16.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 192/1

1.1

kiidab heaks asjaolu, et tunnustatakse majanduslike üldhuviteenuste pakkumisele antava riigiabi eripära ning tervitab avaliku teenuse lepingute mõiste määratlemist, mis toovad selgust kummagi osapoole õigustesse ja kohustustesse;

1.2

tervitab määruse neutraalsust iga pädeva asutuse poolt taotletavate sotsiaalsete ja territoriaalsete eesmärkide suhtes;

1.3

pooldab lepingulise korralduse põhimõtet, mis tunnustab avalike teenuste osutamise kohustuste rolli sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi saavutamisel. Avaliku teenuse lepingud võimaldavad läbipaistvalt määratleda avalike teenuste osutamise kohustusi ja nendest põhjustatud kulusid;

2.1

hindab positiivselt asjaolu, et, järgides subsidiaarsuse põhimõtet, jätab määrus kohalikele ja piirkondlike omavalitsustele piisavalt manööverdamisruumi, vastamaks kõige paremini kohalike ühistranspordi teenuse alaste vajaduste eripärale ja keerukusele vastavalt omavalitsuste sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkidele;

2.2

tuletab meelde tähtsust, mida komitee omistab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldusvabaduse põhimõttele, millega tunnustatakse nende õigust iseseisvalt otsustada ühistransporditeenuse korraldamise viiside üle, mis on vastavuses enamuse liikmesriikide õigusaktidega;

2.3

väljendab oma rahulolu pädevatele asutustele antava vabaduse üle valida ise sobiv juhtimisviis, mis kujutab endast sammu kohalike vajaduste mitmekesisuse ja tootmistingimuste erinevuse arvestamise suunas;

2.4

suhtub põhimõtteliselt pooldavalt sõltuvaid teenusepakkujaid puudutavasse geograafilise pädevuse reeglisse (artikkel 5, lõige 2), mis võimaldab kõrvaldada enamuse kokkusobimatu abiga seotud kahtlusi, säilitades samal ajal võimaluse kasutada sõltuvat teenusepakkujat. Komitee leiab, et geograafilise pädevuse reegel ei takista kohalikul omavalitsusel jätkamast teatavate transporditeenuste osutamist halduspiiride üleselt;

2.5

kinnitab veel kord komitee toetust avaliku kohaliku transpordi sektori turgude avamisele vastavuses reguleeritud konkurentsi põhimõtetega; see kinnitab veel kord nõuet rahuldada ühiskonna kõige haavatavamate liikmete vajadusi ja nimelt nende, kes elavad vähemsoodsas olukorras olevates piirkondades ning vajavad ligipääsu töökohtadele, ja on ühtlasi keskkonnasäästlik;

2.6

tervitab asjaolu, et tunnustakse pädevate asutuste kohustust korraldada teenuste osutamine lepingulisel alusel. Pädevad asutused võivad valida transporditeenuste osutamiseks ühe või mitu lepingut ning neil on vabadus riske hajutada;

2.7

tervitab paindlikkust võistupakkumise osas: avaliku teenuse leping võidakse sõlmida läbirääkimiste teel (artikli 5 lõige 3) või, teenuste katkemisel, ilma pakkumismenetluseta (artikli 5 lõige 5);

2.8

avaldab imestust, et kõnealusest uuest määruse ettepanekust on jäänud välja linnaalade siseveetee- ja meretransport. Komitee avaldab ühtlasi kahetsust, et määruse ettepanek ei rakendu ühistransporditeenustele siseveeteedel seal, kus kõnealused teenused moodustavad kohaliku ühistranspordivõrgustiku lahutamatu osa;

3.1

tõdeb, et määrus ei piira eraalgatust transporditurgudel, mis on riiklikult reguleerimata (ilma ainuõigusteta ja hüvitisteta);

3.2

leiab, et määrus hoiab oma olemuselt ära kohaliku ühistranspordi alal uute monopoolsete seisundite tekkimise ja ei tõrju turult eemale VKEsid;

3.3

väljendab rahulolu ettepanekus sisalduva tasakaaluga jõudude vahekorras pädevate asutuste ja suurte transpordiettevõtete vahel. Tagamaks head ja efektiivset kohalikku transporti, on ühistranspordi planeerimisel ja korraldamisel piirkonna tasandi mõjuvõimul suur tähtsus. Samal ajal tekitab töö ja kodu vahel sõitvate inimeste hulga kasv vajaduse riigihangete suurema kohaliku ja riikliku koordineerituse järele avaliku reisijateveoteenuse osutamisel;

3.4

pooldab piirkondliku raudteetranspordi ja pikamaatranspordi väljajätmist määruse artikli 5 kohaldamisalast;

3.5

kahtleb avaliku teenuse osutamise kohustuse õiglase (fair) hüvitise hindamiseks kavandatud reeglite rakendatavuses. Kõnealuse hindamise raskus (või isegi võimatus) võib muutuda õigusliku ebakindluse allikaks;

3.6

märgib, et määruses ei nähta ette mingeid sätteid ilma pakkumismenetluseta sõlmitud lepingute kohta piirkondliku ja pikamaa-raudteetranspordi alal. Mõned ettevõtted võivad hakata tegutsema pakkumismenetluseta sõlmitud lepingute alusel piirkondliku ja pikamaatranspordi teenuse osutamisel ning samas osaleda ka pakkumismenetluses. Võimalike konkurentsimoonutuste vältimiseks tuleb olla ettevaatlik;

4.1

avaldab imestust, et Euroopa Komisjon ei õigusta ettepanekus kuskil oma valikut määruse kui ühenduse integratsiooni kõige siduvama vahendi kasuks;

4.2

tõdeb, et arvestades olukordade märkimisväärset mitmekesisust liikmesriikides, pakub määrus mõnikord ebatäpseid määratlusi, usaldades liikmesriikidele ülesande neid oma territooriumidel täpsustada. See kehtib eriti mõiste “linnaterritoorium” määratluse kohta (artikkel 2 (m)), kus vajalikud transporditsoonid langevad vaid harva kokku kohalike omavalitsuste geograafiliste piiridega;

—

nõuab, et määruse ettepaneku sätteid eelistataks selgelt üldiste, riigihankeid käsitlevate direktiivide sätetele, seda lähtudes eriseaduse (lex specialis) põhimõttest;

—

soovib, et kõnealusesse direktiivi lisataks täpsed sätted kontsessioonilepingute kohta, mis selgitaksid nende korraldust seoses riigihanke direktiividega (93/37/EMÜ ja 2004/18/EÜ);

—

nõuab, et artikkel 5, lõige 1 ja artikkel 8, lõige 1 käsitleksid praegusest selgesõnalisemalt “BOT” (Built, Operate and Transfer) lepinguid. Määrus peab tingimata selgitama õiguslikke tingimusi, mille puhul ainuõigus (ja/või hüvitis) on seotud materiaalsete infrastruktuuride ehitamisega;

4.8

Käesoleva artikli lõikeid 5 ja 6 ei kohaldata juhtudel, mil tuleb kohaldada riigihankeid käsitlevaid direktiive. Sellistel juhtudel kehtestatakse avaliku teenuse lepingu kehtivuse maksimaalpikkuseks 30 aastat alates töö tegelikust algusest.

16.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 192/8

1.1

märgib, et komisjoni teatises “Kodanike parem tervis ning suurem turvalisus ja usaldus: tervise- ja tarbijakaitse strateegia” tehakse ettepanek tervishoiu- ja tarbijakaitsepoliitika ühendamiseks, mis võimaldaks sünergiaefekte teadmiste edastamisel, töömeetodites ja haldusressursside tõhusamal kasutamisel;

1.2

tõstab positiivselt esile komisjoni püüdlusi pakkuda üksikisikule paremaid võimalusi tervislike valikute tegemisel ja terviseteadlikemate harjumuste omandamisel. Teatises rõhutatakse tervise suurt tähtsust nii kodanike heaolule kui ka Lissaboni strateegia elluviimisele, kuna parem tervis aitab kaasa Euroopa tootlikkusele, töötajate osalusele tööelus ja jätkusuutlikule majanduskasvule. Kaupade ja teenuste siseturg, mis vastab tarbijate vajadustele ja nõudmistele, parandab ELi konkurentsivõimet;

1.3

rõhutab, et tervishoiu- ja tarbijakaitseaspekte tuleks arvestada ka teistes ELi poliitikavaldkondades. Teiste valdkondade, sealhulgas tööhõive- ja põllumajanduspoliitika protsesside parem koordineerimine peaks tulema kasuks tervise- ja tarbijakaitsealaste üldeesmärkide saavutamisele. Nii ei ole näiteks eriti otstarbekas, et EL toetab ka edaspidi ebatervislikke toiduaineid (nt rasvarikkaid piimatooteid) või ikka veel tubakatööstust, millele eraldati 2005. aasta eelarvest 916 miljonit eurot — see summa ületab kaugelt 14,4 miljonit eurot, mille EL kulutab tubakatoodete tarbimise ennetamiseks. Seetõttu on komiteel hea meel, et toetused tubakatööstusele lõpetatakse järk-järgult 2010. aasta lõpuks;

1.4

toetab üleskutset horisontaalsel alusel miinimumõiguste kehtestamiseks, mis oleksid kõigil tarbijatel üldhuviteenuste (nt gaasi-, elektri-, posti-, telekommunikatsiooni-, veeteenused) kasutamisel riiklikul või piiriülesel tasandil ning põhineksid teenuste üldise osutamise põhimõttel (st üldine juurdepääs üldhuviteenustele, mis on tänapäeva ühiskonnas osalemiseks hädavajalikud). Antud valdkonnas peaks prevaleerima universaalteenuste põhimõte, mis peaks vastama tarbijate ootustele juurdepääsu, turvalisuse, usaldusväärsuse, hinna, kvaliteedi ja valiku osas;

1.5

näeb jätkuvalt vajadust jälgida siseturu mõjusid liikmesriikide tervishoiule ja tarbimisharjumustele. Asutamislepingus fikseeritud kõrge tervishoiu- ja tarbijakaitsetaseme rakendamisel ühenduse algatuste kaudu tuleb hinnata ühenduse eeskirjade ja siseriikliku tervishoiu- ja tarbijakaitsepoliitika vahelist vastasmõju;

1.6

kutsub üles rohkem arvestama tarbijate huvidega Euroopa konkurentsipoliitikas, pöörates tähelepanu tarbijakaitse ja konkurentsipoliitika vahelisele suhtele, millele viidatakse EÜ asutamislepingu artiklites 81 ja 82. Kõnealustest artiklitest nähtub, et ettevõtetele kehtivate konkurentsieeskirjade eesmärk on kaitsta turukonkurentsi ja seeläbi suurendada tarbijate heaolu;

1.7

on seisukohal, et ühenduse algatusi tuleb hinnata ka nende mõju osas rahvatervisele. Kõnealused uurimused peavad sisaldama ka otsuste mõju rahva tervisele ning mitte üksnes hõlmama hinnangut selle kohta, milline on erinevate meetmete mõju tervishoiu struktuurile ja suundumustele. Lisaks peaks hinnang käsitlema seda, kuidas mõjutavad ELi meetmed põhiväärtusi, mis on iga liikmesriigi tervishoiu aluseks. Seejuures ei tohi tähelepanu alt välja jätta asjaolu, et üks ja sama ühenduse algatus mõjutab erinevaid riike erinevalt;

1.8

leiab, et tarbijakaitsevaldkonnas tuleb tagada demokraatlik ja läbipaistev otsustusprotsess ja vastutuse jaotus. Eriti oluline on, et toiduainetööstus lähtuks oma tegevuses keskkonnaaspektist ja tervislikest suundumustest ning pakuks elanikele nende rahalistest võimalustest hoolimata värskeid ja toitvaid toiduaineid;

1.9

on seisukohal, et tervishoiu- ja tarbijakaitse ühendamine ei tohiks viia selleni, et ettevõtted reklaamivad oma tooteid kui “haigusi ennetavaid” ja “arstide poolt soovitatuid”. Tootjad ei tohi kasutada haigusekartust müügitoetusliku argumendina ega viia tarbijaid eksiarvamuseni, mille kohaselt võiks üks toiduaine asendada tervislikku ja tasakaalustatud toitumist. Seejuures on Euroopa tarbijakaitsepoliitika raames oluline toetada arengut parema tervise ja tervislikumate toodete suunas ning ennetada tarbijate eksitamist;

1.10

rõhutab, et ühenduse tervishoiu- ja tarbijakaitsepoliitika õiguslik alus on täiesti erinev. EÜ asutamislepingu artikli 152 järgi peavad ühenduse meetmed tervishoiu valdkonnas riikide poliitikat täiendama. Samas sõltub tarbijakaitsepoliitika vastavalt EÜ asutamislepingu artiklis 153 sätestatule paljuski ühisest lähenemisviisist. Selle eesmärk on edendada tarbijate õigusi ja kaitsta tarbijate huve, eelkõige kui see puudutab siseturu väljaarendamist. Kui kasutada mõlema kõnealuse poliitika puhul sama õiguslikku alust, siis on see vastuolus subsidiaarsuse põhimõttega.

Euroopa Liidu tarbijakaitsealane seadusandlus ei tohi muutuda tervisevaldkonna spetsiifiliste eeskirjade või normide jadaks, mis on vastuolus tervishoiu korraldamise ja suunamisega liikmesriikides. Kuid kui tarbijakaitsepoliitikat hinnatakse samade vastastikuse täiendavuse ja subsidiaarsuse kriteeriumite alusel kui tervishoiupoliitikat, võib see avaldada vastuolulist mõju ühenduse enda tarbijakaitsepädevustele;

1.11

arvab seega, et “tervise- ja tarbijakaitsestrateegiast” rääkimise asemel oleks komisjoni teatises õigem viidata “rahvatervisele ja tarbijakaitsele”, mis vastaks artiklis 152 toodud ühenduse pädevusvaldkondadele;

1.12

toonitab, et tervishoiu- ja tarbijakaitsepoliitika ühendamine ei tohi viia selleni, et patsiendid tervishoius ja tarbijad turul asetatakse ühele pulgale. Tervishoiuteenuste turg erineb terve rea oluliste punktide poolest “tavalisest” tarbijate turust, nt valitseb selgusetus tervishoiuteenuste kasutamise mahu ja sellega seonduvate kulude osas, tervishoiuteenuste kasutamise väliste mõjude suhtes ning võib täheldada teatavat asümmeetriat teabe osas pakkujate ja tarbijate/patsientide vahel. Lisaks sellele peaks kõigile kodanikele — vaatamata nende sotsiaalmajanduslikule taustale — olema tagatud võrdne juurdepääs ja võrdsed võimalused tervishoiuteenuste kasutamiseks. Oluline on jätta liikmesriikidele võimalus seada vajalikus ulatuses prioriteete, võtta meetmeid ning sekkuda;

1.13

soovitab ka tulevikus pöörata tähelepanu tervishoiu ja tarbijakaitse eripäradele, hoolimata kõnealuste valdkondade koondamisest ühte programmi. Selleks võivad olla sihtotstarbelised assigneeringud nii tervishoiu- kui tarbijakaitsepoliitikale. Komisjoni programmis kirjeldatakse üksikasjalikult vahendite jagamist perioodiks 2007–2013. Prioriteedid peaksid olema võimaluse korral kohandatavad ka programmi käigus, näiteks selle kavandatud hindamisel kolme aasta möödudes. See oleks kooskõlas programmi ideega töötada välja paindlikud tegevuskavad;

1.14

möönab, et tervishoiu teatud valdkondades oleks soovitav ulatuslikum kooskõlastamine liikmesriikide vahel avatud kooskõlastusmeetodi abil. See puudutab nii patsientide liikuvust kui tervishoiupersonali väljaõpet ja värbamist;

