—

mis kogunes Haagis 22. kuni 25. novembrini 2004,

—

võttes arvesse oma kodukorra artikli 17 lõiget 1,

—

võttes arvesse AKV-EL partnerluslepingut, mis allkirjastati Cotonous (Benin) 23. juunil 2000 (2) ja mis jõustus 1. aprillil 2003, ning eriti selle II jaotise (“Poliitiline mõõde”) artiklit 8 (“Poliitiline dialoog”),

—

võttes arvesse AKV-EL poliitilise dialoogi suuniseid (artikkel 8), mille võttis AKV-EL ministrite nõukogu vastu Brüsselis 2003. a mais, oma 28. istungjärgul,

—

võttes arvesse “AKV-sisese poliitilise dialoogi raamistikku ja üldpõhimõtteid”, mille võttis AKV-EL ministrite nõukogu vastu Brüsselis 2002. a detsembris, oma 76. istungjärgul,

—

võttes arvesse mitteriiklike osalejate definitsiooni, millest on juttu Cotonou lepingu artiklis 6,

—

võttes arvesse mitteriiklike osalejate valikukriteeriume, mille võib leida “Handbook on the Involvement of Non-state Actors” (“Mitteriiklike osalejate kaasamise käsiraamat”) VI lisast, kus selgitatakse Cotonou lepingu artiklis 6 nimetatud kriteeriume,

—

võttes arvesse Cotonou lepingu revideerimist ja mõlema poole tehtud pingutusi, et poliitilise dialoogi reegleid ja mehhanisme parandada ning paremini selgitada,

—

võttes arvesse Aafrika Liidu asutamislepingu eesmärke ja põhimõtteid, mis võeti vastu 11. juulil 2000,

—

võttes arvesse parlamentaarse ühisassamblee resolutsiooni Euroopa Arengufondi kasutamise kohta (APP/3602/final), mis võeti vastu Roomas 15. oktoobril 2003, (3)

—

võttes arvesse poliitikakomisjoni raportit (AKV-EL/3689),

A.

tunnistades Cotonou lepingu sätete, iseäranis poliitilist dialoogi puudutavate sätete elluviimisel tehtud edusamme,

B.

rõhutades, et Cotonou lepingu revideerimise raames tuleb esmajoones tegeleda poliitilise dialoogi mehhanismide ja reeglite parandamisega,

C.

olles veendunud, et sisukas, läbipaistev ja regulaarne dialoog aitaks AKV-EL partnerlusele veelgi kaasa,

D.

rõhutades vajadust suurendada ja arendada pooltevahelise poliitilise dialoogi võimalusi ja mõjujõudu nii riiklikul, regionaalsel, AKV kui ülemaailmsel tasandil,

E.

rõhutades vajadust võtta arvesse iga AKV riigi ajalugu ja erilisi ning iseloomulikke tingimusi, kui poliitilise dialoogi raames pannakse paika poolte vahel kooskõlastatud prioriteedid ja ühised ajakavad,

F.

rõhutades vajadust täiel määral kontrollida ja rakendada AKV-EL poliitilise dialoogi suuniseid (artikkel 8), mille võttis vastu AKV-EL ministrite nõukogu,

G.

rõhutades vajadust AKV-EL parlamentaarse ühisassamblee kui poliitilises dialoogis osaleja veel suurema kaasamise järele AKV-EL poliitilisse dialoogi kõigil tasanditel,

H.

arvestades, et poliitiline dialoog mängib tähtsat rolli AKV riikide hea valitsemise edendamises; rõhutades sellest aspektist, et igas olukorras sobivat lahendust pole olemas ja et hea valitsemise jaoks on igal maal tarvis spetsiaalset analüüsi,

I.

tunnistades, et Cotonou leping annab põhilise üldorientatsiooni globaalseks, tasakaalustatud ja põhjalikuks poliitiliseks dialoogiks, mille tulemuseks on kahe poole vastastikused kohustused,

J.

arvestades, et AKV-EL poliitilise dialoogi suuniste (artikkel 8) vastuvõtmist ja elluviimist võib käsitleda kui ennetavat ja konkreetset abinõu AKV-EL poliitilise dialoogi arendamiseks, mida peaks veelgi põhjalikumaks muutma ning viima kõigile institutsionaalsetele tasanditele, nii et see partnerlussuhete korraldamise võtmevahend leiaks täielikku ärakasutamist,

K.

arvestades, et dialoogi saab pidada äärmiselt laia teemaderingi üle ning et dialoog võib leida aset nii ametlikult kui mitteametlikult ning eri tasanditel (riiklikul, regionaalsel, AKV ja ülemaailmsel tasandil),

L.

rõhutades vajadust haarata riiklike, riikidevaheliste ja regionaalsete parlamentaarsete assambleede liikmed ja parlamentaarse ühisassamblee liikmed poliitilise dialoogiga seotud ametlikesse ja mitteametlikesse diskussioonidesse, kuna nad mängivad tähtsat rolli oma rahva valitud esindajatena dialoogi tulemuste elluviimises,

M.

kinnitades, et kui tahetakse tagada, et esindajate valik oleks kõikehõlmav ja täielik, tuleb lasta mitteriiklikel osalistel AKV-EL poliitilises dialoogis osaleda,

N.

konstateerides, et on vaja töötada välja mehhanismid tagamaks regulaarset ja globaalset teabevoolu kõigi poliitilise dialoogiga seotud poolte vahel Euroopas ja AKV riikides ning et Euroopa Komisjoni delegatsioonide juhatused oleksid keskusteks, mille kaudu toimuks mõlemasuunaline kommunikatsioon,

O.

rõhutades vajadust kasutada kõiki artiklis 8 pakutavaid võimalusi, mis puudutavad dialoogi Cotonou lepingu põhielementide ja aluspõhimõtete üle,

P.

arvestades, et on tähtis, et poliitiline dialoog kataks kogu aeg tervet teemade diapasooni, mis väljub Cotonou lepingu põhielementide ja aluspõhimõtete alt,

Q.

toonitades asjaolu, et isegi kui Cotonou lepingu artiklis 8 nimetatud poliitiline dialoog ja artiklis 96 ja 97 nimetatud konsultatsioonid katavad eri teemasid, võib poliitiline dialoog puudutada ka neid valdkondi, kus osutuvad vajalikuks konsultatsioonid,

R.

arvestades regionaalsete, regioonidest väiksemaid üksusi esindavate ja mitteriiklike osalejate tähtsust, kes on selgelt määratletud AKV-EL poliitilise dialoogi suunistes (artikkel 8), mille võttis AKV-EL ministrite nõukogu vastu 2003. aasta mais Brüsselis oma 28. istungjärgul,

S.

arvestades, et iseäranis oluline on hea side AKV pealinnade ja Brüsselis baseeruvate osalejate vahel, eriti siis, kui artiklis 8 kirjeldatud dialoog puudutab [Cotonou lepingu] põhielemente ja aluspõhimõtteid, (1)

T.

rõhutades vajadust teha ühised otsused ja lõppjäreldused AKV-EL partnerluse ja pikaajaliste suhete vaimus,

U.

arvestades, et dialoog peaks endast kujutama kahepoolset protsessi võrdsete partnerite vahel, kes üksteist usaldavad,

V.

rõhutades vajadust uurida eri tasemel rahastamise võimalusi, mida saaks kasutada selleks, et anda ja kindlustada artiklis 8 kirjeldatud dialoogi pidamisele ulatus, mis läheneks globaalse protsessi omale – riiklikul, regionaalsel, AKV ja ülemaailmsel tasandil (kaasa arvatud rahvusvahelistel foorumitel, kui vaadatakse läbi olulisi punkte, mis mõjutavad otseselt AKV-EL koostööd),

W.

arvestades, et pidev teabevool, hädavajalik tingimus dialoogi tulemuste elluviimiseks, saab toimida ainult siis, kui asjassepuutuvad parlamendid on sellesse dialoogi kaasa haaratud, ning seetõttu on parlamentaarse ühisassamblee pädevate liikmete kohus hoolitseda selle eest, et teave jõuaks neile mandaadi andnud parlamentidele,

X.

rõhutades vajadust, et AKV-EL assamblee oleks poliitilise dialoogi hindamisse tugevalt kaasa haaratud,

Y.

arvestades, et AKV-EL ministrite nõukogu 2003. aasta mai raamlepingus loetletud subjektide ja institutsioonide osalemine on diferentseeritud lähenemise ja eduka dialoogi jaoks oluline,

Z.

rõhutades pooltevahelise koordineerimise ja koostöö vajadust igal tasandil, kaasa arvatud infovahetust Brüsselis asuvate osalistega eri maid puudutava tegevuse kohta,

AA.

arvestades, et poliitilise dialoogi keskseteks teemadeks peavad vastavalt AKV-EL partnerluslepingu artikli 8 lõikele 4 olema muuhulgas sellised teemad nagu relvakaubandus – mille alla käib kergrelvade ja väikese kaliibriga relvade levik –, liigsed sõjalised kulutused, narkootikumid ja organiseeritud kuritegevus või rahvuslik, usuline või rassiline diskrimineerimine, ning et poliitiline dialoog peab nägema ette ka mehhanismid olukorra regulaarseks hindamiseks inimõiguste austamise, demokraatlike, õigusriigi ja hea valitsemise põhimõtete osas,

AB.

arvestades, et korruptsiooni ja illegaalse finantstegevuse mõju arengumaade majandusele ja ühiskonnale on tohutu, kujutab endast arengu jaoks ületamatut takistust ega lase väljuda vaesuse spiraalist; arvestades, et hinnanguliselt läheb igal aastal rikkamatelt rahvastelt arengumaade ja üleminekumaade majanduse toetamiseks umbes 50 miljardit dollarit abi,

AC.

arvestades, et hinnangute põhjal liigub ümmarguselt 500 miljardit dollarit musta raha illegaalselt arengumaadest ja siirderiikidest teistesse riikidesse, nii et need summad ei jää vaeste riikide kasutusse ning saaksid täita kõige kisendavamaid humanitaarseid vajadusi: näiteks kõigi laste vaktsineerimine, kõrgema kvaliteediga haridus, miljonite inimeste juurdepääs joogiveele ja arstiabile,

