7.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 31/1

1.

mitmete meetmete areng võimu vertikaalseks jagamiseks erinevates liikmesriikides peab vastama Euroopa integratsiooniprotsessi nõuetele;

2.

piirkondadeks jaotamine peab võimaldama suuremat demokraatlikku läbipaistvust ja majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu tõhusust;

3.

soovitakse üles ehitada Euroopat, mida ühendab mitmekesisus, ja muuta Euroopa avalik elu demokraatlikumaks ja läbipaistvamaks;

4.

piirkondliku ja kohaliku demokraatia tugevdamine laienenud Euroopas on üks peamisi poliitilisi prioriteete, mille regioonide komitee on endale kolmandaks nelja-aastaseks ametiajaks seadnud;

5.

regioonide komitee on reas arvamustes ja otsustes rõhutanud, et Euroopa Liidul on vaja austada piirkondliku omavalitsuse põhimõtet ja kohaliku omavalitsusega seotud õigusi, mis on talletatud Euroopa Nõukogu 1985. aasta Euroopa kohaliku omavalitsuse hartasse;

1.1

märgib, et piirkonade staatused erinevad sõltuvalt nende ajaloost, kultuurist ja põhiseaduslikest põhimõtetest ning iseloomustavad iga riigi territoriaalset ülesehitust;

1.2

arvab, et kõik kõnealused ametiasutused on eelkõige demokraatia eestkostjad, kujundavad kultuurilist mitmekesisust Euroopas ning on mandri sotsiaalmajandusliku arengu peamised partnerid;

1.3

märgib, et kohalikul tasandil on erineva päritolu ja ülesannetega kohalikud omavalitsused, suurlinnapiirkonnad, pealinnad, koordineerivad ametiasutused jne ning piirkondlikul tasandil on majanduspiirkonnad, halduspiirkonnad, seadusandliku võimuga piirkonnad jne. See mitmekesisus on seoses kümne uue liikmesriigi ühinemisega isegi suurenenud;

1.4

arvab, et võimu tasakaal riigi keskvalitsuse ja piirkondlike ja kohalike omavalitsuste vahel aitab kaasa kaasaegse ühiskonna tohutule keerukusele. See keerukus ilmneb nii kõnealuste suhete sisus kui ka dünaamikas;

1.5

arvab seetõttu, et sellised suhted peaksid rajanema õigluse, koostöö, solidaarsuse ja vastastikuse täiendamise põhimõtetele ning peavad arvesse võtma suurt hulka aspekte, nt sotsiaalmajanduslikke, poliitilisi, õiguslikke ja kultuurilisi küsimusi;

1.6

arvab, et detsentraliseerimise kaks tasandit (piirkondlik ja kohalik) peavad rajanema kahel põhikriteeriumil või kahel üldisel juhtpõhimõttel: dünaamilisusel ja paindlikkusel;

1.7

võtab seisukoha, et kõnealune dünaamilisus ja paindlikkus ilmneb pidevates muutustes, mis on toimunud põhiseaduslikul, seadusandlikul ja haldustasandil peaaegu kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides, eelkõige hiljuti liitunud liikmesriikides;

1.8

leiab, et detsentraliseerimisprotsess, mis on toimunud või toimumas uutes liikmesriikides, võib märkimisväärselt tugevdada kohalikku ja piirkondlikku demokraatiat Euroopa Liidus;

1.9

märgib, et piirkondlikul ja kohalikul detsentraliseerimisel, eriti konkurentsi, majandusliku iseseisvuse ja institutsiooniliste tagatiste väljatöötamise valdkonnas, on saavutatud teatud edu;

1.10

tunnistab, et Euroopa integratsioon on andnud hea panuse liikmesriikide piirkondlikku ja kohalikku detsentraliseerimisprotsessi;

1.11

märgib, et piirkonnad ja kohalikud ametiasutused on võimelised kandma vastutust ning tõhusalt võtma ja täitma kõnealuseid ülesandeid;

1.12

arvab, et volituste loovutamisega piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele peab tingimata kaasnema vajalike rahaliste vahendite üleandmine, et võimaldada neil täielikult täita kõnealuseid ülesandeid ja et vahendite puudumine teeb kõnealuste volituste teostamise võimatuks ega võimalda nende tõhusust ja jätkusuutlikku rakendamist;

1.13

märgib Euroopa Liidu suurlinnade ja linnapiirkondade mõju ning majandusliku ja sotsiaalse võimu selget suurenemist ja leiab, et uues avaliku juhtimise raamistikus, mida Euroopa Liit propageerib, peaksid piirkondlike, linna- ja kohalike valitsuste suhted muutuma lähedasemateks;

1.14

märgib, et Euroopa inimesed samastuvad üha enam oma piirkonna ja kohaliku omavalitsusega, kuna tunnevad, et kõnealused haldusasutused on neile lähedal ning esindavad paremini nende huve;

1.15

arvab seetõttu, et piirkondlikele ja kohalikele ametiasutustele tuleb tagada iseseisvus kõige kõrgemal seadusandlikul tasandil ning et nende esindajate seisundis ei tohi teha muudatusi ilma kõnealuseid asutusi kaasamata;

1.16

arvab, et kui piirkondlike ja kohalike omavalitsuste iseseisvuse suhtes kohaldatakse riigiasutuse teostatavat järelevalvemeedet, mis võiks takistada esindajail vabalt täita oma kohustusi, peaksid kõnealused meetmed olema määratletud põhiseaduses ja sätestatud õigusaktidega;

1.17

rõhutab, et Euroopa põhiseaduse leping sätestab regioonide komitee liikmete kohustuse olla piirkondlike ja kohalike omavalitsuste esindajad, kellel on piirkondliku või kohaliku valijaskonna mandaat või kes on poliitiliselt aruandekohustuslikud valitud kogu ees;

1.18

arvab, et liikmesriikide olemasolevate kohalike ja piirkondlike struktuuride poliitilisi esindajaid peaksid kodanikud valima otse või need peaksid olema aruandekohustuslikud valitud kogu ees;

1.19

on seisukohal, et piirkondlik ja kohalik omavalitsus on demokraatia arengu ja Euroopa Liidu hea valitsemistava ning Euroopa kodanike ühiskondlikesse küsimustesse kaasamise oluline tegur;

1.20

arvab, et Euroopa Komisjon peaks edasi arendama regulaarset dialoogi piirkondlike ja kohalike omavalitsuste kui kodanikele kõige lähemal seisvate demokraatlike ametiasutustega, et parandada komisjoni koostalituse võimalusi avalikkusega, mis teeb lihtsamaks avaliku halduse valges raamatus sätestatud hea valitsustava peamiste põhimõtete (nt avatus, osalus, ühtsus ja tõhusus) kohaldamise;

1.21

võtab seisukoha, et piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi kui vastavas valdkonnas ühenduse poliitika rakendamise eest vastutavaid ametiasutusi tuleb aegsasti aktiivsemalt ja tõhusamalt kaasata ühenduse õigusaktide ja Euroopa Liidu poliitika kavandamisse ja rakendamisse;

1.22

märgib, et kuigi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülesanne on tähtis element, ei kaasne sellega alati iseseisvust, mis on vajalik kõnealuse juhtimise arendamiseks, ning et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suurem vastutus toob kaasa suurema pühendumuse ja rahaliste vahendite parema kasutamise;

1.23

arvab lisaks sellele, et struktuuripoliitika tõhusa juhtimise tagamiseks tuleb piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused kaasata kõnealuse poliitika kavandamisse ja otsuste tegemisse;

1.24

arvab, et Euroopa põhiseaduse leping kujutab endast esimest sammu Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelisel selgel kompetentside jagamisel ning et see võimaldab suuremat läbipaistvust, mis tuleb kasuks piirkondliku ja kohaliku detsentraliseerimise protsessile;

1.25

arvab, et Euroopa põhiseaduse leping tunnistab sõnaselgelt piirkondlikku ja kohalikku omavalitsust kõige kõrgemal seadusandlikul tasandil, andes talle sellega põhiseadusliku staatuse, mis on oluline samm edasi ühises soovis tagada, et Euroopa Liit vastaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste õiguspärastele huvidele ja ootustele;

1.26

märgib, et kõnealune kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse tunnustamine on üldine ega määratle kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse konkreetset rolli Euroopa poliitikas ja järelikult on sellise iseloomuga määratlus on vastavalt institutsionaalse iseseisvuse põhimõttele jäetud liikmesriikidele;

1.27

arvab, et kõnealuse piirkondlike ja kohalike omavalitsuste määratluse tõhususe tagamiseks peaksid liikmesriigid sätestama põhiseaduslikul, seadusandlikul ja haldustasandil vajalikud õigusaktid, mis võimaldaksid neil arendada ja määratleda nii siseriiklikul kui ka Euroopa tasandil piirkondlike ja kohalike võimuorganite omavalitsust;

1.28

arvab, et hoolimata kõnealuse tunnustuse üldisest iseloomust võimaldab Euroopa põhiseaduse leping piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel aktiivsemalt osaleda ühenduse tasandil ning toetab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste õiguslikku kaitset;

1.29

arvab, et Euroopa põhiseaduse leping teeb kõnealuse aktiivsema osaluse võimalikuks nii ühenduse ülalt-alla kui alt-üles otsuste tegemisel, arvestades, et ülalt-alla otsuste tegemisel tunnistavad ja sätestavad kohalike ja piirkondlike ametiasutuste õigust olla kaasatud ühenduse õigusaktide ja poliitika rakendamisse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtted ja et alt-üles otsuste tegemisel võimaldab see piirkondlike ja kohalike omavalitsuste esindajate otsest kaasamist otsuseid tegevatesse Euroopa institutsioonidesse või nõuandvatesse organitesse;

1.30

arvab, et piirkondlike esindajate osalemine nõukogu ja teiste asjaomaste organite, nt COREPERi koosolekutel ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalus igas nõukogu töö ettevalmistavas faasis vastava riikliku delegatsiooni koosseisus soodustab ühenduse poliitika kvaliteeti, asjakohasust ja tõhusust, selline suurem osalus toob kaasa suurema usalduse lõpptulemuse ja nende institutsioonide suhtes, kes seda poliitikat kavandavad;

1.31

arvab, et nende ülesannete valguses, mis on Euroopa põhiseaduse lepinguga talle antud, peab regioonide komitee tegutsema kvalifitseeritud vahendajana ühenduse organite ja piirkondlike ametiasutuste vahel ning märgib hea meelega, et tema volitusi on laiendatud ja see aitab tugevdada piirkondlikku ja kohalikku omavalitsust;

1.32

arvab pealegi, et lisaks tema otsese õiguspärasuse tunnistamisele hagide esitamisel Euroopa Kohtule nende seadusandlike aktide suhtes, mille vastuvõtmiseks sätestab põhiseadus nõude temaga konsulteerida, annab Euroopa põhiseaduse leping osadele piirkondadele võimaluse esitada kõnealuse iseloomuga hagisid oma riikide parlamentide kaudu, kui viimased peavad seda kohaseks;

1.33

arvab, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete tunnustamine ja rakendamine kohalikul ja piirkondlikul tasandil, nii nagu Euroopa põhiseaduse leping võimaldab, tugevdab volituste kasutamise tagatisi ja et see võimaldab tuua Euroopa Liidu otsuste tegemist inimestele lähemale ja järelikult inimestel osaleda otsesemalt Euroopa protsessis;

1.34

arvab, et Euroopa kohaliku omavalitsuse harta on otsustava tähtsusega töövahend, sest määratleb ja sätestab kohaliku omavalitsuse põhialused; annab seadusandlikud tagatised kohaliku omavalitsuse volitustele ja vajalike ressursside eraldamisele; annab detsentraliseerimise ja demokraatliku osalemise ulatuse laiendamiseks kriteeriumid ja võrdlusalused, mis on ühised, kuid samaaegselt paindlikud ja mitmekülgsed; ning võimaldab kohalikel ametiasutustel ühenduste kaudu säilitada kohalolu rahvusvahelisel tasandil;

1.35

avaldab lisaks sellele rahulolu rahvusvahelise konventsiooni vastuvõtmise üle, mis sisaldab Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kongressi koostatud Euroopa piirkondliku omavalitsuse harta eelnõu, kuna kõnealune konventsioon tunnustab piirkondliku omavalitsuse põhiolemust viisil, mis on paindlik ja mida saab kohandada erinevatele olukordadele, mis peaks võimaldama omavalitsust toetavate põhimõtete (nt demokraatlik õiguspärasus, institutsionaalne iseseisvus, piisav rahastamine ja kohtulikud tagatised) asjakohast määretlemist ning soodustaks piirkondade piirkonnaülest kohalolu riiklikul, Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil.

2.1

soovitab liikmesriikidel süvendada meetmeid piirkondliku ja kohaliku omavalitsuse laiendamiseks, kasutades ära praegu toimuvaid detsentraliseerimise ja keskvalitsuse võimu kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele üleandmise protsesse neis liikmesriikides, kus viiakse läbi kõnealuse iseloomuga reforme;

2.2

kutsub liikmesriike üles kasutama ära Euroopa Liiidu teiste liikmesriikide kogemust, kui nad soovivad arendada omaenese detsentraliseerimismudelit, mis arvestab riigi eripäradega;

2.3

teeb ettepaneku, et algatataks dünaamiline strateegia piirkondliku ja kohaliku omavalitsuse propageerimiseks, rakendades algatusi Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide teadlikkuse tõstmiseks ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide ühendamise eeliste ja demokraatliku detsentraliseerimise vajaduse kohta;

2.4

soovitab liikmesriikidel tungivalt olla piirkondliku detsentraliseerimise protsessi järgimises dünaamiline, tagamaks, et kõnealune protsess hõlmab järkjärgult sotsiaalmajanduslikke, haldusalaseid, ajaloolisi, kultuurilisi ja poliitilisi aspekte;

2.5

kutsub liikmesriike üles piirkondliku omavalitsuse harta alusel arendama ja laiendama piirkondadeks jaotamise projekti, mis on paindlik ja mida saab kohandada igas liikmesriigis esinevatele erinevatele olukordadele;

2.6

kutsub liikmesriike üles andma kohalikele ametiasutustele õigust ja tegelikku võimu korraldada ja juhtida olulist osa ühiskondlikust elust ning nägema ette, et kohalikel ametiasutustel on vabade, salajaste, võrdsete, otseste ja üldiste valimiste kaudu valitud kogu ning täidesaatev organ, mis on aruandekohustuslik kõnealuse kogu ees;

2.7

kutsub üles neid liikmesriike, kes ei ole seda veel teinud, tunnustama oma õigussüsteemis piirkondlikku ja kohalikku omavalitsust kõige kõrgemal võimalikul seadusandlikul tasandil ja tagama, et seda kontseptsiooni kaitseksid seaduse alusel õiguslikud, institutsionaalsed ja kohtumehhanismid ning et piirkondlikel omavalitsustel oleksid neile usaldatud ülesannete täitmiseks vajalikud rahalised vahendid;

2.8

soovitab, et liikmesriikide olemasolevate kohalike ja piirkondlike struktuuride poliitilisi esindajaid peaksid kodanikud valima otse või need peaksid olema aruandekohustuslikud valitud kogu ees;

2.9

soovitab liikmesriikidel tungivalt sisse seada vajalikud õiguslikud vahendid ja võtta vastu asjakohased meetmed, tagamaks nende territooriumil eksisteerivate keelte ja kultuuride mitmekesisuse säilimist, austamist ja soodustamist;

2.10

soovitab Euroopa institutsioonidel toetada territoriaalset detsentraliseerimist kui kultuurilise mitmekesisuse soodustamise võtmetegurit;

2.11

kutsub liikmesriike üles kehtestama vajalikku menetluskorda, et tagada oma territooriumil subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist suhetes Euroopa Liidu, liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike ametiasutuste vahel;

2.12

kutsub liikmesriike üles oma riigi (ja kui on olemas, piirkondliku) parlamendi kaudu kaitsma piirkondlikku ja kohalikku omavalitsust, kui Euroopa Komisjon adresseerib “varajase hoiatamise” mehhanismi alusel neile oma seadusandlikud ettepanekud, eesmärgiga esitada põhjendatud arvamus subsidiaarsuse põhimõtte järgimise kohta;

2.13

kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama vajalikke vahendeid, et hõlbustada piirkondlike ja kohalike ametiasutuste esindajate tõelist kaasamist poliitika kavandamisse alates kõige varasemast etapist ja ühenduse õigusaktide rakendamisse;

2.14

soovitab Euroopa Komisjonil sätestada vajalik menetluskord, et tagada piirkondade osalus neid mõjutavate struktuurimeetmete kavandamises, vastuvõtmises, juhtimises ja hindamises;

2.15

soovitab Euroopa Liidul ja liikmesriikidel võtta kohaliku omavalitsuse määratlemisel ja rakendamisel arvesse olemasolevate olukordade mitmekesisust (nt kohalikud ametiasutused, kohalike ametiasutuste koordineerivad asutused, suurlinnapiirkonnad, pealinnad jne);

2.16

soovitab tungivalt liikmesriikidel, kus on seadusandliku võimuga piirkondlikud ametiasutused, kiirendada poliitilise detsentraliseerimise protsessi, luues vajalikke mehhanisme, mis võimaldavad kõnealustel piirkondlikel ametiasutustel tõhusalt osaleda ühenduse otsuste tegemise protsessides;

2.17

soovitab koostööd suuremate linnade ning nende poliitiliste ja haldusstruktuuride vahel (eriti linnapiirkondade puhul), kuna nende avaliku halduse valdkonnad on majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste huvide poolest lähedased ja täiendavad üksteist;

2.18

kutsub piirkondi üles looma jätkuvat dialoogi suuremate linnadega, et töötada ühiselt vastastikku huvi pakkuvate küsimuste kallal, kasutamaks täielikumalt ära põhiseaduse lepingu pakutavaid osalemisvõimalusi;

2.19

palub Euroopa Liidul avaliku halduse osas kohandada kohalike ja piirkondlike ametiasutuste osalemist vastavalt kõnealuste organite erinevatele rollidele;

2.20

teeb ettepaneku võtta tegevuskorralduses arvesse olukordade mitmekesisust piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et tulla nii tõhusalt kui võimalik toime põhiseadusliku lepinguga pandud uutele ülesannetele.

2.21

kutsub üles neid liikmesriike, kes ei ole seda veel teinud, ratifitseerima Euroopa kohaliku omavalitsuse hartat;

2.22

soovitab tungivalt Euroopa Liidul vastu võtta vajalikud otsused, tagamaks Euroopa kohaliku omavalitsuse harta kaasamist ühenduse acquis'sse;

2.23

soovitab tungivalt Euroopa Nõukogul ja liikmesriikidel vastu võtta ja ratifitseerida piirkondliku omavalitsuse harta eelnõu rahvusvahelise konventsioonina. See annab konventsioonile iseseisva juriidilise jõu ja kaitse rahvusvahelise õiguse alusel;

2.24

soovitab luua regioonide komitees pidev Euroopa kohaliku omavalitsuse harta kohaldamise ja regionaalse omavalitsuse harta eelnõu väljatöötamise protsessi järelevalvesüsteem, tagamaks, et liikmesriikidel on võimalik oma territooriumil täielikult rakendada kohalikku ja piirkondlikku omavalitsust;

2.25

soovitab ühenduse institutsioonidel luua kohalike ja piirkondlike küsimustega seotud valdkondades tihedam koostöösuhe Euroopa Nõukogu, konkreetsemalt Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kongressiga;

2.26

teeb ettepaneku edasi arendada koostööd Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kongressi ja teiste riigiüleste organisatsioonidega, mis on seotud kohaliku ja piirkondliku omavalitsusega.