1.15

on seisukohal, et rahvastiku hea tervisliku seisundi eeldused luuakse nende vahetus ümbruses. Tervishoiu ja arstiabi korraldus moodustavad vaid ühe paljudest teguritest. Tervishoiualane ja oma kogukonna rahvatervisealane pädevus kuulub paljudes liikmesriikides piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele. Regioonide Komiteel ja selles valdkonnas pädevatel kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks olema võimalus avaldada mõju Euroopa Liidu üldisele tervishoiustrateegiale. Eelkõige tuleks arvestada Regioonide Komitee seisukohta otsuste ja algatuste puhul, mis käsitlevad kohalike ja piirkondlike asutuste ülesandeid tervishoiu ja pädevusi rahvatervise valdkonnas. Nii eeldatakse, et piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi kaasatakse näiteks tervishoiunäitajate ja võrdlusuuringute arendamise algatuste rakendamisse, mis puudutavad teemasid nagu osalus ja mõju, vaimne tervis, dieet ja toitumine ning alkohol;

1.16

toonitab, et kodanikuühiskonda tuleks innustada arendustöös osalema ja sellesse oma panust andma. Tuleb tagada kodanike kaasarääkimisõigus ELi tervishoiu- ja tarbijakaitsepoliitikas. Oluline on toetada ühenduse tasandil olulisi võrgustikke tervishoiu- ja tarbijakaitse valdkonnas ning nende arvamusega arvestada. Näiteks puudutab see tarbijakaitseorganisatsioone, patsientide huvide eest seisvaid ühendusi ning muid erialaselt olulisi võrgustikke;

1.17

rõhutab, et komisjon peab tagama, et täitevasutuste töötajatel oleks vajalik kvalifikatsioon komisjoni programmi rakendamiseks ja elluviimiseks. Siinkohal mõeldakse kvalifikatsiooni tarbijakaitse- või tervishoiuvaldkonnas, kuid ka interdistsiplinaarset kvalifikatsiooni;

1.18

on seisukohal, et tulemaks toime ühiste ja tulevaste väljakutsetega tervishoiu- ja tarbijakaitsesektoris, tuleb erilist tähelepanu pöörata uutele liikmesriikidele. Uusi liikmesriike tuleb teadlikult tervishoiu- ja tarbijahuvide arengu juures toetada, vähendamaks erinevusi ja ebavõrdsust liikmesriikide tervishoiu tasemes, mis võimaldab üldist lähenemist ELi kõrgeimale tasemele. Nii ei saa näiteks rahul olla sellega, et Eurostati andmete kohaselt on keskmine eluiga uutes liikmesriikides palju madalam võrreldes vanade liikmesriikidega;

1.19

tervitab seda, et ettepanekus sisalduvas komisjoni programmis (Euroopa regionaalarengufond 2007–2013) on võimalik struktuurifondi vahendeid kasutada elanikkonna tervise parandamiseks. Komiteele on oluline viide, et kõnealuseid vahendeid saab kasutada ainult projektide algetapis, mitte kogu nende rakendamise vältel;

1.20

peab oluliseks pöörata erilist tähelepanu ELi naaberriikidele, tulemaks toime ühiste ja tulevaste väljakutsetega tervishoiu- ja tarbijakaitsesektoris. Kõnealuseid riike tuleb nende tervishoiu- ja tarbijahuvide arendamisel teadlikult toetada, et vähendada sel moel erinevusi ja ebakõlasid nimetatud valdkonnas üle kogu Euroopa ja selle äärealadel;

1.21

rõhutab, et tarbijakaitse- ja tervishoiuküsimuste ühendamise teel saab hoolitseda ka suurema tasakaalustatuse eest liikmesriikide siseselt, kuna sotsiaalmajanduslikud erinevused põhjustavad sageli erinevaid olukordi tervishoius ja tarbijakaitses. Liikmesriikidevahelistele ja nende sisestele erinevustele tuleb pöörata erilist tähelepanu. Vältimatu on suurem keskendumine marginaalsetele rühmadele, nt madalapalgalised, ülekaalulised ja rahvusvähemused, et üldeesmärk — tagada võrdsed võimalused kõigile saaks kõigi jaoks reaalsuseks. Oluline on rõhutada ka kodanike vastutust oma tervise eest. Tervisesõbralikke otsuseid soodustav tervishoiu- ja tarbijapoliitika on soovitav selleks, et võidelda elustiilist tingitud haigustega. Uurimustest selgub, et marginaalsetesse rühmadesse kuuluv elanikkond kannatab sagedamini kehva tervise ja elustiilist tingitud haiguste käes. Aidates marginaalsetel elanikkonna rühmadel “tervisesõbralikke” otsuseid teha, on võimalik leevendada sotsiaalmajanduslikke erinevusi;

1.22

on seisukohal, et komisjoni poolt levitatav teave peaks olema selle saajatele kasulik. Tuleb kavandada meetodid teabekampaaniate otstarbekaks rakendamiseks, et oleks võimalik jõuda soovitud sihtgruppideni. Kavas on eelistada interaktiivseid vahendus- ja teavituskampaaniaid samalaadsete teabematerjalide lihtviisilisele jaotamisele. Tervishoiu- ja tarbijakaitsealaseteabe levitamisel võiks olla eriti otstarbekas pöörduda eriti laste ja noorte poole, et ennetada halba elustiili, mis võib juba nii varasel eluetapil tervisele pikaajalist mõju avaldada. Lasteaedadel, koolidel ja vabatahtlikel organisatsioonidel võib olla seejuures oluline roll;

1.23

kutsub komisjoni üles teavitustegevuses arvestama üksikute liikmesriikide õigust kehtestada reegleid seoses tervishoiu rahastajate õiguste ja kohustustega vastavalt asjaomase riigi sotsiaalkindlustussüsteemile, samuti erinevate teenuste ja tarbijaõiguste kohta kehtivaid tingimusi;

1.24

soovitab muuta teave kättesaadavaks seal, kus kodanikud seda taotlevad; lisaks peaks sellega kaasnema pädev nõustamine igas liikmesriigis. Marginaalsete rühmade teavitamine kuulub kohalike ja piirkondlike pädevuste alla. Ka kaitset vajavatel patsiendirühmadel peab olema juurdepääs tervishoiu- ja tarbijakaitseteemalisele teabele. Ühtne teabematerjal kõigile kodanikele vaid suurendaks erinevusi erinevate ühiskonnarühmade vahel liikmesriigisiseselt, kuna uurimused on näidanud, et majanduslikult paremas olukorras olevate rühmadeni on teavituskampaaniate abil võimalik paremini jõuda kui halvemas olukorras olevate rühmadeni. Kampaaniate õnnestumiseks on vajalik kaasata töösse piirkondlik ja kohalik tasand;

1.25

kutsub komisjoni üles andmete kogumise ja teavituskampaaniate puhul sammu pidama tehnoloogia ja side arenguga. Tehnoloogia ja kommunikatsioon arenevad hämmastava tempoga. Selles osas on vaja pidevalt uute arengutega kursis olla, et avalikkust jätkuvalt mõjutada;

1.26

täheldab, et arvestades põllumajandus- ja toiduainete turul toimuvat laiaulatuslikku importi kolmandatest riikidest, kus tervise- ja õigsustagatised võivad olla madalamad kui Euroopa ohutusnormid, tuleb tarbijatele anda selget ja igakülgset teavet kõnealuste toodete jälgitavuse kohta, et neil oleks võimalik teha teabel põhinevad valikud;

1.27

tervitab seda, et komisjon tahab piirduda väheste, kuid laialdaste ja avalikkuse suhtes mõjusate teavituskampaaniatega. See pakub samas ka võimalust kulusid kokku hoides töötada. Oluline on see, et ühist sekretariaati ei hinnata mitte läbiviidud projektide arvu, vaid ka projektide tegeliku mõju järgi;

1.28

kutsub komisjoni üles soodustama kogemuste vahetamise ja parimate tavade levitamise võrgustiku arengut, mis on avatud koordineerimise meetodi olulisteks koostisosadeks. Komiteed tuleks sellesse samuti kaasata ja hoolitseda eest, et tervishoiu suhtes pädevad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid avaldada mõju ühenduse üldistele tervishoiustrateegiatele;

1.29

rõhutab, et komisjon peaks hoidma tihedat kontakti teadusmaailmaga, te säilitada oma teavitus- ja ennetuskampaaniate usaldusväärsus ja asjakohasus. Euroopa tasemel struktureeritud ja koordineeritud koostöö, mis on suunatud kogemuste vahetamisele, teadmiste edastamisele ning teadus- ja arendustegevusele tervishoiu ja tarbijakaitse valdkonnas, võiks liikmesriikidele olulist kasu tuua, nagu rõhutas ka komitee oma arvamuses teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi kohta (CdR 155/2005 fin). See peaks toimuma kooskõlas ühenduse teadustegevusealase raamprogrammiga;

1.30

on arvamusel, et liikmesriikidel peaks olema juurdepääs usaldusväärsetele andmetele ja kõrgekvaliteedilisele teabele, kui nad soovivad läbiproovitud meetodeid edendada ja standardeid võrrelda ning luua seeläbi vajalikke eeldusi arvukate esitatud algatuste elluviimiseks tervishoiu ja tarbijakaitse alal. Ühiste andmebaaside ja näitajate loomine peaks toimuma koostöös teiste asjaomaste osalejatega ning kokkuleppel ÜRO, OECD, Euroopa Nõukogu ja WHOga. Liikmesriikide ülesandeks on kogutud võrdlusandmete baasil rakendada meetmeid ja teha uusi algatusi;

1.31

tervitab seda, et vahendeid on mõlema olemasoleva programmiga võrreldes oluliselt suurendatud. Sellega antakse selgelt märku, et tervishoid ja tarbijakaitse on olulised niihästi iga üksiku EL kodaniku elukvaliteedile kui ka kogu Euroopa Liidu konkurentsivõimele;

1.32

tõdeb, et läbirääkimised rahastamise aluste üle ei ole veel lõpule viidud. Vahendite lõplik hulk sõltub veel käimasolevatest läbirääkimistest 2007–2013. aasta finantsperspektiivide üle. Regioonide Komitee toetaks kõnealusele valdkonnale — nagu programmis ja strateegias märgitud — rohkemate rahaliste vahendite eraldamist.

16.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 192/12

1.1

tervitab silmas pidades praegust tendentsi, mis annab alust eeldada üleeuroopalise energiatarbimise tõusu kuni 10 % järgmise 15 aasta jooksul, Euroopa Komisjoni rohelist raamatut ning energiatõhususe tõstmise algatusi üldiselt;

1.2

toonitab energiatõhususe olulisust, eelkõige arvestades praegust kriisi gaasiturul. Euroopa energiaga varustamist tuleb mitmekesistada, et vältida sõltuvust, nagu see ilmneb praegu Ukraina ja Bulgaaria puhul. Energiatõhususe rohelise raamatu alusel on võimalik üldiselt vähendada sõltuvust naftast ja maagaasist ning koostada selle põhjal Euroopa tegevuskava.

1.3

tervitab kõigi potentsiaalsete rakendustasandite (EL, siseriiklik, piirkondlik) meetmete arvestamist, kusjuures rõhutab, et eelnimetatud rakendamise juures tuleb silmas pidada subsidiaarsuse põhimõtet;

1.4

on teadlik sellest, et energiatõhusus annab olulise panuse energiapoliitika kõigi kolme eesmärgi — varustuskindlus, keskkonna- ja kliimakaitse ja konkurentsivõime — saavutamisse;

1.5

tõstab esile ka energiatõhususe meetmete märkimisväärset sotsiaalset mõõdet, mis hõlmab kohalike ja piirkondlike töökohtade loomist ja tagamist ning kaitseb tarbijaid üle jõu käivate energiakulude eest;

1.6

juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikidele täiendavate energiatõhususe regulatsioonide kehtestamisel tuleb olla ettevaatlik. Nagu rohelises raamatus on märgitud, kehtib ELis juba praegu palju energiatõhususe meetmeid ja on mitmeid, millel pole veel aega olnud mõjule pääseda või mida on kõigepealt vaja rakendada. Siinkohal tuleks nimetada hoonete energiatõhususe direktiivi, soojuse ja energia koostootmise direktiivi, saastekvootidega kauplemise direktiivi ja energia lõpptarbimise tõhususe direktiivi;

1.7

juhib tähelepanu sellele, et paljudes liikmesriikides ja piirkondades on juba strateegiakavasid ja meetmete programme, millel on üsna sarnased eesmärgid või mõjud võrreldes rohelise raamatuga. Näiteks võib nimetada kliimakaitsestrateegiaid (pärast Kyoto protokolli ratifitseerimist), saastekvootide eraldamise kavasid (heitkogustega kauplemise direktiivi raames) ja õhusaasteainete vähendamist (teatavate õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade direktiivi raames). Seega tuleb keskmises perspektiivis põhitähelepanu pöörata mitte niivõrd uutele energiatõhususe kavadele, kuivõrd olemasolevate kavade rakendamisele.

Nagu näitavad kogemused kõnealuste kavade rakendamisega, on seal väga olulisel kohal meetmed, mille rakendamise saab otsustada küll kiiresti, kuid mitte mõjud ilmnevad alles pika aja pärast;

1.8

viitab arvukatele kohaliku ja piirkondliku tasandi algatustele energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate valdkonnas, mille tulemused on avalikkusele kättesaadavad arvukatel kodulehekülgedel. Näiteks võib tuua heade tavade kogumi tervest Euroopast ManagEnergy und Energie Cités koduleheküljel (6);

1.9

on teadlik, et energiatõhususe tõstmine tähendab väikeste sammude poliitikat. Neid väikseid samme astuvad enamjaolt kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kes tänu oma kodanikulähedusele aitavad kaasa teadlikkuse tõstmisele;

1.10

märgib siiski kriitiliselt, et ELi eesmärgid liberaliseerimise (konkurentsi suurendamiseks, et hindu alandada) ja energiatõhususe osas on omavahel raskesti kombineeritavad. Langevad hinnad ei stimuleeri energia tõhusust. Peale selle viibib ebapiisavate investeerimistingimuste tõttu elektrijaamade uuendamine;

1.11

peab nõudlusele orienteeritud poliitika meetmeid liberaliseeritud energiaturul mõistlikuks. Energiaturul tähendab see keskkonnakulude arvamist tarbijahinna hulka ning võrdse juurdepääsu tagamist elektrivõrgule; Energiatõhususe tõstmise meetmed omandavad keskse rolli seal, kus tuleb leida midagi vastukaaluks tänapäeva pakkumisele orienteeritud poliitikale;

2.1

nõuab, et kui langetatakse otsus energiatõhususe kavade kasuks, siis oleksid need koostatud viieks aastaks ja maksimaalselt kahe hindamisega. Iga-aastased kavad ja iga-aastased hindamised ei anna praktikas rahuldavaid tulemusi ja pole seega otstarbekad (küsimus 3);

2.2

rõhutab eriti, et meetmete kehtestamisel tuleb tingimata arvestada liikmesriikide erinevat tausta ja võimalusi ning kõnealuse meetme kulude-tulude analüüsi;

2.3

ei poolda absoluutsete eesmärkide püstitamist energia tõhususe osas. Tuleb vältida seda, et tekiksid konkurentsieelised mõningatele liikmesriikidele, kes siiani on energiaga vähem säästvalt ringi käinud. Liikmesriikidel, kes on juba säästumeetmeid rakendanud või kasutavad eriti tõhusaid tehnoloogiaid, on tõhususe tõstmisel vähem võimalusi ja absoluutsete eesmärkide püstitamise korral oleksid nad selgelt halvemas olukorras;

2.4

toetab selle asemel võrdlusuuringute süsteemi., millega erinevate kliimaolude analüüsi ja eelnevate tulemuse alusel energia tõhususe valdkonnas pakutakse igale liikmesriigile konkreetsed energiatõhususe eesmärgid. Riiklikke eesmärke võiks sel juhul kaasata ELi standardite määratlusse ja nii oleks võimalik arvesse võtta riiklikke olusid ja eelnevaid tulemusi;

2.5

on seisukohal, et saastekvootidega kauplemise mehhanism peab olema nii kujundatud, et elektrijaamadele saastekvootide eraldamise kava raames eraldatakse pärast mõistliku pikkusega üleminekuperioodi saastekvootide sertifikaate vastavalt kavandatavale elektri ja soojuse tootmisele kombineeritud tsükliga (soojuse ja elektri koostootmine) gaasturbiinides. Sellega antakse selgelt märku suurema energiatõhususe eesmärgi eelistamisest elektrienergia tootmisel (küsimus 13);