1.

kinnitab AKV-EL parlamentaarse ühisassamblee kui artiklis 8 kirjeldatud poliitilise dialoogi subjekti reaalset kaasatust ja osalemist;

2.

rõhutab, et artiklis 8 kirjeldatud poliitiline dialoog kujutab endast vastastikust kohustust, mis peab võimaldama Lomé, seejärel Cotonou lepinguga kehtestatud partnerlusel sügavamaks muutuda;

3.

soovitab diferentseeritud lähenemist poliitilisele dialoogile, mis haaraks kaasa mitmesuguseid, sealhulgas mitteriiklikke osalejaid, kes on defineeritud kooskõlastatud kriteeriumide alusel; see lähenemisviis vastab AKV-EL poliitilise dialoogi suunistes leiduvatele soovitustele (artikkel 8), mille võttis AKV-EL ministrite nõukogu vastu mais 2003;

4.

nõuab kõigilt kohalviibivatelt osalistelt, et nad hoiduksid mis tahes ühepoolsest tegevusest, mida võiks partnerlusele kahjulikuks pidada;

5.

leiab, et on oluline, et poliitilist dialoogi ei peetaks üksnes Cotonou lepingu artiklis 96 ja 97 nimetatud konsultatsioonide esimeseks tasandiks, vaid et see samuti ja eelkõige aitaks luua pikaajalisi, kestvaid ja sügavuti minevaid suhteid kõigi asjast huvitatud poolte vahel;

6.

tõstab esile, et inimõiguste austamine, võitlus vaesuse vastu, tegelemine säästva arenguga ja sooline võrdsus peavad olema poliitilises dialoogis kesksel kohal;

7.

palub kõigil kohalviibivatel osalistel uurida laia teemade diapasooni, mis väljub artiklis 8 kaetud teemade ringist: väikese kaliibriga relvade levik, korruptsioon, riigivõlg, ülemaailmne, riiklik, regionaalne ja valdkondlik arengupoliitika, laste ja lapssõdurite õigused, tervishoid, eriti võitlus HIVi/aidsi vastu;

8.

asetab rõhu Cotonou lepingu artiklis 8 nimetatud poliitilise dialoogi ennetavale iseloomule; dialoogi eesmärk on luua vastastikune usaldus enne kriisi puhkemist, nii et vastavalt Cotonou lepingu artiklile 96 ja 97 ei läheks konsultatsioone vaja;

9.

rõhutab regionaalsete organisatsioonide, eriti Aafrika Liidu (AL) osatähtsust konfliktipoolte dialoogis Aafrika kontinendil toimuvate kriiside korral ning ootab samamoodi Aafrika riikide valitsustelt, et nad tegeleksid konfliktide reguleerimisega;

10.

rõhutab riikide parlamentide osatähtsust pooltevahelises poliitilises dialoogis ning on eriti rahul eduga, mille tõid kaasa riikide parlamentide esindajate jaoks korraldatud Cotonou lepingu rakendamise seminarid;

11.

kutsub kõiki asjast huvitatud riike üles, et nad teeksid poliitilisest dialoogist pideva protsessi ega ootaks selle alustamisega seni, kuni suhted on juba kriitilisse faasi jõudnud;

12.

arvestab, et poliitilise dialoogi arenedes peab AKV-EL parlamentaarsele ühisassambleele jääma peamise osalise koht ja tõstab esile seal toimuva mitteametliku dialoogi tähtsust, millest peaks arenema tõeline “partnerlusdiplomaatia”;

13.

toetab AKV riikide poolt Cotonou lepingu revideerimise kontekstis tehtud ettepanekut koostada lepingule lisa, kus määratletaks täpsemalt poliitilise dialoogi meetodid ja mehhanismid; palub, et Euroopa Komisjon teeks vastavaid ettepanekuid;

14.

palub asjast huvitatud pooltel luua nii kiiresti kui võimalik AKV kiirreageerimise mehhanism, nagu seda on kirjeldatud AKV-EL ministrite nõukogu poolt vastu võetud AKV-sisese poliitilise dialoogi raamistikus ja üldpõhimõtetes, et aidata AKV riike nende püüdlustes luua konfliktide ennetamise abinõud, et jääksid ära Cotonou lepingu artiklis 96 ja 97 nimetatud konsultatsioonid;

15.

palub AKV riikidel informeerida parlamentaarset ühisassambleed Aafrika kiirreageerimise mehhanismi peamistest tulemustest, et uute kriiside teket või konfliktide taasalgamist saaks juba varases staadiumis märgata ning et aidata poliitilise dialoogi aspektist lahendusi otsida;

16.

palub asjast huvitatud pooltel luua vastavalt AKV ministrite nõukogu 2002. aasta detsembri soovitusele Brüsselis baseeruv partnerrühm ning Aafrika Liidu kehtestatud sama tüüpi meetmete vaimus ning nende toetuseks, ning jälgida, et probleemsetesse regioonidesse moodustataks samasugused partnerrühmad; rõhutab, et on väga oluline kaasata sinna parlamentaarse ühisassamblee liikmeid ja mitteriiklikke osalejaid, samuti nende AKV regioonide esindajaid, kes pole asjassepuutuvatest riikidest, selleks et poliitilist dialoogi tema eri staadiumides efektiivselt alal hoida;

17.

kutsub AKV-EL parlamentaarse ühisassamblee liikmeid üles pidama poliitilist dialoogi kõigil tasanditel ning ka isiklike suhete kaudu ja andma sellest aru AKV-EL parlamentaarse ühisassamblee poliitikakomisjoni liikmetele;

18.

palub AKV-EL ministrite nõukogul anda ministrite koosolekute lõpus aru AKV-EL parlamentaarsele ühisassambleele ning kutsub neid kaht institutsiooni üles arendama omavahel nii ametlikku kui mitteametlikku poliitilist dialoogi;

19.

palub AKV-EL kaassekretariaati koostada kõigi parlamentaarse ühisassamblee liikmete nimekiri, kus oleks nende nimi, ülesanne, aadress ja foto, nii et seda nimekirja saaks kasutada ka poliitilise dialoogi võimalike partnerite leidmiseks ja nendega ühenduse saamiseks;

20.

palub tungivalt Euroopa Komisjonil võimaldada vajalikku krediiti, et luua ja institutsionaliseerida mehhanismid, mis võimaldaksid kõigil AKV riikidel vajaduse korral kutsuda naaberriikide esindajaid (n-ö selle riigi sõpru, kaasa arvatud AKV-EL parlamentaarse ühisassamblee riikide esindajaid) aruteludele poliitilise dialoogi teatud tahkude üle;

21.

teeb Euroopa Komisjoni kui Euroopa Liidu eelarve projekti ettevalmistaja, samuti Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Ministrite Nõukogu ülesandeks, kuna nende roll on eelarve otsustamine, uurida, kuidas saaks Euroopa Arengufondi (EAF) ühenduse eelarvesse integreerimisel käigus AKV-EL parlamentaarset ühisassambleed EL eelarvemenetlustesse haarata, selleks, et ühisassamblee saaks anda EL eelarveorganitele hinnalist abi AKV riike puudutavates eelarveküsimustes, mis toetaks poliitilist dialoogi kõigis arenguabi aspektides;

22.

palub kõigil asjast huvitatud pooltel garanteerida kõigi poliitilises dialoogis osalejate täielik turvalisus enne nende sekkumist, selle ajal ja pärast seda;

23.

nõuab, et nii AKV kui EL pool tagaks naiste osalemise kõigis poliitilise dialoogi vormides ja etappides ning konsultatsiooniprotseduuris;

24.

julgustab käimasolevate poliitiliste dialoogide regulaarsete kuulamiste organiseerimist riikide parlamentides riiklike korraldajate ja kulude kinnitajate ning EL delegatsioonide poolt koos kodanikuühiskonna osalusega;

25.

leiab, et on hädavajalik kaitsta rahvusvahelistel foorumitel nagu ÜRO või MKO seisukohti, mida väljendatakse ühisotsustes või lõppjäreldustes, kuhu poliitilise dialoogi käigus välja jõuti;

26.

rõhutab, et poliitiline dialoog kui vastastikune protsess võrdsete partnerite vahel, kes on nõus üksteist usaldama, annab AKV riikidele väga hea võimaluse nõuda, et kontrollitaks Euroopa Liidu aetava poliitika koherentsust ja selle mõju AKV riikidele;

27.

nõuab, et AKV-EL parlamentaarse ühisassamblee päevakorda viidaks sisse süstemaatiline päevakohane teavitamine artiklis 8 nimetatud poliitilisest dialoogist (sisu, menetlused, korraldamine, tulemused);

28.

rõhutab, et praegu toimuv regionaliseerumine annab võimaluse suurendada poliitilist dialoogi regionaalsel skaalal ja soovitab korraldada AKV-EL parlamentaarse assamblee raames regionaalseid kohtumisi;

29.

soovitab dialoogi eri tasandite (riiklik, regionaalne, AKV ja ülemaailmne) ennetavat ja läbipaistvat planeeringut, mis arvestaks kohaliku tegelikkuse, dialoogi korraldamise eest vastutavate isikute ja ennekõike asjassepuutuvate osalistega;

30.

leiab, et on vaja selgelt ära määrata, millised organisatsioonid ja inimesed kuuluvad mitteriiklike tegutsejate kategooriasse; rõhutab selles osas vajadust täpsetel kriteeriumidel põhineva selge definitsiooni järele;

31.

palub kohalviibivatel pooltel mõelda sellele, et kutsuda vajaduse korral appi sõltumatuid/neutraalseid vahemehi, eriti vähegi tundlike küsimuste puhul ja kasvõi parlamentaarsesse ühisassambleesse, kui seda peaks vaja olema;

32.

palub, et Euroopa Komisjon looks mehhanismid, sealhulgas finantseerimisvõimaluse, et tagada dialoogi regulaarne toimumine kohapeal, seejärel info vahendamine asjaga seotud institutsioonidele Brüsselis;

33.