7.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 31/6

1)

Euroopa Ühenduse asutamislepingu teine osa pani aluse Euroopa kodakondsusele; sellega kaasnevad õigused, eelkõige Euroopa Liidu kodaniku õigus vabalt liigelda ja viibida liikmesriikide territooriumil, valida ja olla valitud oma asukohamaa kohalike omavalitsuste valimistel, saada diplomaatiliste ja konsulaarvõimude kaitset kolmandate riikide territooriumil, kus ei ole esindatud liikmesriik, mille kodanik ta on, saata petitsioon Euroopa Parlamendile ja pöörduda Euroopa ombudsmani poole; kõnealuseid sätteid kordab ka Euroopa põhiseaduse leping;

2)

kodakondsus ja põhiõiguste teostamine toimuvad esmajoones kodanike lähikonnas; paljudes liikmesriikides on kohalikel omavalitsustel laiad volitused perekonnaseisuametite valdkonnas, ametlike dokumentide väljastamiseks, kuid ka hariduse, politsei ja sotsiaaltoetuste vallas, ilma milleta ei ole konkreetne kodakondsuse teostamine ja põhiõiguste tõhus kaitse võimalik.

3)

piirkondlike ja kohalike omavalitsuste esindusorganina ja kodanikuläheduse põhimõtte järelvalvajana ühenduse otsustusprotsessides on regioonide komitee esmajoones huvitatud kõnealuste, Euroopa kodakondsuse atribuutide teostamisest;

4)

Euroopa Liidu kodakondsus ei asenda liikmesriikide kodakondsust, kuid nii nagu ühtne turg ja struktuurifondide solidaarsuspoliitika avaldavad positiivset mõju Euroopa Liidu liikmesriikide majandusele ja nende kodanike heaolule, nii on ka Euroopa kodakondsus eeliseks kodanikele kui vabadele isikutele, kes on ühtaegu vastutavad ja kindlustatud ning kodanikele kui majandus- ja poliitilises elus aktiivselt osalejatele;

5)

põhiõiguste edendamise ja kaitse tõhusus on demokraatia alus ja vabadus-, turvalisus- ja õigusruumi rajamise peamine eeltingimus;

6)

põhiõiguste harta kaasamine Euroopa põhiseaduse lepingusse tugevdab Euroopa Liidu õiguslikku kohustust tagada põhiõiguste edendamine kõigis Euroopa Liidu pädevusse kuuluvates poliitikavaldkondades;

7)

Euroopa Liidu kodanike õiguste teostamise tagamine kogu Euroopa Liidu territooriumil kujutab endast esmatähtsat ülesannet.

1.1.1

tänab Euroopa komisjoni tema algatuse eest, mis vastab komitee soovile ja kujutab endast kasulikku pretsedenti, korvates niimoodi õigusliku baasi puudumise nii praegu kehtivates lepingutes (konsolideeritud lepingute artikkel 22) kui ka Euroopa põhiseaduse lepingus (artikkel III-129);

1.1.2

tervitab Põhiõiguste harta — mis seab isiku Euroopa projekti keskpunkti ja sisaldab üht just kodakondsusele pühendatud peatükki — lisamist põhiseaduse lepingusse, andes talle seeläbi siduva juriidilise jõu ning võimaldades igal Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikul tuvastada oma Euroopa kodakondsust uute õiguste kandjana ja sellesse uude kollektiivi, milleks on Euroopa Liit, kuulumise väljendusena;

1.1.3

märgib, et sel moel hartas tunnustatud õigused, mis täiendavad põhiseaduse lepingus väljaöeldud õiguseid ja puudutavad igapäevast elu, on siiski Euroopa kodanike poolt vähe tuntud;

1.1.4

kiidab heaks komisjoni neljandas aruandes liidu kodakondsuse kohta esitatud märkused ja märgib, et on toimunud positiivseid arenguid Euroopa kodakondsuse ja sellega seotud põhiõiguste teostamisel;

1.1.5

toob välja, et põhiseaduse lepingu artikkel I.10 kordab ja sünteesib EÜ asutamislepingu artikleid 17-22, selgitab vaba liikumise ja riigis viibimise õiguse ning õiguse valida ja olla valitud Euroopa Parlamendi ja munitsipaalvalimistel kohaldamist ja laiendab õigust suhelda oma emakeeles, mis seniajani kehtis vaid liidu institutsioonide suhtes, kuid edaspidi on kohaldatav ka liidu nõuandvatele organitele;

1.1.6

tunneb heameelt dialoogi algatamise üle kodanike ja piirkondlike ja kohalike omavalitsuste esindajate vahel, eelkõige nende vajaduse kohta informatsiooni järele õiguste ja nende õiguste teostamise positiivse mõju teemal;

1.1.7

kahetseb, et komisjoni neljandas aruandes, mis käsitleb noorte haridust, et varustada nad vajalike oskustega oma Euroopa kodakondsuse teostamiseks, ei mainita piirkondlike ja kohalike omavalitsuste rolli, kuigi just neil on paljudes liikmesriikides sellised volitused;

1.1.8

märgib rahuloluga, et vaba liikumise ja riigis viibimise õigus areneb tänu direktiivile, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ning nende pereliikmete õigust liigelda ja viibida vabalt liikmesriikide territooriumil, mis on oluline edasiminek ja määrusandlik selgitamine,mis tuleb siseriiklikus õiguses üle võtta enne 20. aprilli 2006;

1.1.9

kahetseb siiski, et mainitud ei ole kohalike omavalitsuste kohustusi nii Euroopa kodanike vastuvõtul kui järgimisel vastuvõtvas liikmesriigis, nii nende saabumise hetkel kui kogu sealviibimise kestel ja muudatuste tekkimisel nende või nende perekonna seisukorras, samas kui nende kohustuseks on kontrollida vajadusel nende registreerimist, ametialaseid ja isiklikke ressursse, elukohta, õigust sotsiaalabile viie esimese riigisviibimise aasta jooksul;

1.1.10

märgib, et direktiivis nähakse ette ka surma, lahkumise või lahutamise juhul pereliikmetele autonoomne riigisviibimise õigus ja tunneb heameelt, et vastavalt komitee arvamusele selle direktiivi eelnõu kohta 21. novembrist 2002 (CdR 121/2002 lõplik) kaasati “pereliikmete” määratluse abielus mitteolevad partnerid, kellel oma päritoluriigis on abielus partneritega võrdne staatus;

1.1.11

on arvamusel, et see meede on kahtlemata õigustatud, kuid võib kaasa tuua vajaduse sotsiaalsete toetusmeetmete järele kohalike omavalitsuste poolt territooriumil, kus see perekond elab, mida Euroopa seadusandja ete ei näinud, ning soovitab seega kasutada kõnealuse direktiivi rakendamiseks antud kaheaastast ajavahemikku nende mitmesuguste probleemide lahendamiseks;

1.1.12

toetab teises liikmesriigis surnud EL kodanike maiste jäänuste kodumaale viimise protseduuri lihtsustamist ning arvestades, et kommuunid on sageli vastutavad surnute matmise või tuhastamise eest, leiab, et komitee tuleks tihedalt kaasata käimasolevasse teksti väljatöötamise protsessi Euroopa komisjonis;

1.1.13

meenutab, et põhiseaduse lepingu III osas nähakse ette siseturu toimimise ja liidu kodanikest töötajate asutamisvabaduse tingimused, mis tagavad nende õiguse tööle ja seega tuleks kaotada siseriiklike õigusaktide rakendamisest tulenevad piirangud ning majanduslikud ja sotsiaalsed õigused tuleks harmoniseerida;

1.1.14

märgib, et isegi kui on jõustunud Euroopa kodanike õigus valida ja olla valitud oma asukohariigis Euroopa valimistel, tuleb süvendada 2004. aasta valimiste puhul tehtud pingutusi teavituse ja koolituse alal, samuti ei ole läinud nende osalemine munitsipaalvalimistel ilma probleemideta;

1.1.15

toetab põhimõtteliselt EL-i kodanike osalemist riiklikel valimistel, kuid on seisukohal, et ta ei peaks tegema ettepanekuid kõnealuse osaluse viiside kohta; toetab samuti ühenduse kodanike osalemist piirkondlikel valimistel ja on valmis kõnealuse osaluse viise uurima, mis eeldab liikmesriigis elamise minimaalse nõutava aja ja iga liikmesriigi asjakohaste piirkondade taseme(te) määratlemist;

1.1.16

tervitab poliitiliste parteide arengut Euroopa tasandil kuid avaldab kahetsust, et temalt ei taotletud arvamust poliitiliste parteide staatust ja rahastamist Euroopa tasandil käsitleva määruse eelnõu kohta, mis võeti vastu EÜ asutamislepingu artikli 191 rakendusena (7);

1.1.17

tunneb heameelt Euroopa Parlamendile ja ombudsmanile suunatud petitsioonide arengu üle, kuid on mures nimetatud petitsioonide nõudmistele mittevastavuse juhtude sageduse pärast, ilma et neile saaks anda mingit järelkaja;

1.2.1

soovib avaldada oma arvamust selle uue organi tegevusvälja, ülesannete, geograafilise välja ja struktuuri kohta, mille eesmärk on mitte ainult kaitsta, vaid ka edendada kõigi Euroopa Liidu praeguste ja tulevaste liikmesriikide kodanike põhiõigusi;

1.2.2

on arvamusel, et agentuur peaks olema varustatud piisavate materiaalsete ja intellektuaalsete vahenditega, et täita oma ülesandeid kõigist sõltumatult;

1.2.3

on arvamusel, et ameti tegevus peab keskenduma ühenduse õiguse, põhiseaduse lepingusse kaasatud Põhiõiguste harta ja selles leiduvate rakendussäte kohaldamisele eesmärgiga kaitsta ja edendada Euroopa kodakondsusega seotud õigusi;

1.2.4

soovib, et see kataks kõiki hartas väljendatud ning eelkõige just rahvusvähemustega seotud diskrimineerimise vorme; rõhutab, et erilist tähelepanu vajavad kõik jätkuva põhiõiguste rikkumisega seotud juhtumid;

1.2.5

on arvamusel, et ameti esimeseks ülesandeks peab jääma sõltumatul ja usaldusväärsel metodoloogilisel vahendil ja ekspertvõrgustikul põhineva informatsiooni kogumine ja analüüsimine;

1.2.6

toetab ettepanekut anda ametile pädevus teha Euroopa Liidu institutsioonidele nii negatiivseid kui positiivseid soovitusi seoses nende seadusandliku ja kohtuliku vastutusega;

1.2.7

on seisukohal, et põhiõiguste amet peab olema horisontaalsete pädevustega koondvõrgustik, mis on võimeline arendama põhiõiguste rakendamise tavasid nii Euroopa Liidus kui liikmesriikides ning kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes ning et iga põhiõiguste erineva aspekti jaoks loodud organ, nt Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut, tuleb põhiõiguste ametiga ühendada juba loomise hetkest;

1.2.8

on arvamusel, et ameti analüüside ulatus peaks olema piiratud liidu liikmesriikide ja kandidaatriikide ning assotsieerunud riikide territooriumiga, laiendamine kolmandatele riikidele tooks kaasa tema ülesannete lahjenemise ning ei pakuks mingit lisandväärtust võrreldes olemasolevate, eelkõige ÜRO alla kuuluvate rahvusvaheliste vahenditega;

1.2.9

kordab siiski põhiõiguste ameti tööprogrammi väljatöötamise vajadust, milles kehtestatakse kõnealuse ameti tõhususe tagamiseks vajalikud prioriteedid;

1.2.10

toetab ettepanekut, et agentuur võiks teha koostööd Euroopa nõukoguga ja põhiõigustega tegelevate riikide institutsioonidega ning sõltumatu ekspertide võrgustikuga, vältides ise riikide kaupa analüüside tegemist;

1.2.11

ei oleks vastu sellele, kui ametilt taotletaks uurimust EL asutamislepingu artikli 7 (põhiseaduse lepingu artikli I-59) elluviimise raames, st Euroopa Liidu aluspõhimõtete raske ja pidev rikkumine ühe liikmesriigi poolt, juhul kui selline uurimus eeldaks nõukogu, Euroopa Parlamendi või Euroopa Komisjoni sõnaselget taotlust ega oleks jäetud ameti enda otsustada.

2.1.1

soovitab integreerida põhiõiguste harta põhiseaduse lepingu teavituskampaaniasse ning kaasata sellesse piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused, kes suudavad hõlmata kõiki kodanikke ja kes on vastutavad hartas sisalduvate õiguste igapäevase kohaldamise eest;

2.1.2

soovitab kaasata piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused liidu kodanike vaba liikumise sätetesse, et lihtsustada nende integratsiooni asukohamaal;

2.1.3

soovitab edendada Euroopa kodanike majanduslikke ja sotsiaalseid õiguseid, püüdes neid harmoniseerida kogu liidu territooriumil ja proovida koos kohalike ja piirkondlike võimuasutustega vältida igat laadi diskrimineerimist;

2.1.4

kutsub üles ennetama, pakkudes selleks oma abi, probleeme, mis tekivad autonoomse riigisviibimise õiguse andmisest teises liikmesriigis resideeriva Euroopa Liidu kodaniku pereliikmetele tolle ärasõidu, surma või paari lahkumineku järel, eriti kui tegemist on sotsiaalkaitse ja pereliikmete õigusega töötada;

2.1.5

soovib, et kommuunide esindajad kaasataks ka teises liikmesriigis surnud EL kodanike maiste jäänuste kodumaale viimise protseduuri lihtsustamist käsitleva teksti väljatöötamisse;

2.1.6

teeb ettepaneku välja töötada soovitus Euroopa kodanikuõpetuse soodustamiseks koolides, selle tegevuse täitaks oleks Euroopa komisjon ja sinna tuleks kaasata ka regioonide komitee hariduse valdkonnas pädevate omavalitsuste esindajana;

2.1.7

soovitab eraldada algatuste jaoks nagu “Euroopa kodanikuhariduse aasta” piisavalt vahendeid, nii et üritusi oleks võimalik korraldada Euroopa, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

2.1.8

soovitab laiendada Euroopa kodanike poliitilisi õigusi, algatades arutelu võimaluse üle anda ühenduse kodanikele õigus valida ja olla valitud piirkondlikel ja riiklikel valimistel nende asukohamaaks oleva liikmesriigi territooriumil;

2.1.9

soovitab mitte anda Euroopa Majandusruumi kuuluvate riikide kodanikele automaatselt õigust valida ja olla valitud kohalikel valimistel nende asukohamaaks olevas liikmesriigis;

2.1.10

teeb ettepaneku kinnitada ametlikult protseduurid, mis võimaldavad Euroopa Parlamendil või ombudsmanil ebakompetentselt suunatud petitsioon või kaebus edasi saata sobivale võimuorganile (näiteks riiklikule lepitajale, kui see on olemas, või otse piirkondlikele või kohalikele võimuasutustele).

2.2.1

teeb ettepaneku, et tulevane põhiõiguste amet peaks olema varustatud piisavate materiaalsete ja intellektuaalsete vahenditega, et tagada tema efektiivsus ja sõltumatus;

2.2.2

soovitab piirata ameti tegevusvaldkonda hartas sisalduvate põhiõiguste kohaldamisega ja vastavalt põhiseaduse lepingu artiklis II-112 sätestatud tingimustele;

2.2.3

teeb ettepaneku, ühest küljest vaadelda ametit kui koondvõrgustikku, mis on võimeline arendama põhiõiguste rakendamise aktiivset/aktiivseid korda/tavasid nii Euroopa Liidus kui liikmesriikides ning kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes ning et kõik põhiõiguste eriaspektidega tegelevad organid liidetakse viimasega nende loomise hetkest alates, ja teisest küljest kujundada kõnealuse ameti struktuuri nii, et see vastaks põhiõiguste erinevatele valdkondadele ning oleks varustatud aastase või mitmeaastase programmiga, mis tagab ameti tõhususe;

2.2.4

soovib, et lisaks sellele, et agentuur on sõltumatu ja usaldusväärne vahend informatsiooni kogumiseks ja analüüsimiseks ning soovituste esitamiseks Euroopa institutsioonidele, muuhulgas Euroopa Kohtule, oleks agentuur kaasatud põhiõigusi puudutava haridus- ja teavitusstrateegia elluviimisse;

2.2.5

soovitab piirata ameti tegevuspiirkonda Euroopa Liidu liikmesriikidega;

2.2.6

kutsub loodavat Euroopa ametit üles looma sidemeid ühelt poolt Euroopa Nõukogu, riikide institutsioonide ja põhiõiguste rakendamisega/teostamise/kohaldamisega seotud valitsusväliste organisatsioonidega ja sõltumatute ekspertide võrgustikuga ning samuti piirkondlike ja kohalike omavalitsustega, mis oma spetsiifilise lähenemisega võivad ameti töödes kasulikud olla esitades iga-aastase aruande põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus;

2.2.7

teeb ettepaneku, et ameti sekkumine vastavalt EL asutamislepingu artiklile 7 (põhiseaduse lepingu artikkel I-59) võiks toimuda nõukogu, Euroopa Parlamendi või Euroopa komisjoni selgeltväljendatud taotluse korral;

2.2.8

soovib, et tulevase Euroopa ameti haldusnõukogus oleks kavandatud piirkondlike või kohalike omavalitsuste esindaja osalemine.

7.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 31/11

1)

nõukogu otsus ühinemisläbirääkimiste alustamise kohta 3. oktoobril 2005 avas Türgile Euroopa perspektiivi, siiski on edaspidi vajalikud olulised edusammud. Läbirääkimised peavad jääma avatud protsessiks.

2)

Türgis on toimumas radikaalsed muutused, mis hõlmavad ka väärtushinnanguid. Tänu sellele võiks Türgi olla oluliseks eeskujuks Lähis-Ida riikidele kui maa, mille elanikkonna enamuse moodustavad moslemid ning kus peetakse kinni sellistest aluspõhimõtetest nagu vabadus, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamine ning õigusriik.

