4.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 80/1

(1)

Pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta otsuse nr 1229/2003/EÜ (üleeuroopaliste energiavõrkude suuniste kohta) (3) vastuvõtmist on ilmnenud vajadus lõimida uued liikmesriigid, ühinevad riigid ja kandidaatriigid täielikult nende suunistega ja vajaduse korral täiendavalt kohandada neid suuniseid Euroopa Liidu uue lähendamispoliitikaga.

(2)

Uued prioriteedid tulenevad avatuma ja konkurentsivõimelisema energia siseturu loomisest seetõttu, et on kohaldatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/54/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju, (4) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/55/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta (5). Need prioriteedid järgivad 23. ja 24. märtsil 2001 Stockholmis kohtunud Euroopa Ülemkogu otsuseid energiaturu toimimiseks vajaliku infrastruktuuri arendamise kohta. Erilisi pingutusi tuleks teha taastuvate energiaallikate suurema kasutamise eesmärgi saavutamiseks, millega toetatakse säästva arengu poliitika edendamist. See tuleks saavutada turu normaalsele tasakaalule ebaproportsionaalseid häireid põhjustamata. Samuti tuleks täielikult võtta arvesse ühenduse transpordipoliitika eesmärke ja eelkõige maanteeliikluse vähendamise võimalust gaasijuhtmete kasutamise kaudu.

(3)

Käesolev otsus toob lähemale liikmesriikide elektrivõrkude vastastikuse sidumise eesmärgi saavutamise, mis lepiti kokku 15. ja 16. märtsi 2002. aasta Barcelona Euroopa Ülemkogul, ning parandab seega võrkude töökindlust ja usaldusväärsust ning tagab varustuskindluse ja siseturu nõuetekohase toimimise.

(4)

Energiainfrastruktuuri ehitamine ja hooldamine peaks üldiselt alluma turupõhimõtetele. See on samuti kooskõlas energia siseturu väljakujundamise ja konkurentsiõiguse ühiseeskirjadega, mille eesmärgiks on avatuma ja konkurentsile rajatud energia siseturu loomine. Ühenduse rahaline abi ehitamisele ja hooldusele peaks seetõttu jääma äärmiselt erandlikuks. Kõnealused erandid peaksid olema nõuetekohaselt põhjendatud.

(5)

Energiainfrastruktuuri tuleks ehitada ja hooldada nii, et energia siseturg toimiks tõhusalt, järgides seejuures olemasolevat mõjutatud isikutega konsulteerimise korda, ega kaldutaks kõrvale strateegilise ja vajaduse korral universaalteenuse osutamise kriteeriumidest ning avaliku teenuse osutamise kohustustest.

(6)

Arvestades maagaasivõrkude ja olefiinivõrkude potentsiaalset sünergiat, tuleks tähelepanu pöörata olefiinivõrkude arendamisele ja integreerimisele, et rahuldada tööstuse olefiingaasi tarbimise vajadusi ühenduses.

(7)

Üleeuroopaliste energiavõrkude prioriteedid tulenevad samuti üleeuroopaliste energiavõrkude kasvavast tähtsusest seoses ühenduse energiavarustuse tagamise ja mitmekesistamise, uute liikmesriikide, ühinevate riikide ning kandidaatriikide energiavõrkude liitmise ning elektrivõrkude kooskõlastatud toimimise tagamisega ühenduses ja naaberriikides pärast asjaomaste liikmesriikidega konsulteerimist. Ühenduse naaberriikidel on ühenduse energiapoliitikas tõepoolest oluline koht. Nad täidavad suure osa ühenduse maagaasinõudlusest, on võtmepartnerid primaarenergia transiidis ühendusse ning muutuvad järjest olulisemateks osalejateks ühenduse gaasi ja elektri siseturul.

(8)

Üleeuroopaliste energiavõrkudega seotud projektide hulgas tuleb esile tuua esmatähtsaid projekte, mis on väga tähtsad energia siseturu toimimiseks või energiavarustuse kindluseks.

(9)

Üleeuroopaliste energiavõrkudega seotud ühist huvi pakkuvate projektide väljaselgitamise kord peaks kindlustama nõukogu 18. septembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2236/95 (millega kehtestatakse ühenduse rahalise abi andmise üldeeskirjad üleeuroopaliste võrkude valdkonnas) (6) tõrgeteta kohaldamise. Selle korraga seoses tuleks teha vahet kahel tasandil: esimesel tasandil määratakse kindlaks väiksem hulk vastavate projektide väljaselgitamise kriteeriume ning teisel tasandil kirjeldatakse projekte üksikasjalikult, mida nimetatakse spetsifikatsioonideks.

(10)

Määruse (EÜ) nr 2236/95 alusel tuleks eelkõige rahastada üleeuroopalist huvi pakkuvaid projekte, st käesolevas otsuses esitatud esmatähtsate projektide telgedel asuvaid ühist huvi pakkuvaid projekte.

(11)

Liikmesriigid peavad asjaomastele ühenduse rahastamisvahenditele projektide esitamisel andma sobiva eelistuse I lisaga hõlmatud projektidele, mis vastavad käesoleva otsuse kriteeriumidele.

(12)

Kuna projektide spetsifikatsioonid võivad muutuda, on need soovituslikud. Komisjonil peaks seega olema õigus neid jätkuvalt ajakohastada. Kuna projektidel võivad olla märkimisväärsed poliitilised, majanduslikud ja keskkonnaga seotud tagajärjed, on võimalikku ühenduse toetust väärivate projektide kindlaksmääramisel tähtis leida sobiv tasakaal õigusliku järelevalve ja paindlikkuse vahel.

(13)

Vajaduse korral peaks komisjon asjaosaliste liikmesriikidega konsulteerides teatud esmatähtsate projektide, esmatähtsate projektide osade või esmatähtsate projektide rühmade puhul nende ettevalmistamise ja rakendamise parandamiseks projektide kestel kindlustama koostöö kasutajate ja ettevõtjate vahel ning tagama selle koordineerimise, et kindlustada vajalik järelevalve ühenduse teavitamiseks edusammudest. Nii tegutsedes peaks komisjon koos asjaomaste liikmesriikidega konsulteerima ettevõtjate, kasutajate, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ning kodanikuühiskonna esindajatega, et õppida paremini tundma ülekandeteenuste vajadusi, piiranguid ja samuti nende teenuste parameetreid, mida on tarvis asjaomase infrastruktuuri kasutamise optimeerimiseks.

(14)

Liikmesriike peaks kutsuma üles koordineerima teatavate, eelkõige riikidevaheliste projektide või riikidevaheliste projektide osade rakendamist.

