise majanduse tõukejõuna;

2.7

juhib eelkõige ettevõtluskeskkonna ja uuenduste raamtingimuste parandamisega seoses tähelepanu sellele, et linnad saavad kõnealuseid olulisi juhtimisülesandeid täita vaid siis, kui neil on selleks vajalikud rahalised ressursid. See kehtib loomulikult kõikide väljatoodud tegevusvaldkondade kohta;

2.8

rõhutab kooskõlastatud ning piirkondade tegelikku olukorda arvestava lähenemisviisi olulisust püsivate edusammude saavutamisel kõnealuste tegevussuuniste abil. Vaid administratiivseid piire ületavast koostööst tekivad võimalikud lahendused ja võimalused potentsiaalide kasutamiseks. Seda praktikas mitte alati lihtsat koostööd tuleks edendada ELi poliitiliste eristiimulitega, nagu suurtele piirkondadele suunatud strateegiliste arenguprojektide edendamine. On väga oluline, et suurlinna- ja linnapiirkondade vahel seataks üles uued koostöövõrgustikud ning tugevdataks olemasolevaid võrgustikke. Erilist tähelepanu tasub pöörata praeguse programmitöö perioodi jooksul Interreg III algatuse raames arendatud koostööle, mis viiakse ellu ajavahemikul 2007–2013 territoriaalse koostöö sihtala raames;

2.9

rõhutab linnade olulist rolli kliimamuutuste vastu võitlemisel nende rahvastikuarvu ja võime tõttu kutsuda esile laiaulatuslikke muutusi, näiteks valdkondades, nagu ühistransporditeenused ja uuenduslik energiakasutus ehitistes. Teeb seetõttu ettepaneku viia struktuurifondide programmidesse sisse keskkonnaalane nõue;

2.10

toonitab tööstuslike jäätmaade ja avalike kohtade saneerimise ja linnaehitusliku arengu olulisust. See oleks panus kasvanud linnade uuendamisse ning maastiku rikkumise vähendamisse. Selleks vajavad linnad riikliku ja Euroopa tasandi toetust. Seetõttu vajavad suurlinna- ja linnapiirkonnad eriprobleemide lahendamiseks ühenduse rahalist toetust. Ühendus peab käivitama eriprogrammid taandarenguga linnapiirkondade elavdamiseks ja nende algatuste toetamiseks, millega jätkatakse algatuse URBAN raames alustatud tööd;

2.11

on teadlik kultuuriliselt erineva taustaga inimeste kaasamise olulisusest avaliku kõigis halduse valdkondades. See on hädavajalik eeldus sisserändajate eripotentsiaali täieulatuslikuks kasutamiseks, mis on praegu suures osas kasutamata ressurss;

2.12

juhib tähelepanu üldhuviteenuste olulisusele linnade süsteemide tõhustamises ja linnade atraktiivsuses. Siinkohal tuleb eelkõige arvestada, kooskõlas subsidiaarsusprintsiibiga, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste õigust ise otsustada (majanduslike) üldhuviteenuste pakkumise vormi üle. Nõuab, et Euroopa õigusraamistik oleks avatud omatootmise või inhouse ettevõtete kasutamise suhtes. Hanke- ja toetusõiguse õigusloomes peaks linnade ja piirkondade paindlikkus olema suurem;

2.13

soovitab kõikides tegevussuundades pöörata erilist tähelepanu naiste, noorte, vanemate inimeste, samuti erivajadusega inimeste vajadustele;

2.14

arvab, et linnad tuleb muuta naistesõbralikumaks naisettevõtluse toetamise ning naiste kui ärijuhtide ja linnade avaliku sektori juhtide arendamise ja toetamise meetmete kaudu asjakohaste lähikonna- ja hoolekandeteenuste abil;

2.15

ärgitab täiendama dokumenti lõiguga tervishoiu teemal. Kõnealust teemat käsitletakse küll kolmest põhiaspektist – kättesaadavus ja liikuvus; juurdepääs ametkondadele ja asutustele, loomulik ja füüsiline keskkond – kuid teema olulisuse tõttu tuleks seda ka konkreetsete tegevussuuniste kaudu käsitleda;

2.16

rõhutab, et väga oluline on tagada kogu piirkonnas vastuvõetava hinnaga ning vajadusele vastavate lahtiolekuaegadega lastehoiuasutuste olemasolu. See võimaldab lapsevanematel tööl käia, loob aluse laste edasisele haridusteele, annab suure panuse erinevate kultuuride integratsiooni ning erivajadustega laste integreerimisse;

2.17

märgib VKEde ja mikroettevõtete meetmete valdkonna tegevussuuniste suhtes kriitiliselt, et rahastamisele juurdepääsu lihtsustamist riskide ülevõtmise kaudu tuleks kasutada äärmiselt piiratult ning ainult rangeid kriteeriume järgides. Komitee toonitab mikroettevõtetele suunatud rahalise toetuse suurendamise olulisust;

2.18

juhib tähelepanu sellele, et haridust ja hariduspoliitikat kogu selle ulatuses, sealhulgas elukestva õpe, ei tuleks vaadelda mitte ainult mõjude kaudu majanduskasvule ja tööhõivele, vaid ka sotsiaalse ja solidaarse ühiskonna vaatepunktist, kus seatakse esiplaanile kõikide inimeste osalemine ühiskonna kõigis protsessides, mitte ainult majanduslikes;

2.19

on teadlik, et vanemate inimeste osakaalu suurenemisest tingituna muutuvad olulisemaks valdkonnad, nagu hooldus ja sotsiaalteenused. Nimetatud nihked vanusepüramiidis seavad linnadele tulevikus keerulised väljakutsed. Kuid need pakuvad ka võimalusi majanduskasvu ja tööhõive suurendamiseks, nt töökohad hooldusvaldkonnas;

2.20

rõhutab, et suur hulk Euroopa suurlinna- ja linnapiirkondades elavaid sisserändajaid on kõnealustele piirkondadele märkimisväärne väljakutse, ent nad kujutavad endast ühtlasi uut ressurssi, mille puhul kõnealused piirkonnad peavad otsima uusi majanduskasvu võimalusi. Erinevad riiklikud haldusorganid peaksid mainitud võimaluste kasutamist edendama;

2.21

rõhutab sotsiaalmajanduse kui kasvava tööturu suurenevat tähtsust esimese (erasektor) ja teise (avaliku sektori) sektori kõrval, seda eelkõige linnade jaoks. Nõuab tegevussuunistes sotsiaalmajanduse (kolmas sektor) ettevõtete turuvõimaluste soodustamise vajalikkuse arvestamist, nt juurdepääs laenudele või riiklikud tagatised;

2.22

toob eriti esile jätkusuutliku töökohtade loomise ning tööpuudusega võitlemise keskse tähtsuse Euroopa Liidu edasise üldise arengu seisukohast. Vaid ilmselgete edusammudega kõnealuses valdkonnas on Euroopa Liidul võimalik (tagasi) võita rahva tunnustus. Linnad struktuurimuutuse keskustena on tööpuuduse probleemidest eriti suures ulatuses mõjutatud;

2.23

nõuab, et liikmesriikide tööturupoliitikas arvestataks rohkem linnapiirkondade vajadusi ning et sobivad kontseptsioonid töötataks välja koos linnade tööturusektoritega. Selle aluseks võivad olla riikliku, piirkondliku ja kohaliku tööturupoliitika kooskõlastamise formaalsed kokkulepped ja lepingud, nagu territoriaalsete tööhõive kokkulepete puhul. Kõnealuste kokkulepetega tugevdatakse linnade tasandil majandus-, regionaal- ja tööturupoliitika seoseid. Neid tuleks edasi arendada ning ELi vahenditega toetada;

2.24

nõustub Euroopa Komisjoniga, et linnades elavate välismaalaste arvukus pakub erinevaid võimalusi ning et konkurentsivõimelisena püsimiseks peavad linnad ligi meelitama ja toetama erinevate oskustega inimesi ning tihti täidavad kasulikke lünki sisserändajad. Seetõttu kiidab komitee heaks Euroopa Komisjoni hiljutises isikute vaba liikumise üleminekukorra toimimise aruandes esitatud soovituse, mille kohaselt võiksid liikmesriigid hoolikalt kaaluda, kas kõnealuse aruande tõendeid ning liikmesriikide tööturu olukorda arvestades on kõnealuste piirangute jätkamine vajalik;

2.25

juhib kriitiliselt tähelepanu asjaolule, et otsustava tähtsusega on loodavate töökohtade kvaliteet. Tööhõive kasv on viimasel ajal toimunud valdavalt osalise tööajaga töökohtade ning uute töötamise vormide arvelt. Valdkonniti langeb pakutavate töökohtade kvaliteet ja/või ei pakuta vastavate töösuhete õiguslikke standardeid. Kõnealustest töötamise vormidest, mis enamasti ei taga töötajatele majanduslikku stabiilsust, tekivad uued sotsiaalsed probleemid. Erasektorit ja ettevõtteid kutsutakse üles looma töökohti, mis pakuvad püsivat tööhõivet. Tööturu paindlikuks muutmine sotsiaalkindlustuse arvelt ei ole jätkusuutlik kontseptsioon ja seetõttu peavad erinevad riiklikud haldusorganid tagama, et seda ei juhtuks;

2.26

rõhutab, et sotsiaalse tõrjutuse ning sellest tulenevate probleemide – getosutmisest kuritegevuseni – tõkestamine on põhiline eeldus linnade elukvaliteedi tekkimiseks. Riiklikud haldusorganid peaksid pöörama erilist tähelepanu suurima sotsiaalse tõrjutuse ohus olevatele elanikkonna rühmadele, iseäranis sisserändajatele.

2.27

toonitab, et ühenduse seniste algatuste, nagu riiklike ja piirkondlike rakenduskavade alla kuuluvad URBAN ja EQUAL, süvalaiendamine ei tohi kahjustada ELi programmide ja algatuste uuenduslikku ulatust. Vastupidi, see on oluline soodustamaks linnaalgatuste uuenduslikku olemust uue ühtekuuluvuspoliitika raames ning edendamaks ideede vahetust ja elluviimist;

2.28

kutsub seetõttu komisjoni üles tagama, et Euroopa Liidu suuniseid elluviivad linnaalgatused oleksid omavahel võrreldavad ning et oleks võimalik mõõta nii algatuste tõhususe kvaliteeti kui kvantiteeti, arvestades, et nende kvaliteet on sümbolistlik ja ülekantav ning neid saab kasutada järgmisel kavandamisperioodil.

