20.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/1

1)

ARVESTADES, et komitee hinnangute põhiline mõõdupuu on jätkuvalt EÜ asutamislepingu artiklis 158 toodud eesmärk. Majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine edendamaks ühenduse kui terviku harmoonilist arengut ja vähendamaks erinevusi piirkondade vahel eelkõige seoses kõige ebasoodsamas olukorras olevate alade mahajäämuse vähendamisega, annab olulise panuse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli tugevdamisse Euroopas ning aitab kaasa Lissaboni ja Göteborgi agenda elluviimisele;

2)

ARVESTADES, et Euroopa põhiseaduse lepingu artikkel III-220 tugevdab ühtekuuluvuse eesmärki, viies sisse territoriaalse mõõtme: “Selleks et edendada oma igakülgset harmoonilist arengut, töötab Euroopa Liit välja ja rakendab meetmeid majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks.”;

3)

ARVESTADES, et laienemine on toonud kaasa täiendavad nõuded ühtekuuluvuse järele Euroopas, mis nõuavad pikaajalisi ja kestvaid pingutusi.

1.

Ühineb arvamusega, et vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 158 on ühtekuuluvuspoliitika piirkondlik mõõde kõige tähtsam ja seda tuleb pärast laienemist tugevdada, edendamaks Euroopa Liidu harmoonilist arengut.

2.

Peab positiivseks ühtekuuluvuse ning Euroopa Liidu regionaalpoliitika mõju osas viimastel aastatel saavutatud tulemusi seoses ühenduse kui terviku sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvusega. Komitee kordab ka, et lepingutega kinnitatud ühtekuuluvuspoliitika on kõige võimsam, nähtavam ja tähtsam vahend, mida solidaarsuse ja koostöö põhimõtete rakendamiseks kasutatakse, seega on ühtekuuluvuspoliitika Euroopa Liidu inimeste ja piirkondade integratsiooni üheks peamiseks nurgakiviks.

3.

Kiidab heaks Euroopa Komisjoni finantsettepanekud, millega eraldatakse ühtekuuluvuspoliitikale 336,1 mld eurot ning jaotatakse kõnealune summa kolme sihtala vahel. Komitee peab komisjoni rahastamisettepanekut piisavaks, et jätkata EL-15 riikide piirkondade abistamist ja samal ajal toetada võrdsetel tingimustel uusi liikmesriike, juhul kui vahendeid jagatakse õiglaselt ning keskendutakse kõige tõsisemate probleemide lahendamisele. Kõnealune ettepanek kiidetakse praegusel hetkel heaks selge tingimusega, et nii komisjon kui liikmesriigid otsivad võimalusi mõistliku kasvu tagamiseks, võttes arvesse laienemisega kaasnevaid uusi nõudeid.

4.

Leiab, et komisjoni pakutud eelarve mis tahes vähendamine ükskõik mis kujul, seab ohtu ühtekuuluvuspoliitika põhialused ja kahjustab solidaarsuspõhimõtet, mis on Euroopa integratsiooni olemuse selge ja oluline osa.

5.

Vastavalt lükkab tagasi mistahes eelarve muutmise katsed komisjoni pakutud summade osas, mis on seotud rahaliste vahendite jagamisega sihtalade vahel.

6.

Rõhutab taas tugevat sidet tõhusa üle-euroopalise regionaalpoliitika ning Lissaboni ja Göteborgi agenda elluviimise vahel. ELi kõigi piirkondade tulevast majanduskasvu ja konkurentsivõimet viib edasi ELi kõiki piirkondi hõlmava ühtekuuluvuspoliitika jätkamine, mitte kõnealuse poliitika tagasi toomine riiklikule tasandile; ELi konkurentsivõime sõltub iga piirkonna konkurentsivõimest.

7.

Hoiatab, et programmeerimisperioodi alustamisega viivitamine finantsperspektiive puudutavate pikaleveninud läbirääkimiste tõttu viib finantsprobleemide ja ebastabiilsuseni ELi kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes.

8.

Kiidab heaks vahendite ja prioriteetide keskendumise kolmele sihtalale (vastastikune lähenemine, piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive ning Euroopa territoriaalne koostöö). Sellega parendatakse sisemist ühtsust seoses struktuurifondide koordineerimisega ühenduse tasandil ja Euroopa sektorispetsiifiliste poliitikate kooskõlastamisega ning välist ühtsust seoses erinevate tegevustasandite (kohalik, piirkondlik, riiklik, Euroopa Liidu tasand) sidumisega.

9.

Kiidab heaks, et Ühtekuuluvusfondist toetatakse liikmesriike, mille rahvamajanduse kogutulu on vähem kui 90 % ühenduse vastavast keskmisest näitajast. Liikmesriikide jaoks, mis ei ole laienemise tulemusena enam abikõlblikud, tuleb leida poliitiline lahendus.

10.

Tervitab ettepanekut, mille kohaselt keskendub vastastikuse lähenemise sihtala raames eraldatav struktuurifondide toetus piirkondlikule ja kohalikule jätkusuutlikule majandusarengule.

11.

Tervitab komisjoni ettepanekut leida lahendus piirkondadele, mida mõjutab uue vastastikuse lähenemise sihtala raames nn statistiline efekt. Siiski ei ole määruse eelnõu asjakohane säte piisav, kuna ei paku planeerimiskindlust toetuse ulatuse ja abi rakendamist käsitlevate eeskirjade seisukohalt.

12.

Kiidab heaks komisjoni ettepaneku luua piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive sihtala kõigile neile piirkondadele, mis ei kuulu vastastikuse lähenemise sihtala alla. Erilist tähelepanu tuleks pöörata märkimisväärsete sotsiaal-majanduslike probleemide ja suure struktuurilise kohandusvajadusega piirkondadele, mis tuleb kindlaks määrata ainulaadsete kriteeriumide alusel. Samuti kiidab komitee heaks tõsiasja, et kõnealust uut sihtala tuleb kohaldada piirkondlikul tasandil tervikuna.

13.

Nõustub, et piirkonnad, mis 2006. aastal on täielikult kaetud 1. sihtalaga ning ei kuulu vastastikuse lähenemise sihtalasse, tuleb liigitada “järk-järguliselt kasvava abiga” piirkondadeks ning et kõnealused piirkonnad saavad jätkuvalt kasu struktuurifondidest, et õiglastel ja erapooletutel tingimustel kaasa aidata piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive tõstmisele.

14.

Väljendab tunnustust spetsiaalse Euroopa territoriaalse koostöö sihtala loomise ning riikidevahelise ja piiriülese koostöö ning koostöövõrgustike rakendamise osas, kuid nõuab piirkondadevahelise koostöö kui iseseisva suuna kaasamist uude sihtalasse. Kõnealune sihtala peab panema erilist rõhku innovatsiooni ja parimate tavade levitamisele, suurendamaks konkurentsivõimet Euroopa Liidus.

15.

Nõustub, et fondidest toetuste andmisel arvestatakse Euroopa territoriaalse mõõtmega, asetades erilist rõhku linnapiirkondade, kalastuspiirkondade, eriliste looduslikult ja geograafiliselt ebasoodsate tingimustega piirkondade (saared, hõredalt asustatud alad, mägipiirkonnad või piiriäärsed alad) ning äärepoolseimate piirkondade taaselustamisele.

16.

Tervitab äsjaesitatud naaberriikide instrumenti kui vahendit, millega tugevdatakse nägemust Euroopa ühisruumist ning kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema selgeid ettepanekuid kõnealuse vahendi ja territoriaalse koostöö sihtala kooskõlastamiseks, et saavutada maksimaalne koosmõju.

17.

Märgib, et on vaja uuesti läbi mõelda teatud riikidevahelised ruumid, arvestamaks Euroopa uut poliitilist geograafiat tulevase laienemise valguses, ning teeb ettepaneku säilitada praeguse 2000–2006 perioodi need riikidevahelised koostöötsoonid, mis vastavad ühenduse nõuetele järjepidevuse ja tõhususe osas ning on arendanud asjaomaste piirkondade ühishuvisid ning võimalusi.

18.

Tervitab soolise aspekti integreerimist fondide programmeerimise, rakendamise ja hindamise kõigis etappides.

19.

Kiidab heaks jõupingutused halduse lihtsustamiseks, läbipaistvuse suurendamiseks ja üldise määrusega reguleeritud fondide juhtimiseks ning soovib, et komisjoni vastuvõetavad kohaldamistingimused oleksid samasuunalised.

20.

Toetab ettepanekuid partnerluse tugevdamiseks ja koostööks nii kohalike, piirkondlike, riiklike ja ühenduse ametivõimude kui era- ja sotsiaalsektori osalejate vahel kogu programmeerimis-, rakendamis- ja hindamisprotsessi vältel.

21.

Pooldab strateegilist lähenemist programmeerimissüsteemile, kuna see viib uue poliitilise protsessini, mis suudab suurendada nii planeerimise kvaliteeti kui ka juhtimise tõhusust ja efektiivsust. Samal ajal annab see võimaluse riiklike strateegiate ja ühtekuuluvuspoliitika strateegiliste eesmärkide paremaks kooskõlastamiseks .

22.

On arvamusel, et riikliku tugivõrgustiku sisseviimine annab juhtimisalase vastutuse üle rakenduskavade juhtidele ning sellest tulenevalt arvab, et piirkondlike ja kohalike omavalitsuste rolli saab edaspidi tugevdada ühtekuuluvuspoliitika kõigis etappides.

23.

Tunnistab, et uute erandite lisamine osas, mis puudutab reegli N+2 rakendamist, suurendab paindlikkust ja aitab piirkondadel, seda iseäranis uute liikmesriikide puhul, õigeaegselt ja nõuetekohaselt saada osa ühtekuuluvusfondidest, ehkki ootab, et komisjon võtaks rohkem meetmeid suurema paindlikkuse saavutamiseks.

24.

Märgib, et lihtsustamine ei tähenda mitte üksnes detsentraliseerimist, vaid kogu süsteemi suuremat vastutusastet. Regioonide komitee rõhutab partnerluspõhimõtte ning kohalikest ja piirkondlikest omavalitsustest valitud esindajate kaasamise olulisust ja kutsub komisjoni üles innustama liikmesriike kasutama võimalust sõlmida vajaduse korral kolmepoolseid lepinguid.

25.

Toetab komisjoni jõupingutusi tugevdada subsidiaarsuspõhimõtet. Seetõttu soovib regioonide komitee lihtsustamise osas tehtavate jõupingutustega rõhutada, kui oluline on mitte suurendada tsentraliseeritust liikmesriigi tasandil. Oluline on kindlustada subsidiaarsusprotsess ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Eesmärk ei tohi olla mitte üksnes vastutuse üleandmine liikmesriikidele, vaid ka asjassepuutuvate osapoolte kaasamine ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide rakendamise sobival etapil. Seetõttu soovib regioonide komitee, et subsidiaarsuspõhimõtet rakendataks ka liikmesriikide siseselt, mitte ainult liikmesriikide ja Euroopa Liidu vahel.

26.

Leiab, et jooksval perioodil esile kerkinud vastuvõtmise probleem kahaneb järk-järgult ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste kaasamine järgmise programmeerimisperioodi kõigis etappides aitab kõnealuse probleemi kõrvaldada.

27.

Kutsub Euroopa Komisjoni üles kehtestama riigiabi eeskirjades ja määrustes territoriaalset diferentseerimist toetavat raamistikku, võimaldamaks territoriaalse ühtekuuluvuse sihtala huvides sihipäraseid avaliku sektori investeeringuid eriti ka turuhälvete likvideerimiseks.

28.

Teeb ettepaneku käsitleda väga madala asustustihedusega piirkondi erijuhtudena seal valitsevate tingimuste tõsiduse tõttu, nagu on sätestatud Rootsi ja Soome ühinemislepingutes.

29.

On arvamusel, et Euroopa territoriaalse koostöö sihtala rakendamine tuleks sõnastada selgemalt. Haldusformaalsuste lihtsustamiseks tuleb teha suuri jõupingutusi, eriti toetuskavade osas, mida hallatakse mõlemal pool piiri, kuna ELi ülimalt keerulised õigus- ja haldusnormid on piiriülest koostööd siiani tõsiselt takistanud.

30.

Kiidab heaks merepiiride kaasamise territoriaalse koostöö eesmärgil ja nõuab, et 150 km piirangut tõlgendataks paindlikult, võimaldamaks ühise merepiiriga piirkondade tähenduslikku koostööd.

31.

Soovitab efektiivsuse ja piirkondadevahelise koostöö tõhustamiseks katta piirkondlike programmidega kõik strateegilised teemad, pakkudes nii lisandväärtust Euroopa tasandil ning piisavaid rahalisi vahendeid.

32.

Tervitab komisjoni tähelepanu sotsiaalse hõlvamise tugevdamisele ja kutsub üles võtma rohkem meetmeid vastamaks puuetega inimeste vajadustele.

33.

Leiab, et suuremat tähelepanu tuleb pöörata elanikkonna vananemisega seotud küsimustele, mis kujutab endast Euroopa ees seisvat lähikümnendite suurimat väljakutset.

34.

Soovitab tungivalt, et tulevased struktuurifondidest rahastatavad programmid kataksid probleeme, nagu linnade uuendamine, sotsiaalne tõrjutus, majanduslik ümberkorraldamine ja ühistransport, mis kõik kipuvad koonduma suurlinnapiirkondadesse. Struktuurifondid peavad andma oma panuse suurlinnapiirkondade jätkusuutlikku arengusse.

35.

On mures ühenduse kaasfinantseerimise määra kindlaksmääramise osas seoses riiklike kogukuludega, kuna sellega võidakse tõkestada erasektori osalemist programmides. Seetõttu teeb komitee ettepaneku arvutada fondide toetuse suurust vastavalt riiklikele kogukuludele, mis oleks esmaseks vahendiks avaliku ja erasektori vahelise koostöö tugevdamisel.

36.

Soovitab tungivalt aktiivselt konsulteerida regioonide komiteega kevadise Euroopa Ülemkogu kohtumise konkurentsivõime ja ühtekuuluvuse tegevuskavade iga-aastase ülevaatamise raames. See pakuks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele võimalusi teemade ja hea tava esiletoomiseks, mis on vajalikud avatud kooskõlastusmeetodi paremaks toimimiseks Lissaboni ja Göteborgi agenda rakendamisel.

37.

Väidab, et riiklik strateegiline tugivõrgustik peaks olema ülevaatlik strateegiline dokument, mis jätab piisavalt ruumi rakenduskavadele, mida juhitakse piirkondlikul tasandil, võimaldamaks neil otsustada iga piirkonna spetsiifiliste eesmärkide ja meetmete üle. Lisaks on oluline tagada, et kõnealune dokument ei kutsuks esile hilinemisi rakenduskavade heakskiitmisel ega kujutaks endast täiendavat takistust viimaste rakendamisele.

38.

Palub komisjonil säilitada praegune tulemusreservi süsteem.

39.

Teeb ettepaneku kaaluda süsteemi, kus ERDFi toetuste raames ei oleks abikõlblik ainult hüvitatav käibemaks, sarnaselt komisjoni pakutuga ESFi raames. Praegu tekitab käibemaks konkreetseid tegevuskulusid kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Kuna käibemaks on riigi sissetulek, tuleks määratleda mudel, et kõrvaldada käibemaksu negatiivne mõju kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

40.

On seisukohal, et N+2 reeglil on programmeerimisperioodi alguses jätkuvalt negatiivne mõju, eriti nii territoriaalse koostöö sihtala kui märkimisväärsete investeerimisprojektide puhul, mis ei ületa suurprojektide summa künnist. Negatiivseid mõjusid on võimalik vähendada selliste maksete osakaalu suurendamisega, mis ei kuulu automaatse vahendite eraldamise alla.

41.

Nõuab, et rakenduskavades, prioriteetides ja meetmetes viidataks selgelt keskkonnakaitset puudutavatele siduvatele kohustustele.

42.

Leiab, et ühtekuuluvuspoliitika peaks edendama ruumilist arengupoliitikat, mis arvestaks olemasolevate üle-euroopaliste koostööstruktuuridega ja koostöö väljavaadetega ühiste territoriaalsete tunnuste korral.

20.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/19

1.

2004. aasta mais toimunud Euroopa Liidu laienemine on viinud Euroopa Liidu piirkondliku ebavõrdsuse suurendamiseni, mis nõuab jätkusuutlikke ja senisest jõulisemaid meetmeid, tulemaks toime ühtekuuluvuse saavutamise, konkurentsivõime tugevdamise ning tööhõive ja üleeuroopalise territoriaalse koostöö parandamise väljakutsetega. Selleks tuleb kasutada nii spetsiifilisi, aastateks 2007–2013 seatud eesmärke teenivaid ühtekuuluvusepoliitika instrumente kui ka kõiki ühtse põllumajanduspoliitika ning ühtse kalanduspoliitika rakendamise otstarbel käsutuses olevaid vahendeid.

2.

Neid ajavahemikuks 2007–2013 mõeldud ühtekuuluvuspoliitika meetmeid on tarvis välja töötada ja rakendada järjekindlalt ja otstarbekalt ning need tuleb kooskõlastada Lissaboni ja Göteborgi strateegiatega. Meetmete rakendamise eesmärgiks on teadmistepõhise ühiskonna ülesehitamine kogu Euroopas jätkusuutliku arengu taustal. Need ülesanded on seni kuulunud peamiselt liikmesriikide pädevusse ega kajastu seetõttu veel vajalikul määral ELi teiste poliitikavaldkondade integreeritud arenguprotsessis.

3.

Seepärast peavad nii siseriiklikud strateegilised raamkavad kui ka rakenduskavad olema kooskõlas nõukogu poolt vastu võetud strateegilise ühtekuuluvuse suunistega, et oleks tagatud piisaval määral arvestamine Euroopa Liidu prioriteetidega.

4.

Lihtsustamise nõuetega arvestamine on viinud selleni, et koostati üksnes ühest fondist rahastatavaid programme, välja arvatud mõned tegevuskategooriad, mille jaoks on ette nähtud nii ERDFi kui ka ühtekuuluvusfondi toetus teatud rakendusprogrammi raames.

5.

See kinnitab järjekordselt ning paneb — võimaluse korral — rohkem rõhku erinevate meetmete ning programmide omavahelise kooskõlastamise ning nende koordineerimise vajadusele teiste ELi poliitikavaldkondade meetmetega.

6.

Niisugusest struktuurist, mis vastab üldisele määrusele, võib siiski tuleneda ERDFile oluliselt suurem roll erinevate ühenduse meetmete ja programmide lõimijana sõltuvalt nimetatud sihtaladest, milleks on lähenemine, konkurentsivõime, tööhõive ja territoriaalne koostöö.

7.

Üldise määruse ettepaneku ning ERDFi käsitleva määruse ettepanekuga loodavas struktuuris tehakse erinevate meetmete omavaheline põimimine ja kooskõlastamine eelkõige liikmesriikide ja — kui see on vastava liikmesriigi põhiseadusega ette nähtud — regioonide ülesanneteks.

8.

