9.12.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 313/1

1–7

8–11

12–19

20–28

29–32

33–39

1.

Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 280 kooskõlastavad liikmesriigid oma meetmeid, mille eesmärk on kaitsta ühenduse finantshuve pettuste eest. Selleks organiseerivad nad koos komisjoniga tiheda ja regulaarse koostöö pädevate asutuste vahel. Selline halduskoostöö hõlmab eeskirjade eiramisest teatamist, haldusuuringuid, kohapealseid kontrolle ja inspekteerimisi, teabevahetust, alusetult saadud soodustuste tühistamist ning halduskaristusi.

2.

Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 280 ja muudele sätetele kohaldatakse kõikidel ühenduse poliitikaga hõlmatud aladel kehtestatud ühtseid õigusnorme. Siiski koosneb suurem osa ühenduse pettustevastastest õigusaktidest arvukatest ning erinevatest üksikasjalikest sätetest, mis käsitlevad vastavaid ühenduse poliitikaga hõlmatud alasid.

3.

Uuritav määruse ettepanek püüab suurendada komisjoni rolli liikmesriikide tegevuse kooskõlastamisel, mis on suunatud ühenduse finantshuve mõjutavate pettuste ja muude ebaseaduslike tegevuste vastu võitlemisele. Komisjoni esitatud seletuskirja kohaselt ei anna olemasolev halduskoostöö õiguslik raamistik komisjonile piisavalt võimalusi liikmesriikide tegevuse aktiivseks toetamiseks ja kooskõlastamiseks. See puudutab eriti riigipiire ületavaid käibemaksupettuseid ja rahapesu, mis on seotud ühenduse soodustuste suhtes tehtavate pettustega.

4.

“Ühenduse tasandil erilist tähtsust” omavate ebakorrektsete tehingute kohta teabe kogumise ja vahetamise eesmärgil tehakse ettepanek ulatusliku koostöösüsteemi loomiseks nii liikmesriikide ametiasutuste vahel kui ka ametiasutuste ja komisjoni vahel (osaleb Euroopa Pettustevastase Ameti (2) kaudu).

5.

“Ühenduse tasandil erilise tähtsusega” ebakorrektsed tehingud määratletakse kahe kriteeriumi kaudu:

6.

Esitatud määrust rakendataks kõigile ühenduse tulude ja kulude valdkondadele, kui ühenduse mõnes teises õigusaktis ei sätesta konkreetsemat koostööd või laialdasemat ligipääsu komisjoni teabele.

7.

Kontrollikoda analüüsis komisjoni ettepanekut oma asjakohast audititööd silmas pidades, võttes samuti arvesse õigusnormide parandamise põhimõtteid ning Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni poolt ühiselt kehtestatud ühenduse õigusaktide koostamise üldiseid kvaliteedisuuniseid. (3)

8.

Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon on jõudnud kokkuleppele (4) ühenduse õigusaktide uuendamise, nende mahu vähendamise ja olulise lihtsustamise osas. Vaatamata nimetatud eesmärgile ei kajasta komisjoni ettepanek püüet olemasolevaid õigusakte lihtsustada või muuta. Uus määrus lisataks kehtivatele pettustevastast võitlust puudutavatele horisontaalsetele ja valdkonnapõhistele õigusaktidele.

9.

Komisjon on seadnud endale ülesandeks (5) võtta oma seadusandlikes ettepanekutes arvesse nende rahanduslikku või haldusalast mõju liidule ja eriti liikmesriikidele. Ometi ei sisalda uue määruse ettepanek teavet rahalistest ja haldusalastest tagajärgedest liikmesriikidele.

10.

Ettepanekus võetakse kasutusele laialdasem määratlus “ühenduse finantshuve mõjutavatele eeskirjade eiramisele”. Mõiste hõlmab ka

Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruses (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (6) esitatud üldine eeskirjade eiramise definitsioon neid valdkondi ei hõlma. Mõiste “eeskirjade eiramine” erinevate definitsioonide üheaegne kasutamine pettustevastastes õigusaktides tekitab segaduste ja õiguskindlusetuse ohu.