3)

Ametkonnad on kaotanud surmanuhtluse, viinud sisse piinamise vastase nulltolerantsi poliitika, kaotanud mitmeid sõna- ja kogunemisvabaduse ning usuvabaduse vastaseid piiranguid; kõigile Türgi kodanikele, k.a kurdi päritolu kodanikele, on antud teatud kultuurilised õigused. Tuleb astuda samme korruptsiooniga võitlemiseks, mis on tõsine probleem, muuhulgas ka avalikus halduses. Sellegipoolest tuleb vastavaid jõupingutusi teha kõigil haldustasanditel. Peale selle tuleb naiste vastu suunatud vaimne ja füüsiline vägivald lugeda täiesti vastuvõetamatuks.

4)

Türgi on tugeva keskvalitsusega riik, kus kohalikul ja piirkondlikul tasandil valitud esindajatel on üksnes piiratud volitused. Lisaks sellele võimaldavad seadusandlusse sissekirjutatud vahendid riigil kohalikke omavalitsusi ulatuslikult kontrollida. Paljudes valdkondades on riiki poolt määratud ametnikel enam võimu kui kohalikul ja piirkondlikul tasandil valitud rahvaesindajatel. Kohalike omavalitsuste halduskontrolli viivad läbi siseminister ja 81 provintsi kubernerid.

5)

Komisjon esitas kolmele sambale toetuva strateegia. Esimese samba puhul on tegemist koostööga Türgi reformiprotsessi tõhustamiseks ja toetamiseks, pidades eelkõige silmas Kopenhaageni kriteeriumide poliitiliste eesmärkide kestvat täitmist. Teise samba raames tehakse ettepanek Türgiga peetavate ühinemisläbirääkimiste eritingimuste kohta. Kolmas sammas hõlmab oluliselt laiendatud poliitilist ja kultuurilist dialoogi Euroopa Liidu liikmesriikide ja Türgi vahel. Abi ja toetust Türgi kodanikuühiskonna ülesehitamisel tuleb vaadelda kui olulist elementi Türgi võimaliku Euroopa Liiduga ühinemise raames.

6)

Regioonide komitee keskendab oma tegevuse neile valdkondadele, mis langevad piirkondlike ja kohalike omavalitsuste pädevusvaldkonda; regioonide komitee aktiivne sekkumine on suunatud praktilistele küsimustele, mida on võimalik lahendada Euroopa Liidu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja Türgi vahelise konkreetse koostööga. Siinjuures võiks aluseks võtta linnade partnerluste ja suutlikkuse suurendamise projektide alaseid kogemused.

1.1

rõhutab, et Türgi allub tulevikus samadele ühinemiskriteeriumitele nagu teisedki kandidaatriigid ja tervitab Türgi võimude poolt viimaste aastate jooksul läbi viidud reforme, mis on aidanud Türgil liikuda Kopenhaageni kriteeriumite täitmise suunas piisavalt, et võimaldada ühinemisläbirääkimiste alustamist ELiga;

1.2

tunnistab, et Türgi on viimastel aastatel, eelkõige pärast 2002 aasta valimisi, viinud läbi rohkem reforme kui eelnevatel aastakümnetel. Türgi parlament on võtnud vastu terve rea reformide pakette, sealhulgas ka ulatuslikke meetmeid valitsuse reformimiseks ning hulgaliselt seadusi, määrusi ja ringkirju kõnealuste reformide elluviimiseks. Komitee märgib, et mõned neist seadustest ei saa aga jõustuda, kuna president on pannud neile veto;

1.3

tunnistab, et Türgi on teinud märkimisväärseid edusamme poliitiliste reformide valdkonnas, eelkõige läbi põhiseaduse ja õigusnormide kaugeleulatuvate muudatuste, mis on viinud nii poliitilise kui õigussüsteemi ümberkujundamiseni;

1.4

juhib tähelepanu asjaolule, et vastu tuleb võtta veel rida õigusakte;

1.5

rõhutab, et Türgi peab siiski veel kandma hoolt seaduseelnõude jõustumise eest ja eelkõige nende vastava rakendamise eest ning inimõiguste rikkumiste tõhusa menetlemise eest. Enne läbirääkimiste algust tuleb Küprose Vabariiki rahvusvaheliselt tunnustada.

1.6

juhib tähelepanu asjaolule, et Türgi on suurte piirkondlike erinevustega riik. Erinevused kujutavad endast täiendavat väljakutset igale arengule, mis on loodud kindlustama tulu kogu riigis;

1.7

on seisukohal, et riikliku sektori reformide pakett tuleks vastu võtta niipea kui võimalik pärast vastavasisuliste konsultatsioonide korraldamist kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liitude ning kodanikuühiskonnaga;

1.8

väljendab soovi aidata konstruktiivselt kaasa komisjoni kolme samba strateegia elluviimisele, seda eriti kolmanda samba valdkonnas, mille eesmärgiks on oluliselt laiendatud poliitiline ja kultuuriline dialoog Euroopa Liidu liikmesriikide ja Türgi vahel, milles peab kodanikuühiskonnal ja piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel olema oluline roll ning mida komisjonil tuleks konkreetsete meetmetega edendada, tagamaks dialoogi tõhusust.

1.9

tervitab kodanikuühiskonna aktiivsemat osalemist poliitika kujundamisel ja rõhutab kodanikuühiskonna edendamise vajadust, pidades siinjuures silmas ka kogunemisvabaduse õigust;

1.10

on arvamusel, et teadmiste ja parimate tavade alaste kogemuste vahetamine ja tugevdatud koostöö kohalikul ja piirkondlikul tasandil edendab demokraatiat ja sotsiaalmajanduslikku arengut;

1.11

viitab valdkondadele, kus kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad kõige paremini toetada Türgi ühinemisettevalmistusi:

1.12

juhib tähelepanu sellele, et kohaliku ja piirkondliku arengu tõhustamisel on oluline tähtsus majanduslike ja sotsiaalsete edasiminekute edendamisel kõigis Türgi piirkondades ja on sellega seoses arvamusel, et tuleb innustada ja edendada detsentraliseerimise protsessi riiklike ülesannete delegeerimiseks piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele;

1.13

rõhutab vajadust kaasata piirkondlik ja kohalik tasand algusest peale ühinemisprotsessi ning seada ühinemisläbirääkimiste üheks prioriteediks keskkonnakaitse kui üks piirkondliku ja kohaliku tasandi jaoks kõige tähtsamaid suuri ELi õigustiku valdkondi; tunnistab, et keskkonnakaitse valdkonnas tuleks teha mõningaid edusamme ning tõhustada haldussuutlikkust, nimelt on kõnealuse protsessi edasiarendamine ning asjaomaste ametiasutuste vahelise kooskõlastamise parandamine täiesti möödapääsmatu.

1.14

on arvamusel, et suur osa Euroopa Liidu õigusnormidest viiakse ellu kohaliku ja piirkondliku tasandi ametiasutuste poolt, millel saab Türgi võimaliku Euroopa Liiduga ühinemise raames olema eriti tähtis roll. Tänu tihedale koostööle projektide tasandil võivad Euroopa Liidu liikmesriikide kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused anda oma panuse reformide läbiviimisesse ja ELi õigustiku rakendamisse kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

1.15

tunnustab Türgi ELi liikmesusest tulenevaid erilisi väljakutseid seoses ühise põllumajanduspoliitika, ühtekuuluvuspoliitika ja tööjõu vaba liikumise põhimõtte tulevase rakendamisega;

1.16

jagab komisjoni seisukohta, mille kohaselt tuleb koostada mõjude hindamise aruanne ning välja töötada rakenduskava ning eelarve- ja finantsraamistik;

1.17

soovib süvendada dialoogi Türgi kohalike omavalitsustega, nii nagu seda tehti eelmiste taotlejariikide puhul;

1.18

rõhutab, et esmatähtsal kohal on piinamise ja väärkohtlemise vastane nulltolerants, õiguste ja vabaduste kasutamise tagamine kõigile vähemustele, kõigi religioonide austamine, eriti silmas pidades kõigi religioonide võrdset juriidilist staatust, nulltolerants naiste diskrimineerimise ja naistevastase vägivalla suhtes ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) standardite järgimine laste töö küsimuses;

1.19

juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on kohaliku ja piirkondliku tasandi haldussuutlikkuse tõhustamine, mis tagab Euroopa Liidu õigusnormide tõhusa rakendamise ja täitmise;

1.20

on seisukohal, et valitsusel tuleb täielikult ning ilma möönduseta tunnustada kõiki ELi liikmesriike ning respekteerida ilma tingimusteta kõigi Euroopa kodanike inimõigusi ja isikuvabadusi ilma ühegi erandita.

2.1

taotleb komisjoni, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivset kaasamist kolme samba strateegia rakendamisse, eriti kolmanda samba valdkonnas, mille eesmärgiks on oluliselt laiendatud poliitiline ja kultuuriline dialoog Euroopa Liidu liikmesriikide ja Türgi vahel;

2.2

julgustab komisjoni alustama teavituskampaaniat tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, eesmärgiga teavitada Euroopa Liidu kodanikke suhetest Türgiga ning toetada vahetusprogramme, mis aitavad suurendada Euroopa Liidu kodanike ja Türgi ühiskonna vastastikust mõistmist;

2.3

soovitab komisjonil kasutada ELi liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kogemusi kohaliku demokraatia ülesehitamisel ning kohalike ja piirkondlike haldusasutuste arendamisel;

2.4

soovitab komisjonil käsitleda oma järgmises Türgi-raportis (2005. aasta lõpus) ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli Türgis, muuhulgas ka nõudmist sõltumatu piirkondliku tasandi loomiseks, mis oleks ulatuslikult kaasatud strateegia koostamisse, mille abil määratletakse kohaliku ja piirkondliku arengu prioriteedid, ning Euroopa struktuurifondi programmide ja teiste piirkondliku arengu algatuste järgnevale elluviimisele;

2.5

toetab kahepoolse nõuandekomitee loomist, mis koosneks Türgi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning regioonide komitee esindajatest, toetudes seejuures eelmiste kandidaatriikidega omandatud kogemustele;

2.6

kutsub Türgi valitsust üles kiirendama piirkondade majandusliku ja sotsiaalse arengu juures olulist rolli mängiva riikliku sektori detsentraliseerimise reformi, et tagada reformide kohene täielik rakendamine, nende pöördumatus ning jätkusuutlikkus;

2.7

on arvamusel, et kõnealuste omavalitsuste käsutusse tuleks reformide edukaks elluviimiseks anda vajalikud rahalised ja inimressursid ning eriti tuleb siin silmas pidada Türgi kõige ebasoodsamas olukorras olevate regioonide majanduslikku ja sotsiaalset arengut;

2.8

on veendumusel, et Struktuurifond ja Ühtekuuluvusfond võivad kaasa aidata Türgi piirkondade, ning eelkõige just Türgi kaguosas asuvate piirkondade sotsiaalmajanduslikule arengule;

2.9

nõuab seetõttu konkreetseid algatusi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldussuutlikkuse tõstmiseks Struktuurifondi vahendite kasutamisel; samaaegselt palutakse Türgi valitsusel eraldada vajalikud vahendid kaasrahastamiseks;

2.10

õhutab andma kohaliku ja piirkondliku tasandi esindajatele suuremaid volitusi ja enam ülesandeid, ning tõstma vastavalt sellele kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ette nähtud väljaminekute ülemist piiri;

2.11

nõuab piirkondlikule arengupoliitikale õigusliku raamistiku loomist;

2.12

kutsub Türgi valitsust üles võtma asjakohaseid meetmeid, mis tagaksid ELi õigusnormide rakendatavuse Türgis, sealhulgas ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

2.13

kutsub Türgit üles võtma tarvitusele vajalikud abinõud hajutamaks komisjoni soovituses toodud kartusi, eriti inimõiguste austamise, põhivabaduste teostamise ning õiguste ja vabaduste kasutamise täieliku tagamise osas kõigile, k.a vähemustele;

2.14

manitseb Türgi valitsust edendama kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse põhimõtet vastavalt kohaliku omavalitsuse hartale ja tagama kodanike täieliku ja otsese osalemise;

2.15

ootab, et Türgi valitsus toimiks vastavalt oma kinnitustele, et Ankara lepingu kohandamise protokolli ratifitseeritakse enne ühinemisläbirääkimiste alustamist;

2.16

kutsub Türgit üles respekteerima täielikult rahvusvahelist õigust ja heanaaberlikkuse põhimõtet;

2.17

kavatseb edaspidi, sobivates tingimustes, esitada oma seisukoha Türgi liitumise kohta kohaliku ja piirkondliku tasandi perspektiivist lähtudes, ja nõuab komisjonilt tungivalt, et tulevaste korraliste aruannete puhul komiteega konsulteeritaks;

7.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 31/15

1.1.1

tervitab1. mail 2004 toimunud ELi laienemist kümne uue liikmesriigi võrra;

1.1.2

rõhutab Bulgaaria ja Rumeenia kuulumist praegusesse laienemisprotsessi, isegi kui nende ühinemine toimub erinevatel põhjustel hiljem;

1.1.3

tervitab tulemusi ja soovitusi, mida Euroopa Komisjon esitas 6. oktoobri 2004. aasta korralises aruandes ning Bulgaaria, Rumeenia ja Horvaatia kohta koostatud strateegiadokumendis nõukogule ja Euroopa Parlamendile;

1.1.4

toetab omalt poolt hinnangut, et Bulgaaria ja Rumeenia suudavad täita Euroopa Liidu liikmestaatusest tulenevaid kohustusi ja Kopenhaageni poliitilisi kriteeriume ning et kõnealustes riikides on toimiv turumajandus;

1.1.5

kiidab heaks25. aprillil 2005. aastal ELi välisministrite allkirjastatud Bulgaaria ja Rumeenia ühinemislepingud, võimaldades kõnealustel riikidel 1. jaanuaril 2007 ELi liikmeteks astuda, kui nad on selleks ajaks kõik liitumistingimused täitnud;

1.1.6

juhib tähelepanu sellele, et seniste laienemiste end õigustanud põhimõte on olnud iga ühineva riigi individuaalne valmidus;

1.1.7

rõhutab vajadust Bulgaaria ja Rumeenia poolt pärast läbirääkimiste lõpetamist võetud kohustuste plaanipärase täitmise intensiivse järelevalve järele;

1.1.8

peab mõistlikuks, et tuleb kehtestada kaitseklauslite abil meetmed tõsisemate probleemide lahendamiseks, mis võivad tekkida enne ühinemist või esimese kolme aasta jooksul pärast ühinemist;

1.1.9

tunnustab Bulgaaria ja Rumeeniaga kokku lepitud kaitseklausli spetsiifikat, mis põhineb komisjoni soovitusel ja võib koos liikmesriikide üksmeelse tegutsemisega liitumist ühe aasta võrra edasi lükata; võtab lisaks teadmiseks, et kõnealuse otsuse võib justiits- ja sisepoliitika probleemide korral, samuti Rumeenia konkurentsialaste probleemide korral vastu võta kvalifitseeritud häälteenamusega;

1.1.10

juhib tähelepanu sellele, et tänu pärast ühinemislepingute allkirjastamist regioonide komitee juurde kuuluvate vaatlejate intensiivsele kaasamisele saab komitee toetada Bulgaaria ja Rumeenia kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi nende ühinemiseelses faasis;

1.1.11

teatab oma valmisolekust tegeleda Bulgaaria ja Rumeenia ühinemise toetamisega aktiivse teabepoliitika abil ratifitseerimismenetlusele laia toetuspinna saamiseks;

1.1.12

tervitab Rumeenia ja Bulgaaria osalemist Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu koostamisel ja toetab väga kampaania käivitamist territoriaalsetes kogukondades, et selgitada ja propageerida põhiseaduse sisu osana ühenduse õigustikust, mis aitaks suurendada kodanike teadmisi Euroopa väärtushinnangutest ja toimimisest ning nende poolehoidu kõnealustele küsimustele.

1.1.13

tervitab Euroopa Ülemkogu eesistujariigi 16. ja 17. detsembri 2004. aasta lõppjäreldusi alustada ühinemisläbirääkimisi Horvaatiaga ja märgib, et ühinemisläbirääkimisi ei alustata enne, kui toimub täielik koostöö endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga (EJRK);

1.1.14

tervitab Euroopa Ülemkogu eesistujariigi 16.–17. detsembri 2004. aasta lõppjäreldusi alustada 3. oktoobril 2005 ühinemisläbirääkimisi Türgiga;

1.1.15

näeb oma liikmete jaoks võimalust toetada piirkondlike ja kohalike omavalitsuste partnerlussuhete kaudu kandidaatriikide ettevalmistusi Euroopa Liiduga ühinemiseks.

1.2.1

tunnustab Rumeenia 2004. aastal saavutatud positiivseid arenguid kohaliku omavalitsuse osas õigusliku aluse tõhustamise teel, iseäranis põhiseaduse läbivaatamist, võttes tarvitusele detsentraliseerimise mõiste, haldusreformi uuendatud strateegiat, raamseadust detsentraliseerimise kohta ja prefekti institutsiooni käsitlevat seadust (7);

1.2.2

tervitab kõigi osapoolte kinnitatud üldist konsensust avaliku halduse reformi arendamiseks, eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohti ja pühendumist, millega antakse konstruktiivne panus Rumeenia Euroopaga ühinemise protsessi ja toetab Rumeenia valitsust, mis moodustati detsembris 2004, haldus- ja detsentraliseerimisprotsessi jätkamisel ning kohaliku autonoomia tugevdamisel, vastavalt kohalikku autonoomiat käsitlevas Euroopa hartas kehtestatud eeskirjadele, mille suhtes jõuti ametlikule kokkuleppele Rumeenias 1997. aastal;

1.2.3

võtab arvesse uueks riiklikuks programmiks ettenähtud meetmeid (8)juhtimise tõhususe osas, pannes samaaegselt aluse täielikule poliitilisele ja rahalisele läbipaistvusele kohalikul tasandil ning kohalike omavalitsuste osalusele riiklikus otsustamisprotsessis subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete osas;

1.2.4

jagab Euroopa Komisjoni vaateid rahaliste ja inimressursside kokkusobimatuse kohta vastutuse üleandmisega kohalikul tasandil, mis võib ohustada tõhusat avalikku haldust;

1.2.5

rõhutab tungivat vajadust kvalifitseeritud, motiveeritud ja sõltumatute riigiametnike järele kohalikul ja maakondlikul tasandil, eraldades piisavalt rahalisi vahendeid koolitusprogrammideks, pädevuste ülekandmiseks ELi liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahelise heade tavade vahetamise abil ning tõhusate stimuleerivate meetmete tagamiseks;

1.2.6

tunnustab, et inimressursside tagamine kaasaegse avaliku halduse jaoks on pikaajaline protsess, mis esindab kasutuselevõetavat strateegilist meetodit, et vastata uutele väljakutsetele seoses Euroopa integratsiooni ja struktuurifondide haldamisega;

1.2.7

väljendab muret poliitilise rände ulatuse üle enne 2004. aasta kohalikke valimisi vastavalt mitmete sõltumatute vaatlejate (9) tähelepanekutele, mida võib piirata otsene ja läbipaistev raha eraldamine riiklikest fondidest, mis põhinevad objektiivsetel kriteeriumitel erinevate valitsustasandite vahel, ja rakendades järjekindlalt kohalikku demokraatiat kui ainuõiget meetodit;

1.2.8

rõhutab, et korruptsioon võib siiski veel olla mureallikaks riiklikul ja kohalikul tasandil, mis võib ohustada kohalikku demokraatiat ja riiklike ning Euroopa fondide haldamist ja nõuab seega hoolikat järelevalvet Euroopa institutsioonide poolt;

1.2.9

toetab kindlalt ajakohastatud korruptsioonivastase strateegia rakendamist, mille Rumeenia uus valitsus hiljuti käivitas ja millega peaks kaasnema ka kohtunike sobilik töötasu; teadvustab, et erimeetmeid, mis võeti kasutusele korruptsiooni tekitavate olukordade arvu vähendamiseks alates kuudest, mil uus valitsus andis ametivande, annavad tunnistust sellest, et Rumeenia käsitleb kõnealust küsimust prioriteetsena;

1.2.10

soovitab tungivalt välisriikide ettevõtetel ja ametiasutustel, mis on Rumeenias seotud äritegevusega ja on korrumpeerunud ametnike sihtmärgiks, toimida nn. korruptsiooni sensoritena, keeldudes tasumast altkäemaksu ja teavitades asjaomaseid ametivõime, andes seeläbi oma panuse korruptsioonivastasesse võitlusse;

1.2.11

kiidab heaks kohaliku omavalitsuse aktiivse osaluse õigusloome protsessis varase ja tõhusa konsulteerimise näol territoriaalsete võimude huvisid ja kohustusi puudutavate õigusaktide koostamisel;

1.2.12

toetab Rumeenia kohalikke omavalitsusi kodanike ja noorte inimeste osaluse arendamisel kogukondade ühiskondlikus ja poliitilises elus ning avalike kampaaniate käivitamisel kaasaegse avaliku halduse edendamisel.

