19.4.2006

Euroopa Liidu Teataja

C 91/3

Komisjoni teatis, mis on seotud nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/686/EMÜ (isikukaitsevahendeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) rakendamisega

(2006/C 91/03)

(EMPs kohaldatav tekst)

(Direktiivi kohaste ühtlustatud standardite pealkirjade ja viidete avaldamine)

ESO (1)	Viide ühtlustatud standardile ja standardi pealkiri (ja viitedokument)	Esmakordne avaldamine EÜT	Viide asendatavale standardile	Kuupäev, mil asendatava standardi järgimisest tulenev vastavuseeldus kaotab kehtivuse Märkus 1
CEN	EN 132:1998 Hingamisteede kaitsevahendid. Komponentide ja piltkirjade määratlemine	4.6.1999	EN 132:1990	Kehtivuse lõppkuupäev (30.6.1999)
CEN	EN 133:2001 Hingamisteede kaitsevahendid. Klassifikatsioon	10.8.2002	EN 133:1990	Kehtivuse lõppkuupäev (10.8.2002)
CEN	EN 134:1998 Hingamisteede kaitsevahendid. Koostisosade loetelu	13.6.1998	EN 134:1990	Kehtivuse lõppkuupäev (31.7.1998)
CEN	EN 135:1998 Hingamisteede kaitsevahendid. Ekvivalentsete terminite loetelu	4.6.1999	EN 135:1990	Kehtivuse lõppkuupäev (30.6.1999)
CEN	EN 136:1998 Hingamisteede kaitsevahendid. Täismaskid. Nõuded, katsetamine, märgistus	13.6.1998	EN 136:1989 EN 136-10:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (31.7.1998)
CEN	EN 136:1998/AC:1999
CEN	EN 137:1993 Hingamisteede kaitsevahendid. Väliskeskkonnast isoleeritud, avatud tsükliga, suruõhku kasutavad hingamisaparaadid. Nõuded, katsetamine, märgistus	23.12.1993	EN 137:1986	Kehtivuse lõppkuupäev (23.12.1993)
CEN	EN 137:1993/AC:1993
CEN	EN 138:1994 Hingamisteede kaitsevahendid. Koos täismaskide, poolmaskide või suuosa komplektidega kasutatav värske õhu voolikuga hingamisaparaat. Nõuded, katsetamine, märgistus	16.12.1994	—
CEN	EN 140:1998 Hingamisteede kaitsevahendid. Poolmaskid ja veerandmaskid. Nõuded, katsetamine, märgistus	6.11.1998	EN 140:1989	Kehtivuse lõppkuupäev (31.3.1999)
CEN	EN 140:1998/AC:1999
CEN	EN 142:2002 Hingamisteede kaitsevahendid. Suuosa komplektid. Nõuded, katsetamine, märgistus	10.4.2003	EN 142:1989	Kehtivuse lõppkuupäev (10.4.2003)
CEN	EN 143:2000 Hingamisteede kaitsevahendid. Tahkete osakeste filtrid. Nõuded, katsetamine, märgistus	24.1.2001	EN 143:1990	Kehtivuse lõppkuupäev (24.1.2001)
Hoiatus: Tahkete osakeste filtrite puhul, mille kaitseomadused saadakse täielikult või osaliselt lausmaterjalist elektrilise laenguga kiudude kasutamisest, ei hõlma käesolev tekst standardi punktide 8.7.2.4 ja 8.7.3.4 viimast lauset ega punkti 10, mille puhul ei saa eeldada vastavust direktiivis 89/686/EMÜ toodud tervishoiu ja ohutuse põhinõuetele. Käesolevat hoiatust tuleb arvesse võtta ka järgmiste ühtlustatud standardite rakendamisel: EN 149:2001; EN 405:2001; EN 1827:1999; EN 12083:1998; EN 12941:1998; EN 12941:1998/ A1:2003; EN 12942:1998; EN 12942:1998/A1:2002; EN 13274-7:2002.
CEN	EN 144-1:2000 Hingamisteede kaitsevarustus. Gaasiballooni ventiilid. Osa 1: Sisemiste ühendusdetailide keermesühendus	24.1.2001	EN 144-1:1991	Kehtivuse lõppkuupäev (24.1.2001)
	EN 144-1:2000/A1:2003	21.2.2004	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (31.10.2003)
	EN 144-1:2000/A2:2005	6.10.2005	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (31.12.2005)
CEN	EN 144-2:1998 Hingamisteede kaitsevahendid. Gaasiballooni ventiilid. Osa 2: Väljundühendused	4.6.1999	—
CEN	EN 144-3:2003 Hingamisteede kaitsevahendid. Gaasisilindri klapid. Osa 3: Sukeldumisgaaside Nitrox ja hapnik väljalaske liitmikud	21.2.2004	—
CEN	EN 145:1997 Hingamisteede kaitsevahendid. Väliskeskkonnast isoleeritud, suletud tsükliga, komprimeeritud hapnikku või komprimeeritud hapniku ja lämmastiku segu kasutavad hingamisaparaadid. Nõuded, katsetamine, märgistus	19.2.1998	EN 145:1988 EN 145-2:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (28.2.1998)
CEN	EN 145:1997/A1:2000	24.1.2001	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (24.1.2001)
CEN	EN 148-1:1999 Hingamisteede kaitsevahendid. Näoosade jaoks kasutatavad keermed. Osa 1: Standardselt ühendatud keermesliide	4.6.1999	EN 148-1:1987	Kehtivuse lõppkuupäev (31.8.1999)
CEN	EN 148-2:1999 Hingamisteede kaitsevahendid. Näoosade jaoks kasutatavad keermed. Osa 2: Keskkeerme ühendus	4.6.1999	EN 148-2:1987	Kehtivuse lõppkuupäev (31.8.1999)
CEN	EN 148-3:1999 Hingamisteede kaitsevahendid. Näoosade jaoks kasutatavad keermed. Osa 3: Keermesliide M 45 x 3	4.6.1999	EN 148-3:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (31.8.1999)
CEN	EN 149:2001 Hingamisteede kaitsevahendid. Tahkete osakeste eest kaitsvad filtreerivad poolmaskid. Nõuded, katsetamine, märgistus	21.12.2001	EN 149:1991	Kehtivuse lõppkuupäev (21.12.2001)
CEN	EN 165:2005 Silmakaitsevahendid. Sõnastik	Esmakordne avaldamine	EN 165:1995	31.5.2006
CEN	EN 166:2001 Isiklikud silmakaitsevahendid. Spetsifikatsioonid	10.8.2002	EN 166:1995	Kehtivuse lõppkuupäev (10.8.2002)
CEN	EN 167:2001 Isiklikud silmakaitsevahendid. Optilised katsemeetodid	10.8.2002	EN 167:1995	Kehtivuse lõppkuupäev (10.8.2002)
CEN	EN 168:2001 Isiklikud silmakaitsevahendid. Mitteoptilised katsemeetodid	10.8.2002	EN 168:1995	Kehtivuse lõppkuupäev (10.8.2002)
CEN	EN 169:2002 Isiklikud silmakaitsevahendid. Filtrid keevitamisele ja sellega seotud meetoditele. Läbilaskvuse nõuded ja soovitatav kasutus	28.8.2003	EN 169:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 170:2002 Isiklikud silmakaitsevahendid. Ultraviolettfiltrid. Läbilaskvuse nõuded ja soovitatav kasutus	28.8.2003	EN 170:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 171:2002 Isiklikud silmakaitsevahendid. Infrapunakiirguse filtrid. Nõuded läbilaskvustegurile ja soovitatav kasutamine	10.4.2003	EN 171:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (10.4.2003)
CEN	EN 172:1994 Isiklikud silmakaitsevahendid. Pimestava valguse filtrid tööstusliku kasutamise jaoks	15.5.1996	—
	EN 172:1994/A1:2000	4.7.2000	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (31.10.2000)
	EN 172:1994/A2:2001	10.8.2002	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (10.8.2005)
CEN	EN 174:2001 Isiklikud silmakaitsevahendid. Suusatamisprillid kiirlaskumiseks	21.12.2001	EN 174:1996	Kehtivuse lõppkuupäev (21.12.2001)
CEN	EN 175:1997 Isikukaitsevahend. Keevitamisel ja sellega seonduvatel töödel kasutatavad silmade ja näo kaitsevahendid	19.2.1998	—
CEN	EN 207:1998 Isiklikud silmakaitsevahendid. Filtrid ja silmakaitsed (lasersilmakaitsed) kaitseks laserkiirguse eest	21.11.1998	EN 207:1993	Kehtivuse lõppkuupäev (31.3.1999)
CEN	EN 207:1998/A1:2002	28.8.2003	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 208:1998 Isiklikud silmakatisevahendid. Laserite ja lasersüsteemide justeerimisel kasutatavad silmakaitsevahendid (laserite justeerimise silmakaitsevahendid)	21.11.1998	EN 208:1993	Kehtivuse lõppkuupäev (31.3.1999)
CEN	EN 208:1998/A1:2002	28.8.2003	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 250:2000 Hingamisvarustus. Avatud tsükliga, väliskeskkonnast isoleeritud, suruõhku kasutav sukeldumisaparaat. Nõuded, katsetamine, märgistus	8.6.2000	EN 250:1993	Kehtivuse lõppkuupäev (19.7.2000)
CEN	EN 269:1994 Hingamisteede kaitsevahendid. Sundventilatsiooniga, värske õhu voolikuga, kapuutsiga hingamisaparaat. Nõuded, katsetamine, märgistus	16.12.1994	—
CEN	EN 340:2003 Kaitseriietus. Üldnõuded	6.10.2005	EN 340:1993	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 341:1992 Kõrgelt kukkumise isikukaitsevahendid. Laskumisvahendid	23.12.1993	—
	EN 341:1992/A1:1996	6.11.1998	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (6.11.1998)
	EN 341:1992/AC:1993
CEN	EN 342:2004 Kaitseriietus. Külma kaitseks kasutatavad komplektid ja rõivad	6.10.2005	—
CEN	EN 343:2003 Kaitseriietus. Vihmakaitse	21.2.2004	—
CEN	EN 348:1992 Kaitseriietus. Katsemeetod: materjalide vastupidavuse määramine väikeste sulametalli pritsmete löögitoimele	23.12.1993	—
CEN	EN 348:1992/AC:1993
CEN	EN 352-1:2002 Kuulmiskaitsevahendid. Üldnõuded. Osa 1: Kõrvapolstrid	28.8.2003	EN 352-1:1993	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 352-2:2002 Kuulmiskaitsevahendid. Üldnõuded. Osa 2: Kõrvatropid	28.8.2003	EN 352-2:1993	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 352-3:2002 Kuulmiskaitsevahendid. Üldnõuded. Osa 3: Tööstusliku kaitsekiivri juurde kuuluvad kõrvapolstrid	28.8.2003	EN 352-3:1996	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 352-4:2001 Kuulmiskaitsevahendid. Ohutusnõuded ja katsetamine. Osa 4: (Müra) tasemest sõltuvad kõrvakaitsed	10.8.2002	—
CEN	EN 352-4:2001/A1:2005	Esmakordne avaldamine	Märkus 3	30.4.2006
CEN	EN 352-5:2002 Kuulmiskaitsevahendid. Ohutusnõuded ja katsetamine. Osa 5: Aktiivsed müravähendavad kõrvakaitsed	28.8.2003	—
CEN	EN 352-6:2002 Kuulmiskaitsevahendid. Ohutusnõuded ja katsetamine. Osa 6: Audiosidega kõrvakaitsed	28.8.2003	—
CEN	EN 352-7:2002 Kuulmiskaitsevahendid. Ohutusnõuded ja katsetamine. Osa 7: (Müra) tasemest sõltuvad kõrvatropid	28.8.2003	—
CEN	EN 353-1:2002 Kõrgelt kukkumise isikukaitsevahendid. Osa 1: Jäiga ankrunööriga juhitavad kukkumise pidurdajad	28.8.2003	EN 353-1:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 353-2:2002 Kõrgelt kukkumise isikukaitsevahendid. Osa 2: Paindliku ankrunööriga juhitavad kukkumise pidurdajad	28.8.2003	EN 353-2:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 354:2002 Kõrgelt kukkumise isikukaitsevahendid. Trosstalrepid	28.8.2003	EN 354:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 355:2002 Kõrgelt kukkumise isikukaitsevahendid. Energia summutajad	28.8.2003	EN 355:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 358:1999 Tööasendi ja kõrgelt kukkumise isikukaitsevahendid. Tööasendi- ja kinnitustoerihmad ning tööasendi kaelarihmad	21.12.2001	EN 358:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (21.12.2001)
CEN	EN 360:2002 Kõrgelt kukkumise isikukaitsevahendid. Tagasitõmbavad kukkumispidurid	28.8.2003	EN 360:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 361:2002 Kõrgelt kukkumise isikukaitsevahendid. Kererakmed	28.8.2003	EN 361:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 362:2004 Kõrgelt kukkumise isikukaitsevahendid. Ühendusklambrid	6.10.2005	EN 362:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 363:2002 Kõrgelt kukkumise isikukaitsevahendid. Kukkumise peatamissüsteemid	28.8.2003	EN 363:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 364:1992 Kõrgelt kukkumise isikukaitsevahendid. Katsemeetodid	23.12.1993	—
CEN	EN 364:1992/AC:1993
CEN	EN 365:2004 Kõrgelt kukkumise isikukaitsevahendid ja muud kõrgelt kukkumise kaitsevahendid. Üldnõuded kasutusjuhenditele, hooldusele, regulaarsele ülevaatusele, parandamisele, märgistamisele ja pakendamisele	6.10.2005	EN 365:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 367:1992 Kaitseriietus. Kaitsmine kuumuse ja leekide eest. Katsemeetod: leegi toimest põhjustatud soojusläbistuse määramine	23.12.1993	—
CEN	EN 367:1992/AC:1992
CEN	EN 373:1993 Kaitseriietus. Materjalide vastupidavuse hindamine sulametalli pritsmetele	23.12.1993	—
CEN	EN 374-1:2003 Kemikaalide ja mikroorganismide eest kaitsvad kindad. Osa 1: Terminoloogia ja nõuded ekspluatatsiooniomadustele	6.10.2005	EN 374-1:1994	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 374-2:2003 Kemikaalide ja mikroorganismide eest kaitsvad kindad. Osa 2: Läbistamiskindluse määramine	6.10.2005	EN 374-2:1994	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 374-3:2003 Kemikaalide ja mikroorganismide eest kaitsvad kindad. Osa 3: Läbistamiskindluse määramine kemikaalide suhtes	6.10.2005	EN 374-3:1994	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 379:2003 Reguleeruva valguse läbilaskvusteguriga keevitusfiltrid ja valguse kahekordse läbilaskvusteguriga keevitusfiltrid	6.10.2005	EN 379:1994	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 381-1:1993 Käsikettsaagide kasutajate kaitseriietus. Osa 1: Katseseade kettsae sisselõigetele vastupidavuse katsetamiseks	23.12.1993	—
CEN	EN 381-2:1995 Käsikettsaagide kasutajate kaitseriietus. Osa 2: Katsemeetodid jalgade kaitsevahenditele	12.1.1996	—
CEN	EN 381-3:1996 Käsikettsaagide kasutajate kaitseriietus. Osa 3: Jalatsite katsemeetodid	10.10.1996	—
CEN	EN 381-4:1999 Käsikettsaagide kasutajate kaitseriietus. Osa 4: Kettsae kaitsekinnaste katsemeetod	16.3.2000	—
CEN	EN 381-5:1995 Käsikettsaagide kasutajate kaitseriietus. Osa 5: Nõuded jalakaitsetele	12.1.1996	—
CEN	EN 381-7:1999 Käsikettsaagide kasutajate kaitseriietus. Osa 7: Nõuded kettsaagide kaitsekinnastele	16.3.2000	—
CEN	EN 381-8:1997 Käsikettsaagide kasutajate kaitseriietus. Osa 8: Kettsae kasutaja kaitsekedride katsemeetodid	18.10.1997	—
CEN	EN 381-9:1997 Käsikettsaagide kasutajate kaitseriietus. Osa 9: Nõuded kettsae kasutaja kaitsekedridele	18.10.1997	—
CEN	EN 381-10:2002 Käsikettsaagide kasutajate kaitseriietus. Osa 10: Ülakeha kaitsevahendite katsemeetod	28.8.2003	—
CEN	EN 381-11:2002 Käsikettsaagide kasutajate kaitseriietus. Osa 11: Nõuded ülakeha kaitsevahenditele	28.8.2003	—
CEN	EN 388:2003 Mehaaniliste ohtude eest kaitsvad kindad	6.10.2005	EN 388:1994	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 393:1993 Päästevestid ja individuaalsed ujuvpäästevahendid. Ujuvpäästevahendid. 50 N	16.12.1994	—
	EN 393:1993/A1:1998	6.11.1998	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (6.11.1998)
	EN 393:1993/AC:1995
CEN	EN 394:1993 Päästevestid ja individuaalsed ujuvpäästevahendid. Lisavahendid	16.12.1994	—
CEN	EN 395:1993 Päästevestid ja individuaalsed ujuvpäästevahendid. Päästevestid. 100 N	16.12.1994	—
	EN 395:1993/A1:1998	6.11.1998	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (6.11.1998)
	EN 395:1993/AC:1995
CEN	EN 396:1993 Päästevestid ja individuaalsed ujuvpäästevahendid. Päästevestid. 150 N	16.12.1994	—
	EN 396:1993/A1:1998	6.11.1998	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (6.11.1998)
	EN 396:1993/AC:1995
CEN	EN 397:1995 Tööstuslikud kaitsekiivrid	12.1.1996	—
CEN	EN 397:1995/A1:2000	24.1.2001	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (24.1.2001)
CEN	EN 399:1993 Päästevestid ja individuaalsed ujuvpäästevahendid. Päästevestid. 275 N	16.12.1994	—
	EN 399:1993/A1:1998	6.11.1998	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (6.11.1998)
	EN 399:1993/AC:1995
CEN	EN 402:2003 Hingamisteede kaitsevahendid. Väliskeskkonnast isoleeritud, avatud tsükliga, suruõhku kasutav hingamisaparaat, millel on täismask või suuosa komplekt. Nõuded, katsetamine, märgistus	21.2.2004	EN 402:1993	Kehtivuse lõppkuupäev (21.2.2004)
CEN	EN 403:2004 Hingamisteede kaitsevahendid enesekaitseks. Tulekahju korral enesepäästmiseks ettenähtud kapuutsiga filtreerimisvahendid. Nõuded, katsetamine, märgistus	6.10.2005	EN 403:1993	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 404:2005 Hingamisteede kaitsevahendid enesekaitseks. Enesekaitse filter süsinikmonooksiidi eest kaitsmiseks. Nõuded, katsetamine, tähistamine	6.10.2005	EN 404:1993	Kehtivuse lõppkuupäev (2.12.2005)
CEN	EN 405:2001 Hingamisteede kaitsevahendid. Ventiiliga filtreerivad poolmaskid gaaside või gaaside ja tahkete osakeste eest kaitsmiseks. Nõuded, katsetamine ja märgistus	10.8.2002	EN 405:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (10.8.2002)
CEN	EN 407:2004 Soojuse poolt tekitatava ohu (kuumuse ja/või leegi) eest kaitsvad kindad	6.10.2005	EN 407:1994	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 420:2003 Kaitsekindad. Üldnõuded ja katsemeetodid Märkus 4	2.12.2005	EN 420:1994	Kehtivuse lõppkuupäev (2.12.2005)
CEN	EN 421:1994 Kaitsekindad ioniseeriva kiirguse ja radioaktiivse saastumise eest kaitsmiseks	16.12.1994	—
CEN	EN 443:1997 Tuletõrjujate kiivrid	19.2.1998	—
CEN	EN 458:2004 Kuulmiskaitsevahendid. Soovitused valimiseks, kasutamiseks, korrashoiuks ja hoolduseks	6.10.2005	EN 458:1993	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 463:1994 Kaitseriietus. Kaitsmine vedelate kemikaalide eest. Katsemeetod: vastupidavuse määramine vedelikujoa läbiimbumisele (Joatest)	16.12.1994	—
CEN	EN 464:1994 Kaitseriietus. Kaitsmine vedelate ja gaasiliste kemikaalide eest, kaasa arvatud vedelad aerosoolid ja tahked osakesed. Katsemeetod: gaasikindlate ülikondade läbiimbumiskindluse määramine (sisemise survekatse)	16.12.1994	—
CEN	EN 468:1994 Kaitseriietus. Kaitsmine vedelate kemikaalide eest. Katsemeetod: läbiimbumisvastase kaitsevõime määramine pihustamise teel (pihustuskatse)	16.12.1994	—
CEN	EN 469:2005 Tuletõrjujate kaitseriietus. Nõuded ja katsemeetodid tuletõrjujate kaitseriietusele	Esmakordne avaldamine	EN 469:1995	30.6.2005
CEN	EN 470-1:1995 Keevitamisel ja sellega kaasnevatel protsessidel kasutatav kaitseriietus. Osa 1: Üldnõuded	12.1.1996	—
CEN	EN 470-1:1995/A1:1998	13.6.1998	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (31.8.1998)
CEN	EN 471:2003 Hästi nähtav märguriietus professionaalseks kasutamiseks. Katsemeetodid ja nõuded	6.10.2005	EN 471:1994	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 510:1993 Liikuvate osade vahele kiskumise ohu korral kasutatava kaitseriietuse tehnilised andmed	16.12.1994	—
CEN	EN 511:1994 Külma eest kaitsvad kindad	16.3.2000	—
CEN	EN 530:1994 Kaitseriietuse materjali abrasioonikindlus. Katsemeetod	30.8.1995	—
CEN	EN 530:1994/AC:1995
CEN	EN 531:1995 Kuumuse käes töötavate tööstustööliste kaitseriietus (välja arvatud tuletõrjujate ja keevitajate kaitseriietus)	6.11.1998	—
CEN	EN 531:1995/A1:1998	4.6.1999	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (4.6.1999)
CEN	EN 533:1997 Kaitseriietus. Kaitsmine kuumuse ja leegi eest. Piiratud põlevusega materjalid ja materjalikomplektid	14.6.1997	—
CEN	EN 564:1997 Mägironimisvarustus. Abiköis. Ohutusnõuded ja katsemeetodid	10.8.2002	—
CEN	EN 565:1997 Mägironimisvarustus. Lint. Ohutusnõuded ja katsemeetodid	10.8.2002	—
CEN	EN 566:1997 Mägironimisvarustus. Aasad. Ohutusnõuded ja katsemeetodid	10.8.2002	—
CEN	EN 567:1997 Mägironimisvarustus. Köieklambrid. Ohutusnõuded ja katsemeetodid	10.8.2002	—
CEN	EN 568:1997 Mägironimisvarustus. Jääpuurid. Ohutusnõuded ja katsemeetodid	14.6.1997	—
CEN	EN 569:1997 Mägironimisvarustus. Kaljunaelad. Ohutusnõuded ja katsemeetodid	10.8.2002	—
CEN	EN 659:2003 Tuletõrjujate kaitsekindad	21.2.2004	EN 659:1996	Kehtivuse lõppkuupäev (21.2.2004)
CEN	EN 702:1994 Kaitseriietus. Kaitsmine kuumuse ja leegi eest. Katsemeetod: läbi kaitseriietuse või läbi kaitseriietuse materjalide toimuva kontaktsoojusläbikande määramine	12.1.1996	—
CEN	EN 795:1996 Kõrgelt kukkumise kaitse. Ankurdusseadmed. Nõuded ja katsetamine	12.2.2000	—
Hoiatus: käesolevas teatises ei käsitleta seadmeid, mida on kirjeldatud klassides A (ehituslikud ankurdusvahendid), C (horisontaalsete elastsete kaablitega ankurdusvahendid) ja D (horisontaalsete jäikade raampuudega ankurdusvahendid) lõigetes 3.13.1, 3.13.3, 3.13.4, 4.3.1, 4.3.3, 4.3.4, 5.2.1, 5.2.2, 5.2.4, 5.2.5, 5.3.2 klass A1 osas), 5.3.3, 5.3.4, 5.3.5, 6 (klasside A, C ja D osas), lisa A (lõiked A.2, A.3, A.5 ja A.6 osas), lisa B ja lisa ZA (klasside A, C ja D osas), mille puhul ei saa eeldada vastavust direktiiv 89/686/EMÜ sätetele.
	EN 795:1996/A1:2000	24.1.2001	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (30.4.2001)
CEN	EN 812:1997 Kokkupõrgete eest kaitsvad peakatted	19.2.1998	—
CEN	EN 812:1997/A1:2001	10.8.2002	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (10.8.2002)
CEN	EN 813:1997 Kõrgelt kukkumise isikukaitsevahendid. Istmerakmed	14.6.1997	—
CEN	EN 863:1995 Kaitseriietus. Mehaanilised omadused. Katsemeetod: läbitorkekindlus	15.5.1996	—
CEN	EN 892:2004 Mägironimisvarustus. Dünaamilised mägironimisköied. Ohutusnõuded ja katsemeetodid	6.10.2005	EN 892:1996	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 893:1999 Mägironimisvarustus. Tanghaaratsid. Ohutusnõuded ja katsemeetodid	10.8.2002	—
CEN	EN 943-1:2002 Kaitseriietus kaitseks vedel- ja gaasiliste kemikaalide, sealhulgas vedelaerosoolide ja tahkete osakeste eest. Osa 1: Jõudlusnõuded ventilatsiooniga ja ventilatsioonita gaasikindlatele (Tüüp 1) ja mittegaasikindlatele (Tüüp 2) kaitseülikondadele kaitseks	28.8.2003	—
CEN	EN 943-2:2002 Kaitseriietus kaitseks vedel- ja gaasiliste kemikaalide, sealhulgas vedelaerosoolide ja tahkete osakeste eest. Osa 2: Jõudlusnõuded hädaabimeeskondade (ET) “gaasikindlatele” (Tüüp 1) kaitseülikondadele kaitseks kemikaalide eest	10.8.2002	—
CEN	EN 958:1996 Mägironimisvarustus. Julgestusamortisaator klettersteig-ronimise jaoks. Ohutusnõuded ja katsemeetodid	14.6.1997	—
CEN	EN 960:1994 Kaitsekiivrite katsetamiseks kasutatavad peakujud	15.5.1996	—
CEN	EN 960:1994/A1:1998	6.11.1998	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (6.11.1998)
CEN	EN 966:1996 Kiivrid õhuspordialadele	10.10.1996	—
CEN	EN 966:1996/A1:2000	4.7.2000	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (30.9.2000)
CEN	EN 1073-1:1998 Radioaktiivse saastumise eest kaitsev riietus. Osa 1: Tahkete osakeste põhjustatud radioaktiivse saastumise eest kaitsvale ventileeritavale kaitseriietusele kehtivad nõuded ja katsemeetodid	6.11.1998	—
CEN	EN 1073-2:2002 Radioaktiivse saastumise eest kaitsev riietus. Osa 2: Nõuded ja katsemeetodid mitteventileeritavale kaitseriietusele kaitseks radioaktiivsete tolmuosakeste saaste eest	28.8.2003	—
CEN	EN 1077:1996 Mäesuusatajate kiivrid	10.10.1996	—
CEN	EN 1078:1997 Kiivrid jalgratturitele ja rulade ning rulluiskude kasutajatele	14.6.1997	—
CEN	EN 1078:1997/A1:2005	Esmakordne avaldamine	Märkus 3	30.6.2006