(15)

Tuleb luua soodsamad tingimused üleeuroopaliste energiavõrkude arendamiseks ja rajamiseks, seda peamiselt stiimulite pakkumisega tehniliseks koostööks võrkude eest vastutavate üksuste vahel, lihtsustades võrguprojektide kinnitamiseks kohaldatavaid menetlusi liikmesriikides, et vähendada viivitusi, ning kasutades ühenduse vastavaid fonde, vahendeid ja rahastamisprogramme võrguprojektide jaoks. Ühendus peaks toetama liikmesriikides sellel eesmärgil võetud meetmeid.

(16)

Kuna üleeuroopalistele energiavõrkudele eraldatud eelarve on eelkõige mõeldud teostatavusuuringute rahastamiseks, on ühenduse struktuurifondid, rahastamisprogrammid ja -vahendid need, millest on vajaduse korral võimalik rahastada selliseid, eelkõige piirkondadevahelisi vastastikku seotud võrke.

(17)

Ühist huvi pakkuvate projektide, nende spetsifikatsioonide ja esmatähtsate projektide kindlaksmääramine ei tohiks mõjutada projektide ega kavade või programmide keskkonnamõju hindamise tulemusi.

(18)

Käesoleva otsuse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (7).

(19)

Komisjon peaks regulaarselt koostama aruande käesoleva otsuse rakendamise kohta.

(20)

Kuna käesolev otsus hõlmab sama objekti ja reguleerimisala, mis nõukogu 28. märtsi 1996. aasta otsus 96/391/EÜ, millega nähakse ette meetmed soodsamate tingimuste loomiseks üleeuroopaliste energiasektori võrkude arendamisel, (8) ja otsus nr 1229/2003/EÜ, tuleks mõlemad nimetatud otsused kehtetuks tunnistada,

1)

elektrivõrkude puhul

2)

gaasivõrkude puhul (kus transporditakse maagaasi või olefiingaase)

a)

edendada siseturu tõhusat toimimist ja arendamist üldiselt ning eelkõige energia siseturu tõhusat toimimist, soodustades samas energia ratsionaalset tootmist, jaotamist ja kasutamist ning taastuvate energiaallikate arendamist ja ühendamist, et alandada energia hinda tarbijatele ning aidata kaasa energiaallikate mitmekesistamisele;

b)

soodustada ühenduse ebasoodsamate piirkondade ja saarte arengut ja vähendada nende isoleeritust, aidates nii tugevdada sotsiaalset ja majanduslikku ühtekuuluvust;

c)

parandada energiavarustuse kindlust, näiteks tugevdades energiasektoris suhteid kolmandate riikidega kõikide asjaomaste osapoolte vastastikuse huvi alusel, eelkõige energiaharta lepingu ning ühenduse sõlmitud koostöölepingute raames;

d)

soodustada säästvat arengut ja toetada keskkonnakaitset, muu hulgas kasutades taastuvenergiat ning vähendades energia transpordi ja ülekandega seotud keskkonnaohte.

1.

nii elektri- kui ka gaasivõrkude alal

2.

elektrivõrkude alal

3.

gaasivõrkude alal

a)

artiklis 6 nimetatud ühist huvi pakkuvate projektide kindlaksmääramine;

b)

kõnealuste võrkude arenguks soodsamate tingimuste loomine.

a)

projekt kuulub artikli 2 reguleerimisalasse;

b)

projekt vastab artiklis 3 ja artiklis 4 sätestatud eesmärkidele ja tegevusprioriteetidele;

c)

projekt on potentsiaalselt majanduslikult elujõuline.

2.

a)

neil on oluline mõju siseturu konkurentsil põhinevale toimimisele ja/või

b)

need tugevdavad ühenduse varustuskindlust ja/või

c)

need toovad kaasa taastuvenergia suurema kasutamise.

a)

tehniline koostöö üleeuroopaliste energiavõrkude eest vastutavate üksuste vahel, eelkõige II lisa punktides 1, 2 ja 7 märgitud ühenduste nõuetekohaseks toimimiseks;

b)

üleeuroopaliste energiavõrkudega seotud projektide kinnitamise menetluste lihtsustamine viivituste vältimiseks;

c)

abi võimaldamine ühenduse fondidest, vahenditest ja rahastamisprogrammidest ühist huvi pakkuvatele projektidele.

4.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 80/27

(1)

On olemas suur hulk mitmesuguseid toitaineid ja muid koostisaineid, mida võib toidu valmistamisel kasutada, sealhulgas, kuid mitte ainult, vitamiinid, mineraaltoitained (sh mikroelemendid), aminohapped, asendamatud rasvhapped, kiudained ning mitmesugused taime- ja ürdiekstraktid. Nende toidule lisamine on liikmesriikides reguleeritud erinevate eeskirjadega, mis takistavad nende toodete vaba liikumist, loovad ebavõrdseid konkurentsitingimusi ning mõjutavad seeläbi otseselt siseturu toimimist. Seepärast on vajalik rakendada ühenduse eeskirju, mille abil kooskõlastatakse liikmesriikide sätteid, mis käsitlevad vitamiinide ja mineraaltoitainete ning teatud muude ainete toidule lisamist.

(2)

Käesoleva määruse eesmärgiks on reguleerida vitamiinide ja mineraaltoitainete toidule lisamist ning teatud muude ainete või koostisosade, mis sisaldavad aineid, mis ei ole vitamiinid ega mineraaltoitained, mida lisatakse toidule või kasutatakse toidu valmistamisel, kasutamist sellistes tingimustes, mille tulemusena manustatakse neid aineid tunduvalt suuremas koguses kui normaaltingimustes tasakaalustatult ja vaheldusrikkalt toitudes ja/või mis kujutavad endast tarbijale muul viisil potentsiaalset riski. Kui puuduvad konkreetsed ühenduse eeskirjad, mis keelavad või piiravad selliste ainete või koostisosade kasutamist, mis sisaldavad käesoleva määruse või muude konkreetsete ühenduse sätete kohaselt aineid, mis ei ole vitamiinid ega mineraaltoitained, võib kohaldada asjakohaseid liikmesriikide eeskirju, ilma et see piiraks asutamislepingu sätete kohaldamist.

(3)

Mõned liikmesriigid nõuavad rahvatervisest tulenevatel põhjustel mõnede vitamiinide ja mineraaltoitainete kohustuslikku lisamist teatud tavatoitudele. Nimetatud põhjused võivad olla asjakohased riiklikul või isegi piirkondlikul tasandil, kuid ei õigusta praegu toitainete kohustusliku lisamise ühtlustamist kogu ühenduses. Kui see peaks siiski vajalikuks osutuma, võib vastavad sätted võtta vastu ühenduse tasandil. Vahepeal oleks kasulik koguda informatsiooni vastavate liikmesriigi tasandil võetavate meetmete kohta.