1.2.13

tunnustab, et Rumeenia vastab majanduslikule kriteeriumile, olles turumajanduslik riik, mis koos struktuurireformide jõulise rakendamisega suudab tulla toime Euroopa Liidu konkurentsisurve ja turumehhanismidega;

1.2.14

märgib ära Rumeenia saavutused konkurentsi valdkonnas ja eelkõige õigusliku ja institutsioonilise raamistiku tõhustamise osas; ning tervitab valitsuse selles osas rakendatud viimaseid meetmeid (10) ja jätkuvaid toiminguid, mille eesmärgiks on tagada igati rahuldav haldussuutlikkus; tervitab siiski struktuurireforme, s.t läbivaadatud riiklikku restruktureerimise strateegiat ja individuaalseid äriplaane, mis tähendab seda, et terasetööstus ei saa mingit riigiabi alates 2005. aasta jaanuarist restruktureerimisperioodi lõpuni (11), aga rõhutab, et samuti peab arvestama sotsiaalsete tagajärgedega, millel võib olla otsene mõju territoriaalsetele kogukondadele;

1.2.15

on teadlik vajadusest edusammude järele õigussüsteemi ja avaliku halduse toimimises parema ärikeskkonna loomiseks;

1.2.16

tervitab edusamme, mis on tehtud struktuuripoliitikate rakendamise ettevalmistamisel ja õigusaktide vastuvõtmisel, mis loob mehhanismid ja vahendid struktuurifondide nõuetekohaseks kasutamiseks;

1.2.17

märgib, et vajalikud on edasised jõupingutused kohaliku ja piirkondliku halduse tugevdamiseks eesmärgiga tagada õigustiku nõuetekohane rakendamine valdkondades, kus Rumeenia piirkondlikud omavalitsused on omandanud vajaliku kompetentsi, iseäranis riigihangete, transpordi, infrastruktuuri, maanteede, keskkonna, sotsiaalpoliitika, laste- ja vähemuste kaitse, tervishoiu, hariduse, kultuuri ja piiriülese koostöö vallas.

1.2.18

kiidab heaks haldussuutlikkuse tugevdamise piirkondlikel ja kohalikel tasanditel keskkonna vallas ning parema kooskõlastamise kõnealuste tasandite ja muude asjaomaste ametiasutuste vahel, et olla võimeline rakendama Euroopa õigusakte sellistes võtmevaldkondades, nagu heitvee- ja jäätmekäitlus, õhu kvaliteet, müra, looduskaitse, tööstussaaste, kemikaalid jne.

1.2.19

tunnustab küllaltki positiivseid arenguid poliitikas ja 2001. aastal vastu võetud Rooma strateegia rakendamises ning kutsub üles suuremale kooskõlastamisele kohalike ja kesktasandite vahel ning tõhusale tegevusele maakondlikul tasandil sellistes valdkondades, nagu ametikoolitus ja üldharidus, võttes samaaegselt arvesse kultuurilisi ja sotsiaalseid juuri;

1.2.20

rõhutab, et vaja on konkreetseid parandusi kohalikul, maakondlikul ja piirkondlikul tasandil, et arendada projektide määratlemiseks, juhtimiseks ja järelevalveks vajalikke mehhanisme ning iseäranis kaasfinantseerimise võimalusi, jõudmaks 2007. aastaks nõutavale Euroopa rahastamise vastuvõtutasemele;

1.2.21

rõhutab, et kohalikud omavalitsused peaksid struktuurifondideks ettevalmistamisel kasutama igati ära Euroopa Liidu ühinemiseelset rahalist abi;

1.2.22

kiidab heaks olemasoleva riikliku arengukava aastateks 2004–2006 kui hea esialgse aluse struktuurifondide raames nõutavale kavale ning kutsub üles põhjalikumalt analüüsima riikliku arengukava koostamist aastateks 2007–2013 vastavalt Rumeenia kontseptsioonile ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa väljavaadete kohta kõnealuses valdkonnas;

1.2.23

kutsub üles pöörama erilist tähelepanu konsultatsiooni ja partnerluse põhimõtetele, iseäranis kohalike, maakondlike ja piirkondlike omavalitsuste tihedamale ja aktiivsele kaasamisele ning samuti sotsiaal- ja valitsusväliste partnerite kaasamisele riikliku arengukava koostamisse aastateks 2007–2013 ja rakenduskavade väljatöötamisse ning sellele järgnevale elluviimisele;

1.2.24

selle tagajärjel kutsub üles arendama paremaid omandi ja konsensuse põhimõtteid maakondade vahel olemasolevate piirkondlike struktuuride raames ja kohalike valitud poliitikute konkreetsele osalusele, mis võimaldaks täita Euroopa Liidu programme, koostada tulevane riiklik arengukava aastateks 2007–2013 ning viia läbi sellele järgnevat struktuurifondide kontrollimist ja kasutamist;

1.2.25

kutsub üles looma kindla aluse Rumeenia regionaalpoliitikale, milles kohalik omavalitsus mitte üksnes ei osale, vaid ka pühendub sellele, juhindudes territoriaalsete kogukondade huvidest;

2.1

tervitab ühinemisläbirääkimiste lõpuleviimist ja ühinemislepingu allkirjastamist Rumeenia ja Euroopa Liidu vahel 25. aprillil 2005 ja soovitab kõigil Euroopa Liidu liikmetel ratifitseerida kõnealune ühinemisleping õigeaegselt, et Euroopa Liit saaks 1. jaanuaril 2007. aastal Rumeenia täieõiguslikuks liikmeks vastu võtta;

2.2

soovitab samas jätkata Rumeenias täisliikme staatusele eelneval perioodil regionaalpoliitiliste pädevusküsimuste arutelu ning jõupingutusi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste positsiooni tugevdamise osas, et Rumeenias oleksid 2007. aastaks olemas tõhusad kohalikud haldusstruktuurid, mis vastaksid ELi liikmestaatusega kaasnevatele nõuetele ja väljakutsetele;

2.3

seega toetab konstruktiivse ja tulemusele orienteeritud arutelu käivitamist Rumeenias, mis keskenduks detsentraliseerimise ja piirkondadeks jaotamise protsessile koostöös kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuste ning Euroopa Liidu asjaomaste organitega eesmärgiga parandada olemasolevaid territoriaalseid struktuure ja otsustamisprotsessi, arendamaks tõhusalt piirkondlikku poliitikat ja struktuurifondide realiseerimist pärast 2007. aastat;

2.4

ootab rahuloluga Rumeenia piirkondlikke ja kohalikke organeid esindava 15 liikme tervitamist regioonide komitee vaatlejatena ja avaldab kahetsust, et piisavalt kiiresti ei olnud võimalik luua ühist nõuandekomiteed (JCC);

2.5

rõhutab, et piirkondliku üleeuroopalise koostöö edendamine liikmesriikide ja kandidaatriikide vahel on alus struktuurifondide tõhusaks kasutamiseks ning ka Euroopa integratsiooniks tervikuna;

2.6

soovitab korraldada nii kiiresti kui võimalik Rumeenias välisüritus, mille põhiteemad oleksid Rumeenia kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemine regioonide komitee töös, detsentraliseerimisprotsess ja avaliku halduse reform. Kõnealune üritus oleks vastus kutsele, mis saadi Rumeenia kohalike omavalitsuste ühendustelt, ning konkreetne samm, et tagada regioonide komitee püsiv toetus Rumeenia kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, edendamaks nii riiklikku detsentraliseerimisprotsessi kui kohaliku ja piirkondliku tasandi kaasatust Rumeenia edasise lähenemise osas ELi õigustikule.

7.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 31/19

1.1.1

tervitab1. mail 2004 toimunud ELi laienemist kümne uue liikmesriigi võrra;

1.1.2

rõhutab Bulgaaria ja Rumeenia kuulumist praegusesse laienemisprotsessi, isegi kui nende ühinemine toimub erinevatel põhjustel hiljem;

1.1.3

tervitab tulemusi ja soovitusi, mida Euroopa Komisjon oma 6. oktoobri 2004 korralises aruandes ning Bulgaaria, Rumeenia ja Horvaatia kohta koostatud strateegiadokumendis nõukogule ja Euroopa Parlamendile esitas;

1.1.4

toetab omalt poolt hinnangut, et Bulgaaria ja Rumeenia suudavad täita ELi liikmesusest tulenevaid kohustusi ning Kopenhaageni poliitilisi kriteeriume ja jõuavad toimiva turumajanduseni;

1.1.5

pooldab Bulgaaria ja Rumeeniaga ühinemislepingute allkirjastamist ELi välisministrite poolt 25. aprillil 2005. aastal, et kõnealused riigid saaksid 1. jaanuaril 2007 ELi liikmeteks astuda, kui nad on selleks ajaks täitnud kõik liitumistingimused;

1.1.6

tuletab meelde, et seniste laienemiste end õigustanud põhimõte on olnud iga ühineva riigi individuaalne ühinemiskõlblikkus;

1.1.7

rõhutab vajadust Bulgaaria ja Rumeenia poolt läbirääkimiste käigus võetud kohustuste täitmise plaanipärase rakendamise tagamise järele intensiivse järelvalve teel;

1.1.8

viitab asjaolule, et Bulgaaria ja Rumeenia liitumine võib aasta võrra edasi lükkuda, kui ei viida ellu nõutavaid reforme eriti justiits- ja siseküsimuste, halduse ja konkurentsiõiguse valdkonnas;

1.1.9

juhib tähelepanu sellele, et tänu pärast ühinemislepingute allkirjastamist komitee juurde kuuluvate vaatlejate intensiivsele kaasamisele saab komitee toetada Bulgaaria ja Rumeenia kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi nende lähenemisel Euroopa Liidule;

1.1.10

teatab oma valmisolekust tegeleda Bulgaaria ja Rumeenia ühinemise toetamisega tänu oma aktiivsele teabepoliitikale ratifitseerimismenetlusele laia toetuspinna saamiseks;

1.1.11

viitab sellele, et kõnealune teabepoliitika peab hõlmama ka ELi põhiseaduse lepingu eelnõu, mis ühenduse õigustiku osana tuleb Bulgaarial ja Rumeenial ipso facto ratifitseerida, ja on seisukohal, et mõlemas riigis tuleks kohalikul ja piirkondlikul tasandil käivitada teavituskampaania põhiseaduse lepingu sisu selgitamiseks ja edastamiseks, et tuua kodanikele lähemale teadmised Euroopa Liidu väärtuste ja toimimisviisi kohta;

1.1.12

tervitab16. ja 17. detsembri 2004 Euroopa Ülemkogu eesistujariigi lõppjäreldusi Horvaatiaga ühinemisläbirääkimiste alustamise kohta ja võtab teadmiseks, et ühinemisläbirääkimiste avamine lükatakse edasi ajani, kui on kinnitust leidnud ulatuslik koostöö endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga (EJRK);

1.1.13

toetab16. ja 17. detsembri 2004 Euroopa Ülemkogu eesistujariigi lõppjäreldusi, mille kohaselt alustatakse 3. oktoobril 2005 Türgiga läbirääkimisi Euroopa Liiduga liitumiseks ja rõhutab, et kõnealuste läbirääkimiste käigus peab tulemus olema lahtine;

1.1.14

näeb oma liikmete jaoks võimalust toetada piirkondlike ja kohalikke omavalitsuste partnerlussuhete kaudu kandidaatriikide ettevalmistusi ELga ühinemisel.

1.2

Märkused korralise aruande kohta, mis käsitleb Bulgaaria edusamme teel ühinemisele (SEK(2004)1199)

1.2.1

kiidab heaks Bulgaaria majandusalased edusammud (majanduse terviklik stabiilsus, struktuurireformid ja majanduskasv), kuid möönab siiski ka jätkuvaid probleeme seoses endiselt kõrge tööpuuduse tasemega;

1.2.2

lähtub sellest, et Bulgaaria vahepealse aja jooksul jätkab oma jõupingutusi ühinemise ettevalmistamisel ja võtab arvesse komisjoni poolt tehtud soovitusi justiits-, sisepoliitika ja halduse vallas;

1.2.3

viitab asjaolule, et Euroopa Liit eraldab ühinemiseelse abina märkimisväärseid summasid, mida tuleb kasutada ka võimaluste parandamiseks kohalikul tasandil, et edendada ja kiirendada kõnealuste vahenditega muuhulgas Euroopa ühtekuuluvuspoliitika rakendamist;

1.2.4

märgib, et praeguses olukorras on piirkondadesse jaotamise tingimused oluliselt paranenud;

1.2.5

tervitab regionaalarengu seaduse vastuvõtmist, millega on loodud alus regionaalpoliitiliseks planeerimiseks ja territoriaalse jaotuse paremaks struktureerimiseks tänu riigi statistilisele jaotamisele NUTS I piirkondadeks;

1.2.6

tervitab valitsuse ja parlamendi praegusi jõupingutusi avaliku halduse reformimisel ja tunnistab nende panust efektiivsesse regionaalpoliitikasse;

1.2.7

avaldab suurt toetust käimasolevale avaliku halduse reformile ja sellega seonduvatele kohalike haldusüksuste reformidele, eriti munitsipaalomandiseaduse muudatuste kaudu astutud sammudele kohalike omavalitsuste omavastutuse, tootlikkuse ning institutsioonilise ja seega ka majandusliku sõltumatuse suurendamise suunas;

1.2.8

möönab, et piirkondlike ja kohalike omavalitsuste võimaluste väljaarendamine on pikaajaline protsess, mida tuleb teabe, kuulamiste ja koolitusprogrammide abil pidevalt toetada;

2.1

tervitab ühinemisläbirääkimiste lõpuleviimist ja ühinemislepingu allkirjastamist Bulgaaria ja Euroopa Liidu vahel ja soovitab kõigil ELi liikmesriikidel kõnealune ühinemisleping õigeaegselt ratifitseerida, nii et EL saaks 1. jaanuaril 2007 Bulgaaria täieõiguslikuks liikmeks vastu võtta;

2.2

kutsub Bulgaariat üles tegema uusi jõupingutusi jätkamaks reformi ka vastavate muudatustega riigivaraseaduses, tänu millele subsidiaarsuse põhimõte veelgi rohkem mõjule pääseks;

2.3

soovitab täiendavaid samme detsentraliseerimise käigus ja juhib samas tähelepanu asjaolule, et pädevuste üleviimist keskvalitsuselt kohalikele haldus- või siis omavalitsusasutustele ei tule mõista mitte ainult õiguste ja kohustuste, vaid ka struktuuride ning rahaliste ja inimressursside ülekandmisena;

2.4

soovitab samas jätkata Bulgaaria Vabariigis üleminekuajal diskussiooni regionaalpoliitiliste pädevusküsimuste üle ja jõupingutusi kohalike ja piirkondlike positsiooni tugevdamise üle, et Bulgaarias oleksid ühinemise ajaks olemas efektiivsed ja siseturu tingimustele vastavad haldusstruktuurid;

2.5

viitab sellele, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ja pädevuse tugevdamine loob muuhulgas ka varaliste vahendite eraldamisel ja haldamisel eeldused positiivseks koostööks keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste vahel, mis annab viimastele paremad lähtetingimused ühenduse meetmete rakendamiseks ja struktuurifondide kasutamiseks;

2.6

rõhutab järjekordselt, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste otsustamispädevuse laiendamine peab subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet arvestades toimuma nii keskvalitsuse ja kohalike ja piirkondlike omavalitsuste asutuste vahel kui ka horisontaalsel tasandil kohalike omavalitsuste ja piirkondade vahel;

2.7

viitab sellele, et kohalike omavalitsuste ees on suurem väljakutse luua vajalik institutsiooniline raam struktuuripoliitiliste instrumentide kasutamiseks. See kehtib eriti haldusasutuste loomise kohta või vajalike institutsiooniliste ja/või organisatoorsete muutuste kohta, et kohalikud omavalitsused oleksid struktuurifondide kasutamiseks paremini ette valmistatud;

2.8

viitab sellele, et efektiivse piirkondliku ja kohaliku omavalitsuse loomise eesmärgil tuleb rakendada lisaks veel muid õiguslikke ja organisatoorseid meetmeid, mis soodustavad kohalike ressursside kohast kasutamist, sealhulgas piisavate rahaliste vahendite eraldamist koolitusprogrammideks, pädevuste ülekandmiseks ELi liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahelise heade tavade vahetamise abil ning tõhusate stimuleerivate meetmete tagamiseks, ja soovitab eriti pöörata tähelepanu ressursside, struktuuride ja teenuste kaitsele ja paremale haldamisele, kuna kohalike omavalitsuste rahaline ja majanduslik iseseisvus on omavalitsuse toimimise oluline eeldus;

2.9

viitab sellele, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused jälgivad oma seadusandlikus tegevuses, et nende tasandil Bulgaaria õigusesse rakendatud ELi normid leiaksid kohaldamist, niivõrd kui see kuulub kohalike omavalitsuste pädevusse. See kehtib kindlasti ühenduse õigussätete kohta, mis kuuluvad riigihangete, keskkonna, konkurentsi ja sotsiaalküsimuste valdkonda;

