17.3.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/1

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on järjekindlalt rõhutanud riigiabi kontrolli tähtsust kui järgmiste valdkondade võtmetegurit:

1.2

Riigiabi eeskirjad põhinevad ühenduse asutamisdokumentidel – ESTÜ asutamislepingul ja EMÜ asutamislepingul. Erinevalt nüüdseks aegunud ESTÜ asutamislepingust ei kehtesta EÜ asutamisleping riigiabi absoluutset keeldu: keelu suhtes on sätestatud mööndused (1) ja mõned erandid (2), andes komisjonile – ja erandlikult ka nõukogule – laiaulatusliku kaalutlusõiguse lubada toetust erandina üldreeglist.

1.3

Peale selle on VI jaotise II jaos esitatud kõnealust keerulist teemat käsitlevad artiklid 87, 88 ja 89, millega kehtestatakse konkurentsi, maksustamise ja õigusaktide ühtlustamise ühiseeskirjad, kahtlemata eesmärgiga rõhutada asjaolu, et riigiabi küsimust vaadeldes tuleb arvestada mõju, mida see võib osutada turu konkurentsivõimele.

1.3.1

Sellega seoses on EMSK juba rõhutanud, et iga uus riigiabi tegevuskava peab olema kooskõlas EÜ asutamislepingu artiklis 2 seatud eesmärkidega, et tagada muuhulgas siseturu kohane toimimine, mittediskrimineerivate eeskirjade rakendamine, majandustegevuse harmooniline, tasakaalustatud ja säästev areng, püsiv ja inflatsioonivaba majanduskasv, suur konkurentsivõime ja majanduslik lähenemine, kõrgem elukvaliteet, majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus ning solidaarsus liikmesriikides.

1.4

Nagu komisjon väidab, on riigiabi riikliku sekkumise vorm, mida kasutatakse teatava majandusliku tegevuse edendamiseks. See toob kaasa teatud majandussektorite või -tegevuste eelistatud kohtlemise võrreldes teistega ja toimib seega konkurentsi moonutavalt, sest tekitab diskrimineeriva olukorra toetust saavate ja toetust mittesaavate ettevõtete vahel (3).

1.4.1

Vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikele 1 ei sisalda riigiabi mitte ainult ametivõimude eraldatud ja riiklikest fondidest rahastatud abi, vaid ka meetmeid, mis vähendavad kulusid, mis kuuluvad harilikult ettevõtte väljaminekute hulka.

1.5

2005. aasta märtsis kinnitas Euroopa Ülemkogu taas, et eesmärk on jätkata tööd riigiabi üldtasemel vähendamise suunas, lubades samal ajal erandeid turutõrgete puhul. See on kooskõlas 2000. aasta Lissaboni tippkohtumise ja 2001. aasta Stockholmi tippkohtumise soovitustega ning vastab vajadusele suunata abi ühist huvi pakkuvate horisontaaleesmärkide, sh ühtekuuluvuseesmärkide saavutamisele.

1.5.1

Lisaks käsitles komisjon ka oma hiljutises teatises Lissaboni strateegia vahekokkuvõtte kohta järgmisi eesmärke: vähendada riigiabi; suunata see ümber turutõrgetega tegelemiseks, eriti kõrge kasvupotentsiaaliga sektorites; ning edendada uuendustegevust (4).

1.6

Ka Euroopa Parlament on hiljuti väljendanud oma seisukohti riigiabi suhtes (5), rõhutades vajadust seda vastutustundlikult ja tõhusalt kasutada, sest riigiabi:

1.6.1

12. mail 2005 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni “Euroopa konkurentsivõime tugevdamine: tööstuslike muutuste tagajärjed poliitikale ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete roll” (6). Resolutsioonis toetas Euroopa Parlament eesmärki vähendada ettevõtetele osutatava abi kogumahtu, kuid rõhutas teatud liiki abi kasulikkust turutõrgete kompenseerimise eesmärgil, nagu abi teadus- ja arendustegevuseks ning koolitus- ja nõustamisteenusteks.

1.6.2

Euroopa Parlament rõhutas riigiabi tähtsust väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks liikmesriikides ning kutsus komisjoni üles struktuurifondide raames säilitama kõiki abivahendeid majanduslikuks ja sotsiaal-majanduslikuks ümberkorraldamiseks piirkondades, mida on mõjutanud tööstuslik ümberpaiknemine. Euroopa Parlament nõudis tungivalt väikeste ja mikroettevõtete (7) rohkemat arvestamist kõnealustes piirkondades ning üleüldse kogu ühtekuuluvuspoliitikas.

1.6.3

Euroopa Parlament tegi riigiabi andmise korra reformikava osana ettepaneku, et tuleb kehtestada selgepiiriline lähenemine eesmärgiga edendada uuendustegevust kõikides sektorites Lissaboni eesmärkide raames.

1.7

Ka Euroopa Kohus on oma seisukohti riigiabi suhtes aastate jooksul paljudel juhtudel väljendanud, luues ehtsa pretsedendiõiguse, mis kehtestab järjekindlad ja äärmiselt üksikasjalikud suunised, viimasel korral koos otsusega üldhuviteenuste kohta ja 24. juuli 2003. aasta Altmarki otsusega (8).

1.8

Oma 2005. aasta aprilli aruandes riigiabi tulemustabeli kohta (9) annab komisjon julgustava pildi liikmesriikide reaktsioonist Lissaboni strateegiale. Aruande järgi on abi maht SKT suhtes veidi langenud ja liikmesriigid on reageerinud veelgi positiivsemalt sellele, et abi suunatakse ümber vastavalt Euroopa Ülemkogu soovitustele. Siiski on veel tarvis palju teha.

1.8.1

2001. aastal lõi komisjon riigiabiregistri ja riigiabi tulemustabeli, mille alusel arutatakse strateegiat, kuidas vähendada riigiabi üldist taset ja suunata riigiabi horisontaaleesmärkidele; mõlemat vahendit arendati edasi 2002. aastal. EMSK on juba väljendanud tunnustust komisjoni jõupingutustele saavutada suurem läbipaistvus riigiabi valdkonnas, mis on eriti oluline hiljuti Euroopa Liiduga ühinenud liikmesriikides.

1.9

EMSK-l on hea meel märkida, et 2003. aastal oli iga-aastane riigiabi vähenenud 3,6 % alates 1999. aastast ja peaaegu 30 % alates 1996. aastast. Siiski märgib EMSK, et 53 miljardit eurot (10), millest üle 60 % on ette nähtud tootmisele ja teenindusele, on jätkuvalt suur summa. EMSK rõhutab ka muret võimalike konkurentsimoonutuste pärast, mida liikmesriikide ja liikmesriikide erinevate piirkondade vahelised riigiabi erinevused võivad põhjustada.

1.9.1

Varasemas arvamuses (11) tervitas EMSK komisjonipoolset eeskirjade jätkuvat selgitamist ja täpsustamist, eriti mis puudutab grupierandi määrust tööhõiveabi kavandamise kohta liikmesriikides töökohtade loomise algatuste lihtsustamiseks.

1.9.2

EMSK nõustub täielikult komisjoniga, et riigiabi eeskirju tuleb aja möödudes kohandada, arvestamaks poliitilise, majandusliku ja õigusliku arenguga. Just sellepärast vaadatakse riigiabi hindamise vahendeid perioodiliselt üle ning seetõttu on need tihti piiratud kestusega (12).

1.10

EMSK tervitab komisjoni ettepanekuid kõnealuses valdkonnas läbi viia üldreform (13), mis põhineb integreeritud lähenemisel ja arvestab piisavalt turutõrgetega.

1.10.1

Komitee arvates tuleks uus õigusraamistik, mis peab arvestama riigiabi poliitika ja arengueesmärkide vajaliku tasakaaluga, enne selle vastuvõtmist üle vaadata, et lihtsustada ja põhjalikult hinnata toetuste mõju.

1.10.2

Raamistik peaks põhinema selgetel eesmärkidel, laiaulatuslikul konsultatsioonil ja ülevaatlikul teabel. Lisaks selgele kontrollisüsteemile peaks uus raamistik kindlustama poliitikasuundadevahelise sidususe, meetmete kontsentratsiooni ning ka lihtsustamise, läbipaistvuse ja õiguskindluse.

1.10.3

Esitatud raamistik peaks olema kooskõlas:

1.10.4

Erilist tähelepanu tuleb pöörata ka järgnevale:

1.11

EMSK arvates on ühtse riigiabipoliitika raamistiku määratlemisel siiski kõige tähtsam algatada kaasaegne poliitika, mis võidab kõigi liikmesriikide üksmeelse toetuse, sest kõigis ELi riikide majandustes valitsevad ülemineku- ja ümberkorraldamisprotsessid on tekkinud globaliseerumise tulemusel.

1.12

Konkurentide ja riigiabi saajatena on ettevõtetel ja avalikul sektoril hea positsioon, et hinnata loodud vahendite tõhusust. Ettevõtted saavad anda praktilise panuse kaasaegsele Euroopa riigiabipoliitikale sobivate lahenduste järelevalves ning nad võivad teha ettepanekuid uute suuniste koostamiseks.

1.12.1

Veel enam, ettevõtteid võivad otseselt ohustada nii õiguskindlusetus kui ka abisüsteemide tunnustamisperioodide pikkus ning tõsised tagajärjed, mis tulenevad ebaseaduslikuks kuulutatud abi tagastamisest. Seetõttu saaksid ühenduse õigusaktide ühtse mõistmise levitamisest ning selle tõlgendamisel ja rakendamisel tekkivate raskuste ja erinevuste kõrvaldamisest kõige rohkem kasu ettevõtted.

2.1

EMSK usub kindlalt, et ühenduse reformiettepanekud kujutavad endast väärtuslikku vahendit, leidmaks tasakaalu järgmistes küsimustes:

2.2

EMSK toetab täielikult “vähem ja paremini suunatud” riigiabi reformi aluseks olevat põhimõtet, mille eesmärk on muuta ettevõtted kodumaisel ja rahvusvahelisel turul konkurentsivõimelisemaks ja luua tingimused kõige edukamate ettevõtete toetamiseks.

2.3

EMSK toetab täielikult komisjoni kavandatud lähenemist, mille eesmärgiks on eeskirjade lihtsustamine, andmaks ettevõtjatele suurema kindluse ja kergendamaks liikmesriikide halduskoormust. EMSK usub kindlalt, et kindlusetus asjaolu suhtes, mis on õiguspärane riigiabi ja mis mitte, seab tõenäoliselt küsimuse alla komisjoni riigiabi kontrolliprotsessi õiguspärasuse.

2.4

EMSK arvab, et ühenduse riigiabi eeskirjade kavandatav reform peaks võimaldama saavutada eelkõige järgmised eesmärgid:

2.5

Riigiabi poliitika on konkurentsipoliitika oluline osa ja on seega üks majanduslikke tendentse enim mõjutavatest ühenduse poliitikvaldkondadest. EMSK arvab seetõttu, et riigiabi poliitikat tuleks konkreetsemalt kasutada selleks, et saavutada kvaliteetne areng ja kooskõla Lissaboni eesmärkidega, et kõnealune poliitika saaks mängida juhtrolli jätkusuutlike majanduse ja tööhõive arengutendentside kindlustamisel.

2.6

Konkurents mõõdab turu võimsust tõhusalt toota kõrgekvaliteedilisi kaupu ja teenuseid globaliseerunud maailmas, tõstes elatustaset ja kindlustades kõrge tööhõivemäära. Tuleb siiski tunnistada, et ELi katse edendada äritegevuse ja inimressursside kasvu ning saavutada kõrgem tase tehnoloogiauuringutes, uuendustegevuses, koolituses ja rahvusvahelisemaks muutumises vastavalt Lissaboni strateegias nõutule on läbi kukkunud.

3.1

EMSK toetab uut ühenduse riigiabi üldvõrgustikku, mis põhineb abipoliitikal, mis:

3.2

EMSK arvab, et ühenduse riigiabi poliitikal on aktiivne roll Euroopa atraktiivsemaks muutmisel investoritele ja tööandjatele, ettevõtete konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisel, teadus- ja uuendustegevuse julgustamisel ning samuti uute oskuste tutvustamise ja levitamise ning töötajate koolitamise edendamisel.

3.3

EMSK arvates tuleks kehtestada üldine grupierandi määrus, et laiendada ja lihtsustada ühenduse grupierandi sätteid koolitusele ja tööhõivele eraldatava abi suhtes, eelistades kõige läbipaistvamaid ja kõige paremini suunatud kindlate eesmärkidega toetusmeetmeid, kusjuures eesmärgid määratletakse tihedas koostöös ettevõtete ja sotsiaalpartneritega, kellel on abi saajatena parim positsioon esitatud vahendite tõhususe hindamisel.

3.4

Piirkondliku abi andmise süsteemi osas toetab EMSK uues 2007–2013 planeerimisraamistikus esitatud kavatsust tugevdada arengut ebasoodsate tingimustega piirkondades (NUTS II statistilisest efektist mõjutatud piirkonnad, NUTS II majandusliku arengu piirkonnad ja NUTS III väikese asustustihedusega piirkonnad) ning kõrvalistes saare- ja mäestikupiirkondades. Eesmärgiks on muuta kõnealused piirkonnad abist sõltumatuks, vähendada toetuse ülemmäärasid, hoida erinevused abi mahus alla 10 % vähem arenenud piirkondade vahel ning võidelda potentsiaalsete ümberasumislainetega, mis on tingitud abi ebaproportsionaalsetest erinevustest (mitte rohkem kui 20 % NUTS III piirkondadele) piirialade vahel.

3.4.1

EMSK toetab komisjoni seisukohta erinevat tüüpi ettevõtete piirkondliku abi mahu varieerimisel, kuid leiab, et tuleb hoiduda väiksemate ettevõtete laienemise aeglustumise ohust ja määrata nii väikestele kui keskmise suurusega ettevõtetele ühesugune 20 % vahe. Soovitatud piirangud abi suhtes, mis antakse suurettevõtete investeeringutele uute eranditega hõlmatavatesse piirkondadesse, peaksid arvestama komisjoni 2003. aasta soovituses (14) sätestatud ettevõtete uut liigitust.

3.5

EMSK toetab väikesemahulise abiga seoses de minimis abi ülemmäära tõstmist, peaasjalikult eesmärgiga kindlustada paremini suunatud ja tõhustatud ühenduse tegevus.

3.6

EMSK usub, et komisjon peaks keskenduma pigem abile, millel on märkimisväärne mõju kaubandusele, kui raiskama oma ressursse paljude peaasjalikult kohaliku tähtsusega juhtumite analüüsimisele. Samuti peaks komisjon selgitama “kohaliku juhtumi” mõiste tähendust ja tõlgendust.

3.7

EMSK usub, et riigiabi kontroll peaks olema proportsionaalne ja tõhus ning ühenduse konkurentsivõimet vähem mõjutavate juhtumite korral tuleks hoiduda keerulistest teavitamismenetlustest.

3.8

EMSK toetab kindlalt komisjoni 2004. aasta veebruaris esitatud ettepanekut väikesemahulise riigiabi kohta, eesmärgiga võimaldada liikmesriikidele suurem paindlikkus, lihtsamad menetlused ja piisav võimalus kehtestada Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamist hõlbustavaid toetusmeetmeid, säilitades samas piisavalt ruumi komisjonipoolseks kontrolliks.

3.9

Mis puutub sektoraalsesse abisse, tuleb sarnaselt komisjoni soovitatud grupierandi suunaga kindlustada transpordi-, energia-, info- ja kommunikatsioonisektorites sidusus ELi valdkondlike poliitikate ja abi andmise korra vahel. Lissaboni strateegia kehtestas spetsiifilised eesmärgid kultuuri-, audiovisuaal-, filmi- ja spordisektorile, kus on suur uuendustegevuse, kasvu- ja töökohtade loomise potentsiaal.

3.10

Ühenduse keskkonnakaitseks antava riigiabi raamistik kehtib kuni aastani 2007. Ka siin on tähtis püüelda Lissaboni eesmärkide poole, aidates kaasa CO2 heitkogustega kauplemise skeemi (riiklikud saastekvootide eraldamise kavad) rakendamisele Kyoto protokolli eesmärkide raames.

3.11

Abi uuendustegevusele (vastavalt rohelisele raamatule (15)): EMSK usub, et olemasolevat raamistikku tuleks laiendada uuendustegevuse nendele abitüüpidele, mida praegused suunised ei hõlma, ja tuleks määratleda selged üldised sobivuskriteeriumid, mis jätavad liikmesriikidele suurema sekkumisulatuse ilma teavitamiskohustuseta.

3.11.1

Et kõnealust valdkonda parandada, kutsub EMSK komisjoni üles Eurostati abiga täpsustama, milliseid tootmis- ja teenustegevusi võib praegu määratleda uuenduslikena. Teatud juhtnöörid kõnealuses tundlikus valdkonnas oleksid väga kasulikud.

3.11.2

Sellega seoses tervitab EMSK 21. septembri 2005. aasta teatist riigiabi ja uuendustegevuse kohta, mille eesmärk on luua kõnealusele olulisele valdkonnale ühenduse raamistik ja määratleda nii kõige ilmsemad turutõrked kui ka sobivad meetmed juhtudeks, mida on võimalik parandada.

3.12

Samuti on vaja välja töötada ja sätestada selged kriteeriumid hindamaks, millised turutõrked võivad tõenäoliselt takistada uuendusmeetmeid ja -vahendeid Lissaboni strateegia rakendamisel. Samas tuleb anda liikmesriikidele ja nende piirkondadele piisavalt liikumisruumi, et kasutada erinevaid sekkumisi, mis oleksid proportsioonis ja tõhusad ning mille abil on võimalik jõuda ettevalmistavatest teadusuuringutest äri- ja turualaste uuendusteni.

3.13

Riigiabi väikesete ja keskmise suurusega ettevõtete investeeringute soodustamiseks uuenduslikesse projektidesse peab julgustama ettevõtteid laienema ning hõlmama eelkõige järgmist:

3.14

EMSK usub, et uus raamistik peaks arvestama ka kõiki väliseid uuendustegevust mõjutada võivaid tegureid, nimelt:

3.14.1

Üldisemalt tuleks horisontaalse abi, nt teadustööle, uuendustegevusele, keskkonnale ja inimkapitalile antava abi suuniste läbivaatamisel teha järgmist:

3.15

Mis puutub üldist majandushuvi pakkuvatesse teenustesse, tuleb rõhutada, et kõnealused teenused on sotsiaalse ja piirkondliku ühtekuuluvuse keskne element. Vastavalt Altmarki otsusega (16) ja komisjoni asjaomase 13. juuli 2005. aasta otsusega kehtestatud kriteeriumitele tuleks seega selgitada “tüüpilise hästitoimiva ettevõtte” mõistet. Samuti on vaja tagada õiguskindlus seoses avaliku teenistuse osutamise hüvitamisega – tegemist on riigiabi vormiga, mis on vastavuses asutamislepinguga.

3.16

EMSK usub, et edasised õigusaktid peavad võtma arvesse asjaolu, et vastutus üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemisel lasub riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel institutsioonidel, millel on kõnealuses valdkonnas demokraatlik õiguspärasus (17).

4.1

EMSK usub, et lihtsama ja läbipaistvama ühenduse abipoliitika suunas on võimalik teha olulisi samme, jätkates komisjoni tööd selliste asjaoludega võitlemisel, mis võivad tõenäoliselt põhjustada märkimisväärseid konkurentsimoonutusi.

4.2

Arendatud ja tõhustatud haldustavadega tuleb kõrvaldada ka viivitused juhtumite läbivaatamisel. Liikmesriigid peavad vastutama oma kohustuste eest, tagamaks läbipaistvus ja tõhusus.

4.3

Samuti nõuab EMSK tungivalt tegevusjuhiste koostamist koos kõikide sidusrühmade, eriti ettevõtete kui abi meetmetest kasu saajate täieliku osalusega.

5.1

Laienemise tulemusel tekkinud olukord nõuab muutusi riigiabi poliitikas, et muuta kõik ELi piirkonnad võrdselt atraktiivseks uute asukohtadena ja investorite sihtmärkidena ning kindlustada aus konkurents naaberpiirkondade vahel.

5.2

Kümme uut liikmesriiki pakuvad praegu ettevõtetele palju suuremates summades riigiabi (protsendina SKTst) kui 15-liikmelise ELi riigid, kuigi olukord peaks järk-järgult ühtlustuma. Ajavahemikul 2000–2003 moodustas riigiabi uutes liikmesriikides keskmiselt 1,42 % SKTst, võrreldes keskmise 0,4 %ga 15-liikmelise ELi riikides.

5.3

Lissaboni strateegia raames tagati horisontaalsete eesmärkide saavutamiseks kasutatav abi. 2002. aastal eraldati 15-liikmelise ELi riikides kõnealuseks eesmärgiks 73 % abist vastupidiselt 22 %-le uutes liikmesriikides (18).

5.4

Teisest küljest tuleb tunnistada, et uued liikmesriigid on turumajandusega väga hästi kohanenud, kuigi laienenud EL peab siiski veel tegema olulisi samme, et vähendada toetuste üldist taset ja julgustada konkurentsi, jätkusuutlikku ja ühtlast arengut ning Euroopa uut teadmistepõhist majandust.

6.1

EMSK arvab, et riigiabi andmise tavasid ja korda on vaja paremini hallata. Otsesed sidusrühmad, eelkõige ettevõtted ja kodanikuühiskond peavad olema rohkem kaasatud, sest neid puudutavad otseselt õiguskindlusetuse probleemid, samuti pikad ooteajad ühenduse toetuste eraldamisel ja nõuetele mittevastava või ebaseadusliku abi tagasimaksmine.

6.2

Riigiabi saajatena ja samas konkurentidena on ettevõtetel parim positsioon, et:

6.3

Seega arvab EMSK, et:

7.1

EMSK leiab, et on vaja välja töötada selge pilt riigiabi lisaväärtusest Euroopa Liidu tulevikule. Seda tuleb teha liikmesriikide konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja ühtse arengu eesmärkide osas, mille suhtes Lissabonis kokku lepitud ja mida on alates 2000. aastast mitmeid kordi taas kinnitatud erinevatel Euroopa tippkohtumistel.

7.1.1

Lissaboni strateegias esitatud põhivaldkonnad vajavad märkimisväärset sihtotstarbelist finantspanust, mis peab täielikult kajastuma liikmesriikide eelarve- ja struktuuripoliitikas. Vaja on kokkulepitud, ühtset, sobivat raamistikku, millega peavad arvestama kõik poliitikavaldkonnad, sh ühenduse konkurentsipoliitika.

7.2

EMSK arvab, et enne kui on võimalik lõplikult jõuda Euroopa ühtse turuni, mis suudaks võrdsetel tingimustel võistelda teiste maailmaturul osalejatega, on vaja põhjalikult uuendada nii Euroopa majanduspoliitika ning eelkõige riigiabi poliitika raamistikku ja rakendamist. See on ka eeltingimus ulatusliku infrastruktuuri loomiseks ja immateriaalsesse varasse tehtavateks suurteks investeeringuteks, mis on vajalikud tõhusa, tehnoloogiliselt arenenud ja konkurentsivõimelise turu normaalseks toimimiseks.

7.3

Komitee arvates on tarvis määratleda üldised nõuetele vastavuse kriteeriumid, julgustamaks liikmesriike ja piirkondi rakendama toetusmeetmeid, et saavutada konkurentsivõimeline majandus, mis järgib vabakaubanduse reegleid.

7.4

Kui turg ei suuda muuda Euroopa ettevõtteid konkurentsivõimeliseks ega arendada nende tehnoloogialast uuendustegevust, koolitust ja rahvusvahelisemaks muutumise võimet, peab Euroopa riigiabi poliitika soodustama, mitte takistama meetmeid ja skeeme, mis stimuleerivad ettevõtete kasvu ja suurendavad nende võimet uusi investeeringuid, eksperte ja kapitali ligi meelitada.

8.1

EMSK pooldab Euroopa riigiabi poliitika uuendamist, mis põhineb ennetaval lähenemisel ja uuel üldisel ühenduse raamistikul. Sellega seoses soovitab komitee eelkõige järgmist:

17.3.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/9

1.

2.

3.

4.

5.

6.

1.1

Lissaboni eesmärgid (1) käsitlevad Euroopa kohta ülemaailmses konkurentsis, mida iseloomustab ülemaailmne võidujooks teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringute suurendamiseks. Selles osalevad juba traditsioonilised tööstusriigid (nt USA, EL ja Jaapan), aga ka kiirelt tugevnevad uued ning odava tööjõuga majandusjõud (nt Hiina, India, Brasiilia, Korea).

1.2

Piisavalt edendatud, tõhus ja silmapaistev teadus- ja arendustegevus on nimelt uuenduse, konkurentsivõime ja heaolu ning seega ka kultuurilise õitsengu ja sotsiaalteenuste otsustav alus ja eeldus; investeeringud teadus- ja arendustegevusse toovad kaasa – tugeva kordistava mõjuga – suurema majandusvõimsuse. See vastab ka 2002. aastal Barcelonas (2) määratletud 3 % eesmärgile, mis arvestades ülemaailmset võidujooksu kujutab endast “liikuvat märklauda”.

1.3

Euroopa Ühenduse toetatav teadus- ja arendustegevus loob olulise Euroopa lisaväärtuse. Teadus- ja arendustegevus avab võimalused, mis on oluliselt suuremad kui üksikute liikmesriikide võimalused eraldi ning see on juba võimaldanud Euroopas ülemaailmse tähtsusega arenguid. Teadus- ja arendustegevusel on otsustav ja ergutav, taganttõukav ja integreeriv mõju liikmesriikide vajalikele ja ulatuslikele riiklikele teadusuuringute programmidele, mis omakorda viib vahendite ühendamiseni. See ühendab teadusuuringute eliiti, Euroopa tööstust ja Euroopa otsuste langetajaid. Teadus- ja arendustegevus on Euroopa integratsiooni, ühtekuuluvuse ja identiteedi kujunemise katalüsaator ning Euroopa teadusruumi põhielement.

1.4

Komisjoni ettepanek seniste kulutuste suurendamiseks ning peaaegu 8 % eraldamisest ühenduse eelarvest kõnealustele eesmärkidele on tervitatav ja tingimata vajalik samm õiges suunas. See on minimaalne panus, mida pikemaajalises perspektiivis tuleb suurendada, et mitte kaotada Euroopa positsiooni kaasaegses teaduses ja tehnikas, vaid seda säilitada ning tugevdada. Ilma kõnealuse panuseta ei ole Lissaboni eesmärke pikaajalises plaanis võimalik ellu viia.

1.5

Teadus- ja tehnikaalastest saavutustest ei sõltu mitte ainult rahvamajanduse konkurentsivõime, vaid ka kultuuriline ja poliitiline väärtustamine ja mõjutamine, samuti sellest tulenev atraktiivsus investorite, teadlaste, inseneride (ajude äravool) jaoks. Euroopa Liit peab jääma oluliseks, soovitud koostööpartneriks ning ei tohi üleilmses võrgustikus kaotada oma maailmapoliitilist tähtsust.