Komisjoni ettepanekud näevad ette kohalike omavalitsuste ning eelkõige linnade endisest suuremat rolli, kuigi siin piirdutakse rakendusprogrammidega piirkondlikul tasandil. Nii suurendatakse näiteks oluliselt üldise toetuse eraldamise võimalusi. Üldine toetus osutus kasulikuks ühenduse algatuse “Urban” rakendamisel ning on ette nähtud üldise struktuurifonde käsitleva määruse artikli 36 lõike 4 punktis b.

9.

Tagamaks teineteisest niivõrd erinevate eesmärkide (liikmesriikide regionaalpoliitika kohandamine ELi strateegiatega, subsidiaarsus, rahastamisvahendite lihtsustamine ja optimeerimine jne) kooskõlastamist ning nende võrdväärset taotlemist, tuleb kaasa haarata kõik institutsionaalsed osalejad, alates komisjonist kuni kohalike omavalitsusteni olukorras, kus pidevalt kasvab “mitmel tasandil valitsemise” tähtsus. Selleks tuleb võtta meetmeid, mis tagavad ja tugevdavad kõikide asjakohaste asutuste loomevõimet, nende kavandamis-, haldamis- ning kontrollimisoskusi, silmas pidades iga asutuse spetsiifilist rolli ning samas edendades sotsiaalpartnerite algatuslikku ning kontrollfunktsiooni.

10.

Arvestades eelpool öeldut, tuleb tingimata tagada olukord, kus ajavahemikuks 2007–2013 kavandatud ühtekuuluvuspoliitika määruste paketis, iseäranis kõnealuses ERDFi käsitlevas määruses ei sisalduks ühtki mitmeti tõlgendatavat sätet ja need poleks vähimalgi määral lünklikud. Nimetatud õigusaktid peavad selgelt kindlaks määrama ning sisuliselt defineerima iga osaleva avalik-õigusliku asutuse ülesanded. Viidates liikmesriikide õiguskordadele ning samas “erapooletuse” põhimõttele, mida alates komisjonist kõik osalejad peavad oma tegevuses järgima asutuste hierarhias enda omast madalamal kohal asuvate asutuste suhtes.

1.1

astub välja kõigi siiani ette võetud Euroopa regionaalpoliitika riiklikule tasandile tagasiviimise katsete vastu, pidades silmas ühenduse ühtekuuluvuspoliitika programmide lisaväärtust ja panust asutamislepingu eesmärkide saavutamisse;

1.2

kinnitab seisukohta, et komisjoni finantsettepanek, mille kohaselt 0,41 protsenti rahvamajanduse kogutulust (maaelu arengu ja kalanduse vallas ellurakendatavate struktuurimeetmetega kaasaarvatuna 0,46 % rahvamajanduse kogutulust) oleks arvestatavaks kompromissiks tulevase ühtekuuluvuse poliitika jaoks;

1.3

tervitab järjekindlat otsust anda prioriteet laienenud Euroopa Liidu väiksema elatustasemega regioonidele, suurendades pidevalt neis piirkondades kavandatud meetmetele eraldatavaid summasid;

1.4

kutsub liikmesriike üles ette nägema riiklikes strateegilistes raamistikes asjakohaseid meetmeid ja vahendeid nn phasing-in ehk “järkjärgulise kohaldamise” piirkondadele, mis vastaksid tõhusalt konkurentsialastele väljakutsetele ja soodustaksid lähenemisprotsessi elluviimist;

1.5

tunnustab fondide haldamises ja asjaajamises tehtud lihtsustusi, iseäranis rahastamisinstrumentide arvu vähendamist kolmele;

1.6

tervitab ERDFi käsitleva määruse ettepaneku raames rahastatavate meetmete ülesehitust (territoriaalse koostöö kui ühtekuuluvuse kolmanda sihtala osatähtsuse suurendamine, millega kaasnevad märgatavalt paranenud rahastamisvõimalused) ning sisulist külge (meetmete kooskõlastamine Lissaboni ja Göteborgi strateegiatega). Seda silmas pidades tuleb eelkõige tuua esile ettepanekus sisalduvate lahenduste otstarbekust:

1.7

kahetseb, et ei jätkata ka regioonidevahelist koostööd kui iseseisvat toetusvaldkonda territoriaalse koostöö sihtala raames (sellist koostööd toetas ka Euroopa Parlament oma ühtekuuluvusaruande teemalises aruandes);

1.8

peab märkimisväärseks komisjoni avatust ühtekuuluvuse territoriaalse mõõtme suhtes, mis avaldub lähenemisviisis, mis arvestab väga spetsiifiliste probleemidega silmitsi seisvate piirkondade erinevustega (linna- ja maapiirkonnad, saared ja mägipiirkonnad, kalandusest sõltuvad piirkonnad, äärepoolseimad piirkonnad, hõredalt asustatud piirkonnad, endised ühenduse välispiiri äärsed alad ja praegused ühenduse piiriäärsed piirkonnad ning väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimad piirkonnad). Erilist rahulolu väljendatakse seisukohaga, et üleeuroopalist territoriaalset ühtekuuluvust peetakse jätkusuutliku majanduskasvu esmajärguliseks eelduseks, lähtudes seejuures veendumusest, et Euroopa tuleviku edukas kavandamine eeldab probleemide lahendamist, mis puudutavad vähemarenenud piirkondi või piirkondi, mis ei saa seoses oma geograafilise asendi ja/või demograafiliste omaduste tõttu kasu siseturu võimalustest. Komitee tervitab antud piirkondadele, ning ka äärepoolseimatele piirkondadele (vastavalt lepingus toodud määratlusele) suunatud sobivate abinõude kehtestamist, et korvata nende piirkondade spetsiifilisi negatiivseid mõjusid, mis takistavad nende arengut ja piiramatut ligipääsu ühisturule; avaldab siiski kahetsust, et vähe tähelepanu pööratakse elanikkonna vananemisega seotud küsimustele, mis on järgnevatel aastakümnetel üks suuremaid Euroopa Liidu ees seisvaid väljakutseid;

1.9

võtab siiski teadmiseks, et komisjoni vastava ettepaneku põhjendustes 1 ja 10 tunnistatakse halvemas olukorras olevateks vaid “teatud saared”. See on vastuolus Amsterdami lepingu lõppakti deklaratsiooniga nr 30, mida korratakse Euroopa põhiseaduse lepingu artiklis III-220. Sellepärast on komitee seisukohal, et tuleb tagada tugevam õiguslik ja tõlgenduslik seos nimetatud põhjenduste vahel, võttes arvesse ka üldmääruse ettepaneku artikli 52 lõike 1 alalõiget 1. Need kaalutlused kehtivad ka mägi- ja piirialade kohta, pidades silmas nii Euroopa põhiseaduse lepingu artiklit III-116 kui ka üldmääruse artiklit 52;

1.10

toob esile, et ühenduse poliitika uus kontseptsioon tunnistab, et regioonid ja kohalikud omavalitsused ei ole regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika raames kõige sobivam tasand mitte ainult otsuste vastuvõtmiseks, vaid ka meetmete efektiivseks rakendamiseks, mida muuseas kinnitasid ka Euroopa piirkondade ja kohalike omavalitsuste assotsiatsioonid oma 2003. aasta mais Leipzigis peetud konverentsil. Kodanikulähedaste tasandite senisest laiem kaasamine ongi paratamatu, selgitamaks kodanikele tõhusamalt ühenduse tegevust, lihtsustamaks ühenduse poolt võetud meetmeid ning parandamaks nende efektiivsust.

1.11

peab sellele vaatamata vajalikuks regionaalsete ja kohalike, eelkõige linnapiirkondade omavalitsuste vahelise partnerluse süvendamist, lähtudes seejuures riiklikest tavadest ja tehes seda sobival viisil;

1.12

tervitab, et suurema innovatsiooniressursside ja paremate sotsiaalse integreerimise võimalustega linnapiirkondadele hakatakse eraldama senisest rohkem vahendeid sihipärasteks kõrgetasemelisteks meetmeteks, kuid neid tuleb teostada rakendusprogrammide raames ning asjaajamine peab toimuma vastavalt struktuurifondide üldsätteid käsitleva määruse artikli 36 lõike 4 punktis b) ette nähtud edasidelegeerimissüsteemile;

1.13

soovitab struktuurifonde käsitlevate õigusaktide komplekti vastuvõtmise menetluse kiiret lõpuleviimist, selleks et institutsionaalsetel osalejatel oleks vajalik ajavaru rakendusprogrammide väljatöötamiseks kuni tähtajani 1.1.2007 ning samas võimaldaks komisjoni poolt selleks loodud struktuuridel nende osalejate haldussuutlikkuse kontrollimist.

2.1

Artikli 1 lõikes 2 tuleks arvestada ka ebasoodsate demograafiliste tingimustega piirkondadega.

2.2

Artiklisse 3 tuleks kaasata investeeringud kultuurivaradesse (ka artikli kooskõlla viimise eesmärgil artikli 8 lõikes 2 sisalduvate sätetega), investeeringud täiendõppe ja tööhõivemeetmete raames kasutatavatesse hoonetesse ja seadmetesse ning kulutused nimetatud meetmete läbiviimiseks, juhul kui neid saab finantseerida ERDFi fondi vahenditest.

2.3

Regionaalpoliitika eesmärgid ja erisätted teatud piirkonnatüüpide kohta tuleb üksteisega täpsemalt kooskõlla viia.

2.4

Artiklile 5 (sissejuhatus) tuleks lisada, et “piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive sihtala” all antav ERDFi abi peab lubama suuremat paindlikkust prioriteetide seadmisel “järkjärgulise kohaldamise” piirkondades.

2.5

Artikli 5 lõike 3 punkti a tuleb lisada kabotaažiteenused ja erinevate (esimese ja teise) kategooriate lennujaamade vahelised lennuühendused ning regionaalsete, kohalike ja regioonidevaheliste siseveeteede kõrval tuleks mainida ka mereteid saarte ja eriti väiksemate saartega.

2.6

Artikli 6 lõigetes 1 ja 2 tuleb nimetada rannikupiirkondade koostööd, mõlemal juhul peaks olema merepiirkondadele tagatud võimalus nii kahepoolseks kui mitmepoolseks koostööks.

2.7

Artikli 6 lõike 2 punktis c nimetatud loodusõnnetuste nimistusse tuleb lisada vulkaanipursked ja metsatulekahjud koos nendest tuleneva metsade hävimisega, ilma et see ohustaks nõukogu määruse ettepaneku KOM(2004)492 artikli 33 lõikes 1 sätestatut. Kõnealuse ettepanekuga nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta.

2.8

Artikli 4 lõikes 3 toodud kategooriad tuleb kaasata artiklis 6 toodud esmatähtsatesse eesmärkidesse.

2.9

Artikli 7 punktis a tuleb asendada mõiste “käibemaks” mõistega “hüvitamisele kuuluv käibemaks” vastavalt ESFi määruse artiklile 11 ja kooskõlas antud mõiste kasutamisega käimasolevas programmitsüklis.

2.10

Artikli 7 punktis d tuleb asendada mõiste “elamumajandus” mõistega “elamumajandus, lähenemise sihtalaga piiritletud eranditega, milleks on sotsiaalelamumajanduse teatud valdkonnad, nagu kaitset vajavate elanike elamute ja kolmandatest riikidest pärit sisserändajate ajutiste majutuspaikade ehitus”.

2.11

Artikli 9 viimase lõike puhul tuleb ette näha, et struktuurifondide üldsätteid käsitleva määruse ettepaneku artiklis 23 toodud siseriiklikesse raamistikesse kaasatakse üldsuunitlused ning kriteeriumid, mille abil liikmesriigid ja regioonid peavad tagama ERDFi ning teisalt ESFi, Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi ja Kalanduse Arendusrahastu vahenditega kaasfinantseeritavate meetmete vastastikuse täiendavuse ja kooskõlastatuse ning nende meetmete käimasoleva ja hilisema monitooringu.

2.12

Hoolikalt tuleb vaadelda ERDFi puudutavate õigusaktide mõju struktuurifondide reformi ettepanekute üldises raamistikus, vaadeldes nende sotsiaalset kasu ning ebasoodsas olukorras olevate rahvastikugruppide (nagu nt puuetega inimesed, isikud, keda ähvardab sotsiaalne tõrjutus jne) toetuseks mõeldud meetmeid.

2.13

Tuleb rõhutada, et struktuurifondid saavad aidata kaasa integratsioonile mitmekultuurilistes ja mitmekeelsetes piirkondades.

3.1

toetab territoriaalse koostöö nimetamist ühenduse ühtekuuluvuse poliitika eesmärkide hulgas;

3.2

tervitab merepiiride tunnustamist piiriülese koostöö raames, millega järgiti komitee arvamuse CdR 120/2004 selgesõnalist soovitust, ja rõhutab sellise koostöö tähtsust eriti äärepoolseimate piirkondade reaalsel integreerimisel ümbruskonnaga;

3.3

toob esile, et Euroopa piiriülese koostöö liidu (KOM(2004) 496 (lõplik)) mõiste seostub ka riikidevahelise ja mitte ainult piiriülese koostööga, millepärast tuleks instrument ümber nimetada “Üleeuroopalise koostöö ühinguks”, sellises nimetuses kajastuks selgemini instrumendi üldine iseloom.

4.1

Tuleks kasutada juba eksisteerivate ja edukalt töötavate regionaalsete, linnade ja kohalike omavalitsuste võrgustike kogemusi ning toetada Euroopas regioonidevahelise ja ka territoriaalse koostöö valdkonnas loodavaid uusi võrgustikke.

4.2

Pidades silmas programmide koostamist, iseäranis piiriüleste ja riikidevaheliste koostööprogrammide väljatöötamist, ning nende programmide esitamist komisjonile, tuleb täpsustada vastavad pädevused, menetlused ja ajagraafikud.

4.3

Siseriiklikes strateegilistes raamkavades tuleks sätestada ka kolmanda sihtalaga arvestamine, selleks et tugevdada liikmesriikide panust territoriaalse koostöö programmidesse ning et hoolitseda siseriikliku kaasrahastamise sobivate meetmete eest. Lisaks tuleks tagada kõnealuses ja teistes valdkondades rakendatavate meetmete tugevam ühtsus:

4.4

Tuleb kontrollida, kuidas on võimalik tugevdada regionaalsete ja kohalike omavalitsuste aktiivset osalust programmide arendamisel ja teostamisel, seda kooskõlas territoriaalse koostöö suunistega, nii nagu need on sätestatud siseriiklikes strateegilistes raamkavades vastavalt Euroopa Regionaalarengu Fondi üldmääruse ettepaneku artiklile 25.

4.5

Tuleb kindlaks määrata menetlused, kriteeriumid ja ajagraafikud, mille alusel komisjon hakkab eraldama vahendeid ning kinnitama programme.

4.6

Tuleb selgemalt defineerida, kes on toetuse saaja (artiklid 16 ja 21), millistele nõuetele ta peab vastama ning millised asustused vastutavad kontrollimise eest ning millised on nende asutuste ülesanded.

4.7

Tuleb ette näha võimalus, kus üksikjuhtumitel viiakse artiklis 19 toodud tegevusi läbi ainult ühes liikmesriigis eeldusel, et seal toodud neljast tingimusest on täidetud vähemalt kaks.

20.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/35

1.1

tervitab Euroopa Komisjoni raamettepanekut struktuurifondide määruste kohta ajavahemikuks 2007-2013;

1.2

on veendunud, et arvestades liidu laienemist 25 ja edaspidi 27 liikmesriigini, on komisjoni finantsettepanek eraldada 0,41 % rahvuslikust koguproduktist (mis on suurendatav 0,46 %-ni koos maaelu arengu ja kalanduse toetusega) ja määrata 336,3 miljardit eurot sihtotstarbeliselt kolme eesmärgi täitmiseks (78 % vastastikuse lähenemise eesmärgiks, 18 % regionaalse konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgiks ja 4 % territoriaalse koostöö eesmärgiks) on minimaalne kompromiss, pidades silmas tulevast ühtekuuluvuspoliitikat;

1.3

tunneb rõõmu selle üle, et ühtekuuluvusfondist tulevat toetust on võimalik laiendada ka projektidele, mis peavad silmas keskkondlikku kasu, nimelt energiasäästu ja taastuvat energiat ja üleeuroopalistest võrgustikest väljaspool paiknevat transpordisektorit, raudtee-, jõe- ja mereliiklust, ühendvedude süsteeme ja nende koostalitlusvõimet, teede ja õhuliikluse korraldamist, puhast linna- ja ühistransporti;

1.4

kiidab heaks selle, et Ühtekuuluvusfondist toetatakse liikmesriike, mille rahvuslik koguprodukt on vähem kui 90 % ühenduse vastavast keskmisest näitajast; liikmesriikide jaoks, mis ei ole laienemise tulemusena enam abikõlbulikud, tuleb leida poliitiline lahendus.

1.5

on arvamusel, et Ühtekuuluvusfondi toetust saavaid liikmesriike ei tohiks karistada Ühtekuuluvusfondi rahalise toetuse peatamisega, kui vastavalt asutamislepingu artikli 104 lõikele 6 esineb toetust saavas liikmesriigis ülemäärane avaliku sektori eelarvepuudujääk;

1.6

loodab, et Euroopa Komisjon selgitab, kas rahastamise peatamine, kui see eksisteerib, kehtib ainult uute projektide kohta, mis tuleb vastu võtta pärast 1.jaanuari otsusele järgneval aastal;

1.7

on veendunud, et Euroopa Komisjon peab analüüsima eeliseid ja kahjusid, pidades silmas samade üldreeglite arvestamist nii Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi suhtes. Esitatud seletuskirjas ei selgitata seda komisjoni ettepanekut puudutavat arvamust. RK arvates tuleb mainitud Ühtekuuluvusfondi määrusi puudutava muudatuse kohta teha tulude-kulude analüüs;

1.8

loodab, et Euroopa Komisjonil on põhjust minna üle projektipõhiselt analüüsilt (praeguse EÜ Ühtekuuluvusfondi määruse nr. 1164/ 94 artikli 1 .lõik 3.) programmipõhisele analüüsile (KOM(2004) 492 lõppdokumendi (final) seletuskirja punkti 5.2 viimane lõik– struktuurifondide määrus) Ühtekuuluvusfondilt toetust saavate liikmesriikide ettepanekute kohta. See meetod erineb täielikult praegu kasutusel olevast meetodist. Euroopa Komisjon peab seda üleminekut põhjendama vastavalt hindamise tulemustele. Hindamine viiakse läbi praeguse Ühtekuuluvusfondi kohta.

20.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/38

1)

Transpordisektori liberaliseerimine on eelkõige pärast Lissaboni strateegia vastuvõtmist 2000. aastal Euroopa Liidu ja ELi liikmesriikide üks keskseid eesmärke.

2)

Nagu nähtub arvukatest arvamustest, on transpordipoliitika territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika komisjoni ja regioonide komitee ühine prioriteet (eriti arvestades hr Lamberti koostatud materjale sadamateenuste direktiivi esimese eelnõu kohta). Komitee rõhutab Euroopa transpordipoliitika olulist panust ühtekuuluvuse saavutamisse laienenud ja mitmekülgsemas Euroopas.

3)

Järgnevatel aastatel tõuseb Euroopa Liidus tunduvalt nõudlus transporditeenuste järele. Kõnealune nõudluse tõus on tingitud majanduskasvust, Euroopa Liidu laienemisest ja kaubandussuhete aktiveerumisest ning see puudutab eelkõige kaubavedu.

