22.9.2005

Euroopa Liidu Teataja

C 234/1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa parlamendile, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele ühistute edendamise kohta Euroopas”

KOM(2004) 18 (lõplik)

(2005/C 234/01)

23. veebruaril 2004 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa parlamendile, majandus- ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele ühistute edendamise kohta Euroopas”.

Ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon, millele tehti ülesandeks komitee asjaomase töö ettavalmistamine, võttis arvamuse vastu 14. veebruaril 2005 (raportöör: hr HOFFELT).

Oma 9.–10. märtsil toimunud 415. täiskogu istungil (9. märtsil 2005) võttis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee vastu järgmise arvamuse 120 poolt- ja 1 vastuhäälega, erapooletuid oli 3.

1. Sissejuhatus

1.1

“Ühistu on iseseisev ja vabatahtlik isikute ühendus, mille eesmärgiks on liikmete ühiste majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste ning püüdluste rahuldamine ühenduse vormis, mis on ühisomanduses ja mida juhitakse demokraatlikult”. (1) Ehkki ühistu õiguslikus seisundis võib sõltuvalt liikmesriigist esineda erinevaid juriidilisi nüansse, tunnustavad juristid-praktikud nende ühenduste olemust intuitu personae.

1.2	Ühistu olemust tugevdavad demokraatia, võrdsuse, erapooletuse, solidaarsuse, läbipaistvuse ja sotsiaalse vastutuse väärtused, samuti vabatahtliku liitumise, liikmete teostatava demokraatliku valitsemise, liikmete majandusliku osaluse ja isikliku panuse põhimõte (2).

1.3	Lisaks erineb ühistu kapitaliühingutest kapitali koosseisu muutlikkuse poolest, ühistu osakud on nimelised ja üldjuhul võõrandamatud kolmandatele isikutele, kes ei ole ühistu liikmed.

1.4	Euroopa Liidus on peaaegu 140 miljonit inimest ühistute liikmed. Umbes 300 000 ühistut annavad tööd 2,3 miljonile inimesele.

1.5	Enamikus tegevusvaldkondades olemasolev kooperatiivne ettevõtlus, mida iseloomustab ostu-, müügi- või tööjõu ühendamisel põhinev ülesehitus eesmärgiga rahuldada oma liikmete majanduslikke nõudmisi, on kohandunud ka sotsiaalsete, kultuuriliste ja keskkonnaalaste eesmärkide elluviimisega.

1.6	Ühistutel on väga oluline roll ka Lissaboni strateegia eesmärkide elluviimisel, kuna nad püüavad tasakaalustada majandusnäitajaid, osalust ja isiksuste arengut.

1.7

Ehkki ühistuste suurus ja areng võivad märkimisväärselt erineda, on neil üldiselt tugevad kohalikud juured ning nad annavad seega panuse piirkondliku sotsiaalmajandusliku struktuuri loomisse ja tugevdamisse ning lisaks sotsiaalse ühtekuuluvuse säilitamisse aladel, kus on raskusi stabiilse arenemise või ülesehitusega (3). Niisugune kohalik taust ei takista neil aga sugugi arendamast oma tegevust ka väljapoole Euroopa Liidu piire. Seetõttu on ühistutel arvestatav mõju globaalsele kaubavahetusele ja maailmamajanduse dünaamikale (4).

1.8

Eelnevat silmas pidades on ühistute roll ja mõjuvõim tuntavad nii riiklikul kui ka globaalsel tasandil. Nii näiteks võttis Rahvusvaheline tööorganisatsioon (ILO) 2002. aasta juunis vastu soovituse ühistute edendamiseks (5), milles rõhutatakse, et “ühistud oma erinevates vormides aitavad kaasa kogu rahva ulatuslikumale osalemisele majanduslikus ja sotsiaalses arengus”. Kõnealuse soovituse on vastu võtnud Euroopa Liidu kõik 25 liikmesriiki ning hetkel on see ratifitseerimisel.

1.9

Euroopa Liidu tasandil tunnustab ühistuid Euroopa ühenduse asutamislepingu artikkel 48 (6). Oma talituse kaudu, mis tegeles käsitööliste, väikeettevõtjate, ühistute ja hoiu-laenuühingutega, pööras komisjon erilist tähelepanu just seda tüüpi ühendustele. Hiljuti võttis nõukogu vastu Euroopa ühistute põhikirja ning seda täiendava direktiivi töötajate kaasamise kohta (7). Käesoleva teatise vastuvõtmine märgib komisjoni jätkuvat huvi kõnealuse ettevõtlusvormi vastu.

1.10

Huvi vastab ka ühistute ootusele, kuna viimased on sunnitud vastu võtma suuremaid väljakutseid, et mitte lasta oma arengut pidurdada ega seada oma olemasolu kahtluse alla. Näiteks on mitmes uues liikmesriigis ühistute kasutamine endise korra poolt andnud sellele ettevõtlusvormile halva maine. Samuti peavad arvukad ühistud üha tihedama konkurentsiga turgudel tegema märkimisväärseid pingutusi, et säilitada oma konkurentsivõime ning samas oma iseloom ja identiteet.

2. Teatise põhipunktid

2.1	Üks 23. veebruaril 2004 vastu võetud teatise teksti põhirõhuasetus ilmneb komisjoni märkusest, et “ühistutel on järjest olulisem ja positiivsem roll ühenduse eesmärkide saavutamisel”.

2.2	Muuhulgas tõdeb komisjon, et ühistute potentsiaali pole piisaval määral ära kasutatud. Olukorra parandamiseks paneb komisjon ette määrata kolm peaeesmärki, mille põhjal võetakse vastu kaheteistkümnest punktist koosnev tegevuskava:

2.2.1 Ühistute osakaalu tõstmine Euroopas tegevusvaldkonna omaduste ja nähtavuse parandamise abil

See tähendab eelkõige läbimõeldud teabe- ja kogemustevahetuse korraldamist ning samme avaliku võimu ja ettevõtjate teadlikkuse suurendamiseks.

2.2.2 Ühistuid puudutavate õigusaktide parandamine liikmesriikides

Kõnealust eesmärki arendatakse nõukogu 2003. aasta juulis vastu võetud määruse raames, millega võeti vastu Euroopa ühistute põhikiri (EÜP). See puudutab nii määruse rakendussätete vastuvõtmist riiklike seadusandjate poolt kui ka liikmesriikides kehtivate õigusaktide parandamist või “mudelseaduste” vastuvõtmise innustamist. Sealjuures on komisjon erilist tähelepanu pööranud Euroopa Liidu uutele liikmesriikidele.

2.2.3 Ühistute senisest tuntavam arvestamine ühenduse eesmärkides ning ühistute panus nende eesmärkide saavutamisse

Eriti peetakse silmas põllumajanduspoliitikat, laienemist, maaelu arengut, piirkondlikku arengut ning uute töökohtade loomist.

3. Üldised tähelepanekud

3.1

Komitee on alati pööranud tähelepanu täisühingute probleemidele ja sotsiaalmajandusele üldiselt (8). Nagu regioonide komitee, peab majandus- ja sotsiaalkomiteegi vajalikuks kõikide ettevõtlusvormide võrdset edendamist ja toetamist (9). Saamaks kooperatiivsetelt organisatsioonidelt ja ühistutelt tagasisidet teatise kohta, korraldas komitee 11. oktoobril ankeedil põhineva avaliku arutelu. See andis võimaluse kõrvutada komisjoni eelnõud ühistegevusvaldkonna ootuste ja prioriteetidega.

3.2	Komitee suhtub soosivalt komisjoni teatisse ühistute edendamise kohta Euroopas. Teatise elluviimine peaks võimaldama seda tüüpi ettevõtluse esiletõusu, eriti kui väärtustada ja levitada selle panust Lissaboni strateegia eesmärkide teostumisel.

3.3

Seevastu tõdeb komitee, et suur hulk teatises väljapakutud meetmeid ühistute edendamiseks on sõnastatud vägagi ettevaatlikult. Sageli on kasutatud väljendeid “vaadelda või uurida võimalusi” või “pöörata erilist tähelepanu”. Seega tuleks konkreetsemalt sõnastada eesmärgid ning siduda need sobivate tähtaegadega.

3.4	Komiteel on hea meel tähelepanu üle, mida komisjon osutab uutele liikmesriikidele ja kandidaatriikidele. Mõnes neist riikidest viis ühistute kasutamine endise korra ajal selleni, et ühistutes nähti riigivõimu instrumenti.

3.4.1

Seetõttu peab komitee iseäranis vajalikuks teadvustada nende riikide ettevõtjatele ühistute potentsiaali, mis aitaks tegevust arendada muuhulgas ettevõtte ressursside, vastutuse ja ettevõtlusriskide jaotamise läbi ning niimoodi panna alust projektide suuremale elujõulisusele ja kestvusele. (10)

3.4.2

Komitee on arvamusel, et uutes liikmesriikides tuleks edendada uut dünaamikat, mis tekib korporatiivse mudeli võitluses sotsiaalse tõrjutuse vastu ja keskkonnapoliitikas. Samuti tuleks tagada, et teatud ühistute loodud ühinguline struktuur ei laguneks kõnealust ettevõtlusvormi mõjutavate muutuste tulemusel.

3.5

Mõistes komisjoni püüdu rõhutada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete rolli kooperatiivse ettevõtluse puhul, tuletab komitee meelde, et hulk ühistuid ja ühisturühmi ei vasta ühenduse poolt antud VKE määratlusele. Seetõttu soovitab komitee mitte piirduda teatise ettepanekuis ainult kõnealuse mõõtmega. See puudutab just viiteid mõningatele ühenduse tegevustele nagu näiteks teenuste osutamine ettevõtetele või ligipääs rahastamisele.

4. Ühistuid puudutavad ning põhjalikumat arendamist nõudvad valdkonnad

4.1 Regulatiivne raamistik

4.1.1

Teatises omistab komisjon erilist tähtsust ühistuid puudutavatele õigusaktidele ja eriti neid käsitlevatele riiklikele statuutidele. Komitee toetab niisugust lähenemist, kuna see on hädavajalik, et ühistud võiksid nii siseriiklikul kui ka Euroopa tasandil omada parimat võimalikku juriidilist raamistikku, milles oma tegevust arendada.

4.1.2

Lisaks kehtib ühistutele hulk sätteid, mis puudutavad äriühinguõigust (raamatupidamisseadused, sotsiaalõigus, konkurentsiseadused, maksuseadused jne). Kui kõnealused seadused ei arvesta ühistute teatud iseärasusi, võib oletada, et isegi optimaalsete ühistuid puudutavate õigusaktide olemasolul valitseb ühistute arengu pidurdumise oht.

4.1.2.1

Näiteks nägi raamatupidamisstandardi IAS 32 esialgne kavand ette ühistute osakute käsitlemist võlgadena, mitte kapitalina, kuna osakute puhul võib nõuda tagasimaksmist. Arvestades tagajärgi, mida kõnealune säte ühistute jaoks kätkeks, tõlgendati seda põhimõtet viisil, mis võimaldab kahe lisatingimuse täitmisel teha reeglist erandi (11). Tõsiasi, et reeglit ennast ei muudetud, vaid lisati sellele eraldi tõlgendus ühistute jaoks, toetab põhimõtet, mille kohaselt käsitletakse kõnealust ettevõtlusvormi üldjuhul kui erandit kapitaliühingute suhtes. Nagu mainitud (vt punkt 3.1), on komitee seisukohal, et ühistuid ei tohiks käsitleda erandina; vajaduse korral tuleks kohandada regulatiivset raamistikku, võtmaks arvesse ühistute eripära.

4.1.2.2

Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles võtma arvesse ja ära kasutama ühistuõiguse ja muude õigusaktide vahelist positiivset koosmõju.

4.1.2.3

Samas kontekstis soovitab komitee, et ekspertgrupid, kellele komisjon on teinud ülesandeks esitada arvamusi tulevaste õigustekstide kohta antud valdkonnas, võtaksid süsteemselt arvesse ühistute peamisi iseärasusi, arvestades ka ühistute esindusorganisatsioonide kogemusi (12).

4.2 Konkurentsinormid, asutamisvabadus ja maksustamiskord

4.2.1

Konkurentsiõigust puudutavates küsimustes nõustub komitee täielikult sellega, et nii nagu teistele ettevõtlusvormidele, kehtivad ka ühistutele EÜ asutamislepingu artiklid 81, 82 ja 86-88. Siiski leiab komitee, et teatise lõigu sõnastus, mis viitab kokkulepete kohta käivale asutamislepingu artiklile 81, ei ole piisavalt selge. Komisjon rõhutab siin, et “kui ühistu asutamine ei ole otseses vastuolus asutamislepingu artikliga 81, võib tema hilisemat tegevust või sisemisi norme käsitleda konkurentsi takistavatena” (13). Sellega tagab komisjon konkurentsinormide parema leviku erinevates ühistegevusvaldkondades.

4.2.1.1

Kohtumise põhjal ühistegevusliikumise esindajatega, mis toimus 11. oktoobril 2004, leiab komitee, et probleem ei seisne mitte niivõrd konkurentsinormide mittetundmises, kuivõrd selles, et viimased ei sisalda alati ühistutele iseloomulikke sätteid. Komitee kutsub seega komisjoni üles suunama oma tegevus konkurentsipoliitikaga tegelevatele ametiasutustele, et need oleksid ühistute erinevatest struktuuridest paremini teavitatud.

4.2.1.2

Rõhutades, et ettevõtlusvormide paljusus turul on eluterve konkurentsi üks peamisi tegureid, leiab komitee, et niisugune samm aitaks vältida igasugust ülesehitusest tulenevat ühistute diskrimineerimist.

4.2.2

Lisaks juhib komitee tähelepanu faktile, et mõningates riikides on keelatud asutada ühistuid teatud tegevusvaldkondades (14). See on selge asutamisvabaduse piirang. Olukord on seda kahetsusväärsem, et Euroopa ühistute põhikirja käsitlev regulatsioon kinnitab seda piirangut (15). Komitee kutsub seega komisjoni üles viima läbi uuringut kõnealuse piirangute ulatuse ja mõju kohta.

4.2.3

Ühistute maksustamiskorra küsimuses toetab komitee põhimõtet, mille kohaselt üht tüüpi ettevõtlusele antavad soodustused peavad olema proportsionaalsed vastavate juriidiliste piirangute ja ühiskonnale antava lisaväärtusega (16). Sellega seoses julgustab komitee komisjoni kutsuma liikmesriike üles uurima võimalust võimaldada ühistutele maksusoodustusi nende sotsiaalse kasuteguri alusel või vastavalt nende panusele piirkondlikku arengusse, omades sealjuures ranget kontrolli kooperatiivsete väärtuste ja põhimõtete järgimise üle. (17)

4.3 Ühistegevuse sotsiaalne vastutus ja ettevõtluse juhtimine

4.3.1 Ühistegevuse sotsiaalne vastutus (ÜSV)

4.3.1.1

Majanduse globaliseerumine kõrgendab nõudmisi ettevõtete tegevuse tasuvuse suhtes, vahel muude sotsiaalsete tõekspidamiste hinnaga. Ühistegevuse sotsiaalne vastutus ehk sotsiaalsete ja keskkonnaalaste valupunktide vabatahtlik kaasamine ettevõtete äritegevusse ja suhetesse nende osanike ja aktsionäridega (18), ei ole ühistute jaoks sugugi uus mõiste. Kuna ühistute tegevuses on ühendatud niihästi majanduslikud kui sotsiaalsed eesmärgid ning nende eksisteerimise alused on rajatud üksikisikutele ja sisedemokraatia põhimõtetele, jagavad nad loomuomaselt ettevõtluse sotsiaalset vastutust ning investeerivad sellesse valdkonda (19).

4.3.1.2

Komitee avaldab kahetsust, et nimetatud mõõde ei ole leidnud teatises kajastamist ning soovitab ellu viia sellekohane tegevuskava, edendamaks ühistute tööd kõnealuses valdkonnas (20).

4.3.2 Äriühingu juhtimine (Corporate governance)

4.3.2.1

Komitee on juba mitu aastat tundnud sügavat huvi äriühingu juhtimist puudutavate küsimuste vastu (21). Arutelud selles valdkonnas ei puuduta aga kuigi sageli ühistuid. See on mõneti paradoksaalne, kuna hulk ühistute struktuuriga seotud sätteid on ärgitanud ühistuid tarvitusele võtma spetsiifilisi juhtimismudeleid (22).Ühistute tegevuse edukusele võivad kaasa aidata ka auditeeriumisühistute liitude teenused; kõnealused liidud tegutsevad mitmes liikmesriigis; mõnedes liikmesriikides on ühistute pidev traditsioon kestnud üle 100 aasta. Seetõttu on oluline, et Euroopa Ühenduse direktiiv põhikirjajärgse auditeerimise kohta tunnustaks ja hõlmaks kõnealust ühistuõiguse institutsiooni.

4.3.2.2

Seega peab komitee kasulikuks lülitada kõnealused kogemused head ühingujuhtimise tava puudutavasse arutellu, algatamaks uusi ettepanekuid ja soovitusi, mida võiks kasutada erinevat ettevõtlusvormide puhul.

4.4 Ühistute rühmitused

4.4.1

Komitee juhib komisjoni tähelepanu ka kooperatiivsete ühistute rühmituste olemasolule. Nende puhul on tegemist ettevõtlusmudelitega, mis selgelt eelistavad partnerlusstrateegiaid ja ühistutevahelist koostööd ühinemistele või ülevõtmistele. See võimaldab neil astuda vastu globaliseerumise ja sellest tuleneva kasvava konkurentsi väljakutsetele, säilitades ja tuues esile ühistute olemuse.

4.4.2

Arvestades konkurentsinorme, peab komitee vajalikuks toetada niisuguste rühmituste edendamist ja arendamist, et need võimaldaksid ühistutel töötada välja ühine kaubamärk või toodete ja teenuste valik, mis tugevdaks veelgi ühistute esindatust nii riikidevahelisel kui ka ülemaailmsel tasandil. Samuti soovitab komitee teatises kõnealuse mõõtmega rohkem arvestada.

5. Tähelepanekud ja soovitused pakutud sammude osas

5.1 Ühistute tegevuse märkamine ja edendamine (Tegevused 1-2)

5.1.1

Komitee julgustab komisjoni teostama igasugust edendustegevust eesmärgiga parandada ühistute omaduste mõistmist ja arvessevõtmist. Kõnealune omaduste mittetundmine on peamine põhjus, miks nende potentsiaali pole piisavalt ära kasutatud. Selles suhtes leiab komitee, et kõnealuse ettevõtlusvormiga seonduvate heade tavade kindlakstegemist, standardimist ja levitamist tuleks senisest enam toetada ja julgustada.

5.1.2

Komitee teeb ettepaneku, et komisjon väljendaks enam ametlikku heakskiitu Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni soovitusele 193, mis 25 Euroopa Liidu liikmesriigi poolt vastu võetuna kujutab endast esimest üleeuroopalist konsensust ühistute standardite ja ühistute edendamise suhtes. Komitee toetab ka konkreetsete meetmete väljatöötamist ja tarvituselevõttu, nagu näiteks teabekampaania ühistute omadustest ja ettevõtlusega ühisest mõõtmest, mis toetuks erinevatele õppevideotele, ettevõtluse peadirektoraadi koduleheküljele jne. Kampaania oleks suunatud majandus- ja sotsiaalpoliitika eestkõnelejatele ning liikmesriikide ametiasustustele.

5.1.3

Komitee soovitab veel, et nimetatud edendamiskava tuleks läbi viia ka komisjoni peadirektoraatides. Siinjuures tuleks erilist tähelepanu pöörata peadirektooratidele, mille algatused puudutavad otseselt ühistuid nende ettevõtlusega seonduvas ja sotsiaalses aspektis (siseturu peadirektoraat, tööhõive ja sotsiaalpoliitika peadirektoraat, konkurentsi peadirektoraat, tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraat jne).

5.2 Statistilised andmed (Tegevus 3)

5.2.1

Komitee toetab komisjoni soovi täiustada ühistuid puudutavat statistilist andmestikku. Enamikus Euroopa Liidu riikides, kus andmed käepärast on, uuendatakse neid harva regulaarselt. Lisaks on andmete kogumiseks kasutatavad meetodid harva samalaadsed. See on üks peamisi takistusi ühistuid puudutavate teadmiste süvendamisel ja parandamisel.

5.2.2

Olukorra parandamiseks näeb komisjon ette satelliitkonto kasutamise. Kõnealuse meetodi kohaldamise raamistikku pole ühistute jaoks veel kindlaks määratud, ent seni on seda testitud organisatsioonidel, mis ei taotle otseselt kasumit või mis on mittetulundusühingud (23). Samas rõhutab komitee, et kasutatavad vahendid ja meetodid ei tohiks varjata ühistute majanduslikku ja kaubanduslikku mõõdet. Väärib märkimist, et küsimustikuga kaasnenud avalikul arutelul ilmnes, et seda muret jagavad ka kooperatiivsed ühendused ise.

5.2.3

Rahuldamaks võimalikult kiiresti vajadust ühistuid puudutavate andmete järele, toetab komitee võimaluse korral kohese koostöö algatamist Eurostati ja ettevõtete kohta statistikat koguvate siseriiklike institutsioonide vahel, võimaldamaks ettevõtluse kohta käivate andmete klassifitseerimist vastavalt nende erinevale õiguslikule seisundile.

5.3 Koolitus ja ettevõtlikkus (Tegevus 4)

5.3.1

Komitee peab oluliseks, et hariduse, koolituse, ettevõtlikkuse stimuleerimise ja elukestva õppe programmid (24) võtaksid arvesse kooperatiivset aspekti. Komitee meenutab, et teemat on käsitletud ka Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni soovituses 193 ning nendib heameelega, et ka regioonide komitee mainib seda oma arvamuses (25). Komitee toetab seega komisjoni tahet olemasolevaid kogemusi omavahel siduda ja levitada.

5.3.2

Komitee soovitab lisaks uurida ühistutealase õppe olukorda koolides ja kõrgkoolides. Sealjuures vastava pedagoogilise materjali väljatöötamist ja levitamist toetades täidaks komisjon korraga kaht eesmärki — ühest küljest olemasoleva kogemuse süstematiseerimine ja teisest küljest ühistuse mõõtme kaasamine õppeprogrammidesse.

5.4 Tugiteenused ettevõtetele (Tegevus 5)

5.4.1

Komitee jagab komisjoni soovi kutsuda ettevõtetele tugiteenuste pakkujaid üles kaasama ka ühistutele iseloomulikke aspekte, võttes küll arvesse, et kõnealuseid spetsialiseerunud teenusepakkujaid juba leidub. Viimased peaksid suutma oma teenuseid komisjoni tegevuse kaudu veelgi enam täiustada ja levitada.

5.4.2

Siinkohal meenutab komitee, et uus ettevõtete ja ettevõtluse programm aastateks 2006-2010 (26) ei sisalda ühtki ühistuid puudutavat juhtmõtet ega konkreetset kava. Samuti meenutab komitee, et ettevõtlusalane tegevuskava (27) ei maini ühistuid kordagi, kui jätta arvestamata sotsiaalmajanduslik lähenemine, mille sõnastus antud dokumendis on pealegi segadusttekitav.

5.5 Juurdepääs rahastamisele (Tegevus 6)

5.5.1

Komitee kutsub komisjoni üles viivitamatult kontrollima, kas oleks otstarbekas lisada Euroopa Investeerimisfondi rahastamisvahenditesse eraldi viide ühistutele. Komitee on seejuures teadlik, et nimetatud viitest keelduti hiljuti õiguslike vormide võrdse kohtlemise põhimõttele apelleerides. Komitee kutsub seega komisjoni üles täpsustama uusi konkreetseid meetmeid, mida komisjon võiks võtta projekti rahastamiseks, samaaegselt hoolitsedes selle eest, et ühistud vastaksid jätkuvalt muude ühenduse programmide nõuetele, ega mõjutataks praegust olukorda muul viisil. Muuhulgas soovib komitee, et Euroopa Investeerimisfond eraldaks olulisema osa oma abist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ning ühistutele, kellel puuduvad märkimisväärsed finantstagatised.

5.5.2

Samuti juhib komitee komisjoni tähelepanu tõsiasjale, et uus omavahendite alane lepe Baasel II kohustab pankasid võtma oma ettevõtluse rahastamise poliitikas enam arvesse ettevõtte riskiprofiili, eriti maksevõime ja juhtimisviisi osas. See võib muuta krediidi saamise mõningatele ühistutele keerulisemaks (28).

5.5.3

Tulenevalt ühistute kapitali erilisest iseloomust (börsil registreerimata osakud, osakute tagasimaksmine nominaalväärtusega jne) esineb ühistutel mõnikord raskusi oma arendustegevuseks rahaliste vahendite leidmisega. Komitee toetab siinkohal komisjoni tema üleskutses liikmesriikidele, kellel on ühistute jaoks eraldi õigusaktid, võimaldada viimastel väljastada võõrandatavaid ja intressikandvaid osakuid ühistu teenuseid mittekasutavatele investoritele, tingimusel et viimaste osalus ei sea kahtluse alla ei ühistu iseloomu ega ühenduse liikmete poolset kontrolli (29).

5.6 Ühistute panus ettevõtluspoliitika erivaldkondades (Tegevus 7)

5.6.1

Komitee jagab komisjoni arvamust, et ühistu oma juhtimisviisidega on iseäranis sobiv mudel ettevõtte ülevõtmiseks töötajate poolt. Komitee soovitab seda mudelit komisjoni kavandatavais programmides ja meetmetes senisest enam esile tõsta.

5.6.2

Komisjon soovitab viia läbi uurimus ühistutest, mille põhitähelepanu on suunatud ühiskonna vajadustega arvestamisele. Kõnealune uurimus võimaldab välja tuua nende panuse antud eesmärkide saavutamisel. Komitee soovitab siiski, et mainitud uurimus tooks välja sotsiaalsete ühistute eriomadused võrreldes “sotsiaalsete ettevõtetega” (30).

5.7 Siseriiklike õigusaktide üksteisega kooskõlla viimine ja parandamine, mudelseaduste väljatöötamine ja euroopalik ühistu (Tegevused 8, 9, 10 ja 11)

5.7.1

Meenutades, et õiguslik keskkond, milles ühistuid arenevad, on sama tähtis kui meetodid, mida nad oma eesmärkideni jõudmiseks kasutavad, toetab komitee ühistute õigusliku seisundi küsimuse esiletõstmist komisjoni poolt nii siseriiklikul kui ka Euroopa tasandil.

5.7.2

Komitee kiidab heaks kohtumiste korraldamise riiklike valitsusasutustega Euroopa ühistute põhikirja ja sellega seonduva direktiivi rakendamise osas. Komitee toetab ka nende ettevalmistustööde regulaarset kontrolli. Võrdlusena võib lisada, et hiljuti jõustunud Euroopa ettevõte põhikiri on integreeritud vaid kuue riigi õigusaktidesse.

5.7.3

Mudelseaduse väljatöötamise osas rõhutab komitee vastava lõigu sõnastuse ähmasust. Toetamata küll ühistuõiguse ühtlustamist, esitab komisjon Euroopa äriühinguõiguse kõrgetasemelise töörühma järeldused, mis on sihitud just ühistute põhikirjade ühtlustamisele.

5.7.4

Komitee on teadlik, et hulk Euroopa ühistute eeskirja artikleid viitavad siseriiklikele õigusaktidele. Võttes arvesse, et viis aastat pärast jõustumist on Euroopa ühistute põhikirja rakendamine aruande objektiks, on komitee arvamusel, et juhul, kui tekib vajadus mudelseaduste loomiseks, et ühistute kohta käivaid õigusakte üksteisele lähendada ja/või pakkuda välja ühiste normide vastuvõtmist Euroopa tasandil, on hädavajalik, et vastav arutelu ja töö toimuks algusest peale koostöös ühistuid esindavate kutsealaste organisatsioonidega.

5.7.5

Seejuures soovib komitee siiski rõhutada, et avalikust arutelust ilmnes, et suur hulk kooperatiivseid organisatsioone soovib rohkem olemasolevate siseriiklike ühistuid puudutavate õigusaktide kindlustamist ja tugevdamist kui ühtlustamisele suunatud läbivaatamist (31). Ühistute arvates aitaks selline lähenemine tekitada paremat vastukaja ühisomandist loobumise probleemile (32), mis kimbutab mõningaid ühistuid.

5.7.6

Selles valguses teeb EMSK komisjonile ettepaneku viia läbi võrdlev uurimus, mille eesmärgiks oleks kindlaks teha, millised tagajärjed ja ulatus on sellel, kui mõnedes liikmesriikides võetaks ühistute suhtes kohaldatavatesse siseriiklikesse õigusaktidesse üle sätted, mis on seni kehtinud vaid kapitaliühingutele (33).

5.8 Ühenduse eesmärgid (Tegevus 12)

5.8.1

Komitee toetab komisjoni kavatsust väärtustada ühistute panuseid Euroopa Liidu eesmärkide saavutamisse ühenduse programmide kaudu. Ta kahtleb siiski võimaluste olemasolus selle saavutamiseks, kuna momendil puuduvad selleks ettenähtud eelarvelised vahendid.

5.8.2

Teatis rõhutab eriti põllumajanduspoliitikat Euroopa Liidu laienemise kontekstis, muutes selle tegevuse sihiks. Komitee toetab kõnealust seisukohta, kuid leiab, et ellu oleks vaja viia ka teiste nimetatud valdkondade kavad (maaelu areng, piirkondlik areng ja töökohtade loomine).

5.8.3

Üldiselt peab komitee määratlemise, toetamise ja edendamise seisukohast sobivamaks kooperatiivse arengukava säilitamist. Säärane areng võimaldab teatud tegevusalast lähtudes laiendada kooperatiivset tegevust muudesse valdkondadesse.

6. Järeldused

6.1

Komitee väljendab oma heameelt Euroopa ühistute edendamist puudutava teatise ilmumise üle. Järgnedes Euroopa ühistute põhikirja käsitleva määruse vastuvõtmisele, annab see tunnistust komisjoni huvist ühistute vastu, rõhutades seda tüüpi ettevõtluse majanduslikku ja sotsiaalset mõõdet ning võimet viia ellu Lissaboni strateegiat.

6.2	Eriti toetab komitee prioriteedi omistamist kooperatiivse ettevõtlusvormi edendamisele. Kõnealuse ettevõtlusvormi mittetundmine on suureks takistuseks ühistute arengule Euroopas.

6.3

Kiites heaks käesoleva teatise põhipunktid, leiab komitee, et soovitav olnuks teatud meetmete konkreetsem määratlemine, toetudes eelnevalt kindlaksmääratud kavale. Seepärast soovitab komitee võimalikult ruttu kinnitada ettenähtud tegevuskava järelevalve graafik ja mitte oodata hinnangute andmisega aastani 2008, nagu soovitab komisjon. Säärane protsess peaks tihedalt siduma asjaomaseid ühistute liite ja esindusorganisatioone nii siseriiklikul kui ka Euroopa Liidu tasandil.

Brüssel, 9. märts 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND

(1) Ühistegevuse hartast, mis võeti vastu 1995. aastal Rahvusvahelise Ühistegevusliidu kongressil Manchesteris.

(2) Ühistegevuse hartast, mis võeti vastu 1995. aastal Rahvusvahelise Ühistegevusliidu kongressil Manchesteris.

(3) Regioonide komitee 16. juuni 2004. aasta arvamus, CdR 97/2004 (fin), raportöör: pr Pellinen (ELT C 318, 22.12.2004).

(4) Resolutsioon 56/114, mis võeti vastu ÜRO peaassamblee 88. täiskogu istungil 19. detsembril 2001.

(5) R 193. Soovitus puudutab ühistute edendamist, mis on vastu võetud rahvusvahelise töökonverentsi 90. istungil 20. juunil 2002.

(6) Ratifitseerimisel oleva Euroopa põhiseaduse lepingu artikkel III-142.

(7) Määrus nr 1435/2003, ELT L 207, 18.8.2003; direktiiv nr 2003/72/CE, ELT L 207, 18.8.2003.

Vt EMSK arvamus 26. maist 1992 nõukogu määruse ettepaneku kohta, mis puudutab Euroopa ühistute põhikirja ning nõukogu direktiivi ettepaneku kohta, mis täiendab Euroopa ühistute põhikirja töötajate rolli küsimuses, EÜT C 223, 31.8.1992.

(8) EMSK arvamus “Sotsiaalmajandus ja ühisturg”, raportöör: J. Olsson, EÜT C 117, 26.4.2000.

(9) Regioonide komitee 16. juuni 2004. aasta arvamus, CdR 97/2004 (fin), raportöör: pr Pellinen (ELT C 318, 22.12.2004).

(10) EMSK arvamus “Liituvate riikide majanduslik mitmekesisus. VKEde ja sotsiaalmajanduslike ettevõtete rollist”, raportöörid: Fusco ja Glorieux, ELT C 112, 30.4.2004.

(11) Osakuid võib pidada kapitaliks, juhul kui väljastaja jätab endale õiguse väljamaksmisest keelduda või kui riiklike õigusaktidega või ühingu põhikirjaga nähakse ette miinimum, millest madalamale ei saa kapital langeda.

(12) Seejuures on üllatav tõdeda, et Euroopa äriühinguõiguse kõrgetasemelisse töörühma, keda dokumendis on korduvalt tsiteeritud, ei kuulu ühtki ühistuõiguse asjatundjat.

(13) Teatise punkti 3.2.7 viimane lõik.

(14) Nt Saksamaal ei tohi asutada ühistut farmaatsia alal.

(15) Nõukogu määruse artikli 8 lõige 2: kui siseriiklik õigus näeb ette erinormid ja/või piirangud Euroopa ühistute põhikirja alusel loodud ühistu tegevusele või järelevalveorgani kontrollivormidele, kehtib see õigusnorm ühistule täies ulatuses.

(16) Teatise punkt 3.2.6.

(17) Regioonide komitee 16. juuni 2004. aasta arvamus, CdR 97/2004 (fin), raportöör: pr Pellinen (ELT C 318, 22.12.2004).

(18) Roheline raamat: Euroopa raamistiku arendamine ettevõtete sotsiaalseks vastutuseks. KOM(2001) 366 (lõplik).

(19) Ausa kaubandusvõrgu sisseseadmine, tasakaalu loomine ühiskonnas, ühiskondliku tasakaalu Euroopa rühmituse loomine jne.

(20) EMSK arvamus Rohelise raamatu kohta: “Euroopa raamistiku arendamine ettevõtete sotsiaalse vastutuse tarvis”, CESE 355/2002, raportöörid: Hornung-Draus, Engelen-Keffer, Hoffelt, EÜT C 125, 27.5.2002.

(21) EMSK arvamus komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile: “Äriühinguõiguse moderniseerimine ja hea ühingujuhtimise tava tugevdamine Euroopa Liidus – arengukava”, raportöör: G. Ravoet, CESE 1592/2003, ELT C 80, 30.3.2004.

(22) Auditeerimisühistute ülesehitus ja töökorraldus mõningates Euroopa riikides (nt Saksamaal) illustreerivad seda fakti.

(23) Vt 23. aprillil 2004 toimunud komisjoni seminar metodoloogia arendamisest satelliitkontode kasutamisel sotsiaalmajanduses.

(24) Nt Leonardo, Socrates ja Erasmus.

(25) Regioonide komitee 16. juuni 2004. aasta arvamus, CdR 97/2004 (fin), raportöör: pr Pellinen (ELT C 318, 22.12.2004).

(26) Ühenduse programm ettevõtluse ja ettevõtete konkurentsi edendamiseks aastateks 2006–2011.

(27) Komisjoni teatis “Tegevuskava: Euroopa agenda ettevõtluse kohta”, KOM(2004) 70 (lõplik), vt EMSK 15. septembri 2004. aasta arvamus 1198/2004, raportöör: B. Butters.

(28) EMSK arvamus “VKEde ja sotsiaalmajanduse ettevõtete kohanemine majanduskasvust tulenevate muutustega”, raportöör: L. Fusco.

(29) Teatise punkt 3.2.4.

(30) Nime all “sotsiaalsed ettevõtted” viitab komisjon tõsiasjale, et mõned liikmesriigid on võtnud vastu õigusakte määratlemaks ettevõtteid, mille peaeesmärk on sotsiaalsete eesmärkide elluviimine.

(31) Mõned kooperatiivsed organisatsioonid olid isegi selle vastu.

(32) Harilikult räägitakse ühisomandist loobumisest siis, kui ühistu kaotab ühiselt hallatava ettevõtte staatuse isikute rühmale, kes tegutseb välisinvestorite kasuks. Seda juhtub eriti ühistu muutumisel kapitaliühinguks.

(33) Näide: Itaalias lubab hiljutine seadus ühistutel väljastada obligatsioone.

22.9.2005

Euroopa Liidu Teataja

C 234/8

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid, mis sõnastaksid ümber Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/12/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta ning nõukogu 15. märtsi 1993. aasta direktiivi 93/6/EMÜ investeerimisühingute ja krediidiasutuste kapitali adekvaatsuse kohta”

KOM(2004) 486 lõplik — 2004/0155 ja 2004/0159 (COD)

(2005/C 234/02)

Vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 95 otsustas nõukogu 13. septembril 2004 konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega ülalmainitud teemal.

Ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon, millele tehti ülesandeks komitee kõnealuse töö ettevalmistamine, võttis oma arvamuse vastu 14. veebruaril 2005. Raportöör oli hr Ravoet.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee võttis oma 415. plenaaristungil 9. — 10. märtsil 2005 (9. märtsi koosolekul) vastu käesoleva arvamuse 124 poolt- ja 1 vastuhäälega.

1. Ettepaneku sisu ja rakendusala

1.1

14. juulil 2004 avaldas Euroopa Komisjon ettepaneku direktiiviks (1), mis sõnastaks ümber teise kapitali adekvaatsust käsitleva direktiivi (93/6/EMÜ) ja konsolideeritud panganduse direktiivi (2000/12/EÜ). Kõnealune direktiiv rakendab Euroopa Liidus uue Baseli raamistiku, mis käsitleb kapitali adekvaatsuse arvutamise ja kapitalinõuete ühtlustamist rahvusvahelisel tasandil (International Convergence of Capital Measures and Capital Standards). Käesolevas dokumendis viidatakse kõnealusele direktiivile kui kapitalinõuete direktiivile.

1.2

Kapitalinõuete direktiivi kohaldatakse kõigile Euroopa Liidus tegutsevatele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele. Kapitalinõuete direktiivi eesmärk on luua Euroopas suure riskitundlikkusega pangandusraamistik. See soodustab pangandussektori järkjärgulist ühtlustumist suure riskitundlikkusega mõõtmismeetodite suunas tänu tehnoloogiaarendusele ja investeerimisele personalikoolitusse. See edendab tarbijakaitset, tugevdab finantsstabiilsust ja tõstab Euroopa Liidu tööstuse globaalset konkurentsivõimet, tagades tugeva aluse ettevõtete laienemiseks ja innovatsiooniks kapitali ümberpaigutamise teel.

1.3

Kapitalinõuete direktiiv on õigusakt, millega rakendatakse ELis Baseli Pangajärelevalve Komitee poolt välja töötatud uus Baseli raamistik. Baseli komitee loodi 1974. aastal G10 riikide keskpankade presidentide poolt. Baseli komitee avaldatud kokkulepped ei ole õiguslikult siduvad, vaid nende eesmärgiks on luua ühine järelevalveraamistik, et soodustada lähenemisviiside ühtlustamist ning võimaldada rahvusvaheliselt tegutsevatele pankadele võrdsed tingimused.

1.4

Kapitali adekvaatsust käsitlev Baseli kokkulepe (Basel I) avaldati 1988. aastal ning 1999. aastal algas töö kokkuleppe uuendamiseks vastavalt riskijuhtimisstrateegiate kiirele arengule 1990ndatel aastatel. Kõnealuse töö tulemuseks oli kapitali adekvaatsuse arvutamise ja kapitalinõuete rahvusvahelist ühtlustamist käsitlev dokument (International Convergence of Capital Measures and Capital Standards) (2), mis avaldati juunis 2004 (nn uus Baseli raamistik).

1.5

Uus Baseli raamistik jaguneb kolmeks osaks, millele tavaliselt viidatakse kui kolmele sambale. 1. sammas sätestab krediidi-, turu- ja operatsiooniriski minimaalsed regulatiivsed kapitalinõuded. Finantsasutuste käsutuses on valik erineva keerukusastmega võimalusi. 2. sammas kujutab endast järelevalvelist hindamist, mida teostatakse aktiivse dialoogi vormis finantsasutuse ja järelevalvaja vahel kindlustamaks, et antud grupi riskiprofiiliga seotud kapitalinõuete hindamiseks oleks olemas usaldusväärne asutusesisene kord. 3. sammas nõuab, et institutsioonid avalikustaksid turule oma kapitalikulud. 3. sambast räägitakse tihti kui turudistsipliini sambast, sest avalikustamine loob stiimuli parimate tavade kasutamiseks ja suurendab investorite usaldust.

1.6

Pankade ja investeerimisühingute käsutuses on valik meetmeid krediidi- ja operatsiooniriski mõõtmiseks ning krediidiriski maandamiseks. Erinevate meetmete olemasolu eesmärgiks on tagada, et raamistik oleks proportsionaalne ning et väiksemad institutsioonid oleksid motiveeritud liikuma arenenumate meetodite suunas. Täiustatud meetodite rakendamine on kulukam, kuna need põhinevad finantsasutuste loodud sisemudelitel. Samas on need riskitundlikumad ja nendega kaasnevad seetõttu madalamad kapitalikulud.

1. sammas		Krediidirisk		Operatsiooni-risk	2. sammas	3. sammas
	Sisemudelid	Sisereitingutel põhinev täiustatud lähenemine (AIRBA)	Krediidiriski täiustatud maandamine	Arenenud mõõtmismudelitel põhinev lähenemine (AMA)
	Standardne lähenemine	Sisereitingutel põhinev baaslähenemine (FIRBA)	Krediidiriski standardne maandamine	Standardlähenemine (STA)
	Standardne lähenemine	Standardlähenemine (STA)	Krediidiriski standardne maandamine	Baaslähenemine (BIA)

2. Üldised tähelepanekud

2.1

Kapitalinõuete direktiiv on õigusakt Baseli uue raamistiku rakendamiseks ELis. Komisjon on kavandanud direktiivi, mis on üldjoontes kooskõlas Baseli eeskirjadega ja arvestab ELi erijoontega. On äärmiselt tähtis, et Baseli raamistik ja ELi eeskirjad oleksid suurel määral paralleelsed, et tagada Euroopa pankadele võrdsed tingimused oma konkurentidega, kes kasutavad samuti Baseli raamistikku, kuid alluvad teisele jurisdiktsioonile.

2.2

Peamiseks erinevuseks kapitalinõuete direktiivi ja Baseli raamistiku vahel on see, et eeskirju rakendatakse kõigile ELi krediidiasutustele ja investeerimisühingutele. Baseli raamistik on ette nähtud rahvusvaheliselt tegutsevatele pankadele. Komisjoni laiendatud rakendusala on ELis niihästi hoiustajate kui laenuvõtjate huvides. Hästi korraldatud ja hea kapitaliseeritusega pangandussüsteem võimaldab pankadel jätkata laenamist kogu majandustsükli vältel. See muudab pangandussektori stabiilsemaks.

2.3

Kasu Euroopa pangandussektorile, ettevõtlusele ja tarbijatele on jätkusuutlik vaid siis, kui direktiiv on piisavalt paindlik, et pidada sammu pangandustava, turgude ning järelevalvevajaduse arenguga. See on vajalik, et kaitsta hoiustajate ja laenajate huvisid ning säilitada ELi maine parimaid tavasid rakendava turuna.

2.4	Komisjon on kapitalinõuete direktiivi artiklites defineerinud püsivad põhimõtted ja eesmärgid ning lisades määratlenud tehnilised meetmed, mida on võimalik muuta komiteemenetlust kasutades. Selline lähenemisviis toimib tõhusalt vajaliku paindlikkuse saavutamiseks.

3. Konkreetsed tähelepanekud

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tunnustab komisjoni direktiivi ettepaneku head kvaliteeti. Küsimusi, mida komitee arvates käsitleda tuleks, on vähe. Õigusakti eelnõu kvaliteet kajastab konsultatsioonide väga kõrget taset. Konsultatsioonid hõlmasid ka Baseli komitee mõju-uuringuid, mille komisjon viis läbi Baseli eeskirjade ELi õigusse üleviimise käigus. ELi organiseeritud kodanikuühiskonna esindusorganina kiidab ECOSOC kõnealust sammu ja soovitab kaasseadusandjatel ka edaspidi arvestada turuosalejate seisukohtadega ELi seadusandlikus protsessis.