(4)

Toiduainetootjad võivad toidule lisada vitamiine ja mineraaltoitaineid vabatahtlikult või kohustuslike toitainetena vastavalt asjakohastele ühenduse õigusaktidele. Neid võib lisada ka tehnoloogilistel eesmärkidel lisaainetena, toiduvärvidena, lõhna- ja maitseainetena või teistel sellistel eesmärkidel, sealhulgas lubatud veinivalmistustavade ja -viiside korral, mis on ette nähtud vastavate ühenduse õigusaktidega. Käesoleva määruse kohaldamine ei peaks piirama selliste ühenduse eeskirjade kohaldamist, mis käsitlevad vitamiinide ja mineraaltoitainete lisamist või kasutamist vastavates toodetes või tootegruppides või nende lisamist muudel kui käesoleva määrusega reguleeritud eesmärkidel.

(5)

Kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. juuni 2002. aasta direktiiv 2002/46/EÜ toidulisandeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (3) sisaldab põhjalikke eeskirju vitamiine ja mineraaltoitaineid sisaldavate toidulisandite kohta, ei kehti käesoleva määruse vitamiine ja mineraaltoitaineid puudutavad sätted toidulisandite kohta.

(6)

Vitamiinide ja mineraaltoitainete toidule lisamiseks on tootjatel mitmeid põhjusi, sealhulgas valmistamise, ladustamise või käitlemise käigus vähenenud vitamiinide ja mineraaltoitainete sisalduse taastamine toidus või toodete sellise toiteväärtuse tagamine, mis oleks samaväärne toiduga, mille asendamiseks nad on ette nähtud.

(7)

Piisav ja vaheldusrikas toit peaks üldjuhul andma kõik normaalseks arenguks ja hea tervisliku seisundi säilitamiseks vajalikud toitained üldtunnustatud teaduslike andmete põhjal kindlaksmääratud ja soovitatud kogustes. Uurimused näitavad, et see ideaalne olukord ei kehti mitte kõigi vitamiinide ja mineraaltoitainete ega ühenduse kõigi elanikkonnarühmade kohta. Toit, millele on lisatud vitamiine ja mineraaltoitaineid, näib andvat juurde olulise koguse vastavat toitainet, järelikult annab see olulise panuse toitumisse tervikuna.

(8)

Käesoleval ajal võib ühenduses, küll mitte eriti sageli, täheldada mõne toitaine vaegust. Muutused ühenduse sotsiaal-majanduslikus olukorras ja erinevate elanikkonnarühmade eluviisid on toonud endaga kaasa erineva toitainevajaduse ja toitumistavade muutumise. See omakorda on viinud muutusteni erinevate elanikkonnarühmade energia- ja toitainevajadustes ning nende rühmade puhul teatavate vitamiinide ja mineraaltoitainete tarbimiskogusteni, mis jäävad allapoole eri liikmesriikides soovitatud koguseid. Lisaks sellele viitavad uuemad teaduslikult põhjendatud teadmised sellele, et mõnede toitainete tarbimiskogused optimaalse tervisliku seisundi ja heaolu säilitamiseks võiksid olla praegu soovitatavatest kogustest suuremad.

(9)

Toidule peaks olema lubatud lisada ainult selliseid vitamiine ja mineraaltoitaineid, mis tavaliselt toidus esinevad ja mida tarbitakse toidu koostisosana ning mida peetakse asendamatuteks toitaineteks, mis aga ei tähenda seda, et nende lisamine oleks vajalik. Tuleks vältida võimalikke lahkarvamusi selles osas, millised on kõnealused asendamatud toitained. Seetõttu on kohane kehtestada lubatud vitamiinide ja mineraaltoitainete loetelu.

(10)

Keemilised ained, mida kasutatakse nende vitamiinide ja mineraaltoitainete allikana, mida võib lisada toidule, peavad olema ohutud ja ühtlasi bioaktiivsed, s.t organismi poolt omastatavad. Seetõttu tuleks samuti koostada nende lubatud ainete loetelu. Eespool nimetatud ohutuse ja bioaktiivsuse kriteeriumidest lähtuvalt peaksid lubatud ainete loetelusse kuuluma toidu teaduskomitee 12. mail 1999. aastal väljendatud arvamuse alusel heakskiidetud ained, mida võib kasutada imiku- ja väikelapsetoitude, muude eritoitude või toidulisandite valmistamisel. Kuigi naatriumkloriid (keedusool) ei ole loetelus mainitud ainete hulgas, võib seda toidu valmistamisel jätkuvalt koostisosana kasutada.

(11)

Teaduse ja tehnika arenguga kohandumiseks on oluline mainitud loetelusid vajaduse korral kiiresti korrigeerida. Nimetatud korrigeerimine seisneks sisuliselt tehnilistes rakendusmeetmetes ning menetluse lihtsustamiseks ja kiirendamiseks tehakse nende kehtestamine ülesandeks komisjonile.

(12)

Toidule, millele on lisatud vitamiine või mineraaltoitaineid, teevad tootjad enamasti reklaami, ja nii võib tarbijatele jääda mulje, nagu oleks tegemist toodetega, mis on võrreldes samalaadsete või teiste toodetega, millele nimetatud toitaineid lisatud ei ole, füsioloogiliselt, toiteväärtuse või muidu tervislikkuse seisukohalt eelistatavamad. See võib viia tarbijavalikuteni, mis võivad muus mõttes olla ebasoovitavad. Et hoida ära nimetatud võimalikku soovimatut mõju, peetakse asjakohaseks, et toodetele, millele võib lisada vitamiine ja mineraaltoitaineid, seatakse teatud piirangud lisaks nendele, mis on loomulikud tehnilistest kaalutlustest lähtudes või vajalikud ohutuse tagamiseks, kui määratakse kindlaks selliste toodete vitamiinide ja mineraaltoitainete maksimaalsed piirnormid. Seega oleks tootes sisalduvad teatud ained, näiteks alkohol, sellega seoses asjakohaseks kriteeriumiks, et mitte lubada vitamiinide ja mineraaltoitainete lisamist. Erandid vitamiinide ja mineraaltoitainete lisamise keelust alkohoolsetele jookidele peaksid piirduma traditsiooniliste veiniretseptide kaitsmisega ning asjaomastest toodetest teavitatakse komisjoni. Lisamiste kohta ei tohiks esitada mingeid väiteid nende toiteväärtust või tervislikkust suurendavast toimest. Veelgi enam, et mitte tekitada tarbijates segadust värske toidu loomupärase toiteväärtuse osas, ei tohiks lubada sellele ka vitamiinide ja mineraaltoitainete lisamist.

(13)

Käesoleva määruse eesmärk ei ole käsitleda vitamiinide ja mineraaltoitainete mikrokoguste kasutamist toote ehtsuse tähistamisel, mida tehakse pettuse vastu võitlemiseks.