4)

Seoses oodatava suurenenud koormusega, eriti teede infrastruktuuri osas, tekib vajadus teha suuri jõupingutusi liiklusvoogude juhtimiseks ja transpordi infrastruktuuri arendamiseks. Siinkohal on oluline roll keskkonnasõbralikul meretranspordil, sest meretranspordi võimalused suunavad kaubaveo teedelt kõrvale ning aitavad kaasa transpordi säästvale arengule. Tõhusa kombineeritud transpordivõrgu rajamine ja laiendamine mõjutab oluliselt ranniku- ja sadamapiirkondi ja ümberkaudseid alasid ning seetõttu ka sealseid sadamaid ja meretranspordiga tegelevaid ettevõtteid. Tuleb lähtuda sellest, et kõnealune kogu siseturgu positiivselt mõjutav areng ilmneb muuhulgas ka Läänemere ruumis.

5)

Tõhusad transpordisüsteemid on Euroopa rahvusvahelise konkurentsivõime eeltingimus. Tuleb luua usaldusväärsed raamtingimused, et stimuleerida jätkuvaid investeeringuid transpordisektoris. Seejuures tuleb ühenduse õigusaktides arvestada nii tõhusa konkurentsi ja vaba turulepääsu põhimõtetega, kui ka investeerimiskindluse nõuete, vastavate ohutusnõuete, sotsiaalselt kohaste töötingimuste ning kõrgete keskkonnastandarditega.

6)

Kuna võrreldes Põhja-Ameerika ja Aasiaga on Euroopa sadamates tunduvalt madalamad käitluskulud, siis tuleb sadamate konkurentsivõimet ja tõhusust edendavate meetmete üle arutleda lähtuvalt praeguse olukorra vajakajäämiste analüüsist. Nimetatud analüüsi praegu veel ei ole.

7)

Lisaks tuleb siiski mainida, et aastakümnete jooksul on eelkõige sadamates, aga ka mereliikluse valdkonnas rajatud toimivad komplekssed struktuurid. Tänu sellele kuuluvad paljud Euroopa Liidus ja ELi sadamates tegutsevad ettevõtted juba praegu maailma suurimaid tulusid teenivate ja kõige konkurentsivõimelisemate ettevõtete hulka. Seetõttu peaksid õiguslikus raamistikus tehtavad muudatused vastavalt arvestama mõjuga transpordisektori struktuuride omavahelisele sõltuvusele, st transpordisektori struktuuride ja teiste majandussektorite vahelisele sõltuvusele. Komisjon mõistab nimetatud struktuuride keerukust ning eraldab märkimisväärsed rahalised vahendid, et luua toimivad ja konkurentsvõimelised transpordisüsteemid nagu “lähisõit” (short sea shipping) ja “merekiirteed” (motorways of the sea).

8)

Vaieldamatult oluline, kuid väga keeruline on piirangute kaotamine meretranspordi ja sadamteenuste valdkonnas. Vastavad üleminekusätted peaks ajutiselt, ka tööhõivepoliitikaga seonduvatel põhjustel püüdma vältida Euroopas asuvate ja/või tegutsevate ettevõtete kahjustamist võrreldes teiste maailmaturul osalejatega ning püüdma vältida Euroopa Liidu sisemise olukorra tasakaalust väljaviimist.

9)

Ülemaailmsest võrdlusest nähtub, et nii meretranspordile kui ka sadamateenustele kehtivad väga erinevad konkurentsipoliitilised ja -õiguslikud raamistikud. Seetõttu tuleb arvestada Euroopa Liidu turu liberaliseerimise astme, mahu ja kiiruse küsimuses ka tööstuspoliitikaga, mis on senini jäänud kaalutlustest kõrvale. Liberaliseerimise võimalike lühiajaliste negatiivsete mõjude vähendamiseks tuleks kehtestada tööhõivepoliitika lisameetmed.

1.1

toetab komisjoni soovi kavandada sadamateenustele spetsiaalne ühenduse raamistik. Seda enam, et kõnealune teema puudutab praegusest 25-st liikmesriigist 20 liikmesriiki;

1.2

tervitab direktiivi eelnõu raames määratletud komisjoni eesmärke tagada sadamasektoris konkurents ja tõhusus. Vähese tõhususe korral aitavad eesmärkide saavutamisele kaasa liberaliseerimine, vaba turulepääs ja läbipaistvus;

1.3

nõustub komisjoniga, et lisaks sadamaettevõtetes “läbipaistvuse” direktiivi rakendamisele on tarvis sadamasektori õiglase ning tõhusa konkurentsivõime tagamiseks vastu võtta ka konkreetsed, läbipaistvad ja paindlikud toetussuunised sadamainvesteeringutele;

1.4

tervitab, et komisjon annab nõusoleku riigile kuuluvatel sadamatel osutada sadamateenuseid, parandamaks sadamateenuste tõhusat konkurentsi;

1.5

väljendab kahetsust, et komisjon esitab oluliste küsimuste osas rangemaid sätteid sisaldava eelnõu kiirelt pärast esimest ebaõnnestunud katset ning ilma vajalikku analüüsi teostamata. Uus direktiivi ettepanek sisaldab arvukalt muudatusi, mis põhinevad suures osas nõukogu ja Euroopa Parlamendi poolt tagasilükatud esimesel eelnõul ning millest osa ei arvesta lepituskomitee vahendustegevuse tulemusi;

1.6

kahetseb, et ei arvestata Euroopa sadamate ja sadamateenuste domineeriva turustruktuuriga. Tegelikkuses valitseb üksikute Euroopa sadamate vahel tugev konkurents, mistõttu vaid tõhusalt toimivad ja soodsate hindadega sadamad peavad Euroopas konkurentsile vastu;

1.7

järeldab, et sadamate intensiivses konkurentsis suudavad konkureerida ainult need teenused, mille pakkumisel kasutatakse tõhusaid ja soodsaid meetodeid. Kuna ebaefektiivsed sadamateenuste osutajad mõjutavad negatiivselt kogu sadama tootlikkust, on nad sunnitud sadamatevahelise konkurentsi survel suurendama oma tootlikkust;

1.8

väljendab kahetsust, et ei arvestata asjaolu, et konkurents ei piirdu vaid sadamasisese tegevusega, vaid hõlmab terveid transpordivõrke. Sekkumine nimetatud transpordivõrkude ühte valdkonda, sadama töösse, mõjutab ümbruskonna kogu logistikat. Seetõttu reguleerib uus ettepanek tegelikult märksa enam kui vaid sadamateenuste turulepääsu. Kõnealuste eeskirjade mõju logistika valdkonnale on raske prognoosida;

1.9

kardab, et juhul kui direktiivi eelnõu rakendatakse praeguses vormis, väheneb Euroopas sadamateenuste osutajate arv. Ei saa välistada, et Euroopa olulisematesse sadamatesse sisenevad üksikud väljaspool Euroopa Liitu asuvate sadamate teenuste osutajad, kes on oma koduturgudel monopoolses seisundis ja toodavad suuri kasumeid ning kes saavutavad valikumenetlustes edu kõrgete rahaliste pakkumistega. See kehtib eelkõige juhul, kui pakkumise suurus on ainus määrav valikukriteerium. Seeläbi on ohustatud Euroopa sadamamajanduse praegused struktuurid, mille eripära on riiklike ja erasektori terminali operaatorite arvukus. Kui mõningatel terminali operaatoritel õnnestub sel viisil hõlmata sadama käitlustoimingutest märkimisväärne turuosa, tekivad ka Euroopas monopoolsed struktuurid, mis ei ole kooskõlas suurema konkurentsi poole pürgimisega;

1.10

avaldab lisaks kartust, et vähenevad sadamateenuste osutajate investeeringud. Direktiiv toob kaasa ebakindluse lepingutähtaegade ja hüvitiste suhtes, mis vähendab oluliselt oodatavaid investeeringutest tulenevaid tulusid. Lisaks kasvavad seoses nimetatud ebakindlusega investeeringute refinantseerimiskulud, sest pangandussektor arvestab vastavalt kapitali adekvaatsuse raamistiku (Basel II) nõuetele teatud riske rangemalt. Ainuüksi need kaks kõnealust direktiivi tagajärge pärsivad tunduvalt investeerimisvalmidust;

1.11

leiab, et tegemist on EÜ asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisega, sest direktiiv ei arvesta sellega, et liikmesriikide tasandil juba toimib liberaliseeritud konkurents Euroopa sadamate vahel. Seega ei ole direktiiviga väljapakutud eeskirjad käesolevas vormis ja ulatuses vajalikud;

1.12

on mures, et direktiivis väljapakutud meetmetega ei saavutata komisjoni seatud, tervitatavaid eesmärke ning avaldab kartust, et pigem kahjustatakse praegust, Euroopa sadamate ja sadamateenuste jõudsa kasvu ja tõhususe suurenemise trendi;

1.13

on arvamusel, et sadama võimalust ise sadamateenuseid osutada ei tohiks piirata teatud olukordadele, vaid see peaks olema üldiselt lubatud. Seejuures tuleb tagada ausad ja läbipaistvad konkurentsitingimused, kui sadama juhtimisorgan konkureerib valikumenetluse raames teiste (erasektori) pakkujatega.

1.14

soovib täiendavalt lisada, et erinevates keeltes ilmunud tõlgetes ilmnevad sisulised erinevused, mis raskendavad direktiivi ettepaneku hindamist.

1.15

kardab, et ettenähtud tegevusloa väljastamise nõuetega kaasneb sadama juhtimisorganitele “liberaliseerimise” direktiivi eesmärkidega vastuolus olev märgatav bürokraatia kasv. Eelnõu sätestab, et tulevikus on vaja tegevusluba kõigiks direktiivi reguleerimisalasse kuuluvateks sadamateenusteks (tehnilised laevandusteenused nagu lootsimine, pukseerimine ja sildamine, kõik lasti käitlemisega seotud toimingud ning sõitjateveo teenused). See hõlmab ka sadamateenuseid, milleks senini ei olnud tegevusluba tarvis. Tulevikus tuleb sadama juhtimisorganil väljastada märgatavalt rohkem tegevuslubasid kui praegu, sest tegevusluba nõutakse ka näiteks maaomanikelt, kes osutavad omal kinnistul sadamateenuseid. Ka omakäitluse teostajatel peab olema tegevusluba, mida väljastatakse küll tähtajatult, kuid mis kehtib seni, kuni omakäitluse teostaja vastab lubade väljastamise kriteeriumidele. Lisaks langeks sadama juhtimisorganile tegevuslubade järelevalve kohustus. Lisaks lubade väljastamiskriteeriumidele tuleb näiteks kontrollida ka vastavust tööhõive- ja sotsiaalvaldkonnas kehtivatele eeskirjadele, mis põhimõtteliselt on sotsiaalpartnerite ülesanne. Nimetatud kohustused võivad teatud juhtudel ületada sadama juhtimisorgani töömahu piirid;

1.16

peab võimalikuks omandiõiguse rikkumist seoses kinnistuomanikele ettenähtud tegevuslubade taotlemisega ning see ei ole kooskõlas EÜ asutamislepingu artikliga 295, mille kohaselt ei mõjuta asutamisleping ühelgi viisil liikmesriikides omandiõiguslikku režiimi reguleerivaid eeskirju. Kui kinnistuomanikule ei anta valikumenetluse alusel tegevusluba oma sadamaruumis tegutsemiseks, vaid see antakse mõnele kolmandale isikule, ei ole kinnistuomanikul enam lubatud oma kinnistul sadamateenuseid osutada. Kuid kinnistu ei kuulu sadama juhtimisorganile ja seetõttu pole tal õigust sõlmida rendilepinguid kolmandate isikutega ilma kinnistuomaniku nõusolekuta. Pealegi ei saa sadama juhtimisorgan ka avaldada survet omanikule lepingu sõlmimiseks kolmandate isikutega, kellele väljastati tegevusluba. Sel juhul ei täidaks väljastatud tegevusluba oma eesmärki;

1.17

juhib tähelepanu sellele, et kehtestatud valikumenetluse raames võivad esile kerkida teatud raskused. Kui piiratakse teenuste osutajate arvu, peaksid vastavalt direktiivi eelnõule kehtima vaid need tegevusload, mis väljastati valikumenetluse käigus. Seevastu tegevusload, mis on väljastatud vastavalt praegu kehtivale seadusandlusele, kaotaksid kehtivuse. Vastavalt uue õigusakti nimetatud tagasiulatuvale mõjule tuleks sadama juhtimisorganitel direktiivi jõustudes väljastada uuesti kõik, ka juba olemasolevad tegevusload, valikumenetlust kasutades;

1.18

leiab, et olukord, kus liikmesriigid üksi vastutavad ettevõtte põhivara jääkväärtuse hüvitamise eeskirjade eest, võib tekitada konkurentsimoonutusi. Näiteks võib juhtuda, et hüvitise määramisel tehakse tagantjärele (varjatud) mahaarvestus kinnistu rendist. Direktiivi eelnõuga kehtestatav põhimõte, mille kohaselt tuleb hüvitiste määramisel lähtuda kindlatest eelnevalt paika pandud reeglitest, ei täpsusta piisavalt nõudeid liikmesriikide vastavatele eeskirjadele. Samas peavad ühenduse eeskirjad arvestama erinevustega liikmesriikide maksunduses ja kulumi arvestamise korras, et vältida konkurentsimoonutusi. Vastavalt kirjeldatud põhimõtetele võiks Euroopa Liidu õigusega näiteks ette näha siseriiklike üldiste kulumi arvestamise eeskirjade kohustuslikku rakendamist. Kõrvalekalded oleksid võimalikud vaid õigustatud põhjustel. Lisaks tuleb kõnealused eeskirjad avalikustada või vähemalt komisjoni neist teavitada, et suurendada läbipaistvust;

1.19

kardab, et seoses direktiiviga kehtestatud mitmesuguste konkreetsete eeskirjade tõttu väheneb investeeringute hulk:

1.20

näeb õigusliku ebakindluse ohtu praegu tegutsevatele sadamateenuste osutajatele, sest puuduvad üleminekueeskirjad. Praegu turul aktiivsed ettevõtted ei saa olla kindlad, et nad ka tulevikus tegutsevad samas mahus. Kui tulevikus soovib ka mõni teine sadamateenuste osutaja turule siseneda ning kui on tegu teenuste osutajate arvu piiramisega, siis peavad juba tegutsevad sadamateenuste osutajad läbima konkursi riskides kaotada oma tegevusluba. Ühelt poolt näitab see olemasolevate lepingute umbusaldamist, teiselt poolt aga toob ebakindlus olemasolevate tegevuslubade edasisel kasutamisel kaasa investeerimisvalmiduse olulise vähenemise. Kui praeguseid lepinguid rikutakse ühepoolselt, tekib lisaks ka märkimisväärsete hüvitiste nõudmise oht;

1.21

ennustab Euroopa sadamate atraktiivsuse vähenemist kruiisilaevadele seoses omakäitlusele kehtestatud piirangutega. Direktiivi eelnõu näeb ette, et pardapersonali poolt teostatav omakäitlus on lubatud vaid lähisõitude ja merekiirteede puhul. Sel juhul ei ole rahvusvaheliste kruiisilaevade personalil enam õigust pardakontrolle läbi viia;

1.22

kardab, et ettenähtud võimalus rakendada maismaal tegutsevaid töötajaid toob kaasa sotsiaaldumpingu, sadamteenuste kvaliteedi ja tootlikkuse vähenemise ja vastuolud tehniliste ning poliitiliste turvanõuetega (ISPS koodeks). Lisaks kannataks komisjoni soovitatud valikumenetluse süsteem selle all, et käitlemisega tegelevatel ettevõtetel oleks küll võimalik taotleda vastavat tegevusluba, kuid nad ei saaks seda tegelikult kasutada, sest laevaühingud rakendavad omakäitlust;

1.23

tervitab lootsiteenuste eeskirjade paindlikkust, mis annab liikmesriikidele võimaluse reguleerida asjakohaste kriteeriumide abil siseriiklikke tegevuslubade väljastamise eeskirju ning teenuseosutajate valikut. Komitee tõstatab siiski küsimuse, kui mõttekas on teavitamiskohustus liikmesriikidele seoses lootsiteenuste tõhususe parandamisega, sest vastavalt direktiivi eelnõu sisule on lootsiteenuste osutamise puhul olulised mereohutuse kriteeriumid ja isiklikud kogemused.

2.1

on seisukohal, et direktiivi ei tohiks esitatud kujul vastu võtta, kuna see ei soodusta konkurentsi sadamates, vaid loob uusi liigseid ja sobimatuid eeskirju, mis kahjustavad eelkõige väikese ja keskmise suurusega sadamateenuste osutajate huve ning soodustavad sotsiaaldumpingut, mille tulemusel vähenevad sadamate tegevuse tõhusus ja ausad konkurentsivõimalused. Kõnealuse direktiiviga ei saavutata komisjoni poolt kindlaks määratud eesmärke;

2.2

peab vältimatuks viia enne järgmist arutelu läbi sadamateenuste praeguse turuolukorra diferentseeritud analüüs. Et vältida sadamateenuste turu ülereguleerimist, millega kaasnevad konkurentsi vähenemine ja väiksem tõhusus, on tarvis põhjalikult tunda Euroopa sadamamajanduse tähtsamate sektorite olulisi probleeme;

2.3

on veendunud, et õigusliku ebakindluse vähendamiseks ning usalduskaitse põhjustel tuleb praegu turul tegutsevatele ettevõtetele tagada kestmajäämise garantii. Seetõttu ei tuleks juba tegutsevate ettevõtete puhul rakendada lepingute ja/või tegevuslubade kehtivuse tähtaega või anda direktiiviga juba väljastatud tegevuslubadele ettenähtud pikim võimalik kehtivusaeg. Siiski peaks üleminekutähtajad olema kohased, st lepinguid tuleks pikendada vastavalt asjaomaste ettevõtete vajadustele;

2.4

on seisukohal, et liikmesriikide tasandil tuleb kasutusele võtta hüvitamiseeskirjad, mis tegevusloa tähtaja lõppemisel lähtuvad erinevatest siseriiklikest amortisatsiooni kohta kehtivatest eeskirjadest ning samaaegselt ettevõtte päevakohasest väärtusest, oletades, et luba pikendatakse. Sellised eeskirjad arvestavad nii ettevõtte investeerimiskuludega korraldusele, personalile ja transpordivõrgule kui ka erinevate institutsiooniliste raamtingimustega;

2.5

on arvamusel, et ühenduse õigusega tuleks määratleda, millest tohib ja peab lähtuma hüvitamise aluseks olevate eeskirjade koostamisel. Vastavate eeskirjade koostamisel tuleb siiski arvestada erinevustega liikmesriikide maksunduses ja kulumi arvestamise korras;

2.6

soovib, et tegevuslubade kehtivusaeg lähtuks tehtud investeeringutest. Lisaks tuleks pikaajaliste, tegevusloa kehtivusajal tehtud investeeringute puhul kasutada pikendamise võimalusi. Komitee soovitab üle võtta vähemalt need tähtaegu reguleerivad eeskirjad, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu lepituskomitee ettepanekus “port package I” kohta;

2.7

teeb ettepaneku asendada tegevuslubade väljastamise kohustus korraga, mille kohaselt tegevuslubade väljastamine oleks kohustuslik üksnes teenuste osutajate arvu piiramise korral. Seetõttu oleks võimalik säästa märkimisväärselt vahendeid;

2.8

peab vajalikuks, et omakäitlust teostab vaid pardapersonal. Sotsiaaldumpingu vältimiseks ja seoses ohutusega peaks liikmesriikidel olema võimalik piirata õigust omakäitlusele vaid nendele sadama kasutajatele, kelle laevad sõidavad mõne liikmesriigi lipu all;

2.9

leiab, et direktiivi ruumilist kohaldamisala tuleks laiendada sadama juurdepääsuteedele. Lisaks tuleks direktiivi laiendada ka laevatatavatele jõgedele ja kanalitele, ka juhul, kui neid ei saa lugeda sadama juurdepääsuteede hulka. Kõnealuse ettepaneku rakendamise eeltingimuseks on aga see, et arvestatakse ka regioonide komitee teisi soovitusi. Kõnealuse ruumilise kohaldamisala laiendamine ilma eelnevaid soovitusi arvestamata muudaks nimetaud probleemid veel teravamaks;

2.10

toetab komisjoni kavatsust kehtestada sadamatele läbipaistvad toetussuunised;

2.11

on arvamusel, et ELi sadamate tõhususe suurendamiseks ja konkurentsi arendamiseks on vajalik järgida komitee soovitusi.