2.6

teeb ettepaneku kaaluda saastekvootide sertifikaatide samalaadset arvestust tööstusettevõtetele. Iga tööstusettevõte saaks sertifikaate vastavalt sellele, kuivõrd kavandatav tootmiskogus rajatises vastab kõige kõrgemale energiatõhususe standardile. Kõnealune meede tooks kaasa kulude suunamise vastavalt “saastaja-maksab-põhimõttele” ning hoiaks kokku palju energiat ja süsihappegaasi (küsimus 2);

2.7

nõuab riigiabi võimaldamist meetmetele, mis soodustavad keskkonnakaitsealaseid uuendusi ja tootmise parandamist energiatõhususe tõstmiseks. Kõnealune riigiabi võib olla ühest küljest ka vormistatud investeerimistoetusena, kusjuures suure energiatõhususega uuenduslike tehnoloogiate toetus oleks teatamiskohustusest välja arvatud. Teisest küljest tuleks arvestada energiatõhusust keskkonnaalase riigiabi üldise kriteeriumina, kuna nimetatud riigiabi rakendatakse eriti just kohalikul ja piirkondlikul tasandil. toetab eriti energiatõhususe suurendamiseks antava riigiabi grupiviisilist väljaarvamist teatamiskohustusest, või vähemalt piisavalt kõrgeid piirnorme, et vähendada halduskulusid ja võimalikke viivitusi sedalaadi projektide teostamisel (küsimus 5);

2.8

toetab energiatõhususe kriteeriumite arvestamist riigihangete alal kõigil tasanditel (EL, siseriiklik, piirkondlik, kohalik). Arvestades osakaalu SKTst 16 %, võib suurem nõudlus tõhusate aparaatide, sõidukite, hoonete jne järele anda tööstusele tugevama impulsi sedalaadi toodete tootmiseks või nende hindade alandamiseks. Keskkonnasõbralike hankekriteeriumite osas võib toetuda liikmesriikide ulatuslikele kogemustele;

2.9

ei poolda siiski avaliku sektori tellijate sidumist riigihangete kohta kehtivate sätetega, kuna paljud piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused peavad majandama väga piiratud eelarvega. Selle asemel tuleb majanduslikult nõrgematele kohalikele omavalitsustele tutvustada suurema energiatõhususega seonduvate lepingute eeliseid, et nad saaksid ise valida parima või kõige odavama pakkuja printsiibi vahel. (küsimus 6);

2.10

tervitab energiatõhususe projektide finantseerimisprogramme. Piirkondlikule ja kohalikule tasandile võib see tähendada üksnes seda, et finantseerimisvahendeid ja toetusi saab jagada vaid vabatahtlikkuse alusel ja vastavalt konkreetsele eelarveolukorrale (küsimused 7 ja 22);

2.11

kutsub komisjoni üles arvestama energiatõhususe kriteeriume kõigis ELi pädevusse kuuluvates poliitikavaldkondades. Eelkõige struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide, maaelu ja teaduse arendamise valdkondades võiks komisjon seada energiatõhususe üheks kriteeriumiks projektide valikul. Seda võib vaadelda ka kui kaudset stiimulit kohalikele ja piirkondlikele tasandile (küsimus 12);

2.12

ei poolda ELi hoonete energiatõhususe direktiivi laiendamist ja karmistamist enne, kui pole selged praeguse redaktsiooni rakendamise mõjud. Enne kõnealuse direktiivi laiendamist peab olema ette nähtud piisav ajavahemik olemasoleva direktiivi mõjude hindamiseks (küsimus 8);

2.13

toetab intensiivset avalike suhete alast tööd kõigil tasanditel. Kampaaniaid tuleb seostada riikliku, piirkondliku või kohaliku tasandiga ja neid tuleb alustada eelkõige neil teemadel, mille sihtgruppidele ka tõepoolest alternatiivseid tegutsemisvõimalusi pakutakse. Euroopa Komisjoni või tema liikmesriikides asuvate esinduste koostöö piirkondliku ja kohaliku tasandiga oleks siin soovitav (küsimus 12);

2.14

juhib tähelepanu vajadusele teavituse ja koolituse järele, mis ei tohiks piirduda pelgalt energeetikasektori spetsialistidega, vaid peaks eelkõige olema suunatud teiste eluvaldkondade esindajatele, nagu arhitektid, ehitusettevõtted, kinnisvaraarendajad, planeerijad ja infrastruktuuri korraldajad;

2.15

pooldab selgelt koostootmisrajatiste kiiret kasutuselevõttu. Peale elektri ja soojuse koostootmise direktiivi intensiivse rakendamise on tingimata vaja arendada senisest kiiremini ka sellega seotud soojaturgu (küsimus 13);

2.16

toetab vanemate — vähemtõhusate — kaugküttesüsteemide saneerimist kui väga olulist panust energiatõhususe tõstmisesse ja kutsub liikmesriike üles kasutama selleks struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide vahendeid;

2.17

toetab Euroopa Parlamendi ja komisjoni üleskutset esitada ettepanek suure energiatõhususega kütte- ja jahutusseadmete reeglistiku kohta. Kohalikule tasandile on tõhus soojusenergia sama oluline kui otstarbekad lahendused jahutusseadmete valdkonnas. Kliimaseadmed on viimastel aastatel tinginud elektrienergia tarbimise märkimisväärse suurenemise soojadel aastaaegadel. Kuna kütte- ja jahutusseadmete turg kuulub ehitusseaduste kaudu kohalike omavalitsuste pädevusse, näib ka siin olevat suur tähtsus informatsioonipoliitikal ja nõustamisel. Kohaliku tasandi otsuseid tuleb mõjutada suurema energiatõhususe suunas. Uuenduslikke näiteid kaugkütte ja kaugjahutuse kohta on võimalik internetist leida eelnimetatud parimate tavade kogumikes;

2.18

pooldab rohelises raamatus nimetatud detsentraliseeritud tootmise edendamist ja toetamist, kuid viitab sellele, et tuleb täpselt arvesse võtta elektrijaama võimsuse suhet kohaliku tarbimisega. Ka siin tuleks panus teha koostootmisrajatistele kui eriti tõhusale tootmisliigile. Suurt energiatõhusust on võimalik tagada eelkõige siis, kui toodetud soojust tarbitakse kohaliku omavalitsusüksuse piires;

2.19

rõhutab, et ka taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmisel tuleb jälgida energiatõhusust ja olemasolevate ressurssidega võimalikult säästlikult ümber käia. Uute rajatiste ehitamisel tuleb kõigis valdkondades kõigepealt optimeerida tarbimine ja alles seejärel kohandada tarnesüsteem optimeeritud tarbimisele. Sealjuures tuleb kindlasti arvestada ja, vastavalt siseriiklikele seadustele pädevaid kohalikke omavalitsusi kaasates, kontrollida järgmisi faktoreid: asukoht, tehnoloogia liik, rajatise suurus, tootmisvõimsuste rakendusaste;

2.20

ei poolda valgete (energiatõhususe) sertifikaatide süsteemi, mille puhul tarnijat kohustatakse lõpptarbija juures säästumeetmeid rakendama. Kardetakse, et lisanduva kaubandussüsteemi kasutuselevõtt ja haldamine rahvamajanduse seisukohast läheb kallimaks kui saavutatud kokkuhoid. Lisaks suurtele halduskuludele näib ka õiglane jaotamine olevat raskem kui saastekvootidega kauplemise puhul (küsimus 15);

2.21

nõuab lisainvesteeringuid ühistranspordi ja raudtee infrastruktuuride väljaehitamiseks. Ainult siis, kui on olemas mõistlikud alternatiivid individuaaltranspordile (auto), võib pikemas perspektiivis oodata autotranspordi osatähtsuse kahanemist. tervitab sellega seoses Euroopa Komisjoni raudtee- ja maantee ühistransporti käsitlevas määruse ettepanekus sisalduvat luba kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ise otsustada kõnealuse üldhuviteenuse osutamise üle, millega tunnustatakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ühistranspordi tagamises;

2.22

kutsub komisjoni üles andma kohustusi ka tööstusettevõtetele ja mõjutama neid erinevate meetmetega suure energiatõhususega aparaatide ja taastuvaid energiavorme kasutavate tehnoloogiate lõplikke tarbijahindu alandama. ühineb Euroopa Parlamendi seisukohaga, et konkreetsete tehnoloogiate valdkonnas on viimastel aastatel olnud võimalik kulusid märkimisväärselt alandada, kuid neid on vaja veelgi alandada, et ärata üldsuse huvi energiatõhususe suurendamise meetmete vastu;

2.23

peab Euroopa kehtivate kõrgete keskkonnastandardite valguses ELi kohustuseks leppida WTOga kokku tariifsete või mittetariifsete soodustuste osas energiatõhusatele toodetele.

16.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 192/15

1.1

võtab teadmiseks“Komisjoni teatise nõukogule Euroopa noorsoopoliitika küsimuses: Euroopa noorte probleemide lahendamine — Euroopa noortepakti rakendamine ja aktiivse kodanikutunde kujundamine”, ning tervitab selle üksikasjalikku teemakäsitlust, mis hõlmab Euroopa Liidu mitmeid erinevaid poliitikavaldkondi;

1.2

tervitab tõsiasja, et teatis, olles järjeks komisjoni valgele raamatule “Uus algus Euroopa noortele”, nõukogu 27. juuni 2002. aasta resolutsioonile ning komisjoni poolt 12. aprillil 2005 vastuvõetud “Majanduskasvu ja töökohtade loomise komplekssetele suunistele”, loob järjepidevuse antud valdkonna käsitlemisel;

1.3

toetab noorsoopoliitika tugevdamise eesmärki kõigis tegevusvaldkondades, kuivõrd investeerimine noortesse on Euroopa tuleviku seisukohalt oluline;

1.4

rõhutab vajadust selle järele, et kõik otsustustasandid — nii ühenduse, riigi, piirkonna kui ka kohalik — tegutseksid aktiivselt noorte kodanikutunde tegeliku rakendamise nimel igasuguse poliitika kontekstis Euroopa ühiskonnas. Väga oluline on, et meetmed elu- ja töökvaliteedi ning ühiskondliku ja perekondliku olukorra parandamiseks viiakse ellu, eesmärgiga luua eeldused aktiivse kodanikutunde kujundamiseks noorte hulgas. Noorte osalemine on oluline peamine eeldus Euroopa Liidu institutsioonide pikaajaliseks integreerimiseks ja õiguspärasuseks Euroopa elanikkonna hulgas;

1.5

rõhutab, et noorte reaalse osalemise saab tagada vaid juhul, kui Euroopa Liidu pakutud algatused hõlmavad kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, noorteorganisatsioone ning kõiki tööturu osapooli, kes puutuvad erineval määral noortega kokku. Komisjoni kavandatud algatuste edu sõltub suures osas kõnealuse konsultatsiooniprotsessi nõuetekohasest rakendamisest.

2.1

Regioonide Komitee loodab, et avatud koordineerimismeetodi rakendamisel arvestatakse piisavalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ja seega ka nende pädevusega.

2.2

Regioonide Komitee on noorsoopoliitika osas seisukohal, et avatud koordineerimismeetodi eesmärgid peavad olema: a) noorte kaasamine kohalikku ellu, et neil oleks võimalik rohkem kaasa rääkida neid puudutavates poliitikavaldkondades; b) jõudmine nii kaugele, et Euroopa Liidu ja riikliku poliitika kujundamisel võetakse enam arvesse noorte spetsiifilisi vajadusi. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll, pädevus ja teadmised on eelnimetatud eesmärkide saavutamisel olulised, seda eelkõige teatises toodud eristrateegia osas.

2.3

Seega soovitab Regioonide Komitee tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemine noorsoopoliitika kujundamisel, rakendamisel ja järelevalves, kusjuures riiklikult tasandil peaks selle eest vastutama liikmesriigid, Euroopa Liidu tasandil nõukogu.

3.1

Komitee tervitab komisjoni lähenemist noorte tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse poliitikale; noori ohustavad kõige enam töötus, kindlustunde puudumine töökohal ning madal sissetulek. Eelkõige peab Regioonide Komitee oluliseks Lissaboni strateegia asjaomaste aspektide täielikku rakendamist, mille eesmärk on nii töökohtade arvu kui kvaliteedi parandamine.

3.2

Regioonide Komitee kutsub komisjoni üles seadma kvantitatiivseid eesmärke, võitlemaks noorte töötuse vastu (praegu on Euroopa Liidu noorte töötuse määr 18 %).

Kui liikmesriikide ülesanne on rakendada kõnealust poliitikat, siis poliitilisel ja haldustasandil on kohalikud omavalitsused need, kes vastutavad tööhõive-, sotsiaal-, sotsiaalse kaasatuse, diskrimineerimisvastase ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise poliitika, integratsiooniprotsesside väljatöötamise, arendamise ja haldamise eest.

3.3

Sotsiaalkaitsesüsteemide aktiivsele ümberkujundamisele suunatud meetmete ettevalmistamine, mille eesmärk on suurendada noorte osalusvõimalusi töökohal ja ühiskonnas üldiselt, eeldab radikaalset muutust lähenemises kaasatuse/tõrjutuse küsimustele. Vaid see võimaldab täielikult mõista noorte sotsiaalseid tingimusi. Tööhõive aspekt on tugevalt seotud rea sotsiaalsete eeltingimustega, nagu hea tervis, algharidus ning algatuste tegemist toetav ühiskond.

3.4

Euroopa tööhõivestrateegiate ja konkurentsi edendavate meetmete osas on riiklikud ja Euroopa tegevuskavad ning struktuurifondid suunatud tööhõive suurendamisele, võrdsete võimaluste ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamisele. Töötajate ja ettevõtete majanduslike muutustega kohanemise parandamine ning tööalase konkurentsivõime suurendamine loob noortele võimaluse proovida selliseid integreeritud poliitikavaldkondi, mida rakendatakse ja integreeritakse peaasjalikult kohalikul tasandil.

3.5

Regioonide Komitee kutsub komisjon üles toetama vastastikusel kokkuleppel meetmeid, millega edendatakse teadmiste ja oskuste arengut, samuti nende rakendusinstrumentide arengut, mille eesmärk on tugevdada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tegevust ning suurendada sellest saadavat kasu, eriti seoses järgnevaga:

3.6

Kõnealused meetmed on vajalikud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panuse tõhususe suurendamiseks järgmistes valdkondades:

3.7

Sotsiaalse kaasatuse strateegia võib parandada noorte olukorda (eelkõige kõige haavatumate puhul), kui Euroopa Liidu ja liikmesriikide tasandil toimub kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt vahetult rakendatavate poliitikavaldkondade tõhus integreerimine. Seetõttu võidab iga sotsiaalse kaasatuse strateegia ning vastastikusel õppel põhinev tööhõiveprogramm erinevate kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivsest ja otsesest sekkumisest.

3.8

Erinevate valitsustasandite ühised jõupingutused võib seega keskendada raskustele, millega puutuvad kokku noored, kes on sisenemas tööturule. Kõnealused raskused ei ilmne ainult noorte töötuse määras, vaid ka mitteaktiivsete noorte osakaalus, kes ei õpi, tööta ega ka otsi tööd. Viimatinimetatu on eriti tõsine küsimus, kuivõrd paljud noored langevad koolist välja koolikohustuse ajal enne 18. eluaastat.

3.9

Regioonide Komitee kutsub komisjoni üles toetama selliste meetmete lülitamist reformiprogrammidesse, mille eesmärk on tagada piisav rahanduslik ja korralduslik toetus noorte ettevõtlusprojektidele.

4.1

Regioonide Komitee rõhutab, et Euroopa noortepakt ei tohi viia haridus- ja koolitusprogrammide sisu ühtlustamisele Euroopa Liidu tasandil ega haridus- ja koolitussüsteemide ühtlustamisele. Kõnealused valdkonnad kuuluvad täielikult liikmesriikide ja teatavatel juhtudel kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusse. See on kooskõlas EÜ asutamislepingu sätetega, mille kohaselt piirdub komisjoni pädevus Euroopa mõõtme arendamisega hariduses ja informatsiooni ja kogemuste vahetamise tõhustamisega liikmesriikide haridussüsteemidele ühistes küsimustes.