3.1 Mõju ELi väiksematele krediidiasutustele

3.1.1

Tarbijate ja ettevõtete kasu silmas pidades on Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates komisjoni direktiivi ettepaneku rakendusala õige. Samuti usub komitee, et krediidiasutused saavad oma suurusest sõltumata kasu muudetud kapitalinõuete regulatsioonist. Komisjon saavutab direktiivi ettepanekus mõistliku tasakaalu stiimulite vahel, mis suunavad väiksemaid krediidiasutusi ajapikku arenenumate lähenemiste poole, ning proportsionaalse raamistiku vahel, mis arvestab väiksemate krediidiasutuste piiratud ressurssidega.

3.1.2

Komisjoni direktiivi ettepanekus sisalduvad ka Baseli komitee astutud sammud regulatiivse koormuse vähendamiseks väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele laenamisel. Kõnealuste muutustega (mida käsitletakse allpool punktis “Mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele”) on Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee rahul, sest vastasel korral oleks komitee tundnud muret, et uus raamistik toob kaasa suurema konsolideerumise Euroopa panganduses ja väiksema valikuvõimaluse tarbijatele. Selles suhtes on komiteel hea meel märkida, et PriceWaterhouseCoopersi 2004. aasta aprillis läbiviidud mõju-uuringus (3) järeldatakse, et kui direktiivi järjekindlalt kogu ELis rakendatakse, ei ole tõenäoline, et see avaldaks pangandussektori konkurentsivõimele olulist mõju.

3.2 Mõju tarbijatele

Uute eeskirjadega kaasnev finantsstabiilsus ja suurem riskitundlikkus on tarbijatele kasulik, sest kasvab usaldus finantssüsteemi vastu ja oluliselt väheneb süsteemirisk. Vastavalt PriceWaterhouseCoopersi mõju-uuringule vähendab liikumine riskitundlikuma režiimi suunas pankade kogukapitali, mis omakorda toob kaasa väikese SKT tõusu ELis. Kapitali parem sihipärane kasutamine majanduses aitab saavutada ELi majanduslikke ja sotsiaalseid üldeesmärke.

3.3 Mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele

3.3.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee avaldab heameelt raamistikku sisseviidud muutuste üle, mis arvestavad raamistiku mõjuga laenamisel väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. Komitee tervitab ka seda, et komisjon on kõnealused muudatused lülitanud Euroopa Liidu raamistikku. Eriti tõstab komitee esile järgmist:

—	väikeettevõtetele antavate laenude kapitalikulu on vähenenud tingituna riskikõvera tasandumisest jaepanganduses;

—	mõned pangad käsitlevad nõudeid väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele jaenõuetena ja võivad nüüd koondada nende nõuete haldamise jaepanganduse laenuportfelli;

—	Baseli komitee kaotas granulaarsusnõuded väikeettevõtetele antavatele laenudele, võimaldades suuremal arvul pankadel saada osa sooduskohtlemisest;

—	tagatisi ja garantiisid tunnustatakse uues raamistikus laiemal määral.

3.3.2

Samuti on Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteel hea meel kolmanda kvantitatiivse mõju-uuringu (QIS3) tulemuste üle. QIS3 uuringu tulemused osutasid, et pankade kapitalikulud väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavate laenude puhul, mis kuuluvad ettevõtete laenuportfelli alla, jäävad valdavalt stabiilseks nende pankade jaoks, mis kasutavad standardlähenemist krediidiriskile (STA), ja vähenevad keskmiselt 3–11 % nende pankade jaoks, mis kasutavad sisereitingutel põhinevaid lähenemisi (IRB). Jaepanganduse laenuportfelli kuuluvate väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antavate laenude kapitalikulu väheneb keskmiselt 12–13 % standardlähenemise (STA) korral ning kuni 31 % sisereitingutel põhineva täiustatud lähenemise (AIRBA) korral.

3.4 Riikide otsustusvabaduse kaotamine ELis

Liikmesriikide poolse proportsionaalsete järelevalve-eeskirjade järjekindla rakendamise tulemuseks oleks mõistlike usaldusnormatiivide täitmise järelevalve ning ühtse turu eesmärkide saavutamine. Kapitalinõuete direktiivi ettepanekus sätestatud riikidele lubatav otsustusvabaduse ulatus õõnestaks rakendamise järjekindlust. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on kindlalt veendunud, et riikide otsustusvabadus tuleks üldiselt teatud aja jooksul kõrvaldada, ning tervitab tööd, mida Euroopa Pangandusjärelevalve Komitee (CEBS) selles osas teeb. Mitmes valdkonnas on liikmesriikidele jäetud otsustamisvabadus, mis võib oluliselt moonutada ühtset turgu piiriülestele pangakontsernidele ning mille tulemusena tekkib finantssüsteemi ebastabiilsus. See vähendaks üldisest raamistikust saadavat kasu hoiustajate ja laenajate jaoks ELis, suurendades krediidikulu ja piirates finantstoodete valikut.

3.4.1 Kapitalinõuete kohaldamise tase

3.4.1.1

Direktiivi artikkel 68 sätestab, et kontsernisiseselt peab krediidiasutus järgima omavahendite nõudeid individuaalselt. Artikli 69 lõige 1 annab liikmesriikidele jätkuvalt vabaduse kõnealuse kohustuse täitmisest loobuda ja kohaldada nõudeid krediidiasutusele ja selle samas liikmesriigis asuvatele tütarettevõtetele konsolideeritult, kui kontsern vastab teatud rangetele tingimustele. Kõnealune säte võib luua liikmesriikide vahel ebavõrdsed tingimused rahvusvaheliselt tegutsevatele pangakontsernidele. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates ei ole see kooskõlas ühisturu eesmärkidega.

3.4.1.2

Kui liikmesriik otsustaks rakendada nõudeid krediidiasutusele individuaalselt, õõnestaks see ka järelevalvaja võimet hinnata pangakontserni riskiprofiili. Samasugune probleem tekib, kui konsolideeritud järelevalve hõlmab ainult filiaale, mis asuvad emaettevõttega samas liikmesriigis. Seega tuleks ELis reeglina kohaldada järelevalvet konsolideeritud tasandil, kui krediidiasutused vastavad tingimustele, mis tagavad omavahendite nõuetekohase jaotuse emaettevõtte ja tütarettevõtete vahel.

3.4.2 Kontsernisisesed nõuded

3.4.2.1

Liikmesriikidel on vabadus määrata kontsernisiseste nõuete riskikaal. Kõnealune võimalus lubab liikmesriikidel rakendada 0 % riskikaalu, kui tegemist on nõudega krediidiasutuse ja emaettevõtte vahel ning krediidiasutuse ja selle tütarettevõtte või siis emaettevõtte tütarettevõtte vahel. Et omada õigust 0 % riskikaalule, peab tehingu vastaspool asuma krediidiasutusega samas liikmesriigis. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates peegeldab 0 % riskikaal õigesti kontsernisiseste nõuetega seotud riski. Vaba valiku võimalus võib kaasa tuua olukorra, kus mõnes liikmesriigis nõutakse krediidiasutustelt kapitali olemasolu kontsernisiseste nõuete puhul, ilma et selleks oleks mõistlik põhjendus.

3.4.2.2

0 % riskikaalu piiramine samas liikmesriigis olevatele vastaspooltele ei oleks kooskõlas ühisturu põhimõtetega. Kontsernisiseste nõuete puhul, kui vastaspool asub teises liikmesriigis, on tegemist sama riskiprofiiliga nagu samas liikmesriigis olevate vastaspoolte riski korral. Seega tuleks 0 % riskikaalu reeglina rakendada kontsernisiseste nõuete korral ELis asuvatele vastaspooltele.

3.4.3 Arenenud mõõtmismeetoditel põhinev lähenemine operatsiooniriskile (AMA)

3.4.3.1

Baseli Pangandusjärelevalve Komitee määratleb operatsiooniriski otsese või kaudse kahjumi riskina, mis tuleneb ebaadekvaatsetest või ebaõnnestunud sisemistest protsessidest, inimestest, süsteemidest või välistest sündmustest. Uues Baseli raamistikus võetakse esmakordselt kasutusele operatsiooniriski kulud ning seetõttu tuleb finantsasutustel välja töötada täiesti uus süsteem operatsiooniriski mõõtmiseks. Nagu eelpool kirjeldatud, on operatsiooniriski mõõtmiseks mitmeid võimalusi. Arenenud mõõtmismeetoditel põhinev lähenemine (AMA) nõuab pankadelt sisemiste mõõtmismudelite väljatöötamist, mille peavad kinnitama pädevad ametivõimud. Euroopa finantsasutused on teinud kõnealuste süsteemide väljatöötamisse suuri kontsernipõhiseid investeeringuid, lähtudes operatsiooniriski mõõtmisel oma tegevusvaldkondadest.

3.4.3.2

Artikli 105 lõige 4 annab liikmesriikidele otsustusvabaduse, kas lubada krediidiasutustel täita kvalifikatsioonikriteeriume, mille täitmine on vajalik operatsiooniriski arenenud mõõtmismudelitel põhineva lähenemise kasutamiseks, ELis asuva kontserni puhul konsolideeritult. Arenenud mõõtmismeetoditel põhineva lähenemise rakendamine konsolideeritult kontserni tasandil ELis on vastavuses Euroopa pangandussektoris valitseva tegevusvaldkonnapõhise lähenemisviisiga operatsiooniriski juhtimisele. Kui pangad ei suuda ELi kontserni tasandil nõudmisi täita, muutub võimatuks peegeldada õigesti kontserni operatsiooniriski profiili. Kui kontsern suudab näidata, et tegemist on nõuetekohase operatsiooniriski kapitali jaotumisega kogu kontsernis, siis peaksid emaettevõte ja selle tütarettevõtted nõuetele vastama ühiselt.

3.4.4 Standardlähenemine krediidiriski mõõtmisele nõuete puhul finantsasutustele

Paralleelselt uue Baseli raamistikuga on liikmesriikidel võimalik rakendada ühte kahest meetodist, et määrata kindlaks riskikaal nõuete puhul finantsasutustele (lisa VI lõiked 26–27 ja 28–31). Krediidiasutusele kohaldatava meetodi määraks kindlaks see, mis riigi asutusega tegemist on, mitte mõistlikud põhjendused. Piiriüleselt tegutsevad krediidiasutused võiksid saada oluliselt erineva kohtlemise osaliseks, võrreldes nende konkurentidega, kes tegutsevad samal turul. See oleks vastuolus ühtse turu eesmärkidega. Seetõttu tuleks ELis rakendada ühtset meetodit.

3.4.5 Tähtaja korrigeerimine

Paralleelselt uue Baseli raamistikuga on liikmesriikidel võimalik kohaldada kehtiva tähtaja valemit (lisa VII 2. osa lõige 12) krediidiasutustele, mis kasutavad sisereitingutel põhinevat täiustatud lähenemist, ning neile, mis kasutavad sisereitingutel põhinevat baasmeetodit. Kehtiva tähtaja valem ühitab lühiajaliste toodete kapitalikulu mõõtmise paremini nende tegeliku riskiprofiiliga. Piiriüleselt tegutsevad krediidiasutused võiksid saada oluliselt erineva kohtlemise osaliseks, võrreldes nende konkurentidega, kes tegutsevad samal turul. Ka siinkohal usub Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et see on vastuolus ühtse turu eesmärkidega. Riigi otsustusvabadus tuleks kaotada, et tagada sisereitingutel põhinevat baasmeetodit kasutavatele krediidiasutustele sama kohtlemine.

3.5 Järelevalvealane koostöö, 2. ja 3. sammas

3.5.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee nõustub Euroopa Komisjoniga, et ELi piiriülese ettevõtluse üha suurenev maht ning riskijuhtimise koondumine piiriülestesse kontsernidesse suurendab vajadust parema koordineerimise ja koostöö järele riiklike järelevalveorganite vahel ELis. Direktiivi ettepanekus sätestatud järelevalvaja kindel roll konsolideeritud tasemel arvestab riiklike pädevate organite rolliga, pakkudes samal ajal krediidiasutustele ühtse rakendusaluse (nt krediidiriski puhul sisereitingutel põhineva meetodi ja operatsiooniriski puhul arenenud mõõtmismeetoditel põhineva lähenemise heakskiitmine).

3.5.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee usub, et konsolideeritud taseme järelevalvaja mudelit tuleks laiendada niihästi järelvalvelisele hindamisele 2. samba raames kui avalikustamisnõuetele 3. samba raames. Mõlemaid sambaid tuleb rakendada ELis igale kontsernile konsolideeritud tasemel. Kui 2. ja 3. sammast rakendatakse individuaalsel tasemel, ei peegelda need kontserni kui terviku riskiprofiili. Järelevalvelise hindamise puhul 2. samba raames tooks see kaasa olukorra, kus järelevalve kontserni tütarettevõtete üle ELis oleks ebajärjekindel ning õõnestaks kontserni riskiprofiili paremat määratlemist. See ei vastaks hoiustajate ja laenajate huvidele. Kui 3. sammast ei rakendata kontserni tasandil, ei saa investorid avalikustamisest kasu, kui pidada silmas kontserni kui terviku finantsolukorda.

3.6 Investeerimisühingute kohtlemine

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab investeerimisühingute kaasamist Euroopa raamistikku. See on tähtis Euroopa finantssüsteemi stabiilsuse seisukohalt, mis sõltub üha rohkem finantsturgude toimimisest. Komitee usub, et kui krediidiasutused ja investeerimisühingud alluvad samadele riskidele, tuleks neile kohaldada võimalikult samu eeskirju.

3.7 Järelevalve avalikustamine

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab täielikult järelevalve avalikustamisrežiimi kasutuselevõttu direktiivi ettepanekus. Järelevalve avalikustamine soodustab lähenemist ühtsel turul ja parandab teabe kättesaadavust kõigi vajalike muudatuste kohta ELi kapitalinõuete raamistikus. See aitab ka identifitseerida olulisi kõrvalekaldumisi direktiivi rakendamisel. Võrdsete tingimuste loomine kogu ELis on niihästi pankade kui tarbijate huvides.

3.8 Kauplemisportfelli kontroll

Baseli komitee ja IOSCO (International Organization of Securities Commissions) — rahvusvaheline organ, mis teeb koostööd finantsturgude regulatsiooni alal — koostavad ülevaadet vastaspoole riski ja kauplemisportfelli küsimustest (4). Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab üldjoontes komisjoni otsust tagada kauplemisportfelli ülevaate tulemuste kajastamine direktiivis enne selle rakendamist. Komitee nõustub, et töö maksuvõimetuse ja vastaspoolte riski alal tuleks kiiresti lõpetada ja direktiivi lülitada, kasutades komisjoni käsutuses olevaid seadusandlikke vahendeid. Kuid küsimus piirist kauplemisportfelli ja pangaportfelli vahel on äärmiselt tehniline ning seda ei tohiks kiirustades käsitleda. Poolikul tööl kõnealuses äärmiselt tähtsas valdkonnas võib olla tulevikus negatiivne mõju Euroopa investoritele. Komitee pooldab antud valdkonna põhjalikumat ülevaadet ning hilisemat lülitamist ELi õigusaktidesse.

3.9 Rakendamise kuupäevad

Komitee arvates peaksid kõnealuse direktiivi rakendamise kuupäevad olema 1. jaanuar 2007, mitte 31. detsember 2006 standardlähenemise puhul ja 1. jaanuar 2008, mitte 31. detsember 2007 arenenud lähenemiste puhul. Nõue rakendada direktiiv 31. detsembriks tekitaks koormavaid aruandekohustusi.

3.10 Tsüklilisus

Tuntakse tõsist muret, et uuel raamistikul võiks olla tsüklilisust soodustav mõju. See tooks kaasa olukorra, kus majanduslanguse perioodidel piiraksid pangad laenamist, sest tõusva riskitasemega keskkonnas on vaja rohkem kapitali. Kuigi krediidi kättesaadavuse piiratus majandussurutise perioodidel on vältimatu, võib selliste piirangute suurenemine süvendada majanduse langustendentse. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteel on väga hea meel, et kapitalinõuete direktiiv nõuab stressiteste kogu majandustsükli vältel. Kavatsus analüüsida raamistiku protsüklilist mõju, kasutades selleks aruandeid, mida Euroopa Komisjon iga kahe aasta järel koostab ja Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitab, on minimaalne, mida ette võtta protsüklilisuse suhtes.

3.11 IFRSi mõju kapitalinõudele

3.11.1

IFRSi (International Financial Reporting Standards) — rahvusvaheliste finantsaruandluse standardite järgi koostatud aruanded annavad kvaliteetseid andmeid, mis on üldiselt usaldusväärsed. Seetõttu tuleks kõnealuseid andmeid käsitleda lähtepunktina kapitalinõude määratlemisel. IFRSi standardite kasutamine kapitali adekvaatsuse arvutamise alusena aitab ühtlasi luua võrdseid tingimusi finantsasutuste vahel ja parandab võrreldavust. Lisaks aitab suur ühilduvus IFRSi standardite ja kapitali adekvaatsuse eeskirja vahel tõenäoliselt vältida segadust turuosalejate vahel ning muudab sisekorra lihtsamaks ja kuluefektiivsemaks.

3.11.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee usub, et nimetatud eeskirjade ühtlustumine peaks ideaaljuhul võimaldama pankadel säilitada ühtsed näitajad ja ühtse aluse kõigi finants- ja regulatiivse aruandluse vajaduste jaoks. Kuid seadusandjad võivad konkreetsetel asjaoludel asuda erinevale seisukohale, eriti juhul, kui raamatupidamisstandardid ei kajasta riskile avatud positsioone adekvaatselt. Seetõttu peavad seadusandjad tegema raamatupidamise aruandluses mõningaid korrektiive. Kui üks või mitu kapitali adekvaatsuse uue raamistiku eesmärki on ohus raamatupidamisstandardite kehtestajate tõttu, on vaja kapitalinõude hindamiseks mõistlikke filtreid. Funktsionaalsetel põhjustel tuleks selliseid korrektiive, nn regulatiivset head raamatupidamistava, kohaldada ainult olulistele küsimustele.

3.11.3

Kõnealuses kontekstis tervitab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee filtrit, mille komisjon lülitas direktiivi ettepaneku artikli 64 lõikesse 4 kooskõlas Baseli komitee seisukohaga. Komitee tervitab ka Euroopa Pangandusjärelevalve Komitee jätkuvat tegevust kapitalinõude filtrite väljatöötamisel.

4. Järeldus

4.1	Direktiivi ettepanek on praegu esimesel lugemisel ministrite nõukogus ja Euroopa Parlamendis. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on seisukohal, et praegu tuleks kokku leppida paindliku direktiivi osas, mis oleks kooskõlas Baseli raamistikuga ja soodustaks raamistiku ühtlustatud kohaldamist ELis.

4.2

On tähtis, et direktiivi osas lepitaks kokku suhteliselt kiiresti, et tagada kasu pangandussektori 20 kuni maksimaalselt 30 miljardi euro suurusest investeeringust paremasse riskijuhtimisse. Rakendamise edasilükkumine seaks Euroopa pangandussektori globaalsel turul ebasoodsasse konkurentsiolukorda, mis ei oleks Euroopa hoiustajate ja laenajate huvides. Kuid õigusaktide kvaliteet on prioriteetne ja kaasseadusandjad peavad arvestama kõigi huvitatud osapoolte seisukohtadega.

Brüssel, 9. märts 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND

(1) http://europa.eu.int/comm/internal_market/regcapital/index_en.htm

(2) http://www.bis.org/publ/bcbs107.pdf

(3) PriceWaterhouseCoopersilt telliti uuring Euroopa Komisjoni kõnealuse direktiivi ettepaneku finants- ja makromajanduslike mõjude kohta.

(4) Finantsasutustel on omavahendite jaoks kaks peamist kategooriat, “pangaportfell” (banking book) ja “kauplemisportfell” (trading book). Enamus pika kuni keskmise tähtajaga tehinguid käib läbi pangaportfelli (laenud, deposiidid jne), samas kui kauplemisportfell on lühiajaliste finantsinstrumentide portfell, mida finantsasutus vahendajana haldab. Investeerimispangad paigutavad peaaegu kõik oma finantsinstrumendid kauplemisportfelli. Piiri pangaportfelli ja kauplemisportfelli vahel ei ole kunagi ametlikult defineeritud.

22.9.2005

Euroopa Liidu Teataja

C 234/14

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse nõukogu otsust 2000/819/EÜ ettevõtteid ja ettevõtlust, eelkõige väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid (VKEsid) käsitleva mitmeaastase programmi kohta (2001–2005)”

KOM(2004) 781 (lõplik) — 2004/0272 (COD)

(2005/C 234/03)

Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 95 kohaselt otsustas nõukogu 11. jaanuaril 2005 konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Ettepanek: Euroopa parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse nõukogu otsust 2000/819/EÜ ettevõtteid ja ettevõtlust, eelkõige väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid (VKEsid) käsitleva mitmeaastase programmi kohta (2001–2005”).

Ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon, millele tehti ülesandeks komitee kõnealuse töö ettevalmistamine, võttis oma arvamuse vastu 14. veebruaril 2005. Üksikraportöör oli hr PEZZINI.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee võttis 415. täiskogu istungil 9.märtsil 2005 ühehäälselt vastu käesoleva arvamuse.

1. Eessõna

1.1

Paljudel Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee liikmetel 2004. aastal EL-ga ühinenud liikmesriikidest ei ole olnud võimalust käsitleda lähemalt ühenduse ettevõtluspoliitikat, eelkõige VKEdega seonduvat poliitikat, nagu see on kujunenud viimastel aastakümnetel. Käesolev — kuigi väga lihtne — arvamus on oluline komisjoni ettepanekute mõjukuse tõttu ja annab lühiülevaate poliitika kujunemise erinevatest etappidest.

2. Ajalooline ülevaade

2.1

Alates 1980ndate aastate teisest poolest on komisjonis ettevõtluspoliitika valdkonnas tegutsenud peamiselt kaks peadirektoraati — tööstuspoliitika peadirektoraat ja XXIII peadirektoraat, mis oli eelkõige seotud käsitöösektori ja VKEdega. 1990ndatel pidas XXIII peadirektoraat tihedas koostöös liikmesriikide kaubandusühingutega igal aastal kümneid kohtumisi, et tuvastada mikro- ja väikeste ettevõtete erivajadused.

2.2

1994. aastal lõi komisjon XXIII peadirektoraadi ergutusel Euroopa Investeerimisfondi (EIF), andes sellele kaks põhilist ülesannet:

1)	rahastada võrgustikke, mis olid olulised ettevõtete arenguks;

2)	edendada eelkõige VKEde puhul laenude tagamise kaudu juurdepääsu krediidile.

Praegu on EIF tegev ainult teises valdkonnas.

2.3	Paljudel kohtumistel ülalmainitud peadirektoraatidega tõstatatud küsimused olid arutusel kolmel Euroopa konverentsil, mis toimusid vastavalt Avignonis (1990), Berliinis (1994) ja Milanos (1997). Igal neist üritustest osales tuhandeid ettevõtjaid liikmesriikidest.

2.4	Kõnealusel perioodil esitas programmid kas ettevõtluse peadirektoraat või XXIII peadirektoraat: XXIII peadirektoraadi esitatud programmid puudutasid eelkõige käsitöösektorit ja väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid.

2.5	1997. aastal kiideti heaks kolmas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete mitmeaastane programm (1997–2000); seda arutati kõigepealt kaubandusühingutega ning seejärel käivitas programmi XXIII peadirektoraat.

2.6

20.–21. novembril 1997 tegi Luxembourgi erakorraline Euroopa Ülemkogu, mis käsitles ainult üht teemat — tööhõivet –, kolm praktilist algatust aitamaks ettevõtetel olla turgudel konkurentsivõimelised ja kutsus komisjoni üles esitama ettepanekuid, mis edendaksid ärisektorit ja soodustaksid töökohtade loomist nimetatud valdkonnas. Kõnealused kolm algatust olid: Euroopa tehnoloogiaedendusprojekti käivitusprogramm, Euroopa ühisettevõte (JEV) ja VKEde tagatissüsteem.

2.7	1998. aastal käivitas komisjon Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi otsesel osalusel kasvu ja tööhõive algatuse (1998–2000), mis põhines Luxembourgis otsustatud meetmetel.

2.8	1999. aastal, võttes arvesse 1998. aasta Cardiffi Euroopa Ülemkogu otsuseid, andis nõukogu välja aruande, mis kutsus üles lülitama säästva arengu kontseptsiooni ettevõtluspoliitikasse.

2.9

Aastal 2000, kui arutelu neljanda mitmeaastase programmi üle oli jõudnud lõppjärku, võeti vastu kaks VKEde jaoks põhimõttelise tähtsusega teksti:

1)	Euroopa väikeettevõtete harta, vastu võetud Euroopa Ülemkogu poolt Santa Maria da Feira kohtumisel,

2)	VKEde poliitikat käsitlev harta, mille algatasid ja võtsid vastu OECD tööstusministrid.

2.10	Lissabonis kokkutulnud Euroopa Ülemkogu käivitas samuti 2000. aastal tuntud Lissaboni protsessi, mille aluseks on teadmistepõhine ühiskond ja majandus ning millesse komisjon ja liikmesriigid on kaasatud pikaks ajaperioodiks.

2.11	Neljas väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid (VKEsid) käsitlev mitmeaastane programm (2001–2005), mis võeti vastu aastal 2000, rajanes nii eelnevatel programmidel kui ka 1990ndatel aastatel toimunud kultuurilistel arengutel.

3. Sissejuhatus

3.1	Neljas ettevõtteid ja ettevõtlust, eelkõige väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid (VKEsid) (2001–2005) käsitlev mitmeaastane programm (MAP) võeti vastu 20. detsembril 2000. Programm kestab 1. jaanuarist 2001 kuni 31. detsembrini 2005 ja selle eelarve on 450 miljonit eurot.

3.2

Mitmeaastase programmi sihiks on parandada üldist majanduskeskkonda Euroopas. Programmi koordineerib ettevõtluse peadirektoraat ja selle meetmed rühmituvad kolmeks sambaks:

—	ettevõtete arengu alased strateegiad, mille raames komisjon ja liikmesriigid uurivad ja edastavad soovitusi, mille sihiks on parandada üldist majanduskeskkonda;

—	euroteabekeskuste võrk, mis toetab ja aitab kohalikke teabekeskusi kogu Euroopas, võimaldades ettevõtetele juurdepääsu ühenduse abi- ja toetusprogrammidele ning -võrkudele;

—	rahastamisvahendid, mis on suunatud ettevõtete, eelkõige VKEde finantskeskkonna parandamisele.

3.3

Mitmeaastase programmi eesmärgid on järgmised:

—	suurendada ettevõtete kasvu ja konkurentsivõimet teadmistepõhises rahvusvahelistunud majanduses;

—	edendada ettevõtlust;

—	lihtsustada ja parandada ettevõtete haldus- ja reguleerivat raamistikku;

—	parandada ettevõtete, eriti VKEde finantskeskkonda;

—	lihtsustada ettevõtete juurdepääsu ühenduse tugiteenustele, programmidele ja võrkudele ning parandada nende vahendite kooskõlastust;

—	toetada Euroopa väikeettevõtete harta täitmist ühenduse tasandil.

3.4

Teostamisvahendid on järgmised:

—	kogemuste vahetamine liikmesriikide vahel ja heade tavade väljaselgitamine liikmesriikides;

—	euroteabekeskuste võrgu kasutamine ettevõtetele teenuste ja teabe pakkumiseks Euroopa küsimustes kõigis Euroopa piirkondades;

—	ühenduse rahastamisvahendite VKEdele kättesaadavaks tegemine Euroopa Investeerimisfondi kaudu.

3.5	Uue programmi aastateks 2006–2010 ettevalmistamisel on komisjon teostanud korrapäraselt nii sisemist kui ka sõltumatute ekspertide poolset hindamist. Võimalikult paljude ettepanekute arvessevõtmiseks on komisjon välja töötanud dokumendi, milles rõhutab punkte, millele uus programm toetuma peaks.

4. Komisjoni ettepaneku kokkuvõte

4.1	Ainsas artiklis on tehtud ettepanek muuta nõukogu otsust 2000/819/EÜ (1), mis pikendab mitmeaastast programmi kuni 31. detsembrini 2006, ja suurendada järelikult lähtesummat 81,5 miljoni euro võrra 450 miljonilt eurolt 531,5 miljoni euroni.

5. Komisjoni ettepaneku põhjendus

5.1	Avalik arutelu ja sõltumatute ekspertide aruandes tehtud ettepanekud demonstreerisid tugevat toetust laiapõhjalisemale strateegiate analüüsile, arendamisele ja kooskõlastamisele ning ka ettevõtete konkurentsivõimet ja uuenduslikkust toetavatele erimeetmetele.

5.2	Praegune mitmeaastane programm ei lülitanud Euroopa väikeettevõtete hartas ettenähtud tegevussuuniseid selgesõnaliselt oma aastastesse tööprogrammidesse enne 2003. ja 2004. aastat; harta soovituste praktikasse rakendamiseks on veel palju teha.

5.3	Mitmeaastane programm hõlmab erinevaid meetmeid ettevõtluspoliitika toetuseks, ent see ei suuda ergutada innovatsiooni ega koostööd ettevõtete vahel.

5.4	Mitmeaastases programmis ettenähtud meetmed olid vastuseks 15 liikmesriigiga ELi vajadustele ja nõuetele ega ole piisavalt paindlikud uute liikmesriikide ettevõtete vajaduste rahuldamiseks.

6. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee märkused

6.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kiidab ettepaneku täielikult heaks ja peab vajalikuks, et komisjon, arvestades kõiki EMSK või teiste organiseeritud kodanikuühiskonna sidusrühmade soovitusi, koostaks ettepaneku raamprogrammi kohta, mis võtab arvesse:

—	viimastel aastatel teadmistepõhise majanduse suunas tehtud edusamme;

—	uusi impulsse innovatsiooniks, mis tulenevad ettevõtete vajadusest säilitada konkurentsivõime;

—	uue finantsperspektiivi ajavahemikuks 2007–2013 sätteid;

—	ELi uute liikmesriikide ettevõtete (iseäranis mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete) poolt väljendatud tegelikke vajadusi;

—	väärtuslikke ja vajalikke sünergiaid uute struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondi prioriteetidega;

—	ootusi, iseäranis uutes liikmesriikides, seoses euroteabekeskuste rolliga.

6.2

Hetkel toimub põhjalik debatt 2006. aasta lõpuni kestva teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse kuuenda raamprogrammi teemal. Praegune mitmeaastane programm pühendab suurt tähelepanu teadusuuringutele, mis on kahtlemata ülitähtis suurettevõtete jaoks, ent vähe tähelepanu innovatsioonile või konkurentsivõimele, mis on määrava tähtsusega VKEde jaoks. Pikem järelemõtlemisaeg võimaldaks uute, dünaamiliste sünergiate kavandamist järgmise teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi ning järgmise ettevõtteid ja ettevõtluspoliitikat käsitleva programmi vahel.

6.3

Rida praeguses mitmeaastases programmis ettenähtud vahendeid ei ole andnud loodetud tulemusi (2): selle põhjuseks võib olla, et kuigi nende vahendite loomisel arvestati Lissaboni eesmärkidele järgnenud algatustega, ei võetud konkreetselt arvesse mikro- ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete vajadusi.

7. Järeldused ja ettepanekud

7.1	Erinevalt vanadest liikmesriikidest ei ole 2004. aastal Euroopa Liiduga ühinenud uutel liikmesriikidel olnud võimalust põhjalikuks aruteluks nimetatud teemal või oma panuse andmiseks ettevõtete ja ettevõtluspoliitika kujundamisse, millel oleks kindel ja laialdase toetusega alus.

7.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee usub, et oleks äärmiselt asjakohane, kui ettevõtluse peadirektoraat korraldaks jooksval aastal ja pikendamisest tingitud ajaperioodi vältel (nt 2005–2006) uutes liikmesriikides rea kohtumisi kõigi liikmesriikide VKEde organisatsioonide esindajatega hea tava üle arutamise ja uute liikmesriikide erilistele raskustele keskendumise eesmärgil. See võimaldaks rõhutada mitmeid küsimusi, mis tuleks uude raamprogrammi edasi kanda.

7.3

Kasutades ettevalmistavate kohtumiste käigus saadud infot, usub Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et neljas Euroopa konverents mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete teemal võiks toimuda 2006. aastal ühes hiljuti ELga liitunud riikidest eesmärgiga leida laiemas kontekstis lahendusi kõige pakilisematele küsimustele, mille uued liikmesriigid on tõstatanud ettevõtluspoliitika alal.

7.4

Komisjon peaks võimalikult ruttu arutama Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega välishindamise tulemusi, mille teostamiseks ta ise impulsi andis, ja analüüsima praeguse mitmeaastase programmi vältel saadud tulemusi. Lisaks tulevad paljud Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee liikmed ettevõtlusmaailmast ja komitee on juba praegu võimeline andma — tavapärase pragmaatilisuse ja pühendumusega — oma väärtusliku panuse.

7.5

Pärast mitmete aastate pikkust arutelu ja mitte viimases järjekorras tänu sisedebatile, mis leiab aset arvamuste koostamise ajal, on Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee jõudnud järgmisele järeldusele: kõrgekvaliteedilise ja praktilise arengupoliitikani jõudmiseks on tarvis intensiivset arutelu ettevõtlusküsimustest otseselt puudutatutega (tööandjad ja töötajad) ning arusaama, et mikro- ja väikeettevõtete probleemid erinevad suurte ettevõtete omadest, või siis on probleemidel erinevad iseärasused, kuna lahendamiseks kasutatavad ressursid, vahendid ja toetussüsteemid ei ole võrreldavad suurte ettevõtete käsutuses olevatega. Seetõttu on oluline arvestada uute ressursside ja arendamisvahendite otsingul järjest enam nimetatud kaalutlustega.

7.6	Seepärast pooldab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ettepandud pikendamist, ent kutsub Euroopa Komisjoni üles rakendama ellu käesolevas arvamuses ettepandud algatused ja väljastama Euroopa Parlamendile ja Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele aruande võetud meetmete kohta.

Brüssel, 9. märts 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND

(1) EÜT L 333, 29.12.2000. Otsust on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega 593/2004/EÜ (ELT L 268, 16.8 2004, lk 3).

(2) Vaata ka programmi “Euroopa ühisettevõte” negatiivset tulemust ja dokumendi SEK(2004) 1460, 15.11.2004, järeldusi.

22.9.2005

Euroopa Liidu Teataja

C 234/17

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ühenduse lennujuhi loa kohta”

KOM(2004) 473 (lõplik) — 2004/0146 (COD)

(2005/C 234/04)

22. septembril 2004 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu, vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 80(2), konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ühenduse lennujuhi loa kohta”.

Transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja teabeühiskonna sektsioon, millele tehti ülesandeks komitee asjaomase töö ettevalmistamine, võttis oma arvamuse vastu 21. veebruaril 2005. Raportöör oli hr McDonogh.

Oma 415. täiskogu istungil 9. ja 10. märtsil 2005 (9. märtsi istungil) võttis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee järgmise arvamuse vastu 126 poolthäälega, erapooletuid oli 1.

1. Sissejuhatus

1.1

Euroopa õhuruum on jätkuvalt maailma üks ülekoormatumaid lennuliikluspiirkondi. Ühtse Euroopa taeva kõrgetasemeline töörühm nimetas peamise takistusena kõnealuse valdkonna arengule asjaolu, et lennuliikluse korraldamise süsteem on killustunud erinevate riikide erinevateks eeskirjadeks, menetlusteks, turgudeks ja tõhususe tasemeteks. Ühtse Euroopa taeva pakett käsitleb kõnealuseid erinevaid killustatuse vorme mitmete algatuste raames.

2. Taust

2.1

Ühtse Euroopa taeva paketi moodustava nelja määruse vastuvõtmine muudab oluliselt lennuliikluse korraldamise süsteemi. Kõnealune täiendav ettepanek ühenduse lennujuhi loa kohta on mitmel põhjusel oluline.

Kõnealune luba aitab saavutada tasakaalu ühtse Euroopa taeva paketi erinevate osade vahel, tagamaks mitte ainult institutsionaalsete, majanduslike või tehniliste, vaid ka sotsiaalsete aspektide käsitlemise.

2.2

Kõnealuse seadusandliku algatuse ettevalmistamisel viis komisjon läbi uurimuse lubade väljaandmise kohta erinevates liikmesriikides. Uurimusest selgus, et vaatamata paljudele Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) ja Euroopa Lennuliikluse Ohutuse Organisatsiooni (Eurocontrol) väljaantud rahvusvahelistele eeskirjadele on lubade väljastamine Euroopa Liidu liikmesriikides väga killustatud. Uurimuses soovitati, et ühenduse õigusaktid peaksid hõlmama järgmisi valdkondi:

a)	loa saamise ja säilimise tingimustega seoses peaksid olema ette nähtud vanusepiirangud, pädevuste ja lennujuhtimisüksuste kinnituslehtede kehtivusaeg;

b)	kandidaatide koolituse ja pädevusstandarditega seoses tuleks kirjeldada lennujuhtide pädevuskontrolli, koolitusprotsessi ja eksaminõudeid, sealhulgas keeleoskuse nõudeid ja hindamist;

c)	koolitusasutuste ja -üksuste tunnustamisega seoses tuleks akrediteerida kõik asutused ja täpsustada instruktorite kvalifikatsiooninõudeid.

2.3

Ettevalmistavast uurimusest selgus, et vaatamata olemasolevatele rahvusvahelistele nõuetele on riiklikud tavad tugevad. Selle tulemuseks on erinev kvaliteeditase ning pädevused, mida on keeruline võrrelda. Kõnealune killustatus pole ühenduse kontekstis enam vastuvõetav, kuna Euroopa ülekoormatud õhuruumis võib see kaasa tuua suurema ohu turvalisusele. Lennujuhtide lubade ühtlustamine suurendab ohutust, kuna teenusepakkujate pädevustasemed ühtlustatakse, mis aitab kaasa nendevahelise ühilduvuse tõhusamaks ja ohutumaks muutumisele. See toob kaasa lennujuhtide tööturu tõhusama korralduse, hõlbustades funktsionaalsete õhuruumiblokkide moodustamist. Load parandavad liikumisvabaduse toimivust, kaotades praegu kehtiva liikmesriikide õiguse otsustada oma äranägemise järgi, mida mõned riigid kasutavad seoses lubade vastastikuse tunnustamisega.

2.4

Võttes arvesse asjaolu, et enamikus liikmesriikides juba kehtivad õigusaktid põhinevad Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni põhimõtetel ja et praegu toimub ühtse Euroopa taeva õigusaktide ja Eurocontroli ohutusnõude ESARR5 rakendamine, on ülioluline tagada täielik kooskõla käesoleva direktiiviga.

2.5	Ainult sertifitseeritud teenusepakkujatel lubatakse riiklikele järelevalveasutustele kinnitamiseks esitada kursusi ja koolitusprogramme.

2.6

Käesolev direktiiv läheb kaugemale kui olemasolev direktiiv pilootide lubade kohta tsiviillennunduses (91/670/EMÜ). Seda võiks pigem võrrelda lubadega merenduse ja raudtee valdkonnas (ettepanek sisaldus dokumendis KOM(2004)142), kus pädevuse nõuded kehtestatakse Euroopa tasemel ning neid ei jäeta liikmesriikide otsustada. On selge, et käesoleva direktiivi mõju ulatub samuti väljapoole ühenduse piire.

2.7	Kulud olenevad olemasoleva koolitussüsteemi kvaliteedi tasemest. Kõnealune direktiiv tõstab koolitussüsteemi kvaliteedi tasemele, mis on vajalik Euroopa tihedast ja keerukast liiklussüsteemist tulenevate ohutusnõuete täitmiseks.

2.8	Kõrgete standardite kehtestamine algkoolitusele ning garantiid neutraalsete ja objektiivsete eksamineerijate kohta lennujuhtimisüksuse koolituse ajal peaks tõstma lennujuhtimisüksuse koolituse edukust.

2.9	Lubade väljaandmise protsessi erinevate osade jälgimise maksumus võib pisut tõusta, osaliselt põhjustatuna dokumentide säilitamisest auditeerimise jaoks.

2.10	Kokkuvõttes peaks kulude võimaliku suurenemise lühiajalises plaanis korvama kulude kokkuhoid pikemaajalises plaanis tööjõu ratsionaalsema kasutamise kaudu. Samavõrd oluline on see, et direktiiv suurendab lennureisijate ohutust.

2.11	Käesolev ettepanek ei sisalda finantsaruannet.

2.12

Ühtse Euroopa taeva õigusaktide rakendamine nõuab üksikasjalikumate nõuete kehtestamist, eriti lennujuhtide lube puudutavates lepingutes, eesmärgiga parendada nende kättesaadavust ja edendada lubade vastastikust tunnustamist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 550/2004 artiklile 5, mis puudutab aeronavigatsiooniteenuste sätteid ühtses Euroopa õhuruumis (teenuste sätete määrus).

2.13

Sellise ühenduse loa tutvustamine on vahend, et mõista lennujuhtide eriomast rolli lennuliikluse juhtimise turvalisuses. Ühenduse pädevusstandardite rajamine vähendab ka killustumist kõnealuses valdkonnas, muutes töökorralduse kasvava piirkondliku koostöö raames lennuliikluseteenuste pakkujate vahel tõhusamaks. Käesolev direktiiv on seetõttu ühtse Euroopa taeva õigusaktide oluline osa (1).

2.14	Direktiivi eesmärk on tõsta ohutusstandardeid ja parandada ühenduse lennuliikluse juhtimise süsteemi toimivust ühenduse lennujuhtide lubade väljaandmise teel.

2.15	Taseme omanik, kes ei ole pakkunud selle tasemega seotud ükskõik millisele toetusavaldusele vastavaid lennuliikluse juhtimise teenuseid ükskõik millisel perioodil viie aasta jooksul, ei tohi taseme privileege kasutada ilma rahuldava hinnangu ja koolitusnõueteta.

2.16	Et tagada lennujuhtide pädevuse tase, mis on vältimatu kõrgetele ohutusnõuetele vastava töö tegemiseks, peavad liikmesriigid kindlustama, et riiklikud järelevalveasutused kontrollivad lennujuhtide koolitamist ja teostavad selle järelevalvet.

2.17	Vastavalt kõnealuse direktiivi sätetele tunnustavad kõik liikmesriigid teise liikmesriigi riikliku järelevalveasutuse väljastatud lube, nendega seotud pädevusi ja kinnitusi.

3. Märkused

3.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab komisjoni kõnealust ettepanekut kehtestada lennujuhtide tegevuse reguleerimiseks uued määrused. Need on vajalikud ja ajakohased, sest ette on näha märkimisväärset lennuliikluse kasvu järgmise kümne aasta jooksul. Ühtlasi on vaja, et kogu Euroopa Liidu piires oleks lennujuhtidel ühesugune tase ja kvalifikatsioon, et tagada reisijate ohutus. Lennureiside arvu suurenemisega suureneb ka ülemaailmselt nõudlus lennujuhtide järele. Liikumisvabadus on seega oluline.

3.2	Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee avaldab kahtlust, kas 4 aastat on reaalne aeg kõnealuste määruste rakendamiseks.

3.3	Komisjon peab tagama, et direktiiviga ei lubataks koolituse monopoliseerimist riiklikul tasandil.

3.4	Lennujuhi loa toetusavaldustes peaks olema välja toodud keelteoskus, nt inglise keel 4.tase.

3.5	Kõik esmased lennujuhtimise kursused peaksid vastama minimaalselt Euroopa Tsiviillennunduse Konverentsi (ECAC) suunistele koolituste põhisisu kohta.

3.6	Kõikide lennuliikluse aktiivse juhtimisega seotud töötajate pistelise kontrolli rakendamine alkoholi ja uimastite tarbimise suhtes on tervitatav ja kooskõlas ESARR5-ga, samuti kõigi lennujuhtimist õppivate üliõpilaste psühholoogilise sobivuse kontrollimine.

3.7	Vanusega seotud teema on tõsine probleem. Statistika järgi kasvab vanusega tõsiste haiguste ja äkksurma oht. Riigipiirid ei näi olevat mõjutanud pilootide vanusepiirangu nõuet.