3.1

kutsub Euroopa Komisjoni üles arvestama linnamõõtmega kõikides ühenduse poliitikavaldkondades. Selleks on vaja lähenemisviisi, mille puhul uuritakse, analüüsitakse ning arvestatakse linnade tegeliku olukorra konkreetseid probleeme ning hinnatakse ühenduse poliitika mõjusid linnadele. Selle tagamiseks on hädavajalik linnade vastutavate ametivõimude kaasamine poliitika ja programmide kavandamise kõikidesse faasidesse, samuti ellurakendamisse ja hindamisse;

3.2

juhib tähelepanu vajadusele linnamõõtme parema kooskõlastamise järele kõikide Euroopa Komisjoni teenistuste vahel, eelkõige puudutab see regionaalarengu, keskkonna, transpordi, tööhõive ja tervishoiu peadirektoraate. Linnamõõtmele tuleb kõigis Euroopa Liidu programmides omistada suuremat tähelepanu nii rahaliselt kui territoriaalselt;

3.3

rõhutab ka tugevama kooskõlastuse olulisust Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel, et jõuda Euroopa Liidu meetmete selge kavani linnade jaoks;

3.4

soovitab Euroopa Komisjonile teenistustevahelise töörühma tugevdamist linnade eksperte kasutades ning luua teenistusteülene rakkerühm. Eeskujuks võiks olla Euroopa Parlamendi fraktsioonideülene intergrupp urban-logement. Samuti soovitatakse foorumite ja korrapäraste dialoogide loomist linnadega neid puudutavates ELi poliitikavaldkondades, nagu seda keskkonna valdkonnas juba tehakse;

3.5

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesiike üles algatama territoriaalset dialoogi sarnaselt sotsiaalse ja kodanikuühiskonna dialoogiga. See võimaldaks erinevatel piirkondlikel ja linnade omavalitsustel ning nende siseriiklikel ja Euroopa tasandi liitudel avaldada oma seisukohti linnu ja piirkondi puudutava poliitika ja meetmete ettevalmistamises, läbirääkimistes ning otsustamises ning neid sel moel kujundada. Euroopa Komisjoni 2003. aastal (8) koostöös Regioonide Komiteega algatatud dialoog omavalitsuste liitudega on vaid esimene samm selles suunas;

3.6

toetab kõrgetasemelise kohtumise korraldamist nõukogu ja liikmesriikide poolt enne igakevadist tippkohtumist. Kõnealusel kohtumisel peaksid territoriaalses dialoogis osalejate kõrval osalema eelkõige Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament, Regioonide Komitee ning linnade võrgustikud. Samuti soovitatakse iga-aastaste kohtumiste korraldamist liikmesriikide linnapoliitika eest vastutavatele ministritele, millele peaks eelnema kohtumine linnavõrkude ja Euroopa ning liikmesriikide kohalike omavalitsuste liitude esindajatega, nagu Euroopa Kohalike ja Regionaalsete Omavalitsuste Nõukogu. Euroopa Komisjoni teenistustevaheline töörühm peaks kõnealustel kohtumistel esitama aruandeid oma tegevuse kohta;

3.7

kutsub liikmesriikide valitsusi üles rohkem arvestama linnamõõtmega kõikides riiklikes poliitikavaldkondades. Eelkõige tuleb tagada, et linnade käsutuses oleks nende ülesannete täitmiseks vajalikud rahalised vahendid. Samuti tuleks süvendada dialoogi linnade ja nende liitudega ning anda sellele kindel formaalse konsultatsiooni vorm;

3.8

juhib tähelepanu teadus- ja arendustegevuse kesksele tähtsusele Lissaboni eesmärkide saavutamisel. Nõuab seetõttu, et linnade oluline rolli teaduspoliitikas kajastuks Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse 7. raamprogrammis urbanistliku süvalaiendamise kujul. Linnamõõdet on senini otsustavalt arvestatud vaid keskkonna ja transpordi valdkonnas. Kuid oluline on linnamõõtme kaasamine kõikidesse teemavaldkondadesse ja eriprogrammidesse. Oluline on kõnealuses kontekstis tõhusamalt toetada linnade võrke nende kõrgkoolide ja uurimisasutustega vastavate meetmete abil. Seeläbi on võimalik saavutada linnade arengu sünergia ning uurimis- ja arendustöö tõhusam teadvustamine avalikkuse poolt. Üks selline meede võiks olla näiteks võistlus “Euroopa teaduslinna” tiitli saamiseks;

3.9

Teadus- ja arendustegevuse seitsmendas raamprogrammis tuleks tugevdada linnade rolli teabe ja teadmiste vahetamisel, tagada, et eraldatavad ressursid ja uuendustegevus vastaksid ühiskonna vajadustele üldiselt ning kodanike vajadustele üksikult ning tagada toetus riikidevahelisele teadustegevusele linnade arengu valdkonnas;

3.10

rõhutab subsidiaarsuse olulisust ning piirkondliku tasandi kaasamise tähtsust ühtekuuluvuspoliitika kavandamisse ja rakendamisse. Detsentraliseerimine struktuurifondide haldamises ei tohi põhjustada ühtekuuluvuspoliitika tsentraliseerimist liikmesriikide tasandil;

3.11

palub Euroopa Komisjonil linnade rakendatud meetmete juhtimis- ja kontrollsüsteemide juures pöörata tähelepanu proportsionaalsuse põhimõttele;

3.12

nõuab kohalike omavalitsuste tugevamat ja läbipaistvamat kaasamist riiklike reformikavade ettevalmistamisse, koostamisse ja rakendamisse ning kutsub liikmesriike üles lisama Euroopa Komisjonile esitatavatesse iga-aastastesse aruannetesse üksikasjaliku peatüki kõnealuste reformikavade kohalikul tasandil rakendamise meetmete kohta;

3.13

tervitab linnamõõtme arvestamist Euroopa Komisjoni määruste ettepanekutes struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondide kohta ajavahemikuks 2007–2013;

3.14

nõuab linnamõõtme tugevdamist ühtekuuluvuspoliitika strateegilistes suunistes ajavahemikuks 2007–2013. Linnamõõtme tegeliku arvestamise peab tagama Euroopa Komisjon. Näiteks linnamõõtme selge kajastamine liikmesriikide rakendusaruannetes ning Euroopa Komisjoni aastaaruandes, vastavalt struktuurifondide üldmääruse eelnõu artiklitele 27 ja 28 (9);

3.15

rõhutab, et kohalike omavalitsuste tasandil rakendatavatel tulevikku suunatud, strateegilistel algatustel, enamasti ettepanekutena alternatiivsete töökohtade loomiseks nn uute tööhõiveallikatena, on väga oluline roll tööhõiveprobleemide lahendamisel. Seetõttu kutsub komitee üles arvestama linnamõõdet tööhõiveprogrammide loomisel ja arendamisel ning andma linnadele vajalikud volitused, haldusvahendid ja eelarve;

3.16

tervitab Euroopa Komisjoni ja EIP ühiseid algatusi JEREMIE, JASPERS ja JESSICA. Kõikide riiklike tasandite võrdne juurdepääs kõnealustele rahastamissüsteemidele on nende edu oluline eeldus;

3.17

soovitab linnade keerukat reaalsust väljendavate ning linnade olukorra paremat hindamist võimaldavate andmete ja analüüside väljatöötamist, korrapärast ajakohastamist ning levitamist. Eriti toetatakse algatusi, nagu ESPON või STÄDTEAUDIT;

3.18

toetab kogemuste ja heade tavade vahetamiseks linnadevaheliste võrgustike edasiarendamist, milles tuleks toetuda juba olemasolevatele võrgustikele, nagu URBACT katseprojektiga European Urban Knowledge Network, piirkondadevahelise linnade koostöö põhipunktid, EUROCITIES jne. Sealjuures tuleb arvestada ka linnade huve esindavate Euroopa ja riiklike liitude algatusi;

3.19

soovitab Euroopa Komisjonil kutsuda kõnealust abi saavad liikmesriigid üles eraldama suurema osa ühtekuuluvusfondist saadud vahenditest keskkonnasõbraliku linnatranspordi projektidesse.

29.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 206/23

1)

kandidaatriikide kodanikuühiskonnal on otsustav roll Euroopa integratsiooniprotsessi vahendamisel kodanikele ja riigiasutuste, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste toetamisel vajalike majanduslike, ühiskondlike ja poliitiliste jõupingutuste tegemisel, et muuta ühinemisprotsess edukaks;

2)

kodanikuühiskonna dialoog ELi ja kandidaatriikide vahel on vajalik, et süvendada vastastikust ühiskondlikku ja poliitilist mõistmist ning tugevdada kultuuride vastastikust austamist;

3)

kodanikuühiskonnal põhinevate ja vastastikuse tundmaõppimise ning Euroopa integratsiooniprotsessi tutvustamise huve teenivate võrgustike rajamise eeliseks on detsentraliseeritud lähenemise tagamine,

1.1.1

tervitab komisjoni teatist strateegia “kolmanda samba” ellurakendamise kohta, mis põhineb kodanikuühiskonna dialoogil ja on suunatud Türgile, Horvaatiale ja teistele ELi kandidaatriikidele;

1.1.2

jagab eriti arvamust, et ühenduse institutsioonid peavad pöörama suuremat tähelepanu kandidaatriikide kodanikele, sest senise laienemise käigus ei ole neid sellega kaasnevaid otsuseid, tagajärgi ja võimalusi silmas pidades ilmselgelt piisavalt kaasatud, mille tõttu integratsiooniprotsessi tajuti sageli pealesunnituna, mitte ei pandud sellele õlga alla;

1.1.3

on vastavalt nõukogu 3.10.2005. aasta otsusele, mis rõhutab vajadust tagada kodanike nõusolek ühinemisprotsessiga, seisukohal, et ühenduse jätkuva laienemise tagajärgedest teavitamine ei tohi piirduda kandidaatriikide kodanikega, vaid peab hõlmama ka liikmesriikide kodanikuühiskonnas osalejaid. Ühenduse vastuvõtuvõimet kui otsustava tähtsusega ühinemiskriteeriumi saab mõõta ka selle järgi, mil määral ELi kodanikud edaspidiseid laienemisi aktsepteerivad.