CEN	EN 1080:1997 Löögikaitsekiivrid väikelastele	14.6.1997	—
	EN 1080:1997/A1:2002	28.8.2003	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
	EN 1080:1997/A2:2005	Esmakordne avaldamine	Märkus 3	30.6.2006
CEN	EN 1082-1:1996 Kaitseriietus. Kaitseriietus. Kindad ja käekaitsed kaitseks käes hoitavate nugade sisselõigete ja torgete eest. Osa 1: Traatvõrgust kindad ja käekaitsed	14.6.1997	—
CEN	EN 1082-2:2000 Kaitseriietus. Kindad ja käekaitsed kaitseks käes hoitavate nugade sisselõigete ja torgete eest. Osa 2: Kindad ja käekaitsed, valmistatud muust materjalist peale turvistiku	21.12.2001	—
CEN	EN 1082-3:2000 Kaitseriietus. Kindad ja käekaitsed kaitseks käes hoitavate nugade sisselõigete ja torgete eest. Osa 3: Riide, naha ja muude materjalide löögilõike katse	21.12.2001	—
CEN	EN 1095:1998 Lõbusõidulaevade tekil kasutatavad turvavööd ja julgestusköied. Ohutusnõuded ja katsemeetodid	6.11.1998	—
CEN	EN 1146:2005 Hingamisteede kaitsevahendid. Iseseisev avatud tsükliga, suruõhku kasutav kapuutsiga hingamisaparaat. Nõuded, katsetamine, märgistus	Esmakordne avaldamine	EN 1146:1997	30.4.2006
CEN	EN 1149-1:1995 Kaitseriietus. Elektrostaatilised omadused. Osa 1: Pindtakistus (katsemeetodid ja nõuded)	10.10.1996	—
CEN	EN 1149-2:1997 Kaitseriietus. Elektrostaatilised omadused. Osa 2: Katsemeetodid elektritakistuse mõõtmiseks läbi materjali (vertikaaltakistus)	19.2.1998	—
CEN	EN 1149-3:2004 Kaitseriietus. Elektrostaatiliste omadustega. Osa 3: Laengukindluse katsemeetodid	6.10.2005	—
CEN	EN 1150:1999 Kaitseriietus. Kõrgnähtavusega riietus mitteprofessionaalseks kasutamiseks. Katsemeetodid ja nõuded	4.6.1999	—
CEN	EN 1384:1996 Ratsutamiskiivrid	14.6.1997	—
CEN	EN 1384:1996/A1:2001	10.8.2002	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (10.8.2002)
CEN	EN 1385:1997 Kiivrid aerutamiseks ja kärestikuspordiks	13.6.1998	—
CEN	EN 1385:1997/A1:2005	6.10.2005	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 1486:1996 Tuletõrjujate kaitseriietus. Katsemeetodid ja nõuded peegeldavale riietusele eritulekustutustööde jaoks	3.12.1996	—
CEN	EN 1621-1:1997 Mootorrattureid mehaaniliste löökide eest kaitsev riietus. Osa 1: Nõuded ja katsemeetodid löökide eest kaitsvatele vahenditele	13.6.1998	—
CEN	EN 1621-2:2003 Mootorrattureid mehaaniliste löökide eest kaitsev riietus. Osa 2: Mootorratturi seljakaitsed. Nõuded ja katsemeetodid	6.10.2005	—
CEN	EN 1731:1997 Silmade ja näo võrkkaitsed tööstuslikuks ja mittetööstuslikuks kasutamiseks mehaaniliste löökide ja/või kuumuse eest kaitsmiseks	14.6.1997	—
CEN	EN 1731:1997/A1:1997	13.6.1998	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (30.6.1998)
CEN	EN 1809:1997 Sukeldumistarvikud. Ujuvusekompensaatorid. Funktsionaalsed nõuded ja ohutusnõuded, katsemeetodid	13.6.1998	—
CEN	EN 1827:1999 Hingamisteede kaitsevahendid. Sissehingamisventiilita, eraldatavate filtritega poolmaskid kaitseks gaaside või gaaside ja osakeste või ainult osakeste eest	24.2.2001	—
CEN	EN 1836:2005 Silmakaitsevahendid. Üldotstarbelised päikeseprillid ja pimestava valguse eest kaitsvad filtrid	2.12.2005	EN 1836:1997	Kehtivuse lõppkuupäev (31.3.2006)
CEN	EN 1868:1997 Kõrgelt kukkumise isikukaitsevahendid. Ekvivalentsete terminite loetelu	18.10.1997	—
CEN	EN 1891:1998 Kõrgelt kukkumise isikukaitsevahendid. Vähevenivad kernmantel-köied	6.11.1998	—
CEN	EN 1938:1998 Silmakaitsevahendid. Mootorratturite ja mopeediga sõitjate kaitseprillid	4.6.1999	—
CEN	EN ISO 4869-2:1995 Akustika. Kuulmiskaitsmed. Osa 2: A-sageduskorrektsiooniga efektiivhelirõhu tasemete määramine kulunud kuulmiskaitsmete korral (ISO 4869-2:1994)	15.5.1996	—
CEN	EN ISO 4869-4:2000 Akustika. Kuulmiskaitsevahendid. Osa 4: Heli taastavate kõrvaklappide erinevate müratasandite mürasurve mõõtmine (ISO/TR 4869-4:1998)	6.10.2005	—
CEN	EN ISO 6529:2001 Kaitseriietus. Kemikaalide eest kaitsmiseks. testimismeetod materjalide vedelike ja gaasidekindluse määramiseks (ISO 6529:2001)	6.10.2005	EN 369:1993	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN ISO 6530:2005 Kaitseriietus. Kaitsmine vedelate kemikaalide eest. Katsemeetod: materjalide vastupidavus vedelike läbiimbumisele (ISO 6530:2005)	6.10.2005	EN 368:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN ISO 6942:2002 Kaitseriietus. Kaitse kuumuse ja tule eest. Katsemeetod: Materjalide ja materjalikoostete hindamine, kui nad on kaitseta jäetud kiirgussoojuse allika eest (ISO 6942:2002)	28.8.2003	EN 366:1993	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN ISO 10256:2003 Jäähoki mängimisel kasutatavad pea- ja näokaitsevahendid (ISO 10256:2003)	6.10.2005	EN 967:1996	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN ISO 10819:1996 Mehaaniline võnkumine ja löök. Kämbla-käsivarre vibratsioon. Meetod kinnaste vibratsiooni ülekanduvuse mõõtmiseks ja hindamiseks kinda peopesast (ISO 10819:1996)	3.12.1996	—
CEN	EN 12083:1998 Hingamisteede kaitsevahendid. Hingamisvoolikutega filtrid (ilma maskita kinnitatavad filtrid). Tahkete osakeste filtrid, gaaside filtrid ja kombineeritud filtrid. Nõuded, katsetamine, märgistus	4.7.2000	—
CEN	EN 12083:1998/AC:2000
CEN	EN 12270:1998 Mägironimisvarustus. Kiilud. Ohutusnõuded ja katsemeetodid	16.3.2000	—
CEN	EN 12275:1998 Mägironimisvarustus. Karabiinid. Ohutusnõuded ja katsemeetodid	16.3.2000	—
CEN	EN 12276:1998 Mägironimisvarustus. Kaljuankur. Ohutusnõuded ja katsemeetodid	24.2.2001	—
CEN	EN 12276:1998/AC:2000
CEN	EN 12277:1998 Mägironimisvarustus. Julgestusvööd. Ohutusnõuded ja katsemeetodid	6.11.1998	—
CEN	EN 12278:1998 Mägironimisvarustus. Plokid. Ohutusnõuded ja katsemeetodid	6.11.1998	—
CEN	EN 12477:2001 Keevitajate kaitsekindad	10.8.2002	—
CEN	EN 12477:2001/A1:2005	6.10.2005	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (31.12.2005)
CEN	EN 12492:2000 Mägironimisvarustus. Mägironijate kiivrid. Ohutusnõuded ja katsemeetodid	21.12.2001	—
CEN	EN 12492:2000/A1:2002	28.8.2003	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 12568:1998 Jalalaba- ja säärekaitsed. Varbakaitsete ja metalli läbitungimise eest kaitsvate detailide nõuded ja katsemeetodid	6.11.1998	—
CEN	EN 12628:1999 Sukeldumistarvikud. Kombineeritud ujuvus- ja päästeseadmed. Funktsionaalsed ja ohutusnõuded, katsemeetodid	4.7.2000	—
CEN	EN 12628:1999/AC:2000
CEN	EN 12941:1998 Hingamisteede kaitsevahendid. Sundventilatsiooniga filtreerimisvahendid, millel on kiiver või kapuuts. Nõuded, katsetamine, märgistus	4.6.1999	EN 146:1991	Kehtivuse lõppkuupäev (4.6.1999)
CEN	EN 12941:1998/A1:2003	6.10.2005	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 12942:1998 Hingamisteede kaitsevahendid. Sundventilatsiooniga filtreerimisseadised, millel on täismaskid, poolmaskid või veerandmaskid. Nõuded, katsetamine, märgistus	4.6.1999	EN 147:1991	Kehtivuse lõppkuupäev (4.6.1999)
CEN	EN 12942:1998/A1:2002	28.8.2003	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 13034:2005 Kaitseriietus kaitsmiseks vedelate kemikaalide eest. Vedelate kemikaalide eest piiratud kaitset pakkuvatele kemikaalide eest kaitsvale riietusele esitatavad toimimisnõuded (Tüüp 6 ja Tüüp PB [6] vahendid)	6.10.2005	—
CEN	EN 13061:2001 Kaitseriietus. Jalgpallurite säärekaitsed. Nõuded ja katsemeetodid	10.8.2002	—
CEN	EN 13087-1:2000 Kaitsekiivrid. Katsemeetodid. Osa 1: Tingimused ja konditsioneerimine	10.8.2002	—
CEN	EN 13087-1:2000/A1:2001	10.8.2002	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (10.8.2002)
CEN	EN 13087-2:2000 Kaitsekiivrid. Katsemeetodid. Osa 2: Löögi summutus	10.8.2002	—
CEN	EN 13087-2:2000/A1:2001	10.8.2002	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (10.8.2002)
CEN	EN 13087-3:2000 Kaitsekiivrid. Katsemeetodid. Osa 3: Penetratsioonitakistus	10.8.2002	—
CEN	EN 13087-3:2000/A1:2001	10.8.2002	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (10.8.2002)
CEN	EN 13087-4:2000 Kaitsekiivrid. Katsemeetodid. Osa 4: Tõkestussüsteemi efektiivsus	21.12.2001	—
CEN	EN 13087-5:2000 Kaitsekiivrid. Katsemeetodid. Osa 5: Tõkestussüsteemi tugevus	24.2.2001	—
CEN	EN 13087-6:2000 Kaitsekiivrid. Katsemeetodid. Osa 6: Vaateväli	10.8.2002	—
CEN	EN 13087-6:2000/A1:2001	10.8.2002	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (10.8.2002)
CEN	EN 13087-7:2000 Kaitsekiivrid. Katsemeetodid. Osa 7: Leegikindlus	10.8.2002	—
CEN	EN 13087-7:2000/A1:2001	10.8.2002	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (10.8.2002)
CEN	EN 13087-8:2000 Kaitsekiivrid. Katsemeetodid. Osa 8: Elektrilised omadused	21.12.2001	—
CEN	EN 13087-8:2000/A1:2005	6.10.2005	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 13087-10:2000 Kaitsekiivrid. Katsemeetodid. Osa 10: Soojuskiirguse kindlus	21.12.2001	—
CEN	EN 13138-1:2003 Ujuvvahendid ujumise õpetamiseks. Osa 1: Kantavate ujuvvahendite ohutusnõuded ja katsemeetodid	6.10.2005	—
CEN	EN 13158:2000 Kaitseriietus. Ratsanike kaitsejakid, keha- ja õlakaitsed. Nõuded ja katsemeetodid	24.2.2001	—
CEN	EN 13178:2000 Isiklikud silmakaitsevahendid. Mootorsaani kasutajate silmakaitsed	21.12.2001	—
CEN	EN 13274-1:2001 Hingamisteede kaitsevahendid. Katsemeetodid. Osa 1: Seesmise lekke ja kogu seesmise lekke kindlaksmääramine	21.12.2001	—
CEN	EN 13274-2:2001 Hingamisteede kaitsevahendid. Katsemeetodid. Osa 2: Praktilised jõudluskatsed	21.12.2001	—
CEN	EN 13274-3:2001 Hingamisteede kaitsevahendid. Katsemeetodid. Osa 3: Hingamistakistuse kindlaksmääramine	10.8.2002	—
CEN	EN 13274-4:2001 Hingamisteede kaitsevahendid. Katsemeetodid. Osa 4: Leekkatsed	10.8.2002	—
CEN	EN 13274-5:2001 Hingamisteede kaitsevahendid. Katsemeetodid. Osa 5: Kliimatingimused	21.12.2001	—
CEN	EN 13274-6:2001 Hingamisteede kaitsevahendid. Katsemeetodid. Osa 6: Süsihappegaasisisalduse kindlaksmääramine sissehingatavas õhus	10.8.2002	—
CEN	EN 13274-7:2002 Hingamisteede kaitsevahendid. Katsemeetodid. Osa 7: Osakestefiltri läbimise kindlaksmääramine	28.8.2003	—
CEN	EN 13274-8:2002 Hingamisteede kaitsevahendid. Katsemeetodid. Osa 8: Dolomiiditolmu ummistumise kindlaksmääramine	28.8.2003	—
CEN	EN 13277-1:2000 Idamaiste võitluskunstide kaitsevarustus. Osa 1: Üldnõuded ja katsemeetodid	24.2.2001	—
CEN	EN 13277-2:2000 Idamaiste võitluskunstide kaitsevarustus. Osa 2: Pöiakaitsete, säärekaitsete ja käsivarrekaitsete lisanõuded ja katsemeetodid	24.2.2001	—
CEN	EN 13277-3:2000 Idamaiste võitluskunstide kaitsevarustus. Osa 3: Kerekaitsete lisanõuded ja katsemeetodid	24.2.2001	—
CEN	EN 13277-4:2001 Idamaiste võitluskunstide kaitsevarustus. Osa 4: Peakaitsete lisanõuded ja katsemeetodid	10.8.2002	—
CEN	EN 13277-5:2002 Idamaiste võitluskunstide kaitsevarustus. Osa 5: Genitaalide kaitsete ja kõhukaitsete lisanõuded ning katsemeetodid	10.8.2002	—
CEN	EN 13277-6:2003 Idamaiste võitluskunstide kaitsevarustus. Osa 6: Naiste rinnakaitsetele esitatavad lisanõuded ja katsemeetodid	21.2.2004	—
CEN	EN 13287:2004 Isikukaitsevahendid. Jalanõud. Libisemiskindluse katsemeetod	6.10.2005	—
CEN	EN 13356:2001 Nähtavust parandavad vahendid mitteprofessionaalseks kasutamiseks. Katsemeetodid ja nõuded	21.12.2001	—
CEN	EN 13484:2001 Kiivrid lumelaudade kasutajatele	10.8.2002	—
CEN	EN 13546:2002 Kaitseriietus. Maahoki väravavahtide käe-, käsivarre-, rinna-, kõhu-, sääre-, jala- ja genitaalidekaitsed ning väljakumängijate säärekaitsed . Nõuded ja katsemeetodid	28.8.2003	—
CEN	EN 13567:2002 Kaitseriietus. Vehklejate käe-, käsivarre-, rinna-, kõhu-, sääre-, jala-, genitaalide ja näokaitsed. Nõuded ja katsemeetodid	28.8.2003	—
CEN	EN 13594:2002 Professionaalsete mootorratturite kaitsekindad. Nõuded ja katsemeetodid	28.8.2003	—
CEN	EN 13595-1:2002 Professionaalsete mootorratturite kaitseriietus. Joped, püksid, kombinesoonid või kaheosalised ülikonnad. Osa 1: Üldnõuded	28.8.2003	—
CEN	EN 13595-2:2002 Professionaalsete mootorratturite kaitseriietus. Joped, püksid, kombinesoonid või kaheosalised ülikonnad. Osa 2: Katsemeetod löögi hõõrdkulumise takistuse kindlaksmääramiseks	28.8.2003	—
CEN	EN 13595-3:2002 Professionaalsete mootorratturite kaitseriietus. Joped, püksid, kombinesoonid või kaheosalised ülikonnad. Osa 3: Katsemeetod rebimistugevuse kindlaksmääramiseks	28.8.2003	—
CEN	EN 13595-4:2002 Professionaalsete mootorratturite kaitseriietus. Joped, püksid, kombinesoonid või kaheosalised ülikonnad. Osa 4: Katsemeetod löögi sisselõikekindluse kindlaksmääramiseks	28.8.2003	—
CEN	EN 13634:2002 Professionaalsete mootorratturite kaitsejalatsid. Nõuded ja katsemeetodid	28.8.2003	—
CEN	EN 13781:2001 Mootorkelkude ja bobide juhtide ning sõitjate kaitsekiivrid	10.8.2002	—
CEN	EN 13794:2002 Hingamisteede kaitsevahendid. Autonoomne suletud ahelaga hingamisaparaat põgenemiseks. Nõuded, katsetamine, märgistus	28.8.2003	EN 1061:1996 EN 400:1993 EN 401:1993	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 13819-1:2002 Kuulmiskaitsevahendid. Katsetamine. Osa 1: Füüsikalise katse meetodid	28.8.2003	—
CEN	EN 13819-2:2002 Kuulmiskaitsevahendid. Katsetamine. Osa 2: Akustilised katsemeetodid	28.8.2003	—
CEN	EN 13911:2004 Tuletõrjujate kaitseriietus. Nõuded ja katsemeetodid tuletõrjujate tulekindlatele kapuutsidele	6.10.2005	—
CEN	EN 13949:2003 Hingamisvahendid. Avatud tsükliga, väliskeskkonnast isoleeritud, surulämmastikku ja hapnikku kasutav sukeldumisaparaat. Nõuded, katsetamine, märgistus	21.2.2004	—
CEN	EN ISO 13982-1:2004 Tahkete aineosakeste vastane kaitseriietus. Osa 1: Nõuded kemikaalide eest kaitsvale riietusele, mis tagab kogu keha kaitse lendlevate aineosakeste eest (ISO 13982-1:2004)	6.10.2005	—
CEN	EN ISO 13982-2:2004 Tahkete kemikaalide aineosakeste vastane kaitseriietus. Osa 2: Katsemeetod aerosoolsete peenpulbrite lekke määramiseks ülikondadesse (ISO 13982-2:2004)	6.10.2005	—
CEN	EN ISO 13995:2000 Kaitseriietus. Mehhaanilised omadused. Katsemeetod materjalide torkekindluse ja rebenemiskindluse määramiseks (ISO 13995:2000)	6.10.2005	—
CEN	EN ISO 13997:1999 Kaitseriietus. Mehaanilised omadused. Vastupanu kindlaksmääramine teravate objektide lõikamisele (ISO 13997:1999)	4.7.2000	—
CEN	EN ISO 13997:1999/AC:2000
CEN	EN ISO 13998:2003 Kaitseriietus. Põlled, püksid ja alussärgid kaitseks käes hoitavate nugade sisselõigete ja torgete eest (ISO 13998:2003)	28.8.2003	EN 412:1993	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN 14021:2003 Off-road mootorrataste kivikaitsed, mis sobivad sõitja kaitsmiseks kivide ja kildude eest. Nõuded ja katsemeetodid	6.10.2005	—
CEN	EN 14052:2005 Suure vastupidavusega tööstuslikud kiivrid	Esmakordne avaldamine	—
CEN	EN 14058:2004 Kaitseriietus. Rõivad kaitseks jahedate keskkondade eest	6.10.2005	—
CEN	EN 14120:2003 Kaitseriietus. Randme-, peopesa-, põlve- ja küünarnukikaitsmed rollerspordivarustuse kasutajatele. Nõuded ja katsemeetodid	21.2.2004	—
CEN	EN 14126:2003 Kaitseriietus. Jõudlusnõuded ja katsemeetodid nakkuslike ainete eest kaitsva kaitseriietuse katsetamiseks	6.10.2005	—
CEN	EN 14143:2003 Hingamisvahendid. Suletud tsükliga sukeldumisaparaat	6.10.2005	—
CEN	EN 14225-1:2005 Tuukriülikonnad. Osa 1: Kummiülikonnad, nõuded ja katsemeetodid	6.10.2005	—
CEN	EN 14225-2:2005 Tuukriülikonnad. Osa 2: Kuivad kummiülikonnad, nõuded ja katsemeetodid	6.10.2005	—
CEN	EN 14225-3:2005 Tuukriülikonnad. Osa 3: Aktiivjahutuse või soojendusega ülikonnad (süsteemid). Nõuded ja katsemeetodid	6.10.2005	—
CEN	EN 14225-4:2005 Tuukriülikonnad. Osa 4: Üheatmosfäärilised ülikonnad (ADS). Nõuded inimtegurile ja katsemeetodid	6.10.2005	—
CEN	EN 14325:2004 Kemikaalikindel kaitseriietus. Katseeetodid ning kemikaalikindlate materjalide klassifikatsioon	6.10.2005	—
CEN	EN 14328:2005 Kaitseriietus. Elektrinugade tekitatud lõikehaavade eest kaitsvad kindad ja käsivarrekaitsed. Nõuded ja katsemeetodid	6.10.2005	—
CEN	EN 14360:2004 Vihmavastane kaitseriietus. Katsemeetodid valmisriiete katsetamiseks. Suure energiaga tilkade langemisel ülevalt antav löök	6.10.2005	—
CEN	EN 14387:2004 Hingamisteede kaitsevahendid. Gaasi filter (id), kombineeritud filtrid. Nõuded, katsetamine, markeerimine	6.10.2005	EN 141:2000 EN 371:1992 EN 372:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 14404:2004 Isikukaitsevahendid. Põlvekaitsed põlviliasendis töötamiseks	6.10.2005	—
CEN	EN 14435:2004 Hingamisteede kaitsevahendid. Poolmaskiga, üksnes positiivse rõhuga kasutamiseks mõeldud autonoomsed suletud kontuuriga hingamisaparaadid. Nõuded, katsetamine, tähistamine	6.10.2005	—
CEN	EN 14458:2004 Isiklikud silmakaitsevahendid — Tuletõrjujate, kiirabi- ja päästetöötajate kiivritel kasutamiseks mõeldud näokaitsed ja -varjud	6.10.2005	—
CEN	EN ISO 14460:1999 Kaitseriietus autojuhtidele. Kaitse kuumuse ja tule vastu. Toimevõime nõuded ja katsemeetodid (ISO 14460:1999)	16.3.2000	—
	EN ISO 14460:1999/A1:2002	10.8.2002	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (30.9.2002)
	EN ISO 14460:1999/AC:1999
CEN	EN 14529:2005 Hingamisteede kaitsevahendid. Autonoomne avatud süsteemiga poolmaskiga väliskeskkonnast isoleeritud, avatud tsükliga hingamisaparaat enesepäästmiseks	Esmakordne avaldamine	—
CEN	EN 14572:2005 Suure vastupidavusega kiivrid ratsaspordialadel kasutamiseks	6.10.2005	—
CEN	EN 14593-1:2005 Higamisteede kaitsevahendid. Suruõhusüsteemiga ühendatud hingamisaparaadid, mis on varustatud koormusventiiliga. Osa 1: Täismaskiga aparaadid: Nõuded, katsetamine, tähistamine	6.10.2005	EN 139:1994	Kehtivuse lõppkuupäev (2.12.2005)
CEN	EN 14593-2:2005 Higamisteede kaitsevahendid. Suruõhusüsteemiga ühendatud hingamisaparaadid, mis on varustatud koormusventiiliga. Osa 1: Poolmaskiga ülerõhuaparaadid. Nõuded, katsetamine, tähistamine	6.10.2005	EN 139:1994	Kehtivuse lõppkuupäev (2.12.2005)
CEN	EN 14593-2:2005/AC:2005
CEN	EN 14594:2005 Hingamisteede kaitsevahendid. Läbivoolusüsteemiga ühendatud hingamisaparaadid. Nõuded, katsetamine, tähistamine	6.10.2005	EN 271:1995 EN 12419:1999 EN 139:1994 EN 1835:1999 EN 270:1994	Kehtivuse lõppkuupäev (2.12.2005)
CEN	EN 14594:2005/AC:2005
CEN	EN 14605:2005 Kaitseriietus kaitsmiseks vedelate kemikaalide eest. Vedelikukindlate (tüüp 3) või pritsmekindlate (tüüp 4) ühendustega riietusele, kaasa arvatud üksnes erinevaid kehaosi kaitsvad esemed, esitatavad toimimisnõuded (Tüübid PB [3] ja PB [4])	6.10.2005	EN 467:1995 EN 466:1995 EN 465:1995	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN ISO 14877:2002 Kaitseriietus abrasiivjoa operatsioonidele, kus kasutatakse teralisi abrasiive (ISO 14877:2002)	28.8.2003	—
CEN	EN ISO 15025:2002 Kaitseriietus. Kaitse kuumuse ja leegi eest. Piiratud leegilevimise katsemeetod (ISO 15025:2000)	28.8.2003	EN 532:1994	Kehtivuse lõppkuupäev (28.8.2003)
CEN	EN ISO 15027-1:2002 Sukeldusülikonnad. Osa 1: Pidevalt kantavad ülikonnad. Nõuded, sealhulgas ohutusele (ISO 15027-1:2002)	10.4.2003	—
CEN	EN ISO 15027-2:2002 Sukeldusülikonnad. Osa 2: Mahajäätavad ülikonnad. Nõuded, sealhulgas ohutusele (ISO 15027-2:2002)	10.4.2003	—
CEN	EN ISO 15027-3:2002 Sukeldusülikonnad. Osa 3: Katsemeetodid (ISO 15027-3:2002)	10.4.2003	—
CEN	EN ISO 15831:2004 Riietus. Psühholoogiline toime. Soojusisolatsiooni mõõtmine termilise mannekeeni abil (ISO 15831:2004)	6.10.2005	—
CEN	EN ISO 17249:2004 Saeketilõigetele vastupidavad kaitsejalatsid (ISO 17249:2004)	6.10.2005	—
CEN	EN ISO 20344:2004 Isikukaitsevahendid. Jalanõude katsemeetodid (ISO 20344:2004)	6.10.2005	EN 344:1992 EN 344-2:1996	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN ISO 20345:2004 Kaitsejalanõud professionaalseks kasutamiseks. Spetsifikatsioonid (ISO 20345:2004)	6.10.2005	EN 345:1992 EN 345-2:1996	Kehtivuse lõppkuupäe (6.10.2005)
CEN	EN ISO 20346:2004 Isikukaitsevahendid. Kaitsejalatsid (ISO 20346:2004)	6.10.2005	EN 346-2:1996 EN 346:1992	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN ISO 20347:2004 Isikukaitsevahendid. Tööjalatsid (ISO 20347:2004)	6.10.2005	EN 347:1992 EN 347-2:1996	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
CEN	EN 24869-1:1992 Akustika. Kuulmiskaitsevahendid. Osa 1: Subjektiivne meetod helisummutuse mõõtmiseks (ISO 4869-1:1990)	16.12.1994	—
CEN	EN 24869-3:1993 Akustika. Kuulmiskaitsevahendid. Osa 3: Kvaliteedi kontrollimise eesmärgil teostatav lihtsustatud meetod polstri tüüpi kuulmiskaitsevahendite sissekanduva sumbuvuse mõõtmiseks (ISO/TR 4869-3:1989)	16.12.1994	—
CENELEC	EN 50237:1997 Mehaanilise kaitsega elektriotstarbelised kindad ja sõrmitud kindad	4.6.1999	—
CENELEC	EN 50286:1999 Elektriisolatsiooniga kaitseriietus madalpingepaigaldistele	16.3.2000	—
CENELEC	EN 50321:1999 Elektriisolatsiooniga jalatsid kasutamiseks madalpingeseadistel	16.3.2000	—
CENELEC	EN 50365:2002 Elektriisolatsiooniga kiivrid kasutamiseks madalpingepaigaldistel	10.4.2003	—
CENELEC	EN 60743:2001 Pingealune töö. Tööriistade, seadmestike ja seadmete terminoloogia (IEC 60743:2001)	10.4.2003	EN 60743:1996 Märkus 2.1	Kehtivuse lõppkuupäev (1.12.2004)
CENELEC	EN 60895:2003 Pingealune töö. Varjestav riietus kasutamiseks vahelduvvoolu nimipingel 800 kV ja alalisvoolul +/- 600 kV (IEC 60895:2002 (Muudetud))	6.10.2005	EN 60895:1996 Märkus 2.1	1.7.2006
CENELEC	EN 60903:2003 Pingealune töö. Isoleermaterjalist kindad (IEC 60903:2002 (Muudetud))	6.10.2005	EN 60903:1992 ja selle muudatus + EN 50237:1997 Märkus 2.1	1.7.2006
CENELEC	EN 60984:1992 Isoleermaterjali muhvid pinge all töötamiseks (IEC 60984:1990 (Muudetud))	4.6.1999	—
	EN 60984:1992/A1:2002 (IEC 60984:1990/A1:2002)	10.4.2003	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (6.10.2005)
	EN 60984:1992/A11:1997	4.6.1999	Märkus 3	Kehtivuse lõppkuupäev (4.6.1999)