1.6

Sellega seoses kutsub komitee Euroopa Parlamenti, Euroopa Ülemkogu ja eriti liikmesriikide riigi- ja valitsusjuhte üles tegema täies ulatuses kättesaadavaks komisjoni pakutud hädavajalikud investeeringud teadus- ja arendustegevusse ning mitte muuta teadus- ja arendustegevust Euroopa Liidu tulevast eelarvet puudutavate läbirääkimiste mängukanniks või ohvriks. Kõnealune otsus saab Euroopa poliitika saavutusvõime oluliseks proovikiviks tulevikuks õigete suundade seadmisel.

1.7

Lisaks kutsub komitee riigipäid ja valitsusjuhte ning Euroopa tööstust üles andma oma panus 3 % eesmärgi võimalikult kiiresse saavutamisse ka riiklikes teadusprogrammides ja tööstusalastes uurimismeetmetes.

1.8

Komitee kiidab heaks komisjoni mõlema väljapakutud raamprogrammi (RP7 ja RP7 Euratom) põhimõttelise kontseptsiooni. See kehtib nii nende sisu ja struktuurilise liigendatuse kui ka programmide eesmärkide ja osade vahelise üldise tasakaalustatuse kohta.

1.9

Komitee tervitab alaprogrammide “Energia”, “Julgeolek” ja “Kosmoseuuringud” kaasamist. Euroopa Liidu piisav, soodne ja jätkusuutlik energiaga varustamine on üks oluisemaid ja prioriteetsemaid probleeme, mille lahendamiseks tuleb saavutada tasakaal jätkusuutlikkuse, keskkonnasõbralikkuse ja konkurentsivõime vahel, mis sõltub piisavast teadus- ja arendustegevusest. Julgeoleku teema olulisus on viimasel ajal eriti selgeks muutunud põlastusväärsete terroriaktide tõttu.

1.10

Paljud lahendamist vajavad probleemid on läbivad ülesanded, mis puudutavad korraga mitut alaprogrammi, kaasa arvatud humanitaar- ja majandusteadusi. Kõnealustel juhtudel soovitab komitee üldist kooskõlastamist ja vajalike kokkupuutepunktide tagamist. See võib mõjutada eraldi alaprogrammide praegust eelarvet. See puudutab ka majandusalasteks teadusuuringuteks ettenähtud tõenäoliselt liiga väikest eelarveosa.

1.11

Komitee tervitab komisjoni kavatsust lihtsustada haldusalaseid menetlusi, vähendada sellega seotud kulutusi ning seega suurendada Euroopa teadusprogrammide tõhusust. Praegune taotluste esitamise ja heakskiidumenetlustega seotud töö- ja rahakulu on liiga suur ja tekitab probleeme teadusasutustes ja tööstusettevõtetes töötavatele kasutajatele. Euroopa teadusprogrammis osalemine, kaasa arvatud taotluse esitamise risk, peab end osalejate jaoks ära tasuma. Eriti puudutab see väiksemaid osalejaid, nagu VKEd või ülikoolide ja teaduskeskuste väiksemad uurimisrühmad.

1.12

Siinjuures on oluline aspekt taotluste ja soodustuste tingimuste, samuti koostöö struktuuride ja organisatsiooniliste parameetrite (vahendid) piisav järjepidevus. Uusi vahendeid, nagu näiteks ühiseid tehnoloogilisi algatusi tuleks rakendada suurema ettevaatusega ja esialgu vaid katseperioodil.

1.13

Arvestades väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete otsustavat rolli Lissaboni protsessis, tervitab komitee komisjoni kavatsust VKEsid uurimis-, arendus- ja uuendustegevusse veelgi tihedamalt kaasata. Sellega seoses soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kõnealusele eesmärgile ettenähtud eelarvet vajadusel suurendada, kui siinkohal mittekäsitletavaks konkurentsivõime ja uuenduse raamprogrammiks (2007–2013), millel on oluline toetav ja vahendav roll, ettenähtud eraldistest ei peaks piisama.

1.14

Uute kõrgtehnoloogiliste toodete arendamiseks ja turustamiseks loodud VKEde eduks on eelkõige vajalik piisav stardikapital ja riskikapital, et esimese 5–10 tegevusaastaga edukalt toime tulla.

1.15

Komitee toetab Teadusuuringute Ühiskeskuse rolli ja olulisi ülesandeid paljudes valdkondades, kaasa arvatud teaduse, tehnoloogia, majanduslike ja ühiskonnaelu tulevikusuundade ning nende tähtsuse analüüs poliitilistes aruteludes.

1.16

Paljud edasised üksikasjalikud märkused esitab komitee põhjalikumalt käesoleva arvamuse peatükkides 2, 4 ja 5.

2.1

Euroopa majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline tulevik. Euroopa tulevase arengu ja positsiooni üleilmses jõudude vahekorras määrab eelkõige konkurents maailmaturul ning sellega kaasnevad tööstuse ja majandusstruktuuri muutused ning muutused tööturul ja tooraine osas. Sealjuures sõltuvad majanduskasv, edu ja majandusvõimsus ning nende toel arenev sotsiaalsete teenuste pakkumise ja kultuurilise edasiliikumise võime otsustaval määral kasutada olevatest teadmistest ning seega teaduse ja tehnoloogia arengusse tehtud investeeringutest. Investeeringud teadus- ja arendustegevusse toovad kaasa – tugeva kordistava mõjuga – suurema majandusvõimsuse.

2.2

Konkurents maailmas. Euroopa konkureerib ühelt poolt praeguseks juba traditsiooniliste tööstusriikidega nagu USA, Jaapan või Venemaa, kusjuures USA  (3) investeeringud kõikidesse teadus- ja arendustegevust puudutavatesse valdkondadesse ületavad Euroopa Liidu asjaomaseid investeeringuid märkimisväärselt, mis suurendab pidevalt USA edumaad. Teisalt konkureerib Euroopa kiirelt tugevnevate majandusjõududega nagu Hiina, India, Brasiilia, Korea jne.

2.3

Ülemaailmne teadusuuringute võidujooks. Viimati nimetatud riikidel ei ole Euroopa Liiduga võrreldes mitte ainult oluliselt odavam tööjõud, vaid neid iseloomustavad praeguseks ka kiiresti tõusev teaduslik-tehniline standard ja märkimisväärsed investeeringud haridusse ja teadus- ja arendustegevusse. Seega on Euroopa Liidul üha raskem kõnealuste riikidega võrreldes oluliselt kõrgemate töötasude ning sotsiaalsete ja keskkonnaalaste standardite tagamine, samal ajal teaduslik-tehnilist edumaad suurendades ja sellest tulenevalt kõrgekvaliteedilisemat toodangut ja meetodeid kindlustades. Seetõttu peab Euroopa tegema kõik selleks, et mitte kaotada seda tuleviku seisukohalt otsustavat ülemaailmset teadus- ja arendustegevusse investeerimise võidujooksu.

2.4

Üldine väärtustamine ja atraktiivsus – rahvusvaheline koostöö. Teadus- ja tehnikaalastest saavutustest ei sõltu mitte ainult rahvamajanduse konkurentsivõime ja sellest tulenev atraktiivsus investorite, teadlaste, inseneride (ajude äravool!) jaoks, vaid ka kultuuriline ja poliitiline väärtustamine ja mõjutamisvõime. Euroopa Liit peab jääma oluliseks ja soovitud koostööpartneriks ning ei tohi üleilmses võrgustikus kaotada oma maailmapoliitilist tähtsust.

2.5

Lissaboni strateegia. Seetõttu otsustas Euroopa Ülemkogu Lissabonis (märtsis 2000) muuta Euroopa Liit maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majanduspiirkonnaks (4). Sellest ajast alates on Lissaboni strateegia rakendamist ja selle raames tugeva Euroopa teadusruumi loomist nimetatud Euroopa poliitika põhiosaks. Lisaks sellele määratles Barcelonas kokku tulnud Euroopa Ülemkogu (2002. aasta kevad) teadusuuringute toetamise eesmärgid kvantitatiivselt. 2010. aastaks peavad Euroopa Liidu kulutused suurenema 3 %ni SKTst, sellest peaks moodustama erainvesteeringud (3 % eesmärk). Komitee juhib siiski tähelepanu sellele, et kõnealune eesmärk on ülemaailmset investeerimise võidujooksu arvestades “liikuv märklaud”, ning kes seda liiga hilja tabab, jääb teistest üha rohkem maha.

2.6

Vajadus tugeva ühenduse raamprogrammi järele. Euroopa Ühenduse toetatav teadus- ja arendustegevus ei täienda mitte ainult liikmesriikide teadusprogramme, vaid toob lisaks kaasa olulise Euroopa lisaväärtuse. Teadus- ja arendustegevus avab võimalusi, mis on oluliselt suuremad kui liikmesriikidel eraldi ning juba on võimaldanud Euroopas maailmatasemel arenguid (5). Teadus- ja arendustegevusel on otsustav ja ergutav, taganttõukav ja integreeriv mõju liikmesriikide vajalikele ja ulatuslikele riiklikele teadusprogrammidele. See vastab teaduse, uurimistegevuse ja tootmise rahvusvahelisele olemusele ning selle eelduseks olevale rahvusvahelise tööturule.

2.7

Euroopa integratsiooni ja ühtekuuluvuse katalüsaator. Ühenduse tasandi teadus- ja arendustegevus ühendab teadusuuringute eliiti, Euroopa tööstust ja Euroopa otsuste langetajaid. Teadus- ja arendustegevus on Euroopa integratsiooni, ühtekuuluvuse ja identiteedi kujunemise oluline katalüsaator.

2.8

Komisjoni ettepanekud. Komisjoni ettepanekud puudutavad sisulisi ja finantsmeetmeid, mille rakendamine ühenduse poolt on teadusuuringute ja arendustegevuse toetamiseks ja seega Lissaboni eesmärkide saavutamiseks vältimatult vajalik. Kõnealused ettepanekud hõlmavad hoolimata vahendite suurendamisest ikka veel suhteliselt väikest osa – hetkel vaid kuni 8 % – ajavahemikuks 2007–2013 väljapakutud Euroopa Liidu eelarvest.

2.9

Lisaks sellele seonduvad komisjoni ettepanekud siinkohal käsitlemisele mittekuuluva ettepanekuga konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi loomiseks (2007–2013). Kõnealusel raamprogrammil võiks olla ka vahendav roll siinkohal käsitletava raamprogrammi ja paljudele VKEdele vajaliku uuendusprotsessi vahel.

2.10

Prioriteetide seadmise proovikivi. Sellest tulenevalt on Euroopa poliitika tõsiseltvõetavuse, sooritusvõime ja usutavuse otsustav proovikivi see, kas parlament, nõukogu ja – mis puudutab finantsperspektiivi – eelkõige liikmesriigid kiidavad väljapakutud meetmed heaks ja annavad neile vajaliku prioriteedi (vt punkte 4.2 kuni 4.6).

3.1

Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007–2013) – edaspidi RP7 – iseloomustavad sellele eelnenud raamprogrammiga võrreldes järgmised omadused:

3.2

Euroopa Aatomienergiaühenduse (EURATOM) tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse seitsmenda raamprogrammi (2007–2011) – edaspidi RP7 Euratom – periood seevastu ei muutu, kuid hõlmab loomulikult samuti 25-liikmelist Euroopa Liitu.

3.3

RP7 viiakse läbi nelja eriprogrammina vastavalt Euroopa teaduspoliitika neljale järgmisele põhieesmärgile.

3.4

RP7 rakendamiseks ette nähtud kogusumma on 72 miljardit 726 miljonit eurot. Kõnealune summa jaotatakse artikli 2 punktides 2–6 nimetatud meetmete vahel protsentuaalselt:

3.5

Koostööprogramm, mille kavandatud eelarve on 44 miljardit 432 miljonit eurot, viiakse läbi alaprogrammidena, millest igaüks toimib nii iseseisvalt kui võimalik, kuid on samal ajal ühtne ja järjepidev ning võimaldab kohaldada ühiseid valdkondadevahelisi lähenemisviise. See hõlmab üheksat uurimisteemat, mida käsitletakse Euroopa Liidu siseses rahvusvahelises koostöös. Väljapakutud eelarvejaotus (miljonites eurodes) on järgmine.

3.6

RP7 Euratom viiakse läbi kahe eriprogrammina.

3.6.1

Üks programm hõlmab kaht valdkonda:

3.6.2

Teine eriprogramm hõlmab Teadusuuringute Ühiskeskuse tegevust tuumaenergeetika valdkonnas.

3.6.3

RP7 Euratomi rakendamiseks ettenähtud kogusumma ajavahemikuks 2007–2011 on 3 miljardit 92 miljonit eurot. Kõnealune summa jaotub protsentuaalselt järgmiselt:

3.7

Lisandub väljapakutud toetuspõhimõtete ja -vahendite põhjalik tutvustus ja selgitus. Need tehti teatavaks juba ühes komisjoni varem avaldatud teatises (6), mille kohta Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitas põhjaliku arvamuse (7).

4.1

Komisjoni esitatud ettepanek on väga mahukas dokument, mis hõlmab olulist teadusuuringute ja arendustegevuse programmi koos paljude üksikasjade, tahkude ja vastastikuste seostega. Seetõttu ei ole käesoleva arvamuse raames võimalik kõiki väljapakutud programmielemente ja protseduure täpselt tutvustada ega kommenteerida. Üksikasjalikud märkused piirduvad seetõttu aspektidega, mida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab eriti oluliseks. Komitee viitab oma varasematele soovitustele (8) asjaomaste eriteemadele ja rõhutab nende veel kehtivat asjakohasust ka 7. raamprogrammi puhul. Põhjalikumad seisukohad esitatakse komitee hilisemates arvamustes komisjoni eriprogramme käsitleva teatise kohta (9), samuti juurdepääsureegleid käsitleva teatise kohta (10).

4.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vaatleb mõlemat väljapakutud eelarvet kui pikemaajalises perspektiivis suurendamist vajavat miinimummäära, et mitte kaotada moodsa teaduse ja tehnika hälliks oleva Euroopa positsiooni vaid seda säilitada ning tugevdada. Komitee peab seda tervitatavaks ja tingimata vajalikuks esimeseks sammuks, et liikuda vähemalt ühenduse seisukohast lähemale Euroopa riigipeade ja valitsusjuhtide Barcelonas toimunud tippkohtumisel deklareeritud poliitilisele 3 % eesmärgile  (11).

4.3

Kohase rahastamiseta ei suuda RP7 ja RP7 Euratom täita oma ülesandeid Lissaboni strateegia elluviimisel; tekib isegi oht, et Euroopa positsioon ülemaailmses võidujooksus langeb. Teadus- ja arendustegevus on konkurentsivõimeliste toodete ja tehnoloogiate uuendusprotsessi lähtepunkt ja mootor. Sellega võib kaasneda tugev eelarvevahendite suurendamise vajadus, mis mõjutab majanduse dünaamikat ja tööhõive olukorda

4.4

Komisjoni ettepanek on selge märguanne liikmesriikidele, järgimaks kõnealust eeskuju ning tegemaks kõik, et riiklike teadusuuringute eelarvetes oleks 3 % eesmärk saavutatav võimalikult kiiresti.

4.5

Seetõttu peab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee mõlema vastuvõetava eelarve kogumahtu Euroopa poliitika, selle usutavuse ja teovõime otsustavaks proovikiviks. Just selle kaudu hakkab avalduma, kas Euroopa poliitikas seatakse tõepoolest vajalikud prioriteedid ja võetakse õige suund, et vältida Euroopa Liidu mahajäämist ülemaailmses konkurentsivõitluses ja täita Lissaboni eesmärke seades antud lubadused.

4.6

Pöördumine. Sellega seoses kutsub komitee Euroopa Parlamenti, Euroopa Ülemkogu ja eriti liikmesriikide riigi- ja valitsusjuhte üles tegema kättesaadavaks komisjoni väljapakutud hädavajalikud investeeringud teadus- ja arendustegevusse ning mitte muutma teadus- ja arendustegevust Euroopa Liidu tulevast eelarvet puudutavate läbirääkimiste mängukanniks ja ohvriks. Vastasel juhul ei tekiks mitte ainult väga ebasoodsad tingimused, vaid saavutamata jääksid ka Lissaboni strateegia eesmärgid ja kahaneks lugupidamine Euroopa poliitika vastu ning väheneks selle usaldusväärsus.

4.7

Lisaks kutsub komitee liikmesriikide riigipäid ja valitsusjuhte ning Euroopa tööstust üles andma oluline panus 3 % eesmärgi võimalikult kiiresse saavutamisse ka suureulatuslikes riiklikes teadusprogrammides ja tööstusalastes uurimismeetmetes .

4.8

Komitee kiidab heaks komisjoni mõlema väljapakutud raamprogrammi (RP7 ja RP7 Euratom) põhimõttelise kontseptsiooni. See kehtib nii nende sisu ja struktuurilise liigendatuse kui suures osas ka programmide eesmärkide ja osade vahelise tasakaalustatuse kohta.

4.9

Lisaks kiidab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee heaks selle, et komisjoni ettepanekus on paljusid komitee ettepanekuid arvesse võetud või soovituste erilisele tähtsusele osutatud. Koostöö eriprogrammi uuringuteemade osas puudutab see näiteks nanotehnoloogiat  (12), biotehnoloogiat  (13), terviseuuringuid  (14) , infotehnoloogiat  (15) , teadusuuringuid energeetika valdkonnas  (16) (sealhulgas termotuumasünteesialaseid teadusuuringuid (17)), kosmoseuuringuid  (18) ja julgeolekualaseid teadusuuringuid  (19) . Komitee kordab siinkohal, et peab kõiki kõnealuseid teemasid väga oluliseks ning toetab seega rõhutatult nende käsitlemist. Komitee leitud tuntavaid puudusi või spetsiaalseid seisukohti käsitletakse veel edaspidi.

4.10

Kosmose- ja julgeolekualaste teadusuuringute osas andis Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee küll soovituse toetada uuringuid ja viia need ellu väljaspool RP7-t ning põhjendas samas oma arvamust. Elluviimisel RP7 raames näeb Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee siiski ka eeliseid – näiteks lihtsam haldamine ning suurem ühtsus ja koostoime programmi teiste osadega. Seetõttu pooldab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nüüd katset paigutada kõnealused programmi osad esmalt RP7 raamesse ja saadud kogemuse põhjal teha vajaduse korral järeldused pärast vahekokkuvõtet või programmis RP8.

4.10.1

Kosmoseuuringute programmiosa alla paigutatud teema “Kosmosepõhised rakendused Euroopa ühiskonna teenistuses” seondub tüüpilise valdkondadevahelise teemana (vt peatükk 5) julgeoleku, keskkonna ja infotehnoloogia teemaga.

4.10.2

Julgeolekualaste teadusuuringute teemad, näiteks “Kaitse terrorismi ja kuritegevuse vastu”, “Infrastruktuuride ja teenuste julgeolek”, “Julgeolek piiridel”, “Julgeolek ja ühiskond” jne, on valdkondadevahelised teemad ning neid tuleks sotsiaal-, majandus- ja humanitaarteaduste valdkonnas täiendada selliste teemadega, nagu “Konfliktide ja rahu uuringud” ning “Kultuuriuuringud”, et saada rohkem teadmisi konfliktide vältimise ja ärahoidmise võimaluste kohta. Erilist tähelepanu tuleks pöörata terrorismivastasele võitlusele, samuti ohtlike massihävitusrelvade kontrollimisele (vt punkt 6.4.3).

4.11

Ideede eriprogrammi osas tunnustab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seda, et arvestati komitee soovitusi (20).Valdavalt puudutasid need kõnealuse programmi juhtimist iseseisva Euroopa teadusnõukogu kaudu, kuhu peaksid kuuluma rahvusvaheliselt tunnustatud silmapaistvad teadlased; komitee kordab oma soovitust, et Euroopa teadusnõukogusse tuleks kaasata ka teadlased, kes tegelevad tööstusalaste teadusuuringutega. Seda enam soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ka parlamendil ja nõukogul kiita heaks kõnealune uus teadusuuringute toetamise viis, mida tuleks käsitleda samamoodi kui näiteks Medical Research Councilit (UK) või Deutsche Forschungsgemeinschafti (DE).

4.11.1

Ideede eriprogramm, mis on suunatud kõikide teadus- ja tehnoloogiavaldkondade silmapaistvuse edendamisele, aitab kaasa Euroopa lisaväärtuse tekkimisele ja Euroopa Liidu ülemaailmse konkurentsivõime kasvule. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhib tähelepanu sellele, et (21) ainult vabalt ja sõltumatult läbiviidavad alusuuringud ning kammitsatest vaba uurimistegevus (mis ei ole siiski piirideta) on suutelised kindlustama tulevast heaolu tähtsaima allikaga – uute teadmistega. Alusuuringute olulisust ja nende soodustamist toetab ka tööstus (22).

4.11.2

See on kooskõlas ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee korduva soovitusega anda alus- ja rakendusuuringutest ning arendustegevusest (toote- ja protsessiarendus) koosnevas uuendustegevuse kolmikus kõigile kolmele vajalikule sambale asjakohane kaalukus ja luua selle kaudu optimaalsed eeldused tervikliku tulemuse saavutamiseks. Teisest seisukohast on see oluline ka komisjoni väljapakutud multidistsiplinaarsuse jaoks. Lisaks juhib komitee taas tähelepanu sellele, et piirid määratluste“alusuuringud”, “rakendusuuringud” ja “arendustegevus” vahel on alati olnud hägused ja meelevaldsed ning seetõttu ei tohi neid mingil juhul halduslike meetmetega kunstlikult esile tõsta.

4.12

Samuti kiidab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee heaks meetmete tugevdamise inimeste valdkonna ja selle alla kuuluva Marie Curie' programmi osas. Kõnealune programm on juba praeguseks osutunud erakordselt edukaks ja oluliseks vahendiks Euroopa teadlaste koolitamiseks ja toetamiseks ning Euroopa teadusruumi atraktiivsuse suurendamiseks kogu maailma teadlaste silmis. Komitee kordab, et teadlased ei ole mitte ainult uute teadmiste loojad, vaid ka nende teadmiste olulisimad (edasi)kandjad riikide ja kontinentide ning teadusorganisatsioonide ja tööstuse, samuti teadusuuringute ja rakendamise vahel.

4.12.1

Programmi osana tuleb esile tõsta ka eesmärke “Elukestev õpe ja karjääri kujundamine” ning “Tööstuse ja akadeemiliste ringkondade koostöö ja partnerlus”. Kui esimene eesmärk on suunatud noorte teadlaste koolitamisele ning eriti nende edasisele kutsealasele arengule, sh juba kogenud teadlaste täiendusõppele (vt ka järgmist punkti), on teiseks eesmärgiks oluline ülesanne alustada ja toetada pikaajalisi kõrgkoolide ja tööstusettevõtete, eriti VKEde vahelisi koostööprogramme, niisiis edendada eelnimetatud uuendustegevuse kolmikut. Seetõttu tuleks toetada esmajoones liikuvust avaliku ja erasektori vahel. See peaks hõlmama ka liikuvust ja partnerlust nt põllumajandussektori ja poliitiliste institutsioonide vahel.

4.12.2

Komitee puudutab siinkohal ka ülikoolide võtmerolli uurimis- ja koolitusasutustena. Selleks, et täita oma ülesandeid, peab aga ka ülikoolide varustatus materjalide ja seadmetega, nende personalieelarve ja nende organisatsiooni struktuur vastama antud eesmärgile (vt ka punkt 4.15.4). Antud valdkonnas on suuri vajakajäämisi, eelkõige võrdluses näiteks Ameerika Ühendriikide tippülikoolidega. Komitee tervitab sellega seoses tõsiasja, et komisjon valmistab kõnealuses küsimuses ette eraldi teatist, mille kohta komitee koostab arvamuse. Siinkohal olgu ennetavalt välja toodud RP7 seisukohast oluline aspekt, nimelt peavad toetusvahendid olema vastavuses ülikooli uurimisrühmadele omaste projektide suurusega.

4.13

Lisaks sellele kiidab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee heaks komisjoni jõupingutused Euroopa teadlaste ühtse ametijuhendi loomiseks, sellel eesmärgil usaldusväärsete karjäärivõimaluste väljatöötamiseks ja ühtse turu reeglite vastavaks kohandamiseks. Komitee on juba varem viidanud sellele (23), et teadus- ja arendustegevuse kõige tundlikum ja väärtuslikum ressurss on inimkapital ning et ta toetab komisjoni pingutusi inimressursside arendamise ja säilitamise osas. Komitee on komisjoniga ühel meelel, et parandamisvajadused puudutavad nii teadlaste personaalset lepingut kui ka igat liiki mobiilsuse jaoks olulist, kõigi sotsiaalkindlustuse ja pensioni elementide kohandamist/ülekandmist.

4.13.1

Kui noortele võimekatele teadlastele ei õnnestu pakkuda atraktiivseid ja kavandatavaid karjäärivõimalusi (USA: tenure-track ), siis tegelevad nad uurimistööga väljaspool Euroopat või pühenduvad teistele ülesannetele. Teadlaste mobiilsus ei ole vajalik ja soovitav mitte üksnes Euroopa Liidu siseselt, vaid ka Euroopa Liidu ja paljude teiste riikide vahel, see ei tohiks aga endaga kaasa tuua kõige andekamate inimeste kadu (ajude äravool). Arvestades perekonna kokkukuulumise olulisust, on tähtis pakkuda mõlemale karjäärivõimalust.

4.13.2

Siinkohal osundab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ka komisjoni 11. märtsi 2005. aasta soovitusele Euroopa teadlaste harta  (24) ja teadlaste töölevõtmise juhendi kohta, mis peaksid täitma eelnevalt toodud eesmärke. Komitee toetab tugevalt selles väljendatud kavatsust ja paljusid kõnealust eesmärki teenivaid spetsiifilisi üksikasju. Seepärast kahetseb komitee, et soovitatud reeglistik on mõningates punktides liialt kaugeleulatuv ja raskendab seega reeglistiku ja selle põhimõtteliselt õige eesmärgi aktsepteerimist teadusringkondade poolt. Mõningaid valitud sõnastusi ja soovitusi peab komitee isegi eksitavaks või vähemalt segaseks ja arusaamatuks (25). See võib raskendada protseduuride lihtsustamist (vt järgmine punkt) või viia valede otsuste langetamiseni. Komitee soovitab seega kõnealuse olulise reeglistiku vastavasisulist ümbertöötamist.