(14)

Vitamiinide ja mineraaltoitainete ülemäärane tarbimine võib avaldada kahjulikku mõju, mistõttu toidule lisamisel tuleb vastavalt vajadusele kindlaks määrata nende maksimaalne ohutu sisaldus. Nimetatud sisaldused peavad tagama, et toote tavapärane kasutamine tootja antud tarvitamisjuhise alusel ja mitmekülgsel toitumisel on tarbijale ohutu. Nimetatud sisaldused peaks seega olema nende vitamiinide ja mineraaltoitainete kogu maksimaalne ohutu sisaldus, mis esinevad toidus loomupäraselt ja/või mis on mingil eesmärgil, sealhulgas tehnoloogilisel eesmärgil, toidule lisatud.

(15)

Seetõttu peaks maksimaalsete sisalduste ja kõikide muude tingimuste kehtestamisel, mis piiravad vajaduse korral vitamiinide ja mineraaltoitainete lisamist toidule, võtma arvesse kõnealuste ainete potentsiaalset saadavust muust toidust ja üldtunnustatud teaduslikel andmetel põhineva teadusliku riskihindamise tulemustest lähtuvat ülemist ohutut sisaldust. Vajalikul määral tuleks arvesse võtta ka soovitatavaid koguseid elanikkonna vitamiinide ja mineraaltoitainete tarbimise kohta. Kui on vaja teatud vitamiinide ja mineraaltoitainete puhul kehtestada piiranguid seoses toiduga, millele neid võib lisada, siis tuleks eelkõige lähtuda eesmärgist taastada vitamiinide ja mineraaltoitainete sisaldus, kui see on valmistamise, ladustamise või käitlemise käigus vähenenud, ning tagada sellise toidu samaväärne toiteväärtus toiduga, mille asendamiseks see on ette nähtud.

(16)

Toidule vitamiinide ja mineraaltoitainete lisamise tulemusena peaks toidus olema minimaalne kogus vitamiine ja mineraaltoitaineid. Vastasel korral ei tooks liiga väikese või mittemärkimisväärse vitamiinide ja mineraaltoitainete koguse esinemine rikastatud toidus tarbijaile mingit kasu ning oleks eksitav. Samast põhimõttest lähtub nõue, et toitumisalase teabe esitamine on lubatud, kui toit sisaldab neid toitaineid märkimisväärsel hulgal. Seepärast oleks asjakohane, kui vitamiinide ja mineraaltoitainete minimaalsed kogused toidus, millele on lisatud vitamiine ja mineraaltoitaineid, vastaksid sellele märkimisväärsele kogusele, mis peaks sisalduma toidus, et esitada seda toitainena toitumisalases teabes, kui asjakohaste eranditega ei ole sätestatud teisiti.

(17)

Maksimaalse sisalduse ja muude käesolevas määruses ettenähtud põhimõtetele ja kriteeriumidele vastavate kasutamistingimuste ning minimaalse sisalduse vastuvõtmine kujutaks endast sisuliselt tehnilisi rakendusmeetmeid, mille kehtestamine tehakse menetluse lihtsustamiseks ja kiirendamiseks ülesandeks komisjonile.

(18)

Üldised märgistamiseeskirjad ja mõisted sisalduvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivis 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. (4) Käesolev määrus peaks seega piirduma ainult vajalike lisasätetega. Mainitud lisasätteid tuleks kohaldada, ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu ..... määruse (EÜ) nr .../2006 (toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta) (5) kohaldamist.

(19)

Kuna toit, millele on lisatud vitamiine ja mineraaltoitaineid, on toiteväärtuse seisukohast oluline ja võib mõjutada toitumisharjumusi ja üldist toitainete saamist, peaks tarbijatel olema võimalik otsustada nimetatud toitude üldise toiteväärtuse üle. Seepärast peaks toitumisalase teabega märgistamine olema kohustuslik, erandina nõukogu 24. septembri 1990. aasta direktiivi 90/496/EMÜ (toidu toitumisalase teabega märgistuse kohta) (6) artiklist 2.

(20)

Normaalne ja vaheldusrikas toit sisaldab paljusid koostisosi, mis omakorda sisaldavad paljusid aineid. Nende ainete või koostisosade tarbimine normaalse ja tavapärase toiduga ei põhjusta ohtu ning seda ei ole vaja reguleerida. Mõned ained, mis ei ole vitamiinid ega mineraaltoitained või neid sisaldavad koostisosad, lisatakse toidule ekstraktide või kontsentraatidena ning selle tulemusena võib tarbitav kogus osutuda oluliselt suuremaks piisava ja mitmekülgse toiduga manustatavast kogusest. Sellise toimimisviisi ohutus on mõnel juhul tõsiselt küsitav ning selle kasutegur ebaselge, mistõttu tuleks seda reguleerida. Sellistel juhtudel on asjakohane, et toidukäitlejad vastutavad enda poolt turule viidava toidu ohutuse tõendamise eest.

(21)

Kuna toit, millele lisatakse vitamiine ja mineraaltoitaineid, on oma olemuselt eriline, peaks järelevalveasutuste käsutuses olema ka lisameetmed, et lihtsustada nende toodete tõhusat kontrolli.

(22)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt siseturu tõhusa toimimise tagamist vitamiinide, mineraaltoitainete ja teatud muude ainete toidule lisamise osas, pakkudes sealjuures tarbijate huvide kaitse kõrget taset, ei saa liikmesriigid piisaval määral saavutada ning seda saab seega paremini saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid vastavalt asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttele. Vastavalt kõnealuses artiklis osutatud proportsionaalsuse põhimõttele ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(23)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendamisvolituste kasutamise menetlus, (7)

a)

eritoite, ning erisätete puudumisel koostisnõudeid selliste toodete suhtes, mis on vajalikud lähtuvalt nende inimeste erilistest toitumisvajadusest, kelle jaoks need on ette nähtud;

b)

uuendtoitu ja toidu uuendkoostisosi;

c)

geneetiliselt muundatud toitu;

d)

toidus lubatud lisaaineid ning lõhna- ja maitseaineid;

e)

lubatud veinivalmistustavasid ja -viise.

a)

elanikkonnas või teatud elanikkonnarühmades valitsevat ühe või mitme vitamiini ja/või mineraaltoitaine vaegust, mida on võimalik tõestada kliiniliste või subkliiniliste tõenditega vaeguse kohta või mis nähtub hinnanguliselt madalast toitainete tarbimisest, või

b)

võimalust parandada elanikkonna või teatud elanikkonnarühmade toitumisolukorda ja/või vitamiinide või mineraaltoitainete võimaliku vaeguse kõrvaldamist toidus seoses toitumisharjumuste muutmisega või

c)

üldtunnustatud teaduslikult põhjendatud teadmiste ajakohastamist vitamiinide ja mineraaltoitainete tähtsusest toitumises ning nende mõjust tervisele.