Märkus 1

Tavaliselt on kuupäevaks, mil asendatava standardi järgimisest tulenev vastavuseeldus kehtivuse kaotab, Euroopa standardiorganisatsiooni kehtestatud tühistamiskuupäev, kuid kõnealuste standardite kasutajate tähelepanu juhitakse asjaolule, et teatavatel erandjuhtudel võib olla ka teisiti.

Märkus 2.1

Uus (või muudetud) standard on sama käsitlusalaga kui asendatav standard. Määratud kuupäevast alates ei anna asendatav standard vastavuseeldust direktiivi olulistele nõuetele.

Märkus 3

Muudatuste puhul on viitestandard EN CCCCC:AAAA, vajaduse korral selle varasemad muudatused ja osutatud uus muudatus. Asendatav standard (veerg 3) koosneb seega standardist EN CCCCC:AAAA ja vajaduse korral selle varasematest muudatustest, kuid ei hõlma osutatud uut muudatust. Osutatud kuupäeval kaotab kehtivuse asendatava standardi järgimisest tulenev vastavuseeldus direktiivi oluliste nõuetega.

Märkus 4

Ühtlustatud standardis EN 420:2003 kindamaterjali Cr(VI)-sisalduse kohta tervisekaitse-ja ohutusnõuete punktile 1.2.1.1 esitatud vastavuseelduse suhtes kohaldatav katsemeetodi tuvastamispiir on CR(VI) puhul 3 mg/kg või madalam.

MÄRKUS:

—	Standardite kättesaamisega seotud teavet võib saada Euroopa standardiorganisatsioonidest või riikide standardiorganisatsioonidest, mis on loetletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/34/EÜ (2) (muudetud direktiiviga 98/48/EÜ) (3) lisas.

—	Viidete avaldamine Euroopa Liidu Teatajas ei tähenda, et standardid on olemas kõikides ühenduse keeltes.

—	Loetelu asendab kõik varasemad Euroopa Liidu Teatajas avaldatud loetelud. Komisjon tagab selle loetelu ajakohastamise.

Põhjalikumat teavet ühtlustatud standardite kohta võib leida Internetilehelt

http://europa.eu.int/comm/enterprise/newapproach/standardization/harmstds/

(1) ESO: Euroopa standardiorganisatsioonid:

—	CEN: rue de Stassart 36, B-1050 Brussels, tel. (32-2) 550 08 11; faks (32-2) 550 08 19 (http://www.cenorm.be)

—	CENELEC: rue de Stassart 35, B-1050 Brussels, tel. (32-2) 519 68 71; faks (32-2) 519 69 19 (http://www.cenelec.org)

—	ETSI: 650, route des Lucioles, F-06921 Sophia Antipolis, tel. (33) 492 94 42 00; faks (33) 493 65 47 16 (http://www.etsi.org)

(2) EÜT L 204, 21.7.1998, lk 37.

(3) EÜT L 217, 5.8.1998, lk 18.

19.4.2006

Euroopa Liidu Teataja

C 91/25

RIIGIABI — PORTUGAL

Abi C 4/2006 (ex N 180/2005) — Abi äriühingule Djebel, S.A.

Kutse märkuste esitamiseks vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 88 lõikele 2

(2006/C 91/04)

(EMPs kohaldatav tekst)

Käesoleva kokkuvõtte järel autentses keeles esitatud 22.2.2006 kirjas teatas komisjon Portugalile oma otsusest algatada EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikega 2 ettenähtud menetlus seoses eespool nimetatud meetmega.

Huvitatud isikud võivad ühe kuu jooksul alates käesoleva kokkuvõtte ja sellele järgneva kirja avaldamisest saata oma märkused abimeetme kohta, mille suhtes komisjon algatab menetluse, alljärgneval aadressil:

European Commission

Directorate-General for Competition

State aid Registry

B-1049 Brussels

Faks: (32-2) 296 12 42.

Märkused edastatakse Portugalile. Märkusi esitanud huvitatud isik võib esitada kirjaliku taotluse oma nime mitte avalikustada, esitades taotluse põhjused.

KOKKUVÕTTE TEKST

Teatatud meetmega antakse abi Portugalis Madeiral asuvale suurele äriühingule Djebel — S.G.P.S., S.A. (edaspidi “Djebel”). See äriühing kuulub Portugali suurimasse hotellikontserni Pestana Group.

Abi eesmärk on osaliselt toetada Djebeli kulusid, mis tekkisid seoses osaluse omandamisega äriühingu RASH — Administração de Hotéis de Turismo, Lda (Brasiilia äriühing, mille ainus vara on hotell Rio Atlântico Brasiilias Rio de Janeiros) kapitalis.

Djebel omandas RASHi kapitali 1999. aasta oktoobris, mil hotell toimis juba täielikult.

Käesolevas projektis kavatsetakse abi anda sooduslaenuna. Investeeringu abikõlblikud kulud on 14 720 474 eurot ja abisumma on 573 464 eurot. Seega on abi netoosatähtsus 3,90 %.

Komisjon on seisukohal, et teatatud meede on riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 61 lõike 1 tähenduses. Komisjon on hinnanud abi kokkusobivust ühisturuga EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti c sätestatud osalise erandi alusel, mis käsitleb abi andmist teatud majandustegevuste soodustamiseks, ilma et abi mõjutaks kaubandustingimusi määral, mis on vastuolus ühiste huvidega.

Esialgu ei ole tõendatud, et investeeringu tingis abi saamise võimalus või et abi saamine stimuleeris investeeringu tegemist. Komisjon kahtleb ka selles, kui suurel määral abi andmine soodustab turismiga seotud tegevuse arengut Portugalis, ilma et see kahjustaks samal ajal ELis kaubandustingimusi.

KIRJA TEKST

“A Comissão informa o Governo português de que, após ter examinado as informações prestadas pelas Vossas autoridades sobre o auxílio citado em epígrafe, decidiu dar início ao procedimento previsto no n.o 2 do artigo 88.o do Tratado CE.

1. PROCEDIMENTO

1.	Por carta de 5 de Abril de 2005 da Representação Permanente de Portugal, registada na Comissão em 7 de Abril de 2005, as autoridades portuguesas, nos termos do n.o 3 do artigo 88.o do Tratado, notificaram à Comissão o auxílio acima referido.

2.	Por cartas com a referência D/54365, de 7 de Junho de 2005, e D/57443, de 26 de Setembro de 2005, dirigidas à Representação Permanente de Portugal, os serviços da Comissão solicitaram as autoridades portuguesas informações adicionais sobre este auxílio.

3.	Por cartas de 25 de Julho, 26 de Setembro e 23 de Dezembro de 2005 da Representação Permanente de Portugal, registadas na Comissão respectivamente em 27 de Julho e 28 de Setembro de 2005 e 3 de Janeiro de 2006, as autoridades portuguesas forneceram informações adicionais.

2. DESCRIÇÃO DO AUXÍLIO

Investimento e objectivo

4.	A medida notificada consiste na concessão de auxílio à Djebel — S.G.P.S., S.A. (a seguir denominada “Djebel”), uma empresa situada na Madeira — Portugal.

A medida diz respeito a uma candidatura individual no âmbito do regime de auxílios N667/1999 — medida 1.2 do programa operacional para a economia. Este regime foi aprovado pela Comissão em 8 de Agosto de 2000 (1) e a decisão previa que os projectos de investimento directo no estrangeiro por parte de grandes empresas tivessem que ser notificados individualmente à Comissão. Este regime, em vigor de 2000 a 2006, destina-se a favorecer estratégias empresariais modernas e competitivas. A candidatura individual notificada é abrangida por uma das categorias específicas de investimento do regime, a saber, investimentos relacionados com a internacionalização de agentes económicos.

6.	O auxílio tem por objectivo suportar parte dos custos incorridos pela Djebel para adquirir acções no capital da RASH — Administração de Hotéis de Turismo, Lda, uma empresa brasileira cujo único activo é o hotel Rio Atlântico, situado no Rio de Janeiro, Brasil.

7.	O capital da RASH foi adquirido em Outubro de 1999 e o hotel encontrava-se já plenamente operacional no momento da aquisição.

As empresas envolvidas

A Djebel não satisfaz os critérios de independência estabelecidos no artigo 3.o do anexo da Recomendação da Comissão de 3 de Abril de 1996 relativa à definição de pequenas e médias empresas (2), nem da Recomendação de 6 de Maio de 2003 relativa à definição de micro, pequenas e médias empresas (3). Esta empresa faz parte do grupo Pestana, que é o principal grupo hoteleiro em Portugal e que não é abrangido pela definição de PME. Por conseguinte, a Djebel é uma grande empresa.

9.	A Djebel gere uma sociedade holding no Brasil, cujo objectivo consiste em investir e em gerir hotéis e actividades turísticas.

10.	O grupo Pestana tinha já adquirido um hotel em Moçambique antes de realizar o investimento abrangido pela presente notificação e adquiriu 4 hotéis adicionais no Brasil posteriormente ao mesmo.

O auxílio

11.	O instrumento de auxílio a utilizar para efeitos do presente projecto é um empréstimo em condições favoráveis. Os custos elegíveis do investimento elevam-se a 14 720 474 euros e o montante do auxílio a 573 464 euros (4), o que corresponde a uma intensidade de auxílio líquida de 3,90 %.

12.	O Estado concederia à Djebel um montante adicional para cobrir os custos relativos a estudos e assistência técnica, garantias financeiras e assistência jurídica, no âmbito do Regulamento de minimis (5).

Pedidos de auxílio estatal

13.

Em 24 de Maio de 1999, a Djebel apresentou uma proposta à F. Turismo — Capital de Risco, S.A. (a seguir denominada “FCR”), um fundo de capital de risco propriedade de empresas públicas e privadas, para a sua participação no projecto previsto. De acordo com as autoridades portuguesas, as intervenções deste fundo não contêm elementos de auxílio estatal na acepção do artigo 87.o do Tratado CE.

14.	O pedido formal de auxílio no âmbito do regime N667/1999 foi apresentado em 31 de Janeiro de 2001.

3. APRECIAÇÃO DO AUXÍLIO

15.	A apreciação que se segue destina-se a resumir as questões relevantes de direito e de facto, a fim de incluir uma apreciação preliminar quanto ao carácter de auxílio da medida projectada e suprimir as dúvidas quanto à sua compatibilidade com o mercado comum.

A obrigação de notificação

16.	As autoridades portuguesas notificaram o auxílio projectado antes da sua concessão ao beneficiário. Referiram igualmente que o auxílio não seria concedido antes da sua aprovação pela Comissão.

17.

Consequentemente, a Comissão considera que, ao notificarem a intenção de conceder um auxílio a este beneficiário, as autoridades portuguesas cumpriram a obrigação que lhes incumbe por força do n.o 3 do artigo 88.o do Tratado CE de informarem a Comissão atempadamente dos projectos relativos à concessão ou alteração de auxílios, para que esta possa apresentar as suas observações.

A existência de auxílio estatal

18.

Nos termos da medida notificada, uma grande empresa receberia fundos para investir no sector do turismo no Brasil, no contexto de uma estratégia de internacionalização. Esta medida traduz-se num tratamento preferencial da empresa beneficiária, conferindo-lhe uma vantagem ou um incentivo em comparação com outras empresas, falseando ou ameaçando falsear desta forma a concorrência.

19.	O auxílio seria concedido a uma empresa no sector do turismo da UE, no qual existem ou podem existir trocas comerciais entre Estados-Membros ou ao qual empresas de outros Estados-Membros podem desejar aceder. Por conseguinte, a medida pode afectar o comércio entre Estados-Membros.

20.	O auxílio é financiado por recursos públicos.

21.	A Comissão considera, nesta fase, que a medida notificada constitui, por conseguinte, um auxílio na acepção do n.o 1 do artigo 87.o do Tratado CE e do n.o 1 do artigo 61.o do Acordo EEE.

Compatibilidade

22.

Nos termos do n.o 1 do artigo 87.o do Tratado CE, a Comissão considera, normalmente, incompatíveis com o mercado comum os auxílios ao investimento a favor de grandes empresas. Só são normalmente concedidas isenções no caso de auxílios ao investimento relativos a projectos realizados em regiões elegíveis para auxílios com finalidade regional na acepção do n.o 3, alíneas a) ou c), do artigo 87.o do Tratado CE. Contudo, o investimento notificado é realizado num país terceiro e as isenções de carácter regional previstas no n.o 3, alíneas a) e c), do artigo 87.o do Tratado CE não podem ser aplicáveis a tal investimento.

23.	Assim sendo, a isenção prevista no n.o 3, alínea c), do artigo 87.o do Tratado CE relativa aos auxílios destinados a facilitar o desenvolvimento de certas actividades económicas é a única possibilidade para aprovar este auxílio.

24.

Para o efeito, a Comissão deve demonstrar que este terá um impacto positivo no sector do turismo em Portugal (e, portanto, na UE) e que não afectará as condições comerciais na UE numa medida contrária ao interesse comum. Além disso, deve ser estabelecido que a perspectiva de obtenção do auxílio foi necessária para desencadear o investimento e que o auxílio terá um claro efeito de incentivo.

25.

Até à data, a Comissão aprovou auxílios a investimentos directos no estrangeiro (a seguir denominados “IDE”) principalmente a favor de PME. Em relação a grandes empresas, a Comissão ainda não desenvolveu uma linha de orientação precisa. Portanto, tem tomado decisões nestes casos com base numa análise individual detalhada. Nos casos em que a Comissão tinha dúvidas sobre a existência de uma falha de mercado e/ou sobre o cumprimento do critério da necessidade, procedeu à abertura do procedimento formal de investigação.

Contribuição para o desenvolvimento da actividade turística em Portugal

26.

De acordo com as autoridades portuguesas, o auxílio terá vários impactos positivos em Portugal, nomeadamente:

—	aumento das receitas consolidadas do grupo na Madeira,

—	aumento dos fluxos turísticos bilaterais entre a UE e o Brasil, uma vez que Portugal é o principal ponto de entrada de turistas brasileiros na Europa,

—	promoção de outras actividades conexas: transportes, operadores turísticos, etc.,

—	reforço das relações com o Mercosul, uma das principais prioridades da política externa da UE.

27.

As autoridades portuguesas explicam que o projecto notificado não conduz a qualquer perda de postos de trabalho em Portugal, nem à deslocalização de actividades. A posição do grupo em Portugal é mesmo reforçada graças ao investimento notificado, uma vez que:

—	o beneficiário possui a grande maioria dos seus hotéis em Portugal e a aquisição de um hotel no Brasil não altera a situação de forma significativa,

—	o investimento no Brasil faz parte de uma estratégia de diversificação destinada a desenvolver e consolidar as actividades do beneficiário. A internacionalização do grupo aumenta os seus resultados e a sua competitividade na Europa,

—	graças à internacionalização, o grupo reforça a sua estrutura de gestão em Portugal, uma vez que mantém todas as suas funções de coordenação financeira, operacional e comercial em Portugal.

28.

Portugal alega que o investimento é susceptível de ter um impacto positivo no sector do turismo em Portugal. Contudo, as autoridades portuguesas não forneceram dados exactos e concretos suficientes sobre o impacto do projecto no sector do turismo em Portugal, em especial em termos de criação directa e/ou indirecta de emprego, repatriação de rendimentos e evolução da política de investimento do beneficiário em Portugal. A Comissão convida, por conseguinte, as autoridades portuguesas a apresentarem informações pormenorizadas e concretas sobre esta questão, a fim de permitir uma apreciação do eventual impacto positivo do projecto no sector do turismo em Portugal, bem como o seu efeito de coesão positivo.

Efeito sobre as condições comerciais na UE

29.

As autoridades portuguesas alegam que o auxílio terá um efeito limitado sobre as condições comerciais na UE, nomeadamente porque:

—	o montante do auxílio é relativamente reduzido e corresponde apenas a 3,90 % do investimento elegível,

—	apesar de o grupo Pestana ser o maior grupo hoteleiro em Portugal, a sua quota de mercado em Portugal é apenas de 2 % e a sua quota de mercado na UE é, portanto, negligenciável,

—	no que diz respeito ao mercado brasileiro, os concorrentes do beneficiário têm quotas de mercado muito mais elevadas,

—	o projecto notificado constitui o primeiro investimento do beneficiário no Brasil e este hotel não aumenta de forma significativa a oferta local, não tendo afectado a posição relativa das empresas europeias já estabelecidas no Brasil nem a sua capacidade de atrair turistas,

—	o sector hoteleiro no Brasil é muito competitivo, tem um grau reduzido de concentração e tem crescido rapidamente nos últimos anos.

30.

Portugal alega que o investimento é susceptível de ter um efeito limitado sobre as condições comerciais na UE. Contudo, as autoridades portuguesas não forneceram dados exactos e concretos que sustentem suficientemente este impacto limitado, por exemplo, sobre a evolução das quotas de mercado dos concorrentes do beneficiário no Brasil, sobre a estrutura do mercado hoteleiro brasileiro, etc.

Efeito de incentivo

31.

Para que um auxílio tenha um efeito de incentivo, deve ser comprovado que foi apresentado um pedido de auxílio antes do início do investimento. O investimento realizou-se em Outubro de 1999, mais de um ano antes de o beneficiário ter apresentado o pedido de concessão de auxílio ao abrigo do regime de auxílios estatais N667/1999 (em 31 de Janeiro de 2001). As autoridades portuguesas alegam que a proposta de participação do FCR no investimento, que se realizou em 24 de Maio de 1999 (antes do investimento) é prova suficiente de que este critério foi cumprido.

32.	Todavia, nesta fase a Comissão duvida que esta proposta para a participação de uma empresa de capital de risco no investimento possa ser considerada como constituindo um pedido de concessão de auxílio estatal susceptível de justificar o seu efeito de incentivo.

33.

O investimento realizou-se em Outubro de 1999, cerca de cinco anos e meio antes da notificação ter sido apresentada à Comissão. De acordo com as autoridades portuguesas, o facto de o investimento ter sido realizado sem o auxílio demonstra que o promotor estava confiante em obter esse auxílio e que tinha que aproveitar esta oportunidade comercial. As autoridades portuguesas alegam que o beneficiário não deve ser penalizado pelo facto de ter demorado mais tempo a apresentar o pedido do que a executar o investimento. Referem igualmente as desvantagens e riscos excepcionais da operação, tais como a elevada volatilidade do real brasileiro e o facto de este ser o primeiro investimento da empresa no Brasil.

34.

Contudo, nesta fase, a Comissão tem sérias dúvidas quanto ao facto de a empresa necessitar realmente do auxílio notificado para realizar o seu investimento. A Djebel é propriedade do maior grupo hoteleiro de Portugal. Desde 1999, a empresa expandiu a sua actividade no Brasil, onde actualmente possui cinco hotéis e se encontra entre as dez maiores cadeias hoteleiras, o que parece indicar que o investimento teria avançado mesmo sem a perspectiva do auxílio. Além disso, não é provável que um auxílio concedido agora para um investimento realizado há mais de seis anos tenha ainda qualquer relação prática com o investimento.

35.

O projecto notificado não é o primeiro projecto de internacionalização do grupo Pestana, do qual a Djebel faz parte, que tinha já actividades em Moçambique. Afigura-se, por conseguinte, duvidoso que o auxílio fosse necessário para a realização da primeira experiência de internacionalização do grupo Pestana no Brasil.

36.	Deste modo, a Comissão tem actualmente sérias dúvidas quanto a saber se a perspectiva do auxílio era necessária para desencadear o investimento e se pode ser considerado que o auxílio terá um efeito de incentivo.

O regime de auxílios estatais N667/1999

37.	Durante esta primeira fase da investigação, a Comissão tomou conhecimento de um eventual problema com o regime ao abrigo do qual o presente projecto é notificado.

38.

Após a Comissão ter aprovado o regime, Portugal adoptou o seu regulamento de execução (6) sem notificação prévia à Comissão nos termos do n.o 3 do artigo 88.o do Tratado CE. Este regulamento inclui uma disposição que permite a elegibilidade retroactiva dos custos relativos a projectos em relação aos quais foi recebido um pedido até 31 de Janeiro de 2001. No que diz respeito a estes projectos, as despesas incorridas após 1 de Julho de 1999 são consideradas elegíveis. Esta disposição poderá ser incompatível com o ponto 4.2 das Orientações relativas aos auxílios estatais com finalidade regional (7). As autoridades portuguesas justificam esta disposição com problemas técnicos no estabelecimento da estrutura organizacional do regime. Alegam que a disposição se destinava a beneficiar exclusivamente projectos para os quais fora apresentado um pedido de auxílio ao abrigo de outros regimes e antes do início dos respectivos investimentos. A Comissão prosseguirá a investigação desta questão através de um pedido de informações adicionais às autoridades portuguesas.

Conclusão

39.

Em conclusão, por agora não foi ainda demonstrado que a perspectiva do auxílio era necessária para desencadear o investimento e que o auxílio terá um efeito de incentivo. A Comissão também tem dúvidas quanto à medida em que o auxílio contribuirá para o desenvolvimento da actividade turística em Portugal, sem afectar negativamente as condições comerciais na UE. Por conseguinte, existem actualmente sérias dúvidas de que o auxílio facilitasse certas actividades económicas e pudesse, por conseguinte, ser isento na acepção do n.o 3, alínea c), do artigo 87.o do Tratado CE.

4. DECISÃO

40.	Consequentemente, após ter examinado as informações fornecidas pelas autoridades portuguesas, a Comissão informa o Governo português da sua decisão de dar início ao procedimento previsto no n.o 2 do artigo 88.o do Tratado CE.

41.

Tendo em conta as considerações anteriores, a Comissão notifica a Portugal para lhe apresentarem no prazo de um mês a contar da recepção da presente carta todos os documentos, informações e dados necessários para apreciar a compatibilidade do auxílio. Caso contrário, a Comissão adoptará uma decisão com base nos elementos de que dispõe. A Comissão solicita às autoridades competentes que transmitam imediatamente uma cópia da presente carta ao beneficiário potencial do auxílio.

