31.1.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/1

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on juba esitanud mitmeid arvamusi oma panuse andmiseks Euroopa Liidu turismipoliitikasse. Nüüd soovib ta sellega seoses välja töötada arvamuse, mis võiks olla eeskujuks, näidates teatud turismialaste algatuste kasutamise võimalusi Euroopa Liidu, siseriiklike, piirkondlike ja kohalike institutsioonide, tööturu osapoolte, teiste kodanikuühiskonna organisatsioonide ning turismisektoris tegutsevate organisatsioonide tegevuse raames. Peale selle tuleks ühendada jõupingutused ning anda kõnealustele piirkondadele ning eriti nendes piirkondades asuvatele ja tulusa ettevõtlusega tegelevatele isikutele ja ettevõtetele võimalus alternatiivseks majandustegevuseks koos kõigi sellest tulenevate positiivsete tagajärgedega.

1.2

Käesolev dokument peaks aitama erinevatel põhjustel majandusliku ja sotsiaalse taandarengu läbi teinud Euroopa erinevatel piirkondadel, vajalikus suunas ümber orienteeruda. Siin keskendutakse alternatiividele, mida turismindus kõnealuste piirkondade jaoks endast kujutada võib.

1.3

Kõnelause arvamuse väljatöötamisel toimiti järgmiselt:

1.4

Arvesse tuleb võtta kaht asjaolu, kaht teineteist positiivsel moel täiendavat aspekti.

2.1

Arvamuse koostajatel pole kavas kirjeldada protsesse, mis on viinud kõnealuste piirkondade taandarenguni, ega analüüsida erinevaid ümberstruktureerimismeetmeid (nt tööstuses, mäetööstuses või põllumajanduses). Sellegipoolest on turismialaste ettepanekute väljatöötamiseks vaja teatud küsimuste puhul vaja käsitleda kõnelustest ümberstruktureerimismeetmetest tulenevaid aspekte.

2.2

Analüüsi puhul tuleb esmalt välja selgitada, kas kõnealuses piirkonnas on juba läbi viidud konkreetne ümberstruktureerimisprotsess või on tegemist majanduslikesse raskustesse sattunud piirkonnaga, kus pole tootmistegevust veel märkimisväärselt arendatud ja kus turism võib saada lähtetegevuseks ja hüppelauaks edasise arengu jaoks.

2.3

Kõnealustel kaalutlustel kavandatakse arvamuse ülesehitus järgmiselt:

2.3.1

Taandarenguga piirkondade olukorra analüüs ja peamised järeldused tähtsamate aspektide kohta, mida tuleb arvestada edaspidiste turismiga seonduvate ettepanekute puhul: muuhulgas sotsiaalvaldkond, tööhõive, ettevõtlus ja institutsioonide kaasatus. Esmatähtis on täpselt määratleda, mida mõistetakse taandarenguga piirkondade all, kuna erinevad asjaolud ja tingimused võivad viia erinevate alternatiivideni.

2.3.2

Seetõttu vaadeldakse arvamuses järgmisi aspekte:

2.3.2.1

Taandarenguga piirkondade olukord: puudujääkide määratlus lähtuvalt erinevatest üksteist vastastikku mõjutavatest aspektidest: kohati esinev ühest tööstusharust või ettevõttest sõltumisest tulenevad probleemid; ebasoodsad või halvenevad keskkonnategurid; puudulik või ebapiisav infrastruktuur uuele turismialasele tegevusele üleminekul; turismialase kvalifikatsioonita tööjõud; uute tegevusalade, sealhulgas ka turismi integreerimiseks mitte piisavalt tuntud või sobimatu sotsiaalne keskkond. Eelkõige tuleb arvestada seda, et taandarenguga tööstuspiirkonnad ei ole reeglina iseenesest väljakujunenud turismipiirkonnad, mistõttu on eriti raske leida neile sobivat turismiliiki: kultuuri-, tööstuskultuuri-, spordi- või haridusturism, või siis mõni muu arvukatest alternatiivsetest turismivormidest. Eelkõige peetakse igasuguse turismi aluseks “positiivset elamust”. See “elamus” on vaja leida ja seda reklaamida.

2.3.2.2

Institutsioonide tegevus: käesolev arvamus kujutab endast üleskutset vältimatuks koostööks erinevate asutuste ja institutsioonide vahel, kirjeldab selle käiku ja käsitleb koostööliike, -stsenaariumeid ja -mudeleid ning avaliku sektori vahendeid, mis saavad turismialase tegevuse alustamisele kaasa aidata. Viidatakse esmajoones Euroopa struktuurifondide rollile taandarenguga piirkondade taastumisel. Institutsioonidele omistatakse oluline funktsioon seoses taandarenguga tööstuspiirkondade tööjõu vajaliku ümberõppega teenindussektoris.

2.3.2.3

Sotsiaalne juurdumine kui eesmärk: taandarenguga sektorid ja piirkonnad, kus kõnealused sektorid varem arenesid ja seejärel taandarengu osaliseks said, on juba palju aastaid üksteisega tihedalt seotud. See võimaldas sealsete (erineva suurusega) asulate elanikel aastate jooksul läbi mitme põlvkonna ühes ja samas piirkonnas elades ja töötades luua ümbrusega tihedaid sidemeid. Kavandatav turismialane tegevus peab vastavate tingimuste — nagu eluruum, teenused ja transpordivõrgud -- loomise abil olulisel määral kaasa aitama juurdumise säilimisele. Teine võimalus selleks on püsivate töökohtade loomine, sest turism on küll oluline tööhõiveallikas, kuid hooajalisusega seonduvad suured probleemid võivad sotsiaalset juurdumist takistada ja tekitada teatud aastaaegadel soovimatut rännet.

2.3.2.4

Sotsiaalne dialoog — alternatiivide analüüsi ja arendamise võti: kõnelused ja sotsiaalne dialoog peaksid olema pöörde- ja alguspunktiks asjaomaste organisatsioonide kaudu saavutatavale töötajate ja tööandjate kaasamisele projektide ja algatuste teostamisse. Kõnealusest kahepoolsest dialoogist peaks kujunema kolmepoolne, kui teostatavate alternatiivide otsingul kaasatakse asutused. Peale selle peaks projektide läbiviimiseks tulema algatusi ka muudelt kodanikuühiskonna ja turismisektori organisatsioonidelt.

2.3.2.5

Jätkusuutliku turismialase tegevuse algatused: vaatamata sotsiaalsele draamale, mida sotsiaalne ja majanduslik taandareng suurte piirkondade jaoks endast kujutas, tuleb märkida, et võimalik pole mitte ainult varasema tegevuse kavandamisel tehtud vigu uute arengustrateegiate abil parandada, vaid uue tegevuse puhul saab rakendada ka komitee poolt tunnustatud sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnaalaseid parameetreid, mis seonduvad jätkusuutliku turismiga.

2.3.2.6

Keskkond kui taastumise ja turismialase tegevuse kavandamise raskuskese:

2.3.2.7

Ettevõtluse säilitamine ja tugevdamine ning produktiivsete investeeringute soodustamine: tuleb koostada võimalikult konkreetne nimistu ettevõtlust toetavatest algatustest. Ettevõtlus kõnealustes taandarenguga piirkondades põhineb spetsialiseerumisel algsele majandustegevusele kas otsese osaluse kaudu varasemates ettevõtetes või vastavates allhankefirmades. Selles osas vaadeldakse ka käesolevas arvamuses erinevaid algatusi seoses ettevõtete säilitamise ja rajamise, ettevõtjate koolituse ja väljaõppe ning kriteeriumite väljatöötamisega konkurentsivõime, teadus- ja arendustegevuse, disaini ja turustuse jne jaoks. Peale selle tuleb edendada reklaami-, partnerluse- ja koostöökontseptsioone ettevõtete vahel, samuti ettevõtete ja asutuste vahel ja luua võrgustikke ettevõtete, piirkondade ja sektorite vahel. Sealjuures tuleks eraldi tähelepanu pöörata mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele.

2.3.2.8

Töökohtade säilitamine ja loomine kui prioriteet: kõige suuremad kulud seoses ettevõtete ja sektorite sotsiaalse ja majandusliku taandarenguga on tingitud töökohtade kaotusest, mistõttu kõnealuste piirkondade taastamist puudutavate algatuste kõige tähtsam eesmärk on tööhõive säilitamine ja võimaluse korral suurendamine. Seetõttu tehakse vaatamata ajutistele sotsiaalkaitsekavadele ettepanek soodustada turismialaste algatuste arendamisel töökohti loovaid investeeringuid, koolitust ja ümberõpet, samuti füüsilisest isikust ettevõtjaks olemise kultuuri ja sotsiaalmajandust.

2.3.2.9

Turismipoliitika kõigi aspektide arvessevõtmine: turismiprojektid taandarenguga piirkondade sotsiaalseks ja majanduslikuks taastumiseks peavad andma optimaalse impulsi ka turismipoliitika kõigile teistele osadele peale eelnimetatute. Seetõttu tuleb kindlaks teha, mil määral etendavad selles poliitikas rolli kultuuri, ajaloo, kultuuripärandi, looduse ja spordiga seotud aspektid.

2.3.2.10

Tähtis ülesanne, mis teatud piirkondades on juba positiivsete tulemustega lahendatud, seisneb varasemate tegevuste elementide kaasamises uute turismialaste alternatiivide kavandamisel.

2.3.3

Oluline on erinevates Euroopa Liidu riikides juba edukalt läbiviidud projekte täpselt analüüsida ja mitte ainult selleks, et neid teisele keskkonnale kohandatud vormis korrata, vaid et neid toetada ja tugevdada. Positiivselt kulgenud projekte ei paista aga väga arvukalt olevat, mistõttu pole lihtne leida võimalikult laia ja mitmekesist edukate projektide paletti.

2.3.4

Eelkõige tuleks arvestada seda — otstarbekat — võimalust, et erinevad turismiobjektid organiseeruksid taandarenguga piirkondades võrgustikesse, mis moodustaksid tugeva aluse reklaamiks ja vastastikuseks toetuseks.

2.3.5

Füüsilisest isikust ettevõtjate tegevuse tugevdamine ja arendamine on kahtlemata väga oluline tegur, parandamaks töötajate uute olukordadega kohanemise tingimusi. Kõnealuse panuse uurimine on taandarenguga piirkondadele turismipiirkondadeks (eelkõige maaturismipiirkondadeks) muutumisel kindlasti väga kasulik. On vaja uurida, missugust toetuse vormi see tööhõiveliik vajab, et olla tõhus vahend kõnealuses raskes kohanemisprotsessis.

2.3.5.1

Mõningad nimetatud valdkonnas väljatöötatud algatused:

2.3.5.1.1

Euroopa Liidus tuleb füüsilisest isikust ettevõtja staatuse all mõista töötajate võimet ja otsustust kas üksi või koos teistega iseseisvat majandustegevust viljeleda. Füüsilisest isikust ettevõtja on esmajoones töötaja, kellel on iseseisva tegevuse kaudu tarnijate ja klientidega ärialased ja sotsiaalsed kontaktid.

2.3.5.1.2

Aastaid on füüsilisest isikust ettevõtjaks olemine olnud tõhus viis majanduse ja tööstuse kriisidega toimetulemiseks, kuna see võimaldas töökohtade säilimise ja vastas uutele nõudmistele seoses töökohtade loomisega.

2.3.5.1.3

Praegusel ajal hakkavad füüsilisest isikust ettevõtjateks eelkõige nooremad töötajad ja naised.

2.3.5.1.4

Turismialane, füüsilisest isikust ettevõtja staatusel põhinev pakkumine peab selleks, et edukas olla, motiveerima uut ametialast kvalifikatsiooni omandama. Uute maapiirkonna elukutsete hulka võiksid kuuluda järgmised:

2.3.6

Sama võib öelda ka sotsiaalturismi kohta, mis kindlasti on tulevikus alternatiiviks taandarenguga piirkondadele, mis otsivad turismi valdkonnas uut majandustegevust. Oma erinevate tunnuste alusel on sotsiaalturism eriti sobilik vahend, võitlemaks hooajalisuse vastu ja pühade järgustamise eest.

2.3.7

Euroopa Liidu uus stsenaarium turismialaste alternatiivide arendamiseks taandarenguga piirkondades: käesolevas arvamuses nimetatakse laienenud Euroopa Liidu pakutavat võimalust luua tugiraamistik näiteks meetmete, teabevahetuse, projektipartnerluse, parimate tavade tutvustamise ning avaliku ja erasektori koostöö tarbeks.

2.3.8

Peale selle võimaldab põhiseaduse leping koos oma kohustustega kodanike, nende õiguste ja kõige halvemas olukorras olevate piirkondade ees -- lisaks põhiseaduse lepingus sisalduvatele väidetele turismi teemal — leida ka siseriiklikele, piirkondlikele ja kohalikele oludele kohandatud euroopalikke vastuseid.

2.4

Alternatiivile kaasaaitavate tegevussuuniste arvestamine: käesolevas arvamuses võetakse arvesse EMSK varasemaid arvamusi, komisjoni ja Euroopa Parlamendi algatusi ning niisuguste institutsioonide kogemusi nagu Maailma Turismiorganisatsioon ja Rahvusvaheline Sotsiaalturismi Büroo (International Bureau of Social Tourism).

2.5

Kogemused kui põhiline tähelepanu keskpunkt: käesolev arvamus on orienteeritud praktikale ja kasule, eelkõige piirkondadele, mille taastumisele ta on mõeldud kaasa aitama. Seetõttu on siin toodud loetelu menetlusviisidest eeskujuks sedalaadi algatuste tarbeks.

3.1

Pole lihtne täpselt määratleda, mida mõistetakse käesolevas arvamuse pealkirjas sisalduva väljendi “taandarenguga piirkonnad” all. Ja seda mitte ainult kõnealuste piirkondade mitmekesiste tunnuste, taandarengu põhjuste, selle tagajärgede ulatuse ja määra või kõnealuste piirkondade geograafilise hajutatuse tõttu, vaid eelkõige kaugeleulatuvate tagajärgede tõttu seal elavatele inimestele ja seal asuvatele ettevõtetele.

3.2

Võib-olla peaks taandarenguga piirkondade iseloomustamiseks ja eristamiseks analüüsima kõigepealt vastava piirkonna majandusliku arengu ajalugu erinevate näitajate alusel, mis peaks selgesti näitama, kas praegune olukord on tekkinud alles hiljuti ja väiliste tehnoloogiliste, sotsiaalsete või majanduslike muudatuste tõttu, või on tegemist pideva olukorraga ja kõnealune piirkond pole oma ajaloos veel kunagi kogenud majanduslikke edusamme, mis oleks elanikele võimaldanud jõukust ja heaolu. Kahtlemata on see erinevus määrava tähtsusega selles suhtes, kuidas kõnealust taandarengu probleemi optimaalselt lahendada ja kuidas leida kõige sobivamaid alternatiive. Ettevõtlusalased kogemused, elanike haridustase ja samuti võimalus leida asendustegevus või uut tegevus, on iga juhtumi puhul erinevad.

3.3

Piirkondade puhul, mis pole veel saavutanud mõistlikku majanduslikku arengutaset, võivad hetkeolukorra põhjused olla väga mitmesugused: geograafiline asukoht ääremaal, äärmuslikud ilmastikutingimused, ebapiisavad infrastruktuurid, kohaliku elanikkonna vähene ettevõtlusalane tegevus ja arvukad põhjused, mis on viinud ja viivad kohaliku elanikkonna siirdumiseni paremate majanduslike võimalustega piirkondadesse sisemaal ja teistes riikides. Lõpuks on järk-järguline rahvastikukadu ja sellest tulenev inimeste väljavool Euroopa suurtest (peamiselt maa-)piirkondadest probleem, mille vastu EL otsustavalt võitleb poliitiliste meetmete ja regionaalarenguvahendite abil. Turism ja sellega seonduvad arengud on mitmesuguste väärtuslike sellesuunaliste tegevuste eesmärk.

3.4

Piirkondade puhul, mis oma ajaloo jooksul on kogenud suurt majanduslikku edu seoses erinevate tegevusaladega: põllumajandus, mäetööstus või erinevad tööstusharud (nagu tekstiili-, metalli- ja keemiatööstus), ja pidid neist tegevusaladest erinevatel põhjustel loobuma, seisneb probleem peamiselt ühiskondliku mudeli kokkuvarisemises koos kõigi vastavate tagajärgedega kõnealuse piirkonna elanikele ja ettevõtlusstruktuuridele. Neil juhtudel raskendavad sõltuvus teatud tööstusharudest või majanduse vähene mitmekesisus veelgi enam alternatiivide leidmist majandusliku taandarengu tõttu toimunud töökohtade kadumisele.

3.5

Põhjused, mis võivad mõjutada ja mõjutavad ka tegelikult varem aktiivse, tulusa ja konkurentsivõimelise, töökohti ja heaolu loonud piirkonna taandarengut, on väga mitmekesised, kuid tõenäoliselt on nad kõik üldises plaanis seotud majandustegevuse globaliseerumise ja tehnoloogiliste muudatustega. Turud arenevad kiiresti, sageli ootamatus suunas ja stabiilsus, mida tööstus pakkus riikidele, kes möödunud sajandite tööstuse põhimõtteid õigesti rakendada oskasid, on kadunud. Selle asemele on tulnud tehnoloogilised ja sotsiaalsed muutused, turgude laienemine, ülemailmne teabevahetus reaalajas, globaalne konkurents ning kaupade tootmise ja teenuste osutamise ümberpaigutamine. Tööjõukulud on muutunud tööstuse paiknemise asukoha valikul otsustavaks, kuid teadusuuringute potentsiaal, arendus ja uuendused, teenuste lähedus ja kvaliteet ning juhtivtöötajate kvalifikatsioon ja personali professionaalsus on need, mis koostoimes juurdepääsuga tehnoloogiale määratlevad mingi majandustegevuse konkurentsivõimelisuse. Deindustrialiseerimisprotsessiga toimetulek Euroopas ja edukad töökohti loovate alternatiivide otsingud on oletatavasti Euroopa kõige suurem väljakutse, mis nähtub ka Lissaboni strateegiast.

3.6

Piirkonna taandarengu mõjud elanikkonnale ja ettevõtlusele on mitmesugused: töökohtade kaotus, üldine vaesumine, demograafilised muutused ja elanikkonna väljaränne, tööstusstruktuuride kadu jne. Siiski on oluline viidata sellele, et need mõjud jätkuvad mitme põlvkonna vältel ja väga erineval kujul. Majanduslikku taandarengut otseselt kogeva põlvkonna jaoks kujutavad sotsiaalkaitsemehhanismid endast sageli soovimatut, kuid vajalikku asendusvarianti, kui sotsiaalabi näol saadakse vajalikku sissetulekut. See juhtub suurte tööstus- ja mäetööstusettevõtete sulgemise puhul, kui noored ja nooremad potentsiaalselt töövõimelised inimesed on sunnitud ilma tööta olema ja end sotsiaalabist elatama. Isegi kui see soovitav olukord ei ole, siis järeltulevate, ilma töö ja toetuseta elavate põlvkondade probleem on võib-olla veelgi murettekitavam. Niisugustes olukordades on ettevõtlus, tegevuse mitmekesisus ning koolitus ja täiendkoolitus mitte lihtsalt abiks, vaid vältimatuteks häbaabinõudeks.

3.7

Kokkuvõtteks võib turism kõnealustele taandarenguga piirkondadele, kus siiani pole olnud majanduslikku arengut või kus see on takerdunud, olla teostatavaks alternatiiviks, et elavdada oma majandust majandusharu abil, mis on näidanud end tugeva ja stabiilsena, mis pakub häid tulevikuväljavaateid ja majanduskasvu võimalusi, loob töökohti ja hoolitseb jätkusuutliku majandusliku, sotsiaalse ja ökoloogilise tasakaalu eest. Loomulikult ei pruugi sellega kahtlemata kaasnevad kultuurilised ja majanduslikud muudatused olla lihtsad ja alati edukalt lahendatavad, kuid taandarenguga piirkondadel on vähe alternatiive, millest mõnede puhul võib vajalike tingimuste loomine veelgi raskem olla.

3.8

Ei tohi aga ka unustada, et suurlinnade — ka õitseva majandusega linnade -- ümbruses tekivad mõnikord mahajäetud äärealad, kus on vähe majandustegevust või puudub see üldse. Niisugustel juhtudel võivad mitmesugused rahvusvahelised üritused majanduse hoogustamisele ja elavdamisele kaasa aidata. Näiteks võib tuua maailmanäitused Sevillas ja Lissabonis, olümpiamängud Barcelonas ja hiljuti Ateenas, mis on osutunud infrastruktuuri saneerimise põhielemendiks, sageli andnud olulise impulsi ja loonud tingimused uue turismipiirkonna tekkeks.

4.1

Pärast taandarenguga piirkondade olukorra, tekkeloo ja üldiste tunnuste analüüsimist on mõistlik kindlaks teha, milliste eesmärkide ja menetlusviiside abil on võimalik leida käesoleva arvamuse pealkirjas nimetatud turismi panust kõnealuste sotsiaalse ja majandusliku taandarenguga piirkondade taastumisse.

4.1.1

Esiteks ja põhimõtteliselt tuleb märkida, et iga majandusliku taastumise meetme esmane eesmärk saab seisneda ainult selles, et luua kohalikule elanikkonnale sobivad tingimused isiklikuks ja sotsiaalseks arenguks, et nad poleks sunnitud välja rändama ega ära kolima ehk siis säilitada mitmeid põlvkondi kestnud sotsiaalset juurdumist vahetus ümbruses. Seetõttu peavad alternatiividena välja pakutud turismialased algatused olema tõhusad mitte ainult vajalikele infrastruktuuritingimustele, vaid tagama ka nende inimeste pideva tööhõive, kes on tegevad turismi alal laiemas mõistes. Jätkusuutlike ja pikaajaliselt tulusate turismiprojektide algatamine on määrav eesmärk, pakkumaks alternatiivi sotsiaalse ja majandusliku taandarenguga seotud tööpuudusele, kui tahetakse saavutada peamiseks eesmärgiks seatud sotsiaalset juurdumist.

4.2

Ka majandustegevuse mitmekesistamine kuulub kõigi taandarenguga piirkondade majanduslikuks edendamiseks rakendatud meetme eesmärkide hulka. Kui ühest tööstusharust sõltunud piirkondade taandarengu põhjustest üks seisneb võib-olla tehnoloogilistes muutustes ja turu muutustes, siis näib olevat ilmne, et on vaja tervet hulka üksteist täiendavaid ja erinevaid tegevusi, mis edaspidi moodustaksid piirkonna majandusliku vundamendi, et vältida kõnealuse olukorra kordumist. Turism kui valdkonnaülene tegevus, milles osalevad arvukad osalejad, erineva suurusega ettevõtted, perekonnaettevõtted ja rahvusvahelised kontsernid, erinevate sotsiaalsete eesmärkidega ja erinevate majanduslike rõhuasetustega ettevõtted, sobib hästi piirkonna tootmissüsteemi mitmekesistamiseks.

4.3

Taandarenguga piirkondade arendamise meetmete teine eesmärk on seal viljeldavate tegevuste jätkusuutlik tasakaal majanduslikus, sotsiaalses ja eelkõige ökoloogilises mõttes. Väga sageli on taandarenguga piirkondades toimunud tööstus- või mäetööstustegevus vastaval alal kahju tekitanud: varisemisohtlikud ja mahajäetud hooned, mürgised tööstusjäätmed, pinnase füüsiline kahjustamine ja saastamine on sageli vananenud töötuslike tehnoloogiate tagajärg ja loomulikult ei ole need ideaalsed eeldused turismialase tegevuse ülesehitamiseks, kuna tavaliselt valitakse selleks kohad, kus saab loodust eksponeerida selle parimast küljest.

4.3.1

Tegelikult on mingis piirkonnas asuvate tööstusettevõtete kohustuseks taastada looduse algne seisund või piirkonda vähemalt nii palju kui võimalik saneerida. Loomulikult pole kerge seda põhimõtet praktikas rakendada, kuna takistuseks on just ettevõtete taandareng, ja avaliku sektori ülesandeks on tegutseda ettevõtete asemel, et ümbrus oleks heas korras. Ettevõtete poolne saneerimine on eriti tähtis, kuna need ettevõtted, kes muudavad oma asukohta, on sealjuures saanud avaliku sektori abiraha. Oma sotsiaalsest vastutusest tulenevalt peaksid kõnealused ettevõtted kandma neid lisanduvaid tegevuskulusid.

4.4

Kõnealuste raskete eesmärkide teostamiseks tuleb kasutada tõhusaid meetodeid ja sealjuures on alternatiivide arendamise võtmeelement tähtsaima töötingimusena loomulikult sotsiaalne dialoog.. Kõnealune sotsiaalne dialoog majandusalaste ja sotsiaalsete osalejate vahel, tööandjate ja töötajate vahel ametiühingute ja tööandjate liitude kaudu on projektide ja algatuste algus- ja pöördepunktiks. Ka kodanikuühiskond saab ja võib mitmesuguste ühenduste (nagu tarbijaühingud ja kodanikeühendused) selles protsessis osaleda.

4.4.1

Eelkõige tuleb silmas pidada riigiasutusi ja nende kaasatust ning püüelda nende aktiivse osalemise poole alternatiivide arendamises taandarenguga piirkondades, olgu siis tegemist nimetatud turismialaste alternatiivide, muude tööstus- või teenindusettevõtetega. Koostöö abil erinevate haldustasandite vahel tuleb tagada algatuste edu üldised tingimused ja vajadusel toetada projektide majanduslikku tasuvust. Euroopa Liidu struktuurifondid on eelistatud vahendid kõnealuse koordineeritud tegevuse jaoks Euroopa Liidu, siseriikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi vahel, otsides taandarenguga piirkondade taastamiseks sobivaid piirkondlikke arenguprojekte ja –algatusi ja nende elluviimise võimalusi.

4.5

Taandarenguga piirkondade ümberorienteerumise üks võtmeelemente on kõnealuste piirkondade elanike koolitus ja täiendkoolitus. Esiteks tuleb töötute ümberõpe tagada eesmärgiga, et neid saaks rakendada alternatiivsete tegevuste juures, mille jaoks on reeglina vaja hoopis teisi oskusi kui varasemas tegevuses. Praktika näitab, et ümberõpe on suur väljakutse ja et ainult ulatuslike ja pidevate koolitusmeetmete abil on võimalik varem tööstuses töötanud inimesi teenindajateks ümber koolitada. Sama kehtib järgmise põlvkonna kohta, kes pole töökohtade kaotust küll otseselt kogenud, kuid kellel pole oma lähiümbruses mingeid väljavaateid töökohtadele traditsioonilises kohalikus tööstuses. Koolitus on ainuke võimalus leida lahendus puuduvate töökohtade probleemile.

4.6

Praegune Euroopa Liidu laienemisprotsess võib ühest küljest kaasa tuua suuri raskusi, kuna arendamist vajavaid piirkondi on rohkem ja nende minevikust tulenevaid probleeme seoses tööstuse, mäetööstuse ja põllumajandusega on raske lahendada; teisest küljest on siiski ilmne, et nõudlus mobiilsuse järele vaba aja veetmise ja turismi eesmärkidel võib oluliselt tõusta, mis tähendaks turismivaldkonna osatähtsuse kasvu. Mõnedele taandarenguga piirkondadele võivad meetmed seoses jätkusuutliku turismi arendamisega kogu Euroopas euroopaliku turismimudeli järgi olla nende majanduse arendamise tõhusaks vahendiks.

5.1

Käesoleva arvamuse üks põhilisi eesmärke seisneb erinevate heade näidete (mille abil on taandarenguga piirkondades võimalik edukalt turismile ümber orienteeruda) koondamises, nendest kokkuvõtete tegemises ja neile hinnangu andmises.

5.1.1

Selleks koguti lisaks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Córdoba provintsi valituse koostöös korraldatud avalikel kuulamisel ammutatud kogemustele veel täiendavaid algatusi, mida tuleks uurida ja analüüsida seoses nende pedagoogilise väärtusega, et neid vajadusel eeskujudena kasutada.

5.2

Astuuria projekt (Hispaania): Siinkohal on tegu eduka näitega, mille käigus terve kunagine mäetööstus- ja tööstuspiirkond reageeris taandarengule ja töökohtade kadumisele nimetatud sektorites ning otsustas hakata aktiivselt turismi arendama. Selleks töötas piirkond välja erinevad turismi kaubamärke ja tooteid, mis on tihedalt seotud ettekujutusega Astuuriast ja loodusest:

5.2.1

Kõnealune kohaliku arengu uus strateegia on väga edukas: piirkonna tööhõivemäär on viimastel aastatel kasvanud 8 %. Loomulikult oli selle loodusega kooskõlas oleva kvaliteetturismi aluseks keskkonnaalane säästlikus ning antud strateegilist muutust ja seda uut piirkondlikku mudelit toetavad aktiivselt nii majanduslikul kui sotsiaalalal tegutsejad ja avalikud institutsioonid.

5.3

Zabrze projekt (Poola): Majanduses ja turul toimunud ümberkorraldused tõid terves Sileesia piirkonnas kaasa arvukalt ettevõtete sulgemisi, millega omakorda kaasnes kümnete tuhandete töökohtade kadumine ja arvukate hüljatud tööstushoonetega ilmestatud maastiku tekkimine. Piirkonnas tehti arvukalt pingutusi turismi arendamiseks, ent kõnealune ala on endiselt säilitanud traditsioonilise hallide maastike ja hävitatud keskkonnaga tööstuspiikonna maine. Kui piirkonna tööstuslikku pärandit hakataks kasutama turismi eesmärkidel, nii nagu ametkonnad seda soovivad ja kavandavad, siis oleks võimalik nimetatud turistide jaoks vähe ligitõmbav pilt muuta piirkonna sotsiaalse ja majandusliku elu seisukohast positiivseks aspektiks. Vanad tööstuslikud rajatised tuleks kujundada ümber nii, et need omandaks uue, eelkõige turismialase ja hooajast sõltumatu funktsiooni. Nii säilitataks tööstuspärand ning linnade ja piirkondade algne iseloom.

5.3.1

Eelnimetatud kava põrkub arvukatele raskustele. Rajatiste halvale tehnilisele olukorrale ja hooletusse jätmisele lisanduvad omandiprobleemid, rahaliste vahendite, kvalifitseeritud personali ja turismialase infrastruktuuri puudumine ning täiendavad tegurid, millest lähtuvalt vaid piiratud arv tööstuskultuuri asukohti vastab eeltingimustele, mis võimaldavad nende ümberkujundamise kasumlikeks turismiprojektideks. Euroopa Struktuurifond, ERDF ja ESF võivad mängida otsustavat rolli kapitali rahastamisel ja elanikkonna täiendõppel tekkivate takistuste kõrvaldamisel.