3.1

kiidab heaks komisjoni kavatsuse vaadata üle määrus (EMÜ) nr 4056/86, millega kohaldatakse EÜ konkurentsieeskirju meretranspordi suhtes ning kaasata sellesse aktiivselt merevedudega tegelevaid ettevõtteid ja nende liite;

3.2

nõustub komisjoniga, et iga tulevane eeskiri peab üleminekuperioodi möödudes täielikult ja ilma eranditeta vastama EÜ asutamiselepingu artikli 81 lõikes 3 kehtestatud sätetele;

3.3

toetab täielikult komisjoni kavatsust kaotada erandid hinna- ja koguseliste kokkulepete ning teiste konkurentsi piiravate kokkulepete suhtes;

3.4

nõustub komisjoniga selles, et võib kaotada määrusega nr 1/2003 kehtestatud konkurentsieeskirjade erandid kabotaažile ja trampteenustele, sest puuduvad veenvad põhjused nende säilitamiseks. Erandite kaotamise kasuks räägib ka argument, et antud viisil on võimalik vähendada Euroopa ettevõtjate konkurentsialast ebavõrdset kohtlemist, isegi kui see tundub olema ebatõenäoline;

3.5

tervitab, et komisjoni esitatud valge raamat süveneb kehtivate eeskirjade kooskõlastamisse Euroopa konkurentsiõigusega; komiteele tundub, et kuigi kehtivad eeskirjad ei ole kooskõlas EÜ asutamislepingu artikli 81 lõike 3 sätetega, oleks siiski mõttekas vaadelda komisjoni vastavasisulisi järeldusi ulatuslikuma andmebaasi raames. Sel viisil tuleks komisjon vastu merevedudega tegelevate ettevõtete kaebustele ning ei satuks vastuollu EÜ asutamislepingu artikli 253 sätetega;

3.6

on seisukohal, et puudub ulatuslik mõjude analüüs, kuid komitee loodab, et kõnealune teema tuleb arutusele hiljemalt konkreetsete eeskirjade ettepanekute sõnastamisel; seejuures tuleb eriti arvestada mõjusid kaubandusvoogudele, turuosadele ja tarbijahindadele. Väide, et analüüsi raskendab tõsiasi, et seoses liinilaevanduskonverentside aastatepikkuse eksisteerimisega puuduvad andmed konkurentsitingimustele vastava turu kohta, ei pruugi paika pidada. Sellega viidatakse probleemidele, mis tekivad senini tugevalt reguleeritud sektori liberaliseerimisel;

3.7

tõstatab küsimuse, kas võimalikud muudatused ei peaks rõhutama rohkem tööhõivepoliitikaga seonduvaid küsimusi, sest vastavalt komisjoni väitele on oodata tugevamat turule keskendumist ja sellest tulenevat uuenduslainet. Kõnealune areng on tervitatav arendus- ja tööstuspoliitikaalasest vaatenurgast, kuid võib avaldada negatiivset mõju tööhõivele ettevõtetes;

3.8

on seisukohal, et tuleb üle vaadata Euroopa Liinilaevanduse Ühingu (ELAA) ettepanek jätkuvalt võimaldada teatud anonüümse informatsiooni hilinenud ja mittediskrimineerivat vahetust. Sest vabalt kättesaadav turuteave aitab kaasa suurema läbipaistvuse saavutamisele ning soodustab konkurentsi. Kõnealune süsteem peaks kindlasti sisaldama kõigile turul osalejatele kättesaadavat hinnaindeksit, mis asendaks praeguste liinilaevanduskonverentside tariifide normatiivväärtuse funktsiooni. Seejuures tuleb tagada tõhus kontroll ning piirduda vaid teabevahetusega;

3.9

toonitab, et lisaks teatud eeskirjade säilitamise (vajadusel muudetud kujul) küsimusele on eelkõige oluline toimida sobivate ja diferentseeritud üleminekusätete abil vastavalt Euroopa turul tegutsevate ettevõtete vajadustele. Esmajoones peavad need lähtuma ulatusliku mõjude analüüsi tulemusest. Seoses sellega rõhutab komitee, et määrusega nr 4056/86 kehtestati algusest peale ELi konkurentsisüsteemis erand vaid merevedude valdkonnas; kõnealune sektor peab sellega arvestama, et teatud aja möödudes vaadatakse nimetatud eeskirjad uuesti läbi. Seetõttu ei saa põhjendada kehtivate eeskirjade säilitamise või üleminekusätete vastuvõtmise soovi mitte ainult õiguskindluse ja usalduskaitse motiividega. Seadusandjal tuleb siiski arvestada sellega, et liinilaevanduskonverentsid eksisteerivad juba aastakümneid, nad on praktikas juurdunud ja nende ümber on üles ehitatud ärikontaktid;

3.10

ei ole nõus ettepanekuga, et määruse nr 4056/86 artiklis 2 loetletud eeskirjad tehniliste kokkulepete usaldusväärsuse kohta tuleks tõepoolest kehtetuks tunnistada. Komisjoni vastuväiteks on, et kõnealused sätted on vaid selgitava iseloomuga, tekitavad segadust ja laevaomanikud tõlgendavad neid liialt vabalt; nimetatud artikli kehtetuks tunnistamine neid probleeme ei lahendaks, pigem muutuksid need suuremaks, sest tehnilised kokkulepped on lubatud ka ilma seadusliku sekkumiseta. Vastavate selgete eeskirjade puudumine tekitaks veelgi enam probleeme piiritlemisega. Komitee arvates võimaldaks lubatud kokkuleppeid selgesõnaliselt määratlev eeskiri õiguskindlust ja pakuks tuge. Seetõttu tuleb kohaldada artiklit 2, st vastavaid tulevasi eeskirju, kuivõrd kehtivad eeskirjad muutuvad vastavalt uue konkurentsisüsteemi arendamisele kehtetuks. Tulevased eeskirjad võiks integreerida konsortsiumide grupierandisse (määrus nr 823/2000);

3.11

leiab, et konkurentsi ja tööstuspoliitikaga seotud põhjustel tuleks pürgida õigusliku raamistiku ülemaailmse ühtlustamise suunas. Seda enam, et käimas on Euroopa turu liberaliseerimine ning teised merevedudega tegelevad riigid reglementeerivad jätkuvalt oma turge rohkem, kui kehtiv ühenduse õigus seda Euroopa turu suhtes teeb;

3.12

viitab sellele, et valge raamat ei käsitle piisavalt määruse nr 4056/86 tühistamisest või muutmisest tulenevat mõju kehtivale rahvusvahelisele õigusele ja vastuolude tekkimise võimalust;

3.13

leiab, et tuleb kaalutleda ettepanekut kuulutada kehtetuks määruse nr 4056/86 artikkel 9, mille kohaselt on vastuolude puhul võimalik algatada läbirääkimisi ELi ja kolmandate riikide vahel. Kuigi nimetatud õigust pole siiani kasutatud, võib olukord muutuda, kui merevedudele kehtiv konkurentsiõigus uuesti läbi vaadatakse. Lisaks ei peaks läbirääkimiste vajadus tekkima üksnes siis, kui üks õigussüsteem midagi soovib, mida on teine keelab, vaid juba juhul, kui ühes õigussüsteemis lubatakse midagi, mis teises on keelatud.

4.1

kutsub ettevõtteid ja merevedudega tegelevate ettevõtete liite üles kasutama rahvamajanduse eeliseid, mida on võimalik saavutada konkurentsi suurendamisega üldise heaolu nimel;

4.2

suhtub pooldavalt järgneva menetluse vastavasse sisulisse ja ajalisse korraldusse, mis aitaks põhjalikult läbi vaadata merevedudega tegelevate ettevõtete ja nende liitude kahtlused. Täpselt tuleb kirjeldada seda, mil määral on võimalik nimetatud kahtlustega arvestada või neid ümber lükata. Ainult sellisel juhul on võimalik luua merevedude valdkonnas jätkusuutlik, õiguskindlust pakkuv ja kõigile pooltele vastuvõetav konkurentsisüsteem;

4.3

toetab võimalusel ulatuslikku mõjude analüüsi, mis käsitleb lähemalt mõju kaubandusvoogudele, investeeringutele ja tarbijahindadele. Komitee soovitab liberaliseerimise mõjude hindamisel pidada eriti silmas tööhõive ja sotsiaalpoliitikaga seonduvaid küsimusi;

4.4

lähtub sellest, et Euroopa Liinilaevanduse Ühingu (ELAA) ettepanek paneb tugeva aluse tulevastele eeskirjadele; seejuures on komitee arvates tõhusa kontrolli tagamiseks tingimata vajalik, et komisjon osaleb isiklikult ja aktiivselt ELAA nõuandva organi töös teabe hankimise, anonüümseks muutmise ja edastamise teemal. Lisaks tuleks komitee arvates kaaluda võimalust suunata kogu teabematerjal läbi komisjoni või komisjoni poolt esitatud vaatleja või isegi tuua nõuandev organ otse komisjoni juurde. Sel moel on komisjonil võimalik hinnata teabevahetuse mõju turule ja konkurentsile. Tarvis oleks vastu võtta esialgsed tähtajalised pikendamist võimaldavad eeskirjad, sest usaldusväärsed tulemused nähtuvad alles pikema aja möödudes;

4.5

soovitab kontrollida, kas üleminekukorraldustes oleks võimalik arvestada tasuvusperioodiga ja ajaga, mida laevaomanikud arvatavasti vajavad uute tingimustega harjumiseks, et kohaneda ostetud ja/või pika- või lühiajaliselt renditud laevade puhul uute tingimustega;

4.6

soovitab selgitada, kas üleminekuperioodi pikkust on teatud tingimustel võimalik määratleda geograafilisest aspektist lähtuvalt, st vastavalt piirkondliku turu tingimustele. Sel juhul oleks üleminekuperiood Läänemere ruumis suhteliselt lühike, sest antud piirkonnas on vähe liinilaevakonverentse, seevastu pikem Atlandi ookeani liinidel, kus liinilaevakonverentsid on ülekaalus;

4.7

juhib tähelepanu sellele, et üleminekuperioodi rakendamine ja pikkus peaksid arvestama ka turuosa künnistega;

4.8

kutsub üles mitte tühistama määruse nr 4056/86 artiklit 2 hoolimata selles sisalduvate eeskirjade suhtes valitsevast ebakindlusest, vaid kontrollima nende sisu määruste nr 4056/86 ja nr 823/2000 raames: ühelt poolt on tarvis tagada kooskõla EÜ asutamislepingu artikli 81 lõikega 3 ning tulevase konkurentsisüsteemiga, teiselt poolt oleks mõttekas eeskirju täpsustada teatud osades, mille puhul komisjon kardab või on juba leidnud liiga üldise tõlgendamise viise. Asjaomased ettevõtted võiks omal algatusel esitada vastavasisulisi ettepanekuid, kui nad soovivad tagada artikli 2 sätete säilitamist;

4.9

leiab, et nii kahe- ja mitmepoolsel tasandil kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide koostöö raames tuleks teha edasisi jõupingutusi, et saavutada kogu maailmas ühtlasemad ja seetõttu ausamad konkurentsitingimused. Seoses sellega tuleks ka uurida, kas ja mil määral saab Euroopa Liit eeskuju võtta teiste riikide vastavatest eeskirjadest;

4.10

soovitab säilitada määruse nr 4056/86 artikli 9, vähemalt mitmeaastase tähtajalise ja pikendamist võimaldava eeskirjana.

20.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/46

1.1

avaldab rahulolu komisjoni esimese, sisserännet ja integratsiooni käsitleva aastaaruande üle, mis on tähtis alus sisserändajate integreerimise üldstrateegia väljatöötamiseks uues laienenud Euroopa Liidus;

1.2

möönab ülemaailmse sisserände tähtsust ja ulatust ning selle olulisust mitmekesisusele ja arengule eriti kohalikus kogukonnas. Regioonide komitee toetab täielikult sisserände-, varjupaiga- ja integratsioonipoliitika koordineerimise tähtsust Euroopa Liidus. See on isegi veel tähtsam nüüd, laienenud ühenduses;

1.3

rõhutab, et riiklik tasand vastutab õigusaktide rakendamise eest, kuid sisserändajate vastuvõtmise, sisseseadmise ja integreerimise ülesanne lasub piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Regioonide komitee soovib seetõttu eriti rõhutada, kui tähtis roll on kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel, kelle ülesanded hõlmavad planeerimist, majutamist, haridust ja tööturgu, millel on otsene mõju integratsioonile ja mis võivad soodustada sotsiaalset ühtekuuluvust, sotsiaalset integratsiooni ja jätkusuutlikke ühiskondi;

1.4

märgib, et aruanne keskendub sisserändepoliitika väljatöötamisele riiklikul ja ELi tasandil. Euroopa Liidu ebaõnnestumine integratsiooni valdkonnas tuleneb osaliselt asjaolust, et kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi ei ole poliitika kujundamisse kaasatud. Kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused on valitsuse tasand, mis on kodanikele kõige lähemal, kuid kohalikul tasandil rakendamise tagajärjed on enamasti tähele panemata jäetud ja neid ei ole alati arvesse võetud;

1.5

avaldab kahetsust, et statistika kogumisel ja analüüsimisel enne aruande koostamist ei peetud nõu kohalike ja piirkondlike ametiasutustega. Liikmesriigid on võtnud erinevaid meetmeid, tulemaks toime kaasaegsete ühiskondade üha suureneva mitmekesisusega. Need (positiivsed ja negatiivsed) kogemused on eriti olulised praegu, kui sisserändevood on üha mitmekesisemad ja ülemaailmsemad ning liikmesriigid peavad vastu võtma sisserändajaid ja pagulasi enamatest riikidest kui need, millega neil on olnud kaubanduslikud või ajaloolised/kultuurilised sidemed;

1.6

tuletab meelde, et sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks tuleb integratsiooniküsimused kaasata kõigisse poliitikavaldkondadesse. Ühenduse sisserände- ja integratsioonipoliitika peab olema kooskõlas ELi üldisemate eesmärkidega sotsiaal-, majandus-, välis- ja arengupoliitikas ning vastama sellistele Euroopa põhiväärtustele nagu võrdsed võimalused, inimõigused, inimväärikus, sallivus, erinevuste austamine, diskrimineerimise vastu võitlemise meetmed ja ühiskonnas suurema osaluse propageerimine;

1.7

rõhutaks asjaolu, et integratsioon on ühiskonna kui terviku ülesanne, mis nõuab jätkusuutliku sotsiaalse ühtekuuluvuse ja kasvu saavutamiseks nii sisserändajate kui ka kohaliku elanikkonna panust;

1.8

avaldab kahetsust integratsiooni ja sisserändepoliitika rakendamist puudutavate üksikasjade puudumise üle kõnealuses aruandes ja rõhutab, et komisjon peab edendama edasist teabe ja kogemuste vahetamist. Euroopa Komisjoni 2004. aasta novembris avaldatud “Euroopa integratsiooni käsiraamat” (Justiitsi- ja siseküsimuste peadirektoraat) on esimeseks julgeks sammuks selles suunas, andes konkreetset teavet integratsioonialase tegevuse parimate tavade ja tulemuste kohta.