a)

töötlemata toidule, sealhulgas (kuid mitte ainult) puuviljadele, marjadele, juurviljadele, lihale, linnulihale ja kalale;

b)

jookidele, mille etanoolisisaldus on rohkem kui 1,2 mahuprotsenti, välja arvatud ja erandina artikli 3 lõikest 2

ja eeldades, et ei ole esitatud toitumis- või tervisealaseid väiteid.

a)

üldtunnustatud teaduslikel andmetel põhineva teadusliku riskihindamisega kindlaks tehtud vitamiinide ja mineraaltoitainete maksimaalset ohutut kogust, võttes seejuures vajaduse korral arvesse erinevate tarbijarühmade erinevat tundlikkuse taset;

b)

muust toidust saadavate vitamiinide ja mineraaltoitainete kogust.

a)

üksikute toodete osakaal elanikkonna toitumises tervikuna või teatud elanikkonnarühmade toitumises;

b)

toote toitainelisi põhijooni, nagu on sätestatud määruses (EÜ) nr .../2006 (10).

a)

kui on tuvastatud oht tervisele, lisatakse aine ja/või ainet sisaldav koostisosa

b)

kui on tuvastatud ohtliku mõju võimalus tervisele, kuid see on teaduslikult tõendamata, lisatakse aine III lisa C osasse.

a)

I lisas loetletud vitamiinid ja mineraaltoitained, mida võib toidule lisada;

b)

II lisas loetletud vitamiinide ja mineraaltoitainete ühendid, mida võib toidule lisada;

c)

maksimaalsed ja minimaalsed vitamiinide ja mineraaltoitainete kogused, mida võib toidule lisada, ning muud vastavalt artiklile 6 sätestatud asjaomased tingimused;

d)

teave artiklis 11 nimetatud vitamiinide ja mineraaltoitainete kohustuslikku lisamist käsitlevate liikmesriigi sätete kohta;

e)

artiklis 4 esitatud piirangud vitamiinide ja mineraaltoitainete lisamisele;

f)

ained, mille kohta on esitatud toimikud vastavalt artikli 17 lõike 1 punktile b;

g)

teave III lisas nimetatud ainete ja nende III lisasse lisamise põhjuste kohta.

a)

teatud toitudesse või toidugruppidesse vitamiinide ja mineraaltoitainete kohustusliku lisamise kohta või

b)

teatud muude ainete kasutamise keelamise või piiramise kohta teatud toitude valmistamisel,

a)

kõnealust ühendit lisatakse toitudele, mida turustatakse ühenduses …. (15), ja

b)

amet ei ole nimetatud ühendite kasutamise suhtes toidu valmistamisel andnud arvamust, mis ei kiida heaks nende ühendite kasutamist vastavate ühendite kasutamist toetava toimiku alusel, mille liikmesriik esitab komisjonile hiljemalt … (16).

4.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 80/43

(1)

Ühenduses märgistatakse ja reklaamitakse järjest rohkem toite toitumis- ja tervisealaste väidetega. Tarbijate huvide kaitse kõrge taseme tagamiseks ja tarbijate valiku lihtsustamiseks peavad turule viidud tooted olema ohutud ja piisavalt märgistatud.

(2)

Erisused niisuguseid väiteid puudutavates liikmesriikide sätetes võivad takistada toidu vaba liikumist ning luua ebavõrdseid konkurentsitingimusi. Seeläbi mõjutavad need otseselt siseturu toimimist. Seetõttu tuleb kehtestada ühenduse eeskirjad toitudele märgitud toitumis- ja tervisealaste väidete kasutamise kohta.

(3)

Üldised märgistamist käsitlevad sätted sisalduvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivis 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. (3) Direktiiv 2000/13/EÜ keelab üldjuhul sellise teabe kasutamise, mis võib ostjat eksitada või omistada toidule raviomadusi. Käesolev määrus peaks täiendama direktiivi 2000/13/EÜ üldpõhimõtteid ning sätestama toitumis- ja tervisealaste väidete kasutamist käsitlevad erisätted, mis puudutavad tarbijale sellisel kujul tarnitavat toitu.

(4)

Käesolevat määrust peaks kohaldama kõikidele toitumis- ja tervisealastele väidetele kaubanduslikes teadaannetes, sealhulgas üldise iseloomuga reklaamides ja müügiedenduskampaaniates, mida ametivõimud täielikult või osaliselt toetavad. Käesolevat määrust ei peaks kohaldama väidetele, mis on esitatud mittekaubanduslikes teadaannetes, nagu toitumissoovitustes või -suunistes, mille on avaldanud tervisekaitseasutused ja -organid, või teaduslikes väljaannetes ja ajakirjanduses avaldatud mittekaubanduslikele teadaannetele ja teabele. Käesolevat määrust kohaldatakse ka kaubamärkidele ja teistele marginimetustele, mida võib tõlgendada toitumis- või tervisealaste väidetena.

(5)

Kahjulikkuse kohta käivad toitumisalased väited ei kuulu käesoleva määruse reguleerimisalasse; liikmesriigid, kes kavatsevad sisse viia mittekasulikkuse kohta käivaid toitumisalaseid väiteid käsitlevad riigisisesed kavad, peaksid nimetatud kavadest teavitama komisjoni ja liikmesriike vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivile 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord. (4)

(6)

1991. aastal võttis Codex Alimentarius rahvusvahelisel tasandil vastu üldsuunised väidete kohta ja 1997. aastal suunised toitumisalaste väidete kasutamiseks. Codex Alimentarius'e komisjon võttis 2004. aastal vastu viimatimainitute muudatuse. Nimetatud muudatus puudutab tervisealaste väidete kaasamist 1997. aasta suunistesse. Code''i suunistes sätestatud mõisteid ja tingimusi arvestatakse nõuetekohaselt.

(7)

Nõukogu 5. detsembri 1994. aasta määruses (EÜ) nr 2991/94, millega kehtestatakse võiderasvade standardid (5), sätestatud võiderasvade puhul väite “madala rasvasusega” kasutamise võimalust tuleks kohandada käesoleva määruse sätetega esimesel võimalusel. Selle ajani kohaldatakse määrust (EÜ) nr 2991/94 neile toodetele, mida see hõlmab.

(8)

On olemas suur hulk mitmesuguseid toitaineid ja muid aineid, sealhulgas, kuid mitte ainult, vitamiinid, mineraaltoitained, sealhulgas mikroelemendid, aminohapped, asendamatud rasvhapped, kiudained ning mitmesugused taime- ja ürdiekstraktid, millel on toitumisalane või füsioloogiline mõju ning mis võivad toidus esineda ja olla väite aluseks. Seetõttu tuleks kehtestada toidu kohta esitatavate kõikide väidete suhtes kohaldatavad üldpõhimõtted, et tagada tarbijakaitse kõrge tase, anda tarbijale vajalikku teavet, et teha valikuid, olles teadlik kõikidest asjaoludest, ning luua toiduainetööstusele võrdsed konkurentsitingimused.