4.14

Sellega seoses kiidab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee heaks ka komisjoni väljendatud kavatsuse lihtsustada märksõna “Lihtsustamine” all paljusid taotluste esitamise ja otsustusprotsesside menetlusi ja eeskirju ning lihtsustada seeläbi tuntavalt protsessi taotluse esitajate jaoks. Praegune taotluste esitamise ja heakskiidumenetlustega seotud märkimisväärne töö- ja rahakulu kujutab endast siiski põhitakistust teadusasutustes ja tööstusettevõtetes töötavate kasutajate jaoks. Viimane kehtib eelkõige VKEde ja nende märkimisväärse uuenduspotentsiaali ning ülikoolide juures töötavate väikeste uurimisrühmade suhtes. Teadusesõbralikumad menetlused suurendaksid tunduvalt Euroopa teadusuuringute toetamise tõhusust ja aitaksid lisaks kaasa Brüsseli maine (mida kahjuks kujundavad eelkõige mõisted “bürokraatia” ja “ülereguleerimine”) parandamisele Euroopa kodanike silmis. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tuletab meelde oma varasemat sellekohast soovitust ja toetust Marimoni raportitele (26). Euroopa teadusprogrammis osalemine, kaasa arvatud pingutus ja taotluse esitamise risk, peab end osalejate jaoks ära tasuma!

4.14.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on teadlik sellest, et kõnealune küsimus puudutab pingevälja vajaliku läbipaistvuse, Euroopa Kontrollikoja eeskirjade ja kõikide otsustajate erialase kaalutlusõiguse vahel. See võib viia ja peab viima komisjoni esindavate osalejate (seejuures tuleb igal juhul läbi mõelda ka nende isikliku vastutuse risk) või nende volitatud agentuuride suurema vastutuseni. Siit tulenevad samaaegselt väga kõrged nõudmised osalejate spetsiifilistele erialateadmistele; seetõttu kordab komitee oma soovitust, et selleks on tarvis suurte kogemustega spetsialiste. Komitee tuletab meelde oma varasemaid vastavasisulisi soovitusi (27).

4.14.2

Eriti oluline aspekt uuenduste ja keskmise tulemuse ületamise kindlustamisel on valmisolek ebakindluseks ja ebaõnnestumise riskiks. Teaduslik-tehniliste uuenduste edendamist ja uudsete lahenduste leidmist ei ole võimalik niimoodi kavandada, et edu oleks tagatud; otse vastupidi – kui kõike algusest peale juba teatakse, ei saa tekkida uusi teadmisi. Seetõttu ei tohi arvestada ebaõnnestumisi kui selliseid, vaid lugeda need katse-eksitusmeetodi vajalikuks osaks. Võimalused ja risk on medali kaks erinevat külge.

4.14.3

Organisatsiooniväliste agentuuride rajamist soovitatakse ainult sel juhul, kui sel moel on võimalik oluliselt parandada haldusmenetlust ning sellega kaasneb kindel kulude vähenemine. Võimalike täiendavate või väliste halduskulude arvelt ei tohi mitte mingil juhul kahaneda teadustegevusele ettenähtud vahendid!

4.15

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab eriti heaks ka võimekuse eriprogrammi alla kuuluvad olulised programmiosad, mis hõlmavad teadusuuringute infrastruktuure; VKEde huvides teostatavaid teadusuuringuid; “teadmiste piirkondi”; teadusuuringute potentsiaali; teadust ja ühiskonda; ning meetmeid rahvusvaheliseks koostööks.

4.15.1

Esile tuleb tõsta eesmärki kaasata väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted (VKEd) tugevamini teadusuuringute ja uuendustegevuse protsessi ning luua selleks sobivad raamtingimused ja vahendid.

4.15.2

Toetus uuendustegevuse programmi kaudu võib areneda täiendavaks VKEde toetamise vahendiks (28); menetluste suurusjärk peab olema siiski realiseeritav ja VKEdele kohane. Sõltuvalt uuendustegevuse programmi edukusest peab komitee mõttekaks jätkuvalt suurendada VKEde toetamise praegust määra (15 %), eelkõige arvestades uute liikmesriikide vajadusi. Komitee meenutab siinkohal oma varasemaid arvamusi, et uute kõrgtehnoloogiliste toodete arendamiseks ja turustamiseks loodud VKEde eduks on eelkõige vajalik ka piisav stardikapital ja riskikapital, tulemaks edukalt toime esimese 5–10 tegevusaastaga. Siinkohal on oluline panus majandusuuringutel ja majanduspoliitikal.

4.15.3

Sama olulised on eesmärgid, mille sihiks on teadusuuringute infrastruktuuri optimeerimine ja arendamine, piirkondlike teadusuuringukesksete rühmitiste arendamine ning teadusuuringute potentsiaali edendamine ja ärakasutamine Euroopa Liidu ühtlus- ja äärepoolseimates piirkondades. Teadusuuringute infrastruktuuride väljaehitamine ning uute teadusuuringute infrastruktuuride loomine soodustab ja edendab piirkondlike teadusuuringukesksete rühmitiste loomist. Kuid ka antud juhul on piisava riskikapitali olemasolu edu saavutamisel otsustava tähendusega.

4.15.4

Komitee rõhutab eelkõige sobivate infrastruktuurimeetmete olulisust ülikoolide edendamisel (vt punkt 4.12.2). Kõnealuses kontekstis viitab komitee sellele, et Euroopa Liidu erinevates paikades on juba tekkinud kõrgtehnoloogiliste ettevõtete edukad rühmitised, mis koonduvad teatud ülikoolide ja/või teaduskeskuste ümber ning annavad panuse ka ümbruskonna majandusruumi majanduskasvu ja uuendustesse (poles of economic growth) (vt ka punkt 4.16.2).

4.15.5

Allpool käsitletakse veel kord lähemalt Euroopa kõrgetasemeliste andmetöötluskeskuste tähtsust eriti olulise infrastruktuurimeetmena (vt 5.8).

4.15.6

Samas soovitab komitee, et arvestades kõnealuse teema käsitlemist ka ideede programmis, tuleks võimekuse programmi alla paigutatud teemavaldkond “Teadus ja ühiskond” lülitada koostöö programmi alla kuuluva prioriteetse alaprogrammi “Sotsiaal-, majandus- ja humanitaarteadused” alla (29). Sel moel on võimalik paremini ära kasutada kõnealuste teemade potentsiaalsed koostoimeefektid ning luua vajalikud vastastikused seosed. Lisaks selgub sel moel, et kõnealuste üksteisega kattuvate valdkondade eelarve moodustab 3 % vastavate prioriteetsete programmide eelarvest.

4.15.7

Hea ja viljakas rahvusvaheline koostöö teaduse ja koolituse valdkonnas moodustab ülemaailmse partnerluse olulise osa ning vastab teadusliku uurimis- ja arendustöö olemusele. Võimekuse alaprogrammi alla kuuluvad rahvusvahelist koostööd puudutavad meetmed (30) on suunatud olulisele koostööle (vt ka punkt 4.13.1) kandidaatriikide, Euroopa Liidu naaberriikide, arengumaade ja esilekerkivate arengumaadega. Komitee tervitab seda, et koostöö või inimeste alaprogrammid võimaldavad vähemalt sama tähtsat koostööd teaduslik-tehniliselt eriti kõrgelt arenenud riikidega nagu USA või Jaapan ning teatud juhtudel on see isegi vastavate kahepoolsete lepingutega institutsionaliseeritud. Komitee leiab, et kõnealune koostöö peab välja kasvama vastavatest erialastest vajadustest. Samas soovitab komitee, et kõnealuseid olulisi fakte tuleks rohkem näitlikustada ja esile tõsta.

4.16

Teadusuuringute toetamise järjepidevus ja vahendid (toetusvormid). Mõlema aspekti kohta on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oma eelmises arvamuses juba soovitusi esitanud ja kinnitab neid rõhutatult. Pidades silmas vältimatut vajadust suurema järjepidevuse järele, osutab komitee veelkord sellele, et ennast tõestanud vahendite rakendamise jätkamine annab olulise panuse järjepidevusse ning et taotlejatel peaks olema võimalik vahendeid paindlikult valida. Hindamismenetluse käigus ei tohi siiski (komisjoni poolt mitte-eelistatud) vahendi valikut sanktsioneerida, samuti ei tohi vahendeid hindamismenetluse käigus tähtsuse järjekorda seada. Komitee arvates tähendab panust suuremasse järjepidevusse ka RP7 perioodi pikendamine – seda küll ainult asjakohase rahastamise korral.

4.16.1

Mõnel vahendil on uus nimetus või on see täiesti uus. Siinkohal kordab komitee taas oma üldist soovitust läheneda ühelt poolt väga läbimõeldult uute vahendite rakendamisele, aga vajaliku järjepidevuse huvides ka nende ümbernimetamisele, teiselt poolt aga uusi vahendeid vajalikul viisil katsetades teadvustada, et tegemist võib olla katsefaasiga.

4.16.2

Lisaks eespool mainitud tehnoloogiaplatvormidele kujutavad ühised tehnoloogiaalgatused endast uut vahendit, mis on suunatud avaliku ja erasektori pikaajalise partnerluse loomise edendamisele. Kuna tööstus ja eelkõige VKEd panevad suuri lootusi kõnealustele algatustele, leiab komitee, et komisjon peaks välja töötama veelgi selgemad ettepanekud (nt erinevus võrreldes tehnoloogiaplatvormidega). Kõnealuste algatuste raames võivad tekkida ka koostöövõrgustikud suurte ettevõtete ja VKEde, aga ka ülikoolide ja teaduskeskuste vahel ning üldiselt suureneda erasektori investeeringuid teadus- ja arendustegevusse (vt ka punkt 4.15.4). Seetõttu tuleks veelgi selgemalt välja töötada ühiste tehnoloogiaalgatuste raamtingimused ja toimimismeetodid ning vastava aja möödudes tuleks kontrollida, kas kõnealuse instrumendiga seonduvad ootused on täitunud.

4.16.3

Komisjon peaks pöörama tähelepanu sellele, et uute vahendite rakendamisel ei korrataks pädevusvõrgustike (kuues raamprogramm) rakendamisel tehtud vigu. Ebaõnnestunud teabepoliitika tekitas segadust ja mitmeti mõistmist kõigi osapoolte hulgas ning isegi komisjonis endas. Komitee lähtub sellest, et talle antakse võimalus käsitleda kõnealuse teema üksikasju järgnevas arvamuses. Komitee tervitab komisjoni ettepanekut lülitada toetusvormidesse ka EÜ asutamislepingu artiklid 169 ja 171.

5.1

Erimärkused puudutavad peamiselt koostööprogrammi alaprogrammide temaatikat ning moodustavad raamprogrammi põhisisu. Siinkohal korratakse, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab komisjoni ettepanekud tervikuna heaks ja soovitab need ellu viia.

5.2

Esmalt käsitleb komitee valdkondadevaheliste teemade olulist aspekti, sest kõnealused teemad vajavad seoses nende omapäraga üldist kooskõlastamist ja juhtimist ning sellisena hõlmavad sageli sotsiaal-, majandus- ja humanitaarteaduste alaprogrammi (vt ka punkt 5.8). Seetõttu tuleks hoolt kanda selle eest, et hoolimata iga programmi erinevast ülesehitusest, mis on tingitud halduslikest ja muudest põhjustest, tuntaks ära paljude lahendamist vajavate probleemide vaheline üldine seos ning et sellega tegeldaks ja see ära kasutataks. Vastavalt sellele soovitab komitee üldist kooskõlastamist ja vajalike vastastikuste seoste tagamist.

5.2.1

Siia kuulub ka julgeolekualaste teadusuuringute ja terrorismivastase võitluse teema, mida käsitleti 4. peatükis.

5.2.2

Järgmise näitena tuuakse välja demograafiline areng  (31). Selleks vajalik uurimistegevus ulatub demograafiliste faktide, põhjuste ja suundade kogumisest, murettekitavast madalast sündimusest paljudes liikmesriikides kuni jätkuvalt pikeneva keskmise elueani. Viimase puhul on tähelepanu keskmes vajalik geriaatriline/meditsiiniline uurimistegevus ja hooldustehnikad (32). Seejuures on eriti olulised kogu keeruka temaatikaga seotud sotsiaalmajanduslikud küsimused.

5.2.3

Ka tervishoid (vt punkt 5.9) kuulub valdkondadevaheliste teemade hulka, sest seda mõjutavad eluviis, töötingimused, keskkonnamõjud, toitumine, vaktsineerimised, narkomaania jne.

5.3

Mõned alaprogrammid kujutavad endast esmajoones valdkondadevahelisi programme. Nende tulemused ei too nimelt otsest kasu mitte ainult Euroopa tööstuse tööviljakusele, vaid tulenevalt nende temaatilisest sidususest ka teiste alaprogrammide teemadele (vt ka punkt 5.2).

5.4

See kehtib esmajoones info- ja sidetehnoloogia ning biotehnoloogia ja nanoteaduste, nanotehnoloogiate, materjalide ja uute tootmistehnoloogiate alaprogrammide kohta. Aga ka energeetika alaprogramm on tihedalt seotud keskkonna ja transpordi alaprogrammidega. Sellest tulenevalt on kõige otstarbekam hinnata üksikute alaprogrammide tasakaalustatust kvalitatiivselt. Seetõttu tuleb järgmisi märkusi mõista ainult koos kõnealuse piiranguga.

5.5

Info- ja sidetehnoloogiad on tegelikult otsustava tähtsusega kõikide tööstus-, majandus-, teenindus-, teadus- ja tehnikavaldkondade jaoks, kaasa arvatud julgeoleku- ja kaitsevaldkond. Nad moodustavad olulise osa ülemaailmses konkurentsis. Pidades silmas ka superarvutite tähtsust paljude oluliste küsimuste jaoks – alates kliima-, julgeoleku- ja materjaliuuringutest ning lõpetades näiteks uute ravimite sünteesimisega –, tuleb Euroopal tasa teha oluline mahajäämus, eriti võrreldes Jaapani ja USAga. See puudutab nii Euroopa kõrgetasemeliste andmetöötluskeskuste rajamist – mis on pigem võimekuse või infrastruktuuri programmi ülesanne –, kui ka sinna juurde kuuluva riist- ja tarkvara iseseisvat väljatöötamist Euroopas.

5.5.1

Sellest hoolimata torkab silma, et nagu kuuenda raamprogrammigi puhul on taas eelarve kõige suurem osa ette nähtud info- ja sidetehnoloogia alaprogrammile. Arvestades ka teiste teemade, näiteks tervishoiu või eelkõige energeetika rahvamajanduslikku tähtsust, tekib küsimus, kas siinkohal ei oleks alaprogrammide ühtsuse ja järjepidevuse tähenduses asjakohane teatud rõhuasetused veel lahtiseks jätta. Otsus sõltub ka sellest, kui suures ulatuses tehakse info- ja sidetehnoloogia programmis tööd ka teiste programmide, näiteks julgeoleku- või kosmoseuuringute heaks.

5.5.2

Esitatud näitest ajendatuna soovitab komitee üldiselt lubada RP7 elluviimisel piisavat paindlikkust eelarvevahendite jaotamisel üksikute alaprogrammide vahel või kasutada ära kavandatud ühtsust ja järjepidevust, esitades näiteks alaprogrammide ühiseid pakkumiskutseid. Info- ja sidetehnoloogia kohta tehtud märkus kehtib ka transpordi ja kosmoseuuringute (nt lennunduse) alaprogrammide kohta.

5.5.3

Komitee väljendab veel kord rahulolu, et on alustatud GALILEO projekti loomist, mis kujutab endast subsidiaarsuse põhimõtte rakendamise musternäidet. Komitee näeb selle tehnoloogias ja eelkõige kasutamises samuti tüüpilisi valdkondadevahelise sidusülesande tunnuseid, millel on samal ajal suur tehniline uuendusväärtus.

5.6

Komitee kordab oma heakskiitu väga olulise energeetika alaprogrammi alustamise suhtes RP7 raames, see on kooskõlas komitee juba korduvalt välja öeldud soovitusega. Aga isegi pidades silmas tõsiasja, et ka RP7-Euratom on tugevalt orienteeritud uuringutele energeetika valdkonnas, on komitee arvamusel, et sellele elulise tähtsusega ja ülimalt aktuaalsele teemale tuleks anda veelgi suurem osakaal. Energeetika on konkurentsivõimelise rahvamajanduse põhialus. Selle osas ei valitse Euroopa Liidus hetkel vaid äärmiselt murettekitav impordisõltuvus, vaid keskpikas perspektiivis vähenevad ka ülemaailmsed ressursid. Energiaprobleemi lahendus peitub uurimis- ja arendustegevuses.

5.6.1

Seetõttu on komitee rahul sellega, et taastuvate energiaallikate arendamisele on antud nii oluline osakaal. Taastuvatel energiaallikatel on oluline osa kogu energia- ja keskkonnapoliitikas (globaalne kliimasoojenemine). Siinkohal viitab komitee oma arvukatele arvamustele (33), mis käsitlevad vajadust ulatuslikult tegeleda taastuvate energiaallikate (alates geotermikast ja biomassist kuni päikese- ja tuuleenergiani ning salvestustehnoloogiateni) uurimisega. RP7 vahenditest eraldatavate toetuste kaudu saavad taastuvad energiaallikad olulist lisatuge. See täiendab mitmesuguseid turuleviimise toetuse meetmeid (nt elektrituru seadused), mille eesmärk on omakorda turukõlblike toodete väljatöötamine. Komitee soovitab teostada ka uurimusi, et kontrollida põhjalikumalt taastuvate süsteemide energiabilanssi, sest viimasel ajal on esile kerkinud kahtlused teatud biokütuste energiatõhususe kohta (34).

5.6.2

Komitee osutab aga esmajoones ka sellele, et “klassikaliste” fossiilsete energiaallikate söe, nafta ja maagaasi  (35) kasutamine kujutab endast jätkuvalt, seega ka mõningate järgnevate aastakümne jooksul, Euroopa ja kogu maailma energiavarustuse selgroogu. Seetõttu on suurima rahvamajandusliku ja keskkonnapoliitilise tähtsusega kõik teadus- ja arendusmeetmed, mis aitavad kaasa kõnealuste energiaallikate kaevandamise, transportimise ja kasutamise tõhususe suurendamisele – seega otseselt või kaudselt ka kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele. Need punktid sisalduvad küll energeetika alaprogrammis süsinikdioksiidi hulga vähendamise (k.a süsinikdioksiidi eraldamine ja ladestamine) ja tõhususe suurendamise teema all. Kuid siiski tuleks tagada neile ka vajalike vahendite eraldamine. Lisaks pakuvad vastastikused seosed materjalide ja transpordi alaprogrammidega võimalikku sünergiat. Komitee tervitab ka sellega seotud teadusuuringute programmi söe- ja terasesektoris (36).

5.6.3

Seetõttu soovitab komitee anda lisaks taastuvate energiaallikate teadus- ja arendusmeetmetele ka fossiilseid energiaallikaid kasutavatele energiatehnoloogiatele nende tähtsusele vastav osakaal. See on seda olulisem, et järgmise kahekümne aasta jooksul vahetatakse välja suurem osa senistest fossiilseid energiaallikaid kasutavatest elektrijaamadest ja lisaks ehitatakse uusi jaamasid (Euroopa Liidus mitusada!). Majanduse ja keskkonnapoliitika seisukohast on väga oluline, et seda tehtaks kõige moodsamat tehnikat kasutades. Pidades silmas nafta kõrget hinda, tekib ka küsimus, millal suudavad söel põhinevad kütuse tootmise tehnoloogiad pakkuda majanduslikult konkurentsivõimelist alternatiivi.

5.6.4

Arvestades muid üksikasju viitab komitee oma varasematele ja praegustele arvamustele (37) energiauuringute ja energiaproblemaatika valdkonnas.

5.7

Energiatehnoloogiate parendamine on kokkuvõttes ka üks olulisemaid kliimamuutuste ja teiste soovimatute keskkonnamõjude vastaseid meetmeid (38).

5.7.1

Seetõttu tuleks mõlema alaprogrammi sisulist seost kasutada ka mõlema optimeerimiseks. Kui uurimistegevus keskkonna (k.a kliimamuutused) alaprogrammi raames on suunatud eelkõige diagnostikale, siis energia alaprogrammi põhieesmärk on lahenduse pakkumine.

5.7.2

Kuid ka keskkonna alaprogrammi siseselt tuleks välja töötada ja ära kasutada olulised vastastikused seosed ja koostoimed analüüsi/diagnostika (nt merepõhja geoloogia) ning võimalike lahenduste (nt merepõhja kaitse) vahel.

5.8

Ka sotsiaal-, majandus- ja humanitaarteaduste alaprogrammi, mida täiendab punktis 4.15.5 soovitatud programmi “Teadus ja ühiskond” alajaotus, tuleks käsitleda läbiva teemana. Lisaks tuletab komitee meelde ka oma varasemat soovitust, et loodus- ja humanitaarteaduste(kaasa arvatud sotsiaalteadused), nendes valdkondades tegutsejate, aga ka meetodite ja kriteeriumide vahel peaks olema tugevam seos (39). Sotsiaal- ja humanitaarteaduste esindajad peaksid osalema ka julgeoleku-uuringute põhjuslike küsimuste käsitlemisel.

5.8.1

Siinkohal rõhutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rahvamajanduslike uuringute olulisust, et ülemaailmse konkurentsi ja globaliseerumise muude mõjude tingimustes arendada välja ühtse turu ja Lissaboni strateegia parimad tavad. Komitee tõstab esile uuringute ja poliitiliste arutelude (vt ka punkti 5.10.1 Teadusuuringute Ühiskeskuse programmi kohta) vältimatust töötuse põhjuste, erinevate majandussüsteemide tugevate ja nõrkade külgede, samuti demograafilise arengu põhjuste, mõjude ja võimalike suunamuutuste puhul. Samuti toonitab komitee süvendatud uuringute hädavajalikkust põhjuslike seoste kohta teadusuuringute, uuendustegevuse ja heaolu vahel.

5.8.2

Koos õigusteadusega on siinkohal lõpuks hõlmatud kõikide Euroopa Liidu poliitikavaldkondade, näiteks sotsiaalpoliitika, õiguspoliitika, majanduspoliitika (valuuta- ja rahapoliitika, maksupoliitika, uuenduspoliitika jne) ja julgeolekupoliitika, teaduslikud alused. Eriti olulised on Euroopa Liidu edasise sisemise arengu poliitilised, majanduslikud ja õiguslikud küsimused, kaasa arvatud ühtne turg, ühtekuuluvus, integratsioon ning haldus.

5.8.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab Euroopa Liidu ja selle piiride poliitilise ja kultuurilise enesemääramise äärmiselt aktuaalset küsimust. Siinkohal tuleks välja selgitada Euroopa kultuuri ühised jooned kunstis, teaduses, arhitektuuris, tehnikas, moes, samuti ideede ajaloos, õigussüsteemis, väärtushinnangutes ja riigijuhtimises. Kaasaegse riigi idee tekkis Euroopas (ja viidi esmakordselt ellu USA-s). See eeldab süvendatud uuringuid kultuuri mõiste, selle erinevate tahkude, ebamäärasuste, väärtuste hierarhia ja võimalike vääritimõistmiste kohta.

5.8.4

Arvestades oluliste teemade mitmekesisust, võib sotsiaal-, majandus- ja humanitaarteaduste alaprogrammi jaoks ettenähtud eelarve olla liiga väike, seda vaatamata programmi “Teadus ja ühiskond” eelarve kaasamisele. Selle hindamine nõuab ka nende humanitaarteaduslike ülesannete arvestamist, mis on kaasatud teistesse alaprogrammidesse, näiteks energia.

5.8.5

Lõpuks rõhutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kõiki teadmiste, uuringute ja rakenduste ning võimaluste ja riskide vahelisse pingevälja jäävaid eetilisi küsimusi. Oluline küsimus ka Lissaboni strateegia seisukohalt on ideoloogiliste/dogmaatiliste seisukohtade, riskivalmiduse ja progressi seosed ja vastuolud.

5.8.6

See puudutab taas teaduse ja ühiskonna teemavaldkonda, mille kohta on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väga mahuka arvamuse (40) juba välja töötanud. Kooskõlas kõnealuse arvamusega kiidab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni väljapakutud teemadevaliku heaks. Sellega on seotud püüdlus tuua teadusuuringud ja nende tulemused kodanikele lähemale, suurendada vastastikust mõistmist ja motiveerida eelkõige noori inimesi leidma teed teaduse juurde. Kodanike ja tarbijate kokkupuute suurendamiseks teaduse ja uurimistegevusega ning nende arvamuse kaasamiseks tuleks korraldada foorum.

5.8.6.1

Komitee peab siinkohal eriti oluliseks neid meetmeid, mis võimaldavad vahetuid kontakte või praktilist osalemist: head tehnikamuuseumid, spetsiaalsed laborid, aktiivne tegevus jne. Eelkõige peab aga hea ja näitlik loodusteaduste õpe saama taas piisava kaalu kõrgema astme koolide õppekavades! Eriti edendataks sellega huvi loodusteaduste ja tehnika vastu ning nendest arusaamist. Vaid piisavad teadmised võimaldavad otsuseid langetada.

5.8.6.2

Kuid ka mõtlemise arendamise ja selge maailmapildi väljakujundamise seisukohalt on loodusteaduste alased teadmised möödapääsmatud.

5.8.6.3

Samuti on oluline kaasata teadurid ja nende seisukohad ka käesoleva programmi raames jõulisemalt aruteludesse ja otsustusprotsessidesse.

5.9

Üks väga oluline alaprogramm hõlmab väga laia ja komitee poolt mitmeid kordi käsitletud teemat tervis. Programm hõlmab kõiki uurimis- ja arendustegevusi, mis puudutavad haiguste diagnoosimist, ravi, leevendamist ja ennetamist.

5.9.1

Prioriteet peaks sealjuures olema niisuguste haiguste ravi ja ennetamine, mis põhjustavad eriti kõrget laste, täiskasvanute ja vanemate inimsete haigestumust ja suremust või mille tagajärg kontrollimatu epideemia puhul on eriti kõrge suremus.

5.9.2

Järjest kasvav keskmine eluiga on saavutatud nii tänu senistele meditsiinilistele edusammudele kui ka üha paremale ja tervislikumale toiduainete pakkumisele. Siiski kerkivad järjest rohkem esiplaanile eluviisidest tingitud haigused (nt rasvumine (41), suitsetamine) samuti elukutsest ja vanusest tingitud haigused ja tervisehäired. Viimati nimetatud teema olulisusele on eelnevalt mitmeid kordi viidatud (42). Kõnealune teema ei puuduta mitte ainult meditsiinilisi/humaanseid aspekte, vaid töövõimet ja hooldamiskulusid arvestades ka rahvamajanduse seisukohalt olulisi aspekte. Sama kehtib kogu tervishoiusüsteemi korraldamise ja rahastamise ning meditsiinialaste edusammude rakendamise temaatika kohta. Samuti kehtib see puuete leevendamiseks, st puuetega inimeste elukvaliteedi parandamiseks ja nende võimalikuks tööhõiveprotsessi kaasamiseks tehtavate teadusuuringute kohta.

5.9.3

Siiski ei kattu puudeid puudutavad probleemid ja tervishoiu probleemid ning seetõttu tuleks puuetele tähelepanu pöörata kõikides asjaomastes programmides.