42.	A Comissão recorda a Portugal o efeito suspensivo do n.o 3 do artigo 88.o do Tratado CE e remete para o artigo 14.o do Regulamento (CE) n.o 659/1999 do Conselho, que prevê que qualquer auxílio ilegal poderá ser recuperado junto do beneficiário.

43.

A Comissão comunica a Portugal que informará as partes interessadas através da publicação da presente carta e de um resumo da mesma no Jornal Oficial da União Europeia. Informará igualmente os interessados dos países da EFTA signatários do Acordo EEE mediante publicação de uma comunicação no suplemento EEE do Jornal Oficial da União Europeia, bem como o Órgão de Fiscalização da EFTA, através do envio de uma cópia da presente carta. As partes interessadas serão convidadas a apresentar as suas observações no prazo de um mês a contar da data de publicação da referida comunicação.”

(1) Por carta SG(2000) D/106085, JO C 266 de 16. 9. 2000, p. 4.

(2) JO L 107 de 30.4.1996.

(3) JO L 124 de 20.5.2003.

(4) O empréstimo em condições favoráveis ascende a 3 680 119 euros (25 % dos custos elegíveis), não vence juros e é concedido por um período de 6 anos. Será reembolsado em 11 prestações semestrais a começar no segundo semestre. A taxa de referência aplicável em Portugal na data da realização do investimento era de 4,76 %. O montante bruto do auxílio é igual ao seu montante líquido, uma vez que a empresa se encontra situada no offshore da Madeira e não está sujeita ao imposto sobre o rendimento das sociedades até ao final de 2011.

(5) Regulamento (CE) n.o 69/2001 da Comissão, de 12 de Janeiro de 2001, relativo à aplicação dos artigos 87.o e 88.o do Tratado CE aos auxílios de minimis; JO L 10 de 13. 1. 2001, pp. 30-32.

(6) Portaria n.o 687/2000, de 31 de Agosto, com a redacção que lhe foi dada pela Portaria n.o 243/2001, de 22 de Março.

(7) JO C 74 de 10. 3. 1998, pp. 9-31.

19.4.2006

Euroopa Liidu Teataja

C 91/30

RIIGIABI — PRANTSUSMAA

Riibiabi nr C 9/2006 (ex NN 85/2005) — Kalapüügi riskide ennetamise fond

Kutse märkuste esitamiseks vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 88 lõikele 2

(2006/C 91/05)

(EMPs kohaldatav tekst)

Käesoleva kokkuvõtte järel autentses keeles 8. märtsil 2006. aastal esitatud kirjas teatas komisjon Prantsusmaale oma otsusest algatada EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikega 2 ettenähtud menetlus seoses eespool nimetatud abiga.

Huvitatud isikud võivad saata oma märkused ühe kuu jooksul alates käesoleva kokkuvõtte ja sellele lisatud kirja avaldamisest aadressil:

European Commission

Directorate General for Fisheries

DG FISH/D/3 “Legal Issues”

B-1049 Brussels

Faks: (32-2) 295 19 42.

Märkused edastatakse Prantsusmaale. Märkusi esitavad huvitatud isikud võivad kirjalikult taotleda neid käsitlevate andmete konfidentsiaalsust, täpsustades taotluse põhjused.

KOKKUVÕTTE TEKST

Kõnealune fond loodi 2004. aasta aprillis “Confédération de la Coopération, de la Mutualité et du Crédit maritimes” algatusel. Vastavalt Prantsuse riigi ja fondi vahel sõlmitud kolmele kokkuleppele anti fondile kogusumma 65 miljonit eurot. Kõnealused kolm kokkulepet sedastavad, et kõnealune summa tuleb osade kaupa tagasi maksta 4,45 %-lise intressimääraga vastavalt 1. novembril 2006, 1. mail 2007 ja 1. juulil 2007.

Kõnealusel fondil on kaks eesmärki: esiteks võidelda naftahinna kõikumiste vastu kasutades optsioone nafta futuuriturgudel ja teiseks hüvitada osaliselt fondiliikmetest ettevõtete poolt kasutatava laevakütuse kõrged hinnad.

Riigiabi suhtes peab fond võtma arvesse kahte asjaolu: esiteks fondi vahendite kasutamist finantsoptsioonide omandamiseks futuuriturgudel ja teiseks kõnealuste vahendite kasutamist laevades kasutatava kütuse kulude hüvitamiseks.

Futuuriturgude optsioonide kasutamine

Praktikas võib Prantsuse riigipoolset rahastamist käsitada 4,45 %-lise intressimääraga lühiajalise laenuna. Komisjon nendib, et fondil ei ole kinnisvara ja lisaks sellele on ta isiklik omandus väga väike, kuna koosneb vaid liikmete sissemaksetest. Sel põhjusel ei annaks pank kunagi niisugust laenu.

Seepärast saab kõnealune fond teiste samadel futuuriturgudel tegutsevate äriühingutega võrreldes kasu finantssoodustusest. Kõnealune soodustus seisneb fondi kasuks antavas riigiabis. EÜ asutamislepingus ei ole sätet, mis lubaks seda pidada ühisturuga kokkusobivaks.

Kõnealuse fondi liikmeteks olevad kalandusettevõtted saavad kasu kütusest, mida nad ostavad madalama hinnaga. See moodustab abi, mille tagajärjel vähenevad fondist kasu saava ettevõtte jooksvad kulud. Vastavalt kalandussektori riigiabi kontrollimise suuniste lõikele 3.7 ei ole igasuguse kohustuseta antud abi ühisturuga kokkusobiv.

Laevades kasutatava kütuse osaliste kulude hüvitus

Nagu eespool nimetatud, moodustab see abi, mille tagajärjel vähenevad fondist kasu saava ettevõtte jooksvad kulud. Vastavalt kalandussektori riigiabi kontrollimise suuniste lõikele 3.7 ei ole igasugune kohustuseta antud abi samuti ühisturuga kokkusobiv.

Vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklile 14 võib ebaseaduslikult antud abi abisaajatelt tagasi nõuda.

KIRJA TEKST

«La Commission a l'honneur d'informer le Gouvernement de la France qu'après avoir examiné les informations fournies par ses autorités sur la mesure citée en objet, elle a décidé d'ouvrir la procédure formelle d'examen prévue par l'article 93 [devenu 88], paragraphe 2, du traité CE et par le règlement (CE) no 659/1999 du Conseil du 22 mars 1999 portant modalités d'application de cet article (1).

1. PROCÉDURE

La Commission a eu connaissance de diverses informations relatives à l'existence d'un fonds destiné à compenser la hausse du carburant subie par les entreprises de pêche de France depuis l'année 2004. Selon ces informations, ce fonds, dénommé fonds de prévention des aléas à la pêche (ci-après FPAP), avait pour objectif annoncé de lisser les variations à court terme du prix du carburant à la pêche et a eu en pratique pour effet de permettre à ces entreprises de bénéficier d'un prix pour le carburant nettement inférieur au prix du marché. Il était apparemment prévu que ce fonds devait fonctionner uniquement grâce à des contributions des professionnels. Le principe de fonctionnement aurait été simple: le fonds aurait pris en charge la partie du coût du carburant supérieur à un prix de référence déterminé par litre (27 centimes semble-t-il pendant une certaine période) et, en contrepartie, les entreprises auraient apporté des contributions au FPAP quand le prix du carburant serait redescendu au-dessous de ce prix de référence. De cette manière, un équilibre aurait été atteint pour le financement du système sans qu'il y ait apport de fonds publics.

Cependant, étant donné que le prix de marché du carburant est toujours resté très largement au-dessus du prix de référence, la Commission a supposé que le fonctionnement du FPAP était possible seulement grâce à l'apport financier de l'État et que cet apport financier constituait une aide d'État au sens de l'article 87 du traité CE.

Conformément à ce qui est prévu à l'article 10 du règlement (CE) no 659/1999, la Commission a demandé à la France, à deux reprises, de lui fournir les informations relatives à ce fonds afin qu'elle puisse examiner s'il y avait effectivement présence d'aide d'État et, le cas échéant, si cette aide d'État était ou non compatible avec le marché commun. La France n'ayant pas répondu dans les délais impartis, la Commission a décidé, conformément au paragraphe 3 dudit article 10, de lui adresser une injonction de fournir les informations nécessaires à cet examen. Cette injonction, datée du 5 décembre 2005, a été notifiée à la France le 6 décembre 2005 avec un délai de réponse de trois semaines.

La France a répondu par courrier daté du 21 décembre 2005 et reçu à la Commission le 27 décembre. La Commission avait aussi reçu entre-temps, le 8 décembre 2005, un courrier de la France daté du 6 décembre.

Pour procéder à l'examen requis, la Commission a donc en sa possession les informations communiquées par ces deux courriers, datés des 6 et 21 décembre, ainsi que les documents joints à ces courriers.

Comme cela est indiqué ci-après (cf. paragraphe 3 “Appréciation”), la Commission n'a pas reçu toutes les informations qui lui auraient été nécessaires pour procéder à un examen exhaustif de cette mesure. Dans ces conditions, conformément à l'article 13 du règlement (CE) no 659/1999, la présente décision d'ouverture de la procédure formelle d'examen est prise sur la base des renseignements disponibles.

2. DESCRIPTION

Le FPAP est constitué, conformément à la loi française du 21 mars 1884 modifiée par la loi du 12 mars 1920, sous forme de syndicat professionnel. Le projet de statuts a été approuvé par l'assemblée constitutive qui s'est tenue le 10 février 2004 et les statuts eux-mêmes portent la date du 9 avril 2004.

Selon ces statuts, ce syndicat est créé, pour une durée de 99 ans, à l'initiative de la Confédération de la Coopération, de la Mutualité et du Crédit Maritimes. Le siège est fixé à Paris, 24, rue du Rocher.

Les adhérents postulants doivent apporter la preuve que leur activité se trouve être impliquée dans la pêche; toutefois, le syndicat peut admettre en son sein toute autre personne prête à apporter son appui moral au syndicat sous réserve que l'effectif de cette catégorie d'adhérents ne dépasse pas 5 % du nombre des adhérents du syndicat. La France précise, dans son courrier du 6 décembre 2005, que le FPAP compte 2 013 adhérents et 2 385 navires représentant 30 % de la flotte française; 93,5 % des navires sont des navires de plus de 12 mètres.

L'article 2 des statuts indique que: “Le syndicat a pour objet de développer des produits destinés à permettre aux entrepreneurs de pêche d'assurer la couverture des risques suivants: fluctuation des prix du gazole, pollution maritime ou risque sanitaire relatif à la pollution, fermeture des quotas ou réduction importante des possibilités de pêche, risque relatif au marché. Il prend le nom de Fonds de prévention des aléas pêche.”.

La France a transmis les copies de trois conventions passées entre l'État et le FPAP et relatives à la mise en place d'avances remboursables par l'État en faveur de ce fonds. Ces avances sont versées par l'intermédiaire de l'Office national interprofessionnel des produits de la mer et de l'aquaculture (OFIMER). La première convention, datée du 12 novembre 2004, porte sur un montant de 15 millions d'EUR; la seconde, datée du 27 mai 2005, sur un montant de 10 millions d'EUR; la troisième, datée du 11 octobre 2005, sur un montant de 45 millions d'EUR. Selon ces trois conventions, c'est donc un montant de 65 millions d'EUR qui a été avancé au FPAP.

Selon l'article 1 de ces conventions, “le FPAP fonctionne sur la base de cotisations versées par ses adhérents de façon à couvrir la mise en place de couvertures financières contre les aléas résultant des fluctuations des cours du pétrole et des frais de gestion qui en découlent”.

Selon l'article 2 de la convention du 12 novembre 2004, “l'avance de trésorerie a pour objet la mise en place d'un mécanisme de couverture contre les fluctuations des cours internationaux du pétrole à compter du 1 er novembre 2004; cette avance pourra permettre l'acquisition sur les marchés à terme d'une option financière. Les compensations versées à l'adhérent du fonds doivent correspondre au différentiel de prix constaté entre le prix maximum couvert et le prix moyen mensuel de l'indice de référence pour le mois considéré.”. L'article 2 de la convention du 27 mai 2005 a une rédaction presque similaire: il prévoit, au lieu de la “mise en place” d'un mécanisme de couverture, la “poursuite” de ce mécanisme et il indique le 1er mars 2005 comme date à partir de laquelle la couverture pourra opérer pour l'avance versée dans le cadre de cette convention. Il en est de même pour la convention du 11 octobre 2005; l'article 2 prévoit que, pour l'avance versée, le fonds poursuit son activité de couverture “… à compter du 1 er juillet 2005 et au moins jusqu'au 31 décembre 2005 en achetant des options financières sur les marchés à terme, à concurrence de 17 centimes d'EUR/l.”. Il est précisé que “les compensations versées à l'adhérent du fonds doivent correspondre, au maximum, au différentiel de prix constaté entre le prix de 30 centimes d'EUR/l et le prix moyen mensuel de référence pour le mois considéré, si ce dernier est supérieur à 30 centimes d'EUR/l”.

L'article 3 de ces conventions indique que les avances ne peuvent être versées par l'OFIMER qu'après fourniture de certaines pièces justificatives. Parmi ces pièces, doit figurer le procès-verbal de l'organe délibérant du FPAP détaillant l'utilisation qui sera faite de l'avance accordée par l'État. Par sa note datée du 6 décembre 2005, la France a confirmé que les montants indiqués, représentant un total de 65 millions d'EUR, ont été effectivement consentis au FPAP. Cette note précise que ces avances sont consenties “afin d'assurer le fonctionnement du FPAP, dans les plus brefs délais, pour la période allant de novembre 2004 à fin décembre 2005”.

Par ailleurs, le FPAP s'engage à tenir une comptabilité permettant de connaître, sur demande, l'utilisation des avances ainsi que l'affectation des ressources et des dépenses. Les pièces comptables doivent être conservées pendant dix ans.

L'article 4 fixe le taux d'intérêt qui affectera le remboursement de ces avances par le FPAP à l'OFIMER à 4,45 %. Le montant de 10 millions d'EUR faisant l'objet de la convention du 12 novembre 2004 devra être remboursé au plus tard le 1er novembre 2006; celui de 10 millions d'EUR objet de la convention du 27 mai 2005 au plus tard le 1er mai 2007 et celui de 45 millions d'EUR objet de la convention du 11 octobre 2005 au plus tard le 1er juillet 2007.

3. APPRÉCIATION

La Commission constate que le FPAP a un objet qui doit être considéré, au regard des aides d'État, d'une manière double.

En premier lieu, le FPAP a pour objet de permettre l'acquisition d'options financières sur les marchés à terme. Même si cela n'est pas explicitement précisé, les dits marchés à terme sont manifestement ceux du pétrole ou de ses produits dérivés. Il apparaît ainsi, que le FPAP, tout en étant constitué sous la forme d'un syndicat, agit sur ces marchés à terme en achetant et vendant des options, comme le ferait une société privée ordinaire active sur ce genre de marchés et fonctionnant selon les règles de l'économie de marché.

En second lieu, le FPAP a pour objet de verser aux entreprises de pêche adhérentes la différence entre le prix moyen mensuel de référence et le “prix maximal couvert” selon les conventions des 12 novembre 2004 et 27 mai 2005 ou le prix de 30 centimes d'EUR par litre selon la convention du 11 octobre 2005. La fonction du FPAP correspond alors en pratique à une fonction de gestion des fonds en provenance de l'État afin de les répartir entre les entreprises de pêche adhérentes en fonction du carburant qu'elles ont acheté pour la conduite de leur activité de pêche.

3.1. Aide à l'acquisition d'options sur les marchés à terme

3.1.1. Existence d'une aide d'État

Les sociétés intervenant sur les marchés à terme des produits des matières premières sont ordinairement des sociétés privées fonctionnant selon les règles de l'économie de marché. Étant donné que le traité CE, selon son article 295, ne préjuge en rien le régime de la propriété dans les États membres, une société fonctionnant à partir de fonds d'origine publique peut théoriquement intervenir de la même manière sur ces marchés à terme si son fonctionnement est conforme aux règles de l'économie de marché. Il convient donc d'apprécier si ces règles sont respectées ou non.

Le capital initial du FPAP est constitué des cotisations des adhérents. Celles-ci sont probablement d'un montant très modique. Aucune information communiquée à la Commission ne lui permet de penser que le montant global des cotisations aurait été suffisant pour permettre au FPAP d'intervenir sur un marché à terme sans apport de fonds extérieurs. Ces fonds extérieurs ont été fournis par l'État, au moyen des avances octroyées par l'intermédiaire de l'OFIMER, et constituent donc une partie de ces avances qui ont représenté, selon les informations communiquées par la France, 65 millions d'EUR.

La France n'a donné à la Commission aucune indication sur le montant des fonds engagés par le FPAP sur ces marchés à terme.

Par ailleurs, la Commission observe que la France n'a fourni aucune information lui permettant de savoir si les trois avances déjà consenties sont les seules qui le seront ou bien si le versement de nouvelles avances est possible.

Ces fonds doivent être remboursés avec un taux d'intérêt de 4,45 %. Cet apport de l'État correspond donc en pratique à un prêt accordé à ce taux.

La Commission constate que ce taux est supérieur au taux de référence utilisé par la Commission pour déterminer l'élément d'aide existant dans un prêt bonifié, taux de référence fixé à 4,43 % en 2004 (2) et à 4,08 % depuis le 1er janvier 2005 (3). Par conséquent, théoriquement, il pourrait ne pas y avoir d'aide d'État dans les avances consenties si celles-ci l'avaient été dans les conditions normales d'une économie de marché.

Or, la Commission observe que le FPAP, d'une part, ne possède apparemment aucun bien immobilier et que, d'autre part, ses biens mobiliers sont très réduits puisqu'ils sont constitués uniquement des cotisations des adhérents. Il n'y a aucune garantie que l'État puisse être remboursé par le FPAP. Pour cette raison, elle estime qu'une banque, dans les conditions normales d'une économie de marché, n'aurait jamais prêté les sommes en question au FPAP, voire seulement une partie de ces sommes, pour intervenir sur un marché à terme sans avoir suffisamment de garanties que les dites sommes lui seront remboursées. Par conséquent, ces avances de l'État représentent un avantage financier en faveur du FPAP accordé au moyen de ressources de l'État.

En outre, étant donné que les trois conventions passées entre l'État et le FPAP prévoient expressément que les fonds publics versés ont pour objet, entre autres, la mise en place d'un mécanisme de couverture contre les fluctuations des cours internationaux du pétrole, la Commission considère que cet avantage est imputable à l'État (4).

Cet avantage financier comporte deux aspects: l'avantage en faveur du FPAP lui-même et l'avantage qu'en retirent, par voie de conséquence, les entreprises de pêche adhérentes.

Avantage en faveur du FPAP lui-même

Le FPAP bénéficie d'un avantage financier par rapport aux autres sociétés intervenant sur les marchés à terme, qu'il s'agisse de sociétés habituellement actives sur ces marchés ou bien de sociétés étant ou pouvant être constituées de la même manière que le FPAP sous forme de syndicat professionnel dans les autres États membres, voire en France même.

Par conséquent, cet avantage financier affecte les échanges entre les États membres et fausse ou menace de fausser la concurrence. Pour cette raison, il constitue une aide d'État au sens de l'article 87 du traité CE.

Avantage en faveur des entreprises de pêche

Les fonds en provenance de l'État dont bénéficie le FPAP favorisent les entreprises de pêche qui ont adhéré à ce syndicat parce qu'elles sont les seules à pouvoir bénéficier des prix préférentiels obtenus pour le carburant à partir des options acquises sur les marchés à terme.

Par conséquent, étant donné que les entreprises de pêche bénéficiaires sont en concurrence sur le marché communautaire avec d'autres entreprises, qu'il s'agisse d'autres entreprises de pêche ou bien d'entreprises d'autres secteurs d'activité économique dont les produits sont en concurrence avec les produits de la pêche, ces fonds affectent les échanges entre les États membres et faussent ou menacent de fausser la concurrence.

Pour cette raison, cet avantage dont bénéficient les entreprises de pêche constitue aussi une aide d'État au sens de l'article 87 du traité CE.

3.1.2. Compatibilité avec le marché commun

3.1.2.1. Aide d'État en faveur du FPAP lui-même

Comme l'indiquent les conventions passées entre l'État et le FPAP, cette aide d'État a eu pour objet de permettre le démarrage des interventions du FPAP sur les marchés à terme du pétrole et de ses produits dérivés ainsi que leur poursuite. Il s'agit donc d'une aide au fonctionnement du FPAP.

Il convient d'apprécier si cette aide au fonctionnement en faveur du FPAP peut être considérée comme compatible avec le marché commun.

Selon l'article 87, paragraphes 2 et 3, du traité, certaines catégories d'aide sont ou peuvent être considérées comme compatibles avec le marché commun. Il convient d'examiner si cette aide au fonctionnement du FPAP peut entrer dans l'une de ces catégories.

La Commission observe d'abord que cette aide n'est pas destinée à remédier à des dommages causés par un événement extraordinaire. La Commission rappelle que les fluctuations du cours du pétrole sont inhérentes à l'activité économique normale et ne peuvent pas être considérées comme un événement extraordinaire au sens de l'article 87 du traité. Cette aide ne peut donc pas être considérée comme compatible avec le marché commun en vertu du paragraphe 2, sous-paragraphe b), de l'article 87 du traité CE.

Ensuite, la Commission observe qu'aucune des lignes directrices qu'elle a adoptées pour l'analyse des aides d'État ne s'applique au présent régime d'aide.

Cette aide ne peut pas non plus être considérée comme compatible avec le marché commun sur la base d'une application directe du paragraphe 3 du même article, avec les différents cas de figure qui y sont prévus.

En effet, il ne s'agit manifestement pas d'une aide destinée à favoriser le développement économique de régions dans lesquelles le niveau de vie est anormalement bas ou dans lesquelles sévit un grave sous-emploi (cas prévu au sous-paragraphe a). Cette aide a pour but de permettre au FPAP d'intervenir sur les marchés à terme pertinents. Elle n'a donc pas de rapport avec les aides visées à ce sous-paragraphe a).

D'autre part, le FPAP ne peut pas être considéré comme un projet important d'intérêt européen ou comme une aide destinée à remédier à une perturbation grave de l'économie d'un État membre (cas prévus au sous-paragraphe b). En effet, le FPAP est spécifiquement français et les autres États membres n'ont pas exprimé l'intention d'instituer des fonds du même genre; la dimension européenne de ce fonds fait par conséquent défaut. Quant à considérer qu'il s'agit d'une aide destinée à remédier à une perturbation grave de l'économie d'un État membre, la Commission pourrait, à première vue, envisager d'adopter une telle position puisque la hausse du prix du carburant a entraîné une perturbation avérée de la situation du secteur de la pêche. Cependant, tout en notant que le FPAP ne concerne qu'un seul secteur d'activité économique alors que différents secteurs sont touchés par la hausse du prix du pétrole, la Commission a toujours considéré qu'il n'appartient pas aux autorités publiques d'intervenir financièrement contre cette hausse du pétrole; leur rôle doit au contraire consister notamment à mener des politiques d'incitation envers les entreprises afin qu'elles s'adaptent aux nouvelles conditions économiques créées par cette hausse. C'est pourquoi une aide ayant pour seul objectif d'intervenir sur les marchés à terme pertinents ne correspond pas à l'objectif souhaité.

En outre, l'existence du FPAP ne peut pas, par elle-même, répondre à la condition du sous-paragraphe c), qui prévoit que peuvent être compatibles avec le marché commun les aides destinées à faciliter le développement de certaines activités ou de certaines régions économiques quand elles n'altèrent pas les conditions des échanges dans une mesure contraire à l'intérêt commun. En effet, aucun élément n'indique que le développement ou l'accroissement d'une activité d'intervention sur les marchés à terme du pétrole est souhaitable. En outre, cette activité n'est pas liée à une région économique. C'est pourquoi cette aide ne peut pas être considérée comme compatible avec le marché commun en vertu de ce sous-paragraphe c).

Enfin, cette catégorie d'aide ne figure pas parmi les catégories d'aide qui seraient considérées comme compatibles avec le marché commun par décision du Conseil adoptée conformément au sous-paragraphe e).

3.1.2.2. Aide en faveur des entreprises de pêche

Comme pour l'aide en faveur du FPAP, la Commission observe que cette aide n'est pas destinée à remédier à des dommages causés par un événement extraordinaire et ne peut donc pas être considérée comme compatible avec le marché commun en vertu du paragraphe 2, sous-paragraphe b), de l'article 87 du traité CE.

Etant donné qu'il s'agit d'une aide aux entreprises de pêche, celle-ci doit être analysée à la lumière des lignes directrices pour l'examen des aides d'État destinées aux secteurs de la pêche et de l'aquaculture (5), dites ci-après lignes directrices.

Comme cela est indiqué ci-dessus (cf. paragraphe 3.1.1), cette aide permet aux entreprises de pêche ayant adhéré au syndicat de bénéficier des prix préférentiels obtenus pour le carburant à partir des options acquises sur les marchés à terme.

Cette aide a pour effet de diminuer les coûts de production. Elle n'est assortie d'aucune obligation de la part des bénéficiaires. Elle entre dans la catégorie des aides au fonctionnement visées au paragraphe 3.7 des lignes directrices qui indique que “les aides d'État qui sont octroyées sans être assorties d'une quelconque obligation pour les bénéficiaires de répondre aux objectifs de la politique commune de la pêche et qui sont destinées à améliorer la situation des entreprises et à accroître leur trésorerie ou dont les montants sont fonction de … ou des moyens de production et qui ont pour effet de diminuer les coûts de production ou d'améliorer les revenus du bénéficiaire sont, en tant qu'aides au fonctionnement, incompatibles avec le marché commun…”.

3.2. Compensation pour l'achat de carburant par les entreprises de pêche

3.2.1. Existence d'une aide d'État

Comme cela est décrit ci-dessus (cf. paragraphe 2 “Description”), le FPAP, grâce aux fonds avancés par l'État, prend en charge la différence de prix existant, selon les conventions des 12 novembre 2004 et 27 mai 2005, entre le “prix maximum couvert” et le prix moyen mensuel de référence et, selon la convention du 11 octobre 2005, entre 30 centimes d'EUR par litre et le prix moyen mensuel de référence.

