15.2.2005

Euroopa Liidu Teataja

CE 38/1

NÕUKOGU ÜHINE SEISUKOHT (EÜ) nr 6/2005,

15. november 2004,

pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu ... aasta direktiivi 2005/…/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2005/C 38 E/01)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 95,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust, (1)

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (2)

ning arvestades järgmist:

(1)	Asutamislepingu artikli 153 lõige 1 ja lõike 3 punkt a näevad ette, et ühendus aitab kaasa kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisele meetmetega, mida ta võtab vastavalt asutamislepingu artiklile 95.

(2)	Vastavalt asutamislepingu artikli 14 lõikele 2 hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade ja teenuste vaba liikumine ning asutamisvabadus. Ausate kaubandustavade arendamine sisepiirideta alal on piiriülese kaubandustegevuse edendamisel äärmiselt oluline.

(3)

Ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad liikmesriikide õigusaktid erinevad üksteisest oluliselt, mis võib märgatavalt moonutada konkurentsi ning takistada siseturu tõrgeteta toimimist. Reklaami valdkonnas kehtestab nõukogu 10. septembri 1984. aasta direktiiv 84/450/EMÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta (3) miinimumkriteeriumid eksitavat reklaami käsitlevate õigusaktide ühtlustamiseks, kuid ei takista liikmesriike säilitamast või vastu võtmast tarbijatele ulatuslikumat kaitset pakkuvaid meetmeid. Selle tulemusena erinevad liikmesriikide eksitava reklaami alased sätted üksteisest märkimisväärselt.

(4)

Need erinevused põhjustavad ebakindlust siseriiklike eeskirjade kohaldamise osas tarbijate majandushuve kahjustavate ebaausate kaubandustavade suhtes, ning tekitavad ettevõtjaid ja tarbijaid mõjutavaid mitmeid tõkkeid. Kõnealused tõkked suurendavad ettevõtete kulutusi siseturu vabaduste kasutamisel, eelkõige juhul kui ettevõtted soovivad tegeleda piiriülese turustamise, reklaamikampaaniate ning müügi edendamisega. Samuti muudavad sellised tõkked tarbijad ebakindlaks oma õiguste suhtes ning vähendavad nende usaldust siseturu vastu.

(5)

Ühtsete eeskirjade puudumisel ühenduse tasandil saaks takistusi piiriülesele kaupade ja teenuste vabale liikumisele ning asutamisvabadusele põhjendada Euroopa Ühenduste Kohtu kohtupraktikaga niivõrd, kui takistustega püütakse kaitsta tunnustatud avalike huvide eesmärke ja kui nad on nimetatud eesmärkidega vastavuses. Pidades silmas asutamislepingu ja ühenduse teiseste õigusaktide liikumisvabadust käsitlevates sätetes ette nähtud ühenduse eesmärke ning vastavalt komisjoni kommertsteadaannete poliitikale, nagu osutatud komisjoni teadaandes “Järg rohelisele raamatule siseturu kommertsteadaannete kohta”, tuleks kõnealused takistused kõrvaldada. Need takistused saab kõrvaldada üksnes ühenduse tasandil ühtsete eeskirjade kehtestamisega, mis tagavad tarbijakaitse kõrge taseme, ning täpsustades ühenduse tasandil teatavaid õiguslikke printsiipe määral, mida on vaja siseturu nõuetekohaseks toimimiseks ja õiguskindluse nõude täitmiseks.

(6)

Seega ühtlustab käesolev direktiiv liikmesriikide õigusaktid, mis käsitlevad ebaausaid kaubandustavasid, sealhulgas ebaausat reklaami, mis kahjustavad otseselt tarbijate majandushuve ja seeläbi kaudselt seaduskuulekate konkurentide majandushuve. Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele kaitseb käesolev direktiiv tarbijaid kõnealuste ebaausate kaubandustavade oluliste tagajärgede eest, kuid tunnistab, et teatud juhtudel võib nende mõju olla tarbijatele tühine. Direktiiv ei hõlma ega mõjuta siseriiklikke õigusakte, mis käsitlevad ebaausaid kaubandustavasid, mis kahjustavad ainult konkurentide majandushuve või mis on seotud ettevõtjatevaheliste tehingutega; võttes täies ulatuses arvesse subsidiaarsuspõhimõtet, saavad liikmesriigid soovi korral neid tavasid kooskõlas ühenduse õigusega jätkuvalt reguleerida. Samuti ei hõlma ega mõjuta käesolev direktiiv direktiivi 84/450/EMÜ sätteid, mis käsitlevad ettevõtjaid, kuid mitte tarbijaid eksitavat reklaami ning võrdlevat reklaami. Samuti ei mõjuta käesolev direktiiv tunnustatud reklaami- ega turustustavasid, näiteks õiguspärast tootepaigutust, kaubamärgi eristamist või stiimulite pakkumist, mis võivad õiguspäraselt mõjutada tarbijate ettekujutust toodetest ning mõjutada tarbijate käitumist, kahjustamata nende võimet teha teadlikke valikuid.

(7)

Käesolev direktiiv käsitleb kaubandustavasid, mis on otseselt seotud tarbija poolt toodete suhtes tehtavate tehinguotsuste mõjutamisega. See ei käsitle kaubandustavasid, mida järgitakse eelkõige muudel eesmärkidel, sealhulgas seoses investoritele mõeldud kommertsteadaannetega, näiteks aastaaruannete ja ettevõtte reklaamväljaannetega. Direktiiv ei käsitle maitse ja moraalinormidega seotud õiguslikke nõudeid, mis on liikmesriigiti väga erinevad. Teatavad kaubandustavad, näiteks tänaval inimestele müügipakkumiste tegemine, võivad kultuurilistel põhjustel olla liikmesriikides soovimatud. Liikmesriikidele peaks seetõttu jääma võimalus vastavalt ühenduse õigusele jätkuvalt keelustada kaubandustavasid oma territooriumil maitsest ja moraalinormidest tulenevatel põhjustel isegi juhul, kui sellised tavad ei piira tarbijate valikuvabadust.

(8)

Käesolev direktiiv kaitseb otseselt tarbijate majandushuve ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade eest. Sellega kaitseb direktiiv kaudselt ka seaduskuulekaid ettevõtjaid konkurentide eest, kes käesolevas direktiivis sätestatud eeskirju ei järgi, ning garanteerib seega direktiiviga ühtlustatud valdkonnas ausa konkurentsi. Endastmõistetavalt on muid kaubandustavasid, mis kahjustamata tarbijaid, võivad tekitada kahju konkurentidele ning äriklientidele. Komisjon peaks hoolikalt uurima vajadust ühenduse meetmete järele väljapoole käesoleva direktiivi reguleerimisala jääva ebaausa konkurentsi valdkonnas ja tegema vajadusel seadusandliku ettepaneku nende ebaausa konkurentsi muude aspektide käsitlemiseks.

(9)

Käesolev direktiiv ei piira ebaausa kaubandustava tõttu kahju kannatanud üksikisikute poolt hagi esitamist. Samuti ei piira see lepinguõigust, intellektuaalomandi õigust, toodete tervisekaitse- ja ohutusnõudeid, asutamistingimusi ja lubade andmise korda käsitlevate ühenduse ja siseriiklike eeskirjade, sealhulgas vastavalt ühenduse õigusele hasartmänge käsitlevate eeskirjade ning ühenduse konkurentsieeskirjade ja nende siseriiklike rakendussätete kohaldamist. Seega saavad liikmesriigid sõltumata ettevõtja asukohast tarbijate ohutuse ja tervisekaitse eesmärgil oma territooriumil säilitada või kehtestada kaubandustavade piiranguid ja keelde näiteks alkoholi, tubaka või ravimite suhtes. Finantsteenuste ja kinnisvara puhul on nende komplekssuse ja nendega kaasneva suure riski tõttu vajalikud üksikasjalikud nõuded, sealhulgas ettevõtjate positiivsed kohustused. Sel põhjusel ei piira käesolev direktiiv liikmesriikide õigust kaitsta tarbijate majandushuve finantsteenuste ja kinnisvara valdkonnas käesoleva direktiivi sätetes ettenähtust ulatuslikumalt. Käesoleva direktiiviga ei ole asjakohane reguleerida väärismetallist toodete sisalduse tõendamist ja märkimist.

(10)

Tuleb tagada käesoleva direktiivi ja kehtiva ühenduse õiguse ühtsus, eelkõige juhul, kui üksikasjalikke ebaausaid kaubandustavasid käsitlevaid sätteid kohaldatakse konkreetsete valdkondade suhtes. Seetõttu muudetakse käesoleva direktiiviga direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiivi 97/7/EÜ tarbijakaitse kohta seoses kauglepingutega, (4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 1998. aasta direktiivi 98/27/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta (5) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust. (6) Seepärast kohaldatakse käesolevat direktiivi ainult juhul, kui puuduvad ühenduse õiguse erisätted, millega reguleeritakse ebaausate kaubandustavade teatavaid aspekte, näiteks teabele esitatavaid nõudeid ja tarbijale teabe esitamise viisi käsitlevaid eeskirju. Direktiiv tagab tarbijakaitse juhul, kui ühenduse tasandil puuduvad üksikasjalikud valdkondlikud õigusaktid ning keelab ettevõtjatel luua valet muljet toodete olemusest. See on eriti oluline komplekssete, tarbijatele kõrge riskiastmega toodete puhul, näiteks teatavate finantsteenustest toodete puhul. Seega täiendab käesolev direktiiv ühenduse acquis'd, mida kohaldatakse tarbijate majandushuve kahjustavate kaubandustavade suhtes.

(11)

Käesoleva direktiivi abil siseriiklike õigusnormide ühtlustamisega saavutatud lähenemise kõrge tase tagab tarbijakaitse ühtse kõrge taseme. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse tarbijate majanduskäitumist moonutavate ebaausate kaubandustavade ühtne üldine keeld. Direktiiv sätestab ka eeskirjad agressiivsete kaubandustavade kohta, mis ei ole hetkel ühenduse tasandil reguleeritud.

(12)

Ühtlustamine suurendab tunduvalt nii tarbijate kui ettevõtjate õiguskindlust. Nii tarbijad kui ettevõtjad saavad lähtuda ühtsest, selgelt määratletud õiguslikel printsiipidel rajanevast regulatiivraamistikust, mis reguleerib ebaausate kaubandustavade kõiki aspekte kogu ELis. Selle tulemusena kõrvaldatakse tarbijate majandushuve kahjustavaid ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate eeskirjade killustatusest tulenevad tõkked ja see võimaldab kõnealusel alal rajada siseturu.

(13)

Ühenduse eesmärkide saavutamiseks siseturu tõkete eemaldamise kaudu tuleb liikmesriikide kehtivad, üksteisest erinevad üldklauslid ja õiguslikud printsiibid asendada. Käesoleva direktiiviga kehtestatud ühtne üldine keeld hõlmab seetõttu tarbijate majanduskäitumist moonutavaid kaubandustavasid. Tarbijate usalduse suurendamiseks tuleks nimetatud üldist keeldu kohaldada võrdselt nii väljaspool ettevõtja ja tarbija vahelist lepingulist suhet järgitavate ebaausate kaubandustavade suhtes kui pärast lepingu sõlmimist ja lepingu täitmise ajal järgitavate ebaausate kaubandustavade suhtes. Üldist keeldu täpsustatakse eeskirjadega enimlevinud kahte tüüpi kaubandustavade kohta, nimelt eksitavate kaubandustavade ja agressiivsete kaubandustavade kohta.

(14)

On soovitav, et eksitavad kaubandustavad hõlmaksid neid tavasid, sealhulgas eksitavat reklaami, mis tarbijat eksitusse viies takistavad teda tegemast teadlikke ja seega tõhusaid valikuid. Kooskõlas eksitavat reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ja tavadega liigitab käesolev direktiiv eksitavad tavad eksitavaks tegevuseks ja eksitavaks tegevusetuseks. Tegevusetuse osas sätestab käesolev direktiiv piiratud hulga olulist teavet, mida tarbija vajab teadlike tehinguotsuste tegemiseks. Sellist teavet ei pea avaldama kõigis reklaamides, vaid ainult juhul, kui ettevõtja teeb ostukutse, mis on käesolevas direktiivis selgelt määratletud mõiste. Käesoleva direktiiviga võetud täieliku ühtlustamise lähenemisviis ei takista liikmesriike sätestamast siseriiklikes õigusaktides konkreetsete toodete, näiteks kollektsiooniesemete või elektrikaupade, põhiomadusi, millest mitteteavitamist ostukutse tegemisel loetakse oluliseks. Käesoleva direktiivi eesmärgiks ei ole vähendada tarbijate valikuid, keelates muude toodetega sarnanevate toodete reklaami, välja arvatud juhul, kui nimetatud sarnasus tekitab tarbijates segadust toote kaubandusliku päritolu osas ja on seetõttu eksitav. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata kehtiva ühenduse õiguse kohaldamist, mis näeb liikmesriikidele kaubandustavade osas selgelt ette valiku tarbijakaitse mitme reguleerimismeetme vahel. Eelkõige ei piira käesolev direktiiv Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, (7) artikli 13 lõike 3 kohaldamist.

(15)

Kui ühenduse õigusaktides on sätestatud kommertsteadaannete, reklaami ning turustamisega seotud teabele esitatavad nõuded, siis loetakse kõnealust teavet käesoleva direktiivi alusel oluliseks. Liikmesriigid saavad säilitada teabele esitatavad nõuded, mis on seotud lepinguõigusega või lepinguõiguslike tagajärgedega, või neid lisada, kui see on lubatud kehtivate ühenduse õigusaktide miinimumklauslitega. Selliste acquis's sisalduvate teabele esitatavate nõuete mittetäielik nimekiri on II lisas. Arvestades käesoleva direktiiviga võetud täieliku ühtlustamise lähenemisviisi, loetakse käesoleva direktiivi artikli 7 lõike 5 tähenduses oluliseks ainult ühenduse õigusaktide kohaselt nõutavat teavet, ühenduse õigusaktide miinimumklauslite alusel liikmesriikide poolt kehtestatud teabele esitatavate nõuete väljajätmine ei tähenda eksitavat tegevusetust käesoleva direktiivi alusel. Seevastu saavad liikmesriigid, kui seda lubavad ühenduse õigusaktide miinimumklauslid, kooskõlas ühenduse õigusaktidega säilitada või kehtestada rangemaid sätteid, et tagada tarbijate individuaalsete lepinguliste õiguste kaitse kõrgem tase.

(16)	Agressiivseid kaubandustavasid käsitlevad sätted peaksid hõlmama neid tavasid, mis märkimisväärselt piiravad tarbijate valikuvabadust. Nende hulka kuuluvad tavad, mis hõlmavad ahistamist, sundi, sealhulgas füüsilise jõu kasutamist, ja liigset mõjutamist.

(17)	Suurema õiguskindluse tagamiseks on soovitav määratleda need kaubandustavad, mis on ebaausad kõigil tingimustel. Seepärast on I lisas selliste tavade täielik nimekiri. Need on ainukesed kaubandustavad, mida võib lugeda ebaausateks, hindamata iga üksikjuhtumi vastavust artiklite 5–9 sätetele.