4.2

Regioonide Komitee loodab, et iga liikmesriigi välja töötatud head tava (ning meetmeid ja menetlusi) käsitlevat teabevahetust suurendatakse ja kiirendatakse, et tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivne ja tõhus osalemine kvalifikatsioonisüsteemide ja raamistike kohandamise protsessis.

4.3

Eelkõige vajavad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalust algatused (k.a järelevalve ja hindamise etappidel), mis on suunatud kvalifikatsioonisüsteemi raamistiku loomisele. Raamistik oleks seotud ainepunktide ülekandmise ja kvaliteedi tagamise korra, Euroopa ühiste huvi- ja vabahariduse tunnustamise põhimõtete ning Europassiga (Euroopa diplomite, tunnistuste ja pädevuste läbipaistvuse ühisraamistik) ning need toetaksid seda.

4.4

Loomulikult peaks see kehtima ka Noortepassi 2006. aastaks kavandatud testimisetapi kohta. Noortepass on osa komisjoni Europassi algatusest. Sellega seoses tuleb luua asjaomased majanduslikud ja menetluslikud vahendid.

4.5

Sama menetluskorda tuleks kasutada komisjoni ettepaneku osas, mille kohaselt kutsutakse liikmesriike üles suurendama läbipaistvust ja teavet tööhõive ja koolitusvõimaluste kohta eesmärgiga lihtsustada liikuvust, mis on osa tööhõiveteenuste ajakohastamisest ning tõhustama vaba liikumist takistavate asjaolude kõrvaldamist. Sellega seoses on võimalik ka algatuste nagu Euroopa vabatahtlik teenistus (EVS) ja infoportaalide EURES (Euroopa tööalase liikuvuse portaal) ja PLOTEUS (Euroopa õppimisvõimaluste portaal) hindamisel ja rakendamisel enam arvestada noorte vajadustega, kui nad sisaldavad kohalike omavalitsuste hinnanguid ja ettepanekuid.

4.6

Riiklike haridussüsteemide kooskõlastamist kodanike vaba liikumise optimeerimiseks ning kohalike süsteemide arendamiseks saab edendada ka teabe- ja hea tava vahetamise kiirendamisega. Eelkõige võib täiendada Euroopa Liidu toetust rahvusvahelisele dialoogile ja koostööle läbi liikmesriikide jõupingutuste mitteametliku ja vabahariduse võrreldava hindamisraamistiku loomiseks.

4.7

Tihe koostöö Euroopa Liidu institutsioonide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel on vajalik, et aidata arendada ülikoolide rolli noorte eurooplaste teadmiste ja kultuurivahetuskeskusena. See on saavutatav ka ülikoolide ulatuslikumal sidumisel kohaliku keskkonnaga ning partnerluse põhimõtete, meetodite ja stiilide põhjalikumal ja süsteemsemal rakendamisel.

5.1

Regioonide Komitee tervitab komisjoni dokumendi täielikku kooskõla Euroopa Liidu töötajate vaba liikumise ning üliõpilaste, õpetajate, koolitajate ja praktikantide, eelkõige noorte, liikuvuse poliitikaga.

5.2

Komitee toetab seega täielikult komisjoni seisukohta noorte koolitus- ja tööalase liikuvuse osas Euroopas.

5.3

Et suurendada teadmisi Euroopast ja selle toimimisviisidest ning noorte kaasamisest poliitikasse, kutsub Regioonide Komitee Euroopa Liidu institutsioone üles looma ÜRO eeskujul noorteprogramm, mis kaasaks keskkooliõpilasi ja ülikoolide tudengeid Euroopa Liidu institutsioonide töö (Euroopa Parlamendi täiskogu istungid, nõukogu koosolekud jne) tõepärasesse jäljendamisse.

5.4

Noorte liikuvuse küsimus ei piirdu enam Euroopa Liiduga, vaid puudutab järjest enam Euroopa Liidu väliseid riike. Komitee loodab, et tehakse tihedamat koostööd komisjoni, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel selle osas, mis puudutab püüdlusi edendada noorte kaasatust vabatahtlikesse organisatsioonidesse ja rahvusvahelisse solidaarsusse. Vajalikku tähelepanu tuleb osutada piiriülesele liikuvusele. Euroopa elanikkonna hulgas on praegu palju rahvusvähemusi, kes on pärit otsestest naaberpiirkondadest, kus tuleks liikuvust edendada ja kontakte ära kasutada. Antud kontekstis loovad erinevate liikmesriikide valitsusväliste organisatsioonide võrgustikud, mis tegutsevad samas arenguvaldkonnas, võimaluse katsetada toetusmeetmeid kohaliku, riikliku ja Euroopa Liidu tasandi sünergia edendamiseks.

5.5

Euroopa Liidu noorte töötajate tõelise liikuvuse suurendamise järjekordse sammuna kutsub Regioonide Komitee komisoni ja liikmesriike üles panema riiklikes programmides suuremat rõhku keeleõppele.

6.1

Komitee toonitab taas liikmesriikide autonoomiat töö- ja pereelu ühendamise toetamist puudutava poliitika ja meetodite kujundamise osas.

6.2

Ka siin peaks komisjoni püüdlused olema suunatud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste loodud teabe, teadmiste ja kogemuste vahetamise ning rakendamise võimaluste tugevdamisele ja suurendamisele, seda nii valdkondades, millele on viidanud komisjon kui ka eri põlvkondade võrdsete võimaluste toetamisel.

7.1

Regioonide Komitee on seisukohal, et komisjon peaks arendama noortega jätkusuutlikku arutelu- ja konsultatsioonipoliitikat, mille eesmärk on maksimaalselt tõhustada komisjoni programme ja algatusi, mille raames on võimalik katsetada ka uusi meetodeid.

7.2

Vastavalt liikmesriigi territoriaalsele jaotusele peab kohalikel või piirkondlikel omavalitsustel, kes tunnevad kõige paremini kohalikke olusid ja mis on noorte esimeseks kontaktpunktiks integreerumisel poliitilisse, ühiskondlikusse ja majandusellu, peab olema võimalus oma rolli ulatuslikuks ja tõhusaks täitmiseks. Kohalike omavalitsustega konsulteerimise protsessiga peaksid kaasnema meetmed, mille eesmärk on:

Rahvusvaheline dialoog aitab tugevdada ja stabiliseerida kogemusi ning vähendada nende enneaegse hääbumise riski.

7.3

Komitee arvates peaksid liikmesriigid korraldama kampaaniaid osaluse ja kodanikuaktiivsuse kujundamise kohta ja lisama kooli- ja koolitusprogrammidesse eesmärgi edendada vastutuse tunnet, mida igaüks peab võtma demokraatlikus ühiskonnas, eriti aga oma kogukonnas. Sellega seoses tuleks vaadelda põhi- ja keskkoole kui olulist kohta noorte kaasamisel, õppimaks demokraatia toimimist.

7.4

Regioonide Komitee loodab, et toetatakse nende heade tavade vahetamist, mis on seotud noorte kaasamisega otsustusprotsessi kohalikul tasandil; samuti liikuvuse algatusi, et parandada teadmisi kohalike omavalitsuste erinevatest vormidest, eesmärgiga edendada teadlikumat osalust poliitilises elus.

7.5

Komitee kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles edendama selliseid projekte nagu “Noorte nõukogud”, mida ei tule käsitleda mitte ainult noorte kaasamise ja dialoogi mehhanismi või kanalina, vaid ka kodanikuaktiivsuse õppimise tõelise vahendina.

7.6

Siiski peab komisjon kohaliku osaluse ja kodanikuaktiivsuse tugevdamiseks toetama liikmesriikide ühiseid jõupingutusi suuremaks osaluseks vajalike täpsete kriteeriumite ja nõuete koostamisel, st töö meetodeid, ulatust, läbiviijaid jms puudutavad üksikasjad.

7.7

Vähendamaks ja vältimaks ohtu, et noorte nõustamisalases töös tegutseksid vaid suured riiklikud võrgustikud, tuleks aktiivselt kaasata kohalikul tasandil nootsootööd tegevaid võrke. Seetõttu oleks hea kaasata kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kes on oma regioonis juba välja töötanud nõustava noorsoopoliitika kavandamise ja juhtimise mudelid.

7.8

Regioonide Komitee loodab, et kavandatud tegevuste elluviimisel (kampaania Mitmekesisuse eest — diskrimineerimise vastu, Euroopa laste ja noorte tervise algatus, avalik arutelu spordist, milles keskendutakse spordi hariduslikele ja sotsiaalsetele väärtustele noorte inimeste jaoks jne) ei alahinda komisjon kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerolli üksikisikute ja gruppide kaasamisel, teavitamisel, teadvustamisel, motiveerimisel ja aktiveerimisel.

7.9

Regioonide Komitee tervitab seda, et suur osa vastutusest noorsoopoliitika eest lasub Euroopa kohalikel ja piirkondlikel omavalitustel. Seega on ülimalt oluline, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused oleks kaasatud noorsoo väljaõppe, tööhõive ja vaba aja veetmise eest vastutamisse.

8.1

Komisjon ja teised Euroopa Liidu institutsioonid saavad mängida võtmerolli asjakohaste töötingimuste ja vahendite loomisel mis, võimaldavad liikmesriikidel oma õigusi kasutada. Noorte probleemide paljutahulisus ja üleüldine iseloom nõuavad, et valitsemise erinevatel tasanditel oleks ajakohastatud arusaam hetkel valitsevatest probleemidest, mis kuuluvad nende vastutus- ja pädevusalasse.

8.2

Regioonide Komitee kutsub üles esitama algatusi noorte seiresüsteemi kooskõlastamise loomiseks, mis kasutaks ära teistes eripalgelistes üldistes valdkondades tehtud tööd ja seega:

8.3

Regioonide Komitee loodab, et eriprogrammide ja -kavade, asjakohase teadlikkuse tõstmise, heade tavade vahetamise ja levitamise ning kohalike noorsoopoliitikute koolitamise teel saab kaasa aidata Euroopa noorsoopoliitika kultuuri levitamisele, luues sel viisil Euroopa, kus otsustajad saaksid noorsoopoliitika elluviimise alal kogemusi vahetada. Eelkõige soovib komitee koostöös komisjoniga viia läbi teabekampaania Euroopa noortepakti tutvustamiseks.

8.4

Noorsoopoliitika edu tagamiseks on ülimalt oluline töötada välja mõju- ja tulemushinnangu läbiviimiskord. Kuna puuduvad tunnustatud mudelid noorsoopoliitika hindamise valdkonnas, saadakse kogemusi hindamise käigus oskusteabe kasvades, et töötada välja ühtsed taaskasutatavad mudelid. Kindlasti tuleb hindamisse kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused.

8.5

Piirkondade ja kohalike omavalitsuste juhtivat rolli noorsoopoliitika valdkonnas tuleb edendada iga üksiku programmi ja vahendi väljatöötamisel, ühtlustamisel ja teostamisel, võttes arvesse vertikaalset ja horisontaalset subsidiaarsust, millel on suur tähtsus eriti kohalikul tasandil. Sellest tulenevalt peab noorsooprogrammide ja -vahendite rakendamisel kasutama ja edendama tõhusa, tasakaalustatud ja representatiivse osavõtu kogemusi.

8.6

Regioonide Komitee rõhutab vajadust noortemõõtme süvalaiendamiseks Euroopa Liidu poliitikavaldkondades. Ka seoses kultuurialaste algatustega, mille puhul arvestati osaliselt juba varem noorteküsimuse kaasamise lisaväärtust, tuleb suhtuda tõsiselt vajadusse tagada noorsoole suunatud või nende poolt teostatavatele algatustele vahendid ja tegutsemisvabadus. Samuti tuleb rõhutada põlvkondadevahelise sotsiaalse võrdsuse ja võrdsete võimaluste tähtsust, eriti seoses noorte ees seisva sotsiaalse tõrjutuse ohuga.

8.7

Regioonide Komitee nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerolli tunnustamist Euroopa noorte ja Euroopa vabatahtliku teenistuse programmide rakendamisel ja hindamisel. Sama kehtib ka programmi “Aktiivsed noored 2007–2013” kohta. Üksnes sel viisil saame tagada, et projektides arvestatakse kohalike oludega, et neil on soovitud mõju asjaomases valdkonnas ja nad integreeritakse edukalt kohalikku poliitikasse.

8.8

Regioonide Komitee arvab, et noorsoomeetmed peavad võtma lisaks Euroopa noortepaktiga kaetud valdkondadele arvesse ka muid küsimusi, mis, kas või kaudselt, aitaksid kaasa pakti eesmärkide saavutamisele. Äärmiselt olulistena tuleb esile tõsta eelkõige eluasemeprobleeme (eeldusel, et see puudutab tööhõivepoliitikat, liikuvust ning töö- ja pereelu ühitamist) ning muid pere heaolu valdkonna ja krediidi saamise poliitikaid. Liikmesriike tuleks toetada suuremate jõupingutuste tegemisel kõnealuste valdkondade paremal ümberkorraldamisel.

8.9

Kooskõlas Lissaboni strateegiaga kutsub Regioonide Komitee komisjoni üles toetama järgmiste meetmete lisamist riiklikesse reformiprogrammidesse:

9.1

Regioonide Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et vaatamata kõnealuste küsimuste keerukusele, on komisjoni dokumendis toodud andmed noorsoopoliitiliste meetmete rakendamise rahaliste vahendite kohta liiga ebamäärased.

9.2

Seetõttu soovitab komitee Euroopa Liidu direktiivide koostamisele järgnevatel etappidel luua õigeaegselt Euroopa fonde, kuna sellised kahtlemata vajalikud ambitsioonikad noorsooprojektid nõuavad rahalisi vahendeid, mida liikmesriigid ise ei suuda pakkuda. Samuti kutsub Regioonide Komitee komisjoni üles eraldama Euroopa noorsoopoliitikale rohkem vahendeid.

9.3

Regioonide Komitee soovitab haldusmenetluskorra jätkuvat ja hoogsamat lihtsustamist, et parandada mitte ainult kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, vaid esmajoones noorte endi ja nende esindajate juurdepääsu programmidele ja meetmetele. Sellega väheneksid kulud, lihtsustuks menetlus ja lüheneks rakendamiseks kuluv aeg.

9.4

Regioonide Komitee loodab, et komisjoni teatises välja kuulutatud meetmete rakendusprogrammidele eraldatakse piisavalt vahendeid. Lisaks eriprogrammidele (Euroopa noored ja Euroopa vabatahtlik teenistus) võiks osa rahalisi vahendeid suunata ka teistele Euroopa Liidu programmidele, mis näevad ette meetmeid noorsoo küsimustes.

16.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 192/21

1.

info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad (IKT) võivad olulisel määral otseselt ja kaudselt kaasa aidata Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisele;

2.

lairibaühenduse ambitsioonikad plaanid, mis põhinevad võrdõiguslikkusel ning mittediskrimineerival juurdepääsul digitaaltehnoloogiale informatsiooni infrastruktuuri raames Euroopa tasandil, peavad etendama tähtsaimat rolli kogu Euroopa, Euroopa Liidu liikmesriikide ja tulevaste kandidaatriikide, linnade ja maapiirkondade, ettevõtete ja kodanike ühendamisel;

3.

investeeringud teadusuuringutesse ja innovatsiooni on esmatähtsad ning neid tuleks suurendada, et IKT valdkond ka edaspidi aitaks kaasa majanduskasvu ja tööhõive suurendamisele;

4.

otsustavat tähtsust omab tõhusate ja kaasaegsete informatsiooni infrastruktuuride arendamine nii uute kui juba olemasolevate ettevõtete ning kaasajastatud avalike teenuste jaoks;

5.

võrdsed võimalused infoühiskonnas peavad kuuluma Euroopa kodanike õiguste hulka internetiühenduse ja teenuste osas, sõltumata kasutajast, sotsiaalsest staatusest ja geograafilisest asukohast;

6.

informatsiooni infrastruktuure tuleb kavandada ja hallata samamoodi nagu vee- ja elektrienergiavarustust;

1.1.

hindab sünteesi ja selgust, mis iseloomustavad komisjoni teatises “i2010 — Euroopa infoühiskond majanduskasvu ja tööhõive eest” arendatud analüüsi ja lõppjäreldusi;

1.2.

nõustub väitega, et teadmised, teadusuuringud ja innovatsioon on jätkusuutliku majanduskasvu mootor;

1.3.

toetab kindlalt ideed, et kõiki kodanikke kaasava infoühiskonna rajamine on üks esmatähtsatest ülesannetest;

1.4.

nõustub seisukohaga, et IKT omab tugevat mõju majanduskasvule ja tööhõivele: statistiliste näitajate järgi on 25 % Euroopa Liidu SKT kasvust ja 40 % Euroopa Liidu tootlikkuse kasvust seotud infotehnoloogia rakendamisega;

1.5.

tunnistab, et teenuste, võrkude, seadmete ja massiteabevahendite digitaalne ühtlustamine näitab kiireid edusamme, mille eesmärgiks on avardada kodanike jaoks digitaalinfole juurdepääsu kanaleid;

1.6.

rõhutab, et sotsiaalse ühtsuse saavutamine ja õigusraamistiku määratlemine lihtsustaks digitaalset ühtlustamist;

1.7.

kiidab heaks strateegia i2010 infoühiskonna jaoks ja nõustub kõnealuse poliitika peasuuniste ja prioriteetidega;

1.8.

nõustub sellega, et strateegia i2010 toetab avatud ja konkurentsivõimelist digitaalset majandust, kus kvaliteet ja sotsiaalse tõrjutuse ennetamine omavad suurt tähtsust;

1.9.

rõhutab strateegia i2010 jaoks määratletud kolme prioriteedi ulatust ja toetab

1.10.

on veendunud, et initsiatiiv i2010 aitab kaasa kodanike elukvaliteedi ning seeläbi kogu ühiskonna parandamisele.