1.9

tunnistab, et kuigi tööturuküsimustel on sisserändajate integreerimisel otsustav tähtsus, ei saa neid käsitleda eraldi, kuna integratsiooni määr sõltub ka muudest teguritest, nt sotsiaalne taust, haridus ja keeleoskus ning kogukonna elus osalemine. Sisserändajate edukas integreerimine on samm sellise ühiskonna saavutamise poole, kus igaüks annab oma panuse üksikisiku, kohaliku kogukonna ja laiemas mõttes ühiskonna hüvanguks;

1.10

avaldab rahulolu sisserändajate loomevõimet ja ettevõtlikkust puudutava teadlikkuse kasvu üle ELis. Ettevõtluse ja uute ettevõtete kasv on edukas integratsiooniprotsessis otsustava tähtsusega ja oluline panus Lissaboni strateegia saavutamisse;

1.11

märgib, et aruanne käsitleb ülekaalukalt sisserändavat tööjõudu. Sellele vaatamata tuvastab aruanne, et sisserände põhiosa moodustab perekondade taasühinemine või mõni muu humanitaarkaitse vorm. Majanduslikel, sotsiaalsetel ja poliitilistel põhjustel on hädavajalikud suurte tööturuväliste sisserändajate rühmadega tegelemise strateegiad. Ka naiste tähtsust integratsiooni edukuses ei tohi alahinnata, kuna tihti on neil otseside perekonna lastega;

1.12

taunib asjaolu, et aruanne isegi ei maini peaaegu 500 000 varjupaigataotlejat Euroopa Liidus, kes ootavad otsust elamis- või muude taoliste lubade kohta ning kellest valdav enamus on väljapool tavapärast tööturgu;

1.13

soovib rõhutada, et täiendavalt tuleb selgitada väidet, et ELi kodanikud on saavutanud kõrge tööhõive, kuna kohalikud ja piirkondlikud olukorrad on põhjalikult erinevad. ELi kõrgele tööhõive määrale viitamine on muidugi õigustatud, kuid mainida tuleks ka selle ebaühtlast kohalikku ja piirkondlikku jagunemist;

1.14

rõhutab, et erinevus riikliku tasandi sisserändava tööjõu vajadusele keskendumise ja kohaliku tasandi tõrjutuse, alavääristamise ja ksenofoobia ennetamise püüdluste vahel tugevdab dialoogi ja koostöö vajadust kõigi asjaomaste tasandite vahel;

1.15

tõstab esile asjaolu, et ühiskonna erinevad tasandid väitlevad sisserände- ja integratsioonipoliitika üle märkimisväärselt erinevalt. See toob kaasa erinevad lähenemisviisid ja takistab meetmete tõhusust. Samas sillutab see teed usaldamatusele ühiskonnas, mis võib viia poliitilise süsteemi põlgamiseni. Kõnealust usaldamatust ja põlgust võivad ära kasutada poliitilised rühmad;

1.16

märgib, et lõhe ja dialoogi puudumine poliitiliste tasandite vahel on osaliselt viinud isolatsionistliku ksenofoobse tegevusega ühenduste esilekerkimiseni. Mitmed ELi vastased ja ksenofoobsed ühendused on välja kasvanud kohalikult tasandilt;

1.17

avaldab rahulolu võrdõiguslikkuse küsimuste aruandesse kaasamise üle, kuigi võrdõiguslikkusele keskendunud integratsioonimeetmete kirjelduse puudumine on tõsine lünk. Meetmetel, mis suudavad vallandada sisserännanud naiste oskusi, on väärtuslik sotsiaalne, majanduslik ja demokraatlik mõju;

1.18

arvab, et formaalne hääleõigus, mis võimaldab sisserändajatel osaleda riigi demokraatias, on miinimumstandard, mida ei ole kõigis liikmesriikides veel saavutatud. Uute kodanike edukaks integreerimiseks tuleb aga veel enam jõupingutusi teha. Hääleõigust kiputakse eirama, kui tunnetatakse tugevat tõrjutust. Kõnealune õigus ja võimalus mõjutada muutusi ühiskonnas ei ole midagi väärt inimese jaoks, kellel ei ole tööd või ühiskondlikku seisundit;

1.19

rõhutab, et tööhõivestrateegia ja sotsiaalse integratsiooni strateegi märgivad ainult suuniseid tööjõuvajaduste rahuldamiseks. Sisserännanute põhihulka, kes tulevad Euroopa Liitu perekonna taasühinemise või humanitaarkaitse leidmise eesmärgil, ei ole siiski mainitud. Ilma suunisteta selle suure rühma kohta on sotsiaalse integratsiooni strateegia puudulik;

1.20

rõhutab, et aruanne kirjeldab kohalikul tasandil teostatavaid meetmeid. Kõnealune teave on siiski ebapiisav ning teave rakendustegevuse ja tulemuste kohta puudub. Raske on öelda, kuidas kasutatakse integratsioonipüüdlustes majandusressursse, kuna aruanne ei hõlma kohalikku ega piirkondlikku tasandit;

1.21

rõhutab, et paljudes Euroopa Liidu osades kogutakse maksutulu riiklikul tasandil, kuid sisserändega seotud tõrjutusega tegelemise majanduslik koorem lasub kohalikul tasandil. Asjaolu, et erinevate tasandite vahel ei peeta nõu, takistab majandusressursside parimat kasutamist;

2.1

kutsub komisjoni üles kasutama kogemusi, mille kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused on omandanud integratsioonipüüdluste praktiliste kogemuste ja sisserändepoliitika rakendamise aastakümnete jooksul. Selleks, et soodustada ja parandada integratsiooniga seonduva teabe, ideede ja kogemuste vahetust, tuleks julgustada riiklike kontaktpunkte pidama nõu piirkondlike ja kohalike ametiasutustega ning suuremate linnade ja asulatega, et kasutada nende kogemusi;

2.2

kutsub komisjoni üles säilitama ka pidevaid kontakte regioonide komiteega seoses aastaaruannete vastuvõtmisega, et arutada, kuidas kõige paremini võtta üle kohalikke ja piirkondlikke integratsioonikogemusi;

2.3

rõhutab, et integratsiooni edenemine eeldaks kohalike omavalitsuste poolt selgete eesmärkide seadmist ja nende rakendamise hindamist. Peale selle tuleb riikliku ja piirkondliku tasandi ametkondadel hinnata oma meetmeid; tuletab komisjonile meelde vajadust hinnata erinevaid integratsioonistrateegiaid, mida praegu kohaldatakse.

2.4

rõhutab, et ühisele integratsioonipoliitikale antava majandusliku toetuse tõhususe tagamiseks kavandatud algatused peavad võtma arvesse piirkondlikke erinevusi. Toetus peab soodustama paindlikke lahendusi ning kohalikule ja piirkondlikule tasandile tuleb anda vabadus valida oma lähenemisviis;

2.5

soovitab tungivalt komisjonil mõttevahetuse käigus tulevase Euroopa ühtekuuluvuspoliitika üle kaaluda algatusi, mida on teostatud teatud piirkondades, kus võidakse vähendada struktuurifondide toetust ja kus sisserännanud rahvastik on viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud. See puudutab eelkõige suuremaid linnu;

2.6

rõhutab, et dialoog sisserännanute organisatsioonidega jääb puudulikuks, kui seda taotletakse ainult riiklikul ja ELi tasandil. Integratsioonipoliitika ning usu- ja kultuuriküsimused puudutavad peamiselt inimeste igapäevast elu kohalikul tasandil. Kohaliku piiriülese dialoogi tähtsust ei ole võimalik ülehinnata, kui eesmärk on sillutada teed solidaarsusele üle etniliste, usuliste ja kultuuriliste veelahkmete;

2.7

kutsub kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi üles andma panust riiklike integratsiooni ja tööhõive tegevuskavade ettevalmistamisse. See teeks lihtsamaks lähenemisviiside võrdlemise ja hea tava ülesehitamise ning liikmesriikide strateegiate tegeliku mõju ja tulemuste analüüsimise;

2.8

rõhutab, et aruanne jääb horisontaalsele ja riiklikule tasandile, kuid kõnealuseid meetmeid rakendatakse kohalikul tasandil. Vajadus vertikaalse lähenemisviisi järele on ilmne. Kui eesmärk on täpse ja objektiivse analüüsi saavutamine, tuleb selgitada suundumusi kõigil tasanditel, sealhulgas neil tasanditel, kus poliitikat rakendatakse. Riiklikke integratsiooni kontaktpunkte peavad toetama kohalikud ja piirkondlikud kontaktpunktid;

2.9

rõhutab, et pikas perspektiivis ei ole sisseränne ELi tööjõupuuduse rahuldamiseks piisav, ja viitab regioonide komitee arvamusele vanemate inimeste panuse kohta tööjõuturul;

2.10

rõhutab, kui tähtis on sisserändajate, eriti naiste jaoks, et neis nähakse ressurssi ja üldiselt väärtuslikku täiendust tööturule, ning tööjõu jaoks, et see on mitmekesine. Võrdne kohtlemine on põhimõte, mis peab töökohal kehtima;

2.11

rõhutab, et kohalike ja piirkondlike erinevuste summa annab parema pildi tööhõive määrast kui riigi keskmised näitajad. Riigi keskmistele näitajatele rajanevad analüüsid pakuvad ebapiisavat alust piirkondlike erinevuste meetmetele. Edukad strateegiad tuleb kavandada alt-üles perspektiivist;

2.12

kutsub üles võtma meetmeid, mis on suunatud suurele arvule töötajatele, kes on ELi sisenenud ebaseaduslikult. Tuleb kehtestada mehhanismid, mis võimaldavad kehtivaid sisserännet käsitlevaid õigusakte rikkuvatel sisserännanutel vajaduse korral oma olukord viivitama seadustada. Siin peab üheks teguriks siiski olema suutlikkus pakkuda rahuldavaid vastuvõtustandardeid;

2.13

avaldab rahulolu, et aruanne tunnistab vajadust süvalaiendada sisserändeküsimusi kõigis poliitikavaldkondades ja tugevdada koostööd riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste vahel ja kodanikuühiskonnaga. Lisaks vertikaalsele dialoogile tuleb käsitleda ka ressursside jaotust puudutavat mõttevahetust;

2.14

tervitaks viiteid sisserändajate tervisele ja rõhutab koostöö vajalikkust kohapealsete tervishoiuasutuste (esimese etapi arstiabi osutajate) ja teiste osalejate vahel, kes teevad jõupingutusi eduka lõimumise nimel.

2.15

rõhutab rahastamisvahendite loomise olulisust detsentraliseeritud koostööks sisserände küsimustes ning jätkuva toetuse tähtsust kohalikele ja piirkondlikele jõupingutustele propageerida integratsiooni ELi struktuurifondide kaudu ja selliseid algatusi nagu Equal ja Urban. Sellega seoses tuleks erilist tähelepanu pöörata jätkuvatele jõupingutustele uue INTI pilootprojekti raames, mis on kavandatud toetama integratsiooniga seotud dialoogi, võrgustikke ja koostööd ELi tasandil;

2.16

rõhutab, et tunnustada ja soodustada tuleb iga sisserändaja vajadust teha tööd, et end ülal pidada. Lisaks majandusaspektidele annavad ettevõtlus ja väikeettevõtted panuse positiivsesse sotsiaalsesse arengusse. Võimalus omada ja juhtida ettevõtet mõjutab integratsiooni ning see peaks seetõttu saama suurema ühiskondliku toetuse osaliseks;

2.17

tuletab meelde, et naisi diskrimineeritakse nii soo kui etnilise päritolu alusel. Kui soolise võrdõiguslikkuse küsimusi võetakse arvesse, on jõupingutused sisserännanute paremaks integreerimiseks eesmärgistatumad ja tõhusamad;

2.18

rõhutab, et eduka integratsioonipoliitika saavutamine nõuab, et lisaks majanduslikele väärtustele võetakse arvesse ka muid väärtusi. Sisseränne avab perspektiive, mis võivad rikastada iga üksiku kodaniku elu samamoodi, nagu see võib Euroopa Liidule pakkuda oskusi, mis on väärtuslikud globaalses mõttes.

2.19

toonitab valitsusväliste organisatsioonide töö olulisust tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ja toetab nende vastavasisulisi programme sisserännanute integreerimise kiirendamiseks riigi poliitilisse ja ühiskondlikku ellu (keeleõpe, tutvumine riigi kultuuri ja demokraatia põhimõtetega, sotsiaalne ja poliitiline teadlikkus, sisserännanute rahvusliku identiteedi säilitamine jne). Tegutsemine eduka ühiskonda integreerimise nimel tihedas kostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ning dialoog valitsusväliste organisatsioonidega kuulub alati täielikult riigi vastutusalasse.

20.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/50

1)

Ning arvestades järgmist: uuring jõuab järeldusele, et “seadusliku ja ebaseadusliku sisserände vahel eksisteerib seos, kuid kõnealune seos on keeruline ning kindlasti mitte otsene”;

2)

uuring toob välja rea poliitilisi algatusi ühise migratsioonipoliitika loomisel;

3)

uuring rõhutab vajadust usaldusväärsemate ja võrreldavamate statistiliste andmete järele ELi tasandil;

4)

elanikkonna vananemine ja tööealise elanikkonna kahanemine viib oskustööjõu puuduseni ELi tööjõuturul ja toob kaasa jätkuva vajaduse sisserände järele Euroopa Liitu;

5)

Haagi programm, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu novembris 2004, visandab tegevuskava ühise migratsioonipoliitika loomisel;

1.1

tervitab Euroopa Komisjoni uuringut seoste kohta seadusliku ja ebaseadusliku sisserände vahel, mis annab väärilise panuse EL-i sisserändepoliitika loomisse, eriti tänu uuringus visandatud poliitilistele algatustele;

1.2

on uuringust tõsiselt huvitatud, arvestades asjaolu, et piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on sisserändajate vastuvõtus, nende sisseelamise korraldamises ja nende integreerimisel äärmiselt oluline roll. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused mängivad juhtivat rolli sisserändajatele avalike teenuste pakkumisel, mis hõlmavad eluaseme-, haridus-, tervishoiu- ja tööhõiveteenuseid;

1.3

soovib vaadelda uuringut ELi migratsiooni- ja varjupaigapoliitika loomise kontekstis, pidades eriti silmas Tampere Euroopa Ülemkogul oktoobris 1999 püstitatud ülesandeid ja Euroopa Ülemkogu poolt novembris 2004 vastu võetud Haagi programmi, mis rõhutab migratsioonipoliitika olulisust;

1.4

on mures, et Tampere Ülemkogu järeldustel põhineva ELi migratsioonipoliitika loomine Euroopa Ülemkogu poolt ei edene piisavalt kiiresti;

1.5

märgib, et uuring jõuab järeldusele, et “seadusliku ja ebaseadusliku sisserände vahel eksisteerib seos, kuid kõnealune seos on keeruline ja kindlasti mitte otsene, sest arvestada tuleb arvukate erinevate teguritega”; sooviks siiski rõhutada, et ebaseaduslik sisseränne kujutab endast Euroopa Liidule tõsist probleemi, sest võib kahjustada seadusliku sisserände soodustamiseks kavandatud meetmeid ja tekitada vaenu vastuvõtvates kogukondades Seetõttu on ebaseadusliku rände tõhus ennetamine ELi sisemise julgeoleku ja turvalisuse jaoks otsustava tähtsusega. Lisaks tuleb märkida, et ebaseaduslikud sisserändajad võivad sattuda isiklikult ohtu või langeda ekspluateerimise ohvriks. Neid kaalutlusi arvesse võttes on eluliselt oluline luua tasakaalustatud poliitika, mis soodustaks meetmeid, mis tagavad seadusliku sisserände ühtlased tasemed, kõrvuti meetmetega, mis tõrjuvad ebaseaduslikke sisserändajaid;

1.6

rõhutab oma murelikkust seoses termini “ebaseaduslik sisseränne” kasutamisega, seda eriti olukorras, kus paljud vastava kategooria sisserändajad ei ole kriminaalmenetluste objektiks, ning eelistaks seega sobivatel juhtudel sõnaühendit “seadustamata sisseränne”;

1.7

märgib, et uuring viitab märkimisväärsele hulgale lünkadele asjakohases uurimistöös ja kutsub Euroopa Komisjoni üles looma uurimisprogrammi, mis täidaks need lüngad ja mõjutaks seeläbi poliitiliste meetmete kujundamist;

1.8

märgib, et uuring viitab teistele EL poliitikavaldkondadele, millel on mõju sisserändajatele, nagu näiteks arengupoliitika ja Euroopa tööhõivestrateegia. Peale selle on komitee teadlik tervest reast erinevatest ELi meetmetest, eriti sotsiaal- ja majanduspoliitika valdkonnas, mis mõjutavad migratsioonipoliitikat, ja kutsub üles looma Euroopa Komisjoni juures kõiki peadirektoraate hõlmavat rühma, kes kooskõlastaks sisserändajaid mõjutavaid tegevusi.

1.9

nõustub uuringu järeldustega, et ELi tasandil puuduvad usaldusväärsed ja võrreldavad andmed ja leiab, et komisjoni tegevuskava ühenduse statistiliste andmete kogumiseks ja analüüsiks migratsiooni valdkonnas (KOM (2003) 179 (lõplik)) ja esimene aastaaruanne migratsiooni ja integratsiooni kohta (KOM(2004) 508 (lõplik)) kujutavad endast esimest sammu selle küsimuse lahendamisel;

1.10

rõhutab olulist rolli, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused mängivad andmete ja statistika kogumisel ja kutsub üles kaasama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi täiel määral konsultatsioonidesse ühtse menetluse sisseseadmise üle kogu ühenduse territooriumil, mis võimaldaks saada usaldusväärseid ja võrreldavaid andmeid;

1.11

Komitee toetab uuringus esitatud üleskutset “konsultatsioonide ja teabevahetuse intensiivsemaks ja sihipärasemaks kasutamiseks” ja tervitab asjaolu, et komisjon on loonud ekspertrühma nimetusega sisserände- ja varjupaigakomitee ning riiklike integratsiooni kontaktpunktide võrgustiku.

1.12

nõustub Euroopa migratsioonivõrgustiku ja järelevalveüksuse loomisega ja arvab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on kõnealuses võrgustikus oluline roll, kuna nende panuseks on konkreetsed vahetud kogemused ja head tavad;

1.13

väidab, et sisserändepoliitika alal tuleb luua paremad võimalused kogemuste ja parimate tavade vahetuseks, kaasa arvatud vastastikused eksperthinnangud, ja märgib, et seda on võimalik teha avatud koordinatsioonimeetodi rakendamise kaudu EL-i sisserändepoliitika loomisel ja kutsub Euroopa Ülemkogu üles võtma vastu Euroopa Komisjoni ettepanekud kõnealuses valdkonnas;

1.14

toetab Euroopa Komisjoni seisukohta, et rahvastiku kahanemise ja vananemise tõttu kolmandate riikide kodanikest töötajate töölevõtmine ja sisseränne ELi tõenäoselt jätkub ja kasvab. Seda teemat mainitakse Wim Koki aruandes, mis väidab, et “vananemine tõstab nõudmisi pensionide ja tervishoiuabi järele, vähendades samas tööealist elanikkonda, kes toodaksid vajalikku jõukust” (6) Lisaks meenutab Koki aruanne meile Euroopa Komisjoni ennustusi, et ainuüksi elanikkonna vananemise tõttu alaneb ELi majanduse kasvutempo aastaks 2040 praeguselt 2 — 2,25 protsendilt 1,2 protsendile.

1.15

rõhutab piirkondliku mõõtme keskset tähendust EL immigratsiooni- ja integratsioonipoliitikas ja usub, et see kujutab enesest olulist aruteluvaldkonda. Regionaalne mõõde on keskse tähtsusega, sest mõned EL piirkonnad kaotavad hetkel rahvastikku ja kannatavad oskustööjõu terava puuduse all, samas kui on regioone, kus rahvastik kiires tempos kasvab, mis avaldab survet kohalikule teenindusele ja tekitab probleeme jõukohase majutusega; leiab, et migratsiooni piirkondliku ja kohaliku mõõtme arendamisel, seejuures eelkõige integratsiooni valdkonnas, on veel palju teha. Hetkel arendatakse seda INTI programmi raames. 2004 (7). aastal eraldati programmile 6 mln eurot, ent saadi 158 toetusetaotlust, milles kokku taotleti toetusi summas 42,58 mln eurot. Komitee kutsub üles suurendama märkimisväärselt kõnealuse programmi rahastamist ajaperioodil 2007-2013.

1.16

tervitab Euroopa Komisjoni kavatsust käivitada võõrtöötajate vastuvõtu alal laiaulatuslik konsultatsiooniprotsess — 2005. aastal avaldati roheline raamat, mis käsitleb ELi lähenemist majandusmigratsiooni juhtimisele — ja leiab, et komitee kaasamine konsultatsiooniprotsessi on äärmiselt oluline, arvestades migratsiooni potentsiaalset mõju piirkondlikele tööturgudele ja kohalike ning piirkondlike omavalitsuste poolt osutatud teenustele;

1.17

nõustub uuringuga, kui see väidab, et nende kolmandate riikide kodanike integratsiooni soodustamine, kes elavad liikmesriikides seaduslikult, on “EL immigratsioonipoliitika keskne eesmärk” ja kõnealune eesmärk saavutatakse integratsiooni kaudu tööturule, kolmandate riikide kodanike liikuvuse soodustamisega ELi piirides ja kolmandate riikide kodanike kvalifikatsioonide tunnustamise abil;

1.18

tervitab liikuvuspõhimõtet, mis kehtestati pikaajaliste elanike staatust käsitlevas direktiivis (november 2003). Kõnealune direktiiv kehtestas liikuvusõigused nendele mittekodanikele, kes on elanud Euroopa Liidus rohkem kui viis aastat, ja kolmandate riikide kodanike liikuvust on soodustanud ka määruse 1408/71 laiendus; nõustub, et liikuvust tagavad teatud määral ka komisjoni ettepanekud välisüliõpilaste ja -uurijate vastuvõtu kohta.