Par conséquent, les avances qui sont consenties par l'État au FPAP et qui permettent la prise en charge d'une partie des coûts supportés par les entreprises de pêche adhérant au FPAP procurent un avantage à ces entreprises. La position de ces entreprises se trouve donc renforcée par rapport aux entreprises se trouvant en concurrence sur le marché communautaire avec ces entreprises de pêche, qu'il s'agisse d'autres entreprises de pêche ou bien d'entreprises d'autres secteurs d'activité économique dont les produits sont en concurrence avec elles.

En outre, étant donné que les trois conventions passées entre l'État et le FPAP prévoient expressément que les fonds publics versés ont pour objet, entre autres, de verser aux adhérents du FPAP la différence, pour le carburant utilisé, entre le prix maximum couvert et le prix moyen mensuel de l'indice de référence, la Commission considère que cet avantage est imputable à l'État (6).

Par conséquent, ces fonds de l'État dont bénéficie le FPAP pour prendre partiellement en charge le coût du carburant utilisé par les navires de pêche constituent une aide d'État au sens de l'article 87 du traité CE.

Comme pour l'acquisition d'options sur les marchés à terme, la Commission observe que la France n'a donné à la Commission aucune indication sur la partie des 65 millions d'EUR avancés par l'État qui ont servi à prendre en charge partiellement le coût du carburant. De la même manière, la France n'a fourni aucune information sur le fait de savoir si les trois avances déjà consenties sont les seules qui le seront ou bien si le versement de nouvelles avances est possible ou déjà prévu.

3.2.2. Compatibilité avec le marché commun

Comme pour l'avantage dont bénéficient les entreprises de pêche par le moyen de l'acquisition d'options par le FPAP sur les marchés à terme, la Commission observe que cette aide n'est pas destinée à remédier à des dommages causés par un événement extraordinaire et ne peut donc pas être considérée comme compatible avec le marché commun en vertu du paragraphe 2, sous-paragraphe b), de l'article 87 du traité CE.

Etant donné qu'il s'agit d'une aide aux entreprises de pêche, elle doit également être analysée, comme ci-dessus, à la lumière des lignes directrices pour l'examen des aides d'État destinées aux secteurs de la pêche et de l'aquaculture.

Comme pour l'aide résultant de l'acquisition d'options sur les marchés à terme, cette aide a pour effet de diminuer les coûts de production.

De ce fait, elle entre aussi dans la catégorie des aides au fonctionnement visées au paragraphe 3.7 des lignes directrices. Elle n'est non plus assortie d'aucune obligation de la part des bénéficiaires.

4. CONCLUSION

En conséquence, il existe, à ce stade de l'évaluation préliminaire telle qu'elle est prévue à l'article 6 du règlement (CE) no 659/1999, des doutes sérieux sur la compatibilité de cette mesure d'aide avec le marché commun, tant en ce qui concerne l'aide en faveur du FPAP que l'aide en faveur des entreprises de pêche.

À la lumière des considérations qui précèdent, la Commission, agissant dans le cadre de la procédure prévue à l'article 88, paragraphe 2, du Traité CE, demande à la France de lui présenter ses observations et de lui fournir tous les renseignements nécessaires pour apprécier l'aide en cause, dans un délai d'un mois à compter de la réception de la présente lettre.

Par la présente, la Commission avise la France qu'elle informera les intéressés par la publication de la présente lettre et d'un résumé de celle-ci au Journal Officiel de l'Union européenne. Elle informera également les intéressés dans les pays de l'AELE signataires de l'accord EEE par la publication d'une communication dans le supplément EEE du Journal Officiel, ainsi que l'autorité de surveillance de l'AELE en leur envoyant une copie de la présente. Tous les intéressés susmentionnés seront invités à présenter leurs observations à compter d'un mois à compter de la date de cette publication.»

(1) JO L 83 du 27.3.1999, p. 1.

(2) JO C 307 du 17.12.2003, p. 11.

(3) JO C 220 du 8.9.2005, p. 2.

(4) Affaires C-482/99, France/Commission, arrêt de la Cour du 16 mai 2002 et C-345/02, Pearle BV, arrêt de la Cour de justice du 15 juillet 2004.

(5) JO C 229 du 14.9.2004, p. 5.

(6) Affaire C-345/02, Commission/France, arrêt de la Cour de justice du 15 juillet 2004.

19.4.2006

Euroopa Liidu Teataja

C 91/38

Euroopa andmekaitseinspektori arvamus järgmiste õigusaktide kohta:

—	ettepanek: nõukogu otsus teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) loomise, toimimise ja kasutamise kohta (KOM (2005) 230 lõplik);

—	ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) loomise, toimimise ja kasutamise kohta (KOM (2005) 236 lõplik) ning

—	ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb liikmesriikides sõidukite registreerimistunnistusi väljaandvate teenistuste juurdepääsu teise põlvkonna Schengeni infosüsteemile (SIS II) (KOM (2005) 237 lõplik).

(2006/C 91/11)

EUROOPA ANDMEKAITSEINSPEKTOR,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 286,

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 8,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta, eriti selle artiklit 41,

võttes arvesse komisjoni 17. juuni 2005. aasta taotlust arvamuse esitamise kohta kooskõlas määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 28 lõikega 2,

ON VASTU VÕTNUD JÄRGMISE ARVAMUSE:

1. SISSEJUHATUS

1.1. Taust

Schengeni infosüsteem (SIS II) on ELi suuremahuline IT-süsteem, mis loodi tasakaalustava meetmena pärast kontrollide kaotamist Schengeni piirkonna sisepiiridel. SIS võimaldab liikmesriikide pädevatel asutustel vahetada teavet, mida kasutatakse välispiiridel või liikmesriikide territooriumil isikute ja esemete kontrollimiseks ning viisade ja elamislubade väljastamiseks.

Schengeni konventsioon jõustus 1995. aastal valitsustevahelise lepinguna. SIS integreeriti hiljem Schengeni konventsiooni osana Amsterdami lepinguga ELi raamistikku.

Uus “teise põlvkonna” Schengeni infosüsteem (SIS II) asendab praeguse süsteemi, võimaldades seeläbi Schengeni piirkonna laienemist uutele ELi liikmesriikidele. SIS IIga lisatakse süsteemile ka uusi funktsioone. Schengeni sätted, mis on välja töötatud valitsustevahelises koostöös, muudetakse täies ulatuses tavapärasteks Euroopa õigusaktideks.

Euroopa komisjoni esitas 1. juunil 2005 kolm SIS II loomist käsitlevat ettepanekut. Nimetatud ettepanekud on järgmised:

—	EÜ asutamislepingu IV jaotisel (viisa-, varjupaiga-, sisserände- ja muu isikute vaba liikumisega seotud poliitika) põhinev kavandatav määrus, mis reguleerib teise samba (sisseränne) alla kuuluvaid SIS II aspekte (edaspidi “kavandatav määrus”);

—	EÜ asutamislepingu VI jaotisel (politsei- ja õigusalane koostöö kriminaalasjades) põhinev kavandatav otsus, mis reguleerib SISi kasutamist kolmanda samba alla kuuluvatel eesmärkidel (edaspidi “kavandatav otsus”);

—	V jaotisel (transport) põhinev kavandatav määrus, mis käsitleb eelkõige sõidukite registreerimise eest vastutavate asutuste juurdepääsu SISi andmetele; kõnealust ettepanekut käsitletakse eraldi (vt allpool punkt 4.6).

Selles kontekstis väärib märkimist, et komisjon annab eelolevatel kuudel välja teatise ELi infosüsteemide (SIS, VIS, Eurodac) koostalitlusvõime parandamise ja sünergia suurendamise kohta.

SIS II koosneb Schengeni keskinfosüsteemiks (CS-SIS) nimetatavast kesksest andmebaasist, mille operatiivjuhtimise eest vastutab komisjon ja mis on ühendatud kõigi liikmesriikide poolt määratud juurdepääsupunktidega (NI-SIS). SIRENE asutused tagavad kogu täiendava teabe (teave, mis on seotud SIS II hoiatusteadetega, kuid mida ei säilitata SIS IIs) vahetamise.

Liikmesriigid sisestavad SIS IIte andmeid isikute kohta, keda otsitakse vahistamise, üle- või väljaandmise eesmärgil või kohtumenetluse jaoks, isikute kohta, kes tuleb võtta järelevalve alla või kelle suhtes tuleb teostada erikontrolle, isikute kohta, kellele tuleb keelata sisenemine välispiiril ning kaotatud või varastatud esemete kohta. SISi sisestatud andmekogum, mida nimetatakse “hoiatusteadeteks”, võimaldab pädeval asutusel isiku või objekti kindlaks teha.

SIS II toob kaasa uuendusi: laialdasem juurdepääs SISile (Europol, Eurojust, riikide prokurörid, sõidukite registreerimise eest vastutavad asutused), hoiatusteadete omavaheline seostamine, uute andmeliikide, sealhulgas biomeetriliste andmete (sõrmejäljed ja fotod) lisamine ning samuti viisainfosüsteemiga ühine tehniline platvorm. Need täiendused on aastaid andnud ainet aruteludeks SISi eesmärgi sellise nihkumise üle, et kontrollivahendist saab teatamis- ja uurimissüsteem.

1.2. Üldhinnang ettepanekutele

1.	Euroopa andmekaitseinspektor tervitab asjaolu, et temaga konsulteeritakse määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 28 lõike 2 alusel. Pidades silmas artikli 28 lõike 2 kohustuslikkust, tuleks käesolevat arvamust mainida teksti preambulis.

Euroopa andmekaitseinspektor tervitab ettepanekuid mitmel põhjusel. Valitsustevahelise struktuuri muutmine Euroopa õigusaktideks toob endaga kaasa mitmeid positiivseid tagajärgi: selgitatakse SIS II reguleerivate eeskirjade õigusjõudu, Euroopa Kohus saab pädevuse tõlgendada esimese samba alla kuuluvaid õigusakte, Euroopa Parlament kaasatakse vähemalt osaliselt (ehkki protsessi üsna hilises etapis).

Peale selle sisaldavad ettepanekud olulisi andmekaitsele pühendatud sätteid, millest mõned on võrreldes praeguse olukorraga teretulnud parandused. Eelkõige võib märkida identiteedi varguse ohvrite kasuks võetud meetmeid, määruse (EÜ) nr 45/2001 laiendamist VI jaotise alla kuuluvatele komisjoni andmetöötlustoimingutele ja sisenemise keelamise eesmärgil isikute suhtes hoiatusteadete väljastamise põhjenduste paremat määratlust.

Samuti on ilmne, et ettepanekud on koostatud suure hoolega — need on keerulised, kuid see kajastab pigem selle süsteemi keerukust, mida nad hõlmavad. Enamiku käesolevas arvamuses esitatud märkuste eesmärk on olemasolevate sätete selgitamine või täiendamine, kuid need ei nõua täielikku uuestisõnastamist.

Hoolimata sellest üldjoontes positiivsest hinnangust võib aga siiski väljendada mõningaid reservatsioone eelkõige alljärgneva suhtes:

1.	Mitmes mõttes on raske mõista, milline on teksti eesmärk; seletuskirja puudumine on äärmiselt kahetsusväärne. Arvestades kõnealuste dokumentide keerukust, oleks seletuskiri olnud üks põhinõue. Selle puudumine ei jäta aga lugejale mõningatel juhtudel muud võimalust kui oletada.

Lisaks sellele on samuti kahetsusväärne, et ei ole läbi viidud mõjuhindamist. Asjaolu, et süsteemi esimene versioon on juba käigus, ei ole siinkohal õigustuseks, kuna kahe süsteemi vahel esineb märkimisväärseid erinevusi. Muu hulgas oleks tulnud paremini läbi mõelda biomeetriliste andmete kasutuselevõtmise mõju.

Andmekaitset käsitlev õiguslik raamistik on väga keerukas. See põhineb üldseaduste (lex generalis) ja eriseaduste (lex specialis) kombineeritud kohaldamisel. Tuleks tagada, et isegi eriseaduse väljatöötamise korral säiliks direktiivis 95/46/EÜ ja määruses (EÜ) nr 45/2001 sätestatud olemasoleva andmekaitseraamistiku täielik kohaldatavus. Erinevate õigusaktide kombineeritud kohaldamine ei tohiks viia ei erinevusteni riiklike süsteemide vahel põhiaspektide osas ega praeguse andmekaitsetaseme langemiseni.

4.	Paljude selliste uute asutuste juurdepääsuga, kellesse esialgne isikute ja esemete kontrollimise eesmärk ei puutu, peaks kaasnema rangemad kaitsemeetmed.

Ettepanekud põhinevad suures osas muudel veel valmimisjärgus õigusaktidel (millest mõnede kohta ei ole veel isegi ettepanekut tehtud). Euroopa andmekaitseinspektor mõistab raskusi, mis kaasnevad õigusloomega keerukas ja pidevalt muutuvas keskkonnas, kuid pidades silmas selle tagajärgi asjaomastele isikutele ning selle tulemusel tekkivat õiguskindlusetust, ei pea ta seda vastuvõetavaks.

6.	Mõnevõrra ähmane on ka liikmesriikide ja komisjoni vaheline pädevuste jaotus. Selgus on otsustava tähtsusega, kuna see on vajalik mitte üksnes süsteemi tõrgeteta toimimiseks, vaid ka seetõttu, et see on põhinõue süsteemi igakülgse järelevalve tagamiseks.

1.3. Arvamuse ülesehitus

Arvamuse ülesehitus on järgmine: esmalt selgitatakse SIS II suhtes kohaldatavat õiguslikku raamistikku. Seejärel käsitletakse SIS II eesmärgi määratlust ja praegusest süsteemist märkimisväärselt erinevaid elemente. Punkt 5 sisaldab märkusi komisjoni ja liikmesriikide vastavate rollide kohta seoses SIS II toimimisega. Punktis 6 käsitletakse andmesubjekti õigusi ning punktis 7 nii liikmesriikide kui Euroopa andmekaitseinspektori tasandil toimuvat järelevalvet ja järelevalveasutuste vahelist koostööd. Punkt 8 sisaldab mõningaid turvalisusega seotud märkusi ja muudatusettepanekuid. Punktides 9 ja 10 käsitletakse komiteemenetlust ja koostoimimisvõimet. Lõpetuseks tuuakse kokkuvõttes esile peamised järeldused, milleni iga punkti puhul jõuti.

2. ASJAKOHANE ÕIGUSLIK RAAMISTIK

2.1. SIS II alane andmekaitseraamistik

Ettepanekutes viidatakse andmekaitset käsitlevate õiguslike alustena direktiivile 95/46/EÜ, konventsioonile nr 108 ja määrusele (EÜ) nr 45/2001. On ka muid asjakohaseid dokumente.

Selle konteksti selgitamiseks ning käesoleva analüüsi peamiste lähtepunktide meeldetuletamiseks on otstarbekas osutada järgmistele asjaoludele:

—

Eraelu austamine on olnud Euroopas tagatud alates sellest, kui Euroopa Nõukogu võttis 1950. aastal vastu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi “EIPKK”). EIPKK artiklis 8 sätestatakse igaühe “õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu”,

Artikli 8 lõike 2 kohaselt võib riigiasutus selle õiguse kasutamist piirata üksnes, kui see on “kooskõlas seadusega” ning “kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik” oluliste huvide kaitsmiseks. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on nende tingimuste tulemusel kehtestatud lisanõuded, mis käsitlevad õiguste piiramise õigusliku aluse kvaliteeti, mis tahes meetme proportsionaalsust ning kuritarvitamise vastaste meetmete vajadust.

—	Hiljem on õigus eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 7 ja 8. Harta artikli 52 kohaselt võib neid õigusi piirata samadel tingimusel, mis kehtivad vastavalt EIPKK artiklile 8.

—	Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikes 2 sätestatakse, et liit austab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud põhiõigusi.

Kolm SIS II alaste ettepanekute suhtes selgelt kohaldatavat õigusakti on järgmised:

—

Euroopa Nõukogu 28. jaanuari 1981. aasta konventsioon nr 108 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automaattöötlusel (edaspidi konventsioon nr 108), milles esitati aluspõhimõtted üksikisikute kaitseks isikuandmete töötlemisel. Kõik liikmesriigid on konventsiooni nr 108 ratifitseerinud. See on samuti kohaldatav politsei ja õigusalal teostatavate toimingute suhtes. Praegu kohaldatakse SIS konventsiooni suhtes konventsioonis nr 108 ning Euroopa Nõukogu ministrite komitee 17. septembri 1987. aasta soovituses nr R (87) 15 (millega reguleeritakse isikuandmete kasutamist politseivaldkonnas) sätestatud andmekaitsekorda.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, lk 31). Edaspidi viidatakse nimetatud direktiivile järgmiselt: “direktiiv 95/46/EÜ”. Märkimisväärne on ka see, et enamikus liikmesriikides hõlmavad direktiivi rakendamist käsitlevad riiklikud õigusaktid ka politsei ja õigusalal teostatavaid andmetöötlustoiminguid.

—	Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, lk 1). Edaspidi viidatakse nimetatud määrusele järgmiselt: “määrus 45/2001”.

Direktiivi 95/46/EÜ ja määruse 45/2001 tõlgendamine peab vastavalt 1950. aasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile sõltuma osaliselt Euroopa Inimõiguste Kohtu asjaomasest kohtupraktikast. Teisisõnu tuleb direktiivi ja määrust selles ulatuses, milles neis käsitletakse isikuandmete töötlemist, mis võib piirata põhivabadusi, eelkõige eraelu puutumatust, tõlgendada põhiõiguste valguses. Sama tuleneb ka Euroopa Kohtu praktikast (1).

Komisjon esitas 4. oktoobril 2005 ettepaneku võtta vastu nõukogu raamotsus kriminaalasjadega seotud politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta (2) (edaspidi “raamotsuse eelnõu”). Nimetatud raamotsusega kavatsetakse asendada konventsioon nr 108 kui SIS II käsitleva otsuse eelnõu referentsõigusakt, mis tõenäoliselt mõjutab andmekaitsekorda selles kontekstis (vt allpool punkt 2.2.5).

2.2. SIS II õiguslik andmekaitsekord

2.2.1. Üldmärkus

SIS II reguleerimiseks vajalik õiguslik alus koosneb erinevatest dokumentidest, kuid — nagu juba põhjendustes märgitud — ei mõjuta see “põhimõtet, et SIS II on üks ühtne infosüsteem, mis peaks sellisena ka toimima. Seetõttu peaksid nende dokumentide teatavad sätted olema samasugused”.

Kahe dokumendi struktuur on põhijoontes sama ning peatükid I–III on mõlemas tekstis tõepoolest peaaegu identsed. Asjaolu, et SIS II tuleks käsitada üheainsa infosüsteemina, millel on kaks erinevat õiguslikku alust, kajastub ka üsna keerukas andmekaitsekorras.

Andmekaitsekord on osalt kindlaks määratud ettepanekutes endis eriseadusena (lex specialis), mida täiendab iga valdkonna puhul (komisjon, liikmesriigid esimese samba osas, liikmesriigid teise samba osas) eraldi referentsõigusakt (lex generalis).

Selline struktuur tõstatab küsimuse, kuidas käsitleda erieeskirju seoses üldseadustega. Sellisel juhul käsitab Euroopa andmekaitseinspektor erieeskirja üldeeskirja rakendusena. Sellest tulenevalt peab eriseadus olema alati kooskõlas üldseadusega; eriseadus arendab üldseadust edasi (täpsustab seda või lisab sellele midagi), kuid seda ei peeta erandiks üldseadusest.

Küsimuse puhul, millist eeskirja tuleks kohaldada erijuhtudel, kehtib põhimõte, et eelisjärjekorras kohaldatakse eriseadust; kui aga eriseaduses asjakohaseid sätteid ei ole või need on ebaselged, tuleks viidata üldseadusele.

Vastavalt kõnealusele struktuurile võib eristada kolme üldseaduste ja eriseaduste kombinatsiooni. Alljärgnevalt on esitatud nende kokkuvõtlik kirjeldus.

2.2.2. Komisjoni suhtes kohaldatav kord

Kui komisjon on kaasatud, kohaldatakse määrust 45/2001, sealhulgas Euroopa andmekaitseinspektori rolli osas, olenemata sellest, kas andmetöötlustoiminguid teostatakse esimese (kavandatav määrus) või kolmanda samba (kavandatav otsus) raames. Kavandatava otsuse põhjenduses 21 sätestatakse järgmist: “Isikuandmete töötlemise suhtes Euroopa Komisjoni poolt kohaldatakse (…) määrust (EÜ) nr 45/2001 (…), kui töötlemine toimub nende tegevuste raames, mis täielikult või osaliselt kuuluvad ühenduse õiguse reguleerimisalasse. Osaliselt kuulub isikuandmete töötlemine SIS IIs ühenduse õiguse alla”.

Sellel on praktilised põhjused: selles osas, mis puutub komisjoni, oleks tõepoolest äärmiselt raske määratleda, kas andmeid töödeldakse esimese või kolmanda samba seadusandluse alla kuuluvate tegevuste raames.

Peale selle on ühe õigusakti kohaldamine kõigi komisjoni poolt SIS II raames läbiviidavate tegevuste suhtes mitte ainult praktilisest seisukohast mõistlik, vaid see suurendab ka järjepidevust (tagades vastavalt kavandatava otsuse põhjendusele 21 “isikute põhiõiguste ja –vabaduste kaitset isikuandmete töötlusel käsitlevate eeskirjade” järjepideva ja ühtse kohaldamise). Seetõttu tervitab Euroopa andmekaitseinspektor selle tunnistamist komisjoni poolt, et määrust 45/2001 kohaldatakse kõigi komisjoni poolt SIS II raames teostatavate andmetöötlustoimingute suhtes.

2.2.3. Liikmesriikide suhtes kohaldatav kord

Liikmesriikide osas on olukord keerulisem. Kavandatava määruse kohast isikuandmete töötlemist reguleerib kavandatav määrus ise ning direktiiv 95/46/EÜ. Kavandatava määruse põhjendusest 14 nähtub väga selgesti, et direktiivi tuleb käsitada üldseadusena ning SIS II käsitlevat määrust eriseadusena. Sellel on rida tagajärgi, mis leiavad allpool üksikasjalikumat käsitlemist.

Kavandatava otsuse puhul on andmekaitsealaseks referentsõigusaktiks (lex generalis) konventsioon nr 108, mis võib mõnes osas kaasa tuua olulise erinevuse esimese ja kolmanda samba alla kuuluvate andmekaitsekordade vahel.

2.2.4. Mõju andmekaitse tasemele

Andmekaitse sellist korraldust käsitleva üldise märkusena rõhutab Euroopa andmekaitseinspektor järgmist:

—

Kavandatava määruse kohaldamine direktiivi 95/46/EÜ eriseadusena (ning analoogselt sellele kavandatava otsuse kohaldamine konventsiooni nr 108 eriseadusena) ei tohiks mingil juhul viia direktiivi või konventsiooniga tagatud andmekaitsetaseme langemiseni. Euroopa andmekaitseinspektor esitab oma sellekohased soovitused (vt nt õigus kasutada õiguskaitsevahendeid).

—	Samamoodi ei tohi õigusaktide kombineeritud kohaldamise tagajärjeks olla praeguse Schengeni konventsiooniga tagatud andmekaitsetaseme langus (vt nt allpool esitatud märkused direktiivi 95/46/EÜ artikli 13 kohta).

—

Kahe erineva õigusakti kohaldamine, olenemata selle vajalikkusest Euroopa õigusliku raamistiku tõttu, ei tohiks viia põhjendamatute lahknevusteni asjaomaste isikute andmete kaitse vahel töödeldavate andmete liigist tulenevalt. Seda tuleb vältida niipalju kui võimalik. Allpool toodud soovituste eesmärk on samuti suurendada niipalju kui võimalik järjepidevust (vt nt riiklike järelevalveasutuste volitused).

—

Õiguslik raamistik on nii keerukas, et see tekitab väga tõenäoliselt mõningast segadust praktilisel rakendamisel. Mõnedel juhtudel on raske mõista, milline on üldseaduste ja eriseaduste omavaheline mõju ning seda oleks otstarbekas ettepanekutes selgitada. Peale selle on kirjeldatud keerulises õiguskeskkonnas väga kasulik soovitus, mille Schengeni ühine järelevalveasutus esitas oma arvamuses SIS II kavandatava õigusliku aluse kohta (27. september 2005) ning mille kohaselt võiks välja töötada “vademeekumi”, milles loetletakse kõik SIS IIga seonduvad olemasolevad õigused ning esitatakse kohaldatavate õigusaktide selge hierarhia.

Sellest tulenevalt püütakse käesoleva arvamusega tagada kõrgetasemeline andmekaitse, järjepidevus ja selgus, et anda andmesubjektile vajalik õiguskindlus.

2.2.5. Andmekaitset kolmanda samba raames käsitleva raamotsuse eelnõu mõju

Konventsioon nr 108 kui SIS II käsitleva otsuse andmekaitsealane referentsdokument asendatakse raamotsusega andmekaitse kohta kolmanda samba raames (3). Ettepanekus seda ei mainita, kuid see tuleneb kavandatavast raamotsusest. Selle artikli 34 lõikes 2 sätestatakse, et “kõiki viiteid Euroopa Nõukogu 28. jaanuari 1981. aasta konventsioonile nr 108 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automaattöötlusel käsitletakse viidetena käesolevale raamotsusele.” Euroopa andmekaitseinspektor esitab eelolevatel nädalatel eraldi arvamuse raamotsuse eelnõu kohta ning ei analüüsi käesolevas arvamuses üksikasjalikult selle sisu. Kui aga raamotsuse kohaldamine avaldab tõenäoliselt märkimisväärset mõju SIS II andmekaitsekorrale, ei jäeta seda märkimata.

2.2.6. Direktiivi 95/46/EÜ artikli 13 ja konventsiooni nr 108 artikli 9 kohaldamine

Direktiivi 95/46/EÜ artiklis 13 ja konventsiooni nr 108 artiklis 9 sätestatakse, et liikmesriigid võivad võtta seadusandlikke meetmeid, et piirata neis ette nähtud kohustuste ja õiguste ulatust, kui selline piirang on vajalik muude oluliste huvide kaitsmiseks (nt riiklik julgeolek, riigikaitse, avalik julgeolek) (4).