1.11.

toetab Euroopa Komisjoni tulevikku suunatud poliitikat, kuna komitee on seisukohal, et Euroopa Liidu IKT sektor omab suurt potentsiaali, mida tuleb maksimaalselt ära kasutada. Euroopa ühtne turg, kus reeglid liikmesriigiti ei erine, pakub pinnast, mis on soodus ettevõtetele;

1.12.

rõhutab vajadust tunnustada piirkondlike ja kohalike omavalitsuste tähtsust strateegia i2010 eesmärkide saavutamisel ja määratleda nende roll täpsemalt;

1.13.

avaldab heameelt peamiste ülesannete lahendamiseks tehtud pingutuste üle, märkides samal ajal, et saavutatud tulemusi hinnatakse kavandatud tegevuskavade raames;

1.14.

rõhutab, et kohustused, mis on seotud lairibateenuste kiirema kasvuga struktuuriliselt ebasoodsates tingimustes ja ebasoodsas olukorras olevates piirkondades, nõuavad suurte summade eraldamist struktuurifondidest; seoses digitaalses vormis kättesaadava infosisu rikkuse, infovahetuse koostoime ja turvalisusega tuleb eraldada suuri summasid teadusuuringute- ja arenguprogrammidest;

1.15.

on seisukohal, et kvaliteetne ja vastuvõetava hinnaga lairibajuurdepääs on üks peamine näitaja, mis määrab kodanikele osutatavate teenuste kvaliteedi, eelkõige tõstes kohalike omavalitsuste osutatavate teenuste kvaliteeti, aidates samal ajal VKE-del oma tooteid levitada. Võib arvata, et kaugemal asuvad ja eelkõige äärepoolseimad piirkonnad ja kogukonnad saavad suurt kasu kiiremast ja ulatuslikumast juurdepääsust lairibateenustele;

1.16.

rõhutab, et ühiskond on eriti tundlik küsimuste suhtes, mis käsitlevad tarbijakaitset ja isikuandmete kaitset, mida tuleb arvesse võtta IKT turu toimimise reeglite ja strateegia kujundamisel;

1.17.

väljendab oma veendumust vajaduse järele, et IKT valdkonna uued teenused ja rakendusmeetmed peavad igal juhul järgima andmekaitse reegleid ning et samal ajal peab tarbijatele alati jääma võimalus kontrollida oma isiklike andmete töötlust. “Teadlikkuse tõstmine enesekaitse vajaduse suhtes” (8) on üks teatises ära toodud ettepanekuist, millega peaksid kaasnema tõhusamad tagatised;

1.18.

rõhutab eriti turvalise infovahetuse tähtsust võitluses internetis leiduva ebaseadusliku ja kahjuliku infosisuga ja vajadust, et EL tagaks kvaliteetsed teenused ja kommunikatsioonid, mis on mõistliku hinnaga ja tagavad kogu ELi territoriaalse sidususe, kusjuures erilist tähelepanu tuleb pöörata äärepoolseimatele piirkondadele;

1.19.

on seisukohal, et uute teenuste sisu ja jõudsalt areneva digitaalse meedia puhul ei tohi lähtuda üksnes majanduslikest näitajatest, vaid neid tuleb arendada kooskõlas sotsiaalsete ja kultuuriliste vajadustega;

1.20.

julgustab teadusparkide loomist ja VKE-de rahastamise asjakohase raamistiku loomist.

1.21.

toetab selgelt Euroopa Komisjoni lähenemisviisi, mille abil üritatakse tõsta Euroopa IKT uuringute mahtu ja kvaliteeti. Antud küsimuses tuleks tagada saadud teadmiste edastamine, et selle tulemusel saaks kasu kogu Euroopa tööstus ning jätkuks areng Lissaboni eesmärkide saavutamise suunas kõigis piirkondades;

1.22.

jääb arvamuse juurde, et teadusuuringute jaoks on vajalik suurema eelarve eraldamine ajavahemikuks 2007–2013, “seda isegi juhul, kui eelarve kujundamisel tuleb ette muudatusi teistes valdkondades” (9);

1.23.

rõhutab, et isegi kui teadusuuringute tulemuste toodangusse rakendamine kujutab endast elulise tähtsusega panust iga majanduse ja iga tehnoloogia jaoks, tuleb IKT sektori eripära siiski hoolikalt arvesse võtta. Kõnealune vajadus on tingitud põhiliselt asjaolust, et IKT mõjutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tööd (e-haldus) ning nende ülesannete korraldamist ja teostamist (teenuste osutamine üksikisikutele, ajaloolise ja keskkondliku muinsuskaitse kaashaldamine, infrastruktuuri ja võrgustike kaashaldamine kohaliku liikuvuse e-õpe, e-tervishoiu, kaugtöö jne edendamiseks).

1.24.

juhib tähelepanu sellele, et IKT-l on oluline osa mitmesugustes valdkondades kohalike, piirkondlike, riiklike ja Euroopa Liidu ametiasutuste ning samuti ametiasutuste ja kodanike ning eraettevõtete vahelise koostöö ja kooskõlastamise tõhustamisel. Lisaks pakub IKT häid ning asjakohaseid võimalusi avalike teenuste kvaliteedi tõstmiseks.

1.25.

rõhutab vajadust säilitada tasakaal IKT positiivsete majanduslike tagajärgede ja võimalike sotsiaalsete, kultuuriliste tagajärgede vahel, mis on seotud IKT rakendamisega Euroopa kodanike elus, mis toob endaga kaasa vajaduse ühendada IKT strateegiad noorsoo- ja hariduspoliitika ning peamiste inimõigustega;

1.26.

toetab arvamust, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil on võimalik parandada elukvaliteeti. Näiteks võimaldab kõnealuste tehnoloogiate aktiivsem kasutamine parandada olemasolevaid IKT-le tuginevaid tervishoiuteenuseid ning luua uusi teenuseid. See annaks panuse elanikkonna tervise parandamisse ning looks kodanikele parema ja tõhusama juurdepääsu avalikele teenustele tervishoiuvaldkonnas;

1.27.

arvab, et IKT kasutamine uue “kultuuritehnikana”, mis lisandub lugemisele ja kirjutamisele, võib endaga kaasa tuua tavapäraste infokanalite ja -allikate (ajalehed, kirjavahetus) allakäigu. Säilitamaks need esmase tähtsusega oskused, tuleks tagada, et IKT abil toimuv õpe lisandub kommunikatsiooni tavapärastele vormidele, kuid ei asenda neid;

1.28.

kinnitab järjekindlalt, et tagada tuleb kultuuriline ja keeleline mitmekesisus. Ühe keele kasutamine IKT sektoris ei tohi mõjutada vajadust pakkuda kodanikele e-teenuseid ka teistes keeltes, respekteerides nii kultuuride ja keelte mitmekesisust;

1.29.

rõhutab vajadust digitaliseerida Euroopa kirjalik kultuuripärand, et seda säilitada kasutamiseks tulevastele põlvkondadele. Digitaliseerimine peab toimuma kõigis keeltes ja kõigis Euroopa piirkondades ja riikides;

1.30.

rõhutab, et IKT kasutamine suurendab märkimisväärselt tootlikkust ja konkurentsivõimet, millest ühiskond saab olulist kasu;

1.31.

toetab komisjoni ettepanekut käivitada IKT eestvedavad algatused peamiste sotsiaalsete väljakutsete osas. Kolm esmast prioriteeti on vananeva ühiskonna vajadused, ohutu ja puhas transport ning kultuuriline mitmekesisus;

1.32.

rõhutab IKT tähtsust uue sotsiaalse vahendina. Selleks on vaja IKT strateegiad siduda ühenduse sotsiaalpoliitikaga;

1.33.

võtab seisukoha digitaalse infosisuga virtuaalsete raamatukogude ja muuseumide kaitseks, kus säilitatakse ajaloolist ja kultuurilist pärandit kõigile kättesaadavalt;

1.34.

toetab digitaalse dialoogi tõhustamist (e-nõustamine), mille eesmärgiks on ettepanekute, seisukohtade, ideede, kommentaaride ja heade tavade vahetamine riikide, piirkondade ning üldisemalt võttes kodanikuühiskonna kõigi tasandite vahel.

2.1.

teeb komisjonile ja liikmesriikidele ettepaneku pöörata i2010 raames erilist tähelepanu järgmistele punktidele ning käsitleda nende detsentraliseerimist ja juhtimist prioriteetsena:

See peaks toimuma kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kasuks, eesmärgiga luua infrastruktuurid ja teenused, mis tugevdavad kodanike arengut ja elatustaset piirkondlikul tasandil;

2.2.

soovitab komisjonil tõhustada indikaatorite kindlaksmääramist ja kasutamist, mis annavad ülevaate ja võrdlushinnangu IKT levikust ja kasutamisest piirkondlikul tasandil, tegemaks kasulikke ja vajalikke lõppjäreldusi piirkondade tehnoloogilise ning majandusliku ja sotsiaalse lähenemise meetmete rakendamiseks;

2.3.

soovib tutvuda i2010 strateegia vahearuande lõppjärelduste ja tulemustega, mis tuleb aegsasti teatavaks teha, ning väljendada oma seisukohti antud valdkonnas;

2.4.

soovitab komisjonil tegevusprogrammi väljatöötamise käigus võtta arvesse asjaolu, et asjakohase valdkonna areng on suures osas seotud arvutimängutööstusega ning et seetõttu on väga oluline rõhutada kõnealuse arengu kvaliteeti ning selle mõju ühiskonnale ning eriti just noortele;

2.5.

palub komisjonil kaasata komitee täiel määral algatustesse, mille eesmärgiks on vastuvõetud ja rakendatud strateegia kohandamine või läbivaatamine;

2.6.

teavitab komisjoni oma soovist algatada lisameetmeid liikmesriikide tasandil, võimaldamaks neile tõhusa toimetuleku algatusega i2010 ning riiklike reformiprogrammide ümbertöötamise, kaasa arvatud programmid IKT valdkonnas, mille peaeesmärgiks on tugevdada piirkondi, eelkõige äärepoolsemaid ja kaugeid maapiirkondi ning saarepiirkondi, mis saavad IKT arendamise sotsiaalmajanduslikest eelistest kõige rohkem kasu.

2.7.

soovitab komisjonil pöörata eritähelepanu majanduslikult vähemarenenud piirkondadele, et need võiksid kasutada IKT pakutavaid võimalusi tõelise lähenemise saavutamiseks ega satuks tõrjutusse, mis võib juhtuda nendega, kel puudub juurdepääs IKT-le.

Lõppkokkuvõttes rõhutab ja arvab Regioonide Komitee, et on vajalik arendada pidevat ning sujuvat dialoogi seoses strateegiaga “i2010 — Euroopa infoühiskond majanduskasvu ja tööhõive eest”. Tegemist on vajadusega, mis on tingitud IKT arengu kiirusest ning vajadustest, mida see pidevalt endaga kaasa toob.

16.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 192/25

1)

Euroopa vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitika edukuse määr järgnevatel aastatel osutub otsustavaks selle suhtes, millise hinnangu annab Euroopa kodanik Euroopa Liidu poolt antavale lisaväärtusele;

2)

enamikes riikides omavad piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused pädevusi avaliku korra ja turvalisuse valdkonnas, ning tihti on nad ka (kaas)vastutavad sotsiaal-ühiskondlike probleemide lahendamise eest, mis võivad viia ebaturvalisuseni;

3)

Euroopa Liidu vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitika mõjusus ja tõhusus osade teemade osas (nagu Euroopa Liidu kodakondsus, kriisiohjamine, terrorismivastane võitlus, integratsioon, teabevahetus ja organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus) sõltub suures osas ka sellest, mil viisil piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused täidavad oma kohustusi antud valdkondades;

4)

piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused mängivad turvalisuspoliitika antud valdkondades otsustavat rolli, ent seda ei ole praegu Euroopa tasandil piisavalt tunnistatud ja tunnustatud;

5)

piirkondlike ja kohalike omavalitsuste rolli tunnistamine eelkõige Euroopa Liidu tasandil, peaks viima tingimuste loomiseni, nende edendamiseni ja lihtsustamiseni ning seejuures tuleks lähtuda selgest tulevikuvisioonist ülesannete tasakaalustatud jaotumise osas vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonnas Euroopa Liidu Nõukogu ja komisjoni vahel ühelt ning riikide valitsuste vahel teiselt poolt, sidudes selle piirkondlikest ja kohalikest omavalitsustest endist lähtuva aktiivse, algatava lähenemisega, seda nii Regioonide Komitee raames kui väljaspool seda;

1.1

hindab viisi, kuidas komisjon on alustanud Haagi programmi konkretiseerimist. Tegevuskavas (KOM(2005) 184) ja sellega seotud rahastamise raamprogrammides (KOM(2005) 124 ja KOM(2005) 122) toodud pikk meetmete ja tegevuste nimekiri annab tunnistust soovist ja otsusekindlusest kaitsta Euroopa vabaduse, turvalisuse ja õiguse huvisid;

1.2

on seisukohal, et vabadus, turvalisus ja õigus on Euroopa Liidus õigustatult prioriteetsed valdkonnad. Tegemist on väärtustega, mis on eurooplaste jaoks eriti olulised. Põhiseaduse lepingu arutelus on ilmnenud, et paljud Euroopa kodanikud ei ole Euroopa Liidu saavutustega rahul. Siiani teostatud Euroopa ja tema kodanike vahelist sidet taastav poliitika (reconnecting Europe to the people) ei ole andnud loodetud tulemusi. Elanikele lähedal seisvad piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused tõdevad, et kodanikud eemalduvad Euroopa Liidust üha enam;

1.3

on arvamusel, et Euroopa vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitika uuendamine ja moderniseerimine kujutavad endast unikaalset võimalust saada kodanikelt uut toetust. Kodanik peab nägema ja märkama, et Euroopa Liit annab konkreetse panuse tema elukeskkonna turvalisuse parandamisse ning tema vabaduste ja õiguste kaitsesse;

1.4

viitab aga sellele, et vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitika uuendamine ja moderniseerimine nõuavad piirkondlike ja kohalike omavalitsuste otsustava rolli tunnistamist. Kõnealuses punktis viitab komitee praeguses poliitikas eksisteerivatele olulistele vajakajäämistele, kuna selles rõhutatakse tugevalt riikide valitsuste rolli. Riikide valitsused ei ole võimelised lahendama paljusid probleeme ilma piirkondlike ja kohalike omavalitsuste osaluseta. Piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused moodustavad eesliini, kui tegu on näiteks esmase haldusalase ja operatiivse reageerimisega katastroofiliste tagajärgedega terrorirünnakutele, pandeemiatele, looduskatastroofidele, plahvatustele või tööstuskomplekside tulekahjudele, elektrikatkestustele, massiüritustel toimuvatele katastroofidele jne. Piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused moodustavad eesliini ka siis, kui tegu on avaliku korra tagamisega, kuritegevuse ja tänavavägivalla vastase võitlusega, uute Euroopa kodanike tõhusa integreerimise edendamisega, meetmete võtmisega ohustava radikaliseerumise ennetamiseks mistahes valdkonnas;