kutsub AKV-EL parlamentaarse ühisassamblee liikmeid üles osalema aktiivselt poliitilise dialoogi vastavates staadiumides kõigil tasanditel;

34.

palub tungivalt EKV-EL ministrite nõukogu liikmetel viibida ja aktiivselt osaleda ministrite ühisistungitel;

35.

rõhutab vajadust arendada artiklis 8 kirjeldatud poliitilist dialoogi riikide parlamentide ja AKV-EL parlamentaarse ühisassamblee tasandil;

36.

on veendunud vajaduses jätkata humanitaarabi ja dialoogi kodanikuühiskonnaga, kui tegemist on pideva üldiste inimõiguste rikkumisega, isegi kui neid rikub riik, nii et elanikkond ei peaks maksma õigusrikkumiste eest, mida saadab korda tema valitsus;

37.

nõuab, et AKV-EL poliitilise dialoogi raames hakataks kiiresti tegelema arengumaade korruptsiooni ja illegaalse finantstegevuse probleemiga, millega on sageli seotud EL ja teiste abi andvate riikide “partnerid”, nii et tekiks ettekujutus sellest, kui palju musta raha liigub arengumaade ja siirderiikide majandusest välja, ja selle nähtuse mõjudest neile riikidele ja arenguabiprogrammidele;

38.

palub AKV-EL ministrite nõukogul ja Euroopa Komisjonil näidata oma võimu, mõistes hukka mõne neist hukatuslikumatest majandusnähtustest, mis vaeseid maid mõjutavad, ning hakata koos Maailmapanga, Rahvusvahelise Valuutafondi ja teiste mitmepoolsete institutsioonide ja annetajatega võitlema musta raha probleemiga;

39.

usub kindlalt, et võideldes üheskoos korruptsiooni ja illegaalse finantstegevuse probleemiga, saavad AKV ja EL riigid aidata oluliselt kaasa võitlusele vaesuse, kuritegevuse ja terrorismi vastu, edendades samas ka poliitilist stabiilsust ja sotsiaalmajanduslikku arengut;

40.

teeb kaasesimeestele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-EL ministrite nõukogule, Euroopa Komisjonile ja AKV regionaalse integratsiooni organisatsioonidele.

—

mis kogunes 22. kuni 25. novembrini 2004 Haagis (Madalmaad),

—

võttes arvesse oma kodukorra artikli 17 lõiget 1,

—

võttes arvesse määrust (CE) nr 1292/96 toiduabi poliitika ja korraldamise kohta ning spetsiifiliste toiduga kindlustatust toetavate meetmete kohta (2)27. juunist 1996,

—

võttes arvesse 1974. aasta üldist nälja ja alatoitluse lõpliku kaotamise deklaratsiooni, mille võttis vastu Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni peaassamblee oma resolutsiooniga 3348 (XXIX),

—

võttes arvesse ÜRO süsteemi kuuluvate maapiirkondade arendamise ja toiduga kindlustatuse süsteemide võrku, samuti peaassamblee resolutsioone A/57/226 ja A/56/155,

—

võttes arvesses AKV riikide ja Euroopa Liidu liikmesriikide poolt Cotonous 23. juunil 2000 allkirjastatud AKV-EL partnerluslepingu raames võetud kohustusi, eriti sätteid, mis kohustavad või sunnivad neid vähendama toiduga kindlustatuse ja -abiga seotud probleeme (artikli 23 punkt d ja artikkel 72 ja 73),

—

võttes arvesse millenniumi arengueesmärke (OMD), mis võeti vastu Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni millenniumi tippkohtumisel, mis toimus 6. kuni 8. septembrini 2000,

—

võttes arvesse Monterrey Konsensust, mille andis välja 22. märtsil 2002 toimunu ÜRO arengufinantseerimise konverents,

—

võttes arvesse ülemaailmsel toitlusalasel tippkohtumisel vastu võetud deklaratsiooni “Viis aastat hiljem – rahvusvaheline ühendus nälja vastu”, kohtumine toimus Roomas (Itaalia) 10. kuni 13. juunini 2002,

—

võttes arvesse Johannesburgi säästva arengu deklaratsiooni, mis võeti vastu 4. septembril 2002 Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni ülemaailmsel säästva arengu teemalisel tippkohtumisel,

—

võttes arvesse Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni ülemaailmset konverentsi väikeste isoleeritud arengumaade säästva arengu teemal ja Barbadose tegevuskava, milline konverents toimus Barbadosel 25. aprillist 6. maini 1994, ja eriti sätteid, mis käivad väikeste isoleeritud arengumaade toiduga kindlustatuse haavatavuse, iseärasuste ja spetsiifika kohta,

—

võttes arvesse sotsiaal- ja keskkonnakomisjoni raportit (AKV-EL 3692/04),

A.

arvestades, et äärmise vaesuse ja nälja väljajuurimine on Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni “Millenniumi arengueesmärkidest” kõige esimene,

B.

arvestades iga inimese õigust sellele, et tal oleks juurdepääs tervele, turvalisele ja toitvale toidule, vastavalt õigusele adekvaatsele toidusele ja igaühe fundamentaalsele õigusele olla nälja eest kaitstud,

C.

arvestades, et üle 800 miljonil inimesel maailmas, eriti arengumaades, ei ole küllalt toitu, et rahuldada oma põhilisi toiduvajadusi,

D.

arvestades, et maailma toiduvarud on märkimisväärselt kasvanud, kuid paljud raskused toidu kättesaadavusega, perekondade ja riikide sissetulekute krooniline ebapiisavus selleks, et toiduaineid osta, pakkumise ja nõudluse ebastabiilsus, samuti looduslikud või inimesest põhjustatud katastroofid takistavad rahvastiku toiduvajadust rahuldamast,

E.

arvestades, et lisaks toiduga kindlustatusele mängib tähtsat rolli ka toiduainete ohutus, et kindlustada AKV riikide rahvastikule parem varustamine turvaliste toiduainetega, iseäranis just tervishoiutasandil,

F.

arvestades, et deklaratsioon “Ülemaailmne toitlusalane tippkohtumine: Viis aastat hiljem” kordab poliitilist tahet ja püüdu saavutada kõigi jaoks toiduga kindlustatus ning pingutada lakkamatult, et nälg kõigist maadest välja juurida, ning lähitulevikus, praegusest kuni 2015. aastani, vähendada alatoidetud inimeste arvu poole võrra,

G.

arvestades, et samuti rõhutatakse, et õigus adekvaatsele toidusele on üks põhilisi inimõigusi ja et toitu ei tohiks seetõttu kasutada poliitilise ja majandusliku surveabinõuna ning et pingutustes, mis tehakse nälja välja juurimiseks, tuleks asetada rõhk rahvusvahelise koostöö ja solidaarsuse tähtsusele,

H.

arvestades, et on esmatähtis, et AKV riikides pandaks paika või konsolideeritaks riiklikud tegevusraamid, et parandada toiduainetega varustamist, kindlustada turvavõrke, mille abil vaesed inimesed saaksid osta olemasolevaid toiduaineid, ning tugevdada vaesuse vastu võitlevaid programme, võttes arvesse vastavate maade majanduslikku ja ühiskondlikku dünaamikat,

I.

arvestades, et paljudes AKV arengumaades elab enamus vaeseid ja kaitsetuid gruppe maapiirkondades ning et seetõttu on hädavajalik maapiirkondade arendamise poliitika, et võidelda efektiivselt vaesuse ja nälja vastu,

J.

arvestades, et eri AKV riikides tuleb luua raamtingimused, mida on vaja toiduainete ohutuse reeglite järgimiseks, et anda nende riikide rahvastikule juurdepääs turvalisele toidusele ning avada neile uusi võimalusi, lubades neil eksportida Euroopa Liidu turgudele toiduaineid, mis ei kahjusta tervist; see aitab omakorda kaasa võitlusele vaesuse vastu,

K.

arvestades, et toiduga kindlustatust loetakse eksisteerivaks, kui kõigil inimestel on igal hetkel füüsiline ja majanduslik juurdepääs piisavale, tervislikule ja toitvale toidusele, mis võimaldab neil tervet ja aktiivset elu elada,

L.

arvestades, et 1996. aasta ülemaailmsel toitlusalasel tippkohtumisel (Roomas) sõnastati kolm toiduga kindlustatuse jaoks hädavajalikku elementi: (i) kättesaadav ja stabiilne toiduga varustamine, (ii) jõukohase hinnaga kättesaadavad toiduained ja (iii) kvaliteetne ja turvaline toit,

M.

arvestades, et ülemaailmsel toitlusalasel tippkohtumisel “Viis aastat hiljem” täheldati, et toiduga kindlustatuse puudumine takistab vaestel inimestel arenguvõimalusi ära kasutada ning rõhutati vajadust pöörata tähelepanu toitvuseküsimustele, mis peavad olema toiduga kindlustatuse lahutamatu osa,

N.

arvestades, et kui paljud inimesed kannatavad nälga sõna otseses mõttes, on veel rohkem neid, kes kannatavad mikrotoitainete vaeguse all,

O.

arvestades, et toiduga kindlustatus tekib enamiku maade, eriti arengumaade puhul tänu põllumajandustootmise kasvule, maaelanikkonna sissetulekute kasvule ja maaelanikkonna ligipääsule õiglasele kaubandusele ning sõltub sageli vaestest põlluharijatest, kes ei saa valitsuse poolt ei toetusi ega krediiti ega saa kasutada kaubandusvõrke, millele pääsevad ligi suured põllumajandustootjad ja transnatsionaalsed põllumajandusettevõtted,

P.

arvestades, et riikliku ja ülemaailmse tasandi toiduga kindlustatuspoliitika mängib toiduga kindlustatuse edendamise juures oma rolli ning et teda mõjutavad sageli strateegiad, mida kasutatakse teistes sektorites, nagu turunduses, turu- ja transpordikorralduses,

Q.

arvestades, et toitluspoliitika, mis ei pööra tõeliselt tähelepanu toiduga kindlustatusele, suudab kiireloomulisele ja elulisele toiduvajadusele üksnes kesiseid vastuseid pakkuda,