2.10

väljendab oma muret, et romidest elanike integreerimise probleem on veel lahtine ning et kohalikele omavalitsustele langeb pikaajalise lahenduse leidmisel lõviosa vastutusest, ning kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles pakkuma kõnealuse rahvastikurühma liikmetele rohkem ja võrdsete võimaluste põhimõtet järgides töökohti kohalikes haldusstruktuurides, kusjuures tuleb vältida teisest diskrimineerimist nimetatud struktuuride raames (romid tegelevad romidega);

2.11

viitab sellele, et romide kiirendatud integreerimiseks tuleb rakendada omavalitsuse instrumente; sealjuures edendatakse romide kogukondades meetmeid tõhusamaks omavastutuse võtmiseks näiteks turvalisuse ja sotsiaalvaldkonnas jne;

2.12

jääb kindlaks oma nõudmisele, et töötataks välja ja rakendataks ellu pikaajalised kohaliku omavalitsuse programmid eraldatud elurajoonide (getode) kõrvaldamiseks, eraldades krundid, kuhu on võimalik avaliku ja erasektori partnerluse tingimustes ja romidest elanikkonda kaasates ehitada uued eeskirjadele vastavad elamud kõnealuse rahvastikurühma liikmetele; regioonide komitee soovitab ELi tugevdatud tegutsemist kõnealuse ülesande huvides;

2.13

viitab sellele, et on suuri puudujääke vaimse puudega kodanike integreerimise vallas, ning kutsub kohalikke omavalitsusasutusi üles kõnealuse probleemiga tegelema ja otsima sobivaid lahendusi oma pädevuste raames;

2.14

viitab sellele, et seoses riikliku arengukava esitamise ambitsioonika ajagraafikuga on Bulgaaria otsustanud, et kohalikud omavalitsused saavad lisavastutuse asjakohaste kohalike ja piirkondlike arengukavade koostamiseks. See aitab ühelt poolt kaasa riikliku arengukava korrektsusele ja teiselt poolt loob tingimused, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused osalevad võrdsete partneritena struktuurifondide vahendite jagamisel;

2.15

viitab sellele, et sealjuures tuleb pöörata erilist tähelepanu nn partnerlusprintsiibile, st selles protsessis osalevate piirkondlike, sotsiaalsete ja valitsusvälistele partnerite tugevamale kaasamisele;

2.16

soovitab, et ühinemiseelse abi fondidest tuleb eraldada vahendeid ka haldusstruktuuride ja -tegevuse jaoks ja ergutab kõnealuste vahendite eraldamisel piisavalt arvestama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsust struktuurifondikavade ja muude regionaalarengu algatuste rakendamisel;

2.17

rõhutab, et Bulgaaria Vabariigi ja liikmesriikide vahelistel olemasolevatel partnerlussuhetel põhinev efektiivne kogemustevahetus oleks aluseks struktuurifondide tõhusale kasutamisele piirkondlikul tasemel;

2.18

nendib lisaks, et liikmesriikide üksikute piirkondade ja Bulgaaria Vabariigi piirkondade vahelised olemasolevad otsesed partnerlussuhted on üks teabe- ja kogemustevahetuse liike ning samuti mõeldud vahetuks koostööks või personalialase ja materiaalse abi jaoks Bulgaaria Vabariigi kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele. Kõnealuseid partnerlussuhteid tuleb rohkem soodustada ja kasutada väljendatud soovituste realiseerimiseks;

2.19

viitab sellele, et edasine edukas korruptsioonivastane võitlus on ääretult oluline piirkondlike ja kohalike omavalitsuste usaldusväärsuse suurendamiseks, seda nii oma elanikkonna, ELi partnerite, investorite ja äriringkondade silmis;

2.20

soovitab, arvestades teabehulga kasvu regionaal- ja kohalike poliitikute suhtes teostatavate kriminaalõiguslike eeluurimiste kohta, rakendada intensiivsemalt korruptsiooni põhjuste kõrvaldamise meetmeid. Selleks on tarvis parandatud finantsjuhtimise ja -kontrolli meetmeid; sealjuures tuleb arvestada, et kõnealuste valdkondade eristamine on üks olulisemaid, ent mitte ainus võimalus.

7.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 31/23

1.

piirkondlike lennujaamade jätkuv elujõud avaldab selget ja märkimisväärset mõju piirkondlikule arengule ja territoriaalsele ühtekuuluvusele: need muudavad piirkondadevahelise ühendusepidamise lihtsamaks; toetavad kodanike liikuvust; soodustavad majanduse arengut ja tööhõive kasvu; edendavad turismi; ning edendavad iseäranis äärealade ja vähemarenenud piirkondade regenereerimist.

2.

Euroopa Komisjoni püüe tegeleda ebakindluse ja segadusega lennundussektori riigiabisüsteemis on teretulnud.

3.

kõnealused suunised avaldavad märkimisväärset mõju ametivõimude suutlikkusele anda rahalist abi piirkondlikele lennujaamadele eesmärgiga edendada Euroopa Liidu territoriaalset ühtekuuluvust. Arvestades kõnealuse aspekti tähtsust ja seda, et suunistel on ilmne mõju ametlikule määrusele, tuleb konsulteerida nõukogu ja parlamendiga.

4.

Ryanair/Charleroi juhtumi puhul on tegu jätkuva õigusliku väljakutsega, mis paneb muretsema selle üle, et suunised võivad kõnealuse juhtumi tulemuse tõttu olla vastuolulised, põhjustades täiendavaid arusaamatusi ja ebaselgust. Pole selge, kas komisjon püüab piirata riigiabi või muuta see lihtsalt läbipaistvamaks. Määruse 659/1999 artikli 19 lõike 2 kasutamine ei ole sobiv kõnealuste suuniste rakendamiseks ja komisjonil on vaja nimetatud lõike kasutust kõnealusel juhul õigustada ja luua vastavad pretsedendid.

5.

suunistes leidub ainult üks viide turumajandusliku investeerimise põhimõttele (MEIP). Selle põhimõtte eesmärgiks on anda hinnang ametivõimude tegevusele tõenäolise otsuse suhtes, mille langetaks ratsionaalne erainvestor. Selle põhjal võib riigiabiks pidada ainult neid riiklikke vahendeid, mis ületavad eraettevõtja poolt investeeritu ja isegi avaliku teenistuse kohustused võivad kõnealust lisainvesteeringut õigustada (näit. saare ühendamine maismaaga, isegi kui selle liini käigushoidmine toodab kahjumit).

6.

käivitamistoetuse ajaline piirang uutele liinidele on 3 aastat või 5 aastat väikeste või ääremaal asuvatel lennujaamade puhul. Kõnealust piirangut pole suunistes õigustatud ja see on lühema kestusega kui enamik äriplaane ja piirkondlikke arenguplaane. Siiski ei tohiks pooldada piiramatuks ajaks määratud toetusi. Mõistlikuks kompromissiks oleks automaatne ülevaatus. Samamoodi näib riigiabi maksimaalse määra kehtestamine 50 %-le olevat küllaltki meelevaldne ja mõnel juhul peaks olema tagatud kõrgem toetuse tase.

7.

suuniste eelnõu võimaldab esimesel uuel liinil tööleasujal kõik potentsiaalsed konkurendid viieks aastaks välja tõrjuda, sõltumata sellest, kas järgnevad tööleasujad suudavad pakkuda paremat, tihedama graafikuga või madalama hinnaga teenust.

8.

riigiabi keelamine uute liinide suhtes juhul, kui on olemas sarnane liin teisest lennujaamast sama majanduslikus mõttes atraktiivse ala või asustuskeskuse piires, näib olevat suunatud olemasolevate operaatorite ja lennujaamade kaitsmiseks (eriti riiklike lennujaamade ja suuremate transiitlennujaamade puhul) soodsama hinnaga lennuliinide konkurentsi eest, mis töötavad piirkonnasisestel väiksemates lennujaamades.

9.

väikestel lennujaamadel on piiratud haldussuutlikkus. Euroopa Liidu teavitusprotseduuride täies ulatuses rakendamine kõnealuste lennujaamade puhul asetab neile sellise bürokraatliku koormuse, mis pole üldse proportsioonis nende mõjuga siseturule. Peab olema võimalik järgida de minimis (vähese tähtsuse) põhimõtet, mille kohaselt teatud väärtusega abi või teatud mahuga liinide puhul pole aruannete esitamine vajalik. On olemas mõned piirkondlikud skeemid (näit. Šotimaal), mille puhul kõikide skeemi alla kuuluvate lennujaamade eest saab esitada ühe teatise.

10.

kokkuvõtteks võib öelda, et suunised peavad olema võimalikult paindlikud ja käsitlema riigiabi objektiivselt ja vastavalt igale üksikjuhtumile, juhul kui piirkondlike lennujaamade ja lennuliinide eesmärgiks on aidata kaasa konkurentsivõimelise ja solidaarse Euroopa Liidu loomisele, mis oleks vaba liigsest bürokraatiast.

11.

kõnealused suunised ei kahjusta subsidiaarsuse põhimõtet, ehkki võib tekkida kahtlusi selles suhtes, et mõnedel juhtudel väheneb kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vabadus piirkondlikke lennujaamu edendada.

1.

palub, et komisjon saaks nõukogu ja parlamendi seisukohtadega tutvuda enne otsuse langetamist ja et koostataks mõju hinnang;

2.

teeb ettepaneku , et komisjon katkestaks oma suuniste koostamise kuni Ryanair/Charleroi juhtumi kaebuse tulemuseni Euroopa kohtus, vältimaks võimalikku vastuolu uute suuniste ja oodatava kohtuotsuse vahel; soovitab, et suunised vaadataks uuesti läbi kaks aastat pärast nende jõustumist;

3.

suhtub pooldavalt sellesse, et riigiasutuse poolt antavat abi (mis põhineb nn. “üheainsa kassa”[single till] põhimõttel) tuleks pidada keelatud riigiabiks ainult juhul, kui see ületab erainvestori poolt antava võimaliku toetuse (turumajandusliku investeerimise põhimõte); teeb samuti ettepaneku selle kohta, et riiklikud lennujaamad peaksid olema võimelised kandma esimeste aastate kahjumit sarnaselt eralennuväljadega;

4.

teeb ettepaneku selle kohta, et uutele liinidele antav riigiabi tuleks automaatselt üle vaadata 3-5 aasta möödumisel koos võimalusega pikendamiseks (mis oleks jällegi ajalise piiranguga). Täiendavate pikendamiste puhul langetataks otsus iga üksikjuhtumi kohta eraldi.

5.

lükkab tagasi ettepaneku selle kohta, et esimesel uuel liinil tööleasujal on võimalik tegelikult saada liinile ainuõigus, välistades võimalikud konkurendid kuni viieks aastaks;

6.

lükkab tagasi riigiabi keelamise uutele liinidele juhul, kui on olemas sarnane liin teisest lennujaamast (näit. suurem transiitlennujaam) sama majanduslikult atraktiivse tsooni piires; teeb ettepaneku majanduslikult atraktiivse tsooni mõiste selgitamiseks;

7.

teeb ettepaneku, et C- ja D-kategooria lennujaamad vabastataks teavitamisnõuete täitmisest; juhul, kui kõnealustest nõuetest vabastataks ainult D-kategooria lennuväljad, siis peaksid olema kaasatud lennujaamad, mille kaudu igal aastal reisib kuni 2 miljonit inimest; Suuniste punktis 92(c) peab olema selge viide erilistele territoriaalse ühtekuuluvuse vajadustele saarepiirkondades paiknevate C- ja D-kategooria lennujaamade puhul.

8.

soovitab de minimis (vähese tähtsuse) ja vaikse heakskiidu põhimõtete üldist kohaldamist suunistes, kaasa arvatud mitmete lennujaamade piirkondlike skeemide ühise teavitamise rakendamine.

7.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 31/25

1)

Ühtekuuluvuse eesmärk defineeritakse EÜ asutamislepingu artiklis 158: “Selleks, et edendada oma igakülgset harmoonilist arengut, töötab liit välja ja rakendab meetmeid majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks.” Euroopa põhiseaduse lepingu artikliga III-220 laiendatakse kõnealust eesmärki territoriaalse mõõtme võrra;

2)

kuigi Euroopa Ühenduse asutamislepingu järgi nähakse üldiselt riigiabi konkurentsi moonutava tegurina (2), on piirkondlik abi õigustatud teatud piirkondade puhul, kui riigiabi konkreetne eesmärk on kõnealuste piirkondade arendamine (3);

3)

piirkondliku riigiabi andmist reguleeriva raamistiku olemasolu võib olla väga oluline ELi siseselt sissetuleku ja jõukuse ümberjagamiseks, mis on osa Euroopa majanduslikust ja sotsiaalsest projektist, ning võib seega aidata rajada tugevama aluse jätkusuutlikule majanduskasvule;

4)

piirkondlik abi on üks tegureid, mis mõjutab investeeringute paigutust, ning investeeringute ümberpaigutamine on toimumas nii Euroopa siseturul kui kogu maailmas; ametivõimudelt riigiabi näol tulevat toetust tuleks analüüsida kahest aspektist: Euroopa kontekstis ja globaliseerumise taustal;

5)

piirkondlik abi võib olla kasulik vahend Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamiseks, kuna panustab tööstuspoliitika tasakaalustatud arengusse kogu ELis ja jätkusuutlikku majanduskasvu kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade loomise teel;

1.1

arvab, et piirkondlik riigiabi on Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 158 sätestatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamise seisukohast vahend, mida ametivõimud saavad kasutada oma majandus- ja ettevõtluspoliitika arendamisel. Ametivõimude sellealane pädevus peaks olema kooskõlastatud, et vältida riikide ja piirkondade vaheliste erinevuste suurenemist;

1.2

leiab, et paremini suunatud riigiabil peaks olema kolm selget eesmärki:

Nagu näitavad Euroopa Komisjonile kättesaadavad uuringud, on piirkondlik abi toiminud tõhusalt esimese ja teise eelnimetatud eesmärgi saavutamisel, ent territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk võib vajada valikulisemat abi, nt horisontaalset abi (teadus- ja arendustegevus, keskkond, koolitus, tööhõive, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted jms). Samas peaksid nimetatud abi liigid olema kooskõlastatud oma eesmärkide ja toimimise poolest ning olema suunatud ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamisele kogu ELis;

1.3

arvab, et kogu abi, mis antakse konkreetsele piirkonnale, peab olema osa piirkonna strateegilistest arengukavadest, milles on esikohal projektid, mis selgelt edendavad piirkondlikku arengut. Kõnealune abi koos teiste majanduslike ja ettevõtlusalaste teguritega mõjutab ettevõtete paiknemist ja piirkondliku konkurentsivõime parandamist;

1.4

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika on viimastel aastatel saavutanud häid tulemusi ja piirkondliku riigiabi juhend ning juhend mitut valdkonda hõlmava abi andmise kohta suurtele investeerimisprojektidele on kaasa aidanud Euroopa regionaalpoliitika eesmärkide saavutamisele. Seega on Euroopa Komisjoni roll ametivõimude poolt antava abi järelevalves väga oluline vähem edukatele piirkondadele;

1.5

leiab, et tasakaalustatud arengu saavutamiseks ELi erinevates piirkondades tuleks silmas pidada, et Euroopa piirkondi võib nüüd jaotada kaheks vastava piirkonna põhiprobleemi alusel:

1.6

märgib, et mitmete uuringute järgi on viimastel aastatel abi maht üldjoontes vähenenud vähemarenenud piirkondades, ent konkurentsivõimelisemates piirkondades on ettevõtetele antav abi suurenenud tänu erinevate riigiabiskeemide kasutuselevõtule asutamislepingus sätestatud mitmete erandite alusel. Sellel on olnud ebasoovitavad tulemused, nt piirkondliku abi tõhusus on märkimisväärselt langenud ja avaliku sektori kulutused on ühenduse tasandil üldiselt suurenenud.

1.7

toetab komisjoni vastu võetud üldpõhimõtteid piirkondliku riigiabi andmise juhendi reformi kohta. Need on:

Ent komitee sooviks lisada ka järgmise põhimõtte:

1.8

arvab, et piirkondliku riigiabi andmise juhend tagab eeskirjade raamistiku, mille abil kooskõlastada horisontaalse ja valdkondliku abi eeskirjad, ning toimib võrdlusalusena mitmetes küsimustes, mis sageli tekivad riigiabi eeskirjade kohaldamisel. Muude riiklike rahastamisvahendite läbivaatamine peab vastavalt Stockholmi ja Barcelona Euroopa Ülemkogu lõppjäreldustele toimuma nii, et see aitaks kaasa ühtekuuluvuse eesmärkide elluviimisele ja riigiabi kogusumma alandamisele ühenduse tasandil;

1.9

leiab, et komisjoni ettepanek lülitada uus piirkondliku riigiabi andmise juhend teavitamise erandit käsitlevasse määrusesse võib aidata piisavalt selgitada ja lihtsustada riigiabi eeskirju; samas soovitab, et uued reeglid peaksid selgelt sätestama kriteeriumid, tingimused ja piirid, mida rahastatavatele investeeringutele kohaldada;

1.10

arvab, et ettepanek lülitada ELi juhend mitut valdkonda hõlmava abi andmise kohta suurtele investeerimisprojektidele piirkondliku abi juhendisse võib aidata kohaldatavaid eeskirju lihtsustada.