Nii kavandatava määruse kui kavandatava otsuse põhjendustes mainitakse, et liikmesriigid võiksid seda võimalust kasutada ettepanekute siseriiklikul rakendamisel. Sellisel juhul peaks olema täidetud kaks eeldust: direktiivi 95/46/EÜ artikli 13 kohaldamine peab olema kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 8 ja ei tohiks viia kehtiva andmekaitsekorra halvenemiseni.

See on veelgi olulisem SIS II puhul, kuna süsteem peab olema usaldusväärne. Kuna liikmesriigid jagavad omavahel andmeid, peab olema võimalik saada piisavalt usaldusväärset teavet selle kohta, kuidas neid riiklikul tasandil töödeldakse.

Sellega seoses on eelkõige üks murettekitav asjaolu, mille puhul ettepanekud võiksid viia praeguse andmekaitsetaseme langemiseni. Schengeni konventsiooni artiklis 102 sätestatakse sellise süsteemi loomine, mille puhul andmete kasutamine on isegi riiklike õigusaktidega rangelt reguleeritud ja piiritletud (“Andmekasutust, mis ei vasta lõigetele 1–4, käsitatakse konventsiooniosalise siseriikliku õiguse kohaselt väärkasutusena”). Nii direktiivis 95/46/EÜ kui konventsioonis nr 108 sätestatakse aga, et riiklike õigusaktidega võib kehtestada erandeid muu hulgas ka eesmärgi suhtes kohaldatavate piirangute põhimõttest. Kui seda tehakse, kujutaks see endast vastuolu Schengeni konventsiooniga kehtestatud praeguse süsteemiga, mille kohaselt riiklik seadusandlus ei tohi kõrvale kalduda eesmärgi ja kasutuse suhtes kohaldatavate piirangute põhimõttest.

Raamotsuse vastuvõtmine ei muudaks kõnealuse tähelepaneku puhul midagi: probleem seisneb nimelt pigem SIS II andmete töötlemisel range eesmärgikohase piirangu põhimõtte säilitamises kui selle tagamises, et andmeid töödeldaks kooskõlas raamotsusega.

Euroopa andmekaitseinspektor teeb ettepaneku lisada SIS II käsitlevatesse ettepanekutesse (täpsemalt kavandatava määruse artiklisse 21 ja kavandatava otsuse artiklisse 40) samasuguse mõjuga säte kui Schengeni konventsiooni artikli 102 praegune lõige 4, milles piiratakse liikmesriikide võimalust sätestada selliste andmete kasutamine, mida ei ole mainitud SIS II käsitlevates tekstides. Teine võimalus oleks kavandatavas otsuses ja kavandatavas määruses selgesõnaliselt piirata nende erandite ulatust, mida võib direktiivi artikli 13 ja konventsiooni artikli 9 kohaselt kasutada, sätestades näiteks, et liikmesriigid võivad piirata üksnes juurdepääsu- ja teabe saamise õigust, kuid mitte andmete kvaliteeti käsitlevaid põhimõtteid.

3. EESMÄRK

Vastavalt kummagi dokumendi artiklile 1 (“SIS II loomine ja üldeesmärk”), luuakse SIS II, et “liikmesriikide pädevad asutused saaksid teha koostööd, vahetades teavet isikute ja esemete kontrollimiseks” ning süsteem “aitab kaasa kõrgetasemelise turvalisuse säilitamisele liikmesriikide vaheliste sisepiirikontrollideta alal”.

SIS II eesmärk on sõnastatud üsna üldsõnaliselt; eespool nimetatud sätted ei sisalda iseenesest täpset määratlust, mida nimetatud eesmärk hõlmab (tähendab).

SIS II eesmärk näib märksa laiem kui praeguse SISi eesmärk, mis on sätestatud Schengeni konventsiooni artiklis 92, milles märgitakse eelkõige, et “(Schengeni infosüsteemi kaudu saavad konventsiooniosaliste määratud asutused …) kätte teated isikute ja esemete kohta piirikontrolli ning muude riigis siseriikliku õiguse kohaselt tehtavate politsei- ja tollikontrollide korral, ning artiklis 96 osutatud teatekategooria korral selleks, et anda viisasid ja elamislube ning rakendada välismaalaste õigusi (…)”.

Nimetatud laiem eesmärk tuleneb ka SIS II-le selliste uute funktsioonide ja juurdepääsuõiguste lisamisest, mis ei kuulu esialgse isikute ja esemete kontrollimise eesmärgi, vaid pigem uurimisvahendile kohase eesmärgi alla. Eelkõige on ette nähtud selliste asutuste juurdepääs SIS II andmetele, kes kasutavad neid enda eesmärkidel ning mitte SIS II eesmärkide saavutamiseks (vt allpool); hoiatusteadete omavahelist seostamist üldistatakse, kuna see on politsei poolt kasutatava uurimisvahendi tüüpiline tunnusjoon.

Peale selle on küsimusi seoses eelseisvatel aastatel väljatöötatava biomeetriliste tunnuste otsingumootoriga, mis võimaldab teostada süsteemis kontrollisüsteemi vajadusi ületavaid päringuid.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et ettepanekutel on palju laiem reguleerimisala kui olemasoleval õigusraamistikul. Seega on vaja täiendavaid kaitsemeetmeid. Sellega seoses keskendub Euroopa andmekaitseinspektor oma analüüsis mitte niivõrd artiklis 1 esitatud üldisele määratlusele, vaid SIS II funktsioonidele ja muudele süsteemi koostisosadele.

4. MÄRKIMISVÄÄRSED MUUDATUSED SIS IIS

Selles peatükis keskendutakse esmalt SIS IIga kaasnevatele uutele elementidele, nimelt biomeetria kasutuselevõtmisele, uutele, eelkõige Europolile ja Eurojustile antavatele juurdepääsuõigustele, sõidukite registreerimise eest vastutavatele asutustele, hoiatusteadete omavahelisele seostamisele ja erinevate asutuste juurdepääsule sisserände alastele andmetele.

4.1. Biomeetria

SIS II käsitlevate ettepanekutega viiakse sisse võimalus töödelda uut liiki andmeid, mis väärivad erilist tähelepanu, nimelt biomeetrilisi andmeid. Nagu Euroopa andmekaitseinspektor oma viisainfosüsteemi käsitlevas arvamuses (5) juba rõhutas, nõuab biomeetrilistele andmetele omane tundlikkus erilisi kaitsemeetmeid, mida SIS II käsitlevad ettepanekud ei sisalda.

Üldise märkusena võib öelda, et biomeetriliste andmete kasutamine kogu ELi hõlmavates infosüsteemides (VIS, EURODAC, juhilubade infosüsteem jne) näitab pidevat tõusutendentsi, kuid sellega kaasnevatele ohtudele ja vajalikele kaitsemeetmetele ei pöörata piisavat tähelepanu.

Seda põhjalikumate asjakohaste kaalutluste vajadust rõhutati ka biomeetria alases resolutsioonis, mis võeti hiljuti vastu Montreux's toimunud rahvusvahelisel andmekaitsevolinike konverentsil (6). Seni on seisnud küsimuse puhul, milline on standardite väljatöötamisega kaasnev lisandväärtus, tähelepanu keskmes üksnes süsteemide vaheline koostalitusvõime ja mitte biomeetriliste andmete töötlemise kvaliteedi parandamine.

Otstarbekas oleks välja töötada kõnealuste andmete spetsiifilisust arvesse võtvate ühiste kohustuste või nõuete kogum ja ühine metoodika selliste kohustuste või nõuete rakendamiseks. Kõnelaused ühised nõuded võiksid sisaldada eelkõige järgmisi elemente (mille vajalikkust näitavad SIS II käsitlevad ettepanekud):

—	Suunatud mõjuhindamine: Tuleb rõhutada, et ettepanekute suhtes ei ole läbi viidud biomeetriliste andmete kasutamisele keskenduvat mõjuhindamist (7).

—

Registreerimismenetluse rõhutamine: Biomeetriliste andmete allikat ja nende kogumise viisi ei ole täpsemalt kirjeldatud. Registreerimine on keskse tähtsusega samm isiku biomeetrilise tuvastamise protsessis; seda ei ole võimalik paika panna lisades või alltöörühmade koosolekutel toimuvatel aruteludel, kuna sellest sõltub otseselt protsessi lõpptulemus, s.t valedel alustel tagasilükkamiste või valedel alustel heakskiitmiste määr.

—

Täpsuse määra esiletõstmine: Biomeetriliste andmete kasutamine isiku tuvastamisel (võrdlus: üks mitmele), mida ettepanekus esitletakse “biomeetrilise otsingumootori” tulevase rakendusvõimalusena, on problemaatilisem, kuna selle protsessi tulemuste täpsuse määr on madalam kui autentimise või kontrollimise puhul (võrdlus: üks ühele). Isiku biomeetrilisest tuvastamisest ei tohiks seetõttu kujuneda isikutuvastamise ainus meetod ega ainus juurdepääsuvõimalus täiendavale teabele.

—	Varumenetlus: Hõlpsasti kättesaadavaid varumenetlusi rakendatakse, et austada nende isikute väärikust, kes on valesti tuvastatud ning vältida seda, et nad kannataksid süsteemi puuduste all.

Biomeetriliste andmete kasutamine ilma nõuetekohase eelhindamiseta näitab samuti, et biomeetria usaldusväärsust ülehinnatakse. Biomeetrilised andmed “elavad” ja muutuvad aja jooksul; andmebaasis säilitatavad näidised kujutavad endast vaid dünaamilise tunnuse hetkeülesvõtet. Selle püsivus ei ole tagatud ning seda tuleb kontrollida. Biomeetriliste andmete täpsust tuleb alati vaadelda koostoimes teiste tunnustega, kuna see ei ole kunagi eksimatu.

SIS II andmete võimalik kasutamine uurimise eesmärgil toob kaasa tõsiseid ohte andmesubjektile, kui tuginetakse eelkõige biomeetrilistele tõenditele või omistatakse neile liiga suurt tähtsust, nagu varasematel juhtudel on selgunud (8).

Seetõttu tuleks ettepanekutes tunnistada biomeetria tõelisi võimalusi isiku tuvastamisel ning tõsta sellekohast teadlikkust.

4.2. Juurdepääs SIS II andmetele

4.2.1. Uus nägemus juurdepääsuõigusest

Asutused, millel on juurdepääs SISi andmetele, määratletakse iga hoiatusteate puhul eraldi. Põhimõtteliselt peab SISi andmetele juurdepääsu andmiseks olema täidetud kaks eeldust: juurdepääs tuleb anda asutustele, kes vastavad täielikult SISi üldeesmärgile ja iga hoiatusteate erieesmärgile.

See tuleneb nii kavandatavas määruses kui kavandatavas otsuses esitatavast hoiatusteate määratlusest (mõlema dokumendi artikli 3 lõike 1 punktis a sätestatakse: hoiatusteade — SIS II sisestatud andmekogum, mis võimaldab pädevatel asutustel teha kindlaks isik või objekt vajaliku erimeetme võtmiseks). Kavandatava otsuse artikli 39 lõikes 3 kinnitatakse eeltoodut, sätestades, et “lõikes 1 osutatud andmeid kasutatakse ainult isiku tuvastamiseks konkreetse meetme rakendamiseks kooskõlas käesoleva otsusega”. Selles suhtes on SIS IIs endiselt elemente, mis iseloomustavad kokkulangevusest või selle puudumisest teada andvat süsteemi, mille puhul hoiatusteade sisestatakse kindla eesmärgiga (üleandmine, sisenemiskeeld jne).

SISi andmetele juurdepääsu omavate asutustele kehtib nende andmete suhtes de facto kasutuspiirang, kuna nad saavad andmetele põhimõtteliselt juurdepääsu üksnes vajaliku erimeetme võtmiseks.

Mõned uutes ettepanekutes antud juurdepääsuõigused ei ole siiski selle loogikaga vastavuses, kuna nende eesmärk seisneb asutuse teabega varustamises ja mitte selles, et võimaldada asutusel isikut tuvastada ja võtta hoiatusteatega ette nähtud meede.

See puudutab täpsemalt järgmist:

—	varjupaigaasutuste juurdepääs sisserände alastele andmetele;

—	pagulasseisundi andmise eest vastutavate asutuste juurdepääs sisserände alastele andmetele;

—	Europoli juurdepääs hoiatusteadetele, mis käsitlevad väljaandmist, varjatud jälgimist ja varastatud dokumente nende konfiskeerimiseks;

—	Eurojusti juurdepääs väljaandmist ja lokaliseerimist käsitlevatele andmetele.

Kõigi nende asutuste puhul kehtib SIS II andmetega seoses järgmine:

nad ei saa võtta hoiatusteate määratluses nimetatud erimeedet. Neile antakse juurdepääs teabe hankimiseks nende endi tarbeks.

Isegi nende asutuste puhul tuleb aga eristada asutusi, kellel on andmetele juurdepääs oma tarbeks, kuid üsna konkreetse eesmärgiga, ning neid (nimelt Europol ja Eurojust), kelle puhul ei ole juurdepääsu eesmärki üldse täpsustatud. Nt varjupaigaasutustele antakse juurdepääs kindlal eesmärgil, isegi kui see ei ole hoiatusteates nimetatud eesmärk. Neil on võimalus juurde pääseda sisserände alastele andmetele, “et nad saaksid kindlaks määrata, kas varjupaigataotleja on viibinud ebaseaduslikult teise liikmesriigi territooriumil”. Europolil ja Eurojustil on aga juurdepääs teatavate hoiatusteate kategooriate alla kuuluvatele andmetele, “mis on vajalikud nende ülesannete täitmiseks”.

Kokkuvõtlikult antakse juurdepääs SIS II andmetele kolmel eesmärgil:

—	hoiatusteates märgitud meetme rakendamiseks;

—	SIS IIs märgitust erineval, kuid ettepanekutes täpselt piiritletud eesmärgil;

—	SIS IIs märgitust erineval eesmärgil, mida ei ole aga täpselt kirjeldatud.

Euroopa andmekaitseinspektor on seisukohal, et mida üldisem on juurdepääsu andmise eesmärk, seda rangemad peavad olema rakendatavad kaitsemeetmed. Alljärgnevalt kirjeldatakse üksikasjalikult üldiseid kaitsemeetmeid; seejärel käsitletakse Europoli ja Eurojusti eriolukorda.

4.2.2. Juurdepääsu andmise tingimused

Juurdepääs antakse igal juhul üksnes siis, kui see on kooskõlas SIS II üldeesmärgi ja õigusliku alusega.

Praktikas tähendab see seda, et juurdepääs sisserände alastele andmetele peab kavandatava määruse kohaselt toetama selliste poliitikate elluviimist, mis on seotud nende isikute liikumisega, kelle suhtes kohaldatakse Schengeni acquis'd.

Analoogselt sellele peab otsuses nimetatud hoiatusteadetele antav juurdepääs olema suunatud politsei- ja õigusasutuste vahelise kriminaalasjades tehtava operatiivkoostöö toetamisele.

Seoses sellega juhib Euroopa andmekaitseinspektor tähelepanu peatükile, milles käsitletakse sõidukite registreerimistunnistusi väljaandvate teenistuste juurdepääsu SIS II-le (vt allpool punkt 4.6).

2.	Vajadust SIS II andmetele juurde pääseda tuleb tõendada, nagu ka seda, et andmete hankimine muid, vähem pealetükkivaid vahendeid kasutades on võimatu või äärmiselt raske. Seda oleks tulnud käsitleda seletuskirjas, mille puudumine on — nagu juba öeldud — väga kahetsusväärne.

Andmete kasutamine tuleb määratleda selgesõnaliselt ja piiritlevalt.

Varjupaigaasutustel on nt juurdepääs sisserände alastele andmetele, “et nad saaksid kindlaks määrata, kas varjupaigataotleja on viibinud ebaseaduslikult teise liikmesriigi territooriumil”. Europolil ja Eurojustil on aga juurdepääs teatavat liiki hoiatusteadetes sisalduvatele andmetele, “mis on vajalikud nende ülesannete täitmiseks”. Viimane ei ole piisavalt üksikasjalik selgitus (vt allpool).

Juurdepääsu tingimused peavad olema täpselt määratletud ja piiritletud. Eelkõige peaksid SIS II-le saama juurdepääsu vaid selliste organisatsioonide üksused, mis peavad tegelema SIS II andmetega. Sellele kavandatava otsuse artiklis 40 ja kavandatava määruse artikli 21 lõikes 2 sätestatud kohustusele tuleks lisada riiklike asutuste kohustus pidada ajakohastatud registrit isikutest, kellel on SIS II-le juurdepääsu luba. Sama peaks kehtima ka Europoli ja Eurojusti suhtes.

Asjaolu, et neil asutustel on juurdepääs SIS II andmetele, ei saa olla põhjendus andmete süsteemi sisestamiseks või nende säilitamiseks süsteemis, kui andmed ei ole vajalikud selle konkreetse hoiatusteate seisukohast, mille osaks nad on. Uusi andmekategooriaid ei ole lubatud lisada sel põhjusel, et neist oleks kasu teistele infosüsteemidele. Kavandatava otsuse artiklis 39 sätestatakse näiteks hoiatusteate väljastanud asutust käsitlevate andmete sisestamine hoiatusteatesse. Neid andmeid ei ole vaja meetme võtmiseks (vahistamine, jälgimine jne) ning ainus põhjus nende sisseviimiseks oleks tõenäoliselt kasu, mida sellest saaks Europol või Eurojust. Nimetatud andmete töötlemist tuleks seega selgelt põhjendada.

Andmete säilitamise aega ei tohi pikendada, kui see ei ole vajalik sel eesmärgil, milleks andmed sisestati. See tähendab, et isegi kui Europolil või Eurojustil on andmetele juurdepääs, ei ole see piisav põhjus nende süsteemis säilitamiseks (nt tuleks niipea, kui tagaotsitav isik on välja antud, tema andmed kustutada, ehkki need võiksid olla Europolile kasulikud). Siin on taas vaja hoolikat järelevalvet tagamaks, et riiklikud asutused eeltoodut järgiksid.

4.2.3. Europoli ja Eurojusti juurdepääs

a. Juurdepääsu põhjused

Europoli ja Eurojusti juurdepääsu üle mõnedele SISi andmetele arutleti juba enne, kui neile nõukogu 24. veebruari 2005. aasta otsusega (9) juurdepääsuõigus anti. Kõigist enda tarbeks juurdepääsu omavatest asutustest omavad nimetatud asutused kõige laialdasemat juurdepääsu. Olgugi, et kõnealuste andmete kasutust on kirjeldatud otsuse XII peatükis, ei ole piisavalt põhjendatud, miks juurdepääs üleüldse anti. See omab seda suuremat tähendust, et Europoli ja Eurojusti ülesanded aja jooksul tõenäoliselt laienevad.

Euroopa andmekaitseinspektor kutsub komisjoni tungivalt üles piiritlema neid ülesandeid, mille täitmiseks Europoli ja Eurojusti juurdepääs oleks õigustatud.

b. Andmetele juurdepääsu piiramine

Vältimaks seda, et Europol ja Eurojust teostavad süsteemis sihipäratuid päringuid, ja kindlustamaks, et neil on juurdepääs vaid andmetele, “mis on vajalikud nende ülesannete täitmiseks”, soovitas Schengeni ühine järelevalveasutus oma 27. septembri 2005. aasta arvamuses SIS II käsitlevate ettepanekute kohta piirata Europoli ja Eurojusti juurdepääsu selliste isikute andmetega, kelle nimi juba esineb nende endi toimikutes. Sellega tagataks, et Europol ja Eurojust tutvuksid vaid neile vajalike hoiatusteadetega. Euroopa andmekaitseinspektor toetab nimetatud soovitust.

c. Turvalisusega seotud aspektid

Euroopa andmekaitseinspektor tervitab kõikide Europoli ja Eurojusti poolt teostatud toimingute registreerimise kohustust ning süsteemi osade kopeerimise või mahalaadimise keeldu.

Kavandatava otsuse artiklis 56 nähakse Europolile ja Eurojustile ette üks või kaks juurdepääsupunkti. Nii mõistetav, kui see ka ei ole, et liikmesriigid vajavad oma pädevate asutuste detsentraliseeritud struktuuri tõttu rohkem kui ühte juurdepääsupunkti, ei õigusta seda taotlust aga Europoli ja Eurojusti staatus ja tegevused. Peale selle tuleb rõhutada, et turvalisuse seisukohast suurendab juurdepääsupunktide hulga suurenemine väärkasutuste ohtu ja seetõttu tuleks seda asjakohasemate argumentidega põhjendada. Veenvate argumentide puudumisel teeb Euroopa andmekaitseinspektor ettepaneku anda Europolile ja Eurojustile ainult üks juurdepääsupunkt.

4.3. Hoiatusteadete omavaheline seostamine

Määruse artiklis 26 ja otsuse artiklis 46 sätestatakse, et liikmesriigid võivad kooskõlas oma riiklike õigusaktidega luua hoiatusteateid ühendavaid linke, et luua seos kahe või enama hoiatusteate vahel.

Kuigi hoiatusteadete vahelised lingid võivad kontrollimiseks olla tõesti kasulikud (nt võib linkida autovarga suhtes tehtud vahistamismääruse varastatud autot käsitleva hoiatusteatega), on teadete omavaheline linkimine väga iseloomulik politsei poolt kasutatavale uurimisvahendile.

Hoiatusteadete omavaheline seostamine võib avaldada märkimisväärset mõju asjaomaste isikute õigustele, kuna isikut ei “hinnata” enam ainult temaga seonduvate andmete põhjal, vaid tema võimaliku seose põhjal teiste isikutega. Isikuid, kelle andmed on lingitud kurjategijate või tagaotsitavate isikute andmetega, koheldakse tõenäoliselt suurema umbusuga kui teisi. Peale selle tähendab hoiatusteadete omavaheline seostamine ka SISi uurimisvolituste laiendamist, kuna seeläbi saab võimalikuks väidetavate kuritegelike jõukude või rühmituste registreerimine (kui nt ebaseaduslike sisserändajate andmed lingitakse inimkaubitsejate andmetega). Lisaks tuleb mainida, et kuna linkide loomine toimub kooskõlas riiklike õigusaktidega, on selle võimalikuks tagajärjeks ka see, et liikmesriigid võivad luua oma õigusaktidega kooskõlas olevaid linke, mis on aga mõnes teises liikmesriigis ebaseaduslikud, sisestades seega süsteemi “ebaseaduslikke” andmeid.

Nõukogu 14. juuni 2004. aasta järeldustes SIS II-le seatavate funktsionaalsete nõuete kohta märgiti, et iga lingi loomine peab olema põhjendatud selge talitlusliku vajadusega, see peab põhinema selgelt määratletud seosel ning olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Lisaks sellele ei tohi see avaldada mõju juurdepääsuõigustele. Kuna aga hoiatusteadete omavaheline seostamine kujutab endast andmetöötlustoimingut, peab see igal juhul olema kooskõlas direktiivi 95/46/EÜ ja/või konventsiooni nr 108 rakendamiseks välja antud riiklike õigusaktide sätetega.

Ettepanekutes kinnitatakse korduvalt, et linkide olemasolu ei tohi muuta juurdepääsuõigusi (vastasel juhul võimaldaks see juurdepääsu andmetele, mille töötlemine ei oleks riiklike õigusaktide kohaselt seaduslik, rikkudes direktiivi artiklit 6).

Euroopa andmekaitseinspektor rõhutab kavandatava määruse artikli 26 ja kavandatava otsuse artikli 46 range tõlgendamise olulisust. Üks võimalus selle tagamiseks on selgitada, et lisaks sellele, et asutustel, kellel ei ole teatavatele andmekategooriatele juurdepääsu õigust, ei ole õigust nendele kategooriatele osutavatele linkidele juurde pääseda, ei tohiks nad nimetatud linkidest isegi mitte teadlikud olla. Linkide visualiseerimine peab olema võimatu, kui lingitud andmetele puudub juurdepääsu õigus.

Peale selle soovib Euroopa andmekaitseinspektor, et temaga konsulteeritaks selle tagamiseks vajalike tehniliste meetmete osas.

4.4. Hoiatusteated sisenemise keelamiseks

4.4.1. Lisamise põhjused

Kolmandate riikide kodanike suhtes sisenemise keelamiseks väljastatud hoiatusteadete (määruse artikkel 15) kasutamine omab märkimisväärset mõju üksikisiku vabadustele: isik, kelle suhtes on selle sätte alusel sisestatud hoiatusteade, ei tohi mitu aastat Schengeni territooriumile siseneda. Selline hoiatusteade on seni olnud kõige levinum. Arvestades kõnealuse hoiatusteate tagajärgi ning asjaomaste isikute hulka, tuleb selle koostamisel ja rakendamisel üles näidata erilist hoolikust. Kuigi seda tuleb teha ka teiste hoiatusteadete puhul, pühendab Euroopa andmekaitseinspektor sellele hoiatusteatele eraldi peatüki, kuna see põhjustab andmete sisestamise seisukohast erilisi probleeme.

Uus hoiatusteade sisenemise keelamiseks parandab küll praegust olukorda, kuid samas ei ole see päris rahuldav, kuna see põhineb suures osas õigusaktidel, mida ei ole veel vastu võetud või mille kohta ei ole isegi ettepanekut tehtud.

Parandused seisnevad selles, et andmete sisestamise põhjuseid on täpsemalt kirjeldatud. Schengeni konventsiooni praegune sõnastus on viinud olukorrani, kus nende isikute hulk, kelle suhtes on sisestatud konventsiooni artikli 96 alusel hoiatusteade, erineb liikmesriigiti märkimisväärselt. Schengeni ühine järelevalveasutus viis läbi sellekohase põhjaliku uurimuse (10) ning esitas soovitused, mille kohaselt “poliitikakujundajad peaksid kaaluma hoiatusteadete koostamise põhjuste ühtlustamist erinevates Schengeni riikides”.

Kavandatav artikkel 15 on koostatud üksikasjalikumalt, mis on väga tervitatav.

Peale selle esitatakse artikli 15 lõikes 2 loetelu juhtudest, mil isikute suhtes ei saa hoiatusteadet sisestada, kuna nad elavad ühte või teist õiguslikku staatust omades seaduslikult mõne liikmesriigi territooriumil. Ehkki selle võiks välja lugeda ka praegusest Schengeni konventsioonist, on praktika näidanud, et ka selle korra kohaldamine erineb liikmesriigiti. Seetõttu on selgitamine tervitatav.