5.9.4

Komitee juhib tähelepanu tervise teema rahvusvahelisele mõõtmele, mis hõlmab ühelt poolt koostööd nende riikidega, kus tegeletakse tõhusa ja eduka teadustööga, teisalt tervishoiualase arenguabi aspekte. Seetõttu on äärmiselt oluline koostöö Maailma Tervishoiuorganisatsiooniga (WHO).

5.9.5

Rahvusvahelise tähtsusega teema on ka ülemaailmne nakkusetekitajate levik ning siingi on väga oluline koostöö WHO-ga.

5.9.6

Lisaks sellele pakub rahvusvaheline koostöö võimalust süvendatud kliinilisteks uuringuteks mitte ainult rahvastiku kohta üldiselt, vaid ka eluiga arvestades, st lapsed, täiskasvanud, vanurid.

5.9.7

Erasektori märkimisväärne teadus- ja arendustegevus (farmaatsiatööstus ja seadmete tootjad) tervishoiusektoris on hea näide artikli 169 kasutamisest avaliku ja erasektori partnerluses ja avaliku sektori rahastatavates teadusuuringutes (ka liikmesriikide poolt).

5.10

Teadusuuringute Ühiskeskus (välja arvatud tuumaenergia valdkond)

5.10.1

Teadusuuringute Ühiskeskus tegutseb valdkondades, mis annavad Euroopa Liidu poliitikale teaduslikku ja tehnilist tuge. Siia kuuluvad valdkonnad, nagu jätkusuutlik areng, kliimamuutused, toit, energeetika, transport, kemikaalid, loomkatsemeetodite alternatiivid, teaduspoliitika, infotehnoloogia, standardmeetodid ja etalonained, biotehnoloogia, selle riskid, ohud ja sotsiaalmajanduslik mõju, samuti ökonomeetrilised modelleerimis- ja analüüsitehnikad. Üks ülesanne on erinevate keskkonna ja toiduainete järelevalve valdkondade teaduslike ja tehniliste võrdlusandmete kogumine, mis annab väärtusliku aluse ühenduse õigusaktide väljatöötamisele.

5.10.2

Komitee on seisukohal, et ühenduse ülesanne peaks olema ka riiklike metroloogia- ja standardimisasutuste töö koordineerimisele kaasa aitamine samaaegselt nende programmides osalemisega. Ühtse turu ja Euroopa integratsiooni valguses tervikuna tuleks kaaluda Euroopa Standardite Büroo loomist, kaasates sellesse asjaomased riiklikud asutused, tööstused ja Teadusuuringute Ühiskeskuse. Senine mitmekesisus pakuks võimaluse tegeleda paralleelsete meetodite, meetodite võrdlemise ja uute arengute edendamisega kindlate vahendite ja koordineerimise tingimustes.

5.10.3

Komitee näeb rahuloluga, et Teadusuuringute Ühiskeskuse tegevus on seotud rahvusvahelise teadusringkonnaga ning leiab, et see on väga oluline ka punktis 5.5 käsitletud sotsiaal-, majandus- ja humanitaarteaduste seisukohalt.

6.1

Juhitav termotuumasüntees. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kordab hiljuti termotuumaenergeetika kohta avaldatud arvamuses (43) sisalduvat seisukohta, et termotuumaenergia rahumeelne kasutamine peidab endas potentsiaali, mis võib anda väga olulise panuse energiavarustuse küsimuse pikaajaliseks lahendamiseks jätkusuutlikkuse, keskkonnasõbralikkuse ja konkurentsivõime tähenduses. Nii nagu tuuma lõhustumine, ei tooks ka tuuma süntees endaga kaasa kasvuhoonegaaside emissiooni, kuid sellel oleksid olulised lisaeelised.

6.1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee õnnitleb komisjoni ja teisi osalejaid ka edu puhul komitee soovitatud läbirääkimistel, mille tulemusena sai võimalikuks olulise rahvusvahelise projekti ITER toomine Euroopasse. ITER  (44) on oluline samm näidisreaktor DEMO ehitamise poole. Sellega on siiski seotud ka ITERi lepingujärgse rahastamise ning selleks vajalike ettevalmistus- ja toetusprogrammide ning DEMO ettevalmistusprogrammide läbiviimise kohustus.

6.1.2

Sellega seoses pöördub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ka liikmesriikide poole üleskutsega osaleda otsustavalt Euroopa termotuumasünteesi programmis ja toetada vastavalt oma programmiga ühinenud laboreid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on teadlik, et termotuumasünteesi programm on seega jõudnud etappi, mille teostamine eeldab ka märkimisväärsete ja varasemaga võrreldes suurema hulga vahendite eraldamist. Kõnealuse energiaallika potentsiaali ning energiaprobleemi tõsidust silmas pidades peab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seda siiski põhjendatuks.

6.1.3

Arvestades muid üksikasju viitab komitee oma lühikesele arvamusele (45) kõnealusel teemal. Sealjuures tõstab komitee esile DEMO ettevalmistusi (materjalide ja vormide väljatöötamine, süsteemi kontseptsioon jne), samuti uuringuid parendatud plasma hoidmise kontseptsioonide kohta.

6.2

Tuuma lõhustumine ja kiirguskaitse. Tuumaenergia on kõige olulisem praegu kasutuselolev süsinikuvaba põhikoormusenergia. Osa elanikkonnast tunneb siiski muret käitamisriskide ja kasutatud tuumakütuse ohutu lõppladustamise pärast. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tuletab meelde oma arvamusi tuumaenergia (46) (tuuma lõhustumine) ja nn tuumapaketi (47) kohta. Komitee märkis juba viimatinimetatud arvamuses, et pooldab komisjoni kavatsust toetada ja kooskõlastada ka tulevikus selge sõnaga ühenduse piires julgeolekualaseid uuringuid tuumatehnikaseadmete ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise valdkonnas. Komisjoni väljapakutud meetmed on suunatud selle ülesande täitmisele ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab need sisuliselt heaks.

6.2.1

Reaktorsüsteemid. Siinkohal on tegemist teadusuuringutega ühelt poolt olemasolevate reaktorsüsteemide (sh tuumkütusetsükliga rajatiste) jätkuva ohutu toimimise tugevdamiseks, teiselt poolt tulevaste reaktorsüsteemide potentsiaali ja ohutuse aspektide kindlaksmääramiseks.

6.2.1.1

Eriti oluline on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates viimatinimetatu, sest see peab viima uuenduslike reaktorsüsteemide väljatöötamiseni. Tehnika ajalugu on näidanud, et suurimaid edusamme on võimalik saavutada süsteemide ja kontseptsioonide uuendusliku edasiarendamise või põlvkondade järjepidevuse kaudu. Tuumaenergeetika energiapoliitilise tähenduse valguses tuleks hõlvata ja kasutusele võtta veel olemasolev potentsiaal – ohutuse suurendamine, jäätmete vähendamine, lisaressursside hõlvamine.

6.2.2

Kiirguskaitse. Eesmärk on teadusliku aluse loomine ja laiendamine, et kaitsta elanikkonda ioniseeriva kiirguse eest, mis tekib radioaktiivse kiirguse või teiste kiirgusallikate kasutamisel meditsiinis, teadusuuringute käigus ja tööstusettevõtetes (sh tuumaenergia tootmine). Eriti oluline uurimisobjekt on väga väikeste kiirgusdooside toime, mis on statistiliselt raskesti juurdepääsetav ning seetõttu valitsevad elanikkonna seas ikka veel vastuolulised arvamused.

6.2.3

Väga olulised on ka arengud, mis aitavad kaasa kõigile tuumarelvade materjalide või tehnoloogiate leviku tõkestamise meetmete tehnilisele kontrollile ja järelevalvele.

6.3

Nii termotuumareaktori arengu kui ka tuuma lõhustamise reaktorite turvalise töötamise ja edasi arendamise seisukohalt on tungivalt vajalik kõrgel tasemel piisava järelkasvu koolitamine ja vastavates uurimisüksustes harjutamine. See on võimalik vaid siis, kui tuumatehnoloogiat hakatakse Euroopas taas rohkem väärtustama ning kasvab teadusliku järelkasvu huvi. Ka siin peavad teadustegevus ja koolitus olema omavahel tihedalt seotud.

6.3.1

Edasiste üksikasjade osas viitab komitee oma lühikesele arvamusele (48) kõnealusel teemal.

6.4.1

Komitee tervitab seda, et Teadusuuringute Ühiskeskus toetab tuumaenergiaalaseid poliitilisi otsuseid, kaasa arvatud olemasolevate strateegiate rakendamine ja järelevalve ning reaktsioon uutele nõudmistele.

6.4.2

Komitee peab õigeks ka Teadusuuringute Ühiskeskuse tuumaenergia programmide keskendumist tuumajäätmete käitlemisele, tuumaohutusele ja järelevalvele, sest just kõnealused teemad valmistavad kodanikele muret ning neile on tungivalt vaja usaldusväärseid lahendusi. Komitee lähtub sellest, et nimetatud tegevused ühendatakse ja viiakse kooskõlla liikmesriikide asjaomaste teemadega.

6.4.3

Komitee on seisukohal, et oluline ülesanne (edasi)arendada menetlusi, mis võimaldavad tõhusamat järelevalvet tuumrelvade materjalide ja tehnoloogiate leviku tõkestamise üle (vt ka punkt 4.10.2).

17.3.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/22

1.1

Paljud majanduskasvu, tööhõive ja uuendustegevuse näitajad viitavad sellele, et Euroopa Liit on ülemaailmses konkurentsis viimastel aastatel maha jäänud ja see protsess jätkub. Töötuse vastu võitlemine, uute töökohtade loomine ja selleks vajaliku majanduskasvu edendamine jätkusuutlikul alusel kujuneb ELi jaoks suurimaks majanduslikuks ja sotsiaalseks väljakutseks.

1.2

Ettevõtetel on kõnealuste väljakutsetega toimetuleku osas keskne tähtsus. 98 protsenti Euroopa ettevõtetest on VKEd. VKEde osakaal moodustab 55 protsenti majanduse erasektori töökohtadest. VKEde potentsiaal tootmisprotsesside, toodete ja teenuste uuendustegevuses on olulise tähtsusega.

1.3

Paljud ettevõtted kasutavad Euroopa ühtse turu eeliseid. Püsivate kitsenduste, piiratud personali- ja finantsvõimsuste ning puuduliku teabe tõttu ei ole neil aga sageli võimalik selle potentsiaali täies ulatuses ära kasutada. Siin võib abiks olla Lissaboni strateegia järjekindel ellurakendamine, ühtse turu väljakujundamine ja turu edasine avamine, parem õigusloome ning abiprogrammid, mis loovad Euroopale lisaväärtust.

1.4

Ka tänapäevaselt struktureeritud haldussüsteemid ja efektiivselt töötavad avalikud teenused võivad anda olulise panuse Euroopa konkurentsivõime ja uuendustegevuse edendamisse. Piiriülesed asutustevahelised partnerlussuhted kõigil tasanditel võivad parandada haldusalast koostööd, mille vajalikkus järjest suureneb, kergendada kogemustevahetust ja teha parimate lahenduste näited kõigile kättesaadavaks.

2.1

Konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm (edaspidi “raamprogramm”) peab aastatel 2007–2013 andma panuse uute rõhuasetustega Lissaboni strateegia ning ühenduse jätkusuutliku arengu strateegia ellurakendamisse.

2.2

Raamprogramm jätkab tervet rida ühenduse käimasolevaid toetusprogramme erinevates poliitikavaldkondades ja seob need ühtsel õiguslikul alusel. Komisjoni ettepanek finantsraamistiku osas on 4212,6 mln eurot.

2.3

Raamprogramm on suunatud kõikidele ELi liikmesriikidele, ELiga liituvatele riikidele, Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) riikidele ning Lääne-Balkani riikidele. Kolmandatel riikidel on võimalik osaleda, kui see on sätestatud kahepoolsetes kokkulepetes.

2.4

Raamprogrammi eesmärgiks on ettevõtete — eriti VKEde — konkurentsivõime toetamine, uuendustegevuse edendamine ja turukõlblikuks muutmine, infoühiskonna arengu kiirendamine ning energiakasutuse tõhususe ning uute ja taastuvate energiaallikate kasutamise parandamine.

2.5

Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 156, artikli 157 lõike 3 ning artikli 175 lõike 1 alusel luuakse ühenduse spetsiifiliste toetusprogrammide ja ühenduse teiste programmide oluliste osade jaoks kõikehõlmav ja ühtne õiguslik alus nendes valdkondades, mis on põhimõttelise tähtsusega tootlikkuse, uuendustegevuse ja jätkusuutliku kasvu edendamisel Euroopas. Samal ajal ei jäeta käsitlemata täiendavaid keskkonnaaspekte. Raamprogramm koosneb kolmest spetsiifilisest allprogrammist.

2.6

Ettevõtluse ja uuendustegevuse programm kujutab endast raamistikku meetmetele, mis soodustavad ettevõtlust, uuendustegevust ja konkurentsivõimet. See on suunatud VKEdele kõikides majandusharudes — olgu need siis tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud või traditsioonilised. Parandatakse VKEde finantseerimist asutamis- ja kasvufaasis. Täiendavad raskuspunktid on ettevõtetevaheline koostöö, uuendustegevuse ning keskkonnatehnoloogiate toetamine. Finantsvahenditeks on ette nähtud 2631 mln eurot.

2.7

Info- ja sidetehnoloogia poliitika programmi eesmärgiks on toetada info- ja sidetehnoloogia rakendamist ettevõtetes, valitsusasutustes ja avaliku sektori teenindusettevõtetes. Ettepanekus sisalduvad meetmed konkretiseerivad ja toetavad EL uut algatust “i2010”, mis moodustab lähiaastatel raamistiku ühtse Euroopa inforuumi loomiseks ning infotoodete ja -teenuste ühtse turu tugevdamiseks. Programmi jaoks on ette nähtud 801,6 mln eurot.

2.8

Programm “Arukas energeetika — Euroopa” on suunatud jätkusuutliku arengu toetamisele energeetikas, varustuskindluse ja energiatõhususe parandamisele, importenergiast sõltuvuse vähendamisele ja taastuvenergiate osakaalu suurendamisele sisemaises kogutarbimises (12 %-ni). Tähelepanu keskmes on projektid järgmistes valdkondades: jätkusuutlike energiatehnoloogiate toetamine ja levitamine, parendatud administratiivsed struktuurid ja tihedam võrgustik ning üldine teadlikkuse tõstmine säästva energiakasutuse osas. Komisjoni poolt asutatud aruka energeetika täitevasustus peab alles jääma. Kõnealuse programmi jaoks on ette nähtud 780 mln eurot.

2.9

Raamprogrammi ellurakendamine toimub iga-aastaste tööprogrammide alusel, mille teostamise tagab komisjon. Korralduskomiteede ülesandeks on meetmete järelevalve tagamine liikmesriikide tasandil ja riiklike tegevuste ühtsuse tagamine.

3.1

Raamprogrammi ettepanek on ulatuslik ja katab paljusid poliitikavaldkondi ja programme. Märkused piirduvad aspektidega, millele komitee erilist tähelepanu omistab või milles komitee soovib täiendavate momentide arvestamist.

3.2

Komitee tervitab raamprogrammi olulise sammuna sünergia loomise suunas ettevõtete konkurentsi- ja uuendusvõime ja jätkusuutliku arengu toetamisel. Ettepanekus sisalduvad meetmed ja instrumendid võivad anda olulise panuse sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisse, majanduse jätkusuutliku arengut toetamisse ja Lissaboni strateegia majanduskasvu- ja tööhõive eesmärkide saavutamisse. Komisjon tõstab ka esitatud Lissaboni strateegia ühenduse tasandil elavdamise tegevuskavas (KOM(2005) 330) õigusega esile kõnealust raamprogrammi kui ühenduse poliitika olulist koostisosa.

3.3

2004. aastal valminud Wim Koki aruandes viidati kesksetele tingimustele, mis on Euroopa majanduse konkurentsivõime jaoks määrava tähtsusega. Seal soovitati õigusega arendada edasi teadmistepõhist ühiskonda, kujundada välja siseturg, parandada majanduskliimat, ajakohastada tööturgu — ka “elukestva õppe” ja “tegusa vananemise” strateegiate abil — ning soodustada keskkonna jätkusuutlikkust. Komitee näeb eelkõige liikmesriikidel kohustust teha kõik, et tõsta sobivate raamtingimuste kaudu ettevõtete konkurentsivõimet. Ta näeb EL toetusprogrammides sellele olulist ja tõhusat täiendust. Peale raamprogrammi tuleb eriti märkimisväärseteks lugeda teadusuuringute raamprogrammi, strateegiat “elukestev õpe” ning struktuurifonde.

3.4

Ettevõtted ei tõsta oma uuendusvõimet ainult tehnoloogilisi arenguid ära kasutades. Uuendustegevusele aitavad kaasa ka ettevõtluse tugevam kinnistumine asjaomase riigi ühiskonnas ja kultuuris, sügavamad juhtimisalased teadmised, ettevõtete vastutustundlik majandamine ja piiriülesed tegevusvaldkonnad. Raamprogrammi eesmärkide seisukohast oleks vale tõlgendada uuendustegevuse mõistet liiga kitsalt ja kaotada nii majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse võimalusi. Ettevõtted on kesksed osalejad uuendustegevuse protsessis, mille teostamisse tuleb piisaval määral kaasata sotsiaalpartnereid.

3.5

Uuendustegevus saab alguse inimeste mõtetes. Kõrge haridus- ja kutseõppetase on uuendusvõime jätkusuutliku tõstmise eelduseks Euroopa Liidus. Tööandjad, töötajad, valitsused, kõrgkoolid, koolid ja kõik teised asjaomased institutsioonid on ühteviisi kohustatud tõstma meie ühiskonna uuenduslikku potentsiaali. Piiriülesed projektid sobivad toetama üksikute riikide jõupingutusi teadmistepõhise ühiskonna edendamiseks. Komitee tervitab seda, et EL toetab sihtotstarbeliselt haridust ja kutseõpet, muuhulgas ühenduse programmide “Sokrates” (üldharidus), “Tempus” (kõrgkoolid) ning “Leonardo da Vinci” (kutseharidus) raames. Hariduse, kutseõppe ja elukestva õppe integreeritud tegevusprogramm aastateks 2007–2013 võib samuti anda olulise panuse ettevõtete uuendusvõime tugevdamisse ja raamprogrammi edukasse ellurakendamisse.

3.6

Komitee tervitab komisjoni kavatsust tugevdada ettevõtete uuendus- ja konkurentsivõimet parema õigusloome ja olemasolevate õigusaktide süstemaatilise läbivaatamise kaudu, avastamaks ebaproportsionaalseid piiranguid või kohustusi. Eriti oluline on tõhus hinnang uute regulatsioonide mõjudele. Mõjude hindamisel peaks komisjon tegema intensiivsemat koostööd konkurentsivõime nõukogu ja Euroopa Parlamendiga.

3.7

Komitee jagab komisjoni arvamust, et ELi horisontaalsed ja kooskõlastatud meetmed võivad luua suurt lisaväärtust. Eriti oluliseks muutub võimalikult elulähedase teabe edastamine ettevõtetele ja neile lihtsa juurdepääsu võimaldamine raamprogrammi meetmetele ja instrumentidele.

3.8

Komitee toetab komisjoni eesmärki toetada raamprogrammiga mitte ainult tehnoloogiliselt eriti kõrgelt arenenud, vaid ka traditsioonilisi majandusharusid. Eelkõige just need suudavad töökohtade loomisel ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisel anda veel suurema panuse, kui neile luuakse olukord, mis võimaldab arendada konkurentsi- ja uuendusvõimet. Ka teenuste ja logistika valdkonnas on märkimisväärset uuenduspotentsiaali.

3.9

Komitee kutsub komisjoni üles raamprogrammi sihtgruppe mitte liiga kitsalt määratlema ning võimalikult kõrget ja nii piirkondlikult kui valdkondlikult laiapõhjalist lisaväärtust looma. Ka ühistud, sidusettevõtted ja vastastikused ühingud, samuti uued ettevõtted ja mikroettevõtted võivad aidata kaasa EL konkurentsivõime ja uuendusvõime tugevdamisele. Nii saab näiteks ühistute kaudu kasutada suurusel põhinevaid eeliseid, millel on soodne mõju turulepääsule (sealhulgas riigihangetes suuremate käibenäitajatega osalemisele), turupositsioonile, juhtivtöötajate potentsiaali arendamisele, täiendõppele ja teadusuuringute mahule. Projektide vastuvõtmisel raamprogrammi peaks olema määrava tähtsusega see, mil määral asjaomased sihtgrupid töötavad välja toimivaid kontseptsioone, mis konkurentsivõimele ja uuendustegevusele kaasa aitavad ja toetamist õigustavad. Raamprogrammi tutvustamisel mängival olulist rolli sihtasutused, liidud ning tööstus- ja kaubanduskojad.

3.10

Pingeline eelarveolukord liikmesriikides ja Euroopa tasandil seab raamprogrammi finantsvahenditega varustamisele piirid. Komitee ootab, et finantsperspektiive puudutavate eelseisvate otsuste raames eraldatakse kõnealusele programmile piisavalt vahendeid. Samas tuleb tagada võimalikult sihipärane, tõhus ja tulemustele orienteeritud vahendite kasutus sihtgruppide kasuks. Komisjon peaks kontrollima, millises ulatuses on võimalik programmi haldamiseks ettenähtud vahendeid projektide heaks kasutada.

3.11

Komitee tervitab komisjoni kavatsust töötada läbi juba käimasolevate programmide kogemused, korrigeerida võimalikud ebakohad ning tugineda raamprogrammi ellurakendamisel traditsioonilisele praktikale. Raamprogrammi edule aitab kaasa kõigi poolt mõistetav võrdlusuuring ja seire. Asjaolusid, mis aitavad kaasa raamprogrammi optimeerimisele, tuleks iga-aastase töökorralduse planeerimise juures õigeaegselt arvestada. Komisjon ja programmide elluviimisega tegelevad instantsid peaksid kriitiliselt kontrollima, ega vahekokkuvõttest ei ilmne vajadust muudatuste tegemiseks. Sealjuures tuleks arvestada ettevõtete ja teiste sihtrühmade kogemusi. Sellegipoolest ei tohiks kordagi ohtu seada projektiosapoolte planeerimiskindlust.

3.12

Komitee peab väga tähtsaks seda, et liikmesriigid võtaksid arvesse täiendavuse põhimõtet. Neil soovitatakse tungivalt jätkata siseriiklikke toetusi kavandatud mahus, vaatamata EL toetustele. Komitee leiab, et liikmesriigid on kohustatud järgima kokkulepitud eesmärki kulutada 3 % sisemajanduse kogutoodangust teadus- ja arendustegevusele. Raamprogrammi ellurakendamine ei tohiks mingil juhul viia selleni, et liikmesriigid loobuvad jõupingutustest selle eesmärgi saavutamisel.

3.13

Komisjon juhib õigusega tähelepanu sellele, et raamprogrammi instrumendid ja meetmed on vaja tihedalt siduda teiste EL programmide ja algatustega. Eriti olulised kokkupuutekohad on seitsmenda teadusuuringute raamprogrammi, strateegia “elukestev õpe” ja struktuuripoliitika programmide osas. Komisjon peaks jälgima, et kõigi asjaomaste peadirektoraatide eesmärgid omavahel kooskõlas oleksid. Seetõttu peab kõikide asjaomaste institutsioonide tegevuste ja otsuste osas olema tagatud läbipaistvus. Horisontaalset ja vertikaalset sünergiat EL ja liikmesriikide ning majanduse, teaduse ja haldusstruktuuride vahel on ainult siis võimalik täiemahuliselt saavutada, kui kõnealuste programmide sisulised ja organisatoorsed põhirõhud on omavahel hästi kooskõlastatud.

4.1

Sihtrühmade juurdepääs ettenähtud programmidele raamprogrammi elluviimisel peab olema lihtne. Varasematel aegadel ei ole see alati nii olnud. Vahendite jaotamine peab toimuma efektiivselt, elulähedaselt ja tooma kaasa võimalikult vähe bürokraatlikku asjaajamist (sealhulgas aruandluse ja dokumentatsiooni osas).

4.2

Komisjon peaks raamprogrammi ühtse lähenemise vaimus tõhusalt ja kasutajasõbralikult haldama. Kõigi raamprogrammi elluviimises osalejate jaoks on oluline planeerimiskindlus ja läbipaistvus Programmi haldamise delegeerimine institutsioonile väljastpoolt oleks mõistlik siis, kui sellega saaks haldusmenetlust tunduvalt lihtsustada ja kulusid vähendada.

4.3

Raamprogrammi rakendamises peaks veel intensiivsemalt osalema komisjoni VKEde järelvalvekeskus. See võiks veelgi parandada teadmiste ja kogemuste vahetamist liikmesriikide vahel, ettevõtete vahel ning majandus-, teadus- ja haldusstruktuuride vahel. Tuleks kontrollida järelvalvekeskuse aruannete praktikas kasutamise kõlblikkust ja sihtgruppidele orienteeritust. Kasulik oleks järelvalvekeskuse pädevus nii määratleda, et kajastuksid kõigi sihtgruppide panused (punkti 3.9 mõistes).

4.4.1

Kapitalile juurdepääs on VKEdele ja uuenduslikele mikroettevõtetele väga piiratud, kuigi sellest probleemist ollakse teadlik juba aastaid. Siin on vaja viivitamatult tegutseda. Kõnealuses programmis ette nähtud finantseerimisinstrumendid on Euroopa ettevõtluspoliitika edu jaoks määrava tähtsusega. Komitee lähtub sellest, et neil on märkimisväärne mobiliseeriv ja soodustav mõju.

4.4.2

Komitee pooldab vahendite eraldamist sobivatele finantsvahendajatele, et vähendada finantseerimiskulusid (sealhulgas personali- ja halduskulusid) ja finantsriske. “Suure kasvupotentsiaaliga ja uuenduslike VKEde süsteem (GIF)”, “VKEde tagatissüsteem (SMEG)” ja “Suutlikkuse arendamise kava (CBS)” peaksid kaasa aitama ettevõtete laenude finantseerimisele ja riskikapitalile juurdepääsule. Laenude andmine uuenduslikele VKEdele ja mikroettevõtetele, eriti nende asutamise ja kasvufaasis, tuleb nende kasvu- ja tööhõivepotentsiaalile kindlasti kasuks. Sobivate projektide käsutusse tuleks anda ka väikelaene ja mikrokrediite.

4.4.3

Komitee soovitab lugeda piiriülese tegevuse algatamist ja laiendamist Euroopa poliitika lahutamatuks osaks ning VKEde konkurentsivõime ja uuendustegevuse tõstmise oluliseks strateegiaks. Kõik programmis ette nähtud meetmed ja instrumendid peaksid olema selle eesmärgiga kooskõlas. Komisjon peaks ettevõtteid koostööürituste, elulähedase teabe ja muude meetmetega sellel teel toetama.