(18)

Kõiki tarbijaid tuleks kaitsta ebaausate kaubandustavade eest; Euroopa Kohus on alates direktiivi 84/450/EMÜ jõustamisest pidanud reklaamialaste kohtuasjade lahendamisel vajalikuks uurida mõju kujuteldavale tüüpilisele tarbijale. Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele ning võimaldamaks selles sisalduvate kaitsemehhanismide tõhusat rakendamist võtab käesolev direktiiv võrdluse aluseks keskmise tarbija vastavalt Euroopa Kohtu tõlgendusele, kuid hõlmab samuti sätteid, millega välditakse nende tarbijate ärakasutamist, kes neile iseloomulike omaduste tõttu on iseäranis kahjustatavad ebaausate kaubandustavade tõttu. Kui kaubandustava on suunatud teatavale tarbijarühmale, näiteks lastele, on soovitav, et hinnataks kaubandustava mõju selle rühma keskmisele liikmele. Keskmise tarbija test ei ole statistiline test. Siseriiklikud kohtud või asutused peavad iga juhtumi puhul kasutama keskmise tarbija tüüpilise reaktsiooni kindlaksmääramisel oma otsustusvõimet, võttes arvesse Euroopa Kohtu kohtupraktikat.

(19)

Kui tarbijad on neile teatud iseloomulike omaduste, näiteks vanuse, füüsilise või vaimse puude või kergeusklikkuse tõttu eriti vastuvõtlikud kaubandustava või sellega seotud toote suhtes, ning kui nimetatud tava järgides moonutatakse tõenäoliselt ainult selliste tarbijate majanduskäitumist viisil, mida ettevõtja võib õigustatult ette näha, tuleks tagada nende tarbijate piisav kaitstus, hinnates selleks kaubandustava mõju kõnealuse tarbijarühma keskmisele liikmele.

(20)

On vaja näha ette käitumiskoodeksid, mis võimaldavad ettevõtjatel käesoleva direktiivi põhimõtteid konkreetsetes majandusvaldkondades tõhusalt rakendada. Valdkondades, kus on kehtestatud ettevõtjate käitumist reguleerivad kohustuslikud erinõuded, on asjakohane, et need kajastaksid ka vastava valdkonna ametialase hoolikuse nõudeid. Käitumiskoodeksite omanike poolt ebaausate kaubandustavade kõrvaldamiseks siseriiklikul või ühenduse tasandil teostatava kontrolliga võib vältida vajadust haldus- või kohtumenetluse järele ning seepärast tuleks seda toetada. Tarbijakaitse kõrge taseme saavutamise eesmärgil võiks käitumiskoodeksitest teavitada ning nende koostamisse kaasata tarbijaorganisatsioone.

(21)

Isikute ja organisatsioonide, kellel on vastavalt siseriiklikele õigusaktidele küsimuse vastu õigustatud huvi, käsutuses peavad olema õiguskaitsevahendid menetluse algatamiseks ebaausate kaubandustavade vastu kas kohtus või sellises haldusasutuses, kes on pädev kaebuste üle otsustama või asjakohast kohtumenetlust algatama. Tõendamiskohustus määratakse kindlaks siseriikliku õiguse alusel, kuid kohtutel ja haldusasutustel tuleks võimaldada nõuda ettevõtjatelt tõendite esitamist nende poolt esitatud faktiliste väidete õigsuse kohta.

(22)	Liikmesriikidel tuleb kehtestada karistused käesoleva direktiivi sätete rikkumiste eest ja tagada nende jõustamine. Need karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(23)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke – kõrvaldada siseturu toimimise tõkked, milleks on siseriiklikud ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad õigusaktid, ning tagada ühtne kõrge tarbijakaitse tase liikmesriikide ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kaudu – ei ole võimalik piisaval määral saavutada liikmesriikide tasandil ja need on seega paremini saavutatavad ühenduse tasandil, võib ühendus vastu võtta meetmeid vastavalt asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuspõhimõttele. Vastavalt nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuspõhimõttele ei lähe käesolev direktiiv kaugemale sellest, mis on vajalik siseturu toimimise tõkete kõrvaldamiseks ja ühtse kõrge tarbijakaitse taseme saavutamiseks.

(24)

Selleks, et tagada siseturu toimimise tõkete kõrvaldamine ja tarbijakaitse kõrge taseme saavutamine, tuleks käesolev direktiiv uuesti läbi vaadata. Läbivaatamise tulemusena võib komisjon koostada ettepaneku käesoleva direktiivi muutmiseks, mis võib sisaldada artikli 3 lõikes 5 sätestatud erandi piiratud pikendamist ja/või muudatusi muudes tarbijakaitset käsitlevates õigusaktides, mis kajastavad komisjoni tarbijapoliitika strateegiaga võetud kohustust kehtiv acquis ühtse kõrge tarbijakaitse taseme saavutamiseks läbi vaadata.

(25)	Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja peetakse kinni iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tunnustatud põhimõtetest,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

1. PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Eesmärk

Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja tarbijakaitse kõrge taseme saavutamisele, lähendades tarbijate majandushuve kahjustavad ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad liikmesriikide õigus- ja haldusnormid.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)	tarbija – füüsiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatud kaubandustavade raames tegutseb eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, käsitöö- ega kutsetegevusega;

b)	ettevõtja – füüsiline või juriidiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatud kaubandustavade raames tegutseb eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, käsitöö- või kutsetegevusega, ning ettevõtja nimel või huvides tegutsev isik;

c)	toode – kaubad või teenused, sealhulgas kinnisvara ning õigused ja kohustused;

d)	ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavad (edaspidi ka kaubandustavad) – ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele;

e)	tarbijate majanduskäitumise oluline moonutamine – kaubandustava järgimine eesmärgiga märgatavalt kahjustada tarbijate võimet teha teadlikke valikuid, pannes tarbija seetõttu tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud;

f)	käitumiskoodeks – liikmesriikide õigus- või haldusnormidega kehtestamata kokkulepe või eeskirjade kogum, milles on määratletud nende ettevõtjate käitumine, kes kohustuvad seda käitumiskoodeksit ühe või mitme konkreetse kaubandustava või ettevõtlusvaldkonna osas järgima;

g)	käitumiskoodeksi omanik – üksus, sealhulgas ettevõtja või ettevõtjate grupp, kes vastutab käitumiskoodeksi koostamise ja läbivaatamise eest ja/või kontrollib käitumiskoodeksi täitmist seda järgima kohustunud isikute poolt;

h)	ametialane hoolikus – erioskuste tase ja hoolikus, mille kasutamist tarbijate suhtes võib ettevõtjalt õigustatult eeldada, ja mis on vastavuses ausate kaubandustavadega ja/või hea usu üldpõhimõttega ettevõtja tegevusalal;

i)	ostukutse – kommertsteadaanne, milles on nimetatud toote omadused ja hind kommertsteadaande edastamisvahendile kohasel viisil ja mis seega võimaldab tarbijal ostu sooritada;

j)	liigne mõjutamine – tarbija suhtes jõupositsiooni ärakasutamine surve avaldamiseks (sealhulgas kasutamata füüsilist jõudu või ähvardamata seda kasutada) viisil, mis märkimisväärselt piirab tarbija võimet teha teadlikke valikuid;

tehinguotsus – tarbija mis tahes otsus selle kohta, kas, kuidas ja millistel tingimustel ostu sooritada, kas selle eest täies ulatuses või osadena maksta, toode endale jätta või sellest loobuda või toote suhtes lepingujärgseid õigusi kasutada ning selle kohta, kas tarbija otsustab tegutseda või tegutsemisest hoiduda;

l)	reguleeritud kutseala – kutsetegevus või grupp kutsetegevusi, millele juurdepääsu või millel tegutsemise või millel tegutsemise viisidest ühe otseseks või kaudseks tingimuseks on kindla kutsekvalifikatsiooni omamine vastavalt õigus- või haldusnormidele.

Artikkel 3

Reguleerimisala

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal.

2. Käesolev direktiiv ei piira lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, koostamist ja mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist.

3. Käesolev direktiiv ei piira toodete tervisekaitse- ja ohutusnõudeid käsitlevate ühenduse või siseriiklike eeskirjade kohaldamist.

4. Kui käesoleva direktiivi sätted on vastuolus ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleerivate muude ühenduse eeskirjadega, siis on viimati nimetatud eeskirjad ülimuslikud ning neid kohaldatakse kõnealuste konkreetsete aspektide suhtes.

5. Kuue aasta jooksul alates … (8) saavad liikmesriigid käesoleva direktiiviga ühtlustatavas valdkonnas kohaldada siseriiklikke õigusnorme, mis on käesolevast direktiivist rangemad või üksikasjalikumad ning millega rakendatakse minimaalse ühtlustamise klausleid sisaldavaid direktiive. Kõnealused meetmed peavad tagama, et tarbijad on piisavalt kaitstud ebaausate kaubandustavade eest ning need peavad olema proportsionaalsed kõnealuse eesmärgi saavutamisega. Artiklis 18 nimetatud läbivaatamine võib vajaduse korral sisaldada ettepanekut käesoleva erandi pikendamiseks täiendavaks piiratud perioodiks.

6. Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata lõike 5 alusel kohaldatud siseriiklikest sätetest.

7. Käesolev direktiiv ei piira kohtute pädevust kindlaksmääravate eeskirjade kohaldamist.

8. Käesolev direktiiv ei piira asutamistingimuste või lubade andmise kordade või deontoloogiliste käitumiskoodeksite või muude reguleeritud kutsealadele kehtestatud erireeglite, mille eesmärk on tagada kutsealade esindajate usaldusväärsuse kõrge tase, kohaldamist, mida liikmesriigid võivad vastavalt ühenduse õigusele kutsealade esindajatele kehtestada.

9. Direktiivis 2002/65/EÜ määratletud “finantsteenuste” ja kinnisvara suhtes võivad liikmesriigid käesoleva direktiiviga ühtlustatavas valdkonnas kehtestada sellest rangemaid või üksikasjalikumaid nõudeid.

10. Käesolevat direktiivi ei kohaldata liikmesriikide nende õigus- ja haldusnormide kohaldamise suhtes, mis käsitlevad väärismetalltoodete väärismetalli proovi tõendamist ja märkimist.

Artikkel 4

Siseturg

Liikmesriigid ei piira teenuste osutamise vabadust ega kaupade vaba liikumist käesoleva direktiiviga lähendatava valdkonnaga seotud põhjustel.

2. PEATÜKK

EBAAUSAD KAUBANDUSTAVAD

Artikkel 5

Ebaausate kaubandustavade keeld

1. Ebaausad kaubandustavad on keelatud.

2. Kaubandustava on ebaaus, kui see:

a)	on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega ja

b)	seoses mingi tootega moonutab oluliselt või tõenäoliselt moonutab oluliselt selle keskmise tarbija majanduskäitumist, kes tootega kokku puutub või kellele see on suunatud, või tarbijarühma keskmise liikme majanduskäitumist, kui kaubandustava on suunatud teatavale tarbijarühmale.

3. Kaubandustavasid, millega enamus tarbijaid kokku puutub, kuid mis tõenäoliselt moonutavad oluliselt ainult selliste tarbijarühmade majanduskäitumist, kes oma füüsilise või vaimse puude, vanuse või kergeusklikkuse tõttu on eriti vastuvõtlikud kaubandustava või sellega seotud toote suhtes viisil, mille ettenägemist võib ettevõtjalt õigustatult eeldada, hinnatakse lähtudes selle mõjust kõnealuse tarbijarühma keskmisele liikmele. See ei piira üldist ja seaduslikku reklaamitava esitada liialdavaid väiteid või väiteid, mida ei tule võtta sõna-sõnalt.

4. Eelkõige on ebaausad need kaubandustavad, mis:

a)	on eksitavad vastavalt artiklitele 6 ja 7 või

b)	on agressiivsed vastavalt artiklitele 8 ja 9.

5. I lisas on selliste kaubandustavade nimekiri, mida loetakse ebaausateks kõigil tingimustel.

1. JAGU

EKSITAVAD KAUBANDUSTAVAD

Artikkel 6

Eksitav tegevus

1. Kaubandustava loetakse eksitavaks, kui see sisaldab valeandmeid ja on seetõttu ebaõige või muul moel, sealhulgas oma üldise esitusviisi tõttu, petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat ühe või mitme alltoodud punkti osas, isegi kui teave on faktiliselt õige, ning kui see mõlemal juhul paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muidu ei oleks teinud:

a)	toote olemasolu või olemus;

toote põhiomadused, näiteks selle kättesaadavus, sellest tulenev kasu või sellega kaasnevad riskid, toote teostus, koostis, juurdekuluvad lisandid, müügijärgne klienditeenindus ja kaebuste lahendamine, valmistamise või varumise viis ja kuupäev, kättetoimetamine, sobivus ettenähtud otstarbeks, kasutamine, kogus, toote kirjeldus, geograafiline või kaubanduslik päritolu või toote kasutamise oodatavad tulemused või tootega seotud katsete või kontrollimiste tulemused ja olulised tunnused;

c)	ettevõtja kohustuste ulatus, kaubandustava motiivid ja müügiprotsessi laad ning mis tahes avaldus või sümbol, mis on seotud otsese või kaudse sponsorlusega või ettevõtja või toote tunnustamisega;

d)	hind või hinna arvutamise viis või konkreetse hinnaeelise olemasolu;

e)	hoolduse, varuosade, asendamise või parandamise vajadus;

f)	ettevõtja või tema esindaja olemus, tema tunnused ja õigused, näiteks tema isik ja varad, kvalifikatsioon, staatus, tunnustamine, sidusus või seotus ja tööstus-, kaubandus- või intellektuaalomandi õigused või saadud auhinnad ja tunnustused;

g)	tarbija õigused või tema võimalikud riskid.

2. Kaubandustava loetakse samuti eksitavaks, kui see konkreetses olukorras, võttes arvesse kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid, paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud, ning see hõlmab:

a)	toote turustamist, sealhulgas võrdlevat reklaami, mis tekitab segadust seoses konkurendi toodete, kaubamärkide, ärinimede või muude eristatavate tunnustega;

käitumiskoodeksites, mida ettevõtja on kohustunud järgima, sisalduvate kohustuste mittetäitmist ettevõtja poolt, kui:

i)	kohustus ei ole püüdluslik, vaid on kindel ja selle täitmist on võimalik kindlaks teha ning

ii)	ettevõtja viitab kaubandustava järgides, et ta on seotud käitumiskoodeksiga.

Artikkel 7

Eksitav tegevusetus

1. Kaubandustava loetakse eksitavaks, kui see konkreetses olukorras, võttes arvesse kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid ning kommunikatsioonivahendiga seotud piiranguid, jätab välja olulise teabe, mida keskmine tarbija antud olukorras vajab teadliku tehinguotsuse tegemiseks ja seega paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei teeks.

2. Eksitavaks tegevusetuseks loetakse samuti seda, kui ettevõtja lõikes 1 nimetatud olulist teavet varjab või esitab seda ebaselgelt, arusaamatult, mitmetähenduslikult või ebaõigel ajal või ei määratle kaubandustava kaubanduslikku eesmärki, kui see ei ilmne juba kontekstist.

3. Kui kaubandustava järgimisel kasutatav kommunikatsioonivahend seab ruumilisi või ajalisi piiranguid, siis võetakse teabe väljajätmise üle otsustamisel arvesse nimetatud piiranguid ning meetmeid, mida ettevõtja on võtnud, et kõnealune teave tarbijale muul viisil kättesaadavaks teha.