1.1.4

nõustub komisjoni otsusega kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused poliitilisse dialoogi, mida peetakse kõikide kandidaatriikidega nende teel ELiga liitumiseni; peab ennast seetõttu eelistatud vestluspartneriks komisjoni strateegia kolmanda samba raames, kuna teda kutsutakse vahetult üles edendama kodanikuühiskonna dialoogi; ootab järelikult vahetut kaasamist komisjoni tulevastesse meetmetesse kodanikuühiskonna dialoogi raames, pöörates erilist tähelepanu teabelevi ja teabevahetuse valdkonna meetmetele;

1.1.5

juhib tähelepanu komisjoni teatises sisalduvale tasakaalustamatusele, sest dokument on peaaegu tervikuna pühendatud Türgile; arvab, et oleks olnud otstarbekam kujundada teatis kolmanda samba kohta laiapõhjalisemalt, et seda oleks võimalik laiendada kõikidele kandidaatriikidele ja mitte ainult Türgile ja Horvaatiale;

1.1.6

võtab eriti teadmiseks teatises sätestatud rahandusliku aluse dispariteedi, mis on küll ainult ajutine, kuid mille raames kehtestatakse siiski minimaalne raamistik toetuste eraldamiseks Türgiga seotud tegevustele, sel ajal kui Horvaatiat toetavate meetmete osas selline raamistik puudub;

1.1.7

peab vajalikuks jätta Euroopa Liidu liikmesriikidele valikuvabadus teabevahetus- ja integratsioonipoliitika kujundamisel, mis on suunatud kandidaatriikide päritolule ja nende territooriumidel elavatele kodanikele; komisjoni ülesandeks on seevastu ühise lähenemisviisi väljatöötamine, mis fikseerib Euroopa integratsiooniprotsessi alused, tähenduse ja potentsiaali, kehtib praegustele ja tulevastele kandidaatriikidele ja mis viiakse ellu kõikide kandidaatriikide kodanikele suunatud ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste poolt teostatava kommunikatsioonikava abil;

1.1.8

rõhutab sellega seoses vajadust anda kodanikuühiskonnas ja kandidaatriikide koolides ja ülikoolides tegutsema hakkavale Euroopa kodanikuühiskonna võrgustikule ülesanne, varustades võrgustiku vastavate rahaliste vahenditega, vahendada erinevate kandidaatriikide kodanikele Euroopa integratsiooniprotsessi ajalugu, institutsioone, aluseid ja perspektiive ning selgitada sealjuures eriti põhjalikult Euroopa Liidu kodakondsuse tähendust, mis pärast ühinemisprotsessi lõpuleviimist lisandub riikide kodakondsusele;

1.1.9

teeb lisaks sellele ettepaneku kavandada ja institutsionaliseerida kohtumised ELi liikmesriikide kohalike ja piirkondlike esindajate ning kõikide kandidaatriikide kohalike ja piirkondlike esindajate vahel kooskõlas stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu esimeste projektidega; käesoleval ajal ei ole kõnealuseid kohtumisi ette nähtud Horvaatia ega Lääne-Balkani piirkonna riikide (potentsiaalsed kandidaatriigid) jaoks;

1.2.1

kinnitab oma veendumust, et ühise nõuandekomitee loomine koos Türgi kohalike omavalitsustega on väga kasulik, võtab siiski murega teadmiseks, et Türgi riigiasutused ei ole veel täies ulatuses realiseerinud Regioonide Komitee ja Türgi ühise nõuandekomitee efektiivseks tegutsemiseks vajalikke meetmeid;

1.2.2

võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku kaasata valitsusvälised organisatsioonid ELi liikmesriikides elavate Türgi kodanike integratsiooniprotsessi, rõhutab siiski, et kõnealuse protsessi sujuvaks kulgemiseks on vältimatu detsentraliseeritud lähenemine kohalikke omavalitsusi kaasates;

1.2.3

rõhutab kasu, mida toob komisjoni spetsiaalne aastaaruanne Türgi vähemuste õiguste järgimise kohta, ja pooldab kindla osa lähenemisvahendite eraldamist valitsusvälistele organisatsioonidele ja kohalikele esindusühingutele, mis on pühendunud vähemuste õiguste kaitsele ja vähemuste ning piirkondlike keelte toetamisele;

1.2.4

pooldab komisjoni lähenemist, mis toetab naiste õiguste ja võrdsete võimaluste eest võitlevaid organisatsioone, ja rõhutab vajadust edendada ja jälgida naiste tegelikku aktiivset osalemist aktiivses poliitilises elus kohalikul tasandil;

1.2.5

tervitab Türgi õppurite osalemist ühenduse Jean Monnet’ programmides, peab siiski vältimatuks kõnealuse lähenemise detsentraliseerimist ja laiendamist (ka uute tehnoloogiate abil), et osaleda saaksid ka äärealadel paiknevad ülikoolid ja teiselt poolt õppurid, kelle eesmärgiks ei ole kõrgharidus;

1.2.6

tervitab selliste kultuuridevaheliste vahetusprogrammide väljatöötamist, mis võivad täita ELiga peetava dialoogi kandva elemendi rolli, ja kutsub komisjoni ja eriti selle Ankara delegatsiooni üles järgima detsentraliseeritud lähenemist ja pöörama vajalikku tähelepanu valitsusvälistele organisatsioonidele äärealadel ja keeleliste vähemuste piirkondades, mille kaitsmist peaks samuti edendama ühenduse kultuuri- ja meediaprogrammide abil;

1.2.7

jagab arvamust, et on vaja püüelda dialoogi poole usukogukondade ja -ühendustega ning ootab, et teda tulevikus sellest kodanikuühiskonna dialoogi käsitlevate teatistega asjakohaselt teavitatakse;

1.2.8

peab otstarbekaks osaleda aktiivselt internetis peetavate avalike debattide toetamises ja võtta osa veebipõhistest algatustest, mida komisjon Türgi kohta teavet andval veebilehel organiseerib;

1.3.1

kahetseb, et Horvaatiaga sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsiatsioonileping ei näe ette ühise nõuandekomitee loomist Regioonide Komitee ja Horvaatia piirkondlike ja kohalike omavalitsuste vahel, ja juhib komisjoni tähelepanu sellele, et temaga tuleb konsulteerida, vältimaks sarnaste vigade kordamist Lääne-Balkani piirkonna teiste potentsiaalsete kandidaatriikide osas;

1.3.2

võtab teadmiseks, et Horvaatia osaleb üha enam ühenduse programmides, ja avaldab toetust linnade partnerluse tugevdamisele Horvaatia ja ELi vahel (programmi “Kodanikud Euroopale” abil) ning Horvaatia maakondade ja Euroopa piirkondade, eriti uute liikmesriikide eesmärgi 1 alla kuuluvate piirkondade vahel (ka Leonardo da Vinci programmi abil);

1.3.3

juhib komisjoni tähelepanu sellele, et erilist tähelepanu tuleb pöörata vähemuskeelte kaitse edendamisele ja kakskeelsusele ning vähemuste õigustele Horvaatia kodanikuühiskonnas;

1.3.4

tervitab, et komisjon loeb rahastatavateks programmideks televisioonisaateid, mille eesmärgiks on avalikkusele Euroopa Liidu kohta teabe jagamine, ja võtab sealjuures arvesse ka saateid, mida Euroopa meediakanalid edastavad kohalikul ja piirkondlikul tasandil; rõhutab sellega seoses, et selliste meetmete edukus eeldab pöördumist piirkondlike keelte ja rahvusvähemuste poole;

1.3.5

peab vältimatuks rahvusvahelise koostöö edendamist eriti euroregioonide ja religioonidevahelise dialoogi toetamise kaudu uute tegevuste raames, mis tuleb välja töötada Horvaatia kodanikuühiskonna aktiivsel osalusel;

1.3.6

võtab teadmiseks, et Horvaatia valitsus kavatseb välja töötada kodanikuühiskonna arendamise riikliku strateegia ja asutada kodanikuühiskonna arendamise nõukogu, mis peab Horvaatia kodanikuühiskonna tegevustele riiklike rahaliste vahendite eraldamise valguses tagama vajaliku läbipaistvuse.

2.1.1

pooldab, et komisjon valmistab alates 2006. aastast igal aastal ette mahuka dokumendi kodanikuühiskondade vahelise dialoogi seisu kohta, mis arvestab võrdselt kõikide kandidaatriikide olusid ja sisaldab eraldi aruannet usukogukondade ja -ühingute vahelise dialoogi kohta;

2.1.2

pooldab, et tulevikus lisatakse teatistele kodanikuühiskonna dialoogi kohta korrapäraselt finantsraamistik kodanikuühiskonna dialoogi arendamisele suunatud tegevuste iga-aastase rahastamise kohta;

2.1.3

teeb komisjonile ettepaneku kaaluda Euroopa kodanikuühiskonna võrgustiku loomise võimalust, mis arvestab ELi riikliku, piirkondliku ja kohaliku kultuurilise mitmekesisusega ning kasutab koole ja ülikoole selleks, et innustada kandidaatriikide ja liikmesriikide avalikkust üksteise ajaloo ja kultuuriga ning Euroopa integratsiooniga rohkem tutvuma;

2.1.4

rõhutab, et dialoog peaks keskenduma Euroopa integratsiooni positiivsetele aspektidele;

2.1.5

kutsub komisjoni selgesõnaliselt üles kasutama CIRCOMi võrku ning ELi ja kandidaatriikide piirkondade ja linnade eratelekanaleid, et realiseerida laiale avalikkusele suunatud telesaateid, mis teenivad kodanikuühiskonna dialoogi arendamise huve ELi ja kandidaatriikide vahel; kutsub komisjoni lisaks üles toetama Türgi ja Horvaatia riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ajakirjanike ning vähemuste ajakirjanduse osalemist täiskogu istungjärkude töös;

2.1.6

on arvamusel, et võrdsete võimaluste tagamisele ja naisühenduste osatähtsusele tuleb pöörata erilist tähelepanu, ja pooldab seetõttu, et komisjon annab prioriteedi nendele valitsusväliste organisatsioonide poolt esitatud projektidele, mille eesmärgiks on võrdsete võimaluste tagamine ja naiste laialdasem osalemine ühiskondlikus ja poliitilises elus; kutsub komisjoni sellega seoses üles töötama kandidaatriikide jaoks välja spetsiifilised programmid otsese ja kaudse diskrimineerimise tõkestamiseks majanduslikus, ühiskondlikus ja poliitilises elus, aga ka hariduses ja meedias;

2.1.7

juhib tähelepanu, et Horvaatia on käesoleval ajal välja jäetud ühenduse tegevusprogrammist aktiivse Euroopa Liidu kodakondsuse edendamise valdkonnas tegutsevate organisatsioonide toetamiseks (kodanikuosalus).