5.3.2

Vanade tööstusrajatiste turismialase kasutamise projekt töötati välja piirkondlikul tasandil: “Tööstuskultuuri rada” on ettevõtmine, kuhu koondati erinevatest kriteeriumitest lähtuvalt (ligipääsetavus, atraktiivsus, vastuvõtumaht ja külastajate turvalisus) 30 rajatist.

5.3.3

Eelkõige Poola lõunaosas asuvas keskmise suurusega Zabrze linnas oskasid kohalikud ametkonnad hinnata tööstusturismi tähendust ja alates 2003. aastast on Zabrze tööstusturism tunnustatud mudeliks, mida on juba pärjatud paljude oluliste turismiauhindadega. Zabrzel ei õnnestunud mitte üksnes leida alternatiiv piirkonna mäetööstuse tööstuslikule allakäigule, vaid muutuda tööstusturismialaste arutelude keskuseks ja inspiratsiooni allikaks tulevastele projektidele nii Poolas kui terves Euroopas. Nii näiteks korraldas linn 2004. aasta septembris ja 2005. aasta mais rahvusvahelised konverentsid teemal “Tööstuspärandi varad turismi ja vaba aja veetmise teenistuses”. Kõnealuste konverentside tulemuseks on Zabrze resolutsioonid, mis sisaldavad ülimalt väärtuslikke nägemusi tööstuspärandi kasutamiseks turismi ja vaba aja veetmise huvides. Siinkohal tuleb viidata Maailma Turismiorganisatsiooni valmidusele osaleda tööstusturismi võrgustiku ülesehitamisel, mis aitab toote edendamisele kaasa.

5.3.4

Zabrze projekt kujutab endast kokkuvõttes väga väärtusliku teadmiste ja kogemuste kogumit, mis võivad kahtlemata olla kasuks teistele, sarnaste tunnustega kohtadele, mille turismialast väärtust tuleks tõsta. Komitee tunnustab täielikult kõnealuste teadmiste ja kogemuste väärtust, toetab seda ja levitab neid sobiva võimaluse tekkimisel.

5.4

Huelvas asuva Río Tinto mäetööstuse muusemi projekt (Hispaania): Río Tinto kaevandus oli antiikajal rikas väärismetallide allikas, mis kindlustas rikkuse juba Rooma ajal. 1982. aastal kaevandus suleti ja piirkonnas leidis aset majanduslik allakäik. Río Tinto mäetööstuse muuseumis säilitatakse kõigi nende erinevate perioodide pärandeid. Muuseum töötab ka Río Tinto mäetööstuse pargi teabekeskusena. Tegu on teemapargiga, mis hõlmab ka mäetööstuse piirkonna külasid ja ümbruskonda. 900 hektari suuruses mäetööstuse pargis võivad külastajad sõita rongiga vanal raudteelõigul, mida mööda veeti maaki Huelvasse, samuti on neil võimalik külastada vanu stolle, vana-rooma aegset kalmistut ja inglise kompanii ehitatud mäetööliste asulat. 19. sajandi lõpus kuulus kaevandus nimelt kõnealusele inglise kompaniile. Lühidalt öeldes — kasutamata ala on muutunud vaba aja veetmise kohaks ning võideti tagasi kultuuripärandi hulka. Turismialase ligitõmbavuse aluseks olev “elamus” võimaldab kõnealusel ja ka teistel juhtudel kasutada ettevõtetel kasumlikult piirkondi, mille ainus alternatiiv oleks mahajätmine.

5.5

Peñarroya-Pueblonuevo mäetööstus- ja tööstuspiirkond (Hispaania) omab väärtuslikku tööstuspärandit, milleks on 20. sajandi tööstuskeskuse jäänused. Praegu tegeletakse selle saneerimisega, et anda koht seejärel kohaliku elanikkonna ja külastajate käsutusse erinevat liiki vaba aja veetmise paigana. Tuleb viidata sellele, et paljud Córdoba provintsi Valle del Alto Guadiato külad on alustanud ühist projekti, et reklaamida erinevaid turismiobjekte, nagu näiteks Peñarroya-Pueblonuevo mäetööstusgeoloogia muuseumit. Otsitakse võimalust, kuidas tõmmata ligi turiste, kes võiks tagada mõnede külade majanduslikku taastumise, kus inimesed pärast kaevanduste sulgemist töö kaotasid. Kõnealuse projekti puhul on tegu koordineeritud tervikliku pakkumisega, mis hõlmab endiseid tööstus- ja geoloogilisi keskuseid, gastronoomiat, sporti ja ka kultuuri ning milles osalevad piikonna erinevate paikkondade nagu näiteks Fuenteovejuna, Bélmez ja teiste elanikud.

5.6

Kataloonia teadus- ja tehnikamuuseumite liit (Hispaania) koondab 20 Kataloonia piirkonna tööstuskultuuri seisukohalt huvipakkuvat sihtkohta ja erinevaid valdkondi, nagu näiteks tekstiili- paberi-, parkali- ja liiklustööstust. Kahtlemata oli kataloonia tööstus möödunud aastasadadel oluline mitte üksnes majanduslikust seisukohast, see oli ka erakordselt silmatorkav ja tähendusrikas kultuuriliselt, arhitektuuriliselt ja ühiskondlikult ning moodustab osa Kataloonia identiteedist. Teadus- ja tehnikamuuseumite liidu eesmärgiks on edendada turismi kõigis 20 sihtkohas ning liit tegutseb kui erinevatest turismialast ja kultuurilist huvi pakkuvatest kohtadest koosnev võrgustik. Selline lähenemine sobib ka teistele sarnastele projektidele.

5.7

Veel üks huvitav projekt viidi ellu Rahvusvahelise Sotsiaalturismi Büroo egiidi all ja see aitas kaasa allakäigu teel oleva La Roche-en-Ardenne (Belgia) söepiirkonna alternatiivsele arengule: Sinna rajati sotsiaalturismi puhkekeskus, mis aitab märkimisväärselt kaasa piirkonna tööhõivele.

5.8

Kogu Euroopas viiakse ellu erinevaid uuenduslikke turismiprojekte, mille abil otsitakse vähemalt osalist lahendust majandusliku taandarenguga piirkondade olukordadele. Näitena võib siinkohal tuua traditsiooniliste kalurite projekti, kes pakuvad turistidele võimalust võtta aktiivselt osa nende tööpäevast kalalaeva pardal. Turistid kogevad seeläbi turismialaselt väga ligitõmbavat ametialast ja kultuurilist tegelikkust ning samaaegselt pakub see võimaluse täiendavaks teenistuseks taandarengu teel olevate tegevusalade esindajatele.

5.9

EMSK toetab Euroopa Toidu-, Põllumajandus- ja Turismisektori Ametiühingute Liidu (EFFAT) ja Euroopa Liidu Hotellide, Restoranide ja Samalaadsete Asutuste Riiklike Liitude Konföderatsiooni (HOTREC) ühisdeklaratsiooni maapiirkondade turismisektori töökohtade säilitamise ja arendamise põhimõtete ja juhiste kohta.

6.1

Käesoleva arvamuse väljatöötamise eest vastutava uurimisrühma erinevatel koosolekutel ja Córdobas toimunud avalikul kuulamisel ei kogutud mitte üksnes eelnevas tekstis kokkuvõetud arvamusi, vaid tehti ka väga väärtuslikke järeldusi ja sõnastati soovitusi.

6.2

Nagu komisjoni ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee erinevad dokumendid ning arvukad uurimisallikad tõendavad, on turism majanduslik tegevus, mis ei oma üksnes majanduslikku vaid ka suurt sotsiaalset ja keskkonnaalast tähendust. Eelkõige tuleb viidata sellele, et juhul kui turism orienteerub jätkusuutlikkuse kriteeriumitest lühiajalises, keskmises ja pikas perspektiivis, siis on see tugev, stabiilne ja tulevikkusuunatud tööstusharu, mis loob kõrge kvaliteediga töökohti.

6.3

Erinevate Euroopa piirkondade sotsiaalse ja majandusliku taandarengu põhjused ja avaldumisviisid on erinevad, ent kõigis piirkondades on tööhõive vähenemine ja majanduslike alternatiivide puudumine selle kõige silmatorkavam väljendus ja kõige valusam tulemus kohaliku elanikkonna jaoks, kes on tihti sunnitud piirkonnast välja rändama piirkonna traditsioonilistele tegevusaladele alternatiivseid tegevusi otsides. Suurte põllumajandus-, tööstus- või mäetööstuspiirkondade elanikest tühjenemine on muutunud majanduskultuuri soovimatu tulemus.

6.4

Igasuguse piirkondliku tasakaalu loomisele suunatud poliitika põhiline eesmärk on kohaliku elanikkonna sotsiaalne juurdumine ning selleks tuleb kõnealustele taandarenguga piirkondadele leida kasutatavaid alternatiive. Euroopa struktuurifondid on nimetatud sotsiaalse juurdumise poliitika oluline vahend. Kõige tähtsam prioriteet peab olema töökohtade säilitamine või loomine kui sotsiaalse hõlvamise vahend.

6.5

Turism kui suure sotsiaalse, ettevõtlusalase ja tööhõivepoliitilise arengupotentsiaaliga majandustegevuse allikas võib kujutada endast head alternatiivi taandarengu väga erinevates olukordades. Seda tõendavad erinevad kogemused kõigil tasanditel.

6.6

Ent turismis alternatiive otsivad taandarenguga piirkonnad peavad ületama igat liiki suuri raskusi ja takistusi. Eriti tuleb märkida, et taandarenguga piirkonnad ei ole tegelikult “loomulikud” turismipiirkonnad, vaid pigem vastupidi, sest mõnikord jääb antud piirkondadel vajaka turismialasest külgetõmbest. Väga keeruline on unarusse jäätud ümbruse saneerimine ja alade loomine, kus turism saaks jõudsalt areneda. Seepärast on oluline luua tooteid ja teha pakkumisi, mille tulemusel tekiks nende järele nõudlus.

6.7

Takistused, mis seisavad taandarenguga piirkondade teel, mis soovivad arendada alternatiivina turismi (v.a halb lähteolukord) on väga erinevad ja puudutavad järgmisi aspekte:

6.8

Ent just võimalus leida turismis alternatiiv, vaatamata selles protsessis varitsevatele raskustele, peaksid mobiliseerima nii avalike ametkondi, sotsiaalpartnereid kui ka kodanikke üldiselt ning ajendama neid väljakutsete vastuvõtmiseks, et kõnealust potentsiaali rakendada. Euroopa regionaalpoliitika ja ka Euroopa teised poliitikavaldkonnad, nagu näiteks turism, kultuur, tööhõive, transport ja infrastruktuur peaksid tegema koostööd nende väljakutsetega toimetulemiseks. Taandarenguga piirkondade olukorra eiramine või turismi kui alternatiiviga seonduvate riskide ja takistuste vältimine ei ole mõttekas strateegia. Taandarenguga piirkondadel ei ole peale turismi just arvukalt teisi ja lihtsaid alternatiive.

6.9

Selleks, et turism osutuks taandarenguga piirkondade jaoks kasutatavaks alternatiiviks, peavad olema täidetud järgmised eeltingimused:

6.10

Loomulikult erinevad iga piirkonna jaoks väljavalitud turismialased tooted teineteisest seoses paljude arvukate asjaoludega ning on raske öelda, mis on iga üksiku juhtumi puhul ideaalne valik. Näitena võib aga tuua mõningaid otseselt või kaudselt turismindusega seotud tegevusi, mis võivad moodustada alternatiivse turismivaldkonna: agraarturism ja maaturism, mida võivad täiendada käsitöö ja kohalike toiduainete tootmine ja turustamine, tööstusturism (mille kohta toodi juba erinevaid häid näiteid) ning ka tervishoiuturism. Institutsioonide poolne maapiirkondade turismi toetamine on selle pikaajalise elujõu säilitamiseks hädavajalik.

6.11

Ettevõtete liigid, mille baasil on võimalik taandarenguga piirkondades arendada turismialaseid tooteid ja tegevusi, ei ole teistsugused kui kusagil mujal, ent siiski tuleb selgesõnaliselt esile tõsta järgmist:

6.12

Tagamaks taandarenguga piirkondades alternatiivina loodud turismiettevõtete elujõulisust on otsustava tähtsusega, et ümbruskonnas tekiks erinevaid täiendavaid tegevusi, mis võivad anda panuse ühise eesmärgi saavutamisse — tõelise “turismiliidu” ülesehitamisse, milles iga ettevõte peaks tundma end turismialase paketi osana. Kõnealust liitu kultuurist, gastronoomiast, loodusest, majutusest ja lõppude lõpuks kõigist majandustegevustest, mis määravad turismialase külgetõmbe, tuleb koordineerida nii avalikust kui ka eraettevõtete aspektist. Taandarenguga piirkondades toimuvate uute arengute puhul on selline, osaliselt ka traditsioonilisel turismil põhinev liit vältimatu, kuna sealsed ettevõtted on tihi keerulistes olukordades. Sellise liidu konkreetne vorm oleks “turismimarsruut”, milles on tegevad arvukad ettevõtjad. Igal juhul peavad kõik majandusalal ja sotsiaalalal tegutsejad toetama ettevõtete koopereerumist.

7.1

Euroopa taandarenguga piirkondade sotsiaalne ja majanduslik taastumine on suur ja keeruline väljakutse avalike institutsioonide kõigile tasanditele, majandus- ja sotsiaalalal tegutsejatele ning kodanikele, ent kõnealuse väljakutsega toimetulek on vältimatu selleks, et takistada mõnede piirkondade tühjenemist ja elu vaesuses või elanike väljarändamist kõnealustest piirkondadest. Turism on üks paljudest alternatiividest, ent oma lisaväärtuse, tööhõivepotentsiaali ja tulevikuperspektiivi seisukohalt on ta alternatiiv, mida tuleks eelistada.

7.2

Nii Euroopa Liidu poliitikas kui ka liidu institutsioonide dokumentides võideldakse kõnealuse lahenduse eest: Euroopa Komisjon, parlament ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pooldavad ja edendavad kõnealust alternatiivi, ent nende meetmete rahaline toetus läbi struktuurifondide ei ole veel piisav ning üha raskemaks muutub nimetatud fondide kasutamine uute majanduslike impulsside andmiseks. Komitee teeb komisjonile ettepaneku viia edukatele projektidele tuginedes ellu katseprojekt, et kontrollida praktikas, kuidas on struktuurifonde kõige parem rakendada turismi edendamiseks sotsiaalse ja majandusliku taandarenguga piirkondades.

7.3

Teised organisatsioonid, nagu Maailma Turismiorganisatsioon ja Rahvusvaheline Sotsiaalturismi Büroo rakendavad suure strateegilise väärtusega meetmeid, rajades ja edendades taandarenguga piirkondade reklaami- ja vastastikkuse suhtluse võrgustikke, mis on turismiprojektide elujõulisuse seisukohast vältimatud.

7.4

Liikmesriikides tuleks käivitada erinevate — riiklike, piirkondlike ja kohalike meetmete kooskõlastamine haldustasandil. Suurepärased analüüsi- ja tegevusvahendid on turismi seirekeskused, mis analüüsivad sektori võimalusi, erinevaid integreeritud strateegiaid ja kavandavad poliitilisi meetmeid turismi arenguks.

7.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on tegelenud erinevate turismialaste arvamuste koostamise raamides Euroopa poliitika väljatöötamisega, mille keskmes peaks seisma Euroopa turismimudeli väljatöötamine. Kõnealune mudel ei peaks sisaldama üksnes eeskirju, vaid ka järgmisi prioriteete ja põhimõtteid: jätkusuutlikus, keskkonnakaitse, teenuste kvaliteet, tooted ja töökohad, avaliku ja erasektori koostöö, ligipääs kõigile, kohaliku kultuuri ja kultuuripärandi ning muude väärtuste väärtustamine. Seeläbi soovitakse tagada, et turism säilitaks jätkusuutlikkuse põhimõtted Euroopa sees ja sellest väljaspool lühiajalises, keskmises ja pikas perspektiivis. Käesolev arvamus täiendab nimetatud strateegilist ja poliitilist dokumentatsiooni. Selles tuuakse Euroopa turismimudeli olulise koostisosana välja turismi positiivne panus taandarenguga piirkondade sotsiaalsesse ja majanduslikku arengusse..

8.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab käesoleva arvamuse pealkirjaga “Córdoba deklaratsioon turismi panuse kohta taandarenguga piirkondade sotsiaalsesse ja majanduslikku taastumisse”, mis on panus 2005. aasta oktoobris Maltal toimuvale Euroopa Turismifoorumile.

31.1.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/11

1.1

31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ eesmärk on reguleerida ja kindlustada riiklike ehitustöö-, tarne- ja teenuslepingute sõlmimise korra kooskõlastamist. Direktiivis koondatakse kokku eelnevad asjaomased direktiivid ning tehakse sisulisi muudatusi, luuakse õiguslik raamistik ja viiakse sisse ka lihtsustusi.

1.2

Direktiivis on sätestatud mõned maksumuse alampiirid, millest allpool direktiivi ei rakendata, kitsendades sel viisil direktiivi reguleerimisala; samuti sätestatakse erimehhanism kõnealuste alampiiride korrapäraseks kohandamiseks.

1.3

Direktiivis nimetatud maksumuse alampiirid on kehtestatud eurodes, kuid Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankeid käsitlevast lepingust tulenevad Euroopa Liidu rahvusvaheliste kohustuste alampiirid on väljendatud Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikutes (SDR). Direktiivi artikkel 78 võimaldab komisjonil maksumuse alampiire läbi vaadata ja muuta, kui see osutub vajalikuks SDR ja euro vahetuskursi muutuste tõttu. Ka võimaliku läbivaatamise korral peaks vähima maksumuse üldine tase jääma samaks.

1.4

Komisjon oli otsustanud jätta muutmata eelkõige maksumuse alampiiri 249 000 eurot, mis kehtib enam kui 50 % ulatuses riiklike tellijate poolt subsideeritavate sõlmitavate teenuste riigihankelepingute suhtes (artikli 8 punkt b) ning muude kui IV lisas osutatud tellijate (st tellijad, kes pole keskvalitsusasutused) poolt sõlmitavate teenuslepingute suhtes.

1.5

Faktivea tõttu nähakse artiklis 78 ette, et artikli 8 lõike 1 punkt b kohaselt enam kui 50 % ulatuses riiklike tellijate poolt subsideeritavate teenuslepingute maksumuse alampiirid ühtlustatakse teise alampiiriga; sellise ühtlustamise tulemuseks on aga oluliselt väiksemad maksumuse alampiirid.

2.1

Direktiivi ettepaneku eesmärk on vaid faktivea parandamine. Artikli 78 korrigeerimisega taastataks kooskõla artiklis 8 kehtestatud alampiiri, millega piiratakse direktiivi reguleerimisala, ja artiklis 78 ette nähtud maksumuse alampiire läbivaatamist võimaldava mehhanismi vahel.

2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee saab vaid tervitada muudatust, millega taastatakse kõnealuse õigusakti kooskõlalisus.

2.3

Eeltoodu on eriti oluline, arvestades, et artikli 78 lõike 4 kohaselt vaadatakse maksumuse alampiirid uuesti läbi 2005. aasta novembris.

31.1.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/12

1.1

Komisjoni ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruseks liikumispuudega isikute õiguste kohta lennureisi puhul on esitatud eesmärgiga tagada puuetega inimestele ja liikumispuudega inimestele lennureisidel võrdsed võimalused ülejäänud elanikkonnaga võrreldes.

1.2

Komisjon leiab, et lennureisid on üks integratsioonivõimalus ja vahend puuetega inimeste aktiivseks osalemiseks majanduses ja ühiskondlikus elus.

1.3

Komisjon seadis kõnealuse algatuse oma diskrimineerimisvastase poliitika konteksti, mis on üldprintsiibina selgesõnaliselt välja toodud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21. Samuti võimaldab EÜ asutamislepingu artikkel 13 ELil võidelda puude alusel diskrimineerimise vastu.

1.4

Määruse eesmärk on tagada kõigile reisijatele võrdsed võimalused, mis on avanenud tänu ühtse turu loomisele õhutranspordisektoris.

1.5

Komisjoni ettepanek kujutab endast Euroopa Ühenduse õiguses esimest õigusakti, mis on suunatud konkreetselt puuetega inimestele, kuigi sellel on positiivne mõju ka paljudele eakatele inimestele ja ajutise liikumispuudega reisijatele.

1.6

Kõnealune ettepanek, mille eesmärk on ära hoida ebavõrdset kohtlemist, lähtub järgmistest põhimõtetest:

1.7

Möödunud aastatel sõlmitud lennuettevõtete ja -jaamade vabatahtlikud kokkulepped on esimene samm liikumispuudega isikute ebavõrdse kohtlemise kõrvaldamise ja kvaliteetse abiteenuse pakkumise suunas. Siiski ei ole nimetatud kokkulepped piisavad ning kõnealuses olulises valdkonnas on tarvis selgelt määratleda vastutusvaldkonnad ja eeskirjad.

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab heameelt komisjoni algatuse üle ja toetab igati ettepaneku põhiprintsiipe.

2.2

Määrus aitab kõrvaldada liikumispuudega isikuid puudutavad tõkked õhutranspordi valdkonnas. Kõnealune määrus on seotud ka hiljuti vastu võetud reisijate õigusi suurendava Euroopa Liidu määrusega, millega kehtestatakse eeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise kohta (1).

2.3

Samuti on EMSK oma viimastes arvamustes (2) toetanud vajadust õigusaktide järele, mis käsitleksid peale tööhõive teisi eluvaldkondi, kus on takistusi puudega isikutele. Liikuvuse tagamine on võtmeküsimus puuetega inimeste sotsiaalsel hõlvamisel.

2.4

EMSK väljendab kahetsust, et õigusaktid ei sisalda sätteid puuetega inimeste juurdepääsetavuse kohta lennujaama infrastruktuurile, reisijate transpordiks ettenähtud sõidukitele ja lennukitele. Komitee märgib, et ainult nimetatud meetmetega on võimalik tagada võrdsed võimalused lennureisidel. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles koostama täiendavaid õigusakte, et kindlustada juurdepääs kõigile uutele infrastruktuuridele ja transpordivahenditele ning tagada olemasolevate tõkete järkjärguline kõrvaldamine.

2.5

Komitee toetab määruse üldist raamistikku ning rõhutab eelkõige sätet, millega kehtestatakse lennujaamades üks keskne teenusekorraldusorgan, kuna selline süsteem on kõige usaldusväärsem viis tagada vastutuse jagamine, kõrge kvaliteet ja pidev abi liikumispuudega reisijatele.

2.6

Komitee peab siiski vajalikuks mõningate sätete täpsustamist, et paremini saavutada üldeesmärki.

2.7

Komitee rõhutab ka seda, et tarvis on ulatuslikult konsulteerida kodanikuühiskonda esindavate organisatsioonidega kindlustamaks kõigi, k.a liikumispuudega isikute õigusi õhutranspordis. Lisaks on määruse eduka rakendamise tagamiseks oluline kindlustada dialoog, mille raames käsitletakse ka ohutusstandardeid, lennujaamade, teenusepakkujate, lennuliinide ning puuetega inimesi esindavate organisatsioonide (k.a liikumispuudega isikud) vahel lennujaama kasutajate komitees.

Komitee tervitab seda, et kavandatud abi osutatakse puuetega inimestele tasuta, kuid ei nõustu ettepanekuga, et abi tuleks rahastada selliselt, et koormus jaotatakse võrdselt kõigi reisijate vahel, nagu on toodud EÜ määruse ettepaneku põhjenduses 7. Komitee kordab, et abiteenuste tasu tuleb jagada lennujaama kasutavate lennuettevõtjate vahel vastavalt iga lennuettevõtja poolt antud lennujaamas teenindatud reisijate arvule, ning see ei tohiks suurendada reisijate piletihindu.

2.8

Komitee märgib, et omavolilise keeldumise vältimiseks tuleks täpsemalt selgitada artiklis 4 kehtestatud erandit artiklis 3 sätestatud põhiprintsiibist, millega ei lubata lennuettevõttel keelduda liikumispuudega isikute vedamisest. Kõnealune erand lubab vedamisest keelduda turvalisuse kaalutlustel. Raamistik, millega täpsustakse ja määratletakse ohutusnõuded, tuleks määratleda ELi tasandil kas määruse lisa või määruse rakendamise kaudu. Hetkel on lennuettevõtete või õigusaktide määratletud ohutusnõuded väga erinevad ja mõnikord vasturääkivad. Euroopa Komisjoni ettepanek riiklikul tasandil kehtestatud ohutusnõuete kohta ei kujuta endast lahendust antud probleemile. Lisaks tuleks teha ohutusnõuetealane teave üldsusele kättesaadavaks ja seda mitte ainult isiku nõudmisel.

2.9

Samuti märgib EMSK, et määruses puudub konkreetne säte, mis kohustaks lennuliine isikutele, kelle vedamisest on keeldutud, maksma raha tagasi või suunama nad teisele liinile ning hoolitsema nende eest, nagu nähakse ette määruses, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta.

2.10

Komitee tõstab esile vajaduse tugevdada sätteid, millega kohustatakse osutama artiklis 5 mainitud abiteenust. Lennujaama juhtimissorgani vastutusalasse peaks kuuluma ka ümbersuunatud reisijad ja transiitreisijad, kui nad on teatanud sellest 24 tundi ette. Ettepaneku praegune sõnastus (“teeb kõik mõistlikud jõupingutused”) ei ole piisav. Siiski võib arvesse võtta erandlikke olukordi, mis ei ole sõltuvad juhtimissorganist.

2.11

Komitee leiab, et kõik Euroopa lennujaamad peaksid liikumispuudega reisijate tarvis sätestama ühtsed kõrged kvaliteedistandardid lisaks neile, mis on toodud määruse I lisas. Praeguses ettepanekus esitatud kahe miljoni reisija künnis vabastaks märkimisväärselt paljud Euroopa lennujaamad kõnealusest põhikohustusest. Komitee on arvamusel, et ka väikeste lennujaamade puhul, mis teenindavad alla 1 miljoni reisija aastas, tuleks vastavalt nende suurusele vastu võtta kvaliteedistandardid kohalikul tasandil tihedas koostöös puuetega (sh liikumispuudega) inimesi esindavate organisatsioonidega.

2.12

Samuti märgib EMSK, et puudega isikutele piisava abi ja selle kvaliteedi tagamiseks on tarvis koolitada vastavat personali puuetega isikute kohtlemiseks. Ka uute tehnikate kasutuselevõtt (nt SMS ja piiparid) võiks lihtsustada liikumispuudega (ning ka kuulmis- või nägemispuudega) isikute vedamist.

2.13

Tuleb arvestada, et abiteenusest teavitamiseks on vaja lihtsat korda, mis samuti peaks olema tasuta. Lennuettevõtjate teavitamine toimub tavaliselt lendude broneerimisel. Seetõttu on oluline, et lennuettevõtjate ja lennujaamade vahel toimiks teabevahetus tagamaks teenuste parimat kvaliteeti. Abivajadusest teavitamisel tuleks reisijale väljastada vastav kinnituskood. Vaidluse korral jääb teate puudumise tõendamiskohustus broneerimise eest vastutavale lennuettevõtjale ja/või reisikorraldajale.

2.14

Teavitamise puhul tuleb arvestada ka kättesaadavuse nõuetega. Kättesaadavad peaksid olema alternatiivsed kommunikatsioonivahendid nagu telefon ja internet. Interneti leheküljed peaksid vastama WAI (Web Accessibility Initiative) (3) nõuetele ja telefoni teel teavitamine peaks olema tasuta.

2.15

Lisaks leiab komitee, et vastav viide tuleks lisada määruse teksti, mis käsitleb direktiivi 95/46/EÜ isikuandmete kaitse ja andmete vaba liikumise kohta, et tagada eraelu puutumatus, ja et kõnealust teavet kasutatakse ainult määruses sätestatud abiosutamiskohustuse täitmise eesmärgil ning et seda ei kasutata abi sooviva reisija kahjuks.

2.16

Komitee väljendab muret, et kui liikmesriikide tasandil on kaebuste menetlemise eest vastutavad erinevad organid, võib see takistada rikkumiste puhul kohaldatava menetluse tõhusust ja reisijate juurdepääsu. EMSK toonitab, et organ, mis menetleb kaebusi ning teostab järelevalvet määruse rakendamise ja täitmise üle, peaks olema kergesti ligipääsetav. EMSK leiab, et igal liikmesriigil võiks olla üks organ, mis vastutab nimetatud küsimuste eest, et tagada praeguses ettepanekus esitatust vähem keeruline süsteem. Arvestades õhutranspordi rahvusvaheliseks muutumist ja välisriikide vaheliste reisijate arvu kasvamist, leiab komitee, et ka Euroopa tasandil tuleks rajada vastav asutus.

2.17

EMSK arvates tuleks liikumispuudega isikutele täielikult hüvitada kahjustatud või kaotatud liikumisvarustus. Arvestada tuleb märkimisväärsete tagajärgedega, mis tekivad reisijate liikuvuse, sõltumatuse ja turvalisuse piiramisel. Komitee leiab ka, et liikumisvarustuse maapealse kohtlemise eest peaks vastutama lennuettevõtja, et vastavalt Montreali konventsioonile tagada järjepidevus rahvusvahelise raamistikuga, mis käsitleb lennuettevõtjate vastutust.

2.18

Samuti soovib komitee rõhutada, et määruses tuleb selgelt kehtestada vastutusvaldkonnad ja kohustused abivajava reisija õnnetusjuhtumi või väärkohtlemise puhul lennujaamas või lennukile minnes vastavalt Varssavi konventsioonile, mida muudeti Haagi ja Montreali konventsiooniga (4).

2.19

EMSK soovib käsitleda ka mõningaid küsimusi seoses abiteenustega lennuki pardal. Komitee soovitab välja jätta ettepanekus esitatud viie tunni piirang juhtkoerte vedamisele, kuna kõnealust piirangut ei kohaldata praktikas. Määrus peaks sisaldama ka nõuet, et lennuettevõtjad on kohustatud teatama pardal kehtivatest piirangutest liikumisvarustusele. Sätteid lennualase teabe kättesaadavuse kohta tuleks laiendada ohutusnõuetele.

2.20

Samuti on komitee mures selle pärast, et määrus ei käsitle kõiki õhutranspordiga seotud takistusi. Eelkõige on oluline, et kõik uued lennujaamad oleksid ligipääsetavad liikumispuudega inimestele ning et olemasolevad lennujaamad kaotaksid järk-järgult võrdset juurdepääsu takistavad tõkked.

2.21

Lisaks soovitab komitee lennuettevõtjatel uute lennukite ostmisel või rentimisel valida sellised, mis vastavad juurdepääsustandarditele.

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab igati kõnealust ettepanekut, aga soovitab mitmeid punktis 2 kirjeldatud muudatusi tagamaks suuremat järjepidevusust ja tõhusust puuetega reisijate ja liikumispuudega reisijate võrdse kohtlemise osas lennureisil.