Samas kutsub see säte esile ka teravat kriitikat, kuna see põhineb olulises osas tekstil, mida ei ole veel vastu võetud, nimelt tagasisaatmist käsitleval direktiivil.

Pärast SIS II käsitlevate ettepanekute vastuvõtmist esitas komisjon (1. septembril 2005) ettepaneku, mis käsitleb direktiivi liikmesriikides kohaldatavate ühiste standardite ja menetluste kohta riigi territooriumil ebaseaduslikult viibivate kolmanda riigi kodanike tagasisaatmiseks, kuid niikaua, kui seda teksti ei ole lõplikult vastu võetud, ei saa seda käsitada piisava põhjusena andmete süsteemi sisestamiseks. See rikuks eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 8, kuna sekkumine isikute eraellu peab muu hulgas põhinema selgetel ja kättesaadavatel õigusaktidel.

Seetõttu kutsub Euroopa andmekaitseinspektor komisjoni tungivalt üles seda sätet tagasi võtma või seda olemasolevate õigusaktide alusel uuesti sõnastama, võimaldamaks isikutel teada, milliseid meetmeid asutused võivad tema suhtes võtta.

4.4.2. Juurdepääs artikli 15 kohastele hoiatusteadetele

Artiklis 18 sätestatakse, millistel asutustel on neile hoiatusteadetele juurdepääs ja mis eesmärgil. Artikli 18 lõigetes 1 ja 2 määratletakse, millistel asutustel on juurdepääs hoiatusteadetele, mis on sisestatud tagasisaatmist käsitleva direktiivi alusel. Siinkohal kehtivad samad märkused, mis eespool.

Kavandatava määruse artikli 18 lõikega 3 antakse juurdepääs põgenikustaatuse andmise eest vastutavatele asutustele vastavalt direktiivile, mille kohta ei ole isegi veel ettepanekut tehtud. Kättesaadava teksti puudumise tõttu peab Euroopa andmekaitseinspektor osutama veel kord eeltoodud märkustele.

4.4.3. Artikli 15 kohaste hoiatusteadete säilitamise tähtaeg

Artikli 20 kohaselt ei tohi hoiatusteadet säilitada (välja- või tagasisaatmist käsitlevas) otsuses sätestatud sisenemiskeelu kehtivusajast kauem. See on kooskõlas andmekaitseeeskirjadega. Lisaks sellele kustutatakse hoiatusteade automaatselt viie aasta pärast, kui liikmesriik, kes andmed SIS IIte sisestas, ei otsusta teisiti.

Nõuetekohane järelevalve riiklikul tasandil peaks tagama, et ei toimuks andmete säilitusaja põhjendamatut automaatset pikendamist ja et liikmesriigid kustutaksid andmed enne viieaastase tähtaja möödumist, kui sisenemiskeelu kehtivusaeg on lühem.

4.5. Säilitamise tähtajad

Kuigi säilitamise suhtes kehtiv põhimõte jääb samaks (reeglina tuleks hoiatusteade SIS IIst kustutada, niipea kui hoiatusteates nõutud meede on võetud), on ettepanekute tulemuseks see, et hoiatusteadete säilitamise tähtaega on üldiselt pikendatud.

Schengeni konventsiooni kohaselt tuleb andmete edasise säilitamise vajalikkus läbi vaadata hiljemalt kolm aastat pärast nende sisestamist (või hiljemalt ühe aasta pärast, kui need sisestati varjatud jälgimiseks). Uutes ettepanekutes nähakse ette, et andmed kustutatakse automaatselt (mille teate väljastanud liikmesriik võib vaidlustada) sisserände alaste andmete puhul 5 aasta möödudes, vahistamist, kadunud isikuid ja kohtumenetluse jaoks otsitavaid isikuid käsitlevate andmete puhul 10 aasta möödudes ja 3 aasta möödudes selliste isikute andmete puhul, kelle suhtes on ette nähtud varjatud jälgimise kohaldamine.

Ehkki liikmesriigid on põhimõtteliselt kohustatud andmed kustutama, kui hoiatusteate eesmärk on täidetud, viib see andmete maksimaalse säilitusaja märkimisväärse pikenemiseni (enamikul juhtudest kolmekordistumiseni), ilma et komisjon seda kuidagi põhjendaks. Sisserände alaste andmete puhul võib üksnes oletada, et säilitusaja viieaastane kestus on seotud sisenemiskeelu kestusega, nagu soovitatud tagasisaatmist käsitleva direktiivi eelnõus. Kõigil muudel juhtudel ei ole Euroopa andmekaitseinspektori teada põhjendust.

Võimalik mõju andmesubjektidele, kelle suhtes SISi on sisestatud hoiatusteateid, võib omada asjaomaste isikute elus märkimisväärseid tagajärgi. Eriti murettekitav on see hoiatusteadete puhul, mis on sisestatud isikute varjatud jälgimiseks või erikontrolliks, kuna sellised hoiatusteated võivad olla sisestatud pelga kahtluse alusel.

Euroopa andmekaitseinspektor sooviks, et andmete säilitamise tähtaegade sellist pikendamist asjakohaselt põhjendataks. Veenva põhjenduse puudumisel soovitab ta lühendada tähtaegu nende praeguse kestuseni, mida ta soovib eelkõige näha varjatud jälgimiseks või erikontrolliks sisestatud hoiatusteadete puhul.

4.6. Sõidukite registreerimistunnistuste väljaandmise eest vastutavate asutuste juurdepääs

Põhiprobleem seisneb selles, et valitud on enam kui küsitava väärtusega õiguslik alus. Komisjonil ei õnnestu veenvalt põhjendada, miks kasutada “transporti” käsitlevat esimese samba õiguslikku alust meetme joaks, mis annaks haldusasutustele juurdepääsu SISile kuritegevuse (varastatud sõidukitega kauplemine) ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks. SIS II-le juurdepääsu andmiseks veenva põhjenduse ja nõuetekohase õigusliku aluse vajadust on üksikasjalikult kirjeldatud käesoleva arvamuse punktis 4.2.2.

Euroopa andmekaitseinspektor osutab antud teema kohastele märkustele, mille Schengeni ühine järelevalveasutus esitas oma arvamuses SIS II kavandatava õigusliku aluse kohta. Eelkõige tuleks järgida Schengeni ühise järelevalveasutuse soovitust muuta kavandatavat otsust kõnealuse juurdepääsuõiguse hõlmamiseks.

5. KOMISJONI JA LIIKMESRIIKIDE ÜLESANDED

SIS IIga seonduvate kohustuste selge kirjeldus ja jaotus on esmatähtis mitte üksnes süsteemi tõrgeteta toimimiseks, vaid ka järelevalve seisukohast. Järelevalvealaste pädevuste jaotus tuleneb kohustuste kirjeldusest, mistõttu on vajalik selle täielik selgus.

5.1. Komisjoni ülesanded

Euroopa andmekaitseinspektor tervitab mõlema ettepaneku III peatükki, milles kirjeldatakse komisjoni rolli seoses SIS IIga (milleks on “operatiivjuhtimine”). Selline selgitus puudus VISi käsitlevas ettepanekus. Siiski aga ei määratleta selles peatükis komisjoni rolli ammendavalt. Nagu kirjeldatud käesoleva arvamuse 9. peatükis, osaleb komisjon komiteemenetluse kaudu ka süsteemi rakendamises ja haldamises.

Andmekaitse osas on komisjoni täita roll, mida on juba tunnustatud süsteemide VIS ja Eurodac raames, nimelt vastutab ta operatiivjuhtimise eest. Koos komisjoni põhiülesandega, milleks on süsteemi arendamine ja hooldus, tuleks seda käsitada sui generis vastutava töötleja ülesandena. Nagu juba öeldud Euroopa andmekaitseinspektori arvamuses VISi kohta, hõlmab see ülesanne enamat kui volitatud töötleja oma, kuid on samas piiratum kui tavamõistes vastutava töötleja roll, kuna komisjonil ei ole juurdepääsu andmetele, mida SIS II raames töödeldakse.

Kuna SIS II ehitatakse üles keerukatele süsteemidele, millest mõned põhinevad alles esilekerkivatel uutel tehnoloogiatel, nõuab Euroopa andmekaitseinspektor, et suurendataks komisjoni vastutust süsteemi pideval ajakohastamisel ning selleks turvalisuse ja andmekaitsega seotud parimate kättesaadavate tehnoloogiate rakendamisel.

Seetõttu tuleks ettepanekute artiklisse 12 lisada, et komisjon peaks tegema korrapäraselt ettepanekuid selliste uute tehnoloogiate rakendamise kohta, mis esindavad vastava valdkonna tehnika taset, tõstavad andmekaitse ja turvalisuse taset ning hõlbustavad kõnealustele andmetele juurdepääsu omavate riiklike asutuste ülesandeid.

5.2. Liikmesriikide ülesanded

Liikmesriikide olukord ei ole päris selge, kuna üsna keeruline on välja selgitada, milline asutus või millised asutused on vastutava töötleja rollis.

Ettepanekutes kirjeldatakse nii SIS II riiklike büroode ülesannet (tagada pädevate asutuste juurdepääs SIS II-le) kui ka SIRENE asutuste rolli (tagada kogu täiendava teabe vahetamine). Liikmesriigid peavad samuti tagama oma NS-i (siseriikliku süsteemi) toimimise ja turvalisuse. Ei ole selge, kas viimatinimetatud ülesannet peab täitma üks eespool nimetatud asutustest. Seda tuleks igal juhul täpsustada.

Andmekaitse osas tuleks komisjoni ja liikmesriike vaadelda ühiste vastutavate töötlejatena, kellest igaühel on oma kindlad kohustused. Nende ülesannete vastastikuse täiendavuse tunnustamine on ainus viis tagada, et ükski SIS II valdkonna tegevus ei jääks järelevalveta.

6. ANDMESUBJEKTIDE ÕIGUSED

6.1. Teavitamine

6.1.1. Kavandatav määrus

Kavandatava määruse artiklis 28 nähakse ette andmesubjekti peamiselt direktiivi 95/46 artiklile 10 tuginev õigus teabele. See on teretulnud muudatus võrreldes praeguse olukorraga, mil konventsioonis ei ole õigust teabele selgesõnaliselt ette nähtud. Mõningad parandused on aga võimalikud järgmiste punktide osas:

Loetellu tuleks lisada teavet, kuna see aitaks kaasa andmesubjekti õiglase kohtlemise tagamisele (11). See teave peaks puudutama andmete säilitamise tähtaega, õigust taotleda hoiatusteate väljastamise otsuse läbivaatamist või kaevata see otsus edasi (mõnedel juhtudel; vt kavandatava määruse artikli 15 lõige 3), võimalust saada abi andmekaitseasutuselt ja õiguskaitsevahendite olemasolu.

Kavandatavas määruses ei ole märgitud, millal teavet tuleks anda. See võib teha andmesubjektile õiguste kasutamise võimatuks. Et neid õigusi oleks tegelikkuses võimalik kasutada, tuleks määruses ette näha täpne aeg, mil teavet tuleks anda, vastavalt sellele, milline asutus hoiatusteate väljastas.

Praktiline lahendus oleks lisada hoiatusteadet käsitlev teave otsusesse, millel hoiatusteade algselt põhineb. Selline otsus on kas kohtu- või haldusotsus, mis põhineb avalikku korda (…) ähvardaval ohul, või tagasisaatmisotsus või väljasaatmiskorraldus, millega kaasneb taassisenemiskeeld. Need andmed tuleks lisada määruse artiklile 28.

6.1.2. Kavandatav otsus

Otsuse artiklis 50 sätestatakse, et teavet antakse andmesubjekti taotlusel, ja märgitakse ära võimalikud põhjused selle teabe andmisest keeldumiseks. Selle õiguse piirangud on loomulikult mõistetavad, arvestades andmete iseloomu ja nende töötlemise konteksti.

Õigus teabele ei tohiks aga seada sõltuvusse andmesubjekti taotlusest (see oleks nimelt pigem juurdepääsutaotluse määratlus). Võib lähtuda sellest, et teabe “taotlemise” vajadus on põhjendatud juhtudel, mil andmesubjekti ei saa teavitada, kuna tema asukoht ei ole teada.

Küsimust oleks võimalik paremini käsitleda, lisades erandi teabe saamise õigusest juhtudeks, mil teavitamine osutub võimatuks või kui see nõuaks ülemääraseid jõupingutusi. Otsuse artiklit 50 tuleks vastavalt muuta.

Selline lahendus oleks samuti kooskõlas andmekaitset kolmanda samba raames käsitleva raamotsuse eelnõu kohaldamisega.

6.2. Juurdepääs

Nii kavandatavas määruses kui kavandatavas otsuses kehtestatakse juurdepääsutaotlustele vastamise tähtajad, mis on positiivne areng. Kuna aga juurdepääsuõiguse kasutamise menetlus määratletakse riiklikul tasandil, võib tekkida küsimus, milline on ettepanekutes kehtestatud tähtaegade ja olemasolevate menetluste vastastikune mõju, eriti kui liikmesriikidel on lühemad tähtajad juurdepääsutaotlusele vastamiseks. Tuleks täpsustada, et kohaldada tuleks andmesubjektile kõige soodsamaid tähtaegu.

6.2.1. Kavandatav määrus

Tuleb märkida, et kavandatav määrus ei sisalda Schengeni konventsiooni alusel praegu kehtivaid juurdepääsuõiguse piiranguid (“[teabe edastamisest (…)] keeldutakse, kui see on vajalik teatega seotud seaduslike ülesannete täitmiseks või kolmandate isikute õiguste ja vabaduste kaitsmiseks”).

See tuleneb aga ilmselt direktiivi 95/46/EÜ kohaldatavusest, milles (artiklis 13) nähakse ette võimalus kehtestada riiklike õigusaktidega erandeid. Igal juhul tuleks juhtida tähelepanu sellele, et artikli 13 kasutamine riiklike õigusaktidega juurdepääsuõiguse piiramiseks peaks olema alati kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 8 ning see on lubatud üksnes erandjuhtudel.

6.2.2. Kavandatav otsus

Kavandatavas otsuses võetakse juurdepääsuõiguse piirang Schengeni konventsioonist üle. Kavandatav raamotsus sisaldab põhijoontes samu juurdepääsuõiguse piiranguid; seega ei tooks selle dokumendi vastuvõtmine kaasa märkimisväärseid muudatusi.

Kuna mitmetes liikmesriikides on juurdepääs õiguskaitseandmetele “kaudne” (s.t, et see toimub riikliku andmekaitseasutuse kaudu), oleks kasulik sätestada andmekaitseasutuste kohustus teha juurdepääsuõiguse kasutamisel aktiivselt koostööd.

6.3. Õigus hoiatusteate väljastamise otsuse läbivaatamisele või selle edasikaebamisele

Määruse artikli 15 lõikega 3 kehtestatakse õigus hoiatusteate väljastamise otsuse läbivaatamisele õigusasutuse poolt või otsuse edasikaebamisele õigusasutusele, kui otsuse on teinud haldusasutus. See on praeguse Schengeni konventsiooniga võrreldes teretulnud täiendus.

Sellega toonitatakse, et andmesubjekti on vaja täielikult ja õigeaegselt teavitada, nagu märgitud eespool punktis 6.1. Ilma selle teabeta jääks kõnealune uus õigus vaid teoreetiliseks.

6.4. Õiguskaitsevahendid

Kavandatava määruse artiklis 30 ja kavandatava otsuse artiklis 52 sätestatakse õigus pöörduda hagi või kaebusega mis tahes liimesriigi kohtu poole, kui andmesubjektil ei võimaldatud kasutada õigust tutvuda temaga seotud andmetega või lasta need parandada või kustutada või õigust saada teavet või hüvitist.

Sõnastusest (“igaüks (…) iga liikmesriigi territooriumil”) järeldub, et kaebuse esitaja peab hagi kohtule esitamiseks füüsiliselt viibima liikmesriigi territooriumil. Selline territoriaalne piirang ei ole põhjendatud ja võib muuta õiguskaitsevahendite kasutamise õiguse võimatuks, kuna kaebuse esitaja hageb väga paljudel juhtudel tõenäoliselt just seetõttu, et tal ei lubata siseneda Schengeni territooriumile. Lisaks sellele tuleb kavandatava määruse puhul arvestada, et kuna direktiiv on üldseadus (lex generalis) tuleb arvesse võtta selle artiklit 22, milles sätestatakse “kõigi isikute” õigus kasutada õiguskaitsevahendeid olenemata oma elukohast. Ka kavandatav raamotsus ei sisalda territoriaalset piirangut. Euroopa andmekaitseinspektor teeb ettepaneku jätta territoriaalne piirang artiklitest 30 ja 52 välja.

7. JÄRELEVALVE

7.1. Sissejuhatav märkus: jagatud vastutus

Ettepanekutes jagatakse järelevalve ülesanne riiklike järelevalveasutuste (12) ja Euroopa andmekaitseinspektori vahel, kusjuures igaüks tegutseb oma vastutusala piires. See on kooskõlas ettepanekute lähenemisviisiga kohaldatavale õigusele ning SIS II toimimise ja kasutamisega seotud kohustustele ning kooskõlas tõhusa järelevalve vajadusega.

Seetõttu tervitab Euroopa andmekaitseinspektor kavandatava määruse artiklis 31 ja kavandatava otsuse artiklis 53 esitatud lähenemisviisi. Vastavate ülesannete parema mõistetavuse ja selgitamise huvides teeb aga Euroopa andmekaitseinspektor ettepaneku jagada mõlemad artiklid mitmeks sätteks, millest igaüks oleks pühendatud ühele järelevalve tasandile, nagu on nõuetekohaselt tehtud VISi käsitlevas ettepanekus.

7.2. Riiklike andmekaitseasutuste teostatav järelevalve

Vastavalt kavandatava määruse artiklile 31 ja kavandatava otsuse artiklile 53 peab iga liikmesriik tagama, et SIS IIs sisalduvate isikuandmete töötlemise seaduslikkust kontrolliks sõltumatu asutus.

Kavandatava otsuse artikliga 53 lisatakse üksikisiku õigus paluda järelevalveasutusel kontrollida teda käsitlevate andmete töötlemise seaduslikkust. Kavandatavasse määrusesse sellist sätet ei ole lisatud, kuna siinkohal kehtib üldseadusena (lex generalis) direktiiv. Seetõttu tuleb arvesse võtta, et riiklikud andmekaitseasutused võivad seoses SIS IIga kasutada neile direktiivi 95/46/EÜ artikliga 28 antud kõiki pädevusi, sealhulgas kontrollida andmete töötlemise seaduslikkust. Määruse artikli 31 lõikes 1 täpsustatakse nende ülesandeid, kuid see ei tohiks nimetatud volitusi piirata. Kavandatava määruse tekstis tuleks selgitada kõnealuste pädevuste jaotust.

Mis puudutab kavandatavat otsust, omistatakse selles riiklikele järelevalveasutustele ulatuslikumad ülesanded, kuna otsus põhineb erineval üldseadusel (lex generalis). Olukord, kus järelevalveasutustel on töödeldavate andmete kategooriatest tulenevalt erinevad ülesanded ja pädevused, ei ole aga kuigi mõistlik ning sellega on praktikas raske toime tulla. Seetõttu tuleks seda vältida, omistades kõnealustele asutustele kavandatava otsuse enda tekstis samad pädevused või osutades teisele üldseadusele (nimelt raamotsusele, mis käsitleb andmekaitset kolmanda samba raames), millega antakse andmekaitseasutustele suuremad volitused.

7.3. Euroopa andmekaitseinspektori teostatav järelevalve

Euroopa andmekaitseinspektor jälgib, et komisjoni andmetöötlustoiminguid viidaks läbi kooskõlas ettepanekutega. Analoogselt peaks Euroopa andmekaitseinspektoril olema võimalik kasutada talle määrusega 45/2001 antud kõiki pädevusi, võttes siiski arvesse komisjoni piiratud volitusi andmete eneste osas.

Siinkohal on kasulik lisada, et vastavalt määruse 45/2001 artikli 46 punktile f teeb Euroopa andmekaitseinspektor “siseriiklike järelevalveorganitega nende kohustuste täitmiseks vajalikku koostööd”. Liikmesriikidega tehtav koostöö SIS II üle järelevalve teostamisel ei tulene mitte ainult ettepanekutest, vaid ka määrusest 45/2001.

7.4. Ühine järelevalve

Ettepanekutes tunnistatakse samuti vajadust kooskõlastada süsteemiga seotud erinevate asutuste järelevalvetegevust. Kavandatava määruse artiklis 31 ja kavandatava otsuse artiklis 53 sätestatakse, et “siseriiklikud järelevalveasutused ja Euroopa andmekaitseinspektor teevad aktiivset koostööd. Euroopa andmekaitseinspektor kutsub vähemalt kord aastas selleks kokku koosoleku.”

Euroopa andmekaitseinspektor tervitab ettepanekut, mis sisaldab põhijoontes elemente, mis on vajalikud riiklikul ja Euroopa tasandil tegutsevate järelevalveasutuste vahelise ning tõepoolest keskset tähtsust omava koostöö käivitamiseks. Rõhutada tuleks, et ettepanekutes nähakse ette koosoleku toimumine vähemalt kord aastas, kuid seda tuleb käsitada alammäärana.

Neid sätteid (kavandatava määruse artikkel 31 ja kavandatava otsuse artikkel 53) oleks siiski kasulik muuta selgemaks tehtava koostöö sisu osas. Olemasolev ühine järelevalveasutus on vastutav konventsiooni tõlgendamisel või kohaldamisel esinevate probleemide analüüsi, seoses sõltumatu järelevalve teostamise või juurdepääsuõiguse kasutamisega tekkida võivate probleemide uurimise ja olemasolevatele probleemidele ühiseid lahendusi sisaldavate ühtlustatud ettepanekute koostamise eest.

Uued ettepanekud ei tohi viia ühise järelevalve praeguse ulatuse vähenemiseni. Kui lähtuda sellest, et andmekaitseasutused võivad seoses SIS IIga kasutada kõiki neile direktiiviga antud järelevalvepädevusi, võib nende asutuste koostöö hõlmata ulatuslikke SIS II järelevalve aspekte, sealhulgas olemasoleva ühise järelevalveasutuse ülesandeid, mida on kirjeldatud Schengeni konventsiooni artiklis 115.

Täieliku selguse huvides oleks aga kasulik seda ettepanekutes veel kord selgesõnaliselt kinnitada.

8. TURVALISUS

SIS II optimaalse turvalisuse taseme haldamine ja säilitamine on põhinõue andmebaasi salvestatud isikuandmete piisava kaitse tagamiseks. Sellise rahuldava turvalisuse taseme saavutamiseks tuleb rakendada asjakohased kaitsemeetmed, et tulla toime süsteemi infrastruktuuri ja sellesse kaasatud isikutega seotud võimalike riskidega. Antud teemat käsitletakse ettepanekute erinevates osades ning seda tuleks mõnevõrra täiendada.

Ettepanekute artiklid 10 ja 13 sisaldavad erinevaid meetmeid andmete turvalisuse tagamiseks ning nendes selgitatakse, millist väärkasutust tuleks vältida. Euroopa andmekaitseinspektor tervitab asjaolu, et nimetatud artiklid hõlmavad sätteid turvameetmete süstemaatilise (sise)kontrolli kohta.

Kavandatava otsuse artikkel 59 ja kavandatava määruse artikkel 34, millega nähakse ette järelevalve ja hindamine, ei peaks käsitlema ainult tulemusi, kulutasuvust ja teenuste kvaliteeti, vaid samuti vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele, eelkõige andmekaitse valdkonnas. Euroopa andmekaitseinspektor soovitab seega nimetatud artiklite reguleerimisala laiendada andmete töötlemise seaduslikkuse jälgimisele ja selle kohta aruannete esitamisele.

Lisaks sellele tuleks kavandatava otsuse artikli 10 lõike 1 punkti f või artiklit 18 ja kavandatava määruse artiklit 17 (mis käsitlevad andmetele juurdepääsu omavat nõuetekohaselt volitatud personali) täiendada, lisades, et liikmesriigid (ning Europol ja Eurojust) peaksid tagama täpsete kasutajaprofiilide olemasolu (mis peaksid olema kontrollimiseks riiklike järelevalveasutuste käsutuses). Lisaks kasutajaprofiilidele peavad liikmesriigid koostama kasutajate täieliku nimekirja ja seda pidevalt ajakohastama. Sama kehtib mutatis mutandis komisjoni kohta.

Nimetatud turvameetmeid täiendatakse järelevalve ja organisatsiooniliste kaitsemeetmetega. Ettepanekute artiklites 14 kirjeldatakse kõigi andmetöötlustoimingute registreerimise tingimusi ja eesmärke. Neid kirjeid säilitatakse mitte üksnes andmekaitse jälgimise ja andmete turvalisuse tagamiseks, vaid ka artiklis 10 nõutud SIS II korrapärase sisekontrolli tugevdamiseks. Sisekontrolli tulemusel koostatud aruanded aitavad kaasa ülesannete tõhusale täitmisele järelevalveasutuste poolt, kes saavad nende alusel tuvastada nõrku kohti ning keskenduda neile oma kontrollimenetlust läbi viies.

Nagu märgitud eespool käesolevas arvamuses, tuleb süsteemi juurdepääsupunktide hulga suurendamist üksikasjalikult põhjendada, kuna see suurendab automaatselt väärkasutuse ohtu. Seetõttu tuleks mõlema ettepaneku artikli 4 lõike 1 punktis b ette näha, et teise juurdepääsupunkti vajadust peab konkreetselt põhjendama.

Ettepanekutes ei selgitata täpselt kesksüsteemi riiklike koopiate vajadust, mis annab alust tõsistele kahtlustele süsteemi üldise ohustatuse ja turvalisuse taseme suhtes; siin tuleks märkida järgmist:

—	koopiate tegemine suurendab väärkasutuse ohtu (iseäranis võttes arvesse uute, nt biomeetriliste andmete olemasolu);

—	ei ole täpselt määratletud, milliseid andmeid koopiad sisaldavad;

—	artiklis 9 määratletud nõuded täpsusele, kvaliteedile ja andmete kättesaadavusele kujutavad endast suuri tehnilisi väljakutseid ning suurendavad seega kulusid vastavalt kättesaadavale tehnika tasemele;

—	nende koopiate üle järelevalve teostamine riiklike asutuste poolt nõuab täiendavaid inimressursse ja rahalisi vahendeid, mis ei pruugi olla alati kättesaadavad.