11.

Ebakindlust suurendab veelgi see, et kehtivad ühenduse õigusaktid ei sisalda mõiste “ühenduse finantshuvid” määratlust. (7) Ka komisjoni esitatud uus määrus ei defineeri seda mõistet.

12.

Kontrollikoja viimane audit Euroopa Pettustevastase Ameti juhtimise kohta (8) kinnitas vajadust tõhusama koostöö järele liikmesriikidega nii otsejuhitavates valdkondades kui ka valdkondades, kus ühenduse rahaliste vahendite juhtimine toimub koostöös liikmesriikidega. Probleemid praeguses koostöös on enamjaolt seotud puudustega juhtimise tõhususes nii liikmesriikide kui komisjoni tasandil.

13.

Tolli- ja põllumajandussektorite vastastikuse abi andmise korda (9) puudutava erijuhu osas ilmnes, et järelkontrolli ei teostata süstemaatiliselt ning OLAF ei ole kehtestanud eeskirju, mille abil oleks võimalik teostada jätkuvat ja järjepidevat järelevalvet liikmesriikidelt taotletava vastastikuse abi andmise korra raames toimunud edasimineku üle, ning et algatatud taotluste tulemused ei ole selgelt registreeritud. (10)

14.

Eriaruandes nr 3/2004 ühise põllumajanduspoliitika raames õigusevastaselt tehtud väljamaksete tagasinõudmise kohta (11) leidis kontrollikoda, et komisjoni vastav andmebaas liikmesriikide poolt teatatud eeskirjade eiramise kohta (12) ei saa pidada usaldusväärseks, täielikuks ega täpseks.

15.

2001. aastal läbi viidud vastava määruse (13) rakendamise auditi käigus leidis kontrollikoda (14) struktuuripoliitika puhul puudusi kõigil tasanditel, mille tulemusel eeskirjade eiramise kohta edastatud teave oli puudulik, mitteusaldusväärne, eksitav ja aegunud.

16.

Puudused tulenesid muuhulgas sellest, et esines raskusi ühtse mudeli määratlemisel, mida kõik liikmesriigid kasutavad eeskirjade rikkumisest teavitamisel. Lisaks leidis kontrollikoda, et sageli tehti teave kättesaadavaks pärast pikka viivitust ning komisjon ei teostanud nõuetekohast järelkontrolli.

17.

Eelnõus välja pakutud uued menetlused tekitaksid lisatööd nii liikmesriikide haldusasutustele kui komisjonile, kuna olemasolevaid aruandluskohustusi, mis tulenevad muudest ühenduse õigusaktidest, ei kaotata ega lihtsustata. Praktikas oleks seega keeruline keskenduda tulemustele ja ressurssidele ning vältida komisjoni talituste üleujutamist teabe ning väheoluliste juhtumitega seotud taotlustega, mis on komisjoni püüdluseks. (15)

18.

Lisaks sellele tõstaks uute eeskirjade ja praeguste valdkonnapõhiste määruste samaaegne rakendamine tõlgendamisraskuste ja ühtlase rakendamisega seotud riski kõikides liikmesriikides. See suurendab eeskirjade eiramisest teavitamise kriteeriumide, tähtaegade ja aruandluskünniste ebajärjekindlust. (16)

19.

Järgmine probleem tekib seoses sellega, et ettepanekus sisalduvad uued aruandluskohustused hõlmaksid ka juhtumeid, mille puhul eeskirjade eiramist ei ole veel toimunud, kuid olemasoleva teabe põhjal võib aset leida (17). Sellise nõude rakendatavus on kaheldav.

20.

2001. eelarveaasta aastaaruandes (18) juhtis kontrollikoda tähelepanu karusellpettuste kasvavale probleemile ning selle lahendamisega seoses vajadusele süvendatud halduskoostöö järele eesmärgiga kaitsta käibemaksust saadavat sissetulekut (19).

21.