4. Ostukutse puhul loetakse oluliseks alljärgnev teave, kui see ei ilmne juba kontekstist:

a)	toote põhiomadused kommunikatsioonivahendile ja tootele kohases ulatuses;

b)	ettevõtja geograafiline aadress ja isik, näiteks tema ärinimi, ja vajadusel selle ettevõtja geograafiline aadress ja isik, kelle huvides ta tegutseb;

hind koos maksudega või juhul, kui toote olemusest tulenevalt ei ole hinda põhjendatult võimalik eelnevalt arvutada, hinna arvutamise viis ning vajadusel täiendavad veo-, kohaletoimetamise või postikulud või, kui neid kulusid ei ole põhjendatult võimalik eelnevalt arvutada, teave selle kohta, et võidakse nõuda selliste täiendavate kulude tasumist;

d)	maksmise, kohaletoimetamise, täitmise ja kaebuste lahendamise kord, kui see erineb ametialase hoolikuse nõuetest;

e)	toodete või tehingute puhul, mida on võimalik üles öelda või millest taganeda, sellise õiguse olemasolu.

5. Oluliseks loetakse kommertsteadaannetega, sealhulgas reklaami või turustamisega seotud teabele esitatavad ühenduse õigusaktidega kehtestatud nõuded, mille mittetäielik nimekiri on II lisas.

2. JAGU

AGRESSIIVSED KAUBANDUSTAVAD

Artikkel 8

Agressiivsed kaubandustavad

Kaubandustava loetakse agressiivseks, kui see konkreetses olukorras, võttes arvesse kõiki selle iseärasusi ja asjaolusid, ahistamise, sunni, sealhulgas füüsilise jõu kasutamise, või liigse mõjutamise kaudu kahjustab märkimisväärselt või tõenäoliselt kahjustab märkimisväärselt keskmise tarbija valikuvabadust või käitumist toote suhtes ning paneb või tõenäoliselt paneb ta seetõttu tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei teeks.

Artikkel 9

Ahistamise, sunni ja liigse mõjutamise kasutamine

Otsustades, kas kaubandustava raames kasutatakse ahistamist, sundi, sealhulgas füüsilist jõudu, või liigset mõjutamist, võetakse arvesse:

a)	selle ajastust, asukohta, olemust või pealekäivust;

b)	ähvardava või solvava keelekasutuse või käitumise kasutamist;

c)	tarbija otsustusvõimet kahjustava tõsise õnnetusjuhtumi või eriliste asjaolude ärakasutamist ettevõtja poolt, millest ettevõtja on teadlik, eesmärgiga mõjutada tarbija otsust toote suhtes;

d)	koormavate või ebaproportsionaalsete lepinguväliste tõkete kehtestamist ettevõtja poolt, kui tarbija soovib kasutada lepingulisi õigusi, sealhulgas õigust leping lõpetada või vahetada toodet või ettevõtjat;

e)	ähvardust meetmete võtmiseks, mida seaduslikult pole võimalik võtta.

3. PEATÜKK

KÄITUMISKOODEKSID

Artikkel 10

Käitumiskoodeksid

Käesolev direktiiv ei välista ebaausate kaubandustavade kontrollimist käitumiskoodeksite omanike poolt, mida liikmesriigid võivad toetada, ega artiklis 11 nimetatud isikute või organisatsioonide pöördumist selliste organite poole, kui küsimuse menetlemine sellistes organites täiendab kõnealuses artiklis nimetatud kohtu- või haldusmenetlusi.

4. PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 11

Jõustamine

1. Liikmesriigid tagavad piisavad ja tõhusad meetmed ebaausate kaubandustavade vastu võitlemiseks ning käesoleva direktiivi sätete järgimiseks tarbijate huvides.

Selliste meetmete hulka kuuluvad õigusnormid, mille kohaselt isikud ja organisatsioonid, sealhulgas konkurendid, kellel on vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ebaausate kaubandustavade vastu võitlemiseks õigustatud huvi, võivad:

—	võtta õiguslikke meetmeid selliste ebaausate kaubandustavade vastu ja/või

—	pöörduda selliste ebaausate kaubandustavade asjus haldusasutuse poole, kes on pädev kaebuste üle otsustama või algatama asjakohase kohtumenetluse.

Iga liikmesriik otsustab, kumba nendest võimalustest rakendada ja kas kohtutel või haldusasutustel on õigus nõuda, et enne asja menetlusse võtmist kasutataks kaebuse lahendamiseks muid olemasolevaid vahendeid, sealhulgas artiklis 10 nimetatud vahendid. Need võimalused peavad olema kättesaadavad sõltumata sellest, kas mõjutatud tarbijad asuvad ettevõtjaga sama liikmesriigi territooriumil või teises liikmesriigis.

Iga liikmesriik otsustab:

—	kas nimetatud õiguslikke meetmeid võib kasutada eraldi või ühiselt sama majandusvaldkonna mitme ettevõtja vastu ja

—	kas nimetatud õiguslikke meetmeid võib kasutada käitumiskoodeksi omaniku vastu, kui asjaomane käitumiskoodeks soodustab õiguslike nõuete rikkumist.

2. Lõikes 1 nimetatud õigusnormide kohaselt annavad liikmesriigid kohtutele või haldusasutustele järgmised volitused, kui nad kõiki asjaga seotud huve ja eelkõige avalikku huvi arvesse võttes peavad vajalikuks:

—	nõuda ebaausate kaubandustavade lõpetamist või algatada asjakohane kohtumenetlus nende lõpetamise nõudmiseks või

—	kui ebaausat kaubandustava ei ole veel kasutatud, kuid seda kavatsetakse peatselt teha, nõuda selle tava keelamist või algatada asjakohane kohtumenetlus selle keelamise nõudmiseks,

isegi kui puuduvad tõendid tegeliku kahju või ettevõtja kavatsuse või hooletuse kohta.

Samuti näevad liikmesriigid ette kiirendatud korra, mille kohaselt võidakse esimeses lõigus nimetatud meetmeid rakendada:

—	ajutistena või

—	lõplikena,

kokkuleppel, et iga liikmesriik valib nende kahe võimaluse vahel.

Lisaks võivad liikmesriigid anda kohtutele või haldusasutustele järgmised volitused, eesmärgiga kõrvaldada ebaausate kaubandustavade püsiv mõju, kui nende tavade lõpetamise kohta on tehtud lõplik otsus:

—	nõuda kõnealuse otsuse täielikku või osalist avaldamist nende poolt asjakohaseks peetud vormis;

—	nõuda lisaks õiendi avaldamist.

3. Lõikes 1 nimetatud haldusasutused peavad:

a)	olema koosseisult sellised, et nende erapooletus oleks väljaspool kahtlust;

b)	omama kaebuste üle otsustades asjakohaseid volitusi, et tõhusalt jälgida oma otsustest kinnipidamist ja tagada nende täitmine;

c)	üldjuhul oma otsuseid põhjendama.

Kui lõikes 2 nimetatud volitusi kasutab eranditult haldusasutus, peab ta oma otsuseid alati põhjendama. Lisaks tuleb sellisel juhul ette näha kord, mille kohaselt haldusasutuse volituste ebaõige või põhjendamatu kasutamise või kasutamata jätmise korral võib juhtumi saata kohtulikule läbivaatusele.

Artikkel 12

Kohtud ja haldusasutused: nõuete põhjendamine

Liikmesriigid annavad kohtutele või haldusasutustele artiklis 11 ettenähtud tsiviil- või haldusmenetlustega seoses volitused:

a)	nõuda, et ettevõtja esitaks tõendid kaubandustavaga seotud faktiliste väidete täpsuse kohta, kui selline nõue on konkreetse juhtumi asjaolude põhjal asjakohane ettevõtja ja teiste menetlusosaliste õigustatud huve arvesse võttes; ja

b)	lugeda faktilisi väiteid ebatäpseteks, kui punkti a kohaselt nõutud tõendeid ei ole esitatud või kui kohus või haldusasutus peab neid ebapiisavateks.

Artikkel 13

Karistused

Liikmesriigid näevad käesoleva direktiivi kohaldamisel vastuvõetud siseriiklike õigusnormide rikkumise eest ette karistused ja võtavad nende rakendamiseks kõik vajalikud meetmed. Need karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Artikkel 14

Direktiivi 84/450/EMÜ muutmine

Direktiivi 84/450/EMÜ muudetakse järgmiselt:

1)	artikkel 1 asendatakse järgmisega: “Artikkel 1 Käesoleva direktiivi eesmärk on kaitsta ettevõtjaid eksitava reklaami ja selle ebaausate tagajärgede eest ning sätestada tingimused, mille kohaselt võrdlev reklaam on lubatud.”

Artiklis 2:

—

punkt 3 asendatakse järgmisega:

“3.	ettevõtja – füüsiline või juriidiline isik, kes tegutseb eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, käsitöö-, äri- või kutsetegevusega ning ettevõtja nimel või huvides tegutsev isik;”

—

lisatakse järgmine punkt:

“4.	käitumiskoodeksi omanik – üksus, sealhulgas ettevõtja või ettevõtjate grupp, kes vastutab käitumiskoodeksi koostamise ja läbivaatamise eest ja/või kontrollib käitumiskoodeksi täitmist seda järgima kohustunud isikute poolt.”

Artikkel 3a asendatakse järgmisega:

“Artikkel 3a

1. Võrdlev reklaam on lubatud, kui võrdlemisel täidetakse järgmisi tingimusi:

see ei ole eksitav vastavalt käesoleva direktiivi artikli 2 lõikele 2, artiklile 3 ja artikli 7 lõikele 1 või Euroopa Parlamendi ja nõukogu ……. aasta direktiivi 2005/.../EÜ, (9) mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (10) artiklitele 6 ja 7;

b)	võrreldakse kaupu või teenuseid, mis rahuldavad samu vajadusi või on mõeldud samaks otstarbeks;

c)	võrreldakse objektiivselt kõnealuste kaupade või teenuste ühte või mitut peamist, asjakohast, kontrollitavat ja tüüpilist omadust, milleks võib olla ka hind;

d)	reklaam ei halvusta ega solva konkurendi kaubamärke, ärinimesid, muid eristatavaid tunnuseid, kaupu, teenuseid, tegevust ega tingimusi;

e)	päritolunimetusega toodete puhul seostub reklaam alati toodetega, millel on sama päritolunimetus;

f)	reklaamis ei kasutata ebaausalt ära konkurendi kaubamärgi, ärinime või teiste eraldusmärkide mainet või konkureerivate toodete päritolunimetust;

g)	reklaamis ei esitata kaupa või teenuseid, mis imiteerivad või kopeerivad kaitstud kaubamärgi või ärinimega kaupa või teenuseid;

h)	reklaam ei tekita ettevõtjate hulgas segadust reklaami avalikustaja ja konkurendi vahel või reklaami avalikustaja ja konkurendi kaubamärkide, ärinimede, muude eristatavate tunnuste, kauba või teenuste vahel.

Artikli 4 lõige 1 asendatakse järgmisega:

“1. Liikmesriigid tagavad asjakohased ja tõhusad meetmed eksitava reklaami vastu võitlemiseks ning võrdlevat reklaami käsitlevate sätete täitmiseks nii ettevõtjate kui ka konkurentide huvides. Selliste meetmete hulka kuuluvad õigusnormid, mille kohaselt isikud ja organisatsioonid, kellel on vastavalt siseriiklikele õigusaktidele eksitava reklaami vastu võitlemise või võrdleva reklaami reguleerimise osas õigustatud huvi, võivad:

a)	võtta sellise reklaami vastu õiguslikke meetmeid või

b)	pöörduda sellise reklaami asjus haldusasutuse poole, kes on pädev kaebuste üle otsustama või algatama asjakohase kohtumenetluse.

Iga liikmesriik otsustab:

a)	kas nimetatud õiguslikke meetmeid võib kasutada eraldi või ühiselt sama majandusvaldkonna mitme ettevõtja vastu ja

b)	kas nimetatud õiguslikke meetmeid võib kasutada käitumiskoodeksi omaniku vastu, kui asjaomane käitumiskoodeks soodustab õiguslike nõuete rikkumist.”

5)	Artikli 7 lõige 1 asendatakse järgmisega: “1. Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike säilitamast või vastu võtmast sätteid, mille eesmärk on tagada ettevõtjate ja nende konkurentide ulatuslikum kaitse eksitava reklaami eest.”

Artikkel 15

Direktiivide 97/7/EÜ ja 2002/65/EÜ muutmine

1) Direktiivi 97/7/EÜ artikkel 9 asendatakse järgmisega:

“Artikkel 9

Inertsmüük

Arvestades Euroopa Parlamendi ja nõukogu …. aasta direktiivis 2005/…/EÜ, (11) mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul, (12) sätestatud inertsmüügi keeldu, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et vabastada tarbija kõigist kohustustest nende tarnete puhul, mida ta ei ole tellinud, kusjuures tarbija vastamata jätmist ei saa käsitada nõusolekuna.

2) Direktiivi 2002/65/EÜ artikkel 9 asendatakse järgmisega:

“Artikkel 9

Arvestades Euroopa Parlamendi ja nõukogu ……. aasta direktiivis 2005/…/EÜ, (11) mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul, (13) sätestatud inertsmüügi keeldu, ilma et see piiraks liikmesriikide õigusaktide nende sätete kohaldamist, mis käsitlevad sidevahendi abil sõlmitud lepingute automaatset uuendamist, kui selline automaatne uuendamine on nende sätetega lubatud, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et vabastada tarbija kõigist kohustustest nende tarnete puhul, mida ta ei ole tellinud, kusjuures tarbija vastamata jätmist ei saa käsitada nõusolekuna.

Artikkel 16

Direktiivi 98/27/EÜ ja määruse (EÜ) nr 2006/2004 muutmine

1) Direktiivi 98/27/EÜ lisas asendatakse punkt 1 järgmisega:

“1.	Euroopa Parlamendi ja nõukogu ……. aasta direktiiv 2005/…/EÜ, (11) mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (ELT L …).”

2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määruse (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus) (14) lisasse lisatakse järgmine punkt:

“15.	Euroopa Parlamendi ja nõukogu ……. aasta direktiiv 2005/…/EÜ, (15) mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (ELT L..., lk ….).”

Artikkel 17

Teave

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et anda tarbijatele teavet siseriiklike õigusaktide kohta, millega käesolev direktiiv üle võetakse, ning ergutavad vajaduse korral ettevõtjaid ja käitumiskoodeksite omanikke oma käitumiskoodekseid tarbijatele tutvustama.

Artikkel 18

Läbivaatamine

1. Mitte hiljem kui neli aastat pärast...... (16) esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule üksikasjaliku aruande käesoleva direktiivi, eriti selle artikli 4 ja I lisa kohaldamise kohta, ühenduse tarbijakaitsealase õiguse edasise ühtlustamise ning lihtsustamise ulatuse kohta ning, võttes arvesse artikli 3 lõiget 5, meetmete kohta, mida on vaja ühenduse tasandil võtta tarbijakaitse nõuetekohase taseme säilitamise tagamiseks. Aruandele lisatakse vajadusel ettepanek käesoleva direktiivi või ühenduse õiguse muude asjakohaste osade läbivaatamiseks.

2. Euroopa Parlament ja nõukogu püüavad, kooskõlas asutamislepinguga, võtta meetmed kahe aasta jooksul komisjoni poolt lõike 1 alusel esitatud ettepaneku tegemisest.

Artikkel 19

Ülevõtmine

Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid. (16) Liikmesriigid teavitavad sellest ning kõigist hilisematest muudatustest viivitamata komisjoni.

Nad rakendavad need meetmed. (17) Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

Artikkel 20

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 21

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, ...

Euroopa Parlamendi nimel

president

...

Nõukogu nimel

eesistuja

.....

(1) ELT C 108, 30.4.2004, lk 81.