Arvestades kaasnevaid ohte, ei ole Euroopa andmekaitseinspektor veendunud riiklike koopiate kasutamise vajalikkuses (arvestades olemasolevaid tehnoloogiaid) ega usu selle lisandväärtusesse. Ta soovitab jätta välja liikmesriikide võimaluse kasutada riiklikke koopiaid.

Euroopa andmekaitseinspektor tuletab meelde, et riiklike koopiate väljatöötamise korral tuleb selliste koopiate riikliku kasutamise suhtes kohaldada ranget eesmärgi piiramise põhimõtet. Analoogselt sellele ei tohi riiklikus koopias kunagi teostada päringuid muul viisil kui keskses andmebaasis.

Isikuandmete töötlemise seaduslikkus põhineb andmete tervikluse ja turvalisuse rangel austamisel. Euroopa andmekaitseinspektor saab neid protsesse tõhusalt jälgida, kui tal on lisaks andmete turvalisusega seotud järelevalvele võimalik olemasolevaid registreid analüüsides teostada järelevalvet ka andmete tervikluse üle. Seega tuleb artikli 14 lõikesse 6 lisada ka “andmete terviklus”.

9. KOMITEEMENETLUS

Ettepanekutega sätestatakse komiteemenetluse kasutamine mitmel sellisel juhul, kui SIS II rakendamiseks või haldamiseks tuleb teha tehnilised otsused. Nagu märgiti samadel põhjustel VISi käsitlevas arvamuses, mõjutavad need otsused märkimisväärselt eesmärgipärasuse ja proportsionaalsuse põhimõtte nõuetekohast rakendamist.

Euroopa andmekaitseinspektor soovitab andmekaitset oluliselt mõjutavad otsused, mis käsitlevad näiteks andmetele juurdepääsu ja andmete sisestamist, lisateabe vahetamist, andmete kvaliteeti ja hoiatusteadete ühilduvust, siseriiklike koopiate tehnilist vastavust jne, teha määruse või otsuse kujul, kasutades soovitatavalt kaasotsustamismenetlust (13) .

Kõigil muudel andmekaitset mõjutavatel juhtudel tuleks Euroopa andmekaitseinspektorile anda võimalus nõustada asjaomaseid komiteesid valikute tegemisel.

Euroopa andmekaitseinspektori nõuandev roll tuleks ära märkida otsuse artiklites 60 ja 61 ning määruse artiklis 35.

Hoiatusteadete vahelist linkimist käsitlevate tehniliste eeskirjadega (määruse artikkel 26 ja otsuse artikkel 46) seoses tuleb selgitada vajadust kasutada erinevaid komiteemenetlusi (nõuandemenetlus otsuse puhul ja regulatiivkomitee menetlus määruse puhul).

10. KOOSTALITLUSVÕIME

Kuna komisjon ei ole veel esitanud teatist uute ELi süsteemide koostalitlusvõime kohta, on raske nõuetekohaselt hinnata, milline võiks olla ettenähtud, kuid veel määratlemata koostoimete lisandväärtus.

Sellega seoses sooviks andmekaitseinspektor samuti viidata terrorismivastast võitlust käsitlevale Euroopa Ülemkogu 25. märtsi 2004. aasta deklaratsioonile, milles komisjonil palutakse esitada ettepanekuid infosüsteemide (SIS, VIS ja Eurodac) koostalitlusvõime parandamiseks ja koostoime suurendamiseks. Inspektor soovib samuti viidata käimasolevale arutelule selle üle, millisele asutusele usaldada erinevate suuremõõtmeliste süsteemide juhtimine tulevikus (vt ka käesoleva arvamuse punkti 3.8).

Euroopa andmekaitseinspektor märkis juba oma arvamuses viisainfosüsteemi kohta, et koostalitlusvõime on selliste suurte IT-süsteemide nagu SIS II tõhususe esmatähtis eeltingimus. See annab võimaluse vähendada järjepidevalt üldkulusid ja vältida heterogeensete elementide loomulikku kattuvust.

—

Samuti aitab koostalitlusvõime kaasa eesmärgile säilitada kõrgetasemeline turvalisus liikmesriikidevaheliste sisepiirikontrollideta alal, rakendades poliitika kõigi koostisosade suhtes sama menetlusstandardit. Siiski on oluline eristada koostalitlusvõime kahte tasandit:

—	ELi liikmesriikide koostöö on äärmiselt soovitav; ühe liikmesriigi asutuste edastatud hoiatusteated peavad olema koostalitlusvõimelised kõigi teiste liikmesriikide asutuste edastatud hoiatusteadetega.

—	Erineval eesmärgil loodud süsteemide koostalitlusvõime või koostalitlusvõime kolmandate riikide süsteemidega on palju küsitavam.

Süsteemi eesmärgi piiramiseks ja “funktsioonide ülekandumise” (function creep) vältimiseks kasutatavatest olemasolevatest kaitsemeetmetest võib sellist piirangut toetada erinevate tehnoloogiliste standardite kasutamine. Lisaks sellele tuleks igasugune kahe erineva süsteemi koostoime põhjalikult dokumenteerida. Koostalitlusvõime ei tohiks kunagi viia olukorrani, kus asutus, millel pole õigust pääseda juurde teatud andmetele või neid kasutada, võib saada sellise juurdepääsu mõne teise infosüsteemi kaudu. Ettepanekutest võib järeldada, et näiteks automaatset sõrmejälgede tuvastamise süsteemi (AFIS) SIS IIs esimestel aastatel ei kasutata; ettepanekutes üksnes viidatakse tulevikus loodavale biomeetriliste andmete otsingusüsteemile. Kui kavatsetakse kasutada muudest ELi süsteemidest pärit automaatset sõrmejälgede tuvastamise süsteemi, tuleks see selgelt dokumenteerida ja võtta kasutusele sellise koostoime puhul nõutavad vajalikud kaitsemeetmed.

Euroopa andmekaitseinspektor soovib veelkord rõhutada, et süsteemide koostalitlusvõimet ei saa rakendada, rikkudes eesmärgi piiramise põhimõtet, ning et kõik selleteemalised ettepanekud tuleb esitada talle.

11. JÄRELDUSTE KOKKUVÕTE

11.1. Üldosa

1.	Euroopa andmekaitseinspektor tervitab ettepanekute mitmeid positiivseid aspekte, mis teatavas osas kujutavad endast parandusi võrreldes olemasoleva olukorraga. Andmekaitseinspektor tunnistab, et andmekaitset käsitlevad sätted on koostatud äärmiselt hoolikalt.

Euroopa andmekaitseinspektor rõhutab, et uus õiguslik kord — kuigi olemuselt keeruline — peaks:

—	tagama andmekaitse kõrge taseme,

—	olema usaldusväärne nii kodanike kui ka andmeid vahetavate asutuste jaoks,

—	olema järjepidev erinevas kontekstis (esimene või kolmas sammas) kohaldamisel.

Lisaks sellele tuleks SIS IIte selliste uute elementide lisamisel, mis suurendavad süsteemi võimalikku mõju üksikisikutele, järgida arvamuses kirjeldatud rangemaid kaitsemeetmeid. Eelkõige tuleks pöörata tähelepanu järgmisele.

—	Juurdepääs SIS II andmetele antakse uutele asutustele ainult siis, kui selleks on äärmiselt veenev põhjendus. Juurdepääsuõigusi tuleks piirata nii palju kui võimalik, seda nii juurdepääsetavate andmete kui volitatud isikute osas.

—	Hoiatusteadete omavaheline seostamine ei või isegi kaudselt põhjustada juurdepääsuõiguste muutumist.

—	Vastuvõtmata õigusakte ei saa käsitada mõjuva põhjusena SIS IIte andmete lisamiseks (hoiatusteated sisenemise keelamiseks).

—	Uuesti tuleks läbi vaadata õiguslik alus, millel põhineb sõidukite registreerimistunnistuste väljaandmise eest vastutavate asutuste juurdepääsuõigus, kuna selle peamine eesmärk on võidelda kuritegevusega.

—	Euroopa andmekaitseinspektor tunnistab, et biomeetriliste andmete kasutamine võib parandada süsteemi toimivust ja aidata identiteedi varguse ohvreid. Siiski tundub, et selle lisasätte mõju on piisavalt läbi kaalumata ja nende andmete usaldusväärsus ülehinnatud.

11.2. Erimärkused

Euroopa andmekaitseinspektor tervitab asjaolu, et komisjon tunnistab määruse (EÜ) nr 45/2001 kohaldatavust kõikide komisjoni poolt SIS II raames teostatavate andmetöötlustoimingute suhtes, kuna selle abil tagatakse isikuandmete töötlemisel üksikisikute põhiõiguste ja vabaduste kaitset käsitlevate eeskirjade järjepidev ja ühtne kohaldamine.

Selleks et tagada range eesmärgi piiramine siseriiklikul tasandil, teeb Euroopa andmekaitseinspektor ettepaneku lisada SIS II käsitlevatesse ettepanekutesse (täpsemalt kavandatava määruse artiklisse 21 ja kavandatava otsuse artiklisse 40) samasuguse mõjuga säte kui Schengeni konventsiooni artikli 102 praegune lõige 4, milles piiratakse liikmesriikide võimalust sätestada andmete kasutamine eesmärgil, mida ei ole mainitud SIS II käsitlevates tekstides.

SIS II andmetele mis tahes asutusele juurdepääsuõiguse andmisel tuleks kohaldada rangeid tingimusi:

—	Juurdepääs peab olema kooskõlas SIS II üldise eesmärgi ning süsteemi õigusliku alusega.

—	SIS II andmetele juurdepääsu vajadus tuleb tõendada.

—	Andmete kasutamine tuleb määratleda selgesõnaliselt ja piiritlevalt.

—	Juurdepääsu tingimused peavad olema täpselt määratletud ja piiratud. Eelkõige tuleks koostada ajakohastatav nimekiri isikutest, sealhulgas Europoli ja Eurojusti töötajatest, kellel on SIS II-le juurdepääsu õigus.

—	Asjaolu, et neil asutustel on juurdepääs SIS II andmetele, ei saa olla põhjendus andmete süsteemi sisestamiseks või nende säilitamiseks süsteemis, kui andmed ei ole vajalikud selle konkreetse hoiatusteate seisukohast, mille osaks nad on.

—	Andmete säilitamise aega ei tohi pikendada, kui see ei ole vajalik sel eesmärgil, milleks andmed sisestati.

Konkreetsete Europoli ja Eurojusti puudutavate juhtudega seoses kutsub Euroopa andmekaitseinspektor komisjoni tungivalt üles piiritlema ülesanded, mille täitmiseks Europoli ja Eurojusti juurdepääs oleks õigustatud. Lisaks sellele tuleks Europoli ja Eurojusti juurdepääs piirata üksnes selliste isikute andmetega, kelle nimi juba esineb nende endi toimikutes. Samuti soovitas Euroopa andmekaitseinspektor anda Europolile ja Eurojustile ainult ühe juurdepääsupunkti.

5.	Seoses hoiatusteadetega sisenemise keelamiseks tuleks seni vastuvõtmata õigusaktidel põhinevad sätted välja jätta või olemasolevate õigusaktide alusel ümber sõnastada, võimaldamaks isikutel teada, milliseid meetmeid asutused võivad tema suhtes võtta.

6.	Andmete säilitamise tähtaegu on pikendatud ilma, et oleks esitatud piisavalt veenev põhjendus. Veenva põhjenduse puudumisel tuleks tähtaegu lühendada nende praeguse kestuseni, seda eelkõige varjatud jälgimiseks või erikontrolliks sisestatud hoiatusteadete puhul.

Komisjoni rollina nähakse süsteemi operatiivjuhtimise eest vastutamist. Koos komisjoni põhiülesandega, milleks on süsteemi arendamine ja hooldus, tuleks seda käsitada sui generis vastutava töötleja ülesandena. See ülesanne hõlmab enamat kui volitatud töötleja oma, kuid on samas piiratum kui tavamõistes vastutava töötleja roll, kuna komisjonil ei ole juurdepääsu SIS II raames töödeldud andmetele.

Selle ülesande täitmiseks tuleks mõlema ettepaneku artiklisse 12 lisada, et komisjon peaks tegema korrapäraselt ettepanekuid selliste uute tehnoloogiate rakendamiseks, mis esindavad vastava valdkonna tehnika taset ning tõstavad andmekaitse ja turvalisuse taset.

8.	Liikmesriikide rolli puhul tuleb selgitada, millised asutused tegutsevad vastutavate töötlejatena.

Andmesubjektiga seotud teave:

—

kavandatavas määruses tuleks loetelusse lisada mõningane teave: andmete säilitamise aeg, õigus taotleda hoiatusteate väljastamise otsuse läbivaatamist või kaevata see otsus edasi, võimalus saada abi andmekaitseasutuselt ning õiguskaitsevahendite olemasolu.

Lisaks tuleb seoses teabe esitamise ajaga lisada kohustus anda hoiatusteate alast teavet otsuses, millel hoiatusteade algselt põhineb.

—	Kavandatava otsuse artiklit 50 tuleks muuta nii, et õigust teabele ei seataks sõltuvusse andmesubjekti taotlusest.

10.

Tuleks tervitada ettepanekutes juurdepääsutaotlusele vastamise tähtaegade kehtestamist. Kui liikmesriigi õigusaktidega sätestatakse samuti tähtajad, tuleks selgitada, et kohaldatakse andmesubjektile kõige soodsamaid tähtaegu.

Lisaks sellele oleks kasulik sätestada, et andmekaitseasutused peavad juurdepääsuõiguse kasutamisel tegema aktiivselt koostööd.

11.	Seoses õiguskaitsevahendite kasutamise õigusega teeb Euroopa andmekaitseinspektor ettepaneku jätta artiklist 30 ja artiklist 52 välja territoriaalset kohaldamist käsitlev säte.

12.

Riiklike andmekaitseasutuste volitused:

—	määruses võetakse arvesse, et riiklikud andmekaitseasutused võivad kasutada seoses SIS IIga kõiki neile direktiivi 95/46/EÜ artikliga 28 antud pädevusi; seda tuleks kavandatava määruse tekstis selgitada.

—	Kavandatavas otsuses tuleks järelevalveasutustele anda samad volitused nagu määruses/direktiivis.

13.	Euroopa andmekaitseinspektori pädevused: Euroopa andmekaitseinspektoril peaks olema võimalik täita kõiki talle määrusega 45/2001 antud volitusi, võttes siiski arvesse komisjoni piiratud volitusi andmete eneste osas.

14.

Kooskõlastatud järelevalve: ettepanekutes tunnistatakse vajadust kooskõlastada süsteemiga seotud erinevate asutuste järelevalvetegevust. Euroopa andmekaitseinspektor tervitab asjaolu, et ettepanekud sisaldavad põhijoontes elemente, mis on vajalikud siseriiklikul ja Euroopa tasandil tegutsevate järelevalveasutuste vaheliseks koostööks. Neid sätteid (kavandatava määruse artikkel 31 ja kavandatava otsuse artikkel 53) oleks siiski kasulik muuta selgemaks tehtava koostöö sisu osas.

15.

Artiklid 10 ja 13 sisaldavad erinevaid andmekaitsemeetmeid; tervitatav on turvameetmete süstemaatilist (sise)kontrolli käsitlevate sätete lisamine.

—

Lisaks sellele tuleks kavandatava otsuse artikli 10 lõike 1 punkti f või artiklit 18 ja kavandatava määruse artiklit 17 täiendada, lisades, et liikmesriigid, Europol ja Eurojust peaksid tagama täpsete kasutajaprofiilide olemasolu (need peaksid olema kontrollimiseks riiklike järelevalveasutuste käsutuses). Lisaks kasutajaprofiilidele peavad liikmesriigid koostama kasutajate täieliku nimekirja ja seda pidevalt ajakohastama. Sama kehtib komisjoni kohta:

—

Isikuandmete töötlemise seaduslikkus põhineb andmete tervikluse ja turvalisuse rangel austamisel. Euroopa andmekaitseinspektoril peaks lisaks andmete turvalisusega seotud järelevalvele olema võimalik olemasolevaid registreid analüüsides teostada järelevalvet ka andmete tervikluse üle. Seega tuleb artikli 14 lõikesse 6 lisada ka “andmete terviklus”.

16.

Riiklike koopiate kasutamine võib tuua kaasa mitmeid lisariske. Euroopa andmekaitseinspektor ei ole veendunud riiklike koopiate kasutamise vajalikkuses (arvestades olemasolevaid tehnoloogiaid) ega usu selle lisandväärtusesse. Ta soovitab vältida või vähemalt rangelt piirata liikmesriikide võimalust kasutada riiklikke koopiaid. Riiklike koopiate väljatöötamise korral tuleb selliste koopiate riikliku kasutamise suhtes kohaldada ranget eesmärgi piiramise põhimõtet. Riiklikus koopias ei tohi teha päringuid muul viisil kui keskses andmebaasis.

17.

Komiteemenetlus: — andmekaitsele olulist mõju avaldavad otsused tuleks vastu võtta määruse või otsusega, kasutades eelistatavalt kaasotsustamismenetlust. Komiteemenetluse kasutamise korral tuleks Euroopa andmekaitseinspektori nõuandev roll ära märkida otsuse artiklites 60 ja 61 ning määruse artiklis 35.

18.	Süsteemide koostalitlusvõimet ei saa rakendada, rikkudes eesmärgi piiramise põhimõtet, ja kõik selleteemalised ettepanekud tuleb esitada Euroopa andmekaitseinspektorile.

Brüssel, 19. oktoober 2005

Peter HUSTINX

Euroopa andmekaitseinspektor

(1) Antud kontekstis on kasulik viidata Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas Österreichischer Rundfunk ja teised (Liidetud kohtuasjad C-465/00, C-138/01 ja C-139/01, 20. mai 2003. aasta kohtuotsus, täiskogu, (2003) EKL I-4989). Kohus käsitles Austria õigusakti, millega nähakse ette avaliku sektori töötajate palkadega seotud üksikasjade edastamine Austria Kontrollikojale ning nende avaldamine seejärel. Oma otsuses sätestab kohus mitmed Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklist 8 tulenevad kriteeriumid, mida tuleks kasutada direktiivi 95/46/EÜ kohaldamisel selles ulatuses, milles nimetatud direktiivi alusel on lubatud teatud piirangud eraelu puutumatuse õigusele.

(2) (KOM (2005) 475 lõplik).

(3) Lisaks asendatakse sellega Schengeni konventsioonis ette nähtud üldine andmekaitsekord (Schengeni konventsiooni artiklid 126–130). Nimetatud korda ei kohaldata SISi suhtes.

(4) Liikmesriik, kes soovib kasutada nimetatud võimalust õiguste piiramiseks, võib seda - nagu eespool mainitud - teha üksnes kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 8.

(5) Euroopa andmekaitseinspektori 23. märtsi 2005. aasta arvamuse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb viisainfosüsteemi ja liikmesriikidevahelist teabevahetust lühiajaliste viisade kohta) punkt 3.4.2.

(6) 16. septembril 2005 Montreux's toimunud 27. rahvusvaheline andmekaitse ja eraelu puutumatuse eest vastutavate volinike konverents; resolutsioon biomeetriliste andmete kasutamise kohta passides, isikutunnistustel ja reisidokumentides.

(7) Hindamine võiks põhineda nn seitsmel biomeetrilise tarkuse alustalal, mis on esitatud väljaandes “Biometrics at the frontiers: Assessing the impact on Society”, IPTS, DG-JRC, EUR 21585 EN, osa 1.2, lk 32.

(8) 2004. aasta juunis hoiti Portlandist (USA) pärit advokaati kaks nädalat vangistuses, kuna FBI tegi kindlaks, et tema sõrmejälg sobis sõrmejäljega, mis leiti Madridi terrorirünnakute uurimisel (detonaatorit sisaldanud kilekotilt). Lõpuks suudeti aga tõestada, et võrdlusprotsess oli ebakorrektne ning viis väärtõlgenduseni.

(9) Nõukogu 24. veebruari 2005. aasta otsus 2005/211/JSK Schengeni infosüsteemi jaoks mõnede uute, sealhulgas terrorismivastast võitlust käsitlevate toimingute sisseseadmise kohta (ELT L 68, 15.3.2005, lk 44).

(10) Schengeni Ühise Järelevalveasutuse aruanne artikli 96 kohaste hoiatusteadete kasutamist Schengeni infosüsteemis käsitleva uurimuse kohta (Brüssel, 20. juuni 2005).

(11) Vt siinkohal ka Euroopa andmekaitseinspektori arvamust viisainfosüsteemi loomise kohta (punkt 3.10.1).

(12) Europoli ja Eurojusti järelevalveasutused osalevad samuti, kuid väiksemas ulatuses.

(13) Vt samuti Euroopa andmekaitseinspektori arvamust viisainfosüsteemi kohta (punkt 3.12) ja Euroopa andmekaitseinspektori arvamust direktiivi ettepaneku kohta, mis käsitleb selliste andmete säilitamist, mida on töödeldud elektrooniliste üldkasutatavate sideteenuste osutamisel, 26. september 2005, punkt 60.

		ISSN 1725-5171
Euroopa Liidu Teataja		C 91

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	49. köide 19. aprill 2006

Teatis nr	Sisukord	Lehekülg
	I Teave
	Komisjon
2006/C 091/1	Euro vahetuskurss	1

2006/C 091/2	Euro vahetuskurss	2

2006/C 091/3	Komisjoni teatis, mis on seotud nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/686/EMÜ (isikukaitsevahendeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) rakendamisega ( 1 )	3

2006/C 091/4	Riigiabi — Portugal — Abi C 4/2006 (ex N 180/2005) — Abi äriühingule Djebel, S.A. — Kutse märkuste esitamiseks vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 88 lõikele 2 ( 1 )	25

2006/C 091/5	Riigiabi — Prantsusmaa — Riibiabi nr C 9/2006 (ex NN 85/2005) — Kalapüügi riskide ennetamise fond — Kutse märkuste esitamiseks vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 88 lõikele 2 ( 1 )	30

2006/C 091/6	Eelteatis koondumise kohta (Juhtum nr COMP/M. 4114 — Lottomatica/GTECH) ( 1 )	35

2006/C 091/7	Teatatud koondumise aktsepteering (Toimik nr COMP/M.4121 — Allianz Group/Sofinim/United Broadcast Facilities) ( 1 )	36

2006/C 091/8	Teatatud koondumise aktsepteering (Toimik nr COMP/M.4172 — Barclays/Tuja) ( 1 )	36

2006/C 091/9	Teatatud koondumise aktsepteering (Toimik nr COMP/M.4130 — ENI/Grupo Amorim/CGD/GALP) ( 1 )	37

2006/C 091/0	Teatatud koondumise aktsepteering (Toimik nr COMP/M.4087 — Eiffage/Macquarie/APRR) ( 1 )	37

	Euroopa andmekaitseinspektor
2006/C 091/1	Euroopa andmekaitseinspektori arvamus järgmiste õigusaktide kohta:	38

	Valuuta	Kurss
USD	USA dollar	1,2252
JPY	Jaapani jeen	144,53
DKK	Taani kroon	7,4621
GBP	Inglise nael	0,6915
SEK	Rootsi kroon	9,3068
CHF	Šveitsi frank	1,5645
ISK	Islandi kroon	93,15
NOK	Norra kroon	7,854
BGN	Bulgaaria lev	1,9558
CYP	Küprose nael	0,5762
CZK	Tšehhi kroon	28,565
EEK	Eesti kroon	15,6466
HUF	Ungari forint	266,67
LTL	Leedu litt	3,4528
LVL	Läti latt	0,696
MTL	Malta liir	0,4293
PLN	Poola zlott	3,9268
RON	Rumeenia leu	3,4876
SIT	Sloveenia talaar	239,6
SKK	Slovakkia kroon	37,48
TRY	Türgi liir	1,6464
AUD	Austraalia dollar	1,66
CAD	Kanada dollar	1,4029
HKD	Hong Kongi dollar	9,5029
NZD	Uus-Meremaa dollar	1,9576
SGD	Singapuri dollar	1,9626
KRW	Korea won	1 168,6
ZAR	Lõuna-Aafrika rand	7,4234
CNY	Hiina jüaan	9,8188
HRK	Horvaatia kuna	7,3048
IDR	Indoneesia ruupia	11 005,36
MYR	Malaisia ringit	4,5008
PHP	Filipiini peeso	63,037
RUB	Vene rubla	33,778
THB	Tai baht	46,482

	Valuuta	Kurss
USD	USA dollar	1,2094
JPY	Jaapani jeen	143,48
DKK	Taani kroon	7,4624
GBP	Inglise nael	0,6903
SEK	Rootsi kroon	9,326
CHF	Šveitsi frank	1,5705
ISK	Islandi kroon	92,25
NOK	Norra kroon	7,8562
BGN	Bulgaaria lev	1,9558
CYP	Küprose nael	0,5764
CZK	Tšehhi kroon	28,645
EEK	Eesti kroon	15,6466
HUF	Ungari forint	267,73
LTL	Leedu litt	3,4528
LVL	Läti latt	0,6961
MTL	Malta liir	0,4293
PLN	Poola zlott	3,9476
RON	Rumeenia leu	3,4904
SIT	Sloveenia talaar	239,61
SKK	Slovakkia kroon	37,49
TRY	Türgi liir	1,635
AUD	Austraalia dollar	1,6634
CAD	Kanada dollar	1,3885
HKD	Hong Kongi dollar	9,3822
NZD	Uus-Meremaa dollar	1,9605
SGD	Singapuri dollar	1,9444
KRW	Korea won	1 162,96
ZAR	Lõuna-Aafrika rand	7,4242
CNY	Hiina jüaan	9,7052
HRK	Horvaatia kuna	7,3075
IDR	Indoneesia ruupia	10 869,48
MYR	Malaisia ringit	4,4397
PHP	Filipiini peeso	61,982
RUB	Vene rubla	33,516
THB	Tai baht	46,127