1.5

on arvamusel, et Euroopa Liit — kõik liikmesriigid — ning piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused vajavad üksteist, et jõuda vabaduse, turvalisuse ja õiguse sellise tugevdamiseni, mis oleks kodaniku jaoks nähtav ja märgatav. Euroopa praeguses poliitikas ei leia see piisavalt väljendust. Seetõttu on juba nüüd võimalik öelda, et juhul kui poliitikat jätkatakse praegusel viisil, siis ei kujune see piisavalt tõhusaks. Eesliini toetatakse ja rakendatakse strateegiliselt liiga vähesel määral. Samuti teadvustatakse endale liialt vähe seda, et vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonnas tekkivate probleemide lahendamisel võib eesliini asjakohane ja tõhus kasutamine osutuda piisavaks;

1.6

peab vajalikuks, et uuendamist ja moderniseerimist tuleb kujundada ka läbi Euroopa vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitika süstemaatilisema ja struktureerituma nägemuse. Pikk nimekiri tegevuskava lisas toodud väga erinevatest ja esmapilgul teineteisega seostumatutest meetmetest ja tegevustest ei mõjuta poliitika läbipaistvust, selgust ja teostatavust positiivselt. Kõnekad on tõsiasjad, et kõik Haagi programmi punktid ei leia kajastamist tegevuskavas, et seal on ka punkte, mis programmis ei sisaldu ning et tänaseks vastuvõetud finantsraamprogrammid ei kata kogu tegevuskava;

1.7

kutsub üles ühendama jõud, et võidelda Euroopas vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonnas eksisteerivate tõsiste probleemidega. Küsimuse kiireloomulisust tunnetavad selgelt kodanikud, ettevõtted, organisatsioonid, institutsioonid, otsustajad ja (demokraatlikult valitud) esindajad kõikidel valitsemistasanditel. Enam ei piisa vähem või rohkem siduvate arvamuste vahetamisest. Vaja on bürokraatlikust taagast vaba kiireloomulist lähenemist, mille puhul pakutakse välja teatud hulk konkreetseid tegevusi, mis võivad olla sellise lähenemise lähtepunktiks.

2.1

arvab, et järgnevatel aastatel tuleks Haagi programmi konkretiseerimise tegevuskava sisuliselt muuta vastavalt komitee arvamustele. Tegevuskavas teeb komisjon juba ise järelduse, et pidades silmas vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitikavaldkonna poliitilist iseloomu, peab tegevuskava muutmine olema võimalik, kui see osutub vajalikuks. Tegevuskava vahehindamine on ette nähtud 2006. aasta lõpuks. Tuleb hoolitseda selle eest, et vahehindamises (või selle kirjalikes tulemustes) oleks otseselt kirjas, mil viisil tugevdatakse piirkondlike ja kohalike omavalitsuste positsiooni kõnealuses poliitikas;

2.2

pooldab raamprogrammide muutmist selliselt, et:

2.3

täheldab, et kõnealuseid raamprogramme kirjeldatakse selgitavates tekstides kui eelarve ja rahastamissüsteemi olulist lihtsustamist. Brüsselist vaadatuna tundub see kindlasti nii. Piirkondlike ja kohalike omavalitsuse vaatenurgast on kõnealune süsteem oma praeguses vormis liiga keeruline ega ühti rakendamispraktika vajadustega;

2.4

soovitab, et iga liikmesriik koostaks tegevuskava vahehindamise jaoks aruande Haagi programmi ja tegevuskava tähenduse kohta vastava liikmesriigi piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele. Seejuures tuleb ilmtingimata vastata (ka) järgmistele küsimustele:

2.5

nõuab, et piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused tuleb kaasata kõnealuste aruannete koostamisse. Nende aruannete põhjal tuleks koostada Euroopa võrdlusuuring. 2006/2007 tuleks korraldada ümarlauakonverents, kus komisjon, liikmesriikide esindajad ja Regioonide Komitee liikmed, kellele võimalusel lisanduvad eksperdid ja kõige olulisemad organisatsioonide võrgustikud, arutleksid kõnealuse võrdlusuuringu üle, teeksid sellest järeldusi ja annaksid soovitusi;

2.6

pooldab ja toetab koostöös komisjoniga 2006/2007 tegevuskava “Vabadus, turvalisus ja õigus” koostamist, mis sisaldaks konkreetseid eesmärke piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele, kes seovad end antud programmiga. Kõnealused eesmärgid võiksid — ka seoses sellise tegevuse kõrvalmõjudega piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele — anda panuse tõhusamale Euroopa vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitikale. Nimetatud eesmärgid peaksid igal juhul käsitlema järgmiseid teemasid:

2.7

rõhutab, et piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused peavad ise välja tulema algatustega, et tugevdada oma positsiooni Euroopa vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitikas, eesmärgiga suurendada antud poliitika tõhusust tervikuna;

2.8

teeb ettepaneku, edendada piirkondlike ja kohalike omavalitsuste head teabepositsiooni Euroopa vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitika osas. Palju vastavat teavet on küll olemas, kuid see pole kergesti leitav ega ligipääsetav. Nende piirkondlike ja kohalike omavalitsuste suhtes, kellel ei ole ettekujutust Euroopa Liidu tegevuste olulisusest vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonnas või on seda vaid vähesel määral (ja see puudutab praegu ilmselt suurt rühma) kehtib tõsiasi, et praegused teabevood ei jõua nendeni. Oluline on kaaluda koos komiteega järgmiseid võimalusi:

2.9

on arvamusel, et Euroopa vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitika arengu, rakendamise, kehtimise ja hindamise protsess tuleb organiseerida viisil, et terve ahela ulatuses oleks tagatud piirkondlike ja kohalike omavalitsuste kaasatus ja seda eelkõige nendes poliitikavaldkondades, mis puudutavad otseselt kõnealuste omavalitsuste pädevusi. Kuigi praegu on juttu kaasatusest, siis tulemustes pole seda senini piisavalt näha. See nõuanne tuleb samuti võtta arutlusele ümarlauakonverentsil, mida mainiti punktis 2.3;

2.10

soovitab mitte piirduda üksnes abstraktsete väljendustega nagu “väga oluline on piirkondlike ja kohalike omavalitsuste aktiivne kaasamine”, vaid tegutseda konkreetsemalt, võttes eeskuju näiteks nõukogu, komisjoni ja Euroopa Parlamendi töömeetoditest. Vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonnas koostatud teatiste, ettepanekute ja otsuste seletuskirjad peaksid standardselt sisaldama peatükki “Piirkondlike ja kohalike omavalitsuste roll”. Sellise peatüki lisaväärtus ei peegeldu niivõrd selle lõplikus sisus, kui eelkõige selle poolt antavas tõukes dokumentide ettevalmistamise protsessile;

2.11

viitab sellele, et kooskõlas punktiga 2.6 tuleb piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi kasutada kui vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitika konkreetsete, rakendamisele suunatud ideede “kasvulava”. Olles eesliinil, omavad kõik Euroopa piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused praktilisi kogemusi, nägemusi ja ekspertteadmisi, samas kui riikide valitsuste tasandil leidub seda palju vähemal määral. Poliitika ettevalmistamisel tuleb koondada olemasolev mõttejõud ja anda sellele keskne koht;

2.12

tõstab esile, et Haagi programmi ja tegevuskava väljapakutud järelevalves (tulemuste esitamine iga-aastase tabelina) peaksid neis valdkondades, kus piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused kannavad otsest vastutust, osalema ekspertide rühmad piirkondlikest ja kohalikest omavalitsustest. Sel viisil on võimalik otse kogeda, kuidas poliitika praktikas töötab;

2.13

teeb ettepaneku, jätkata Euroopa vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitika praegust programmilist lähenemist, ent samas tuleb ka hoolitseda süstemaatilisema ja struktureerituma nägemuse eest. Selleks on vaja lähtuda põhimõttest, et meetmed on tulemuslikud vaid siis, kui nende rakendamine toimub loogiliste ja omavahel seotud tegevuste ahela kujul;

2.14

märgib, et sellest ei ole suurt kasu, kui anda valitsustele enam volitusi saada teavet isikute usaldusväärsuse kohta (näiteks lubade ja toetuste taotlejad), juhul kui valitsused ei ole kindlaks määranud usaldusväärsust käsitlevat poliitikat ega oma ühtegi vahendit, mis võimaldaks usaldusväärsust kontrollida ning ei taga usaldusväärsust käsitlevate õigusaktide elluviimist. Sama vähe mõttekas on teha investeeringuid teatud linnaosade turvalisuse suurendamiseks, tegemata samaaegselt investeeringuid füüsilisse ja sotsiaalsesse infrastruktuuri;

2.15

teeb ettepaneku välja selgitada taolised kokkukuuluvate tegevuste ahelad, nii et oleks võimalik otsustada (subsidiaarsuse põhimõttest lähtuvalt), millistele valdkondadele Euroopa Liit peaks keskenduma. Seejuures tuleks valida teatud arv prioriteetseid teemasid ning ülejäänud teemad tuleks jätta riikide valitsuste pädevusse. Kindlaks tuleb määrata nii palju mõõdetavaid eesmärke kui võimalik. Lihtsus ja keskendumine toovad endaga kaasa hädavajaliku läbipaistvuse ja stabiilsuse;

2.16

arvab, et piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele tuleb anda võimalus kaasa mõelda mitte ainult Euroopa vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitika eraldiseisvate, spetsiifiliste osade üle, vaid ka nende aluseks olevate strateegiliste kontseptsioonide üle. Nii hästi kui võimalik tuleb määratleda poliitikavaldkondade sisuline ulatus ja võimalused turvalisuse rolli tugevdamiseks teistes poliitikavaldkondades (väline integratsioon). Suurem rõhk turvalisusele võib näiteks keskkonnapoliitika valdkonnas viia selleni, et ettevõtete keskkonnaalasele teabele ligipääsu reguleerivad eeskirjad võimaldavad seda, et tundlikke andmeid ei peaks kiiresti avalikustama;

2.17

rõhutab, et on vaja uurida, mil määral on piirkondlike ja kohalike omavalitsuste poolt kasutatavad süsteemid ja liigituspõhimõtted (näiteks liigitus sihtrühmale või isikutele suunatud poliitika, probleemile suunatud poliitika ja piirkonnale suunatud poliitika põhjal) kasutatavad ka Euroopa tasandil;

2.18

täheldab, et Euroopa vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonna poliitika uuendatud süstemaatilise ja struktureeritud nägemuse tekkimise juurde kuulub ka selle õigusliku aluse (uuesti) läbivaatamine. Põhiseaduse leping oli mõõdupuuks tasemele, mida püütakse Hagi programmiga saavutada. Tuleb uurida, millised tagajärjed on seoses põhiseaduse lepinguga nüüd tekkinud olukorral vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitikale ja kuidas tuleks sellele reageerida. Vastupidiselt võib (uuendatud) nägemuse põhjal järeldada ka seda, millistele tingimustele peaks vastama (Euroopa) õiguslik alus. Vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitika demokraatlik ja õigusriiklik legitimeerimine on hädavajalik. Seejuures tuleb asjakohaselt kindlaks määrata piirkondlike ja kohalike omavalitsuste oluline panus;

2.19

soovitab kindlaks määrata Euroopa vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitika selge kommunikatsioonistrateegia, et vahendada seda kodanikele ja ettevõtetele. Piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused on tavaliselt kodanike ja ettevõtete jaoks esimeseks valitsusinstantsiks, kelle poole pöördutakse. Seejuures tuleb aktiivselt kaasata just nimelt kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused nii, et kodanikele ja ettevõtetele oleks võimalik näidata, kuidas ühendus tagab nende turvalisuse ja aitab kaasa nende turvalisuse tagamisele.

2.20

meenutab terrorirünnakuid Londonis ja Madridis, erinevates Euroopa piirkondades üleujutustest põhjustatud probleeme 2005. aastal, inimeste ja loomade nakkushaiguste puhanguid, pikaajaliste elektrikatkestuste tagajärgi, turvameetmeid, hiljuti Prantsusmaa linnades aset leidnud rahutusi — need on kõik näited olukordadest, kus piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused on (esimesena) vastutavad asjaomase kriisiohjamise eest;

2.21

viitab sellele, et kriisiohjamise professionaliseerimine kujutab endast ilmtingimata vajalikku arengut niihästi terrorismivastases võitluses kui ka laiemas kontekstis. Hiljutine üle-euroopalise võrgustiku loomine kriisjuhtimise valdkonnas — Euroopa Nõukogu ellu kutsutud European Forum of Local and Regional Disaster Management (Kohaliku ja piirkondliku kriisiohje Euroopa foorum) näitab, kui laialdaselt tuntakse vajadust kõnealuse professionaliseerumiseni jõudmise järele;

2.22

on arvamusel, et Euroopa vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitika peaks kriisiohjamise asjakohast lähenemist toetama kahel viisil:

2.23

soovitab seada kriisijuhtimine prioriteediks, mille puhul on mõttekas rõhutada, et kriisiohjamise tõhusa organisatoorse raamistiku eest hoolitsemine on esmajoones riikide valitsuste vastutusalas;

2.24

on veendunud, et Euroopa Liidu nii koordineeriv, saatev kui ka stimuleeriv roll tuleb välja töötada konkreetsete meetmete näol, mis tuleb lisada tegevuskava vahehindamise kavasse aastateks 2007–2013. Äärmiselt prioriteetseks tuleb pidada nende meetmete elluviimist, mida käsitleb tegevuskava lisa punkt 3.5. Tuleb eraldada rahalisi vahendeid, et professionaliseerida kriisijuhtimist laiemas mõistes (mitte ainult seoses terrorismivastase võitlusega), muuhulgas:

2.25

nõuab, et s laiendataks ettepaneku ulatust, mis puudutab programmi “Terrorism: ennetamine, valmistumine ja tagajärgede juhtimine” aastateks 2007–2013, nähes ette aluse, mis võimaldaks selliste kriiside juhtimise parandamist, mis ei tulene terrorismist;

2.26

märgib, et suvaliste rünnakute hirmus elavatelt kodanikelt on röövitud olulised vabadused. Selline ei tohi olla Euroopa Liidu tulevik. Jätkuna komitee arvamusele terrorismivastase võitluse kohta (CdR 465/2004) tunnistatakse ennetus-, valmisoleku- ja reageerimismeetmete võtmise olulisust. Komitee rõhutab, et ennetusmeetmete eduks on hädavajalik uurida terrorismi kui ekstremismist välja kasvava nähtuse süvapõhjusi ja nendega tegeleda. Tuleb tunnistada suhet integratsioonipoliitikaga ja vajadust tagada integreerunud isikutele võimalus ka tegelikkuses täiel määral osaleda Euroopa ühiskondlikus elus;

2.27

toonitab, et tuleb soodustada radikaliseerumistendentside ja radikaliseerumisele ning ekstremismile kalduvate organisatsioonide väljaselgitamist neis Euroopa piirkondades, kus radikaliseerumine ja terrorism kujutavad endast reaalset ohtu. Lisaks ohule, et radikaliseerumisprotsessi tulemusena viib piiratud arv isikuid tegelikult ellu terrorismiaktid, lähtub samavõrra suur oht polariseerumise protsessidest. Turvalisuse, elukvaliteedi ja tolerantsuse seisukohast lähtudes võivad eeltoodust tuleneda soovimatud mõjud, mis asetavad ohtu ühiskonna ühtekuuluvuse. Antud protsessid kujutavad endast suurt ohtu paljudele Euroopa riikidele. Nendest radikaliseerumis- ja polariseerumise protsessidest hoiatamiseks tuleks abivahendina kasutusele võtta nn varajase hoiatuse (early warning) näitajad. Kõnealuste näitajate abil on valitsustel, ent ka majavalitsusorganitel, sotsiaal-, noorsoo-, haridus- ja abiorganisatsioonidel ja teistel võimalik avastada ning reageerida varases järgus isikutele, kelle puhul on radikaliseerumine võimalik ning seeläbi tekib täiendav võimalus võidelda “kodukootud” (home grown) terroristidega. Samas tuleb tagada, et võetud meetmed ei pärsiks sisserännanute integratsiooni ja tööhõivet. Väga oluline on hoida ära, et arvukad “keskklassi” inimeste rühmad, kes ei tunne end (veel) Euroopa ühiskondliku elu osana või tunnevad seda vähesel määral, areneksid radikaliseerumise suunas;