R.

arvestades, et ühtse põllumajanduspoliitika reform ja MKO Doha voor ei tohiks mitte kahjustada, vaid peaks hoopis toetama põllumajanduskultuure, kaasa arvatud toidukultuure, mis on mõeldud nii sisekaubanduseks kui ekspordiks, mis ainsana suudavad anda eksporditulusid; eksporditulusid on vaja finantseerimaks AKV arengumaade importi, kes on toiduainete, selliste toodete netoimportöörid, mis on mõeldud nende vastavate vajaduste katmiseks, sealhulgas Cotonou lepingu artiklis 54 nimetatud sätete abil, et nende toiduga kindlustatust tagada,

S.

arvestades, et areng [riigi] võime juurest oma toiduvajadust rahuldada kuni toiduga kindlustatuseni käib põhiliselt kohandatud põllumajanduslike infrastruktuuride, krediidimehhanismide ja arenguprogrammide ning efektiivse turvavõrgu abil, mis katab maa- ja linnapiirkonnad, ning häire- ning kiirreageerimisorganite abil,

T.

arvestades, et toiduga kindlustatuskriisid tulenevad enamasti kiirenenud demograafilisest kasvust ja katastroofide, näiteks konfliktide, põudade ja üleujutuste ahelast, mis kahjustavad üha sügavamalt niigi vaeste majapidamiste vara, tuues kaasa tervete kogukondade langemise viletsusse, mis suurendab poliitilist ja ühiskondlikku ebastabiilsust,

U.

arvestades, et rahu ja julgeoleku säilitamine ja rahvusvahelise koostöö tugevdamine toitlustuse ja põllumajanduse vallas mängib majanduse ja toiduga kindlustatus olukorra parandamises tähtsat rolli,

V.

arvestades, et on teada, et HIVi/aidsi levik aitab kaasa toiduga kindlustatuse nõrgenemisele kõnealustes AKV riikides,

W.

arvestades, et hea haldamine toitluse vallas vajab paljude osaliste kaasabi nii riigivõimude kui kodanikuühiskonna tasemel,

X.

arvestades, et nii kohalikul, riiklikul kui rahvusvahelisel tasemel on teada, et head haldustavad on toiduga kindlustatuse alaste algatuste õnnestumiseks hädavajalikud,

Y.

arvestades, et toiduga kindlustatuse kindlustamine sõltub suurel määral valitsuse ja kodanikuühiskonna tingimusteta kaasabist ja kõigi asjassepuutuvate subjektide, eriti vaeste ja nälga kannatavate inimeste võimu suurendamisest,

Z.

pidades rahvusvahelise abi jätkumist AKV riikide pingutustele eluliselt vajalikuks, et nende toitlus- ja põllumajandussektorite areng ulatuks lähitulevikust kaugemale ning oleks pikaajaline,

AA.

arvestades, et on absoluutselt esmatähtis, et rahvusvaheline üldsus suurendaks oma pingutusi, mida ta nõustub arengu vallas tegema, et kaotada esmajärjekorras vaesus, nälg ja alatoitlus, samuti laste suremus,

AB.

arvestades, et toiduabioperatsioonid on ettevõtmised, mida tuleb hoolikalt planeerida, et need oleksid hädaolukordadega vastavuses, ning et nad ei tohi mingil juhul tulla kahjuks pikaajalisele eesmärgile, mis on vastuvõetava toiduga kindlustatustaseme tagamine kõnealustes maades,

AC.

arvestades, et toiduabi esimene ülesanne on muretseda toiduprodukte, mis oleksid mõeldud inimestele kasutamiseks, olgu see siis sihtabi kujul, mis on suunatud konkreetsetele populatsioonidele kindlustamaks nende otsest juurdepääsu toiduainetele, mis vastavad kriisiolukorra nõudmistele, või siis valitsustele antava suunamata abi kujul, mis on mõeldud toiduvarude kindlustamiseks, mis käib eriti just toetuste kaudu toiduainete ostmise kohta,

AD.

arvestades, et toetatavad algatused peavad tugevdama rahvusvahelise üldsuse võimet saada hakkama toitlusalaste hädaolukordadega ning parandama ülemaailmset toiduga kindlustatust ja seda garanteeritud toiduabi kaudu, ükskõik millised on maailmaturu hinnad ja pakkumise kõikumine,

AE.

arvestades, et vaja on jälgida, et toiduabi läheks kõige kergemini haavatavate gruppide nälja ja alatoitluse leevendamiseks ning et ta ühilduks kõnealuste AKV riikide põllumajanduslike arengustrateegiatega,

AF.

arvestades, et tuleks kehtestada sobiv rahastamine, mis garanteeriks toidupuuduse kustutamise, puutumata pikemaajalise arengu jaoks vajalikke ressursse, pidades silmas toiduga kindlustatuse puudumise põhjuseid,

AG.

arvestades, et toiduabi võetakse üleminekuabinõuna toiduga kindlustatuse normaliseerimiseks looduskatastroofide järel või hädaolukorras ja et sellest lähtuvalt on hädavajalik tegelda selle tulemuste, efektiivsuse ja kvaliteedi maksimaliseerimisega, samuti vähendada toiduabi potentsiaalselt kahjulikku mõju nagu sõltuvus ja kohalike turgude tasakaalust väljumine,

AH.

arvestades, et toiduainete rikastamine mikroelementidega ja viimaste lisamine toiduainetele on vaeguse kompenseerimiseks hädavajalik, kuid seda tuleb käsitleda toiduabist sõltumatult, sest toiduabi antakse teravilja kujul, samas kui toidulisandite lisamise jaoks on vaja tööstuslikku töötlemist,

AI.

arvestades, et toiduabi – kui seda antakse pikka aega, kui see on halvasti korraldatud või kui seda antakse vähimagi huvita selle vastu, kas toidupuudus on selles kohas tõesti nii suur, et kujutab endast kiireloomulist probleemi – võib kahjustada kohalikke turgusid, häirida kohaliku tootmise ja kohalike investeeringute elavdamise meetmeid ja õnnetuseks panna tarbijad eelistama kohaliku baasiga toodetele Ameerika Ühendriikidest või Euroopast imporditud toiduaineid,

AJ.

arvestades, et on vaja eristada valitsuste ja VVO-de [valitsusväliste organisatsioonide] sekkumist, mis seisneb selles, et (a) toimetada vaesele elanikkonnale otse toitu – ülesanne, mida täidavad korralikult ka mitmepoolsed agentuurid, (b) subsideerida toiduainete ostmist ning (c) rahastada toiduabi, et saaks ellu viia projekte, mille juurde ei kuulu toiduabi andmine,

AK.

arvestades, et hädaolukorras antav toiduabi aitas leevendada humanitaarkatastroofide ulatust AKV riikides, mis sellest sõltuvad, või riikides, mida tabasid looduskatastroofid,

AL.

arvestades, et Lesotho võitleb praegu, nagu kõigile teada, suure näljahädaga, mille põhjuseks on piisavate sademete puudumine kolme aasta jooksul alates 2001. aastast, kusjuures olukorda raskendab veelgi kasvav HIVi/aidsi pandeemia, mille ulatus on juba 31 %,

AM.

arvestades, et on eluliselt tähtis parandada rahvusvahelise hädaabi koordineerimist ja efektiivsust tagamaks kiiret, koordineeritud ja sobivat reaktsiooni, eriti parandades rahvusvahelise üldsuse infovahetust,

AN.

arvestades, et on hädavajalik parandada ja/või arendada tõhusaid ja efektiivseid rahvusvahelise sekkumise mehhanisme hädaolukorra puhuks nii rahvusvahelisel, regionaalsel, riiklikul kui lokaalsel tasandil,

1.

seab rõhu vajadusele intensiivistada pingutusi, mille eesmärk on kindlustada kõikide AKV riikide rahvastikule füüsiline ja majanduslik juurdepääs piisavale, tervislikule ja toitvale toidule, mis lubab neil elada tervet ja aktiivset elu;

2.

palub rahvusvahelisel kogukonnal võtta taas kohustuseks pidada kinni 2002. aasta ülemaailmse toitlustippkohtumise eesmärkidest ja intensiivistada kooskõlastatud pingutusi, järgimaks võetud kohustust kaotada nälg ja alatoitlus, eriti arengumaades;

3.

rõhutab rahvusvahelise koostöö ja solidaarsuse tähtsust, et jälgida, et toitu ei kasutataks poliitilise ja majandusliku surve avaldamiseks;

4.

seab rõhu vajadusele võtta riiklikul ja kohalikul tasemel tarvitusele abinõud, et luua tegevusraamid, mis soodustavad toidukultuuride ja põllumajanduslikku toodangut;

5.

palub arengumaadel ja Euroopa institutsioonidel luua raamtingimused (seadusandlikud ja tehnilised), mida nõuab toiduainete ohutusreeglite järgmine AKV riikides, et ühelt poolt anda nende riikide rahvastikule juurdepääs turvalisele toidusele ning teiselt poolt avada neile uusi võimalusi, lubades eksportida Euroopa Liidu turgudele toiduprodukte, mis ei kahjusta tervist; see aitaks omakorda väga palju kaasa võitlusele vaesuse vastu;

6.

palub, et läbiviidava poliitika raames pöörataks suuremat tähelepanu naiste osale toitlussüsteemis ning rõhutab vajadust tagada naiste osalemine riiklike toitlusstrateegiate, -plaanide ja -kavade väljatöötamisel, ellu viimisel ja järgimisel;

7.

nõuab, et rakendataks poliitikat eesmärgiga juurida välja vaesus ja ebavõrdsus, parandada kõigi füüsilist ja majanduslikku juurdepääsu igal hetkel piisavale, toitainete ja tervislikust seisukohast sobivale toidule ning võimaldada selle efektiivset kasutamist;

8.

kutsub arengumaid üles julgustama riiklike ja erainvesteeringute optimaalset eraldamist ja kasutamist, et arendada inimressursse, säästvat toitlus-, põllumajandus-, kalandus- ja metsandussüsteemi ja maapiirkondade arengut;

9.