4.4.4

Euroopa toetuste süsteemi ja õigusliku raamistiku keerukus muudavad vajalikuks ettevõtete ja teiste sihtgruppide sihipärase teavitamise ja nõustamise. Seda on kõige parem saavutada infokandjate võrgu kaudu, mis on üle-euroopaline ja toimib tänu tõhusale koostööle. Nii saaks kodanikele ja ettevõtetele veelgi paremini teadvustada Euroopa programmide ja projektide lisaväärtust, ka EL kommunikatsioonistrateegia mõistes.

4.4.5

Komitee peab tähtsaks seda, et kavandatud pakkumismenetlus “Teenusepakkujatest võrgupartnerid kui ettevõtluse ja uuendustegevuse toetajad” toimuks läbipaistvate reeglite kohaselt ja et oleks võimalik osaleda kõigil piirkondlikel ja valdkondlikel organisatsioonidel, kes vastavalt oma struktuurile ja teenusespektrile võiksid sobida ettevõtete vajadustega. Kõnealusel komisjonil soovitatakse arvestada eraldi olemasoleva Euro Info Centre'i (EIC) ja Business Innovation Centre (BIC) hinnangutega.

4.5.1

Komitee tervitab programmi suunitlust info- ja sidetehnoloogia poliitika toetamisele. See sektor on üks tootlikkuse vajaliku suurendamise liikumapanevatest jõududest kõikides majandusharudes. Väljapakutud meetmed lubavad oodata olulist Euroopa lisaväärtust.

4.5.2

Euroopa infoühiskonna edendamine aitab kaasa majanduse jätkusuutliku arengu toetamisele, Euroopa ühiskondliku ja sotsiaalse integratsiooni tugevdamisele ja kodanike elukvaliteedi parandamisele. Programmi ellurakendamisel tuleb eelkõige pöörata tähelepanu sellele, et juurdepääs oleks tagatud kõikidele, ka traditsiooniliste majandusharude ettevõtetele.

4.5.3

Sihipärased projektid, kombineeritud tegevused ning piiriüleste võrgustike ja klastrite algatamine ja laiendamine võivad edendada tehnosiiret ning uuenduslikke ja turulähedasi IKT lahendusi. Komitee tervitab mõtet, et ühised tehnilised kirjeldused ja tegevuskavad tuleb ümber töötada, et lihtsustada riigihangete andmist kõnealuses valdkonnas.

4.5.4

Info- ja sidetehnoloogia poliitika toetamise programm peaks olema struktuuriliselt ja programmiliselt kooskõlastatud algatusega “i2010 — Euroopa infoühiskond majanduskasvu ja tööhõive eest” (KOM(2005) 229). “i2010” kohta koostab komitee eraldi arvamuse.

4.6.1

Komitee tervitab kõnealuse programmi eesmärgipüstitust. Energiakasutuse tõhusus, taastuvenergiate toetamine ja energiavarustuse mitmekesistamine on Euroopa jätkusuutliku arengu ja Euroopa keskkonnakaitse jaoks määrava tähtsusega. Programm peaks kaasa aitama energeetika sektori uuenduspotentsiaali hõlvamisele tervikuna, otsingusuundadeks võivad olla ka süsteemitehnika ja energia muundamine.

4.6.2

Turukõlblikud tehnoloogiad ja konkurentsivõimelised tooted otsustavad programmi eesmärkide saavutamise. Seega tervitab komitee projektide toetamist, mis lihtsustavad uuenduste rakendamist turukõlblikes toodetes. Kõnealused tegevused saavad aga ainult uuendusprotsessi varases faasis otstarbekad olla. Põhimõtteliselt saab parimaid tehnoloogiaid ning konkurentsivõimelisi tooteid ja teenuseid arendada ainult konkurentsitingimustes.

4.6.3

Komitee tervitab komisjoni kavatsust populariseerida energiaallikate ressursisäästlikku kasutamist ja levitada asjaomast teavet. Kõnealused tegevused peaksid olema suunatud mitte ainult erialaringkondadele, vaid ka laiale avalikkusele. Käimasolev kampaania “Jätkusuutlikult toodetud energia Euroopale” annab sellesse olulise panuse. Sellega tutvustatakse end hästi õigustanud meetodeid ja tõstetakse kodanike teadlikkust energia tõhususest ja keskkonnakaitsest. Komitee lähtub sellest, et kõnealune kampaania ja “Euroopa intelligentse energia programm” täiendavad teineteist otstarbekohaselt.

5.1

Komitee soovitab komisjonil kõnealuse raamprogrammi eesmärke ja struktuuri ülevaatlikumalt selgitada. Kavandatud rakendusmeetmete nimekiri artiklis 6 on eeskujulik. Sama süstemaatiliselt võiks käsitleda üksikuid programme ja instrumente. See lihtsustaks raamprogrammi sihtgruppidele tutvustamist. Sealjuures tuleb kaasata kodanikuühiskonna organisatsioone.

5.2

Komitee eeldab, et koondamise teel luuakse paljudele programmidele ja üksikmeetmetele lisaväärtust. See õnnestub ainult siis, kui on tagatud üksikmeetmete optimaalne koordineerimine ja sidusus ja nende kooskõla teiste EL asjaomaste programmidega. Siit tulenevad kohustused eelkõige komisjonile ja haldusorganitele.

5.3

Komitee tervitab raamprogrammi suunitlust EL kesksetele majandus-, sotsiaal-, keskkonna- ja energiapoliitilistele eesmärkidele. Rakendamise puhul on oluline kujundada iga-aastased tööprogrammid elulähedaselt ja tihedas seoses sihtgruppidega, eelkõige uuenduslike ettevõtetega. Seda on võimalik saavutada ainult siis, kui sihtgrupid osalevad teatud määral juba planeerimises.

5.4

Pidades silmas paremat rakendamist ja poliitilist järjepidevust kutsub komitee komisjoni üles selgitama välja seoseid konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmide ning muude olemasolevate ja tulevaste algatuste vahel, seda iseäranis 2000. aasta Euroopa väikeettevõtluse harta, 2003. aasta Euroopa ettevõtluse tegevuskava ja uue VKEde poliitilise teatise osas. Eelmainitust oleks palju kasu ettevõtete esindajatele ja poliitikakujundajatele riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

5.5

Komitee kavatseb raamprogrammi ellurakendamist tähelepanelikult jälgida. Ta jätab endale õiguse anda uusi soovitusi vastavalt olemasolevatele kogemustele või seoses vahekokkuvõttega.

17.3.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/27

1.1

Schengeni konventsioon, mis näeb ette isikute ja kaupade vaba liikumise, kirjutati alla 1990. aastal; konventsioon jõustus 1995. aastal. Schengeni konventsioonis määratakse kindlaks ametiasutused, kellel on juurdepääs Schengeni infosüsteemile (SIS) ning andmete kasutamise eesmärgid. Konventsiooni esialgne tekst ei võimalda sõidukite registreerimise eest vastutavatele ametiasutustele juurdepääsu kõnealusele süsteemile.

1.2

21. augustil 2003 esitas komisjon määruse ettepaneku, millega muudetakse Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni, mis käsitleb liikmesriikides sõidukite registreerimistunnistusi väljaandvate teenistuste juurdepääsu Schengeni infosüsteemile (SIS) (1). Eesmärk oli võimaldada juurdepääs Schengeni infosüsteemi (SIS) andmetele, mis puudutavad varastatud mootorsõidukeid ja haagiseid ning varastatud tühje dokumendivorme ja väljastatud isikuttõendavaid dokumente (passid, isikutunnistused, juhiload), et kontrollida, kas teistkordseks registreerimiseks esitatud sõidukid ei ole varastatud, ebaseaduslikult omastatud või kaotatud, ning kas isikud, kes taotlevad registreerimistunnistusi, ei kasuta sellel eesmärgil varastatud isikuttõendavaid dokumente või sõidukite registreerimisdokumente.

1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitas arvamuse kõnealuse ettepaneku kohta 25. veebruaril 2004 (2). Komitee nõustub komisjoni ettepanekuga laiendada juurdepääsu SISi andmetele ka pädevatele riiklikele asutustele, kes vastutavad sõidukite registreerimistunnistuste väljastamise ja kontrolli eest. Komitee tunneb heameelt, et ettepanek, mis arvestab sellega, et mõnedes liikmesriikides vastutavad sõidukite registreerimise eest mitteriiklikud teenistused, näeb ette kõnealustele teenistustele vajaliku teabe võimaldamise kaudselt, mõne infosüsteemile juurdepääsu omava ametiasutuse kaudu nii, et nad saaksid teha oma tööd nõuetekohaselt, ning seejuures tuleb tagada andmete kaitse.

1.4

Selleks et võimaldada uutel liikmesriikidel süsteemiga liitumine ning, et Schengeni ala hõlmaks ka kõnealuste liikmesriikide territooriumit osutus hiljem, — pärast laienemisest — vältimatuks teise põlvkonna infosüsteemi (SIS II) arendamine.

1.5

Kuivõrd SIS II nõuab sobivat õiguslikku raamistikku ning hõlmab erinevaid poliitikavaldkondi, tuli Euroopa Komisjonil esitada kolm ettepanekut. Esimese teemaks on isikute vaba liikumine, teine käsitleb kriminaalasjades tehtavat politsei- ja õigusalast koostööd ja kolmas täiendab kahte eelmist. Viimase ettepaneku eesmärk on tagada sõidukite registreerimise eest vastutavatele teenistustele juurdepääs SIS II-le.

1.6

Praegu konsulteeritakse komiteega kolmanda ettepaneku osas, mis on nõukogu poolt 6. juulil 2005 vastu võetud eelmainitud määruse (3) vajalik jätk.

2.1

Komisjoni uue ettepaneku eesmärk on tagada ühtsus õigusaktidega, milles käsitletakse teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) loomist, toimimist, ja kasutamist. Komisjoni arvates on käesoleva ettepaneku esmane eesmärk identne 2003. aasta augustis määratletud eesmärgiga, st tugevdada liikmesriikidevahelist koostööd, mis põhineb tõhusal teabevahetusel, võitlemaks pettuste ja varastatud sõidukite ebaseadusliku müügi vastu. Lisaks rõhutab komisjon, et sõidukite registreerimistunnistuste väljastamise eest vastutavatele teenistustele tuleb uue SIS II-le kohandatava õigusliku raamistiku kohaselt tagada juurdepääs samadele SISi andmetele, millele teenistustel on olnud juurdepääs alates 2005. aasta juunist, kui jõustus 2003. aastal tehtud määruse ettepanek.

2.2

Antud küsimus on väga oluline, kuna igal aastal varastatakse Euroopa Liidus umbes 1,3 miljonit sõidukit ja umbes 500 000 sõidukit kaob jäljetult (4). Sõidukitega seotud kuriteod on samuti seotud teiste kuritegevuse liikidega, nt illegaalne kaubandus, salakaubavedu ja terrorism (autopommid).

2.3

Komitee kinnitab oma nõusolekut komisjoni seisukohaga, et juurdepääsu SISi andmetele tuleks laiendada ka pädevatele riiklikele asutustele, kes vastutavad sõidukite registreerimistunnistuste väljastamise ja kontrolli eest (vt punkti 1.2). Lisaks sellele tuleks sõidukite registreerimise eest vastutavatele mitteriiklikele teenistustele võimaldada vajalik teave kaudselt, mõne SIS-le juurdepääsu omava ametiasutuse kaudu, ent seda tingimusel, et tagatud on andmete kaitse. Eriti oluline on tagada mehhanismid, mis piiravad juurdepääsu kõnealuse süsteemi muule teabele, millele omavad juurdepääsu üksnes Schengeni konventsiooni artiklis 101 nimetatud ametiasutused.

2.4

Silmas tuleks siiski pidada ka üldisi märkusi ja teisi komitee 25. veebruari 2004. aasta arvamuses väljendatud tähelepanekuid. Mõningaid neist võib siinkohal korrata. Näiteks on komitee seisukohal, et ettepanek võimaldaks tugevdada julgeolekut ja kiirendada kohtumenetlusi. Ettepanek kutsuks liikmesriike üles soodustama sõidukite vaba liikumist Euroopa Liidus. Väga oluline on aga ettepaneku ühtivus riiklike õigusnormidega. Samuti on oluline võimaldada juurdepääs liikmesriikidele, kes ei ole allkirjastanud Schengeni konventsiooni, ning tugevdada koostööd Interpoli ja Europoliga, võitlemaks ebaseadusliku kauplemise vastu varastatud või ebaseaduslikult omastatud sõidukitega SIS II-le juurdepääsu mitte omavates maades. Komitee rõhutab samuti, et tõhusamaks võitluseks kõnealuse kuritegevuse liigi vastu on oluline koguda, töödelda ja levitada asjaomaseid statistilisi andmeid.

3.1

Komisjoni ettepanek on kooskõlas nõukogu 22. detsembri 2004. aasta otsusega sõidukitega seotud piiriülese toimega kuritegevuse tõkestamise kohta (2004/919/EÜ) (5). Otsuses öeldakse, et “koostöö õiguskaitseasutuste ja sõidukite registreerimisasutuste vahel on eriti tähtis, nagu ka teabe andmine asjaomastele osapooltele”. Otsuse artikkel 7 näeb ette, et õiguskaitseasutused teavitavad siseriiklikke sõidukite registreerimisasutusi sellest, kas registreerimisel oleva sõiduki kohta on teada, et see on varastatud. Sel eesmärgil toimub juurdepääs andmebaasidele, arvestades seejuures nõuetekohaselt ühenduse õigusega. Komitee tunneb heameelt selle üle, et nõukogu otsuses toodud seisukohad on kaasatud komisjoni ettepanekusse.

3.2

Kuigi komisjoni ettepanek käsitleb vaid registreerimise eest vastutavate teenistuste juurdepääsu SIS II teatud andmetele, soovib komitee rõhutada tugevama koostöö vajadust, võitlemaks sõidukitega seotud kuritegevuse vastu. Vastavalt nõukogu otsuse artiklile 4 “võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et kooskõlas siseriikliku õigusega korraldada vastavalt vajadusele pädevate siseriiklike asutuste vahel regulaarselt konsultatsioone ning kaasata nendesse erasektori esindajaid (näiteks ärandatud sõidukite eraregistrite omanikud, kindlustusettevõtted ja autokauplejad) eesmärgiga teavet kooskõlastada ja tegevust selles valdkonnas vastastikku lähendada”. Komitee on seisukohal, et komisjon peab kõnealuseid ideid arvesse võtma oma tulevases, sõidukitega seotud kuritegevuse vastu võitlemise alases töös.

3.3

Sellise idee näitena soovib komitee nimetada üht Interpoli varasemat projekti Stop Register Stolen Cars (StoreSto Car, mida hiljem on nimetatud Vehicle Identification, Research and Analysis, VIRA 17). Kõnealuse projekti eesmärk oli koguda ühte andmebaasi kogu sõidukite kohta käiv teave, mis kajastub sõiduki identifitseerimisnumbris (VIN), kui teatatakse sõiduki vargusest, sõiduk registreeritakse, viiakse riigist välja või tuuakse riiki sisse, toodetakse või lammutatakse. Kõnealune andmebaas on õiguskaitseasutuste, registreerimise eest vastutavate teenistuste, tolliameti, autotootjate ja kindlustusvaldkonna koostöö alus.

3.4

Käesoleva arvamusega seoses märgib EMSK, et üldiselt on vähe võimalusi sõiduki füüsiliseks kontrollimiseks, et sõidukit identifitseerida ning selleks, et kindlaks teha, kas on teatatud kõnealuse sõiduki vargusest. Paljudes riikides on sõiduki registreerimine seotud ülevaatusega. Seega on võimalik registreerimisel kontrollida, kas sõiduk on varastatud. Seetõttu on oluline luua registreerimise eest vastutavatele teenistustele võimalused varastatud, ebaseaduslikult omastatud või kaotatud sõidukite avastamiseks.

3.5

Nagu tõdeti punktis 3.2, tuleb tugevdada koostööd sõidukitega seotud kuritegude vastases võitluses. Teine võimalus sõiduki füüsiliseks kontrollimiseks tekib sõidukite sisse- või väljaveol. EMSK soovitab tolliametitel sõidukite sisse- või väljaveol registreerida samad SIS II andmed, mida registreerivad registreerimise eest vastutavad teenistused.

3.6

Kui kontrollitakse, kas sõiduki vargusest on teatatud, peab olema võimalik antud sõidukit identifitseerida. Sageli identifitseeritakse sõidukit sõiduki identifitseerimisnumbri (VIN) abil, mis varastatud sõiduki puhul on tihti võltsitud või kopeeritud. EMSK viitab sõidukite identifitseerimisvõimaluste suurendamise vajadusele. Viivitamatult tuleb kontrollida ja hinnata ettepanekuid nagu sõidukite elektrooniline identifitseerimine (Electronic Vehicle Identification — EVI) ja varuosade märgistuse parandamine.

3.7

Lõpuks teeb EMSK ettepaneku laiendada lähitulevikus määruse rakendusala. Käesolev komisjoni ettepanek, mille eesmärk on kindlaks teha, kas sõidukid on varastatud, ebaseaduslikult omastatud või kaotatud, tuleks ühendada sõidukite tagastamise võimalusega. Kõnealune võimalus on liikmesriigiti väga erinev ja sõltub riikide erinevatest heausksuse põhimõtetest. Mõnedes liikmesriikides on võimalik seaduslikult omandada varastatud sõidukit, kui see on soetatud heauskselt, samas kui teistes riikides on see võimatu. Lisaks tuleb tulevikus uurida ja hinnata võimalusi varastatuks tunnistatud sõidukite tagastamiseks.

17.3.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/29

1.1

Soome on taotlenud mitteliikmesriikidest saabuvatele reisijatele õlle impordi suhtes kehtivate piirangute jätkumist pärast 1. jaanuari 2006. Taotluse ajendiks on maksualased, majanduslikud, sotsiaalsed ning tervise ja avaliku korraga seonduvad probleemid.

1.2

Komisjon teeb ettepaneku lubada Soomel jätkata piirangute kohaldamist kuni 31. detsembrini 2006. Praegu Soomes kehtivat kogusepiirangut 6 liitrit soovitakse aga tõsta 16 liitrini.

1.3

EMSK toetab kõnealust muudatust.

2.1

2000. aastal võimaldati Soomele erand kuni 31. detsembrini 2005, piiramaks kolmandatest riikidest pärit reisijate isiklikus pagasis oleva õlle hulka 6 liitrini. Eelkõige on siinkohal oluline, et Soomel on ühine piir Venemaaga, kus alkohol on palju odavam, nii et kui kohaldada tavapäraseid rahalisi piirmäärasid, saaksid reisijad tuua riiki ca 200 liitrit õlut.

2.2

Suurest hinnavahest tingituna oleks piiramatu õlle impordi mõju Soome jaemüüjatele, valitsuse maksutuludele ning sotsiaalsetele ja terviseprobleemidele väga tõsine.

2.3

Soome on juba oluliselt vähendanud maksumäärasid 2004. aastal ning kohaldanud maksimumkogusena 16 liitrit 6 asemel. Seega on Soome juba astunud samme pikaajalise lahenduse suunas.

3.1

Komitee märgib, et Soome on juba rakendanud meetmeid kõnealuse probleemi lahendamiseks, ja usub seega, et on kohane lubata pikendada kõnealust erandit kuni 31. detsembrini 2006.

17.3.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/30

1.1

Pärast 11. septembril 2001 New Yorgis, 2003. aasta novembris Istanbulis, 11. märtsil 2004 Madridis, 7. juulil 2005 Londonis ja mujal toimunud terrorirünnakuid on tähelepanu turvalisuse tagamisega seotud küsimuste suhtes märkimisväärselt kasvanud. Kõikjal on rakendatud nii ennetavaid kui operatiivmeetmeid kaitsmaks reisijaid, transpordivahendeid ja kaupu nii suures ulatuses ja nii hästi kui võimalik. Turvalisus on muutunud oluliseks teemaks poliitilisel tasandil.

1.2

Mõiste “turvalisus” all mõistetakse käesolevas kontekstis meetmeid terroristlike rünnakute ennetamiseks ja ka kuritegevuse, eelkõige varguste, ennetamiseks.

1.3

Ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on selles oma täita roll. Komitee on vastu võtnud mitmeid arvamusi, kusjuures 24. oktoobri 2002. aasta ettevalmistav arvamus (1) (raportöör pr Bredima-Savopoulou) oli iseäranis väärtuslik seetõttu, et selles käsitleti ulatuslikult laevanduse ja tsiviillennunduse turvalisust.

1.4

Euroopa Komisjon avaldas 23. detsembril 2003. aastal nõuandva dokumendi “Kaubaveo turvalisus” (Freight Transport Security), milles esitatakse huvitatud osapoolte arvamusi turvalisuse teemal. Lisaks esitles komisjon teatises nõukogule (2) turvalisuse teemalist raamprogrammi, ja 12. augustil 2005. aastal avaldas komisjon Euroopa Liidu Teatajas (3) terrorismivastase võitluse tööprogrammi. Käesoleva ettevalmistava arvamuse koostamisel on kasutatud mõningaid elemente eelnimetatud dokumentidest.

1.5

Käesoleva ettevalmistava arvamuse eesmärk on tuua eelkõige selgust erinevate osalejate rolli ja vastutusse turvalisuse valdkonnas, seda nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil:

1.6

Käesoleva arvamuse teema on üksnes transpordiliikide turvalisus ja mitte transpordiliikide ohutus. Keerulisus seisneb selles, et paljudes Euroopa Liidu riikides puudub antud mõistete vahel keeleline erinevus.

1.7

Sisemaa transpordiliikide poolt kasutatava infrastruktuuri turvalisuse osas tuleb eristada TEN-koridore (k.a sõlmed) ja riiklikku infrastruktuuri. Tuleb mainida, et mitte alati ei ole võimalik täpselt määratleda, kus algab ja lõppeb subsidiaarsus sisemaa transpordiliikides.

Sisemaa transpordiliikidega seotud turvameetmete osas tuleb endale aru anda, et logistikaahela kõik transpordiliigid on suurel määral üksteisest sõltuvad, ja see ei ole nii üksnes sisemaa transpordiliikide puhul. Seetõttu eeldab turvameetmete rakendamine ulatuslikku koordineerimist. Liikidevahelise lähenemise kasutamine turvameetmete puhul on muuseas vajalik ka selleks, et vältida liikidevahelise konkurentsi moonutamist. Seejuures tuleb aru anda, et erinevate transpordiliikide turvalisuse tagamise kulud võivad olla väga erinevad.

Arvamuses käsitletakse põhjalikult ka neid aspekte, mis on otseselt seotud turvameetmete arvu suurenemisega. Kõnealuses kontekstis võib mõelda järgmistele küsimustele:

Arvestades teema ulatuslikkust, on soovitav luua mõningane kord ja selgitada, kuidas on käesolev ettevalmistav arvamus üles ehitatud. Teises peatükis “Üldosa” käsitletakse turvalisuse üldiseid küsimusi. Seejuures on kõne all sellised teemad nagu Euroopa Liidu, riikide valitsuste, transpordiliikide endi, reisijate, töötajate ja ettevõtete juhtkondade vaheline vastutuste ja pädevuste jagunemine. Järgnevalt leiab antud peatükis käsitlemist seadusandlik pool. Kolmas, spetsiifilisi küsimusi käsitlev peatükk algab ülevaatega erinevatel tasanditel tehtud algatustest, mis on seotud turvalisuse parandamisega. Seejärel käsitletakse lähemalt transpordiliikide endi turvalisust. Neljanda peatüki teemaks on turvalisuse kulude aspekt ning küsimus, kes peaks need kulud kandma. Samas valgustatakse ka kindlustusseltside rolli. Viiendas peatükis esitatakse kokkuvõte ja tehakse järeldused.

2.1.1

Isikute ja kaupade turvalisuse tagamine kõikide transpordiliikide puhul on nüüdseks nii poliitikakujundajate kui äriringkondade üks olulisemaid prioriteete. Mõiste “turvalisus” tähendab terrorismi ja kuritegevuse vastaste turvameetmete rakendamist. Sellele vaatamata ei saa öelda, et eksisteeriks piisavalt koordineeritud lähenemist. Samas on koordineeritud lähenemine ilmtingimata vajalik, kuna keti tugevuse määrab selle nõrgim lüli.

2.1.2

Tuleb tõdeda, et kõnealuse teema keerukuse tõttu on lihtsaid ja üheselt mõistetavaid määratlusi raske välja töötada. Subsidiaarsuse küsimus tõstatub transpordiliikide turvalisuse puhul täiel määral. See puudutab nii pädevuste jagunemist Euroopa Liidu ja riikide valitsuste vahel meetmete rakendamisel kui ka nende meetmete rahastamist. Ent samavõrra puudutab see transpordiliikide endi — reisijate, töötajate ja juhtkonna — vastutust ja pädevusi.

2.2.1

Pärast 11. septembrit 2001 on õhu- ja meretranspordi turvalisuse osas tehtud mõningaid edusamme. Euroopa Liidu Nõukogu rakendas meetmeid, tuginedes seejuures muuhulgas ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 24. oktoobri 2002. aasta aruandele, mis sisaldas eelkõige turvalisuse tagamist käsitlevaid ettepanekuid õhu- ja meretranspordisektoris. Siinkohal võib nimetada määrust (EÜ) nr 2320/2002 tsiviillennundusjulgestuse valdkonna kohta, määrust (EÜ) nr 725/2004 laevade ja sadamarajatiste turvalisuse tugevdamise kohta ning direktiivi eelnõu KOM(2004) 76 sadamate turvalisuse suurendamise kohta. Kõik nimetatud meetmed sisaldavad Euroopa Liidu poolset järelevalvet. Järelevalve hõlmab kvaliteedikontrolli nimetatud sektorites. Meretransporti puudutavad reeglid kehtestati ka 10. mail 2005 vastu võetud direktiivis.

2.3.1

Sisemaa transpordiliikide osas valitseb Euroopa Liidu liikmesriikide lõikes suhteliselt erinev olukord. Eelkõige suurtes linnades nagu Madridis ja Londonis, ent ka Pariisis on rakendatud turvameetmeid, seda muuhulgas ka seoses ühiskondlikule transpordile suunatud terroristlike rünnakutega. Teistes linnades ja riikides ei olda veel nii kaugel, ent ka seal hakatakse seoses hiljutiste rünnakutega teadvustama turvameetmete olulisust (4).

2.3.2

Esmalt kerkib esile küsimus — kelle pädevuses on selliste turvameetmete rakendamine, mis väljuvad ühe sisemaa transpordiliigi piiridest? Kas see on Euroopa Liidu või riigi valitsuse pädevuses? Ja juhul, kui see on viimase pädevuses, milline roll on sel juhul täita Euroopa Liidul?