1. jaanuaril 2004. aastal jõustus nõukogu määrus (EÜ) nr 1798/2003 (20) halduskoostöö kohta käibemaksu valdkonnas. Selle eesmärgiks on liikmesriikide maksuametite koostöö tugevdamine käibemaksupettuste vastu võitlemisel. Määrusega (EÜ) nr 1798/2003 kehtestati lõpuks ühtne õiguslik raamistik. Enne määruse jõustumist takistas maksuametite tõhusat koostööd kahe eraldiseisva käibemaksualast koostööd puudutava õigusakti üheaegne kehtimine.

22.

Komisjoni väitel on need liikmesriigid, kes on juba rakendanud konkreetseid karusellpettuste tuvastamis- ja kontrollimeetmeid, olnud edukad (21).

23.

Kontrollikoda täheldab, et esitatud uue määruse sätted on suures osas sarnased või isegi identsed määruse (EÜ) nr 1798/2003 sätetega, seda eriti teabevahetuse ja haldusuurimiste reeglite osas (22).

24.

Siiski muudab ettepanek komisjoni (samuti OLAFi) rolli. Määruse (EÜ) nr 1798/2003 kohaselt on komisjoni peamiseks ülesandeks koos liikmesriikidega analüüsida ja hinnata halduskoostöö korralduse toimimist ning viise selle tõhustamiseks.

25.

Uue ettepaneku kohaselt kaasataks OLAF süstemaatiliselt pettustevastaste operatsioonide koordineerimisse ning OLAF võib nendes operatsioonides tsentraliseerimise, asjakohase teabe analüüsimise ja liikmesriikidelt erilise jälgimise või haldusuurimiste läbiviimise taotlemise võimaluse kaudu isegi keskset rolli mängida.

26.

Kontrollikoda juhib tähelepanu oma eriaruandes 1/2005 (23) esitatud soovitusele, mille kohaselt OLAF peaks oma tegevuse keskendama juurdlusfunktsioonile. Määruse ettepanekus OLAFile määratud roll liikmesriikide piiriüleste käibemaksupettuste vastu võitlemise operatsioonide koordineerijana võib kahandada OLAFi suutlikkust oma peamist ülesannet tõhusalt täita.

27.

Lisaks sellele tekitaks praktilisi probleeme see, et määruse ettepanekus, erinevalt määrusest (EÜ) nr 1798/2003, ei sätestata maksuinspektorite või pettustevastaste üksuste otseseid kontakte ning otsest koostööd. Ettepanekus märgitakse, et teabevahetus toimuks ainult asjassepuutuvate infovahetuse keskuste ja muude maksuametkondade kaudu. Sellega kaasneb tõsine oht kooskõlastustegevuse kiirusele ja paindlikkusele.

28.

Sellele arvamusele punktides 17–19 toodud kommentaarid kehtivad ka halduskoostöö kohta käibemaksu valdkonnas.

29.

Vastavalt nõukogu otsusele 2000/642/JSK (24) on liikmesriigid asutanud rahapesu andmebürood. Nende rahapesu andmebüroode ülesandeks on teabe kogumine ja analüüsimine eesmärgiga leida sidemed kahtlaste finantstehingute ja nendega seotud kriminaalse tegevuse vahel, et võidelda rahapesu vastu.

30.

Komisjon teeb ettepaneku rahapesu andmebüroode lisamise kohta pädevate asutuste hulka, kellelt nõutakse vastavalt ühenduse finantshuvide kaitsmise tarbeks vastastikust haldustoetust käsitlevale määruse ettepanekule koostööd. Seega oleks komisjonil lubatud taotleda nende abi ning paluda neil edastada kõik eeskirjade eiramiste tuvastamiseks ja ennetamiseks vajalikud andmed.

31.

Kontrollikoda juhib tähelepanu asjaolule, et nõukogu otsuse 2000/642/JSK praegune sõnastus ei määratle komisjoni rolli rahapesu andmebüroode suhtes. Otsuse osasid sätteid (25) võib tõlgendada suisa nii, nagu komisjoni talitustel poleks õigust ligipääsule rahapesu andmebüroode kogutud ja edastatud teabele. Vastavalt ühenduse õigusaktide koostamise üldiste kvaliteedisuuniste (26) artiklile 19 oleks seega soovitatav olukorda selgitada.