3.8

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab artikli 4

—	lõikes 5 viidata tõhusate apellatsioonitoimingute vajalikkusele lubade taastamiseks,

—	lõikes 7 viidata tõhusate apellatsioonitoimingute vajalikkusele loa peatamise korral ebasobivate tervisekontrolli tulemuste tõttu.

Brüssel, 9. märts 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 550/2004 10. märtsist 2004 (ELT L 96, 31.03.2004, lk 10) ühtse Euroopa taeva aeronavigatsiooniteenuste sätete kohta (teenuse sätete määrus) Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus: EÜT C 241, 7.10.2002, lk 24

22.9.2005

Euroopa Liidu Teataja

C 234/19

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanek ühenduse finantsabi andmise teise” Marco Polo “programmi käivitamiseks kaubaveosüsteemi keskkonnasäästlikkuse tõstmise eesmärgil” (Marco Polo II)

KOM(2004) 478 (lõplik) — 2004/0157 (COD)

(2005/C 234/05)

Vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 71 otsustas nõukogu 15. veebruaril 2005 konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanek ühenduse finantsabi andmise teise “Marco Polo” programmi käivitamiseks kaubaveosüsteemi keskkonnasäästlikkuse tõstmise eesmärgil (Marco Polo II)”.

Transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna osakond, millele tehti ülesandeks komitee asjaomase töö ettevalmistamine, võttis oma arvamuse vastu 21. veebruaril 2005. aastal. Raportöör oli hr Levaux.

Oma 415. plenaaristungil 9. ja 10. märtsil 2005. aastal (9. märtsi koosolekul) võttis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee vastu järgmise arvamuse 129 poolthäälega. Erapooletuks jäi 3.

1. Sissejuhatus: Komisjoni põhjendus

1.1

Komisjon esitab programmi Marco Polo II määruse ettepaneku, tuues välja põhjused, miks tuleks kaubaveo infrastruktuure arendada:

—	2020. aastaks ennustatakse kaubaveo kahekordistumist ning praegune võrk on ebapiisav, põhjustades ummikuid, keskkonnareostust, õnnetusi ja konkurentsivõime langust, ning

—	arvesse tuleb võtta jätkusuutliku arengu vajadust, mis nõuab energiasäästlikumat transpordisüsteemi.

1.2

Komisjon toonitab veelkord vajadust panna senisest suuremat rõhku ühendvedudele. Ühendveod võimaldavad paremini kasutada praegusi infrastruktuure, liites logistikaahelasse merelühisõidud, raudteed ja siseveeteed. Ühendvedude poliitikat käsitles juba programm Marco Polo I (2003–2006), mille eesmärk oli suunata rahvusvaheliste maanteevedude keskmine aastane kasv ümber kolmele eelnimetatud transpordiliigile.

1.3

Komisjon teeb ettepaneku, et programm Marco Polo II jätkab kõnealust poliitikat perioodil 2007–2013, laiendades programmi ulatust hõlmamaks kõiki Euroopa Liidu naaberriike ning lisades kaks uut meedet:

—	meremagistraalid ning

—	asjatu liikluse vältimine

1.4

Komisjon teeb ettepaneku kehtestada perioodiks 2007–2013 üldeelarve suurusega 740 miljonit eurot, mis peaks:

—	suunama üle 140 miljardi tonnkilomeetri veoseid (vastab 7 miljonile 1000 kilomeetri pikkusele autoreisile) maanteevedudelt ümber teistele transpordiliikidele;

—	vähendama CO heitmeid 8400 miljoni kg võrra ning

—	tooma sotsiaalset ja keskkonnaalast kasu hinnanguliselt 5 miljardi euro ulatuses. (Kõnealuse arvestuseni jõudis rühm sõltumatuid eksperte ning ja liideti komisjoni ettepanekule. Arvestus sisaldab hinnangut reostuse tervistkahjustavate mõjude kohta).

2. Üldised märkused

2.1 Programmi Marco Polo I puudutava komitee arvamuse põhisisu

2.1.1

Kuigi majandus- ja sotsiaalkomitee on vahetevahel rõhutanud ambitsioonide puudumist või eraldatud ressursside ebapiisavust, on komitee korduvalt kinnitanud oma toetust komisjoni algatatud poliitikale, mille eesmärk on lihtsustada maanteevedude vältimatu ja ettenähtava kasvu suunamist teistele transpordiliikidele.

2.1.2

Oma 17.–18. juulil 2002 esitatud arvamuses programmi Marco Polo I määruse ettepaneku kohta (CES 842/2002) väljendas majandus- ja sotsiaalkomitee kahtlust, et kõnealune programm võimaldab iseenesest saavutada komisjoni seatud eesmärki, ja soovitas seda täiendada kümne stimuleeriva erimeetmega, milleks on:

—	rangem kontroll tööõiguse järgimise üle ja rangemad karistused selle rikkumisel;

—	transpordi ümbersuunamise infrastruktuuri (nt terminalide ja juurdepääsuteede) riiklik rahastamine;

—	nõue operaatoritele pakkuda transpordiliikide ümbersuunamise tagamiseks uusi jätkuvaid üldhuviteenuseid; vastasel korral, jäävad tarbijate harjumused endiseks;

—	viivitamatu menetluste loomine programmi Marco Polo pikendamiseks kahe või kolme aasta võrra, et tagada selle toimimine 2010. aastani (vältida tuleb programmide PACT ja Marco Polo vahel tekkinud lünga kordumist);

—	programmi PACT kogemuste maksimaalne kasutamine, viies lõpule kõnealuse programmi välishindamine, kuivõrd selle positiivseid mõjusid ei ole seni täielikult hinnatud;

—	ajakava kindlaksmääramine programmis Marco Polo ettenähtud meetmete rakendamiseks;

—	korralduskomiteele ülesande andmine, mis seisneb meetmete rakendamise jälgimises reaalajas, võimaldamaks programmi Marco Polo korrigeerimist selle kestel vastavalt vajadusele;

—	võimaluse loomine õhu- ja torutransporti puudutavate meetmete kaasamiseks programmi Marco Polo abikõlblikesse projektidesse, eeldusel, et meetmetesse on haaratud ka teised transpordiliigid;

—	finantsabi heakskiitmine projektidele, mille raames rakendatakse meetmeid vaid ühes liikmesriigis, tingimusel, et sellistest projektidest saavad kasu kõik kõnealust piirkonda läbivate rahvusvaheliste vedude kasutajad ning

—	“Euroopa suuniste” koostamine kõigile kasutajatele. Dokument hõlmaks kõiki mitmeliigilisi transpordiplatvorme Euroopa Liidus, kirjeldades nende asjaomaseid tunnuseid ja kehtestades miinimumnõuded.

2.1.3

Samas arvamuses lisas majandus- ja sotsiaalkomitee, et kõnealused eesmärgid on saavutatavad vaid üldise transpordipoliitika rakendamise abil, mis muudaks teatud toimimisviise ja tooks kaasa kindla kohustuse ehitada uusi või täiendavaid transpordi infrastruktuure.

2.1.4

Suurte kaubakoguste kaugvedude osas, mille tarnega ei ole kiire, kuid mis peab toimuma kindlal tarnetähtajal, tegi komitee ettepaneku, et komisjon kaaluks järk-järgulist üleminekut nullvarude käsitluselt ringluses olevate varude käsitlusele. See aitaks vähendada kiireloomuliste saadetiste arvu ja võimaldaks teistel transpordiliikidel konkureerida tarnekuludes ja -aegades, garanteerides samas soovitud tarnekuupäevad. Nullvarude käsitlus ning selles tulenev radikaalne tarneaegade lühenemine ja tarnete üldine kiirus on majanduslikult üheselt põhjendatud. Jätkusuutliku arengu seisukohast on kõnealune menetlusviis ja selle tagajärjed kulukad, tuues kaasa keskkonnareostuse ja ülemäärase energiatarbimise. Nimetatud küsimused vajavad arutamist ning komitee kordab komisjonile esitatud soovi osaleda kõnealuses arutelus. Komitee on seisukohal, et kuigi maanteevedu jääb asendamatuks lühikestel vahemaadel, eelkõige tarne viimases etapis, on just nullvarude käsitlus oma ekstreemsuses ja kiiruses muutnud keeruliseks maanteeveo teatava osa ümbersuunamise teistele transpordiliikidele, mis järgiks enam jätkusuutliku arengu eesmärki.

2.1.5

Komisjoni arutelu tulemusi ennetada tahtmata on majandus- ja sotsiaalkomitee arvamusel, et asjaomaste ettevõtjate käitumisharjumuste muutmiseks tuleb üle vaadata seni tõhusalt toiminud, kuid tänaste eesmärkidega vastuolus olevad menetlusviisid.

2.1.6

Komitee tõdeb, et arvesse on võetud vaid mõned tema soovitatud toetusmeetmed. Arvestades, et 2004. aasta olukord ei erine oluliselt 2002. aasta omast, esitab komitee käesolevas arvamuses samad ettepanekud. Ettepanekute mõningaid aspekte on täiendatud.

2.2 Programmi Marco Polo I (2003–2006) esialgsete tulemuste hinnang

2.2.1

Komisjon peab 100 miljoni eurose eelarvega programmi Marco Polo I esialgseid tulemusi julgustavateks. Komitee märgib, et esimesed programmid käivitati 2003. aasta oktoobris (ehk vaevalt aasta tagasi), ja et tänaseni ei ole olnud piisavalt aega hindamaks ühendvedudega seotud meetmete efektiivsust. Samuti tõdeb komitee, et:

—	12. septembri 2001. aasta valges raamatus “Euroopa transpordipoliitika aastani 2010: aeg otsustada” eraldati programmile Marco Polo I neljaks aastaks 120 miljonit eurot ehk 30 miljonit eurot aasta kohta;

—	programmi Marco Polo I määruse ettepanekus 2002. aasta alguses prognoosis komisjon viieks aastaks 115 miljoni euro suurust eelarvet ehk 23 miljonit eurot aasta kohta;

—	lõpuks eraldati programmi Marco Polo I viie aasta eelarveks siiski 100 miljonit eurot, st 20 miljonit eurot aasta kohta;

—	programmi Marco Polo I esimesel aastal eraldati ühenduse eelarvest vaid 15 miljonit eurot.

2.2.2

Komitee on kõnealustest eelarvevähendustest ja prognooside ebausaldusväärsusest üllatunud, kuivõrd nõudlusele ennustatakse pidevat kasvu, samas kui ressursid pidevalt vähenevad.

2.2.3

Kõnealustes tingimustes ning tõese teabe puudumisel ei mõista majandus- ja sotsiaalkomitee Euroopa Komisjoni väidet “järeldada võib [ka], et programmi eelarvelised vahendid on suuresti ebapiisavad kõigi heade ettepanekute rahastamiseks …”, samuti ei mõista komitee, miks jäid eelarvest eraldatud 20 miljoni eurot täielikult kasutamata.

2.3 Eelhindamine ja konsulteerimine sidusrühmadega

2.3.1

Seletuskirja III jao punktis 12 viidatakse tähtsale finantsdokumendile, mis tõendab, et “määruse ettepanek arvestab täielikult sõltumatute ekspertide hindamistulemusi ja soovitusi, mis puudutavad programmi Marco Polo II jätkamist ajavahemikul 2007–2013”. Kõnealust 19-leheküljelist ingliskeelset dokumenti ei ole teistesse keeltesse tõlgitud. Määruse ettepaneku seletuskirja III jao punktis 13 on esitatud üksnes selle lühikokkuvõte, milles tuuakse ära komisjoni poolt ekspertide hinnangule tuginedes tehtud järeldused.

2.3.2

Majandus- ja sotsiaalkomitee soovib rõhutada, et arusaadavuse huvides tuleks dokumendid tõlkida ja et ekspertide aruande täieliku tõlke puudumisel tuleks ekspertidel paluda koostada aruande kokkuvõte, mis tõlgituna võimaldaks kõigil asjaomastel isikutel tutvuda nende asjakohaselt põhjendatud järeldustega.

2.3.3

Komitee tuletab siiski meelde, et oma Marco Polo I määruse kohta esitatud arvamuses (842/2002) tervitas ta tõsiasja, et komisjon kuulas ära “asjaomaste poolte seisukohad enne oma ettepanekute esitamist”. Komitee siiski “kahetseb tõsiasja, et ta kaasati kõnealusesse konsultatsiooniprotsessi alles selle hilises etapis” (punkt 2.5).

2.3.4

Seetõttu ei saa komitee kommenteerida kõnealuse hinnangu põhjal tehtud järeldusi ja võib üksnes täheldada, et komisjon eeldab esitatava eelarve asjakohast suurenemist ning näeb selles põhieeldust programmi tõhusale toimimisele.

2.3.5

Majandus- ja sotsiaalkomitee võtab teadmiseks, et komisjon on hinnanud järgnevat kolme elluviidud projekti:

—	intermodaalse raudteeühenduse loomine Saksamaalt Austria kaudu Itaaliasse, mida teostab eraettevõte;

—	IKEA-RAIL projekt, mis käivitati 2002. aastal ning mille keskus asub Duisburgis (Saksamaa), kuhu tuuakse raudteed pidi (1 044 km) Almhutist (Rootsi) Euroopa turule mõeldud tooted. Aastatel 2002–2003 sõitis kõnealusel liinil umbes 400 üksnes IKEA kaupa vedavat rongi;

—	regulaarsete mereühenduste loomine raskeveokitele mitmete Itaalia ja Hispaania sadamate vahel.

2.3.6

Kõnealused kolm projekti väljendavad Euroopa Liidu kehtestatud järelevalvemehhanismi võimalusi. Siiski märgib komitee, et kõnealused projektid viidi ellu osana kombineeritud veo katsmeetmete (Pilot Actions for Combined Transport — PACT) programmist, mis eelnes programmile Marco Polo I.

2.3.7

Projektide käsitus on eriti huvitav; nad tugevdavad käimasolevaid meetmeid. Komitee palub tungivalt, et teda teavitataks õigeaegselt käimasoleva programmi Marco Polo I konkreetsetest tulemustest ning nende rakendamisest.

2.4 Programm Marco Polo II (2007–2013)

2.4.1

Programmi Marco Polo II määruse ettepanekus ei muudeta 3 praegust meetmete tüüpi:

—	transpordiliikide ümbersuunamisega seotud meetmed (käivitamistoetus);

—	katalüütilised meetmed;

—	ühine õppetegevus.

2.4.2

Programmi geograafiline ulatus kasvab, hõlmates mitte üksnes 25 Euroopa Liidu liikmesriiki ja teisi kandidaatriike, vaid ka EFTA ja EMP riike. Majandus- ja sotsiaalkomitee nõustub käsitlusega ja kiidab heaks komisjoni väite selle kohta, et tootmis- ja tarneahela struktuur ei piirdu EL-25 piiridega. Komitee väljendab ka lootust, et komisjon lisab nimetatud lause alguses sõna “tootmine” järele sõna “kaubandus”.

2.4.3

Komitee teeb ettepaneku, et komisjon tooks kõnealuse laiema Euroopa näitena Doonau-koridori VII, millel on ühendvedude infrastruktuuri iseärasused ja mis ühendab kõiki transpordiliike. Nendeks on:

—	siseveetransport, pideva ühendusena Põhjamere ja Musta mere vahel, keskpunktiga Austrias, pikkusega umbes 1500 km igas suunas;

—	maantee- ja raudteevedu, mis lihtsustab kaubandusplatvormide abil jõeäärsete suurte maaalade kaasamist ning

—	mere- ning sisevee-meretransport, mis läänes pikendab veetee Reini-Maini-Doonau kaudu Kanalisaarteni ja Põhjamereni ning idas Musta mere kaudu Venemaa (Volga jõgi), Ukraina ja Türgini.

2.4.4

Programmi Marco Polo II ettepanek sisaldab kaht uut menetlusviisi:

—

meremagistraalid — kontseptsioon, mida komitee on mitmel korral tugevalt toetanud. Laiemal Euroopal on loomulikult tuhandeid kilomeetreid rannajoont, sadu sadamaid ja jõgede suudmealasid, mis on kõik potentsiaalseteks ligipääsupunktideks sisemaapiirkondadele ja kogu mandrile. Seetõttu on oluline kõikjal julgustada ja toetada transpordi- ning veoste jaotusprojekte, suurendades rannikutel või jõgede suudmealadel asuvate mitmeliigiliste kaubandusplatvormide arvu.

—

asjatu liikluse vältimise meede on tootmis-, turustus- ja tarnestruktuuride parandamiseks ning ebavajalike kaubavedude likvideerimiseks kavandatud kontseptsioon. Näiteks: tooted transporditakse veetustatud vormis ja vesi lisatakse sihtkohas, millega välditakse vee transportimist.

—	osade valmistamine ja toodete kokkupanek viiakse teineteisele lähemale, et vältida pikamaasõite.

—	Majandus- ja sotsiaalkomitee pooldab kõnealuste meetmetega kooskõlas olevaid eksperimente ja projekte.

2.4.5

Komisjon soovib “luua raudtee sünergiat” ja soovitab näiteks kasutada kaubaveo ja kullerposti kiirrongidele mõeldud erirööbasteid. Komitee toetab sellised projekte, kuid tõdeb kullerposti osas, et edusammud teabe elektroonilisel edastamisel tähendavad seda, et enamikku postisaadetistest saab elektrooniliselt saata juba praegu ja veelgi enam tulevikus.

2.4.6

Kuigi maksimaalse kiirusega kaubaveoliine loomine on vältimatu, tuleb esiteks tagada materjali, seadmete ja raudteealaste õigusaktide koostalitusvõime. Lisaks tuleks enne uute liinide ehitamist optimaalselt rakendada olemasolevat võrku ja võimalust kasutada reisijateveoks kiirliinidena muude transpordiliikide kasutusvõimaluste otsimisel mahajäetud ning alakasutatud liine.

2.4.7

Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles veel kord küsima liikmesriikidelt loetelu kõikidest viisidest, kuidas saaks olemasolevaid, kasutamata või alakasutatud võrke kasutada kaubaveoks. Eelkõige puudutab see raudteevõrku ja siseveeteid, et võimalusel valida kiiremaid ja jätkusuutliku arengu seisukohalt paremaid lahendusi maanteeveoga võrreldes.

2.4.8

Komitee rõhutab veelkord, et raudteevedude ja teiste maanteeveo alternatiivide usaldusväärsuse tagamisel on aeg muuta kavatsused tegudeks, suunates senisest suurema osa raudtee-, mere- ja siseveeinfrastruktuuride assigneeringuteks, eriti rahastades TEN-T projekti ja võimaldades vahendeid uutele liikmesriikidele ning samuti Balkani piirkonnale.

2.4.9

Majandus- ja sotsiaalkomiteel on hea meel tõdeda, et komisjon kriipsutab alla tööstuse “märkimisväärset” nõudlust infrastruktuuride rahastamiseks, mis on vajalikud ja asjakohased programmi Marco Polo eesmärkide saavutamiseks. Täiendava infrastruktuuri osas tuletab komitee meelde, et see oli üks tema programmi Marco Polo I kohta esitatud arvamuses (842/2002) esitatud soovitustest.

3. Erimärkused programmi Marco Polo II puudutava määruse ettepaneku kohta

3.1 Artikkel 1 — Teema

3.1.1

Komitee märgib, et komisjon esitab 2004. aastal oma määruse ettepaneku perioodiks 2007-2013. See peaks lihtsustama Marco Polo programmi jätkuvuse tagamist ja vältima sellist viivitust, mis tekkis Marco Polo I käivitamisel aastatel 2001/2002. Seetõttu ei esita komisjon täna käsitlust, mis oleks oluliselt erinev Marco Polo I rakendamisest. Eelnevalt sel viisil tegutsemine tähendab, et on võimalik anda “korralduskomiteele [millele tuleks anda] ülesanne jälgida meetmete rakendamist reaalajas, et võimaldada Marco Polo programmi korrigeerimist programmi kestel vastavalt vajadusele”, nagu kõlas komitee üleskutse tema arvamuses 842/2002.

3.2 Artikkel 2: Definitsioonid

3.2.1

Komitee märgib oma “konsortsiumi” määratluses, et selleks on vaja vähemalt kahte ettevõtet. Komitee kordab oma varasemat määratlust, et konsortsium on igasugune “kokkulepe, mille alusel vähemalt kaks ettevõtet, mis ei ole ühe ja sellesama grupi osad ja kus üks ei ole teise tütarettevõte, teostavad ühise ettevõtmise ja kannavad ühiselt selle riske.”

3.3 Artikkel 3: Rakendusala

3.3.1

Komitee kordab arvamuses 842/2002 esitatud üleskutset, arvestades, et käesolevas artiklis sätestatud kord on tema arvates liiga piirav, kuna selle kohaselt peab meede hõlmama vähemalt kaht liikmesriiki või üht riiki ja selle lähedal asuvat kolmandat riiki. Majandus- ja sotsiaalkomitee on ka arvamusel, et on olemas kohalikke meetmeid, mis mõjutavad üht riiki, kuid millest saavad kasu kõik seda riiki läbivate erinevate transpordiliikide kasutajad. Üheks näiteks siinkohal on teatud konkreetse piirkonna infrastruktuuri keskmes asetsevate multimodaalsete platvormide kasutamise või arendamisega seotud meetmed.

3.3.2

Komitee tervitab algatust hõlmata rakendusalasse kolmandad riigid (sõltumata sellest, kas nad on kandidaatriigid või mitte) ja märgib, et nendel territooriumidel kavandatavate meetmete maksumus ei sisaldu programmis, välja arvatud käesoleva artikli 3. ja 4. lõikes märgitud juhtudel.

3.3.3

Järjepidevuse tagamiseks sooviks majandus- ja sotsiaalkomitee siiski, et määruses märgitaks kolmandates riikides rakendatavate meetmete rahastamise osas tõsiasja, et see tuleks nii palju kui võimalik suunata muude maanteetranspordile alternatiivsete transpordiliikide arendamisele või ühendvedude soodustamisele suunatud meetmetele.

3.4 Artikkel 4: Abikõlblik taotleja ja abisaaja

3.4.1

Majandus- ja sotsiaalkomitee kiidab heaks artikli 4, kui arvestatakse eespool toodud märkusi “konsortsiumi” koosseisu kohta. Komitee rõhutab siiski (nagu ka oma arvamuses 842/2002) et näiteks erandjuhtudel, kus meedet rakendatakse ühes riigis, ei kehti nõue, et ettevõtted tuleb luua vähemalt kahes liikmesriigis või ühes liikmesriigis ja kolmandas riigis.

3.5 Artikkel 5: Abikõlblik meede ja rahastamistingimused

3.5.1

Marco Polo I kohta esitatud arvamuse 842/2002 punktides 3.5, 3.6 ja 3.7 märkis majandus- ja sotsiaalkomitee, et minimaalsed toetuskünnised meetme kohta olid liiga kõrged. Ta kutsus üles komisjoni soovitatud minimaalseid toetuskünniseid vähendama:

—	1 miljonilt eurolt 500 000 eurole ümbersuunamismeetmetele;

—	3 miljonilt eurolt 1,5 miljonile eurole katalüütilistele meetmetele;

—	500 000 eurolt 250 000 eurole ühise õppetegevuse meetmetele

3.5.2

Komitee märgib, et Marco Polo II osas (ettepaneku 5. artiklis märgitud rahastamistingimusi täpsustavas lisas) on nimetatud indikatiivsed minimaalsed toetuskünnised ikka liiga kõrged, välja arvatud ühise õppetegevuse meetmete osas, kus künnist on vastavalt komitee soovile vähendatud 250 000 euroni. Majandus- ja sotsiaalkomitee peab äärmiselt oluliseks madalamate ja seega atraktiivsemate künniste kehtestamist, et motiveerida projekte, mis võivad olla küll väiksemamahulised, kuid mis on kohalikul tasandil sageli efektiivsemad. Seega kordab komitee oma üleskutset vähendada neid künniseid poole võrra, rõhutades, et kuna Euroopa Liidu toetusmäärad on piiratud 35 %ga, on kordistusefekt piisav väga oluliste meetmete algatamiseks.

3.5.3

Komitee kutsub üles vähendama minimaalseid toetuskünniseid:

—	1 miljonilt eurolt 500 000 eurole ümbersuunamismeetmetele;

—	3 miljonilt eurolt 1,5 miljonile eurole katalüütilistele meetmetele;

—	4 miljonilt eurolt 2 miljonile europle meremagistraalidega seotud meetmetele;

—	1 miljonilt eurolt 500 000 eurole asjatu liikluse vältimisega seotud meetmetele.

—	Ühise õppetegevuse meetmete osas jääb minimaalseks toetusikünniseks 250 000 eurot nagu ettepanekus määratud.

3.5.4

Lisaks teeb komitee ettepaneku, et sisevee-meretranspordi ja siseveetranspordi osas tuleks luua erikategooria minimaalse künnisega 500 000 eurot. Kuigi 4 miljoni euro (või vastavalt komitee ettepanekule 2 miljoni euro) miinimumkünnis on meremagistraalidele kohane, võttes arvesse laevade suurust ja meretranspordimahtu, ei ole see vastuvõetav siseveetranspordi seisukohalt.

3.6 Artikkel 11: Eelarve

3.6.1

Majandus- ja sotsiaalkomitee on varem rõhutanud, et tal ei ole vajalikku teavet hindamaks komisjoni ettepanekut eraldada Marco Polo II programmile 740 miljonit eurot. Komitee tõdeb, et komisjoni arvates peaks kõnealune 740 miljoni euro suurune eelarve võimaldama 5 miljardi euro suuruse säästu, mis tuleneb sotsiaalsest ja keskkonnaalasest kasust, millele viidati eelpool punktis 1.4.

3.6.2

Komitee loodab, et komisjon avaldab 2005. aastal ehk programmi Marco Polo I poole peal hinnangu õnnestunud projektide ja tegelike säästude kohta.

3.6.3

Komisjon peaks vastavalt komitee soovitusele arvamuses 842/2002 tegema programmi käigus ettepaneku eelarvet suurendada, et võimaldada täiendavat rahastamist juhul, kui laekub rohkem projekte.

3.7 Artikkel 14: Hinnang

3.7.1

Kuna see oli üks tema soovidest arvamuses 842/2002, on komiteel on hea meel märkida, et komisjon esitab nii majandus- ja sotsiaalkomiteele kui ka Euroopa Parlamendile ja regioonide komiteele hiljemalt 30. juuliks 2007. a Marco Polo I programmi tulemuste aruande perioodi 2003/2006 kohta.

3.7.2

Komitee loodab, et saab piisavalt teavet arvamuse koostamiseks ja võimaluse korral ettepanekute tegemiseks, et vajaduse korral korrigeerida Marco Polo II programmi, mis saab alguse 1. jaanuaril 2007. aastal ja on seetõttu aruande esitamise ajal oma rakendamise algfaasis.

4. Järeldused

4.1

Komitee toetas programme PACT ja Marco Polo I ning toetab ka programmi Marco Polo II. Nimetatud kolme programmi abil on võimalik ellu viia algatused, mis aitavad muuta kaubaveosüsteeme senisest keskkonnasäästlikumaks. Kavandatud vahendite suurendamine programmi Marco Polo I 100 miljonilt eurolt programmi Marco Polo II 740 miljonile eurole väljendab Euroopa Liidu soovi kaubaveo jätkusuutlikkuse kiireks parandamiseks.

4.2

Komisjoni seatud kaubaveo eesmärkide saavutamiseks soovib komitee tuletada meelde mõningaid meetmeid, mida komitee esitles programmi Marco Polo I puudutavas arvamuses CES 842/2002 17.–18. juulil 2002:

—	ausa konkurentsi loomiseks erinevate transpordiliikide vahel tuleb tugevdada kontrolli tööõiguse sätete järgmise üle ning karmistada karistusi nende rikkumisel;

—	Marco Polo programmist kasu saavad operaatorid peavad pakkuma transpordiliikide ümbersuunamise tagamiseks uusi jätkuvaid üldhuviteenuseid;

—	tuleb võimaldada finantsabi projektidele, mille raames rakendatakse meetmeid vaid ühes liikmesriigis, tingimusel, et sellistest projektidest saavad kasu kõik kõnealust piirkonda läbivate rahvusvaheliste vedude kasutajad

—	kõikide kasutajate huvides tuleks koostada “Euroopa suunised”, mis hõlmaks kõiki mitmeliigilisi transpordiplatvorme Euroopa Liidus, kirjeldades nende asjaomaseid tunnuseid ja kehtestades miinimumnõuded;

—	tuleb võimaldada programmi torutransporti ja mitmeliigilisel platvormil asuvaid torutranspordi terminale puudutavate meetmete kaasamist Marco Polo abikõlblikesse projektidesse.

4.3

Et ka siseveetransport ja sisevee-meretransport saaks kasu Marco Polo programmist, nõuab komitee erikategooria loomist, mille minimaalset toetuskünnist alandatakse 500 000 eurole. Siseveetransporti ei saa võrrelda meretranspordiga, kuivõrd laevade suurusest tulenevalt on ka investeerimisvajadus suurem.

4.4	Komitee soovib pidada läbirääkimisi komisjoniga seoses üleminekuga nullvarude käsitluselt ringluses olevate varude käsitlusele. See puudutab saadetisi, mille tarnega ei ole kiire (teatavad raskeveosed, oluline on vaid tarnetähtaegadest kinnipidamine).

Brüssel, 9. märts 2005.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND

22.9.2005

Euroopa Liidu Teataja

C 234/27

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Sotsiaalfondi kohta”

KOM(2004) 493 (lõplik)

(2005/C 234/08)

18. novembril 2004 otsustas nõukogu, vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262, konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega ülalmainitud teemal.

Tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon, millele tehti ülesandeks komitee asjaomase töö ettevalmistamine, võttis oma arvamuse vastu 18. veebruaril 2005. Raportöör oli pr Engelen-Kefer.

Oma 415. täiskogu istungil 9.–10. märtsil 2005 (9. märtsi koosolekul) võttis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1. Sissejuhatus

1.1

14. juulil 2004 võttis Euroopa Komisjon vastu ettepanekud ühtekuuluvuspoliitika reformi kohta aastatel 2007-2013. Kõnealused ettepanekud on mõeldud 31. detsembrini 2006 kehtiva struktuurifondi määruse asendamiseks. Komisjon mainib oma seletuskirjas nii oluliselt suuremaid erinevusi laienenud Euroopas kui Euroopa Liidu ees olevaid väljakutseid seoses globaliseerumise, majanduse struktuurimuutuste ja demograafilise arenguga.

1.2

Sellega seoses teeb Euroopa Komisjon ettepaneku suurendada struktuurifondide eelarvet, keskendudes samas prioriteetsetele eesmärkidele. 336,1 mld euro suuruse eelarvega (umbes kolmandik ühenduse kogueelarvest) peab struktuuritoetus tulevikus:

—	olema suunatud rohkem ELi strateegilistele prioriteetidele (Lissaboni ja Göteborgi eesmärgid ja ELi tööhõivestrateegia);

—	keskenduma majanduslikult kõige nõrgematele piirkondadele;

—	olema detsentraliseeritum ning lihtsamalt, läbipaistvamalt ja tõhusamalt rakendatav.

1.3

Et seda saavutada, tuleb uuesti määratleda lähenemise, piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive, samuti regioonidevahelise koostöö eesmärgid.

Õigusaktide hulka kuuluvad:

—	üldine määrus, mis sisaldab ühissätteid kõigi kolme rahastamisvahendi kohta (Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond ja Ühtekuuluvusfond);

—	eraldi määrused Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERDF), Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) ja Ühtekuuluvusfondi kohta;

—	uus määrus, millega pannakse alus Euroopa piiriülese koostöö rühmitusele.

1.4	Kuigi käesolev arvamus keskendub peamiselt ESFi rollile Euroopa struktuuritoetuses, hindab see ka ESFi raames kasutatavate toetusmeetmete toimimise ja korralduse võtmetegureid, sest need on sätestatud üldises määruses.

2. Euroopa Liidu struktuurifondide uued eesmärgid

2.1	Vastavalt kõnealusele ettepanekule peaks ELi struktuuritoetus alates 2007. aastast keskenduma kolmele eesmärgile, milleks on lähenemine, konkurentsivõime ja tööhõive ning Euroopa piirkondadevaheline koostöö.

2.2 Lähenemine

2.2.1

Kõnealune eesmärk sarnaneb praeguse 1. eesmärgiga ning on seotud majandusliku lähenemise edendamisega piirkondades, mis on arengus kõige rohkem maha jäänud, investeerides kapitalivahenditesse ja inimressurssidesse, soodustades uuendusi ja teadmistepõhise ühiskonna arengut, toetades struktuurilisi muutusi, kaitstes keskkonda ja parandades selle seisundit ning tõhustades haldussuutlikkust. 264 mld euro suuruse eelarvega (ca 78,5 % koguvahenditest) saab piirkondliku abi muudetud poliitikast ELi struktuuritoetuse liikumapanev jõud. Kõnealust eesmärki aitavad saavutada Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond ja Ühtekuuluvusfond.

2.3 Piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive

2.3.1

Kõnealune eesmärk ühendab praeguse 2. ja 3. eesmärgi. Kõnealune eesmärk on suunatud piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive toetamisele väljaspool kõige rohkem abi vajavaid piirkondi ja liikmesriike. Otsustatud on kahetise lähenemise kasuks: 1) struktuurimuutustest eriti mõjutatud tööstuslike piirkondade ning linna- ja maapiirkondade kohanemise toetamiseks kasutatakse piirkondlikke arengukavasid (ERDF), soodustades uuendusi, teadmistepõhist ühiskonda, ettevõtlust ja keskkonnakaitset; 2) ESFi rahastatud riiklikke ja regionaalseid programme kasutatakse struktuurimuutustest mõjutatud töötajate tööturule integreerimise edendamiseks ning integratsiooni toetamise eesmärgil üldise tööalase konkurentsivõime tõstmiseks koolitus- ja tööhõivepoliitika meetmete abil. Eesmärk on saavutada täishõive, parandada nii töö kvaliteeti, tööviljakust kui sotsiaalset hõlvatust ning edendada Euroopa tööhõivestrateegia üldisemat rakendamist. Pakutud eelarve on 57,9 mld eurot (ca 17,2 % koguvahenditest), mis jagatakse võrdselt ERDFi ja ESFi vahel.

2.4 Euroopa piirkondadevaheline koostöö

2.4.1

Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks kasutatakse ära ühenduse praeguse algatuse INTERREG kogemust; eesmärk on toetada piirialade, kaasa arvatud Euroopa Liidu siseste merepiirialade ja teatud välispiirialade koostööd ühisprogrammide, võrgustike ehitamise ja teabe kogumise kaudu (ERDF). Pakutud eelarve on 13,2 mld eurot (ca 3,9 % koguvahenditest).

3. Euroopa Sotsiaalfondi eriline roll

3.1

Vastavalt komisjoni ettepanekule kasutatakse Euroopa Sotsiaalfondi lähenemise ning piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärkide edendamiseks, kuigi soovitatud eelarvejaotus paneb palju suurema rõhu alaarenenud piirkondade abistamisele. ESFi meetmete poliitiline raamistik põhineb Euroopa tööhõivestrateegia suunistel ja soovitustel, samas kui ESFi toetus keskendub neljale järgmisele võtmevaldkonnale:

—	töötajate ja ettevõtete kohanemisvõime suurendamine;

—	töö leidmise hõlbustamine, töötuks jäämise vältimine, töövõimelise eluea pikendamine ja osaluse suurendamine tööturul;

—	ebasoodsas olukorras inimeste sotsiaalne hõlvamine tööturul ja diskrimineerimise vastu võitlemine;

—	partnerluse edendamine tööhõive ja sotsiaalse hõlvamise valdkonnas.

3.2

Ühenduse õigustiku rajamise eesmärgil toetab ESF suurt abi vajavates, eriti lähenemise eesmärgi alla kuuluvates piirkondades ka nii haridus- ja koolitussüsteemide tõhustamist kui asutuste suutlikkuse suurendamist ja avaliku halduse edendamist riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Innovaatilised meetmed ja riikidevaheline koostöö, mida siiani on toetatud ühenduse algatuse EQUAL raames, lisatakse ESFi põhiprogrammidesse. Erilist tähelepanu pööratakse võrdõiguslikkuse edendamisele, mis põhineb soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisel, kasutades konkreetseid meetmeid naiste osaluse suurendamiseks tööhõives ja nende erialaste arenguvõimaluste edendamiseks.

3.3

ESF on rahastamisvahend, mida kasutatakse ELi tööhõivesuuniste rakendamiseks, s.o liikmesriikide tööhõive ja sotsiaalse hõlvamise poliitika toetamiseks, seda eelkõige tööturu suunatuma hõlvamise, töö kvaliteedi ja töökorralduse parandamise ning tööalase konkurentsi säilitamiseks mõeldud koolitusmeetmete abil.

3.3.1

Töötajate ja ettevõtete kohanemisvõime suurendamise prioriteedi raames toetab ESF meetmeid, mis:

—	soodustavad investeeringuid inimkapitali, seda eriti madalama kvalifikatsiooniga töötajatele mõeldud elukestva õppe kavade ja strateegiate väljatöötamise ja elluviimisega;

—	juhivad majanduse struktuurimuutusi innovaatiliste töökorraldusvormide ja tuleviku kvalifikatsiooninõuete kindlaksmääramise abil.

3.3.2

Töö leidmise hõlbustamise ja töötuks jäämise vältimise prioriteedi raames toetab ESF:

—	meetmeid, et ajakohastada ja tugevdada tööhõivetalitusi;

—	aktiivseid ja preventiivseid meetmeid, et edendada integratsiooni ja pakkuda isiklike vajadustega kohandatud toetust.

—	erimeetmeid, et suurendada naiste püsivat osalust tööhõives, vähendada tööturul esinevat segregatsiooni soo alusel ning parandada töö- ja eraelu ühtesobivust.

—	erimeetmeid, et edendada migrantide sotsiaalset hõlvamist.

3.3.3

Tõrjutud inimeste hõlvamise ja diskrimineerimise vastu võitlemise prioriteedi raames peab ebasoodsas olukorras olevate ja sotsiaalselt tõrjutud inimeste tööalast konkurentsivõimet edendama asjakohaste hõlvamist soodustavate meetmete, eriti sotsiaaltoetus- ja sotsiaalhooldusteenuste ning teadlikkuse tõstmise abil tööturule tulemisel ilmnevast diskrimineerimisest.

3.3.4

Lähenemise eesmärgi raames toetab ESF ka:

—	haridus- ja koolitusreformi, võttes arvesse teadmistepõhise ühiskonna vajadusi ning kõnealuste vajaduste paremat seostamist tööturuga;

—	elukestva õppe edendamist, eriti selleks, et vähendada kooli pooleli jätnud inimeste arvu ning suurendada juurdepääsu kutseharidusele ja kolmanda taseme haridusele;

—	inimpotentsiaali arendamist teadusuuringute ja innovatsiooni vallas ning

—	avaliku halduse ja avaliku teeninduse asutuste suutlikkuse suurendamist majanduse, tööhõive ja sotsiaalvaldkonnas ning keskkonna ja õiguse valdkonnas.

3.4

Programmeerimise osas teeb Euroopa Komisjon ettepaneku muudatusteks, mis on kooskõlas Euroopa struktuurifondide üldsätetega. Programmeerimise uus süsteem, mis hõlmab ESFi meetmeid, koosneb järgmistest osadest:

—	ühtekuuluvuspoliitika strateegiliste suuniste (koos iga fondi strateegiliste eesmärkidega) vastuvõtmine nõukogu poolt, arvestades majanduspoliitiliste üldsuuniste ja ELi tööhõivesuunistega.

—	riiklik strateegiline tugiraamistik (räägitakse läbi Euroopa Komisjoniga), mis on iga fondi tegevusprogrammi aluseks ning mis sisaldab eraldi osi lähenemise eesmärgi ning piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi jaoks;

—	rakendamise aastaaruannete esitamine nii riiklike strateegiliste tugiraamistike kui tegevusprogrammide kohta; aruanded peab heaks kiitma Euroopa Komisjon.

4. Hinnang

4.1

Laienemise tulemusena seisab Euroopa Liit silmitsi suurte majanduslike ja sotsiaalsete väljakutsetega. Kuigi ELi struktuuripoliitika ei ole piisav, et väljakutsetega üksi toime tulla, saab struktuuripoliitikaga väljakutsetega toimetulekule kaasa aidata. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut keskenduda nõrgima majandusega piirkondade toetamisele, millest peaks eriti kasu saama uued liikmesriigid, sest just seal paikneb suurem osa vähemarenenud piirkondasid. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leiab, et struktuurifondide 2007.–2013. aasta eelarve pakutud suurendamine ca 276 mld eurolt 336,1 mld euroni (0,41 % ELi sisemajanduse kogutoodangust) on sobiv, kuna kõnealuseid ressursse peab nüüdsest jagama 25 liikmesriigi vahel. Siiski arvab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et struktuurilist sekkumist tuleb jätkata ka EL-15 puhul, isegi kui seda tehakse väiksemas ulatuses, keskendudes vähemalt nendele valdkondadele, mida on kõige otsesemalt mõjutanud tööstuse ümberkorraldamine ning mis kannatavad suure tööpuuduse all. Samal ajal on oluline tagada õiglased üleminekuvormid endise 1.sihtala piirkondadele, mis ei ole nn statistilise efekti tõttu enam abikõlblikud. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab komisjoni kavatsust integreerida ühenduse algatus EQUAL täielikult Euroopa Sotsiaalfondi, sest see võimaldab saada algatusest kindlat kasu. Seda eriti uuenduslike projektide, Euroopa Liidu piires tõhusamate meetmete alaste kogemuste ja näidete vahetamise, kui ka erinevate osapoolte vahelise partnerluse arendamisel ellurakendamise toetamise osas. Algatuse EQUAL integreerimise järel võiks Euroopa Komisjon kutsuda liikmesriike üles integreerima EQUALiga sarnaseid meetmeid oma riiklikesse tegevusprogrammidesse.

4.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leiab, et eesmärkide uuesti määratlemine on asjakohane, seda eriti konkurentsivõime ja tööhõive uue eesmärgi osas, mis ühendab tööhõive ja struktuuripoliitika eesmärgid, kusjuures nende järgimine on võrdse tähtsusega. Eriti kiireloomulised on kooskõlastatud meetmed, et soodustada investeeringuid ja innovatsiooni (ERDF) ning leevendada struktuurimuutuste sotsiaalseid tagajärgi (ESF), seda eelkõige piirkondades, mille majandust struktuurimuutused on mõjutanud. Eesmärkide ümberkorraldamine on kasulik juhul, kui tegevusi integreeritakse sarnaselt eesmärkidega. Kuigi meetmeid peab integreerima riiklike strateegiliste tugiraamistike tasandil, toimub edasine programmeerimine iga fondi osas eraldi. Tegevusprogrammide vastastikuse täiendamise kindlustamiseks peab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee oluliseks, et lähenemise ning piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärkide programmid oleksid omavahel seotud. Lisaks peaksid piirkondlikud prioriteedid põhinema ESFi tööhõivepoliitika meetmetel, sõltudes tööpuuduse struktuurist ning eelistades piirkondi, mis kannatavad eriti suure tööpuuduse all, eriti toetades kohalikke tööhõivealgatusi ja territoriaalseid tööhõive tagamise lepinguid.