2.3.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et vastutus turvalisuse eest peaks olema jagatud liikmesriikide ja Euroopa Liidu vahel ning et liikmesriigid on ise vastutavad selle eest, et erinevates sisemaa transpordiliikides rakendataks turvameetmeid. Selleks peavad nad looma raamistiku, mis hõlmaks teatud hulga miinimumnorme, millega tuleks arvestada kui alampiiriga sisemaa transpordiliikides rakendatavate meetmete puhul. Niisiis ei tohiks see jääda see nende endi otsustada. Rakendatavate meetmete kooskõlastamiseks erinevate sisemaiste transpordiliikide vahel peaksid riikide valitsused looma eriorgani, mille ülesandeks oleks koordineerida meetmeid, mida sisemaa transpordiliigid ja kohalikud omavalitsused soovivad rakendada. Lisaks peaks kõnealune organ hoolitsema kõigi kavandatud meetmete rakendamise eest.

2.3.4

Komitee arvates peaks Euroopa Liit tegelema eelkõige meetmete koordineerimisega ühenduse ja rahvusvahelisel tasandil. Samas peaks Euroopa Liit innustama liikmesriike ühtse lähenemise rakendamisel. Arvestades reisijate- ja kaubaveo piiriülest iseloomu ning vajadust koordineerida riiklikul tasandil rakendatud turvameetmeid, on hädavajalik riikide valitsuste ja Euroopa Liidu vaheline intensiivsem koostöö.

2.3.5

Riikide valitsused peavad mõistma, et sisemaa transpordiliikide osas on veel vaja palju tööd teha. Tuleb mõista teema pakilisust. Riikide valitsused peavad ajendama transpordiliike järelemõtlemisele ja turvameetmete rakendamisele. Esimese tõuke saaks anda turvalisuse miinimumnormide kehtestamisega Euroopa kontekstis, millega pandaks alus sisemaa transpordiliikide edasisele tegutsemisele. Erinevad transpordiliigid peavad aru saama, et ilma turvameetmeteta on nad ülimalt haavatavad.

2.3.6

Lisaks peaks pärale jõudma arusaam, et oluline on transpordiliikide vaheline koostöö. Nii näiteks peaks aset leidma rongi-, metroo- ja bussiettevõtete vaheline meetmete kooskõlastamine. Samuti tuleks kooskõlastada reisijatele ja personalile suunatud teavituskampaaniad, mis tutvustavad seda, kuidas hädaolukorras käituda.

2.3.7

Kaubaveol tuleb pöörata suurt tähelepanu haavatavatele sõlmpunktidele nagu terminalid ja sorteerimisjaamadele. Tuleb panna alus koostööle riikide valitsuste ja kohalike omavalitsuste, erinevate transpordiliikide ning laadimisjaamade ja terminalide haldajate vahel.

2.4.1

Füüsilise infrastruktuuri kaitse kuulub komitee arvates riikide valitsuste ja piirkondlike või kohalike omavalitsuste pädevusse.

2.4.2

Koordineeriva ametkonnana peaks asuma tööle punktis 2.3.3 nimetatud eriorgan. Kõnealune organ peaks hoidma ära killustumist riiklikul tasandil ja rakendama rahvusvahelisel tasandil poliitikat nii, et see lihtsustaks kooskõlastamist Euroopa Liidu tasandil.

2.4.3

Lisaks Euroopa Liidu koordineerivale ülesandele tõdeb komitee rahuloluga, et ühenduse tasandil on kuuenda raamprogrammi raames eraldatud 3,5 miljoni eurot turvameetmete rakendamiseks reisijate- ja kaubaveosektoris ning energeetikasektoris.

2.4.4

Kuna “transpordiliigid” on abstraktne mõiste ja need toimivad üksnes tänu inimestele, kes transpordiliiki kasutavad (reisijad, kliendid) või kes seal töötavad (töötajad), siis on kõnealustele rühmadele suunatud tegevus hädavajalik. Reisijatele ja klientidele suunatud tegevus peaks eelkõige väljenduma pidevas teavitustöös. Suhtumine peaks muutuma selliselt, et passiivne transpordikasutaja muutuks tähelepanelikuks ja teadlikuks. Transpordisektoris töötavad isikud on turvameetmete rakendamise seisukohast ülimalt olulised. Selleks, et töötajatel oleks võimalik oma ülesannet korralikult täita, peab komitee väga oluliseks, et töötajad saaksid spetsiaalse väljaõppe, mis vastab nende rollile turvalisuses.

2.4.5

Ettevõtete juhtkonna ülesanne on lõimida turvalisuse ideed ettevõtte filosoofiasse ja ettevõtluskultuuri. Lisaks peaks juhtkond võimaldama töötajatel saada eriväljaõpet kõnealuses valdkonnas. Juhtkonna enda osas leiab komitee, et juhtkonna koolitustel tuleks leida ruumi kriisiohjamise käsitlemiseks, nii et juhtkond oskaks toimida hädaolukorras.

2.5.1

Küsimuse osas, kas sisemaa transpordiliikide turvameetmed tuleb kindlaks määrata vabas vormis (näiteks sertifitseerimise või kvaliteedimärgistuse teel) või kohustuslikus korras (näiteks õigusaktide vahendusel), on komitee arvamusel, et kõnealune teema on liialt oluline selleks, et sellele läheneda vabas vormis.

2.5.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et riiklikul tasandil tuleb ilmtingimata kehtestada miinimumnormid, millele lisanduksid soovitused edasiseks tegutsemiseks. Lisaks tuleb kehtestada kohustus tagada rakendatud või kavandatud meetmeid puudutava teabe vahetamine. Rahvusvahelisel tasandil tuleb kohustada riike kooskõlastama meetmeid ja edastama teavet rahvusvahelistele katusorganisatsioonidele.

3.1

Enne kui vaadelda, kas ja milliseid turvameetmeid on erinevates sisemaa transpordiliikides rakendatud või milliseid tuleks rakendada, on mõttekas luua ülevaade rahvusvahelisel tasandil katusorganisatsioonide rakendatavatest meetmetest.

3.1.1

Rahvusvaheline Merendusorganisatsioon (IMO)

Siinkohal tuuakse välja IMO, kuna merenduses on juba võetud rida meetmeid, mis võivad olla eeskujuks ka sisemaa transpordiliikidele.

3.1.2

Rahvusvaheline Tsiviillennundusorganisatsioon (ICAO)

Alates 1971. aastast sõlmitakse lennunduses juba rahvusvahelisel tasandil siduvaid kokkuleppeid võitlemaks kuritegevuse ja terrorismi vastu. Ajendatuna mõningatest kuuekümnendate aastate lõpus aset leidnud lennukite kaaperdamistest otsustas ICAO välja töötada lennunduse reguleerimise aluslepingu. Nii sätestab Chicago konventsiooni lisa 17, et kõiki tsiviilkommertslendude reisijaid kontrollitakse süstemaatiliselt. Kõnealune meede on juba kasutusel alates 1972. aastast ja nüüdseks on raske ette kujutada, et kunagi on see olnud teisiti. Pärast Twin Towersi ründamist 2001. aastal viidi lisasse 17 sisse ulatuslikud muudatused. Kohustuslikuks tehti uued standardid, mis käsitlevad näiteks lendurikabiini uste tugevdamist ja lukustust ning õhu teel toimuvat kaubavedu. Karmistati ka kontrolli käsitlevat väljaõpet ja kvaliteedinõudeid.

3.1.3

Euroopa Tsiviillennunduse Konverents (ETAC)

Ka Euroopa tasandil arendati Euroopa Tsiviillennunduse Konverentsi (European Civil Aviation Conference — ECAC) raames välja lennunduse turvalisust käsitlev poliitika, mis lähtus ICAO sätestatud rahvusvahelistest standarditest. Eeltoodu viis Euroopa lennuohutuskäsiraamatu, nn “dokument 30” koostamiseni, mis sisaldab turvalisuse eeskirju, mis kehtivad küll kui suunised, ent ei ole ECAC põhikirjast lähtuvalt siduvad. See on põhjus, miks Euroopa Nõukogu otsustas kolm päeva pärast 11. septembri terrorirünnakuid, 14. septembril 2001, et Euroopa Liidule tuleb anda pädevus lennusõidu turvalisuse valdkonnas. Kõnealune otsus viis määruse (EÜ) nr 2320/2002 koostamiseni, millega kehtestatakse tsiviillennundusjulgestuse valdkonna ühiseeskirjad. Kõnealune määrus jõustus 19. jaanuaril 2003. aastal. Euroopa Liidu Nõukogu samal, 14. septembri 2001. aasta koosolekul otsustati, et komisjonile antakse pädevus liikmesriikides otseste kvaliteedikontrollide teostamiseks.

3.1.4

Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO)

See puudutab meremeeste isikuttõendavaid dokumente käsitleva konventsiooni (Seafarers' Identity Documents Convention) ümbertöötamist. Muudetud konventsiooni eesmärk on parandada meremeeste identifitseerimise turvalisust nii, et seeläbi tõstetakse reisijate ja meeskonna turvalisust ning laevade ohutust. Samas ei piirata meremeeste liikumisvabadust, nii et nad võivad takistamatult maale minna. Muudetud konventsioon on suunatud eelkõige meremeeste isikuttõendavate dokumentide koostamise ja väljastamise suunistele.

ILO ja antud konventsioon leiavad siinkohal mainimist, kuna nad on eeskujuks sisemaa transpordiliikidele.

3.1.5

Maailma Tolliorganisatsioon (WCO)

Maailma Tolliorganisatsiooni siinkohal esitatud teavet tuleks võtta kui sisemaa transpordiliikidele kasulikuks osutada võivat teavet. Oluline on sellest välja sõeluda aspektid, mida võiks kohaldada sisemaa transpordiliikide suhtes.

3.1.6

Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon (ISO)

Antud organisatsioon võttis 2003. aastal vastu suunised, milles on sätestatud nõuded kaubaveoks ettenähtud konteinerite mehaaniliseks pitseerimiseks.

Lisaks töötas ISO välja standardi selliste raadiosageduse teel toimivate identifitseerimismärgiste kasutamiseks, mis on kaubaveo korral kinnitatud konteineritele, ning arendas välja ühtse digitaalse pitseerimise suhtlusprotokolli.

3.1.7

Euroopa Liit

3.1.8

Ühinenud Rahvaste Euroopa Majanduskomisjon (UNECE)

Vedu mõjutavate tolliküsimuse töörühm ja TIR (Transports Internationaux Routiers) administratiivkomitee jõudsid 2003. aasta veebruaris kokkuleppele TIR-protseduuri (mis hetkel eksisteerib küll eelkõige paberil) järkjärgulise arvutiseerimise osas. TIR-märkmiku alusel saab rahvusvaheline kaubavedu Euroopa Liidu välistesse riikidesse toimuda minimaalse ajakuluga piiridel, kuna TIR-märkmik on rahvusvaheliselt tunnustatud tollidokument.

See puudutab teavet maanteed mööda veetava kauba turvalisuse kohta. Komitee soovitab uurida, mil määral on sellised meetmed kasutatavad ka teiste transpordiliikide puhul.

3.1.9

Ameerika Ühendriikide rakendatavad meetmed

On ütlematagi selge, et pärast 11. septembri 2001. aasta rünnakuid on Ameerika Ühendriigid turvameetmete rakendamise osas juhtival positsioonil. 2002. aastal jõustus muuhulgas Bioterrorism Act. See käsitleb toiduainete impordiga seotud teatud teabe edastamist enne kauba jõudmist Ameerika Ühendriikidesse. Lisaks peavad toiduainetootjad ja ladustushooned olema registreeritud valitsusasutuses Federal Food and Drug Administration ning nad peavad palkama Ameerika Ühendriikides kohaliku esindaja.

3.1.10

Käesoleva ettevalmistava arvamuse loetavuse säilitamiseks nimetatakse siinkohal mõningad meetmed, ilma neid lähemalt selgitamata.

Meetmete rakendamisel Euroopas on kindlasti soovitav tutvuda ja arvestada nende meetmete rakendamisel omandatud kogemustega. Siinkohal võiks välja tuua järgmised:

3.2

3.3

Suurem osa eelnimetatud algatustest on seotud kaubaveo turvalisuse tagamise meetmetega üldiselt ja eelkõige konteinerveoga. Komitee on seisukohal, et teatud hulka kõnealustest meetmetest on võimalik rakendada ka reisijateveo puhul.

3.4

Erinevate transpordisektorite turvameetmed on suhteliselt erinevad. Nagu juba mainitud, on merendus/sadamad ja lennundus transpordiliigid, mis on meetmete rakendamisel kõige kaugemale arenenud. Komitee 24. oktoobri 2004. aasta arvamus (5) (raportöör pr Bredima-Savopoulou) kirjeldab antud situatsiooni suurepäraselt. Seepärast ei käsitleta käesolevas ettevalmistavas arvamuses kõnealust transpordiliiki eraldi.

3.5

Aspekt, millele pööratakse tähelepanu on haavatavate sisemaiste terminalide ja laadimisjaamade olukord. Samas võib siinkohal mainida ka torujuhet kui eraldiseisvat transpordiliiki. Terminalihaldurite omanikud pühendavad palju energiat oma territooriumi turvalisemaks muutmisele, ent komiteele on jäänud mulje, et liialt vähe on aru saadud sellest, et just laadimisjaamad on väga haavatavad ja et ülimalt oluline on koostöö kõnealuseid laadimisjaamu kasutavate transpordiliikidega.

3.6

Nii ei mõisteta komitee arvates piisavalt ka torujuhtmete teel toimuva transpordi ja laadimisega seotud ohte. Komitee viitab sellele, et antud arusaam peab ruttu tekkima ja pädevad ametkonnad peavad rakendama ohutusmeetmeid nii personali kui infrastruktuuri suhtes.

3.7

Raudteevedudel on traditsiooniliselt oluline nii personali, reisijate kui vahendite ohutus. Tuleb loota, et ka turvalisuse osas jõutakse sama väljapaistvate tulemusteni. Täiendavat tähelepanu tuleb pöörata haavatavate paikadele — raudteejaamadele ja sorteerimisterritooriumitele. Vajaliku rahvusvahelise koordineerimise osas peaks esitama soovitusi Rahvusvaheline Raudteede Föderatsioon (International Union of Railways, UIC).

Riiklikud raudtee-ettevõtted peaksid välja töötama infomaterjalid, et teavitada reisijaid ja personali sellest, kuidas tegutseda hädaolukorras. Personali puhul peab see muutuma väljaõppe standardseks osaks.

3.8

Siseveelaevandus kasutab laadimiseks ja lossimiseks meresadamaid. Antud juhul kehtib ka siseveelaevanduse suhtes rahvusvaheline laevade ja sadamaalade turvalisuse koodeks (International Ship & Port Facility Security, ISPS). Komitee on seisukohal, et kõnealuse koodeksi jäik järgimine ei tohi endaga kaasa tuua moonutusi logistikaahelas. ISPS-koodeksi järgimise eest hoolitsemine on sadamate, laevandusettevõtete ja kontrolliteenistuste vastutusalas. Ka siseveelaevanduse personali väljaõppe osas on komitee arvamusel, et turvalisus peab moodustama väljaõppe lahutamatu osa.

3.9

Pärast Madridis ja Londonis toimunud terrorirünnakuid on ühiskondlik transport teadlik oma haavatavusest. Turvalisuse taseme ja reisijate turvatunde oluliseks tõstmiseks on rakendatud meetmeid järelevalve ja kontrolli vormis.

3.10

Maanteetranspordisektor on seoses bussi- ja veoettevõtete suure arvuga ülimalt haavatav; siinkohal on juttu mõnest sajast tuhandest väga mobiilsest ettevõttest. Kõnealust sektorit pitsitab kuritegevus juba pikka aega. Aktuaalsed on veoautode vargused (koos veosega või ilma), millega tihti kaasnevad psüühilised tagajärjed autojuhtidele. Rahvusvaheline Maanteetranspordi Liit (IRU) teeb kõik selleks, et ajendada nii valitsusi kui turuosalisi turvameetmeid rakendama. Selle üks näide on üleskutse valvega parkimisplatside arvu suurendamiseks. Nagu punktis 3.2 juba märgitud, koostas Rahvusvaheline Maanteetranspordi Liit seoses kõnealuse sektori suure riskiastmega nn turvalisuse suunised (Security Guidelines), mis sisaldavad soovitusi juhtkonnale, autojuhtidele ja laadijatele. Lisaks koostati raamistik tolliametkondadega vabatahtlikkuse alusel tehtavale koostööle.

3.11

Nende punktis 3.10 nimetatud turvalisuse suuniste koostamise lähtepunktid olid järgmised:

Üldiselt võib väita, et enne meetmete rakendamist on vajalik, et sihtrühm oleks teadlik turvameetmete hädavajalikkusest. Turvameetmeid ei tohiks niisiis rakendada seni, kuni sihtrühm ei ole rakendatavate meetmetega kursis. Komitee kutsub seega rõhutatult üles antud teabe edastamisele.

3.12

Oma kulul toimuva veo osas soovitab komitee, et sõltumata kasutatavast transpordiliigist, peab ettevõtte tegevuse eest vastutaja rakendama personalile, transpordivahendile ja infrastruktuurile sobivaid turvameetmeid.

3.13

Komitee täheldab, et tõusnud on valitsuste ja sisemaa transpordiliikide teadlikkus selle osas, et turvameetmed peavad saama igapäevase toimimise osaks. Samas ei saa veel juttu olla ühtsusest. Eri transpordiliikidest on palju ära tehtud eelkõige merenduses ja lennunduses, seda nende ülemaailmse iseloomu tõttu. Ühistranspordisektoris on muututud tähelepanelikumaks, ent kaubaveosektoris on algatused suures osas piirdunud transpordiliigi enda meetmetega. Kogu logistikaahelat puudutavaid meetmeid ei ole veel rakendatud, samas on haavatavad kohad just laadimisjaamad, kus toimub transpordiliigi vahetus. Komitee soovitab valitsustel määrata riiklikul tasandil katusorganisatsioon, mis tegeleks kogu transpordiahelaga.

4.1

Kõigile on selge, et seoses suurenenud kuritegevuse ja terrorismi mõjudega tuleb rakendada meetmeid, et kaitsta reisijaid, personali, transpordivahendeid ja veoseid. Vähem selge on vastus küsimusele, kes peaks kandma turvameetmete rakendamisega seonduvad kulud. Ja samas on teada, et turvalisusega seotud kulud on suured. Nii on mereteed mööda transporditava ühe konteineri turvameetmete kulud hinnanguliselt 30 kuni 40 USA dollarit.

4.2

Saamaks hea ülevaate sellest, kelle kanda kulud peaksid jääma, on vajalik vaadelda, milliste kululiikidega on tegu. Kulusid saab jaotada järgnevalt:

Eeltoodule lisanduvad erakorralisele sündmusele (näiteks terrorirünnakule) eelnevate ja sellele järgnevate meetmetega seotud kulud. Antud kulude kandmise osas tuleb leida erilahendus. Komitee arvates peaksid need jääma esmajoones valitsuse kanda.

4.3

Küsimuse osas, kes või milline organ tuleb esimesena kõne alla kulude kandjana, tundub loogiline, et esimese kahe kululiigi puhul on selleks riikide valitsused või kohalikud- ja piirkondlikud omavalitsused, samas kui kululiikide c ja d puhul tuleb mõelda ettevõtetele.

4.4

Majanduslikust vaatevinklist peaks lõpuks kulud kandma see tegevuse tasand, mis antud kulusid põhjustab, nii et need saaks lisada toote hinnale (ühistranspordi pilet või kaubaveo tariif). Kauba ja teenuste hinnad peavad nimelt võimalikult suures osas katma marginaalseid sotsiaalseid kulutusi, k.a turvalisusega seotud kulusid. Meetmete rakendamine võib mõnikord olla sel määral üldsuse huvides, et kõnealuste meetmetega kaasnevate kulude kandmisel peab osalema kogu ühiskond.

4.5

Kui arvestatakse sellise eristamisega, tähendab see lõpuks, et turvalisuse kulud jäävad kanda tarbijatele, kes kannaksid neid lõpptoodangu kõrgema hinna näol või siis riigi kodanikele, kui üldsuse huvides olevate turvalisuse tagamise meetmete kulud kannavad valitsused, mille omakorda maksavad kinni maksumaksjad.

4.6

Komitee arvates on kindlustusettevõtetel teisejärguline roll. Eeldades, et kindlustuspoliisid ei ole välja arvanud terrorirünnakuid, kannavad võimalike väljamaksete kulud siiski alati kindlustusvõtjad, seda kõrgemate kindlustusmaksete näol. See on muidugi loomulik, et turvalisuse määra ja tasutava kindlustusmakse suuruse vahel on põhjuslik seos. Mida kõrgemal tasemelon turvalisuse tagamise meetmed, seda madalam peaks olema kindlustusmakse summa.

4.7

Euroopa Liit saab oma ülesannete ja pädevuste seisukohast lähtuvalt mängida vaid koordineerivat ja kontrollivat rolli. Rahalisi vahendeid on võimalik eraldada maksimaalselt teavituskampaaniatele ja teavitamisele. Nii on näiteks kuuenda raamprogrammi raames eraldatud turvalisuse tagamisele 3,5 miljoni euro suurune summa.

5.1

Komitee nendib, et seoses viimastel aastatel aset leidnud terrorirünnakutega on turvalisuse teemale pööratav tähelepanu kõigil tasanditel märkimisväärselt kasvanud .

5.2

Eelkõige on vajalikke, rahvusvaheliste õigusaktidega sätestatud kokkuleppeid sõlmitud merenduses ja lennunduses. Nende rakendamine toimub Euroopa Liidu kontrollide kaudu.

5.3

Sisemaa transpordiliikide turvalisuse valdkonnas on komitee arvamuse kohaselt vaja veel tööd teha, seda seoses erinevate transpordiliikide suure vastastikuse sõltuvuse ja liikidevaheliste laadimisjaamade haavatusega. Koordineeritud lähenemine on tungivalt vajalik, kuna keti tugevuse määrab selle nõrgim lüli.

5.4

Komitee viitab asjaolule, et paljudes Euroopa Liidu keeltes ei tehta vahet mõistetel “turvalisus” ja “ohutus”. Komitee märgib, et see tekitab segadust ning soovitab võtta kasutusele üheselt mõistetav terminoloogia.

5.5

Komitee on arvamusel, et turvalisuse tagamise meetmete rakendamise eest on vastutavad liikmesriigid. Viimased peavad looma raamistiku, mis hõlmaks teatud hulga miinimumnorme, millega transpordiliigid peaks arvestama kui alampiiriga. Rakendatavate meetmete kooskõlastamiseks peaksid valitsused ellu kutsuma eriorgani, mis kindlustaks ka meetmete rakendamist.

5.6

Komitee on seisukohal, et Euroopa Liidu roll seisneb eelkõige meetmete koordineerimises ühenduse ja rahvusvahelisel tasandil, samas kui riikide valitsuste ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülesanne on enam meetmete tegelik rakendamine, rakendamise kontrollimine ja teavitustöö ning teadlikkuse edendamine terrorismi ja kuritegevuse osas kõikidel tasanditel. Lisaks tuleb riikide valitsustel ja piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel edendada transpordiliikide vahelist koostööd ja komitee arvates kuulub nende ülesannete nimistusse ka füüsilise infrastruktuuri kaitse.

5.7

Turvalisuse tagamises mängivad ülimalt olulist rolli transpordiliikide kasutajad. Reisijate ja klientide suhtumine tuleks teavituskampaaniate abil muuta tähelepanelikumaks ja aktiivsemaks. Sisemaa transpordiliikide töötajad peaksid saama eriväljaõppe, mis lähtub nende rollist transpordiliigi turvalisuse tagamisel. Komitee arvates seisneb ettevõtete juhtkonna roll eelkõige turvalisuse ideede lõimimises ettevõtte filosoofiasse ja kultuuri, töötajatele turvaalases väljaõppes osalemise võimaldamises ja hoolitsemises selle eest, et kriisiohjamine võetaks juhtkonna koolituste programmi.

5.8

Komitee leiab, et olukord erinevates sisemaa transpordiliikides on suhteliselt erinev. Valitsusasutuste ja transpordiliikide seas kasvab arusaam, et turvalisuse tagamise meetmed tuleb kaasata igapäevasesse toimimisse. Komitee peab siiski tõdema, et ühtsuseni on veel pikk tee. Ühistranspordi valdkonnas valitsev olukord on parem kui kaubavedude valdkonnas. Viimases on algatused suures osas piirdunud transpordiliigi enda meetmetega. Komitee soovitab valitsustel määrata üks katusorganisatsioon, mis tegeleks kogu ahelaga.

5.9

Oma kulul toimuva veo osas soovitab komitee, et sõltumata kasutatavast transpordiliigist, peab ettevõtte tegevuse eest vastutaja rakendama personalile, transpordivahendile ja infrastruktuurile vajalikke turvameetmeid.

5.10

Komitee on arvamusel, et turvalisuse tagamisega seotud kulud väljenduvad lõpptoodangu hinnas, nii et selle eest maksavad kinni tarbija või kui meetmeid rakendab valitsus, siis valitsuse eelarvest tehtud kulutused kannab lõppkokkuvõttes kodanik maksude tasumise teel.

5.11

Komitee arvates on kindlustusettevõtetel teisejärguline roll. Võimalike väljamaksete eest maksaks lõpuks kindlustusvõtja kõrgemate kindlustusmaksete näol. Mida kõrgemal tasemel on turvalisuse tagamise meetmed, seda madalam peaks olema kindlustusmakse summa. Tuleb jälgida, et kindlustusmaksete suurus peegeldaks tururiske.

5.12

Euroopa Liidu roll rahastajana keskendub peaasjalikult kõnealuse valdkonna uurimistegevuse ja teavitusprogrammide rahastamisele.

17.3.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/38

1.1

Euroopa Komisjon palus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel (EMSK) esitada arvamus nõukogu määruse ettepaneku kohta, millega kehtestatakse ühise kalanduspoliitika rakendamiseks finantsmeetmete raamistik 2 583 miljoni eurose mahuga ja mis täiendab nõukogu määruse ettepanekut Euroopa Kalandusfondi (1) kohta, mille eelarve on 4 963 miljonit eurot.

1.2

Ühise kalanduspoliitika üheks eesmärgiks on tõhustada finantssekkumist. Määruse ettepaneku eesmärk on aidata kaasa finantssekkumise rakendamise tingimuste parendamisele teatud valdkondades, püstitades igale valdkonnale konkreetsed eesmärgid.

1.3

Komitee väljendab tõsist muret selle üle, et puuduvad otsused eelarve vastuvõtmise kohta aastateks 2007–2013, ja arvab, et Euroopa Liit seisab väga tõsise olukorra ees, mille lahendamine nõuab suurt poliitilist jõupingutust. Ühise kalanduspoliitika finantseerimist ei ole võimalik üle võtta, kui ei suudeta säilitada kõnealuse määruse ja Euroopa Kalandusfondi eelarveid. Komitee õhutab nõukogu vastu võtma poliitilisi otsuseid, mis ei mõjuta ühise kalanduspoliitika finantseerimist, ent mis tagavad vee-elusressursside jätkusuutliku kasutamise sellisel viisil, mis näeb ette jätkusuutlikud majanduslikud, keskkondlikud ja sotsiaalsed tingimused. EMSK avaldab samuti kahetsust selle üle, et nõukogu ei ole võtnud vastu ühtki otsust Euroopa Kalandusfondi määrust käsitleva ettepaneku kohta.