2.28

tõstab esile, et selline reaktsioon peaks välja kujunema eelkõige kohalike omavalitsuste tasandil. Seepärast tuleb toetada kohalikke omavalitsusi, et tõsta nende teabesuutlikkust, luues näiteks radikaliseerumise varajaseks avastamiseks kohalikud kontaktpunktid. Kõnealune kontaktpunkt saab nõustada kohalike ametkondi märkide interpreteerimise ja võimalike sekkumiste osas;

2.29

peab vajalikuks kohalike omavalitsuste ametnike koolitusprogrammide arendamise ja rakendamise stimuleerimist, et olla võimeline ära tundma radikaliseerumise olulisi märke ning et nendest teavitama;

2.30

soovitab ka uurida, kuidas oleks võimalik võidelda ekstremistlike organisatsioonide poolt liikmete värbamisega. Samuti on tähtis luua lähenemine, kuidas reageerida ekstremistlikele üleskutsetele ja terroriaktide ettevalmistamist hõlbustava praktilise teabe kättesaadavusele internetis;

2.31

soovitab võtta vajalikud meetmed, seadmaks sisse tõhus ja senisest kiirem teabevahetus finantstehingute kohta. Kõnealune teabevahetus peab muutma institutsioonid ja organisatsioonid läbipaistvamaks ning olema ka kohalike omavalitsuste huvides. Tundub, et rahavood liiguvad korrapäraselt just kohalike omavalitsuste toetatud institutsioonide ja organisatsioonide kaudu, mis on loodud näiteks integratsiooni soodustamiseks. Teabe kättesaadavus võimaldaks kõnealused rahavood blokeerida. Sellekohased ettepanekud tuleb kavandamises tuua ettepoole (2006);

2.32

toonitab, et tõhusate vahendite leidmiseks terrorismivastaseks võitluseks, on hädavajalik koostöö ja teabevahetuse intensiivistamine nii liikmesriikide vahel kui eri võimutasandite vahel kõikides liikmesriikides. Tegevuskava näeb ette igas riigis kontaktpunkti loomise, millel oleks juurdepääs kogu tegelikku (ja võimalikku) terroristlikku tegevust puudutavale teabele. Kontaktpunkt võib osutuda tõhusaks üksnes siis, kui toimib ka korralik teabevõrgustik piirkondlike ja kohalike omavalitsustega, mis lähtub põhimõttest “need to know, need to share” (vajadus teada, vajadus jagada). Liikmesriigid peavad muutma läbipaistvaks selle, mil viisil antud teabevõrgustiku tegevus ka tegelikult tagatakse ja vajadusel kirjeldama kavasid parandatud teabevõrgustiku loomiseks;

2.33

soovib, et leiaks aset struktureeritud ekspertteadmiste vahetamine selle üle, mida on võimalik õppida terrorismiga võitlemisest, rajades selleks näiteks ekspertkeskuse. Oluline on käimasolevate operatsioonide alane teabevahetus, kuid kahtlemata on sama tähtis jõuda seejärel võimalikult kiiresti arvamuste vahetuseni terrorismivastase võitluse alase strateegilise lähenemise kohta. Sellesse tuleks eelkõige kaasata ka piirkondlike ja kohalike omavalitsuste võrgustikud;

2.34

soovitab pöörata tähelepanu mitte üksnes haavatavate infrastruktuuride väljaselgitamisele, nagu on ette nähtud tegevuskavas, vaid ka tihedalt külastatavatele paikadele, nagu raudteejaamad, staadionid, teemapargid, turismiatraktsioonid jne ja meenutab, et selliste paikade kaitsel etendavad piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused sageli olulist rolli;

2.35

taotleb seega piirkondlike ja kohalike omavalitsuste toetamist professionaalsete riskianalüüside koostamisel ning heade tavade arendamise edendamist kaitse ja turvalisuse valdkonnas. Komitee toonitab vajadust hoolitseda kohalike omavalitsuste asjakohase õigusliku aluse eest, mis võimaldaks neil tagada, et omanikud ja haldajad järgivad haavatavate objektide kaitset ja turvalisust käsitlevaid eeskirju ning pooldab abivahendite loomise edendamist, mis võimaldavad valitsustel tõhusalt hoolitseda kõnealuste eeskirjade täitmise eest omanike ja haldajate poolt;

2.36

kutsub üles kaaluma kiiresti uuesti lähtepunkte, mis on aluseks õigusaktidele, mida kodanikud peavad teadma oma elukeskkonna ohtude kohta ja haavatavate sihtmärkide omadusi ja kaitset puudutava operatiivteabe avalikkuse ulatuse kohta (näiteks keskkonnaalase teabe kättesaadavuse valdkonnas);

2.37

viitab sellele, et (erafirmadest) turvaorganisatsioonid on ülimalt olulised haavatavate sihtmärkide turvalisuse tagamise seisukohast. Tuleb uurida, kas üksikasjalikumate meetmete rakendamine kvaliteedi parandamiseks on vajalik või üleüldse võimalik;

2.38

avaldab kahetsust, et tegevuskavas puudub lähenemine, mis aitaks tõsta kodanike ohuteadlikkust. Kodanikud ootavad piirkondlikelt ja kohalikelt omavalitsustelt, et viimased teavitaksid neid adekvaatselt nende elukeskkonda ähvardavatest võimalikest rünnakuohtudest ning toetab suunatud kommunikatsioonistrateegiate tekkimist;

2.39

meenutab, et põhiõiguste üle peetavas arutelus rõhutakse tugevalt põhiõiguste kahjustamise ärahoidmist ning kahetseb, et omavalitsuste püüdlused kaitsta elanikkonna turvalisust ei tõuse piisavalt selgelt esile;

2.40

täheldab, et väitlus põhiõiguste üle saab olla tõhus vaid siis, kui see toimub koos kohustuste üle peetava aruteluga (näiteks integratsiooni valdkonnas) ning toetab Euroopa vastava poliitika kodanikele lähemale toomist arutelude aktiivse soodustamise läbi kohalikul tasandil — näiteks linnaväitluse kujul. Sedalaadi väitlused on hädavajalikud, selgitamaks välja meetmed, mida on tegelikult võimalik võtta, et saavutada tasakaal õiguste ja kohustuste vahel;

2.41

toetab Põhiõiguste Ameti loomist– nii nagu see on ette nähtud Haagi programmis — mis võiks koostada loetelu headest tavadest, neid kirjeldada ja levitada. Pidades silmas üha kasvavat rahutust võimalike rünnakute või rahutuste osas võib selline amet anda olulise panuse arutelusse diskrimineerimise, rassismi, integratsiooni ja terrorismi üle;

2.42

kahetseb, et põhiseaduse lepinguga seonduva selgusetuse tagajärjel on ohtu sattunud ka kavandatav õiguskaitse parandamine Euroopa Kohtu poolt. See puudutab eelkõige füüsiliste ja juriidiliste isikute õigust vaidlustada kohtus neid otseselt puudutav Euroopa Liidu seadusandlik tegevus ning nõuab seepärast antud õiguskaitse alase vajakajäämise kiiret kõrvaldamist just nüüd, kui järgnevatel aastatel on kavas intensiivistada Euroopa Liidu vabaduse, turvalisuse ja õiguse poliitikat;

2.43

viitab sellele, et uusasukate, sisserändajate ja varjupaigataotlejate (kui neile on antud pagulase staatus või nad kuuluvad muul moel humanitaarsetel kaalutlustel pakutava kaitse alla) mõju meie ühiskonnale, mis jaotub mõnikord üle mitme põlvkonna, on kõige paremini nähtav kohalikul tasandil ning peab väga oluliseks eduka integratsiooni eest hoolitsemist linnades (seda nii struktuurilises, sotsiaalses, majanduslikus kui ka kultuurilises mõttes), kusjuures selle ülimalt tähtsaks tingimuseks on tagada, et integreerunud isikud saaksid tõepoolest täiel määral osaleda Euroopa ühiskondlikus elus. Hiljutised rahutused Prantsuse linnades annavad samuti tunnistust sellise lähenemise olulisusest;

2.44

rõhutab, et integratsiooni puhul tuleb hoolitseda ühiskondliku sideme loomise eest ühiskonnaga, mille osaks ollakse. See ei ole aga võimalik, kui integratsiooni peetakse vabatahtlikuks. Komitee soovitab hoolitseda selle eest, et Euroopa Liit esitaks selged kontekstid ja raamtingimused eduka integratsiooni jaoks, ent samas tuleb tunnistada, et integratsiooni elluviimine kuulub eelkõige riigi pädevusse. Kohalikke omavalitsusi tuleb aidata integratsiooniprotsessi korraldamisel, andes neile teavet ja rahalisi vahendeid ning võimaldades neil arendada häid tavasid. 2004. aasta novembris Groningenis (Holland) toimunud integratsioonivaldkonna eest vastutavate Euroopa ministrite kohtumisel pandi sellele alus;

2.45

teeb ettepaneku toetada linnaväitlusi, dialooge, keeleõpet, integratsiooniprojekte, kutsealaseid projekte, emantsipeerumispüüdeid, diskrimineerimisvastase võitluse alaseid projekte jne. Seejärel tuleb edasi minna kohaliku tasandi kogemuste, uuenduste, õnnestumiste ja läbikukkumiste süstemaatilisele vahetamisele ja kontrollile;

2.46

peab vajalikuks ära hoida elanikkonnagruppides sotsiaalse meeleheite tekkimist ja stimuleerida meetmeid, mis aitavad kaasa tasakaalule suurte linnade linnaosades, võttes näiteks meetmeid eluruumide, sissetulekute ja koolituste valdkonnas;

2.47

peab on Euroopa Integratsiooni käsiraamatu järgmise versiooni ilmumist tervitatavaks, kahetseb siiski, et esimene väljaanne ei kogunud piisavalt tuntust ning soovib, et järgmist väljaannet tutvustaks eriti piirkondlikes ja kohalikes omavalitsustes;

2.48

toetab selgesõnaliselt iga-aastase Euroopa Integratsioonifoorumi korraldamise ideed ning teeb ettepaneku kaasata sellesse piirkondlike ja kohalike omavalitsuste kogemused ja ekspertteadmised;

2.49

meenutab, et eraelu kaitse oli eelmise sajandi teisel poolel suunatud eelkõige kodanike kaitsele riigi eest, mille põhjuseks oli hirm politseiriigi ees ja pooldab uue tasakaalu otsimist, mis arvestaks suuremal määral kodanike turvalisuse kaitsega pahatahtlike seaduserikkujate eest;

2.50

pooldab eeltoodu taustal eesmärgi toetamist, mille kohaselt pöörataks tegevuskava väljatöötamisel erilist tähelepanu isikuandmete kaitsmisele ning toonitab, et üha tihedamini tuleb valida ühelt poolt eraelu puudutavate individuaalsete huvide kaitse ja teiselt poolt kollektiivsete huvide kaitse vahel, nagu seda on näiteks turvalisus. Terrorismivastases võitluses on teabel mängida võtmeroll;

2.51

palub komisjonil arvestada poliitika väljatöötamisel sellega, et paljud piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused on (sel määral, kui seda võimaldab riiklik seaduslik raamistik) rajanud teabevahetuse võrgustikke, mille puhul seotakse näiteks aadresse, eluaset, makse, sotsiaalküsimusi, tervishoidu jt valdkondi puudutavad andmed politsei ja õigusasutuste andmetega ning viitab sellele, et selline lähenemine võib olla väga tulemusrikas näiteks terrorismi ja raskete kuritegude vastases võitluses või isegi avaliku korra pideva häirimise puhul ühtede ja samade isikute poolt;

2.52

palub tagada isikuandmete kaitseks üldine läbipaistev õiguslik alus, mis oleks proportsionaalne ja piisavalt paindlik, võimaldamaks vajadusel anda prioriteet ühiskonna turvalisuse huvidele ning kutsub üles algatama kõnealuses küsimuses arutelu Euroopa kodanikega, kaasates sellesse piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused;

2.53

arvab, et avaliku korra ja turvalisuse tagamine ning piiriülese kuritegevusega võitlemine muudab hädavajalikuks liikmesriikide vahelise intensiivse teabevahetuse ning taotleb seoses piirkondlike ja kohalike omavalitsuste poolt turvapoliitika elluviimisel mängitava keskse rolliga, et liikmesriigid määraks selgelt kindlaks, millises vormis hakkab toimuma teabevahetus piirkondlike ja kohalike omavalitsustega;

2.54

täheldab, et otsuste vastuvõtmisel toetuste, lepingute, lubade jmt kohta võivad piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused anda olulist lisaväärtust organiseeritud kuritegevuse vastasesse võitlusse ning tuleb hoolitseda selle eest, et kõnealuste otsuste tegemisel arvestataks (varasemate) õiguserikkumistega, nii et näiteks oleks võimalik keelduda loa andmisest, kui on põhjust oletada, et taotleja läheb uuesti halvale teele;

2.55

teeb ettepaneku, et politsei ja õigusasutused peaksid kontrollima, kas jälitustoimikud sisaldavad teavet, mida võiks edastada piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele, et viimased saaksid sellega arvestada lubade väljastamisel ja toetuste eraldamisel. Kui näiteks toitlustuses või hotellinduses töötav ettevõtja mõistetakse süüdi inimeste ebaseaduslikus üle piiri toimetamises või inimkaubanduses, siis võib oletada, et sama ettevõtja kasutab oma ettevõttes illegaalset tööjõudu. Kuna toitlustus- ja hotellindussektori tegevuslubade kontrollimine on kohaliku omavalitsuse pädevuses, siis on antud olukorras sellise teabe jagamine väga tõhus ja tuleb kaaluda, kas on põhjust asjaomase ettevõtte tegevusloa tühistamiseks;

2.56

palub Euroopa tasandil stimuleerida piirkondlike ja kohalike omavalitsuste poolt antud valdkonnas omandatud kogemuste registreerimist, kirjeldamist ja avaldamist ning hoolitseda selle eest, et Euroopa õigusaktid (muuhulgas ka Euroopa riigihankeõigus) toetaksid võimalusel piirkondlike ja kohalike omavalitsuste vastavaid lähenemisi;

2.57

pooldab heade tavade arenemise edendamist teabevahetuses ning ühelt poolt piirkondlike ja kohalike omavalitsusasutuste andmebaaside (näiteks maksude, eluaseme, sotsiaalküsimuste, tööhõive, lubade eraldamise ja isikuandmete haldamise valdkondades) ning teiselt poolt politsei ja õigusasutuste andmebaaside üksteisega sidumist (näiteks hoonete puhul, mille elanikud ei pea kinni avalikust korrast), et nii tõhusamalt avastada organiseeritud kuritegevuse võrgustikke ja nende vastu võidelda (sel määral, kui seda võimaldab riiklik seaduslik raamistik);

2.58

rõhutab, et politsei tuleb vabastada seadusliku sisserändega seonduvatest haldusülesannetest (nt elamislubade pikendamine), võimaldamaks enam energiat ja suuremat professionaalsust organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel, mis lõikab kasu ebaseaduslikust sisserändest; on arvamusel, et kõnelaused haldusülesanded võiksid üle võtta kohalike omavalitsuste vastavaotstarbelised ametkonnad, mida liikmesriigid toetavad vastavate rahaliste vahenditega, seda nii suurel määral kui see on oluline vastava liikmesriigi süsteemi jaoks;

2.59

toetab hoolitsemist piirkondlike ja kohalike omavalitsuste aktiivse terviklikkuse poliitika edasise arendamise eest, tuginedes seejuures pädevuste ja ülesannete riskide põhjalikule hindamisele;

2.60

tervitab seda, et tegevuskavas hakatakse pöörama erilist tähelepanu laste õiguste kaitsele ja võitlusele laste- ja naistevastase vägivalla vastu ning laiendatakse ohvrite abistamise alast tegevust;

2.61

toetab põhiõiguste ja õigusasjade raamprogrammis vägivalla ennetamist ja vähendamist käsitlevale poliitikale laiaulatusliku finantsraamistiku loomist ning Daphne programmi tugevdamist ja laiendamist,, et suurendada uimastiennetuspoliitika rakendamise võimalusi, millesse tuleb aktiivsemalt kaasata valitsusväliseid organisatsioone;

2.62

toetab algatusi, mille eesmärk on võidelda ühiselt isikute ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu, eriti laste ja naiste osas, parandades selleks koostööd ja teabevahetust asjaomaste asutuste vahel, kuna selle puhul on tihti side organiseeritud kuritegevusega;

2.63

märgib, et väga paljudel kohalikel omavalitsustel on kogemusi perevägivalla väljaselgitamise ja perevägivallavastase võitluse alal, kuna naiste ja laste vastu suunatud vägivald leiab sageli aset just oma perekonna sees ning viitab sellele, et seda tüüpi vägivalla vastu võitlemine kohalikul tasandil annaks olulise panuse asjaomaste sihtrühmade teadlikkuse tõstmisele ning et naiste ja laste vastu suunatud vägivalla puhul valitseks absoluutne ühiskondlik ja õigusalane nulltolerants;

2.64

teeb seepärast ettepaneku, et tegevuskava elluviimisel tuleb koondada piirkondlike ja kohalike omavalitsuste vastavad kogemused, võimaldamaks heade tavade arendamist ka kõnealuses valdkonnas ning toetab vägivallast teavitamise kohapealsete büroode rajamist.