4.3

ESFi sekkumise prioriteedid kattuvad põhimõtteliselt ELi tööhõivestrateegia ja praeguste tööhõivesuuniste prioriteetidega. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leiab, et tööhõivepoliitika peaks panema rõhku aktiivsete ja preventiivsete meetmete võtmisele, et piirata tööpuudust ja soodustada ebasoodsas olukorras inimeste hõlvamist tööturul. Vastavalt Euroopa sotsiaalpoliitika tulevikku arutava ekspertrühma ettepanekutele peaks erilist tähelepanu pöörama noorte inimeste varasele ja aktiivsele hõlvamisele, tööhõive tõstmisele naiste seas ning eakamate inimeste hõlvamisele tööturul. Viimati nimetatud valdkonnas on eriti oluline suurendada koolitustel osalemist ning tõsta tööhõive kvaliteeti asjakohaste, töökorraldusega seotud meetmetega. Siin peaks rõhku panema riiklike tööhõive tegevuskavade raames võetavate meetmete innovaatilisusele, nagu on märgitud ESFi komitee arvamuses. (1)

4.4

Kooskõlas teiste Euroopa Liidu struktuurifondidega tuleks ESFi suhtuda ka kui vahendisse, mis edendab diskrimineerimise vastu võitlemise horisontaalset eesmärki, mida taotletakse Euroopa tasandil mitmete meetmete abil. Tööturul eriti ebasoodsas olukorras olevad rühmad ei hõlma mitte ainult noori inimesi, naisi ja eakaid inimesi, vaid ka puuetega inimesi, sisserännanuid ja rahvusvähemusi. Samuti võib esineda diskrimineerimist inimeste seksuaalse orientatsiooni pärast. Seetõttu peaks kõnealuste ebasoodsas olukorras olevate rühmade integreerimine olema prioriteet, rakendades meetmeid sotsiaalabi, koolituste ja töökorralduse toetamiseks, nt luues sobivaid töökohti puuetega inimestele. Eelkõige sisserännanute jaoks tuleb võtta täiendavaid selgitavaid meetmeid, tõstmaks nende teadlikkust õigustest, k.a tööõigustest Seetõttu peaksid ESFi meetmed vastama sotsiaalse hõlvamise riiklikele tegevuskavadele ning pakkuma viise kõnealuste gruppide töövõimaluste parandamiseks. Kõnealuse punkti osas nõustub Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee samuti ESFi komiteega. Liikmesriigid ja haldusasutused peavad samuti tagama, et struktuurifondi toetusmeetmed ei aitaks tahtmatult kaasa takistuste loomisele kõnealuste ebasoodsas olukorras olevate rühmade tööturule pääsemisel.

4.5

Lähenemise eesmärgi raames peaks ESF toetama ka meetmeid, millega aidatakse kaasa haridus- ja koolitussüsteemide reformimisele, eriti arvestades teadmistepõhise ühiskonna vajadusi ning kõnealuste vajaduste paremat seostamist tööturuga. Abikõlblik peaks olema ka hea valitsemistava, millega arendatakse ja suurendatakse avaliku halduse ja avaliku teeninduse asutuste suutlikkust riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Kuna lähenemise eesmärk kehtib arengus mahajäänud piirkondadele, on kõnealuse eesmärgi raames võetavad meetmed eriti asjakohased uute liikmesriikide jaoks. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee märgib, et tänapäevaste haridus- ja koolitussüsteemide paikapanek ja tõhusa halduse tagamine kuuluvad liikmesriikide kohustuste hulka. Kuigi Euroopa Liidu tööhõivesuunised hõlmavad ka hariduse ja kutseõppe reformimisega seotud eesmärke, on nende ellurakendamine üldiselt liikmesriikide ülesanne, mõnedes liikmesriikides (nt Saksamaal) kuulub see isegi piirkondade (liidumaade) kompetentsi. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates peaks ESF keskenduma peamiselt riiklike tööhõivepoliitikate täiendamisele uuenduslike meetmete abil (nt kutseõppe valdkonnas).

4.6

Euroopa Komisjoni pakutud muudatused programmide koostamise osas peegeldavad strateegilisema lähenemise kasutuselevõtmise kavatsust. Ühtekuuluvuspoliitika strateegilised suunised tervikuna, millega kaasnevad tugiraamistikud riiklikul tasandil, on mõeldud Lissaboni ja Göteborgi üldiste poliitiliste eesmärkide, majanduspoliitika üldsuuniste ja ELi tööhõivesuuniste vaheliste ühenduste tugevdamiseks. ELi tööhõivepoliitika ja ESFi sekkumine on juba omavahel seotud riiklike tegevuskavade kaudu, mis hõlmavad ESFi meetmeid ELi tööhõivestrateegiate rakendamise toetamisel. Lisaks valmistatakse iga kahe aasta tagant ette sotsiaalse hõlvamise riiklik tegevuskava, mis katab ka tööhõivepoliitika meetmed. Seetõttu, kuigi Euroopa Komisjoni mure rahade kasutamise järelevalve osas on põhjendatud, kahtleb Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, kas rakendamise aastaaruanded nii riikliku strateegilise tugiraamistiku kui iga tegevusprogrammi kohta on abiks, kui neis sisalduv kuluaruanne välja arvata. Selle asemel soovitab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee seoses ESFiga kaaluda ELi tööhõivesuuniste rakendamisel võimalust ühendada riiklik tegevuskava ESFi meetmetega seotud programmerimise nõuetega, aidates nii kaasa programmeerimise lihtsustatud korda puudutava eesmärgi saavutamisele. Samuti väljendab ESFi komitee muret selle üle, et bürokraatia võib pigem suureneda kui väheneda. Seetõttu kutsub Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee üles ESFi meetmete tõhususe nimel pöörama kõnealusele küsimusele tõsist tähelepanu.

4.7

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteel on heameel märkida, et struktuuriabi põhineb jätkuvalt kontsentreerimise, programmeerimise, täiendavuse ja partnerluse põhimõtetel. Siiski sooviks Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee panna suuremat rõhku sotsiaalpartnerite erilisele rollile ESFi tööhõivemeetmetes ning nende kaasamise vajadusele nii kesksel kui piirkondlikul tasandil. Sotsiaalpartnerid jagavad vastutust institutsiooniliste struktuuride sees ja tööhõivepoliitika praktilisel rakendamisel liikmesriikides. ESFi lisameetmete planeerimine ja rakendamine peaksid olema kooskõlastatud tööhõivepoliitika riiklike strateegiatega. Selleks peab kaasama sotsiaalpartnereid programmide koostamisse ja rakendamisse kesksel ja piirkondlikul tasandil. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee nõustub ESFi komitee ettepanekuga eraldada konkreetne summa lähenemise eesmärgi alla kuuluvatele piirkondadele, et aidata sotsiaalpartnereid ELi tööhõivestrateegia rakendamisel.

4.8

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab nõuet, et liikmesriigid ja iga tegevusprogrammi korraldav asutus peavad vajadusel ESFi abi programmeerimise, rakendamise ning järelevalve osas nõu pidama valitsusväliste organisatsioonidega. Seetõttu peaks määruse ettepaneku artikli 5 lõikes 2 täpsustama, et kõnealused nõupidamised viiakse läbi kesksel ja piirkondlikul tasandil. Samuti on komiteel hea meel näha, et võimalus rahalist toetust saada on mitte ainult sotsiaalpartneritel vaid ka valitsusvälistel organisatsioonidel. Pakutud partnerluse kontekstis peab arvesse võtma ka sotsiaalteenuste osutajate, kelle eesmärgiks ei ole endale kasumit teenida, rolli tööturul. Seetõttu soovitab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kõnealuste osalejate suuremat kaasamist ESFi abi programmeerimisel, rakendamisel ja järelevalves.

4.9	Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab, et Euroopa Sotsiaalfondi tehnilist abi tuleks praegusest rohkem kasutada valitsusväliste osapoolte Euroopa Sotsiaalfondi haridus-, koolitus- ja teabevaldkonna tegevustega seotud eesmärkide rahastamisel.

Brüssel, 9. märts 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND

(1) Vt Euroopa Komisjoni kodulehekülg.

22.9.2005

Euroopa Liidu Teataja

C 234/32

Euroopa majandus ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: nõukogu määrus Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) toetuse kohta maaelu arengule”

KOM(2004) 490 (lõplik) — 2004/0161 CNS

(2005/C 234/09)

Nõukogu otsustas 10. novembril 2004. aastal vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 37 konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega ülalmainitud teemal.

Euroopa Parlament andis samuti oma 21. detsembri 2004. aasta kirjas teada 14. detsembril 2004 vastu võetud otsusest konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega kõnealuse ettepaneku teemal.

Arvamuse ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon, võttis arvamuse vastu 17. veebruaril 2005. Raportöör oli hr BROS.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee võttis 415. plenaaristungil 9.-10. märtsil 2005 (9. märtsi koosolekul) 125 poolt-, 6 vastu- ja 8 erapooletu häälega vastu järgmise arvamuse.

1. Sissejuhatus

1.1

1999. aasta märtsis Berliinis toimunud Euroopa Ülemkogul vastu võetud Agenda 2000 käsitleb maaelu arengu poliitikat kui ühise põllumajanduspoliitika teist sammast. Maaelu arengu poliitika eesmärgiks on turupoliitika reformi täiendamine kogu Euroopa Liidus. Vastavalt kinnitas 2003. aasta juunis käivitunud ühise põllumajanduspoliitika reform ühise põllumajanduspoliitika teise samba olulisust, kehtestades abinõud tootearenduseks, toiduohutuseks ja loomade heaolu tagamiseks. Nimetatud suund peab viima maaelu arengule eraldatavate rahaliste vahendite suurendamisele.

1.2

Lähtudes Salzburgi konverentsi järeldustest (2003. aasta novembris) esitas komisjon finantsperspektiive käsitlevas teatises ja käesoleva arvamuse aluseks olevas määruse ettepanekus tulevase maaelu arengu poliitika kolm peamist eesmärki:

—	põllumajanduse konkurentsivõime edendamine ümberkorralduste toetamise kaudu;

—	keskkonna ja maastiku edendamine maa majandamise toetamise kaudu;

—	maapiirkondade elukvaliteedi tõstmine ja majandustegevuse mitmekesistamise edendamine meetmete abil, mis on suunatud põllumajandussektorile ja teistele maapiirkondade ettevõtetele.

1.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee pöörab kõnealustele ettepanekutele erilist tähelepanu. Omaalgatuslikus arvamuses “Ühise põllumajanduspoliitika teine sammas: maapiirkondade arengu poliitika kohandamise perspektiivid” (1) rõhutatakse, et maaelu arengu küsimus moodustab lahutamatu osa järgmisest laiemast temaatikast:

—	Euroopa Liidu laienemise õnnestumine (enam kui pool 25-liikmelise Euroopa Liidu elanikkonnast elab maapiirkondades);

—	toiduainetele kõrgeid nõudmisi esitava ohutustaseme säilitamine, mis vastab säästva arengu põhimõtetele;

—	Euroopa põllumajandusmudeli kaitsmine, mis soodustab põllumajanduse multifunktsionaalsust ja tagab põllumajandustegevuse ühtlase jaotumise kogu Euroopa Liidu territooriumil.

1.4

Kõnealuste küsimuste käsitlemiseks tõi komitee ülalnimetatud omaalgatuslikus arvamuses esile põhimõttelised seisukohad, millest tulevane maaelu arengu poliitika peaks juhinduma:

—	maapiirkondade areng aitab kaasa Euroopa Liidu territoriaalsele ühtekuuluvusele. Maapiirkondade areng peab seega kuuluma regionaalpoliitika esmatähtsate eesmärkide hulka;

—	ühise põllumajanduspoliitika teise samba esmane eesmärk peab olema aidata põllumajandusel kohanduda struktuurimuutustega ja vastata avalikkuse ootustele;

—	kõnealusele poliitikale eraldatud rahalised vahendid peavad olema piisavad selleks, et ühendus saaks jätkuvalt täita enesele võetud kohustusi maapiirkondade suhtes;

—	ainult põllumajandusliku tootmise multifunktsionaalsus aitab säilitada elavaid paikkondi;

—	põllumajanduse ja maaelu arengu küsimustega peaks tegelema üks ja seesama volinik.

Kõnealuses valdkonnas tehtud töö loogilise jätkuna kavatseb komitee käesoleva arvamuse abil edastada teistele institutsioonidel oma seisukohad komisjoni ettepaneku kohta.

1.5

Euroopa Komisjon konsulteeris põhjalikult asjaomaste osalistega ning komitee sai mitmel korral esitada oma ettepanekud, eriti nõuandvate komiteede kaudu. Konsulteerimise ulatuslikkusest nähtub komisjoni avatud suhtumine ning komitee loodab, et komisjon võtab käivitatavas õigusloomeprotsessis komitee ettepanekuid arvesse.

1.6	Komitee kavatseb koostada eraldi arvamuse erinevate EAFRDi ja EAGFi meetmete rahastamise uue õigusliku aluse kohta (KOM(2004) 489 (lõplik) — 2004/0164 (CNS) (2)), et käsitelda maaelu arengu programmide rakendamise haldusaspekte.

2. Komisjoni ettepanek

2.1

Komisjoni ettepanek on kooskõlas eesmärgiga muuta ühenduse maaelu arengu poliitika paremini mõistetavaks ja läbipaistvamaks. Seetõttu soovitab komisjon luua vastava fondi (Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond — EAFRD), mis toetaks maaelu säästva arengu edendamist kogu ühenduses, täiendades sissetulekutoetuste ja turupoliitikat ühise põllumajanduspoliitika, ühtekuuluvuspoliitika ning ühise kalanduspoliitika raames.

2.2

Komisjon teeb ettepaneku sõnastada ühenduse maaelu arengu strateegiline suunised, et tagada suurem järjepidevus Euroopa tasandil seatud eesmärkide ja maaelu arengu programmide elluviimise vahel. Kõnealused suunised peaks vastu võtma nõukogu. Liikmesriikide ülesandeks jääks seejärel riiklike strateegiliste kavade väljatöötamine vastavaid ühenduse suuniseid arvestades. Kõnealused kavad ja maaelu arengu programmid tuleb välja töötada komisjoni, liikmesriigi ning liikmesriigi määratud ametiasutuste (piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused, majandus- ja sotsiaalpartnerid ning kõik teised kodanikuühiskonna esindajad) tihedas koostöös.

2.3

Lisaks programmide järelevalvele teeb komisjon ettepaneku, et iga liikmesriik koostaks kord aastas kokkuvõtva aruande edusammude kohta maaelu arengu programmide rakendamisel vastavalt riiklikus strateegilises kavas määratletud näitajatele ning programmide iga-aastase hindamise kohta. Komisjon omakorda esitab aastaaruande nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele.

2.4

Komisjon teeb ettepaneku koondada olemasolevad 26 meedet ja esitatud uued meetmed nagu NATURA 2000 rahastamine, metsanduse alased meetmed või maa-piirkondade esindajate koolitamine piirkondlike projektide koostamise alal kolme põhisuuna ehk “telje” alla, millest igaühel on oma konkreetsed eesmärgid, kusjuures põhisuundade rahastamiseks ettenähtav miinimum oleks järgmine:

—	15 % põhisuunale “põllu- ja metsamajanduse konkurentsivõime parandamine” (põhisuund I) ja 15 % põhisuunale “maapiirkondade majanduse mitmekesistamine ja elukvaliteet maapiirkondades” (põhisuund III),

—	25 % põhisuunale “keskkond ja maastiku planeerimine” (põhisuund II).

2.4.1

Põhisuuna I eesmärk on põllu- ja metsamajanduse konkurentsivõime parandamine. Ette on nähtud nelja tüüpi meetmed:

—	inimpotentsiaali tugevdamine,

—	füüsilise potentsiaali ümberstruktureerimine,

—	põllumajandusliku tootmise ja toodangu kvaliteedi parandamine,

—	kaks üleminekutoetust uutele liikmesriikidele — toetus restruktureeritavatele osaelatustaludele ja toetus tootjarühmade loomisele.

2.4.2

Põhisuund I — “Keskkond ja maastiku planeerimine” — keskendub põllu- ja metsamaade säästvale kasutamisele. Olemasolevat meedet “Ebasoodsamad piirkonnad” muudetakse vahepealsete piirkondade määratluse osas (uus määratlus võtab arvesse vaid looduslikud kriteeriumid). Lisaks peavad toetusesaajad vastama üldisele tingimusele, et nad järgivad Euroopa Liidu ja riiklikke kohustuslikke nõudeid põllu- ja metsamajanduse valdkonnas (ühise põllumajanduspoliitika esimese samba otsetoetuste tingimus).

2.4.3

Põhisuund III — “Maapiirkondade majanduse mitmekesistamine ja elukvaliteet maapiirkondades” — hõlmab meetmeid, mis on seotud maapiirkondade majanduse mitmekesistamisega, toetades mittepõllumajanduslike tegevusalade loomist nii põllumajandustootjate kui mittepõllumajandustootjate poolt ja elukvaliteedi parandamist maapiirkondades (elanikkonnale osutatavad põhiteenused, infrastruktuurid) ning meetmeid, mis on suunatud kohalike omavalitsuste esindajate poolt oskuste ning võimete omandamisega, mis on vajalikud kohaliku arengustrateegia väljatöötamiseks ja teostamiseks.

2.5	LEADER programm laieneb kõigile kolmele põhisuunale ning peab saama vähemalt 7 % maaelu arendamiseks ettenähtud vahenditest. Komisjon teeb ettepaneku määrata programmile kriteeriumeil põhinev reserv (3 % EARDF-st).

2.6

Mis puutub rahastamisse, siis teeb komisjon ettepaneku eraldada kõnealusele poliitikale ajavahemikuks 2007–2013 88,75 miljardit eurot. Igal aastal saab fond täiendust toetuste süsteemi muutmise tõttu vabanenud summadest, mida kasutatakse kõigi põhisuundade heaks (ligikaudu 8 miljardit eurot samaks ajavahemikuks).

3. Üldised märkused

3.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab komisjoni ettepanekut rajada lisaks Euroopa põllumajanduse tagatisfondile (EAGF), mis rahastab põllumajandustoodete turupoliitikat, eraldi fond maaelu arengu toetamiseks ja otsetoetusteks (EAFRD). Komitee rõhutab samuti, et kõnealune seadusandlik ettepanek on kooskõlas Salzburgi konverentsi lõppjäreldustega, mis käsitles maaelu arengut laienenud Euroopa Liidus. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovib siiski pöörata Euroopa Parlamendi ja nõukogu tähelepanu muudatustele, mis on vajalikud maaelu arengu poliitika aluspõhimõtete järgimiseks ja millele komitee viitas omaalgatuslikus arvamuses.

3.2

Ühtset maaelu arengut edendavat fondi ei saa rajada arvestamata Euroopa Liidu olemasoleva poliitikaga. Salzburgi konverentsi lõppjäreldustes, nõukogu Luxembourg'i 2003. aasta juuni avaldustes ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee (3) soovitustes rõhutakse, et maaelu arengu poliitika (ühise põllumajanduspoliitika teine sammas) peab toetama põllumajanduse kohanemist (ühise põllumajanduspoliitika esimene sammas). Seetõttu soovib Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et ettepaneku artiklisse 3 viidaks sisse viide asutamislepingu artiklile 33, kus määratletakse ühise põllumajanduspoliitika üldeesmärgid.

3.2.1 Komitee ettepanek teksti muutmiseks: “Artikkel 3: Ülesanded

Fond aitab kaasa maaelu säästvale arengule kogu ühenduses ja täiendab ühise põllumajanduspoliitika teisi vahendeid (ühise põllumajanduspoliitika turupoliitika ja sissetulekutoetuse poliitikad) täiendades ühise põllumajanduspoliitika, ühtekuuluvuspoliitika- ja ühise kalanduspoliitika turu- ja tulutoetuspoliitikaid. Sel moel aitab fond kaasa asutamislepingu artiklis 33 määratletud eesmärkide täitmisele.

2.	Samal viisil täiendab fond ka ühtekuuluvuspoliitikat ja ühist kalanduspoliitikat.”

3.3

Komitee leiab, et maapiirkondade majandusareng sõltub samuti põllumajandustootjate ja mittepõllumajandustootjate vastastikusest täiendamisest. Komitee tervitab meetmeid, mis soodustavad vastavalt Euroopa väikeettevõtete hartale mittepõllumajanduslikke tegevusi ja toetavad väikesi ja mikroettevõtteid, kelle tegevust töökohtade loojana tuleb toetada.

3.4

EAFRDi eesmärkide hindamine ja kohandamine ei vasta ühise põllumajanduspoliitika rakendamise tähtaegadele. Komisjon rõhutas, et 2003. aasta juunis vastu võetud ühise põllumajanduspoliitika reformil on erinevatele piirkondadele erinevad mõjud, ja et ajavahemikul 2008–2009 jäetakse ära uutele liikmesriikidele kehtivad lihtsustatud nõuded ning komisjon hindab erinevaid rakendatavaid lahtisidumissüsteeme. Seetõttu tuleb Euroopa maaelu arengu poliitika strateegiliste Euroopa tasandi järelmeetmete puhul arvestada ühise põllumajanduspoliitika esimese samba ajakavaga.

3.4.1 Komitee ettepanek teksti muutmiseks: “Artikkel 13: Komisjoni aastaaruanne

Komisjon esitab 2009. aastal esimest korda ja iga järgmise aasta alguses aastaaruande, milles on kokku võetud peamised arengud, suunad ja väljakutsed, mis on seotud riiklike strateegiliste kavade ja ühenduse strateegiliste juhiste rakendamisega ning ühise põllumajanduspoliitika arengu ja põllumajandussaaduste rahvusvaheliste turgude peamiste suundumuste mõjuga maapiirkondadele”.

3.5

Komitee märkis 1. juuli 2004. aasta omaalgatuslikus arvamuses (4), et komisjoni eelarveettepanek on võrreldes väljakuulutatud eesmärkidega tagasihoidlik. Maaelu arengu kogueelarve peaks olema ligikaudu 96 miljardit eurot 25-liikmelisele Euroopa Liidule ajavahemikuks 2007–2013 võrreldes 65 miljardi euroga käesolevaks perioodiks (15-liikmeline Euroopa Liit). Kuigi komisjon tunnistab dokumendi KOM(2004) 490 (lõplik) preambulis, et enam kui 50 % Euroopa Liidu elanikkonnast elab maapiirkondades, vastab EAFRD-le eraldatav eelarve 28 %-le regionaalpoliitikale eraldatavatest kuludest ja 32,5 %-le ühise põllumajanduspoliitika esimese samba kuludest (sh toetuste süsteemi muutmisel vabanenud summad). Tuleb tagada, et EAFRD ei jääks ainsaks maapiirkondi toetavaks rahastamisvahendiks. See viiks maapiirkondade getostumiseni.

3.5.1

Niisiis tuleb tugevdada kõnealuse poliitika seost regionaal- ja inimressursside arendamise poliitikaga (Euroopa Sotsiaalfond). Seetõttu peab komitee küsitavaks, kas maapiirkondade väikesemahulisi infrastruktuure on tarvis rahastada ainult maapiirkondade arengu poliitika kaudu ja kas on vaja luua eraldi sektsiooni kohalikule personalile võimalusi kogemuste omandamiseks, mis tegelikult kuulub ESFi pädevusse.

3.5.2

Komitee on äärmiselt rahul sellega, et on sätestatud struktuuriliselt mahajäänud piirkondadele eraldatavate vahendite miinimumeelarve (31 miljardit eurot). Nimetatud summa on suurem käesolevale perioodile eraldatud summast (21 miljardit eurot).

3.5.3

LEADER-ile eraldatud summa tõuseks 2,2 miljardilt eurolt 8,8 miljardile eurole (7 % EAFRD-st ja 3 % objektiivsete kriteeriumide põhjal kasutatavast reservist), mis tähendab suurimat protsentuaalset kasvu. Komitee on rahul, et LEADER on kaasatud maaelu arengu poliitikasse omaette põhisuunana, mis võimaldab kodanikuühiskonna püsivat osalemist maapiirkondade arengus. Olgugi, et kõnealune meetod on sama oluline kui eesmärgid, on komiteel kahju, et enam ei ole tõstetud esiplaanile uuenduslikke ja katsemeetmete käivitamise eesmärki. Komitee juhib ka komisjoni tähelepanu ohule, mida võib endast kujutada liiga kõrge rahaline kohustus. Oleks kahetsusväärne, kui pingelises eelarvesituatsioonis LEADER põhisuunda halduslikel põhjustel või avalike vahendite puudumise tõttu piisavalt ei kasutataks. Seetõttu teeb komitee ettepaneku, et kohustuslik alammäär oleks kõigile liikmesriikidele madalam (4 % oleks paremini kooskõlas praeguse programmide kavandamisega). Kõnealune alammäär ei vähenda mingil määral iga liikmesriigi õigust LEADERit rohkem esiplaanile tõsta.

3.5.4

Klassikaliste maaelu arendamise meetmete rahastamiseks jääks fondile niisiis umbes 50 miljardit eurot. Kõnealune summa suureneb vaid 8 miljardi euro võrra seeläbi, et ühise põllumajanduspoliitika esimeselt sambalt kandub raha üle teisele sambale. Seetõttu nõuab komitee, et muudatuste kohaldamisel vabanenud summad määratakse vaid esimese ja teise põhisuuna tarbeks, aitamaks põllumajandusel kohaneda. Kõnealune nõue ei puuduta vahendeid, mida liikmesriigid võivad määrata erinevatele põhisuundadele maaelu arengu programmide vastuvõtmisel. Pealegi peaksid muudatuste kohaldamisel vabanenud summad vastama määruse nr 1782/2003 artiklis 10 määratletud täiendavatest tingimustest kinnipidamise põhimõttele, mida on võimalik rakendada vaid esimese ja teise põhisuuna meetmetele.

Komitee ettepanek teksti muutmiseks: “Artikkel 70: Vahendid ja nende jagamine

[…]

Lisaks lõikes 5 toodud summadele arvestavad liikmesriigid vastavalt määruse (EÜ) nr ..../.. [ühise põllumajanduspoliitika rahastamine] artikli 12 lõikele 2 rahastamiskavade koostamisel kohaldamisest tulenevate summadega. Nimetatud summad kantakse üle määruse (EÜ) nr .../... [EAFRD] esimesele ja teisele põhisuunale”.

3.5.5

Mis puudutab ühise põllumajanduspoliitika teise samba meetmeid, teeb komisjon ettepaneku rakendada talupidajate suhtes sanktsioone, mis on seotud ühise põllumajanduspoliitika esimese samba toetuste vastavusega tingimustest kinnipidamise põhimõttele. Kuna tingimustest kinnipidamise nõue kehtib praegu vaid talupidajate suhtes, ei saa komitee kõnealust ettepanekut toetada, sest ettepanek eristab abisaajaid elukutse alusel. Komitee tuletab meelde, et pooldab riigiabi eraldamisel abisaajate võrdse kohtlemise põhimõtet.

3.5.6

Komisjoni esitatud finantshinnangute kohaselt vajab NATURA 2000 võrgustiku rajamine 6,1 miljardit eurot aastas, millest suur osa eraldatakse ELi poolt kaasfinantseerimise raames. Ühenduse panust võiks rahastada Maaelu Arengu Fond, kattes näiteks kulusid, mis tekivad maaomanikele ja maakasutajatele makstavatest hüvitistest. Komitee on esitanud arvamuse, mis on tervenisti pühendatud NATURA 2000 rahastamisele komisjoni poolt (5). Komitee sedastab seal, et NATURA 2000 rahastamine kujutab endast uut lisaülesannet, millele on ette nähtud rahastamisvahend, mille summad poliitilistele lubadustele vaatamata vaevu suurenevad. Komitee osutab selgesõnaliselt, et komisjoni ettepanek on talle vastuvõetav vaid siis, kui

—	NATURA 2000 elluviimiseks vajalikud rahalised vahendid lisanduvad finantsperspektiivides maaelu arengule ette nähtud summale (ja ei tule olemasolevate programmide arvelt); ja

—	Need vahendid reserveeritakse NATURA meetmetele (et neid poleks võimalik kasutada muuks kui kõnealuse olulise poliitika elluviimiseks).

3.5.6.1

Seetõttu teeb komitee ettepaneku säilitada artiklites 36 ja 43 ette nähtud meetmed NATURA staatuse tõttu kehtestatud piirangute tulemusena kaotatud sissetuleku hüvitamiseks, jättes vastavalt välja artikli 53 osa, mis puudutab NATURA 2000 võrgustiku toimimise toetamist, sest viimast peab katma eraldi programm.

Komitee ettepanek teksti muutmiseks: “Artikkel 53: Looduspärandi kaitse, väärtustamine ja majandamine

Artikli 49 punkti a alapunktis iv sätestatud toetus hõlmab keskkonnateadlikke ja turismi väärtustamisega seotud tegevusi ning NATURA 2000 alade ja teiste kõrge loodusliku väärtusega aladega seotud kaitse-ja halduskavade väljatöötamist”.

3.6

Olles küll rahul sellega, et komisjon tunnistab ebasoodsates looduslikes tingimustes asuvate mägipiirkondade toetamise vajadust, kahtleb komitee komisjoni väljapakutud lahenduses tavaliste ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade osas. Kõnealune lahendus toob kaasa abikõlblike alade ringi piiramise ja ühenduse abi vähendamise. Seetõttu tuletab komitee meelde, et märkimisväärselt looduslikult ebasoodsate piirkondade määratlemisel tuleb arvestada looduslike tegurite (põllumajandus, kliima ja vesi) koosmõju, sest väiksemate ebasoodsate tingimuste kuhjumine takistab tõsiselt maapiirkondade arengut. Komitee teeb regionaalpoliitikast lähtuvalt ettepaneku vähendada ühenduse abi piirkondadele, mida enam ei loeta tõsiselt ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade hulka, üksnes järk-järgult. Selline toetuste järk-järguline vähendamine võimaldaks leevendada põllumajandusettevõtete majandustegevuse häiritust.

3.6.1 Komitee ettepanek teksti muutmiseks (lisada uus punkt 5) “Artikkel 37: Toetused põllumajanduslikule keskkonnale ning loomade heaolule

[…]

5.	Ette on nähtud viieaastane üleminekuperiood toetuste vähendamisega talupidajatele piirkondades, mida vastavalt muudetud statistilistele kategooriatele ei loeta enam ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade hulka (artikkel 47, lõige 3 a).”

3.7

Komisjon ei soovi kinnitada rakendussätteid maaelu arengu määruses, samas kohaldatakse programmitöö rahastamisel paindlikumaid reegleid, mis peaks tagama edu uue maaelu arengu määruse rakendamisel. Komitee toetab põhisuundadele kindlaks määratava alammäära põhimõtet, kuid tõdeb, et komisjoni ettepanek ei ühti komitee vastavate suunistega. Vastavast uurimusest selgub, et maaelu arengu määrusega eraldatud vahendite senine kasutamine on tihedalt seotud Euroopa Liidu riikide piirkondade põllumajanduslike ning piirkondlike eripäradega. Komisjon on samuti rõhutanud, et 2003. aasta juunis käivitatud ühise põllumajanduspoliitika reformil on maapiirkondades erinev mõju. Seetõttu peaks igale põhisuunale ettenähtud alammäär olema väiksem kui 50 %, et vastata subsidiaarsuse põhimõttele ning kohaneda maapiirkondade erinevate tingimustega.

3.7.1 Komitee ettepanek teksti muutmiseks: “Artikkel 16: Tasakaal prioriteetide vahel

Ühenduse finantstoetus kõigile artiklis 4 viidatud kolmele eesmärgile peab katma vähemalt 10 % 15 % fondi kogupanusest programmi esimese ja kolmanda prioriteetse põhisuuna jaoks, millele viidatakse I peatüki IV jaotise I ja III osas, ja 20 % 25 % fondi kogupanusest programmi teise prioriteetse põhisuuna jaoks, millele viidatakse I peatüki II osas”.

3.8

Maaelu arengu programmide hindamine tagab ühenduse vahendite tõhusama kasutamise. Komitee tuletab meelde, et riikliku poliitika eesmärgid püstitatakse tuleviku väljakutseid silmas pidades ning mitte üksnes seoses erinevate maaelu arengu programmide arendamise tulemustega. Seetõttu on hindamisprotsesside tõttu jäänud komisjoni pakutud halduskorra lihtsustamise idee tahaplaanile ning sel on vaid väike otsene mõju lõplikule abisaajale.

3.9

Lisaks rõhutab komitee, et komisjoni ettepanekus ei käsitleta halduskorra lihtsustamise teemat lõpliku abisaaja seisukohalt. Kuigi kõnealust küsimust käsitletakse arvamuses “Ühise põllumajanduspoliitika rahastamine” (6), on komitee mures menetluse vähese lihtsustamise pärast lõpliku abisaaja seisukohast. Komisjon tegi artiklis 25 ettepaneku lihtsustada tingimusi, mis kehtivad ettevõtete moderniseerimiseks, kaotades põllumajandusettevõte investeeringutoetuse tingimuse asjakohasel tasemel turuväljundi olemasolu kohta (vastav toodang, investeeringuliik ja ettenähtud võimsus). Siiski nähakse artikliga 73 ette seitsmeaastane tagasimaksmise tähtaeg juhul, kui investeeringus on tehtud olulisi muudatusi. Kõnealune uus säte tugevdab kontrolli ja seab paika uued majandusliku elujõulisuse kriteeriumid kavandamise staadiumis olevatele projektidele. Ettenähtud tähtaeg näib olevat ülimalt pikk võrreldes rahastatavate projektide olemuse ja ulatusega.

3.10

Komitee on väga rahul, et maaelu arenguprogrammide väljatöötamine, majandamine ja hindamine tuleb läbi viia vastavalt partnerluse põhimõttele (artikkel 6), kaasa arvatud sotsiaalmajanduspartneritega konsulteerimine. Komitee nõuab, et see säte muudetaks kohustuslikuks ning et kõik maapiirkondade majanduslikud ja sotsiaalsed osapooled oleks täiel määral kaasatud maaelu arengu võrgustikku Euroopa, riiklikul ja piirkondlikul tasandil. Samuti soovib komitee osaleda vaatlejana maaelu arengukomitees, mida nähakse ette artiklis 95 ning nagu võimaldab nõukogu otsus (1999/468/EÜ) artiklis 7, mis võimaldaks organiseeritud tsiviilühiskonnal osaleda ühenduse poliitikate elluviimise kõikides etappides.

3.10.1 Komitee ettepanek teksti muutmiseks: “Artikkel 68: Üle-euroopaline maaelu arengu võrgustik

Kooskõlas artikli 67 lõikega 1 on loodud üleeuroopaline maaelu arengu võrgustik, et sinna ühendataks nii riiklikud võrgustikud kui ka esinduslikud majanduslikud ja sotsiaalsed organisatsioonid, ja haldusüksused, kes osalevad ühenduse tasemel maaelu arengus, ja Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee.”

3.10.2 Komitee ettepanek teksti muutmiseks: “Artikkel 69: Riiklik maaelu arengu võrgustik

Iga liikmesriik rajab riikliku võrgustiku, kuhu kuuluvad nii kõik haldusüksused ja esinduslikud majanduslikud ja sotsiaalsed organisatsioonid, kes on kaasatud on maaelu arendamisse, kui ka institutsioon, kes esindab organiseeritud kodanikuühiskonda”.

4. Erimärkused

4.1

Komitee toonitab, et 26 maaelu arengut toetava meetme jagamine kolmele erinevale põhisuunale aitab luua suurema selguse. Tundub, et mõningad meetmed asuvad põhjendatumalt kolmanda põhisuuna all, sest nende ellurakendamisel arvestatakse üha enam maapiirkondade korralduse erinevate tahkudega. Seetõttu teeb komitee ettepaneku, et artiklis 28 (põllu- ja metsamajanduse arengu ning kohanemisega seotud infrastruktuur), artiklis 38 (toodanguga mitte seotud põllumajandusinvesteeringud) ja artiklis 46 (toodanguga mitte seotud metsamajandusinvesteeringud) kirjeldatud meetmed paigutataks kolmanda põhisuuna alla.

4.2

Komitee rõhutas 2001. aastal väljatöötatud noori talupidajaid käsitlevas arvamuses (7), kui tähtis on noortele talupidajatele eraldatav toetus põllumajandustegevuse alustamiseks ning jätkamiseks. Seetõttu peaks kõnealune teema olema tulevase maaelu arengu strateegilise kava üks prioriteete ning toetus põllumajandustegevuse alustamiseks ei tohiks piirduda ühekordse toetusega, nagu määratletud komisjoni määruse eelnõu artiklis 21, ning lisaks tuleks jälgida, et ettenähtud summad jätkuvalt ei väheneks.

4.2.1 Komitee ettepanek teksti muutmiseks: “Artikkel 21: Noorte talupidajate starditoetus

Toetusi eraldatakse alljärgneval kujul:

—	ühekordse toetusena I lisas sätestatud maksimumsumma piires;

—	intressi vähendamine laenude puhul, mis on võetud katmaks põllumajandustegevuse alustamisest tulenevaid kulusid. Summa, mis võrdub intressi vähendamise väärtusega, ei või ületada ühekordse toetuse väärtust.”

4.2.2 Komitee ettepanek teksti muutmiseks: “Artikkel 23: Nõustamisteenuste kasutamine

c)	aidata tulevastel talupidajatel ja metsaomanikel kanda kulusid, mis tulenevad nende põllu- ja metsamajandusliku tegevuse arendamise äriplaani välja töötamisest.”

4.3

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et paljudes uutes liikmesriikides on käimas põllumajanduse ümberkujundamise keeruline protsess, mis ei ole kaugeltki veel lõppjärgus. Seetõttu on tingimus, mille kohaselt on enneaegsele pensionile siirdumise toetuse saamiseks nõutav 10-aastane põllumajandusliku tegevuse kogemus, põhjendamatult range. Komitee teeb ettepaneku kehtestada üleminekuperiood, mille vältel piisaks lühemaajalisest põllumajanduslikust tegevusest. Täiendava tingimusena oleks nõutav, et taotluse esitaja peab olema suurema osa oma tööelust olnud tegev põllumajanduses.

4.3.1 Komitee ettepanek teksti muutmiseks: Artikkel 22: Ennetähtaegne pensionile jäämine, lõige 2: Üleandja — lisada uus punkt d):

“d)

talunike suhtes, kes on pärit liikmesriikidest, mis liitusid Euroopa Liiduga 1. mail 2004, kehtib kümneaastane üleminekuperiood, kui üleandmisele on eelnenud viieaastane põllumajanduslik tegevus ja eelneva 15 aasta jooksul on taotleja pühendanud vähemalt poole oma tööelust töötamisele põllumajanduses põllumajandustöötajana.”

4.4

Komisjoni ettepaneku kohaselt peaks investeeringute toetamine võimaldama põllumajandustegevuste konkurentsivõime parandamist ja/või nende mitmekesistamist. Komitee soovib täpsustada, et investeeringute toetamise all ei tohiks mõista vaid materiaalseid investeeringuid. Investeeringud immateriaalsesse põhivarasse nagu tehnoloogia areng, põllumajandusettevõtete vaheline teadmiste vahetus kvaliteedi parandamise ning keskkonna väärtustamise ja/või kaitse seisukohalt peavad kuuluma iga vastavasisulise meetme raamesse (artikkel 25, artikkel 27, artikkel 31, artikkel 50).

4.4.1

Nagu näitavad komisjoni poolt esitatud andmed, iseloomustab põllumajandussektorit naiste vähene esindatus. Seega saavad otsetoetustest ja struktuuritoetustest kasu eelkõige mehed. Kõnealune olukord näitab veel kord ilmekalt vajadust pöörata otsustusprotsessis naistele suuremat tähelepanu. EL peaks seega võtma tarvitusele abinõud olukorra parandamiseks ja naiste poolt juhitavate põllumajandusettevõtete loomise soodustamiseks. Komitee soovib, et see aspekt kajastuks ühenduse strateegilise plaani eraldi punktis.

4.5

Artiklis 27 käsitletakse investeeringuid, mis võimaldavad tõsta esmase põllu- ja metsamajandusliku toodangu lisaväärtust. Toetusi eraldatakse olenevalt ettevõtete suurusest. Komitee rõhutab, et ettenähtud piirang on maapiirkondade majandustegevuse tugevdamise raames liiga ühekülgne arendamaks majandustegevust maapiirkondades. Põllumajandusühistutele ja põllumajanduslikele toiduainetööstusettevõtetele, mille käive on suurem kui 10 miljonit eurot ja mis pakuvad tööd enam kui 50 inimesele, ei anta lihtsamini laenu kui väikestele ettevõtetele, kuigi nad on kahtlemata olulised tööandjad.

4.5.1

Siiski peab EAFRDi raames antav põllumajandusliku esmatoomise edendamiseks mõeldud toetus piirduma töötlemistegevusega, mis annab kohalikule ja piirkondlikule põllumajanduslikule esmatootmisele tegelikku lisandväärtust ja mis rakendab kohalikku oskusteavet ning väärtustab kohalikke tingimusi, traditsioone ja uuendusi. Samas vaimus peab EAFRDi ülesandeks olema soodustada koostööd ja dialoogi kohaliku toiduainete- ja metsatööstuse erinevate osapoolte vahel.

4.5.2 Komitee ettepanek teksti muutmiseks: “Artikkel 27: Esmase põllu- ja metsamajandusliku toodangu lisaväärtuse suurendamine

2.	Lõikes 1 sätestatud toetusi piiratakse mikro- ja väikese ning keskmise suurusega ettevõtetele, mis on määratletud komisjoni soovituses nr 2003/361/EÜ, ning tootjate loodud ühistutega. Metsanduse puhul piirdub toetus vaid mikroettevõtetega.”

4.6

Artikli 28 sõnastus ei kattu täies ulatuses praeguse maaelu arengu määrusega hõlmatavate tegevustega. Seetõttu teeb komitee ettepaneku, et maapiirkondade maakorraldus oleks kõnealuses artiklis otseselt sätestatud. Maakorraldusel tuleb lisaks põllumajanduslikele aspektidele arvestada ka maastikukaitsega.

4.6.1 Komitee ettepanek teksti muutmiseks: “Artikkel 28: Põllu- ja metsamajandusega seotud infrastruktuuri parandamine ja arendamine

Artikli 19 punkti b alapunktis iv kirjeldatud toetus on ette nähtud maapiirkondade maakorralduse meetmete või tegevuste rahastamiseks, mis on seotud põllu- ja metsamajandusalade ligipääsetavuse, energiavarustuse ning veemajandusega”.

4.7

Komitee rõhutab, et määruse ettepanekus kirjeldatud meetmete võtmise kohustuslikkus või mittekohustuslikkus ei ole prantsuskeelses versioonis selgelt sõnastatud. Seetõttu teeb komitee ettepaneku muuta artikli 37 sõnastust (toetused põllumajanduskeskkonnale ja loomade heaolule), et viidata sellele, et kõnealused meetmed jäävad kohustuslikuks nagu kehtiva määruse raames.

4.7.1 Komitee ettepanek teksti muutmiseks: “Artikkel 37: Toetused põllumajandus-keskkonnale ja loomade heaolule

1.	Liikmesriigid peavad võimaldamavad toetust, mis on sätestatud artikli 34 punkti a alapunktis iv kogu oma territooriumil vastavalt spetsiifilistele vajadustele.”

4.8

Nagu rõhutatakse lõikes 3.4, ei tohi EAFRD kujuneda nn asendusfondiks, millelt saab toetust teiste maapiirkondi toetavate rahastamisvahendite kriteeriumitele mittevastavuse korral. Seetõttu teeb komitee ettepaneku tühistada artikli 57 (Pädevuste omandamine ja arendamine) punktid c ja d. Euroopa Sotsiaalfond tuleb kaasata maaelu arengu projektidega tegelevate maaelu koordinaatorite ja kohalike omavalitsuste esindajate väljaõppesse. Juhul kui projekt kuulub LEADERi raamese, on sellega võimalik rahastada kohaliku elu edendamisega seotud tegevusi.

4.9

Komitee ei poolda ettepanekut luua regionaalpoliitika eeskujul objektiivsete kriteeriumide alusel kasutatav reserv või määrata selle kasutamine LEADER-teljele. Kõnealuse reservi rakendamise kogemus regionaalpoliitikas on näidanud, et kõnealune meede on liikmesriikide arvates pigem takistav kui soodustav. Isegi kui hindamiskriteeriumid on artiklis 92 jäetud üldiseks, ei selgita komisjon, miks kuulub nimetatud reserv ühenduse strateegiliste eesmärkide hulka. Otsus reservi kohta tehakse kohalike tegevusrühmade tasemel mitte varem kui alles 2011. aastal. Programmide väljatöötamiseks on jäänud vähem kui kaks aastat, et leida uusi suuremahulisi projekte, millele eraldada märkimisväärseid summasid (2,6 miljardit eurot), ja uusi riiklikke toetusi, mida ei ole programmitöö ajal välja makstud. Seepärast soovitab komitee tühistada artikli 92 ning palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu LEADER programmile ühenduse strateegilise kava ja kinnitamisstaadiumis olevate maaelu arengu programmide raames.

4.10	Komitee tervitab komisjoni ettepanekut põllumajandusettevõtete asendusteenuste loomiseks. Nimetatud meede on näidanud, et sellega on võimalik muuta maapiirkonda ligitõmbavamaks ja luua töökohti. Siiski tundub maksimaalselt viieaastane periood liiga lühike, et tagada asendusteenuste püsivus.