31.1.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/15

1.1

Ohutuse järelevalvet reguleeritakse ülemaailmselt 1944. aastal Chicagos allakirjutatud rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni raames ning see põhineb nimetatud konventsiooniga loodud Rahvusvahelise Tsiviillennundusorganisatsiooni poolt väljatöötatud standarditel. Tegelikult haldavad lennuettevõtjaid nende koduriigid vastavalt ohutusnõuetele.

1.2

Väljaspool Euroopa Liitu sõltub ohutustase kolmandates riikides kohaldatava järelevalvemenetluse tõhususest. Et tagada kõigi ühenduse õhuruumi sisenevate, sealt väljuvate ja ühenduse piires liiklevate õhusõidukite kõrge lennuohutustase, võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu hiljuti vastu direktiivi nr 2004/36/EÜ (1) ühenduse lennujaamu kasutavate kolmandate riikide õhusõidukite ohutuse kohta, millega sätestatakse välisriikide õhusõidukite ühtlustatud kontrollisüsteem, kui kõnealused õhusõidukid kasutavad ühenduse lennuvälju. Lisaks sellele sätestatakse nimetatud direktiiviga liikmesriikidevahelise teabevahetuse kord ning võimalus laiendada kogu ühendusele ühe liikmesriigi poolt rahvusvahelistele ohutusstandarditele mittevastava kolmanda riigi õhusõiduki või lennuettevõtja vastu võetud meetmeid.

1.3

Kokkuvõttes kohustab SAFA (Safety Assessment of Foreign Aircraft) direktiiv liikmesriike kehtestama teabe kogumise süsteeme, mis võimaldavad neil määratleda võimalikud ohtlikud lennuettevõtjad.

1.4

Sharm el Sheikh'is ning 2005. aastal toimunud õnnetustest nähtub, et tarvis on rangemaid eeskirju.

1.5

Rambikontroll ja liikmesriikide osalemine laiemas teabevahetuses on tarvis muuta kohustuslikuks ja kohaldada kirjeldatud kontrollimiste tulemusel vastuvõetud ühised meetmed. Komisjon peaks koostama nimekirja turvalisusprobleemidega lennuettevõtjatest.

1.6

Samuti on tarvis simulaatoris pisteliselt kontrollida lennumeeskonda, kes lendab Euroopa õhuruumis, saamaks kinnitust, et tullakse toime tihedalt täitunud õhuruumis.

1.7

Reisijatel on õigus broneerimisel interneti või reisibüroo kaudu teada lennuettevõtja nime, ning muudatuste korral tuleb reisijaid enne reisi teavitada (nt kui tegemist on meeskonnaga renditud kolmanda osapoole õhusõidukiga). Rahulolematuse korral tuleb reisijatele kulud hüvitada täies ulatuses.

1.8

Reisijatel on soovi korral õigus teada õhusõiduki tüüpi, mudelit ja vanust, samuti ka riiki, kus õhusõiduk on registreeritud.

1.9

Meeskonnale tuleb kindlustada piisavad puhkeajad lendude vahel.

1.10

Salongipersonali puhul peaks kohustuslik olema inglise keele või vastavalt sihtkohast muu Euroopa Liidu keele valdamine, et võimaldada neil suhelda reisijatega ja toime tulla hädaolukordadega.

1.11

Kui ühes Euroopa Liidu liikmesriigis keelustatakse teatud õhusõiduk ohutuse kaalutlustel, tuleks see keelustada ka teistes liikmesriikides.

31.1.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/16

1.1

Linnugripp (lindude gripp, klassikaline lindude katk) on väga nakkav viiruslik kodulindude haigus, mis võib üle kanduda ka teistele loomadele ja teatud juhtudel ka inimestele. Viimaste kuude jooksul viidi Hiinas läbi ulatuslik vaktsineerimisprogramm, sest riigi lääneosas asuvas Qinghai provintsis leiti linnugrippi nakatunud metshanede korjused.

1.2

Viimastel aastatel on esinenud suure patogeensusega linnugripi (SPLG) puhanguid maailma eri paikades ning ka mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis, üle 200 miljoni kodulinnu on surnud või surmatud ja hävitatud saavutamaks kontrolli kõnealuse haiguse üle. Loomade massiline surmamine ja hävitamine on Euroopa Liidu kodanike hulgas põhjustanud tõsiseid eetilisi, loomakaitsega seonduvaid, majanduslikke, sotsiaalseid, keskkonnaalaseid küsimusi.

1.3

Viiruse võime kiiresti muteeruda ja kohaneda kujutab endast erilist ohtu loomade ja inimeste tervisele. Praeguste teadmiste kohaselt on madala patogeensusega linnugripi (MPLG) viiruse põhjustatud terviserisk väiksem kui teatud MPLG viiruste (eelkõige alatüüpide H5 ja H7) muteerumisel tekkinud suure patogeensusega linnugripi (SPLG) puhul, mis võib põhjustada väga kõrget suremust haigestunud kodulindude hulgas. Olemasolevatest andmetest nähtub, et enamiku inimestel esinenud linnugripijuhtude ning kõigi viirusest tingitud inimesel esinenud surmajuhtumite korral on olnud tegemist SPLG alatüüpidega H5 ja H7. Kuigi on olemas tõendid MPLG viiruse alatüübi H9 sigadelt ja lindudelt edasi kandumisest inimestele, jääb selgusetuks, kui suur on tegelik oht inimeste tervisele.

1.4

Kontrolli alt väljuvad linnugripipuhangud võivad viia inimorganismiga täielikult kohanenud viiruse tekkimiseni ning selle tulemusena gripipandeemiani, millel on laastavad tervishoiualased ja sotsiaal-majanduslikud tagajärjed kogu maailmale.

2.1

Esimese ettepaneku eesmärk on tunnistada kehtetuks linnugrippi käsitlev direktiiv 92/40/EMÜ ning asendada see uue direktiiviga, millega ajakohastatakse kehtivad sätted.

2.2

Ettepanekuga muudetakse linnugripi määratlust, et see hõlmaks nii MPLG kui ka SPLG viirusi. Kontrollmeetmed on siiski erinevad sõltuvalt MPLG ja SPLG viirustega kaasnevatest erinevatest riskidest.

2.3

Kõnealuses ettepanekus tutvustatakse kohustuslikke MPLG järelevalve- ja kontrollimeetmeid. Ettepaneku kohaselt on liikmesriigid kohustatud esitama komisjonile heakskiitmiseks järelevalvekavad MPLG varaseks avastamiseks, et võimaldada tõrjemeetmete kiiret rakendamist ning takistada MPLG muteerumist SPLG-ks.

2.4

Lisaks peaks MPLG positiivne proov endaga kaasa tooma tõrjemeetmed, millega nähakse ette kontrollitud tapmise võimalus juhul, kui riski hinnatakse minimaalseks. Tõrjemeetmena võib siiski rakendada ka loomade hävitamist, kui seda peetakse vajalikuks.

2.5

Kodulindude ja muude lindude vaktsineerimiseks on kavandatud uued ja paindlikud eeskirjad, mis võimaldavad nii erakorraliste kui ka kaitsevaktsineerimiste teostamist.

2.6

MPLG ja SPLG tõrjet käsitlevaid eeskirju soovitatakse laiendada ka koduloomadena peetavatele lindudele, kes ei ole kodulinnud (nt loomaaias peetavad linnud). Siiski jääks liikmesriikide pädevusse see, kas nad otsustavad riskianalüüside põhjal rakendada loomade vaktsineerimisi või hävitamist.

2.7

Sätted, millega tagatakse linnugripi avastamise korral liikmesriikide veterinaar- ja tervishoiuasutuste vaheline koostöö, toetavad rahva tervise kaitset.

2.8

Tehakse ettepanek võtta vastu säte kiire otsustusprotsessi kehtestamiseks komiteemenetluse raames.

2.9

Teises ettepanekus soovitakse laiendada ühenduse rahalist abi tõrjemeetmetele, mida liikmesriigid rakendavad seoses MPLG-ga.

2.10

Lisaks tehakse ettepanek, et komisjon võiks kaaluda võimalust linnugripi vaktsiinipanga loomiseks.

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab kõnealust ettepanekut kui olulist vastust üha tihedamatele linnugripipuhangutele, metslindude nakatumisele linnugrippi, senistele kogemustele haiguspuhangute tõkestamisel ning uutele teadmistele seoses kõnealuse viiruse muteerumisvõimega (k.a MPLG viirus).

3.2

EMSK on teadlik võimalikust ohust rahvatervisele ja loomade tervisele, mis tuleneb kõnealuse haiguse ennetamiseks vajalike meetmete puudumisest.

3.3

Komitee leiab, et linnugripi uus määratlus ning üleskutse MPLG järelevalveks ja tõrjeks kujutab endast olulist sammu võitluses viiruse ja selle võimalike negatiivsete tagajärgedega.

3.4

Komitee nõustub avalikkuse negatiivse reaktsiooniga poliitikale, mis näeb linnugripi tõrje ainsa vahendina lindude massilist tapmist.

3.5

Komitee leiab, et vaktsineerimisega seonduvad teadmised on paranenud ning tervitab erakorraliste ja kaitsevaktsineerimiste läbiviimist linnugripi tõrje täiendava vahendina.

3.6

Komitee tervitab ettepanekut kehtestada kohustus tervishoiuasutuste teavitamiseks linnugripijuhtudest.

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on teadlik võimalikest ohtudest veterinaaria valdkonnas, mis on tekkinud eelkõige seoses Euroopa Liidu uute piiridega pärast laienemist. Seetõttu soovitab komitee komisjonil eraldada piisavalt vahendeid vastavate direktiivide ülevõtmise ja rakendamise jälgimiseks ning kontrollimiseks.

4.2

Komitee mõistab linnugripi rahvusvahelist ulatust ning soovib, et komisjon taotleks linnugripi vastase võitluse ühtset toimimist kogu maailmas.

4.3

Komitee tervitab rahalist abi ja ELi toetust lindude hävitamiseks MPLG leviku tõkestamise vahendina ning teeb ettepaneku suurendada hüvitisi 30 %-lt 50 %-le.

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni ettepanekut, sest see kaitseb loomade ja inimeste tervist ohtude eest, mida põhjustab kiiresti muteeruv ja kohanev linnugripiviirus.

31.1.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/18

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et komisjoni ettepanek lähtub aprillis heakskiidetud tubakasektori reformist, millega nähakse ette lisatasusüsteemi ja tootmispiirangute süsteemi lõpetamine ning uue toodanguga sidumata toetussüsteemi kehtestamine.

2.2

EMSK leiab, et 2004. aasta reformi lihtsustamise huvides ning lähtuvalt komisjonis toimunud aruteludest otsetoetuste haldamise üle, oleks sobivam ja kasulikum, kui komisjon esitaks paljude artiklite muutmise ja välja jätmise asemel ettepaneku määruse (EMÜ) nr 2075/92 konsolideeritud versiooni kohta.

2.3

EMSK arvates kujutab formaalse iseloomuga ettepanek, mis esitatakse õigusliku selguse ja läbipaistvuse huvides, endast sammu õiges suunas ning komitee kiidab selle heaks.

31.1.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/19

1.

Ühenduse ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kalastuskokkuleppeid uuendavad pooled õigeaegselt, leppides kokku uue protokolli osas, et kalalaevastike tegevuses ei tekiks tööseisakuid.

2.

Läbirääkimiste lõppedes parafeerivad EÜ ja kolmas riik uue protokolli teksti ja lisa, samuti kirjavahetuse, milles sätestatakse uue protokolli esialgne rakendamine alates teatud kuupäevast, milleks on reeglina eelmise protokolli kehtivusaja lõppemisele järgnev kuupäev.

3.

Kõigi eelnimetatud dokumentide parafeerimise kehtivaks tunnistamiseks algatavad komisjoni talitused menetluse ja edastavad nõukogule ametliku ettepaneku vastuvõtmiseks.

4.

Kõnealune menetlus hõlmab kaht elementi:

5.

Võib kuluda mitu kuud, enne kui nõukogu komisjoni ametliku ettepaneku vastu võtab ja võib juhtuda, et nõukogu teeb seda mitu kuud pärast kirjavahetuses ette nähtud esialgse rakendamise kuupäeva, kuna läbirääkimiste lõpetamise kuupäev sõltub kolmandast riigist.

6.

Kui nii läheb, siis tekib alates esialgse rakendamise kuupäevast ajavahemik, mille jooksul uues protokollis ette nähtud püügivõimalusi ei ole võimalik kasutada.

7.

Menetlus ja rakendussätted, mida komisjon ja liikmesriik, kelle lipu all asjaomane kalalaev sõidab, ühenduse kalalaevade kalastustegevuse haldamise juures kalastuskokkuleppe raames ja kolmanda riigiga kokku lepitud püügilitsentside käsitlemisel peavad järgima, on sätestatud nõukogu 22. detsembri 1994 (1) määruses (EÜ) nr. 331/94.

8.

Kõnealuses määruse ettepanekus nähakse ette lisada määruse (EÜ) nr. 331/94 artikli 5 lõikesse 2 lõik, milles selgitatakse püügilitsentside taotluse saatmist: komisjonil oli võimalus menetleda liikmesriikide püügivõimaluste taotlusi viivitamatult ja edastada need omalt poolt asjaomasele kolmandale riigile, ootamata ära õigusakti vastuvõtmist nõukogu poolt uue protokolli esialgse rakendamise kohta.

9.

Pidades silmas asjaolu, et on väga oluline vältida kalastustegevuse seisakuid, et kõnealune ettepanek võimaldab säilitada eelmises protokollid sätestatud kalapüügilitsentside jaotamise meetodit ja seega arvestada suhtelise stabiilsuse põhimõtet ning et kõnealune menetlusviis ei kahjusta sätteid, mida nõukogu hiljem võib vastu võtta, on komitee nõus komisjoni poolt esitatud määruse ettepanekuga.

31.1.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/20

1.1

Komisjon on avaldanud rohelise raamatu, et algatada arutelu rahvusvahelistes lahutusasjades kohaldatava kohtualluvuse, kollisiooni ja vastastikuse tunnustamise osas. Kavandatud reguleerimisala piirduks siiski EL liikmesriikidega. (Tuleb märkida, et pärimisõigust ja testamente käsitlev roheline raamat on omaks võtnud lähenemisviisi, mis hõlmab ka kolmandates riikides asuvaid isikuid ja vara).

1.2

Otsene või kaudne seos on mitmete rahvusvaheliste dokumentidega:

1.3

Siinkohal oleks mõttetu eitada kõnealuse sügaval kollektiivses teadvuses peituva, usuliste ja kultuuriliste eripäradega seotud teema keerukust, milles sarnaselt perekonnaõigusega üldiselt on viimastel aastakümnetel samuti toimunud põhjalikud muutused. Võttes arvesse isikute vaba liikumist, ei tohiks Euroopa seadusandjad siiski Euroopa õigusruumis ja ühises vabaduse ruumis eirata asjaolu, et märkimisväärne hulk abielusid lõpeb lahutusega ja rahvusvahelise iseloomuga lahutuste hulk nende hulgas kasvab.

1.4

Siseriikliku perekonnaõiguse praegused arengud tulenevad peamiselt demokraatia põhimõtetest (parlamentide õigus kehtestada seadusi), üksikisiku vabadusest ja kõigi võrdsusest, mis kuuluvad ühenduse tasandil ja kõigis liikmesriikides avaliku korra alla. Võib seega täheldada perekonnaõiguse liikumist lepingulise reguleerimise suunas (abielu või tsiviilleping samasooliste isikute vahel, lahutus vastastikusel nõusolekul, pärandilepingud, …)

1.5

Kõnealused arengud näivad pöördumatutena, kuigi nende toimumise kiirus on erinev. Kultuuris valdav sügavalt juurdunud religioosne mõtteviis näib avaldavat mõju muutuste tempole ja olemusele, põrkudes nii vanadest tavadest tulenevate arvamuste ja reeglitega kui neid peegeldavate õiguslike ja sotsiaalsete kontseptsioonide ning põhimõtetega.

1.6

Igal juhul erinevad liikmesriikide siseriiklikud nii lahutust ja lahuselu kui abielu kehtetuks tunnistamist ja selle tagajärgi käsitlevad seadused omavahel märgatavalt; ühes liikmesriigis (Malta) ei tunnistata lahutust. Seetõttu ei tehta rohelises raamatus (targu) ettepanekut materiaalõiguse ühtlustamiseks.

1.7

Pigem soovitatakse lahutust käsitlevaid rahvusvahelist (üle-euroopalist) mõõdet omavaid õigusakte arendada kahes suunas:

1.8

Brüsseli II määruse riikliku kohtualluvuse valimise ja täitmisotsuseta (exequatur) kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise sätted leiavad lahutusasjades juba kohaldamist. Küsimus seisneb selles, kas nad praegusel kujul on piisavad ja millises ulatuses saaks riik rakendada siseriiklikke poliitilisi vahendeid niisuguse kohtuotsuse jõustamise vastu, mis on langetatud teise liikmesriigi kohtualluvuses, mis kohaldab konkreetse asja suhtes teistsugust materiaalõigust (ei pruugi olla kõnealuse riigi tavaline õigus ).

1.9

Üheks peamiseks probleemiks on abielulahutust lubavate siseriiklike eeskirjade suur erinevus rahvusvahelistest. Esile võivad kerkida kohtuasjad, mis ei ole vastuvõetavad konkreetse liikmesriigi üheski kohtus. Sellises olukorras puuduks pooltel õigus pöörduda kohtu poole, mis oleks vastuolus põhiõigusega ja seega vastuvõetamatu.

1.10

Kohtualluvuse määramise eeskirja on vaja tagamaks kohtu poole pöördumise õigust, kuid missugune peaks see olema?

1.11

Kohaldatav õigus mõnikord lihtsustab menetlust, kuid võib seda ka pikendada ja keerulisemaks muuta. See võib piirata alust või tingimusi, millele võib toetuda. Kui lex fori oleks ainus kohaldatav seadus, võiks see põhjustada “kohtusse võidujooksu”. Esimene hageja saaks valida oma juhtumile kõige soodsama kohtu ja siseriikliku õiguse, samas võib teine pool leida, et teda on kahjustatud, sest kõnealune õigus ei vasta tingimata tema ootustele, kui sellel näiteks ei ole või on vähe seoseid abielupoolte abieluõiguse ja kodakondsusega.

1.12

Kas kohtuasja üleviimine teise kohtu alluvusse peaks olema lubatud, kui kostja väitel on kõnealune kohtuasi tugevamalt või samaväärselt seotud teise liikmesriigi kohtuga või kui kohtul, kuhu esmalt pöörduti, ja selle poolt kohaldatavad sisulistel sätetel ei ole või on ainult vähe objektiivseid ühendavaid tegureid.

1.13

Üleviimine peaks olema lubatud (kuid tuleks vältida kohtuasja edasi-tagasi suunamist), kusjuures vastav otsus tuleb teha mõistliku aja jooksul (kiirmenetlus) vältimaks viivitamise taktikat, millega kaldutakse faktidega tutvumist edasi lükkama. Pooltel on ka vaidlusaluste lahutusasjade puhul õigus saada lõplik kohtulahend mõistliku aja jooksul.

1.14

Siseriiklik kohus kohaldab kas siseriiklikku üldõigust või rahvusvahelise eraõiguse siseriiklikke eeskirju. Kolmanda riigi (nt abikaasade kodakondsusriigi seaduse) eeskirjade kohaldamise küsimus (ei kuulu käesoleva rohelise raamatu alla) on siiski tähtis kohtuasjades, kus üks või mõlemad abikaasad on kolmanda riigi kodanikud. Kõnealune olukord on Euroopa Liidus küllaltki tavaline.

1.15

Komitee tervitab rohelise raamatu juhiseid edasiseks tööks ja soovitab takistada õigusliku menetluse üleviimist kolmandasse riiki juhul, kui üks abikaasadest on liikmesriigi kodanik, sõltumata abielulepingu seadusest.

1.16

Lisaks abielulahutuste tunnustamisele tuleb kaaluda ka abielu kehtetuks kuulutamise ja lahuselu tunnustamist. Siseriiklikud abielu kehtetuks tunnistamise ja selle tagajärgede (eriti kehtetu abielu) õigussüsteemid on erinevad. Lisaks sellele peab iga liikmesriik, isegi kui tema siseriiklik õigus lahutust ei tunnista, tunnistama oma territooriumil mitte üksnes teises liikmesriigis saadud abielulahutust, vaid ka kõiki kõnealusest lahutusest tulenevaid õiguslikke, varalisi ja isiku perekonnaseisuga seotud tagajärgi.

1.17

Haagi konventsiooni kohtualluvuse määramise kriteeriumid tähtsuse järjekorras on järgmised: hageja alaline elukoht (üldõiguslik alaline asukoht) või hageja pidev elukoht vähemalt ühe aasta jooksul riigis, kus ta algatab menetlust (2); koht, kus abikaasad enne menetluse algatamist viimati koos elasid, ning ühe või mõlema abikaasa kodakondsus.

1.18

Määruses 2201/2003 (8. põhjendus) sätestatakse, et “Abielulahutust, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamist käsitlevate kohtuotsuste osas tuleks käesolevat määrust kohaldada ainult abielude lahutamise suhtes ja see ei tohiks käsitleda küsimusi nagu lahutuse põhjus, abielu omandiõiguslikud tagajärjed või muud kaasnevad asjaolud.” Siiski ei saa eitada, et abielulahutuse finants- ja muud tagajärjed võivad sõltuda konkreetsest kohtualluvusest või kohaldatavatest õigusaktidest ning et abikaasad võivad seda kohtu valikul arvestada.

1.19

Lisaks peaksid riiklike kohtute lõppotsused leidma kogu Euroopa Liidus automaatset tunnustamist ilma vajaduseta täiendavate kehtestamismenetluste järele või apelleerimiseta põhjustele nende täitmata jätmiseks (3). Jõustamise hõlbustamiseks väljastatav tõend ei kuuluks edasikaebamisele.

1.20

Üldpädevus on territoriaalne (liikmesriik või Ühendkuningriigi puhul liikmesriigi osa, sest erinevad eeskirjad kehtivad Inglismaal, Walesis, Šotimaal, Põhja-Iirimaal ja Gibraltaris). Määrus loetleb Haagi kriteeriume praktiliselt samas järjekorras ning lisab ühe: ühisavalduse korral ükskõik kumma abikaasa alaline elukoht. Kui avaldus esitatakse päritoluriigis, peab mõlema abikaasa kodakondsus olema sama, seda sõltumata kummagi abikaasa tegelikust elukohast või alalisest asukohast. Elukohale kohaldatavat ajalist nõuet alandatakse kuuele kuule, kui hagejal on elukohariigi kodakondsus.

1.21

Seoses kohtualluvusega muudel juhtudel sätestab artikli 7 lõige 2, et liikmesriigi kodanikust hageja võib esitada avalduse liikmesriigis, kus ta elab ja vastavalt kõnealuses riigis kehtivatele kohtualluvuse reeglitele, kui tema abikaasa on kolmanda riigi kodanik või kui abikaasa elukoht (tavaõiguses alaline elukoht (“domicile”)) ei asu liikmesriigis. See võib siiski põhjustada positiivse alluvusvaidluse kolmanda riigi kohtuga, kuhu on avalduse esitanud teine abikaasa. Peale selle, kui ükski liikmesriigi kohus poleks pädev, aga kolmanda riigi kohus oleks pädev, ning kui üks või mõlemad endistest abikaasadest oleksid liikmesriigi kodanikud või oleksid seal rajanud oma alalise elukoha ja sooviksid, et välismaist otsust tunnustataks kõigis liikmesriikides või vähemalt nende vastavates kodakondsus- või asukohariikides, alluksid nad kõnealustes riikides välismaiste otsuste kohta kohaldatavatele õigusaktidele või siis võimalike rahvusvaheliste lepingute vastastikuse tunnustamise sätetele: kas Brüssel-II määruse peaks selles osas liikmesriikide kodanike suhtes üle vaatama?

1.22

Seega sätestab arutlusealune ühenduse määrus kohtualluvuse määramise kriteeriumid laiemalt ja täpsemalt kui Haagi konventsiooni sätted ning seetõttu peaksid määruses väljatoodud kriteeriumid olema aluseks lahutust käsitleva erimäärusega kehtestatavatele kriteeriumitele (nt viide kõnealusetele ning samuti kohtulahendite vastastikuse tunnustamise sätetele).

1.23

Siiski ei sätesta Haagi konventsioon ega Brüsseli II määrus abielulahutuse puhul kohaldatavat õigust. Määruse reguleerimisala piirdub abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamisega selle kitsamas tähenduses ning ei puuduta abielu lahutamise põhjuseid ega selle tagajärgi. Viimased jäävad kohaldatava siseriikliku õiguse reguleerimisalasse.

1.24

Näitena tuleb märkida, et umbes 15 % Euroopa Liidu lahutuse, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamise taotlustest on oma olemuselt rahvusvahelised.

2.1

Praegu kohaldatavate kollisiooninormide puhul on tegu selle liikmesriigi siseriiklike eeskirjadega, mille kohtusse avaldusega pöörduti. Selle tulemusena võib samalaadses olukorras kohaldatav õigus (sõltuvalt menetlust teostavast riigist) märkimisväärselt erineda.

2.2

Roheline raamat esitab mitmeid asjakohaseid selleteemalisi näiteid. Mõned näited puudutavad kohtualluvust — juhtumid, mille puhul võivad ilmneda negatiivsed alluvusvaidlused ja neist tulenev õigusemõistmisest keeldumine –, teised aga rakendatud lähenemisviiside mitmekesisust. Tulemus ei pruugi ühtida ühe või mõlema abikaasa ootustega. Iga juhul tekitab see teatud õiguslikku ebakindlust ja etteaimatavuse puudumist ning mõnedel juhtudel võib see tänu Brüsseli II määruse kohtualluvuse reeglile (kohtul, mille poole esimesena pöördutakse, on ühendava teguri olemasolul asjaomane pädevus) põhjustada meelepärase kohtualluvuse valimist (forum shopping) või “kohtusse võidujooksu”.

2.3

Probleemid kerkivad juhul, kui abikaasadel on erinev kodakondsus ja elukoht või kui nad sama kodakondsuse olemasolul elavad riikides, mille kodanikud nad ei ole.

2.4

Komitee nõustub, et kõnealustel juhtudel peaks pooltele andma teatud vabaduse kohaldatava õiguse valimisel. Teisalt võiks kostjal lubada tugineda kohaldatava õiguse osas oma ootustele või taotleda juhtumi üleviimist kohtualluvusse, millel on abieluga tugevam objektiivne seos. Juhul kui hageja valib kohtualluvuse ja tavalise riiklike õiguse, mida see kohaldab ja juhul kui kostja valib teise pädeva kohtualluvuse või teise kohaldatava õiguse, peaks esialgse otsuse kohtualluvuse kohta või asjakohase õiguse kohta tegema esimese astme kohus, kuhu hageja kõigepealt taotluse esitas ja kõnealust otsust peaks menetletama kiirkorras.

2.5

Kui ainsaks siduvaks teguriks on ühe poole kodakondsus, nõuab määrus, et pöördutaks elukohariigi kohtu poole, milles kohaldatav õigus ei pruugi aga vastata poolte ühistele ootustele (näiteks võivad nad soovida selle riigi õiguse kohaldamist, millega nende abielu on tihedamalt seotud).

2.6

Seetõttu peaks teatud osa olema poolte autonoomial ja eeskirjad ei tohiks tugineda üksnes siduvate tegurite mehhaanilisele kohaldamisele. Näiteks võiks lubada valida selle riigi, mille kodanik ollakse, õiguse ja lex fori vahel, kuid ilma üleviimise õiguseta.

2.7

Kanooniliste abielude kehtetuks tunnistamisel kiriklike kohtute poolt on mõned liikmesriigid teatanud, et nad esitavad konkordaadi või Püha Tooliga sõlmitud lepingu (Itaalia, Portugal ja Hispaania, Malta (4)) alusel asjaomase otsuse tunnustamiseks oma tsiviilkohtule. Kanooniliste abielude kehtetuks tunnistamine võib sattuda vastuollu teise liikmesriigi siseriiklike seadustega kas seetõttu, et nad ei tunnustata kehtetuks tunnistamise kanoonilise alust või menetlusviisi tõttu (5).

2.8

Kui nimetatud kehtetuks tunnistamise satub sisulisse või menetluslikku vastuollu siseriikliku poliitika või Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, peab menetlust teostav riik täitmisotsusest või kirikliku kohtu otsuse tunnustamisest keelduma. Kõnealusel juhul peaks kostja saama algatada abielu tsiviilkorras kehtetuks tunnistamise, lahuselu või abielulahutuse menetluse. Vastasel korral oleks ainsaks võimaluseks pöördumine Euroopa Inimõiguste Kohtu poole Strasbourg'is, mis pikendaks menetlust liigselt.

2.9

Kuigi negatiivsete alluvusvaidluste hulk võib olla suhteliselt väike, arvab komitee, et ühenduse algatus on õigustatud, kui selliste juhtumitega kaasneb põhiõiguse rikkumine, st õigus pöörduda kohtusse, mis on pädev langetama otsust ja lahendama vaidlusi seoses abielu lahutamise ja lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamisega.

2.10

See tooks niisiis kaasa õiguse ja kohtualluvuse vahelist konflikti puudutavate eeskirjade ühtlustamise vajaduse välistamaks sellist õigusemõistmisest keeldumist.

2.11

Kõnealused eeskirjad peaksid siiski sisaldama avaliku korra (ordre public) reservatsiooni kolmandas riigis tehtud kohtuotsuse tunnustamise või täitmisotsuse osas, kui nimetatud otsus kahjustab ühe osapoole Euroopas tunnustatud põhiõigusi või on muul viisil vastuolus siseriikliku avaliku korraga, millele kohus peab automaatselt tuginema.

2.12

Seetõttu ei peaks ühenduse õigus kohustama kõiki liikmesriike kolmanda riigi abielulahutust, abielu kehtetuks tunnistamist või lahuselu ilma täiteotsuseta, mis puudutab Euroopa Liidu elanikke, kellel pole liikmesriigi kodakondsust, tunnustama isegi juhul, kui teine liikmesriik on juba sellist otsust kolmanda riigiga sõlmitud kahepoolse kokkuleppe alusel tunnustanud (6).

2.13

Komitee arvab, et kokkulepe kohtualluvuse osas võiks olla lubatud abileulahutuse ühisavalduste puhul eeldusel, et seos valitud kohtuga on olemas. Ühise kokkuleppeavalduse korral võib nõuda autentset (nt notariaalset) dokumenti.