(2) Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2004. aasta arvamus (ELT C 104 E, 30.4.2004), nõukogu 15. novembri 2004. aasta ühine seisukoht ja Euroopa Parlamendi ….. seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(3) EÜT L 250, 19.9.1984, lk 17. Direktiivi on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 97/55/EÜ (EÜT L 290, 23.10.1997, lk 18).

(4) EÜT L 144, 4.6.1997, lk 19. Direktiivi on muudetud direktiiviga 2002/65/EÜ (EÜT L 271, 9.10.2002, lk 16).

(5) EÜT L 166, 11.6.1998, lk 51. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2002/65/EÜ.

(6) EÜT L 271, 9.10.2002, lk 16.

(7) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.

(8) 24 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

(9) Käesolev direktiiv.

(10) ELT L...”

(11) Käesolev direktiiv.

(12) ELT L...”

(13) ELT L...”

(14) ELT L 364, 9.12.2004, lk 1.

(15) Käesolev direktiiv.

(16) 24 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

(17) 30 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

I LISA

KAUBANDUSTAVAD, MIS LOETAKSE EBAAUSATEKS KÕIGIL TINGIMUSTEL

Eksitavad kaubandustavad

1)	Ettevõtja väide, et ta on käitumiskoodeksiga liitunud, kuigi ta seda ei ole.

2)	Usaldus-, kvaliteedi- või võrdväärse märgi esitamine ilma selleks vajaliku loata.

3)	Väide, et käitumiskoodeks on heaks kiidetud avalik-õigusliku või muu asutuse poolt, kuigi ta seda ei ole.

4)	Väide, et toode on heaks kiidetud, kinnitatud või lubatud avalik-õigusliku või eraõigusliku asutuse poolt, kuigi ta seda ei ole, või sellise väite esitamine ilma heakskiiduks, kinnitamiseks või loa saamiseks vajalikele tingimustele vastamata.

Ostukutse esitamine toodete ostmiseks kindlaksmääratud hinnaga ilma sealjuures avaldamata, et ettevõtjal on põhjust arvata, et ta ei ole sellise hinnaga suuteline neid tooteid või võrdväärseid tooteid tarnimiseks pakkuma, ega korraldama nende tarnimist teise ettevõtja poolt, sellisel ajavahemikul ja sellistes kogustes, mis on mõistlikud seda toodet, toote reklaamimise ulatust ja pakutud hinda arvestades (peibutusreklaam).

Ostukutse esitamine toodete ostmiseks kindlaksmääratud hinnaga ja seejärel:

a)	keeldumine tarbijale reklaamitud toote näitamisest või

b)	keeldumine kõnealuse toote tellimuste vastuvõtmisest või selle mõistliku aja jooksul tarnimisest või

c)	defektse tootenäidise näitamine

teistsuguse toote reklaamimise eesmärgil (peibutusmüük).

7)	Vale väide, et toode on saadaval ainult väga piiratud aja jooksul, eesmärgiga panna tarbija koheselt otsustama ja jätta ta ilma teadliku valiku tegemise võimalusest või selleks vajalikust ajast.

Ettevõtja kohustus osutada müügijärgset teenust tarbijatele, kellega ta on enne tehingu sõlmimist suhelnud keeles, mis ei ole selle liikmesriigi riigikeel, kus ettevõtja asub, ning seejärel sellise teenuse kättesaadavaks tegemine ainult muus keeles, ilma tarbijale seda enne tehingu sõlmimist selgelt avaldamata.

9)	Väitmine või muul moel ettekujutluse loomine, et toote müük on seaduslik, kui see seda ei ole.

10)	Tarbijatele õigusaktidega antud õiguste esitlemine ettevõtja eripakkumisena.

11)	Toote reklaamimiseks reklaamiga mitteseostatavate tekstide kasutamine meedias, kui ettevõtja on maksnud reklaami eest, ilma tarbijale sellest sisu või selgelt eristatava kujutise või heli kaudu selgelt teada andmata. (Reklaamtekst). See ei piira nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ (1) kohaldamist.

12)	Oluliste valeandmete esitamine tarbija isiklikku või tema perekonna turvalisust ohustava riski olemuse ja ulatuse kohta, kui tarbija toodet ei osta.

13)	Müügiedenduse püramiidskeemi loomine, kasutamine ja edendamine, mille puhul tarbija maksab võimaluse eest saada kompensatsiooni pigem teiste tarbijate skeemi kaasamisest, kui toodete müügist või tarbimisest.

14)	Väide, et ettevõtja hakkab kauplemist lõpetama või asukohta vahetama, kui ta seda ei tee.

15)	Väide, et tooted aitavad õnnemängudes võita.

16)	Tõele mittevastav väide, et toode parandab haigusi, talitlushäireid või väärarenguid.

17)	Oluliste valeandmete edastamine turutingimuste kohta või võimaluse kohta toodet turult leida, eesmärgiga sundida tarbijat toodet omandama tema jaoks tavapärastest turutingimustest ebasoodsamatel tingimustel.

18)	Kaubandustavas võistluse või auhinnaga reklaampakkumise tegemine, ilma kirjeldatud auhindu või mõistlikke samaväärseid auhindu välja andmata.

19)	Toote kirjeldamine kui “prii”, “tasuta”, ilma “rahata” või samalaadse tootena, kui tarbija peab maksma muu, kui kaubandustavale reageerimise ja kauba kättesaamise või kohaletoimetamise vältimatute kulude eest.

20)	Turundusmaterjalidesse arve või samalaadse maksmist eeldava dokumendi lisamine, mis jätab tarbijale mulje, et ta on turustatava toote juba tellinud, kuigi ta seda ei ole.

Agressiivsed kaubandustavad

21)	Mulje loomine, et tarbija ei saa ruumist enne lepingu sõlmimist lahkuda.

22)	Tarbija külastamine tema enda kodus, ignoreerides tarbija palvet lahkuda või mitte tagasi tulla, välja arvatud lepingulise kohustuse sissenõudmiseks siseriiklike õigusaktidega õigustatud tingimustel ja ulatuses.

23)

Järjekindlate ja soovimatute pakkumiste tegemine telefoni, faksi, e-posti või muu kaugside vahendi abil, välja arvatud lepingulise kohustuse sissenõudmiseks siseriiklike õigusaktidega õigustatud tingimustel ja ulatuses. See ei piira direktiivi 97/7/EÜ artikli 10 and direktiivide 95/46/EÜ (2) ja 2002/58/EÜ kohaldamist.

24)	Kindlustuspoliisi alusel nõuet esitavalt tarbijalt selliste dokumentide nõudmine, mida ei saa põhjendatult lugeda asjakohasteks nõude põhjendatuse seisukohalt, eesmärgiga panna tarbija loobuma oma lepingujärgsete õiguste kasutamisest.

25)	Reklaamis otse laste poole pöördumine, et veenda nende vanemaid või teisi täiskasvanuid neile reklaamitud toodet ostma. Käesolev säte ei piira direktiivi 89/552/EMÜ artikli 16 kohaldamist.

26)	Ettevõtja poolt tarnitud toodete, mida tarbija ei tellinud, eest kohese või hilisema tasumise või toodete tagastamise või hoiule võtmise nõudmine, välja arvatud juhul, kui nimetatud toode on kooskõlas direktiivi 97/7/EÜ artikli 7 lõikega 3 tarnitud asendustoode (inertsmüük).

27)	Tarbijale selgesõnaliselt teatamine, et kui ta toodet või teenust ei osta, on ettevõtja töö või elatise teenimine ohus.

28)	Mulje loomine, et tarbija on juba auhinna võitnud, ilma et tal oleks vaja ostu sooritada, kui tegelikult sõltub auhinna võitmise või andmise võimalus toote ostmisest tarbija poolt.

(1) Nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiiv 89/522/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 298, 17.10.1989, lk 23). Direktiivi on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 97/36/EÜ (EÜT L 202, 30.7.1997, lk 60).

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31). Direktiivi on muudetud määrusega (EÜ) nr 1882/2003 (ELT L 284, 31.10.2003, lk 1).

II LISA

Ühenduse õiguse sätted, millega kehtestatakse reklaami- ja kommertsteadaannete eeskirjad

Direktiivi 97/7/EÜ artiklid 4 ja 5

Nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiivi 90/314/EMÜ reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta (1) artikkel 3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 1994. aasta direktiivi 94/47/EÜ ostjate kaitse kohta, mis puudutab kinnisvara osaajalise kasutamise õiguse ostulepingute teatavaid aspekte, (2) artikli 3 lõige 3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiivi 98/6/EÜ tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel (3) artikli 3 lõige 4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (4) artiklid 86–100

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (5) artiklid 5 ja 6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiivi 98/7/EÜ, millega muudetakse direktiivi 87/102/EMÜ liikmesriikide tarbijakrediiti käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta, (6) artikli 1 punkt d

Direktiivi 2002/65/EÜ artiklid 3 ja 4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. jaanuari 2002. aasta direktiivi 2001/107/EÜ, millega muudetakse avatud investeerimisfonde (UCITS) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamist käsitlevat nõukogu direktiivi 85/611/EMÜ, et reguleerida fondivalitsejate ja lihtsustatud emissiooniprospektidega seonduvat, (7) artikli 1 lõige 9

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. detsembri 2002. aasta direktiivi 2002/92/EÜ kindlustusvahenduse kohta (8) artiklid 12 ja 13

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta direktiivi 2002/83/EÜ elukindlustuse kohta (9) artikkel 36

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta (10) artikkel 19

Nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/49/EMÜ otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (kolmas kahjukindlustuse direktiiv) (11) artiklid 31 ja 43

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/71/EÜ, mis käsitleb väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatavat prospekti, (12) artiklid 5, 7 ja 8.

(1) EÜT L 158, 23.6.1990, lk 59.

(2) EÜT L 280, 29.10.1994, lk 83.

(3) EÜT L 80, 18.3.1998, lk 27.

(4) EÜT L 311, 28.11.2001, lk 67. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2004/27/EÜ (ELT L 136, 30.4.2004, lk 34).

(5) EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1.

(6) EÜT L 101, 1.4.1998, lk 17.

(7) EÜT L 41, 13.2.2002, lk 20.

(8) EÜT L 9, 15.1.2003, lk 3.

(9) EÜT L 345, 19.12.2002, lk 1. Direktiivi on muudetud nõukogu direktiiviga 2004/66/EÜ (ELT L 168, 1.5.2004, lk 35).

(10) ELT L 145, 30.4.2004, lk 1.

(11) EÜT L 228, 11.8.1992, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2002/87/EÜ (EÜT L 35, 11.2.2003, lk 1).

(12) ELT L 345, 31.12.2003, lk 64.

NÕUKOGU PÕHJENDUSE EELNÕU

I. SISSEJUHATUS

24. juunil 2003 esitas komisjon nõukogule ettepaneku vastavalt asutamislepingu artiklile 95 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse direktiive 84/450/EMÜ, 97/7/EÜ ja 98/27/EÜ (ebaausate kaubandustavade direktiiv).

2.	Euroopa Parlament esitas oma arvamuse (1) esimesel lugemisel 20. aprillil 2004. Majandus- ja sotsiaalkomitee esitas oma arvamuse (2)29. jaanuaril 2004.

3.	15. novembril 2004 võttis nõukogu vastu oma ühise seisukoha asutamislepingu artikli 251 kohaselt.

II. EESMÄRK

Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigusnormid tarbijate majandushuve kahjustavate ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade kohta, et aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja tarbijakaitse kõrge taseme saavutamisele.

Direktiiv:

—	määratleb kaubandustava ebaausust määravad tingimused;

—	sisaldab selliste ebaausate kaubandustavade üldist keeldu, täpsustades kahte peamist ebaausate kaubandustavade tüüpi (eksitavad või agressiivsed kaubandustavad).

III. ÜHISE SEISUKOHA ANALÜÜS

1. Üldised märkused

Üldjoontes on nõukogu järginud Euroopa Parlamendi esimesel lugemisel esitatud arvamust ja komisjoni seisukohta selle arvamuse kohta. Nõukogu on täielikult või osaliselt oma ühisesse seisukohta üle võtnud 51 muudatust 58st komisjoni poolt heaks kiidetud muudatusest. Samuti on nõukogu kinnitanud 4 muudatust (43, 64, 91 ja 110), mida komisjon ei pidanud algselt võimalikuks heaks kiita.

Ühine seisukoht kajastab probleemide ja huvide tasakaalu ning selle põhitulemustena:

—	säilitati ebaausate kaubandustavade üldine keeld (artikkel 5) koos I lisas sisalduva nimekirjaga kaubandustavadest, mida loetakse ebaausateks kõigil tingimustel;

—	säilitati ette pandud keskmise tarbija kriteerium tarbijakäitumise võrdlevaks hindamiseks, kuid lisati selgesõnalised sätted tundlike tarbijate kaitsmiseks (eelkõige artikli 5 lõige 3);

—	jäeti välja algselt komisjoni poolt ette pandud päritoluriigi klausel;

—	säilitati kaupade või teenuste vaba ringluse klausel, kusjuures vaba ringlust ei saa piirata käesoleva direktiiviga ühtlustatavasse valdkonda kuuluvatel põhjustel (artikkel 4);

—	lubati liikmesriikidel ajutiselt kohaldada käesoleva direktiiviga ühtlustatavas valdkonnas käesolevast direktiivist rangemaid ja üksikasjalikumaid ning minimaalse ühtlustamise klausleid sisaldavaid direktiive rakendavaid siseriiklikke õigusnorme (artikli 3 lõiked 5 ja 6);

—	täpsustati direktiivi reguleerimisala, eelkõige teatavate kutselade, toodete või tegevuste osas (artikli 3 lõiked 8, 9 ja 10);

—	ja lisati läbivaatamise klausel (artikkel 18).

Komisjon on nõukogus kokku lepitud ühise seisukoha heaks kiitnud.

2. Euroopa Parlamendi muudatused

Euroopa Parlament võttis 20. aprilli 2004. aasta plenaaristungil vastu 94 parandust nimetatud ettepanekule.