4.10.1 Komitee ettepanek teksti muutmiseks: “Artikkel 24: Juhtimis-, asendus- ja nõustamisteenuste loomine

Toetust, mis on sätestatud artikli 19 punkti a alapunktis v, eraldatakse kulude katmiseks, mis tulenevad juhtimis-, asendus- ja nõustamisteenuste süsteemi loomisest ja arendamisest; selle Selle suurus väheneb viie seitsme aasta jooksul alates sisseseadmisest.”

4.11

Artiklis 49 ette nähtud ettevõtluse edendamine ja majandusliku terviklikkuse tugevdamine peab hõlmama mitte üksnes mikroettevõtete loomist ja arendamist, vaid ka olemasolevate ettevõtete ülevõtmist ja üleminekutoetust. Kooskõlas oma seniste ettevõtluspoliitikat puudutavate seisukohtadega nõuab komitee, et artiklit 49 (a) (ii) muudetaks järgmiselt: “… toetus mikroettevõtete loomisele, ülevõtmisele ja arendamisele...” .

4.12

Põllumajanduse keskkonnapoliitika programm aitab luua keskkonnakaitse seisukohast positiivseid välimõjusid (näit erosiooni ja kõrbestumise vähendamine, vee kvaliteedi vee säästmise paranemine, bioloogilise mitmekesisuse suurendamine erinevatele liikidele elutingimuste loomise teel). Seetõttu tuleb ette näha stimuleerivad rahalised vahendid soodsate välismõjude loomiseks.

4.12.1 Komitee ettepanek muuta artikli 37 lõiget 37

“4.

Maksed sooritatakse iga-astaselt ja need katavad lisakulud ja kohustustest tuleneva sissetulekukaotuse; koos stimuleerivate maksetega keskkonnaparendamisteenuste hüvitamiseks; vajadusel võivad need katta ka vastavad tehingukulud.

Juhtudel, kus see on otstarbekas, valitakse soodustuste saajad välja pakkumismenetluse teel, kohaldades kriteeriume, mis lähtuvad majanduslikust tõhususest ja keskkonnakaitsest ning loomade heaolust.

Toetust piiravad lisas I toodud maksimumid.”

4.13

Toetamaks ja soodustamaks väikeste ja mikroettevõtete loomist ja ülevõtmist maapiirkondades ja kooskõlas nõukogu ja Euroopa Parlamendi 12. juuli 2004 MAPi kohta käsitleva otsuse põhjendustega nõuab komitee komisjonilt ja Euroopa Investeerimisfondilt uute meetmete rakendamist, mis soodustaksid finantsvahendite, eriti VKEte tagamissüsteemi, kasutamist maapiirkondade ettevõtete poolt. Lisaks soovib komitee, et Euroopa Investeerimisfond ja komisjon uuriksid EAFRD-i, ESF-i, ERDF-i ja EIF-i vahendite vahelise vastastikuse täiendavuse võimalusi, suurendamaks ja lihtsustamaks totust ettevõtete loomisele ja ülevõtmisele maapiirkondades.

4.14

Komisjon rõhutab oma ettepanekus, et Maa majandamise põhisuuna meetmed peavad julgustama eriti talupidajaid ja metsavaldajaid rakendama maakasutusviise, mis vastaksid maastikukaitse vajadustele. Komitee märgib, et komisjon ei ole näinud ette põllumajanduse keskkonnameetmetele antava toetuse ülemmäärade uut hindamist. Kõnealused ülemmäärad on jäänud samaks, mis 1999. aasta ettepanekus.

4.15	Komitee soovib määrusesse lisada, et EAFRD programmi alusel on võimalik toetada ka liikmesriikide ja piirkondade meetmeid geneetilise ressursi säilitamiseks ja kasutamiseks, eelkõige põllumajanduses.

5. Kokkuvõte

5.1

Komisjoni ettepanek maaelu arengu toetamiseks vastab üldiselt Salzburgi konverentsi lõppjäreldustele. Komitee jälgib kõnealust teemat suure huviga ja tänab komisjoni komitee liikmetega konsulteerimise eest. Lisaks rõhutab komitee, et vaid EAFRD ei ole piisav lahendus kogu maaelu arengu probleemidele. Tuleb süvendada seost ERF-i (Euroopa Regionaalarengu Fond) ja ESF-iga (Euroopa Sotsiaalfond).

5.2

Maaelu areng peab vastama territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõttele. Komitee rõhutab, et kõnealuste piirkondade majandusliku ja sotsiaalse järjepidevuse suurendamisel tuleb arvestada ühise põllumajanduspoliitika ja selle mõlema samba panusega töökohtade säilitamisse ja loomisse kogu Euroopas, eriti uudsete konkurentsivõimeliste põllumajanduslike või mittepõllumajanduslike tegevuste kaudu. Seetõttu kutsub komitee komisjoni ja nõukogu üles lisama ühise põllumajanduspoliitika uusi suundi Lissaboni strateegia vahekokkuvõttesse.

5.3

Eelarveküsimused jäävad endiselt tähelepanu keskmesse. Komitee arvates on komisjonipoolsed eelarvet puudutavad ettepanekud tagasihoidlikud ja stabiilsed (1,24 % RKT-st). Just seepärast väljendab komitee kriitikat NATURA 2000 täieliku lülitamise suhtes EAFRD raamesse, sest see moodustaks peaaegu poole EAFRD eelarvest. Samuti on riiklikke kaasfinantseeringuid arvestades üllatav, et LEADER programmi eelarvet on kolmekordistatud. Komitee viitab sellele, et komisjoni finantsettepanek paneb aluse arutelule, milleta tulevane maaelu arengu poliitika ei saaks kuuluda ei säästva arengu strateegia ega ka Lissaboni strateegia raamesse, mis käsitleb Euroopa konkurentsivõimelist majandust ja täielikku tööhõivet.

5.4

Komitee on mures vastukaja pärast, mida võivad tekitada eelarvevaidlused tulevase maaelu arengu poliitika rakendamise kohta. Vastavalt komisjoni kavale võetakse maaelu arengu programmid vastu enne 2006. aasta lõppu, kuid liikmesriikidel on rakse jõuda kiiresti institutsioonidevahelisele kokkuleppele finantsperspektiivide osas. Komitee soovib seda, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti ühenduse strateegilise kava peamised punktid, isegi kui määrused võetakse vastu alles teatud aja möödudes.

5.5

Komitee teeb komisjonile, Euroopa Parlamendile ja nõukogule mitmeid kohandamise ettepanekuid, mis on seotud Salzburgi konverentsil kinnitatud poliitiliste suundumustega, näiteks seose säilitamine ühise põllumajanduspoliitika esimese ja teise samba vahel, meetmete väljatöötamine vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele ning lihtsustamine lõpliku abisaaja huvides. Seetõttu soovitab komitee komisjonil pöörata kõnealusele teemale erilist tähelepanu, eriti maaelu arengu programmide heakskiitmise etapil, küsides liikmesriikidelt, kuidas nad kavatsevad lihtsustada menetlusi lõpliku abisaaja jaoks.

5.6	Komitee soovib, et ta kaasataks tulevikus ja kõnealuse poliitika rakendamise raames otsustusprotsessidesse esitamaks oma arvamuse ühenduse strateegilise kava kohta ning jälgimaks seda, et maaelu arengu programmide väljatöötamisel konsulteeritaks põhjalikult organiseeritud kodanikuühiskonnaga.

Brüssel, 9. märts 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND

(1) ELT C 302, 7.12.2004, lk 53-59.

(2) CESE 126/2005, raportöör hr Kienle.

(3) ELT C 302, 7.12.2004, lk 53-59 .

(4) ELT C 302, 7.12.2004, lk 53-59 .

(5) Vrdl ka EMSK arvamust teemal Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: NATURA rahastamine – CESE …, raportöör: hr RIBBE.

(6) CESE 126/2005, raportöör hr Kienle.

(7) Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus “Uus majandus, teadmusteühiskond ja maaelu areng: Noorte talupidajate tulevikuperspektiivid”, Raportöör pr SÁNCHEZ MIGUEL, 17.10.2001; EÜT C 36, 8.2.2002.

LISA

Järgnevat muudatusettepanekut ei kiidetud heaks, aga selle poolt anti vähemalt veerand häältest:

3. muudatusettepanek

Välja jätta punktid 3.5.3 ja 3.5.4.

Hääletustulemused:

31 poolthäält;

69 vastuhäält;

10 erapooletut häält.

22.9.2005

Euroopa Liidu Teataja

C 234/41

Euroopa majandus ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Globaliseerumise sotsiaalne mõõde — ELi poliitiline panus hüvede loomiseks kõigile”

KOM(2004) 383 (lõplik)

(2005/C 234/10)

26. mail 2004 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega teemal “globaliseerumise sotsiaalne mõõde — ELi poliitiline panus hüvede loomiseks kõigile”.

Välissuhete sektsioon, millele tehti ülesandeks komitee asjaomase töö ettevalmistamine, võttis oma arvamuse vastu 15. veebruaril 2005. Raportöörid olid hr Tom Etty ja pr Renate Hornung-Draus.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee võttis 9.–10. märtsil 2005 toimunud 415. täiskogu istungil (9. märtsi koosolek), vastu järgmise arvamuse 59 poolt- ja 15 vastuhäälega ning 2 liiget jäi erapooletuks.

1. Üldised märkused

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

1.1

tervitab komisjoni teatist, mis käsitleb globaliseerumise sotsiaalset mõõdet ja ELi poliitilist panust hüvede loomiseks kõigile (KOM(2004) 383 (lõplik)). Teatises arutatakse põhjalikult spetsiifilist rolli, mida Euroopa Liit saab endale võtta globaliseerumisprotsessi muutmisel õiglaseks kõigi suhtes;

1.2	usub, et Euroopa Liit suudab anda märkimisväärse panuse globaliseerumise sotsiaalse mõõtme kujundamisele tänu oma ajaloole ning ulatusliku ja eduka regionaalse integratsiooni kogemusele, arvamata seejuures, et tegemist oleks mudeliga, mida kõikjal maailmas täpselt kopeerida saaks;

1.3	võtab arvesse 17. detsembril 2004 toimunud erikohtumise tulemusi. Kohalolnud eksperdid ILOst, Maailmapangast ja IMFst väljendasid seisukohti oma organisatsioonide rollist seoses globaliseerumise sotsiaalse mõõtmega (1). Komitee avaldab kohtumise aruande ja kõnelejate esitlused;

1.4

rõhutab, kui oluline on väärtuspõhine lähenemine globaliseerumisele sotsiaalse turumajanduse tuumpõhimõtete mõistes. Sellisteks aspektideks on isiklik vastutus, austus õigusriigi suhtes, austus üksikisiku ja vara suhtes, läbipaistvus, terviklikkus, inimväärikus, võrdsus ja vabadus, ametiühingute ja töötajate põhiõigused, head töösuhted, üldine ligipääs haridusele ja koolitusele nii meeste kui naiste jaoks ja kõrgetasemeline sotsiaalkaitse. Põhielemendid ELi lähenemisviisis globaliseerumisele toetuvad järgmistele punktidele:

—	usaldusväärsed institutsionaalsed struktuurid

—	tõhusad avalikud teenused ja üldhuviteenused

—	tugev sotsiaalne ja kodanikuühiskonnaga peetav dialoog

—	investeeringud inimkapitali

—	tööhõive kvaliteet;

1.5

nõustub Euroopa Komisjoniga, et globaalne turumajandus on loonud arvukaid märkimisväärseid hüvesid, omab suurt potentsiaali majandus-, poliitilise ja sotsiaalse arengu mõistes ning on loonud enam ja paremaid töökohti. Samuti nõustub komitee globaliseerumise sotsiaalse mõõtme maailmakomisjoni (WCSDG — World Commission on the Social Dimension of Globalisation) järeldustega, et ülekaalus on olnud turgude avamisele suunatud meetmed ja finants- ja majanduslikud kaalutlused ning hooletusse on jäetud sotsiaalsed tagajärjed. Selline reeglistik ja poliitika tuleneb globaalsest valitsemistavast, mis pole olnud piisavalt vastuvõtlik vähem jõuliste osaliste huvidele ja vajadustele.

1.6

viitab Maailmapanga hiljutisele uuringule (2), milles demonstreeritakse, et turgude avanemine ja majanduslik lõimumine on aidanud kaasa märkimisväärsele majandusedule arenguriikides, mis on suutnud siseneda üleilmsetele tootmis- ja teenuste turgudele. Koos Maailmapanga teise uuringuga (3) 2003. aasta veebruaris, mis seostab sissetulekute erinevuse, palgadiskrimineerimise vähendamise ning paranenud majandustulemused ametiühingute kasvu ja heade töösuhetega, rõhutab eelpool nimetatud uuring vajadust majanduslike ja sotsiaalsete väärtuste tasakaalu järele, mis on just see, mida WCSDG teeb, kui pöörab tähelepanu vaesuse probleemile globaliseeruvas maailmas;

1.7	nendib, et kuigi globaliseerumisel on olnud arvukaid positiivseid mõjusid, jääb vaesus, mis on otseselt seostatav mitteametliku majanduse kasvuga ja on nii selle allikaks kui tagajärjeks, üheks kõige tõsisemaks väljakutseks maailmas;

1.8	nendib, et probleemid vaesusega ilmnevad eelkõige seal, kus riigid on globaliseerumisest kõrvale jäänud: kaks miljardit allpool vaesuspiiri elavat inimest elavad peamiselt riikides, mis ei osale aktiivselt globaliseerumises ja riskeerivad maailmamajanduses kõrvaliseks jäämisega;

1.9	kinnitab, et ka turumajanduse poole liikuvates kiire majanduskasvuga arenguriikides on probleeme ning et vaesust saab võita ainult ebavõrdsuse vähendamise ning konkurentsivõimelise ametliku majanduse ja tõhusa sotsiaalpoliitika juurutamisega;

1.10

toetab WCSDG aruande üht võtmesõnumit, et muudatuste lähtepunktiks on riigi tasand: sotsiaalne areng peab toimuma alt üles ja kõigil institutsioonidel — nii riiklikel kui kohalikel — on täita äärmiselt tähtis funktsioon lõimumise soodustamisel ning tagamisel, et enam inimesi saaksid osa globaliseerumise hüvedest ja oleksid kaitstud selle negatiivsete tagajärgede eest. Globaliseerumisest saadava kasu õiglasel jagamisel on määrava tähtsusega, et kõikides riikides ja piirkondades arendataks sotsiaalset dialoogi ja dialoogi kodanikuühiskonnaga, mis eeldab tugevaid, esinduslikke, sõltumatuid ja vastutustundlikke osapooli;

1.11

hea kohalik, piirkondlik, riiklik ja globaalne valitsemistava, mis põhineb inimõiguste ülddeklaratsioonil ja ILO põhilistel töönormidel ja põhiliste inimõiguste deklaratsioonidel, võib soodustada kaubanduse liberaliseerimist, toetada globaalset majanduskasvu ja arengut ning aidata ELil edendada arutelu rahvusvahelisel tasandil ülemaailmsete keskkonnanormide aluse rajamiseks.

2. Konkreetsed märkused: ELi poliitiline panus

2.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee usub, et Euroopa Liit saab mängida võtmerolli globaliseerumise sotsiaalse mõõtme toetamisel ja edendamisel. EL saab aktiivselt rakendada ja järgida poliitikat, mis veenaks valitsusi vajaduses järgmiste eesmärkide järele: õiglane õiguslik ja kohtulik raamistik, austus omandiõiguse vastu, kuluefektiivne vaidluste lahendamine ja lepingute jõustamine, hariduse ja koolituse kättesaadavus, nõuetekohaselt reguleeritud finantsasutused ja neile juurdepääs, õiglane maksusüsteem ja inimarengu keskse rolli tunnustamine. Nende eesmärkide taotlemise tulemuseks ei tohiks siiski olla kaubanduse kasv, millel puudub mõju või on lausa negatiivne mõju säästvale arengule, ja finantsturgude liberaliseerimisele, kui sellega ei käi kaasas tasakaalustatud fiskaal- ja sotsiaalne regulatsioon, samuti ebaõiglastele tingimustele, mis reguleerivad struktuurilist kohandamist ja ümberstruktureerimist tööhõives, hariduses ja tervishoius, ning kasvavale ebavõrdsusele kõikides riikides, sh tööstusriikides. Kui EL tahab kõnealust rolli tõhusalt täita, peavad nii komisjon kui liikmesriigid hoolikalt jälgima oma poliitika sidusust vastavates valdkondades.

2.2

Euroopa Komisjon on välja töötanud rea vahendeid, mis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamusel sobivad globaliseerumise sotsiaalse mõõtme edendamiseks. Sellisteks vahenditeks on kahepoolsed ja piirkondlikud kokkulepped, arengu- ja väliskoostöö, kaubanduspoliitika, arenguriikide juurdepääs turgudele, sotsiaalarenduses eraalgatuste soodustamine ja juhtimise edendamine globaalsel tasandil. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee viitab oma kõige hiljutisematele arvamustele, mida on kõigi nende vahendite kohta esitanud (vt lisa 2). Kuigi Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on komisjoniga nõus, et nimetatud vahenditel on potentsiaali, soovib komitee väljendada oma eelistust mitmepoolsete kokkulepete suhtes. Komitee rõhutab, et EL peaks jätkuvalt tekitama stiimuleid, et arendada lõunapoolsete riikide vahelist kaubandust.

2.3

Kahepoolsed ja piirkondlikud lepped saavad aidata kaasa arengule hea valitsemistava, õigusriigi, inimõiguste ja demokratiseerumise valdkonnas. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab kahepoolsete või piirkondlike kokkulepete alaseid läbirääkimisi ELi ja ELi kaubanduspartnerite vahel, kui need toimuvad poliitilistel ja majanduslikel, sotsiaalsetel ja keskkonnaalastel kaalutlustel ning toetuvad ja/või täiendavad mitmepoolset kaubandussüsteemi. Eelistada tuleks jõukohaseid kokkuleppeid, mis lubavad suurt kaubavahetuse mahtu ja märkimisväärset kasu turule juurdepääsust (kaubad, teenused ja investeeringud). Kõik sellised kokkulepped peaksid olema täielikult kooskõlas WTO sätetega. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee rõhutab, et on vaja järelevalvet ja arutelu nimetatud kokkulepete üle seoses kokkulepete mõjuga sotsiaalsele mõõtmele ning tervitab ideed kutsuda selles protsessis osalema rahvusvahelisi organisatsioone nagu ILO.

2.3.1

Sellega seoses nendib komitee huviga komisjoni kavatsust moodustada kahepoolsetes kokkulepetes uusi ühismehhanisme (joint bilateral observatories) globaliseerumise sotsiaalse mõõtme asjakohaste aspektide arutamiseks, kuhu saaks osalema kutsuda teisi rahvusvahelisi organisatsioone. Kõnealused vahendid saavad tõhusalt demonstreerida vastutavat rolli, mis on vabadel ja sõltumatutel sotsiaalpartneritel ning teistel asjakohastel kodanikuühiskonna organisatsioonidel, nagu talunike organisatsioonid, tarbijate ja keskkonnaalased ühendused jne. Neid organisatsioone ühendav Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee näeb, et tal on siin oma ülesanne, sest saab ära kasutada oma kogemusi piiriüleste kodanikuühiskonna partnerluste korraldamises, seda ka arengumaades ja eriti Mercosuri, AKV ja Euromedi riikides (4).

2.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on arvamusel, et erilist tähelepanu tuleks pöörata Euroopa naaberriikide poliitikale. Komitee usub, et kõnealune lähenemisviis suhete tihendamiseks ELi ida- ja lõunanaabritega saab märkimisväärselt kaasa aidata sotsiaalsele arengule neis riikides, juhul kui piirkondliku arengu, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika on sellise koostöö osaks. ELi laienemiseelsete perioodide kogemus koostöö osas kandidaatriikidega on osutanud teatavale positiivsele mõjule läbirääkijariikides.

2.5

Inimõiguste (sh nii tööandjate kui töötajate ja ametiühingute õigused vastavalt ILO 1987. ja 1998. aasta konventsioonile) edendamine ja demokratiseerumine kolmandates riikides on fundamentaalne küsimus arengu ja demokraatia edendamisel. Eksisteerib tugev seos hea valitsemistava, sh korruptsioonivastase võitluse, õigusriigi, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse ning kohtusüsteemi kvaliteedi vahel. Siinkohal meenutab komitee, et inimõiguste kokkulepped on riikidevahelised kokkulepped. Neist tulenevad kohustused lasuvad eeskätt riikidel. Euroopa Komisjon peaks liikmesriike julgustama neid kohustusi täielikult järgima ja osalema rahvusvahelises dialoogis, et tõsta teadlikkust riikide ülesannete suhtes ning tuletada meelde riikide vastavaid kohustusi sotsiaalse arengu suhtes. Kui rahvusvahelised normid on riiklikesse õigusaktidesse viidud, muutuvad need siduvaks eraõiguslikele üksustele, st kodanikele ja ettevõtetele.

2.6	Kõnealused prioriteedid peaksid olema esikohal ka väliskoostöös ja arenguabis — WCSDG üks põhisõnum ütleb, et muutus saab alguse riiklikult tasandilt. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee usub, et on oluline koondada tähelepanu üksikprobleemidele ühtse, üldise arengupoliitika raames.

2.6.1

Sellise prioriteedina võiks nimetada korralike töökohtade olemasolu (5), mis peaks hõlmama integreeritud tööhõivepoliitika väljatöötamist tootliku, jätkusuutliku tööhõive loomiseks, et sobitada inimeste oskused olemasolevate ja tekkivate töökohtade nõuetega, parandada töötingimusi ja tõsta elustandardit. Selline poliitika peaks tekitama majanduses tootlikumaid ja paremaid töökohti, vähendama töötust ja koondama avalikud ja erainvesteeringud ning rahvusvahelise abi kõige tootlikumatesse valdkondadesse.

2.6.2

Veel üheks eelisvaldkonnaks peaks olema haridus: hariduse sobitamine tööturu vajadustega ning inimestele nõutavate põhiteadmiste ja -oskuste pakkumine. Ettevõtlusel on otsustav osa selles, et ettevõtlus aitab poliitikat kujundada raamistikus, mis hõlmab sotsiaalpartnereid ja valitsusi, ja annab ülevaate, milliseid oskusi on tõenäoliselt majanduses vaja lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis.

2.6.3

Samuti on üheks prioriteediks väliskoostöös ja arenguabis sotsiaalmajanduse kaitse, nt organisatsioonid, mis ühendavad turumajanduslikud ja sotsiaalsed aspektid ning toimivad nii majandusliku kui sotsiaalse kasu mootoritena.

2.7

Migratsioonipoliitikat, mis vastab muutuvatele mustritele ja hetke reaalsusele tööturul, tuleb arendada inimeste õigusi arvestavas mitmepoolses raamistikus, pidades silmas ÜRO rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtööliste ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta ning samuti seoseid majanduslike, sotsiaalsete, poliitiliste, kaubanduslike, tööhõive, tervishoiu, kultuuriliste, julgeoleku, välispoliitiliste ja arenguliste aspektide vahel. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee jagab ÜRO peasekretäri seisukohta, kes tõdes jaanuaris 2004 toimunud kohtumisel Euroopa Parlamendiga järgmist: “Vaid koostöö — kahepoolne, piirkondadevaheline ja ülemaailmne koostöö — võimaldab luua mõlemale osapoolele kasulikud partnerlussuhted vastuvõtvate ja päritoluriikide vahel, võimaldab leida vahendeid, et muuta sisseränne arengumootoriks, vaid koostöö lubab tõhusalt võidelda sisserändajate ebaseaduslikult üle piiri toimetajate ja inimkaubitsejate vastu ja vastu võtta ühised normid sisserändajate kohtlemise ja sisserände juhtimise vallas.”

2.8

Rahvusvaheline kaubandus on järjest suurema tähtsusega kõigis majandustes ning võib olla lahenduseks vaesuse leevendamisel. Tootmises konkurentsivõimeliseks muutunud arenguriikide kogemused ütlevad, et proaktiivne ekspordil põhinev strateegia on tänu suhtelistele eelistele, milleni on jõutud tänu kvaliteedile, mitte madalatele palkadele, määrava tähtsusega ekspordivõime tõstmisel. Edu saavutamiseks on siiski paralleelselt vaja strateegilist lõimumist maailmamajandusse, millega toetatakse riiklikke arenguprioriteete, sh kohalikke arengualgatusi, mis on eriti olulised ja mida tuleks seega edendada. Maailmamajandusse lõimumise protsessil peab olema sotsiaalne mõõde. Siinkohal tuleks erilist tähelepanu pöörata (nais)töötajate ekspluateerimise juhtumitele enamikes eksportkauba töötlemise eritsoonides. Komitee arvab, et asjakohased rahvusvahelised organisatsioonid peaksid tegema ühise jõupingutuse, et lõpetada töötajate õiguste rikkumine neis tsoonides. Nii Euroopa Komisjon kui ELi liikmesriigid peaksid aktiivselt neid jõupingutusi toetama.

2.9

ELi kaubandus-, investeerimis- ja arengupoliitika peaks täielikult toetama ja olema lülitatud ELi globaalse poliitika eesmärkidesse. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetab ELi üldist soodustuste süsteemi, aga tõstatab küsimuse, kas seal sisalduv stimuleeriv erikord (keskkonna, sotsiaal- ja narkovastase võitluse valdkonnas) ei nõua importijalt mitte liiga palju bürokraatiat, mistõttu need vaesed riigid ja väikeettevõtted, mis peaksid olema peamised kasusaajad, ei kasuta erikorda piisavalt. Komitee soovitab Euroopa Komisjonil töötada eesmärgi nimel, et üldise soodustuste süsteemiga hõlmatud riigid ratifitseeriksid ILO põhilised töönormid ning rakendaksid need õigusaktides ja praktikas, ning kaasata 2005. aasta ülevaatesse meetmed selle kohta, kuidas maksimeerida sellest tulenevat kasu soodustatud riikide jaoks. Kõnealune ülevaade tuleks teha sotsiaalpartnerite ja teiste asjakohaste kodanikuühiskonna organisatsioonide täiel osalusel.

2.10

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab Euroopa Komisjonil algatada teadlikkuse tõstmise kampaania sellise tähtsa ja kasuliku vahendi nagu OECD suunised rahvusvahelistele ettevõtetele paremaks tutvustamiseks ettevõtetele ja nende Euroopa töönõukogudele. Suunised ei peaks ka edaspidi olema siduvad, aga OECD liikmesriikide valitsused peaksid jätkuvalt edendama suuniseid ja nende järgimist rahvusvaheliste ettevõtete poolt. Tuleks teha pingutusi, et hoida ära kolmandate riikidega sõlmitud kaubanduskokkulepete tõlgendamine uue protektsionismivormina. Komisjon peaks toetama OECD taotlusi, et ka OECD mitteliikmesriigid järgiksid nimetatud suuniseid. Samu pingutusi tuleks teha seoses ILO kolmepoolse põhimõtete deklaratsiooniga rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika kohta.

2.11

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee usub, et sotsiaalarengu era- ja vabatahtlike algatuste edendamise valdkonnas saavad ettevõtted mängida toetavat rolli. Mõiste “ettevõtete sotsiaalne vastutus” kirjeldab, kuidas riiklikud ja rahvusvahelised ettevõtted võtavad jätkusuutlikkuse põhimõtte üle oma äritavadesse. Siinkohal viitab komitee oma arvamusele rohelise raamatu kohta, mis käsitleb Euroopa raamistiku edendamist ettevõtete sotsiaalse vastutuse alal (CES 355/2002). Ettevõtete sotsiaalne vastutus ei seisne ainult tööhõive loomises ja kaitsmises, see seisneb paremate, nõuetele vastava tööohutuse ja tervisekaitsega töökohtade arendamises, puuetega inimeste vajadustega arvestamises ja elukestva õppe kultuuri soodustamises. Sotsiaalselt vastutustundlik käitumine tähendab seda, et ettevõtted rakendavad pühendunult olemasolevaid sotsiaalseid reegleid ning võtavad omale ülesandeks saavutada hea koostöö asjakohaste sidusrühmadega.

2.12

WCSDG aruande veel üheks võtmesõnumiks on valitsemise parandamine riiklikul ja globaalsel tasandil. Seoses globaalse tasandiga usub Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, et rahvusvaheliste organisatsioonide mitmepoolse süsteemi tugevdamine omab otsustavat tähtsust. Globaalse tasandi valitsemise võti on poliitika ulatuslikum ja tihedam koordineerimine organisatsioonide vahel. See koostöö peab olema tõhusam, paremate ressurssidega, paindlikum ning vältima dubleerimist ja halba juhtimist. ELi liikmesriikidel tuleks kiiremas korras nõuda selle protsessi hoogustamist rahvusvaheliste organisatsioonide otsustusorganites. Tuleb täheldada, et koordineerimise ja ühtsuse saavutamise osas on liikmesriikidel vähemalt samaväärne roll kui komisjonil. Komitee oleks oodanud teatises rohkem sellesuunalisi soovitusi. Komisjoni ja liikmesriikide koostööle tuleks pöörata piisavat tähelepanu poliitika arendamisel asjakohastel rahvusvahelistel foorumitel. On äärmiselt oluline, et EL annaks oma täieliku panuse rahvusvahelisse juhtimisse. Liikmesriigid peavad tihendama koostööd, valmistama paremini ette oma ettepanekud ja tegevused rahvusvahelistes organisatsioonides ning kooskõlastama oma seisukohad.

3. Järeldused ja soovitused: kuidas jätkata

3.1	Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee usub, et globaliseerumise sotsiaalse mõõtme edendamisel eksisteerib ELi jaoks sisemine ja väline mõõde.

3.2

Sisemine mõõde peitub ELi võimes saada hakkama struktuurireformidega: komitee usub, et Lissaboni strateegia edu on võtmeks ELi konkreetse poliitilise panuse edule globaliseerumise sotsiaalses mõõtmes. Ainult siis, kui liikmesriikidel õnnestub ellu viia vajalikud struktuurireformid, ühiselt tugevdades majandusarengut, tööhõivet ja sotsiaalpoliitikat ning realiseerides majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, saab Euroopa Liidu eeskuju järgida globaalsel tasandil. EL peab jätkama oma jõupingutusi praeguse ELi kaubanduspoliitika protektsionistliku suundumuse muutmisel — seda eelkõige, kuigi mitte ainult, põllumajanduse ja eriti töödeldud toodete osas — ning peaks liikuma eksporditoetusteta kaubanduspoliitika suunas. Lisaks sellele peavad Euroopa Liit ja liikmesriigid aktiivselt tegutsema otsustavate reformide abil rahvastiku vananemise ning püsiva kõrge tööpuuduse probleemidega. Tööhõivetaseme jätkusuutliku kasvu stimuleerimiseks on sotsiaalkaitse- ja sotsiaalkindlustussüsteemide reformid otsustava tähtsusega — reformide tulemusel peaks tõusma töömotivatsioon ja vähenema palgavälised tööjõukulud. Paindlik töökorraldus on sama oluline kui piisav sotsiaalkaitse inimestele, kes sellise töökorralduse raames töötavad, ning sama tähtis kui investeeringud inimkapitali. Samuti tuleks välja töötada uusi aktiivseid meetmeid majanduslikel põhjustel toimuva sisserände osas, nagu seda kinnitas Thessaloniki Ülemkogu. Euroopa Komisjon ja Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on esitanud sellesuunalisi ettepanekuid. Kõik need reformid tuleb hoolikalt välja töötada koostöös tööandjate ja ametiühingutega.

3.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee viitab hiljutisele Maailma Majandusfoorumi globaalse konkurentsivõime aruandele 2003–2004 (Global Competitiveness Report 2003–2004), milles tuuakse välja Skandinaaviamaade tähelepanuväärselt head tulemused. Neis riikides on ühelt poolt tugev sotsiaalse turumajanduse traditsioon, kuid samal ajal on neil õnnestunud läbi viia struktuurireformid, mis sotsiaalse turumajanduse põhiprintsiipide alalhoidmiseks on otsustava tähtsusega. See tõestab, et Euroopa sotsiaalmudel võib olla aluseks edukatele struktuurireformidele.

3.4

Välismõõtmeks on see, et EL peaks mängima juhtivat rolli mitmepoolse osaluse ja globaalse valitsemise olulisuse rõhutamisel. Võtmeküsimusteks on rahvusvaheliste organisatsioonide süsteemi tugevdamine ÜRO süsteemis ja ühtsema poliitika taotlemine nende organisatsioonide vahel ja koostöös Bretton Woodsi institutsioonide ja WTOga. EL peaks eelkõige tegelema olemasolevate sotsiaalarengustandardite tugevdamisega, näiteks nagu ILO põhilised töönormid, korralike töökohtade tagamine globaalse eesmärgina ja ÜRO inimõiguste paktid. EL peaks tegema tööd selle nimel, et ÜRO liikmesriigid rakendaksid neid standardeid nii õigusaktides kui praktikas. See peaks kindlustama sotsiaalse mõõtme ja korralike töökohtade tagamise lülitamise ELi väliskoostöö programmidesse. ELi liikmesriigid peaksid suurendama antavat arenguabi.

3.5

Selles kontekstis on ELi ülesanne edendada ametliku esindatuse vorme ning konsultatsioone tööandjate organisatsioonide, ametiühingute ja teiste asjakohaste kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel rahvusvahelistes finants- ja kaubandusorganisatsioonides nagu IMF, Maailmapank ja WTO. OECD saab neile institutsioonidele pakkuda mudelit, mis on tõestanud enda kasulikkust paljude aastate vältel.

3.6

Komisjon ja liikmesriigid peaksid tihedas koostöös pöörama tõsist tähelepanu WCSDG ettepanekule moodustada majandus- ja sotsiaalkindlustusnõukogu. See on üks olulisemaid ettepanekuid WCSDG-lt selle kohta, kuidas jõuda tõelise juhtimiseni globaalsel tasandil, sest WCSDG arvates on kokkulepitud eesmärkide saavutamiseks vaja tasakaalustada majandus- ja sotsiaalpoliitika ühtsel viisil. Samuti tuleks piisavat tähelepanu pöörata tõsistele pingutustele reformida ja tugevdada ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu (ECOSOC) potentsiaalset, aga mitte veel realiseerunud rolli globaalses poliitikakoordineerimises majandus- ja sotsiaalvaldkonnas. Kui ECOSOCi positsioon tõesti paraneks, siis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee otsiks võimalusi ja vahendeid teha Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonna hääl paremini kuuldavaks ÜRO raames ECOSOCi abil.

3.7

Euroopa Komisjon ja ministrite nõukogu peaksid arvestama WCSDG sõnumiga, et korralike töökohtade olemasolu on oluline vahend vaesuse kaotamisel. Nad peaksid edendama korralike töökohtade tagamist kui globaalset eesmärki, mida peaks arvestama ÜRO oma millenniumi deklaratsiooni ja millenniumi arengueesmärkide ülevaates.

3.8

WCSDG üks olulisemaid sõnumeid on tungiv palve valitsustele koordineerida ja formuleerida ühtne poliitika rahvusvahelistes finantsorganisatsioonides, WTOs ja ILOs ning organisatsioonide endi vahel. Sellise koostöö ja ühtsuse eeltingimuseks on, et valitsused võtavad ette sama riiklikul tasandil. Valitsused peaksid tegema lõpu praegusele praktikale, mille kohaselt saavad esindajad IMFis oma juhised peamiselt rahandusministeeriumist, WTOs kaubandus- või majandusministeeriumist ning ILOs tööhõive- ja sotsiaalministeeriumist. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee teeb tungiva ettepaneku, et komisjon ja ministrite nõukogu kaaluksid ideed, mille kohaselt majandus- ja sotsiaalnõukogu omavad liikmesriikide valitsused küsiksid vastavate nõukogude arvamust selle kohta, kuidas saavutada sellealast koostööd ja ühtsust riiklikul tasandil. Liikmesriikide valitsused, millel majandus- ja sotsiaalnõukogu puudub, võiksid küsida oma riigi kõige esinduslikumate tööandjate organisatsioonide ja ametiühingute seisukohti või kasutada olemasolevaid konsultatsioonimehhanisme, mille kaudu kodanikuühiskond osales ÜRO sotsiaalalaste tippkohtumiste Social Summit ja Social Summit+5 ettevalmistamisel.

3.9

Komisjon võiks tihedas koostöös liikmesriikidega minna kaugemale tõhusama dialoogi edendamisel ILO ja WTO (ning samuti ILO ja IMF ning ILO ja Maailmapanga) vahel, kui on pakutud teatise punktis 5.5. Nii WTO (mis siiamaani on olnud vastu ideele pöörata tähelepanu sotsiaalsele mõõtmele oma mandaadi raames) kui IMF ja Maailmapank võiksid oma liikmesriikidelt saadud mandaadi alusel luua koordineerimisasutused ILOga, millega saaks tagada sotsiaalse mõõtme kaasamise nende töösse ning sellealase arengu jälgimise. Näiteks WTO tekstiil- ja rõivatoodete lepingu lõppemise tõttu 2004 aasta lõpul seisavad paljud tekstiiliekspordiga tegelevad riigid vastamisi kohandumisprobleemide ja töökohtade suure kaotusega. Probleemi laiahaardelisusest tulenevalt on selgelt tegemist valdkonnaga, kus on vaja algatust poliitika ühtlustamiseks, mis peaks kaasama asjassepuutuvad organisatsioonid, nagu WTO, Maailmapank, IMF, ILO ja teised ÜRO allasutused. Vaja on ennetada sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi ning teha ettepanekuid meetmeteks valitsustele, keda probleem puudutab, kusjuures viimased peaksid saama kõnealuses küsimuse lahendamisel rahvusvahelist abi.

3.10

EL peaks jätkuvalt soodustama põhiliste töönormide kui võrdluse aluse lülitamist WTO liikmesriikide perioodilistesse kaubanduspoliitika ülevaadetesse, lähtudes ELi enda oktoobri 2004 ülevaatest. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates oleks sobiv, kui komitee on esindatud komisjoni delegatsioonis, mis hakkab tegelema kaubanduspoliitika ülevaatega. Komisjon võiks ka motiveerida oma peamiseid kaubanduspartnereid osalema kaubanduspoliitika ülevaadetes.

3.11

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee leiab, et kuigi idee sellest, et WCSDG võiks luua ÜRO globaliseerumispoliitika foorumi, mis hõlmaks mitmepoolses süsteemis osalejaid ning teisi globaliseerumise sotsiaalse mõõtme pärast muret tundvaid organisatsioone, rühmi ja üksikisikuid, on huvitav, võib see praeguste tingimuste juures olla liiga ambitsioonikas projekt. Kui valitsused on tõsiselt alustanud poliitika kooskõlastamist ja ühtlustamist rahvusvahelistes finantsinstitutsioonides, WTOs ja ILOs ning kui sellest tulenevalt on alustatud tõhusamat koostööd nende rahvusvaheliste institutsioonide vahel, on aeg küps seda ettepanekut tõsiselt kaaluda.

Brüssel, 9 märts 2005

Euroopa majandus ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND

(1) Kohtumisel osalesid järgmised eksperdid:

—	hr Gerry Rodgers, integratsiooni osakonna direktor, ILO

—	hr Dominique Peccoud, erinõustaja, rahvusvahelised suhted ja partnerlus, ILO

—	pr Haleh Bridi, eriesindaja Euroopa institutsioonide juures, Maailmapank

—	hr Pierre Dhonte, eriesindaja ELi juures, IMF

(2) Globalisation, Growth and Poverty: Building an Inclusive World Economy, Maailmapank, Washington, 2002.

(3) Unions and Collective Bargaining. Economic effects in a global environment, Maailmapank, Washington, 2003.

(4) Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee mehhanism hõlmab kontrolligruppe, ühiseid nõuandekomiteid, ümarlauda ja konktaktrühmi maailma eri geograafiliste piirkondadega.

(5) Vt Decent work, ILO.

22.9.2005

Euroopa Liidu Teataja

C 234/46

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, mis rajab programmi “Aktiivsed noored” perioodiks 2007–2013”

KOM(2004) 471 (lõplik) — 2004/0153 (COD)

(2005/C 234/11)

Menetlus

Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 262 kohaselt otsustas nõukogu 9. septembril 2004 konsulteerida Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, mis rajab programmi “Aktiivsed noored” perioodiks 2007–2013”.

Tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon, kellele tehti ülesandeks komitee asjaomase töö ettevalmistamine, võttis oma arvamuse vastu 18. veebruaril 2005. Raportööriks oli hr RODRÍGUEZ GARCÍA CARO.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee võttis oma 9.–10. märtsil 2005 toimunud 415. täiskogu istungil (10. märtsil 2005) vastu järgmise arvamuse 196 poolthäälega ja ilma ühegi vastuhääleta, erapooletuks jäid 3.

1. Sissejuhatus

1.1

Alates 1988. aastast on Euroopa Liit programmide “Euroopa noored” ja “Euroopa vabatahtlik teenistus” ning praeguse programmi “Noored” (mis hõlmab oma eelkäijate tegevust) järjestikuste etappide raames algatanud rea meetmeid Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 149 lõike 2 kohaldamiseks, mis sätestab, et “ühenduse tegevusega püütakse … soodustada noorsoovahetust ja juhendajate vahetust sotsiaalhariduse alal”.

1.2

Erinevad spetsiaalselt noortele suunatud programmid on olnud ja on jätkuvalt väga hinnatud; nende meetmete puhul on sihtrühma osalus näidanud kõrget taset. Kõnealused programmid on võimaldanud liikmesriikidel keskendada oma jõupingutused algatustele, mis võimaldavad noortel kodanikel tugevdada sidemeid ja omandada kogemusi ning teadmisi vahetuste kaudu erinevate osalevate riikide vahel. Kõnealused vahetused ei ole seotud töö või haridusvaldkonnaga.

1.3	EÜ asutamislepingu artiklites 17 kuni 22 Euroopa Liidu kodakondsusele omistatud tähtsus on aluseks rollile, mida programmil lähitulevikus mängida tuleb. See keskendub noorte kodanikuaktiivsuse edendamisele ja nende Euroopasse kuulumise tunde tugevdamisele.

1.4

Programmi “Euroopa Noored” kaks esimest etappi hõlmasid eelkõige kaht peamist liiki tegevusi: otsene toetus noorteprojektidele seoses noortevahetuste ja liikuvusega osalevate riikide vahel ning noorsootöötajate õppe- ja täiendõppereisid.

Kolmandal etapil, aastatel 1995–1999, laienesid vahetus- ja liikuvusega seotud meetmed kolmandatele riikidele ja jätkusid noorsootöötajatele suunatud meetmed. Samuti võeti kasutusele meetmeid noortele suunatud tegevuste soodustamiseks, koostöö suurendamiseks liikmesriikides noorsoopoliitika ja noortele suunatud teavituskampaaniate alal ning uurimistöö ergutamiseks noortega seonduvatel teemadel.

1.5

Programm “Euroopa noorte vabatahtlik teenistus” (mis oli käigus aastatel 1998–2002) laiendas noorsooalgatusi, kaasates spetsiifilisi vabatahtlikkusel ja solidaarsusel põhinevaid tegevusi osana noorsooalasest koostööpoliitikast. Eesmärgiks oli soodustada noorte osalust, ergutada ettevõtlikkust ja algatusvõimet ning propageerida Euroopa ideaali.

1.6

Programm “Noored”, mis on jõus kuni 2006. aastani, hõlmab ka eelnevaid noorsooalaseid programme, taaselavdades ning kaasajastades neid uute väljakutsete valguses. Lisaks koostöö ja liikuvuse alaste algatuste alalhoidmisele hõlmab programm ka teisi konkreetseid meetmeid noorte poolt algatatud uuenduslike, loominguliste projektide toetamiseks.

1.7

Viimasel ajal on ministrite nõukogu ja Euroopa Ülemkogud mitmel puhul selgelt rõhutanud vajadust tagada praeguse programmi jätkumine. Euroopa Parlament on samuti aktiivselt osalenud, kutsudes komisjoni üles koostama programmi, mis asendaks praegust, arvestamaks kasvavate vajadustega noorsoopoliitika valdkonnas.

Samamoodi põhineb Euroopa põhiseaduse leping EÜ asutamislepingu artiklil 149, sätestades, et ühenduse meetmete eesmärgiks peaks olema soodustada noorte osalust Euroopa demokraatias.

1.8

Lisaks ülaltoodud põhjustele (mis põhjendavad noortele suunatud meetmete laiendamist), on nii praeguse programmi vahehindamine kui ka komisjoni algatatud avalik arutelu näidanud vajadust jätkata spetsiaalset programmi, mis toetaks meetmeid ja propageeriks noorte Euroopa identiteeti ja kodanikuaktiivsust.