1.19

rõhutab vajadust võtta tööle rohkem teadustöötajaid, võimaldamaks saavutada Lissaboni eesmärkid. Komitee arvab, et see töölevõtuvaldkond kujutab endast olulist proovikivi ELi migratsioonipoliitika väljatöötamisele ja ELi võimele saada üle oskustööjõu puudusest. Oma teatises nõukogule ja Euroopa Parlamendile, mis käsitleb kolmandate riikide kodanike vastuvõttu teadusuuringute teostamiseks Euroopa Ühenduses (KOM (2004) 178 (lõplik)), jõudis komisjon järeldusele, et saavutamaks Lissaboni eesmärke vajab EL aastaks 2010 hinnanguliselt 700 000 teadustöötaja lisamist;

1.20

märgib, et justiits- ja siseministrite nõukogu võttis 2004. aasta novembris vastu üldise seisukoha kõnealuse direktiivi suhtes. Kuigi kõnealune seisukoht hõlmab kvalifikatsioonide tunnustamist, töötingimusi ja maksusoodustusi, ei paista see sisaldavat lühiajaliste teadusuuringute teostajate perekondade liikmesriikide territooriumile sisenemise tingimuste leevendamist. Komitee arvates on just see võtmeteguriks teadlaste töölevõtmisel ja ELi liikmesriikide lähendamisel teistele riikidele, näiteks USA-le ja Kanadale.

1.21

rõhutab Euroopa tööhõivestrateegia ja Euroopa Sotsiaalfondi olulisust väljaõppe korraldamisel ja tööalaste oskuste arendamisel, mis on hiljutiste sisserändajate integratsiooniks määrava tähtsusega. Ebasoodsas olukorras rühmade integreerumine tööturule on olnud Euroopa tööhõivestrateegia võtmeteemasid, soodustamaks tööjõu pakkumist, maksimeerimaks kohanemisvõimet ja reageerimaks valdkondlikule ja piirkondlikule tööjõupuudusele. EL uute tööhõivesuuniste eesmärk on vähendada lõhet ELi kodanike ja kolmandate riikide kodanike tööhõive vahel, mis aastal 2002 oli 11,7 %. Kõnealune uuring ei käsitle Euroopa Sotsiaalfondi raames läbi viidavaid tegevusi, mille eesmärk on integreerida sisserändajad tööjõuturule, ja uuenduslikke meetmeid, mida selles valdkonnas võtavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused.

1.22

märgib ära uuringu järeldused seadustamismeetmete tõhususe kohta nii sisserändaja kui ka liikmesriikide seisukohalt ja leiab, et laiaulatuslikud seadustamisprogrammid ei kujuta endast reeglina kõige kohasemaid lahendusi seadustamata sisserände probleemidele. Siiski võib seadustamine, kui seda viiakse läbi igat üksikut juhtu eraldi kaaludes, olla kasulik vahend lahendamaks paljusid seadustamata sisserände juhtumeid.

1.23

nõustub uuringu tulemustega, mis toetavad seisukohta, et seadustamist ei tohiks pidada migratsioonivoogude juhtimise vahendiks, sest tundub, et sageli ei kujuta nad tegelikult endast muud kui lihtsalt sisserändepoliitika negatiivseid tagajärgi, kuid seadustamine igat üksikut juhtu eraldi kaaludes võib olla vajalik, kui sisserändajad on end juba kohalikesse kogukondadesse sisse seadnud, toomaks inimesi välja varimajandusest, suurendamaks maksutulusid ja tugevdamaks sotsiaalset ühtekuuluvust. Selles kontekstis pakuvad huvi House of Lords'i (Suurbritannia parlamendi ülemkoja) aruande kommentaarid (8);

1.24

nõustub House of Lords'i aruandega, mis väidab, et pikaajaliste ebaseaduslike sisserändajate seadustamise mingi vorm on paratamatult vajalik, kui tahetakse vältida kasvavat alamkihti, mis kujuneb väljaspool seadust olevatest inimestest, kes on kaitsetud ekspluateerimise suhtes. House of Lords'i aruanne rõhutab vajadust minimeerida seadustamisest põhjustatud tõmbejõude ning usub, et seda on suuresti võimalik saavutada keskendudes laiahaardelise amnestia asemel konkreetsetele üksikjuhtumitele. Lõpuks leiab House of Lords, et amnestiad võivad “anda ainulaadse võimaluse saada usaldusväärset teavet ebaseaduslike sisserändajate populatsiooni arvukusest ja iseloomust” (9)

1.25

võtab arvesse ebaseadusliku sisserände vormide paljusust ja raskusi, mis on seotud uurimistööga selles valdkonnas. Siiski leiab komitee, et uurimistööd erinevat liiki ebaseadusliku sisserände alal tuleb jätkata, tõhustamaks poliitiliste meetmete väljatöötamist. Selles osas on oluline eristada:

1.26

toetab uuringus väljendatud seisukohti, et ebaseaduslike elanike tagasisaatmist käsitleva ühenduse poliitika loomine, esmatähtsate koostöölepingute sõlmimine päritoluriikidega ja deklareerimata, “musta”, töö muutmine seaduslikuks kujutavad endast ebaseadusliku sisserändega võitlemise võtmeelemente.

1.27

tervitab uuringus sisalduvaid ettepanekuid ebaseaduslike elanike tagasisaatmist käsitleva ühenduse poliitika loomise kohta. Ettepanek tagasisaatmise tegevusprogrammi loomiseks võeti vastu Euroopa Ülemkogu poolt novembris 2002 ja nüüd on tarvis saavutada kiirem edasiminek selle ellurakendamisel.

1.28

nõustub uuringuga seal, kus see väidab, et “kolmandate riikide koostöö on eluliselt tähtis saavutamaks ebaseadusliku sisserände voogude vähendamist” ja Euroopa Ülemkogude viimase aja järeldustega, mis on “toonitanud vajadust migratsiooniprobleemidele kõikehõlmava lähenemise järele, mis võtaks arvesse inimõigustega seotud, poliitilisi ja arenguga seotud küsimusi päritolu- ja transiitriikides”;

1.29

toetab uuringus esile toodud sünergiat migratsiooni- ja arengupoliitika meetmete vahel ja leiab, et arengupoliitika võib parandada majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi kolmandates riikides ja seeläbi vähendada tõuketegureid, mis viivad migratsioonile ELi.

1.30

rõhutab, et Euroopa Liit peab aktiivselt edendama ühisalgatusi naaberriikidega selliste programmide raames nagu uus naaberriikide instrument, TACIS, MEDA, ENCAS ja INTERREG. Nüüd, kus laienemine on saanud tegelikkuseks, on oluline luua sõprade ring, laiendamaks rahu ja solidaarsust uutele Euroopa Liiduga piirnevatele riikidele. Euroopa Liit peab töötama partnerluses kõnealuste riikidega parandamaks nende majanduslikku ja sotsiaalset olukorda ja vähendamaks selliseid rände tõuketegureid nagu kõrge tööpuudus, madalad palgad, demokraatia puudumine ja organiseeritud kuritegevus. Rände haldamisest saab üks koostööprioriteete. Mõned naabermaad on juba töötanud välja spetsiaalselt ebaseaduslikule rändele suunatud tegevuskavad ja EL on valmis nende elluviimist toetama, samuti ebaseadusliku rände vastaseid meetmeid neis riikides, kes kõnealuseid tegevuskavu koostavad;

1.31

rõhutab kohalike ja regionaalsete omavalitsuste võtmerolli programmides nagu TACIS, MEDA, ENCAS ja INTERREG ja meenutab komisjonile ja liikmesriikidele, et kohalikud ja regionaalsed omavalitsused peavad mängima võtmerolli ka nende programmide järglasprogrammide loomisel.

1.32

kiidab üldjoontes heaks ettepanekud uue naaberriikide instrumendi kohta, kuid on pettunud, et kõnealune instrument ei anna suuremat rolli kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, eriti kuna paljud instrumendi poolt hõlmatud poliitikavaldkonnad kuuluvad kohalike ja regionaalsete omavalitsuste pädevusse.

1.33

nõustub uuringuga, kui see rõhutab vajadust asuda tegelema reguleerimata tööjõuturu küsimuste ja varimajandusega, väites, et “varimajandus moodustab hinnanguliselt 7-16 % EL rahvuslikust koguproduktist, kuigi see majandus ei piirdu mingil juhul ainult ebaseaduslike sisserändajatega”. Eksisteerib vajadus muuta deklareerimata, “must”, töö seaduslikuks ja see kujutab endast ühte 2003. aasta tööhõivesuuniste kümnest prioriteedist. Mitu liikmesriiki on oma 2003. aasta riiklikes tegevuskavades välja toonud võõrtöötajaid ja seadustamata sisserändajaid puudutavad erimeetmed ja komitee tervitab Haagi programmi üleskutset liikmesriikidele saavutada reguleerimata tööjõuturu osa vähendamise eesmärgid, mis sisalduvad Euroopa Tööhõivestrateegias.

1.34

juhib tähelepanu piirialade suurema toetamise vajadusele, kuna võrreldes muude piirkondadega on nad rohkem ohustatud seadustamata sisserände poolt ja toetab Euroopa Piirivalvekorpuse loomist koos varajase hoiatamise süsteemiga, kuna tuleb saavutada ELi välispiiride efektiivne ühine haldamine, ja peale selle tuleb jätkuvalt toetada justiitsalast ja politseiorganite koostööd nii riiklikul kui piirkondlikul/kohalikul tasandil.

2.1

tuletab Euroopa Liidu institutsioonidele meelde olulist osa, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused etendavad sisserändajate integreerimisel ning arvestades seda rolli rõhutab võtmerolli, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsuse mängivad terves reas uuringus välja toodud algatustes. Viimased hõlmavad kogemuste vahetamist integratsioonimeetmete valdkonnas, selliste programmide väljatöötamine nagu uus naaberriikide instrument ja järglasprogrammid TACISele ja INTERREGile jne. Komitee soovitab seega kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täiel määral neisse programmidesse.

2.2

väidab, et sisserändepoliitika alal tuleb luua paremad võimalused kogemuste ja parimate tavade vahetuseks, kaasa arvatud vastastikused eksperthinnangud, ja märgib, et seda on võimalik teha avatud koordinatsioonimeetodi rakendamise kaudu EL-i sisserändepoliitika loomisel ja kutsub Euroopa Ülemkogu üles võtma vastu Euroopa Komisjoni ettepanekud kõnealuses valdkonnas.

2.3

kutsub Euroopa Komisjoni üles looma töörühma, mis kaasaks kõigi nende peadirektoraatide esindajad, kelle poliitikad ja meetmed mõjutavad kolmandate riikide kodanikke, nii et olemasolevaid tegevusi oleks võimalik tõhusamalt integreerida ja kooskõlastada;

2.4

kutsub Euroopa Komisjoni üles avaldama uurimisprogrammi, mis täidaks kõnealuses uuringus välja toodud lüngad uurimistöös;

2.5

kutsub üles märkimisväärselt suurendama INTI programmi, mis võimaldaks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel osaleda suuremas hulgas Euroopa Liidu rahastatud riikidevahelistes sisserändajate integratsiooniga seotud projektides.

2.6

rõhutab rände olulist osa oskustööjõu puudujäägi korvamisel ja kutsub Euroopa Ülemkogu üles käivitama kõnealustes valdkondades tõhusaid poliitilisi algatusi, kaasa arvatud kolmandate riikide kodanike töölevõtmine teaduslikuks uurimistööks.

2.7

rõhutab võimalust luua kolmandates riikides sobivad arengumeetmed. Samuti on tähtis, et rändealased uuringud võtaksid arvesse rändevoogude uusi omadusi nagu näiteks naiste üha suurenev osakaal, sest sellel on sisserändepoliitika rakendamisele kriitiline tähtsus.

2.8

nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste täielikku kaasamist usaldusväärsete ja võrreldavate andmete kogumisse ELi tasandil;

2.9

tervitab Euroopa Komisjoni kavatsust käivitada ulatuslik ja terviklik konsultatsiooniprotsess rohelise raamatu “ELi lähenemine majandusmigratsiooni juhtimisele” (KOM(2004) 811 (lõplik)) kohta ja tuletab komisjonile meelde vajadust konsulteerida selle protsessi käigus täiel määral regioonide komiteega ning kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

2.10

usub vajadusse kiireloomulise tegutsemise järele, arendamaks Euroopa migratsioonivõrgustikku ja järelevalvekeskust, kuhu jällegi tuleks täiel määral kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused.

2.11

on mures, et Tampere Ülemkogu järeldustel põhineva ELi migratsioonipoliitika loomine Euroopa Ülemkogu poolt ei edene piisavalt kiiresti; Nende kaalutluste valguses rõhutab komitee vajadust võtta Haagi programmis esile tõstetud küsimustes vastu kiireid otsuseid.

20.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/55

1)

püsivate lahenduste saavutamiseks tuleb parandada rahvusvahelist kaitset vajavate isikute korraldatud sisenemisega ELi seotud vastutuse jagamist liikmesriikide vahel ning päritoluriikide kaitsevõimet tuleks tõhustada kõigis liikmesriikides ühise pagulaspoliitika piiritlemise ja rakendamise eesmärgil;

2)

kõnealuse eesmärgi saavutamiseks on vaja asjaomaseid liikmesriike ja piirkondi (sh päritolu- või transiidiriike või -piirkondi) nõutavalt rahastada, võttes eriti arvesse ELi laienemist ja uute liikmesriikide vajadusi;

1.1

toetab Euroopa Komisjoni ettepanekuid teemal “Rahvusvahelist kaitset vajavate isikute korraldatud sisenemine ELi ja päritolupiirkondade kaitsevõime tõhustamine: “Püsivate lahenduste parem kättesaadavus”” ja toetab eriti esitatud ELi piirkondlikke kaitseprogramme, mis parandavad päritolupiirkondade riikide (naaber- ja transiidiriikide) kaitsevõimet;

1.2

juhib tähelepanu vajadusele võtta arvesse ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Ameti soovitusi seoses soolise tagakiusamise tunnistamisega pagulasstaatuse andmise alusena.

1.3

hindab Euroopa Komisjoni kavatsust kaasata transiidiriike oma lähenemisviisi rahvusvahelist kaitset vajavatele isikutele, kuid arvab, et piirkondade rolli osas tuleb suuremat rõhku panna transiidiriikidele ja neile asjakohase toetuse andmisele;

1.4

rõhutab, et rahvusvahelist kaitset vajavate isikute vastuvõtmise mõjud ilmnevad kõige enam kohalikul tasandil neis kogukondades, kes kõnealuseid rühmi vastu võtavad; seetõttu on erakordselt oluline kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused varjupaigataotlejate ja pagulaste vastuvõtmist ja integratsiooni puudutavate otsuste tegemisse;

1.5

juhib erilist tähelepanu kohalike ja piirkondlike jõudude võtmerollile rahvusvahelist kaitset vajavate isikute vastuvõtmisel ning integratsiooni soodustavate meetmete võtmisel; sellest tulenevalt avaldab kahetsust, et Euroopa Komisjoni ettepanek ei võimalda programmi rakendamise planeerimisel ja selle rahastamist puudutavate otsuste tegemisel piisavalt laiaulatuslikku konsulteerimist kohalike ja piirkondlike omavalitsustega. Ettepanek ei ole piisav selleks, et tagada kohalikele ja piirkondlikele jõududele võimalust osaleda heade tavade väljatöötamises seoses ühenduse meetmetega;

1.6

usub, et selles osas on oluline kindlustada suurem ühtsus ja integratsioon sise- ja välispoliitiliste eesmärkide, vahendite ja menetluste vahel, eriti piiriülese iseloomuga küsimustes;

1.7

juhib tähelepanu asjaolule, et asjaomaste kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, sealhulgas vastuvõtvate liikmesriikide, päritolu- ja transiidiriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostöö ja ühistegevus võivad anda olulise panuse, toetamaks rahvusvahelist kaitset vajavaid isikuid;

1.8

leiab, et on vaja ELi ümberasumiskava edasist analüüsi ja uurimist selle tõenäolise sotsiaalse mõju (eriti tööturu) osas kõrge tööpuudusega vähemarenenud territooriumidel asjaomastes liikmesriikides ja piirkondades;

1.9

tunnistab vähearenenud, vaestes riikides ja piirkondades elavat rahvastikku toetava ELi poliitika tähtsust, kuid teisest küljest rõhutab kõigi ELi kodanike võrdse kohtlemise tähtsust, et liikmesriikide kodanike toetus ümberasumiskava meetmetele oleks suurem;

1.10

teeb ettepaneku, et Euroopa Komisjon koostöös valitsusväliste organisatsioonide ja muude asjaomaste osapooltega viiks läbi juriidilise analüüsi, mille alusel saaks kehtestada ühtsed ja objektiivsed kriteeriumid, otsustamaks, missugustel juhtudel tuleb rahvusvahelist kaitset vajavad inimesed ümber asustada. Sellega kindlustatakse inimõiguste järgimine ja diskrimineerimise puudumine ning tagatakse nõutav õigusabi vastuvõtvatele riikidele ja piirkondadele. Samuti leiab komitee, et on oluline tagada ümberasumiskavade alusel liikmesriikidesse saabuvate pagulaste integreerimine tööturule. Ümberasumiskavade kohaselt peaksid pagulastel olema kõigi Euroopa Liidu kodanikega võrdsed õigused

2.1

toetab Euroopa Komisjoni teatist kui sobivat alust edasise hinnangu andmiseks, kuid eriti seoses ELi ümberasumiskavaga on arvamusel, et vaja on edasist analüüsi ja uurimist; seetõttu soovitab regioonide komitee ümberasumiskava ettepaneku nõukogule esitamise tähtaja pikendamist, et võimaldada hoolikamalt ettevalmistatud dokumendi kavandamist;

2.2

kutsub üles kaasama sisserände- ja varjupaigapoliitika piiritlemisse ja rakendamisse rohkem kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, andes neile samal ajal nõutavat finantsabi;

2.3

teeb ettepaneku nende ülesannete hõlmamiseks kaaluda rahastamise ulatuse laiendamist ajavahemikus 2007–2013 struktuurifondide kolmanda põhieesmärgi hulka kuuluva piirkondliku koostöö ja uue naaberriikide poliitika raames ja loodab, et selle eesmärgi alusel läbiviidavaid mitmepoolseid ühisprogramme ja naaberriikide poliitika osana teostatavaid kahepoolseid tegevuskavu koordineeritakse tõhusalt;

2.4

arvestades migratsiooni suurt tähtsust Vahemere piirkonnas, tehakse ettepanek anda seoses tulevaste üleskutsetega ettepanekute esitamiseks migratsioonivoogude reguleerimise programmide raames ( näiteks programm AENEAS) eelis kõnealusele piirkonnale suunatud projektidele;

2.5

kutsub üles rakendama ellu ELi ümberasumiskavasid, mis tagavad nii liikmesriikidesse ümberasustatud pagulaste kui kõigi ELi kodanike võrdse kohtlemise;

2.6

toetab eesistujariigi järelduste rakendamist Haagi programmi osas ning peab soovitavaks kutsuda kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kavandatud kultuuridevahelisse dialoogi kõigi ühiskonnaliikmete vahel ühiste foorumite ja meetmete raames eesmärgiga parandada üksteisemõistmist kõigis integratsiooniga seonduvates poliitikavaldkondades.