2.14

Komitee on arvamusel, et vaja on läbi viia riikidevaheline võrdlev uurimus selgitamaks lahutuse tegelikke tagajärgi nii vanamate õiguste, alaealiste hoolduse kui ka varade osas. Neid tegureid ei tohi arvesse võtmata jätta, kui tegu võib olla “kohtusse võidujooksuga”. Igal juhul tundub, et abielulahutuse küsimust on raske käsitleda — nagu seda teeb roheline raamat — täiesti eraldi lahutuse perekondlikest ja varanduslikest tagajärgedest, mis mõnikord riigiti erinevad vastavalt kohaldatavale õigusele või riiklike kohtute jooksvale kohtupraktikale (näiteks eestkoste ja vanemlike õiguste osas).

2.15

Juhul kui seda ei ole veel tehtud, siis tuleb kõiki liikmesriike kutsuda üles kasutama kõiki nende käsutuses olevaid meetodeid, leidmaks konfliktide lahendamiseks alternatiivseid võimalusi nagu lepitamine (7) ühenduse mõõtmega abielulahutuse, lahuselu või abielu kehtetuks kuulutamise puhul. See parandaks õiguskaitse kättesaadavust ja lühendaks osapoolte jaoks kohtumenetlusele kuluvat aega.

2.16

Komitee on avatud kõnealusele teemale, mis on oluline tema kodanike ja nende liikuvuse seisukohalt. Lisaks hoiab komitee end kursis komisjoni algatatud konsultatsioonide tulemusega ning igasuguste täpsemate ettepanekutega, mida võidakse edaspidi esitada. Brüsseli II määruse uus ümbertöötamine või spetsiifiline abielulahutust puudutav määrus on ühtedeks võimalusteks. Komitee soovib veel riikide kaupa täpsemat teavet ühenduse tasandil esitatud abielulahutustaotluste arvu ja kohtualluvusega seotud negatiivset konflikti sisaldavate juhtude kohta ning muud asjakohast teavet. Sel juhul oleks komiteel võimalik täpsemalt süüvida võimalikesse edasistesse probleemidesse, mis võivad kerkida lahutusasjades kohaldatavat õigust ja kohtualluvust puudutavate õigusaktide ettepanekutega seoses.

31.1.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/25

1.1

Määrusi nr 1408/71 ja 574/72, mis käsitlevad sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamist ühenduse piires liikuvate töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate ning nende pereliikmete suhtes, on pärast nende vastuvõtmist hiljem muudetud selleks, et võtta arvesse nimetatud skeemidesse ja skeemidega pakutavatesse hüvitistesse aja jooksul tehtud muudatusi.

1.2

Kõnealused muudatused seisnevad põhimõtteliselt selles, et määrused viiakse kooskõlla liikmesriikide õigusaktidesse tehtud muudatustega ja neid kohandatakse vastavalt Euroopa Kohtu hilisematele otsustele. Seega on komitee arvamuse saamiseks esitatud kavandatava määruse eesmärk peegeldada liikmesriikide, eelkõige uute liikmesriikide õigusaktidesse tehtud muudatusi ja viia lõpule välismaal ravi saamise korra lihtsustamine, laiendades seda muudatust tööõnnetustest ja kutsehaigestumisest tulenevate võimalike juhtumite hüvitamise korra suhtes.

1.3

Kahe kõnealuse määruse viimane muudatus tehti määrusega nr 631/2004 (1), millega viiakse nimetatud muudatused sisse teises liikmesriigis saadava ravi korra suhtes. Komitee esitas arvamuse (2) määruse kohta määruse eelnõu etapis.

1.4

Kõige olulisem sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamist käsitlev muudatus viidi siiski sisse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega nr 883/2004 (3), mis pärast kuus aastat kestnud arutelusid Euroopa Liidu institutsioonides vastu võeti ja Euroopa Liidu Teatajas avaldati. Kõnealune määrus, mis asendab määrust nr 1408/71, ei ole veel jõustunud; see jõustub pärast vastava rakendusmääruse vastuvõtmist, mis omakorda hakkab asendama praegust määrust nr 574/72.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitas arvamuse (4) ettepaneku kohta võtta vastu määrus sotsiaalkindlustusskeemi kooskõlastamise kohta siis, kui seda komisjonis tutvustati.

2.1

Kõnealuse määruse ettepanekus esitatakse kahe määruse muudatused, esiteks muudatused määruses nr 1408/71 ja teiseks määruses nr 574/72, millega sätestatakse määruse nr 1408/71 rakendamise kord. Muudatusettepanekud ei ole üksteisega seotud, kuna need tulenevad eri õiguslikest aspektidest, nagu on viidatud käesoleva arvamuse punktis 1.2.

2.1.1

Määruse nr 1408/71 osas tehti muudatused määruse mitmesse lisasse. Need puudutavad konkreetseid tingimusi erinevates liikmesriikides, millele tuleb lisades eraldi viidata, et kõnealuste riikide kodanikud saaksid soovitud kasu.

2.1.2

Määruse nr 574/72 osas tehtud muudatused lihtsustavad määruse teksti ja vähendavad praegust halduskoormust arstiabi andmisel tööõnnetuste või kutsehaigestumise puhul teises liikmesriigis, kohaldades samu kriteeriumeid menetluse lihtsustamiseks, nagu on sätestatud määruses nr 631/2004 üldise arstiabi saamise puhul.

3.1

Komitee väljendab rahulolu ettepaneku sisu üle, kuna leiab, et ettepanek järgib Euroopa Liidu püüet parandada ja lihtsustada menetlust, mille eesmärk on Euroopa Liidu sotsiaalkindlustusskeemide parem kooskõlastamine. Komitee tervitab kõiki muudatusi, mis toovad kasu ELi kodanikele ja parandavad liikmesriikides kodanike suhteid ametivõimudega.

3.2

Komitee tervitab kavandatavat määrust, kuna sellega edendatakse eeskätt üht neljast vabadusest, millele Euroopa Liit algselt rajati, nimelt tööjõu vaba liikumist, ning nüüd, pärast selle õiguse laiendamist, ka nende eeskirjadega mõjutatud isikute vaba liikumist. Komitee peab seetõttu veelkord kutsuma üles mitmeid Euroopa Liidu ja liikmesriikide institutsioone jätkama kõikide olemasolevate takistuste kõrvaldamist, et luua Euroopa Liidu piires tõeline isikute vaba liikumise ala ja tagada reaalne sotsiaalne õigus. EMSK väljendab rahulolu ettepaneku sisu üle, kuna see kujutab endast uut vahendit, millega edendada kõnealust põhiõigust, mis kehtib kõigile kodanikele.

3.3

Kaasotsustamismenetluse tulemuseks võivad menetluse kauakestva iseloomu tõttu olla märkimisväärsed muudatused ettepanekute sisus. Varasemas komitee arvamuses (5) ettepaneku kohta viia kõnealusesse kahte määrusesse sisse osalised muudatused väljendas komitee seisukohta, et osaleda ja arvamusi esitada on vaja reaalajas, eelkõige siis, kui tegemist on ettepanekuga, mis on seotud muudatustega sotsiaal- ja tööalastes õigusaktides. See seisukoht sai kinnitust ka ühes hilisemas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses (6), milles rõhutati, et komiteel peaks olema võimalus esitada oma arvamus tekstidesse tehtavate muudatuste kohta otsustamismenetluse käigus. Seetõttu rõhutame taas vajadust võtta arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rolli seda tüüpi menetluses.

3.4

Punktis 3.3 kirjeldatud olukord tuleb veelgi selgemini esile sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamist käsitleva määruse nr 883/2004 (7) vastuvõtmise ja avaldamisega. Komitee esitatud arvamuses (8) väljendati vajadust jälgida ettepaneku kulgu, võttes arvesse selle keerulisust ja teksti seadusandliku menetluse käigus tehtavate muudatuste püsivust. Neli aastat pärast arvamuse esitamist võeti määrus vastu, ilma et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oleks veel kord teksti kohta arvamust avaldanud.

Arvestades seda laadi eeskirjade tähtsust ja seda, kui olulise tähtsusega on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse varajane ärakuulamine, kutsub komitee üles nõuandemenetluse kohandamisele, et tõhustada rolli, mis on organiseeritud kodanikuühiskonnal Euroopa Liidu seadusandlikus menetluses.

Selleks et selgitada komitee ülalnimetatud arvamuses esitatud seisukohta, usub komitee, et sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamist käsitleva uue määruse nr 883/2004 kohta, mis lõpuks asendab praeguse määruse nr 1408/71, tuleks koostada omaalgatuslik arvamus.

3.5

Samuti leiab komitee seetõttu, et määruse nr 1408/71 V jaotise alusel asutatud võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse nõuandekomitee nõuandva rolli rakendamisel tuleks täpselt järgida nimetatud määruse sätteid. Kõnealune komitee, mis koosneb peamiselt ametiühingute ja töötajate esindajatest, on foorum, mille kaudu sotsiaal-majanduslikud osapooled edastavad arvamuste või ettepanekute vormis oma seisukohad otse institutsioonidele muutuste kohta, mida on vaja teha sotsiaalkindlustussüsteemi ühenduse tasandil.

3.6

Määruse nr 883/2004 artiklis 90 on sätestatud, et määrus nr 1408/71 tunnistatakse kehtetuks, välja arvatud teatavatel asjaoludel, ja artiklis 91 sätestatakse, et käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Artikli 91 teises lõigus sätestatakse siiski, et seda kohaldatakse alates rakendusmääruse jõustumise kuupäevast.

Sel põhjusel ning kuna tulemas on Euroopa töötajate liikuvuse aasta (2006. aastal), kutsub komitee Euroopa Liidu institutsioone ja liikmesriike üles tagama, et rakendusmääruste koostamise ja vastuvõtmise menetlus oleks tulevikus nii kiire ja tõhus kui võimalik, selleks et kooskõlastamist käsitleva uue määruse sätted saaksid esimesel võimalusel jõustuda ja asendada praeguse määruse nr 1408/71 keerulised sätted.

4.1

Määrus nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate ning nende pereliikmete suhtes.

4.1.1

Määruse ettepaneku artikliga 1 muudetakse määruse I, II, IIa, III, IV ja VI lisa.

4.1.2

Slovakkia õigusaktides tehtud muutuste sisseviimiseks tehakse muudatused I lisa II jaosse, mis käsitleb määruse individuaalset kohaldamisala seoses mõiste “pereliige” tähendusega.

4.1.3

Tulenevalt muutustest Prantsusmaa õigusaktides, tehakse muudatus II lisa I jaosse, mis käsitleb eriskeeme füüsilisest isikust ettevõtjate jaoks, kes on määruse reguleerimisalast välja jäetud.

4.1.4

Peegeldamaks muutuseid Eesti, Läti ja Poola õigusaktides, tehakse muudatused II lisa II jaosse, mis käsitleb määruse reguleerimisalast välja jäävaid spetsiaalseid sünni- ja lapsendamistoetusi. Sama lisa muudetakse ka seoses Luksemburgiga tulenevalt Euroopa Kohtu otsusest, mille kohaselt spetsiaalseid sünnitoetusi ei saa määrusest välja jätta ning nende puhul on tegemist eksporditava peretoetusega.

4.1.5

Tulenevalt mitmetest ajakohastamistest ja kohandustest asjaomastes õigusaktides Saksamaal, Lätis, Poolas ja Slovakkias, tehakse muudatused määruse IIa lisasse, mis käsitleb mitteosamakselisi erihüvitisi.

4.1.6

Kustutamaks ebavajalikke punkte ja seega lihtsustamaks määruse sisu, tehakse muudatused III lisa A osasse, mis käsitleb sätteid sotsiaalkindlustuslepingute kohta, mille kohaldamine jätkub hoolimata määruse sättest nende kustutamise kohta.

Samal eesmärgil tehakse muudatused ka III lisa B osasse, mis käsitleb sotsiaalkindlustuslepingute sätteid, mida ei kohaldata kõikide määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes. Kohandatakse numeratsiooni ja lisatakse sätted kahepoolsete lepingute kohta, mis vastavad kõnealusesse lisasse kuulumiseks vajalikele nõuetele.

4.1.7

Tulenevalt Tšehhi Vabariigi õigusaktidesse tehtud lisandustest tehakse muudatused IV lisa A osasse, mis käsitleb siseriiklikke õigusakte, mille kohaselt invaliidsushüvitiste suurus ei sõltu kindlustusperioodi pikkusest.

Samal põhjusel tehakse Tšehhi Vabariigi ja Eesti kohta muudatused IV lisa C osasse seoses juhtudega, mille puhul võib loobuda kahekordsest hüvitise arvutamisest, kuna selle tulemuseks ei ole kunagi suurem hüvitis.

Tulenevalt muutustest Slovakkia õigusaktides, tehakse muudatused IV lisa D osasse, mis käsitleb hüvitisi ja kokkuleppeid seoses samaliigiliste hüvitiste kattumisega, millele on isikutel õigus vastavalt kahe või mitme liikmesriigi õigusaktidele.

4.1.8

Tulenevalt muutustest Madalmaade õigusaktides, tehakse muudatused VI lisasse, mis käsitleb konkreetseid viise teatavate liikmesriikide õigusaktide kohaldamiseks.

4.1.9

Määruse nr 1408/71 eri lisadesse tehtud muudatused teenivad mitmeid eesmärke, mida komitee soovib järgnevalt välja tuua.

Esiteks, muudatused lihtsustavad teksti sõnastust, muutes lihtsamaks määruse rakendamise ja mõistmise. Seega tehakse edusamme sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamist käsitleva määrusega nr 883/2004 sätestatud suunal, mille eesmärk on lihtsustada ja ajakohastada kooskõlastamist, järgides samas riiklikke sotsiaalkindlustust käsitlevaid õigusakte. Seetõttu toetab komitee kõnealuseid muudatusettepanekuid.

Teiseks, mõningate liikmesriikide õigusaktidega on sätestatud uued toetused teatavateks juhtudeks, peegeldades kõnealuste riikide sotsiaalvaldkonna regulatsiooni arengut. Seetõttu soovib komitee väljendada rahulolu mitmetes liikmesriikides sotsiaalsete õiguste osas tehtud edusammude üle. Samas väljendab komitee kahetsust, et uute liikmesriikide kodanikud peavad kannatama teatud haldustakistuste all.

4.1.10

Komitee arvates tuleks välja jätta määruse II lisa II jagu. Liikmesriigid peaksid arvestama Euroopa Kohtu otsuseid, mille kohaselt sünni- või lapsendamistoetused ei ole eritoetused, vaid peretoetused ja seega eksporditavad. Komitee soovib näha, et liikmesriigid aktsepteerivad seda õigusliku reaalsusena, enne kui Euroopa Kohus oma otsuste teel laiendab seda ELile tervikuna.

4.2

Nõukogu määrus nr 574/72, millega sätestatakse määruse (EMÜ) nr 1408/71 rakendamise kord.

4.2.1

Ettepaneku artikliga 2 muudetakse eelnimetatud määruse nelja artiklit, mis kõik käsitlevad arstiabi tööõnnetuste või kutsehaigestumise puhul.

4.2.2

Artikli 60 lõiked 4 ja 5, mis käsitlevad mitterahalist hüvitist viibimise korral muus liikmesriigis kui pädev riik, jäetakse välja. Teavitamise kord, mida tegelikkuses ei kasutata, jäetakse välja.

Komitee nõustub kõikide meetmetega, mis lihtsustavad mõttetut bürokraatiat või kõrvaldavad selle.

4.2.3

Asendatakse artikkel 62, mis käsitleb mitterahalist hüvitist viibimise korral muus liikmesriigis kui pädev riik. Euroopa haigekassakaardi kasutuselevõtmisega kõrvaldatakse mittevajalikud menetlused, mis leiaksid igal juhul lahenduse liikmesriikide pädevate asutuste vahel ja mitte inimese enda poolt, ning sõnastus jääb samaks nagu määruse (muudetud määrusega nr 631/2004) artiklis 21.

Komitee toetab kõiki muudatusi, mis parandavad kodanike juurdepääsu hüvitistele, milleks neil on õigus.

4.2.4

Muudetakse artikli 63 lõiget 2, mis käsitleb mitterahalist hüvitist töötajatele, kes vahetavad elukohta või naasevad oma elukohariiki, ja töötajatele, kellel lubatakse siirduda teise liikmesriiki ravile. Muudatus on vajalik artiklis sisalduva viite tõttu artikli 60 lõigetele 5 ja 6, mis kavandatava määrusega välja jäetakse.

4.2.5

Muudetakse artikli 66 lõiget 1, mis käsitleb vaidlusi õnnetuse või haiguse kutsealase tekke üle, selleks et jätta välja viide määruse artiklile 20, mis omakorda jäeti välja määrusega nr 631/2004.

4.2.6

Komitee toetab kõiki tehtud muudatusi, kuna need parandavad määrust, lihtsustades selle sisu ja vähendades bürokraatiat, ja hõlbustavad kodanike kontakte riiklike haldusorganitega.

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab üldiselt heameelt kõnealuse määruse ettepaneku üle, ent on käesolevas arvamuses esitanud ka oma märkused selle suhtes. Komitee arvates on tervitatav määruste nr 1408/71 ja 574/72 teksti lihtsustamine ja parandamine, edendamaks isikute liikumisvabadus ELis, ent arvab, et veelgi kasulikum oleks määruse nr 883/2004 jõustumine, sest viimane lihtsustab sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamist ulatuslikult ja põhjalikult.

5.2

Kuna komitee ei ole saanud arutada lõplikku sõnastust, milleni jõuti määruse nr 883/2004 pika seadusandliku menetluse jooksul, peaks komitee koheselt koostama omaalgatusliku arvamuse antud teemal, enne kui algab seadusandlik menetlus uue rakendusmääruse vastuvõtmiseks, mida komisjon praegu lõpetab.

5.3

Komitee soovib, et komisjon lõpetaks töö rakendusmääruse ettepanekuga nii kiiresti kui võimalik ning et nõukogu ja Euroopa Parlament toimiksid kõnealuse määruse menetlemisel kiiresti, vältimaks samasugust viivitust, mis toimus määruse nr 883/2004 menetlemisel, eelkõige arvestades, et aasta 2006 on nimetatud töötajate liikuvuse aastaks.

5.4

Seoses kavandatavate muudatustega määruse nr 1408/71 erinevatesse lisadesse kutsub komitee üles, et muudatused II lisa II jaos spetsiaalsete sünni- ja lapsendamistoetuste kohta võetakse ettepanekust välja nii kiiresti kui võimalik kokkuleppel liikmesriikidega, kellele jääb siiski õigus teha erandeid.

31.1.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/29

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kinnitab oma suurt huvi meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamise vastu; oma äsjastes arvamustes antud küsimuse teemal on komitee veel kord rõhutanud, kui oluline on konkreetsemate edusammude tegemine (1). Euroopa poliitikavaldkondades on meeste ja naiste võrdõiguslikkus (sooline võrdõiguslikkus) üks prioriteete ning peab selleks jääma. Kuigi viimastel aastatel on Euroopa Liidus tehtud suuremaid pingutusi meeste ja naiste võrdse kohtlemise tõhustamise vallas, jätkub siiski naiste ebavõrdne kohtlemine paljudes tegevusvaldkondades (2) — seda tuleb muuta. Kuigi vastupidist nähtust esineb palju harvemini, tuleb siiski ette ka olukordi, kus soolise diskrimineerimise all kannatavad mehed; seda tuleb samuti muuta. Lisaks sellele tuleb lahendada terve rida olukordi, mille on esile kutsunud diskrimineerimine (seksuaalse sättumuse, vanuse, tervise, puuete, etnilise päritolu alusel) ning mida on tugevdanud sooline dimensioon.

1.1.1

Niisiis esineb kogu Euroopa Liidus arvukaid soolise ebavõrdsuse vorme; need tuleb määratleda, dokumenteerida, koguda konkreetseid juhtumeid ja neid analüüsides neist ühenduse tasandil õppust võtta ning leida asjakohased lahendused.

1.1.2

EMSK tervitab iga tõhusat vahendit, mis võimaldab kiirendada meeste ja naiste võrdõiguslikkuse konkreetset kehtestamist.

1.1.3

EMSK toetab ettepanekut luua Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (3) (edaspidi “instituut”), kuna ta arvab, et sellest võiks saada tõhus, suure potentsiaaliga vahend, mis toetaks ELi ja liikmesriikide pingutusi saavutamaks edusamme meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamisel nii õigusaktide tasandil kui praktikas.

1.2

EMSK kiidab heaks sõltumatu institutsiooni loomise põhjendused ja otsuse, mille kohaselt kõnealune instituut ei asenda ega nõrgenda vastavaid kogemusi omavaid spetsialiseeritud asutusi ega neid asutusi, mille loomist valmistatakse ette ühenduse tasandil (4). Lisaks sellele ei tohiks instituudi loomine mõjutada mainstreaming-põhimõtet (soolise võrdõiguslikkuse tagamine) ELi organites ja kõigis ühenduse poliitikavaldkondades ja programmides: EMSK on hoopis veendunud, et nii on kõnealust põhimõtet võimalik vaid tugevdada.

1.3

EMSK on seisukohal, et instituut rajab oma autoriteedi objektiivsusele, neutraalsusele, sõltumatusele, kogemustele ja võimele koondada asjakohast teavet ning et instituudist võib saada oluline vahend, mis teeniks paljude eri sihtgruppide huve. Tänu soolise mõõtme süstemaatilisele kaasamisele (gender mainstreaming — soolise võrdõiguslikkuse rakendamine) esindaks instituut väga erinevate “klientide” huvisid kodanikuühiskonna kõige laiematest kihtidest kuni ELi otsuseid tegevate organiteni.

1.3.1

Lisaks sellele pole instituudi tegevus piiratud üksnes Euroopa Liiduga; instituut tegutseb palju laiemas Euroopa kontekstis, mis hõlmab nt ettevalmistust Euroopa Liidu tulevasteks laienemisteks, ja ulatub ka rahvusvahelisele tasandile. Nii aitab instituut kaasa ka mitmekultuuriliste sidemete sõlmimisele ja kultuurivahetuse arengule.

1.4

EMSK leiab, et võttes arvesse instituudi eesmärki ja suurejoonelisi ülesandeid, tuleks komisjoni ettepanekuga võrreldes määratleda selgemalt instituudi pädevused ja ülesanded seoses uurimis-, teavitus-, haridustegevuse ja muu sellisega. Hädavajalik on täpsustada andmete kogumise ja analüüsi eesmärke, võimaldamaks instituudil täiel määral täita oma ülesandeid Euroopa Liidu otsustusprotsessis. Sellega seoses tuleks meenutada, et kõikidel ühenduse ametiasutustel tuleb lähtuda eri liikmesriikide statistilistest vahenditest. Instituudil peaks olema võimalus selgitada oma seisukohast ettevalmistatavaid projekte. Tema ülesandeks peaks olema ka kogemuste jagamine gender mainstreaming'u, st soolise võrdõiguslikkuse rakendamisega seotud küsimustes. Tal peaks olema ka võimalus esitada oma seisukoht algatuste ja ühenduse tegevuste kohta kõnealuses valdkonnas.

1.4.1

EMSK arvates annaks instituudi ülesannete ja eesmärkide täpsem määratlus tunnistust instituudi osatähtsusest ning näitaks selgemalt instituudi vajadust vahendite järele, mis võimaldaksid tal oma eesmärke saavutada.

1.5

Instituudil peab olema tugev moraalne autoriteet; on oluline suurendada tema tegevuse läbipaistvust ja tagada tõeliselt tõhusad sidemed kodanikuühiskonna asjaomaste rühmadega (kes on ära toodud artikli 10 lõigu 1 punktis a) ja c)), kellel on suured kogemused meeste ja naiste võrdõiguslikkusega seotud küsimuste analüüsi ja hindamise valdkonnas ning kes suudavad ka palju otsesemalt kajastada ELi kodanike vajadusi. EMSK soovitab seetõttu tungivalt, et kodanikuühiskonna kõnealuste gruppide esindajad saaksid suurema arvu kohti instituudi haldusnõukogus (vt allpool punkte 3.7.2 ja 3.7.3). Selles seoses meenutab EMSK tähtsat osa, mida erinevatel tasanditel etendavad soolise võrdõiguslikkusega tööturul seotud probleemide lahendamisel sotsiaalpartnerid.

1.6

EMSK rõhutab samuti, et ELi sotsiaalpartnerite ja asjaomase valitsusväliste organisatsiooni esindajatel peaks haldusnõukogus olema võrdne staatus teiste liikmetega, st hääleõigus (vt allpool punkti 3.7.4).

1.7

EMSK arvates on äärmiselt oluline, et instituudi jaoks mõeldud rahalised vahendid võimaldaksid viimasel korralikult täita oma ülesandeid kõrvuti teiste ühenduse programmide või agentuuridega, kes samuti tegelevad meeste ja naiste võrdõiguslikkuse probleemidega.

1.8

Määruse ettepanekus ei täpsustata instituudi rajamise kohta; EMSK toetab soovitust, mille kohaselt tuleks instituut rajada ühte Euroopa Liiduga 2004. aastal liitunud liikmesriiki. Mõned kõnealustest maadest on juba näidanud üles huvi instituudi rajamise vastu oma riigis. See vastaks samuti institutsioonide tasakaalustatud detsentraliseerimise vajadusele Euroopa Liidus ja võimaldaks luua palju vahetumaid sidemeid instituudi asukohariigiks valitud riigi kodanikega ning paremini tunda nende soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas omandatud kogemusi.

1.9

EMSK on veendunud, et tihe koostöö instituudiga tuleks kasuks kõigile osapooltele, ning teatab oma valmisolekust koostööks tulevase instituudiga ühenduse reeglite raames.

2.1

Euroopa Komisjon avaldas 8. märtsil 2005 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepaneku Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (5) loomise kohta ning kinnitas pressiteates (6), et:

“Kõnealune instituut on sõltumatu tippkeskus Euroopa tasandil. Ta kogub, analüüsib ja levitab usaldusväärseid ning võrreldavaid uurimistulemusi ja teavet, mida vajavad otsuste tegijad nii Brüsselis kui liikmesriikides. Instituudi käsutuses on avalik dokumendikeskus ja avalik raamatukogu.

Kõnealune instituut soodustab uurimistööd ja kogemuste vahetamist, korraldades koosolekuid, millel osalevad otsustajad, eksperdid ja asjaomased sidusrühmad, ning juhib tähelepanu meeste ja naiste võrdõiguslikkust soodustavatele meetmetele üritusega nagu näiteks konverentsid, kampaaniad ja seminarid. Teiseks oluliseks ülesandeks on vahendite väljatöötamine, mille eesmärgiks on paremini kaasata meeste ja naiste võrdõiguslikkus kõigisse ühenduse poliitikavaldkondadesse”.

2.2

Pikk ajavahemik, mis eraldab Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi loomise algatust 1995. aastal määruse ettepaneku avaldamisest 2005. aasta märtsis (7), oli vajalik poliitiliste uuringute ja ekspertiiside läbiviimiseks, võimaldamaks valmistada ette põhjalikult läbikaalutud meedet.

2.3

Oma 1. ja 2. juunil 2004. aastal toimunud tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitse koosolekul avaldas Euroopa Nõukogu üksmeelset toetust Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi loomisele (8):

“Tingimusteta toetades instituudi loomise põhimõtet, rõhutasid delegatsioonid veel kord seda, et oluline on rajada lisaväärtust loov struktuur, mis ei dubleeri kõnelauses valdkonnas juba käimasolevaid tegevusi. Delegatsioonid mainisid samuti eelarvelise neutraalsuse olulisust”.

Nõukogu andis instituudile järgmised ülesanded:

2.3.1

Euroopa Ülemkogu kutsus seejärel Euroopa Komisjoni üles oma ettepanekut esitama (9).

2.4

Instituudi rajamine otsustati seega pärast kümne uue maa liitumist Euroopa Liiduga ning EMSK on seisukohal, et on oluline, et instituudi tegevus toimuks algusest peale laienenud Euroopa Liidu raamistikus, võimaldamaks võtta arvesse palju laiemat kogemuste, olukordade ja oskuste diapasooni.

2.5

Oma äsjases arvamuses teemal “10 aastat pärast Pekingi konverentsi: millised on edusammud soolise võrdõiguslikkuse vallas?” (10), tegi EMSK kokkuvõtte ELi tegevuste ulatusest ja arengust soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas. Komitee viitab kõnealusele arvamusele ja rõhutab, et on oluline tõdeda, et kasvanud on nii vajadus ekspertaruannete, analüüsi ja teabe järele kui ka nõudmised, mida esitatakse nende kvaliteedile. EMSK väljendab oma rahulolu selle üle, et antud edusammude tulemuseks on võrdõiguslikkuse tagamise põhimõtte laialdasem rakendamine.

2.6

Praktiline kogemus on ELi ja selle liikmesriikides välja toonud uued probleemid ning need tuleb kiiresti lahendada. Need on otseselt seotud soolise võrdõiguslikkuse küsimusega ja nende lahendamine on instituudi ülesanne. Tegemist on:

2.6.1

EMSK viitab oma arvamusele “10 aastat pärast Pekingi konverentsi: …”, milles ta on juba üsna üksikasjalikult ära toonud arvukalt valdkondi, kus tuleks tegutseda (11).

2.7

Nagu eelpool rõhutatud, on EMSK teadlik gender mainstreaming'u põhimõtte rakendamise arengust. EMSK nõustub seetõttu, et sõltumatule institutsioonile usaldatakse ülesanne koondada liikmesriikide ja kodanikuühiskonna asjaomaste osapoolte pingutused aitamaks ühenduse organeid kõnealuses valdkonnas; nii tugevdatakse koosmõju efekti. Lisaks arvab EMSK, et instituudi ja ühenduse agentuuride täiendavus peaks olema tagatud ning et “gender mainstreaming” põhimõte areneb edasi koostöös tulevase instituudiga ka agentuuride raames. Samuti tuleks luua korrapärane koostöö institutsionaalsete mehhanismidega meeste ja naiste võrdse kohtlemise valdkonnas.

2.8

EMSK meenutab, et instituudi loomine kujutab endast edusammu, kuid et vajalikud on ka teised algatused selleks, et tõhustada võrdseid võimalusi praktikas ning ühenduse tekstides väljendatud eesmärkide raames. Suurimat tähtsust omab instituudi aktiivne osavõtt Lissaboni strateegia eesmärkide elluviimisel, mille eesmärgiks on anda hoogu majanduskasvule ja töökohtade loomisele.

2.9

EMSK toetab instituudi loomist; samuti on väga oluline, et instituudi avamine saaks kodanikuühiskonna võimalikult suure heakskiidu osaliseks nii Euroopa kui riiklikul ja kohalikul tasandil; instituut ei ole võimeline edukalt töötama ilma kodanikuühiskonna toetuseta. Niisiis tuleks kõnealune uus institutsioon varustada vajalike vahenditega, mis muudaksid ta usutavaks ja usaldatavaks ning võimaldaksid tal edukalt välja töötada igat liiki tegevusi ning äratada ärateenitud huvi.

3.1

EMSK kiidab heaks õigusliku aluse, millel põhineb instituudi loomine, nimelt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 141 lõige 3, ning artikli 13 lõige 2. Komitee kiidab heaks põhjendustes äratoodud motiivid, mis annavad samuti selgitust sellest, et kõnealune ettepanek on kooskõlas lepingu artikliga 5.