2.2.1

võtab teadmiseks, et komisjon hindab kodanikuühiskonna dialoogi rahastamiseks vajaliku summa suuruseks 2006. aastal 40 miljonit eurot; pooldab sellega seoses kasutatud vahendite kohta vahekokkuvõtte tegemist ja peab konkreetsete vajadustega arvestavat lähenemist otstarbekamaks kui komisjoni teatises välja pakutud kindla protsendimäära eraldamine, välja arvatud eelnevalt kindlaks määratud ja mitme aasta peale jaotuv summa vähemuste õiguste kaitse ja nende emakeelte kasutamise eest võitlevate valitsusväliste organisatsioonide ja kohalike esindusühingute töö edendamiseks;

2.2.2

nõuab tungivalt, et Türgi ametiasutused astuksid vajalikke samme Türgi kohalike omavalitsuste ja Regioonide Komitee vahelise ühise nõuandekomitee loomiseks;

2.2.3

kutsub komisjoni üles rahastama Jean Monnet’ programmi ja Jean Monnet’ projekti “Eurointegratsioon kõrgkooliõpinguis” ka väljaspool suurlinnasid ja Türgi suuri kõrgkoole; peab sellega seoses kasulikuks sarnaste õpilastele suunatud programmide väljatöötamist;

2.2.4

soovitab – Türgi äärealadel tegutsevate valitsusväliste organisatsioonide kaasamiseks – tihendada sidemeid kohalike omavalitsuste ja piirkondliku ning kohaliku meedia esindusühingutega;

2.2.5

kutsub komisjoni selgesõnaliselt üles tõhustama Türgi ametiasutustele suunatud üleskutseid naiste asjakohase esindamise tagamiseks kohaliku tasandi poliitilistes organites; pooldab sellega seoses Euroopa iga-aastase auhinna sisseseadmist Türgi kohalike omavalitsuste poliitikas tegutsevatele naistele;

2.2.6

teeb komisjonile ettepaneku – edendamaks linnade partnerlust Türgi ja ELi vahel – kasutada selleks Regioonide Komitee liikmeid, kes igal aastal “adopteerivad” Türgis teatud arvu linnavolikogusid ja võiksid vahendada partnerlust vastava arvu ELi kohalike omavalitsusasutustega, näiteks komisjoni poolt igal aastal koostöös Regioonide Komiteega korraldatava konverentsi puhul;

2.2.7

kutsub komisjoni üles end kaasama avalike online-debattide veebipõhisesse edendamisse, sealhulgas laienemisteavet ja Türgis kodanikuühiskonna dialoogi raames rakendatavate meetmete kohta teavet andva veebisaidi kavandamisse ja loomisse.

2.3.1

kutsub komisjoni üles määrama alates 2006. aasta programmiplaneerimisest kindlaks kodanikuühiskonna dialoogiga seonduvate tegevuste rahastamise ja eraldama selleks konkreetse summa ühinemiseelsete abiprogrammide raames igal aastal kasutada olevatest vahenditest;

2.3.2

kinnitab veel kord oma huvi dialoogi vastu Horvaatia kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ja nõuab, et Lääne-Balkani piirkonna teiste riikidega sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingutes sätestatakse selgesõnaliselt ühise nõuandekomitee loomine koos Regioonide Komiteega;

2.3.3

teeb ettepaneku töötada välja spetsiaalsed partnerlusprogrammid Horvaatia maakondade piirkondlike haldusorganite ja eesmärgi 1 (alates 2007 konvergentsi eesmärk) alla kuuluvate Euroopa piirkondade vahel, vahetamaks järeleproovitud praktilisi kogemusi ühenduse ühinemiseelsete vahendite kasutamise osas ja eriti kavandamaks piirkondlikke partnerlusi Leonardo da Vinci haridusprogrammi abil;

2.3.4

teeb ettepaneku töötada vastastikuse tundmaõppimise eesmärgil välja teabeprogramm ja edastada Euroopa sõnumit kohalikul tasandil ka rahvusvähemuste keeltes ja kasutades Horvaatia piirkondlikke meediakanaleid, kaasa arvatud rahvusvähemusi esindavaid meediakanaleid;

2.3.5

kutsub komisjoni üles teostama järelevalvet Horvaatia rahvusvähemusi esindava kodanikuühiskonna töö üle ja koostama aastaaruannet rahvusvähemuste õiguste tagamise kohta ja vajaduse korral selgitama täpsemalt kakskeelsuse küsimust kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes;

2.3.6

teeb ettepaneku lubada Horvaatial alates 2007. aastast osaleda ühenduse tegevusprogrammis aktiivse Euroopa Liidu kodakondsuse edendamise valdkonnas tegutsevate organisatsioonide toetamiseks (kodanikuosalus);

2.3.7

teeb komisjonile ettepaneku astuda välja selle eest, et Euroopa kodanikuühiskonna esindaja saaks vaatleja rollis osaleda Horvaatia valitsuse poolt loodud kodanikuühiskonna arendamise nõukogu töös.

29.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 206/27

—

“Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Ühine integratsioonikava – Raamistik kolmandate riikide kodanike integreerimiseks Euroopa Liidus”

—

“Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Ränne ja areng: konkreetsed suunised”

—

“Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel”

1.1

tervitab asjaolu, et komisjon järgib Euroopa Ülemkogu üleskutset luua Euroopa ühtne kolmandate riikide kodanike integratsiooni raamistik;

1.2

sedastab, et komisjon keskendub esimeses vastuses eelkõige konkreetsetele ettepanekutele meetmete suhtes integratsiooni ühiste aluspõhimõtete elluviimiseks koos rea ELi tugimehhanismidega (uued tegutsemisvõimalused ELi ja riikide tasandil, uued võimalused ELi ja riiklike meetmete vahelise koherentsuse tagamiseks);

1.3

tunnistab, et kõnealuses teatises sisalduv tabel spetsiifiliste meetmetega nii riiklikul kui ka ELi tasandil põhineb integratsiooni ühistel aluspõhimõtetel (otsustatud Euroopa Ülemkogu poolt novembris 2004) ja integratsiooni käsiraamatul, INTI programmi ettevalmistavatel meetmetel ja Euroopa Integratsioonifondi loomise ettevalmistustel;

1.4

möönab kahetsusega, et komisjoni ettepanekud ei ole esitatud tähtsuse järjekorras, selle peavad liikmesriigid vastavalt komisjoni soovile ise määrama;

1.5

tervitab komisjoni arusaama, et integratsioon on kahepoolne protsess;

1.6

peab oluliseks, et vastuvõtva liikmesriigi ühiskonnas rakendataks kohanemisvõime tugevdamise meetmeid (kultuuridevaheline teadlikkuse tõstmine ja teadmiste vahetamine, rände aktsepteerimine) ning suurendataks eraorganisatsioonide rolli kultuurilise mitmekesisuse haldamisel ning tõhustataks koostööd meediaga (vabatahtlike tegevusjuhiste toetamine);

1.7

tervitab eesmärki, et integratsioon toimuks Euroopa Liidu põhiväärtuste austamise alusel. Eelkõige tuleb siinkohal esile tõsta kodakondsusega seotud elemente tutvustusprogrammides;

1.8

tunneb heameelt komisjoni teatises haridusele osutatud tähelepanu üle ning rõhutab vajadust kasutada haridusvaldkonnas spetsiifilisi vahendeid ja meetmeid, et võimaldada sisserännanute täielikku integreerimist vastuvõtva riigi haridussüsteemi ning seega kogu ühiskonda;

1.9

rõhutab seda, et tööhõivet tuleb pidada integratsiooniprotsessi võtmekomponendiks. Eelkõige on olulised uuenduslikud lähenemisviisid diskrimineerimise vältimiseks, väljaõppe ning erialase kogemuse tunnustamine ühtse tunnustamismenetluse kehtestamise kaudu kõigis liikmesriikides, tööturu osapoolte osalemine meetmetes, väikeste äriühingute, äriorganisatsioonide ja ametiühingute väljaõppesuutlikkuse toetamine ning positiivsed meetmed sisserännanute töölevõtmise julgustamiseks. Komitee rõhutab vajadust määratleda kogu Euroopa Liitu hõlmavad ühtsed, selged ja mittediskrimineerivad kriteeriumid üksikute riikide haridussüsteemide ning ELi liikmesriikide kodanike töökogemuse hindamiseks;

1.10

tõstab esile, et integratsioon on dünaamiline kahepoolne vastastikuse vastutuleku protsess. Tervitusalgatused ja abipakkumine usalduse arendamiseks on siinjuures tähtsad vahendid;

1.11

rõhutab, kui tähtis on see, et nii sisserändajad kui ka kohalik elanikkond oleksid teadlikumad Euroopa Liidu põhiväärtustest;

1.12

juhib tähelepanu sellele, et integratsiooniprotsessi olulisteks komponentideks on juurdepääsu võimaldamine tööturule ja väljaõppevõimalustele ning kvalifikatsiooni ja erialase kogemuse tunnustamine;

1.13

tervitab soovitust parandada avalik-õiguslike ja eraõiguslike teenusepakkujate suhtlemisvõimet kolmandate riikide kodanikega (tõlketeenistus, kultuuridevaheline pädevus, integratsiooni ja erinevuste haldamine, mentorprogrammid);

1.14

nõustub soovitusega edendada tihedat suhtlust sisserändajate ja liikmesriigi kodanike vahel, ühisfoorumeid, kultuuridevahelist dialoogi, teabe levitamist sisserändajate ja nende kultuuri kohta, integratsiooni soodustavaid elutingimusi linnakeskkonnas;

1.15

rõhutab, et põhiõiguste harta tagab erinevate kultuuride ja religioonide austamise, välja arvatud juhul, kui need tavad on vastuolus muude puutumatute Euroopa õiguste, inimõiguste ülddeklaratsiooni või riiklike seadustega;

1.16

rõhutab sisserändajate osalemise olulisust demokraatlikus protsessis ning integratsioonipoliitika ja -meetmete väljatöötamises, seda eriti kohalikul tasandil;

1.17

tervitab asjaolu, et näitlike meetmete nimekiri on ulatuslik ja käsitleb kõiki olulisi integratsioonivaldkondi. Antud kontekstis on see väärtuslikuks lähtepunktiks integratsioonipoliitikate kooskõlastamisele liikmesriikides;

1.18

juhib tähelepanu sellele, et vaja oleks selgeid eesmärke. Eesmärke tuleks uurida näitajate ja hindamismehhanismide abil, et kohandada meetmeid, hinnata integratsiooni edusamme ja tõhustada teabevahetust;

1.19

peab eriti oluliseks koostööd ja teabevahetust (riiklikud integratsioonikeskused, integratsiooni käsiraamat, integratsiooniteemaline veebileht).