Nõukogu:

võttis ühisesse seisukohta muutmata kujul üle 7 alljärgnevat muudatust:

Põhjendused:

Muudatus 1 (põhjendus 6 – eesmärk/reguleerimisala);

Muudatus 5 (põhjendus 10 – eesmärk/reguleerimisala);

Muudatus 10 (põhjendus 14 – käitumiskoodeksid);

Artiklid:

Muudatus 19 (artikli 2 punkt h – mõiste “ühenduse käitumiskoodeks”);

Muudatus 23 (artikli 2 punkt l – mõiste “liigne mõjutamine”);

Lisad:

Muudatus 71 (lisa 1 – “Eksitavad kaubandustavad”, punkt 5);

Muudatus 91 (lisa 1 – “Agressiivsed kaubandustavad”, punkt 7);

võttis ühisesse seisukohta osaliselt ja/või muudetud sõnastusega või teiste muudatustega üle 48 alljärgnevat muudatust:

Põhjendused:

Muudatus 112 (volitus 1 – asutamislepingu artikli 153 lisamine õiguslike aluste hulka): lisatud on uus põhjendus 1, mis viitab artiklile 153;

Muudatus 105 (põhjendus 5 – eesmärk/reguleerimisala): muudatus on üle võetud, sõnastades uuesti põhjenduse 6, mis täpsustab direktiivi ja selle reguleerimisalasse mittekuuluvate siseriiklike eeskirjade suhet;

Muudatus 6 (põhjendus 11 – “sarnase välimusega tooted” ja “kaelamäärimine”): muudatuse eesmärki kajastab põhjenduse 14 uus sõnastus;

Muudatus 7 (põhjendus 11a (uus) – I lisa “Eksitavad kaubandustavad” staatus): muudatusega taotletavat mõju on arvesse võetud põhjenduse 17 uues sõnastuses;

Muudatus 8 (põhjendus 13 – tundlikud tarbijad): muudatuse eesmärki on võetud arvesse põhjenduse 19 uues sõnastuses, mis täpsustab tundliku tarbija määratlust;

Muudatus 106 (põhjendus 13a (uus) – tundlikud tarbijad): muudatuse eesmärki on võetud arvesse põhjenduse 19 uues sõnastuses (vt samuti muudatus 8 eespool);

Muudatus 9 (põhjendus 14 – käitumiskoodeksid): muudatuse eesmärki kajastab põhjenduse 20 uus sõnastus, mida on mõnevõrra muudetud, võttes arvesse kehtivaid õigusakte;

Artiklid:

Muudatus 107 (artikli 2 punkt b – mõiste “keskmine tarbija”): muudatuse eesmärki on arvesse võetud põhjenduse 18 uues sõnastuses;

Muudatus 13 (artikli 2 punkt ba (uus) – mõiste “teatav tarbijarühm”): muudatuse eesmärki on võetud arvesse artikli 5 lõike 3 uues sõnastuses (vt samuti muudatus 8 eespool);

Muudatus 14 (artikli 2 punkt c – mõiste “müüja või tarnija”): muudatuse eesmärki kajastab punkti b uus sõnastus, võttes arvesse, et käesolev direktiiv ei reguleeri vastutust;

Muudatus 17 (artikli 2 punkt g – mõiste “käitumiskoodeks”): muudatuse eesmärki on võetud arvesse punkti f uues sõnastuses;

Muudatus 104 (artikli 2 punkt g – mõiste “käitumiskoodeks”): muudatuse eesmärki kajastab põhjenduse 20 uus sõnastus;

Muudatused 21 ja 108 (artikli 2 punkt j – mõiste “ametialane hoolikus”): nimetatud muudatustes sisalduvad määratlused on üle võetud punkti h uude sõnastusse;

Muudatus 24 (artikli 2 punkt la (uus) – mõiste “kindel kohustus”): muudatuse eesmärki kajastab artikli 6 lõike 2 punkti b uus sõnastus;

Muudatus 25 (artikli 3 lõige 1 – reguleerimisala): muudatuse esimene osa on üle võetud kõnealusesse lõikesse, samas kui selle teine osa sisaldub juba artikli 2 punktis k;

Muudatus 27 (artikli 3 lõige 6a (uus) – reguleerimisala): muudatuse eesmärki kajastavad artikli 3 lõiked 8, 9 ja 10;

Muudatus 28 (artikli 4 lõige 2a (uus) – reguleerimisala): muudatuse eesmärki on arvesse võetud põhjenduse 9 uues sõnastuses;

Muudatus 109 (artikli 4 lõiked 2b ja 2c (uus) – ajutine erand): muudatuse eesmärki kajastavad artikli 3 lõiked 5 ja 6, mille sõnastust on mõnevõrra muudetud;

Muudatus 29 (artikli 5 lõike 2 esimene taane – hea usu põhimõte): muudatuse eesmärki kajastab artikli 2 punkti h uus sõnastus (vt samuti muudatus 108);

Muudatus 110 (artikli 5 lõike 2 teine taane – tundlik tarbija): muudatuse eesmärki on võetud arvesse artikli 5 lõike 3 uues sõnastuses (vt samuti muudatus 8 eespool);

Muudatus 33 (artikli 5 lõige 4 – I lisa staatus): muudatuse eesmärki kajastavad selle lõike uus sõnastus ja põhjendus 17;

Muudatus 34 (artikli 6 lõike 1 sissejuhatav osa – “ebaausa kaubandustava” määratlus): muudatuse eesmärki kajastab artikli 2 punkt k;

Muudatus 37 (artikli 6 lõike 1 punkt f – “ebaausa kaubandustava” määratlus): muudatuse ajendiks oleva probleemiga on arvestatud kõnealuse punkti väljajätmisega;

Muudatus 39 (artikli 6 lõike 2 sissejuhatav lause – “ebaausa kaubandustava” määratlus): muudatuse eesmärki kajastab artikli 2 punkt k;

Muudatus 40 (artikli 6 lõike 2 punkti b kolmas taane (uus) – “ebaausa kaubandustava” määratlus): muudatuse eesmärki kajastab artikli 6 lõike 2 punkti b teise taande uus sõnastus;

Muudatused 43, 44 ja 45 (artikli 7 lõige 1 – “eksitava tegevusetuse” määratlus): muudatuste eesmärki kajastab artikli 7 lõigete 1 ja 3 uus sõnastus;

Muudatus 47 (artikli 7 lõige 2 – “eksitava tegevusetuse” määratlus): muudatuse teine osa on üle võetud kõnealuse lõike uues sõnastuses, samas kui esimest osa hõlmavad artikli 7 lõiked 1 ja 3;

Muudatused 111 ja 59 (artikli 9 punkt c – tõsise õnnetusjuhtumi või eriliste asjaolude ärakasutamine): muudatusega taotletavat mõju on arvesse võetud selle punkti uues sõnastuses;

Muudatus 103 (artikkel 10 – käitumiskoodeksite jõustamine): muudatuse eesmärki kajastab selle artikli uus sõnastus;

Muudatus 61 (artikli 10 lõige - 1(uus) – käitumiskoodeksite sisu ja koostamine): muudatuse eesmärki kajastab põhjenduse 20 uus sõnastus (vt samuti muudatus 9);

Muudatused 64 ja 65 (artikli 11 lõike 1 punkt 4 – käitumiskoodeksi omaniku vastutusest vabastamine): muudatuste aluseks oleva probleemiga on arvestatud artikli 11 lõike 1 punkti 4 teise taande uues sõnastuses;

Muudatus 67 (artikli 14 lõige 5 – käitumiskoodeksi omaniku vastutusest vabastamine): muudatuse eesmärki kajastab artikli 14 lõike 4 punkti 2 alapunkti b uus sõnastus (vt muudatused 64 ja 65);

Muudatus 68 (artikkel 17 – tulevase direktiivi ülevõtmine): muudatusega taotletavat mõju on arvesse võetud selle punkti uues sõnastuses;

Muudatus 69 (põhjendus 17a (uus) – läbivaatamine): muudatuse eesmärki on arvesse võetud artiklis 18, kusjuures sõnastust on muudetud;

Lisad:

Muudatus 99 (lisa 1 – “Eksitavad kaubandustavad”, punkt 3): muudatusega taotletavat mõju on arvesse võetud punkti 5 sõnastuses;

Muudatus 73 (lisa 1 – “Eksitavad kaubandustavad”, punkt 9): muudatuse eesmärki kajastab punkti 12 sõnastus;

Muudatus 76 (lisa 1 – “Eksitavad kaubandustavad”, punkt 12): muudatuse eesmärki kajastab uue punkti 14 sõnastus;

Muudatus 84 (lisa 1 – “Eksitavad kaubandustavad”, punkt 12h (uus)): muudatuse eesmärki kajastab uue punkti 18 sõnastus, mida on mõnevõrra muudetud, et täpsustada selle kohaldamist;

Muudatus 85 (lisa 1 – “Agressiivsed kaubandustavad”, punkt 2): muudatuse eesmärki kajastab uue punkti 22 sõnastus, mida on mõnevõrra muudetud, et täpsustada selle kohaldamist;

Muudatus 87 (lisa 1 – “Agressiivsed kaubandustavad”, punkti 3 alapunkt 1a (uus): muudatuse eesmärki kajastab uue punkti 23 sõnastus, eesmärgiga täpsustada selle kohaldamist;

Muudatus 88 (lisa 1 – “Agressiivsed kaubandustavad”, punkt 4): muudatuse eesmärki on arvesse võetud kõnealuse punkti väljajätmisega;

Muudatus 90 (lisa 1 – “Agressiivsed kaubandustavad”, punkt 6): muudatuse eesmärki kajastab uue punkti 25 sõnastus, mida on mõnevõrra muudetud, et täpsustada selle kohaldamist;

Muudatus 92 (lisa 1 – “Agressiivsed kaubandustavad”, punkt 7): muudatuse eesmärki kajastab uue punkti 26 sõnastus, mida on mõnevõrra muudetud, et täpsustada selle kohaldamist;

ei lisanud ühisele seisukohale 39 muudatust (2, 3, 4, 15, 18, 20, 22, 26, 32, 36, 46, 48, 49, 50, 51, 52, 53, 54, 55, 57, 60, 62, 63, 66, 70, 97, 72, 74, 75, 77, 78, 79, 80, 81, 82, 83, 86, 89 ja 94).

Muudatuste 3, 15, 18, 20, 22, 26, 32, 36, 46, 48, 49, 50, 51, 52, 53, 54, 55, 57, 63, 66, 70, 97, 74, 75, 77, 78, 79, 81, 82, 83, 86 ja 94 osas järgis nõukogu komisjoni väljendatud seisukohta.

Muudatused 2, 4, 60, 62, 72, 80 ja 89 kiitis komisjon täielikult või osaliselt heaks, kuid ühises seisukohas need ei sisaldu:

Põhjendused:

Muudatus 2 (põhjendus 8 – tulevase direktiivi eesmärk/reguleerimisala): muudatuse lisamine vähendaks direktiivi ühtlustava mõju kindlust, samas kui põhjenduse 11 uuest sõnastusest ilmneb selgelt, et direktiivi reguleerimisala on piiratud;

Muudatus 4 (põhjendus 10 – eesmärk/reguleerimisala): muudatuse lisamisega oleks halvemini tagatud see, et liikmesriikidel ei oleks direktiiviga ühtlustatavas valdkonnas võimalik säilitada mis tahes üldisi keelde, mis ei ole kooskõlas direktiivis sätestatuga;

Artiklid:

Muudatus 60 (artikli 9 punkt e – hea usu põhimõte): tõendamiskohustuse küsimus peaks jääma väljapoole direktiivi reguleerimisala, nagu viidatud põhjenduses 21, ja muudatust ei saanud heaks kiita;

Muudatus 62 (artikli 10 lõige 1a (uus) – valikulised menetlused): direktiiviga ei reguleerita nende menetluste laadi, mida on võimalik kasutada artikli 10 alusel – seega on paranduses viidatud võimalused juba tagatud;

Lisad:

Muudatus 72 (lisa 1 – “Eksitavad kaubandustavad”, punkt 8): muudatust ei saanud heaks kiita, kuna see ei määratle kaubandustava, mis on eksitav kõigil tingimustel, mis on nimetatud lisasse kandmise kriteeriumiks;

Muudatus 80 (lisa 1 – “Eksitavad kaubandustavad”, punkt 12d (uus)): muudatuses nimetatud tegevust on praktikas raske seaduslikust tavast eristada;

Muudatus 89 (lisa 1 – “Agressiivsed kaubandustavad”, punkt 5): muudatusega taotletav mõju on ebaselge, kuid see muudatus hõlmaks eelkõige mittetarbijaid (mis ei kuulu selle direktiivi reguleerimisalasse).

3. Muud nõukogu tehtud uuendused

Ühises seisukohas tehti alljärgnevad muud uuendused:

—	kohandati mitut mõistet (muudeti artiklis 2 sisalduvaid mõisteid “ostukutse” ja “liigne mõjutamine”, lisati uus “tehinguotsuse” mõiste ning jäeti välja mõisted “keskmine tarbija” ja “ühenduse käitumiskoodeks”);

—	kohandati eksitava tegevuse kriteeriume (artikkel 6);

—	täpsustati lisade staatust ja sisu (muudeti mitmeid lisade punkte, lisati uued põhjendused 15 ja 17 lisade staatuse kohta, I lisa käsitlevat artikli 5 lõiget 5 muudeti vastavalt).

IV. JÄRELDUS

Nõukogu on seisukohal, et käesolev ühine seisukoht, mis sisaldab III jao punkti 2 alapunktides a ja b nimetatud muudatusi, võtab olulisel määral arvesse Euroopa Parlamendi esimesel lugemisel esitatud arvamust.

Selles on saavutatud tasakaal, mis tagab nii tarbijakaitse kui siseturu hea toimimise, kuna see uus ühine raamistik lihtsustab ettevõtjate ja tarbijate tegevuse õiguslikku keskkonda, tagades samal ajal tarbijakaitse kõrge taseme.

(1) ELT C 104 E, 30.4.2004.

(2) ELT C 108, 30.4.2004, lk 81.

15.2.2005

Euroopa Liidu Teataja

CE 38/21

NÕUKOGU ÜHINE SEISUKOHT (EÜ) nr 7/2005,

15. november 2004,

pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu ... aasta määrust (EÜ) nr …/2005, millega muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes ning (EMÜ) nr 574/72, millega on kehtestatud määruse (EMÜ) nr 1408/71 rakendamise kord

(2005/C 38 E/02)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleid 42 ja 308,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust, (1)

pärast konsulteerimist regioonide komiteega,

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (2)

ning arvestades järgmist:

(1)	Tuleb teha teatavaid muudatusi nõukogu määrustes (EMÜ) nr 1408/71 (3) ja (EMÜ) nr 574/72, (4) et võtta arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu praktika hiljutisi arenguid, hõlbustada nimetatud määruste kohaldamist ja kajastada muudatusi liikmesriikide sotsiaalkindlustust käsitlevates õigusaktides.

(2)	Selleks et võtta arvesse hiljutisi arenguid kohtupraktikas, tuleks teha järeldused kohtuotsustest, eelkõige kohtuasjadest Johann Franz Duchon v. Pensionsversicherungsanstalt der Angestellten (5) ja Office national de l'emploi v. Calogero Spataro. (6)

(3)

Õiguskindluse tagamise eesmärgil nõuavad rahaliste mitteosamakseliste erihüvitiste klassifitseerimise kohta tehtud kohtuotsused Friedrich Jauch v. Pensionsversicherungsanstalt der Arbeiter ning Ghislain Leclere, Alina Deaconescu v. Caisse nationale des prestations familiales, (7) et neid kahte arvesse võetavat kumulatiivset kriteeriumi tuleks täpsustada selliselt, et need hüvitised võiks olla kantud määruse (EMÜ) nr 1408/71 IIa lisasse. Seetõttu on põhjust lisa läbi vaadata, võttes arvesse liikmesriikides tehtud õigusaktide muudatusi, mis mõjutavad sellist tüüpi hüvitisi, mis oma keeruka olemuse tõttu vajavad erikoordineerimist. Lisaks on oluline kindlaks määrata üleminekusätted, mis on seotud Jauchi kohtuasja aluseks olnud hüvitisega, et kaitsta hüvitisesaajate õigusi.

(4)

Kõnealuse määruse ja kahepoolsete sotsiaalkindlustuslepingute sätete vaheliste suhetega seotud kohtupraktika alusel on vaja läbi vaadata kõnealuse määruse III lisa. III lisa A osa kanded on õigustatud ainult kahel juhul: kui need on võõrtöötajate osas soodsamad (8) või kui need on seotud ajaloolistest asjaoludest tulenevate konkreetsete ja erandlike olukordadega. Lisaks ei ole asjakohane lubada kandeid B osasse, välja arvatud juhul, kui erandlikud ja objektiivsed olukorrad õigustavad erandit määruse artikli 3 lõikest 1 ja asutamislepingu artiklitest 12, 39 ja 42. (9)

(5)

Määruse (EMÜ) nr 1408/71 kohaldamise hõlbustamiseks tuleks ette näha teatud sätted, ühelt poolt avalike teenistujate ja nendega võrdsustatud isikute suhtes ja teiselt poolt sellise ettevõtja reisi- või lennupersonali liikmetele, kes osutab rahvusvahelist reisijate või kaupade veoteenust raudtee-, maantee-, õhu- või siseveetranspordis, ning samuti tuleks täpsustada meetodid määruse artikli 23 kontekstis arvesse võetava keskmise summa kindlaksmääramiseks.