3.2

EMSK arvab samas, et koostöö olemasolevate struktuuridega, sihtasutustega ja teiste institutsioonidega on kooskõlas ülemkogu sooviga vältida topelt tööd. EMSK märgib, et 12. põhjendus viitab teistele ELi institutsioonidele ja instantsidele, nt Eurostatile. EMSK viitab komisjoni teatistele teemal “Euroopa Liidu reguleerivate asutuste ühtne raamistik” (12) ja “Eelnõu institutsioonidevaheline kokkulepe Euroopa Liidu reguleerivate asutuste ühtse raamistiku loomiseks” (13) ning võtab teadmiseks asjaolu, et kõnealune raamistik määratleb samuti instituudi koha praeguste institutsioonide seas.

3.3

EMSK juhib tähelepanu asjaolule, et instituudi nimetus (artikkel 1) inglise keeles “European Institute for Gender Equality” näitab selgelt selle missiooni ja võimaldab nii arvesse võtta kõige laiemaid mõõtmeid (eetilist, moraalset, esteetilist, seksuaalset jms). Tegelikult on kogemused näidanud, et sõnal gender puudub täpne vaste Euroopa Liidu erinevates keeltes. Nii tuleb tõlkimisel leida algkeele väljendile võimalikult sarnane sõnastus.

3.4

EMSK on seisukohal, et instituudi eesmärkide seas artiklis 2 tuleks selgelt ära tuua põhimõtte gender mainstreaming edendamine.

3.4.1

EMSK on samuti seisukohal, et instituudile tuleks usaldada ülesanne aidata tööandjate ja töötajate/töövõtjate organisatsioone ning organiseeritud kodanikuühiskonna teisi osapooli nende tegevuse raames meeste ja naiste võrdõiguslikkuse valdkonnas. Kõnealust eesmärki tuleks selgelt mainida ning arvesse võtta.

3.5

EMSK on seisukohal, et instituudi artiklis 3 määratletud ülesanded on sama tähtsad kui tema eesmärgid. Nüüdsest tuleb neid täiendada nagu seda käesoleva arvamuse lõige 1.4 ette näeb.

3.5.1

EMSK nõuab, et artikli 3 lõikes 1a) nimetataks selgelt sotsiaalpartnerid. Seoses sellega meenutab komitee, et Euroopa sotsiaalpartnerid võtsid hiljuti vastu “Meeste ja naiste võrdõiguslikkuse raamstrateegia”.

3.5.2

EMSK rõhutab, et pidevalt esitades — ühtlasi ka väljaspool oma aastaaruande raamistikku — oma töid, mis langevad kokku meeste ja naiste võrdõiguslikkuse raamstrateegiast johtuvate ülesannete täitmisega, aitab instituut kaasa lisaväärtuse loomisele. Lisaks oma aastaaruandele peab ta muuhulgas avaldama ka oma tööplaani (artkel 3, lõige 1e)).

3.5.3

Küsimused, milles käsitletakse instituuti, nõuavad samuti asjakohaste töömeetodite tarvitusele võtmist. Kõnealused töömeetodid peaksid olema kohandatavad eri liiki ebavõrdsuse ja soolise diskrimineerimise korral; seega võib tarvitusele võtta muuhulgas ka võrdlevaid meetodeid (benchmarking), uuringuid, vertikaalset andmete kogumist (valdkondlikult) soolise mõõtme kaasamist eelarve väljatöötamisse, seiret jms. Iseenesest mõistetav on kõnealuses valdkonnas ka instituudi koostöö spetsialiseeritud institutsioonide ja agentuuridega.

3.5.4

EMSK märgib, et sama artikli lõige 1 d) näeb ette, et instituut viib “Euroopas” läbi küsitlusi, mille abil juhib ta tähelepanu oma märksa laialdasemale tegevusele Euroopa Majanduspiirkonnas tulevase laienemise perspektiivis ja Euroopa Nõukogu liikmesriikides.

3.5.5

EMSK soovib lisada artikli 3 lõikele 1g) riikliku ja piirkondliku tasandi, mis võimaldaks juurdepääsu ka teistele asjaomastele osapooltele, nn piirkondlikele omavalitsustele, kes aitavad veelgi tõsta avalikkuse teadlikkust meeste ja naiste võrdõiguslikkusega seotud küsimustes, mis vastab artiklis 2 ja põhjendustes ära toodud eesmärkidele.

3.6

EMSK tunneb heameelt instituudi sõltumatuse üle (artikkel 5) riiklike ametiasutustest ja kodanikuühiskonnast. EMSK arvab, et instituut peaks olema sõltumatu ka ühenduse institutsioonidest, kuna see annaks talle nende suhtes märksa objektiivsema seisundi. Samuti teeb EMSK ettepaneku suurendada kodanikuühiskonna esindajate arvu haldusnõukogus, suurendamaks instituudi sõltumatust.

3.6.1

EMSK väljendab heakskiitu ja toetust põhimõttele, et instituut võib vabalt ja sõltumatult teha koostööd liikmesriikide ametiasutustega. EMSK on arvamusel, et nõuandefoorumi liikmetele tuleks ülesandeks teha teabe kogumise ja õigeaegse levitamise (vt lõiget 3.8.2). Kõnealuses kontekstis võiks tegemist olla ülesandega, mis on kohandatav instantsidele, kes liikmesriikides tegutsevad direktiivi raames, mis näeb ette võrdõiguslikkust käsitlevate direktiivide (14) ümbertöötamist.

3.7

Tegemist on instituudi allorganitega, EMSK hindab pingutusi, mille eesmärk on teha haldusnõukogust täidesaatev organ, mis oleks võimeline instituuti tõhusalt juhtima nii et see suudaks kohaneda arengu ja esitatud nõudmistega.

3.7.1

EMSK lähtub siiski põhimõttest, et komisjon võib nimetada ülalnimetatud rühmade esindajaid haldusnõukogusse üksnes nende organisatsioonide ettepanekul, mis on ära toodud asjaomases määruses. See peaks olema ära toodud artiklis 10.

3.7.2

EMSK rõhutab, et Euroopa sotsiaalpartnerite ja asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide tõhus ja selge esindus ühenduse tasandil, millel vastavalt määrusele on “õigustatud huvi kaasa aidata võitlusele soolise diskrimineerimise ning meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamise vastu” annaks oma panuse selleks, et haldusnõukogu oleks võimeline täitma oma ülesandeid ehk kohustusi Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide ees, kogudes samal ajal kodanikuühiskonna seisukohti antud valdkonnas. Miski ei õigusta seda, et kodanikuühiskonna esindajatele ei pakuta kohti haldusnõukogus. Juhul kui vastupidiselt ühenduse kolmepoolsetes instantsides valitsevale olukorrale sotsiaalpartnerite esindus riiklikul tasandil haldusnõukogus puudub, tuleks tagada kasvõi sel teel sotsiaalpartnerite ja vastavate valitsusväliste organisatsioonide aktiivne osavõtt.

3.7.3

EMSK rõhutab seetõttu visalt vajadust suurendada liikmete arvu haldusnõukogus. Komitee arvates tuleks suurendada liikmete arvu nii, et kõik osapooled (nõukogu, komisjon, sotsiaalpartnerid ja asjakohased valitsusvälised organisatsioonid ühenduse tasandil) omaksid kuut esindajat, mis võimaldaks sel moel artikli 10 (1) punktides a)–c) nimetatud organisatsioonidel valida oma kandidaadid nii, et meeste ja naiste võrdne esindatus oleks tagatud. Iga vaatlusaluse määruse ettepanekus mainitud organisatsioon omab seega kahte kohta.

3.7.4

Samuti ei õigusta miski seda, et sotsiaalpartnerite ja valitsusväliste organisatsioonide esindajatel puudub hääleõigus. Selleks et paremini tagada instituudi sõltumatust ning autonoomiat ja tegevuste objektiivsust, kutsub EMSK komisjoni üles andma igale tööandjate ja töötajate organisatsiooni ning asjakohase valitsusvälise organisatsiooni esindajale täielik hääleõigus. See on kooskõlas lõikega 4, milles täpsustatakse seda, et “iga haldusnõukogu liige — või tema puudumisel asendusliige — omab ühte häält.”

3.7.5

EMSK arvab, et Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi, Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri, Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse ja Euroopa Põhiõiguste Ameti direktoreil peaks olema võimalik osaleda vajaduse korral korrapäraselt instituudi haldusnõukogu koosolekutel vaatlejana (artikkel 10, lõige 11). Instituudi direktoril peaks samuti olema võimalik osaleda nimetatud institutsioonide koosolekutel (haldusnõukogu nimel või “läbirääkimiste protokolli” alusel).

3.8

EMSK ei näe vasturääkivust selles, et nõuandefoorumi ülesandeks on liikmesriikide pädevate asutuste ühendamise võimaldamine ning ekspertide võrgustiku loomine. Kõnealusel organil puudub vastavalt artiklile 12 igasugune otsustusõigus instituudis, seega on tarbetu täpsustada seda, et kolm liiget, kes esindavad asjaomaseid osapooli Euroopa tasandil, ei oma hääleõigust. Seega kerkib küsimus, miks on need esindajad nimetatud komisjoni poolt; oleks sobivam, et nad nimetataks otseselt organisatsioonide poolt, mis on ära toodud artikli 10 lõike 1 punktides a)–c).

3.8.1

Tuleb leida vahend tagamaks meeste ja naiste võrdse esindatuse nõuandefoorumis.

3.8.2

Nagu on ära toodud lõikes 3.6.1, oleks sobiv, et nõuandefoorumi liikmete ülesandeks jääks koostöö tagamine oma päritoluriigi ja instituudi vahel (artikkel 12, lõige 4).

3.9

EMSK tagab omalt poolt rahalised vahendid, mis on instituudile ette nähtud. EMSK leiab, et nõukogu deklaratsioonis, mis on ära toodud lõikes 2.3, esinevad vasturääkivused: tagada lisaväärtuse loomine, st tulla toime raskete ülesannetega, säilitades samal ajal sõltumatus eelarve koostamisel.

3.9.1

Ette on nähtud, et instituudi rahastamine toimub osaliselt programmi Progress poolt. Määruse eelnõu seletuskirja lõikes 3.6 täpsustatakse, et “instituudi tegevused erinevad programmi Progress (2007–2013) meeste ja naiste võrdõiguslikkuse valdkonnas ette pandud tegevustest...”. EMSK näeb selles argumenti, mis toetab seisukohta, mida komitee väljendas oma arvamuses programmi Progress kohta:

“Selles kontekstis rõhutab EMSK, et vastava finantsraamistiku väljatöötamisel tuleks Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudile ette näha eraldi rahastamine, selle asemel et eraldada selleks vahendeid Progressi jaoks ette nähtud eelarvest — meede, mis näib suure tõenäosusega järgnevat uuritavale dokumendile” (15).

3.9.2

EMSK soovitab seetõttu arvestada Euroopa Liidu finantsperspektiivide teemalistel nõupidamistel instituudi tõhusaks toimimiseks ja tööks hädavajalike fondidega ning et kõnealused eraldatavaid ressursse tuleb pidevalt suurendada võimaldamaks instituudil toime tulla temale pandud ülesannetega ning tagamaks instituudile õigusliku ja rahalise kindlustatuse.

3.9.3

EMSK on seisukohal, et meeste ja naiste võrdõiguslikkuse teemalise töö keskendamine ühte kohta võimaldab majanduslikku kokkuhoidu nii ühenduse kui riigi tasandil. Programmi Progress esialgset eelarvet ei tohiks vähendada kõnealuse summa ulatuses vaid pigem suurendada, juhuks kui vastu ei võeta ühtegi otsust, mille kohaselt eraldataks instituudile sõltumatud eelarvevahendid.

3.9.4

Kõnealuse instituudi loomine ei tohi mingil juhul olla ettekäändeks teiste organite eelarve vähendamiseks, nagu näiteks Dublini Sihtasutuse puhul, kelle tegevusvaldkonda kuuluvad muuhulgas ka võrdõiguslikkusega seotud probleemid.

31.1.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/34

1.1.

Põhjamõõtme teine tegevuskava (1) jõustus 2004. aasta jaanuaris.

1.2.

Põhjamõõtme II tegevuskava hõlmab viite prioriteetset sektorit:

1.3.

Samuti pöörab põhjamõõtme II tegevuskava tähelepanu kindlatele piirkondadele: Kaliningrad ja Arktika piirkond. See ergutab kõikide asjaomaste partnerite kooskõlastatud tegevust, et edendada majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitikat.

1.4.

Põhjamõõtme II tegevuskava kirjeldab erinevaid tegevusvõimalusi nimetatud sektorites, jättes konkreetse tegevuskäigu huvitatud sidusrühmade otsustada. Põhjamõõtmel ei ole eraldi eelarvet, seda finantseeritakse erinevate ELi programmide (TACIS), asjaomaste valitsuste ja rahvusvaheliste rahastamisasutuste poolt (NIB — Põhjamaade Investeerimispank, EBRD — Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank jne).

1.5.

Euroopa Komisjon koostab iga-aastaseid arenguaruandeid põhjamõõtme II tegevuskava rakendamise kohta. 2004. aasta arenguaruanne viitab suurele hulgale tegevustele viies prioriteetses sektoris. Samuti viitab aruanne EMSK järeldusele, et kodanikuühiskonna organisatsioonid ei ole põhjamõõtme tegevustega hästi kursis, ja kutsub üles avalikkust paremini teavitama ja piirkondlikke organisatsioone rohkem kaasama põhjamõõtme rakendamisse ja tegevuste jälgimisse.

1.6.

Põhjamõõtme II tegevuskava elluviimist jälgitakse igal aastal: 2004. aastal toimus kõrgemate ametnike kohtumine; 2005. aastal ministrite konverents ning 2006. aasta teiseks pooleks on planeeritud kõrgemate ametnike koosolek.

2.1.

Põhjamõõtme II tegevuskavas palutakse EMSK panust põhjamõõtme tegevuskava rakendamisel:“Kodanikuühiskonna rühmade suurema osaluse eesmärgil tegevuskava edusammude jälgimisel oleks samuti abiks, kui EMSK saaks korraldada iga-aastaseid foorumeid tegevuskava rakendamise kohta, tuues kokku komitees esindatud sotsiaal- ja majandusorganisatsioonide esindajad”. (2)

2.2.

Palve esitati EMSK eelnevatel aastatel tehtud töö põhjal, milleks oli: arvamused teemal “Euroopa Liidu ja Läänemereäärsete riikide suhted” (3), “ELi põhjamõõde ja suhted Venemaaga” (4), “Põhjamõõde: Põhjamõõtme tegevuskava Euroopa Liidu välis- ja piiriüleses poliitikas 2000–2003” (5) ja “ELi ja Venemaa strateegiline partnerlus: Mis on järgmised sammud?” (6); 1999., 2001. ja 2002. aastal põhjamõõtme ministrite kohtumistele esitatud seisukohad; järeldused kahelt põhjamõõtme konverentsilt (foorumilt), mille korraldas EMSK 2001. ja 2003. aastal.

2.3.

EMSK vastas komisjoni palvele positiivselt ning otsustas koguda teavet kodanikuühiskonna organisatsioonide seisukohtade kohta järgmistel teemadel:

2.4.

2004. aastal koguti kodanikuühiskonna organisatsioonide vaated küsimustiku teel, mida levitati laialdaselt kodanikuühiskonna organisatsioonidele kõikides asjaomastes riikides ning teabekogumiskülastuste kaudu Gdanskisse, Kaliningradi ja Riiga.

3.1.

2004. aasta oktoobris oli EMSK kõrgemate ametnike koosolekul esindatud ning esitas koosolekul aruande oma järelduste ja soovitustega (7)

3.2.

Üldine järeldus kodanikuühiskonna organisatsioonide osaluse kohta põhjamõõtme tegevuskavas oli järgmine:

Olukord nende kolme aspekti osas näis positiivsem kõnealuse piirkonna “vanades” ELi liikmesriikides kui teistes riikides.

Kodanikuühiskonna organisatsioonidel, kellega võeti ühendust, oli üldine huvi rohkema teabe saamiseks põhjamõõtme ja selle II tegevuskava kohta, projektidega tegelemiseks ja jälgimises osalemiseks nii riiklikul kui Euroopa tasandil.

EMSK pakkus välja, et põhjamõõtme II tegevuskava alase teabe levitamist kodanikuühiskonna organisatsioonide seas, nagu ka nende kaasamist rakendamisse ja jälgimisse, tuleks parandada.

EMSK pakkus abi teavitamis- ja jälgimistegevustes Euroopa tasandil, kuid samas rõhutas, et põhjamõõtme tegevused peaksid eelkõige toimuma allpiirkondlikul, riiklikul ja kohalikul tasandil eesmärgiga kaasata asutusi ja huvitatud kodanikuühiskonna organisatsioone konstruktiivsesse interaktsiooni.

EMSK toetas põhjamõõtme II tegevuskavas toodud põhimõtet (8), et kodanikuühiskonna liikmeid tuleks ergutada osalema kõrgemate ametnike iga-aastastel koosolekutel

Samuti pakuti välja, et ELil tuleks kaaluda mõningaid täiendavaid aspekte põhjamõõtme II tegevuskava käigus:

3.3.

Nimetatud soovitused on endiselt asjakohased.

4.1.

2004. aasta raportis väljendas EMSK oma kavatsust anda panus 2005. aasta ministrite konverentsil ning ka 2006. aasta kõrgemate ametnike koosolekul samade kriteeriumide alusel kui 2004. aastal.

4.2.

EMSK on värskelt loodud Ida-Euroopa Kontaktgrupi kontekstis jätkanud oma tegevusi põhjamõõtme valdkonnas. Ida-Euroopa Kontaktgrupp koosneb EMSK liikmetest ja käsitleb EMSK tegevusi Ida-Euroopa riikide suhtes. Nende tegevuste eesmärk on toetada ELi poliitikat suhete parandamiseks Ida-Euroopa riikidega, toetada kodanikuühiskonna organisatsioonide vaateid selles kontekstis ning luua otsesed kontaktid kodanikuühiskonnaga Ida-Euroopa riikides.

4.3.

EMSK on põhjamõõtmealast teavet levitanud oma kontaktide kaudu ja viidates komisjoni põhjamõõtme infosüsteemile.

4.4.

2005. aasta juunis saatis EMSK osana arvamuse koostamisest umbes 100-le kodanikuühiskonna organisatsioonile küsimustiku. Samuti on komitee ELi ja Venemaa suhteid käsitleva arvamuse koostamise jooksul arutanud põhjamõõdet Vene kodanikuühiskonna organisatsioonidega. Seega kajastavad käesoleva arvamuse järeldused ka kodanikuühiskonna organisatsioonide vaateid partnerriikides.

5.1.1.

Juunis 2005 viidi läbi uurimus üldsuse informeerituse osas põhjamõõtme II tegevuskavast. Küsimustikud saadeti erinevatele kodanikuühiskonna organisatsioonidele riikides, kuhu on peamiselt tegevuskava tegevused suunatud (Balti- ja Põhjamaad, Saksamaa, Venemaa, sealhulgas Kaliningrad, ja Poola). Küsimustik uuris seisukohti samade aspektide kohta kui eelmisel aastal: a) kodanikuühiskonna teadlikkus põhjamõõtmest ja selle II tegevuskavast, b) kodanikuühiskonna organisatsioonide arvamus põhjamõõtme kohta ja c) kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasatus põhjamõõtme II tegevuskava rakendamisel ja jälgimisel.

5.1.2.

Saadi ainult 20 vastust, mis viitab sellele, et üldine teadlikkus põhjamõõtmest ja selle II tegevuskavast on endiselt väga vähene. Seda toetasid ka küsimustiku tulemused — kui enamik kodanikuühiskonna organisatsioonide seast vastasid, et nad on mõnevõrra teadlikud põhjamõõtmest ja selle II tegevuskavast, oli vaid mõnedel juhtudel ilmselge, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel olid tõesti teadmised põhjamõõtme II tegevuskavast. Kolmandik kodanikuühiskonna organisatsioonidest vastas, et nad olid põhjamõõtme ja selle II tegevuskava kohta midagi kuulnud, kuid neil puudusid ilmselgelt teadmised selle eesmärkide ja sisu kohta.

5.1.3.

Mõned osalejad näivad olevat teadlikud vähestest avaliku ja erasektori partnerlustest põhjamõõtme raames, eelkõige keskkonnaalasest partnerlusest (põhjamõõtme keskkonnapartnerlus). Mitmed kodanikuühiskonna organisatsioonid teavad põhjamõõdet erinevate piirkondlike organisatsioonide kaudu Läänemere piirkonnas, eelkõige Läänemeremaade Nõukogu kaudu. Tööandjate võrgustikud (BAC — Business Advisory Council) ja ametiühingute võrgustikud (BASTUN — Baltic Sea Trade Union Network) on samuti edendanud teadlikkust põhjamõõtme kohta oma liikmete seas.

5.1.4.

Mõnede osalejate arvates on põhjamõõtme II tegevuskava programm, mis ei puuduta kodanikuühiskonna organisatsioone, vaid on pigem ette nähtud poliitilise projektina piirkondlikuks koostööks valitsuste ja asjaomaste asutuste vahel. Näib, et komisjoni katsed avalikkust paremini teavitada põhjamõõtme infosüsteemi algatuse kaudu ei ole olukorda parandanud.

5.2.1.

Küsimustike tulemused näitavad selgelt, et on olnud väga vähe algatusi valitsuste, asutuste ja teiste ühenduste poolt kodanikuühiskonna organisatsioonide teavitamiseks ja kaasamiseks põhjamõõtme II tegevuskavasse. Ainult üksikud vastajad kinnitasid sellist kaasatust. Asjakohased asutused on mõnedes riikides siiski algatanud seminare ja töörühmasid, mis on käsitlenud põhjamõõtme II tegevuskava rakendamist. Sama kehtib ka piirkondlike organite kohta.

5.2.2.

Vaid vähesed kodanikuühiskonna organisatsioonid on olnud kaasatud põhjamõõtme II tegevuskavas omal algatusel. See puudutab tegevusi, mis on seotud investeerimistingimuste parandamisega põhjamõõtme piirkonnas, koostööga teiste ühendustega põhjamõõtme riikides, aruteluga põhjamõõtme tuleviku kohta ja põhjamõõtme arengu üldise järgimisega.

—

Tööturu küsimused, tööhõive ja sotsiaaldialoog

—

Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete edendamine

—

Kaubanduse ja majandussuhete hõlbustamine

—

Piiriülese investeerimise tingimuste parandamine

—

Infrastruktuuri sidumine ja transpordivõrkude parandamine

—

Kodanikuühiskonna kaasamine põhjamõõtme II tegevuskava rakendamisel

—

Struktuuride loomine põhjamõõtme II tegevuskava rakendamiseks

—

Piisavate ressursside eraldamine põhjamõõtme II tegevuskava jaoks

—

Arenguaruannete jaotamine põhjamõõtme II tegevuskava rakendamise kohta

6.1.

EMSK toetab piirkondliku koostöö jätkumist Euroopa põhjaosas struktureeritud, mitmepoolse, piiriülese koostöö kaudu, mis hõlmab ka neid piirkonna riike, mis ei kuulu ELi. Põhjamõõde näib olevat sobiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks.

6.2.

EMSK toetab kavatsusi siduda põhjamõõde ELi ja Venemaa koostöö ja nelja ühisruumiga. EMSK hiljutise arvamuse “Kodanikuühiskonna panus ELi ja Venemaa vahelistesse suhetesse” (9) lõikes 3.2.5 on kirjas, et EL ja Venemaa peaksid tegema koostööd, et uuendada ka piirkondlikku koostööd põhjamõõtme raames, ning et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on rahul, et kõnealust aspekti on nelja ühisruumi kavades nõuetekohaselt arvestatud, ning ergutab võtma täiendavaid meetmeid arendamaks piirkondlikku koostööd osana ELi ja Venemaa vahelistest suhetest.

6.3.

Eduka põhjamõõtme koostöö eelduseks oleks Venemaa piisav osalemine põhjamõõtme edasiste poliitika ettevalmistamisel ja rakendamisel. Selles kontekstis tuleks kaaluda koostöömehhanisme, nt ühine juhtorgan, mis võtavad arvesse ka teisi kõnealuse piirkonna riike, mis ei kuulu ELi.

6.4.

EMSK rõhutab ELi ja Venemaa suhete alases arvamuses esitatud soovitusi, mille kohaselt tuleks kodanikuühiskonda puudutavaid küsimusi ELi ja Venemaa kavades uuendada ning kodanikuühiskond peaks olema kaasatud ELi ja Venemaa koostöös. Muuhulgas tuleks mõelda viisidele, kuidas panna alus struktureeritud konsultatsioonile kodanikuühiskonna organisatsioonidega tulevastes põhjamõõtme mehhanismides.

6.5.

Tuleviku seisukohast on olulised põhjamõõtme koostöö viis sektorit. Eelkõige tuleks ära kasutada põhjamõõtme partnerluse kontseptsiooni positiivsed kogemused (keskkonna, sotsiaal- ja tervishoiu- ning infotehnoloogia valdkonnas). Selles osas tuleks tõsiselt kaaluda partnerluse loomist järgmistes valdkondades:

6.6.

Olemasolevad piirkondlikud organid Läänemere piirkonnas, eelkõige Läänemeremaade Nõukogu, peaksid mängima keskset rolli eelseisva põhjamõõtme teostamisel. Kodanikuühiskonna organisatsioonidel oleks antud kontekstis õiglane võimalus osaleda põhjamõõtmes ning anda oma panus nende endi piirkondlike koostöövõrgustike ja loodud sidemete kaudu eespool mainitud organitega.

6.7.

EMSK kordab oma 2004. aasta soovitust, et tuleks rohkem levitada avalikku teavet põhjamõõtme kohta. Selleks on vajalik põhjamõõtme infosüsteemi uuendamine. Samuti rõhutab EMSK, et teavet tuleks eelkõige levitada riiklikul ja kohalikul tasandil, sest selle eest vastutavad asjaomaste riikide valitsused ja asjaomased asutused. Suurem teadlikkus ajendaks laiemat huvi põhjamõõtme vastu ning ergutaks kodanikuühiskonna osalejaid suurendama oma osalust ja panust.

6.8.

Põhjamõõtme partnerluste rahastamine tuleks kindlaks määrata iga juhtumi puhul eraldi ning ka valitsustel ja rahvusvahelistel rahastamisasutustel peaks olema selles keskne roll. Norra ja Euroopa Majanduspiirkonna finantsmehhanismid oleksid kasulikud ka just kõigi ühiste piiriüleste põhjamõõtme tegevuste edendamiseks. Euroopa naaberriikide ja partnerluspoliitika vahend (ENPI) peaks muutuma aktuaalseks alates 2007. aasta algusest.

6.9.

EMSK jätkab põhjamõõtmega seotud tegevusi ja kavatseb anda oma panuse kõrgemate ametnike koosolekul 2006. aastal. EMSK panus võiks ka sisaldada järeldusi komitee arutlustest partnerriikide kodanikuühiskonna organisatsioonidega. EMSK on valmis aitama kaasa täiendavates arutustes põhjamõõtme edasise rakendamise kohta.

31.1.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/39

1.1.1

Parem õigusloome on reaalselt tajutav sotsiaalne nõudmine, mille komitee edastab valitsustele ja institutsioonidele, lähtudes kodanikuühiskonna, Euroopa institutsioonide ja seadusetekstide kasutajate vajadustest.

1.1.2

Parem õigusloome eeldab ennekõike võimet vaadelda olukorda seadusnormi kasutaja tasandilt. Siit ka osalemist eeldava lähenemise olulisus, kuna nii peetaks eelnevalt nõu kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartneritega — seadusloomest otseselt mõjutatud gruppidega — ja võetaks arvesse kodanikuühiskonna organisatsioonide esindatus ning kasutataks konstruktiivselt konsultatiivorganite vahendeid ja pädevust.

1.1.3

See tähendab ka õigusloome vähendamist, võitlust “seadusandliku inflatsiooni” vastu ja ühenduse õigustiku lihtsustamist, sest õigusaktide üleküllus muudab tekstid raskesti mõistetavateks, pärssides seega muuhulgas kaubavahetust; ka hõlmab parem õigusloome õigusnormide rakendamise tõhususe ja selguse tagamist.

1.1.4

Parem õigusloome tähendab keskendumist olulisele, pöörates põhitähelepanu saavutatavatele eesmärkidele. Eesmärk on paindlik, kohandatav, samas jätkusuutlik õigusloome, mis omakorda eeldab rangust ja eelkõige järjepidevust nii õigusaktide väljatöötamisel kui rakendamisel.

1.1.5

Lihtsustamise all tuleb mõista keerukuse vähendamist, kuid see ei tähenda kogu ühenduse õigustiku drastilist vähendamist või piirangute kaotamist, mis läheks vastuollu kodanikuühiskonna ootustega kindlustunde suurendamiseks ja ettevõtete vajadusega õiguskindluse ja stabiilsuse järele.

1.1.6

Kõik aegunud õigusaktid või õigusaktide aegunud osad tuleb tühistada.

1.2.1

Iga Euroopa Komisjoni peadirektoraat peaks, vastavalt tema pädevuses olevate tekstide hulgale ja keerukusele (mis on mõõdetavad näiteks ridade ja varasematele õigusaktidele tehtavate viidete ning neist tulenevate halduskohustuste koguarvuga), esitama lihtsustamisprogrammi, mis lülitatakse kogu komisjoni programmi, selgitades nende ettepanekute vajadust ja mõju lihtsustamisele kuuluvate õigusaktide kasutajatele. Programmis tuleks määratleda meetmed iga tekstitüübi (nt tühistamine, muutmine, kodifitseerimine jne) jaoks eraldi ning piiritleda programmi elluviimiseks vajalikud vahendid.

1.2.2

Komisjoni iga-aastases konsolideeritud aruandes ühenduse õiguse lihtsustamise ja parema õigusloome kohta tehakse kokkuvõtte aastaks kavandatud programmist ja eelmise aasta programmi rakendamise tulemustest, samuti selle tagajärgedest lihtsustamisprogrammi täitmisele nii keskpikas perspektiivis kui ka tööprogrammile. Aruandes analüüsitakse õigusloome parandamise ja lihtsustamise arenguid nii ühenduse kui liikmesriikide tasandil, täiendades seda vajaduse korral uute ettepanekute ja soovitustega. Vältida tuleb kattuva sisuga aruannete ja teatiste tulva.

1.2.3

Algatusettepanekute esitamise õigus ei ole neutraalne, selle mõju on määrav õigusloome prioriteetide ja eesmärkide valikul, ettevalmistamisel ja sõnastamisel ning viimase muutmisel seadusandja muudatusettepanekute korral. Õigusakti eelnõu kvaliteet ja asjakohasus mõjutavad otseselt selle vastuvõtmise menetluse kestust ja tulemust. Õigusakti halb ettevalmistus tähendab kõigi asjaomaste institutsioonide ja konsulteeritud organisatsioonide jaoks olulist kaotus nii ajas kui vahendites.