rõhutab, et arengumaad peaksid lähtuma toiduga kindlustatuse ja enesevarustamise eesmärkidest, mis on nende jaoks elutähtsad, selle asemel, et sõltuda toiduabist, ning et seetõttu on vaja analüüsida ja käsitleda toiduga kindlustatuse puudumise põhjuseid;

10.

palub, et Euroopa Komisjon ja AKV riigid peaksid kinni Cartagena bioloogilise ohutuse protokollist ning kinnitab taas vajadust järgida toidusuveräänsuse põhimõtet, mille kohaselt peab igal riigil olema õigus valida vabalt selline toiduainetega varustamise viis, mida ta ise soovib, ning seda vastavalt riiklikule või regionaalsele ühishuvile, nii et ta ei häiri teiste maade turgu;

11.

kinnitab taas oma seisukohta, mille järgi seemnete ja geneetiliste ressursside patentimine ähvardab säästvat põllumajandustegevust ja tugevdab äriühingute monopoli tehnoloogiate, seemnete, geenide ja medikamentide üle; toetab arengumaade ettepanekut, mille need tegid Aafrika eestvedamisel, muuta intellektuaalomandiõiguste kaubandusaspektide lepingut;

12.

kutsub rahvusvahelisi annetajaid ja riikide valitsusi üles kooskõlastama oma püüdlusi arendada maa- ja vaeseid piirkondi, võttes ühelt pool arvesse, et need eksisteerivad praegu olemasolevas riikliku poliitika, strateegiate ja programmide ning maapiirkondade vaesusevastase võitluse ja loodusressursside säästliku kasutamise süsteemis, ja teiselt poolt arvestades laia riiklike, era- ja kodanikuühiskonna organisatsioonide diapasooni, mis eksisteerib maakeskkonnas;

13.

kutsub rahvusvahelisi annetajaid, eriti Euroopa Liitu ja AKV riikide valitsusi inkorporeerima AKV riikide maaelu arengustrateegiatesse järgmised elemendid: juurdepääs tootmisvahenditele (maa, varustus ja põllumajandustehnika), juurdepääs rahastamisele ja informatsioonile, oskuste suurendamine ja kohalike omavalitsuste osalemine otsuste langetamises;

14.

kutsub arengumaid üles tagama poliitilist, ühiskondlikku ja majanduslikku keskkonda, mis suudaks luua parimad tingimused vaesuse välja juurimiseks ning rahu pidevaks alal hoidmiseks ning mis rajaneks meeste ja naiste täielikul ja võrdsel osalusel, mis on kõige parem, kui tahetakse jõuda kestva toiduga kindlustatuseni kõigi jaoks;

15.

rõhutab, kui oluline on seda teha nii, et põllumajandustoodete kaubastamise ja üldse kaubandusega seotud toitluspoliitika aitaks kindlustada kestvat toiduga kindlustatust kõigi jaoks tänu õiglasele ja turukesksele ülemaailmsele kaubandussüsteemile;

16.

tunnistab, et toiduga kindlustatuse osas on väikesed isoleeritud arenguriigid väga haavatavad, ja kutsub rahvusvahelist üldsust, eriti Bretton Woodsi institutsioone üles viima ellu mitmesugused Barbadose tegevusplaani kokkulepped ja eriti selle osad, mis käivad toiduga kindlustatuse kohta;

17.

palub, et Euroopa Komisjon tegeleks ühtse põllumajanduspoliitika reformiga, mis garanteeriks, et põllumajanduslik protektsionism ei takistaks importi arengumaadest, ning aitaks neil vastata ühenduse toidunormidele, nii et nad suudaksid konkurentsis hakkama saada;

18.

palub, et EL ja Euroopa Komisjon jälgiksid, et ühenduse suhkrurežiimi reformieelnõud tagaksid kõnealustele AKV riikidele jätkuvalt piisava sissetulekutaseme, mis tuleb suhkru eksportimisest EL-i, ja mis on hädavajalik garanteerimaks muuhulgas nende fundamentaalsete vajaduste finantseerimist toiduainete osas, millel on nende riikide toiduga kindlustatuse seisukohast eluline tähtsus;

19.

rõhutab, et infrastruktuuride puudumine on toiduga kindlustatuse jaoks suur takistus ja et on vaja järgmisi elemente: minimaalne teedevõrk, sõidukid transportimiseks, turvaliste laopaikade piisav mahutavus ja järelevalve jaotamise üle; palub, et Euroopa Komisjon ja teised annetajad ühendaksid oma toiduga kindlustatuse strateegiates toetuse infrastruktuuridele;

20.

konstateerib toitlus- ja põllumajandusorganisatsiooni toiduga kindlustatuse eriprogrammi (TJEP) raames tehtud pingutusi, millega püütakse aidata inimesi, kes elavad arengumaades, eriti madala sissetuleku ja toidudefitsiidiga maades, et parandada nende toiduga kindlustatust toiduainetootmise kiire kasvu abil;

21.

tunnistab, et toiduga kindlustatuse tagavad tingimata pikaajalised investeeringud põllumajandustootmisse ja maaelu arengu algatused, mida kombineeritakse nende maaperekondade toetamise aktsioonidega, kellel puudub toiduga kindlustatus, millest tuleneb ka see, et nende maade jaoks on oluline, et seal oleks terved põllumajanduslikud infrastruktuurid, krediidi- ja arendusmehhanismid, efektiivsed turvavõrgustikud, mida aidataks spetsiaalse eelarvetoetusega ning mis kataksid nii maa- kui linnapiirkondi, ning häire- ja kiirreageerimisorganid;

22.

palub, et Euroopa Komisjon toetaks Cotonou lepingu vaimus selliste abinõude rakendamist AKV riikides, mille eesmärk loodusressursside haldamise tasandil oleks tagada, et põllumajandustootmine jõuaks mittesäästliku tegevuse juurest säästliku tegevuseni hoidmaks ära ressursside degradeerumist;

23.

konstateerib ärevusega, et hoolimata negatiivsetest tendentsidest on ainult neli AKV riiki teinud 9. Euroopa Arengufondile [EAF] esitatavates riikliku strateegia dokumentides põllumajandusest prioriteedi;

24.

palub, et Euroopa Komisjon ja AKV riikide valitsused revideeriksid ühelt poolt vajaduse korral riikliku strateegia dokumente, et suurendada tuge põllumajandustootmise strateegiatele, riiklikule ja regionaalsele toiduga kindlustatuspoliitikale, samuti veeressursside haldamisele ja kalanduse säästvale arengule, seda lähtuvalt Cotonou lepingu artiklist 23, ja teiselt poolt püüaksid kasutada maksimaalselt ära 10. EAF potentsiaali ja Doha vooru tulemusi;

25.

kutsub arengumaid suurendama rahvusvahelise abi toel oma riiklikke toitlus- ja põllumajandusuuringuid, eriti biotehnoloogia vallas, et luua parandatud omadustega teisendeid ja tõsta nende viljakust ja toitvust;

26.

tunnistab, et kui paljud inimesed kannatavad nälga sõna otseses mõttes, on veel enam neid, kes kannatavad mikrotoitainete vaeguse all, ning rõhutab, et vaeguse kompenseerimist, rikastades toiduaineid mikroelementidega ja lisades toiduainetele mikroelemente, tuleb käsitleda toiduabist sõltumatult, sest viimast antakse teravilja kujul, samas kui toidulisandite lisamise jaoks on vaja tööstuslik töötlus;

27.

tunnistab vajadust arendada regionaalset koostööd näljahädade ennetamisel, kuna toiduga kindlustatus ei arvesta riigipiire;

28.

palub, et Euroopa Komisjon ja teised annetajad finantseeriksid ühelt poolt riiklike biotehnoloogiauuringute olulist arengut selles osas, mis puudutab troopilise ja subtroopilise baasiga toiduaineid, mis vastaks väikepõlluharijate vajadustele, ning teiselt poolt biotehnoloogia kasutamise alast haridust;

29.

kutsub arengumaid üles looma olemasolevate ressursside piires turvavõrgud, mis hoolitseksid heaolu ja toiduga kindlustatuse eest, mis rahuldaksid toitluslikult haavatava elanikkonna vajadusi, eriti vaeste, laste, rasedate naiste, imetavate emade ja invaliidide või kehva tervisega inimeste omi;

30.

tunnistab, et kalandussektor võib AKV riikide toiduga kindlustatusele kaasa aidata, ja palub, et Euroopa Komisjon revideeriks liidu ja arengumaade ühistes huvides kehtivaid kalanduslepinguid garanteerimaks kalavarude säilimist, nende säästlikku kasutamist ja kohaliku tarbimise osatähtsuse kasvu kogutoodangu suhtes;

31.

kutsub kalandustööstusega arengumaid üles suurendama rahvusvahelise abi toel kalandus- ja toitlusuuringuid ja neid rakendama, samuti kasutama uuemat tehnoloogiat kala- või muude mereliikide kasvatuses, et parandada toitluse tootlikkust ja kasutamist;

32.

tunnistab, et vee puhtuse ja veevarustuse paranemine on hädavajalik toiduga kindlustatuse saavutamiseks, sest piisavas koguses puhas vesi on inimeste tervise ja kultuuride niisutamise jaoks hädavajalik;

33.

rõhutab, et valitsuste ülesanne on luua keskkond, mis laseks era- ja grupialgatustel suunata oma oskused, pingutused ja ressursid ning eriti just investeeringud ühise eesmärgi realiseerimiseks: toit kõigile;

34.

konstateerib, et vaesus, nälg ja alatoitlus on peapõhjuseid, miks arengumaades kiireneb migratsioon maalt linna, ja tõstab esile vajadust teha kindlaks, millist osa elanikkonnast nälg ja alatoitlus kõige enam puudutab, et määrata kindlaks selle olukorra põhjused ja võtta tarvitusele abinõud olukorra parandamiseks;

35.

rõhutab vajadust luua, vastavalt vajadusele, juriidilised ja muud laadi mehhanismid, mis aitaksid edeneda põllumajandusreformil, tunnustaksid ja kaitseksid omandiõigust, õigust juurdepääsule veele ja kasutusõigust, et parandada vaeste inimeste ja naiste juurdepääsu ressurssidele;