(6)

Määruse (EMÜ) nr 1408/71 IIa lisa läbivaatamise tulemusena mõned kanded kustutatakse ja vastavalt muudatustele mõnede liikmesriikide siseriiklikes õigusaktides lisatakse teatud uued kanded. Viimasel juhul peavad need liikmesriigid otsustama üleminekumeetmete või kahepoolsete lahenduste leidmise vajalikkuse üle, et lahendada olukord isikute suhtes, kelle omandatud õigusi võidakse selle tulemusel mõjutada,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE

Artikkel 1

Määrust (EMÜ) nr 1408/71 muudetakse järgmiselt.

Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

a)	lõikest 1 jäetakse välja sõnad “liikmesriigi territooriumil elavatel”;

b)	artikli 3 lõikest 3 jäetakse välja sõnad “ja artikli 8 lõike 1 alusel sõlmitavate konventsioonide sätteid”.

Artikli 4 lõige 2a asendatakse järgmisega:

“2a. Käesolevat artiklit kohaldatakse õigusaktides ettenähtud rahaliste mitteosamakseliste erihüvitiste suhtes, millel on nende subjektide ringi, eesmärkide ja/või saamise tingimuste tõttu nii lõikes 1 osutatud sotsiaalkindlustust käsitlevate õigusaktide kui ka sotsiaalabi tunnusjooned.

“Rahalised mitteosamakselised erihüvitised” on hüvitised:

mis on ette nähtud:

i)	pakkuma täiendavat, asendavat või lisakaitset lõikes 1 osutatud sotsiaalkindlustusliikidega kaetud riskide suhtes ja mis tagavad asjaomastele isikutele asjaomase liikmesriigi majanduslikku ja sotsiaalset olukorda arvesse võttes elatusmiinimumiga võrdse sissetuleku; või

ii)	üksnes puuetega inimeste erikaitseks, mis on tihedalt seotud nimetatud isiku sotsiaalse keskkonnaga asjaomases liikmesriigis, ja

mille rahalised vahendid saadakse eranditult kohustuslikest maksudest, mis on ette nähtud üldiste avalike kulude katmiseks, ning hüvitiste määramise ja arvutamise tingimused ei sõltu ühestki hüvitisesaaja poolt makstavast maksest. Osamakselise hüvitise täiendamiseks ettenähtud hüvitisi ei loeta siiski osamakselisteks hüvitisteks ainuüksi sel põhjusel, ja

c)	need on loetletud IIa lisas.”

Artikli 7 lõike 2 punkt c asendatakse järgmisega:

“c)

sotsiaalkindlustuskonventsioonide, millega liikmesriigid on ühinenud enne käesoleva määruse kohaldamiskuupäeva, teatud sätteid, tingimusel, et need on hüvitisesaajatele soodsamad või need tulenevad teatud ajaloolistest asjaoludest ja nende mõju on ajaliselt piiratud, ning kui need sätted on loetletud III lisas.”

Artikkel 9a asendatakse järgmisega:

“Artikkel 9a

Kontrollperioodi pikendamine

Kui liikmesriigi õigusaktide kohaselt sõltub hüvitise saamise õigus miinimumkindlustusperioodi täitumisest kindlaks määratud ajavahemiku jooksul enne kindlustusjuhtumit, mille vastu ollakse kindlustatud (kontrollperiood) ja õigusaktid näevad ette kontrollperioodi pikendamise selle aja võrra, mille jooksul on nimetatud liikmesriigi õigusaktide alusel hüvitisi makstud või aja võrra, mis on pühendatud laste kasvatamisele kõnealuse liikmesriigi territooriumil, tuleb kontrollperioodi pikendada ka selle aja võrra, mille jooksul on makstud invaliidsus- või vanaduspensione või haigus-, töötus-, tööõnnetus-, või kutsehaigushüvitisi teise liikmesriigi õigusaktide alusel ning aja võrra, mis on pühendatud laste kasvatamisele teise liikmesriigi territooriumil.”

Artikli 10a lõige 1 asendatakse järgmisega:

“1. Artikli 10 ja III jaotise sätteid ei kohaldata artikli 4 lõikes 2a osutatud rahaliste mitteosamakseliste erihüvitiste suhtes. Isikud, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, saavad neid hüvitisi üksnes oma elukohaliikmesriigi territooriumil kõnealuse riigi õigusaktide kohaselt juhul, kui need hüvitised on nimetatud IIa lisas. Hüvitisi maksab elukohajärgne asutus oma kulul.”

Artiklile 23 lisatakse järgmine lõige:

“2a. Lõigete 1 ja 2 sätteid kohaldatakse samuti siis, kui pädevate asutuste kohaldatavad õigusaktid näevad ette teatud kontrollperioodi ja see periood kattub, ühe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel asjaomase isiku täitunud kindlustusperioodidega või osaga nendest.”

7.	Artikli 35 lõige 2 jäetakse välja.

8.	Artikli 69 lõige 4 jäetakse välja.

Lisatakse järgmised artiklid:

“Artikkel 95f

Üleminekusätted, mis on seotud II lisa I jao jaotistega “D. SAKSAMAA” ja “R. AUSTRIA”

1. II lisa I jao jaotised “D. SAKSAMAA” ja “R. AUSTRIA”, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu …. määrusega (EÜ) nr …/2005, millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes ning (EMÜ) nr 574/72, millega määratakse kindlaks määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes rakendamise kord, (10) ei kehtesta ühtki õigust hüvitise saamiseks 1. jaanuarile 2005 eelnenud perioodi eest.

2. Käesoleva määruse sätete kohaselt omandatavate õiguste kindlaksmääramiseks võetakse arvesse kõiki enne 1. jaanuari 2005 liikmesriigi õigusaktide kohaselt täitunud kindlustusperioodid ning kohasel juhul ka töötamis-, elamis- ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioodid.

3. Vastavalt lõike 1 sätetele omandatakse käesoleva määruse kohane õigus ka juhul, kui see on seotud kindlustusjuhtumiga, mis toimus enne 1. jaanuari 2005.

4. Kõik hüvitised, mis on jäänud määramata või mille maksmine on peatatud asjaomase isiku kodakondsuse või elukoha tõttu, määratakse või ennistatakse asjaomase isiku taotluse põhjal alates 1. jaanuarist 2005 tingimusel, et varasemate hüvitiste määramise aluseks olevate õiguste alusel ei ole tehtud ühekordset väljamakset.

5. Isikute, kellele pension määrati enne 1. jaanuari 2005, õigused võib asjaomaste isikute taotlusel läbi vaadata, võttes arvesse käesoleva määruse sätteid. Seda sätet kohaldatakse ka teiste hüvitiste suhtes vastavalt artiklile 78.

6. Kui lõikes 4 või 5 osutatud taotlus esitatakse kahe aasta jooksul alates 1. jaanuarist 2005, jõustuvad käesoleva määruse alusel omandatavad õigused alates nimetatud kuupäevast ning asjaomase isiku vastu ei või tugineda ühegi liikmesriigi õigusaktide sätetele, mis on seotud õiguste lõppemise või piiramisega.

7. Kui lõikes 4 või 5 osutatud taotlus esitatakse pärast kahe aasta möödumist alates 1. jaanuarist 2005, jõustuvad õigused, mis ei ole lõppenud või ajaliselt piiratud, alates taotluse esitamise kuupäevast, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse mõne liikmesriigi õigusaktide soodsamaid sätteid.

Artikkel 95g

Austria hooldustoetuse (Pflegegeld) kohta IIa lisasse tehtud kande kehtetuks tunnistamise üleminekusätted.

Kui Austria föderaalseaduse (Bundespflegegeldgesetz) kohaste hooldustoetuste taotlused esitati käesoleva määruse artikli 10a lõike 3 alusel hiljemalt 8. märtsil 2001, kohaldatakse nimetatud sätet aja jooksul, mil hooldustoetuse saaja elab jätkuvalt Austrias pärast 8. märtsi 2001.

10.	II, IIa, III, IV ja VI lisad muudetakse vastavalt käesoleva määruse I lisale.

Artikkel 2

Määrust (EMÜ) nr 574/72 muudetakse järgmiselt.

1.	Artikli 4 lõige 11 jäetakse välja.

Lisatakse järgmine artikkel:

“Artikkel 10c

Formaalsused, mis on ette nähtud määruse artikli 13 lõike 2 punkti d kohaldamise korral avalike teenistujate ja nendega võrdsustatud isikute suhtes.

Artikli 13 lõike 2 punkti d kohaldamiseks väljastab liikmesriigi, kelle õigusakte kohaldatakse, pädeva võimuorgani poolt määratud asutus tunnistuse, milles teatatakse, et avaliku teenistuja või temaga võrdsustatud isiku suhtes kehtivad liikmesriigi õigusaktid.”

Artiklit 12a muudetakse järgmiselt:

a)	pealkiri asendatakse järgmisega:

b)	sissejuhatav lause asendatakse järgmisega: “Määruse artikli 14 lõigete 2 ja 3, artikli 14a lõigete 2 kuni 4 ja artikli 14c sätete rakendamiseks kohaldatakse järgmisi eeskirju:”;

lisatakse järgmine lõige 1a:

“1a. Kui vastavalt määruse artikli 14 lõike 2 punktile a kehtivad rahvusvahelist veoteenust osutava ettevõtja reisi- või lennupersonali kuuluva isiku suhtes selle liikmesriigi õigusaktid, mille territooriumil on tema tööandjaks oleva ettevõtja, selle filiaali või alalise esinduse registrijärgne asukoht või tegevuskoht, või kus ta elab ja peamiselt töötab, väljastab vastava liikmesriigi pädeva võimuorgani määratud asutus asjaomasele isikule tõendi, milles teatakse, et tema suhtes kehtivad liikmesriigi õigusaktid.”

4.	Artikkel 32a jäetakse välja.

5.	Lisasid muudetakse vastavalt käesoleva määruse II lisale.

Artikkel 3

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikli 1 lõiget 9 määruse (EMÜ) nr 1408/71 artiklit 95f puudutavas osas, I lisa lõike 1 punkti a ja lõike 1 punkti b ja II lisa punkte 2 ja 4 kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2005.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, ...

Euroopa Parlamendi nimel

president

....

Nõukogu nimel

eesistuja

.....

(1) ELT C 80, 30.3.2004, lk 118.

(2) Euroopa Parlamendi 11. märtsi 2004. aasta arvamus (ELT C 102 E, 28.4.2004, lk 804), nõukogu 15. novembri 2004. aasta ühine seisukoht ja Euroopa Parlamendi …… aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(3) EÜT L 149, 5.7.1971, lk 2. Määrust on ajakohastatud määrusega (EÜ) nr 118/97 (ELT L 28, 30.1.1997, lk 1), viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 631/2004 (ELT L 100, 6.4.2004, lk 1) ja tunnistatud kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 (ELT L 166, 30.4.2004, lk 1) rakendusmääruse jõustumisel. Määrus tuleb kehtetuks tunnistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 (ELT L 166, 30.4.2004, lk 1) kohaldamiskuupäevast.

(4) EÜT L 74, 27.3.1972, lk 1. Määrust on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 631 /2004 (ELT L 100, 6.4.2004. lk 1).

(5) 18. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-290/00, EKL 2002, lk I-3567.

(6) 13. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas C-170/95, EKL 1996, lk I-2921.

(7) 8. märtsi 2001.aasta otsus kohtuasjas C-215/99, EKL 2001 I-1901 ja 31. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C-43/99, EKL 2001 I-4265.

(8) Kõige soodsama kohtlemise põhimõtet on Euroopa Ühenduste Kohus meelde tuletanud oma 7. veebruari 1991. aasta otsuses kohtuasjas C-227/89, EKL 1991, lk I-323; 9. novembri 1995. aasta otsuses kohtuasjas C-475/93, EKL 1995, lk I-3813; 9. novembri 2000. aasta otsuses kohtuasjas C-75/99, EKL 2000 lk I-9399 ja 5. veebruari 2002. aasta otsuses kohtuasjas C-277/99, EKL 2002 lk I-1261.

(9) 30. aprilli 1996. aasta otsus kohtuasjas C-214/94, EKL 1996, lk I-2253;

30. aprilli 1996. aasta otsus kohtuasjas C-308/96, EKL 1996, lk I-2097;

15. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-55/2000, EKL 2002, lk I-413.

(10) ELT L …”

I LISA

Määruse (EMÜ) nr 1408/71 lisasid muudetakse järgmiselt.

II lisa muudetakse järgmiselt:

a)	I jao jaotise “D. SAKSAMAA” tekst asendatakse sõnadega “ei kohaldata”;

b)	I jao jaotise “R. AUSTRIA” tekst asendatakse sõnadega “ei kohaldata”;

II jagu muudetakse järgmiselt:

i)	jaotises “G. HISPAANIA” asendatakse sõnad “ei ole” järgmisega: “Sünnitoetused (ühekordne rahaline toetus kolmanda ja iga järgneva lapse sünni korral ja ühekordne rahaline toetus mitmike sünni korral)”;

ii)	jaotise “H. PRANTSUSMAA” tekst asendatakse järgmisega: “Sünni- või lapsendamistoetus (väikelapse toetus)”;

iii)	jaotise “W. SOOME” tekst asendatakse järgmisega: “Rasedus- ja sünnituspakett, ühekordne rasedus- ja sünnitustoetus ning rasedus- ja sünnitustoetuse seadusega sätestatud ühekordne hüvitis rahvusvahelise lapsendamisega seotud kulude katteks”;

d)	III jao jaotise “D. SAKSAMAA” punkt b jäetakse välja.

IIa lisa asendatakse järgmise tekstiga, mis sisaldab muutmata kujul sätteid 2003. aasta ühinemislepingust Euroopa Liiduga:

A. BELGIA

a)	asendussissetuleku toetus (27. veebruari 1987. aasta seadus);

b)	eakatele tagatud sissetulek (22. märtsi 2001. aasta seadus).

B. TŠEHHI VABARIIK

Sotsiaaltoetus (riikliku sotsiaaltoetuse seadus nr 117/1995 Sb.).

C. TAANI

Pensionäride eluasemekulud (individuaalse eluasemetoetuse seadus, konsolideeritud 29. märtsi 1995. aasta seadusega nr 204).

D. SAKSAMAA

Toimetulekutoetus eakatele ja piiratud töövõimega isikutele sotsiaalseadustiku XII osa 4. peatüki alusel.

E. EESTI

a)	puudega täiskasvanu toetus (27. jaanuari 1999. aasta puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus);

b)	töötu riiklik abiraha (1. oktoobril 2000 jõustunud töötu sotsiaalse kaitse seadus).

F. KREEKA

Erihüvitised eakatele (seadus 1296/82).

G. HISPAANIA

a)	miinimumsissetuleku tagatis (7. aprilli 1982. aasta seadus nr 13/82);

b)	rahalised hüvitised eakatele ja invaliididele (24. juuli 1981. aasta kuninglik dekreet nr 2620/81);

c)	mitteosamakselised invaliidsus- ja vanaduspensionid, mis on ette nähtud 20. juuni 1994. aasta kuningliku dekreet-seadusega nr 1/1994 heakskiidetud sotsiaalkindlustuse üldseaduse konsolideeritud teksti artikli 38 lõikega 1;

d)	liikuvuse parandamise ja transpordikulude hüvitamise toetused (7. aprilli 1982. aasta seadus nr 13/1982).