1.2.4

Seadusandliku menetluse lõpul vastu võetud akti kvaliteedil ja direktiivide ülevõtmise kulgemisel on samuti otsesed tagajärjed, kuivõrd nad võivad põhjustada vaidlusi ja õigusorganite sekkumist nii ühenduse kui liikmesriikide tasandil ning tuua lisakulusid liikmesriikide asutuste ja õigussubjektide jaoks, kui neis esineb puudujääke või kui nad tekitavad tõlgendamisraskusi.

1.2.5

Komisjon ja seadusandja ei ole kõiketeadjad, kuna sotsiaalne ja majanduslik olukord ning tehnoloogia on keerukas ja pidevas arengus. Kui muuta oluliselt või paindlikumaks õigusakti, mille tegelikud tagajärjed erinevad seatud eesmärkidest või mille rakendamise hind on ametiasutuste ja kasutajate jaoks liiga kõrge, ei vähenda see seadusandja autoriteeti, vaid annab hoopis tunnistust poliitilisest intelligentsusest, mis tugevdab sihtrühmade usaldust ja seaduskuulekust.

1.2.6

Seadusandlusele eelnev hindamine peab lõppema niisiis mõju-uuringuga (või mõjuhindamisega), mis näitab, mil viisil seadusakti reaalselt vastu võtta ja kuidas see haakub olemasolevate seadusaktidega, ning viitab võimalikele probleemidele rakendamisel.

1.2.7

Kui komisjon otsustab läbivaatamisel olevad seadusandlikud ettepanekud tagasi võtta, peaks ta põhjendama oma otsust katkestada algatatud seadusandlik menetlus. Komisjon peaks ka konsulteerima seadusandlike ja nõuandvate institutsioonide ning kodanikuühiskonna organisatsioonidega, kelle arvamust oli küsitud või kelle huvisid kõnealune tagasivõtmine mõjutab.

1.2.8

Õigusloome mõjuhindamine, nii ex ante kui ex post, on mõeldav vaid pluralismil ja osaluspõhimõttel rajanevana, tagamaks selle vaieldamatut poliitilist ja praktilist õiguspärasust. Kui ex ante hindamist teostatakse enne seadusloomeprotsessi ja selle ajal, siis ex post hindamist viiakse läbi kahel korral: esmalt direktiivide ülevõtmise või määruste rakendamise järgus, kus võivad ilmneda esimesed raskused vastuvõtmisel ja rakendamisel. Hiljem, pärast eelnevalt kindlaksmääratud rakendusperioodi, toimub mõjuhindamine selle otseses tähenduses võib välja tuua ettenägematuid ja isegi ebasoovitatavaid tõsiasju. Kõnealune mõjuhindamine võib anda tagasisidet õigusloome või selle rakendamisviiside kohta (1).

1.2.9

Negatiivsed või ootamatud tagajärjed võivad olla väga erinevat laadi: nende hindamist üleliigsete kuludena ametiasutuste või kasutajate jaoks peab täiendama kas sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnaalase mõju uuring või tuleb neid vaadelda põhiõiguste valguses.

1.2.10

Oluline on hinnata rakendusvolituste teostamist nii ühenduse tasandil (otsene rakendamine, komitoloogia menetlused, reguleerivad organid) kui liikmesriikide tasandil (ministeeriumid, detsentraliseeritud ametkonnad, sõltumatud administratiivorganid), nende mõju (õigussubjektidelt nõutavad haldusformaalsused, nende hind ja keerukus) ja võimalike sanktsioonide ja kontrollide tõhusus. Seadusandja peab suutma teostada järelevalvet kõnealuse nii õigusloomet kui selle rakendamist hõlmava protseduuri puhul.

1.2.11

Liikmesriigid peavad arendama ja täiustama oma hindamiseks kasutatavaid vahendeid ning koostama komisjonile ja liikmesriigi seadusandjale tulemustest aruande, tuues välja saavutatud edusammud ja ettetulnud probleemid.

1.2.12

Kooskõlastamine ja teabevahetus liikmesriikide praktika ja selle tõhususe üle, vastuvõetud seadusaktide nimekirja regulaarne avaldamine vastavalt komisjoni otsusele, samuti kokkuvõtlik tabel siseturu arengu kohta võimaldab teostada tõhusat järelevalvet ja viia sisse parandusi.

1.2.13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jätkab oma 2000. aasta oktoobris võetud kohustuse (tegevusjuhend) kohaselt iga-aastase arvamuse avaldamist nii üldaruande “Ühenduse õigustiku lihtsustamine ja parem õigusloome” kui komisjoni poolt ühenduse õigustiku ja õigusloome kvaliteedi vallas esitatavate teatiste ja valdkondike aruannete kohta.

1.3.1

EMSK leiab, et ühenduse õigusaktide lihtsamaks, järjepidevamaks ja asjakohasemaks muutmine ei taandu vaid kasutatavatele meetoditele ja tehnikale, vaid tegemist on olulise poliitilise küsimusega, mis nõuab kõigi institutsioonide suuri jõupingutusi ning organiseerunud kodanikuühiskonna aktiivset osalemist ja toetust.

2.1

Suurbritannia otsustas oma eesistumisaja egiidi all konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega teemal “parem seadusloome”; Samuti on EMSK arvamust küsitud komisjoni 12. aruande kohta, mille teemaks on ühenduse õiguse lihtsustamine. Komitee on arvesse võtnud teatise “Parem õigusloome, majanduskasv ja tööhõive”, mis on jätkuks Euroopa Ülemkogul läbi vaadatud Lissaboni strateegiale, ning komisjoni hiljutise otsuse direktiivide ülevõtmise kohta.

2.2

Komitee ettepanekud ei sea kahtluse alla ühenduse meetodit, mis rajaneb õigusriigil ja on taaskinnitust ning tuge leidnud põhiseaduse lepingus ning mida on täiendatud menetlusega, mis võimaldab kodanikuühiskonnal algatusettepanekutesse otseselt sekkuda. Need toetuvad peamiselt 1992. aastal Edinburghis toimunud Euroopa Ülemkogu järeldustele, avalikku haldust käsitlevale valgele raamatule, Lissaboni strateegiale (2000–2001) ja 16. detsembril 2003 sõlmitud institutsioonidevahelisele kokkuleppele ning võtavad arvesse kuue eesistujariigi ja ülemkogu initsiatiivil algatatud töid.

2.3

Neis rõhutatakse aga kodanikuühiskonna osalust õigusloome väljatöötamisel, hindamisel ja hilisemal ülevaatamisel. Kõnealusel teemal ja seaduseelnõude kvaliteedi kohta esitatud arvamuste ja ettepanekute eesmärk on aidata konstruktiivselt kaasa õigusliku ja haldusalase keskkonna parandamisele nii ettevõtete kui kodanike jaoks.

2.4

EMSK tunnistab vajadust parema õigusloome järele ja tervitab kõiki sellesuunalisi algatusi. Siiski rõhutab komitee, et kõiki õigustloovaid akte ei saa pidada asjatuteks või pärssivateks, mistõttu EL peaks kohanema tema ette kerkivate väljakutsetega. Muuhulgas ei saa komitee toetada protsessi, mille tulemusena loobuks komisjon kui ühenduse huvide eest seisja ja Euroopa integratsiooni mootor oma algatusõiguse teostamisest ja eelöeldust tulenevalt omapoolsest panusest “üha tugevama rahvastevahelise liidu loomisel”.

3.1

Parem õigusloome tähendab kaasa aitamist paremate juhtimistavadele tekkele, lihtsamatele ja arusaadavamatele õigusaktidele ning võimaldab anda kodanikuühiskonnale parema pildi Euroopa institutsioonide suutlikkusest tõhusalt juhtida; nii aitab see taastada kodanikuühiskonna usaldust õigusloomega tegelevate institutsioonide vastu.

3.2

Praegu on põhimõte, et seaduse ees on kõik võrdsed, kahtluse alla seatud seoses kehtivate õigusaktide hulga ja keerukusega ning raskustega kohaldatavale õigusele ja ettevalmistatavatele õigusaktidele juurdepääsul; samas on õigusaktide mõistetavus ja kättesaadavus ühenduse seadustiku lihtsustamise ja uute seadusettepanekute tegemise juures kõige olulisem.

3.3

Nice'is 2000. aastal pidulikult väljakuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta kinnitab Euroopa kodanike õigust heale haldusele. Kõnealuse õiguse tõhususe seisukohalt on seaduste kasutajate jaoks kõige olulisem teavitamine ja osalemine, vajadus õigusakti eelnõu järele, sõltumatu ja usaldusväärse ekspertiisi kasutamine, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete rakendamine, seadusloome ja õigusaktide ülevõtmise ja rakendamise kvaliteet ning haldusmenetluste lihtsustamine.

3.4

Prioriteedid “lihtsustada ühenduse õigust” ja “parem õigusloome” teenivad sama eesmärki — parem avalik haldus — ja nõuavad selleks piisaval määral vahendeid; need tuleb kaasata õigusloomeprotsessi ja õigusaktide rakendamisse. Kui protsess on käima läinud, tuleb seda jätkata ja toetada nii poliitiliselt kui asjakohaste vahenditega.

3.5

Õigustiku lihtsustamine ning õigusloome kvaliteedi ja tõhususe parandamine on saanud ühenduse esmaseks prioriteediks konkurentsivõime, majanduskasvu ja tööhõive, jätkusuutliku arengu ja ELi kodanike elukvaliteedi vallas, samuti Euroopa ettevõtete majandustegevuse lihtsustamisel siseturul ja kaubavahetuses kolmandate riikidega.

3.6

Siiski ei ole ettevõetud sammud ja algatused täiel määral omatulemusi andnud. Lissaboni strateegia senine ebaedu, Wim Koki aruande tõdemused ja ettepanekud ning strateegia taaskäivitamine Euroopa Ülemkogul viisid 1992. aastast elluviidud ja 2001. aastal institutsioonide ja liikmesriikide poolt õigusloome ja õigusaktide rakendamise parandamiseks oluliselt tugevdatud strateegia ümberhindamiseni.

3.7

EMSK jagab komisjoni seisukohta, et tuleb ümber hinnata kõik vajadused ja olemasolevad vahendid, seda ka liikmesriikide tasandil.

3.8

Euroopa probleemid konkurentsivõime, teadmistepõhise majanduse kujundamise ja poliitilises plaanis õigusloome läbipaistvuse, selles osaluse, tulemuslikkuse ja heakskiidu osas kodanike ja ettevõtete poolt nõuavad kasutatavate meetodite otsustavat tõhustamist või teatavates aspektides isegi uut määratlust. Ka on vaja ümber hinnata olemasolevad vahendid, tagamaks paremat õigusloomet 25 liikmesriigiga Euroopas, mis tulevikus laienemist veelgi jätkab.

3.9

Komisjoni praegune strateegia määratletakse selgelt kahes 2005. aasta märtsikuus avaldatud teatises (2) ja seda täiendatakse veel sel aastal ettepanekuga, mis käsitleb ametite tööraamistikku. Kõnealune raamistik peaks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates piirduma vaid suuniste andmisega, eelnimetatud ametite sõltumatust riivamata, kuivõrd nende eelarve täitmist kontrollib kontrollikoda ja vaidluste korral jälgib nende tegevust pädev õigusorgan.

3.10

Komisjoni 12. aruandes “Parem õigusloome 2004” (3) viidatakse komisjoni tegevuskavale “Õigusliku keskkonna lihtsustamine ja parandamine” ning 2003. aasta detsembris (4) institutsioonidevahelisele kokkuleppele ning liikmesriikide strateegiale, mis kuulub 2002. aasta mais avaliku halduse eest vastutavate ministrite vastu võetud valitsustevahelisse tegevusprogrammi. Komisjon meenutas oma 11. aruandes “Parem õigusloome 2003” (5) eesmärke, mida üksikasjalikumalt käsitletakse kaheksas temaatilises teatises (6).

3.11

Komisjoni tegevuskava põhineb ekspertide ettevalmistustööl, 2001. aastal avaldatud Euroopa avaliku halduse valgel raamatul ja 2000. aastal avaliku halduse eest vastutavate ministrite koostatud õigusloome kvaliteeti käsitleval rühmatööl. Kõnealuses küsimuses on praeguseks saavutatud laialdane üksmeel.

3.12

Ühenduse õigustiku parandamine selle lihtsustamise näol on komisjoni põhieesmärk, mille saavutamiseks on määratletud meetodid ja vahendid.

3.13

Komisjon on vastu võtnud raamsätted, mis käsitlevad õigusloomele eelnevate konsultatsioonide ja mõjuhindamise läbiviimist, uute õigusaktide kvaliteeti ja väljatöötamise korda alates 1992. aastal Edinburghi Euroopa Ülemkogul algatatud protsessist õigusaktide lihtsustamise ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamise eesmärgil. Kaksteist aastaaruannet kajastavad protsessi seiret ja edusamme, mida võib küll reaalselt tuvastada, kuid õigussubjekte piisaval määral ei veena.

3.14

Pärast nõukogu poolt Iirimaa eesistumise ajal tehtud algatust paremaks õigusloomeks avaldasid kuus liikmesriiki 2004. aastal samateemalise deklaratsiooni (7). 2004. aasta märtsis kokku tulnud konkurentsivõime nõukogu tõi välja ligi kakskümmend õigusakti (jagatud 15 prioriteedi alla), mida tuleks lihtsustada, ning jätkas oma sellesuunalist tööd 2005. aasta veebruaris. Komisjon on võtnud ülesandeks kõnealuste suuniste konkreetsemaks muutmise ja see peab tingimata õnnestuma.

3.15

Teatises “Parem reguleerimine majanduskasvu edendamiseks ja töökohtade loomiseks Euroopa Liidus” (8) määratleb komisjon uuesti oma 2002. aastal kinnitatud lähenemist seoses Lissaboni strateegia ülevaatamisega.

3.16

Organiseeritud kodanikuühiskonna institutsioonilise esindajana on EMSK omalt poolt otsustanud algusest peale ja senisest aktiivsemalt toetada initsiatiivi Euroopa paremaks, selgemaks, järjepidevamaks ja tõhusamaks õigusloomeks, et vastata kodanike ja ettevõtete õigustatud ootustele. Komisjoniga sõlmitud protokoll (9) võimaldab komiteel korraldada konsultatsioone seadusandlike ettepanekute tarbeks. Komitee arvamused peavad selles osas olema teravamad ja asetuma eelkõige õigusaktide sihtrühmade tasandile.

4.1

Õigusloome kujutab endast lepingutes fikseeritud õigusliku raamistiku kohaselt Euroopa Ühendusele antud privilegeeritud tegevusvahendit. Võrreldes ühendusega saavad liikmesriigid kasutada palju mitmekesisemaid meetmeid.

4.2

Õigusaktide (nii olemasoleva kui tulevase) parandamisel tuleks lisaks suuremale lihtsusastele võtta sihiks ka õigusmõistete järjepidevus ja tekstide koostamise selgus, seda eriti valdkondades, kus seadusandlus kõige kiiremini areneb või kus õigusaktide arv või keerukus on kõige suurem. Näitena võib tuua õigusaktid siseturu ja keskkonna, transpordipoliitika või statistika vallas.

4.3

Lissaboni strateegia, eriti vajadus konkurentsivõime suurendamise järele, samuti Euroopa parema avaliku halduse (10) eesmärk tunduvad iseäranis kaasa toovat vajaduse uurida reguleerivat funktsiooni ning selle teostamise tingimusi, samuti Euroopa õigusloome vastukajasid liikmesriikides (õigusloome, juhtimine), tagamaks seaduste ühtlustatum rakendamine ning siseturu võrdsete võimaluste järjepidevus õigusloomel. Seetõttu ei tohi õigusaktide ülevõtmisel lisada kasutuid sätteid ega muuta direktiive keerukamaks.

4.4

Euroopa Nõukogu nõudis oma Lissaboni nõupidamisel Euroopa Komisjonilt, nõukogult ja liikmesriikidelt, et nad hakkaksid alates 2001. aastast koostama õigusliku keskkonna kooskõlastatud lihtsustamise strateegiat (11). Komitee rõhutas ka vajadust võtta sihiks uued, paindlikumad õiguskorraldusviisid.

4.5

Komitee leiab, et kõnealused uued õiguskorraldusviisid, mida ta toetab (12), eeldavad kodanikuühiskonna otsesemat ja pidevamat kaasamist õiguskorraldusse, olgu siis koostöö näol institutsioonidega või iseseisvamal moel (kaas- või iseregulatsioon), mis on sätestatud 2003. aasta detsembri institutsioonidevahelises lepingus.

4.6

Tuleb luua uusi partnerlussuhteid sotsiaal-majanduslike osapooltega (kaasata töökomiteid, arendada sotsiaalset dialoogi, kuid luua ka valdkondlikke komiteesid või temaatilisi töörühmi), sest majandus üleilmastub ja dematerialiseerub (digitaalne majandus ja teadmistepõhine ühiskond, tööstusomandi ja autoriõiguse küsimused, ettevõtete auditeerimine, uued finantsinstrumendid ja teenused) (13), mis seab kahtluse alla tavapärased tegutsemisviisid ja vahendid ning sunnib neid lihtsustama või kohandama, et need vastaks turu kiirele arengule ja nõudmistele nii uuenduslikkuse, investeeringute kui väljaõppe ja teadusuuringute vallas.

4.7

Euroopa Komisjon kasutab juba praegu nõuandemenetlust ja mõjuhindamisi, mille tegevuskava avaldatakse igal aastal, kasutades eelkõige võrdlevat “kahjude-kasude” meetodit, kuid täiendades seda teistegi vahenditega, nt eri kriteeriumide analüüsiga. Viimane pole siiski EMSK arvates vahend, mis sobiks igasse õigusvaldkonda ja kõigi juhtude puhuks (nt rahvatervis, keskkond). Analüüsi tuleb lisada ka põhiõiguste ja selliste üldiste huvide rakendamine, mida on kahjude-kasude meetodil raske määratleda.

4.8

Lisaks “Ühenduse seadustiku parandamise ja lihtsustamise” teatisele (14) algatati veel kaks veidi spetsiifilisemat programmi. Need puudutavad põllumajanduse (15) ja 2004. aastal ka kalandusega (16) seotud õigusakte, mis on eriti keerulised ja arenevad kiiresti, ning siseturu lihtsustamist (SLIM-algatus), mis toimis alates 1996. aastast ja andis osalisi, kuid julgustavaid tulemusi, kuigi ülemkogu ja parlament on kõnealust programmi nii vähesel määral jälginud, see näis juba töökavast väljas olevat (17).

4.9

16. detsembri 2003. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega Euroopa Komisjoni, parlamendi ja nõukogu vahel (18) püütakse luua uus institutsioonide tasemel lähenemine seadusandlikule funktsioonile, see kokkulepe avab suuremaid kaas- ja iseregulatsiooni võimalusi. EMSK võttis kõnealuse kokkuleppe kohta vastu kaks arvamust, ühe lihtsustamise (19), teise eelnimetatud teabearuande õiguskorralduse alternatiivsete vormide kohta (20) Varem on EMSK oma põhitähelepanu keskendanud eelkõige programmile SLIM. Institutsioonidevahelise kokkuleppe elluviimises tuleb erilist tähelepanu pöörata VKEdele ja rakendada Euroopa väikeettevõtete hartat.

4.10

Euroopa Komisjon kasutab juba praegu nõuandemenetlust ja mõju hindamisi, mille tegevuskava avaldatakse igal aastal, kasutades eelkõige võrdlevat “kahjude-kasude” meetodit, kuid täiendades seda teistegi vahenditega, nt eri kriteeriumide analüüsiga. Viimane pole siiski EMSK arvates vahend, mis sobiks igasse õigusvaldkonda ja kõigi juhtude puhuks (nt rahvatervis, keskkond). 2000. aastal avaliku halduse alaste ettevalmistustööde käigus mainitud arv oli 80 000 lehekülge ühenduse õigustikku. Värskemad uuringud näitavad märksa mõõdukamat arengut, kus ühenduse õigustiku osa jääb liikmesriikide uutes õigusaktides 10 % piirimaile.

4.11

Kõike arvesse võttes läheb kõnealuste õigusaktide rakendamine nii väljatöötamise, ülevõtmise kui kitsamas tähenduses rakendamise alal kalliks maksma ja seda mitte ainult Euroopa Liidule ja liikmesriikidele, vaid ka ettevõtjatele ja eraisikutele, kellelt eeldatakse, et nad tunneksid ja austaksid seadust ning täidaksid vastavaid haldusformaalsusi.

4.12

Õigusaktide loomise, austamise ning nende halduslike ja bürokraatlike mõjude kulusid on raske hinnata, kuid eriti just ettevõtete poolt kostub üha enam kriitikat, kus rõhutatakse õigusaktidest tulenevaid raskusi, takistusi ja vahel liigseid formaalsusi, mida on mõne kriitiku jaoks koguni sel määral, et need kujutavat endast Euroopa konkurentsivõime jaoks tõsist pidurit. Kirjeldatud küsimus haakub ka nõukogu ja komisjoni murega. Kõnealuseid kulusid tuleb hinnata, saamaks objektiivset pilti õigusloome kvaliteedist. OECD hinnangul jäävad õigustiku rakendamise kulud 3 %–4 % piirimaile ühenduse SKTst (21).

4.13

Kooskõlastuskulude ja konkurentsivõime mõjutamise vaatenurk puudutab siiski ainult küsimuse üht aspekti, mis pole küll kahtlemata kõrvaline, kuid ka mitte ainus ega esmatähtis (22). Sellegipoolest oleks võimalik kavandada paremaks õigusloomeks selline lähenemine, mis oma eesmärgi saavutamiseks nõuaks minimaalseid kulusid rakendamisel ja järgimisel — see on üks ettepanek Mandelkerni aruandest ettevõtteid, eelkõige VKEsid mõjutavate seadusettepanekute kohta, mida EMSK sooviks katsetada. Komisjon on juba võtnud halduskulude küsimuse lähema vaatluse alla ning töötab praegu pilootprojektis välja (EU Net Admin. Costs model) vastavaid mudeleid.

4.14

Õigusloome kujutab endast poliitilist akti, mis puudutab lisaks Euroopa Ühenduse institutsioonidele ja valitsustele ka organiseeritud kodanikuühiskonda ja kõiki Euroopa kodanikke. Palju on kritiseeritud Euroopa õigusaktide väljatöötamise menetluste hägusust, keerukust ja ebapiisavat läbipaistvust ning ülevõtmisel selliste otstarbetute nõudmiste või protseduuride lisamist, mida direktiivid esialgu ette ei näinud. Nii luuakse raskesti mõistetavaid haldusmenetlusi, mis suurendavad takistuste hulka, bürokraatiat ja kulusid sihtrühmadele. Muu hulgas kurdavad ka valitsusvälised organisatsioonid sageli eelneva nõuandemenetluse formaalsust ja piiratust, samas kui kõnealune menetlus nõuab neilt märkimisväärsel hulgal investeeringuid ning on mahukas ja aeganõudev.

4.15

Antud juhul on tegemist institutsioonilise läbipaistvuse, avaliku halduse ja demokraatia probleemidega, seda nii institutsioonide kui liikmesriikide jaoks. Tegu on kuvandiga Euroopa ja tema institutsioonide jaoks, kellel tuleb nüüd leida kiireid ja tõhusaid lahendusi; Samas tuleb paremini vastata väljakutsetele Euroopa majanduskasvu, töö ja konkurentsivõime vallas. Ka liikmesriigid peavad kaaluma oma riigi ja selle juhtimise reformi, kuna kõnealune kriitika haarab otseselt ka neid ning nende panus paremasse üleilmsesse valitsemisse on hädavajalik.

4.16

Sel on vahetu mõju Euroopa idee ja Euroopa Liidu ülesehitamise arengule, eriti praegu, mil poliitiline arutelu põhiseaduse lepingu üle on kodanike tähelepanu keskmes; tuleb vastata kodanike ootustele õigusliku kvaliteedi parandamise ja Euroopa Ühenduse õigusaktide loetavuse, samuti lihtsustamise vallas, mis hõlmab ka administratsioonidele ja ettevõtetele seaduste rakendamise käigus langeva bürokraatiakoorma hindamist.

5.1

2003. aasta veebruaris seadis komisjon sisse tegevusraamistiku ühenduse õigustiku mahu vähendamiseks, õigusaktidele juurdepääsu parandamiseks ning kehtivate õigusaktide lihtsustamiseks. Seda aluseks võttes keskendus komisjon paindlikule lihtsustamisprogrammile ja esitas ligi 30 algatust, mis viivad lihtsustamiseni nii ettevõtjate, kodanike kui riikide haldusasutuste jaoks. Praegu on veel 15 õigusloome ettepanekut vastuvõtmiseks seadusandja käes analüüsimisel.

5.2

EMSK osaleb 2005. aasta oktoobris Euroopa Komisjoni lihtsustamisprogrammi uue järgu tutvustamisel. Kõnealuses järgus tuleks eriti arvesse võtta huvitatud poolte arvamusi (vt 1. juuni 2005. aasta avatud konsulteerimine Euroopa Liidu koduleheküljel) ja kaasata valdkondlik lähenemine.

5.3

EMSK kordab, kui oluline on rakendada 2003. aasta detsembris sõlmitud institutsioonidevaheline kokkulepe “Parem õigusloome”, eriti selle lõige 36, mis käsitleb nõukogu ja Euroopa Parlamendi töömeetodeid lihtsustamisalaste ettepanekute jaoks.

5.4

Kodifitseerimisega, mis on lihtsustamise juures peamiseks vahendiks, seadused koondatakse ja ühtlustatakse. Eelmised asjaomased õigusaktid tuleb kindlalt tühistada, et anda seadustele õiguskindlus, mida ootavad nende sihtrühmad ja õigussubjektid. See eeldab, et seadusandja kiidab õigusaktide kogu ametlikult heaks, erinevalt Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talituse teostatavast konsolideerimisest, mis on oma olemuselt tehniline ega paku samaväärset õiguskindlust, kuigi hõlbustab seadustega tutvumist. Konsolideerimine on seega ettevalmistus kodifitseerimiseks.

5.5

Kodifitseeritav õigusvaldkond peab olema õiguslikult suhteliselt ühtne või stabiilne, kui kodifitseerimisel õigusakte ei muudeta. Miski ei takista kasutamast ka teist laadi kodifitseerimist, kui vajalikuks on osutunud jõusolevate seaduste osaline muutmine.

5.6

Kui mõni säte sisaldub mitmes seaduses, on see teistes õigusaktides antud teatavas trükis ning sellele on lisatud viide esialgsele õigusaktile.

5.7

Kui konsolideerimisel tuvastatakse seesmisi vastuolusid erinevustes määratlustes või sõnavaras, edastatakse kiiresti seadusandjale ümbersõnastatud tekst, mis asendab konsolideeritud teksti.

5.8

Tühistamisel või kodifitseerimisel tekkinud vead tuleb parandada ja avaldada võimalikult ruttu.

5.9

Konsolideerimise pidev kasutamine on lihtsustamiseks tõhus vahend, mis võib tuua välja vajaduse kodifitseerimiseks või õigusloome läbivaatamiseks selle selgemaks ja järjepidevamaks muutmisel, hõlbustades märkimisväärselt ka juurdepääsu kehtivale õigusele.

5.10

Veebileht EURlex peab võimaldama juurdepääsu kõigile rakendatavaile õigusaktidele. Seal peavad leiduma kõik kodifitseeritud ja konsolideeritud kehtivad õigusaktid.

5.11

Paraku muutuvad rakendatavad õigusaktid teatava aja jooksul raskesti ligipääsetavaks seoses probleemidega EÜT kättesaadavusel, mis takistab ühenduse õigustikuga tutvumist. Kõnealune tehniline probleem tuleb lahendada.

6.1

Veebileht PRElex peaks võimaldama juurdepääsu kõigile parasjagu ettevalmistusel olevatele õigusaktidele, paigutades asjaomase eelnõu ka vastavasse konteksti (lisama hinnangud, nõupidamiste tulemused, uuringud ja seletused). Kui ettevalmistatavas õigusaktis leidub viiteid teistele direktiividele või määrustele, tuleks lisada otselink nendeni pääsemiseks, olenemata sellest, millal need on Euroopa Liidu (või Ühenduste) Teatajas avaldatud.

6.2

Kõik varasemad sätted, mis on vastuolus uute õigusaktidega, tuleb selgelt tühistada või asjakohastada.

6.3

Enamik nimetatud meetodeid on juba olemas ja neid kasutatakse, kuid mõningaid tuleb veel täiustada. On ka muid meetodeid või korraldamisviise, mida võib kaaluda, kuid nende elluviimine tervikuna ei tohi niigi keerulisi väljatöötamisprotsesse mõttetult üle koormata ega aeglustada, pealegi muutub kaasotsustamine põhiseaduse lepinguga seoses tavaliseks seadusandlikuks menetluseks.