(9)

Väidetega reklaamitava toidu puhul võib tarbija tajuda, et sellel on — võrreldes sarnaste või muude toodetega, millele niisuguseid toitaineid ja muid aineid pole lisatud — toitumisalaseid, füsioloogilisi või muid tervisealaseid eeliseid. See võib ajendada tarbijat tegema otsuseid, mis mõjutavad otseselt tema konkreetsete toitainete või muude ainete tarbimist viisil, mis on vastuolus teaduslike soovitustega. Selleks et vältida seda võimalikku soovimatut mõju, on kohane kehtestada väiteid kandvatele toodetele teatud piirangud. Selles kontekstis on tegurid, nagu teatud ainete olemasolu — näiteks toote alkoholisisaldus või toote toitainelised põhijooned –, sobivad kriteeriumid otsustamaks, kas toode võib väiteid kanda. Nimetatud kriteeriumide kasutamine liikmesriigi tasandil, ehkki see on õigustatud, et võimaldada tarbijatel teha teadlikke toitumisalaseid valikuid, toob tõenäoliselt kaasa ühendusesisese kaubanduse tõkestamise ning seetõttu tuleks seda ühtlustada ühenduse tasandil.

(10)

Toitaineliste põhijoonte kriteeriumina kohaldamise eesmärgiks oleks sellise olukorra vältimine, kus toitumis- või tervisealased väited varjaksid toidu üldist toiteväärtust, mis võiks eksitada tarbijaid, kui nad püüavad teha tasakaalustatud toitumise raames tervislikke valikuid. Määruses sätestatud toitainelised põhijooned oleksid ainult asjaolude reguleerimiseks, millal väiteid võib esitada. Need peaksid põhinema üldtunnustatud teaduslikel andmetel, mis on seotud toitumise ja tervise vahelise seosega. Siiski peaksid põhijooned võimaldama samuti tooteuuendust ning võtma arvesse toitumisharjumuste ja -traditsioonide vahelduvust ning asjaolu, et üksikutel toodetel võib olla oluline osa toitumises tervikuna.

(11)

Toitaineliste põhijoonte koostamisel peaks võtma arvesse erinevate toitainete ja toitumisalase või füsioloogilise mõjuga ainete sisaldust, eriti rasva, küllastunud rasvhapete, transrasvhapete, soola/naatriumi ja suhkrute sisaldust, mille ülemäärane tarbimine toidus tervikuna ei ole soovitatav, samuti ka polü- ja monoküllastumata rasvhapete, omastatavate süsivesikute (välja arvatud suhkrute), vitamiinide, mineraaltoitainete, valgu ja kiudaine sisaldust. Toitaineliste põhijoonte kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta erinevaid toidugruppe ning nimetatud toidu tähtsust ja rolli toitumises tervikuna. Erandid nõudest arvestada toitainelisi põhijooni võivad vajalikuks osutuda teatud kindla toidu või toidugruppide puhul, sõltuvalt nende rollist ja tähtsusest elanikkonna toitumises. Need oleksid komplekssed tehnilised ülesanded ja asjakohaste meetmete kehtestamine tuleks teha ülesandeks komisjonile, võttes arvesse Euroopa Toiduohutusameti soovitusi.

(12)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. juuni 2002. aasta direktiivis 2002/46/EÜ (toidulisandeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (6) määratletud toidulisandeid, mis on esitatud vedelal kujul ning mille etanoolisisaldus mahu järgi on üle 1,2 mahuprotsendi, ei loeta käesoleva määruse kohaselt jookideks.

(13)

On hulgaliselt väiteid, mida mõnedes liikmesriikides praegu toidu märgistamisel ja reklaamimisel kasutatakse ning mis on seotud ainetega, mille positiivset mõju ei ole tõendatud või mille osas puudub tänapäeval piisav teaduslik alus. Tuleb tagada, et ainete puhul, mille kohta väide esitatakse, tõendatakse nende kasulik toitumisalane või füsioloogiline mõju.

(14)

Et tagada esitatud väidete tõesus, on tarvis, et väite objektiks olevat ainet leidub lõpptootes koguses, mis on piisav, või et nimetatud aine puudub või esineb sobivalt vähendatud koguses, et anda väidetavat toitumisalast või füsioloogilist mõju. Nimetatud aine peab olema ka organismi jaoks kättesaadaval kujul. Lisaks sellele, ja kui see on asjakohane, peaks märkimisväärne kogus väidetavat toitumuslikku või füsioloogilist mõju tekitavat ainet sisalduma toidukoguses, mida eeldatavasti tarbitakse.

(15)

On oluline, et tarbija saaks toidu kohta esitatavatest väidetest aru, ning kõiki tarbijaid tuleks kaitsta eksitavate väidete eest. Euroopa Ühenduste Kohus on siiski alates nõukogu 10. septembri 1984. aasta direktiivi 84/450/EMÜ (mis käsitleb eksitavat ja võrdlevat reklaami) (7) jõustamisest pidanud vajalikuks uurida reklaamialaste kohtuasjade lahendamisel mõju kujuteldavale tüüpilisele tarbijale. Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele ning selleks, et võimaldada selles sisalduvate kaitsemehhanismide tõhusat kohaldamist, võetakse käesolevas määruses võrdluse aluseks keskmine tarbija, kes on mõõdukalt informeeritud ning mõõdukalt tähelepanelik ja ettevaatlik, ning võttes arvesse sotsiaalseid, kultuurilisi ja keelelisi tegureid vastavalt Euroopa Kohtu tõlgendusele, kuid nähakse ette sätted, et vältida nende tarbijate ärakasutamist, keda neile iseloomulike omaduste tõttu võivad kaubandustavad eriti kergesti kahjustada. Kui väide on suunatud teatavale tarbijarühmale, näiteks lastele, on soovitav, et hinnataks väite mõju selle rühma keskmisele liikmele. Keskmise tarbija test ei ole statistiline test. Liikmesriikide kohtud ja asutused peavad iga juhtumi puhul kasutama keskmise tarbija tüüpilise reaktsiooni kindlaksmääramisel oma otsustusvõimet, võttes arvesse Euroopa Kohtu kohtupraktikat.

(16)

Toitumis- ja tervisealaste väidete kasutamisel tuleks arvestada eelkõige teadusliku põhjendatusega ning neid peaksid põhjendama väiteid kasutavad toidukäitlejad.

(17)

Toitumis- või tervisealast väidet ei tohiks esitada, kui see on vastuolus üldtunnustatud toitumis- ja tervisealaste põhimõtetega või kui see soodustab või õigustab mis tahes toidu ülemäärast tarbimist või halvustab häid toitumistavasid.