H. PRANTSUSMAA

a)	eriinvaliidsusfondi ja eakate solidaarsusfondi lisatoetused (30. juuni 1956. aasta seadus, kodifitseeritud sotsiaalkindlustusseaduse VIII osas);

b)	puudega täiskasvanu toetus (30. juuni 1975. aasta seadus, kodifitseeritud sotsiaalkindlustusseaduse VIII osas);

c)	eritoetus (10. juuli 1952. aasta seadus, kodifitseeritud sotsiaalkindlustusseadustiku VIII osas).

I. IIRIMAA

a)	töötusabi (1993. aasta (konsolideeritud) sotsiaalhoolekandeseadus, III osa, 2. peatükk);

b)	(mitteosamakseline) vanaduspension (1993. aasta (konsolideeritud) sotsiaalhoolekandeseadus, III osa, 4. peatükk);

c)	(mitteosamakseline) lesepension (1993. aasta (konsolideeritud) sotsiaalhoolekandeseadus, III osa, 6. peatükk, mida on muudetud 1997. aasta sotsiaalhoolekandeseaduse V osaga);

d)	puudetoetus (1996. aasta sotsiaalhoolekandeseadus, IV osa);

e)	liikuvustoetus (1970. aasta tervishoiuseadus, jaotis 61);

f)	pimedate pension (1993. aasta (konsolideeritud) sotsiaalhoolekandeseadus, III osa, 5. peatükk).

J. ITAALIA

a)	varatute isikute sotsiaalpensionid (30. aprilli 1969. aasta seadus nr 153);

b)	töövõimetute või invaliidistunud tsiviilisikute pensionid ja toetused (30. märtsi 1974. aasta seadus nr 118, 11. veebruari 1980. aasta seadus nr 18 ja 23. novembri 1988. aasta seadus nr 508);

c)	kurtide ja tummade pensionid ja toetused (26. mai 1970. aasta seadus nr 381 ja 23. novembri 1988. aasta seadus nr 508);

d)	pimedate tsiviilisikute pensionid ja toetused (27. mai 1970. aasta seadus nr 382 ja 23. novembri 1988. aasta seadus nr 508);

e)	miinimumpensione täiendavad hüvitised (4. aprilli 1952. aasta seadus nr 218, 11. novembri 1983. aasta seadus nr 638 ja 29. detsembri 1990. aasta seadus nr 407);

f)	puudetoetusi täiendavad hüvitised (12. juuni 1984. aasta seadus nr 222);

g)	sotsiaaltoetus (8. augusti 1995. aasta seadus nr 335);

h)	täiendav sotsiaaltoetus (29. detsembri 1988 seaduse nr 544 artikli 1 lõigud 1 ja 12 ning hilisemad muudatused).

K. KÜPROS

a)	sotsiaalpension (1995. aasta sotsiaalpensioniseadus (seadus 25(I)/95), muudetud redaktsioonis);

b)	toetus raske liikumispuude korral (ministrite nõukogu 16. oktoobri 1992. aasta otsus nr 38.210, 1. augusti 1994. aasta otsus nr 41.370, 11. juuni 1997. aasta otsus nr 46.183 ja 16. mai 2001. aasta otsus nr 53.675);

c)	eritoetus pimedatele (1996. aasta eritoetuste seadus (seadus 77(I)/96) muudetud redaktsioonis).

L. LÄTI

a)	riiklik sotsiaalkindlustushüvitis (26. oktoobri 1995. aasta sotsiaalabiseadus);

b)	liikumispuuetega inimestele transpordikulude katmiseks makstav toetus (26. oktoobri 1995. aasta sotsiaalabiseadus).

M. LEEDU

a)	sotsiaalpension (1994. aasta sotsiaalpensioniseadus);

b)	eritransporditoetus liikumisraskustega isikutele (2000. aasta transpordihüvitise seaduse artikkel 7).

N. LUKSEMBURG

Sissetulek raskete puuetega inimestele (12. septembri 2003. aasta seaduse artikli 1 lõige 2), v.a isikutele, kes on tunnistatud puuetega töötajateks ja töötavad avatud tööturul või erikeskkonnas.

O. UNGARI

a)	invaliidsustoetus (invaliidsustoetust käsitlev ministrite nõukogu määrus nr 83/1987 (XII 27));

b)	mitteosamakseline vanadustoetus (sotsiaalhaldust ja sotsiaalhüvitisi käsitlev 1993. aasta III seadus );

c)	transporditoetus (raskete füüsiliste puuetega inimeste transporditoetusi käsitlev valitsuse määrus nr 164/1995 (XII 27)).

P. MALTA

a)	täiendav toetus (1987. aasta sotsiaalkindlustusseaduse artikkel 73 (318. ptk));

b)	vanaduspension (1987. aasta sotsiaalkindlustusseadus (ptk. 318)).

Q. MADALMAAD

a)	noorte puuetega inimeste töövõimetushüvitised (Wajong, 24. aprill 1997);

b)	6. novembri 1986. aasta täiendavate hüvitiste seadus (TW).

R. AUSTRIA

Lisakompensatsioon (9. septembri 1955. aasta riiklik seadus üldise sotsiaalkindlustuse kohta – ASVG, 11. oktoobri 1978. aasta riiklik seadus tööstuses ja kaubanduses töötavate isikute sotsiaalkindlustuse kohta – GSVG ja 11. oktoobri 1978. aasta riiklik seadus talupidajate sotsiaalkindlustuse kohta – BSVG).

S. POOLA

Sotsiaalpension (29. novembri 1990. aasta sotsiaalabiseadus).

T. PORTUGAL

a)	mitteosamakseline riiklik vanadus- ja invaliidsuspension (13. oktoobri 1980. aasta dekreet-seadus nr 464/80);

b)	mitteosamakseline lesepension (11. novembri 1981. aasta dekreet nr 52/81).

U. SLOVEENIA

a)	riiklik pension (23. detsembri 1999. aasta pensioni- ja invaliidsuskindlustuse seadus);

b)	pensionäride toimetulekutoetus (23. detsembri 1999. aasta pensioni- ja invaliidsuskindlustuse seadus);

c)	ülalpidamistoetus (23. detsembri 1999. aasta pensioni- ja invaliidsuskindlustuse seadus).

V. SLOVAKKIA

Pensioni kui ainsa sissetulekuallika korrigeerimine (seadus nr 100/1988 Zb.).

W. SOOME

a)	puudetoetus (puudetoetuse seadus 124/88);

b)	lapsehooldustoetus (lapsehooldustoetuse seadus 444/69);

c)	eluasemetoetus pensionäridele (pensionäride eluasemetoetuse seadus, 591/78);

d)	tööturutoetus (töötushüvitiste seadus, 1290/2002);

e)	eritoetus sisserändajatele (sisserändajate eritoetuse seadus, 1192/2002).

X. ROOTSI

a)	pensioni saavate isikute eluasemekulutuste katmise täiendavad toetused (seadus 2001:761);

b)	rahaline toetus eakatele (seadus 2001:853);

c)	puude- ja hooldustoetus puudega lastele (seadus 1998:703).

Y. ÜHENDKUNINGRIIK

a)	riiklik pension (riikliku pensioni seadus 2002);

b)	sissetulekust sõltuvad toetused tööotsijatele (28. juuni 1995. aasta tööotsijate seadus, I jagu artikli 2 punkti d alapunkt ii ja artikkel 3, 18. oktoobri 1995. aasta Põhja-Iiri tööotsijate määrus, artikkel 3, artikli 2 punkti d alapunkt ii ja artikkel 5;

c)	toimetulekutoetus (25. juuli 1986. aasta sotsiaalkindlustusseadus, jaotised 20–22 ja 23 ning 5. novembri 1986. aasta Põhja-Iiri sotsiaalkindlustusmäärus, artiklid 21–24);

d)	puuetega inimeste ülalpidamistoetus (27. juuni 1991. aasta seadus puuetega inimeste ülalpidamistoetuse ja osalise ülalpidamistoetuse kohta, jaotis 1 ja 24. juuli 1991. aasta Põhja-Iiri määrus puuetega inimeste ülalpidamistoetuse ja osalise ülalpidamistoetuse kohta, artikkel 3);

e)	hooldustoetus (20. märtsi 1975. aasta sotsiaalkindlustusseadus, jaotis 35 ja 20. märtsi 1975. aasta Põhja-Iiri sotsiaalkindlustusseadus, jaotis 35);

f)	hooldajatoetus (20. märtsi 1975. aasta sotsiaalkindlustusseadus, jaotis 37 ja 20. märtsi 1975. aasta Põhja-Iiri sotsiaalkindlustusseadus, jaotis 37).”

III lisa muudetakse järgmiselt.

Lisa algusesse lisatakse järgmine lõige: “Üldised märkused”:

“3.

Võttes arvesse käesoleva määruse artikli 6 sätteid, tuleb märkida, et kahepoolsete konventsioonide sätted, mis ei kuulu käesoleva määruse reguleerimisalasse ja mis jäävad liikmesriikide vahel kehtima, sealhulgas kolmandas riigis täitunud kindlustusperioodide liitmist ette nägevad sätted, ei ole käesolevas lisas loetletud.”;

A osas jäetakse välja järgmised punktid:

Punktid 2, 3b, 5, 6, 7, 8, 9, 13, 16, 17, 19, 22, 23, 24, 48, 50, 51, 52, 53, 54, 58, 61, 62, 64, 69, 71a ja c, 73a ja b, 74, 75, 83a, b, c, d, e, f, g, 85, 88, 89, 111, 112, 113, 114, 118, 121, 122, 124, 127, 128, 129, 130, 131, 132, 136, 139, 140, 145, 146, 147, 148, 149, 153, 156, 157, 159, 162, 163, 164, 165, 169, 172, 173, 175, 178, 179, 184, 188, 190, 193, 194, 195, 237, 238, 240, 243, 244, 245, 265, 270, 271, 272, 274, 277, 278, 279, 288, 289, 299, 300;

A osa punkti 3a (Belgia – Saksamaa) tekst asendatakse järgmisega:

“7. detsembri 1957. aasta üldkonventsiooni kõnealuse kuupäevaga lõpp-protokolli artiklid 3 ja 4, nagu see on esitatud 10. novembri 1960. aasta lisaprotokollis (arvesse võttes mõnedel piirialadel enne ja pärast Teist maailmasõda ning selle ajal täitunud kindlustusperioode)”;

d)	A osa punkti 67 (Taani – Soome) tekst asendatakse järgmisega: “15. juuni 1992. aasta Põhjamaade sotsiaalkindlustuskonventsiooni artikkel 10, mis käsitleb lisareisikulude katmist haigestumise korral mõnes teises Põhjamaa riigis viibimise ajal, põhjustades algsest kallima tagasisõidu elukohariiki”;

e)	A osa punkti 68 (Taani – Rootsi) tekst asendatakse järgmisega: “15. juuni 1992. aasta Põhjamaade sotsiaalkindlustuskonventsiooni artikkel 10, mis käsitleb lisareisikulude katmist haigestumise korral mõnes teises Põhjamaa riigis viibimise ajal, põhjustades algsest kallima tagasisõidu elukohariiki”;

A osa punkti 71 b (Saksamaa – Kreeka) tekst asendatakse järgmisega:

“31. mai 1961. aasta töötuskindlustuskonventsiooni artikli 8 lõige 1, lõike 2 punkt b ja lõige 3, artiklid 9–11 ning nimetatud artikleid käsitlevad I ja IV peatükk, koos märkusega 14. juuni 1980. aasta protokollis (töötushüvitiste kindlustusperioodide arvesse võtmine ühest riigist teise elama asumise korral)”;

g)	A osa punkti 72 (Saksamaa – Hispaania) tekst asendatakse järgmisega: “4. detsembri 1973. aasta sotsiaalkindlustuskonventsiooni artikli 45 lõige 2 (diplomaatiliste ja konsulaarasutuste esindatus)”;

A osa punkti 73 (Saksamaa – Prantsusmaa) lõigete c, d, e ja f tekst asendatakse järgmisega:

“a)	10. juuli 1950. aasta üldkonventsiooniga samal päeval sõlmitud täiendav leping nr 4, nagu see on esitatud 18. juuni 1955. aasta täiendavas lepingus nr 2 (arvesse võttes ajavahemikul 1. juuli 1940 kuni 30. juuni 1950 täitunud kindlustusperioode);

b)	nimetatud täiendava lepingu nr 2 I jaotis (arvesse võttes enne 8. maid 1945 täitunud kindlustusperioode);

c)	10. juuli 1950. aasta üldkonventsiooniga samal päeval sõlmitud üldprotokolli punktid 6, 7 ja 8 (halduskorraldused);

d)	20. detsembri 1963. aasta lepingu II, III ja IV jaotis (sotsiaalkindlustus Saarimaal).”;

i)	A osa punkti 79 (Saksamaa – Luksemburg) tekst asendatakse järgmisega: “11. juuli 1959. aasta lepingu artiklid 4, 5, 6 ja 7 (arvesse võttes ajavahemikul september 1940 kuni juuni 1946 täitunud kindlustusperioode)”;

A osa punkti 83 (Saksamaa – Austria) lõigete h ja i tekst asendatakse järgmisega:

“19. juuli 1978. aasta töötuskindlustuskonventsiooni artikli 1 lõige 5 ja artikkel 8 ning nimetatud konventsiooni lõpp-protokolli artikkel 10 (töötu abiraha määramine piiriala töötajatele eelmise töökohariigi poolt) kohaldatakse jätkuvalt isikute suhtes, kes on 1. jaanuaril 2005 või enne seda töötanud piiriala töötajana ja jäänud töötuks enne 1. jaanuari 2011”;

A osa punkti 90 (Saksamaa – Ühendkuningriik) lõigete a, b ja c tekst asendatakse järgmisega:

“a)	20. aprilli 1960. aasta sotsiaalkindlustuskonventsiooni artikli 7 lõiked 5 ja 6 (sõjaväes teenivatele tsiviilisikutele kohaldatavad õigusaktid);

b)	20. aprilli 1960. aasta töötuskindlustuskonventsiooni artikli 5 lõiked 5 ja 6 (sõjaväes teenivatele tsiviilisikutele kohaldatavad õigusaktid)”;

l)	A osa punkti 142 (Hispaania – Portugal) tekst asendatakse järgmisega: “11. juuni 1969. aasta üldkonventsiooni artikkel 22 (töötushüvitiste eksportimine)”;

m)	A osa punkti 180 (Iirimaa – Ühendkuningriik) tekst asendatakse järgmisega: “14. septembri 1971. aasta sotsiaalkindlustuslepingu artikkel 8 (teatud puudetoetuste ülekandmise ja arvestamise kohta)”;

n)	A osa punkti 267 (Madalmaad – Portugal) asendatakse järgmisega: “19. juuli 1979. aasta konventsiooni artikkel 31 (töötushüvitiste eksportimine)”;

A osa punkti 298 (Soome – Rootsi) tekst asendatakse järgmisega:

“15. juuni 1992. aasta Põhjamaade sotsiaalkindlustuskonventsiooni artikkel 10, mis käsitleb lisareisikulude katmist haigestumise korral mõnes teises Põhjamaa riigis viibimise ajal, põhjustades algsest kallima tagasisõidu elukohariiki”;

(p)

B osast jäetakse välja järgmised kanded:

2, 3, 5, 6, 7, 8, 9, 13, 16, 17, 19, 22, 23, 24, 48, 50, 51, 52, 53, 54, 58, 61, 62, 64, 67, 68, 69, 71, 72, 73, 74, 75, 79, 82, 83, 85, 88, 89, 90, 111, 112, 113, 114, 118, 121, 122, 124, 127, 128, 129, 130, 131, 132, 136, 139, 140, 142, 145, 146, 147, 148, 149, 153, 156, 157, 159, 162, 163, 164, 165, 169, 172, 173, 175, 178, 179, 180, 184, 187, 188, 190, 193, 194, 195, 237, 238, 240, 243, 244, 245, 265, 267, 270, 271, 272, 274, 277, 278, 279, 288, 289, 290, 298, 299, 300.