2.1

rõhutab, et kuigi meetmete rakendamise valik, viis ja meetod võivad toimuda lähtuvalt riigi olukorrast ning tavadest, vaadeldakse ettepanekuid siiski liikmesriikide integratsioonipoliitikate põhielementidena;

2.2

juhib tähelepanu sellele, et tuleb keskenduda nii soolise võrdõiguslikkuse küsimustele kui ka sisserändajate perekondade noorte ja laste olukorrale;

2.3

kiidab heaks asjaolu, et algteadmisi vastuvõtva liikmesriigi keelest, ajaloost ja ühiskonnakorraldusest peetakse integratsiooni jaoks hädavajalikeks eeldusteks;

2.4

nõuab, et tehtaks haridusalaseid jõupingutusi sisserändajate ettevalmistamiseks, et neist saaksid edukamad ja aktiivsemad ühiskonna liikmed, nt kultuurilise mitmekesisuse mõõtme lisamise abil koolide õppekavadesse ja sisserännanud noorte erilise toetamise abil koolis. Lisaks tuleb esile tõsta koolieelse hariduse tähtsust ja projektide vajalikkust koolist tööellu ülemineku kergendamiseks ning edendada sellekohaseid sobivaid programme liikmesriikides;

2.5

rõhutab, et lisaks vajadusele “rakendada tõhusaid meetmeid noorte sisserändajate kuritegevuse vastu”, kui osundada komisjoni, on vaja edendada ka tõhusat ennetus- ja teavituspoliitikat protsessi järgmistel etappidel;

2.6

rõhutab, et integratsiooni olulise eeltingimusena tuleks edendada sisserännanute võimalusi juurdepääsul avaliku ja erasektori kaupadele ning teenustele;

2.7

rõhutab, et teistsuguste eluviiside ja vaadete aktsepteerimine ei tohi ületada piiri, mille seavad inimõiguste järgimine ning ELi ja rahvusvaheliste seadustega sätestatud võitlus igasuguse diskrimineerimise, eelkõige soolise diskrimineerimise vastu. Seepärast tuleb eriti kaitsta naississerändajaid, tagades neile täieliku, võrdsete tingimustega juurdepääsu tööle ja haridusele ja Euroopa ühiskonna poliitilisele elule ning kaitstes nende enesemääramisõigust seoses näiteks sundabielude vältimise, koduvägivalla vastase võitluse, seksuaalsete ja reproduktiivsete õiguste tagamise või alandavate tavade nagu naiste ümberlõikamine keelustamisega. Inimõigused on vääramatud ning nende rikkumist ei saa õigustada traditsioonide või kultuuriga. Seetõttu tuleb kavandada ja rakendada konkreetseid teavitus-, ennetus-, toetus- ja teadlikustamismeetmeid eesmärgiga võidelda kõigi diskrimineerivate ja/või alandavate kommete ja tavade vastu ning saavutada sel moel edasiminek sisserändajatele võrdsete võimaluste tagamisel;

2.8

tõstab esile seda, et teatises on märgata ebamäärasust ja analüütilist nõrkust. Nii jääb üldiselt silma, et nn pehmed meetmed (nt dialoog, foorumid, teabevahetus jne) on teatises esikohal; seejuures ei tohi nende tähtsust alahinnata. Integratsiooni jaoks olulised meetmed nagu sisserändajate poliitiline osalus esinevad pigem pealiskaudselt (9. põhimõte);

2.9

nõuab selget eristamist ja järjestamist vastavate poliitiliste, õiguslike, struktuuriliste ja institutsiooniliste vastutusalade ning vastuvõtva ühiskonna osaliste ning meetmete tähtsuse alusel. Antud kontekstis tuleks edasi arendada ka ühiseid aluspõhimõtteid ning tugevdada neid kui vahendit;

2.10

pooldab samme ühtse lähenemisviisi suunas ELi tasandil. Ühtlustada tuleb õigusraamistik riiki vastuvõtmise ja riigis viibimise kohta, sealhulgas õigused ja kohustused;

2.11

sedastab, et teatises on tähtsa teemana tõstetud esile soolise võrdõiguslikkuse küsimus. Seetõttu tuleks kõnealuses dokumendis kasutada ka sugude keelelist eristamist;

2.12

nõuab, et riiki vastuvõtmise ja riigis viibimise õiguslikus raamistikus peaksid kõik tulevased rändealased vahendid arvesse võtma võrdset kohtlemist ja sisserändajate õigusi;

2.13

rõhutab, kui oluline on – eelkõige osalemise kontekstis – huvirühmade kaasamine ja idee luua Euroopa Liidu Integratsioonifoorum (nõustamine, soovitused, tihedad kontaktid riiklike integratsioonikeskustega). Euroopa Integratsioonifoorumil kutsutakse osalema Euroopa Parlamenti, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed ja Regioonide Komiteed. Euroopa Integratsioonifoorum tuleb kaasata tulevasi integratsiooni käsiraamatuid ettevalmistava konverentsi töösse. Rände ja integratsiooni aastaaruannet tuleks jätkata ning edasi arendada;

2.14

rõhutab, et paljud nimetatud meetmed (tervitusalgatused, abipakkumised, kohalike elanike teadmiste täiendamine, koolituse pakkumine jne) tuleb läbi viia kohalikel asutustel. Neile tuleb seetõttu eraldada ka vajalikud ressursid. Sama kehtib ka piirkondliku tasandi kohta (teabevahendite sisseseadmine, tutvustus-, kultuuriprogrammid jne);

2.15

nõuab kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele integratsiooniprogrammide läbiviimiseks vajalikke finantsvahendeid;

2.16

teeb ettepaneku luua andmebaas (nt haridust tõendavate dokumentide tunnustamise, sisserändajate vajadusi puudutava teabe jms kohta);

2.17

rõhutab, et piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused annavad suure ja vältimatu panuse ja saavad omalt poolt pakkuda ulatuslikke teadmisi ja oskusteavet. Seega tuleks neid kaasata strateegiate väljatöötamisse ja kogu protsessi küllaltki vara ja ulatuslikul määral;

2.18

nõuab meetmeid ja stiimuleid, et sisserändajad soovitatud ideid ka kasutaksid (nt stiimuleid seoses töökoha otsimise ja koolitusega);

2.19

rõhutab vajadust parema meetodi järele sisserändajate arvu kindlaksmääramisel, et asjakohast integratsioonimeedet oleks võimalik rakendada ja täiendada.

1.1

sedastab, et teatis sisaldab samme, kuidas parandada rände mõju arengule. Alus on 2002. aasta detsembris vastu võetud teatis. Põhitähelepanu on põhja-lõuna-suunalisel rändel;

1.2

märgib, et lisaks mõjudele, mida väljaränne avaldab päritoluriikide arengule, on samuti oluline uurida arengukoostöö mõju väljarändele, sest see on viimase alus. Üksnes aidates rände päritoluriikidel pakkuda oma kodanikele kohaseid võimalusi, on võimalik rändevooge pikas perspektiivis kontrollida;

1.3

tunnistab, et teatis pöörab suurt rõhku ajutise ja virtuaalse tagasipöördumise toetamisele, et kanda päritoluriikidesse üle teadmisi ja kogemusi nende arengu hüvanguks (“ajude äravoolu” asemel “ajude ringlus”);

1.4

tervitab asjaolu, et eriti tähtsaks peetakse rändepoliitika sidumist arengupoliitikaga, tagasipöörduvate sisserändajate kasulikkust arengule, kapitalisiirde ja sisserändajate rahaülekannete hõlbustamist, selliste projektide kaasrahastamist, mis põhinevad sisserändajate rahaülekannetel;

1.5

kiidab heaks asjaolu, et teatis toetab üldiselt kontaktide säilitamist päritoluriikide ja sisserändajate vahel. (See peegeldub suuresti ka erinevate liikmesriikide kodakondsuspoliitikas);

1.6

rõhutab, kui tähtis on sisserändajate reaalsem väljavaade luua nn silda päritoluriikidega. See lähenemisviis peaks olema argumendiks selle poolt, et vastuvõtva riigi keelset haridust tuleks täiendada emakeelse kirjaoskuse omandamise ja emakeelsete lisatundidega;

1.7

sedastab, et seadusliku sisserände rohelise raamatu üle peetava arutelu käigus selgus, et tulevikus hakatakse ennekõike edendama kvalifitseeritud tööjõu ajutist tööhõivet ja sisserännet.

2.1

sedastab, et rahavood võivad arengueesmärkide täitmisele vaid kaasa aidata. Siiski on nad üksnes eraviisilist laadi ega saa seetõttu asendada riiklikku arenguabi. Selle asjaoluga tuleks piisaval määral arvestada;

2.2

rõhutab, et rahaülekannete tasud ja tingimused ei ole rahuldavad. Toetatakse meetmete võtmist tasude alandamiseks ning ülekannete kiirendamiseks ja nende turvalisuse tagamiseks. Need eesmärgid on lühiajaliselt teostatavad. Siiski tuleks mõjud arengule määratleda pikemaajalise eesmärgina;

2.3

teeb ettepaneku kavandada järgmised meetmed:

2.4

tervitab eesmärki toetada arengumaid nende välismaal elavate kodanike asukoha kindlaks tegemisel ning kontaktide loomisel. Päritoluriikide valitsustel peaks olema võimalus kasutada sisserändajate eliiti; selleks otstarbeks tuleks luua andmebaase. Vajaduse korral võib päritoluriik kõnealuse eliidi tagasi kutsuda. Siiski peab olema selge, et sisserändajate kandmine andmebaasidesse peab toimuma üksnes vabatahtlikkuse alusel;

2.5

tunnistab, et tähtajaliselt piiratud rände abil koondatakse potentsiaal kodumaale. See peaks aga jääma vaid hooajatöötajate kohta kehtivaks üldiseks reegliks;