1.11

juhib tähelepanu komisjoni ettepanekus sätestatud abi maksimaalsetele piirmääradele, mis põhinevad liikmesriikide kokkuleppel, milleni jõuti Euroopa Ülemkogu Stockholmi ja Barcelona kohtumistel. Ent samas arvab komitee, et kuigi komisjon on oma konsultatiivdokumentides teinud ettepaneku abi maksimaalseid piirmäärasid üldiselt alandada, ei pruugi see olla kooskõlas — eriti teatud piirkondades — Lissaboni strateegia ambitsioonikate eesmärkidega ja ühtekuuluvuse saavutamiseks vajalike sammudega, mis laienemise mõju tasakaalustaksid. Komitee arvates võiks alandada abi üldist taset viisil, mis ühtib paremini Euroopa poliitilise projektiga — suunates abi valikulisemalt horisontaalsete ühtekuuluvuse kriteeriumide järgi, mille suhtes on Euroopa Ülemkogudel kokku lepitud;

1.12

arvab, et abi maksimaalsete piirmäärade alandamine peaks toimuma järk-järgult, võttes arvesse erinevaid kriteeriume, mis mõjutavad piirkondlikku majandusarengut;

1.13

leiab, et komisjon peaks piirkondlikule riigiabile tagama üleminekumeetmed, mis vastaksid piirkondade majanduse uuele olukorrale ja Euroopa ühtekuuluvuspoliitika uutele eesmärkidele. Seega peaks üleminekumajandusega piirkondadele eraldatav abi vähenema järk-järgult, et neil aidata kergemini toime tulla sellega, et nad ei ole enam abikõlblikud riigiabi saamiseks piirkondliku arengupoliitika raames;

1.14

leiab, et majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust kogu ELis on võimalik saavutada ainult juhul, kui erinevate olukordadega toimitakse erinevatel viisidel. Piirkondlik abi võiks aidata tasakaalustada Euroopa teatud piirkondade ebasoodsat olukorda;

1.15

tõstab esile asjaolu, et komisjon säilitab EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktis a sätestatud piirkondade liigituse, mis põhineb sisemajanduse kogutoodangul, et ühtlustada kriteeriume ja kaarte struktuurifondide jaotuskriteeriumitega;

1.16

arvab, et abi mitte saavad piirkonnad tuleks liigitada konkurentsivõime alusel. Kõnealuste piirkondade konkurentsivõime määramiseks võiks kasutada mitte tavapäraselt kasutatavat SKT-d, vaid muid näitajaid; Kui see ei ole paremas kooskõlas EÜ asutamislepingu artikli 87 sõnastusega ja Euroopa ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidega, siis võiks lisada üheks võrdlusnäitajaks piirkonna tööhõivemäära. Samuti tuleks silmas pidada, et Lissaboni kokkulepetes eesmärgiks seatud näitaja on tööhõive määr Lissaboni kokkulepetes on eesmärgiks kasutada näitajana tööhõive määra. Komisjon peaks aga siiski kaaluma ka teisi näitajaid, nagu näiteks tööpuuduse määr, elanikkonna vananemine ning teadus- ja arendustegevuse alane suutlikkus;

1.17

arvab, et komisjoni ettepanek kohaldada abi maksimaalseid piirmäärasid kogutoetusele (vastupidiselt eelmistele perioodidele, mil arvestati erinevaid maksusüsteeme toetuse netoekvivalendi valemi abil) mitte ei vähenda abi üldmahtu, nagu väidab komisjon, vaid suurendab erinevusi ettevõtetele antava abi vahel, sest ei arvestata mitte ühtekuuluvuskriteeriumeid, vaid riikide maksusüsteeme. Siinkohal tuleks märkida, et ELi 25 liikmesriigi maksukoormus on väga erinev;

1.18

leiab, et lihtsustamine ei ole iseenesest piisav põhjendus toetuse netoekvivalendi valemi kõrvaldamiseks piirmäära arvutamisest. Kõnealust valemit on sageli kasutatud praegusel programmiperioodil ja see ei tee abi andmise korraldust märkimisväärsemalt keerulisemaks. Pealegi peaks toetuse netoekvivalendi valemit kasutama riigiabi tegeliku mõju hindamisel piirkondlikule arengule.

2.1

märgib, et komisjon teeb ettepaneku vähendada abi maksimaalseid piirmäärasid ja liigitada need SKT (elaniku kohta) suuruse järgi kolmeks koos lisaeraldistega väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele; teeb ettepaneku, et kõnealust sätet muudetaks nii, et riigiabi üldmahtu vähendataks viisil, kus abi andmine toimub valikulisemate (horisontaalsete ja ühtekuuluvuse) kriteeriumide järgi, mitte niivõrd toetuste maksimaalmäärade alandamise teel;

2.2

teeb ettepaneku pöörata erilist tähelepanu kõnealustele erinevatele olukordadele (4);

2.3

avaldab heameelt komisjoni tehtud ettepaneku üle äärepoolseimate piirkondade käsitlemise kohta kooskõlas Euroopa põhiseaduse lepingu sätetega (artikli 87 lõike 3 punkti a alusel);

2.4

tõdeb siiski, et komisjon pole pööranud eraldi tähelepanu järgmistele piirkondadele: saarte- ja mägipiirkonnad, väikese rahvastikutihedusega piirkonnad, maapiirkonnad, piirialad või regionaalsetest muutustest mõjutatud piirkonnad, mis oma struktuuritingimuste tõttu on arengus maha jäänud;

2.5

märgib, et laienemise statistilisest efektist mõjutatud piirkondadele peaks kehtima artikli 87 lõike 3 punkt a kuni programmiperioodi lõpuni (5); tuletab meelde, et komisjoni uue ühtekuuluvuspoliitika vastastikuse lähenemise sihtala on suunatud vähem arenenud riikidele ja piirkondadele, sh laienemise statistilisest efektist mõjutatud piirkondadele;

2.6

arvab, et 75 %ne SKT ülemmäär (elaniku kohta) ei tohiks kehtida piirkondadele, mida mõjutab laienemise statistiline efekt, sarnaselt struktuurifondide üldsätete määruse ettepaneku artiklile 5. Sel viisil oleks võimalik saavutada täielik kooskõla komisjoni ettepanekus toodud lähenemise eesmärgi ja kõigi piirkondlike riigitoetuste vahel, kusjuures statistilise efekti piirkonnad erinevad teistest lähenemise sihtala abikõlblikest piirkondadest vaid madalama abi määra poolest vastavalt struktuurifondide väiksematele eraldistele;

2.7

arvab, et vastasel juhul karistataks kõnealuseid piirkondi veelgi enam, kuna nende liigitamine artikli 87 lõike 3 punktis a või punktis c määratletud piirkondade hulka ei mõjuta kehtivate riigiabi eeskirjade raames üksnes abimäärasid (vt punkti 2.12). Lisaks tooks kõnealune liigitus endaga kaasa probleeme ülalmainitud piirkondade kaasamisel struktuurifondide sekkumisvormide kujundamisse seoses vastastikuse lähenemise sihtalaga, kuna kaasaks EÜ asutamislepingu artikli 87 erinevate lõigete alusel riigiabi saavad piirkonnad;

2.8

arvab, et tuleks kaaluda lisaeraldiste tegemist ka teistele piirkondadele, kus on looduslikult, geograafiliselt või demograafiliselt ebasoodsad tingimused:

2.9

märgib, et praeguses piirkondliku riigiabi andmise juhendis sätestatakse: “Erandjuhtudel, kui asjaomase piirkonna struktuuriline halvemus on väga suur, võib selline abi olla piirkonna arengu käivitamiseks ebapiisav. Piirkondlikku abi võib täiendada tegevusabiga üksnes sellistel erandjuhtudel.” (6);

2.10

tuletab meelde, et olukorrad, mida tuleb hinnata, et teha kindlaks, kas struktuuriline halvemus on “väga suur”, on nimetatud põhiseaduse lepingu artiklis III-220;

2.11

märgib, et ettepanekus uue piirkondliku riigiabi andmise juhendi kohta sätestatakse äärepoolseimatele piirkondadele ja väikese rahvastikutihedusega piirkondadele erand üldkeelust anda tegevusabi. Samas ei mainita teisi selgelt struktuurilisi halvemusi, nt neid, mille all kannatavad saarte-, mägipiirkonnad või piirialad. Ebasoodsate püsitingimustega piirkondade puhul oleks mõistlik mitte nõuda, et tegevusabi oleks järk-järgult vähenev ja ajutine.

2.12

rõhutab, et kui piirkondi ei reguleeri enam artikli 87 lõike 3 punkt a, siis ei vähene mitte ainult abi maht, vaid kaovad ka lisaeraldised mitmetes horisontaalsetes või valdkondlikes raamistikes ning erandid teatud keeldudest või piirangutest, nt seoses tegevusabiga, abiga raskustes olevatele ettevõtetele, ajutise abiga jms;

2.13

kutsub komisjoni üles analüüsima, kas looduslikult, struktuuriliselt või demograafiliselt ebasoodsate tingimustega piirkonnad, mida enam ei reguleeri artikli 87 lõike 3 punkt a, võiksid kasu saada soodsast kohtlemisest, mille osaliseks saavad kõnealused piirkonnad.

3.1

tervitab asjaolu, et komisjon soovib kohandada artikli 87 lõike 3 punktis c sätestatud piirkondades elava rahvastiku protsenti, kaasates kõik need piirkonnad, mida ei reguleeri enam artikli 87 lõike 3 punkt a; leiab siiski, et laienemise statistilisest efektist mõjutatud piirkondi peaks tegelikult reguleerima artikli 87 lõike 3 punkt a ning seega ei peaks neid kaasama kõnealusesse lõiku;

3.2

kordab taas, et regioonide komitee arvamuses kolmanda ühtekuuluvuse aruande kohta nenditi, et “ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondadel”e (piirkonnad, mida majandusarengu tõttu ei reguleeri enam artikli 87 lõike 3 punkt a) peaks “abiperioodi vältel kehtima üleminek artikli 87 lõike 3 punktilt a artikli 87 lõike 3 punktile c”.Kõnealuseks üleminekuks tuleks abiraha astmeid ja määra kohandada abirahadele, mis on ette nähtud statistilise efekti poolt mõjutatud piirkondadele;

3.3

on seisukohal, et artikli 87 lõike 3 punkti c erandiga reguleeritud piirkondade osas (piirkonnad, mida varem reguleeris artikli 87 lõike 3 punkt a) tuleks arvesse võtta järgmised erijuhud:

3.4

on seisukohal, et kõnealused piirkonnad peaksid saama kasu lisaeraldistest, mis ületavad üldise abi maksimaalse piirmäära;

3.5

nõuab samuti, et majanduslikult raskes olukorras olevad alad tuleks ajutiselt arvata abikõlblike piirkondade hulka artikli 87 lõike 3 punkti c alusel; see kehtiks olulisi ümberkorraldusmeetmeid nõudvates olukordades (nt suure ettevõtte sulgemine, mis toob kaasa töökohtade vähenemise);

3.6

nõuab lisaks, et mõnede loetletud ebasoodsate tingimustega piirkonnad, mille SKT inimese kohta ei ületa 100 % või mida iseloomustab ebaharilikult madal tööhõive määr, oleksid ajutiselt abikõlblikud artikli 87 lõike 3 punkti c alusel. Komisjon peaks korrapäraselt üle vaatama piirkondlikud majandusnäitajad, et hinnata piirkondliku abi andmise juhendi alusel toetust saavate piirkondade abikõlblikkust, võttes arvesse majanduskasvu ja töötuse määra;

3.7

taotleb, et nii väikese rahvastikutihedusega piirkonnad kui ka saared, mida ei reguleeri artikli 87 lõike 3 punkt a, oleksid abikõlblikud artikli 87 lõike 3 punkti c alusel ja et neile antaks transpordi korraldamise abi, mis ei oleks ajutine ega vähenev;

3.8

on arvamusel, et piirkondade erinevaid probleeme tuleks hinnata erinevate kriteeriumide alusel, hindamaks piirkonna konkurentsivõimet ja majandusliku arengu potentsiaali, ning et riigiabi tuleks tagada paindlikult kooskõlas kõnealuste kriteeriumidega.

4.1

tervitab komisjoni otsust kasutada valitud geograafilistele piirkondadele rajaneva lähenemise asemel temaatilist lähenemist, saavutamaks kooskõla konkurentsi- ja regionaalpoliitika ning Lissaboni ja Göteborgi eesmärkide vahel;

4.2

hoiatab — sätte osas, mille kohaselt piirkonnad, mis on välja arvatud artikli 87 lõike 3 punktidest a ja c, on vastavalt viimasel Euroopa Ülemkogul seatud eesmärkidele horisontaalse abi kõlblikud –, et vajadusel tuleb regionaalpoliitika eesmärkide saavutamisel arvestada majanduslikku olukorda ja territoriaalseid erinevusi;

4.3

teeb seetõttu ettepaneku, et piirkondi liigitataks vastavalt nende konkurentsivõimele, mis võimaldaks saada horisontaalset abi astmeliselt;

4.4

leiab, et majanduskasvu ja regionaalpoliitika vahelise kooskõla tagamiseks peaksid abi mitte saavate piirkondade territoriaalse liigitamise kriteeriumid olema sätestatud uues piirkondliku abi andmise juhendis ja et horisontaalne raamistik peaks võimaldama madalama konkurentsivõimega piirkondade soodsamat kohtlemist piirkondliku abi andmise juhendis toodud liigituse alusel. Kõnealune soodsam kohtlemine võiks sisaldada lisaeraldisi, mis ületavad horisontaalses raamistikus ettenähtud piirmäärasid;

4.5

juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et komisjoni viimases ettepanekus piirkondliku abi maksimaalsete piirmäärade kohta käsitleti protsendimäära tõstmist vaid mitte-abikõlblikes piirkondades tegutsevate väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kontekstis. See on vastuolus teatud abikõlblike alade (eelkõige statistilise efekti ja ebasoodsate looduslike tingimustega alade) jaoks kavandatud piirmäärade märkimisväärse alandamisega;

4.6

leiab, et asutamislepingus määratletud ühtekuuluvuspoliitika eesmärgid nõuavad tegelikust olukorrast ja probleemidest lähtuvalt erinevat kohtlemist; kutsub komisjoni üles määratlema iga piirkonna jaoks vajaliku erineva kohtlemise, lähtudes sealjuures piirkonna arengust ja konkurentsivõimest;

4.7

viitab olukorrale abi mitte saavates piirkondades, millel on maapiir mõne teise abikõlbliku piirkonnaga; nõuab, et sellistel juhtudel ei määratletaks mitte ainult maksimaalse diferentseeritud abi määra naaberpiirkondade vahel, vaid võetaks arvesse ka teisi parameetreid, mille abil on võimalik võrrelda piirkondade majanduslikku arengut ja konkurentsivõimet. See hoiaks ära Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitikaga kokkusobimatuid olukordi.

4.8

nõuab ülempiiri kehtestamist riigiabi kogumahule, võttes aluseks piirkondliku konkurentsivõime. Kõnealune summa tuleks suhestada SKTga inimese kohta või rahvaarvuga.

5.1

nõuab, et Lissabonis ja Göteborgis seatud strateegiliste eesmärkide täitmiseks kasutataks horisontaalset abi (teadus- ja arendustegevus, keskkond, tööhõive, koolitus, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted jne) eelkõige madalama majandusarengu ja konkurentsivõimega piirkondades; seetõttu tuleb pöörata erilist tähelepanu erinevatele eeskirjadele, mis reguleerivad piirkondlikku ja horisontaalset abi;

5.2

nõuab, et abi mittesaavate ja abi saavate piirkondade puhul tuleks kaaluda nii astmelisi kui piirkondliku olukorraga kooskõlas olevaid lisaeraldisi, mis ületavad erinevates horisontaalse abi raamistikes sätestatud abi piirmäärasid; seejuures tuleks erilist tähelepanu pöörata tehnoloogiliste uuenduste keskustele ja neile tuleks võimaldada enam paindlikkust;

5.3

on seisukohal, et de minimis abi, väikesemahuline abi või ühenduse kaubandusele piiratud mõju avaldav abi üksi ei saa tõsta teatud piirkondade madalat arengutaset; vastupidi, kõnealust liiki abi saab suuremas ulatuses kasutada riikides ja piirkondades, mille finantssuutlikkus on suurem ja heaolunäitajad seega kõrgemad;

5.4

teeb seetõttu ettepaneku, et Euroopa Komisjon analüüsiks ja arvestaks kõnealust liiki abi mõju piirkondlikule arengule.

6.1

rõhutab asjaolu, et eriti mõnes valdkonnas mõjutab abi piirkondade majandusarengut; näiteks puudutab see transpordisektorile antavat abi; juhib tähelepanu odavlennufirmadele või meretranspordile antavale abile, mis võib kiirendada suuremate majanduslike probleemidega piirkondade arengut, kus kõnealused probleemid on sageli tingitud geograafilistest tõketest;

6.2

teeb ettepaneku eriliste jõupingutuste tegemiseks kõnealuses valdkonnas, et kooskõlastada tõhusalt igasugust abi, mis mõjutab piirkondlikku arengut ning tagada seega soodsam kohtlemine kõigile valdkondlikele toetustele, mis on ette nähtud vähemarenenud ja madalama konkurentsivõimega piirkondadele;

6.3

tervitab Euroopa Komisjoni püüdlusi arendada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste alase riigiabi regulatiivset raamistikku. Samuti oleks soovitav, kui vähem edukatel piirkondadel ja piirkondadel, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud ja geograafilised tingimused, oleks soodsam raamistik oma üldist majandushuvi pakkuvate teenuste arendamiseks ning ka üheselt mõistetav ja ammendav nimistu teenustest, mis on erilise majandusliku tähtsusega — erinevalt teenustest, millel niisugune tähtsus puudub.

6.4

arvab, et avalike teenuste hüvitamisest teavitamisest vabastamine peaks laienema sellistele üldist majandushuvi pakkuvate teenustele, mis on ametivõimudele esmatähtsad, eriti aga sotsiaalkorterite, riigihaiglate, õppeasutuste ja üldist ühiskondliku huvi pakkuvatele teenustele. Euroopa Komisjon peaks tõstma teatamise miinimumnõudeid ja teatamine peaks toimuma tagantjärele. Sellisel ametlikul menetlusel ei oleks negatiivset mõju vajalike teenuste osutamisele, mida muidu võidaks takistada;

7.1

tuletab meelde, et piirkondlikku abi antakse otsetoetusena investeeringuteks või investeeringutega seotud tööhõiveabina. Siiski on ka teised toetusteliigid osutunud eriti kasulikeks ettevõtluse toetamisel ning tootlike investeeringute soodustamisel, eesmärgiga parandada majanduslikku kliimat; see puudutab kapitaliosalust, piirkondlikke riskikapitalifonde, äriinkubatooreid, tagatisi, vastuvõetava hinnaga tööstusmaad (eelkõige piirkondades, kus maa on väga kallis) jne;

7.2

kutsub komisjoni üles kaaluma piirkondliku abi täiendamist uute toetusevormide näol, mis optimeeriksid riiklike vahendite kasutamist ning millel oleks tagasihoidlikum mõju konkurentsile.

8.1

märgib rahuloluga, et uute ühenduse struktuurifondi määruste ettepanek toob sisse nõude säilitada investeeringud seitsmeks aastaks, kusjuures abikõlblik ettevõte kaotab ühenduse abi, kui ta paigutatakse ümber teise piirkonda kõnealuse perioodi jooksul. Erandeid võiks teha vastavalt erinevate sektorite tehnoloogilistele eripäradele;

9.1

leiab, et sama oluline kui piirkonnas tegutsevate ettevõtete konsolideerimine on ka uute ettevõtete meelitamine kõnealusesse piirkonda. Seega ei tohiks ebasoodsamalt kohelda neid ettevõtteid, mis on asjaomases piirkonnas juba loodud ja mis investeerivad laiendamisse ja konsolideerimisse, võrreldes ettevõtetega, mis kavatsevad käivitada sarnaseid investeerimisprojekte samas piirkonnas. Kui toetatakse vaid ettevõtete esialgset käivitamist, võib see ettevõtjaid julgustada ettevõtteid ümber paigutama;

9.2

on seisukohal, et ärimaa ostu ja väljaarendamisega seotud kulud on piirkonniti väga erinevad, sõltudes maa-ala füüsilistest omadustest. Seetõttu ei peaks maaga seotud kulude rahastamist keelustama, vaid piirkondades, kus maa ostmine ja väljaarendamine on oluline tegur, tuleks seda piirata investeeringute kogusumma osana;

9.3

teeb samuti ettepaneku võtta kasutusele kvootide süsteem immateriaalsesse põhivarasse tehtavatele investeeringutele, piiramaks rahastamise maksimaalset määra koguinvesteeringutega võrreldes.