36.

kutsub arengumaade valitsusi üles kontrollima koostöös kõigi kodanikuühiskonna osalistega toiduvarustuse ja reservvarude kasutatavust ja toiteväärtust, pöörates erilist tähelepanu piirkondadele, kus on toiduga kindlustatuse kadumise kõrge oht, toitluslikult kergesti haavatavatele gruppidele ja piirkondadele, kus aastaaegadega seotud muutused mõjutavad toitlust oluliselt;

37.

kutsub arengumaade valitsusi üles jälgima, et rahvastikul, kes elab kriisi- ja konfliktipiirkondades, oleks ligipääs humanitaarabile, tänu millele oleksid nende põhivajadused, nii toiduvajadus kui muud, kaetud;

38.

rõhutab vajadust parandada ülemaailmset toiduga kindlustatust, eriti garanteerides toiduabi toimetamise õigel ajal nendele, kellel seda vaja on, olenemata sellest, millised on maailmaturu hinnad ja pakkumise kõikumine;

39.

kutsub rahvusvahelisi annetajaid ja iseäranis Euroopa Liitu, samuti abi vastu võtvaid maid üles planeerima toiduabioperatsioone vajaliku hoolega: vajadusi tuleb hinnata täpselt, olemas peab olema abi elluviimise plaan ja väljapääsustrateegia, vältimaks kõiki kahjulikke mõjusid, näiteks sõltuvust toiduabist või kohalike turgude tasakaalust väljumist;

40.

tunnistab, et toiduabi on oluline abivahend, millega terava kriisi piirkondades näljahäda takistada või leevendada, kuid möönab, et see abi – kui seda antakse pikka aega, kui see on halvasti korraldatud või kui seda antakse vähimagi huvita selle vastu, kas toidupuudus on selles kohas tõesti nii suur, et kujutab endast kiireloomulist probleemi – võib kahjustada kohalikke turgusid, häirida kohaliku tootmise ja kohalike investeeringute elavdamise meetmeid ja õnnetuseks panna tarbijaid eelistama kohaliku baasiga toodetele Ameerika Ühendriikidest või Euroopast imporditud toiduaineid;

41.

on teadlik olulisest rollist, mida vaieldamatult mängib toiduabi hädaolukorras, millega saab päästa elusid ja piirata toitumisstressi terava kriisi olukorras, mis tuleneb konfliktist või looduskatastroofist, ja seab rõhu vajadusele hinnata seda toiduabi kohaliku, konfliktide või looduskatastroofide ohvriks langenud majanduse taastumise kontekstis;

42.

näeb arengu heaks antud toiduabis vahendit, millega saab võidelda vaesuse vastu, edendada üldist algharidust ja parandada arengumaade haavatava rahvastiku toitumust ja tervist, kuid rõhutab, et selle abiga peab käima kaasas selge keskmise pikkusega ajavahemikus rakendatav üleminekustrateegia teistele abivormidele, mis kindlustaksid toiduga kindlustatuse ja vähendaksid nende sõltuvust toiduabist;

43.

tunnistab rolli, mida toitumine võib mängida võitluses HIVi/aidsi vastu, eriti Ülemaailmse Toitlusprogrammi (ÜTP), UNICEF'i, toitlus- ja põllumajandusorganisatsiooni ja teiste organisatsioonide panust toiduga kindlustatusse ja võitlusse HIVi/aidsi vastu nende toiduabiprogrammide vahendamise teel kõnealustesse AKV riikidesse;

44.

kutsub riikide valitsusi ja rahvusvahelisi annetajaid, eriti Euroopa Liitu, üles kaaluma rolli, mida toiduga varustamine võib mängida haridus- ja tervishoiuprogrammide efektiivsuse suurendamisel, ning seega mõelda võimaluse üle integreerida selline toiduvarustus oma haridus- ja tervishoiuprogrammidesse, nii et neid programme ei tabaks välismaa toiduabi kõikumise tagasilöögid;

45.

tunnistab, et finantsabi osutub üldiselt kõige efektiivsemaks vahendiks, kui tahetakse anda abi eelarve tasakaalustamiseks või eelarveabi arengu või toiduga kindlustatuse heaks;

46.

tunnistab, et kohalikul ja piirkondlikul turul tehtud ostud on üldiselt efektiivsemad; rõhutab, et toiduabioperatsioone ellu viies on äärmiselt oluline vältida kohalike turgude tasakaalu rikkumist;

47.

kutsub rahvusvahelisi annetajaid, eriti Euroopa Liitu üles andma tingimusteta toiduabi, mis ainsana suudab garanteerida ostmise ja tarnete maksimaalse efektiivsuse, nii et abisaajate tulud kasvaksid;

48.

rõhutab vajadust plaanida ja hallata toiduabi toidutoetuse laiemas kontekstis, et leevendada nälga kogu toidutoetuse abinõude skaala abil, mis töötatakse välja ja viiakse ellu riiklikul tasemel rahvusvahelise toetuse abil;

49.

rõhutab, et toiduabi tuleb anda ettevaatlikult, arvestades ühelt poolt vajadust anda kiiresti vajatavat abi ning teiselt poolt hoidudes riskist tekitada sõltuvust ja turu destabiliseerumist ja kahjustada kohalikke ja riiklikke tootjaid, kohalikke kaupmehi ja majandust;

50.

nõuab, et toiduabi antaks efektiivsete tegutsemisreeglite järgi, mis hoiaks ära kaubavahetuse nihked ja piiraks abi andvate maade põllumajandusülejääkide müümist, vastavalt MKO üldnõukogu otsuse juulipaketis kehtestatud eesmärkidele, mis puudutavad Doha tööprogrammi;

51.

nõuab Euroopa Komisjonilt ja teistelt annetajatelt, et nad ostaksid toiduabi arengumaadest, eelistatavalt sellistest, mis asuvad kriisipiirkonnale võimalikult lähedal, eriti just selleks, et toetada arengumaade majandust ja vähendada transpordimaksumust ja keskkonnakulusid, aga ka selleks, et kontrollida kohalikke hindu;

52.

kutsub abi saavaid maid üles välistama poliitilisi ja materiaalseid faktoreid, mis takistavad toiduabi jõudmist kõigisse piirkondadesse, kus seda vajatakse, ja ennetama selliste takistuste teket;

53.

kutsub Euroopa Komisjoni üles aitama ja toetama AKV riikide valitsusi nende pingutustes looduskatastroofide ja inimtekkeliste kriiside ennetamiseks ja nendevastasteks ettevalmistusteks;

54.

palub, et Euroopa Komisjon ja teised rahvusvahelised annetajad annaksid täiendavat hädaabi Lesothole ja teistele Lõuna-Aafrika maadele, mida, nagu näiteks Svaasimaad, laastavad põud ja aids, nii et paraneks üha murettekitavam olukord, milles on nende riikide eriti haavatav rahvastik;

55.

palub, et AKV riigid ja Euroopa Komisjoni uuriksid kasu, mida võiksid tuua strateegilistesse punktidesse paigutatud alalised kriisireageerimisüksused;

56.

kutsub valitsusi üles sobival viisil ja koostöös kodanikuühiskonna osalistega pingutama, et garanteerida järelevalve kriisioperatsioonide üle ja tagada kohalike kollektiivide, võimude ja institutsioonide ja spontaansete päästeorganite ja -struktuuride koostöö kriisioperatsioonide elluviimisel;

57.

rõhutab vajadust kaitsta tsiviilelanikkonna elusid, kaasa arvatud nende inimeste omi, kes annavad konflikti ajal humanitaarabi, ja garanteerida kriisiolukorras ligipääs toiduainetele, eriti kui on tegemist majapidamistega, mida juhib naisterahvas; nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks raskele toitlusolukorrale, milles on pagulased ja riigisiseselt ümberasunud inimesed konfliktiperioodi ajal ja vahetult pärast seda;

58.

teeb oma kaasesimeestele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-EL nõukogule, Euroopa Komisjonile ja ÜRO ja Aafrika Liidu peasekretäridele.

—

mis kogunes 22. kuni 25. novembrini 2004 Haagis (Madalmaad),

—

võttes arvesse Sudaani valitsuse ja Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni ühist kommünikeed 3. juulist 2004,

—

võttes arvesse Darfuri tegevusplaani, mis sõlmiti Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni ja Sudaani valitsuse vahel 5. augustil 2004,

—

võttes arvesse Aafrika Liidu [AL] Rahu- ja Julgeolekunõukogu otsust AL laiendatud missiooni kohta Sudaanis 21. oktoobrist 2004,

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri 2004. aasta novembri raportit ja ÜRO resolutsioone 1564 ja 1574, mis võeti vastu vastavalt 18. septembril ja 19. novembril 2004,

—

võttes arvesse läbirääkimiste taasalustamist rahuprotsessi raames, mida tehakse Rahvusvahelise Arengunõukogu egiidi all, 7. oktoobril 2004, ja Sudaani valitsuse ja Sudaani Rahvavabastusliikumise/-armee vahelise kokkuleppe memorandumi allkirjastamist Nairobis, Kenyas, 19. novembril 2004, mis kohustab mõlemat poolt sõlmima lõpliku rahuleppe enne 2004. aasta lõppu,

—

võttes arvesse Khartoumis 21. augustil 2004 Sudaani valitsuse ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni poolt allkirjastatud lepet oma maal ümberasustatud ja/või ümberasunud inimeste vabatahtliku tagasipöördumise kohta,

A.

arvestades, et Darfuri piirkond ja teised Sudaani piirkonnad kannatavad madala arengutaseme ja majandusliku ja poliitilise marginaliseerumise all,

B.

arvestades, et 2003. aasta veebruaris puhkes Darfuris mäss Sudaani Vabastusliikumise (SVL) ja Õiglus- ja Võrdsusliikumise (ÕVL) juhtimisel,

C.