20.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/58

1)

Seoses Euroopa naaberriikide poliitikaga peab RK nüüd püüdma oma käsutuses olevate ressursside ja oma institutsiooniliste ülesannete raames laiendada oma välissuhteid praegustest kandidaatriikidest väljapoole ENP-ga seotud riikidele, kuid mitte ainult neile.

2)

Ta peab keskenduma oma välissuhetes endiselt eelkõige praeguste kandidaatriikide kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele.

3)

Peale selle peaks ta dialoogi ja koostöö kõigi naaberriikidega ELi põhja-, ida- ja lõunapiiri ääres võtma ENP raames prioriteediks.

1.1.1

tervitab Euroopa Komisjoni olulist ja vajalikku teatist, kuna see pakub reaalse ja tõelise võimaluse Euroopa Liidu ja selle naaberriikide vaheliste suhete määratlemiseks ja parandamiseks;

1.1.2

tunnustab hiljutist ELi laienemist ja sellega kaasnenud liidu välispiiride muutumist silmas pidades asjaolu, et kõnealune poliitika tähendab hästi ajastatud ja teretulnud edusammu, mis peaks ka ELi naaberriikidel võimaldama liidu laienemisest tulenevate eeliste kasutamist, tugevdades kõikide osapoolte arengu stabiilsust, julgeolekut ning heaolu;

1.1.3

nõustub sellega, et Euroopa naaberriikide poliitika pakub vahendi ELi ja selle naaberriikide vaheliste suhete tugevdamiseks ning uute eraldusjoonte tekkimise vältimiseks nende vahel;

1.1.4

rõhutab, et pakkudes ELi ja naaberriikide vaheliste suhete tõhustamise võimalust, ei ole Euroopa naaberriikide poliitika siiski otseselt seotud tegeliku laienemisprotsessiga ning seda poliitikat tuleb vaadelda just nimelt sellises kontekstis;

1.1.5

toonitab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osatähtsust selles protsessis ning väljendab muret selle pärast, et antud poliitikas on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused jäetud mainimata ning viimaste roll määratlemata;

1.1.6

väljendab nõusolekut sellega, et poliitiliste, julgeolekualaste, majanduslike ja kultuuriliste koostöövõimaluste suurendamise kaudu innustab kõnealune poliitika naaberriike osalema ELi mitmesugustes tegevustes;

1.1.7

on arvamusel, et Euroopa naaberriikide poliitikaga taotletakse ja julgustatakse antud riikides inimõiguste olukorra parandamise püüdlusi ning kodanikuühiskonna ja hea valitsemistava põhimõtete laiemat juurutamist;

1.1.8

seoses sellega kiidab heaks hiljutised poliitilised arengud Ukrainas ja Gruusias. Euroopa naaberriikide poliitika peab aktiivselt toetama nende riikide püüdlusi demokraatia ja turumajanduse edendamiseks;

1.1.9

väljendab nõusolekut sellega, et Euroopa naaberriikide poliitika püüdleb ELi ja naaberriikide vaheliste kaubandussuhete ning majandusliku arengu koostöö parandamise poole;

1.1.10

tunnustab Euroopa naaberriikide poliitika (ENP) tähtsat rolli ELi ja naaberriikide tihedama koostöö edendamisel võitluses terrorismi ning piiriülese kuritegevuse, näiteks uimasti- ja inimkaubanduse vastu;

1.1.11

toetab ENP-sse kaasatud riikide jõupingutusi, kus elab erinevaid etnilisi vähemusi, leidmaks uuenduslikke lahendusi, mis toetaksid heade suhete arengut nende kogukondade vahel ning suurendaksid austust üldtunnustatud põhiprintsiipide vastu.

1.2.1

rõhutab, et ENP-sse kaasatud riikide kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid igal võimalusel etendama tähtsamat osa antud riikide demokratiseerimis- ja detsentraliseerimisprotsessis;

1.2.2

rõhutab, et kooskõlas ELi ühe peamise, nimelt subsidiaarsuse põhimõttega, mille kohaselt tehakse ja rakendatakse otsuseid kõige sobivamal tasandil, mängivad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ülitähtsat ja ainulaadset rolli antud põhimõtte rakendamisel, kuna nad suudavad tagada võimutasandite vahelised järjepidevad ja õige orientatsiooniga suhted;

1.2.3

viitab alt üles lähenemisviisi tõhususele demokratiseerimisprotsessi toetamisel;

1.2.4

soovib lisada, et praktikas aitab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tegevus õpetada inimestele demokraatlikuks kodanikuks olemist, ning järelikult täidavad omavalitsused tähtsat osa antud riikide toimiva demokraatia tagamisel;

1.2.5

toob esile tähtsat rolli, mida etendavad kohaliku valitsemise arendamine ja konsolideerimine piiriülese koostöö kaudu ning kogemuste ja teabe vahetamine olemasolevate Euro-regioonidega, mis on omakorda üks võimalus saavutada tegevuskavas iga riigi jaoks eraldi seatud eesmärgid;

1.2.6

märgib raskusi, mida ENP-sse kaasatud riikide kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kogevad vajalike meetmete rakendamisel, kohandamaks oma administratiivseid struktuure vastavalt ELi liikmesriikide omadele;

1.2.7

soovib jagada ENP riikidele kogemusi, mida komitee liikmed said tänu kontaktidele kohalike ja piirkondlike omavalitsustega kandidaatriikides laienemisprotsessi käigus;

1.2.8

arvab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kõige sobivamaks tasandiks, kus arendada detsentraliseeritud koostööd partnerriikidega;.

1.2.9

tuletab meelde valdkonnad, kus kohalikul ja piirkondlikul valitsusel on oma teadmiste ja kogemuste näol kõige rohkem pakkuda antud riikidele:

1.2.10

rõhutab, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele jääb tegutsemisruumi, mis täiendab riikide valitsustevahelist koostööd ning ületabki sellise koostöö piire; Just nimelt sellisel tasandil võib komisjoni ettepanekuga rajatav ENP tõepoolest osutuda tõhusaks poliitikaks;

1.2.11

rõhutab, et viimastel aastatel käivitatud detsentraliseeritud koostöö näited on toonud esile vastutuse, mida kohalikud omavalitsused kannavad katalüsaatorina uutele koostööprotsessidele.

1.3.1

tõdeb, et ENPsse kaasatud riike iseloomustavad majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise arengutaseme erinevused ning et kõik ei alusta suhete arendamist ELiga sama koha pealt;

1.3.2

on seisukohal, et tugevad, rahva poolt otse valitud ja rahva ees vastutavad kohalikud ja piirkondlikud võimuorganid on tõeliselt demokraatliku ühiskonna lahutamatuks osaks ning eeldab, et kohalike ja piirkondlike organite reformitud seaduste jõustumine Venemaal 2006. aastal on samm edasi ELi ja Venemaa detsentraliseeritud võimuorganite koostöövõimaluste parandamise suunas, eriti kuna kõnealused õigusaktid määratlevad pädevusi piiriülese koostöö vallas;

1.3.3

väljendab muret seoses sellega, et ENPs on jäetud mainimata jätkuvalt lahendamist ootavad Kaliningradiga seotud probleemid, kuid tunnistab, et seda küsimust on komisjoni teistes dokumentides ja töödes adekvaatselt käsitletud;

1.3.4

tervitab otsust kaasata Euroopa naaberriikide poliitikasse Lõuna-Kaukaasia piirkonna riigid: Armeenia, Aserbaidžaan ning Gruusia;

1.3.5

tervitab samuti ELi toetust “usutavatele, konkreetsetele ning jätkusuutlikele reformitaotlustele, eriti ülaltoodud esmatähtsusega valdkondades, täiendava abi andmise kaudu” (4),

1.4.1

toetab kavatsust luua partnerriikide ja ELi poolt ühiselt kooskõlastatud kõiki hõlmav tegevuskava, kuna komitee peab seda ideed kõige tõhusamaks võimaluseks saavutada Euroopa naaberriikide poliitika eesmärke;

1.4.2

väljendab nõusolekut sellega, et iga partnerriigi ja EL vaheliste suhete arengu ambitsioonid ning kiiruse määravad antud riigi pühendumus ühistele väärtustele ning tema valmidus ja suutlikkus viia ellu tegevuskavas kokkulepitud prioriteete;

1.4.3

rõhutab, et on väga tähtis teha suuri jõupingutusi vaesuse leevendamiseks ning võitluse suurendamiseks korruptsiooni vastu, mida on nimetatud oluliseks takistuseks reformide elluviimisel paljudes ENP riikides;

1.4.4

leiab, et igas tegevuskavas oleks pidanud sisalduma eraldi lõik, mis käsitleb kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse rolli partnerriigis ning kus määratletakse üksikasjalikult selged eesmärgid nii kohalike omavalitsuste ülesannete kui ka menetluste osas, mille abil partnerriik kavatseb edendada võimu detsentraliseerimist ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tugevdamist. Kõnealune soovitus tuleks edastada komisjonile ning vastavasisuline lõik tuleks lisada järgmistesse tegevuskavadesse.

1.4.5

arvab, et regioonide komitee liikmetel on täita oluline roll analüüsi teostamises ja arutelus igale partnerriigile võimaldatud rahastamise üle, ja seda eriti pidades silmas ENP strateegiadokumendis sisalduvat avaldust, et “komisjon tegi ettepaneku kooskõlas ELi poolt seatud ENP prioriteediga oluliselt suurendada olemasolevate või nende alusel loodud uute fondide mahtu uute finantsperspektiivide raames.” Uue lihtsustatud rahastamismehhanismiga, mille kasutuselevõtt on kavandatud 2007. aastaks, seatakse kõnealune analüüs ja arutelu üheks prioriteediks.

1.5.1

tervitab kavandatud uut lihtsustatud rahastamissüsteemi, Euroopa naabruse rahastamisvahendit;

1.5.2

on seisukohal, et komisjon peaks andma selle instrumendi praktilise funktsioneerimise, haldamise ja kontrollimise kohta rohkem teavet ja tehnilisi üksikasju.

2.1

usub, et tema liikmete kogemused tulevad kasuks kohaliku ja piirkondliku demokraatia arengule, mis on asjaomaste riikide poliitilise stabiilsuse saavutamise jaoks hädavajalik;

2.2

soovitab raskuste ületamiseks, millega ENPga seotud riikide kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kokku puutuvad, sihipäraste instrumentide arendamist RK poolt, edendamaks otsest dialoogi ja teabeedastust;

2.3

soovitab, et riigid, kes on käivitanud vajalikke reforme teel demokraatia ja vabade ja ausate valimiste poole, saaksid täiel määral osa Euroopa naaberriikide poliitikast;

2.4

soovitab, et Euroopa naaberriikide poliitika peab hõlmama väljavaadet uuele lepingule partnerriikidega, võib-olla Euroopa naaberriikide lepingu kujul, mille ulatus tuleb määratleda sõltuvalt edusammudest tegevuskavas kindlaksmääratud prioriteetide teostamisest;

2.5

teeb ettepaneku teostada tegevuskavade üle järelvalvet arvukate partnerlus-, koostöö- ja assotsiatsioonilepingute alusel loodud struktuuridega, kusjuures kahe kuni viie aasta jooksul pärast tegevuskava vastuvõtmist tuleb esitada arenguaruanne;

2.6

soovitab Euroopa Komisjonile, et RK liikmed peaksid samuti nagu viimase laienemise korral etendama juhtivat osa tegevuskavade rakendamise edusammude hindamisel, kusjuures esmajoones tuleb lähtuda kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tugevdamise ja moderniseerimise meetmetest;

2.7

soovitab, et iga naaberriigi jaoks koostatavas järgmises tegevuskavas sisalduks eraldi lõik, mis käsitleks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli antud partnerriigis ning kus määratletakse üksikasjalikult selged eesmärgid nii kohalike omavalitsuste ülesannete kui ka menetluste osas, mille abil partnerriik kavatseb edendada võimu detsentraliseerimist ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tugevdamist, kaasa arvatud selge ja läbipaistev ajakava antud kavatsuste elluviimiseks;

2.8

on arvamusel, et tegevuskava eest peavad ühisvastutust kandma mõlemad partneritest osapooled ning et tegevuskava peab olema kooskõlas prioriteetidega, mis põhinevad selgetel ja usutavatel majanduslikel stiimulitel, mis soodustavad olukorra paremaks muutumist, toetades sellega tehnilise abi sihipärast kasutamist;

2.9

on seisukohal, et on kiiresti vaja parandada ja ajakohastada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ENPsse kaasatud riikides, erilist vaeva tuleb aga näha ausate ja vabade valimiste tagamise ning demokraatlike väärtuste ja poliitiliste vabaduste juurutamise osas kohalikul tasandil; selle eesmärgi saavutamiseks soovitab komitee komisjonil algatada eriprogrammi, mis sisalduks iga naaberriigi jaoks koostatavas tegevuskavas (vt lisa A);

2.10

soovitab kavandatud uue lihtsustatud rahastamissüsteemi, Euroopa naabruse rahastamisvahendi raames tõsiselt kaaluda erirahastamisvahendi loomist, mis vastaks detsentraliseeritud koostöö nõuetele ning oleks kavandatud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kasutamiseks, toetamaks nende tegevuste ajakohastamist ja reformimist naaberriikides;

2.11

soovitab Euroopa Komisjonile, et tuleks anda RKle ja tema liikmetele võimalus etendada juhtivat ja aktiivset osa uue Euroopa naaberriikide poliitika instrumendi hindamisel ja selle üle arutlemisel;

2.12

soovitab selle protsessi lihtsustamiseks pidada 2006. aastal konverents, milles osaleksid kõigi ENPga seotud riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajad, kusjuures on ka nelja eraldi konverentsi võimalus: Vahemere piirkonnale, Läänemere piirkonnale, Ida-Euroopa riikidele ja Lähis-Ida riikidele.

20.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/67

1)

arvestades, et määruse ettepanek sõltub liikmesriikide finantsperspektiive puudutavast kokkuleppest (vt eespool),

1.1

tervitab kõnealust rahastamisvahendit kui vastust nõudmistele muuta ühinemiseelse abi süsteem paindlikumaks ja lihtsamaks ning kui täiustatud töövahendit ühinemiseelse olukorra ja ühinemise vahelise lõhe ületamiseks

1.2

tõdeb, et varasem ühinemiseelsete vahendite kasutamine on andnud oma õppetunni ning tervitab seega ühtse raamistiku loomist ühinemiseelse rahalise abi andmiseks kandidaat- ja potentsiaalsetele kandidaatriikidele, muutes toetused sujuvamaks ja parandades toetuse erinevate komponentide vahelist kooskõla;

1.3

tunnistab erinevust ühinemiseelse ja traditsioonilise arenguabi vahel, mille kohaselt on ühinemiseelne abi (a) suunatud ühinemiseesmärgi saavutamisele lühiajalises või keskmises perspektiivis, (b) eesmärgiks on valmistada riike ette liitumisjärgseks perioodiks. Ühinemiseelse abi üldine eesmärk on ühineva riigi standardite ja poliitikate järk-järguline vastavusse viimine Euroopa Liidu standardite ja poliitikatega.

1.4

tervitab otsust pakkuda ühinemiseelset abi nii kandidaat- kui potentsiaalsetele kandidaatriikidele. Mõlemasse rühma kuuluvatel riikidel on õigus saada abi järgnevate valdkondade toetamisel:

Kandidaatriikidel on täiendavalt õigus abile järgmistes valdkondades:

1.5

tervitab ühinemiseelse abi eelarveridade arvu vähendamist, võimaldades seega suuremat paindlikkust kandidaat- ja potentsiaalsete kandidaatriikide vajaduste rahuldamisel;

1.6

peab tasakaalus olevaks ettepanekut, mille kohaselt võib kandidaatriikidele antava abi haldamine toimuda detsentraliseeritult, samal ajal kui potentsiaalsete kandidaatriikide abi hallatakse jätkuvalt tsentraalselt;

1.7

tervitab regionaalpoliitika ja laienemise peadirektoraatide pakutud eelarveridade liitmist piiriülesel koostööl. See võimaldab luua senisest paindlikuma süsteemi, mida haldab üks juhtimisasutus;

1.8

tervitab kandidaat- ja potentsiaalsetele kandidaatriikidele ning kõnealustes riikides asuvatele demokraatlikele institutsioonidele (k.a kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused) antava ühinemiseelse toetuse sujuvamat ja parandatud koordineerimist.

2.1

rõhutab tõsiasja, et väljapakutud abi hõlmab valdkondi, milles kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad oma kogemustele toetudes esineda keskses rollis, sh:

2.2

teeb ettepaneku, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused Euroopa Liidus võiksid jagada hulgaliselt kogemusi punktis 1.4 loetletud abi valdkondades (vt eespool). Kõnealuseid kogemusi võiks edastada näiteks teabevahetuse või tehnilise abi programmide raames või osaledes konverentsidel eesmärgiga tutvustada kandidaat- või potentsiaalsete kandidaatriikide kohalikele ja regionaalsetele omavalitsustele ühenduse õigustikku;

2.3

soovitab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kaaluda artiklis 16 pakutud võimalust osaleda konkurssidel kõnealuse rahastamisvahendi raames läbiviidavate abiprogrammide lepingute sõlmimisel;

2.4

soovitab Euroopa Komisjonil pidevalt jälgida ja hinnata ühinemiseelset rahastamisvahendit ning piirkondlike ja kohalike küsimuste puhul teha koostööd regioonide komiteega. Sel viisil on võimalik korraldada haldust vastavalt mõlema osapoole, ELi ja kandidaatriigi või potentsiaalse kandidaatriigi, vajadustele.