6.4

Euroopa Komisjon teeb ettepaneku (KOM 2005/097) asutada kaks uut organit:

6.5

Komisjon on kõnealust võimalust juba kasutanud seaduseelnõude puhul ja tulemustest paistab, kas selline ekspertide komitee kasutamine loob lisaväärtust võrreldes praeguste tavadega.

a)

õigusakti eesmärkide määratlemine vastavalt esmasele õigusele ning juba olemasolevatele õigusaktidele, sealhulgas Euroopa Kohtu (CJCE) praktikale kõnealuses valdkonnas; kavandatavate või taotletavate eesmärkide parima saavutamise võimaluste analüüs, vältides õigusloome inflatsiooni ning austades proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtteid;

b)

eesmärkide järjestamine tähtsuse järgi ja prioriteetide määratlemine sektorite kaupa või horisontaalselt; ülemkogu roll selle elluviimises; õigusloome vajalikkuse uurimine, kui neid vahendeid pole juba kirjas lepingutes või nende eesmärkide saavutamiseks tuletatud õigusaktides;

c)

määratletud eesmärkide saavutamise kavandamine keskpikas plaanis (ajakava, tööplaan), kaasates eesmärkide saavutamisse ka uute partnerlussuhete kasutamise;

d)

taotletavate eesmärkide saavutamiseks kõige sobivama õigusakti või kõige sobivamate õigusaktide määratlemine: direktiiv (raamseadus), määrus (seadus), lihtsustamine (uue ja vana õigusakti ühendamine, mille juurde kuulub õigusmõistete ja definitsioonide ühtlustamine, järjepidev muudatuste ja olemasolevate tekstide konsolideerimine ja restatement — hajutatud seadusteksti ühendamine revideeritavasse ja lihtsustatavasse õigusakti) või muu alternatiivseid meetodeid kasutav õiguskorraldusvorm (kaasotsustamine, kaasregulatsioon, “järelevalvega” või ilma selleta iseregulatsioon, ); lihtsamaks ja selgemaks muutmise eesmärgi kaasamine kõigisse uutesse seadusandlikesse protsessidesse;

e)

ex ante mõju-uuringud, mis läheksid kaugemale kui puhtfinantsiliste mõistetega opereerivad kahju-kasu meetodid, eriti valdkondades, kus mõõdetavus on nende mõistete piires keerukas (keskkonnameetmed, näiteks mõju rahvatervisele, bioloogilisele mitmekesisusele, õhu või vee kvaliteedile; sotsiaalmeetmed, näiteks kaasatus, elu- ja töötingimused ning eeldatav mõju tootlikkusele ja majanduse tõhususele või sotsiaalsele heaolule); lõpptulemus peab olema avaliku või üldhuvi seisukohalt positiivne (näiteks sotsiaal-majanduslike õiguste tõhusus), kuid rakendamiskorras tuleb iga hinna eest vältida liiga rangeid piiranguid, ebaproportsionaalseid täitmiskulusid või taotletavate eesmärkide jaoks tarbetuid järelevalvemeetmeid; kui on tingimata vaja läbi viia rahaline arvestus, võib seda mõnedel juhtudel vaadelda vastavalt teatavatele esmatähtsatele poliitilistele eesmärkidele;

f)

osalusdemokraatia: alternatiivsed õiguskorraldusvormid, mis haaravad vahetult kaasa õigusaktide sihtrühma; õigusinstrumentide korral nõupidamine, millesse kaasatakse tõhusalt ja piisavalt eelkõige kodanikuühiskonna need osalejad, keda akt kõige otsesemalt puudutab, kas otse või esindusorganisatsioonide kaudu, vajaduse korral ettevalmistava arvamuse palumine Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt ja/või Regioonide Komiteelt; roheliste ja valgete raamatute kasutamine ettevalmistusvahendina ning kodanikuühiskonna ja institutsioonidega nõupidamise võimaluse kasutamine; partnerlussuhete loomine organiseeritud kodanikuühiskonna organisatsioonidega; suhtlusvahendite kasutamine kavandatavate õigusaktide eesmärkide ja sisu selgitamiseks.

8.1.1

EMSK võtab teatavaks uute, alates 15. juunist 2005 kasutatavate komisjonisiseste mõjuanalüüsi suuniste rakendamise.

8.1.2

Ex ante mõju-uuringuteks, mille ulatus ja keerukus vastab seatud sihtidele, tuleks kasutada asjaomast algatust kavandava peadirektoraadi või kavandavate peadirektoraatide inimressursse pädevust niipea, kui seda kui õigusaktiga soovitavad eesmärgid on poliitilises plaanis kindlaks määratud. See oleks mõju-uuringute esimene samm.

8.1.3

Kriteeriumid ja meetodid võivad vastata juba eelnevalt määratletud normile, mida iga peadirektoraat võib seejärel vastavalt vajadusele ja uurimisprojektile sobivamaks kohandada. Selles järgus võidakse kavandada ka mitteametlikumaid konsultatsioone teatavate enim kaasatud või kõige paremini esindatud asjaomaste organisatsioonide ja liikmesriikide ekspertidega — analüüsimaks õigusakti rakendusala, eesmärke, iseloomu ja tema eeldatavat mõju –, seadmata seejuures ohtu avatud konsultatsiooni põhimõtet.

8.1.4

Ex ante mõju-uuring EMSK mõistes (23) saaks seeläbi üksikasjalikum, kas siis oma jõududega või vajadusel sõltumatu väliseksperdi või liikmesriikide ekspertide kaasamisel, võttes eeskuju komisjoni soovitatud mudelist (24).

8.1.5

Komitee rõhutab vajadust selle järele, et mõju-uuringud käsitleksid võrdselt määral Lissaboni strateegia kolme mõõdet — majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast.

8.1.6

EMSK arvates on oluline on asetada mõju-uuring õigusaktide väljatöötamise ja rakendamise protsessi keskmesse. Kõnealused uuringud ei peaks enam näima halduskohustustena, mis ei loo lisaväärtust.

8.1.7

Komitee rõhutab mõju-uuringute vajalikkust vähemalt nende õigusaktide eelnõude puhul, mis puudutavad ettevõtteid või töötajaid eri majandussektorites, ning kõiki kaasotsustamisega seonduvaid ettepanekuid. Õigusinstrumendi valik peab alati olema põhjendatud võimaliku õigusliku alternatiivi suhtes (kaasregulatsioon, lepingud, iseregulatsioon), nagu näeb ette 2003. aasta detsembrikuu institutsioonidevaheline kokkulepe paremaks õigusloomeks ning pidades silmas selle õiguslikku või halduslikku lihtsustamist sihtrühmade silmis. Siiski jäävad õigusloomeprotsessi käimalükkamise põhjendamisel mõju-uuringud ebapiisavaiks.

8.2.1

Õigusloome järgmine, koostamise järk, viidaks kõigepealt läbi sisemiste jõududega, lähtudes komisjoni töömeetoditest ja ennekõike õigusaktide koostamise juhendist. Siia võidakse kaasata komisjoni juristide ja ekspertide komiteesid. Kõnealune töö peaks jätma mõned võimalused lahtiseks, kuivõrd konsulteerimise järgus ei koostata üksikasjadeni kokkulepitud teksti, sest osapooltega tuleks konsulteerida erinevate võimalike poliitiliste võimaluste suhtes.

8.2.2

Ka tuleks oluliste eelnõude korral juba selles järgus pöörduda ühenduse nõuandvate organite poole või peaksid viimased ise oma arvamust avaldama. Kohalikke omavalitsusi esindava Regioonide Komitee ja organiseeritud kodanikuühiskonda esindava Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee poole peaks olema võimalik pöörduda nõuandva ettevalmistava arvamuse saamiseks roheliste ja valgete raamatute kõrval ka niisuguste seadusandlike ettepanekute puhul, mis käsitlevad eelkõige siseturgu, majandust, ettevõtteid, rahvusvahelist kaubandust, keskkonda, sotsiaal- ja sisserändeküsimusi, tarbimist ja põllumajanduse õigusaktide reforme. Arvamus peaks käsitlema nii ex ante mõju-uuringuid kui taotletavaid eesmärke ja selleks kasutatavaid vahendeid.

8.2.3

Arvamused detailselt väljatöötatud ja esimestel läbirääkimistel juba käsitletud õigusaktide kohta esitatakse liiga hilja, võimaldamaks nende üldstruktuuri märkimisväärselt muuta. Komiteede ekspertarvamusi võiks õigusloome varasemas järgus palju konstruktiivsemalt ära kasutada, tagamaks selle mõistetavust ja heakskiitu sihtrühmade poolt.

8.2.4

Kõnealuses järgus tuleb liikmesriikide ja kohaliku tasandi institutsioonide, organisatsioonide ja osapooltega otseselt konsulteerida, kasutades selleks tavapäraseid vahendeid (istungid, seminarid, nõuandvate arvamuste taotlemine) ja elektroonilisi vahendeid (e-post, küsimustik pädeva peadirektoraadi kodulehel). Nõuandvate organitega sõlmitud koostööprotokollide rakendamiseks võiksid ka nemad korraldada teatavaid nõuandemenetlusi. Seda võimalust tuleks arendada.

8.2.5

Avatud konsulteerimise algatamine ühenduse veebilehel eeldab asjakohaste side- ja teavitusvahendite kasutamist, et teave õigusaktide iseloomust, lühikokkuvõttest ja eelnimetatud koduleheküljest jõuaks võimalikult suure hulga õigusaktide eelnõu sihtrühmaks olevate isikute, sotsiaal-majanduslike osalejate, ettevõtete või kohalike haldusüksusteni. Kõne alla võiks tulla ka Euroopa ja liikmesriikide asjaomaste organisatsioonide, kohalike haldusüksuste, liikmesriikide ja piirkondlike majandus- ja sotsiaalnõukogude loendi koostamine, et neid e-posti teel konsulteerimise alustamisest teavitada. Samuti võiks teabe levitamiseks kasutada asjaomaseid sidekanaleid (üld-, eri- ja ametialane ajakirjandus).

8.2.6

Menetluse lõpuks tuleks avaldada komisjoni kodulehel konsulteerimise tulemuste objektiivne kokkuvõte. Viimane peaks olema vaba mis tahes eelarvamustest ja vältima komisjoni esialgsete kavatsustega sarnaste suundumuste rõhutamist ja lobby-töö survet, väärtustamaks üldisi huve erihuvide ees ja praktilisi kaalutlusi vastukaaluks ideoloogilisele lähenemisele.

8.2.7

Vastasel korral võivad esile kerkida raskesti ületatavad probleemid, nagu see juhtus “sadamapaketi” kahe eelnõuga (puudus mõju-uuring, puudusid viited liikmesriikide ratifitseeritud ILO rahvusvahelistele merekonventsioonidele) või siseturul pakutavate teenuste direktiivi eelnõuga (loobuti õigusaktide ühtlustamisest) või arvutiga tehtavate leiutiste patenteerimise direktiivi ettepanek (mis tekitas palju õiguslikku segadust ja kindlusetust ning millesse EMSK suhtus suure kahtlusega; dokument jäeti parlamendis teisel lugemisel vastu võtmata) (25).

8.2.8

Mõju liikmesriikide haldusasutustele kui ühenduse õigustiku peamistele elluviijatele tuleb käsitleda juba arvukates riikides rakendatud meetodite kohaselt, luues sidemeid ühenduse pädeva peadirektoraadi ja liikmesriikide asjaomaste haldusasutustega, kaasates nii juriidilise kui asjaomase tehnilise osakonna. Loomaks võrreldavaid kriteeriume, mis arvestaksid loodavate õigusaktide sihtrühmadega, tuleb kavandada sisemised mõju-uuringute menetluste hindamised ja sellealane koostöö.

8.2.9

Õigusaktide kvaliteedi ja mõju määratlemise kriteeriumid peaksid olema lihtsad, nii nagu need on Mandelkerni (26) aruandes välja pakutud. Ka peaksid nad võimalikult hästi ära kasutama olemasolevaid Euroopa ja liikmesriikide statistilisi andmeid ja kontrolli- või inspektsiooniosakondade kogemusi. Samuti tuleks konsulteerida täidesaatvate ja seiret teostavate üksustega, kes õigusakte reaalselt rakendavad. Samuti kavandatakse teavitamist ja võimalikku täiendkoolitust või töölevõtmist/ümberkorraldamist tõhusa rakendamise tagamiseks.

8.2.10

Rakenduskulusid ja tehnilisi nõudeid tuleb määratleda igal tasandil nii üksikasjalikult kui võimalik, arvestades asjaomase valdkonna juba olemasolevate õigusaktidega. See võimaldaks paremini tunda kavandatava õigusakti mõju erinevaid aspekte ning selle rakendamiskulusid vähendada.

8.2.11

Komisjoni teadusekspertide võrgustik võiks komisjoni praegu kasutatavat meetodit edasi arendada, suurendamaks selle tõhusust. Ka võiks kõnealune komitee võimalusel läbi vaadata spetsiifilised mõju-uuringud, mis puudutavad eelnõusid või muudatusettepanekuid, millega tema poole pöördutakse.

8.2.12

Iga eelnõu jaoks on vaja tegevuskava, et määratleda selle järgud ja tähtajad ning kavandada õigusaktide ettevalmistamiseks kuluv mõistlik ajaline raamistik, arvestades samas võimalike õigusaktist tulenevate küsimuste ja ajaliste piirangutega.

8.2.13

Puudulikud või ebapiisavad mõju-uuringud tuleks vajadusel välisekspertidel üle vaadata. Parlament lisas äsja uue rubriigi oma veebilehele OEIL (27), mis käsitleb mõju-uuringute analüüsi ja on ehk kriitiliseks täienduseks komisjoni juba avaldatud tekstidele (tegevuskava ja erihindamised kõigi kaasotsustamist puudutavate eelnõude osas, mille teostamise komisjon endale alates 2005. aastast kohustuseks võttis.

8.2.14

Kui need järgud on läbitud, oleks võimalik lõpule viia seaduseelnõu koostamine, mõju-uuring (28) ja finantsselgitus ning kõik muud selgitused, mille abil õigussubjektidele, juristidele ja liikmesriikide ning ühenduse õigusloojatele uue õigusakti eesmärk, kandepind ja praktilised tagajärjed võimalikult lihtsal moel mõistetavaks teha. Selles järgus peaks teostatama ka õigusloome “kvaliteedikontroll”, kuid selle kord tuleb alles määratleda.

8.2.15

Komisjoni teatises õigusloojatele ja ühenduse ning liikmesriikide nõuandeorganitele peaksid kajastuma kõik nimetatud üksikasjad.

8.2.16

Kui õigusakti tüüp on valitud, tuleb täpselt määratleda selle rakendusala, eristades selgesti selle, mis tuleneb valitud õigusaktist (direktiiv) ja mida võiks pakkuda teiselaadne õigusakt (määrus). Ka tuleks kaaluda reguleerimise alternatiivseid meetodeid.

8.2.17

Tekst peaks olema selgesõnaline ja ühemõtteline ning viitama peale valitud õigusliku aluse selgelt ka lepingute asjaomastele artiklitele ja varasematele õigusaktidele (üksnes üldine viide EÜT-le/ELT-le ei oleks piisav). Tuleks täpselt esitada viidatavate õigusaktide täielik nimetus ning võtta lühidalt kokku nende sisu ja rakendusala, et neist oleks hõlpsam aru saada ka seaduse kasutajatel, mitte ainult õiguslikku tõlgendamist õppinud juristidel). Põhjendused on korraliku õigusakti sisu selgeks muutmise juures eriti tähtsad, kuid seda juhul, kui nad on hästi ja selgelt koostatud, vältides tarbetuid või parasiitlikke laiendusi.

8.2.18

Õigusakti edasise arendamise või parandamise võiks integreerida õigusakti endasse (Euroopa Komisjoni juba tavaks saanud raport teataval ajal pärast õigusakti jõustumist või, veel parem, tüüpiline läbivaatamisklausel, mida rakendatakse pärast teatavat ajavahemikku, nt kolme aastat) (29); see eeldab teabesüsteemi, kodanikuühiskonna teabenõuetele ja soovitustele tuginevat tagasisidet — kodanikuühiskonnal peaks selleks otstarbeks olema ühenduses eestkõneleja (ühtne kontaktkeskus liikmesriikides asuvate ühenduse esinduste tasemel või Euroopa Komisjoni talitus, mille ülesanne olekski tegeleda õigusloomega).

8.2.19

Sel juhul peaks komisjon läbivaatamisklausli rakendudes pakkuma välja kas muudatusi või kindlaksmääratud tähtaja jooksul mingi programmi või siis sama klausli rakendumistähtajal selgitama, miks komisjoni arvates ei ole muudatusi vaja.

8.2.20

On tehtud ettepanekuid luua Euroopa õigusloome kvaliteedikontrolli või asjakohasuse kontrolli agentuur. Sellise kõrgema õigusloome järelevalveametkonna loomine, millel oleks paranduste tegemise õigus, oleks ebaproportsionaalne ning lepingute teksti ja vaimuga vastuolus. See seaks kahtluse alla Euroopa Komisjoni algatusõiguse ja -kohustuse. Komitee ei poolda mingil juhul kirjeldatud komisjoni algatusõiguse teostamist kontrolliva “superagentuuri” loomist. Komisjon eelistab rõhuda ex ante nõuandemenetlustele ja ex ante mõju-uuringute kvaliteedile ning ex post uuringutele ja nõuandemenetlustele.

8.2.21

Hinnata tuleb ka sõltumatute või volitatud õigusloomeorganite tegevust, kuna seadusandlikud komiteed ja reguleerivad ametid töötavad suhtelises läbipaistmatuses, võrreldes tavapäraste seadusandlike protseduuridega. Seadusandja peab saama oma võimu teostamist kontrollida. Ametite juhatajate nõukogude koosseisus peaks olema võrdõiguslikkuse huvides esindatud ka tööturu osapooled.

8.2.22

Mõnikord on probleemiks tõlge Euroopa Liidu ametlikesse keeltesse. Komisjoni juures töötavate jurist-lingvistide arvu tuleb laienemist silmas pidades suurendada ja nende pädevust tõhustada. Õigusloome ja selle hindamise alaseid teadmisi tuleks seadusettepanekute ja õigusaktide lihtsustamise vallas tegutsevate ametnike puhul arendada. Lisaks tuleks sellealast õpetust süvendada liikmesriikide ülikoolide pakutavais õppekavades, et Euroopa institutsioonides ja liikmesriikides asuksid tulevikus tööle pädevad ametnikud. Mõned ülikoolid juba annavad sellelaadset koolitust ja teostavad kõnealustes valdkondades uurimusi. Nende kogemusi võiks ära kasutada.

8.2.23

Komisjoni juures asuvad ad hoc ekspertide komiteed peaksid enne õigusakti algatuse avaldamist andma soovitusi õigusaktide sisu ja sõnastuse selguse, järjepidevuse ja asjakohasuse saavutamiseks, samuti eri eelnõudes ja kehtivates õigusaktides kasutatud õigusmõistete ühtluse tagamiseks. Komisjon on juba koostanud praktilise ühisjuhendi neile, kes aitavad institutsioonides kaasa õigusaktide eelnõude tekstide koostamisele. Juhendi eesmärk on kasutatavate õigusmõistete ja määratluste ning õigusaktide ühtlus ja seotus — sellega püütakse luua tekstide korrektse koostamise norme.

8.2.24

Õigusloome kvaliteet oleneb siiski suuresti mõju-uuringutest ja eelnevatest nõuandemenetlustest, mille mõte on hoida ära liiga arvukaid või liiga ulatuslikke muudatusi esialgses eelnõus. Samuti mõjutab lõppteksti muudatusettepanekute kvaliteet. Kui tegemist on ebaselgete või ähmaselt koostatud muudatusettepanekutega, mis on tehtud võimalikult paljudele meele järgi olemiseks, võib kannatada õigusakti tõhusus ja selgus. Terminoloogiakomitee (mis koosneks jurist-lingvistidest ja ekspertidest) ülesanne võiks olla aidata Euroopa Komisjonil muudatusettepanekuid ümber sõnastada nii, et säiliks nende muudatuste selgus ja järjepidevus, mida komisjon võib järgmisel lugemisel vastu võtta.

8.2.25

Komitee märgib huviga, et komisjon vaatab üle oma mõju-uuringute suunised, kinnitades selgemad suunad majanduse ja konkurentsivõime vallas, ning kavandab muu hulgas ka analüüsida nende vastavust põhiõiguste hartale (30). Niisugune uuesti läbivaadatud lähenemisviis vastab ka mõnedele käesolevas arvamuses tehtud ettepanekutele ja komitee jälgib nende rakendamist.

8.2.26

Euroopa seadusandja esitatud muudatusettepanekute jaoks tuleks nende olulisust arvestades samuti ette näha mõju-uuringud, kasutades komisjoni väljatöötatud meetodit, kuid pikendamata seejuures põhjendamatult õigusaktide vastuvõtmise protsessi. Eelnevat arvestades loodab EMSK, et kolm kõnealust institutsiooni võivad määratleda ühise lähenemise mõjuanalüüsile institutsioonidevahelise kokkuleppe “Parem õigusloome” elluviimisel.

9.1

Vajadust õigusaktide tõlgendamise analüüsi järele tuleks võimalikult piirata, kuigi kohtuniku tõlgendus, mida õigusteadus ja juristid täiendavad, jääb siiski teatavatel juhtudel hädavajalikuks. Ähmased ja ebaselged õigusaktid seavad aga kahtluse alla õiguskindluse, suurendavad kulusid, mis tekivad vajadusest pidevalt õigusalaste ja tehniliste ekspertide ning koguni kohtu poole pöörduda, ning pikendavad rakendamise tähtaega ja suurendavad eksimusi ülevõtmisel. Kohus on sellistel juhtudel sunnitud asendama seadusandjat, samas kui kohtuasju ähvardab kuhjuda sellisel määral, et kohtuniku juurde pääsemise võimalus või vähemalt vastuvõetavate tähtaegadega õiglane protsess on raskendatud.

9.2

Vastustega eelotsuse küsimustele soodustab Euroopa Kohus liikmesriikide õiguskorra ühtlustamist ühenduse õiguskorraga. Siiski sunnib õigusaktide madal kvaliteet kohut selgitama mitmeti tõlgendatavate sätete tähendust ja õiguslikku mõju, korvates sel moel puudujääke seadusandja töös.

9.3

Lisaks tuleks tulevikus kasutada võimalusi luua esimese astme erikohtud, et Euroopa Kohus saaks mõista esimese astme tasemel kohut parimate võimalike tähtaegadega ning täita teisel astmel paremini ja kiiremini oma rolli õigusemõistmise ühtlustajana ning ühenduse esmase ja teisese õiguse selgemaks muutjana.

10.1

Valitsustel ja nende esindajatel COREPERis, Euroopa Ülemkogu eri koosseisudel ning seadusandlikel komiteedel lasub eriline vastutus seoses õigusaktide väljatöötamise ja rakendamisega, seda nii seadusandliku võimuna kui ühes Euroopa Komisjoniga täidesaatva võimuna.

10.2

Läbirääkijate ning õigusaktide ülevõtmisega seotud ametite vaheline tõhusam koostöö peaks algama juba eelnõude uurimise järgus, et rakendussätteid paremini ette valmistada ning rakendamise tähtaegu lühendada.

10.3

Lisaks ühenduse institutsioonilise süsteemiga liitumisele ja viimase pädevuste või toimimisviiside ülevõtmisele on liikmesriigid arenenud ka sisemises plaanis. Nad on olnud tunnistajaks arvukate otsustuskeskuste tekkele seoses riigiasutuste ja -ametite detsentraliseerimise või dekontsentreerimisega ja seoses pädevuste üleminekuga piirkondlikele omavalitsustele või sõltumatutele haldusorganitele ja asutustele, kellel on seadusandlik ja haldusalane võim koos neist tulenevate mõjudega eelarveküsimustele. Ka Euroopa Liitu arvestamata on liikmesriigid allutatud riigiülesele õiguskorrale (millega nad on nõustunud ja mis on seeläbi muutunud kohustuslikuks põhimõtte pacta sunt servanda alusel) ning nende võim majanduse juhtimise üle on märkimisväärselt nõrgenenud (üleilmastumine, WTO, ühtne turg, erastamised).

10.4

Riigi ja ametkondade reformid ei kulge alati soovitud rütmis ning kattuvad pädevused tekitavad õiguse elluviimise eest vastutavatele ettevõtetele ja riigiametitele või piirkondlikele omavalitsustele ebakindlust või õiguslikke probleeme.

10.5

Riik ei ole enam ainus õiguse allikas. Ta võtab ühenduse õiguse üle vastavalt oma kohaldamis- ja järelvalvemenetlustele, kuid tihti on pädevused detsentraliseeritud ametkondadega või kohaliku võimuga selgelt jaotamata. See viib mõnikord oluliste riikidevaheliste lahknevusteni ühenduse õigus- ja haldusnõuete järgimisel ning seda kahjuks vajaliku ühtlustamise hinnaga, eriti siseturul, tekitades seal moonutatud konkurentsi.

10.6

Ilma liikmesriikide aktiivse ja otsustava osaluseta Euroopa õigusloome lihtsustamise ja parandamise protsessis ei muutu see protsess kodanike jaoks tajutavaks ning jõupingutused jäävad viljatuks. Koondsüsteemi, e-halduse, näidisvormide lihtsustamise ja ühtlustamise põhimõtetes on küll edusamme, nagu tolli alalgi, aga need on liiga aeglased. Samuti tuleb õigusaktide sihtrühma teavitamisel arvestada erinevustega sihtrühma tehnilistes võimalustes.

10.7

Siiski on suur arv valitsusi ja parlamente võtnud teadmiseks vajaduse parema õigusloome ja halduse järele, luues sageli organeid, mis on spetsialiseerunud kodanikuühiskonna teatavate alade jälgimisele ning mille ülesanne on hoolitseda õigusaktide kvaliteedi eest nende väljatöötamise või ülevõtmise käigus. Kõnealuste kogemuste kokkuvõte väärib koostamist ja peaks viima nii kogemuste vahetamiseni kui ka kasutatud meetodite ja kriteeriumide tõhusama ühtlustamiseni.

10.8

Ka tuleb arvestada liikmesriikide kohtute rolli ja vajadusel nende poole pöördumist eelotsuste küsimustes; avalikku õigusteenust tuleb parandada menetluste kestuse ja mõnedel juhtudel ka kohtukulude osas.

10.9

Komisjoni õigusaktide kvaliteedi paremaks muutmisel abistavate ekspertide (riikide ekspertide rühm ja komisjoni loodud sõltumatute ekspertide võrgustik) (31) pädevust võiks laiendada, et nad saaksid anda nõu ka ülevõtmise kontrollimisel. Lisaks võiks rajada riiklike kodanikuühiskonna organisatsioonide ja nendega seotud osalejate algatatud varase teavitamise süsteemi (spetsiaalne kontaktpunkt, euroinfokeskused jne).

10.10

EMSK võiks samuti mõelda kodanikuühiskonna organisatsioonide tugipunkti loomisele sektsioonide juurde, pidades silmas eelkõige põllumajanduse, keskkonna ja maaelu arengu sektsiooni, siseturu, tootmise ja tarbimise sektsiooni ning kaasates ka ühtse turu seireüksuse ja uuendatud andmebaasi PRISM. Nii võiks EMSK võtta õigusaktide lihtsustamise ja parema õigusloome alaste komisjoni aruannete hindamisel aluseks sihtrühmade võimalikult täpselt väljendatud vajadused ja teha tulemuslikumalt parandamiseks ettepanekuid.

11.1

Liikmesriigid oleksid kaasatud õigusloome parandamisse konkurentsivõime suurendamiseks OECD juures. Viimased OECD aruanded näitavad valdavail juhtudel tagasihoidlikke tulemusi, võrreldes seatud eesmärkidega, saavutatu kattub vaid osaliselt ühenduse ootustega (õigusaktide kvaliteet, lihtsam suhtlemine haldusorganitega, haldusformaalsuste lihtsustamine — koondsüsteem –, uute abivahendite loomine otsuste tegemiseks, avatumad otsustusprotseduurid — läbipaistvus, osalemine –, e-haldus, detsentraliseerimine jne).

11.2

OECD julgustab looma igas liikmesriigis üksust, mille ülesandeks oleks uute õigusnormide rakendamise kulu, kvaliteedi ja mõju hindamine. Kui OECD ja ühenduse õigusloome edendatavad algatused ja kriteeriumid ka täielikult ei kattu — laienenud Euroopa Liidu 25 liikmesriigi ühendatud pädevuste mitmekülgsuse ja ühenduse õigusloome eesmärkide tõttu –, toetavad need kaks lähenemist siiski teineteist (32).

11.2.1

Muuhulgas on käimas EL ja OECD ühine projekt ühenduse õigustiku vastuvõtmisest kümnes uues liikmesriigis. EL ja OECD vahel võiks seega kavandada tihedamat koostööd.

11.3

Probleemid õigusaktide ülevõtmisel tulenevad peamiselt liikmesriikide valitsustest ja kesksetest haldusorganitest. Selles vallas peaks esmatähtsaks jääma kvaliteet. Samaväärselt oluline on aga ka tähtaegadest kinnipidamine, vältimaks ajutiste takistuste teket siseturul.

11.4

Demokraatia seisukohalt on oluline põhiseaduse lepingus ettenähtud kaasotsustamismenetluse laialdasem kasutamine. Eri järkudes ja eri tasanditel läbiviidavad nõuande- ja hindamismenetlused võivad protsessi pikendada. Samas võivad tähtaegade pikenemist korvata esialgsete seadusettepaneku kvaliteet ja direktiivide edukas ülevõtmine. Seega saab esmatähtsaks õigusnormide kvaliteedinäitajate väljatöötamine (33).

11.5

Raskeim küsimus puudutab ühenduse õigustiku lihtsustamist. Ülesande kaal on märkimisväärne ja EMSK kahtleb selleks vajalike vahendite eraldamises, kui poliitilised otsused ja nende finantstagajärjed ei leia liikmesriikide täit toetust. EMSK saadab neile toetuse saamiseks omapoolse üleskutse.

11.6

Tuleb rõhutada, et osalemist eeldav lähenemine esitab kodanikuühiskonna organisatsioonidele, institutsioonidele ja nende töötajatele, valitsustele ja haldusorganitele märkimisväärseid nõudmisi. Formaalsetel ja tehnokraatlikel ettepanekutel ei oleks vähimatki väljavaadet edu saavutamiseks, isegi kui õigusloome tehnilised vahendid või mõjuhindamise näitajad on välja töötatud.

11.7

Kui Euroopa Komisjonil on õigus ühenduse (WTO jt) nimel rahvusvahelisi lepinguid sõlmida, peab ka kodanikuühiskonna sotsiaal-majanduslike osalejate organisatsioonide osalemine ja nendega konsulteerimine toimuma nii liikmesriikide kui ühenduse tasandil. Selleks on vaja välja töötada põhimõtteid ja meetodeid.

11.8

Õigustiku lihtsustamine ja õigusaktide kvaliteedi paremaks muutmine ei ole seotud mingi majandusliku ega ühiskondliku piirangute vähendamise ideega; need kuuluvad hea avaliku halduse alla, mis püüdleb nii tehniliselt kui poliitiliselt korraldada riikide liidu keerukat õigusloomet, kasutades selleks demokraatlikke, kodanikke kaasavaid ja otstarbekaid menetlusi.

11.9

Probleemid ja võimalikud lahendused on selgelt välja toodud, ettevõetud jõupingutused peaksid viima seatud eesmärkideni. Miks jääb edasiminek siiski tagasihoidlikuks? Kas on takistavaid asjaolusid ja millised need on? Kas vahendeid on piisavalt või on neid vaja juurde taotleda? Kas kõigi asjaomaste osalejate poliitiline tahe edu saavutada on piisav? Kas takistused on ületatavad? Vastused neile küsimustele jäävad lahtisteks, kuid kindel poliitiline tahe ja tegevuste järjepidevus pikemas plaanis näivad olevat ühenduse õigustiku lihtsustamise ja parema õigusloome õnnestumise aluseks.

31.1.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 24/52

1.1

Euroopa integratsiooni keskne osa on hästi toimiv siseturg, mida reguleerivad piisavad sotsiaalsed normid, eriti töötajate, tarbijate ja keskkonna kaitse alal. See seadustab integratsiooni, tuues olulist kasu kodanikele ja ettevõtetele.

1.2

Euroopa Liit tugineb õigusriigi põhimõttele. See tugevdab siseturu aluseid ja takistab igasugust diskrimineerimist toodete, isikute või ettevõtete päritolu või rahvuse alusel. Euroopa Liidu õiguse tulemuslik rakendamine suurendab üldsuse usaldust Euroopa poliitika ja protsesside vastu ning aitab ELis paremini arvesse võtta kodanike ja ettevõtete probleeme. See eeldab siiski Euroopa Liidu õiguse õigeaegset ja korrektset ülevõtmist riiklikul tasandil.