1.

piirkondliku abi reformimist eesmärgiga vähendada selle kogumahtu vastavalt Stockholmi ja Barcelona Euroopa Ülemkogul sätestatule ja suunata abi ümber kooskõlas ühtekuuluvuse eesmärkidega, võttes arvesse piirkondade erinevat olukorda ja Euroopa Liidu prioriteete. Piirkondliku abi kogumahtu võib vähendada õiglasemate vahenditega kui seda on maksimaalsete piirmäärade üldine alandamine;

2.

piirkondliku abi arvestamisel netotoetuse ekvivalendi kontseptsiooni juurde jäämist;

3.

üleminekuperioode kaalumist piirkondadele, mis seni liigitusid vastavalt artikli 87 lõike 3 punktile a ja mida edaspidi liigitatakse vastavalt artikli 87 lõike 3 punktile c. Kõnealustel juhtudel tehakse ettepanek liigitada toetused nii, et sellega välditakse olukorda, kus kõnealused piirkonnad peavad maksma hinda laienemise eest (statistilise efekti ja ebasoodsate looduslike tingimustega piirkonnad). Ka punkti c alla kuuluvatele ning oma staatust kaotavatele piirkondadele nõutakse paremat kohtlemist, sealjuures tuleb siiski arvestada piirkondlikku abi saava rahvastiku ülempiiri;

4.

objektiivsete kriteeriumide ja kindlate õiguslike argumentide koostamist, liigitamaks piirkondi ja piirkondlikku abi vastavalt ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidele;

5.

liigitusaluste määratlemist, arvestamaks iga piirkonna eriomadusi, sõltumata piirkondade geograafilisest asukohast. Kõnealust liigitust tuleks kohandada vastavalt iga piirkonna aja jooksul tehtud edusammudele;

6.

protsendiliste lisaeraldiste andmise kaalumist looduslikult, demograafiliselt või struktuuriliselt ebasoodsate tingimustega piirkondadele, mida liigitatakse vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punktile a või artikli 87 lõike 3 punktile c;

7.

lisaeraldiste sisseviimise kaalumist piirkondade horisontaalsesse raamistikku vastavalt nende arengu ja konkurentsivõime tasemele (abi saavad ja abi mitte saavad piirkonnad);

8.

piirkondliku abi juhendi kooskõlla viimist horisontaalse abi ja Lissaboni tegevuskava esmatähtsate eesmärkidega;

9.

ühtsete kriteeriumide sisseviimist piirkondliku abi juhendi ossa, mis käsitleb abi andmist piirkondliku arengu seisukohalt võtmerollis olevatele sektoritele;

10.

uurimuste ja analüüside läbiviimist Euroopa Komisjoni poolt Euroopas valitseva mitmekülgse piirkondliku olukorra kohta, võimaldamaks komisjoni ettepanekute kohandamise vastavalt õiglastele kriteeriumidele;

11.

et piirkonnale antav abi oleks osa strateegilise regionaalarengu kavast;

12.

et piirkonna majandusliku olukorra hindamiseks kaasataks ka teisi näitajaid, nt tööhõive määra, ja seda eelkõige abi mitte saavate piirkondade puhul;

13.

teiste ettevõtluse toetuse vormide kasutamist, mille haldamine on lihtsam ja mis vajavad vähem riiklikke vahendeid;

14.

kõrgemate piirmäärade kehtestamist üldist majandushuvi pakkuvatest teenustest teavitamisele; teavitamine peab toimuma tagantjärele, kusjuures tuleb eristada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid neist teenustest, mis on kirjas riigi põhiseaduses ja ei ole majanduslikku laadi;

15.

erilise tähelepanu omistamist ettevõtlustoetuste uutele vormidele (riskikapital, tagatised, kapitaliosalus, maksusoodustused jne).

7.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 31/32

1.1

hindab positiivselt uue 2005–2010. aastate sotsiaalmeetmete kava rakendamiseks tehtavaid jõupingutusi, jagab täielikult kõnealuse kava eesmärke ja hindab positiivselt määratletud strateegiaid ja kava rakendamiseks kasutatavaid vahendeid, mis on kokku võetud juhtlauses “Sotsiaalne Euroopa maailmamajanduses: töökohad ja võimalused kõigile”;

1.2

hindab eriliselt asjaolu, et vaatamata Euroopa majanduskasvu aeglustumisele ja ebapiisavatele tulemustele, mis on nüüdseks saavutatud Lissaboni strateegia rakendamisel, esitatakse sotsiaalpoliitika valdkonnas uuesti Lissaboni strateegia eesmärgid, mis taotlevad prioriteerida majanduskasvu sotsiaalset mõõdet, ning taaskäivitatakse Euroopa sotsiaalne mudel, mis vastavalt 2002. aasta Barcelona Ülemkogu deklaratsioonile on rajatud “tõhusale majandusele, kõrgele sotsiaalkaitse, hariduse ja sotsiaalse dialoogi tasemele”;

1.3

kiidab heaks põhimõtted, millel rajaneb sotsiaalmeetmete kava, st integreeritud lähenemisviis, tööhõive kvaliteedi edendamine, sotsiaalkaitsesüsteemi ajakohastamine, “sotsiaalpoliitika puudumise kuludega” arvestamine;

1.4

märgib siiski, et määratletud eesmärgid on mõnikord üldsõnalised ja nõuavad täpsustamist rakendatavate vahendite omaduste ja tähtaegade kindlaksmääramise osas;

1.5

nõustub, et tuleb arvestada “sotsiaalpoliitika puudumise kulude” põhimõttega, kuna sotsiaalpoliitika võib aidata kaasa nii sotsiaalsete kui majanduslike eesmärkide saavutamisele. Sotsiaalpoliitika eesmärgiks pole üksnes sotsiaalse tõrjutuse vähendamine, vaid ka paremate majanduslike eesmärkide saavutamisele kaasaaitamine, näiteks suurendades majanduse kohanemisvõimet rahvusvahelise majanduskeskkonna muutustele. Praktikas avaldab sotsiaalpoliitika puudumine või kohanematus negatiivset mõju potentsiaalsele majanduskasvule;

1.6

avaldab kahetsust, vaatamata senisele üldiselt positiivsele hinnangule, et sotsiaalmeetmete kavas ei mainita sõnaselgelt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastutust ja rolli, eriti arvestades asjaolu, et sotsiaalpoliitika asjakohane määratlus ja rakendamine kuuluvad enamuses Euroopa riikides kõnealuste omavalitsuste pädevusvaldkonda;

1.7

arvab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivne osalus ja nende asjaomased subsidiaarsuse põhimõtte raames tarvitusele võetavad meetmed, mis sisalduvad ka Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõus ja Euroopa avaliku halduse kohta käiva 2001. aasta valge raamatu juhistes (teatis “Pidev ja süstemaatiline dialoog piirkondlike omavalitsuste ühendustega tegevuskavade väljatöötamise teemal”), on üheks sotsiaalmeetmete kava eesmärkide eduka saavutamise tingimuseks;

1.8

väljendab soovi, et tänu just kohaliku tasandi ametiasutuste kaasamise kaudu võetaks tarvitusele meetmed vähendamaks erinevusi ja tasakaalustamatust erinevate liikmesriikide vahel ja levitamaks Euroopa sotsiaalset mudelit kõige paremal kujul, järgides seejuures parimaid tavasid, selle asemel, et asuda kohandama seda mudelit nende liikmesriikide olukorraga, kus leidub kõige rohkem vajakajäämisi sotsiaalpoliitika valdkonnas.

Komisjoni strateegiad, eesmärgid, vahendid ja ettepanekud.

2.1

olles teadlik asjaolust, et Euroopa on oma kodanike silmis läbimas murettekitavat faasi (seoses järgmiste teemadega: majanduskasvu aeglustumine, ostujõu vähenemine, elanikkonna vananemine, Euroopa Liidu teisejärgulise rolli tajumine rahvusvahelisel tasandil, sotsiaalkaitsesüsteemi ees seisvad raskused ning jätkuv sotsiaalne ja majanduslik tõrjutus ja vaesus, mis kõik tekitab hirmutunnet ja kaitsehoiakut ning toidab ühtlasi vana ja uut kohalikku egoismi), kiidab heaks idee, mille kohaselt usalduse kasv peaks moodustama Euroopa sotsiaalstrateegia keskse elemendi;

2.2

peab oluliseks otsustavat tegutsemist tõepärase teabe levitamisel, mis vähendaks uute ja vanade liikmesriikide kodanike hirmu;

2.3

meenutab sellegipoolest vajadust, et kõrvuti pingutustega, mida tehakse parema kommunikatsiooni saavutamiseks, tuleks jätkata peaeesmärkide järgimist ning parandada viivitamatult ja märgatavalt elu- ja töötingimusi. Kõnealuseid eesmärke tuleb kohandada liikmesriikide erinevatele tingimustele ja prioriteetidele ning nende elluviimine peab eeldama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jõulist kaasamist.

3.1

on seisukohal, et määratletud vahendite kogum (õigusaktid, sotsiaalne dialoog, rahalised vahendid) tuleb viivitamatult tarvitusele võtta, et hajutada levivat umbusaldust;

3.1.1

märgib edusammu, mida tähistab üldise sotsiaalklausli (artikkel III-117) lisamine põhiseaduse lepingu eelnõusse, vastavalt millele tuleb nüüdsest arvestada sotsiaalse mõõtmega igas ühenduse poliitikavaldkonnas;

3.2

hindab positiivselt sotsiaalmeetmete kava, Lissaboni strateegia ja säästva arengu strateegia vastastikust täiendavust, mis peab mõjutama kõiki ühenduse poliitikavaldkondi. Kõnealune integreeritud lähenemisviis võiks tuua kaasa tõelise edu sotsiaalpoliitika ja tööhõive poliitika valdkonnas, kui komisjoni poolt välja töötatud mõju hindamise meetod võtaks vastavalt põhiseaduse lepingu eelnõule arvesse subsidiaarsuse põhimõtet;

3.3

kutsub komisjoni üles rakendama avatud kooskõlastusmeetodit, ühendades praegused üksnes valitsustevahelised meetodid, kaasates seejuures kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, sotsiaalmeetmete kava rahaliste vahendite juhtimise peamised otsustajad, tänu rubriikidele “Lähenemine” ja “Piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive”;

3.4

on seisukohal, et on tingimata vajalik asuda otsustavalt rakendama ühenduste aquis'd kogu ühenduses, nõudes seejuures tungivalt, et liikmesriikide õigusaktid kaasaksid üha enam Euroopa põhimõtteid ja miinimumstandardeid, vähendamaks erinevate liikmesriikide vahelisi erinevusi ja tasakaalustamatust.

3.5

on seisukohal, et üks aasta pärast uute liikmesriikide ühinemist Euroopa Liiduga, on kohane, et Euroopa Komisjon asub tegema kokkuvõtet, mis käsitleb uutest liikmesriikidest pärit töötajate 15-liikmelise ELi tööturule juurdepääsu piiranguid; Oleks eriti huvitav määratleda kõnealuste piirangute strukturaalne mõju töösuhete staatusele.

3.6

on seisukohal, et uutest liikmesriikidest pärit töötajate 15-liikmelise ELi tööturule juurdepääsu piirangud ning käimasolev arutelu komisjoni ettepaneku üle, mis käsitleb siseturul pakutavate teenuste direktiivi, näitavad direktiivi 96/71 läbivaatamise vajadust, mis käsitleb töötajate ajutist lähetamist seoses teenuste osutamisega.

4.1

tunnistab uue põlvkondadevahelise lähenemise tähtsust, loomaks noortele rohkem ja paremaid väljavaateid. Usalduse suurenemine ja Lissaboni strateegia eesmärkide taaskäivitamine ei saa ignoreerida noorte keskset rolli; sellega seoses viitab komitee oma arvamusele teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, mis rajab programmi” Aktiivsed noored “perioodiks 2007–2013” (EDUC-37, 2004);

4.2

väljendab oma nõusolekut käivitada 2005. aastal tõhus arutelu põlvkondadevahelist mõõdet käsitleva rohelise raamatu üle;

4.3

märgib, et hoogsa aruteluga elanikkonna vananemise ja pensionisüsteemide reformi teemal peaks kaasnema noorte olukorra (kindel sissetulek, töö- ja karjääriväljavaated) jätkuva halvenemise põhjalik hindamine ning arvestamine; jätmata unarusse vanemate kodanike püsivaid probleeme, tuleb integreeritud lähenemisviisi raames tähelepanu pöörata ka teistele rahvastikurühmade olukorrale, keda ähvardab sotsiaalne tõrjutus;

4.4

kiidab täielikult heaks põlvkondadevahelise partnerluse idee, mis võimaldaks kaasata ja väärtustada vanemate inimeste kogemusi, tagades nende kui aktiivse elanikkonna osalemise ühiskondlikus elus ning andes neile võimaluse aidata noorematel pääseda tööturule; kutsub sellega seoses komisjoni üles soodustama katsete teostamist, heade tavade levikut, erialgatuste käivitamist põlvkondadevahelisteks kohtumisteks;

4.5

omistab vastavalt komisjoni teatisele suurt tähelepanu partnerlusele kõigil tasandeil, mis on peamiseks vahendiks sotsiaalse kapitali loomisel, mis praegu näib olevat nõrgenenud jätkuva tagasihoidliku majanduskasvu ja Lissaboni eesmärkide aeglase elluviimise tõttu, mille seast tähtsaim on väärikas töö kõigi Euroopa kodanike jaoks;

4.6

rõhutab erimeetmete vajadust seal, kus traditsioonid ja kogemused partnerluse vallas on ajaloolistel ja sotsiaalmajanduslikel põhjustel vähem juurdunud;

4.7

nõustub täielikult Euroopa Liidu välispoliitilise mõõtme tähtsusega. Euroopa võib ja peab mängima aktiivset rolli rahvusvahelisel tasandil, edendamaks eelkõige väärilist tööd kõigile, tagamaks õiglasi reegleid kaubanduses ja rahvusvahelises kaubavahetuses, hoidmaks ja toetamaks ühtlasi globaliseerunud majanduses Euroopa sotsiaalset mudelit ning viimase aluseks olevaid inimväärikuse, sotsiaalse õigluse ja solidaarsuse põhimõtteid.

4.8

leiab, et kodanike enesekindluse tõstmiseks peavad olema täidetud veel vähemalt kaks tingimust: i) kodanikkond, kes on äärmiselt teadlik olemasolevatest võimalustest Euroopas; ii) kodanikkond, kelle käsutuses on vahendid, mis võimaldavad kõnealuseid võimalusi kasutada, nagu näiteks keeleoskus; kutsub Euroopa Komisjoni üles rõhutama kõnealuseid ja ka teisi tingimusi.

5.1

jagab täielikult strateegiat, mille kohaselt kuulub tööhõivele, nii kvantitatiivses kui kvalitatiivses mõttes, keskne koht sotsiaalmeetmete kava eesmärkide seas. Tööhõive koos nelja Koki aruandes esitatud prioriteediga on peamine vahend nii võitluses sotsiaalse tõrjutuse vastu kui ka kestva majanduskasvu edendamisel;

5.2

pooldab tööõiguse arengut käsitleva rohelise raamatu koostamist. Uute töövormide üldine levik muudab hädavajalikuks tööõiguse alaste õigusaktide väljatöötamise;

5.3

on seisukohal, et kõnealuses valdkonnas on tarvis võtta meetmeid vältimaks seda, et tööhõive paindlikkus, mis on vajalik tööturu ajakohastamist ja konkurentsivõime tagamiseks, ei tähendaks töötajate kaitstuse tingimuste halvenemist ja sotsiaalse tõrjutuse riski suurenemist;

5.4

on seisukohal, et sotsiaalne dialoog jääb antud kontekstis peamiseks vahendiks, mida tuleks igati kasutada ja tugevdada, edendamaks ja soodustamaks muutusi, neid juhtimaks ning muutmaks sotsiaalselt õiglaseks;

5.5

hindab kõrgelt komisjoni kavatsust esitada uus strateegia rahvatervise ja tööohutuse tagamiseks, ennetades rahvatervise ja töötajate turvalisusega seotud riske;

5.6

jälgib huviga Euroopa tööturu perspektiivi; tunneb sellegipoolest muret selle üle, et kõnealune eesmärk ei tähendaks üksnes töötajate liikumist liikmesriikide vahel, vaid tagaks pigem reeglite ja normide kehtestamise, mis reguleerivad tööturu toimimise ning mis võimaldavad tõhusalt ühendada kõige enam garantiisid suurima võimaliku efektiivsuse ja tootlikkusega;

5.7

on seisukohal, et kõnealuses kontekstis võivad olla kasuks riikidevahelised kollektiivlepingud;

5.8

samuti pooldab komitee ettevõtete sotsiaalse vastutuse edendamist;

5.9

toetab samuti sotsiaalkaitsesüsteemide tõhusama ja tihedama kooskõlastamise edendamist.

6.1

tunnistab, et sotsiaalkaitse ajakohastamine, kaasa arvatud selle finantsjätkusuutlikkus, on võtmeelemendiks Lissaboni strateegia vahehindamisel. Komitee kordab sellegipoolest, et kõnealune ajakohastamine peab jätkuma saavutamaks ühiskonda, mis on solidaarsem ja kus kõigil kodanikel on võrdsed võimalused;

6.2

on ülalmainitut silmas pidades seisukohal, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad olema kutsutud ja seatud mängima keskset rolli kõnealuses ajakohastamisprotsessis ja et avatud kooskõlastusmeetodit tuleks rakendada ka liikmesriikide piirkondlike ja kohalike omavalitsuste tasandil;

6.3

jagab avatud kooskõlastusmeetodi ratsionaliseerimise ettepanekuid ühiste eesmärkide ühtse loetelu abil hõlvamise, pensionide ja tervishoiu valdkonnas;

6.4

kiidab täielikult heaks vaesusega võitlemise ja sotsiaalse hõlvamise edendamise eesmärgi;

6.5

on seisukohal, et ühenduse algatus, mis käsitleb kavasid tagamaks kõigile kodanikele miinimumpalk tööleasumisel, on väga oluline, ning kutsub komisjoni üles arendama konkreetseid meetmeid, et võrrelda riikide ja piirkondade erinevaid kogemusi, mis soodustavad heade tavade levikut ja vastavasisuliste õigusaktide võrdlevat analüüsi;

6.6

komitee pooldab ideed kuulutada 2010. aasta sotsiaalse tõrjutuse ja vaesusega võitlemise Euroopa aastaks. Komitee rõhutab sellegipoolest, et sarnased algatused (nagu näiteks teised “Euroopa aastad”, mis on ette nähtud komisjoni teatises kuni aastani 2010) ei või ega pea olema üksnes pidulikku laadi, vaid peavad toetama ja tugevdama ülalmainitud konkreetseid meetmeid;

6.7

toetab täielikult diskrimineerimise vastast võitlust ja rahvusvähemuste õiguste edendamist algatuste abil, millel võib ka olla seadusandlik iseloom;

6.8

toetab ettepanekut luua Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut. Selle asemel tuleks parandada teisi, juba olemasolevaid vahendeid, aitamaks tõhusamalt kaasa kogemuste hindamisele ja erinevate liikmesriikides loodud heade tavade rakendamisele;

6.9

rõhutab vajadust määratleda täpsemalt diskrimineerimise vastase võitluse eesmärgid, tehes kindlaks konkreetsed meetmed, mis on rakendatavad erinevates olukordades: kinnitatud eesmärk meeste ja naiste võrdõiguslikkuse saavutamise vallas kannab endas tegelikult ajaloolisi kõrvaltähendusi ja probleeme, mida ei saa taandada üldisemale rahvusvähemuste õiguste küsimusele ning mis lisaks kõigele väljendub Euroopa Liidu erinevates osades erinevalt;

6.10

kiidab heaks kohustuse töötada välja eriteatis üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenuste kohta, ning soovib eelkõige, et kõnealune algatus aitaks kaasa praeguse õigusraamistiku ebakindluse vähendamisele. Komitee rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esmatähtsat rolli üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenuste valdkonnas ja vajadust toetada kõnealuseid omavalitsusi asjakohasel viisil tagamaks üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenuste kättesaadavuse ja universaalsuse. Soovides isikute vaba liikumist Euroopa Liidus, tuleb kõigil liikmesriikidel ühtlustatult teostada olulisi meetmeid kõnealuses valdkonnas. Kõnealuses kontekstis hindab komitee komisjoni kavatsust teha teatavates tingimustes erand hüvitistest teatamise kohustusest mõningate sotsiaalteenuste, haiglate ja sotsiaalelamuühistute suhtes.