2.6

rõhutab, et lähtuvalt kehtivast õiguslikust olukorrast (nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) ei ole võimalik ei teemaks olnud tagasiränne ega tähtajaliselt piiratud või virtuaalne tagasipöördumine, kuna isegi tähtajatu elamisloaga sisserändajad kaotavad oma staatuse, kui nad ei viibi pikema aja vältel vastuvõtvas liikmesriigis. Komitee tervitab ka komisjoni teatises väljakuulutatud kavatsust kaaluda, kuidas oleks võimalik säilitada kolmandate riikide kodanike elukohaõigus, kuigi nad naasevad tagasipöördumisprogrammi raames ajutiselt kodumaale;

2.7

teeb ettepaneku kehtestada ühtsed eeskirjad, mis lubavad sisserändajatel, kes omavad tähtajatut elamisluba või kellel on sellele õigus, reisida vajalikuks peetava aja jooksul oma päritoluriiki, kaotamata pikaajalisest või tähtajatust elanikust kolmanda riigi kodaniku staatust;

2.8

tunnistab, et kõnealune teatis peegeldab rahvusvahelisel tasandil paisuvat arutelu, mille kohaselt käsitletakse sisserändajaid arengu mõjutajatena (rahaülekanded, teadmiste edasiandmine jne). Sellest perspektiivist lähtuvalt on ajutine ränne positiivne, siiski tuleks esmalt kaaluda vabatahtlikul tagasipöördumisel või stimuleerimissüsteemil põhinevaid meetmed;

2.9

leiab seega, et antud kontekstis tuleks uuesti järele mõelda, mida tähendab piiriülesus integratsioonipoliitika seisukohalt;

2.10

kiidab heaks, et teatis lähtub huvitavast perspektiivist, mis käsitleb päritoluriike rändehalduse “sidusrühmadena”. Kõnealused ajutise sisserände ja ajutise tagasipöördumise positiivsed aspektid eeldaksid siiski piiramatut tagasipöördumisõigust vastuvõtvasse riiki seal kaua või kauem elanud sisserändajatele (mis on täielikus vastuolus nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiviga 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta, mis näeb ette juba saadud elamisloa automaatse tühistamise Euroopa Liidust väljaspool viibimise korral);

2.11

tervitab asjaolu, et teatises suunatakse põhitähelepanu sellise ajutise sisserände edendamisele, eeldusel, et see on vabatahtlik ja põhineb stiimulite süsteemil. Ajutine ränne võib olla väga kasulik vahend kolmandate riikide arenguks;

2.12

on arvamusel, et ajutine ränne saab tõhusalt toimida ainult juhul, kui sisserändajatel lubatakse pärast ajutist tagasipöördumist päritoluriiki uuesti vastuvõtvasse riiki siseneda; kutsub seetõttu liikmesriike, mis hetkel ei luba riiki korduvalt siseneda, üles kaaluma keelu kaotamist;

2.13

tunnistab, et hooajaline tööhõive kujutab endast asjaosalistele lühiajalist eelist, kuna neile võimaldatakse raha teenimine ja kogemuste omandamine lühikesel ajavahemikul. Siiski pöörduvad asjaosalised päritoluriiki tagasi ilma igasuguse lootuseta parandada oma majanduslikku ja sotsiaalset olukorda. Regioonide Komitee arvamuse kohaselt tuleks eelistada pikemaajalise perspektiivi võimaldamist;

2.14

tervitab tagasipöördumisprogrammide toetamist. Kõnelused programmid võivad aga toimida vaid tõhusa arengupoliitika olemasolu korral, mis hõlmab kooskõlastatud tegevuse tugevdamist detsentraliseeritud koostöös;

2.15

nõuab seetõttu piisavaid investeeringuid infrastruktuuri- ja koolitusmeetmetesse, samuti kohapealset kontrolli vahendite kasutamise üle;

2.16

soovitab sisserändajatest hooajatöötajaid, kelle puhul ekspluateerimisoht on suurem, kaitsta asjaomaste meetmete võtmise abil;

2.17

möönab, et teatise ettepanekud sisaldavad ühelt poolt eesmärgikindlaid ning tulevikuperspektiiviga lähtepunkte; kuid ülaltoodud vastuolude lahendamiseks tuleb siiski veel tööd teha;

2.18

rõhutab vajadust tagada, et ELis ei hakkaks võidutsema piirav lähenemine;

2.19

rõhutab, et ei tohi rakenduda negatiivne stsenaarium, mille kohaselt sunniviisilise tagasisaatmise meetmed muudetakse arengu toetamise põhjendusel seaduslikuks, ilma et oleks olemas laiema, kõiki kvalifikatsioonitasemeid hõlmava seadusliku sisserände süsteem (vt ettepanekut võtta vastu direktiiv ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, KOM(2005)391);

2.20

rõhutab, et väljarändajate päritoluriikidele antavale arenguabile tuleb omistada väga suurt tähtsust, edendades kokkulepete ja eriprogrammide kaudu nendega koostööd kõigis valdkondades;

2.21

rõhutab, et piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused annavad suure ja vältimatu panuse ja saavad omalt poolt pakkuda ulatuslikke teadmisi ja oskusteavet. Seega tuleks neid kaasata strateegiate väljatöötamisse ja kogu protsessi küllaltki vara ja ulatuslikul määral.

1.1

rõhutab, et tõhus tagasisaatmispoliitika on läbimõeldud ja usaldusväärse migratsioonipoliitika vajalik osa;

1.2

juhib tähelepanu sellele, et direktiivi abil tuleb tagada õiglane ja läbipaistev menetlus;

1.3

sedastab, et ühtlustatud kaheastmeline menetlus (tagasisaatmisotsus – väljasaatmiskorralduse väljastamine ja täitmine) tuleks täide viia vabatahtliku tagasipöördumise (stiimul) põhimõtte alusel;

1.4

tervitab ettepanekut luua alus ühisele infosüsteemile (SIS II), kehtestades terves Euroopa Liidus kehtiva korduva sissesõidukeelu.

2.1

nõuab, et õigusriigi põhimõtet ja õigust õiglasele kohtlemisele ei tohi ohverdada ksenofoobia ning tavalisele ökonoomsusele keskendumise heaks.;

2.2

rõhutab, et menetlusõiguslike miinimumgarantiide kehtestamisel peab eriti jälgima sunnimeetmete proportsionaalsust. Kuna sisserändajad peavad oma kodumaale tagasipöördumisel tihti arvestama repressioonidega, tuleks vastu võtta inimõiguste kaitsmiseks vajalikud meetmed, pidades sisserändajate kaitset esmatähtsaks, kui nende kodumaale tagasipöördumisel esineb repressioonide täideviimise oht;

2.3

väljendab kahetsust, et ei ole mõeldud spetsiaalsetele kaitsemeetmetele naiste, alaealiste ning puuetega inimeste jaoks;

2.4

nõuab, et ka inimkaubanduse ning teiste rändega seotud kuritegude ohvrid ja tunnistajad seataks ELi kaitse alla;

2.5

juhib tähelepanu sellele, et inimõigused, nii nagu nad on fikseeritud kõigis ühenduse õigusaktides – eelkõige inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas – peaksid olema aluseks uutele loodavatele õigusnormidele. Selgete ja siduvate viidetega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitele on võimalik tagada inimõigustest kinnipidamine direktiivi ülevõtmisel liikmesriikide seadusandlusesse. Paindlike sõnastustega (“nõuetekohaselt”, “võtavad arvesse”) kaasneb oht, et neid tõlgendatakse liiga vabalt;

2.6

nõuab, et vaid ebaseaduslikku viibimist liikmesriigi territooriumil ei tohiks lugeda põgenemisohtu tõendavaks asjaoluks. Kõnealune toimimisviis võimaldaks lubamatut ettesüüdimõistmist, mis on vastuolus inimõiguste konventsiooni artikliga 6 (õigus õiglasele kohtumõistmisele);

2.7

rõhutab, kui tähtis on inimkaubanduse ohvrite ja tunnistajate kaitse. Inimkaubanduse ohvreid ja tunnistajaid ei tohiks käsitleda ainult kui kriminaalprotsessi vahendeid. Pigem tuleks enne tagasisaatmist arvestada päritoluriigis valitsevat olukorda, välistamaks kurjategijate poolseid väljapressimisi ja ohtlikke ähvardusi;

2.8

pooldab seda, et fraasi “oht avalikule julgeolekule ja korrale” all mõeldaks vaid liikmesriigi kesksete huvide tõsist kahjustamist, millega kaasneks sissesõidukeelu kehtestamine. Kõnealust sanktsiooni ei tohiks määrata juhtumite korral, millel on üldsusele vaid tühine mõju, näiteks kvalifitseerimata ebaseadusliku riigis viibimise korral;

2.9

soovitab võimaldada vähekindlustatud isikutele abi menetluskulude rahastamisel, sõltumata selle vajalikkuse hindamise tulemusest. Kõnealuse rahalise toetamise vajalikkusele ei ole võimalik menetluse jooksul tõsiseltvõetavat prognoosi anda. Seega peaks menetluskulude abi sõltuma asjaolust, et isik on vähekindlustatud;

2.10

nõuab sunnimeetmete (ajutine järelevalve) proportsionaalsust, kuna sisserändajad peavad päritoluriiki tagasipöördumisel sageli arvestama tõsiste repressioonidega. Üksikutel inimestel on ekstreemse käitumise kalduvused. Just niisugusel juhul ei tohi jätta inimõigusi tähelepanuta;

2.11

sedastab, et liikmesriigid peaksid olema kohustatud tagama ajutise vahistamise ajal adekvaatse meditsiinilise abi;

2.12

kinnitab, et 20. novembril 1989 vastu võetud laste õiguste konventsiooni tuleb sisuliselt täielikult rakendada. Eelkõige tuleks esile tõsta õigust mõtte-, südametunnistuse ka usuvabadusele; samuti õigust eraelu kaitsele, kaitsele vägivalla, väärkohtlemise ja hooletusse jätmise eest, õigust tervise kaitsele, haridusele, koolitusele ja kutseõppele ning vähemuste kaitsele;

2.13

rõhutab, et kõnealuse direktiivi süstemaatika toimimiseks tuleb tagada, et ühe liikmesriigi territooriumil tunnustatakse ja täidetakse teiste liikmesriikide kohtukorraldusi. Seda tuleb tagada kahe- ja mitmepoolsete lepingutega, mis hõlmavad ka vajalikku ametkondadevahelist abi,

2.14

pooldab keskse arvutisüsteemi loomist isikuandmete salvestamiseks. Üksikute liikmesriikide täitevasutustel peab olema kõnealusele süsteemile juurdepääs ning nad peavad olema kohustatud teostama vajalikku andmesiiret.