32.

Sellele arvamusele punktides 17 ja 19 toodud kommentaarid kehtivad ka halduskoostöö kohta rahapesuga võitlemisel.

33.

Kontrollikoda nõustub komisjoni analüüsiga, mille kohaselt nii liikmesriikide endi vahelist kui ka komisjoni ja liikmesriikide vahelist koostööd tuleks tõhustada ühenduse finantshuvide kaitsmiseks pettuste ja muu ebaseadusliku tegevuse vastu.

34.

Kehtiv õiguslik raamistik eeskirjade eiramiste ja pettuste vastu võitlemiseks on keerukas ning kontrollikoja auditid on näidanud, et seda on raske rakendada. Uus määrus lisab veelgi keerukust, seda eriti määratluste ja aruandluskriteeriumide osas.

35.

Lisaks on järjekordse õigusakti kehtestamine vastuolus Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni poolt kokkulepitud eesmärgiga (27) uuendada, mahult vähendada ning märgatavalt lihtsustada ühenduse õigusakte.

36.

Kontrollikoda soovitab komisjonil püüda lihtsustada ja mahult vähendada ühenduse pettustevastaseid õigusakte eesmärgiga vältida kordusi ning vastakate sätete esitamist. Komisjoni ja liikmesriikide koostöös esinevaid puudusi oleks võimalik sellise kokkuvõtte raames käsitleda.

37.

Kontrollikoda kordab oma soovitusi seoses OLAFi tegevuse keskendamisega selle juurdlusfunktsioonile. OLAFi rolli laiendamine liikmesriikide pettustevastases tegevuses võib selle eesmärgiga vastuollu sattuda.

38.

Mõistet “ühenduse finantshuvid”, mis on kesksel kohal pettustevastastes õigusaktides, tuleks selgelt määratleda. Kõigis pettustevastastes õigusaktides tuleks kasutada “eesmärkide eiramise” ühest määratlust.

39.

Kontrollikoda kordab käibemaksualase koostöö osas antud soovitust, (28) mille kohaselt peaks komisjon keskenduma oma ülesandele tuvastada puudused riiklikes käibemaksupettuste vastu võitlemise süsteemides ja soovitada asjakohaseid parandusmeetmeid asjassepuutuvatele liikmesriikidele.

9.12.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 313/6

1.

Kontrollikoda suhtub ettepanekusse üldiselt positiivselt, kuid soovib siiski kommenteerida üht punkti, nimelt leevendusmehhanismi künnist (määruse muudatusettepaneku eelnõu artikli 5 lõige 3).

2.

Künnis on määratud komisjoni kalkulatsioonide alusel, mis põhinevad ELi välislaenude erinevatel stsenaariumidel; Euroopa Investeerimispanga uus välislaenumandaat järgmiseks finantsperspektiiviks (2007–2013) ei ole veel vastu võetud. Usaldusväärsete andmete või prognooside puudumisel näevad praegused eeskirjad ette fondi varustamise protsendimäära tõstmise, kui lepinguliste kohustuste täitmata jätmisele järgnenud tagatiste kasutamise ajal on fondis vähem raha kui 75 % sihtsummast. See säte on kavas asendada “leevendusmehhanismi” rakendamisega. Fondi varustamise uus kord põhineb tagantjärele tehtavatel arvutustel, nii et varustamine toimub ajalise nihkega. Kontrollikoda leiab, et komisjon peaks kaaluma hoiatusmehhanismi loomist, mille abil teavitada eelarvepädevaid institutsioone, kui fondi põhivara on langenud alla 75 % sihtsummast kas tagatiste lisandumise ja/või tagatiste kasutamise tõttu. Nii saaksid eelarvepädevad institutsioonid ebasoovitavatest arengutest teada varakult, mitte alles siis, kui tuleb võtta erakorralisi meetmeid fondi vahendite täiendamiseks (näiteks kui fondi vahendid on langenud alla 50 % sihtsummast).