20.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/69

1.1

tervitab komisjoni algatust muuta kõnealust tööaja direktiivi praeguses staadiumis, sest kiiresti on vaja lahendada mitmed probleemid seoses tööaja direktiivi tõlgendamise ja kohaldamisega liikmesriikide tasandil;

1.2

tuletab meelde komisjonile, parlamendile ja nõukogule, et kohalikud ja piirkonna omavalitsused on Euroopa Liidus tähtsad tööandjad, kellel on oluline roll avalike teenuste, nt sotsiaalhooldus-, tervishoiu- ja kodanikukaitseteenuste haldamisel;

1.3

tuletab meelde, et kui rahuldavat lahendust ei leita, tekib kogu ELis lisaprobleeme vähese oskustööjõu tõttu tervishoius ja sotsiaalhoolekandes ning lühiajaliselt toimub neis sektorites veel suurem majanduslik migratsioon uutest liikmesriikidest ja vaestest mitteliikmesriikidest vanadesse liikmesriikidesse — selline situatsioon tekitab nii lühi- kui pikaajalist kahju tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandesektorile uutes liikmesriikides ja vaestes mitteliikmesriikides;

1.4

usub, et kuna tööaja reguleerimise küsimuse juurde kuulub ka tehniline külg, avaldab see mõju ka soovitud ühiskonna tüübile Euroopas; kui Euroopas püütakse edendada paremat ettevõtlust, loovust ja kodanikuaktiivsust, pakkudes samaaegselt üksikisikutele paremat tasakaalu töö ja eraelu vahel, siis avaldab tööaja reguleerimine mõju kõikidele eelpoolmainitud püüdlustele ja seetõttu tuleb tööaja reguleerimist kõnealuses kontekstis arvesse võtta;

1.5

tunnistab, et komisjoni ettepanek tööaja määratlemise kohta aitab hajutada õiguslikku ebakindlust, mis tekkis seoses Euroopa Kohtu otsustega Jaegeri ja SIMAPi kohtuasjades. Euroopa seadused peavad püüdma tagada, et võimalus organiseerida töövorme, kus kasutatakse valvekordi, jääb oluliseks teguriks, kindlustamaks kvaliteetseid ja püsivaid tervishoiuteenuseid ja hooldetöid, eriti kaitsetute täiskasvanute ja laste hoolekannet;

1.6

leiab, et SIMAPi ja Jaegeri kohtuasjade eelsesse situatsiooni tagasipöördumise võimalik negatiivne tagajärg on see, et võib tekkida töökorraldus, kus töötajad veedavad palju aega töökohal valves. Kui seda ei korraldata efektiivselt, võib see kahjustada nende töötajate ja võib-olla ka klientide jt tervist ja ohutust ning samuti töötaja võimet hoida töö- ja pereelu tasakaalus;

1.7

toob siiski välja, et tööaja direktiiv on tööohutuse ja töötervishoiu meede, mille eesmärk on seada piirid töötundidele, et saavutada töö ja puhkuse vahel tasakaal. See meede ei ole ette nähtud muude töötingimuste määratlemiseks, näiteks nagu nõusolek töötada teatava tööaja mudeli järgi või saada selle eest rahalist hüvitust. Need küsimused tuleb kokku leppida individuaalselt või kollektiivselt vastavalt igas liikmesriigis või töösektoris kehtivale tavale ja korrale. Peale selle vastutab tööandja olenemata kokkulepitud tööaja mudelist töötajate tööohutuse ja töötervishoiu eest ja peab oma meetmetega vältima nende tervise ja ohutuse kahjustamist;

1.8

eeldab, et praegu saab nädalas töötatud tundide keskmise arvutamiseks kasutatavat võrdlusperioodi pikendada ainult teatud töökohtades, mis kuuluvad erandite alla või mille kohta on sõlmitud sellekohane kollektiivleping. Komitee pooldab seega suundumust minna kiiresti üle aastapõhisele töötundide arvestusele — eriti sektorites, mille toodete või teenuste nõudlus hooajaliselt palju varieerub. Seega oleks nimetatud võimaluse lisamine kasulik konkurentsivõime saavutamiseks;

1.9

täheldab, et keskmise tööaja arvutamine lühemate lepingutega töötajate puhul toimub tegelikult samamoodi nagu praegu töötajatel, kes töötavad vähem kui standardvõrdlusperioodi 4 kuud;

1.10

märgib, et puhkeaja hüvitamise ettepanekuga kaotatakse Euroopa Kohtu otsuse (Jaegeri kohtuasi) tulemusel tekkinud kohustus, et hüvituseks antava puhkeaja võimaldamine toimuks viivitamatult. Seega kaob otsusega tekitatud segadus. Enamikul juhtudel on 72 tundi mõistlik ajavahemik, mille jooksul hüvituseks antavat puhkeaega võimaldada;

1.11

märgib, et komisjoni ettepanekud säilitaksid töötaja õiguse loobuda nädalas maksimaalse keskmise tööajana 48 tunni kohaldamisest neis liikmesriikides, mis kasutavad seda võimalust, aga mõnes töökohas sõltuks see õigus kollektiivlepingutest. Kui nimetatud ettepanekut järgida, siis on vaja seda täpsustada, sest vastavalt ettepanekule võib töötaja loobuda sellise tööaja kohaldamisest ka töökohtades, kus puudub kollektiivleping. Seega ei ole sõnastus piisavalt täpne selles osas, millal võimalust kohaldatakse. Võimalus võib olla mõeldud kohaldamiseks näiteks ainult nende liikmesriikide väikeettevõtetes, kus kollektiivlepingute sõlmimine ei ole traditsiooniks, näiteks Ühendkuningriigis. Samas võib see puudutada ka mõnda uut liikmesriiki, kus sotsiaaldialoog, sh kollektiivlepingute traditsioon, ei ole hästi välja arenenud;

1.12

nõustub, et otsus loobuda nädalas maksimaalse keskmise tööajana 48 tunni kohaldamisest on töötaja isiklik valik ja tööandja ei tohi töötajale survet avaldada. Piisavate kaitsemeetmetega tuleb tagada, et seda ei juhtuks, samuti on vaja täiendavaid meetmeid, et tagada töötaja tervise ja ohutuse kaitse, kui ta soovib 48-tunnise ülempiiri kohaldamisest loobuda;

1.13

märgib, et paljud tingimused, mis hakkavad kehtima 48-tunnise piiri mittekohaldamise korral, kehtivad juba praegugi ülempiirist individuaalse loobumise korral, aga mõned kõnealustest tingimustest ei paku mingit selget täiendavat kaitset töötajatele ja tuleb likvideerida või hoida liikmesriikidele tagavaraks;

1.14

arvab, et taotlus, mille kohaselt tuleb pärast üheaastast ülempiiri mittekohaldamist selleks taas luba uuendada, jätaks vale mulje, nagu oleks ülempiiri mittekohaldamine kinnistatud üheks aastaks, sellal kui tegelikult on üksikisikutel vabadus ülempiiri mittekohaldamist igal ajal tühistada;

1.15

leiab, et säte, mille kohaselt töölepingu sõlmimisega samal ajal antav nõusolek ülempiiri kohaldamisest loobumiseks oleks õigustühine, kaitseks mõningal määral töötajaid, kes tunneksid muidu survet loobuda ülempiiri kohaldamisest. Kuid tuleb arvestada, et töötajad võivad soovida kasutada uue tööandja juures tööd alustades võimalust töötada pikema tööajaga, et teenida lisatulu, ning seepärast peab olema selge, millal töötajal ülempiiri kohaldamisest loobumise õigus tekib. See oleks eriti asjakohane sel juhul, kui töötajad võetakse tööle lühiajalise lepinguga hooajalise tippkoormuse perioodiks. Kuna puudub ühtne arusaam katseaja määratlusest, siis täiendav nõue, et töötaja ei tohi katseaja jooksul nõustuda ülempiiri mittekohaldamisega, tekitab tõlgendamisküsimusi ja jätab töötaja ilma võimalusest teenida lisatulu;

1.16

juhib tähelepanu uuest ettepanekust tulenevale ebatavalisele anomaaliale, mille kohaselt töötaja, kes annab ülempiiri mittekohaldamiseks nõusoleku, kui kollektiivlepingus on see lubatud, ei tohi ikkagi töötada nädalas kauem kui 65 tundi. Kuigi see on ebatavaliselt suur töötundide arv ja ei saa olla normiks, tähendab see, et töötaja, kes annab nõusoleku ülempiiri mittekohaldamiseks, ei tohi töötada kauem kui 65 tundi nädalas, samas aga võib seda teha töötaja, kes ei ole andnud nõusolekut ülempiiri mittekohaldamiseks ja allub seega keskmisele 48-tunnisele ülempiirile töönädala jooksul. Töötaja, kes töötab kollektiivlepinguga reguleerimata töökohal või töökohal, kus töötajad ei ole esindatud, ning on nõus ülempiiri individuaalse mittekohaldamisega, ei alluks samuti maksimaalsele 65-tunnisele ülempiirile nädalas;

1.17

leiab, et täiendav nõue pidada üksikasjalikku arvestust kõigi ülempiiri mittekohaldamisega nõustunud töötajate poolt töötatud tundide kohta suurendaks samuti bürokraatiat, ning arvab, et võib-olla oleks parim lahendus, kui direktiiviga kohustataks liikmesriigi pädevaid ametiasutusi tööandja kohustused kindlaks määrama. Ametiasutused saaksid ka lülitada need nõuded liikmesriigi üldisesse tööohutuse ja töötervishoiu strateegiasse.

2.1

et komisjon, parlament ja nõukogu püüaksid leida kiire lahenduse ettepanekute suhtes, mis muudaks tööaja direktiivi selgesõnaliseks ja usaldusväärseks;

2.2

et uus tööaja määratlus sisaldaks kahte ajakategooriat: “valvekord” ja “valvekorra tegevusetu aeg”. Valvekorra ajal — mis viitab ajale, mil töötaja peab olema töökohal kättesaadav oma ülesannete või kohustuste täitmiseks tööandja nõudmisel — ei arvestata valvekorra tegevusetut aega tööajaks, v.a kui liikmesriigid otsustavad või kollektiivlepingus sätestatakse teisiti. Valvekorra ajal tegelikult tehtud töö aeg loetakse tööajaks;

2.3

et komisjon võtaks vastu ettepaneku, mille järgi liikmesriikidele antakse soovi korral õigus sätestada 12-kuuline standardvõrdlusperiood kõigile töötajatele, tingimusel, et tähtajalise töölepinguga töötajatel ei saa võrdlusperiood olla pikem töölepingu kestusest, kui see on lühem kui üks aasta;

2.4

et kuigi komisjoni ettepanek, mille järgi juhul, kui töötajatel ei võimaldata kasutada igapäevast ja iganädalast puhkeaega, tuleb neile anda hüvituseks võrdväärse pikkusega puhkeajad mõistliku ajavahemiku jooksul, mis ei tohi ületada 72 tundi, on tähelepanuväärne edasiminek võrreldes praeguse olukorraga, mis tekkis pärast Euroopa Kohtu otsust Jaegeri kohtuasjas, siis selleks, et arvestada erinevate sektorite ja tööpraktikatega, tuleb tõsiselt kaaluda pikema perioodi kehtestamist hüvitiseks antava puhkeaja väljavõtmiseks. Lisaks peaks artikkel 17 nägema ette võimaluse tööaja ülempiiri tõsta, kui seadused või kollektiivlepingud selleks õiguse annavad;

2.5

et, kui Euroopa Liit ja liikmesriigid soovivad toetada suuremat ettevõtlust, loovust ja aktiivset kodanikkonda ning samal ajal võimaldada inimestele paremat tasakaalu töö ja vaba aja vahel, tuleks tasapisi kaotada liikmesriikide võimalus rakendada töötajate individuaalset õigust vabalt loobuda nädalas maksimaalse keskmise tööajana 48 tunni kohaldamisest, et edendada teisi eespoolnimetatud püüdlusi soosivaid algatusi;

2.6

et rõhutataks komisjoni ettepanekut anda võimalus jätta 48-tunniline ülempiir kohaldamata vaid sel juhul, kui see võimalus on sätestatud kollektiivlepingus või sektori osapoolte vahelises riiklikus või piirkondlikus lepingus või sobiva tasandi kollektiivlepingus;

2.7

et komisjon püüaks tagada, et töötajad, kes otsustavad loobuda 48-tunnisest ülempiirist, teevad seda vabast tahtest teadmisega, et nad võivad vabalt otsustada uuesti 48-tunnise ülempiiri kasuks, ilma et see neile kuidagi kahjulik oleks;

2.8

et vastavalt säilitataks järgmised tingimused:

2.8.1

et loobutaks järgmistest tingimustest:

2.8.2

et loobutaks järgmistest tingimustest või jäetaks nende rakendamine liikmesriikide pädevusse vastavalt riigi tavale ja korrale, arvestades tingimuste asjakohasust riiklikus õigus- ja töösuhetesüsteemis:

20.9.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/72

1.1

jagab Euroopa Komisjoni seisukohta, et rahastamisvahendit LIFE+ tuleb käsitleda lahutamatus seoses ELi toetuste ja Euroopa keskkonnapoliitika erinevate aspektide rakendustingimuste üldise läbivaatamise ja ümberkorraldamisega; ent on arvamusel, et tulnuks pigem

1.2

on seisukohal, et valmistades ette LIFE+ määruse ettepanekut, oleks Euroopa Komisjon pidanud analüüsima kohaliku ja piirkondliku tasandi konkreetseid rahastamisvajadusi seoses ELi keskkonnapoliitika erinevate prioriteetide elluviimisega; lisaks oleks komisjon pidanud andma hinnangu kõnealuste toetuste vastavusele subsidiaarsuse põhimõttele;

1.3

tervitab Euroopa Komisjoni jõupingutusi lihtsustamaks praegu kehtivaid regulatsioone, luues üheainsa rahastamisvahendi, kuid rõhutab, et hetkel on keeruline ennustada ajavahemikuks 2007–2013 avanevaid võimalusi ja ressursse, mis eraldatakse keskkonnaalaste projektide rahastamiseks erinevate rahastamisvahendite kaudu, ning kindlaks määrata, mismoodi tuleb omavahel kooskõlastada erinevaid rahastamisallikaid järgimaks ühenduse rahastamise erinevaid prioriteete ja tingimusi;

1.4

võtab teadmiseks, et projekte, mida seni rahastati vahenditest LIFE keskkond (tööstus- ja keskkonnaalased projektid) ja LIFE kolmandad riigid, ei ole enam tulevikus võimalik rahastada LIFE+ vahendist, ning nõuab, et “Innovatsiooni ja konkurentsivõime” ja “Naaberriikide poliitika rahastamisvahendi” programmidesse loodaks alaline keskkonnaalane haru, nii et nendest programmidest võidaks rahastada kõnesolevaid projekte ajavahemikul 2007–2013.

1.5

on arvamusel, et kõik eelnevalt toodud asjaolud on tervikuna vajalikuks eelduseks, et töötada välja ettepanekud ELi keskkonnapoliitika üldsuunistele (ja Euroopa Keskkonnaagentuuri tegevusele) vastavate projektide sisulise külje ja nende rahastamistingimuste kohta; olukorras, kus eelnevalt toodud aspektid jääksid arvesse võtmata, hakatakse pidama määruse ettepanekut LIFE+ kohta pigem keeruliseks rahastamissüsteemiks ning projekti kavandajad ei suuda mõista, millised on ühenduse prioriteedid ja milline on nende algatuste seostatus antud prioriteetidega.

1.6

rõhutab, et LIFE+ käsitleva eelnõu kohaselt on abikõlblikud veel vaid uuringud, kontseptsioonide väljatöötamine ja planeerimine ning konkreetseid rakendusmeetmeid ei ole enam võimalik LIFE-programmi vahenditest rahastada. Komisjon püüdleb kõigi kesksete toetatavate valdkondade (struktuurifondid ja maaelu arengu fond) integreerimise poole, millega kaasneb puudus, et keskkonnaalastel projektidel tuleb konkureerida teistsuguste ülesandepüstitustega.

2.1

väljendab muret selle pärast, et Euroopa Komisjon soovib olulises osas (75- kuni 80-protsendilises ulatuses vahendi eelarve kogumahust) delegeerida LIFE+ vahendiga seotud programmi koostamist ja eelarve täitmise ülesandeid liikmesriikidele, ilma et ettepaneku sõnastus valgustaks sellise “detsentraliseerimise” tingimusi ja asjaolusid;

2.2

hoiatab selle eest, et määruse ettepaneku aluseks olev eesmärk — lihtsustada ja lisada paindlikkust — ei tohi viia ühenduse keskkonnapoliitika tagasitoomiseni riiklikule tasandile; lisaks sedastab komitee, et antud juhul tuuakse komisjoni ühe olulise poliitikavaldkonna toetusprogramm esimest korda sel viisil tagasi riiklikule tasandile, kuigi seda ei ole vaja, kuna EL on juba eraldanud rahalisi ressursse kohalike keskkonnaalaste projektide läbiviimiseks;

2.3

ei pea asjakohaseks, et kõik rahastatavate meetmete kriteeriumid soovitakse kindlaks määrata mitmeaastases strateegilises programmis ja iga-aastastes tööprogrammides, ning juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et määruse ettepanek ei täpsusta rahastamise üksikasju (toetuste suurus, abikõlblikud meetmed, abikõlblikkuse põhikriteeriumid);

2.4

nõuab Euroopa lisaväärtuse mõiste selget määratlemist ja palub selgitust, kuidas hakkab kõnealune eesmärk kajastuma LIFE+ vahendist rahastatavates projektides, kuidas kavatsetakse võtta arvesse seda eesmärki projektide väljavalimisel ja kuidas seostub eesmärk võimalike kasutatavate teiste ELi toetustega; sellega seoses toob komitee esile vajaduse määrata kindlaks terve rida objektiivseid kriteeriume ja uurida võimalusi kohandada toetust vastavalt saadud Euroopa lisaväärtusele;

2.5

tõdeb, et ettepaneku seletuskirja punktis 3 on kirjas, et LIFE+ näol taotletakse lihtsustatud ja nõuetekohast vahendit, ja soovib, et järgitaks rangelt viie toetusvaldkonna vahelist tasakaalu, sest vaatamata igasugustele eelarvelistele vajadustele ei tohi LIFE+ vahend hakata teenima vaid ELi keskkonnapoliitika mõne üksiku haru huvisid; selle eest tuleb hoolt kanda mitte ainult ühenduse tasandil ettenähtud kahe mitmeaastase programmi raames (2007–2009 ja 2010–2013), vaid vajaduse korral ka siseriiklikes programmides;

2.6

kutsub seetõttu komisjoni üles uurima, kas saaks kehtestada alammäära kohustustele iga toetusvaldkonna suhtes ja milline oleks sellise piirmäära kehtestamise mõju;

2.7

väljendab tõsist kahetsust seoses küsimusega, kas suudetakse säilitada teatud projektide prioriteete ja rahastamisvõimalusi, sh NATURA 2000 alade ja NATURA 2000 võrgustiku loomise ja jätkuva kaitse ning ka pinnaveekogude ökoloogilise seisundi parandamise projektide rahastamist, leiab, et finantsperspektiivide 2007–2013 raames ettenähtud rahastamisvahendid ei taga võrgustiku piisavat töölerakendamist ning palub komisjonilt selgitust seoste ja eelarvevahendeid puudutavate täpsemate andmete kohta, mida eraldatakse (sihtotstarbeliste eraldustena) teistest, LIFE+'ga kõrvuti kasutusel olevatest rahastamisvahenditest (Euroopa Põllumajandusfond Maaelu Arendamiseks EAFRD, ERDF) ja mida võib kasutada kõnesolevate projektide rahastamiseks;

2.8

taotleb, et komisjon suurendaks märgatavalt iseäranis LIFE+ programmile ettenähtud iga-aastast 300 mln euro suurust finantsraamistikku, et oleks võimalik täita erinevaid nõudeid, ja tagada minimaalne protsendimäär NATURA 2000 võrgustiku töölerakendamiseks.

2.9

suhtub kriitiliselt programmi “LIFE+ rakendamine ja haldamine” jaoks ettenähtud meetmetesse, mis on suunatud muu hulgas keskkonnapoliitika arengu ja rakendamise “alusteadmiste” parandamisele; kahtlemata on vaja parandada neid alusteadmisi, ent need ülesanded näivad kuuluvat peamiselt Euroopa Keskkonnaagentuuri (EKA) tegevusalasse;

2.10

kutsub seetõttu Euroopa Komisjoni üles määratlema selgemalt antud raames ettenähtud meetmeid ning täpsustama, kuidas kavatsetakse kooskõlastada need meetmed EKA algatuste ja eelarvega;