väljendades sügavat muret turvalisuse puudumise ja vägivalla, katastroofilise humanitaarse olukorra, pideva inimõiguste rikkumise ja relvarahu korduva rikkumise pärast Darfuris, ja kinnitades selles osas taas, et kõik pooled peavad julgeolekunõukogu eelmistes resolutsioonides mainitud kohustustest kinni pidama;

D.

arvestades, et hoolimata sellest, et 8. aprillil 2004 kirjutati alla relvarahule, saabub lakkamatult teateid tsiviilisikute mõrvamisest sõjaväelaste ja mässuliste poolt ning naiste ja laste seksuaalsest kuritarvitamisest ja vägivallast nende vastu,

E.

läkitades kõigile pooltele üleskutse, et nad täidaksid oma kohust lõpetada kõik vägivallaaktid, mõistes hukka inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised ja rõhutades, et selliste kuritegude kordasaatjad tuleb tingimata kohtu ette viia,

F.

kinnitades taas, et kõigil pooltel, sealhulgas Sudaani valitsusel, on hädavajalik täita täiel määral kohustused, mis neil on vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidele 1556 (2004) ja 1564 (2004), ja rõhutades vajadust soodustada ja äratada taas kaitsetu elanikkonna usaldus ning parandada radikaalselt Darfuri turvalisuskliimat,

G.

meenutades selles suhtes, et kõik pooled peavad pidama kinni inimõigustest ja rahvusvahelisest humanitaarõigusest, aga esmajärjekorras on just Sudaani valitsuse ülesanne kaitsta oma elanikkonda omaenda territooriumil ja pidada seal korda, austades seejuures inimõigusi,

H.

rõhutades, et Darfuri kriisi lõplik lahendamine peab tooma kaasa ümberasustatute ja pagulaste vabatahtliku ja täiesti turvalise tagasipöördumise oma koju, meenutades selles osas 21. augustil 2004 Sudaani valitsuse ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni poolt allkirjastatud leppe memorandumit,

I.

arvestades, et Aafrika Liit on Darfuri probleemi lõpliku lahendamise püüdlustele pidevalt positiivselt kaasa aidanud ja saatnud piirkonda rahuvalvajaid,

J.

arvestades, et Ülemaailmse Toitlusprogrammi (ÜTP) hinnangul sureb igal kuul mitu tuhat inimest alatoitlusse, peamiselt naised ja lapsed,

K.

rõõmustades, et Sudaani valitsus on võtnud tarvitusele mõningaid meetmeid kaotamaks humanitaartöötajate sündmuskohale saatmise administratiivseid takistusi, mis laseb Darfuri pääseda palju suuremal hulgal humanitaarabiorganisatsioonide ja rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide töötajatel, kes tegelevad inimõigustega; rõhutades siiski, et kõik pooled peavad tegema pingutusi, et garanteerida kogu Darfuri elanikkonnale, sealhulgas sellele osale, kes asub laagritest väljaspool, takistusteta juurdepääs humanitaarabile,

L.

nõudes tungivalt, et Sudaani valitsus ja mässulised rühmitused hõlbustaksid humanitaartööd, tagades humanitaarvarustamisele ja -töötajatele takistusteta juurdepääsu kõikjale, kaasa arvatud Sudaani piirile Tšaadi ja Liibüaga nii maismaad kui õhuteed mööda, kui seda peaks vaja minema,

M.

arvestades, et Darfuris on rikutud inimõigusi, sealhulgas pommitatud tsiviilelanikke, ning et ümberasustatud inimeste laagrite hävitamine pole lõppenud,

N.

meenutades, et ÜRO Julgeolekunõukogu on mures tagajärgede pärast, mis olukorral Sudaanis võivad olla rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule ning piirkonna stabiilsusele,

1.

rõõmustab, et Nairobis kirjutati 19. novembril 2004 Sudaani valitsuse ja Sudaani Rahvavabastusliikumise/-armee poolt alla kokkuleppememorandumile, mis kohustab sõlmima enne aasta lõppu globaalse rahuleppe ja kujutab endast tema jaoks tähtsat sammu Lõuna-Sudaani rahuprotsessis ning võib aidata kaasa ka rahu saabumisele Darfuris;

2.

toetab julgeolekunõukogu algatust nõuda valitsusvägedelt ja mässuliste jõududelt ja kõigilt muudelt relvastatud rühmitustelt, et nad lõpetaksid kohe igasuguse vägivalla ja rünnakud, kaasa arvatud röövimised, loobuksid tsiviilelanike vägisi ümberasustamisest, teeksid koostööd rahvusvaheliste humanitaarabi- ja järelevalvealgatustega, jälgiksid, et nende liikmed peaksid kinni rahvusvahelisest humanitaar- õigusest, hoolitseksid humanitaartöötajate turvalisuse eest ning täidaksid igal tasandil võetud kohustust lasta vabalt läbi humanitaarorganisatsioonid ja nende töötajad, vastavalt resolutsioonile 1502 (2003) 26. augustist 2003 humanitaartöötajate ligipääsu kohta abivajava elanikkonna juurde ja Abuja protokollile 9. novembrist 2004;

3.

nõuab kõigilt Sudaani pooltelt abinõude tarvitusele võtmist selleks, et Euroopa Komisjoni teadetele relvarahu rikkumiste kohta pöörataks tähelepanu otsekohe ja et nende rikkumiste eest vastutavad isikud võetaks oma tegude eest vastutusele;

4.

toetab ÜRO Julgeolekunõukogu üleskutset Sudaani valitsusele teha lõpp Darfuris valitsevale karistamatuse õhkkonnale, tehes kindlaks ning viies kohtu ette kõik arvukate inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste eest vastutavad isikud, kaasa arvatud rahvakaitsejõudude ja Janjaweedi üksuste liikmed, ning nõuab, et Sudaani valitsus võtaks tarvitusele kõik abinõud, mida vaja, et lõpetada igasugune vägivald ja julmused;

5.

toetab julgeolekunõukogu initsiatiivi, millega nõutakse, et Sudaani valitsus annaks Aafrika Liidu missioonile tõendusmaterjale – eriti Janjaweedi üksuste desarmeeritud liikmete nimed ja nende nimed, kes on arreteeritud inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise pärast –, näidates, et ta allub resolutsiooni 1556 (2004) nõuetele ja kohustustele, mis ta võttis 8. aprillil 2004 N'Djamenas sõlmitud relvarahuleppega;

6.

rõõmustab, et ÜRO peasekretär on loonud rahvusvahelise uurimiskomisjoni ülesandega uurida teateid rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvaheliste inimõigusi puudutavate eeskirjade rikkumiste kohta mis tahes Darfuri poole poolt ja “otsustada samuti, kas on toimunud genotsiidiakte ja teha kindlaks nende rikkumiste kordasaatjad, et garanteerida, et nende eest vastutavad isikud annaksid oma tegude eest vastust”; nõuab kõigilt pooltelt, et nad teeksid selle komisjoniga täielikku koostööd, ja kutsub lisaks sellele ÜRO peasekretäri üles võtma inimõiguste kõrgema komisjoniga kooskõlastatult tarvitusele sobivad meetmed suurendamaks Darfuri saadetud inimõiguste valvajate arvu;

7.

kutsub Sudaani valitsust tungivalt üles tegema kõike, et tagada kõigi põgenike ja oma maal ümberasustatute vabatahtlik ja täiesti turvaline tagasipöördumine vastavalt valitsuse ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni vahel sõlmitud kokkuleppele;

8.

rõhutab, et on oluline, et läheksid edasi Abuja rahuläbirääkimised Sudaani valitsuse, Sudaani Vabastusarmee ja Sudaani Õiglus- ja Võrdsusliikumise vahel eesmärgiga lahendada Darfuri kriis; nõuab, et kõik Abuja läbirääkimiste osalised kõneleksid heas usus, et jõuda kiiresti kokkuleppele; rõõmustab, et 9. novembril 2004 kirjutati alla humanitaarprotokollile ja julgeolekuprotokollile; ärgitab pooli neid kiiresti ellu viima ja loodab, et peagi jõutakse põhimõtete deklaratsiooni allkirjastamiseni, mille eesmärk on poliitiline lahendus;

9.

nõuab kõigilt selle regiooni maadelt, et nad teeksid kõik, mis nende võimuses, et toetada aktiivselt globaalse rahuleppe täielikku ja viivitamatut elluviimist;

10.

rõhutab, et globaalne rahulepe aitab kehtestada kestvat rahu ja stabiilsust kogu Sudaanis ning lahendada Darfuri kriis, ning rõhutab vajadust võtta vastu riiklik lähenemine, mis haaraks kõiki asjast huvitatud osalisi, kaasa arvatud naisi, lepitusprotsessi ja rahu kindlustamisse;

11.

toetab kindlalt Aafrika Liidu otsuseid suurendada oma töötajate arvu Darfuri missioonil 3320 inimeseni ning laiendada nende volitusi ülesannetega, mis on üles loetud Aafrika Liidu Rahu- ja Julgeolekunõukogu 20. oktoobri 2004 kommünikee lõikes 6; palub tungivalt Euroopa Liidu liikmesriike ja AKV riike anda materjali, logistilisi ja rahalisi vahendeid ja muid vajalikke ressursse, ning kutsub Sudaani valitsust ja kõiki Darfuri mässuliste rühmitusi üles tegema Aafrika Liiduga täielikku koostööd;

12.

nõuab, et ÜRO ja Aafrika Liit parandaksid oma plaanide koordineerimist, et hoida ära relvarahuleppe rikkumised, kaasa arvatud väeüksuste liikumised;

13.

võtab oma ülesandeks aidata Sudaani rahvast alates globaalse rahuleppe sõlmimisest kogu selle töös rahuliku, ühtse ja õnneliku rahva ülesehitamisel, tingimusel, et pooled peavad kinni kõigist oma kohustustest, eriti nendest, millele kirjutati alla Abujas, Nigeerias, ja N'Djamenas, Tšaadis;

14.

palub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, Maailmapanga ja poolte ühiselt hindamismissioonilt kooskõlas teiste kahe- ja mitmepoolsete annetajatega, et nad jätkaksid oma pingutusi valmistumaks andma Sudaani taasülesehitamisele ja majandusarengule kiiret abi, sealhulgas riiklikku arenguabi, mis võib endast kujutada võlakoorma kergendamist ja turule ligipääsu pakkumist, kui globaalne rahulepe on juba sõlmitud ja seda on hakatud rakendama;