1.4

Ettepanek määratleb neli valdkonda, milles kohaldatakse ühenduse finantsmeetmeid:

1.5

Komitee on seisukohal, et käesolev määrus on vajalik ning kiidab heaks selle kohaldamisvaldkonnad.

2.1.1

Ühise kalanduspoliitika kontrolli ja rakendamise valdkonnas kohaldatavad finantsmeetmed aitavad parandada kontrolli liikmesriikide püügitegevuse üle ning komisjoni teenistuste hindamis- ja kontrollitoiminguid. Rahastusvahendite osas on abikõlblikud järgmised liikmeriikide kulutused: väljaminekud uutele kontrollitehnoloogiatele, koolitusprogrammidele, katselistele inspekteerimis- ja vaatluskavadele, auditeerimisele ja teabeseminaridele.

2.1.2

Finantseeritakse ka need komisjoni kulud, mis tulenevad Teadusuuringute Ühiskeskusega sõlmitud halduskokkulepetest ja komisjoni poolt läbiviidavatest inspekteerimistest ning samuti ühenduse kalanduse kontrolliagentuuri kulud.

2.1.3

Komitee kiidab kavandatavad kontrolli- ja rakendusmeetmed heaks.

2.2.1

Määruse teine kohaldamisvaldkond hõlmab finantsabi liikmesriikidele eesmärgiga koostada mitmeaastased kokkuvõtlike ja teaduspõhiste andmebaasid, mis sisaldavad bioloogilist, tehnilist, majandus- ja keskkonnaalast teavet. Eesmärgiks on hinnata kalavarude olukorda, kalapüügi määra, kalamajanduse mõju kalavarudele ja mere ökosüsteemile ning kalatööstuse tulemuslikkust nii ühenduse vetes kui neist väljaspool.

2.2.2

Põhiandmeid nimetatud teabe saamiseks koguvad liikmesriigid, lisaandmeid kogub komisjon.

2.2.3

Pidades meeles, et kalanduse majandamine sõltub kalavarude bioloogilist olukorda ja kalalaevastiku tegevuse mõju puudutavate andmete kättesaadavusest, kiidab EMSK heaks liikmesriikide kavandatavad finantsmeetmed põhiandmete kogumise valdkondades. EMSK kiidab samuti heaks rahalise toetuse täiendavale komisjonipoolsele andmetekogumisele, kuna see võimaldab põhiandmete kogumist liikmesriikidest optimeerida ja standardiseerida. Sellele vaatamata on komitee arvamusel, et kalanduse paremaks majandamiseks tuleks liikmesriikide kaudu samuti finantseerida neid EL-i kalandussektori kulusid, mis on seotud püügitegevuse keskkonnamõju ja sektori sotsiaalmajandusliku olukorra hindamiseks läbiviidavate uuringutega.

2.2.4

Kõnealune ühise kalanduspoliitika reform on kaasa toonud uued vajadused teadusalaste nõuannete järele, iseäranis selles osas, mis puudutab ökosüsteemidel tugineva lähenemisviisi kohaldamist ja mitme liigiga püügipiirkondade majandamist. Komitee on seega veendunud, et ühenduse rahaliseks toetuseks abikõlblikud kulutused teadusalaste nõuannete vallas on asjakohased.

2.2.5

Siiski kordab komitee kooskõlas oma arvamusega Euroopa Kalandusfondi (2) kohta, et finantsabi peaks samuti hõlmama teadusalaseid nõuandeid kalandussektorile. Ühise kalanduspoliitika eeskirjade nõuetekohaseks täitmiseks on majanduslikud jõupingutused selles valdkonnas hädavajalikud.

2.3.1

Juhtimise valdkonnas on finantsmeetmed suunatud sidusrühmade kaasamisele ühise kalanduspoliitika kõikides etappides ning nende teavitamisele nimetatud poliitika eesmärkidest ja sellega seotud meetmetest. Finantsabi edastatakse EL-i kalanduse ja akvakultuuri nõuandekomitee ja piirkondlike nõuandekomisjonide ning Euroopa Komisjoni poolt organiseeritud teabe- ja koolitusseminaride kaudu.

2.3.2

Komitee toetab nimetatud meetmeid ning on arvamusel, et piirkondlike nõuandekomisjonide osas tuleks peaks komisjon arvestama võimalust kõnealuste komisjonide tegevuskulude rahastamiseperioodi pikendamiseks, nagu on sätestatud määruse ettepanekule lisatud finantsselgituse punktis 5.3.

2.4.1

Rahvusvaheliste suhete valdkonnas hõlmavad finantsmeetmed kulusid, mis tulenevad kalanduskokkulepetest (sh kalandusalastest partnerluslepingutest) ning Euroopa Ühenduse osalemisest rahvusvahelistes organisatsioonides; EMSK usub, et teatud eesmärkide puhul, mis puudutavad rahvusvahelisi suhteid, on oluline aidata kaasa rahvusvaheliste vete ja kolmandate riikide kalavarude kaitsele ning säästvale kasutamisele ning säilitada tööhõive kalapüügist sõltuvates piirkondades.

2.4.2

Komitee arvates on kogu ühenduse poliitika jaoks oluline, et Euroopa Liit osaleks kõigis rahvusvahelistes organisatsioonides, mis tegelevad kalanduse või mereõigusega, kuna rahvusvaheliste kalavarude tulevik sõltub rahvusvaheliste organisatsioonide vastutustundlikust majandamisest. Seetõttu kiidab komitee rahvusvaheliste suhete valdkonnas kehtestatud ühenduse finantsmeetmed heaks.

2.4.3

EMSK on arvamusel, et selle valdkonna finantsmeetmed peaksid hõlmama ka kalandussektori esindajate osalemist rahvusvaheliste organisatsioonide koosolekutel liikmesriikide või komisjoni palvel.

2.5.1

Komitee toetab ühenduse finantsmeetmeid kulude osas, mis on seotud määruse eesmärkide saavutamiseks vajaliku ettevalmistustöö, järelmeetmete, järelevalve, auditeerimise ja hindamisega.

3.1

Kõnealune määrus kehtestab liikmesriikide kaasrahastamise määrad iga valdkonna kulude suhtes kohaldatavatele finantsmeetmetele. EMSK-l kavandatavate määrade osas vastuväiteid ei ole.

3.2

Määrus keelab ühenduse abi akumuleerumise, sätestades, et käesoleva määruse alusel rahastatavad meetmed ei saa abi ühenduse muudest rahastamisvahenditest. Komitee on arvamusel, et käesolevas ettepanekus kehtestatud rahvusvaheliste suhete valdkonna meetmeid tuleks toetada ka ühenduse muude poliitikavaldkondade, nagu teadus- ja arendustegevus, väliskaubandus ja keskkond, rahastamisvahenditest. Komisjoni teatises kolmandate riikidega sõlmitud kalandusalaste partnerluslepingute integreeritud raamistiku kohta märgib Euroopa komisjon selgelt, et Euroopa Liidu eesmärk on toetada säästvat kalandust ühise kalanduspoliitika ning Euroopa muude poliitikavaldkondade, nagu teadus- ja arendustegevus, kaubandus ja keskkond, eesmärkide kaudu.

3.3

Lõpetuseks sätestab ettepanek rahastamise korra igas kohaldamisvaldkonnas. Ettepanek kirjeldab kuidas ja millal peaksid liikmesriigid taotlema komisjonilt ühenduse finantsmeetmete rakendamist ning täpsustab komisjoni otsuseid nende taotluste kohta, kehtestades kogusumma, liikmesriigi rahalise toetuse määra ja toetusele kohaldatavad tingimused. Samuti näeb määrus ette ühenduse finantshuvide kaitse pettuse, korruptsiooni ja muu ebaseadusliku tegevuse vastaste ennetavate meetmete rakendamise ning antud finantsabi järelevalve, kontrolli ja auditeerimise kaudu. Seetõttu on komitee seisukohal, et määruses kehtestatud rahastamise ja kontrollisüsteem on piisav.

4.1

EMSK kiidab heaks ettepaneku nõukogu määruse kohta, millega kehtestatakse ühenduse finantsmeetmed ühise kalanduspoliitika rakendamiseks ja mereõiguse valdkonnas ning kutsub komisjoni üles võtma arvesse järgnevalt esitatud tähelepanekuid.

4.2

Komitee on arvamusel, et käesolev ettepanek määruse kohta, millega kehtestatakse finantssekkumise raamistik ühise kalanduspoliitika rakendamiseks ja mereõiguse valdkonnas, on vajalik lisaks ettepanekule nõukogu Euroopa Kalandusfondi käsitleva määruse kohta.

4.3

Komitee avaldab suurt kahetsust selle üle, et käesoleva dokumendi kirjutamise ajal ei ole vastu võetud ühtki otsust eelarvete vastuvõtmise kohta aastateks 2007–2013, mis on kõnealuses arvamuses käsitletud finantsmeetmete kohaldamisperiood, ja et nõukogu ei ole vastu võtnud otsust Euroopa Kalandusfondi määrust käsitleva ettepaneku kohta.

4.4

EMSK kutsub komisjoni üles tagama seda, et ühelgi eelarvemuutusel ei oleks finantsperspektiivi kontekstis proportsionaalset mõju ühise kalanduspoliitika eelarvele, kuna sel juhul oleks võimatu saavutada ühise kalanduspoliitika reformiga määratletud eesmärke.

4.5

Kavandatavad kohaldamisvaldkonnad on vajalikud, kuna määrus võimaldab liikmesriikidel ja komisjonil ühise kalanduspoliitika rakendamist efektiivsemalt rahastada.

4.6

Määruses sätestatud kohaldamisvaldkondadest sooviks EMSK komisjoni tähelepanu juhtida teadusalaste nõuannete parendamise olulisusele. Kalavarude säästev areng ja seega ka ühise kalanduspoliitika edukus sõltub üksikasjalikust, tõesest ja ajakohasest teaduslikust teabest eri kalaliikide olukorra kohta. Euroopa Liidu ja liikmesriikide kalandusega tegelevad organid koos kalandussektoriga on teinud väga suuri jõupingutusi selleks, et Euroopa Liidule oleksid kättesaadavad parimad teadusalased nõuanded nii enda kui rahvusvaheliste vete kalavarude kohta.

4.7

Komitee on arvamusel, et teadusalaste nõuannete parendamise eesmärgil tuleks liikmesriikide kaudu finantseerida ka neid EL-i kalandussektori kulusid, mis on seotud püügitegevuse keskkonnamõju ja sektori sotsiaalmajandusliku olukorra hindamiseks läbiviidavate uuringutega. Komitee on seetõttu arvamusel, et finantsabi peaks hõlmama ka teadusalaseid nõuandeid kalandussektorile.

4.8

Komitee nõustub pakutud finantsmeetmetega ühise kalanduspoliitika majandamise valdkonnas, mis aitab kõikides ühise kalanduspoliitika etappides kaasata sidusrühmi ja hoida neid kursis edusammudega kõnealuse poliitika eesmärkide saavutamisel.

4.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates tuleks pikendada piirkondlike nõuandekomisjonide tegevuskulude rahastamisperioodi.

4.10

Komitee arvates on eriti oluline, et Euroopa Liit osaleks rahvusvahelistes organisatsioonides, mis tegelevad kalanduse või mereõigusega, ja kiidab seetõttu heaks nendele valdkondadele ning kalanduskokkulepetele, sh kalandusalastele koostöölepingutele kolmandate riikidega, kavandatud finantsabi, kuna see on olulise tähtsusega kalavarude säilitamise ja jätkusuutliku kasutamise edendamiseks kolmandates riikides ja rahvusvahelistes vetes ja ning tööhõive säilitamiseks kalapüügist sõltuvates piirkondades.

4.11

EMSK on arvamusel, et rahvusvaheliste suhete valdkonna finantsmeetmed peaksid hõlmama ka kalandussektori esindajate osalemist rahvusvaheliste organisatsioonide koosolekutel liikmesriikide või komisjoni palvel.

4.12

Lõpetuseks on komitee seisukohal, et ühise kalanduspoliitika rahvusvaheliste suhete valdkonna algatusi tuleks toetada ka ühenduse muude poliitikavaldkondade, nagu teadus- ja arendustegevus, väliskaubandus ja keskkond, rahastamisvahenditest.

17.3.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/41

1.1

Nii ELis kui ka mujal maailmas esineb üha sagedamini katastroofe; mõnel puhul on nende põhjustajaks loodusnähtused, nagu üleujutused, maavärinad, tulekahjud, põuad, orkaanid jne, ent teistel puhkudel põhjustavad katastroofe süütute inimeste seas õudust tekitavad terroriaktid. Ehkki tahtlikkuse määrad ei ole võrreldavad, võib kõikide selliste katastroofide põhjuseks pidada mõningal määral inimtegevust. EL on võtnud enesele kohustuseks rakendada kliimamuutuste suhtes ennetavaid meetmeid — mitte ainult Kyoto protokollis sisalduvate kohustuste näol –, vaid ka maa, vee ja õhu kaitseks võetavaid meetmeid käsitlevate arvukate sätete kaudu. Nimetatud kohustus on suunatud ennetamisele ning see võib aidata kaasa maa, merede ja atmosfääri säilitamisele ja taastamisele ning edendada meetmete tarvitusele võtmist ka mujal maailmas. Samas on vastuseks terroriaktidele (1) ette valmistatud mitmeid politseid ja kohtusüsteemi käsitlevaid koordineerivaid dokumente, mis on võimaldanud parandada liikmesriikide vahelisi koostöösuhteid.

1.2

Sellegipoolest on EL pidanud looma ühenduse süsteemi ELi piires toimuvate iga liiki katastroofide korral abi andmiseks. Selleks süsteemiks on ühenduse kodanikukaitse mehhanism, mis toetab ja hõlbustab eluliselt tähtsa kodanikukaitseabi koondamist katastroofide läbi kannatanud piirkondade koheste vajaduste rahuldamiseks, ja seda ka väljaspool ühendust. Kõnealuse teatise eesmärk on parandada 2001. aastal loodud kodanikukaitse mehhanismi (2) ja tõhustada kodanikukaitse tegevusprogrammi (3) ettepanekuga võtta vastu nõukogu määrus, millega luuakse suurõnnetustele kiiresti reageerimise ja nendeks valmisoleku rahastamisvahend (4).

1.3

Siinkohal tuleks määratleda mõiste “kodanikukaitse”, mida aetakse sageli segi mõistega “humanitaarabi”. Komisjon on tõmmanud nende kahe mõiste vahele selge piiri, ehkki nende eesmärgid on sarnased: “elude päästmine ja katastroofi tagajärgede leevendamine esimestel katastroofijärgsetel päevadel”. Komisjon määratleb nimetatud kahe mõiste erinevused: esiteks saab kodanikukaitseabi suunata nii katastroofide tagajärgedele nii inimeste kui keskkonna jaoks; teiseks pakutakse kodanikukaitseabi liikmesriikide vahendite ja meeskondade kaudu, mitte aga humanitaarabiorganisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonide kaudu; kolmandaks võidakse kodanikukaitseabi anda nii ELi-siseselt kui ka -väliselt, ehkki kolmandates riikides on menetlused erinevad (5).

1.4

Kodanikukaitse mehhanism töötab ELi piires ning alati selle liikmesriigi taotlusel, kus katastroof toimus. Väärib märkimist, et kodanikukaitse mehhanism toimib ka rahvusvahelises plaanis koostöös teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, näiteks ÜRO Humanitaarabi Koordineerimise Bürooga (OCHA), kellega on ühiselt sisse seatud mitmesugused töökorraldusmenetlused, ning Punase Ristiga ja kohapealsete valitsusväliste organisatsioonidega.

1.5

Pidades silmas ELi seisukohta toimunud suurõnnetuste (mis kahjuks tunduvad ka edaspidi toimuvat) suhtes, tegi üldasjade ja välissuhete nõukogu 7. jaanuaril 2005 toimunud erakorralisel koosolekul ettepaneku parandada ühenduse mehhanismi ja arendada kiirreageerimise suutlikkust. Mõned päevad hiljem, 13. jaanuaril andis Euroopa Parlament välja resolutsiooni hiljutise India ookeani tsunamikatastroofi kohta, kutsudes üles valmistama ette ja rakendama katastroofide puhul inimressursi, varustuse ja väljaõppega seotud meetmeid.

1.6

Praegu koosneb kodanikukaitse valdkonnas tegevust reguleeriv raamistik kahest ülalmainitud mehhanismist: ühenduse kodanikukaitse mehhanismist ja kodanikukaitse tegevusprogrammist. Kõnealune teatis keskendub ühenduse kodanikukaitse mehhanismile, iseäranis seire- ja teabekeskusele (MIC), mis asub Euroopa Komisjonis ja tegutseb ööpäevaringselt. Keskusel on andmebaas igas liikmesriigis osutatavate kodanikukaitseteenuste kohta, sisaldades sõjalise andmebaasi andmeid.

2.1

Ühenduse kodanikukaitse mehhanismi parandamine. Viimased aruanded on toonud esile vajaduse parandada kodanikukaitse mehhanismi ning tõhustada tegevuse kooskõlastatust liikmesriikide vahel ja teiste asjaomaste organitega. Teatises tehakse ettepanek süsteemi parandamiseks neljas valdkonnas.

2.1.1

Valmisoleku tõhustamine meeskondade väljaõppe ja ettevalmistavate õppuste korraldamise kaudu. Selleks tuleb kõigepealt hinnata olemasolevat suutlikkust; teiseks tuleb koostada plaan, milles määratletakse kiiresti kasutatavad moodulid; kolmandaks tuleb viia läbi koolituskursusi ja ühisõppusi, et tõhustada koostalitlusvõimet ja töötada välja ühine abi andmise süsteem.

2.1.2

Vajaduste analüüs ja hindamine hoiatussüsteemi kaudu, mis kasutab seire- ja teabekeskuse ressursse ning koondab teiste organitega, ennekõike ÜROga koostöös tegutsemist võimaldavat teavet. Vajaduste hindamise parandamine kohapeal võimaldab määratleda igal konkreetsel juhul tekkinud vajadusi ja tõhustada seeläbi abi andmist. On tehtud ettepanek seire- ja teabekeskuse personali suurendamiseks ning hindamismeetodite ja -standardite läbivaatamiseks.

2.1.3

Tõhusam koordineerimine on üks ulatuslikumaid parendusi. Kõnealune ettepanek hõlmab liikmesriikide panuse tõhusamat koordineerimist eesmärgiga tagada Euroopa kooskõlastatud abi ning parem vastastikune täiendavus ja kooskõlastatus ÜRO ja teiste humanitaarabiga tegelevate organite ja vastavate sõjaliste üksustega. Taoline koordineerimine peaks tugevdama operatiivplaneerimise suutlikkust kohapeal, muuhulgas ka komisjoni erinevates allüksustes.

2.1.4

Tõhusam abi kodanikele. Tsunamikatastroofiga seoses ilmnes, et Euroopa kodanike kaitse saavutatakse kodanikukaitse ja asjaomaste riikide konsulaarasutuste koostöö kaudu. Tõhustada tuleb koostööd katastroofis kannatada saanud riikide ja liikmesriikide vahel.

2.2

Komisjoni soovitatud parandusmeetmetega peaks kaasnema kodanikukaitsele eraldatavate vahendite suurendamine. Seetõttu on nõukogu kutsunud üles esitama ettepanekuid olemasolevate vahendite arendamiseks. ELi 31. jaanuari 2005. aasta tegevuskavas määratletakse kõige olulisemad tegevusvaldkonnad.

2.2.1

Kõigepealt tehakse ettepanek kodanikukaitsevahendite ühiseks kasutamiseks, et juhtudel, mil riiklikud ressursid ja võimed pole vajaduste rahuldamiseks piisavad, saaks Euroopa tasandil astuda võetavate meetmete tõhususe suurendamiseks lisasamme.

2.2.2

Seire- ja teabekeskuse analüütilise võime parandamine võib võimaldada aktiivsemat tegutsemist, iseäranis kolmandate riikide teavitamisel. Seetõttu peavad suhted olema sujuvad, et olemasolevaid vahendeid oleks võimalik katastroofi läbi kannatanud riigi taotlusel paindlikult rakendada.

2.2.3

Valmisolekumoodulid täidavad suurõnnetustele reageerimise puhul ning muude liikmesriikide või kolmandate riikide taotlusel olulist ülesannet. Seetõttu on oluline rakendada teatises kavandatud süsteemi, et igal riigil oleks võimalik tugineda ELis või väljaspool seda abimissioonideks alalises valmisolekus olevatele võtmemoodulitele.

2.2.4

Logistilise aluse ja piisavate vahendite tugevdamine, võimaldamaks seire- ja teabekeskusel tegutseda kiiresti ja tõhusalt. Ehkki abimissioonideks vajaliku varustuse kulud rahastatakse mõningate Euroopa fondide (6) arvelt, tuleb ELi-väliste abimissioonide puhul uurida võimalikke koosmõjusid ÜROga.

2.2.5

Rahvusvaheline kooskõlastatus on üks võtmetegureid kiirel reageerimisel suurõnnetustele. Ühenduse mehhanismi raames on võimalik kasutada reageerimisvahendeid, mis on tulemuslikumad, kui need on kooskõlastatud teiste üksuste vahenditega. Arvesse tuleks võtta nii ÜRO organeid kui ka humanitaarabiorganisatsioone.

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab ettepanekut parandada ühenduse kodanikukaitse mehhanismi, arvestades vajadust tagada ELis või väljaspool seda aset leidvate katastroofidele reageerimiseks kõik olemasolevad vahendid ning neid tõhustada. Aastate jooksul omandatud kogemused on näidanud, et ühenduse kodanikukaitse mitmeid tegevusaspekte tuleks parandada. Seetõttu on komitee arvamusel, et ühenduse mehhanismi parandamiseks kavandatud meetmete tõhususe optimeerimiseks tuleks läbi viia teatud eeluuringuid.

3.2

Kõigepealt tuleb mitmetes valdkondades tõhustada ELi reageerimissuutlikkust, tuginedes riiklikele kodanikukaitsesüsteemidele.

3.2.1.1

Ühtset hädaabi side- ja teabesüsteemi (CECIS) (7) tuleks tõhustada, minnes üle video-, hääl- ja andmesidevõimalustega satelliidipõhisele süsteemile, mis on töökindel ning seire- ja teabekeskuse kaudu ühendatud spetsiaalsete teabekeskustega, kust saab konkreetsete hädaolukordade puhul kasulikke andmeid, ekspertide hinnanguid ja mudeleid (näiteks eeldatavad tagajärjed). Mõningateks näideteks on siinkohal Euroopa Kosmoseagentuur ja Teadusuuringute Ühiskeskus, mis edastavad olemasolevaid kolmandate riikide kaarte, kahju kannatanud piirkondade kaarte või abi andmise infrastruktuurile kahju põhjustanud katastroofide (näiteks maavärin või üleujutus) järel ajakohastatud kaarte. Võrgustik põhineks kõigi nende liikmesriikide kontaktpunktidel, mis suudaksid hädaolukorras reageerida.

3.2.1.2

Teabevoog ELi abiüksuste ning seire- ja teabekeskuse vahel peaks olema pidev, töö- ja sekkumisekindel:

3.2.1.3

Sellisel juhul oleks satelliitside kõige parem lahendus. Kogemused on näidanud, et satelliitside on:

3.2.1.4

Samas võib ka nimetatud meetodi puhul andmeside läbilaskevõime olla piiratud ja kannatada mõningatel juhtudel muude vajaduste või kasutajate (näiteks ajakirjanike) tõttu ülekoormuse all. Seetõttu tuleb tagada sihtotstarbeliste, s.t püsivate satelliitside lainepikkuste olemasolu, mis võimaldab rahuldava side katastroofis kannatanud piirkonna/piirkondade ning seire- ja teabekeskuse vahel, aga ka eri katastroofipaikade vahel.

3.2.1.5

Leviala osas võib tunduda, et piisaks ka konkreetsest geograafilisest piirkonnast (EL ja naaberalad), ent tegelikkuses peaks leviala hõlmama kogu maailma. Hiljutine tsunamikatastroof näitas selgelt, et konkreetset geograafilist piirkonda hõlmav leviala ei ole kaugeltki piisav, sest suhelda oli vaja mitte ainult seire- ja teabekeskusega, vaid side oli vajalik ka üksteisest väga kaugel asuvate tegevuspiirkondade vahel (Maldiivid, Sri Lanka, Tai ja Indoneesia).

3.2.1.6

Et tagada tõhus sidepidamine, peab ELil olema satelliitedastussüsteem, mis on sihtotstarbeline (st eksklusiivne), turvaline (sekkumisekindel), usaldusväärne ja ülemaailmse levialaga. See süsteem peab olema võimeline toetama videokonverentse ning andme- (faks, post ja kõrgeralduskujutised) ja häälsidet.

3.2.1.7

Teadusuuringute Ühiskeskus, Euroopa Kosmoseagentuur ja Euroopa Komisjon (infoühiskonna peadirektoraat) on nimetatud tegevusprogrammi ja mehhanismi korralduskomitee poolt väljendatud vajaduste rahuldamiseks piisavalt suutlikud. Korralduskomitee annab aru kodanikukaitse eest vastutavale peadirektoraadile (keskkonna peadirektoraat).

3.2.2.1

Päästemeeskonnad

3.2.2.2

Toetus liikmesriikidele hädaolukordades

3.2.3.1

Kõnealuse mehhanismi praegused struktuurid põhinevad päästemeeskondade, hindamisvahendite ja ressursside tagamisel kogu ELis. Ehkki varasem vaakum on seega täidetud, ei ole olukord siiski veel täielikult rahuldav.

3.2.3.2

ELi geograafilist laienemist ja piirkonda ohustavate riskide mitmekesisust arvestades võiks olla kasulik kaaluda mehhanismi ühe osana piirkondlike tugistruktuuride loomist. Need struktuurid hõlmaksid erinevaid meeskondi ja ressursse, mis on juba olemas ning seega kiiremini rakendatavad ja ELi piirkondlike riskide spetsiifilise olemusega kokkusobivamad.

3.2.3.3

Nimetatud ressursid võivad olla hooajalised (näiteks lennukid metsatulekahjude kustutamiseks) või alalised.

3.2.3.4

Veel üheks potentsiaalseks parenduseks oleks ressursside koondamise kohustuse jagamine naaberriikide vahel. Seejärel saaks need ressursid teha kättesaadavaks kõikidele asjaomase piirkonna riikidele. Seeläbi edendaks EL ressursside hankimist, kusjuures need ressursid kuuluksid jagamisele keskmise suurusega riikide või ühise riskiga (üleujutused konkreetses vesikonnas, maavärinad, jne) riikide vahel.