1.

Liikmesriigid säilitavad ja uuendavad tsentraliseeritud infotehnoloogiasüsteemi, mille EL on nende käsutusse andnud, kus sisalduvad nende/teiste liikmesriikide territooriumil ebaseaduslikult viibivate või väljasaatmist ootavate kolmandate riikide kodanike isikuandmed.

2.

Infotehnoloogiasüsteemi andmed on vastava liikmesriigi täidesaatva võimu kasutuses ja neil lasub ka 1. alalõigus nimetatud teabe edastamise kohustus.

29.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 206/40

1.1

märgib, et Lissaboni strateegias määratleb Euroopa Liit elukestvat õpet kui inimarengu ja ametialase edasimineku põhielementi. Haridus ja koolitus on otsustava tähtsusega mitte ainult karjääriks valmistumisel vaid ka kogu tööelu jooksul; seda nii seoses tehnoloogiaalase uuendustegevuse, konkurentsivõime, töökohtade loomise kui loodud töökohtadele asuvate inimeste koolitusega;

1.2

rõhutab, et õppimine on tõhusam, kui seda kavandatakse ja viiakse läbi aktiivse uurimistegevusena, mitte niivõrd passiivse faktiteadmiste omandamisena. Täiskasvanute koolitusprogrammid on tõhusamad, kui nendega saavutatud muutus toob kaasa kaasaegse ühiskonna vajadustele vastavad oskused ja pädevused. Koolitatavad võivad siis üksikisikutena ja kodanikena teadlikult arendada isiklikke lähenemisviise ja tulevast karjääri. Koolitusprogrammides osalemine on õigustatud, kui üksikisikud muutuvad ise aktiivsemaks oma edasise karjääri ja elu kavandamisel, et aidata kaasa nii enda isiklikule kui ühiskonna arengule;

1.3

rõhutab, et välisriigis omandatud õpikogemus ja kutseharidus ning välisriigis töötamine on eriti tõhusad vahendid, innustamaks üksikisikuid uurima oma kognitiivseid süsteeme ja strateegiaid ning aitamaks neil oma oskuste erinevates keskkondades rakendamise ja kohandamise kaudu viimistleda nende lähenemist oma intellektuaalsete ressursside kasutamisele ning oma autonoomia ja suhtlemisoskuse arendamisele ja parandamisele;

1.4

teatab, et kutseõppel ja teises riigis töötamisel on palju suurem tähtsus kui lihtsalt üksikisiku kutseõppe edukal läbimisel ning palju suurem ulatus, eeldusel, et nad on piisavalt ettevalmistatud ning neid juhendatakse ja toetatakse piisavalt. Kui kultuuri ei peeta ainult teadmiste hulgaks, vaid vastava hulga inimeste käitumismudelite, väärtuste ja nendega seotud praktiliste teadmiste kogumiks, siis mis võiks tõelise Euroopa Liidu kultuuri arendamiseks paremini teed sillutada kui välismaa kogemus?

1.5

märgib, et arvestades, et töökohad ja koolitus pakuvad ideaalse keskkonna kultuuriliste erinevuste ja omaduste võrdlemiseks ja vastandamiseks, on erinevatele olukordadele kultuuridevahelise lähenemise puhul eelduseks kogemuste vahetamine ja empaatiatunne. Töökohtadest ja koolitusest lugupidamisega on võimalik ületada erinevad ja paindlikud ettevõtete vormid ja inimestevahelised suhted, eelarvamused ja üldistused;

1.6

arvab, et liikuvuse kvaliteedi parendamise mõjul loodaks tingimused üksikisikute rolli täielikuks tunnustamiseks teadmiste ja kvalifikatsioonide taseme tõstmisele kaasa aitamisel kodumaal ning uute ekspertteadmiste, kultuuriliste stiimulite, kommete ja keelte viimisel vastuvõtvasse riiki;

1.7

tervitab komisjoni ettepanekut, kuna see (kooskõlas siinkohal esitatud põhjendusega) aitab tõsta Euroopa koolituse üldist kvaliteeti, soovitades mudelit, mis tagab üksikisikule suunatud lähenemisega, et asjaomased üksikisikud ning ühiskond saaksid koolitusvõimalusest võimalikult palju kasu ning et sellel oleks võimalikult hea mõju;

1.8

rõhutab, et väärtus, mille üksikisikud oma kogemuste vahetamisele omistavad, peab vastama nende kodumaa ja vastuvõtva riigi poolt igale kogemusele ja kõigile liikuvusprogrammidele omistatud väärtusele. Liikuvust käsitlevas Euroopa kvaliteedihartas sätestatud juhised on seetõttu eeldus osalejate positiivsete kogemuste tagamiseks mitte ainult vastuvõtvas riigis, vaid ka koju tagasi pöördumisel. Kuna liikuvusprogramme kooskõlastatakse ja juhitakse kohalikul ja piirkondlikul tasandil, saab kõnealusele paradigmale paremini keskenduda;

1.9

arvab, et kohalikud ja piirkondlikud kogukonnad ja omavalitsused saavad tagada tõese teabe levitamise rohujuure tasandil, motiveerida inimesi kasutama võimalust reisida õppimise eesmärgil välisriikides ja tagamaks, et see oleks nende erialase arengukava lahutamatu osa ning et omandatud oskusi kohandatakse vastavalt töökohal valitsevatele tingimustele nende kodumaal. Seetõttu on kohalikel asutustel oluline roll liikuvusprogrammide kvaliteedi ja tõhususe määratlemisel;

1.10

märgib, et piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused saavad kõige paremini rakendada avalikkusele ning eelkõige noortele suunatud teadlikkuse tõstmise meetmeid liikuvusega avanevate võimaluste kohta seoses kultuurilise ja kutsealase arenguga. Tegelikult tagab liikuvus, et üksikisiku ametialase eneseteostuse puhul ületatakse nii majanduslikud kui kultuurilised takistused;

1.11

usub lisaks, et üksikosalejatele tuleb pakkuda mitte ainult piisavat keelelist, haridusalast ja praktilist ettevalmistust, vaid ka juhendamisalast toetust eesmärgiga arendada nende endi kultuurilise ja ametialase arengu projekti. Euroopa ametialase liikuvuse programme tuleb nüüd rohkem kui kunagi varem suunata täielikult üksikisikule ning vaadelda kui tööturule toodavat ressurssi. Selles osas tuleb abi osutada siis, kui koolitusperiood on läbi, et omandatud oskusi kohandataks vastavalt töökohale, seda ka omandatud oskuste tunnustamiseks ja edendamiseks kavandatud olemasolevate instrumentide rakendamise osas (nt Europass – liikuvuse instrument);

1.12

on seisukohal, et lisaks kooskõlastamisele ja koostöö arendamisele vastuvõtvate riikide organisatsioonidega, kaitsmaks logistilise ja juhendamisalase toetuse kvaliteeti, on äärmiselt tähtis teostada hoolikat ja igakülgset järelevalvet ning hinnata liikuvuse kogemuse üldist mõju avalikkusele ning haridus- ja tootmissüsteemidele. Selles osas on äärmiselt oluline luua ettevõtete, koolitusasutuste, koolide ja ülikoolide vahelist sünergiat, et igaüks neist edendaks asjaomases valdkonnas osalejate omandatud ametlikke ja mitteametlikke ekspertteadmisi;

1.13

rõhutab, et ei tohi alahinnata tõsiasja, et liikuvuse Euroopa kvaliteediharta rakendamine loob teadmistevahetust ja võrdlust kohalike omavalitsuste ja spetsialistide teenuste vahel eri liikmesriikides viisil, mis võimaldab välja töötada ühiseid tegutsemisviise. Kahtlemata sillutavad kõnealused protsessid teed konstruktiivsetele projektidele paljudes eri valdkondades territoriaalsest majandusarengust koolituse ja töötajate vahetuseni, luues seeläbi uusi, usaldusel ja koostööl põhinevaid suhteid, mis panevad aluse vastastikusele tunnustamisele.

29.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 206/44

1.1

kinnitab veelkord, et kultuurilise, keelelise, etnilise ja usulise mitmekesisuse austamine on üks olulisi põhimõtteid, millele Euroopa integreerimisprotsess on rajatud ja mille eesmärk ei ole erinevuste kaotamine või ühesuguse identiteedi loomine, vaid Euroopa rahvaste vahelise koostöö tihendamine ja vastastikuse mõistmise parandamine;

1.2

leiab, et rändel on praegu Euroopa Liidus oluline tähtsus. Riigiasutused peavad kasutama kõiki neile kättesaadavaid vahendeid, et sisserändajad võiksid saada kultuuridevahelise dialoogi allikaks ning et nad integreeruksid täielikult meie ühiskonda;

1.3

leiab, et Euroopa Liidu järjestikused laienemised, ühtsest turust tulenev suurem liikuvus, vanad ja uued rändevood ning kaubanduse, hariduse, vaba aja ja üldise globaliseerumisega seonduvad üha tihedamad kontaktid muu maailmaga soodustavad suhtlemist kodanike vahel Euroopas;

1.4

tervitab Euroopa Komisjoni algatust kuulutada 2008. aasta kultuuridevahelise dialoogi aastaks ja kiidab heaks selle põhieesmärgi: teadvustada Euroopa kodanikele ja kõigile Euroopa Liidu elanikele aktiivse, maailmale avatud, kultuurilist mitmekesisust austava ja Euroopa Liidu ühistele põhiväärtustele rajatud Euroopa kodakondsuse edendamise olulisusest. Kultuuridevahelisele dialoogile pühendatud Euroopa aasta on ainulaadne vahend kodanike kaasamise vajadusest teavitamisel, niivõrd kui peetakse silmas ühiskonna kõiki rühmi ja üksikisikuid hõlmavat dialoogi;

1.5

tervitab kandidaatriikide ulatuslikku kaasamist Euroopa aasta projekti läbi kultuuridevahelist dialoogi edendavate teiste algatuste, ning toetab tähelepanu keskendamist sellele, et kultuuridevahelise dialoogi Euroopa aasta ning algatused kultuuridevahelise dialoogi edendamiseks, mida rakendatakse koostöös EFTA, Lääne-Balkani ja Euroopa naaberriikide poliitikasse kaasatud partnerriikidega, täiendavad üksteist;

1.6

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel

2.1

kinnitab veelkord, et kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse austamine ja edendamine on üks olulisi põhimõtteid, millele Euroopa integratsiooniprotsess on rajatud. Kultuuriline mitmekesisus on rikkus, mida tuleb hoida, ja Euroopa identiteedi üks olulisematest põhiomadustest. Seetõttu tuleb selle ilminguid kaitsta. Kultuuridevaheline dialoog on siinkohal oluline vahend kultuurilise mitmekesisuse paremaks mõistmiseks;

2.2

rõhutab, et kultuuridevaheline dialoog võib soodustada paremat üksteisemõistmist, eelkõige kultuuritraditsioonide, usukommete ja ajalooga seonduvates küsimustes. Samuti võib see ennetada kultuurilise ükskõiksuse ja kultuuride alahindamise ohtu ning kaitsta rassistlike ja ksenofoobsete hoiakute eest, mis soodustavad ühiskonnavaenulikku käitumist. RK kordab, et kultuuridevahelist koostööd tuleb tugevdada, tagamaks, et ta muutub mitmekeelses ja -kultuurilises Euroopas inimeste tugevdamise ja ühendamise vahendiks (1).