15.

seab rõhu vajadusele vabastada kiiresti Euroopa Liidu fond, mis on mõeldud humanitaarabi operatsioonideks ja Aafrika Liidu jaoks;

16.

kutsub Euroopa Liidu liikmesriike üles hakata andma kiiresti heldet ja pidevat abi humanitaartööle, mis käib praegu Sudaanis ja Tšaadis;

17.

võtab teatavaks ÜRO Julgeolekunõukogu otsuse kaaluda muude abinõude tarvitusele võtmist, näiteks selliste, mis on ette nähtud ÜRO harta artiklis 41, mille järgi “Julgeolekunõukogu võib otsustada, millised abinõud, mille hulka ei käi relvajõudude kasutamine, tuleb tarvitsusele võtta, et oma otsuseid ellu viia, ja ta võib ÜRO liikmetelt nõuda, et nad neid abinõusid rakendaksid. Nende hulka võib kuuluda majandussuhete ja raudtee-, mere-, õhu-, posti-, telegraafi-, raadioühenduse ja teiste kommunikatsioonivahendite täielik või osaline katkestamine, samuti diplomaatiliste suhete peatamine”, need meetmed ei tohiks siiski suurendada elanikkonna kannatusi;

18.

kutsub kõiki pooli ja rahvusvahelist üldsust üles võtma kohe tarvitusele meetmeid, et lõpetada relvade levik konfliktide ohvriks langenud Darfuri piirkonnas;

19.

otsustab saata Sudaani uurimismissiooni ülesandega hinnata olukorda ning raporteerida seejärel juhatusele;

20.

teeb oma kaasesimeestele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-EL nõukogule, Euroopa Komisjonile, Sudaani valitsusele, Aafrika Liidule, Rahvusvahelisele Arengunõukogule, Ameerika Ühendriikide valitsustele, Liibüale, Egiptusele ja Hiinale, samuti ÜRO peasekretärile.

—

mis kogunes 22. kuni 25. novembrini 2004 Haagis (Madalmaad),

—

võttes arvesse Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni ülemaailmset konverentsi väikeste isoleeritud arengumaade säästva arengu teemal, mis toimus Barbadosel 25. aprillist 6. maini 1994, ja Barbadose tegevusplaani,

—

võttes arvesse oma resolutsiooni orkaanikahjustuste kohta Vaikse ookeani, India ookeani ja Kariibi mere piirkonnas ja vajaduse kohta reageerida looduskatastroofidele kiiresti, mis võeti vastu Addis Abebas 19. veebruaril 2004, (2)

—

võttes arvesse Kyoto kliimamuutuste protokolli,

—

võttes arvesse AKV-EL partnerluslepingut, mis allkirjastati Cotonous (Benin) 23. juunil 2000,

A.

olles sügavalt kurb mõjude pärast – tohutu hulk hukkunud inimesi ja katastroofiline mõju sotsiaalmajanduslikele infrastruktuuridele –, mida avaldas tsüklonite seeria, mis tabas ebatavalise jõuga Kariibi mere maid, eriti Bahama saari, Barbadost, Kuubat, Dominikaani Vabariiki, Grenadat, Haitit, Jamaicat, Saint Luciat, Saint Vincent'i ja Grenadiine ja Trinidadi ja Tobagot,

B.

olles teadlik Grenada olukorrast ja selle pärast sügavas mures, kuna seal hävis 90 % infrastruktuuridest ning põllumajandussektor on täielikult laastatud, ning Haiti olukorrast, kus katastroofi tagajärjel on hukkunud ligi 3000 inimest,

C.

arvestades, et paraku on need katastroofid tõestanud seda, mis oli hästi põhjendatud juba AKV-EL Addis Abbeba parlamentaarse ühisassamblee resolutsioonis, kus rõhutati looduskatastroofide üha suuremaid hävitavaid tagajärgi,

D.

arvestades, et AKV haavatavad saared ja nende naaberriigid kannatavad planeedi soojenemisest tingitud kliimamuutuste tagajärgede all ning et ägedad tormid ja meretase ähvardavad elanike ja nende vara turvalisust ning isegi mõnede saarte eksistentsi,

E.

meenutades, et väikesed isoleeritud riigid peavad seisma silmitsi kliimamuutuste negatiivsete tagajärgedega – näiteks ägedad tormid ja meretaseme tõus –, mis võib mõne väikese saare eksistentsi jaoks lausa ohtlik olla,

F.

arvestades, et merepinna tõus mõjub negatiivselt mageda vee kättesaadavusele ja kvaliteedile, põllumajandusele ja inimasustusaladele,

G.

arvestades, et keeristormi Ivan ja troopilise tormi Jeanne põhjustatud kahjud näitavad selgelt, et kuigi õnnetuse põhjus on looduslik, ei ole seda kahjude ulatus, kuna ehitatakse anarhiliselt ning häire- ja evakuatsiooniprotseduurid jätavad soovida,

H.

olles veendunud, et loodusriskide ennetamise pikem kaalumine arengustrateegiate väljatöötamise ja elluviimise juures aitab suuresti kaasa säästva arengu prioriteetse eesmärgi saavutamisele,

I.

arvestades, et ülesehituskulud ulatuvad mitme miljardi euroni,

J.

arvestades, et ÜRO on edastanud üleskutse rahvusvaheliseks hädaabiks, paludes 30 miljonit dollarit,

K.

arvestades ülesehituspalvet, mille edastasid CARICOM-i riigid ja valitsus,

L.

rõhutades taas isoleeritud arengumaade majanduse äärmist haavatavust, nii et üha sagenevad looduskatastroofid võivad nad iga hetk hävitada;

1.

väljendab kaastunnet ja osavõtlikkust kõnealuste maade elanikele ja valitsustele, samuti ohvrite perekondadele;

2.

juhib Euroopa Liidu ja rahvusvahelise üldsuse tähelepanu Grenada eriolukorrale, kus majanduslik ja riiklik tegevus on täiesti halvatud ning kus on hädasti vaja rahalist, materiaalset ja inimabi riigi pika perspektiiviga taastamiseks ja ülesehitamiseks;

3.

avaldab austust Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonnale, Euroopa Liidule ja teistele arengupartneritele ja organisatsioonidele pingutuste eest, mis nad on nende riikide heaks juba teinud;

4.

kutsub Euroopa Liitu üles tegutsema nii, et vajalikud rahalised ressursid suunataks kiiresti laastatud riikide, eriti Grenada, Jamaica, Haiti ja Dominikaani Vabariigi ülesehitamisse;

5.

kutsub Euroopa Liitu ja rahvusvahelist üldsust üles looma nii ruttu kui võimalik kiired ja efektiivsed sekkumismehhanismid, et lisaks humanitaartoetusele saaks rakendada meetmeid, et ennetada ja vähendada miinimumini looduskatastroofide tagajärgi, ning eriti sotsiaalmajanduslike infrastruktuuride kiireks ülesehitamiseks;

6.

toetab AKV-EL “Looduskatastroofide” instrumendi loomist ja kutsub Euroopa Liitu üles laiendama praegu toimuva Cotonou lepingu revideerimise raames investeerimisvahendi ressursside leppe II lisa artikli 2 lõike 7 punkti a) sätteid ka enklaavis asuvatele ja isoleeritud AKV riikidele, et rahastada elutähtsaid investeeringuid, mis oleks suunatud ülesehitustöösse pärast looduskatastroofe ja nende majanduse tootmissektorite taastamisse, samuti nende säästvasse arengusse, võttes arvesse nende inherentseid arenemistakistusi ja spetsiifilisi vajadusi arengu ja kaubanduse valdkonnas;

7.

palub rahvusvahelisel üldsusel, eriti Bretton Woodsi institutsioonidel ja Euroopa Liidul, tunnistada, et väikeste isoleeritud arenguriikide hindamise klassikalist meetodit – üksnes SKT suhe elaniku kohta – tuleks, nende äärmist haavatavust arvesse võttes, revideerida, kui kõne all on arenguabi andmine, võlgade kustutamine ja kaubandussoodustused, eriti aga hakata neid Maailma Kaubandusorganisatsioonis eriliselt ja diferentseeritult käsitlema;

8.

palub Euroopa Komisjonilt, Euroopa Liidu ministrite nõukogult ja tema liikmesriikidelt, samuti AKV riikidelt koostöös nende muude arengupartneritega mis tahes tegevust, mida on vaja, et arengukavad ja -programmid oleksid vastavuses väikeste isoleeritud arengumaade haavatavusega;

9.

nõuab rahvusvaheliselt üldsuselt, eriti annetajate kogukonnalt ([ehk] institutsioonidelt ja riikidelt) tungivalt, et nad võtaksid teatavaks ÜRO järgmisest rahvusvahelisest kohtumisest “Barbados pluss 10”, mis peab toimuma Mauritiusel 10. kuni 14. jaanuarini 2005;

10.

kutsub kõiki riike üles pidama kinni oma kohustustest, ratifitseerides ja rakendades Kyoto kliimamuutuste protokolli, ning nõuab Euroopa Liidult ja kogu rahvusvaheliselt kogukonnalt tungivalt, et nad toetaksid võimaluste suurendamise programme, mille eesmärk on olla suuteline saada hakkama kliimamuutuste saatuslike mõjudega AKV riikidele ja regioonidele;

11.

leiab, et merepinna tõus ähvardab potentsiaalselt väikeste isoleeritud riikide ellujäämist, kui selle tulemuseks on troopiliste äikesetormide sagenemine, toiduvarustuse häired, mageveevarude vähenemine ja bioloogilise mitmekesisuse kahanemine, mis puudutab mereelustiku ressursse;

12.

teeb oma kaasesimeestele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-EL nõukogule, Euroopa Komisjonile, ÜRO peasekretärile, Rahvusvahelisele Valuutafondile ja Maailmapangale ning Maailma Kaubandusorganisatsioonile.