3.2.4.1

Kuigi seire- ja teabekeskus toimib 24 tundi ööpäevas, puuduvad sel erinevalt liikmesriikide häirekeskustest töötajate ja tehnika ressursid. Komisjon peaks võtma endale ülesandeks olukorda muuta.

3.2.4.2

Praegu asub komisjon ressursse hankima üksnes vastavalt konkreetse hädaolukorraga kaasnevatele vajadustele. Tuleks kaaluda, kas selline lähenemine on kooskõlas olukorra tõsidusega.

3.2.4.3

Ei ole kahtlust, et seire- ja teabekeskus ei ole olemuslikult otsuste tegemise ega hädaolukordade koordineerimise keskus. Otsuste tegemisele või abi andmisele kaasaaitamisel tuleb aga vältida improviseerimist; kehtestada tuleks tegevuskord, mida saaks muuta vastavalt konkreetsele hädaolukorrale. Seega erineksid üleujutuse puhul tarvitusele võetavad meetmed maalihke, maavärina või vulkaanipurske puhul rakendatavatest meetmetest. Ka ressursid on erinevad.

3.2.4.4

Lisaks juurdepääsule usaldusväärsetele andmetele hädaolukorra puhul peavad seire- ja teabekeskusel seega olema ka eelnevalt paika pandud abi andmise kavad, et komisjon saaks planeerida kontakte asjaomaste organitega nii ELis kui ka väljaspool. Nimetatud kavad tuleks määratleda vastavalt hädaolukorra tüübile, raskusele, riigile jms ning need peaksid olema suunatud tõhusa ja kiire reageerimise tagamisele. Loomulikult tuleks kaasata ka igas riigis mobiliseeritavad moodulid.

3.2.4.5

Küsimus on selles, kas seire- ja teabekeskus võiks lisaks oma seirekeskuse ülesandele koordineerida ka riiklikke humanitaarabiorganisatsioone ja eriti just vabatahtlikke, kes katastroofi järel oma abi pakuvad. Koordineerimine on vajalik tegevus, mida peaksid läbi viima need organisatsioonid, kelle kasutuses on vajalik teave ja varud.

3.2.5.1

Kahtlemata teavad liikmesriikides juba koostatud päästemeeskonnad, kuidas hädaolukorras käituda. Praegune koolitusprogramm annab ühise tegutsemise suutlikkuse aspektist häid tulemusi. Kursuste arvu tuleks suurendada; samuti tuleks püüda kursusi korraldada ka muudes keeltes peale inglise keele, kuna tegutseda tuleb ka riikides, mille kultuur on seotud teiste keeltega, näiteks prantsuse või hispaania keelega.

3.2.5.2

Päästemeeskondi tuleks teavitada rakendatavatest abi andmise kavadest niipea, kui need on paika pandud, ning need kavad peaksid seega sisalduma ka koolitusprogrammides.

3.2.5.3

Samuti võiks koolituskursuste puhul kaaluda uute kaugõppemeetodite kasutamist.

4.1

Ehkki tegemist on kahtlemata positiivse ettepanekuga, on siiski veel arenguruumi, arvestades, et kõnealune mehhanism on mõeldud kasutamiseks peaasjalikult ELis ja kujutab endast seega üht (kui mitte ainukest) ELi piirkondade vahelise solidaarsuse mehhanismi.

4.2

Järelikult ei tohiks EL säästa jõupingutusi, et reageerida kõikvõimalikele hädaolukordadele kõige kiiremal ja tõhusamal moel. See eeldab eelnevalt paika pandud korda või abi andmise kavasid, mida tuleks õppuste käigus testida ja neist õppustest või tegelikest abimissioonidest saadud kogemuste põhjal ajakohastada.

4.3

Nimetatud kavad peavad hõlmama rahuldava kooskõlastatuse tagamiseks vajalikke sidepidamisviise, ajakohaseid kaarte ja kohaseid ressursse. Need ressursid peaksid olema ELi omanduses. Euroopa abimissioonide kavad peavad kehtestama rahvusvahelise standardi, mis edendaks ELi mainet ja mõju rahvusvahelisel tasandil.

4.4

Lisaks peab ELi hindamismeeskondadel ja koordinaatoritel olema sõnaõigus kannatanud piirkonna taastamise ja võimalike järgnevate tegevuskavade suhtes.

4.5

EMSK usub, et kõiki ühenduse kodanikukaitse mehhanismi raames läbi viidavaid tegevusi tuleb piisavalt rahastada, et tagada nii tehniliste kui inimressursside olemasolu Euroopa sekkumiste ning saavutuste märgatavuse parandamiseks eelkõige väljaspool ELi toimuvate katastroofide puhul. Eriti on vaja transporti, et oleks võimalik õnnetuse tagajärgede mõju miinimumini viimiseks kiirelt tegutseda.

4.6

Kolmandates riikides läbiviidavate abimissioonide puhul tuleb ühenduse kodanikukaitse mehhanismi raames rakendatavaid abimissioone lugeda ELi välispoliitika lahutamatuks osaks ning neile tuleb omistada seda tähtsust, mida nad väärivad, märgina ELi solidaarsusest traagiliste sündmuste läbi kahju kannatanud riikidega.

5.1

EMSK toetab komisjoni kodanikukaitse mehhanismi parandamise teatises väljendatut, kuid leiab, et mõningaid aspekte võiks veel parandada, märkides seejuures, et mõned hindavad märkused pärinevad komitees töötavatelt organiseeritud kodanikuühiskonna esindajatelt.

5.2

Võttes arvesse kavandatavate meetmete kooskõlastamise nõuet, on kõigepealt vaja luua õiguslik raamistik. EMSK on seisukohal, et kõige sobivamaks kohustuslikuks ühtlustavaks õiguslikuks instrumendiks ELi liikmesriikide jaoks on määrus (8).

5.3

Teine tähelepanu vääriv aspekt on spetsiaalselt kodanikukaitse mehhanismi rahastamiseks suunatud summad, mis peaksid katma kulud suuremaarvulise töötajaskonna palgale ning vajalikele vahenditele. Kuigi komisjon ei täpsusta liikmesriikidele eraldatud rahalist abi, peaks uus solidaarsusfondi ettepanek (9) võtma arvesse ja katma kõik loodusõnnetused, sh üleujutused.

5.4

EMSK soovitatud ja käesolevas dokumendis mainitud mehhanismi paranduste osas väärivad enam tähelepanu järgmised:

5.5

EMSK kui kodanikuühiskonna esindaja soovib anda teada oma toetusest vabatahtlikele, kes töötavad katastroofi tagajärgede likvideerimisel tasuta ja sageli täisajaga. See pole mitte ainult praktiline solidaarsuse väljendusvorm, vaid oluline ka katastroofipiirkonnas olevate inimeste kannatuste ja varalise kahju leevendamiseks.

17.3.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/46

1.1

Ühise kalanduspoliitika raames pakuti välja ühisettevõtete kasutamine struktuuripoliitika vahendina esimest korda määruses nr 3944/90. Määruses määratleti ühisettevõtet eraõigusliku ettevõttena, kuhu kuulub üks või mitu ühenduse laevaomanikku ja üks või mitu kolmanda riigi partnerit, millega ühendusel on suhted; ettevõte on asutatud ühisettevõtte kokkuleppe alusel eesmärgiga püüda kala asjaomase kolmanda riigi suveräänsete õiguste ja/või jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes ja kasutada sealseid kalavarusid, võttes eelkõige arvesse ühenduse turu varustamist (1) 1990ndatel aastatel arenes ühine kalanduspoliitika märgatavalt ning laialdaselt võeti kasutusele nn Sinise Euroopa mõiste. See kontseptsioon on ühise merepoliitika loomist käsitleva laiema arutelu kontekstis muutunud jälle aktuaalseks.

1.2

Kui ühist kalanduspoliitikat välja töötati, siis ühisettevõtete mõistet läbi ei vaadatud: neid määratleti rangelt kui alternatiivseid kalanduse struktuuripoliitika vahendeid laevade lammutamiseks või lõplikuks ekspordiks, nagu on kirjeldatud käesoleva arvamuse punktis 2.1.2 nimetatud määruste asjakohastes artiklites. Seega keskenduti kohaldatavates õigusaktides üksnes finantskontrollile.

1.3

Siiski on ühisettevõtted midagi enamat kui lihtsalt struktuuripoliitika vahendid: nende abil on võimalik saavutada mitmed ELi tekstides ja eeskirjades selgelt sätestatud eesmärgid, alates turu varustamisest ja lõpetades koostööpoliitika, tööhõive- ja piirkondliku arengu poliitika ning vastutustundliku kalapüügi edendamisega, ELi sekkumisega erinevatesse piirkondlikesse kalandusorganisatsioonidesse ja üldisemalt kapitali ja liikmesriikidest pärit oskustööliste osalusega erinevate riikide ja turgude säästva investeerimise projektides.

1.4

Ühise kalanduspoliitika reformiga on selgelt jäänud minevikku idee ühisettevõtetest kui struktuuripoliitika vahendist. Siiski on ühtlasi selge, et praegusel hetkel on kõnealune reform toonud kaasa nende õigusaktide peaaegu täieliku puudumise, mis käsitlevad ühisettevõtteid ELi enda poliitiliste pädevuste raamess.

1.5

Lisaks on komitee komisjoni taotluse alusel esitatud arvamustes alati rõhutanud vajadust viia kalandussektori ühisettevõtted kooskõlla uue ühise kalanduspoliitikaga: seda rõhutati EMSK arvamuses, mis käsitles nõukogu määruse ettepanekut ühise kalanduspoliitika reformi (2) rakendamise osas, ja korrati komitee arvamuses Euroopa Kalandusfondi (3) kohta seoses nõukogu määruse ettepanekuga kalandusfondi kohta (4). Kalanduse volinikku informeeriti avalikult kõnealusest vajadusest tema visiidi jooksul Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsiooni 16. juunil 2005 ja ta nõustus kõnealust küsimust arvesse võtma.

1.6

Käesoleva arvamuse eesmärk on arendada edasi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukohta, esitades ametlike dokumentide ja nendes sisalduvate faktide alusel põhjendusi, mis toetavad uut lähenemisviisi ühisettevõtetele ja seega ka ühisettevõtteid reguleerivaid eeskirju.

1.7

On tõenäoline, et kui kavandatud uus lähenemisviis vastu võetakse, tuleb teha jõupingutusi, et tagada ühisettevõtete täielik aktsepteerimine, kuna sellised ettevõtted on rahvusvahelise kaubanduse unikaalseks iseärasuseks ja annavad ELile konkreetse tegevussuunise rahvusvahelistes suhetes.

2.1.1

Ühisettevõtted inkorporeeriti ühenduse õigusesse nõukogu 20. detsembri 1990. aasta määrusega (EMÜ) nr 3944/90, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 4028/86. Määruse kohaselt on ühisettevõtted vahend ühenduse kalalaevastiku püügimahu vähendamiseks ja ühenduse turu varustamiseks, võttes arvesse ühenduse vete ressursside vähesust ja keeldu, mis takistas ligipääsu kolmandate riikide eriõigustega majandusvöönditele. Sellel lähenemisviisil oli neli eesmärki — kõrvaldada ülepüük, tagada varustatus, säilitada osaliselt tööhõive ning viia ellu poliitika- ja kaubanduskokkuleppeid kolmandate riikidega (5). Nende meetmete rakendamiseks võeti vastu komisjoni määrus nr 1956/1991 (6).

2.1.2

Nõukogu määruste (EMÜ) nr 2080/93 (7) ja 3699/93 (8) vastuvõtmisega integreeriti ühisettevõtete rahastamine Kalanduse Arendusrahastusse (FIFG). Vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele olid liikmesriigid vastutavad nii projektide väljavalimise, juhtimise ja järelvalve kui ka subsiidiumide maksmise eest, mis olid algselt võrdsed lammutamise või ekspordi eest makstavate subsiidiumidega ja mis lõpuks moodustasid 80 % laeva lammutamise eest makstavast hüvitisest. Ühenduse laevaomanik võis seetõttu õigustatult arvata, et lammutamishüvitise ja ühisettevõtetele makstava ekspordihüvituse vahe on tingitud ELi ja laevaomanikult laeva (laevu) saavate uute ühisettevõtete vaheliste soodsate suhete säilitamisest. Need põhimõtted säilitati nõukogu 3. novembri 1998. aasta määrusega 2468/98 (9), millega tunnistatakse kehtetuks määrus 3699/93, ja nõukogu 17. detsembri 1999. aasta määrusega 2792/1999 (10). Samas väärib märkimist, et viimase määrusega lihtsustati ühisettevõtte kontseptsiooni, määratledes ühisettevõtet kui “äriühingut, millel on üks või mitu partnerit, kes on selle kolmanda riigi kodanikud, mille registrisse laev on kantud” (11).

2.2.1

Ühist kalanduspoliitika tulevikku käsitlevas rohelises raamatus (12) tunnistati ühenduse laevastiku ülevõimsust, samuti kalandussektori globaliseerumist ja paljude arengumaade õigustatud soovi laiendada oma kalandustööstust. Need kolm aspekti koos kalandusinvesteeringuteks vajalike suurte kapitalisüstidega (laevastik, sadamad, külmutusseadmed, tootmisettevõtted jne), mida rohelises raamatus on samuti tunnustatud, oleksid pidanud viima konkreetse aruteluni ühisettevõtete tähtsusest kalandussektoris laiema reguleerimisalaga kui sel ajahetkel ametlikes dokumentides (13) kajastatud.

2.2.1.1

Ühisettevõtted on ELi jaoks vahendid, mille kaudu osaleda arengumaade kalandussektori arengus ja investeerida sellesse arengusse; selle tulemusena tekiks täielikult väljakujunenud majandussektor. Ühisettevõtete varustamine kalalaevadega ei too kasu üksnes kalandustegevusele, vaid edendab ka teisi sektoreid, näiteks sadamad, teenused (remont, inseneritöö, varustamine, saatmine, ümberlaadimine, lastimine ja lossimine, meeskonnateenused, reisimine jne), külmutusahela tõhus juhtimine (sätestatud ELi toiduohutuseeskirjadega, investeeringute kaudu kallitesse külmutusseadmetesse), vastavus toiduainetööstuse tervishoiueeskirjadele ja töötleva tööstuse loomine.

2.2.1.1.1

Lisaks vanem- ja keskastme laevapersonali hulgas kvaliteetsete töökohtade säilitamisele Euroopas võimaldavad ühisettevõtted luua palju uusi töökohti laevadel ja ka laevadega seotud teenindusettevõtetes. Selline tööhõive tagab kohalikele kaluritele korralikud töövõimalused (töötingimuste ja sissetuleku osas), nende ainsaks alternatiiviks oleks traditsiooniline töö väikses ja sageli ebaefektiivses kalandussektoris, mis võib kahjustada kohalikke ressursse, tingituna järelevalve-, säilitamis-, turustamis-, jms süsteemide nappusest või nende puudumisest.

2.2.1.2

Kohaliku jõukuse loomine ja püügi eksport (kas kohalikult töödeldud või mitte) võimaldab omakorda luua rahvusvahelisi väärtusahelaid, milles tulud jaotatakse õiglasemalt; abisaajamaa kalandussektori poolt loodud sisemajanduse kogutoodangut ja sissetulekut inimese kohta on võimalik oluliselt suurendada, luues sellega järk-järgult tööstusliku kalandussektori sinna, kus varem eksisteeris ainult ebapiisavate tervishoiustandardite ja ebakindla kaubandusliku baasiga rannapüügisektor.

2.2.1.3

Ühisettevõtetelt nõutakse Euroopa turgude varustamise esikohale seadmist: see tagab laevaomanike ja tööstuspartnerite, liikmesriikide ja ka ELi enda (subsiidiumide kaudu) investeeringute olemasolu ja jätkumise kalandussektoris ja võimaldab varustada defitsiidi käes vaevlevat ühenduse turgu, kus kala tarbimine suureneb teadus- ja avalike asutuste soovitusel, kes julgustavad eurooplasi sööma tervislikku ja mitmekesist toitu. Lisaks peab selline tarnimine järgima rangelt ELi toiduõigusakte.

2.2.1.4

Ühisettevõtete tegevus ELi kalandusest sõltuvatel aladel võimaldab kalandussektoris säilitada tööhõivetaset, hoides ettevõtete keskasutusi, tehnilisi ja äriruume Euroopas toimimas. Kalandussektorit toetavad tööstused loovad samuti töökohti, nii otseselt — kui suured laevad naasevad kodusadamasse kord nelja aasta jooksul teostatavatele remonttöödele — kui ka kaudselt — kui eespool nimetatud kohalike teenindustööstustega luuakse oskusteabeahelad.

2.2.1.5

Ühisettevõtted võimaldavad ELil saada õiguslike suhete kaudu kalandusettevõtetega nende päritolupiirkondades tegelikke andmeid püügi kontrollimiseks ja jälgimiseks kolmandates riikides ja rahvusvahelistes vetes. See võimaldab ELil olla tulemuslikult liider antud valdkonnas pädevaks ÜRO asutuseks oleva ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni egiidi all loodud või selle alusel reguleeritud piirkondlikes kalandusorganisatsioonides (14). Selle põhjuseks on asjaolu, et komisjoni, liikmesriikide ja Kontrollikoja finantsjärelevalve eesmärgil peavad ühisettevõtted esitama teabe oma poole aasta kalasaagi kohta.

2.2.1.6

Ühisettevõtted võimaldavad samuti ELil säilitada kalapüügihuvid rahvusvahelistes vetes ja püügipiirkondades. Vastavad normid tagatakse ühenduse reguleerivate nõuetega vastutustundliku kalapüügi, kalavarude säilitamise ja haldamise, laevade pardaohutuse, järelevalve, toiduahela ohutuse jne jaoks. See aitaks ära hoida või minimeerida selliste kolmandate riikide kalalaevastike kahjulikku mõju, mis ei edenda kolmanda riigi kalanduse või tööstuse arengut, ei taga ühenduse turule saadetava kalasaagi osas reguleerivate normide järgimist ja ei võimalda ressursse vastutustundlikult kontrollida.

2.2.1.7

Ühisettevõtted võimaldavad ELil anda tõhusa ja püsiva panuse kohaliku kalatööstuse arengusse riikides, millega on sõlmitud kalanduskokkulepped ja kus on olemas ühisettevõtted või Euroopa laevaomanike kontrollitavad riiklikud ettevõtted. Kalatööstus on teeninud kasumit nii kolmandates riikides kui ka ELis tervikuna, võimaldades tagada pideva varustatuse meresaadustega.

2.2.2

Mitte ühtegi eespool nimetatud punktidest ei nimetatud isegi kaudselt ülalnimetatud rohelise raamatu punktis 3.9 (15), mis käsitleb ühise kalanduspoliitika rahvusvahelist mõõdet, ega ka punktis 5.8 (16) välissuhete kohta. Kalandussektori puhul ei nimetata ühisettevõtteid kordagi rohelises raamatus kavandatud kalanduspoliitika põhimõtete rakendamiseks sobivateks vahenditena, kuigi ühisettevõtted olid heaks kiidetud kuni 2002. aastani seda valdkonda reguleerivate ühenduse põhjalike eeskirjadega, nagu on käesolevas arvamuses piisavalt kirjeldatud.

2.2.3

Ühisettevõtete peaaegu täielikku kadumist uuest ühisest kalanduspoliitikast illustreerib tõsiasi, et viimane komisjoni tellitud aruanne, mis sisaldab põhjalikke andmeid kõnealuse teema kohta, pärineb 2001. aastast ning selles ei eristata ühisettevõtetele määratud laevu (17). Sellele eelnes veel üks spetsiifiline aruanne — 16. juuni 2000. aasta aruanne teemal “Ühisettevõtete uuring kalandussektori struktuuritoetuste kontekstis”. Need uuringud osutavad sellele, et praegu on 300 ühisettevõtet, millele kuulub kokku 600 laeva. Need ettevõtted on jäänud väljapoole ühenduse kalastuseeskirjade raamistikku, s.t õiguslikku vaakumisse. Nendest saavad lihtsalt välisettevõtted, millesse on kaasatud ELi partnerid, kes kohustuvad seadma esikohale ELi varustamist ja edastama korrapäraselt teavet. Nimetatud ettevõtete ainsaks kaitseks on kahepoolsed lepingud lähteliikmesriigi ja abisaaja kolmanda riigi vahel investeeringute vastastikuseks kaitsmiseks.

2.3.1

Töö käigus, mis viis ülalmainitud rohelise raamatu lõpliku eelnõuni, võeti vastu kaks määrust: nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1263/1999 Kalanduse Arendusrahastu kohta (18) ja nõukogu 17. detsembri 1999. aasta määrus (EÜ) nr 2792/1999, millega kehtestatakse kalandussektorile ühenduse struktuuriabi andmise üksikasjalikud eeskirjad ja kord (19) Nimetatud määruste kohaselt kaotavad kalandussektori ühisettevõtted kehtivuse Kalanduse Arendusrahastu raames 31. detsembril 2006.

2.3.2

Alates 31. detsembrist 2004 on ühisettevõtted ELi kalanduse struktuuripoliitikast peaaegu välja jäetud nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 2369/2002, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2792/1999, millega kehtestatakse kalandussektorile ühenduse struktuuriabi andmise üksikasjalikud eeskirjad ja kord (20). Ühisettevõtted kuuluvad jätkuvalt ELi õigusaktide alla sedavõrd, et need peavad täitma eeskirju, mis on kohaldatavad nende asutamise ajal, kuid nende puhul puudub konkreetne keskmise ja pika tähtajaga reguleeriv raamistik.

2.3.3

Kalandussektori ühisettevõtetelt abi äravõtmise ja peaaegu kõikide viidete õigusaktidest kõrvaldamise õigustuse leiab eespool nimetatud määruse põhjenduses 5, mille kohaselt nõutakse Kalanduse Arendusrahastult, et see keskenduks mahtude vähendamist laevade lammutamise teel. Kalapüügimahu vähendamine on üks paljudest ühenduse poliitikaeesmärkidest, mille puhul on ühisettevõtted osutunud kasulikuks, ning ühisettevõtted võiksid seda olla ka edaspidi, nagu on allpool selgitatud.

3.1

Vajadus säilitada ühise kalanduspoliitika raames kalandussektori ühisettevõtete jaoks konkreetne poliitika

3.1.1

Olgugi, et ühisettevõtted on jäetud kehtivatest õigusaktidest välja, mängivad ühisettevõtted kalandussektoris majanduslikku rolli, mis on eriti sobilik ülemaailmses majanduses, võimaldades kärpida kulusid (mis on sihtriigis tavaliselt madalamad kui liikmesriigis) ja edendades tehnosiiret, lisandväärtuse loomist ja jagamist, juurdepääsu ressurssidele ja pakkumist turul.

3.1.2

Lisaks sellele võimaldavad ühisettevõtted säilitada osaliselt mere ja maaga seotud tööhõivet ELi kalapüügist sõltuvates piirkondades. Samuti aitavad ühisettevõtted luua uusi ja kvalifitseeritumaid töökohti kolmandates riikides, milles nad tegutsevad, sealhulgas töötajaid koolitada ja tõsta nende kvalifikatsiooni sihtriigis.

3.1.3

Ühisettevõtted inkorporeeriti ühenduse õigusaktidesse kalanduse struktuuripoliitikasse 1990ndatel aastatel (15 aastat tagasi) ja on kogu selle aja jooksul tõestanud end kasuliku vahendina. Komisjoni toetatavast uuest ühisest kalanduspoliitikast ja alates 1. jaanuarist 2005 jõus olevatest õigusaktidest selliste ettevõtete tarbetu väljajätmise tulemusel kaob ühenduse toetus ELi ja kolmandate riikide, sageli arengumaade vahelise majanduskoostöö tõhusale vahendile. See võib kujutada endast Euroopa ettevõtjate ja ELi institutsioonide suhteid reguleerima pidava usalduse põhimõtte rikkumist.

3.1.4

Ühisettevõtteid võib ja tuleks pidada kolmandate riikidega sõlmitavate mitmepoolsete või kahepoolsete koostöölepingute konkreetseks aspektiks. Tuleks sätestada erieeskirjad, mis võtavad neid spetsiifilisi eripärasid arvesse nii kalanduse kui ka Euroopa välisinvesteerimistavade, tööhõive, maksude jne edendamise ja kaitsmise seisukohast.

3.1.5

Kuigi ühisettevõtted võiksid kehtivate õigusaktide järgi jääda “partnerluslepingute” kohaldamisalasse, ei ole siiamaani näha märkimisväärseid praktilisi tulemusi. Seega on vajadus määruse järele, mis kooskõlastaks komisjoni sees (arengukoostöö ja kalanduse peadirektoraadid) erinevad ülesanded ja selgitaks, kuidas tööandjad ja teised sidusrühmad peaksid tegutsema selliste lepingute ja teiste instrumentide raames, et jõuda praktiliste tulemusteni.

4.1

Komitee soovitab, et käimasoleva töö raames, kus vaadatakse uuesti läbi ühine kalanduspoliitika, ja kooskõlas nõukogu 19. juuli 2004 järeldustega (21), peaks vaatlema ühisettevõtteid — mis ei ole enam kalalaevastiku püügimahu struktuurilise reguleerimise vahendiks ega laevade lammutamise alternatiiviks — turu varustamise ja komplekssete valdkondlike meetmete võtmise vahendina, mis on ELil kasutada oma pädevuste ning globaalsete ja piirkondlike kokkulepete ja kahepoolsete lepingute raames. Selle eesmärk on rakendada ELi kalanduspoliitikat nõuetekohaselt, kooskõlas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni ning WTO põhimõtetega, tagades kindlalt selle, et kalapüügimaht ei suurene sellisel määral, mis viiks ülepüügini.

4.2

Komitee arvab järgmist:

4.2.1

Komisjon peaks läbi viima hetkeolukorra ja kalandussektori ühisettevõtete potentsiaali üksikasjaliku ajakohase hindamise ning teavitama teisi ELi institutsioone ja asjassepuutuvaid sektoreid hindamise tulemustest.

4.2.2

Praegused ühenduse õigusaktid peaksid hõlmama eeskirju ja mehhanisme, mis annavad ühisettevõtetele juurdepääsu stabiilsele, pikaajalisele tegevusraamistikule, milles võetakse arvesse nende tegevuse eripära ja selle kasutegurit kalandusressursside juhtimise, turu varustamise, kalapüügist sõltuvatel aladel töökohtade loomise, lisandväärtuse loomise, koostöö ja rahvusvahelise kaubanduse osas.

17.3.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 65/50

1.1

Kõnealuse ettepaneku eesmärgiks on kodifitseerida nõukogu 28. aprilli 1981 määrus (EMÜ) nr 1208/81, millega kehtestatakse ühenduse täiskasvanud veiste rümpade liigitusskaala (1). Uue määrusega asendatakse sellesse koondatud erinevad õigusaktid (2); kõnealuses ettepanekus säilitatakse täielikult kodifitseeritavate õigusaktide sisu ja seega ei tehta muud, kui liidetakse kõnealused aktid ainult nende formaalsete muudatustega, mida on vaja kodifitseerimiseks.