7.2.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 31/36

1)

laialdane majandusränne iseenesest ei lahenda ei elanikkonna vananemise ja kahaneva iibega seotud demograafilisi probleeme ega pole ainsaks võimalikuks vastuseks tööturu vajadustele. Vaatamata vajadusele senisest enam rakendada Euroopa Liidu enese potentsiaalset tööjõudu ja soodustada kõrge kvalifikatsiooniga töötajate sisserännet konkreetsetes valdkondades, on siiski tarvis ka püsivamaid sisserändevooge, rahuldamaks Euroopa tööturu nõudmisi ja tagamaks Euroopa ettevõtete majanduslikku konkurentsivõimet;

2)

üks Haagi programmi — 2004. aastal vastu võetud uue sisserände ja varjupaigapoliitika arendamisele pühendatud ELi tegevuskava — põhipunkte on seaduslik sisseränne ja võitlus ebaseadusliku sisserändega; ja kuigi seaduslikku sisserännet reguleerib iga liikmesriik ise, soovitakse komisjonilt seaduslikku sisserännet käsitleva tegevuskava esitamist 2005. aasta lõpuks;

3)

kõnealuse rohelise raamatu eesmärk on käivitada seadusandlikule protsessile eelnev konsultatsiooniprotsess, mis kaasab ELi institutsioonid, liikmesriigid ja kodanikuühiskonna ning käsitleb ühelt poolt majanduslike sisserändajate kohta käivate ühenduse reeglite kõige sobivamaid vorme ning teisalt lisaväärtust, mida annaks ühenduse lähenemise vastuvõtmine;

4)

uus põhiseaduse leping laiendab ELi volitusi (artikkel III-267) ja näeb ette esiteks luua ELi ühine sisserändepoliitika eesmärgiga migratsioonivooge tõhusalt juhtida, kohelda õiglaselt kolmandate riikide kodanikke, kes viibivad liikmesriigis seaduslikult ning võtta tarvitusele abinõud ebaseadusliku sisserände ja inimkaubanduse vastu võitlemiseks ja teiseks sätestada Euroopa Liidu õigusaktides sissesõidu ja elamise tingimused ja standardid liikmesriikidele, millest viimased saaksid lähtuda viisade ja elamislubade väljaandmisel;

5)

uus põhiseaduse leping näeb samuti ette, et EL seaduste või raamseadustega kehtestataks meetmed, millega “stimuleeritakse ja ergutatakse liikmesriike edendama oma territooriumil seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike integratsiooni” (artikkel III-267, lõige 4). Sealjuures on välistatud liikmesriikide sätete ühtlustamine. RK rõhutab liikmesriikide pädevust seoses regulatsioonidega, mis puudutavad kolmandate riikide kodanike juurdepääsu tööturule;

1.1

märgib, et migratsioonipoliitika loomise eesmärk on muu hulgas leida lühi- ja keskpikas perspektiivis toimiv majanduslik lahendus Euroopa rahvastiku kahanemisele ja luua vabadusel, turvalisususel ja õigusel rajanev ala kõigi kodanike jaoks; see kujutab enesest regioonide komiteele esmatähtsat eesmärki;

1.2

rõhutab, et omavahel on selgelt seotud raskused, mis tekivad sisserändajatel seaduslike kanalite kasutamisel majanduslikel põhjustel sisserändamiseks, liikmesriikide majandusmigratsioonipoliitika koordineerimatus ja ebaseadusliku sisserände tase;

1.3

rõhutab, et majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika läbipõimumine on Euroopa sotsiaalmudeli erijoon, mis taotleb soodustada kõrgemakvaliteedilisi töökohti, majandusstruktuuride moderniseerimist ja suuremat sotsiaalset ühtekuuluvust;

1.4

märgib aga samas, et kui mõnedes Euroopa piirkondades rahvastik kahaneb ja tööjõust on puudus, siis teistes piirkondades rahvastik, vastupidi, kasvab, mis avaldab survet kohalikele teenustele ja majutusele;

1.5

leiab, et ühenduse igasugune tulevane õigusloome peaks kehtestama kõikehõlmava õigusliku raamistiku, mis katab kõik Euroopa Liitu sisserändajad, kuigi esialgu võiks järgida valdkondlikku lähenemisviisi, keskendudes konkreetsetele võõrtöötajate rühmadele (hooajalised töötajad, erioskustega töötajad, ettevõttesiseselt üle viidud töötajad või teenuseosutajad);

toetab seega komisjoni rohelises raamatus esitatud võimalust, millega luuakse ühine miinimumstandardite raamistik, reguleerimaks nende kolmandate riikide kodanike vastuvõtmist, kes soovivad teha palgatööd või tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana;

avaldab kahetsust, et nõukogu ei ole heaks kiitnud ettepanekut direktiivi kohta, mis käsitleb kolmandate riikide kodanike sisenemise ja elamise tingimusi palgatöö tegemiseks ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise eesmärgil (10), mille üle regioonide komitee avaldas heameelt 13. märtsi 2002. aasta arvamuses 386/2001 (11);

1.6

on ka seisukohal, et mitme liikmesriigi omavahelisel kokkuleppel, kus on puudus oskustööjõust, võib neis riikides võtta tarvitusele ühised kiirmenetlused; iga liikmesriik, kes kõnealuseid menetlusi rakendab, peaks olema kohustatud ülejäänud liikmesriike neist teavitama ja need eelnevalt ülejäänud liikmesriikidega kooskõlastama.

1.7

kordab veel kord sellise elamis- ja töölubadepoliitika olulisust, mis kergendab võõrtöötajate sissesõitu; soovitab seetõttu liikmesriikidel võtta kasutusele üks riiklik taotlusmenetlus, mis viiks kombineeritud õigusliku aluseni, nii et üks haldusakt hõlmaks nii elamis- kui töölubasid. See lihtsustaks ja ühtlustaks praegu liikmesriikides kasutusel olevaid erinevaid eeskirju;

1.8

toonitab veel kord seisukohti, mida komitee on juba väljendanud põhimõtte osas soodustada nende sisserändajate liikuvust, kes on ühenduses pikaajaliselt elanud ja moodustavad osa ühenduse tööturust (CdR 337/2004 rev 1);

1.9

arvestades, et nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ annab pikaajalistele sisserändajatele 2006. aastast alates liikuvusõigused, peab oluliseks uurida ühtlasi võimalusi võtta vastu minimaalsed ühisreeglid, mis soodustaksid Euroopa Liidu sisest liikuvust nende töötajate jaoks, kes ei ole elanud liikmesriigis pikka aega, niipea, kui jõustub töötajate vaba liikumine nende liikmesriikide suhtes, kes liitusid ELiga aastal 2004, tehes seda näiteks tööotsijate elamislubade väljastamise abil, mis võimaldaksid tööotsijail leida vabu töökohti ja neile kandideerida. Ühtlasi oleks soovitav korraldada põhiväljaõpe kolmandates päritoluriikides, sest see võib mõnedes valdkondades olla otsustava tähtsusega tegur, ning võtta vastu minimaalsed ühisreeglid omatavate ja või ELi sisenemise riigis omandatud oskuste sertifitseerimiseks;

1.10

leiab, et konkreetsete tööliste vastuvõtmine peaks põhimõtteliselt sõltuma konkreetsetest vabadest töökohtadest.

Siiski, mõnede tööturu spetsiaalsete valdkondade puhul, kus päritoluriigis on raskem levitadateavet vabade töökohtade kohta, võiks sisserändajate seadusliku vastuvõtmist käsitlevad ühenduse õigusaktid sisaldada ajutist elamisluba töö otsimiseks, mis kehtiks piiratud aja jooksul ning mida haldaks iga liikmesriik.

Kõik tulevased õigusaktid peaks käsitlema ka võimalusi töökohta või -valdkonda vahetada, sätestades seejuures maksimaalsed töötusperioodid kuni tööotsinguteks väljastatud elamisloa kehtivuse lõppemiseni, mille järel võõrtöötaja peab oma päritoluriiki tagasi pöörduma. Siiski tuleb arvestada, et selline range nõue võib tuua kaasa paljude sisserändajate jätkuva pöördumise inimkaubandusega tegelevate rühmituste poole. Seetõttu on tarvis rakendada mõningast paindlikkust, mis ühest küljest annab sisserändajatele lootust ja hoiab neid eemal kuritegelikest rühmitustest ja teisalt pakub liikmesriikidele vajalikku paindlikkust kolmandatest riikidest pärit kodanike vastuvõtmiseks prognoositava tööjõu vajaduse põhjal. Kõikides tulevastes õigusaktides, mis käsitlevad maksimaalseid töötusperioode, mille järel võõrtöötaja peab oma päritoluriiki tagasi pöörduma, tuleb muu hulgas võtta arvesse töötaja integratsiooni astet, nagu näiteks tema perekonnaliikmete kohalviibimine, laste koolitamine, liikmesriigis viibitud ajavahemik, tööhõive aastate arv enne töötusperioodi.

1.11

märgib, et sissesõidusüsteeme, mis on paindlikumad kui “individuaalne hindamine”, nagu näiteks rohelised kaardid, mille eesmärk on vastata muutuvatele ja pikaajalistele tööjõuvajadustele, võib ühenduse õigusaktides kajastada alles siis, kui on vastu võetud Euroopa tasandi teabesüsteem tööpakkumiste avaldamiseks ja nendega tutvumiseks ja kui on sätestatud minimaalsed ühised valikureeglid võõrtöötajate vastuvõtmiseks;

1.12

on arvamusel, et subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes ei tohi küsimust, kas töö- ja elamislube ühildada, reguleerida Euroopa tasandil, vaid see peab jääma liikmesriikide otsustada.

1.13

märgib, et tuleb luua asjakohased ühenduse õigusaktid, tagamaks kolmandatest riikidest pärit võõrtöötajatele põhilised kodaniku- ja sotsiaalsed õigused;

1.14

kordab veel kord regioonide komitee eelmisi seisukohti vajaduse kohta piirata ajude äravoolu kolmandatest riikidest, hoidmaks migratsioon tasemel, mis on jätkusuutlik ja kasulik nii vastuvõtvale kui ka päritoluriigile (CdR 223/2003): vaesuse vähendamiseks, elu- ja töötingimuste parandamiseks, töökohtade loomiseks ja sisserändajate päritoluriigis koolituse arendamiseks loodud strateegiad aitavad pikas perspektiivis kaasa rändevoogude normaliseerumisele.

1.15

leiab, et koostöömeetmete raames tuleb toetada meetmeid, mis soodustavad kutsealast ja muud väljaõpet ja töölevõtmist päritoluriigis, ning et oleks kasulik kavandada konkreetsed kahepoolsed või mitmepoolsed lepingud Euroopa Liiduga piirnevate või sellele lähedal asuvate riikidega ja riikidega, kes on enim mõjutatud sisserändevoogudest, et kehtestada vastuvõtueelistused;

1.16

toonitab majandusliku migratsiooni piirkondliku ja kohaliku mõõtme fundamentaalset tähtsust, arvestades migratsiooni mõju kohalikele tööturgudele ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt tagatavatele teenustele (sotsiaalteenused, haridus, eluase jne); seetõttu tuleks kõnealuseid omavalitsusi arvesse võtta ühenduse vahendite eraldamisel sisserändajate integreerimiseks;

1.17

rõhutab kohalike omavalitsuste keskset rolli turvalisuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamisel, mis on majandusliku migratsiooni poliitika võtmeelementideks;

1.18

märgib seetõttu, et vastuvõetavate võõrtöötajate liikide ja määrade sätestamiseks tuleb kehtestada menetlused, mis arvestaksid mitte üksnes riiklikke nõudmisi, vaid ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ettepanekuid;

1.19

leiab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võiksid mängida keskset rolli võõrtöötajate sotsiaalses integratsioonis, kultuurihariduses ja keeleõppes, aidates neil omandada ja sertifitseerida vastavaid oskusi, ja koostööprotsessides kolmandate riikidega, võimaldamaks väljaõpet töötajatele, kes soovivad nendest riikidest välja rännata.

2.1

võttes arvesse tulevase põhiseaduse lepingu sätteid, rõhutab tihedat seost sisserändepoliitika ja tööhõivepoliitika vahel (VIII jaotis, artikkel 137 lõige 3 TEC) ja leiab seega, et rohelisest raamatust lähtuvate õigusaktide loomisel tuleb komiteega kohustuslikus korras konsulteerida;

2.2

soovitab tungivalt, et kõik ELi liikmesriigid ratifitseeriksid kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse ÜRO konventsiooni;

2.3

on arvamusel, et sisserände ja tööturuga seonduvaid küsimusi saab kõige tõhusamalt lahendada Euroopa tasandil, kuid samas tuleb kindlustada, et sissesõidu ja elamise tingimused ei läheks vastuollu liikmesriikide õigusega reguleerida vastuvõtu mahtu ning et kõnealustel õigustel ei oleks negatiivset mõju teistele riikidele. Ülemäära piiravad tingimused takistaksid liikmesriikidel võtta vastu sellist arvu sisserändajaid, nagu nad sooviksid, ja see võib anda tõsiseid tagasilööke nende majanduslikule konkurentsivõimele või nende piirkondade majanduslikule konkurentsivõimele. Komitee soovitab seepärast võtta tarvitusele abinõud tagamaks, et mistahes tulevased õigusaktid, mis käsitlevad vastuvõtutingimusi, oleks kooskõlas erinevate riiklike, piirkondlike ja kohalike olukordadega;

2.4

mööndes, et ühisreeglid võivad anda lisaväärtust, arvestades riikidevahelisi tegureid ja mõju, mida ühe liikmesriigi poliitika võib avaldada teisele liikmesriigile, soovitab komitee siiski, et iga tulevase Euroopa õigusakti puhul enne selle vastuvõtmist esitataks tõendid kõnelause lisaväärtuse kohta ning et määratletaks valdkonnad, millel pole riikidevahelist mõju ja mida saab seega tõhusamalt reguleerida liikmeriigi tasandil.

2.5

arvestades, et roheline raamat (seadusandlikule protsessile eelnev konsultatsioon) ei täpsusta õigusakti liiki, mis kavandatakse vastu võtta, avaldab arvamust, et tegemist peaks olema direktiiviga, sest see sätestaks suunised riiklikule poliitikale, kuid jätaks igale liikmesriigile teatavates küsimustes otsustusvabaduse ja annaks liikmesriikidele võimaluse võtta arvesse konkreetseid piirkondlikke ja kohalikke eripärasid. Samuti sätestaks see suunised sissesõidu ja elamise tingimuste kohta vältimaks, et ühe riigi sisserändepoliitika mõjutab negatiivselt teist riiki. Kõnealune direktiiv tagaks, et liikmesriikidel on piisavalt mänguruumi, võtmaks muu hulgas arvesse piirkondlikke ja kohalikke erijooni;

2.6

lisaks on komitee arvamusel, sotsiaalsete ja kodanikuõiguste määratlemiseks tuleks kaaluda vastavaid õigusakte.

2.7

soovitab, et seadusandlikule protsessile eelnev konsultatsiooniprotsess oleks laiahaardeline ja kaasaks piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi, arvestades, et komisjon ise peab neid sisserändepoliitika üheks põhiliseks sidusrühmaks;

2.8

arvestades, et viide vajadusele võtta arvesse piirkondlikke ja kohalikke huve (rohelise raamatu lehekülg 8) on küllaltki ebamäärane, kutsub komisjoni üles tulevastes õigusaktides rohkem tunnustama piirkondlike ja kohalike omavalitsuste rolli tööturu nende valdkondade määratlemisel, kus vajatakse võõrtöötajaid;

Peale selle juhib komitee taas tähelepanu vajadusele eriprogrammi järele, mis edendaks parimate tavade vahetamist migratsioonipoliitika alal ja soovitab Euroopa Liidul luua piirkondlikud kontaktpunktid ettevõtete jaoks, kes on huvitatud võõrtööjõust, eesmärgiga adekvaatselt reageerida olemasoleva tööjõu vähenemisele ja soodustada majandusarengut.

Komitee arvab, et oleks kasulik viia läbi majandusliku migratsiooni poliitika piirkondliku ja kohaliku mõõtme ja pakutavate abinõude majandusliku ja sotsiaalse mõju ning vajaliku rahalise toetuse hindamine.

Regioonide komitee peaks ise käivitama mõju hindamiseks vajalikud meetmed (uuringud, vaatlused, kuulamised, konverentsid, küsitlused), mille tulemusi saaks kasutada sisserände- ja integratsioonipoliitika paremaks reguleerimiseks ja kooskõlastamiseks;

2.9

täheldades komisjoni otsustavat nõudmist, et mistahes tulevased meetmed peavad võimalikult vähendama halduskoormust liikmesriikidele ja kolmandatele riikidele ning seda, et komisjon ei viita kordagi otseselt kulude küsimusele, samas kui paljud meetmed toovad enesega selgelt kaasa kulusid, peab komitee vajalikuks haldus- ja rahandusprobleemide hindamist, mida sellised meetmed võivad põhjustada piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele. Sedalaadi programmid on kulukad ja seega tuleb nende mõju hinnata. Neid peavad rahastama keskvalitsused ja Euroopa Liit, ilma et see seejuures kahjustaks kohalike omavalitsuste volitusi otsustada nende sisu üle ja neid ellu viia.