1.9	Koos on kõnealused aspektid viinud programmi “Aktiivsed noored” aastateks 2007–2013 esitamiseni; vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 149 lõikele 4 on küsitud komitee arvamust programmi kohta.

2. Ettepaneku sisu

2.1

Üldjoontes on programmi eesmärgiks:

—	edendada noorte aktiivset osalust kodanikuühiskonnas;

—	arendada noortes sallivusele ja solidaarsusele ja kultuuridevahelisele dialoogile suunatud väärtusi;

—	edendada Euroopa kodakondsust.

2.2

Programmi üldeesmärgid, mis vastavad nende poolt hõlmatavatele meetmetele, on järgnevad:

—	noorte kodanikuaktiivsuse üldine edendamine ja iseäranis nende Euroopa kodakondsuse edendamine;

—	noorte solidaarsustunde arendamine, iseäranis sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks Euroopa Liidus;

—	rahvaste vastastikuse üksteisemõistmise arendamine noorte kaudu;

—	noorte tegevuste tugisüsteemide kvaliteedi arengule ja noorte valdkonnas tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonide võimekuse parandamisele kaasaaitamine;

—	Euroopa koostöö edendamine noorsoopoliitika küsimustes.

2.3

Programmi tegevused (mis viitavad selgelt ühele ülalmainitud üldistest eesmärkidest) ja meetmed, mida need hõlmavad, on järgmised:

—

Euroopa noored

—	noorsoovahetused;

—	noorte algatuste toetamine;

—	osalusdemokraatia projektid.

—

Euroopa vabatahtlik teenistus

—	Euroopa vabatahtlik teenistus (üksikisikud);

—	Euroopa vabatahtlik teenistus (grupid);

—	koostöö avaliku teenistuse sektori ja vabatahtlike teenistuste vahel.

—

Maailma noored

—	koostöö laienenud Euroopa naaberriikidega;

—	koostöö teiste riikidega.

—

Sotsiaal- ja haridussfääri huvijuhid ning tugisüsteemid

—	Euroopa tasandil noorsoovaldkonnas tegutsevate asutuste toetamine;

—	Euroopa Noortefoorumi toetamine;

—	noorsootöötajate koolitamine ja koostöövõrgu loomine;

—	uuendusi ja kvaliteeti soodustavad projektid;

—	noorte ja noorsootöötajate teavitamine;

—	ühendused;

—	programmi struktuuride toetamine;

—	programmile väärtuse lisamine.

—

Poliitilise koostöö toetamine

—	kohtumised noorte ja noorsoopoliitika eest vastutajate vahel;

—	noorte teadmiste parandamise toetamine;

—	koostöö rahvusvaheliste organisatsioonidega.

2.4	Perioodiks 2007–2013, eelarvega 915 miljonit € kavandatud programm on suunatud 13–30-aastastele noortele.

3. Märkused ettepaneku kohta

3.1

Komitee on pidevalt toetanud eelmisi noortele suunatud programme. Seepärast tervitab komitee käesolevat ettepanekut otsuse kohta tervikuna ning tunneb heameelt, et ühenduse tegevust kõnealuses valdkonnas jätkatakse.

Alates 1986. aastast on komitee toetanud kõnealust liiki meetmeid, esitades seisukohti ja tähelepanekuid, mille eesmärgiks on parandada meetmete sisu. Komitee on vastu võtnud järgmised arvamused:

—	Arvamus, mis käsitleb ettepanekut nõukogu otsuse kohta, millega rajatakse programm “Euroopa noored” (1).

—	Arvamus, mis käsitleb ettepanekut nõukogu otsuse kohta, millega võetakse vastu programm “Euroopa noored” (2. etapp) (2).

—	Arvamus, mis käsitleb ettepanekut Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse kohta, millega võetakse vastu programm “Euroopa noored” (3. etapp) (3).

—	Arvamus, mis käsitleb ettepanekut Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse kohta, millega kehtestatakse programm “Euroopa noorte vabatahtlik teenistus” (4).

—	Arvamus, mis käsitleb ettepanekut Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse kohta, millega rajatakse programm “Noored” (5).

—	Arvamus, mis käsitleb ettepanekut Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse kohta, millega kehtestatakse ühenduse tegevusprogramm, millega toetatakse Euroopa tasandil noorsoovaldkonnas tegutsevaid asutusi (6).

3.2

Komiteel on heameel tõdeda, et ettepaneku tekst sisaldab soovitusi, mida on väljendatud juba komitee arvamuses, mis käsitleb valget raamatut noorsoopoliitika kohta (7). Euroopa kodanikuühiskonna lahutamatu osana tegutseb komitee suhtluskanalina kodanikuühiskonna ja Euroopa institutsioonide vahel, rakendades oma kogemusi ja teadmisi kõigis tegevustes, mis toovad kasu ELi kodanikele.

3.3

Tõsiasi, et jätkatakse eelnevate noorteprogrammidega rajatud meetmeid, näitab selgesti, et sõltumata nimetatud programmides seatud eesmärkidest on kõnealused meetmed jätkuvalt kasulikud ja väärivad jätkamist.

Komitee on seisukohal, et kuigi tunnustatakse ettepaneku vajalikkust ning selle kõiki positiivseid külgi, on siiski tegemist pigem praeguse programmi meetmete laiendamisega kui uuenduslikke meetmeid hõlmava algatusega programmi peaeesmärgi edendamiseks, näiteks noorte kodanikuaktiivsuse ja Euroopasse kuulumise tunde suurendamiseks. Komitee on seisukohal, et tuleks toetada uusi meetmeid mõne programmi tegevuse raames (näiteks osalusdemokraatia projektide edendamine tegevus 1 raames). See kehtib konkreetselt meetme suhtes otsustajate ja noorte vahelise dialoogi korraldamiseks, noorteparlamentide rajamiseks või projektide suhtes kodanikuaktiivsuse alase teadlikkuse tõstmiseks.

Kuigi ülalmainitud peamine eesmärk jätkuvalt kehtib, on tähtis, et programm oleks kooskõlas elukestva ja elupõhise õppe kontseptsiooniga, kaasa arvatud kogemusõpe. Mitteformaalne haridus, mida noortele programmi raames võimaldatakse, täiendab teisi ELi programmide kaudu toetatavaid hariduse ja õppimise vorme.

3.4

Komitee arvates tuleks lisada uus meede tegevusse “Poliitilise koostöö toetamine”, mis hõlmaks järgmisi aspekte:

temaatilised seminarid, konverentsid, õppereisid ja teostatavusuuringud, mille korraldajateks on noorteorganisatsioonid ning mis on suunatud noortele erinevates küsimustes, mis on kantud Euroopa huvist.

3.5

Programmis on meetmete jaoks eraldatud eelarvevahendeid summas 915 mln € 7 aastaks. Nimetatud summa küündib ligikaudu 1 mld €-ni, mida komitee pidas vajalikuks praeguse programmi “Noored” jaoks. Tegelikult on eelarveeraldisi suurendatud 600 mlj €-lt programmile “Noored” 915 mlj €-le programmi jaoks “Aktiivsed noored”.

Nimetatud positiivne asjaolu vajab kaht kommentaari. Esiteks katab programmi “Noored” eelarve viieaastast ajavahemikku, sellal kui programm “Aktiivsed noored” hakkab katma seitset aastat. Teiseks hõlmab praeguse programmi puhul elanikkonna sihtrühm 50 miljonit noort, ent tulevane programm on suunatud 75 miljonile.

See tähendab, et ka edaspidi on noore kohta ette nähtud 12 eurot, jääb allapoole summast 20 eurot, mida soovitas komitee oma arvamuses programmi “Noored” kohta (8). Seepärast on eelarvelised eraldised selgelt ebapiisavad.

3.6

Komitee soovib toonitada üht ettepanekus esitatud soovitustest, mis tuleneb programmi “Noored” vahehinnangust. Komitee nõustub kindlalt asjaoluga, et uus kõigile noorsoovaldkondadele suunatud programm peaks keskenduma eelkõige väiksemate võimalustega noortele selle sõna kõige laiemas tähenduses. Sellega seoses on samuti väga oluline tagada vahendite võrdne jaotamine noorte naiste ja noorte meeste vahel. Komitee kinnitab toetust, mida ta on alates oma esimeste noorsoovaldkonda puudutavate arvamuste vastuvõtmisest nimetatud noorte rühmade suhtes väljendanud. Komitee sooviks saada ka täpseid andmeid selle kohta, millises ulatuses kõige väiksemate võimalustega noori kõnealusesse programmi reaalselt kaasatakse.

3.7

Samuti vastavalt programmi “Noored” vahehinnangule tehtud soovituste tulemusena usub komitee, et uue programmi “Aktiivsed noored” profiili tuleb parandada tagamaks, et tõhus teave programmi ja selle meetmete kohta jõuaks võimalikult paljude noorte ja ühendusteni. Komitee usub, et kõnealune teave peaks olema kergesti kättesaadav kõigis haridusasutustes,, tööhõiveametites, spordiklubides ja –ühingutes ning kõigis teises institutsioonides ja organisatsioonides, kus on suur noorte osakaal.

3.8

Eesmärgid, mida me kõik toetame, on Euroopa kodakondsuse kontseptsiooni edendamine ja Euroopa Liitu kuulumise tunde ergutamine, mis pidevalt omandab sisu. Ühenduse tegevus on suunatud nimetatud eesmärgile ja selle üks spetsiaalseid tegevusvaldkondi on hõlmatud vaatlusaluse ettepanekuga.

Teatises “Aktiivne kodakondsus: Euroopa kultuuri ja mitmekesisuse edendamine noorsoo-, kultuuri- audiovisuaalsete ja kodanike osalusega programmide abil” (9) toonitab komisjon vajadust selle järele, et Euroopa kodanikud tunneksid end kuuluvat Euroopa Liitu, ent selles sedastatakse samuti, et tegelikult kogevad paljud kodanikud Euroopa Liitu kauge ja eemaloleva poliitilise ja majandusliku üksusena.

Komitee usub, et sedalaadi meetmed on vajalikud edendamaks kodaniku- ja ELi kuulumise tunnet. Komitee usub samuti, et institutsioonid ja liikmesriigid peavad ise hindama oma vastutust seoses kõnealuste eesmärkide ebatäieliku täitmisega ja asjaoluga, et paljud näevad ELi kui valitsuste majandushuvide kogu, mille üle puhuti arutletakse.

3.9

Sallivusel, solidaarsusel, üksteisemõistmisel ning dialoogil teiste kultuuridega ja põlvkondadevahelisel dialoogil põhinevate väärtushinnangute edendamine on eesmärk, millele tuleb osutada tugevat ja mööndusteta toetust. Nimetatud väärtused sisalduvad selgesõnaliselt ettepanekus ja komitee pooldab pürgimusi nende saavutamiseks.

Arvestades, et programm on suunatud konkreetselt noortele ja eelkõige teatud vanuserühmadele (noorukitele) ning väiksemate võimalustega noortele täiskasvanutele, peaks ettepanek komitee arvates erilist rõhku panema teatud võrdselt olulistele väärtustele, mida praegune tekst ei hõlma. Nimetatud väärtused, mis aitavad noortel areneda aktiivseteks kodanikeks, kes on ühiskonna lahutamatuks osaks, tuginevad vastutusele, rahuldustundele hästi tehtud tööst, sotsiaalsete normide järgimisele jne. Arenenud ühiskonnas, kus kodanikke teavitatakse selgesõnaliselt nende õigustest, on oluline haarata kinni ka igast võimalusest nimetatud väärtuste vahendamiseks kodanikele, iseäranis noortele. Programm “Aktiivsed noored” võiks olla nimetatud väärtuste edendamise vahendiks.

3.10

ELi keelelise mitmekesisuse tähtsus on ka märgiks tema kultuurilisest heaolust. Komitee on korduvalt rõhutanud, kui tähtis on keeleõpe ELi kodanike teadmiste ning üksteisemõistmise parandamiseks.

Komitee usub, et programm “Aktiivsed noored” peaks aitama edendada ka keeleõpet, kuna sellele osundatakse programmi üldistes ja konkreetsetes eesmärkides.

Komitee paneb ette, et keelelist mitmekesisust mainitaks ettepaneku artikli 2 lõikes 3 koos Euroopa kultuurilise paljususe ja multikultuurilisusega.

Artikli 3 eesmärk 1d) tuleks seepärast sõnastada järgmiselt: “Kultuuridevahelise ja keeleõppe arendamine noorte seas”.

3.11

Üks programmi tähtsamatest aspektidest seoses väärtuste vahendamisega noortele on tegevus “Euroopa vabatahtlik teenistus”. Alates rajamisest iseseisva programmina 1998. aastal on see olnud väärtuslik vahend solidaarsuse propageerimisel noorte hulgas ja isikliku arengu rikastamisel. Seepärast toetab komitee tegevusvaldkondade mitmekesisust, mida kõnealune algatus hõlmab, ning täheldab taas heameelega, et komisjon on tema eelnevaid selleteemalisi soovitusi arvesse võtnud.

3.12

Komiteele näivad selleks tegevuseks ettenähtud eelarvevahendid küllalt suured (ettepanekule lisatud raamatupidamisaruandes eraldatud summa), kuna tegevuses osalevate noorte arv on küllaltki väike. Teisalt on üksikutest liikmesriikidest teateid, et tegevuse kandjad ei suuda rahuldada noorte huvi vabatahtliku tegevuse vastu. Võib-olla tuleneb see nõuetest taotlustele kõnealuse tegevuse suhtes ja selle tõhususest. Sellel taustal usub komitee, et tegevus 1 “Euroopa noored” suudab tõenäolisemalt edendada osalust ja nõnda on sel suurem mõju väiksemate võimalustega noortele; seetõttu tuleks komitee arvates kontrollida, kas eelarvevahendite jaotumine eri tegevuste vahel vastab vajadusele. Seejuures tuleb arvesse võtta võimalusi eri tegevuste tõhususe suurendamiseks.

3.13

“Noorsoopoliitika peaks püüdma kaasata noori igal otsustusprotsessi tasandil, et saada kasu nende otsest kogemusest ja samuti motiveerida neid olema aktiivsed ja vastutustundlikud kodanikud”. See lause, olles osa omaalgatuslikust arvamusest, mis käsitleb valget raamatut noorsoopoliitika kohta (10), määratleb eesmärgid, mis peaksid moodustama programmi tugiraamistiku. Kui programm järgib nimetatud suuniseid, ühendab see kaht eesmärkides määratletud aluspõhimõtet — kodakondsust ja osalust.

3.14

Suure osa programmi meetmete teisale delegeerimine tähendab, et vaja läheb lisapingutusi tagamaks kooskõlalisust ja läbipaistvust. Komitee hindab vajadust hoida juhtimine tavainimestele lähedal, ent usub, et komisjon peaks jääma otsustusprotsessi kaasatuks, kui hakatakse valima organisatsioone, mis oleksid programmi vahenditest rahastamisel abikõlblikud.

3.15	Programmi ulatuslik detsentraliseeritud rakendamine riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil organisatsioonide ja üksikisikute laialdase kaasamisega nõuab maksimaalset rangust, läbipaistvust ja nähtavust tagamaks, et avalikke vahendeid kasutatakse nõuetekohaselt.

3.16

Organisatsioonide valimise ja väljapakutud projektidele vahendite eraldamise protsessis on vaja ühenduse institutsioonide ja osalevate riikide pädevate institutsioonide valvsust kindlustamaks, et programmi “Aktiivsed noored” vahendeid ei kasutataks mõne ühenduse või organisatsiooni rahastamiseks, mis sallib või propageerib — kas ettekavatsetult või tegevusetuse tõttu — ükskõik millist sallimatut, vägivaldset, rassistlikku või ksenofoobset hoiakut. Seepärast peaksid nii ühenduse tasandi kui ka liikmesriikide organisatsioonid, mis vastutavad projektide valimise ja heakskiitmise eest, selgitama välja sellise taustaga organisatsioonid ja jätma nad kõrvale igasugusest valikuprotsessist.

Valides välja organisatsioone, mis on abikõlblikud ühenduse vahenditest rahastamiseks, tuleb tagada, et need oleksid representatiivsed ja omaksid teatud hulka liikmeid.

3.17

Komitee nõustub ettepaneku väitega, et selle Euroopa lisaväärtus tuleneb otseselt meetmete olemusest, s.t riikidevahelise koostöö edendamisest, et võimaldada noortel liikuda eri riikide vahel. Riigid üksi ei suutnud seda saavutada. Seetõttu on ülitähtis, et kõik osalevad riigid võtaksid arvesse ettepaneku artikli 6 lõike 5 sätteid ja astuksid kõik võimalikud sammud kõrvaldamaks igasugused eksisteerivad takistused liikuvusele.

Komitee on seda aspekti kommenteerinud mitmel puhul arvamustes kõnealuse programmi teiste etappide ja liikuvusega seonduvate probleemide kohta (11).

Neis arvamustes on komitee tugevalt rõhutanud vajadust algatuste kiirendamiseks, et anda kodanikele, eriti noortele, võimalus programmides osalemiseks, ilma et neid takistaksid programmidele juurdepääsu piiravad bürokraatlikud probleemid, mille liikmesriigid pidanuksid kõrvaldama.

3.18

Osalejate vanusevahemiku ulatus, mille alumine piir on langetatud 13-le ja ülemine piir tõstetud 30 aastani, on märkimisväärne saavutus, mis võtab arvesse komitee eelnevaid soovitusi. See tähendab programmi avamist suurele osale elanikkonnast ja 75 miljonit võimalikku osalejat. Komitee on seisukohal, et uurimus kõnealuse vanusegrupi täpsemaks iseloomustamiseks (selle heterogeensuses ja samas enneolematus ühtsuses) looks parema aluse programmile “Noorus” Euroopa Liidus — eelkõige juhul, kui EL soovib järgida kõrgetasemelise töörühma soovitusi sotsiaalpoliitika tulevase arengu kohta eesmärgiga muuta põlvkondade kokkulepet.

Komitee kordab oma soovitust langetada vahetuste alastes algatustes osalemise vanus 11-le aastale: kuigi seda vanuserühma võib käsitada noorukiea eelsena, ei ole kahtlustki, et noores eas õpitud ja edastatud väärtused võetakse omaks erilisel viisil. Osalemine peaks alati toimuma nõuetekohaselt organiseeritud kava raames ja mitte kunagi individuaalsel alusel.

3.19

Ettepaneku otsuse kohta artiklis 15 kutsutakse üles teostama kohustuslikku programmi vahe- ja järelhindamist. Seose vahehindamisega usub komitee, et üks olulistest aspektidest, mida tuleb hinnata, on programmi mõju erinevatele osalevatele riikidele. Kui programmi mõjule on antud hinnang, võiksime keskenduda programmist teadlikkuse tõstmisele riikides, kus osalus programmi “Aktiivsed noored” algatustes on madal. Sel moel võiks püüda toetussummasid tasakaalustatumalt jaotada, nii et need ei koonduks struktuuriliselt tugevatele aladele, millel on ulatuslik kogemus seda tüüpi tegevuste väljaarendamisega, vaid aitaksid kaasa kogemuse edastamisele piirkondadele, mille programmi meetmetes osalemise tase on madalam.

3.20

Nagu käesolevas arvamuses juba märgitud, rajaneb programm “Aktiivsed noored” eelnevatele noorsooalastele programmidele. Seepärast peavad tööturu osapooled osalema esmases ettevalmistavas ning järgnevas hindamistöös ning noorteorganisatsioonid tuleb kaasata mõnede, iseäranis tasustamata tööd hõlmavate, programmi meetmete organiseerimisse ja rakendamisse. See aitab vältida võimalikke moonutusi tööturul ja hoida ära vabatahtliku töö kasutamist tasustatava töö asemel, iseäranis oskustöö puhul.

3.21

Lisaks rõhutab komitee vajadust suurema koostöö järele tööturu osapoolte ja noorte või noortele suunatud organisatsioonide vahel seoses meetmetega noorsooalgatuste toetuseks programmi “Euroopa noored” raames. Meie organisatsioonide kogemus võib pakkuda tugevat stiimulit algatusvõimele, ettevõtlikkusele ja loovusele Euroopa noorte hulgas.

3.22

Komitee tervitab meetmete noorteühenduste toetuseks arvamist noorte kodanikuühiskonda kaasamise soodustamise vahendite hulka. Seepärast leiab komitee, et erilist rõhku tuleks panna selliste ühenduste edendamisele kohtades ja noorte hulgas, mis või kes pole leidnud piisavat arvestamist senistes organisatsioonides.

Komitee ei nõustu sihtotstarbeliselt Euroopa tasandil noorsoovaldkonnas tegutsevatele organisatsioonidele eraldatud vahendite vähendamisega seoses finantssätetega, mis sisalduvad ettepanekule lisatud aruandes. Komitee usub, et säilitamaks uue programmi eesmärkide järjekindlust, ei tohi kõnealusele meetmele eraldatud vahendid proportsionaalselt langeda allapoole programmi “Noored” taset.

3.23

Komitee tervitab Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania ja Rootsi riigi- ja valitsusjuhtide käivitatud algatust Euroopa noorsoopakti allkirjastamiseks osana Lissaboni strateegiast, et töötada välja uusi teid noorte kaasamiseks poliitikasse.

Komitee usub, et pakti tuleks vaadelda vahendina edusammude saavutamiseks sellistes valdkondades nagu tööhõive, sotsiaalne hõlvamine ja haridus, aga ka Euroopa Liidu noorsoopoliitikas ja programmis “Aktiivsed noored”, ning samuti uue teemana Euroopa noorsoopoliitika tegevuskavas.

Brüssel, 10. märts 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND

(1) CESE 769/1986

(2) EÜT C 159, 17.06.1991.

(3) EÜT C 148, 30.05.1994.

(4) EÜT C 158, 26.05.1997.

(5) EÜT C 410, 30.12.1998.

(6) ELT C 10, 14.01.2004.

(7) ELT C 116, 20.4.2001.

(8) EÜT C 410, 30.12.1998.

(9) KOM(2004) 154 (lõplik).

(10) EÜT C 116, 20.4.2001.

(11) EÜT C 133, 28.4.1997, Arvamus rohelise raamatu kohta, mis käsitleb haridust, koolitust ja teadustööd: piiriülese liikuvuse takistused.

EÜT C 149, 21.6.2002, Arvamus ettepaneku kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviks, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil.

LISA

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamuse

Arutelu käigus lükati tagasi järgmine muudatusettepanek, mis kogus hääletamisel küll enam kui veerandi antud häältest:

Lisada uus punkt 3.14:

“Komisjon peaks tagama, et programmi “Noored” haldavate siseriiklike asutuste tööd koordineeritaks sel moel, et programmi rakendamise liikmesriikides detsentraliseerimine ei looks uusi takistusi programmile juurdepääsule.

Siseriiklike asutuste tööd ja tavasid peaks jälgima ja hindama Euroopa Komisjoni ametnikest ja asjaomasest sotsiaalpartneritest uue programmi “Aktiivsed noored” rakendamise raames koostatud komitee.”

Motivatsioon

Ettepanek programmi “Aktiivsed noored” kohta on palju detsentraliseeritum kui praegune programm “Noored”. Rakendamisel täidavad olulist rolli ja langetavad tähtsaid otsuseid programmis osalevate riikide siseriiklikud noorsooasutused, nad määratlevad siseriiklikud prioriteedid ja otsustavad paljude programmi rakendamise üksikasjade üle. Detsentraliseerimine on suur probleem paljude Euroopa noorteorganisatsioonide ja võrgustike jaoks, seda siseriiklike asutuste erinevate prioriteetide ja nende erineva lähenemise tõttu partnerlusele; Euroopa noorteorganisatsioonid ja nende eri riikides asuvad harud ei suuda teha koostööd soovitud viisil.

Hääletustulemus

Poolthääli: 51

Vastuhääli: 72

Erapooletuid: 30

22.9.2005

Euroopa Liidu Teataja

C 234/52

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Euroopa Investeerimispanga (EIP) roll avaliku ja erasektori partnerlusprojektides (PPP-des) ja nende mõju majanduskasvule”

(2005/C 234/12)

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee (EMSK) otsustas 27. aprillil 2004 töökorra artikli 29 lõike 2 kohaselt töötada välja arvamuse teemal: “Euroopa Investeerimispanga (EIP) roll avaliku ja erasektori partnerlusprojektides (PPP-des) ja nende mõju majanduskasvule.”

Majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon, mis vastutas komitee töö ettevalmistamise eest sel teemal, võttis vastu oma arvamuse 16. veebruaril 2005. Raportöör oli hr LEVAUX.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee võttis oma 9.–10. märtsil 2005 toimunud 415. täiskogu istungil (10. märtsil 2005) käesoleva arvamuse vastu 153 poolthäälega, erapooletuks jäi 5.

1. Sissejuhatus

1.1	See arvamus toetub olulises osas EIP poolt Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee jaoks 2004. aasta juulis ette valmistatud taustadokumendile (1).

1.2

Euroopa riigid kasutavad praegu avaliku ja erasektori partnerlusprojektide mudelit väga erinevas mahus (kontsessioonid ja muud lepinguliigid). Mõiste avaliku ja erasektori partnerlusprojekt (public private partnership — PPP) katab laia valiku olukordi; vastavalt Euroopa Investeerimispangale (EIP) on “PPP iseloomustavaks võtmejooneks riskide jagamine projekti avaliku ja erasektori esindajatest elluviijate vahel, mille aluseks on ühiselt võetud kohustus saavutada mõne avalikku huvi pakkuva projekti soovitud eesmärgid”.

2. PPP-dega seonduv ja EIP roll

2.1 Pilk Euroopa ajalukku

2.1.1

2000 aastat tagasi oli postivedu läbi Vana-Rooma impeeriumi — vehiculatio — keisri korraldada, kohalikud omavalitsused (municipes) aga vastutasid statione'de, st postijaamade eest.

Leping, mille kohalikud omavalitsused ja nende suurte “postijaamade” haldajad pärast hankekonkursside võitjate selgumist sõlmisid, jättis viimastele vastutuse jaamade ehitamise, haldamise ja majandamise eest viieks aastaks — lustrum –, mis oli üsna tüüpiline lepingu pikkus Rooma õiguses, esinedes sagedasti maaomandi valdkonnas (sh precaria-lepingud, so lepingud, mille puhul on osapooltel õigus leping ühepoolselt lõpetada). Kulus kaksteist sajandit, enne kui seda tüüpi lepingud uuesti kasutusele võetakse.

Kontsessioonileping polnud aluseks mitte ainult Rooma keiser Augustuse postiteenusele, seda lepinguliiki kasutati ka sadamate, termaalsaunade, turuplatside ja teede ehitamiseks.

2.1.2

19. sajandil ehitati Euroopa raudteevõrk täielikult kontsessioonilepingute alusel ja selliseid lepinguid kasutati mitte ainult raudtee-ehituse ja teiste ehitustööde, vaid ka mitmesuguste muude munitsipaalteenuste puhul, nagu näiteks vee-, gaasi- ja elektrivarustus, olmejäätmete äravedu, telefoniside jne.

2.1.3

Lisaks pärinevad enamikus liikmesriikides avalikke hankeid käsitlevad õigusnormid kontsessiooniseadustest.

2.1.4

20. sajandil võimaldas kontsessioonileping mitte ainult kiirteede ja autoparklate ehitust, vaid ka veevarustussüsteemide, muuseumide, lennuväljade, trammiteede ja maa-aluste raudteetranspordisüsteemide rajamist, munitsipaalasutuste hoonete ja rajatiste ehitamist, koolide ja haiglate kapitaalremonti jne.

2.1.5

Paljud riigid on hakanud PPP-sid kasutama ning selleteemaline lühikokkuvõte sisaldub 27. oktoobril 2004 vastuvõetud Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamuses (2) teemal “Roheline raamat avaliku ja erasektori koostöö ning ühenduse õiguse kohta riigihangete ja kontsessioonide alal”.

2.2 EIP tegevuskava kirjeldus

2.2.1

2003. aasta oktoobris kogunenud Euroopa Ülemkogu kutsus komisjoni ja EIP uurima, kuidas kõige paremini mobiliseerida avaliku ja erasektori rahastamistoetust programmile Euroopa majanduskasvu algatus (Growth Initiative) ning kuidas senisest paremini kasutada mitmeid algatusi, mis peaksid kaasa aitama PPP-de arendamisele.

2.2.2

Investeerimispanga abiga valmistas komisjon seejärel ette meetmete loetelu, mis kaasati majanduskasvu algatusse, mille võttis 2003. aasta detsembris vastu Euroopa Ülemkogu oma Brüsselis toimunud kohtumisel. Ettepanekute keskmes oli sobivate regulatiiv-, rahandus- ja haldustingimuste loomine erainvesteeringute suurendamiseks, aga ka ühendusepoolse rahastamise mobiliseerimiseks, koos kutsega liikmesriikidele jätkata riiklike kulutuste ümbersuunamist majanduskasvu soodustavatesse valdkondadesse ilma avalike eelarvete mahtu suurendamata.

2.2.3

EIP ettepanekud nõukogule koondusid nii üleeuroopalistele võrkudele kui algatuse Innovatsioon 2000 (i2i) (3) — kahe majanduskasvu algatusega hõlmatud võtmesektori — varustamisele piisavate täiendavate ressurssidega. (4) EIP võttis ülesandeks:

—	teha oma parimaid jõupingutusi kasutatavate rahastamisvahendite valiku laiendamiseks, pidades silmas eriti PPP-de rahastamist (…);

—

arendada ja tugevdada institutsioonilisi sidemeid komisjoni, liikmesriikide ja spetsialiseerutud finantsasutustega (sh riiklikud PPP-dega tegelevad töökonnad), samuti pangandussektori ja kapitaliturgudega kõnealuste kõrgeima prioriteetsusega valdkondade kasvava rahastamise toetamiseks era- ja avaliku sektori allikatest.

2.2.4

Kohustused, mille EIP majanduskasvu algatuse alusel võttis, olid loomulik jätk panga poolt möödunud kümnel aastal juba võetud meetmetele ja nende edasiarendamine, et ergutada erasektori osakaalu suurendamist avaliku infrastruktuuri rahastamises. (...).

2.2.5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee juhtis teemal “Roheline raamat avaliku ja erasektori koostöö ning ühenduse õiguse kohta riigihangete ja kontsessioonide alal” koostatud arvamuses (5) tähelepanu sellele, et PPP-de roll ja käsitus võivad liikmesriikide vahel vägagi erineda. Lisaks tõdes komitee, et kohalikud omavalitsused ja/või detsentraliseeritud ametiasutused näitavad PPP-de sõlmimisel sageli üles suuremat pragmaatilisust kui keskvalitsuste võimuorganid.

3. EIP ülevaade PPP-de arengust Euroopas

3.1 PPP-de iseloomustus

3.1.1

Mõiste avaliku ja erasektori partnerlusprojekt (PPP) on olnud üldiselt kasutusel 1990ndatest alates; siiski puudub avaliku ja erasektori partnerlusprojektide ühtne Euroopa mudel. (…)

3.1.2

Uusi investeeringuid infrastruktuuri tehakse Euroopas järjest rohkem erinevate PPP-de raames, mis töötavad põhimõttel, et erasektor jagab avaliku infrastruktuuri rajamisel võetavaid riske ning et riiklikest vahenditest makstakse hüvitis erasektorile ülekantud riski ulatuses.. Kõnealuste projektide puhul võib olla tegu erasektori investeeringutega uutesse rajatistesse või olemasoleva infrastruktuuri uuendamisse. Sellise avaliku infrastruktuuri tüüpilisi näiteid on lennujaamad, raudteed, maanteed, sillad, tunnelid, keskkonnarajatised (näiteks jäätmepõletid ja reoveepuhastid) ja avalikud hooned, sh valitsusasutused, koolid, haiglad ja vanglad. (…).

Lisa 2 näitlikustab 2003. aasta lõpu seisuga “PPP-de, õigussüsteemide ja riiklike organisatsioonide arengutaset (…) 25-liikmelises Euroopa Liidus (…).”

3.1.3

“Avaliku sektori peamiseks eesmärgiks mõne PPP raames on erasektori oskusteadmiste kasutamine avaliku sektori poolt pakutavate teenuste parandamise heaks.” PPP-sid (…) iseloomustab sageli see, et avalik sektor:

—	sõlmib lepinguid pigem teenuste ostmiseks kui vara muretsemiseks;

—	määratleb teenusenõude väljundite, mitte sisendite alusel;

—	seob maksed erasektorile tegelikult osutatud teenuste taseme ja kvaliteediga;

—	nõuab mõnel juhul kogu eluea arvestamist projekti varade kavandamisel, ehitamisel ja käitamisel, kui on selge, et kõnealuseid koostisosi ei ole võimalik saada soodsamalt neid eraldi hankides;

—	taotleb optimaalset riskide ülekandmist erasektorile, võttes aluseks põhimõtte, et riske peaks haldama tehingu see pool, kes on kõige paremini suuteline asjaomast riski haldama;

—	nõuab koostööprojekti erasektori osapoolelt kohustust osaleda projektiks vajalike investeeringurahade osalisel või täielikul kogumisel juhul kui on täitsa selge, et investeeringurahasid ei ole võimalik koguda vähem koormaval või muul viisil.;

—	kasutab erinevaid maksemehhanisme, nagu majandusliku tulu loovutamine, kasutustasu korvamine (shadow tolls), võimsuste käigushoidmise maksed jne.

3.2 PPP-de edenemine Euroopas

3.2.1

PPP struktuurid (…) võivad olla oluline vahend infrastruktuuri rajamisel kogu Euroopas (…). Kui era- ja avaliku sektori koostöös mõlema sektori eeliseid ja nendevahelise koostöö potentsiaalset positiivset koosmõju maksimaalselt ära kasutatakse, võivad PPP-d kaasa aidata avalike teenuste laiendamise ja kvalitatiivse parandamise eesmärgi saavutamisele.

3.2.2

PPP-d pakuvad võimaluse ära kasutada erasektori tõhusust avalikkuse huvides ning juurutada asjakohaseid riskijagamismehhanisme avaliku ja erasektori vahel. Kahjuks ei ole see alati nii olnud, seda eriti suurte infotehnoloogiaprojektide puhul. Võimalus projektistruktuurides riske ja nende alusel makstavaid preemiaid üle kanda ja lõppkokkuvõttes tasakaalustada on omandanud otsustava tähtsuse, sest nii saab PPP-de abil tagada avalikule sektorile täiuslikumat väärtust raha eest (value for money ehk hinna ja kvaliteedi suhe). (…)

3.2.3

Kõrvuti riigihankemenetluse reformimisega on see võimaldanud erasektoril positiivselt reageerida neile uutele võimalustele luua kaasa avaliku infrastruktuuri rajamises ja kasutamises paljudes ELi riikides. (…)

3.2.4

See annab ka väiksematele eraettevõtetele (sh VKEd) võimaluse osaleda suuremastaabilistes projektides (ja juurdepääsu pikaajalistele finantseeringutele) moel, mida oleks vaevalt võimalik olnud kasutada traditsiooniliste erasektori “bilansist finantseeritud” hangete puhul (…).

3.2.5

Avalike teenuste parandamine eeldab avaliku sektori rahaliste probleemide tõttu, mis on tingitud poliitilisest strateegiast, mis eelistas erasektorit avalikule sektorile või mis — nagu võis näha teatud riikides — aastaid jättis hooletusse avalikku sektorisse vajalike investeeringute tegemise, investeeringute mahu suurendamist ja projektide elluviimise kiirendamist, mida olnuks peaaegu võimatu finantseerida traditsiooniliste hankemenetluste alusel. Sellegipoolest võib uuenduslik lähenemine avaliku sektori suurprojektide rahastamisele tuua kaasa suurema kulutustele vastava tulu (value for money) kui PPP-d.

3.2.6

“Arvestades, et paljud sellised projektid on Euroopa rahvamajanduse arvepidamise süsteemi (ESA 95) (6) suuniste alusel klassifitseeritud bilansisiseste projektidena, mis kantakse bilanssi seoses riigieelarve puudujäägi arvutamisega, on küsimus rahvamajanduse arvepidamisest vaid üks neist paljudest teguritest — ja kindlasti mitte kõige olulisem –, mida valitsused peavad arvestama otsustades laiaulatusliku PPP programmi vastuvõtmise üle. (…)” Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu statistikaamet (7) on määratlenud PPP projektide arvestamise eeskirjad rahvamajanduse arvepidamisel, mis arvestavad järgmisega:

—	ehitusriski ülekandmise menetluskord avaliku sektori partnerilt erasektori partnerile,

—	lepingu täitmise kriteeriumid,

—	ning, teatud puhkudel, kasutajate nõudlus.

3.2.7

EMSK tunnistab edusamme, mis on tehtud PPP tegevuse laiendamise tulemusel, kuid endiselt on palju takistusi, mis tuleb kõigepealt kõrvaldada, enne kui ametiasutused saaksid võtta kõnealuse koostööviisi ulatuslikule kasutusele.

3.3 PPP-d ja kulutõhusus

3.3.1

Valitsuste võtmekaalutluseks PPP programmi käivitamisel peaks olema tagada kulutõhusus. (…). Pole teenust/pole tasu põhimõte peaks lubama tagada, et erapartnerit motiveeritakse vastutama projektivarade õigeaegse tarnimise ja käitamise eest. (…).Traditsioonilisi riigihankemenetlusi teatud riikides kannatavad sageli märkimisväärsete viivituste all tööde täitmisel ja lepinguliste kulude ületamise all, ent samu probleeme on täheldatud mõnede PPP-de puhul. Sellele vastavalt, kui elutsüklipikkune halduskohustus langeb erasektorile, motiveerib see käitajaid optimeerima investeerimis- ja hoolduskulusid projekti vältel (…) … aga samas on näiteid, kus kasutajad toetuvad oma lepingutele ja seda olukorra ootamatule muutusele või planeeritud kulude ebatäpsusele vaatamata.

3.3.2

Riskide ülekandmise kasulikkust avalikule sektorile tuleb tõestada iga projekti eraldi läbi vaadates. Hindamise aluseks on spetsiaalne valem, mis üldiselt on tuntud nimetuse all avaliku sektori võrdlusmenetlus (Public Sector Comparator). (…) Samuti võib äärmiselt palju abi olla parimate kasutusviiside levitamise mehhanismidest, näiteks nagu PPP töökondade ja spetsialiseerunud üksuste loomine ning laialt heaks kiidetud analüüsivahendite kasutamine kulutõhususe kindlaksmääramiseks. (…) EMSK soovib siia juurde lisada, et mitmes liikmesriigis on tänaseks sisse seatud ekspertrühmad, kelle ülesandeks on avaliku ja erasektori partnerluslepingute sõlmimine ja parimate tavade tuvastamine. Komitee toetab seetõttu avaliku ja erasektori partnerlusprojektide üldist süstemaatilist võrdlemist (kulud, tulemused jne) ning kõrgetasemelise ekspertrühma loomist, kes kooskõlastaks antud küsimusi ELi tasandil.

4. EIP osalus PPP-des

4.1 Rahastamispõhimõtted

4.1.1

Kõige esmalt nõuab pank, et kõik tema poolt toetatavad PPP projektid oleksid finantsiliselt stabiilsed, majanduslikult ja tehniliselt elujõulised tugevatel alustel, et nad vastaksid panga keskkonnanõuetele ning nende hange toimub vastavalt konkurentsireeglitele ja ELi hanke-eeskirjade kohaselt. (…)

4.1.2

Kui vähegi võimalik, alustab EIP projektis osalemist varajases etapis, enne hankemenetluse alustamist, tehes mitteainusõiguslikel alustel koostööd kõigi pakkujatega (…) pakkumisetapis. Sellega tagatakse, et pakkujad võistlevad muuhulgas selles osas, millises ulatuses nad annavad EIP osalusest tulenevaid rahalisi soodustusi edasi avalikule sektorile.

4.1.3

Põhimõtet, mille kohaselt panga poolt antavad ja teiste rahastajate poolt eraldatavad vahendid täiendavad vastastikku teineteist, (…) järgitakse ka PPP-de puhul. (…)

4.1.4

Seetõttu on “paljud EIP laenud PPP projektidele kas panga garantiiga või erilise kindlustusseltsi kaudu kindlustatud, kas kustutusaja lõpuni või seni, kuni selgub, et projekt toimib tõrgeteta (…)”.

4.1.5

Euroopa Investeerimispanga PPP portfelli laenude kvaliteeti toetab avaliku sektori toetus paljude PPP projektide maksevoogudele. Tõepoolest lasuvad paljude projektide puhul (nagu näiteks Suurbritannia PPP-d haiglate ja koolide valdkonnas) maksekohustused üksnes avalikul sektoril ja kontsessionääre ei ohusta nõudluse kõikumistest tingitud võimalikud riskid. PPP-d saavad tavaliselt kasu ka tugevast regulatiiv- ja lepingulisest raamistikust. (…) Lõpuks tuleb nentida, et vaatamata PPP tegevuste mahu kasvule (vt lisa 3) on vastavad laenusummad jäänud suhteliselt tagasihoidlikeks võrreldes laenamise kogumahtudega (…).

4.1.6

EMSK paneb tähele, et EIP eraldab PPP projektidele vahendeid, mis moodustavad olenevalt projektist kuuendiku kuni poole investeeringute kogumahust.

4.2 Euroopa Investeerimispanga antud laenud PPP-dele

4.2.1 EIP laenumaht sektorite kaupa

“2003. aastal väljastas EIP laene kogumahuga 2,7 miljardit eurot 17 uue PPP projekti rahastamiseks. Portfellipõhiselt tõstis see EIP üldise nominaalse ja riskiga kaalutud laenude mahu PPP-de suhtes vastavalt 14,7 miljardi euroni ja 5,9 miljardi euroni. PPP portfelli suurim laenurisk (…)” on toodud lisas 4 tabelis A.

4.2.2 EIP laenumaht riikide kaupa

Laenuriski riikide kaupa vrd. lisa 4, tabel B. “Riskiga kaalutud laenud on praegu koondunud Suurbritanniasse, Portugali ja Hispaaniasse. (…)”

4.3 Laenuperioodid

“Laene PPP-dele iseloomustavad pikad tagasimaksetähtajad.” (vrd. lisa 4, tabel C)

4.3.1 EIP laenumaht laenude tagasimaksetähtaegade kaupa

“Seisuga 31. detsember 2003 oli 83 % (nominaalsed) või siis 87 % (riskiga kaalutud) PPP-laenudest seotud laenudega 20aastase või pikema tagasimaksetähtajaga. Pikimad laenude tagasimaksetähtajad leiame sotsiaalse infrastruktuuri valdkonnas (peamiselt haiglad, mida iseloomustab pikk majanduslik eluiga ja tugevad partnerid avalikust sektorist) ning linnaarenduse ja kohaliku ühistranspordi sektorites, kus laenude kestused tüüpiliselt ulatuvad 25-30 aastani. (…).” EMKS rõhutab, et laenude pikkade kustutusaegade tõttu lõpevad varajased PPP-d alles mõne aja möödudes. Seetõttu ei ole võimalik praeguse seisuga anda lõplikku hinnangut kõnealustest projektidest saadud kasule. Lisaks ei jää olukord pikemas perspektiivis kunagi muutumata. PPP-de jäikus võib seetõttu piirata avaliku sektori paindlikkust reageerida uutele, avalikku huvi pakkuvatele arengutendentsidele. (8)

4.3.2 EIP laenutegevus tulevikus

Avaldub “suundumus laenude tagasimaksetähtaegade pikenemisele PPP projektide puhul. (9) (…) Samuti tuleb märkida, et sellistest pikendatud tähtaegadest on saamas avaliku sektori poolt nõutav norm, mis peegeldab vajadust sobitada laenud, isegi kui konservatiivselt, PPP projektide tuluväljavaadetega.”

5. Euroopa Investeerimispanga PPP-dega saadud kogemusest

5.1 PPP projektide valik, hindamine ja järelevalve nende üle

“Kogemus näitab, et kasu on varajasest dialoogist panga ja asjaomaste avalike asutuste vahel, et tuvastada kõige sobivamad projektid: (…)”, mis võimaldab “suunata suure osa oma PPP tegevusest esmatähtsatele sektoritele (üleeuroopalised võrgud, haridus ja i2i-algatus, tervishoid) ja regionaalsetele arengupiirkondadele. Avaliku ja erasektori partnerlusprojektid on nõudnud EIP suutlikkuse suurendamist projektihindamise, struktureerimise ja läbirääkimisvõimsuse vallas (…).”