2.3

rõhutab, et kultuuridevaheline dialoog aitab piirata ekstremistlikke tendentse teatud ühiskonnagruppides;

2.4

rõhutab, et see toetaks eelkõige sisserändajate tõhusamat integratsiooni;

2.5

rõhutab, et kultuuridevaheline dialoog võib aidata levitada era-, ühiskondliku ja poliitilise elu põhiväärtusi nagu solidaarsus, sallivus, demokraatia ja kultuurilise mitmekesisuse mõistmine. Kultuuridevaheline dialoog võib parandada erinevate kultuurirühmade omavahelise suhtlemise ja kodanikuühiskonnas osalemise oskusi. Kõnealune dialoog on eluliselt tähtis, kuna rassism, ksenofoobia ja vastuolud suurenevad pidevalt. Õigus erinevustele ei tohi viia erinevate seaduslike õigusteni;

2.6

märgib, et kultuuridevaheline dialoog võib aidata vähendada ebasoodsas olukorras olevate ühiskonnagruppide, eriti sisserändajate sotsiaalset tõrjutust, isolatsiooni ja alavääristamist. Kultuur ja osalemine kultuuritegevuses võib pakkuda neile uusi võimalusi oma identiteedi ja enesehinnangu tugevdamiseks ja ühiskonnas uue staatuse saavutamiseks;

2.7

nõuab kultuuridevahelise dialoogi ja asjaomaste tegevuste soodustamiseks kasutatava pideva tugimeetme loomist kohalikul tasandil, et toetada käimasolevaid erinevaid algatusi ja tõhustada kodanikevahelisi kultuurikontakte meetmetega, mis hõlmavad kultuuri, sporti, noortele suunatud tegevusi jne;

2.8

soovitab kultuuri senisest suuremat horisontaalset kaasamist kõigisse strateegilistesse kavadesse ja poliitikatesse, eelkõige tööhõive-, sotsiaal- ja hariduspoliitikasse.

3.1

kutsub üles edendama Euroopa vähem kasutatud ja piirkondlikke keeli; sh ka mõningate väiksemate liikmesriikide keeli;

3.2

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on tänu kodanikulähedusele strateegiliselt kõige paremas olukorras nende probleemidega tegelemiseks ja erinevatest kultuuridest pärit gruppide spetsiifilistele nõudmistele vastamiseks. Ka on neil kergem kohalikke ja piirkondlikke kogukondi kaasa tõmmata tõhusama kultuuridevahelise dialoogi edendamiseks;

3.3

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi täiel määral osalema kultuuridevahelise dialoogi Euroopa aasta elluviimisel, seda eelkõige teabekampaaniate korraldamisel kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Kuna kohalikel omavalitsustel on oma esindusfunktsiooni tõttu kohalike kogukondadega tihedamad suhted, on neil kohustus tagada, et kodanikud ja eelkõige ebasoodsas olukorras olevad rühmad saaksid programmidest abi, et neile pakutud võimalusi parimal moel ära kasutada.

3.4

rõhutab, et kohalikul ja piirkondlikul tasandil on kõige olulisem ja ehk ka kõige keerulisem välja töötada raamistikku ja programme sotsiaalse ja kultuurilise tõrjutuse vastu võitlemiseks;

3.5

rõhutab, et kultuuridevahelise dialoogi tõhusaks edendamiseks on vaja koostööd kohalikul ja piirkondlikul tasandil, mis hõlmab olulisi osalejaid (sotsiaalpartnereid, haridus- ja koolitusasutusi, valitsusväliseid organisatsioone, noorsoo-, spordi-, ja kultuuri-, ja usulisi organisatsioone) rohujuuretasandil;

3.6

rõhutab kultuuridevahelise dialoogi kasvavat tähtsust rahvusvahelisel tasandil;

3.7

toonitab siinkohal UNESCO 20. oktoobri 2005. aasta kultuurilise sisu ja kunstilise väljenduse mitmekesisuse kaitse konventsiooni olulisust, milles on esmakordselt saavutatud üksmeel mitmete kultuurilise mitmekesisuse suuniste ja lähenemisviiside osas, kaasa arvatud seoses kaubanduspoliitiliste otsustega, ning millega on loodud alus uuele globaalsele kultuurivaldkonna halduse sambale;

3.8

tunnustab samuti Anna Lindhi nimelise Euroopa-Vahemere kultuuridevahelise dialoogi fondi tegevust ning loodab, et nimetatud fond töösse kaasatakse kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

3.9

rõhutab olemasolevate piirkondade ja/või kohalike omavalitsuste vahelise koostöö ning sõpruslinnade programmide olulist panust linnadevahelise kultuurilise koostöö rikastamisse;

3.10

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad aidata edendada kultuuridevahelist dialoogi, mis on kavandatud kooskõlas teiste poliitikavaldkondadega nagu haridus, koolitus, ettevõtlus- ja tööhõivestrateegiad.

3.11

rõhutab, et Euroopa Liit on loodud nende kultuurivahetuse meetmetega kõigile eurooplastele ühiste kultuurielementide alusel, mis on pärit nende endi traditsioonidest ning mis moodustavad kokku millegi, mida võiks nimetada “Euroopa kultuuriks”.

4.1

kutsub üles looma kultuuridevahelise dialoogi aastale raamistikku, mis võimaldaks kõnealuse aasta jooksul katsetatud elementidel saada osaks süvaanalüüsist, võimaldamaks välja arendada kommunikatsiooni ja teabevahetuse instrument kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

4.2

kutsub üles kultuuridevahelise dialoogi aastal tõhustama kõigi Euroopa Liidu kodanike vastastikuseid suhteid ja avatud diskussiooni, et edendada Euroopa integratsioonis kätkevaid väärtusi ja selle ideed; rõhutab muuhulgas, et mõnede õnnestunud projektide esiletoomine ei ole piisav, ning soovitab välja töötada kontseptsiooni, mis võimaldaks suhtlemise ja arvamustevahetuse vallas rakendada edukaid mudeleid ka keskpikas perspektiivis;

4.3

kutsub Euroopa Komisjoni üles arvesse võtma Euroopa aasta jooksul saadud kogemusi, sealhulgas ka kogemusi seoses pikemaajaliste kultuuridevahelise dialoogi tegevusprogrammidega nagu näiteks Kultuur 2007;

4.4

nõuab eeltoodu saavutamiseks, et liikmesriigid kaasaksid oma riiklike ja piirkondlike parlamentide seadusloomesse kultuuridevahelise dialoogi temaatika ja asjaomase programmi eelkõige õigusaktides, mis käsitlevad rahvaharidust, kultuuri ja kodanikualgatusi;

4.5

kutsub Euroopa Komisjoni üles täpsustama ühenduse tasandil korraldatavate tegevuste (tegevused a ja b) sisu;

4.6

märgib, et ettepaneku lisas välja toodud rahaliste vahendite osas on suur osa Euroopa aasta eelarvest suunatud laiaulatuslikele sümboolsetele üritustele ühenduse tasandil (kavandatud tegevused – tegevus(b)). Regioonide Komitee kutsub üles keskenduma eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil tagasihoidlikuma mõõtmega tegevustele, millel oleks kestev ja mitmekordistav mõju kogukondadele ja mis võiksid tuua olulist lisaväärtust ELi tegevusele kultuuri vallas. Vahendite puudumise tõttu ei saa ellu viia paljusid väiksemaid uuenduslikke algatusi. Seetõttu soovitab komitee, et Euroopa aasta rõhk oleks väiksematel kohalikel algatustel ning nõuab nendele algatustele vajalike vahendite eraldamist;

4.7

kutsub üles looma platvormi, mis lubaks algatada kogu Euroopa Liidus arutelu rände teemadel, et ennetada kultuurilisi väärarusaamu ja teavitada vastavalt poliitiliste otsuste tegijaid ning avalikkust;

4.8

nõuab, et tunnustataks kohalike kogukondade sotsiaalsete võrgustike positiivset tegevust oluliste vahendajatena, eri kultuuridevaheliste dialoogide algatajate ja katalüsaatoritena;

4.9

rõhutab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine Euroopa aasta elluviimisse on tõhusaim viis tagamaks seda, et kõnealune Euroopa aasta jõuaks Euroopa kodanikeni. Euroopa aasta edukaks läbiviimiseks on oluline sellesse kaasata kohalik ja piirkondlik mõõde;

4.10

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi täiel määral osalema kultuuridevahelise dialoogi Euroopa aasta elluviimisel, seda eelkõige teabekampaaniate korraldamisel kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

4.11

nõuab eritoetust programmidele, mis järgivad multidistsiplinaarset lähenemisviisi, kus erinevad kunstivormid on üheks seotud, nt ühendava idee alusel;

4.12

kutsub Euroopa Komisjoni üles formuleerima Euroopa aasta 2008 kohta lühikese sõnumi või selle keskse idee, mis muudaks kõigile Euroopa kodanikele selgeks moto “ühtsus mitmekesisuses” tähenduse. Samuti nõuab komitee eritoetust projektidele, mis keskenduvad Euroopa jagatud kultuuritraditsioonide ja/või nimetatud valdkonna tulevikku suunatud strateegiate määratlemisele;

4.13

nõuab, et kultuuridevahelise integratsiooni meetmeid, mida erinevad ühenduse institutsioonid viivad ellu kultuuridevahelise dialoogi aasta raames, hinnataks, et näidata nende panust kultuuri abil sisserändajate sotsiaalsesse integreerimisse, aidates viimastel saada Euroopas pigem rikkuseks kui probleemiks.