(18)

Arvestades toitumis- ja tervisealaseid väiteid kandvatele toitudele omistatavat positiivset mainet ning nende toitude võimalikku mõju toitumisharjumustele ja üldisele toitainete tarbimisele, peaks tarbija olema võimeline hindama nende toitude üldist toiteväärtust. Seetõttu peaks toitumisalase teabega märgistamine olema kohustuslik ja hõlmama kõiki tervisealaseid väiteid kandvaid toite.

(19)

Toitumisalase teabega märgistamise üldsätted on toodud nõukogu 24. septembri 1990. aasta direktiivis 90/496/EMÜ toidu toitumisalase teabega märgistuse kohta. (8) Kui märgistuses, esitlemisel või reklaamis esineb toitumisalane väide, siis vastavalt eelnimetatud direktiivile on toitumisalase teabe esitamine kohustuslik, välja arvatud üldise iseloomuga reklaami korral. Kui toitumisalane väide on esitatud suhkrute, küllastunud rasvhapete, kiudainete või naatriumi kohta, peab toitumisalane teave sisaldama direktiivi 90/946/EMÜ artikli 4 lõikes 1 määratletud 2. rühma andmeid. Tarbijate huvide kaitse kõrge taseme saavutamiseks tuleks 2. rühma andmete esitamise kohustust kohaldada mutatis mutandis iga kord, kui esitatakse tervisealane väide, välja arvatud üldise iseloomuga reklaami korral.

(20)

Samuti tuleks koostada nimekiri lubatud toitumisalastest väidetest ja nende kasutamise eritingimustest, mille aluseks on selliste väidete kasutamise tingimused, mille suhtes on kokku lepitud riiklikul või rahvusvahelisel tasemel ja mis on kehtestatud ühenduse õigusaktides. Iga väite suhtes, mida loetakse tarbija jaoks eespool nimetatud nimekirjas sisalduva toitumisalase väitega sama tähendust omavaks, tuleks kohaldada kõnealuses nimekirjas sätestatud kasutamistingimusi. Näiteks väidete suhtes, mis on seotud vitamiinide ja mineraaltoitainete lisamisega — näiteks “...ga”, “taastatud…”, “…lisatud …” või “...ga rikastatud” — tuleks kohaldada väitele “…allikas” kehtestatud tingimusi. Nimekirja tuleks regulaarselt ajakohastada, et võtta arvesse teaduse ja tehnika arengut. Lisaks sellele on võrdlevate väidete puhul vajalik, et võrreldavad tooted oleksid lõpptarbija jaoks selgelt äratuntavad.

(21)

Teatud tervisehäiretega tarbijarühmadele suunatud väidete (nagu laktoosivaba või gluteenivaba) tingimusi tuleks käsitleda nõukogu 3. mai 1989. aasta direktiivis 89/398/EMÜ eritoiduks ettenähtud toiduaineid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. (9) Lisaks on nimetatud direktiivis sätestatud võimalus, et tavatarbimiseks ettenähtud toiduainete puhul võib märkida, et need on sobilikud kasutamiseks nimetatud tarbijarühmadele, kui need toiduained täidavad sellise väite tingimusi. Seni, kuni ühenduse tasandil ei ole kõnealuste väidete tingimusi kehtestatud, võivad liikmesriigid säilitada või vastu võtta oma asjaomased meetmed.

(22)

Tervisealaste väidete kasutamist ühenduses tuleks lubada vaid pärast kõrgeimal tasemel teaduslikku hindamist. Selleks et oleks tagatud nende väidete ühtlustatud teaduslik hindamine, peaks nimetatud hindamised tegema Euroopa Toiduohutusamet.

(23)

Lisaks toitumisele on arvukalt muid tegureid, mis võivad mõjutada psühholoogilisi ja käitumuslikke funktsioone. Seega on nendest funktsioonidest teavitamine väga keerukas ning toidu märgistamisel ja reklaamimisel on lühikese väitega kõikehõlmavat, tõepärast ja sisukat sõnumit raske edastada. Seetõttu on kohane psühholoogiliste või käitumuslike väidete kasutamisel nõuda teaduslikku põhjendamist.

(24)

Pidades silmas komisjoni 26. veebruari 1996. aasta direktiivi 96/8/EÜ kehakaalu alandamiseks ettenähtud vähendatud energiasisaldusega dieetides kasutatavate toiduainete kohta, (10) milles sätestatakse, et nimetatud direktiivis määratletud toodete märgistusel, esitlemisel ega reklaamis ei tohi viidata nende tarbimisest tuleneda võiva kehakaalu vähenemise kiirusele ega määrale, peetakse asjakohaseks laiendada nimetatud piirangut kõikidele toitudele.

(25)

Tervisealased väited, välja arvatud haigestumise riski vähendavad väited, mis põhinevad üldtunnustatud teaduslikel andmetel, peaksid alluma teistsugusele hindamisele ja lubamisele. Seepärast tuleb vastu võtta ühenduse nimekiri sellistest lubatud väidetest pärast Euroopa Toiduohutusametiga konsulteerimist.

(26)

Teaduse ja tehnika arenguga kaasas käimiseks tuleks eespool osutatud nimekiri operatiivselt uuesti läbi vaadata alati, kui vajadus tekib. Niisugused läbivaatamised on tehnilist laadi rakendusmeetmed ja nende kehtestamine tuleks teha ülesandeks komisjonile, et menetlust lihtsustada ja kiirendada.

(27)

Mitmekesine ja tasakaalustatud toitumine on hea tervise eeltingimus ja üksikud tooted on üldise toitumise kontekstis suhtelise tähtsusega. Veelgi enam, toitumine on üks paljudest teguritest, mis mõjutavad teatavate haiguste tekkimist. Muud tegurid, nagu vanus, geneetiline eelsoodumus, kehalise aktiivsuse tase, tubaka ja muude sõltuvust tekitavate ainete tarbimine, keskkonnamõjud ja stress, võivad kõik mõjutada haiguste tekkimist. Seetõttu tuleks haigestumise riski vähenemist käsitlevate väidete suhtes kohaldada kindlaid märgistamisnõudeid.

(28)

Tagamaks, et tervisealased väited on tõesed, selged, usaldusväärsed ja tarbijale tervisliku toitumisviisi valimisel kasulikud, tuleks Euroopa Toiduohutusameti hinnangus ja sellele järgnevas lubamismenetluses võtta arvesse tervisealaste väidete sõnastust ja esitusviisi.

(29)

Mõnedel juhtudel ei anna teaduslik riski hindamine üksi kogu teavet, millel riskijuhtimise otsus peaks põhinema. Seepärast tuleks arvesse võtta muid käsitletava probleemi jaoks kohaseid õiguspäraseid tegureid.

(30)

Läbipaistvuse huvides ning juba hinnatud väidete korduvate loataotluste vältimiseks peaks komisjon koostama väidete nimekirju sisaldava avaliku registri ning seda ajakohastama.