5.2 Riigihankemenetlused ja riigiabi

5.2.1

Asjakohane, konkurentsivõimeline hange on üks PPP edukuse võtmetingimusi. Hankemenetlus võib olla keerukas ülesanne, nõudes kõrge oskustasemega inimesi nii avaliku kui erasektori poolel. Mõnel juhul võivad PPP arendamisega kaasneda pikad ja kulukad läbirääkimised; teistel puhkudel (sageli kontsessioonikogemusega riikides) saab võimalikuks hanget lihtsustada, säilitades konkurentsisurve. Hankemenetluse läbivaatamine on EIP eelneva juriidilise auditi (due diligence) lahutamatu osa PPP projektide puhul. (…)

5.2.2

EMSK arvates tuleb ausa konkurentsi tagamise nimel EIP toetusega projektide puhul eriti hoolikalt järgida ELi konkurentsiõiguse riigiabi puudutavaid sätteid. Sellega seoses juhib EMSK tähelepanu seisukohale, millele ta asus oma eespool mainitud rohelist raamatut käsitlevas arvamuses (10).

5.3 PPP projektide tulemuslikkus

5.3.1

Riiklikud auditeerimisasutused on osutanud erilist tähelepanu tulemuslikkusele ning väärtust raha eest põhimõttele (value for money) paljude nende vastavates vastutusvaldkondades rahastatavate PPP projektide puhul (…).Selleks, et hinnata PPP-de tulemusi, soovitab komitee kasutada kõiki olemasolevaid analüüse kõigis riikides, kus on läbi viidud PPP projekte. Vastab tõele, et Suurbritannia kasutas kõnealust vahendit kõige rohkem avalike teenuste rahastamiseks, aga ka teistel riikidel on sarnaseid kogemusi. Selleks, et suuta anda täielikku hinnangut, tuleks kasutada kõiki olemasolevaid allikaid, eelkõige tööturu osapoolte kogemusi, esmajoones ametiühingute kogemusi töötingimuste arengu seisukohast ja tarbijate kogemusi teenuste kvaliteeti seisukohast

5.3.2

Lisas 4 esitatakse väljavõtted Suurbritannia riikliku auditeerimisasutuse (National Audit Office) (11) aruannetest. Need väljavõtted näitavad, et Suurbritannia PPP projektide tulemuslikkus on olnud üldiselt hea, eelkõige suurte infrastruktuuriprojektide kulutõhususe ja tähtaegadest kinnipidamise suhtes, kuigi mõningate nõrkusilmingutega esimestes kooli kinnisvara arendusprojektides; samuti on neist olnud palju abi raskuste või tehtud vigade kättenäitamisel, eriti märgatavalt IT-sektoris, kus tänaseks päevaks on PPP-de tulemuslikkus üldjuhul olnud ebarahuldav. Sarnased aruanded (12) on saadaval ka teistest riiklikest auditeerimisasutustest; hiljutine ja kriitiline Portugali kontrollikoja (Tribunal de Contas) aruanne SCUTi programmi kohta on asjakohaseks näiteks. (13)

5.3.3

EIP üleüldine kogemus näitab, et panga poolt rahastatud projektide tulemuslikkus on olnud hea. Projektide ehituslik pool on üldjuhul lõpetatud projektilepingutes sätestatud lõpetamistähtajaks. Ainult üks portfelli projektidest on märkimisväärselt hilinenud. (…)

5.3.4

Üldjuhul on projektid saavutanud ootuspärase töise tulemuslikkuse tasandi kuue kuni kaheteistkümne kuu jooksul pärast tegevuse alustamist (…). EIP poolt rahastatud projektidele kohaldatavad tagatiste vabastamise ja refinantseerimise kriteeriumid on üldjuhul õigeaegselt täidetud.

5.4 Sektoraalsed eelistused

5.4.1

Nagu eespool näidatud, on võimalik järjepidevalt täheldada, et esialgne põhitähelepanu PPP hangete puhul enamikus riikides on transpordisektoril. Seejärel laieneb koostöö erasektoriga antud riikides sageli järk-järgult teistele sektoritele (näiteks haridus, tervishoid, energeetika, vee- ja jäätmemajandus), kus erasektori kaasamine PPP projektidesse on osutunud sama väärtuslikuks. (–)

5.4.2

Näiteks on Suurbritannia pannud märkimisväärset rõhku PPP struktuuridele sotsiaalvaldkondades (haridus ja tervishoid) — riikliku tervishoiuteenistuse ajaloos seni suurimas ulatuses. Alates 1997. aastast on Suurbritannia tervishoiuministeerium hanke alustamiseks heaks kiitnud 64 PPP haiglaprojekti investeeringute kogumahuga 11,1 miljardit Inglise naela (15,7 miljardit eurot). Neist 27 kava kogumaksumusega 3 miljardit Inglise naela (4,3 miljardit eurot) on lõpetatud ja töötavad või on veel ehitamisel. (…)

5.4.3

Veel vähemalt kolm Euroopa riiki (Portugal, Hispaania ja Itaalia) on alustamas mahukaid PPP programme tervishoiusektoris.

5.4.4

Samuti väärib märkimist, et riiklikud PPP programmid saavad sageli alguse suhteliselt suurtest projektidest keskvalitsuse toel, misjärel arenevad välja väiksemad (mõnikord korduva loomuga) projektid kohaliku või piirkondliku omavalitsuse tasandil.

5.4.5

Komitee märgib tervikliku lähenemise vajadust teadus-, arendus- ja uuendustegevusele Euroopa Liidu majanduspoliitikas. Komitee on seisukohal, et EIP potentsiaali ei ole kõnealuses valdkonnas täielikult ära kasutatud. Seetõttu soovib komitee innustada EIPd suunama märkimisväärset osa vahenditest kõnealusesse valdkonda, eriti rakendusuuringutesse ja uuendustegevusse. See nõuab EIP kõigi vahendite, kaasa arvatud PPP-de loovat kasutamist teadusuuringute valdkonnas, mida enamikul juhtudel võiks kahtlemata pidada ka avalikku sektorisse kuuluvaks.

6. Kommentaarid maksete kohta PPP struktuurides

6.1	“PPP projektide maksemehhanismide struktureerimise osas EIP portfellis valitseb märgatav mitmekesisus, mis peegeldab PPP struktuuride mitmekesisust Euroopas (…).”

6.2	Riiklikel maksetel on oluline roll. Mõnel juhul innustatakse kontsessionääre otse turvalisust tõstma (tõhusa hoolduse, parandatud valgustuse jms abil)) õnnetusmääraga seotud maksete abil.

6.3

Praktikas on EIP täheldanud avaliku sektori üldist suundumust liikuda kasutustasupõhistelt maksetelt kättesaadavuspõhistele maksetele transpordisektori PPP-des, siiski on võimalus kasutada PPP struktuuridega kaasas käivaid erinevaid maksemehhanisme erinevate poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ja riskijaotuse optimeerimiseks üks PPP-de võtmetunnuseid ja tugevusi (…)

6.4	Arvestades komisjoni soovi kasutada struktuuri- või ühtekuuluvusfonde avaliku sektori panuse osaliseks finantseerimiseks asjakohastel juhtudel uutes liikmesriikides, on väga soovitav ka riiklike töökondade koostöö regionaalarengu peadirektoraadi ja teiste komisjoni teenistustega. (…).

7. EIP oskusteabest lisakasu PPP-dele

7.1

EIP on enda finantseeritavatele PPP-dele toonud märkimisväärset lisandväärtust. Finantsperspektiivist sobivad panga poolt pakutavad pikad laenuperioodid ja maksepuhkused eriti hästi suurtele infrastruktuuriprojektidele, arvestades rahastatavate varade pikki eluigasid ja kassavoogude tüüpilist arengut projekti eluea jooksul. (…).

7.2	Lisaks võimaldavad EIP vahenditega projekti rahastamisega kaasnevad suhteliselt madalad kulutused avalikule sektorile täiendavat väärtust raha eest neilt tehingutelt. Projektide majandusliku tasuvuse parandamisest saavad kasu ka teised osalevad rahastajad. (…)

7.3

Selles kontekstis pakub EIP eelneva juriidilise auditi (due diligence) kõrge tase ning pühendumus projektivõla hoidmisele kuni kohustuste kustutamiseni (st kohustusi ei müüda allapoole edasi ja võlga ei suunata ümber sündikaatlaenudesse, mis on üsna tavaline praktika teiste oluliste laenuandjate puhul), avalikule sektorile arvestatavat stabiilsust, kestvust, kogemust ja lisandväärtust.

7.4

Panga võimet võtta enda peale eelneva projektihindamise raames nõustamistöö avaliku sektori asutustega PPP programmide või individuaalsete prioriteetsete näidisprojektide arendamise asjus, kas siis otse või kaudselt (näiteks jagamise, kogemuse või ekspertteabe lähetamise abil) on avalik sektor samuti kõrgelt väärtustanud seal, kus seda tänaseks on kasutatud. (…)

7.5

Sellega seoses võib panga osalemisel projektis, arvestades tema ainulaadset staatust erapooletu kasumit mitte taotleva rahastajana, kellel on avalik-poliitiline missioon ja märkimisväärne tehniline asjatundmus, olla oluline mõju usalduse loomisel tehingu avalike ja eraõiguslike poolte vahel. Üheks näiteks panga katalüütilisest toimest on üle Tejo jõe viiva Vasco da Gama silla projekt, Portugali PPP programmi lipulaevaks olev projekt, kus seda rolli eriti tähtsustati.

7.6

Lõpetuseks on EIP suutnud PPP projektide jaoks välja töötada ka uuenduslikke ja paindlikke rahastamisstruktuure. (…) Nagu on sätestatud Euroopa majanduskasvu algatuses, teeb EIP tööd ka laia valiku rahastamisvahendite edasiarendamisega, nagu garantiid, allutatud laenud ja mezzanine finantseerimine, infrastruktuurifondid ning sarnaste laenuinstrumentide üheks vahetusinstrumendiks väärtpaberite laialdasem kasutamine vastavalt võimalustele, et suurendada erasektori kaasatust avalike infrastruktuuriprojektide elluviimisesse. Need uuendused koos selle tähtsusega, mida teised laenuandjad osutavad panga due diligence auditile, aitavad tugevdada panga katalüütilist rolli teiste rahastamisallikate suhtes (…).

7.7	EMSK sedastab, et EIP kaasamine toob endaga kaasa kulutuste vähendamise ja rangete kriteeriumide järgimise projektide hindamisel ja riskide ülekandmisel ning võib seetõttu olla oluliseks toeks riiklikele asutustele PPP projektide teostamisel liikmesriikides.

8. Järeldused

8.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab EIP olulisust PPP-de arendamisel ning avalike teenuste laiendamise ja täiustamise toetamisel liikmesriikides, eraldades rahalisi vahendeid tööde teostamiseks järgmistes valdkondades:

—	üleeuroopalised võrgud ja (…) transpordi infrastruktuuri kaasajastamine,

—	haridus ja kõrgharidus,

—	põhi- ja spetsialiseerunud tervishoid ning

—	keskkonna parandamine (…).

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab Euroopa Investeerimispangale uueks tegevusvaldkonnaks rakendusuuringuid ja uuendustegevusi, sh abi patentide rahastamisel, mis tagaksid Euroopa Liidule maailmas juhtiva koha.

8.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee juhtis oma teemal “Roheline raamat avaliku ja erasektori koostöö ning ühenduse õiguse kohta riigihangete ja kontsessioonide alal” koostatud arvamuses (14) tähelepanu vajadusele

—	järgida PPP ehitusprojektidel sotsiaalseid norme, tervishoiueeskirju ja ligipääsu reguleerivaid sätteid. Euroopa Investeerimispangal tuleks enda poolt kaasrahastatavate hangete puhul tagada asjaomastest sätetest kinnipidamist kavandamise, ehitamise ja käitamise erinevatel etappidel ning

—

garanteerida ausa konkurentsi reeglite järgimist avalikku ja erasektorit esindavate osalejate vahel. Järelikult peab EIP enda poolt kaasrahastatavate hangete puhul teostama ranget järelevalvet selle üle, et oleksid täielikul määral tagatud võrdsed (õiguslikud ja maksundusalased) konkurentsitingimused avalikele ja eraõiguslikele osalejatele. Erilist tähelepanu tuleb pöörata sellele, et ei moonutataks hankemenetlust riigiabi kasutamise kaudu.

—	PPP-de süstemaatiline hindamine teatud kriteeriumide alusel, kus võetakse arvesse avalike teenuste osutamise erinevate alternatiivide maksumust ning samuti kõigi asjaomaste poolte, nende hulgas töötajate ja tarbijate kogemusi.

8.3	EMSK on seisukohal, et liikmesriikide kõik PPP-dega tegelevad avalikud ekspertrühmad peaksid teostama omavahelist koostööd ja tegema koostööd EIP-ga eesmärgiga esitada komisjonile heade tavade loetelu, mille alusel võib käivitada arutelu ühenduse õigusliku raamistiku parandamiseks.

8.4

Arvestades EIP poolt PPP-dele eraldatud laenude mahtu ja panga kogemusi antud valdkonnas, teeb Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee ettepaneku, mille kohaselt tuleks EIP ja komisjoni PPP-sid käsitlev ühisaruanne võtta kord aastas päevakorrapunktina arutusele majandus- ja rahandusasjade nõukogus ning konkurentsivõime nõukogus.

Brüssel, 10. märts 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND

(1) EIB's role in Public-Private Partnerships (PPPs), European Investment Bank, July 2004. Dokumendi valmistas ette Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee uurimisrühm ja seda saab tellida E-posti teel komitee sekretariaadist: eco@esc.eu.int.

(2) EMSK arvamus ELT C 120, 20.5.2005 teemal “Roheline raamat avaliku ja erasektori koostöö ning ühenduse õiguse kohta riigihangete ja kontsessioonide alal” (KOM(2004) 327 lõplik);

(3) Tõlkija märkus: Vastava eestikeelse lühendi puudumise tõttu kasutatakse siin ja edaspidigi eestikeelses tekstis ingliskeelset lühendit PPP. EIP grupi poolt algatatud i2i programmi raames eraldatud vahendeid kasutatakse keskmise tähtajaga ja pikaajalisteks laenudeks, osaluste ostmiseks ning tagatisteks. Lisateave programmi kohta, mis töötati välja kooskõlas Lissaboni strateegia eesmärkidega, on saadaval EIP interneti koduleheküljel aadressil www.bei.org.

(4) Vt ECOFINi nõukogule 25. novembril 2003 esitatud märgukiri – dokument CA 03/515.

(5) EMSK arvamus ELT C 120, 20.5.2005 teemal “Roheline raamat avaliku ja erasektori koostöö ning ühenduse õiguse kohta riigihangete ja kontsessioonide alal” (KOM(2004) 327 lõplik);

(6) Näiteks Ühendkuningriigis arvestatakse umbes 60 % kõikidest PPP tehingutest bilansisiseste tehingutena.

(7) Euroopa Liidu statistikaameti otsus riigieelarve puudujäägi ja riigivõlgade ning avaliku ja erasektori partnerlusprojektide käsitlemise kohta, 11. veebruari 2004. aasta pressiteade STAT/04/18.

(8) EMSK võttis arvamuses “Kontsessioonid ja avaliku/erasektori koostöö” (ELT C 120, 20.5.2005) seisukoha pikemaajaliseks läbivaatuseks, seda tehes toetuti praktikale.

(9) Peaaegu 30 % sellistest tulevasest laenumahust on tagastamistähtajaga üle 30 aasta.

(10) EMSK arvamus ELT C 120, 20.5.2005 teemal “Roheline raamat avaliku ja erasektori koostöö ning ühenduse õiguse kohta riigihangete ja kontsessioonide alal” (KOM(2004) 327 lõplik);

(11) Saadaval veebileheküljel: www.nao.org.uk

(12) Saadaval veebileheküljel: www.tcontas.pt/actos/rel_anual/2003/ra-2003-res.pdf

(13) Raport on saadaval veebileheküljel: www.tcontas.pt

(14) EMSK arvamus ELT C 120, 20.5.2005 teemal “Roheline raamat avaliku ja erasektori koostöö ning ühenduse õiguse kohta riigihangete ja kontsessioonide alal” (KOM(2004) 327 lõplik);

LISA 1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamuse

Järgmised muudatusettepanekud, mis said rohkem kui ühe neljandiku häältest, lükati arutelude käigus tagasi.

Punkt 4.1.5: Teise lause järgi lisada uus lause.

“Lisaks on teatud arvu projektide puhul ebamugav lokaliseerida erasektorile ülekantud riski.”

Motivatsioon

Esitatakse suuliselt.

Hääletustulemused:

Poolthääli: 69

Vastuhääli: 47

Erapooletuid: 17

Punkt 5.3.2: Lisada teise lause järele järgmine tekst:

“Tuleb siiski möönda, et mõned tööturu osapooled ei pea Suurbritannia rahandusministeeriumi töökonda erapooletuks organiks põhjusel, et selle pädevusse jääb PPP-de edendamine. Järelikult põhjustas töökonna optimistlik hinnang pahameelt, eriti sellepärast, et enamiku PPP-de laenukustutustähtaeg ei ole veel saabunud ning Skye Road Bridge'i puhul (mis on üks varasematest PPP-dest) tuli avalikul sektoril välja osta teiste osapoolte osalused.”

Motivatsioon

Esitatakse suuliselt.

Hääletustulemused:

Poolthääli: 74

Vastuhääli: 48

Erapooletuid: 13

22.9.2005

Euroopa Liidu Teataja

C 234/60

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Uued liikmesriigid ja majanduspoliitika üldsuunised”

(2005/C 234/13)

29. jaanuaril 2004 otsustas Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee vastavalt töökorra artikli 29 lõikele 2 koostada arvamuse teemal: “Uued liikmesriigid ja majanduspoliitika üldsuunised”.

Majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon, mis vastutas komitee asjaomase töö ettevalmistamise eest, võttis oma arvamuse vastu 16. veebruaril 2005. Raportöör oli hr Koulumies.

Komitee võttis oma 415. täiskogu istungil 9.–10. märtsil 2005 (10. märtsi istungil) vastu käesoleva arvamuse 170 poolt- ja 2 vastuhäälega, erapooletuks jäi 5.

KOKKUVÕTE

Majanduspoliitika üldsuunised aastatel 2003-2005 kinnitavad majanduspoliitilist strateegiat, mis põhineb kolmel põhielemendil: majanduskasvule ja stabiilsusele orienteeritud majanduspoliitika, majandusreformid Euroopa Liidu majanduskasvu potentsiaali soodustamiseks ning jätkusuutlikkuse tugevdamine. Samas on Euroopa Komisjon rõhutanud, kui suured väljakutsed uute liikmesriikide ees seisavad. Euroopa Liidu kui terviku seisukohalt vaadates jaotuvad laienemise mõjud ebaühtlaselt.

Enamik uutest liikmesriikidest loodab ilmselt peatset liitumist eurotsooniga. Täitmaks eurotsooniga liitumise tingimusi, on vältimatuks eelduseks jätkusuutlik ja distsiplineeritud majanduspoliitika. Kui stabiilsuspakt peab toimima pikemas perspektiivis, siis tuleb see ümber korraldada. Kõnealust reformi peab ellu viima nii, et see kaitseb ELi majanduskasvu tingimusi pikas perspektiivis ning nõuab kõigi osalejate pühendumist ühistele eesmärkidele. Konkurentsivõime parendamise nõue kehtib kõigi ELi liikmesriikide kohta. Uued liikmesriigid ei saa pikas perspektiivis olla rahul EL-15 riikide praeguse tootlikkuse taseme saavutamisega. Senisest palju rohkem tuleb kogu Euroopa Liidus investeerida info- ja sidetehnoloogiasse, uurimis- ja arendustegevusse ning haridusse ja koolitusse. Majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse kõrval on oluline ka keskkonna säästva arengu tagamine. Uute liikmesriikide jaoks on muu hulgas tähtis tõsta energia tarbimise efektiivsust.

On enesestmõistetav, et erinevused EL-15 riikide ja uute liikmesriikide elatustasemes ei ühtlustu kiiresti. Tõenäoliselt võtab see protsess siiski veel aastakümneid aega. Tegelikkuses on demograafiline areng ELi üks suuremaid väljakutseid ja seetõttu tuleb rakendada erinevaid meetmeid toetamaks suuremat sündimust. Võimalikult kiiresti tuleks astuda samme Euroopa Liidu kõigi potentsiaalsete töötajate kaasamiseks, eriti naiste ja noorte tööturule tuleku ja seal pikaajalise püsimise võimaldamiseks. Vajalik on innustada vanemaealisi töötamist jätkama. Tähtis on lõpule viia siseturu loomine ja aktiivselt toetada head majandushaldust.

1. Uute liikmesriikide käsitlemine varasemates majanduspoliitika üldsuunistes ja arvamustes

1.1	Uute liikmesriikide all tuleb käesolevas arvamuses mõista 1. mail 2004 Euroopa Liiduga ühinenud riike: Küprost, Tšehhi Vabariiki, Eestit, Ungarit, Lätit, Leedut, Maltat, Poolat, Slovakkiat ja Sloveeniat.

1.2

Nagu pealkiri ütleb, on komisjoni teatises majanduspoliitika üldsuuniste kohta toodud üldised majanduspoliitilised eesmärgid ja strateegiad. Sealjuures on tegemist pigem ELi sisese toimimise kui väliskeskkonna arengu analüüsiga. Eriti puudutab see uute liikmesriikidega seotud küsimusi, mida ei olnud enne kõnealuste riikide liitumist praktiliselt käsitletud.

1.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee majanduspoliitika üldsuuniseid puudutavates arvamustes on kandidaatriike mainitud juba 2002. aasta märtsis vastu võetud arvamuse järeldustes. Kõnealustes järeldustes märkis komitee, et ELi eelseisva laienemise tõttu on vaja kiiresti uuesti läbi vaadata majanduspoliitika kooskõlastamise kord.

1.4

Eelseisvale laienemisele viidati mitu korda komitee arvamuses, mis võeti vastu märtsis 2003. Järelduses rõhutas komitee, et üks järgnevate aastate keskseid nõudmisi on uute liikmesriikide liitumise tõeliselt tõhus toetamine. Arvamuse lisas olevates majandusnäitajates käsitleti nii toonaste liikmesriikide kui ühinevate riikide andmeid.

1.5

2003. aasta detsembris vastuvõetud arvamuses väljendas komitee üllatust, et kolmeks aastaks mõeldud üldsuunistes mainiti vaid ühes lauses asjaolu, et Euroopa Liidus on mõne kuu pärast kümme uut liikmesriiki. Suunises öeldakse vaid, et kõnealuseid riike kutsutakse üles juhinduma üldsuunistest. Selline lähenemisviis ei olnud Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates piisavalt ettenägelik.

1.6

Kõnealuses arvamuses viidati ka laienemise mõjudele, ja seda järgmiselt: eelkõige raskendab laienemine majanduspoliitika kooskõlastamist, mis on juba praegu puudulik. Seoses laienemisega tekib kahesugune kooskõlastamisvajadus: esiteks üksikute poliitikavaldkondade osas (nt palgapoliitika) ja teiseks kolme suure makromajanduspoliitika valdkonna vahel, kus erinevused suurenevad laienemise tõttu oluliselt.

1.7	Lisaks hoiatati arvamuses võimalike tagajärgede eest, kui uued liikmesriigid püüavad võimalikult kiiresti täita majandus- ja rahaliiduga liitumise kriteeriume ja juhinduvad kõnealustes püüdlustes otseselt stabiilsuse ja kasvu paktist.

1.8

Oma viimases, 2004. aasta arvamuses majanduspoliitika üldsuuniste kohta “Parem majandushaldus ELis” (1) märgib komitee, et ELi laienemine tähistab uue etapi algust. Nagu pealkiri ütleb, käsitletakse arvamuses Euroopa Liidu usaldusväärsuse ja efektiivsuse jaoks olulisi valitsemistavasid. Dokumendis on kirjas: “Vajatakse tungivalt institutsioonilist raamistikku, mis ärataks rohkem usaldust.”

1.9

Arvamuses viidatakse ka komisjoni hinnangule 2004. aasta majanduspoliitika üldsuuniste kohta, mis ütleb, et uute liikmesriikide probleemid seoses eelarveolukorra, võlgade ja tööhõivega on võrreldavad EL-15 riikide probleemidega. See aga ei tähenda, et uutel liikmesriikidel on samad probleemid, mis EL-15 riikidel. Veelgi enam — mitmes valdkonnas on riikide vahel olulised erinevused. Selliseid võrdlusi on võimalik tuua vaid osaliselt. Arvamuses öeldakse, et õigussätete ning ühiskondlike ja majandustavade kohandamine EL-15 riikide kõrge tasemega võib kaasa tuua šoki.

1.10

Seega on Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee oma varasemates arvamustes majanduspoliitika üldsuuniste kohta uute liikmesriikide kesksete probleemidega mingil määral tegelenud, kuigi põgusalt. Asjaolu, et komisjon ei ole oma teatistes ei hinnanud ega analüüsinud laienemise mõju, oli Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamuste sisu osas loomulikult samuti määrav.

2. Uute liikmesriikide majanduspoliitika üldsuunised

2.1

Majanduspoliitika üldsuunised 2003-2005 hõlmavad ELi keskmise tähtajaga majandusstrateegiat, mis põhineb kolmel kesksel teguril:

—	majanduskasvule ja stabiilsusele suunatud makromajanduspoliitika;

—	Euroopa majanduskasvu potentsiaali suurendavad majandusreformid; ning

—	jätkusuutlikkuse tugevdamine.

2.2

2003. aasta esimesel poolel EL-15 riikide majanduskasv samahästi kui seiskus. Viidi läbi küll majandusreforme, kuid mitte sellises ulatuses, kui Lissaboni eesmärkide saavutamiseks oleks vaja olnud. Tööviljakus ei kasvanud piisavalt kiiresti ja siseturu elluviimine edenes vähe. Jätkusuutliku arengu osas tehti küll teatud edusamme, kuid need polnud rahuldavad. Nii ebaõnnestus näiteks kasvuhoonegaaside heitmete vähendamine vaatamata 1990. aastate lõpu suurtele edusammudele.

2.3

2004. aasta aprillis ajakohastas komisjon majanduspoliitika üldsuuniseid ning jõudis järeldusele, et kõnealune strateegia sobib ka uutele liikmesriikidele. Uutel liikmesriikidel tuleb toime tulla sarnaste raskustega nagu EL-15 riikidel, kusjuures uute liikmesriikide ees seisvad väljakutsed on enamasti suuremad, kuigi mõningal juhul lihtsamad.

2.4	Erinevused uute liikmesriikide vahel on suured. Seetõttu püüab komisjon anda neile soovitusi, mis arvestavad riikide tausta ja suutlikkuse erinevustega.

2.5

Üldsuuniste ajakohastamise põhirõhk lasus uute liikmesriikide integreerimisel praegusesse majanduspoliitika kooskõlastamise raamistikku. Uute liikmesriikide struktuurivajadused on üldiselt keerulisemad, kuna:

—	tööpuudus on võrreldes EL-15 riikidega peaaegu kahekordne;

—	aastatel 2000-2006 oli riikide eelarvepuudujääk keskmiselt veidi üle 4 % SKPst;

—	sissetulekute tase (kohandatud ostujõuga) on umbes pool EL-15 riikide keskmisest sissetulekust;

—	mitmes uues liikmesriigis tegeleb väga suur osa elanikkonnast põllumajandusega; ning

—	paljudel uutel liikmesriikidel on suur jooksevkonto puudujääk.

2.6	Majanduskasvule ja stabiilsusele orienteeritud majanduspoliitika edu eelduseks on see, et uued liikmesriigid teevad jõupingutusi eelarve stabiliseerimise ja jooksevkonto puudujäägi vähendamise nimel, eriti siis, kui kõnealune puudujääk tuleneb pigem tarbimisest kui investeeringutest.

2.7

Majanduskasvu potentsiaali tuleb tõsta reformidega, mis on tööturu osapoolte nõupidamise teemaks ning mis toetavad tööturul toimuvaid struktuurimuutusi (muuhulgas ka kutsehariduse osas) ja suurendavad tootlikkust suurema konkurentsi, regulatsioonimeetmete vähendamise (muutes need nii efektiivsemaks) ja kapitaliturgude arendamise teel. Sotsiaalset jätkusuutlikkust saab edendada ja vaesust vähendada, kui rõhutatakse töö tähtsust. Keskkonna säästva arengu kontekstis on tööstuse ja põllumajanduse kõrval keskne roll ka investeeringutel transpordi- ja energeetikasektorisse.

2.8	Komisjon rõhutab uute liikmesriikide ees seisvaid väljakutseid ja eelseisvaid raskeid poliitilisi otsuseid. Majanduspoliitika üldsuunistes võetakse arvesse kõnealuste riikide erilisi tingimusi, näiteks andes riigiti soovitusi pikemate üleminekutähtaegade osas kui EL-15 riikide puhul.

3. Majanduslik suutlikkus ja laienemise mõjud

3.1 Majanduslik suutlikkus ja väljavaated uutes liikmesriikides

3.1.1

Laienemisprotsessil on majandusarengule positiivne mõju. EL-15 riikide majanduskasv hakkas 2003. aasta teisel poolel paranema. Seda kiirendas maailmamajanduse üldine kasv ja tarbijate usalduse tõus. Tarbimise elavnemist võib osaliselt selgitada kõigi aegade madalaima intressimääraga. Vaatamata majanduse elavnemisele võtab aega, enne kui laienemine avaldab mõju tööhõivele. Tarbijate ebakindlus nende tulevase sissetuleku suhtes koormab endiselt tarbijate usaldust, samuti on suurenenud riskid seoses maailmamajanduse arenguga. Majanduskasvu kiirenemine EL-15 riikides on oluline ka nende uute liikmesriikide jaoks, kes ekspordivad põhiliselt kõnealustesse riikidesse.

3.1.2

2003. aastal oli uute liikmesriikide majanduskasv keskmiselt 3,5 %. Majanduskasvule aitas kaasa eratarbimine, seda eelkõige Balti riikides, Ungaris ja Tšehhi Vabariigis. Eksport suurenes eelkõige Slovakkias ja Poolas, seda eriti kõrge lisandväärtusega toodete osas.

3.1.3

Investeeringute kasv oli mõnes uues liikmesriigis tagasihoidlik. Kuigi see on seotud rahvusvahelise olukorraga, peegeldab see samas ka reformiprotsessi aeglustumist kõnealustes riikides. Intressitaseme lähenemine ülejäänud ELi tasemele ning infrastruktuuride vajalik paranemine on tegurid, mis peaksid kaasa tooma investeeringute suurenemise tulevikus. Kui paar erandit välja arvata, on investeerimise tase uutes liikmesriikides SKPd arvestades kõrgem kui EL-15 riikides. Kõnealune tegur toetab uute liikmesriikide majanduskasvu.

3.1.4

2004. ja 2005. aastal on uutes liikmesriikides oodata keskmiselt 4 %-list majanduskasvu. Sealjuures lähtutakse sellest, et majanduskasv on kõige suurem tõenäoliselt neis riikides, kus SKP ühe elaniku kohta on kõige madalam. Kõige kiiremat arengut on tänu majanduskasvu soosivale finantspoliitikale oodata Poolas. Kõrge sissetulekutasemega uutest liikmesriikidest ennustatakse suhteliselt suurt majanduskasvu eelkõige Küprosele. Kõrgemad naftahinnad võivad kahjustada eelseisvat majanduskasvu kõigis ELi riikides.

3.1.5

Kui Ungari, Slovakkia ja Sloveenia välja arvata, püsib inflatsioonimäär uutes liikmesriikides viimasel ajal eurotsooniga samal tasemel. Kuigi 2004. aastal inflatsioon mõnevõrra tõusis, muu hulgas ka kõrgemate naftahindade tõttu, on 2005. aastaks oodata langust 3 %-ni.

3.1.6

Aastatel 2000-2003 oli eelarvepuudujääk uutes liikmesriikides keskmiselt 4,3 % ning 2004. aasta hinnanguline eelarvepuudujääk on 4,9 % SKP-st. Skaala ühes otsas on Eesti eelarveülejäägiga 1 % ja teises Tšehhi Vabariik eelarvepuudujäägiga 7 % SKP-st. Lisaks Tšehhile ületas eelarvepuudujääk 3 % piiri veel viies uues liikmesriigis — Küprosel, Ungaris, Maltal, Poolas ja Slovakkias (vt statistikalisa). Kui eelarvete konsolideerumine muutub kiiremaks, võib enamike riikide puhul eeldada olukorra paranemist.

3.1.7

Nagu EL-15 riikidel, on ka uutel liikmesriikidel oma eripärad. Seetõttu on üldistuste tegemine uute liikmesriikide kohta sageli eksitav. Üldiselt võib siiski öelda, et majanduslik areng on uutes liikmesriikides võrreldes EL-15 riikidega toimunud suhteliselt soodsalt. ELi liikmestaatus, sisemaise nõudluse küllaltki kiire kasv ja madalad tootmiskulud EL-15 riikidega võrreldes tagavad tootmise laiendamise kõnealustes riikides ka lähiaastatel, mis võib samuti suurendada nõudlust investeeringute ja EL-15 riikides toodetud tarbekaupade järele.

3.2 Euroopa Liidu laienemise mõjud makromajandusele

3.2.1

Laienemise mõjud on uute liikmesriikide ja EL-15 riikide vahel jaotunud ebaühtlaselt. See tuleneb eelkõige asjaolust, et uued liikmesriigid sõltuvad oma väliskaubanduses suuresti EL-15 riikidest, samas kui uute liikmesriikide tähtsus on EL-15 riikide jaoks väiksem. Paljudel EL-15 riikidel on kaubandussuhted eelkõige teiste lääne tööstusriikidega, näiteks Ameerika Ühendriikidega.

3.2.2

Kesk- ja Ida-Euroopa riikide liitumisprotsess kulges järk-järgult ning hõlmas institutsioonide rajamist ja kaubandustõkete kõrvaldamist koostöös EL-15 riikidega. Kõige olulisemad väliskaubandustõkked olid seotud toiduainete ja põllumajandussaadustega. Pärast liitumist puudutavad järelejäänud piirangud eelkõige üleminekusätteid seoses maaomandi, töötajate vaba liikumise ja keskkonnakaitsega.

3.2.3

Lähtutakse sellest, et laienemisel on EL-15 riikidele vähene positiivne mõju. Kasu uute liikmesriikide jaoks on ilmselt suurem. Kõnealune kasu tekib järelejäänud kaubandustõkete kõrvaldamisest ning töötajate ja kapitali vabamast liikumisest.

3.2.4

Tuleb märkida, et laienemise mõjud jaotuvad ELis ebaühtlaselt. EL-15 riikidest mõjutab laienemine kõige rohkem Austriat, Saksamaad ja Soomet, mis piirnevad uute liikmesriikidega. Sektorite lõikes on mõjud samuti väga erinevad.

3.2.5

Kõige rohkem mõjutab laienemine töömahukaid sektoreid, nagu põllumajandus, toiduainetetööstus, ehitussektor ja paljud teenindussektorid, mis ei saa kasu tegevuse geograafilisest hajutatusest kauguste ja/või õigussätete tõttu. Teisalt on ka tööstusharusid, kus saab tootmist hõlpsasti ühest riigist teise üle viia.

3.2.6

Uute liikmesriikide madalad tootmiskulud annavad kogu ELile potentsiaalse võimaluse, pidades silmas Hiina fenomeni. Madalate tootmiskuludega riikide geograafiline lähedus tähendab, et kasulikum on toota Euroopas, mitte kaugemal. See puudutab esmajoones uurimis- ja arendusmahukate toodete elutsükli esimesi staadiumeid. Alles siis, kui tootmiskulude uurimis- ja arendustegevuse osa väheneb, võib tootmise viia kaugematesse riikidesse, kus on veel madalamad tootmiskulud. Praegu on tootmiskulude erinevus vanade ja uute liikmesriikide vahel veel suur, kuid aegamööda hakkab see vähenema.

4. Konkreetsed küsimused

4.1 Liitumine eurotsooniga

4.1.1

Enamik uusi liikmesriike loodab ilmselt peatselt liituda eurotsooniga. Täitmaks eurotsooniga liitumise tingimusi, on vältimatuks eelduseks jätkusuutlik ja distsiplineeritud majanduspoliitika. Eelkõige esimestel liikmeaastatel peab siin aga arvestama suurte raskustega. Maastrichti kriteeriumid puudutavad madalat inflatsiooni- ja intressitaset, eelarvepuudujääki, riigivõlga ja stabiilseid vahetuskursse. Loomulikult kehtivad kõigi ELi liikmesriikide jaoks ühed ja samad nõudmised.

4.1.2

Keskne küsimus on siinkohal see, kuidas mõjuvad Maastrichti kriteeriumide täitmise püüdlused uute liikmesriikide majandussuutlikkusele. Kui riigid püüavad ERM2-ga liitudes hoida oma valuutat liiga kitsa kõikumisvahemiku piirides, võib see sattuda kergesti spekulatsioonide ohvriks. Võimalik vahetuskursi stabiilsuse säilitamine kõrgete intressidega avaldaks negatiivset mõju näiteks tööhõivele. Eesti, Läti ja Sloveenia on esimesed uued liikmesriigid, mis ERM2-ga liituvad, kusjuures kõnealuste riikide valuutade kõikumispiirid on küllaltki suured. Ainult nii saavad nad kaitsta oma valuutat spekulatsioonide eest. Eestis ja Lätis toimiv valuutakomitee süsteem aitab samuti kaasa euro-vahetuskursi stabiilsusele.

4.1.3

Püüd saavutada madal inflatsioonimäär võib kiire majanduskasvu tingimustes samuti tekitada raskusi. Uutes liikmesriikides oli inflatsioonimäär enne ühinemist kõrgem kui EL-15 riikides. Kiire majanduskasvu kohandamine eriti madala inflatsiooniga võib saada üsna tõsiseks majanduspiduriks, kuna kõrgem inflatsioon kaasneb sageli loomulikul viisil nende maade kiirema majanduskasvu faasiga. Suurema tootlikkusega kaasneb tavaliselt ka kõrgem inflatsioon. Teisalt võib inflatsioonimäära ülikiire tõus pidurdada ka majanduskasvu.

4.1.3.1

Vaatamata selle, et inflatsioonitase on hetkel normaalne, ei pruugi see olla nii pärast seda, kui lõppevad teatavad liitumislepingus ette nähtud üleminekuperioodid. Üleminekuperioodi lõppedes võib inflatsioonitase tõusta, seda eriti pärast ajutise nullprotsendilise käibemaksu ja madala aktsiisimaksu ja riiklike piirangute kaotamist.

4.1.4

Väikeste riikide majandus sõltub maailmamajandusest rohkem kui suurte riikide oma. Suure võlgnevuse või suure eelarvepuudujäägi tõttu ei suuda väikesed riigid, erinevalt suurtest riikidest, oma majanduskasvu suurendada — nagu seda võib täheldada enne valimisi. Väikeste riikide eelarvepoliitika on tavaliselt läbipaistvam ja paremini kontrollitav. Seega on loogiline eeldada, et esimesena liituvad eurotsooniga väikseimad uued liikmesriigid. Eestis nõuab isegi seadus, et eelarve oleks tasakaalus.

4.1.5

Probleemid võivad tekkida siis, kui riigid püüavad Maastrichti kriteeriume täita liiga kiiresti. Enne eurotsooniga liitumist peaks kõnealuste riikide valuuta püsima euroga võrreldes stabiilsena 2,25 % kõikumisriba piires; seda ilma ostujõu pariteedi kohandamiseta kahe aasta jooksul. Lisaks punktis 4.1.2 nimetatud probleemidele, riskivad liialt kiirustavad riigid siseneda kõnealusesse süsteemi üle- või alahinnatud vahetuskursiga. Seoses valuuta ülehindamisega võib kõnealuseid riike ähvardada majandusdünaamika ja majanduskasvu nõrgenemise oht, mis kahjustab nende konkurentsivõimet maailma turgudel, valuuta alahindamine aga tekitab inflatsiooni. Nii ühel kui teisel juhul on tulemuseks surve palkadele, see suurendab veelgi ümberpaiknemise probleemi ja avaldab survet siseriiklikule nõudlusele, mis paljudel juhtudel on majanduskasvu mootoriks. Seejuures peab ettevaatlikult määratlema pariteeti vahetuskursimehhanismi teise faasi sisenemisel. Eurotsooni liikmesriigid peavad igal juhul keskenduma oma konkurentsivõimele, isegi kui valuutakurss on tsooniga liitumise hetkel õigel tasemel.

4.1.6

Tänu laienemisele moodustavad väljaspool eurotsooni olevad liikmesriigid praegu napilt enamuse, kuid SKP-d aluseks võttes hõlmab eurotsoon siiski kaugelt suurema osa EList. Uute riikide liitumine eurotsooniga lähiaastatel loob eeldused euro rahvusvahelise positsiooni parandamiseks.

4.2 Stabiilsuse ja kasvu pakt

4.2.1

Enamiku uute liikmesriikide eelarvepoliitika on üldjoontes jätkusuutlik. Vaid üksikutel juhtudel ulatub valitsemissektori võlg üle 60 % SKP-st. Kuna on olemas oht, et mõnes liikmesriigis suureneb eelarvepuudujäägi tulemusena võlakoormus, tuleb meeles pidada, et välisvõlgade tase uutes liikmesriikides ei ole EL-15 riikide sama näitajaga võrreldes sugugi ähvardav. Lisaks on kõik liikmesriigid võtnud endale korduvalt kohustuseks Lissaboni eesmärkide järgimise ja stabiilse eelarvepoliitika.

4.2.2

Stabiilsuse pakt on juba pikemat aega kriitika risttule all. Komitee on koostanud pakti kohta mitu arvamust. (2) Puudustele vaatamata on pakt kaasa aidanud eelarvedistsipliini säilitamisele. Ka ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse efektiivsem järelevalve ja läbipaistvus on aidanud kaasa eelarvedistsipliini tugevdamisele. Uutel liikmesriikidel peab olema stabiilsuse ja kasvu paktist selge ettekujutus, et kujundada keskmise tähtajaga majanduspoliitikat.

4.2.3

Liikmesriikide esitatud ebatäpsed või puudulikud andmed eelarvenäitajate ja -prognoosi kohta on tekitanud raskusi kontrollimisel. Komisjon ja erinevad komiteed on tegelenud mitmekordse kontrolli ja poliitilise kooskõlastamise ühiste kriteeriumide arendamisega. Siiski ei saa meetodeid ja menetlusi üksikasjalikult ühtlustada, kui puuduvad absoluutselt usaldusväärsed statistilised andmed. Mõnes uues liikmesriigis ja mõnes EL-15 riigis on vaja vaatamata viimaste aastate edusammudele veel optimeerida statistiliste andmete kogumist.

4.2.4

Sageli väljendatakse arvamust, et Maastrichti lepingul põhinevat stabiilsuse ja kasvu pakti tuleks muuta. Paljusid praegu kasutatavaid menetlusi tuleb 25 liikmesriigist koosnevas ELis leebemaks ja paindlikumaks muuta. Komisjoni ja liikmesriikide arvamuste ja programmide käsitlemine on muutunud järjest enam formaalsuseks, samas kui mitteametlik kooskõlastamine liikmesriikide vahel on muutunud järjest tähtsamaks. Ühtse valuuta usaldusväärsust ei tohi siiski ohtu seada.

4.2.5

Majanduspoliitika juhtimine ja rahanduspoliitika stabiliseerimine võib uutes liikmesriikides osutuda raskeks. Eriti võib raskusi tekkida ebastabiilse sisepoliitilise olukorra puhul. Kuigi uued liikmesriigid on läbi viinud turumajanduse loomiseks vajalikud põhjalikud reformid, on mõned neist raskete valikute ees, sest vajadus struktuurireformide järele hõlmab tavaliselt suuremaid kulutusi. Riiklike vahendite eraldamine on uutes liikmesriikides veel raskem küsimus kui EL-15 riikides.

4.2.6

Pikemas perspektiivis on vajalik stabiilsuse pakti osaline ümbertöötamine. Ümbertöötamine peab kaasa aitama kõigi liikmesriikide tegutsemisele ühiste eesmärkide nimel. Sealjuures ei tohi kahjustada eelarvete stabiilsusele pühendumise usaldusväärsust, eelarvedistsipliini, jätkusuutlikkust ega majanduspoliitika koordineerimist.