1.3

Lisaks tuleb Euroopa õigusakte, mille eesmärk on kõrvaldada mis tahes takistused kõigile võrdsete võimaluste loomiselt, rakendada viivitamata ja järjekindlalt kogu Euroopa Liidus ning tulemuslikult jõustada kõigi asjaomaste riiklike ja piirkondlike ametiasutuste poolt.

1.4

Siseturg toimib nõuetekohaselt ning muutub kasvu ja jõukuse allikaks vaid siis, kui kodanike ja ettevõtete jaoks ei ole diskrimineerivaid ega varjatud tõkkeid, sealhulgas tülikaid või pikki haldusmenetlusi. Riiklikud meetmed on sageli liiga piiravad või liiga keerulised ja ebaproportsionaalsed (1), andes igal aastal aluse arvukateks kodanike ja ettevõtete kaebusteks. Osaliselt on eelkirjeldatu tingitud Euroopa Liidu õiguse ülemäära rangest ülevõtmisest riiklikesse õigusaktidesse (gold-plating). Gold-plating toob kaasa täiendavad riiklikud eeskirjad, mis võivad Euroopa Liidu õigusaktide eesmärgid segaseks muuta.

1.5

Parem seadusloome on Lissaboni strateegia lahutamatu osa. 22.–23. märtsi 2005. aasta Euroopa Ülemkogu järeldustes tunnistati sõnaselgelt paranenud reguleeriva keskkonna panust konkurentsivõimele. Sama tegi konkurentsivõime nõukogu 6.–7. juunil 2005. (2) Sellega seoses tuleb rõhutada, et parem seadusloome ning õigusaktide parem rakendamine ja jõustamine on tihedalt seotud: hea seadus on jõustatav ja jõustatud seadus.

1.6

Et seadus oleks jõustatav, peab see olema piisavalt selge, ja et jõustamine oleks tulemuslik, peab seadus pakkuma sobiva lahenduse spetsiifilistele probleemidele. Kui seadus on liiga keeruline või liiga ebamäärane (nt puudub korralik mõjuhinnang) tekivad paratamatult rakendamisprobleemid. Kõnealuste probleemide lahendamiseks on vajalikud täiendavad seadused. Halvad seadused toovad kaasa seaduste ülekülluse ja ülemäärase hulga eeskirju, mis panevad ettevõtetele tarbetu täitmiskoormuse ja ajavad kodanikud segadusse. (3)

1.7

Seaduste edukaks jõustamiseks peavad asutused olema piisavalt haldussuutlikud. Haldusalased kitsaskohad seevastu põhjustavad probleeme rakendamisel ja jõustamisel.

1.8

Samal ajal parandab Euroopa Liidu õiguse tulemuslik kohaldamine konkurentsivõimet ja soodustab piiriülest koostööd, mis on Lissaboni strateegia kaks põhieesmärki.

1.9

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et Euroopa Liidus on seaduste rakendamine ja täitmine kujunenud problemaatiliseks. Euroopa Liidu õiguse rakendamise statistika näitab, et liikmesriikides esineb viivitusi direktiivide ülevõtmisel. Muu statistika rikkumiste korral algatatud menetluste kohta näitab, et sageli on ülevõtmine ebakorrektne või ebatäielik. 78 % Euroopa Komisjoni algatatud menetlustest liikmesriikide suhtes ajavahemikul 2002–2005 puudutavad direktiivide ülevõtmist ja rakendamist, mis viitab sellele, et liikmesriikidel on probleeme riiklike meetodite määratlemisel õigusaktide tõhusaks rakendamiseks.

1.10

Nõukogu on käsitlenud rakendamis- ja jõustamisprobleeme mitmetes resolutsioonides (4) 2003. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes parema õigusloome kohta viidati samuti paremale ülevõtmisele ja rakendamisele.

1.11

Euroopa Kohus on mitmes kohtuasjas teinud otsuse liikmesriikide kohustuse kohta õigusaktide tulemusliku rakendamise ja jõustamise tagamisel (5) .

1.12

Komisjon on koostanud mitmeid dokumente, mis käsitlevad liikmesriikide võimalusi õigusaktide ülevõtmise ja rakendamise parandamiseks (6). Avaliku halduse valges raamatus sätestab komisjon, et lõppkokkuvõttes sõltub Euroopa Liidu eeskirjade mõju liikmesriikide asutuste tahtest ja suutlikkusest tagada eeskirjade tulemuslik, täielik ja õigeaegne ülevõtmine ja jõustamine (7). Oma 16. märtsi 2005. aasta teatises “Parem õiguslik reguleerimine majanduskasvu edendamiseks ja töökohtade loomiseks Euroopa Liidus” esitles komisjon tegevuskava ühenduse õigusliku raamistiku parandamiseks ilma liigsete halduskuludeta.

1.13

Alates 1985. aastast on uus lähenemine olnud üha kasulikum vahend standardite ja regulatiivsete lähenemisviiside tõhusa ühtlustamise edendamisel. See loob stabiilse, ülevaatliku ja läbipaistva õigusliku raamistiku, mis sisaldab tänu paljude õigusaktides määratletud vahendite kasutamisele asjaomaseid kaitseabinõusid ametkondadele, ning tootjate ja kolmandate osapoolte olulist vastutust Rakendamise osas järeldab komisjon eelkõige süvaanalüüsi alusel, et ühtlasi on kogemus näidanud, et nende direktiivide rakendamist saab veel mitmel moel parandada (8). Kõnealuses dokumendis tuuakse välja tõsised puudujäägid.

1.14

Oma siseturu strateegia teises rakendusaruandes aastate 2003-2006 kohta (9) analüüsib komisjon rakendamisel ja jõustamisel esinevaid puudujääke mitmes valdkonnas. Samuti määratleb ta kavatsused ja eesmärgid olukorra parandamiseks. Muuhulgas osutatakse sellele, et liikmesriigid peavad endale võtma otsesema vastutuse ja väljendama seega poliitilist tahet. Komisjoni soovituses siseturgu mõjutavate direktiivide ülevõtmise kohta liikmesriigi õigusesse (10) määratletakse teatavad toimimisviisid, mida liikmesriike innustatakse üle võtma. Peamised kõnealused toimimisviisid on anda järelevalve- ja kooskõlastamiskohustus ühele ministrile ja ministeeriumile, luua ülevõetud direktiivide riiklik andmebaas ning edendada tihedamat koostööd Brüsselis läbirääkimisi pidavate riigiametnike ja riiklikke meetmeid rakendavate ametnike vahel.

1.15

Rakendamise tulemustabelid kirjeldavad ühenduse õiguse ametliku ülevõtmise puudujääke. Kuid asjaomaste Euroopa institutsioonide kõnealusest tähelepanust hoolimata ei ole nõukogu süstemaatiliselt uurinud ega arutanud kooskõlastatud eeskirjade ülevõtmist liikmesriikide õigusaktidesse ja/või haldusnormidesse. Õigusaktide erinev rakendamine ühe liikmesriigi piires viiks kiiresti avalikkuse reageeringuni, kuid erinevus liikmesriikide lõikes ei kuulu isegi poliitilisse päevakorda.

1.16

Kahtlemata on tulemustabelid muutnud andmed liikmesriikide õigusaktide ülevõtmise kohta läbipaistvamaks. Hetkel puuduvad samaväärsed tulemustabelid õigusaktide rakendamise kohta, suurendamaks riiklike asutuste tegevuse läbipaistvust Euroopa Liidu õiguse ja poliitikate rakendamisel.

1.17

Hoolimata väidetavatest edusammudest ei ole asjaomased riiklikud sidusrühmad Euroopas endiselt piisavalt teadlikud ega suhtu piisava tõsidusega ülesandesse tagada Euroopa integratsiooni aluseks oleva Euroopa Liidu õiguse nõuetekohane toimimine. Viimatinimetatu on võimalik vaid juhul, kui järgitakse hoolikalt kogu protsessi: direktiivide vastuvõtmist, ülevõtmist, rakendamist ja jõustamist. Paljudel juhtudel jääb ilmselt ka vajaka soovist kogu protsessi järjekindlalt läbi viia. Komisjoni dokumendid, Euroopa Kohtu arvukad otsused ning asjaomane teaduskirjandus loovad liikmesriikidele piisavalt võimalusi oma õiguslike kohustuste täitmise parandamiseks.

1.18

Euroopa Liidu liikmesriikide arvu suurenedes tuleb erilist tähelepanu pöörata Euroopa Liidu õiguse tõhusale rakendamisele ja õiguskaitsele. Euroopa Liidu integratsiooniprotsessi ei tohi ohustada sellega, et vähendatakse Euroopa Liidus kehtivate eeskirjade tõhusust.

2.1

Ehkki EÜ asutamislepingus nähakse siseturu lõpuleviimiseks ette hulk lähendamis- ja ühtlustamismeetmeid (11), on 1970. ja 1980. aastate alguse kogemus näidanud, et täielik ühtlustamine on aeglane, tülikas ja teatud juhtudel ka tarbetu protsess. Lihtsam on läbi rääkida ja rakendada vastastikusel tunnustamisel ja koduriigi kontrollil põhinevaid meetmeid. Kõnealused meetmed on samuti osutunud tõhusamaks kaubanduse ja investeerimistegevuse liberaliseerimisel, toomata kaasa ulatuslikku täitmiskoormust. Siiski tuleb märkida, et Euroopa Liit on jõudnud uude etappi, mida iseloomustavad jätkuvalt suurenevad erinevused valitsemiskultuuris. See võib viia täiendavate määruste väljaandmise soovini, et tagada lähenemine ning heade tavade levitamine.

2.2

Hoolimata üleminekust uutele poliitilistele vahenditele on ühenduse õigusaktide arvu kasv olnud ühest küljest sügavama ja laieneva integratsiooni loomulik tulemus, teisest küljest tingitud aga liikmesriikidepoolsest mittetäielikust või puudlikust rakendamisest. Lisatud on uued eeskirjad, takistamaks liikmesriikidel oma kohustuste täitmatajätmist või riiklike eeskirjade ülemäära keeruliseks muutmist (12). Heaks näiteks on komisjoni poolt artikkel 86 lõike 3 alusel vastuvõetud liberaliseerimise direktiivid telekommunikatsiooniteenuste ja telekommunikatsioonivahendite valdkonnas.

2.3

Arvestades mitmes liikmesriigis õigusaktide rakendamisel tekkinud raskusi (13), nõuab Euroopa Liidu õiguse kohaldamise parandamine liikmesriikide asutuste kooskõlastatud jõupingutusi. Praeguseks ei ole kõnealuseid jõupingutusi piisavalt tehtud, samuti ei ole liikmesriigid kasutusele võtnud vähem sekkuvaid ja lihtsamaid poliitika rakendamise ja reguleerimise vahendeid.

2.4

2000. aasta Lissaboni Euroopa Ülemkogu, mis algatas Euroopa Liidu konkurentsivõime suurendamise protsessi, võttis kasutusele avatud kooskõlastusmeetodi, et parandada õigusaktide rakendamist ja vastuvõtmist kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete näitajate, võrdlusuuringute ning heade tavade kasutamisega. Liikmesriigid ei ole seni poliitika paremaks rakendamiseks kõnealustele headele tavadele süstemaatilisemalt ja ulatuslikumalt tuginenud.

2.5

Alguses tekitas avatud kooskõlastusmeetod suuri ootusi. Samuti tekitasid suuri ootusi võrdlusuuringud ja head tavad. Kogemused ei kinnita positiivseid järeldusi. Ilma siduva kohustuseta ei näita liikmesriigid üles tahet õigusakte kohandada, rääkimata nende rakendamisest või jõustamisest.

2.6

2004. aastaks olid kümme kandidaatriiki integreerinud ühenduse õigustiku. Kõnealusest tähtajast peeti seega ametlikult kinni. Kuid seaduse muutmine iseenesest ei viita korrektsele ülevõtmisele. Lisaks on rakendamiseks ja jõustamiseks vaja rahuldavaid haldusasutusi ja -menetlusi, mis tuli paljudel juhtudel tühjalt kohalt üles ehitada ja sisse seada, kuna puudub vajalik kogemus Euroopa Liidu õigusaktide tõhusaks rakendamiseks. Riiklike ametiasutuste ja ühenduse institutsioonide vaheline tihendatud koostöö peaks lihtsustama Euroopa Liidu õiguse ühtset rakendamist kogu ELis. (14)

2.7

Ehkki ELi määruste ja õigusaktide eesmärk on luua avatud Euroopa turul ühised tingimused, võivad selle saavutamise vahendid valdkonniti märkimisväärselt erineda. Põhimõte võib olla igas valdkonnas sama, kuid taotletav integratsiooniaste võib oluliselt erineda. See viib vähem või rohkem rangete ühendusepõhiste eeskirjadeni ning seejärel erinevate väljavaadete ja õiguslike lähenemisteni.

2.8

Kõnealused erinevused tulenevad integratsioonieesmärkide erinevustest näiteks selliste valdkondade vahel nagu siseturg ja keskkonnapoliitika ning peamiselt riiklike valdkondade vahel nagu sotsiaalpoliitika ja tervishoid. Asutamislepingus kasutatakse rahvatervise ja hariduse osas vähem ambitsioonikat sõnastust. Euroopa Liidu roll kõnealustes poliitikavaldkondades on pigem koordineeriv ja julgustav kui integreeriv.

2.9

Niisiis moodustavad praegused edusammud kirju pildi, milles on kõrvuti üksteisega mitmed ELi tasandi õigusaktid, mis omakorda mõjutavad liikmesriigi lähenemist. Siia kuuluvad:

2.10

Kõnealune ulatuslik valik ühendusepõhiseid õigusakte, mis tuleb liikmesriikides üle võtta, rakendada ja jõustada, annab tihti aluse riiklikele ja seega erinevatele tõlgendustele selle kohta, mida tuleb liikmesriigi tasandil rakendada ja jõustada ning kuidas seda teha.

2.11

Hetkel toimiva mudeli praktiline mõju arvestab liikmesriikide puhul erineval määral järgmisi asjaolusid:

2.12

Loomulikult arvestab Euroopa Liidu lähenemine liikmesriikide mitmekesisust ja nende arvukaid haldustavasid, erinevusi õiguslikus kultuuris ja poliitilises süsteemis. Tegu on põhimõttelise küsimusega. Erinevad tavad ja erinev kultuur peavad siiski tagama Euroopa Liidu õiguse tõhusa rakendamise, vältides moonutusi ja diskrimineerimist. Euroopa Liidu pädevuste laiendamise ja käimasoleva laienemise tingimustes on kõnealune ülesanne keerukas.

2.13

Komisjoni puhul mõjutavad lõpptulemust muuhulgas mõned konkreetsed sundelemendid:

2.14

Koos ühenduse õigusaktide mahu suurenemisega on kasvanud vastavalt ka nende dokumentide hulk, mis ei ole õigusaktid, ja protsesside hulk, mille eesmärk on motiveerida liikmesriike Euroopa Liidu õigust õigel ajal ja korrektselt rakendama, näiteks regulaarsed aruanded ja tulemustabelid õigusaktide ülevõtmise kohta liikmesriikides.

2.15

Lisaks sellele on komisjon võtnud mitmeid meetmeid, et teavitada kodanikke ja ettevõtteid nende õigustest ning julgustada neid oma õigusi liikmesriigi asutustes ja kohtutes teostama. Näiteks püüavad kodanike ja ettevõtete ning SOLVITi keskuste kontaktpunktid määratleda ja lahendada probleeme, millega seisavad silmitsi eraisikud ja ettevõtted, kes kolivad oma koduriigist teise liikmesriiki või tegutsevad teises liikmesriigis.

2.16

Viimased aruanded SOLVITi keskustes käsitletud juhtumite kohta näitavad, et üle 50 % kõigist probleemidest on seotud kutsekvalifikatsiooni tunnustamisega, toodete turulepääsuga, mootorsõidukite registreerimise ja elamislubadega. Ehkki 80 % juhtumitest õnnestub lahendada, näitab statistika, et probleemid ei ole uued. Kodanikel ja ettevõtetel on raskusi valdavalt bürokraatliku asjaajamise tõttu, samuti liikmesriikide valitsuse soovimatuse tõttu oma nõudeid ratsionaliseerida. Hoolimata SOLVITi keskuste edust on 20 % probleemidest lahendamata. Liikmesriigid peaksid käituma nii, et kõnealune protsent langeks ning suureneks avalikkuse (kodanike ja ettevõtete) teadlikkus riiklike SOLVITi keskuste ning Euroopa SOLVITi võrgustiku kohta.

2.17

Samuti on väljakutse Euroopa Liidu laienemine. Liikmete arvu kasvu ei ole võimalik hallata konsultatsiooni- ja järelevalvemenetluste piisava tugevdamiseta.

2.18

Konsultatsiooni- ja järelevalvemenetluste tugevdamine on olnud kõige ilmsem viimase laienemise käigus ja 2004. aasta detsembris Brüsseli Euroopa Ülemkogul järgmisteks laienemisteks kokku lepitud parameetrites. Komisjon valvab tulevaste liikmesriikide järele põhjalikumalt ja neilt eeldatakse suurema osa ühenduse õigustiku rakendamist enne Euroopa Liiduga ühinemist. Samuti eeldatakse, et nad lõpetavad kiiremini mis tahes neile võimaldatava üleminekukorra.

3.1

Õigusaktide tõhus rakendamine ja jõustamine on kodanike ja ettevõtete seisukohalt olulise tähtsusega. Nad on õigusriigi lahutamatu osa. Ühiselt vastuvõetud õigusaktide sageli erinev tõlgendamine tõstatab ettevõtete ja kodanike seas küsimusi: kus esitada kaebus? kuidas toimida lühikeses perspektiivis? Veelgi olulisem on küsimus, millises ulatuses võib õigusaktide ebatõhus rakendamine viivitada või muuta investeerimistegevust või viia kodanike usalduse kaotuseni. Kõnealused küsimused on seotud Euroopa Liidu poliitika õiguspärasuse, sidususe ja ennustatavusega. Ülevõtmise ja rakendamise jätkumine praegusel ebarahuldaval kujul on edaspidi vastuvõetamatu.

3.2

Korrektselt vastuvõetud direktiivide rakendamisel Euroopa Liidu tasandil tekkinud keeruline ja ebaselge olukord nõuab toimiva süsteemi SWOT-analüüsi: kus me oleme; mis on probleemide põhjused; millised on liikmesriikide probleemid; mis on liikmesriikide eesmärk; milline on subsidiaarsuse ja Euroopa Liidu järelevalve vaheline soovitav suhe ja vastastikune mõju? Teisisõnu: kes vastutab selle eest, mida mõõdetakse ning millised on mõõtmiskriteeriumid? Millises ulatuses on õiguslikud vahendid ja praegused toimimisviisid vastavuses Euroopa integratsiooni eesmärkidega? Kuidas reageerivad Euroopa Liit ja liikmesriigid ettevõtete ja kodanike kaebustele ELi eeskirjade ebatäieliku ja mõnikord kahjustavat mõju avaldava ülevõtmise, rakendamise ja jõustamise kohta liikmesriikide õigusaktides ja toimimisviisides?

3.3

Lisaks täiustamist puudutavatele aruteludele liikmesriikides tuleb esitada ka kõnealused intrigeerivad küsimused, toetamaks laiahaardelist ja avatud arutelu poliitikakujundajate ja ametnike ning erasektori ja kodanikuühiskonna vahel Euroopa Liidu ja liikmesriikide menetluste ja toimimisviiside soovitatavate kohanduste üle. See peab tõstma teadlikkust kõigi Euroopa Liidu poliitikavaldkondade korrektse ülevõtmise, rakendamise ja jõustamise mõjust.

3.4

Tarvis on järele mõelda mõju üle, mida edasised laienemised avaldavad ühenduse õiguse järjekindlale ja ühtsele rakendamisele kogu Euroopa Liidus. Samuti tuleb Euroopa Liidul kaaluda, kuidas vältida olukorda, kus 27 või enamast liikmesriigist koosnevas ja järjest suurenevate erinevustega Euroopa Liidus tekivad tõkked kaubandus- ja investeerimistegevusele ning ettevõtete asutamisele.

3.5

Euroopa Liidu õiguse väärrakendamise probleemi lahendamise osas on mitmeid seisukohti, mis on poliitilises plaanis seotud pingetega subsidiaarsuse ja ühenduse lähenemise vahel. Esiteks valitseb seisukoht, mis aktsepteerib täielikult liikmesriikide vastutust Euroopa Liidu õiguse rakendamisel, kuid eeldab komisjonilt selle hoolikat jälgimist. Teine lähenemine on subsidiaarsusel põhinev: anda liikmesriikidele tegevusvabadus ning lasta igal riigil pühenduda asjaomastele probleemidele. Kolmas võimalus on anda suurem vastutus liikmesriikidele: toimuks liikmesriikide vastastikune kontroll, Euroopa Komisjon jälgiks hoolikalt meetmetest kinnipidamist ning kasutaks vajadusel kõhklemata oma õiguslikku võimu.

3.6

Lepingu kaitsja ja õigusaktide algatajana mängib komisjon olulist rolli siseturu nõuetekohase toimimise tagamisel. Komisjoni ülesanne on välja pakkuda lihtsaid ja jõustatavaid õigusakte, mis kõrvaldavad siseturu probleemid, põhjustamata liikmesriikidele ja ettevõtetele suuri kulusid. Komisjon on viimastel aastatel teinud suuri jõupingutusi seadusandluse lihtsustamiseks ning pakutud õigusaktide mõjude hindamiseks. Samuti peab komisjon tegutsema kiiresti ja resoluutselt, et lõpetada rikkumised. Komisjon peaks kaaluma, kuidas laiendada 2004. aastal antud soovitusi (vt eespool), et ühenduse õiguse õigeaegne ja korrektne ülevõtmine hõlmaks ka rakendamis- ja jõustamisetappi.

3.7

Liikmesriigid kui Euroopa Liidu koostööpartnerid on kohustatud käituma Euroopa Liidu suhtes lojaalselt, täitma oma kohustusi, aitama kaasa ühenduse ülesannete täitmisele ja hoiduma EÜ asutamislepingu artikli 10 eesmärkide kahjustamisest. On ilmselge, et liikmesriikide suhtumine peab peegeldama seda, et nemad ise on Euroopa Liit ja et nad annavad vastavalt oma panuse Euroopa Liidu otsustesse (15)

3.8

Euroopa Kohus on mitme kohtuasja puhul selgesti sedastanud, et liikmesriigid ei või ennast ühenduse õigusaktide ebatäieliku või ebakorrektse rakendamise õigustamiseks vabandada riiklike haldusraskustega. Kõnealused kohtuotsused võivad aidata parandada tulevasi menetlusi.

3.9

Lisaks on vaja järele mõelda selle üle, millised on sobivaimad juriidilised ja mittejuriidilised instrumendid ning menetlused poliitika tõhusa rakendamise tagamiseks enam kui 30-liikmelises Euroopa Liidus.

3.10

Mitteõiguslike vahendite ja menetluste rakendamise tulemused on olnud suhteliselt erinevad. Hoolimata paljulubavast algusest ei ole avatud kooskõlastusmeetod osutunud edukaks. Seevastu on SOLVITi keskustel õnnestunud lahendada 80 % probleemidest, millega nad on tegelenud.

3.11

2005. aasta järeldustes kutsus konkurentsivõime nõukogu liikmesriike üles kontrollima siseriiklike õigusaktide vastavust Euroopa Liidu eeskirjadele, eemaldamaks turutõkkeid ja võimaldamaks konkurentsi teket. Samuti on Euroopa Parlament tunnistanud riiklike asutuste eeliseid õigusaktide vastavuse kontrollimisel liikmesriikides. Kõnealune kontroll võimaldab identifitseerida ja eemaldada kaubandustõkkeid, mis võivad tuleneda ühenduse õiguse valest või puudulikust rakendamisest või lihtsalt Euroopa Liidu nõudmistega vastuolus olevast haldusmenetlusest.

4.1.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et õigusaktide rakendamine ja jõustamine on parema õigusloome osad ning neid tuleb seega käsitleda poliitilise prioriteedina (16). Seni ei ole seda tehtud, vaatamata asjaolule, et mõnedes liikmesriikides ja komisjonisiseselt on nüüd valitud lähenemine, mis sillutab tee tulevikku. Seadusandjad ei ole rakendamiseks ja jõustamiseks vajalikke nõudmisi seni piisavalt arvestanud. Pidevad mõjuhinnangud parema õigusloome saavutamiseks peavad samuti arvestama seda, mil viisil tuleb ühenduse õigust arendada ja jõustada. Seeläbi luuakse kõigile osalejatele võrdsed konkurentsitingimused ning tugevdatakse Euroopa Liidu õiguspärasust.

4.1.2

Põhimõtteliselt kuulub ühenduse õiguse korrektne rakendamine ja jõustamine liikmesriikide pädevusse. Komisjoni roll asutamislepingute hoidjana on tagada, et liikmesriigid oma kohustusi ka täidaksid. Iga puuduse suhtes võib komisjon algatada lepingu rikkumise korral kohaldatava menetluse või rakendada muid meetmeid, mis on sobivad Euroopa Liidu õiguse väärrakendamise probleemi lahendamiseks.

4.1.3

2003. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe tulemusena arutab nõukogu praegu õigusloome parandamist ja õigusaktide lihtsustamist. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et tähelepanu keskpunktis peaks olema mitte ainult liikmesriikide jõustatavate direktiivide, vaid kõigi Euroopa Liidu õigusaktide tõhusam rakendamine.

4.1.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leiab, et konkurentsivõime nõukogu, mis kuulutas siseturu integratsiooniprotsessi keskseks osaks, peaks olema komisjoni loomulik partner Euroopa Liidu tasandil ühenduse õiguse rakendamise ja jõustamise küsimuses.

4.1.5

Väga oluline ja sageli otsustav aspekt on liikmesriikide kohaliku halduskorralduse jäämine väljapoole asutamislepingute kohaldamisala. Sellegipoolest tuleneb Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklist 10 ja pretsedendiõigusest, et liikmesriigi asutused peavad tagama nõuetekohase rakendamise ja jõustamise. Selles osas rõhutab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee liikmesriikide ja ELi partnerlust ning ühist vastutust.

4.1.6

Liiga kaua on rõhk olnud uute Euroopa Liidu õigusaktide kehtestamisel. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee nõustub komisjoniga selles osas, et 25-liikmelises Euroopa Liidus peaks tähelepanu keskmes olema pigem olemasolevate õigusaktide rakendamine ja jõustamine kui uute õigusaktide loomine. Uued ühenduse õigusaktid ei ole tegelikult lahendus, sest nõuavad palju aega ja vahendeid. Samamoodi nõuab palju aega ja kulutab nappe ressursse tuginemine ainult kohtumenetlusele, sundimaks liikmesriike probleeme lahendama. Pigem on vajalik õiguskultuuri muutus, mis viiks tähelepanu liikmesriikides ja komisjonis uutelt õigusaktidelt olemasolevate rakendamisele ja jõustamisele, tagades sealjuures, et Euroopa Liidu kooskõlastatud õigus ja poliitika saavutavad oma täieliku mõju. See ei tähenda loomulikult, et Euroopa Liidu õiguse rakendamise ja jõustamise toonitamist võiks kasutada alibina, et mitte luua uusi õigusakte valdkondades, kus nende loomine on endiselt vajalik.

4.1.7

Olemasolevate ning juba rakendatud Euroopa Liidu õigusaktide ülevaatamine aitab kaasa parema seadusloome protsessile — näiteks Taani kogemus. See on ilmekas näide nii lihtsustamise ja parandamise kui rakeandamise ja jõustamise vahelisest vastastikusest mõjust.

4.1.8

Alternatiive, st iseregulatsiooni ja kaasregulatsiooni (17) tuleks käsitleda iga üksikjuhtumi puhul eraldi, selgitamaks välja, kus antud süsteemid töötavad ja kus mitte. Vaatamata vajadusele julgustada iseregulatsiooni ja kaasregulatsiooni alaseid algatusi, tuleb nende elujõulisust kontrollida konkreetse rakendamisprotsessi käigus.

4.1.9

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates on samuti selge, et liikmesriigi tasandil rakendamisel ja jõustamisel tekkinud probleemidega tuleb tegeleda ning probleemid tuleb lahendada liikmesriigi ja ühenduse asutuste tihedama koostöö kaudu.

4.1.10

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et kõnealune tugevdatud koostöö aitab vältida ülearuseid ühenduse õigusakte, mis ei ole õige toimimisviis liikmesriigi rakendusmenetluste optimeerimisel. Need on liiga aeglased ja tülikad, üritades sageli rakendada liikmesriigi poliitilisi eesmärke ebaproportsionaalsete vahendite kaudu.

4.2.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et liikmesriikidele peab jääma võimalus määrata oma rakendusmeetodid ja -toimingud. Kõnealuseid meetodeid ja toiminguid võiksid liikmesriigid ja komisjon käsitleda ka oma mõjuhinnangutes.

4.2.2

Komitee arvab, et olenemata meetoditest või menetlustest, mille liikmesriigid siseturu toimimist mõjutava Euroopa Liidu õiguse või riikliku õiguse rakendamiseks valivad, peavad tulemused olema sarnased kogu Euroopa Liidus. Veelgi enam, tulemused peavad laskma Euroopa Liidu esmasel ja teisesel õigusel mõjule pääseda.

4.2.3

Liikmesriikidega seoses arvab EMSK, et tuleks kaasata riiklikust tasandist allpool olevad ametid, kellel on seadusandlik õigus ja/või kes vastutavad õigusaktide rakendamise eest (liidumaad, provintsid, piirkonnad).

4.2.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et järgmine samm Euroopa Liidu institutsioonide ja liikmesriikide ametite koostöö raames ühenduse õiguse ja poliitikate rakendamisel on asjaomase riikliku haldussuutlikkuse tugevdamine või ratsionaliseerimine, mis on hetkel mõnedes liikmesriikides arutusel.

4.2.5

Haldussuutlikkus on üldhuvi küsimus ning liikmesriigid peavad tõestama, et rakendamise ja jõustamise eest vastutavatel ametitel on vajalik suutlikkus kõrgel tasemel. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee jaoks tähendab see muuhulgas tihedat koostööd Brüsselis töötavate ametnike ning seadusandlike organite vahel riiklikul tasandil.

4.2.6

Ühe erimeetmena on EMSK maininud riiklike reguleerimisametite kasutamine teatud valdkondades (nt telekommunikatsioon). Riiklikud reguleerimisametid alluvad samaaegselt ühtsele Euroopa õigusele ja riiklikele järelevalveasutustele. Ka kõnealuseid menetlusi tuleb täpselt kontrollida.

4.2.7