(31)

Põllumajandusliku toidutööstuse uurimis- ja arendustegevuse edendamiseks tuleks kaitsta uuenduslike ideede algatajate investeeringuid käesoleva määruse kohaseid rakendusi toetava info ja andmete kogumisel. Sellele kaitsele tuleks siiski seada ajalised piirangud, et vältida uurimuste ja katsete ebavajalikku kordamist.

(32)

Arvestades väiteid kandva toidu eripära, peaks järelevalveasutustel olema lisaks tavalistele vahenditele veel ka lisavolitused, et kergendada nende toodete tõhusat kontrolli.

(33)

Vaja on üleminekumeetmeid, et toidukäitlejad jõuaksid käesoleva määruse sätetega kohaneda.

(34)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt siseturu tõhusa toimimise tagamist toitumis- ja tervisealaste väidete osas, pakkudes sealjuures tarbijate huvide kaitse kõrget taset, ei suuda liikmesriigid piisaval määral saavutada ning seda saab seetõttu paremini saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid vastavalt asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttele. Kooskõlas samas artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(35)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused, (11)

a)

direktiiv 89/398/EMÜ ja selle alusel vastu võetud direktiivid;

b)

nõukogu 15. juuli 1980. aasta direktiiv 80/777/EMÜ loodusliku mineraalvee kasutamise ja turustamisega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta; (12)

c)

nõukogu 3. novembri 1998. aasta direktiiv 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta. (13)

a)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused) (14) artiklis 2 ning artikli 3 lõigetes 3, 8 ja 18 sätestatud mõisteid “toit”, “toidukäitleja”, “turuleviimine” ja “lõpptarbija”;

b)

direktiivis 2002/46/EÜ sätestatud mõistet “toidulisand”;

c)

direktiivis 90/496/EMÜ sätestatud mõisteid “toitumisalase teabega märgistus”, “valk”, “süsivesikud”, “suhkrud”, “rasv”, “küllastunud rasvhapped”, “monoküllastumata rasvhapped”, “polüküllastumata rasvhapped”, “kiudained”;

d)

direktiivi 2000/13/EÜ artikli 1 lõike 3 punktis a sätestatud mõistet “märgistus”.

1)

väide — sõnum või esitus, mis ei ole ühenduse või liikmesriigi õigusaktide alusel kohustuslik, sealhulgas mis tahes kujul pildiline, graafiline või sümboliline esitus, mis väidab, viitab või annab mõista, et toidul on teatavad omadused;

2)

toitaine — valk, süsivesikud, rasv, kiudaine, naatrium, direktiivi 90/496/EMÜ lisas loetletud vitamiinid ja mineraaltoitained ning ained, mis kuuluvad ühte nimetatud kategooriatest või on selle koostisosad;

3)

muu aine — aine, mis ei ole toitaine ja millel on toitumisalane või füsioloogiline mõju;

4)

toitumisalane väide — mis tahes väide, mis väidab, viitab või annab mõista, et toidul on teatavad kasulikud toitainelised omadused

5)

tervisealane väide — mis tahes väide, mis väidab, viitab või annab mõista, et toidugrupi, toidu või ühe selle koostisosa ja tervise vahel on seos;

6)

haigestumisohu vähendamise väide — mis tahes tervisealane väide, mis väidab, viitab või annab mõista, et toidugrupi, toidu või ühe selle koostisosa tarbimine vähendab oluliselt mõnda haigusesse haigestumise mõnda riskitegurit;

7)

amet — Euroopa Toiduohutusamet, mis on loodud määruse (EÜ) nr 178/2002 alusel.

a)

olla vale, mitmeti mõistetav või eksitav;

b)

suurendada kahtlust muude toitude ohutuse ja/või toiteväärtuse piisavuse suhtes;

c)

soodustada või õigustada toidu ülemäärast tarbimist;

d)

väita, viidata või anda mõista, et tasakaalustatud ja mitmekesine toit ei suuda tavaliselt anda piisavas koguses toitaineid. Võttes arvesse liikmesriikides esinevaid eritingimusi, võib artikli 24 lõikes 2 viidatud korras vastu võtta erandeid toitainete osas, mida tasakaalustatud ja mitmekesine toit ei suuda pakkuda piisavas koguses, sealhulgas nimetatud erandite kohaldamise tingimusi;

e)

ei tekstina ega pildilise, graafilise või sümbolilise esituse kaudu viidata muutustele kehafunktsioonides, mis võiksid tekitada või kasutada ära hirmu tarbijates.

a)

toidus sisalduvate teatud toitainete ja muude ainete, nagu rasva, küllastunud rasvhapete, transrasvhapete, suhkrute ja soola/naatriumi koguseid;

b)

toidu (või toidugruppide) rolli ja tähtsust elanikkonna toitumises üldiselt või vajaduse korral teatud ohurühmade, sealhulgas laste toitumises;

c)

toidu üldist toitainelist koostist toiteväärtuse aspektist ja nende toitainete olemasolu, mis on teaduslikult tõendatud tervisele mõju omavatena.

i)

sellele, kas põhijooned tuleks sätestada toidule üldiselt ja/või toidugruppidele,

ii)

arvesse võetavate toitainete valikule ja tasakaalule,

iii)

põhijoonte soovituslike koguste/aluste valikule,

iv)

põhijoonte arvutamise põhimõtete lähendamisele ja

v)

kavandatava süsteemi katsetamisele.

a)

tervisealaseid väiteid;

b)

toitumisalaseid väiteid peale selliste, mis viitavad alkoholi- või energiasisalduse vähendamisele.

a)

toitaine või muu aine, mille kohta väide esitatakse, olemasolul või puudumisel või vähendatud sisaldusel toidus või toidugrupis on üldtunnustatud teaduslike andmete põhjal tõendatud kasulik toitumisalane või füsioloogiline mõju;

b)

toitaine või muu aine, mille kohta väide esitatakse

c)

kus see on kohaldatav, esineb toitaine või muu aine, mille kohta väide esitatakse, organismi jaoks kättesaadaval kujul;

d)

tootekoguses, mida eeldatavasti tarbitakse, sisaldub toitainet või muud ainet, millele väide tugineb, ühenduse õigusaktides määratletud märkimisväärses koguses või kui sellised eeskirjad puuduvad, siis koguses, millega kaasneb väidetav toitumisalane või füsioloogiline mõju, mida kinnitavad üldtunnustatud teaduslikud andmed;

e)

vastavus vastavalt kas III või IV peatükis esitatud eritingimustele.

a)

viide mitmekülgse ja tasakaalustatud toitumise ja tervisliku elustiili tähtsusele;

b)

väidetava kasuliku mõju saavutamiseks vajalik toidukogus ja tarbimise viis;

c)

vajaduse korral viide, mis on mõeldud inimestele, kes peaksid vältima toidu tarbimist, ja