4.3 Erinevused majanduslikus heaolus ja tööhõives (3)

4.3.1

Euroopa Liidu SKP on laienemisega tõusnud vaid 5 % turuhindades. Ka ostujõu pariteedi järgi on tõus olnud vaid 10 %, kuigi elanikkond on kasvanud peaaegu 20 %. Uusi liikmesriike ühendab nende suhteline vaesus võrreldes EL-15 riikide keskmisega. Ostujõu pariteedile kohandatud SKP ühe elaniku kohta on uutes liikmesriikides pool EL-15 vastavast näitajast. Nagu ka EL-15 puhul, võib ka uutes liikmesriikides täheldada olulisi erinevusi: kõige jõukamad uued liikmesriigid on Küpros, Malta ja Sloveenia. Kõige vaesemate hulka kuuluvad Poola ning Balti riigid (Eesti, Läti ja Leedu). Arvestades ostujõu pariteedile kohandatud SKPd inimese kohta on Sloveenia ja Küpros isegi Kreeka ja Malta tasemel ning Tšehhi Vabariik Portugali tasemel.

4.3.2

Eurostati andmetel elab 13 % uute liikmesriikide elanikkonnast allpool suhtelist vaesuspiiri. EL-15 riikides on kõnealune näitaja 15 %. Vaesuspiiri määratletakse ühe kodaniku või leibkonna sissetuleku ja riigi keskmise sissetuleku suhte abil. Vaesuspiiriks võetakse 60 % vastava riigi keskmisest sissetulekust. Väike protsendimäärade vahemik ei tohiks jätta petlikku muljet sotsiaalsete probleemide ulatusest, kuna — nagu eespool mainitud — SKP inimese kohta ostujõu pariteedi alusel on uutes liikmesriikides vaid pool EU-15 riikide omast.

4.3.3

Sissetulekute jaotumine uutes liikmesriikides ei erine oluliselt sissetulekute skeemist EL-15 riikides. Tšehhi Vabariigi, Ungari ja Sloveenia puhul võib täheldada kõige väiksemaid sisemisi erinevusi sissetulekutes, mis on võrreldav Põhjamaadega. Vaesuse tase on kõige kõrgem Eestis, Leedus ja Lätis, kus sissetulekute vahelised lõhed on kõige suuremad ning seda võib pigem võrrelda erinevustega Iirimaal ja Suurbritannias. EL-15 riikidest on vaesuse tase kõige kõrgem Iirimaal ja Lõuna-Euroopa riikides. Riikide võrdluse puudus seisneb selles, et see jätab arvestusest välja riigisisesed piirkondlikud erinevused, mis võivad olla väga suured.

4.3.4

Keskmine tööhõivetase uutes liikmesriikides on vaid 56 %, sellal kui EL-15 riikides on see ca 64 %. Oluline on küsimus, kas neil riikidel õnnestub üheaegselt tõsta nii oma tootlikkust kui ka tööhõivet. Võib ilmneda, et enamik uusi liikmesriike peab prioriteetsemaks tootlikkuse kasvu, mis suurendab nende konkurentsivõimet ja seega ka konkurentsivõimet terves ELis Lissaboni strateegia pakub kõnealusele küsimusele asjakohase vastuse, isegi kui see jätab veel arenguruumi.

4.3.5

Ajakohastatud majanduspoliitika üldsuunistes (07.04.2004) märgib komisjon, et erilist tähelepanu tuleb pöörata uute liikmesriikide noorte ja eakamate töötajate madalale tööhõivemäärale. Lisaks tuleb astuda samme sotsiaalse kaitse ja töötajate oskuste parendamiseks. Komitee leiab, et tegemist on oluliste küsimustega. Tegemist on oluliste eesmärkidega ka EL-15 riikide jaoks.

4.3.6

Naiste ja eakamate töötajate tööhõivemäärade osas on liikmesriikide vahel olulised erinevused. Naiste tööhõivemäär on EL-15 riikide keskmisest kõrgem Tšehhi Vabariigis, Eestis, Küprosel, Lätis, Leedus ja Sloveenias, kuid oluliselt madalam Poolas ja eriti Maltal. Eakamate inimeste tööhõivemäär on EL-15 riikide keskmisest kõrgem Tšehhi Vabariigis, Eestis, Küprosel, Lätis ja Leedus, kuid märgatavalt madalam teistes uutes liikmesriikides. 2003. aastal oli naiste tööhõivemäär veidi kõrgem kui meeste oma kõigis liikmesriikides peale Eesti ja Ungari. Erinevus oli eriti suur Maltal ja Tšehhi Vabariigis.

4.3.7

Aastatel 2000-2003 vähenes tööpuudus mitmes uues liikmesriigis. Eriti märkimisväärselt vähenes tööpuudus Balti riikides, kus tööpuuduse määr langes umbes 3 protsendipunkti. Sloveenias ja Ungaris hakkas tööhõive olukord paranema juba 1990. aastate keskel. Tööhõivet ja tööpuudust puudutavad arvud on toodud statistikalisas.

4.3.8

Elanikkonna vanuseline struktuur ja sotsiaalkaitsesüsteemide olukord mõjutavad oluliselt vastava riigi sissetulekute jagunemist. Rahvastiku vananemine on märkimisväärses seoses uute liikmesriikide madala sissetulekuga. Madalaima sissetulekuga rühmas on Küprosel, Tšehhi Vabariigis, Slovakkias, Sloveenias ja Leedus ülekaalus üle 65-aastased. Kõige suurem riskioht lasub suurtel peredel, üksikvanematel ja 16-24 aastastel noortel.

4.3.9

Üldine haridustase on uutes liikmesriikides kõrgem kui EL-15 riikides. Uutes liikmesriikides on ca 89 % 25-64 aastastest elanikest keskharidusega — EL-15 riikides on vastav näitaja 65 %. Kõige rohkem on keskharidusega elanikke Eestis, Slovakkias ja Tšehhi Vabariigis. EL-15 riikidest on vastav näitaja üle 80 % vaid Saksamaal, Ühendkuningriigis ja Rootsis. Kõrge haridustase ongi see, mis koos soodsamate tööjõukuludega muudab uued liikmesriigid investoritele atraktiivseks.

4.3.10

Majanduskasv on uutes liikmesriikides üldjuhul suurem kui EL-15 riikides. Siiski ei võrdu Euroopa ühendamine kaugeltki sissetulekute taseme kiire ühtlustamisega. Praeguse tempo juures võtab see aega veel aastakümneid. Väga skemaatilise arvestuse kohaselt võivad EL-15 riikide keskmise elatustasemeni jõuda kõige kiiremini Küpros ja Malta; see võtaks neil aega vähemalt 20 aastat. On mitu tegurit, mis võiksid aidata sissetulekuid kiiremini ühtlustada; üheks selliseks teguriks on Euroopa Liidu struktuurifondid. Käesoleva arvamuse lisas on toodud andmed kõigi EL liikmesriikide majanduse kohta.

4.4 Konkurentsivõime ja tootlikkus

4.4.1

Uutes liikmesriikides on summeeritud tööjõukulud keskmiselt märgatavalt madalamad kui EL-15 riikides. Lisaks loetakse uute liikmesriikide tööturgusid väga paindlikeks. Paljud tootmisettevõtted, teatud määral ka teenuseosutajad, on ümber asunud uutesse liikmesriikidesse. Siiski jäetakse sealjuures sageli arvestamata, et ka keskmine tootlikkuse tase on kõnealustes riikides selgesti alla EL-15 taseme. 2003. aastal oli uute liikmesriikide tootlikkus ühe töötaja kohta ostujõu pariteeti arvesse võttes ainult 54 % EL-15 riikide tasemest.

4.4.2

Paljud uued liikmesriigid on 1990. aastate eelsest perioodist pärinud suured avalikud sektorid ning nende õigussätted on paljudel juhtudel väga keerukad. Sellegipoolest on kõnealused riigid avaliku sektori reformide käigus teinud suuri edusamme ning praegu on kõnealuste riikide avalike sektorite kulutuste suurus (SKP-ga võrreldes) võrreldav EL-15 riikide omaga.

4.4.3

Konkurentsivõime ja tootlikkuse parandamine nõuab investeeringuid haridusse ja koolitusse, teadusuuringute valdkonda ning töökorraldusse. Lisaks tuleb edendada ettevõtlust ja vähendada bürokraatiat, eriti mis puutub väikeettevõtete asutamisse ja juhtimisse. Konkurentsivõime ja tootlikkus paranevad ka siis, kui turult lahkuvad ebaefektiivsed ja vähetulusad ettevõtted. Sellega vabanevad ressursid tõhusamaks kasutamiseks. Sarnased restruktureerimismeetmed nõuavad ka ümberõpet isikute jaoks, keda restruktureerimine puudutab. (4)

4.4.4

Uued liikmesriigid on oma paindlikest turgudest juba kasu saanud. Kapitali, tehnoloogiat ja isegi tööjõudu on üsna lihtne ühest riigist teise paigutada. Struktuuride paindlikkus lihtsustab nimelt ka töökohtade paigutamist uutesse asukohtadesse. Pikemas perspektiivis peavad riigid ja piirkonnad olema konkurentsivõimelised ka infrastruktuuri osas, mis hõlmab info- ja sidetehnoloogiat ning teadusuuringute potentsiaali. Uurimis- ja arendustegevuse kulutuste osakaal SKP-st on EL-15 riikides keskmiselt 2 %, uutes liikmesriikides on see vaid ühe protsendi ringis.

4.4.5

Pikemas perspektiivis ei piisa uutele liikmesriikidele EL-15 riikide tootlikkuse taseme saavutamisest. Kõigis liikmesriikides tuleb eelkõige investeerida oskusteabesse. ELi tootlikkuse kasvu aeglustumine on seletatav madalate investeeringute ja tehnoloogia vähese kasutamisega. Senisest palju rohkem tuleb kogu ELis investeerida info- ja sidetehnoloogiasse, uurimis- ja arendustegevusse ning haridusse ja koolitusse. Just uute liikmesriikide ees seisavad suured väljakutsed, mis on ühtlasi ka suured võimalused.

4.4.6

Konkurentsivõime parandamine eeldab tihti ka struktuurimuutusi erinevates majandusharudes. Eriti just uutes liikmesriikides saab konkurentsivõimet parandada struktuurireformidega põllumajanduses ja rasketööstuses.

4.5 Keskkonna säästev areng

4.5.1

Majanduspoliitika üldsuuniste strateegia üks põhipunkte on jätkusuutliku arengu tugevdamine. Peale majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse on uutes liikmesriikides oluline tagada ka keskkonna säästev areng. Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata loodusvarade efektiivsele majandamisele ja keskkonna kvaliteedi säilitamisele, mis pikemas perspektiivis tasub ära ka majanduslikult.

4.5.2

Uutele liikmesriikidele on esmajärgulise tähtsusega energia tarbimise efektiivsuse tõstmine. Aastatel 2000-2002 oli Eurostati arvestuste kohaselt EL-15 riikide energia tõhususe indeks (st energia tarbimise ja ostujõu pariteedile kohandatud SKP suhe) 173. Uutes liikmesriikides oli kõnealune näitaja seevastu 258. Säästva arengu ja vaieldamatult olulise energia tõhususe seisukohalt vaadatuna on uutes liikmesriikides veel arenguruumi.

4.5.3

Kuigi uutes liikmesriikides on toimunud positiivsed arengud, on investeerimisvajadus veel suur, eriti energiatootmise ja energiatarbimise tõhususe parandamise osas transpordisektoris. Eelkõige tuleb üle vaadata energiatarbimist puudutav riigiabi vähendamaks keskkonnakahjustusi. Komitee toetab komisjoni soovitust vähendada toetusi, mis avaldavad keskkonnale negatiivset mõju ega ole kooskõlas säästva arengu põhimõttega.

4.5.4

2003. aastal rakendati taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat käsitlev direktiiv. Komisjon märgib oma teatises üldsuuniste kohta, et rohelise energia tootmise alal on tehtud veel väga vähe edusamme. Eranditeks on siin Saksamaa, Hispaania ja Taani, kus tuuleenergiaga on saadud häid tulemusi.

4.5.5

Võtab veel aastaid aega, enne kui uutes liikmesriikides jõutakse energia tootmise ja kasutamise alal sama tõhususeni kui EL-15 riikides. Ülesande raskus, mis selle eesmärgiga kaasneb, ei tohiks aga kõnealuseid riike mingil juhul takistada tegemast jõupingutusi säästva arengu tagamise nimel. Võetavate meetmete üks aspekt on elanikkonna üldise teadlikkuse tõstmine säästva arengu tähtsusest.

5. Järeldused

5.1

EL-15 riikidel ei ole viimastel aastatel olnud nii head majanduskasvu dünaamikat kui paljudel uutel liikmesriikidel. Ka edaspidi on majanduskasv uutes liikmesriikides tõenäoliselt suurem, vähemalt lähiaastatel. Majanduskasvu saab tõsta ka struktuurifondide abiga. Ka laienemisel on positiivne mõju EL-15 riikide majanduskasvule.

5.2

Ei ole enesestmõistetav, et erinevused EL-15 riikide ja uute liikmesriikide elatustasemes ühtlustuvad kiiresti. Poliitiline integratsioon ei tähenda alati sissetulekute ja elatustaseme ühtlustamist. Saksamaa ühendamine on näide sellest, kui kaua võtab aega majanduse piirkondlike erinevuste kaotamine. Isegi ülisuured rahasummad ja institutsioonide ühendamine ei ole siin otsustavat rolli mänginud.

5.3

ELi laienemine lihtsustab kaubandust, investeeringuid ning pärast üleminekuaja lõppu ka töötajate vaba liikumist uute liikmesriikide ja EL-15 riikide vahel. Uute liikmesriikide majanduskeskkond muutub seega läbipaistvamaks ja investeerimiskavatsustega ettevõtetel on kergem majanduslikke otsuseid langetada. Püsima jäävad ka riikidevahelised erinevused valdkondades, mis ei kuulu ELi pädevusse. Näiteks maksuküsimustes puudutab ELi pädevus praegusel ajal esmajoones käibemaksu alammäära ja mõningaid ettevõtete maksustamisega seonduvaid põhimõtteid.

5.4

Üleminekusätted puudutavad eelkõige töötajate vaba liikumist riikide vahel. Mõningal juhul võivad riigid piirata liikumisvabadust kuni seitsmeks aastaks. Paljusid EL-15 riike puudutab elanikkonna vananemine, kõnealused riigid vajavad kõrgest struktuursest tööpuudusest hoolimata uut tööjõudu. Üleminekuperioodide tõttu püsib oht, et aeglustuvad nii vajalikud struktuurireformid uutes liikmesriikides kui ka majanduskasv EL-15 riikides ja uutes liikmesriikides.

5.5

Ettevõtted, mis on investeerinud uutesse liikmesriikidesse või kavatsevad seda teha, väidavad, et puutuvad seal sagedamini kui EL-15 riikides kokku üleminekuaja majandusest tingitud probleemidega, mida ei saa lahendada ainult õigusaktidega. Kõnealused probleemid on sageli seotud korruptsiooniga. Korruptsioon ei ole tundmatu ka EL-15 riikides.

5.6

Aastakümneid kinnistunud ühiskondlikud käitumismallid muutuvad aeglaselt. ELi liikmestaatus on ka siin toonud kaasa surve positiivseteks muutusteks. Uute liikmesriikide potentsiaali efektiivne kasutamine eeldab, et peetakse kinni ELi ühistest õigusnormidest. See puudutab eelkõige sätteid siseturu kohta, kuid sama tähtis on ka teiste konkurentsi puudutavate sätete (nt keskkonnalased õigusaktid) ühtne rakendamine kogu Euroopa Liidus.

5.7	Uutes liikmesriikides vastavad tööjõukulud tööjõu haridustasemele. Maksustamine on samuti üks tegureid, mis mõjutab äriinvesteeringuid uutes liikmesriikides. Ettevõtluse liigist sõltub see, millised tegurid saavad asukoha valikul määravaks.

5.8

Võidujooks madalaimate maksumäärade nimel sisaldab ka ohte. On võimalik, et avalikul sektoril puuduvad vajalikud vahendid infrastruktuuri ja sotsiaalsüsteemi ühtlustamise protsessi investeeringute rahastamiseks. Tekib ka oht, et maksukoormus lükatakse võrdlemisi liikumatule tegurile — tööjõule; millel oleks tööhõivele negatiivsed tagajärjed.

5.9

Otseinvesteeringute või tootmise täielik ümberpaigutamine on kõige lihtsam ettevõtetele, millel on neis riikides juba ulatuslik äritegevus, või siis ettevõtetele, mille konkurentsieelis seisneb suurel määral soodsates tööjõukuludes tööjõu haridustasemega võrreldes. Kõnealune eelis räägib ka edaspidi selle kasuks, et tootmine paigutatakse teistest liikmesriikidest, ka EL-15 riikidest, uutesse liikmesriikidesse. Teisest küljest edendab EL-15 riikide ettevõtlus ja tootmistegevus uutes liikmesriikides tihti viimaste majandustegevust. Hea näide selle kohta on tööstusesisese kaubanduse kasv EL-15 riikide ja uute liikmesriikide vahel.

5.10

Uute liikmesriikide ja EL-15 riikide majanduslik lähenemine on olnud üsna edukas. Kõnealune tendents peaks jätkuma, kuigi tulevikus peab arvestama ka ohtudega. Tõenäoline stsenaarium näeb ette, et soodne tööjõukulude tase võrreldes EL-15 riikidega hakkab atraktiivsust kaotama. Madala lähtetaseme tõttu võtab see aga ilmselt veel kaua aega.

5.11

Tegelikkuses on demograafiline areng üks ELi suurimaid väljakutseid, kuna töötajate lahkumine tööturult suureneb tänasega võrreldes tunduvalt. Eakamate töötajate tööturul püsimist tuleks seetõttu soodustada aktiivselt ja mitmel erineval viisil. Konkurentsivõime tagamiseks pikas perspektiivis on ka väga oluline võtta meetmeid sündimuse suurendamiseks ning mobiliseerida Euroopa Liidu kõiki tööjõu ressursse. See õnnestub ainult juhul, kui tehakse jõupingutusi soolise võrdõiguslikkuse parendamiseks ning töö ja pereelu kokkusobitamiseks. Lisaks tuleb kõigis liikmesriikides tõhusalt parandada sotsiaalset ühtekuuluvust, võideldes sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu.

5.12

Tööturu osapooled on mõnes uues liikmesriigis veel üsna nõrgad ja killustatud. Üksikute ametiühingute vahel on suured erinevused esindatuse osas. Enamiku ühiseks mureks on vajalike rahaliste vahendite puudumine. Sama kehtib ka valitsusväliste organisatsioonide kohta. Kõnealused organisatsioonid peavad arendama oma tegevust, et oleks võimalik pidada edukaid dialooge eri osapoolte vahel. Samas saavad nad kõik kaasa aidata majanduskasvu soodustavate tingimuste loomisele. Tööturu osapoolte nõupidamised on tugeva ja solidaarse Euroopa integratsiooni jaoks hädavajalikud.

5.13	Lisaks peaks komisjon hoolikalt jälgima ka neid rahvusvahelisi ilminguid, mis ohustavad ELi majanduskasvu ja konkurentsivõimet, näiteks naftahinna tõusu mõjud ja Ameerika Ühendriikide struktuurne eelarve- ja jooksevkonto puudujääk.

5.14	Kõik liikmesriigid peavad jätkama jõupingutusi siseturgude loomise lõpuleviimiseks, Lissaboni reformide edukaks rakendamiseks ja majandushalduse parendamiseks. Ilma kõnealuste reformideta võivad majanduskasv ja heaolu langeda Euroopa Liidus tervikuna.

5.15	Kuigi käesolevas arvamuses on uusi liikmesriike ja EL-15 riike käsitletud enamasti eraldi rühmadena, on tegemist vaid väga suurte üldistustega. Igal riigil on oma probleemid ja vajadused.

Brüssel, 10. märts 2005

Euroopa majandus-ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND

(1) Parem majandushaldus ELis, EMSK arvamus – ELT C 74, 23.3.2005, vastu võetud 15. september 2004.

(2) Vt viimane arvamus teemal “Budgetary policy and type of investment”, EMSK arvamus – ELT C 110/19, 30.04.2004, lk 111-115.

(3) Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee juhib lugeja tähelepanu sellele, et elatustaseme küsimuse õigeks käsitlemiseks oleks soovitav lähtuda “leibkonna sissetuleku” kontseptsioonist. Seda täpsemalt käsitlevad statistilised andmed on aga kahjuks puudulikud. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kasutab võimalust taotlemaks, et tõhustataks Euroopa Liidu statistikaaparaadi ja valdkonnas kompetentsete riiklike institutsioonide ja EUROSTAT'i vahel.

(4) “Euroopa ettevõtete konkurentsivõime”, EMSKi arvamus – ELT C 120, 20.5.2005, vastu võetud 27. oktoober 2004.

22.9.2005

Euroopa Liidu Teataja

C 234/69

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühenduse rahalise abi andmise üldeeskirjadeks üle-euroopalistele transpordi- ja energiavõrkudele ja nõukogu määruse nr 2236/95 muutmiseks”

KOM(2004) 475 lõplik — 2004/0154 (COD)

(2005/C 234/14)

Nõukogu otsustas 9. märtsil 2005. aastal vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 156 konsulteerida Euroopa majandus- ja sotisaalkomiteega ülalmainitud teemal.

Arvamuse ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 21. veebruaril 2005. Raportöör oli hr RANOCCHIARI.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee võttis 415. täiskogu istungil 112 poolt-, 8 vastu- ning 6 erapooletu häälega vastu järgmise arvamuse:

1. Sissejuhatus

1.1

2000. aastal hõlmas Euroopa Liidu osa 15 % maailma energiatarbimisest. Lähtuvalt nimetatud andmetest on Euroopa Liit suurim importija ja suuruselt teine tarbija (USA järel). Nõudlus primaarenergia järele tõusis 10 % võrra aastatel 1990–2000. Samal ajal muudeti ja korraldati ümber mitmete uute liikmesriikide poliitilised ning majanduslikud süsteemid, tänu millele vähenes nõudlus primaarenergia järele 17 % võrra. Seega tõusis 25 liikmesriigi nõudlus primaarenergia järele kokku keskmiselt vaid 6 % võrra.

1.2	Primaarenergia nõudluse arengu prognoos aastateks 2000–2030 lähtub 25-liikmelise Euroopa Liidu nõudluse kasvust 19,3 % võrra, kõige enam kasvab kümne uue liikmesriigi nõudlus (26 %), 15 vanas liikmesriigis aga 18,4 %.

1.3

Kümne uue liikmesriigi süsteemide edenemist kinnitab energiatõhususe areng (1), vastavalt millele arvestatakse aastateks 2000–2030 iga-aastast 1,7 % kasvu 25 liikmesriigis (st sama suur kasv kui eelmisel aastakümnel 1990–2000). Nimetatud arv on tingitud kümne uue liikmesriigi energianõudluse iga-aastasest kasvust 2,6 % võrra (eelmisel aastakümnel 3,5 %) ning vanade liikmesriikide nõudluse iga-aastasest vähenemisest 1,7 % võrra.

1.4	Lisaks tuleb toonitada, et prognooside kohaselt püsib 25 järgneval aastal sõltuvus fossiilkütusest, mida hinnatakse aastaks 2020 veel umbes 90 %.

1.5

Kõnealuse määruse eelnõu põhiteema transport hõlmab umbes 32 % energiatarbimisest ning moodustab üle 10 % Euroopa Liidu SKT-st. Viimase 30 aasta jooksul on reisijate- ja kaubavedu kahekordistunud. Transpordisektor pakub hetkel tööd rohkem kui 10 miljonile töötajale. 2020. aastaks on oodata kogu transpordi kahekordistumist; kaubavedu tõuseb 15-liikmelises Euroopa Liidus 70 %, kümnes uues liikmesriigis ca 100 % võrra; viimasel 30 aastal kasvas kaubaveo osa 185 % ning reisijateveo osa 145 %. Selline tähelepanuväärne kasv toob kaasa ka negatiivseid mõjusid, näiteks liiklusummikud, mis kurnavad sisemajanduse kogutoodangut igal aastal umbes 0,5 % võrra. 2010. aastaks võib kõnealune määr kahekordistuda ning ulatuda 80 miljoni euroni. Iga päev on 7 500 kilomeetril teedel (ca 15 % EL-15 üle-euroopalisest transpordivõrgust ning ca 20 % raudteevõrgust) liiklemine takistatud liiklusummikute tõttu. (2)

1.6

Euroopa Liidu kasvavale nõudlusele vastavate üle-euroopaliste transpordi- (TEN-T) ja energiavõrkude (TEN-E) rajamine kuulub juba kümme aastat ELi strateegiate hulka ning on oluline samm teel siseturu loomise ning Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamise suunas. Barcelonas 2002. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel rõhutati olemasolevate elektrivõrkude väljaarendamise olulisust ning pandi liikmesriikidele aastaks 2005 elektrivõrkude piiriülese vastastikuse sidumise kohustus vähemalt 10 % ulatuses nende tootmisvõimsusest. Ka 2003. aasta detsembris toimunud Euroopa Ülemkogu toonitas üle-euroopaliste transpordi- ja energiavõrkude tähtsust seoses majanduskasvu edendamisega.

2. Praegune olukord

2.1

Kuigi mõistetakse olemasolevaid probleeme ja tulevikus kasvavat nõudlust, ei ole ükski asjaomane osapool, alustades liikmesriikidega, võtnud vastavaid meetmeid. Meelde võiks tuletada seda, et kuigi liikmesriigid võtsid 1994. aastal (Euroopa Ülemkogu kohtumisel Essenis) kohustuse rakendada 2010. aastaks 14 suurprojekti transpordi valdkonnas, oli 2003. aasta lõpuks rakendatud vaid kolme neist ning teostatud vähem kui

Formula

piiriüleseks sidumiseks vajalikest investeeringutest. Sellise investeerimiskiiruse juures võib mööduda veel 20 aastat, enne kui jõutakse programmi ellurakendamiseni.

2.2

Vähem oluline pole ka energiavarustuse küsimus, kuigi Euroopa Liidu poolse finantstoetuse vajadus on selles valdkonnas tunduvalt madalam, nagu nähtub järgnevast tekstist. Võrkude füüsiliselt võimalikud mahud ei vasta seadusandlusega ettenähtud tingimustele. Liberaliseerimisprotsessi raames peaks 2007. aastaks kujunema tõeline elektrienergia siseturg, millel pole siiski piisavat mõju, kui ei arendata välja olemasolevaid puudulikke ja ülekoormatuid võrke. Kui turu kontsentratsioon on tugev, on oluline kõrvaldada konkurentsi taksitavad füüsilised tegurid, et ennetada negatiivset mõju kõigile tarbijatele, sh eratarbijatele. Tuleb ka arvestada, et taastuvate energiaallikate kasutamise arenemine võib kaasa aidata ad hoc investeeringutele olemasolevates energiasüsteemides ja -võrkudes.

2.3

Euroopa Komisjon määratleb ja võtab oma 2003. aasta teatises (3) kokku seniste transpordi valdkonna projektide pettumust valmistavate tulemuste põhjused:

—	liikmesriikide vastavate organite poliitilise tahte puudumine;

—	üle-euroopalisele võrgule ettenähtud ebapiisavad rahalised vahendid;

—	projektide eest vastutavate üksuste killustumine.

2.4

Kõrgetasemeline töörühm (endise konkurentsivoliniku Karel Van Miert'i juhtimisel) kinnitas oma 2003. aasta juuni aruandes, et on sellest murettekitavast olukorrast teadlik. Samas tehakse ka huvitavaid ettepanekuid kõnealuse kriisi lahendamiseks. Aruandes ei käsitletud mitte ainult probleemi rahalisi aspekte, vaid ka korraldus- ja kooskõlastamisnõudeid lähtuvalt Euroopa Liidu laienemisest.

2.5

Lähtuvalt Van Miert'i aruandest esitas Euroopa Komisjon 2003. aasta oktoobris ettepaneku üle-euroopaliste transpordivõrkude suuniste läbivaatamiseks koos vahepeal 30-le tõusnud esmatähtsate projektide loeteluga (sh 14 juba Essenis määratletud projekti). Parlament ja nõukogu arutasid kõnealust ettepanekut ning võtsid selle vastu 29. aprillil 2004. aastal. Sellega kinnitati projektide uued suunised ja prioriteedid ning nendega seonduvad oodatavad kulud.

3. Komisjoni ettepanek

3.1	Käesolev määruse ettepanek kujutab endast õigusinstrumenti, mis võimaldab komisjonil eelpool öeldut silmas pidades tagada rahalise abi andmise üldeeskirjad ning turvalise ja usaldusväärse rahastamise aastateks 2007-2013.

3.2

On selgunud, et Euroopa Liidu kaasrahastamise süsteemi tuleb parandada nii kvantitatiivselt (kõrgema protsendimäära abil) kui ka kvalitatiivselt (uute rahastamisinstrumentide abil). Eesmärk on soodustada erainvesteeringuid, ning seda eelkõige avaliku ja erasektori koostöölepete (PPP) tugevdamise raames.

3.3

Euroopa Liidu rahalise abi andmise eeldused on, et tegemist oleks ühist huvi pakkuvate projektidega, mille abil luuakse piiriülesed sidemed, ja et kõnealused projektid aitaks kaasa laienenud Euroopa Liidu turu integreerumisele. Transpordi valdkonna projektide puhul pööratakse erilist tähelepanu keskkonnale, ning raudtee kiirliinide rajamisega suunatakse kaubaveod maanteedele, et tagada tasakaal erinevate transpordiliikide vahel. Sel põhjusel tuleks ca 80 % rahalistest vahenditest eraldada teistele transpordiliikidele peale maanteede. Energia valdkonna prioriteetsed eesmärgid on võrgu järjepidevus ja võimsuse maksimeerimine, siseturu integreerimine, uute liikmesriikide kaasamine siseturule ning taastuvate energiaallikate kasutamine.

3.4

Nimetatud eesmärkide saavutamiseks on tarvis tagada selged ja objektiivsed kriteeriumid rahalise abi andmisel ja kaasrahastamisel. Sellised kriteeriumid on ühelt poolt tingimuslikkus (st valitud vahendid vastavalt valikule ja kontsentratsioonile), et toetada esmajärjekorras ühenduse suurima lisandväärtusega võrke, teiselt poolt aga proportsionaalsus toetamisel, mis võib piiriüleste ühenduste puhul hõlmata kuni 30 % (erandjuhtudel 50 %). Liikmesriigid peavad omalt poolt andma kohased tagatised vastavalt rahastamiskavale ja kohustama end vastava projekti elluviimiseks ettenähtud aja jooksul.

3.5

Kaasrahastamise määr võib nii transpordi kui energia valdkonna uurimuste puhul hõlmata kuni 50 %. Samas on transpordivaldkonna teatud lõikude prioriteetsete projektide ehitamise toetamise ülemmäär 30 % (50 % erandjuhtudel piiriüleste lõikude puhul), teiste üldhuviprojektide puhul aga 15 %. Energia valdkonna kaasrahastamise ülemmääraks jääb endiselt 10 % (erandjuhtudel eriliste rahaliste raskuste puhul ja raskendatud vastastikuse sidumise korral naaberriikidega 20 %). Madal kaasrahastamise määr energiavaldkonnas võrreldes transpordi valdkonnaga, nagu ka suur erinevus mõlema eelarves, on tingitud sellest, et energia valdkonnas kasutatakse ka teisi ühenduse rahastamisvahendeid (struktuurifondid, EIP laenud) ning kõnealuses selgelt turu poolt juhitud sektoris toimib tugev konkurents ettevõtjate vahel. Lisaks võivad transpordivõrgu puhul taotlusi esitada vaid liikmesriigid, samas kui energiavõrgu puhul on see võimalik ka eraettevõtjatel.

3.6

Kehtiva määruse kohaselt on ajavahemikuks 2000–2006 eraldatud vahendeid 4,6 miljardi euro väärtuses, sellest 4,2 miljardit transpordi valdkonnale. 2004. aastast lisanduvad 225 miljonit eurot seoses Euroopa Liidu laienemisega. See tähendab, et kõnealuseks ajavahemikuks on ette nähtud ca 600 miljonit eurot aastas.

3.7

Vastavalt nimetatud määruse eelnõule suurendatakse transpordivaldkonna vahendeid 20,35 miljardile eurole ajavahemikus 2007–2013, st 2,9 miljardini aastas (võrreldes 600 miljoni euroga aastas eelneva seitsmeaastase perioodi jooksul). Energiavaldkonnale nähakse ette vahendeid 340 miljoni euro väärtuses. Seega hõlmavad ühenduse vahendid mõlemale valdkonnale kokku 20,69 miljardit eurot.

3.8

Lisaks ühenduse vahendite suurendamisele on uuenduseks ka see, et ühenduse vahenditest on võimalik katta ka projektidega seonduvaid ehitusjärgseid riske, kui teatud juhtudel on tulud väiksemad kui eeldatud. Kõnealuse garantiiga soovitakse innustada erainvesteeringuid projektide rahastamisel, kuid see piirdub vaid stardiperioodiga ja eeldab liikmesriikide poolset olulist panust.

3.9

Teised uuendused puudutavad projektide juhtimist. Komisjon teeb ettepaneku, et tehnilise kontrolli teostamisel ja kulude kinnitamisel oleks liikmesriikidel juhtiv roll. Lisaks jätab komisjon endale õiguse edastada teatud ülesanded programmide juhtimisel tulevasele üle-euroopaliste transpordivõrkude rakendusasutusele (executive agency for the trans-European transport network), kuid ta soovib säilitada vastutuse planeerimise alal.

4. Üldised märkused

4.1	Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab komisjoni ettepanekut, sest see vastab (kuigi mitte terviklikult) varasemates arvamustes korduvalt esitatud kommentaaridele ja nõudmistele. (4)

4.2

Ettepanekuga nähakse ette ühendusepoolse osa soovituslik suurendamine ning liikmesriikidele ja erainvestoritele tagatakse suurem kindlus avaliku ja erasektori koostöölepete raames. Euroopa majandus- ja sotisaalkomitee juhib tähelepanu sellele, et ettenähtud vahendite (praegusega võrreldes oluline) suurendamine peab vastama eespool nimetatud lisandunud vajadustele. Tuleb meenutada seda, et transpordivaldkonna 30 olulise projekti teostamiseks on tarvis 225 miljardit eurot, sellest 140 miljardit ajavahemikus 2007–2014.

4.3	Euroopa majandus- ja sotisaalkomitee nõustub eespool nimetatud ühenduse rahalise abi andmise põhimõtetega ning pooldab otsustamisel kõnealuste põhimõtete rakendamise suhtes komiteemenetlust, et lihtsustada vastavat protsessi.

4.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab ka seda, et rahalised vahendid on ette nähtud mitte ainult eelnevateks uurimusteks ja ehituseks, vaid ka (kuigi vaid erandjuhtudel) projekti käivitamiseks. Ei tohi alahinnata transpordivaldkonna keerulist olukorda kõigi teadaolevate mõjudega (liiklusummikud, õhureostus, turvalisus jne), mille suhtes Euroopa majandus- ja sotisaalkomitee on juba mitmel korral arvamust avaldanud. Samuti ei saa alahinnata energiavarustuse küsimuste riske ja vajadust tagada energiavõrkude koostalitlusvõime.

5. Erimärkused ja järeldused

5.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvates tuleks liikmesriikide suhtes rakendada ranget poliitikat, et vältida viivitusi ühenduse poolt määratletud infrastruktuurialaste projektide valmimisel ning tagada liikmesriikide võetud kohustuste täitmine sõltumatult keerulisest olukorrast poliitikas või majanduses. Kui arupärimised ei anna tulemusi, võib vajadusel rakendada ka sanktsioone või nõuda tagasi komisjoni poolt eraldatud rahalised vahendid. Sel juhul on komisjonil võimalik neid vahendeid rakendada teistes infrastruktuurialastes projektides, mille puhul on tähtajast kinni peetud

5.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on siiski mures, et ettenähtud vahendid ei ole hoolimata nende suurendamisest piisavad, soodustamaks investeeringuid ning tagamaks kohustuste täitmist. Seetõttu toetab Euroopa majandus- ja sotisaalkomitee endiselt ühe EMSK varasema arvamuse (5) ideed rajada Euroopa transpordiinfrastruktuuride fond, mille rahastamiseks rakendaksid 25 liimesriiki tagasihoidliku summat kütusetarbimiselt ilma aktsiisi tõstmata. Kui see pole võimalik, tuleks ettepanekut arendada vormis, mille kohaselt rakendatakse kõnealuseid makse vaid üle-euroopaliste transpordivõrkude projektides osalevates liikmesriikides.

5.3

Kõnealune määruse eelnõu käsitleb ajavahemikku 2007–2013. Praegu kehtiva määrusega rakendatakse eespool nimetatud eelarvevahendeid aastani 2007. Seeläbi tekib kuni uute sätete jõustumiseni täiendavate viivituste ja otsuste ümbermuutmise oht. Soovitav oleks võimalikult kiirendada uue määruse jõustumist, et tagada vastavate projektide kiire käivitamine. Tuleb rõhutada, et lähtudes maanteetööde planeerimisel arvesse võetavatest teostamisaegadest suureneb liiklus veel enam, enne kui valmivad uued infrastruktuurid (ka teiste transpordiliikide tarvis). Seetõttu on häiritud liikluse tõrgeteta ja tasakaalustatud toimimine.

5.4

Euroopa majandus- ja sotisaalkomitee pooldab komisjoni ettepanekut rakendada kaasotsustamismenetluse asemel komiteemenetlust, et määratleda rahalise abi andmise põhimõtete rakendamine. See valik oleks suunatud menetluse juba soovitatud parandamise ja lihtsustamise poole. Euroopa majandus- ja sotisaalkomitee tõstatab küsimuse, kas tulevane üle-euroopaliste transpordivõrkude rakendusasutus (executive agency for the trans-European transport network) on suuteline oma ülesannetega toime tulema või dubleerib vaid asjatult asjaomaste asutuste tööd. Kõnealuse kahtluse kõrvaldamiseks peaks komisjon eelnevalt kindlaks määrama nimetatud asutuse ülesanded.

5.5

Euroopa majandus- ja sotisaalkomitee on täielikult nõus komisjoni ettepanekutega, kuid rõhutab siiski kasutusel olevate vahendite suurendamise olulisust. Kavandatud infrastruktuuride rajamine on jätkusuutliku arengu huvides, sest 80 % projektidest puudutab teisi transpordiliike peale maanteede ning seeläbi vähenevad heitgaaside hulk ja liiklusummikud. Ei tohiks unustada ka seda, et kavandatud projektid avaldavad lähemal ajal positiivset mõju tööhõivele ning sama oluline on pikemas perspektiivis Euroopa kodanike elukvaliteedi paranemine, eriti tiheda transiitliiklusega piirkondades.

5.6

Kokkuvõttes rõhutab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee veelkord oma seisukohta üle-euroopalise energia- ja transpordivõrgu tähtsuse osas, sest sellel on oluline osa isikute, kaupade ja teenuste vaba liikumise tagamisel. Kõnealuse transpordivõrgu rajamine on oluline ja vältimatu eesmärk, kui tahame Lissaboni strateegia kohaselt saavutada integreeritud ja konkurentsivõimelist Euroopa Liitu, mis lähtub keskkonnasõbraliku arengu põhimõtetest.

Brüssel, 10. märts 2005

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND

(1) Nõudlus primaarenergia järele SKT ühiku kohta turu vahetuskursi alusel.

(2) EU Energy and Transport Outlook 2000–2004.

(3) 23. aprilli 2003. aasta teatis “Üle-euroopalise transpordivõrgu rajamine: uued rahastamise viisid - elektroonilised kiirteemaksude süsteemid” (mitteametlik tõlge).

(4) 25. septembri 2003. aasta ettevalmistav arvamus üle-euroopaliste võrkude (TEN) projektide loetelu läbivaatamisest aastani 2004 (ELT C 10, 25.9.2003).

(5) 25. septembri 2003. aasta ettevalmistav arvamus üle-euroopaliste võrkude (TEN) projektide loetelu läbivaatamisest aastani 2004 (ELT C 10, 25.9.2003). Euroopa majandus- ja sotisaalkomitee tegi kõnealuses arvamuses ettepaneku rakendada 25-liikmelise Euroopa Liidu maanteedel toimuvas kauba- ja reisijateveos maksu 1 sent tarbitud kütuse liitri kohta. Praeguse kütuse tarbimise puhul (ca 300 miljonit tonni) laekuks fondi eelarvesse 3 miljardit eurot aastas.

LISA

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamuse

Järgnevale tagasilükatud muudatusettepanekule anti Formula häältest:

Punkt 5.2

Muuta järgmiselt:

“5.2

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on siiski mures, et ettenähtud vahendid ei ole hoolimata nende suurendamisest piisavad, soodustamaks investeeringuid ning tagamaks kohustuste täitmist. Seetõttu toetab Euroopa majandus- ja sotisaalkomitee endiselt ühe EMSK varasema arvamuse ideed rajada Euroopa transpordiinfrastruktuuride fond, mille rahastamiseks rakendaksid 25 liimesriiki tagasihoidliku summat kütusetarbimiselt ilma aktsiisi tõstmata. Kui see pole võimalik, tuleks ettepanekut arendada vormis, mille kohaselt rakendatakse kõnealuseid makse vaid üle-euroopaliste transpordivõrkude projektides osalevates liikmesriikides.”

Motivatsioon

Raportööril on õigus, et maksuküsimused kuuluvad liikmesriikide pädevusse. Komitee ei saa ega tohi teha ettepanekuid maksude muutmiseks.

Hääletustulemus

Poolt: 43

Vastu: 65

Erapooletuid: 9

		ISSN 1725-5171
Euroopa Liidu Teataja		C 234

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	48. köide 22. september 2005

Teatis nr	Sisukord	Lehekülg
	II Ettevalmistavad aktid
	Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee
	415. plenaaristung 9.–10. märtsil 2005
2005/C 234/1	Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa parlamendile, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele ühistute edendamise kohta EuroopasKOM(2004) 18 (lõplik)	1

2005/C 234/2	Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid, mis sõnastaksid ümber Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/12/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta ning nõukogu 15. märtsi 1993. aasta direktiivi 93/6/EMÜ investeerimisühingute ja krediidiasutuste kapitali adekvaatsuse kohtaKOM(2004) 486 lõplik — 2004/0155 ja 2004/0159 (COD)	8

2005/C 234/3	Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse nõukogu otsust 2000/819/EÜ ettevõtteid ja ettevõtlust, eelkõige väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid (VKEsid) käsitleva mitmeaastase programmi kohta (2001–2005)KOM(2004) 781 (lõplik) — 2004/0272 (COD)	14

2005/C 234/4	Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ühenduse lennujuhi loa kohtaKOM(2004) 473 (lõplik) — 2004/0146 (COD)	17

2005/C 234/5	Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanek ühenduse finantsabi andmise teise Marco Polo programmi käivitamiseks kaubaveosüsteemi keskkonnasäästlikkuse tõstmise eesmärgil (Marco Polo II) KOM(2004) 478 (lõplik) — 2004/0157 (COD)	19

2005/C 234/6	Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1868/94, millega kehtestatakse kartulitärklise tootmise kvoodisüsteemKOM(2004) 772 lõplik — 2004/0269 CNS	25

2005/C 234/7	Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 999/2001, millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjadKOM(2004) 775 (lõplik) — 2004/0270 (COD)	26

2005/C 234/8	Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Sotsiaalfondi kohtaKOM(2004) 493 (lõplik)	27

2005/C 234/9	Euroopa majandus ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) toetuse kohta maaelu arenguleKOM(2004) 490 (lõplik) — 2004/0161 CNS	32

2005/C 234/0	Euroopa majandus ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Globaliseerumise sotsiaalne mõõde — ELi poliitiline panus hüvede loomiseks kõigileKOM(2004) 383 (lõplik)	41

2005/C 234/1	Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, mis rajab programmi Aktiivsed noored perioodiks 2007–2013KOM(2004) 471 (lõplik) — 2004/0153 (COD)	46

2005/C 234/2	Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa Investeerimispanga (EIP) roll avaliku ja erasektori partnerlusprojektides (PPP-des) ja nende mõju majanduskasvule	52

2005/C 234/3	Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Uued liikmesriigid ja majanduspoliitika üldsuunised	60

2005/C 234/4	Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühenduse rahalise abi andmise üldeeskirjadeks üle-euroopalistele transpordi- ja energiavõrkudele ja nõukogu määruse nr 2236/95 muutmiseksKOM(2004) 475 lõplik — 2004/0154 (COD)	69