2.654

viitab sellele, et kohalikud omavalitsused on otseselt silmitsi varjupaigataotlejate probleemidega ning täheldab, et varjupaigataotlejad, kelle taotlused on tagasi lükatud, kuid kes kohe riigist ei lahku (sest nad ei pea seda tegema või ei saa seda teha), peidavad end sageli linnade anonüümsuses, seeläbi võivad linnades tekkida sotsiaalsed ja turvalisuse probleemid;

2.66

peab seepärast äärmiselt vajalikuks ühise varjupaigaruumi ja -menetluse ning samuti ühise varjupaigastatuudi väljatöötamist;

2.67

soovitab, et Euroopa institutsioonid tegeleks samuti asuma meetmetega, mis soodustavad varjupaigataotlejate naasmist nende päritoluriikidesse ning et vabatahtlikku tagasipöördumist toetataks ettepanekutega, mille eesmärk on pagulaste enesega toimetuleku soodustamine; Komitee märgib, et erinevates Euroopa liikmesriikides on kohalikke ja piirkondlikke projekte, mis töötavad sel põhimõttel ning nõuab nende toetamist ning teabevahetuse soodustamist lähenemiste ja tulemuste osas;

2.68

soovitab tungivalt kujundada ühist migratsioonipoliitikat erinevate riiklike poliitikate kooskõlastamise teel, mis käib käsi-käes tõsiseltvõetava integratsioonipoliitikaga, mille raames kohalikud omavalitsused täidavad sotsiaalse ühtekuuluvuse säilitamise ja edendamise olulist ülesannet;

2.69

nõuab seega kohalike omavalitsuste toetamist uuenduslike kohalike algatuste elluviimisel, mis aitavad samuti kaasa radikaliseerumise ja ekstremismi ennetamisele;

2.70

on seisukohal, et tähelepanu tuleb pöörata kolmandatest riikidest pärinevate isikute hetkel selgusetule õiguslikule staatusele ja nende õigustele ning viitab sellele, et kohalikke omavalitsusi puudutab see eelkõige integratsioonipoliitika valdkonnas. Komitee nendib, et Euroopa Liidu väliste riikide kodanikele ei laiene näiteks Euroopa Liidus tööturul tagatud õigused, samas on see oluliseks eelduseks integratsioonipoliitika õnnestumisele. Komitee palub seejuures silmas pidada, et Euroopa Liidu välistest riikidest saabuvad kõrge kvalifikatsiooniga töötajad ei pööraks Euroopale selga.

16.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 192/34

1.

on seisukohal, et 15.–16. detsembri 2005. aasta Euroopa Ülemkogul 2007.–2013. aasta finantsperspektiivi osas saavutatud kokkulepe kajastab liikmesriikide piirkondade püüdluste väikseimat ühist nimetajat. Samas vajab Euroopa Liit sellist eelarvet ja ühenduse programme, mis võimaldaksid tegelikult viia Euroopa ideed ja potentsiaali omavalitsuste tasandile ning lähendada seeläbi Euroopat kodanikele;

2.

on arvamusel, et järelemõtlemisperiood peaks andma võimaluse selgitada, milliseid edusamme on põhiseaduse lepingu laudu saavutatud ELi juhtimise osas, lihtsuse, läbipaistvuse ning kohaliku ja piirkondliku tasandi tugevdamisel, eriti aga subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete toetamisel. Samuti tuleks järelemõtlemisperioodil keskenduda järgmisele:

3.

kinnitab, et kõiki Euroopa Liidu asutamislepinguid puudutavaid algatusi tuleb käsitleda konvendis, milles osaleks ka Regioonide Komitee, aidates nii kaasa Euroopa Liidu ülesehitamisele suurema õiguspärasuse andmisele;

4.

jätkab kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse austamise edendamist, pidades seda Euroopa integratsiooniprotsessi üheks aluspõhimõtteks;

5.

meenutab 2005. aasta juunis Euroopa Ülemkogu poolt algatatud järelemõtlemisperioodi kontekstis oma üleskutset detsentraliseeritud ja struktureeritud arutelu läbiviimiseks, mis peaks olema üks osa dünaamilisest ja aktiivsest dialoogist kodanikega.

6.

toetab komitee ulatuslikumat kaasamist nii ühenduse otsustusprotsessi algjärgus kui hilisemates etappides ning ühenduse peamiste poliitikate territoriaalse mõju hindamisse, keskendudes eelkõige järgmisele:

7.1

on seisukohal, et kodanike toetus Euroopa Liidu tulevastele laienemistele on proportsionaalne Euroopa Liidu tulevikuprojekti sobivusega;

7.2

julgustab seega Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamenti ning Euroopa Liidu eesistujariike tihedale koostööle kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning kodanikuühiskonnaga, et edendada ja toetada teavituskampaaniaid Euroopa Liidu laienemisprotsessi kohta nii liikmesriikides kui kandidaatriikides;

7.3

toetab seda, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on võtmeroll Regioonide Komitees esindatud kohaliku ja piirkondliku võimu tõhusamas kaasamises uute kandidaatriikide integreerimisse. Nende rolli olulisust suurendab veelgi asjaolu, et enamikus kõnealustes riikides on parasjagu toimumas erinevad detsentraliseerimisprotsessid. Lisaks peaks Regioonide Komitee jätkuvalt toetama kandidaatriikide kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ühenduse õigustiku ülevõtmisel ning avatud liitumisläbirääkimiste jätkamisel, kasutades selleks eriti ühiseid nõuandekomiteesid või muid koostööviise;

8.

märgib, et vastavalt Euroopa Ülemkogu saavutatud kompromissile 2007.–2013. aasta finantsperspektiivi osas eraldatakse 0,37 % Euroopa Liidu kogutulust struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitikale; kutsub eelarvepädevat asutust üles kõnealust summat suurendama, kuna see on Regioonide Komitee hinnangul oluliselt väiksem, kui on vaja 27-liikmelise Euroopa Liidu piirkondade ühtekuuluvuse tagamiseks (1). Komitee arvates on kiiresti vaja sõlmida institutsioonidevahelise kokkuleppe 2006. aasta esimese poolaasta finantsperspektiivi kohta, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid alustada Euroopa Liiduga ühiselt rahastatavate projektide ettevalmistustööd;

9.

on arvamusel, et laienemise ja 2007.–2013. aasta uue ühtekuuluvuspoliitika taustal on piirkondlike ja kohalike omavalitsuste üks peamisi prioriteete Euroopa Liidu õigusliku aluse loomine territoriaalse koostöö suurendamiseks ELis, kuna see loob lisaväärtust, aidates omavalitsustel tulla toime praegu ELi ees seisvate praktiliste probleemidega koostöö valdkonnas;

rõhutab Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (EGTC) loomise tähtsust ning toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut ja Euroopa Parlamendi seisukohta struktuurifondide määruse läbirääkimiste lõppjärgu valguses;

kutsub ministrite nõukogu üles jõudma kokkuleppele nii EGTC kui ka struktuurifondide määruse osas;

10.

kinnitab veel kord oma toetust Lissaboni strateegiale kui Euroopa Liidu prioriteetsele strateegiale aastani 2010;

11.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli struktuurifondest ning Lissaboni strateegia raames rahastatavate projektide vastavuse kindlustamisel (2) ning kordab vajadust Lissaboni strateegia detsentraliseerituma elluviimise järele vastavalt Lissaboni Ülemkogu lõppjäreldustele (3); taotleb, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused osaleksid täiel määral majanduskasvu ja tööhõive komplekssete suuniste läbivaatamises ning riiklike reformikavade elluviimises. Komitee võtab endale kohustuse anda sellesse oma panus, korraldades territoriaalse dialoogi enne Euroopa Liidu majandus- ja sotsiaalreformidele keskenduvat kevadist ülemkogu;

12.

on seisukohal, et Lissaboni strateegia kõigile kolmele tugisambale — majandusele, sotsiaalvaldkonnale ja keskkonnale — tuleb omistada võrdset tähtsust;

13.

rõhutab Lissaboni strateegia suurt panust Euroopa Liidu arengusse järgmisel viisil:

14.

arvab, et siseturu lõpuleviimisel peaks olema positiivne mõju majanduskasvule ja tööhõivele ning Euroopa Liidu konkurentsivõime ja uuendustegevuse suurendamisele;

15.

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike tungivalt üles jätkama tõkete kõrvaldamist kodanike liikuvuselt — seda enam, et aasta 2006 on Euroopa töötajate liikuvuse aasta;

16.

kordab vajadust ühenduse sellise horisontaalse ja mitut sektorit hõlmava viiteraamistiku järele, mille abil saaks vastavalt subsidiaarsuse ja kohaliku autonoomia põhimõtetele määratleda nende üldhuviteenuste ulatuse ja haldamise, mille osutamise üle otsustamise õigus peab olema kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel;

17.

kordab teenustedirektiivi eelnõu läbivaatamist silmas pidades oma soovi jätta direktiivi eelnõu kohaldamisalast välja sageli kohalike ja piirkondlike omavalitsuste hallatavad sotsiaalvaldkonna üldhuviteenused (tervishoid, tõrjutuse vastase võitluse ja integratsiooniga seotud teenused, sotsiaalkorterid), kuna need ei ole kommertsteenused ega mõjuta ühenduse kaubavahetust;

18.

on seisukohal, et üleeuroopalised transpordi-, telekommunikatsiooni- ja energiavõrgud on äärmiselt olulised nii varustuskindluse kui ka Euroopa majanduse potentsiaali täieliku ärakasutamise seisukohalt, samuti laienenud Euroopa ühendamiseks ning territoriaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks;

19.

soovib, et oleks tagatud kõigi kodanike julgeolek ja ohutus ning kordab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid aitama kaasa ebakindluse ja vägivalla põhjuste väljajuurimisele kõigis Euroopa linnades ja piirkondades. Sellest lähtuvalt soovitab komitee järgmist:

20.

pühendub komitee reformide jätkamisele, pöörates erilist tähelepanu Regioonide Komitee rollile Euroopa Liidu kohalike ja piirkondlike rahvaesindajate poliitilise kogu näol;

21.

võtab institutsioonidevahelises koostöös järgmised eesmärgid:

21.1

koostöös Euroopa Parlamendiga: laiendada demokraatlikke arutelusid Euroopa Parlamendis, elavdada samalaadsete struktuuride kontakte ja tihendab koostööd komitee arvamuste väljatöötamise ja järelmeetmete osas;

21.2

koostöös Euroopa Komisjoniga: viia ellu 2005. aasta novembris sõlmitud koostööprotokolli (4), eriti selles osas, mis puudutab Regioonide Komitee ulatuslikumat kaasamist ühenduse algatustesse tegevuse algjärgus ning koostöö süvendamist kommunikatsiooni vallas eesmärgiga viia Euroopa kodanikele lähemale, ning võimaliku lisa koostamist protokollile pärast kommunikatsioonistrateegia valge raamatu vastuvõtmist komisjoni poolt. Lisaks kavatseb Regioonide Komitee teha täiskogu istungjärkudel algust Euroopa Komisjoni “küsimustetunniga”, et edendada aktiivsemat Euroopa põhiküsimusi käsitlevat dialoogi nende kahe institutsiooni vahel ning suurendada Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste mõju ühenduse otsustusprotsessis;

21.3

koostöös nõukoguga: muuta tulemusrikkamaks sidemed Regioonide Komitee liikmetega, kes osalevad ka nõukogu töös, tihendada suhtlust eesistujariikidega, panna alus süstemaatilisemale koostööle; kutsub eelöeldut arvestades 2006.–2008. aasta eesistujariike üles kavandama mitmeaastase strateegilise programmi väljatöötamist enne 2009. aastat, võttes eeskujuks 2004.–2006. aastaks vastavate eesistujariikide poolt esitatud strateegilise programmi.

21.4

koostöös Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega: arendada poliitilist koostööd sellistes Euroopa Liidu valdkondades, milles sotsiaalpartnerid ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused üksteist täiendavad, ning kasutada paremini ära ühistalituste ning ühiste ruumide kasutamisest tulenevat sünergiat;

22.1

kutsub komitee valitud esindajaid üles kasutama võimalusi, mida neile pakub liikmete poliitilise ja teavitustegevuse rahastamiseks loodud eelarverida, et nad suudaksid paremini täita “Euroopa Liidu saadiku” rolli kaaskodanike ees ning olla samas oma organisatsiooni esindajaks Euroopa Liidus;

22.2

võtab endale eesmärgiks — soovides keskenduda küsimustele, milles komiteed usaldatakse ja milles tema tegevus loob ühenduse otsustus- ja õigusloomeprotsessis reaalset lisaväärtust — muuta oma arvamused institutsioonides paremini kasutatavamateks ja selgemateks ning Euroopa kodanikele lihtsamini kättesaadavamateks, andes näiteks komitee arvamustes võimalikult lühidalt edasi olulised poliitilised seisukohad ja konkreetsed muudatusettepanekud komisjoni seadusandlikele ettepanekutele;

22.3

võtab endale kohustuseks parandada arvamuste kajastamist, et teha oma hääl kuuldavaks ühenduse otsustusprotsessi kõigis järkudes, tuues eriti esile kõige selgemad punktid kaasotsustamismenetluse käigus esitatud ettepanekutes;

23.

teeb Regioonide Komitee presidendile ülesandeks esitada käesolev resolutsioon Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile, nõukogule ning 2006.–2008. aasta eesistujariikidele: Austriale, Soomele, Saksamaale, Portugalile, Sloveeniale ja Prantsusmaale.

16.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 192/38

—

tuleb üheselt selgitada komisjoni ametlikku teatist, mille kohaselt pärast EPKL loomist on kolmandatel riikidel vastavalt määrusele võimalik osaleda EPKLi tegevuses, kui nad võtavad määruse üle oma riigi õigusesse;

—

tuleb üheselt selgitada, et EPKL raames võivad partnerid teha üle riigipiiride ulatuvat koostööd kõikides valdkondades, milles nad võiksid teha koostööd ka antud liikmesriigi siseselt. Sel viisil toetab vahend mittediskrimineerimise põhimõtet;

—

tuleb üheselt selgitada, et liikmesriigid ei tohi piirata EPKLi partnerite olemasolevaid pädevusi liidu asutamise määruse rakendamise huvides;

—

tuleb üheselt selgitada, et partnerid saavad luua EPKLi ilma kõrgemalseisvate ametkondade eelneva heakskiiduta ja et tulevase EPKLi õigusalase järelvalve eest vastutavad liikmesriigid või siis riigi pädevad ametkonnad;