IV lisa B jagu muudetakse järgmiselt:

a)	jaotisse “D. SAKSAMAA” lisatakse järgmine tekst: “Talupidajate vanaduskindlustus (Alterssicherung der Landwirte)”;

jaotisse “J. ITAALIA” asendatakse järgmisega:

“Pensionikindlustusskeemid järgmiste ametialade esindajatele (Assicurazione pensioni per):

—	arstid (medici),

—	farmatseudid (farmacisti),

—	veterinaararstid (veterinari),

—	meditsiiniõed, meditsiiniala abitöötajad ja lasteõed (infermieri, assistenti sanitari, vigilatrici infanzia),

—	psühholoogid (psicologi),

—	insenerid ja arhitektid (ingegneri ed architetti),

—	maamõõtjad (geometri),

—	õigusnõustajad (avvocati),

—	majandusteadlased (dottori commercialisti),

—	raamatupidajad ja majanduseksperdid (ragionieri e periti commerciali),

—	värbamiskonsultandid (consulenti del lavoro),

—	notarid (notai),

—	tollimaaklerid (spedizionieri doganali),

—	bioloogid (biologi),

—	põllumajandustehnikud ja -teadlased (agrotecnici e periti agrari),

—	müügiesindajad ja -agendid (agenti e rappresentanti di commercio),

—	ajakirjanikud (giornalisti),

—	tööstusspetsialistid (periti industriali),

—	aktuaarid, keemikud, agronoomid, metsnikud, geoloogid (attuari, chimici, dottori agronomi, dottori forestali, geologi)”;

c)	jaotise “R. AUSTRIA” tekst asendatakse järgmisega: “Vabakutseliste ühingute pensioniasutuste pensioniskeemid (Kammern der Freien Berufe)”.

VI lisa muudetakse järgmiselt:

a)	jaotise “C. TAANI” punkt 6 b jäetakse välja.

jaotisesse “C. TAANI” lisatakse järgmine tekst:

“11.

Ajutine hüvitis töötutele, kes töötavad paindliku töögraafiku alusel (ledighedsydelse) (10. juuni 1997. aasta seadus nr 455), on tagatud III jaotise 6. peatüki (töötu abirahad) alusel. Teise liikmesriiki suunduvate töötute puhul rakendatakse käesoleva määruse artikleid 69 ja 71, kui kõnealune liikmesriik rakendab sama kategooria isikute puhul sarnaseid tööhõivekavasid.”;

jaotisest “D. SAKSAMAA” jäetakse välja punktid 3, 11 ja 17 ning lisatakse järgmine tekst:

“24.

Määruse artikli 46 lõike 2 punktis a osutatud vabakutseliste pensioniskeemide teoreetilise suuruse arvutamiseks võtab pädev asutus iga mis tahes muu liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustusaasta suhtes aluseks keskmise iga-aastase õiguse saada pensioni, mis on välja teenitud pädeva asutuse koosseisus maksude tasumise kaudu.

25.	Määruse artiklit 79a kohaldatakse vajalike muudatustega vabakutseliste pensioniskeemides orvupensionide ja laste eest makstavate pensionide suurendamise või pensionilisandite arvutamisel.”;

jaotise “H. PRANTSUSMAA” punkt 7 asendatakse järgmisega:

“Käesoleva määruse artiklitest 73 ja 74 olenemata makstakse eluasemetoetust ja vanemate valiku kohast lapsehoolduse lisatoetust (väikelapse toetus) ainult asjaomastele isikutele ja nende Prantsusmaa territooriumil elavatele perekonna liikmetele.”;

e)	jaotisest “I. IIRIMAA” jäetakse välja punkt 11;

jaotisesse “R. AUSTRIA” lisatakse järgmised punktid:

“8.

Teoreetilise summa arvutamisel vastavalt määruse artikli 46 artikli 2 punktile a, mis käsitleb vabakutseliste assotsiatsioonide (Kammern der Freien Berufe) pensioniskeemide hüvitisi või hüvitiste osasid, mida rahastatakse üksnes rahastamisskeemi meetodil või mis rajanevad pensioni arvepidamissüsteemil, võtab pädev asutus arvesse, iga mis tahes muu liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustuskuu eest, kapitali proportsionaalselt vastavates pensioniskeemides tegelikult omandatud kapitaliga või kapitali, mida loetakse pensionikonto skeemis omandatuks, ja asjaomase pensioniskeemi kindlustusperioodide kuude arvu.

9.	Määruse artiklit 79a kohaldatakse vajalike muudatustega vabakutseliste assotsiatsioonide (Kammern der Freien Berufe) pensioniskeemides orvupensionide ja laste eest makstavate pensionide suurendamise või pensionilisandite arvutamisel.”;

jaotise “Y. ÜHENDKUNINGRIIK” teksti muudetakse järgmiselt:

punktis 2b asendatakse alapunktid i ja ii järgmistega:

“i)

abikaasa või endine abikaasa, kui nõude on esitanud:

—	abielus naine või

—	isik, kelle abielu on lõppenud muul põhjusel kui abikaasa surm, või

ii)

endine abikaasa, kui nõude on esitanud:

—	lesestunud mees, kellel vahetult enne pensioniiga ei ole õigust saada lesestunud lapsevanema toetust; või

—

lesestunud naine, kellel vahetult enne pensioniiga ei ole õigust saada lesestunud ema toetust, lesestunud lapsevanema toetust või lesepensioni, või kellel on ainult õigus saada vastavalt käesoleva määruse artikli 46 lõikele 2 arvestatud vanadusega seotud lesepensioni, ning seetõttu tähendab “vanadusega seotud lesepension” vastavalt 1992. aasta sotsiaalkindlustusmaksude ja hüvitiste seaduse jaotise 39 lõikele 4 lesepensioni maksmist vähendatud määral.”;

ii)	punkt 22 jäetakse välja.

II LISA

Määruse (EMÜ) nr 574/72 lisad muudetakse järgmiselt.

1.	Lisa 2 jaotise “X. ROOTSI” punkti 2 asendatakse järgmisega: “Töötushüvitiste osas: Inspektionen för arbetslöshetsförsäkringen (Rootsi töötuskindlustusnõukogu)”.

Lisa 4 jaotisesse “D. SAKSAMAA” lisatakse järgmine punkt 9:

“9.	Kutseliitude pensioniskeemid: Arbeitsgemeinschaft Berufsständischer Versorgungseinrichtungen, Köln”.

Lisa 10 jaotise “C. TAANI” punkti 1 esimene taane asendatakse järgmisega:

“1.	Rakendusmääruse artikli 10c, artikli 11 lõike 1, artikli 11a lõike 1, artikli 12a, artikli 13 lõigete 2 ja 3 ning artikli 14 lõigete 1–3 kohaldamisel: Den Sociale Sikringsstyrelse, København”.

Lisa 10 jaotise “R. AUSTRIA” punkt 1 asendatakse järgmisega:

“1.

Määruse artikli 14 lõike 1 punkti b, artikli 14a lõike 1 punkti b ja artikli 17 kohaldamisel:

Bundesminister für soziale Sicherheit, Generationen und Konsumentenschutz (riigi sotsiaalkindlustuse, earühmade ja tarbijakaitse minister) kokkuleppel vastava haldusorganiga seoses eriskeemidega avalikele teenistujatele ja kokkuleppel vastavate pensioniinstitutsioonidega seoses vabakutseliste ühingute (Kammern der Freien Berufe) pensioniskeemidega”.

5.	Lisa 11 jäetakse välja.

NÕUKOGU PÕHJENDUSE EELNÕU

I. SISSEJUHATUS

27. augustil 2003 esitas komisjon nõukogule ettepaneku Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes ning määrust (EMÜ) nr 574/72, millega on kehtestatud määruse (EMÜ) nr 1408/71 rakendamise kord (mitmesugused parandused).

Majandus- ja sotsiaalkomitee esitas oma arvamuse 10. detsembril 2003.

Toimides vastavalt asutamislepingu artiklile 251 esitas Euroopa Parlament 11. märtsil 2004 oma esimese lugemise arvamuse.

Komisjon esitas seejärel 30. aprillil 2004 oma muudetud ettepaneku, milles kiideti täielikult heaks Euroopa Parlamendi poolt tehtud neli muudatust.

Nõukogu kiitis neist muudatustest heaks kolm tervikuna ja ühe sisuliselt.

Vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 251 lõikele 2 võttis nõukogu 15. november 2004 vastu oma ühise seisukoha.

II. EESMÄRK

Käesoleva määruse eesmärgiks on ajakohastada määruseid (EMÜ) nr 1408/71 (1) ja nr 574/72, (2) et võtta arvesse muudatusi siseriiklikes õigusaktides ning selgitada õiguslikku olukorda seoses nimetatud määruste teatud artiklitega. Määruses võetakse arvesse Euroopa Kohtu praktika hiljutisi arenguid, eelkõige otsuseid, mis käsitlevad rahalisi mitteosamakselisi erihüvitisi, mis ei ole eksporditavad, juhul kui need vastavad kindlaksmääratud kriteeriumidele ja on esitatud määruse (EMÜ) nr 1408/71 IIa lisas. Määruses võetakse samuti arvesse kohtuotsuseid, mis käsitlevad määruse ja kahepoolsete sotsiaalkindlustuslepingute sätete vahelist suhet, mille kohaldamist jätkatakse, kui need vastavad määruse III lisasse arvamise nõuetele.

III. ÜHISE SEISUKOHA ANALÜÜS

1. Euroopa Parlamendi muudatused

Euroopa Parlament võttis vastu neli muudatust komisjoni ettepanekusse.

Kõik need muudatused lisati esitatud kujul komisjoni muudetud ettepanekusse.

2. Nõukogu seisukoht Euroopa Parlamendi muudatuste kohta

Nõukogu sai tervikuna heaks kiita järgmised kolm muudatust:

—

Muudatus 1, millega tahetakse lisada määruse (EMÜ) nr 1408/71 IIa lisas esitatud rahaliste mitteosamakseliste erihüvitiste nimekirja Hispaania õigusaktides sätestatud hüvitis: “toetus transpordikulude katmiseks”. Nõukogu sai selle muudatuse heaks kiita, sest kõnealune hüvitis vastab täielikult ühises seisukohas sätestatud muudetud kriteeriumidele (st hüvitis peab olema “ette nähtud üksnes puuetega inimeste erikaitseks, ning see on tihedalt seotud nimetatud isiku sotsiaalse keskkonnaga asjaomases liikmesriigis”);

—

Muudatus 2, millega tahetakse lisada määruse (EMÜ) nr 1408/71 IIa lisas esitatud rahaliste mitteosamakseliste erihüvitiste nimekirja Iirimaa õigusaktides sätestatud hüvitis: “transporditoetus”. Nõukogu sai ka selle muudatuse heaks kiita, kuna see vastab täielikult ühises seisukohas sätestatud muudetud kriteeriumidele;

—

Muudatus 3, millega tahetakse lisada määruse (EMÜ) nr 1408/71 IIa lisas esitatud rahaliste mitteosamakseliste erihüvitiste nimekirja Ühendkuningriigi õigusaktides sätestatud hüvitis: “toimetulekutoetus”. Nõukogu võttis nimetatud muudatuse samuti vastu, kuna see vastab täielikult ühise seisukoha muudetud kriteeriumidele.

Nõukogu kiitis samuti heaks, ümbersõnastamise puhul, parlamendi suulise muudatuse aluseks oleva põhimõtte, millega soovitatakse liikmesriikidel võtta üleminekukorra või kahepoolsete lahenduste teel (vt sissejuhatuse lõik 6) meetmed, et leevendada IIa lisa hüvitiste nimekirja tehtud teatud muudatuste kahjulikku mõju (eelkõige kui hüvitist ei saa enam eksportida lisasse kandmise tõttu) nimetatud hüvitisi eelnevalt saanud isikute suhtes.

IV. KOMISJONI ETTEPANEKU ARTIKLI 1 LÕIGE 5

Komisjoni ettepaneku artikli 1 lõike 5 eesmärgiks on muuta määrust (EMÜ) nr 1408/71 täpsustamaks, et kõikidelt pensionäridele makstavatelt pensionitelt võib teha mahaarvamisi haiguse ning raseduse ja sünnitusega seotud sissemaksete jaoks, kui siseriiklikud õigusaktid seda ette näevad.

Nõukogu on otsustanud seda komisjoni ettepaneku osa mitte lisada oma ühisesse seisukohta kuni määruse (EÜ) nr 883/2004, mis käsitleb sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamist, jõustumiseni.

Nõukogu tunnistab vajadust tasakaalu järele mahaarvatud sissemaksete ja makstud hüvitiste maksumuse vahel, nagu on ette nähtud määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 33 lõikega 1. Võimalus maha arvata sissemakseid kõikide pensionärile makstud pensionide alusel tuleneb sellest põhimõttest. Nõukogu arvab siiski, et määruse (EMÜ) nr 1408/71 uuendamise ja lihtsustamise protsessi raames ning meenutades kokkulepet, et lihtsustatud määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 5 (faktide assimileerimine) kohaldamise kord seoses artikliga 30 (pensionäride sissemaksed) sätestatakse rakendusmääruses, oleks enneaegne võtta selline meede käesoleval hetkel. Nõukogu arvab samuti, et selgelt tuleb väljendada seda, et siseriiklike õigusaktide alusel ei ole võimalik sisse nõuda rohkem sissemakseid, kui asjaomaselt isikult nõutaks juhul, kui see isik saaks kõnealuse liikmesriigi õigusaktide kohaselt kõiki pensione.

V. NÕUKOGU MÄÄRUSE (EMÜ) nr 1408/71 IIA LISAGA SEOTUD ERIKÜSIMUSED

Komisjoni ettepanekuga sooviti muuseas muuta nõukogu määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 4 lõiget 2a ja IIa lisa, mis käsitlevad mitteosamakselisi erihüvitisi, võttes arvesse Euroopa Kohtu hiljutist kohtupraktikat seoses mitteosamakseliste erihüvitiste klassifikatsiooniga, nimelt 5. märtsi 1998. aasta otsust kohtuasjas C-160/96, Molenaar v. Allgemeine Ortskrankenkasse Baden-Wurttemberg (EKL 1998 I-843), 8. märtsi 2001. aasta otsust kohtuasjas C-215/99, Friedrich Jauch v. Pensionsversicherungsanstalt der Arbeiter (EKL 2001 I 1901) ja 31. mai 2001. aasta otsust kohtuasjas C-43/99, Ghislain Leclere, Alina Deaconescu ja Caisse nationale des prestations familiales (EKL 2001 I-4265).

Mitteosamakselisi erihüvitisi võib määratleda kui “klassikalise” sotsiaalkindlushüvitise ja sotsiaalabi vahepealset hüvitist. IIa lisas on nimekiri sellistest hüvitistest, mis antakse määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 10a tingimuste kohaselt eranditult isikutele, kes elavad antud liikmesriigi territooriumil (ja ei ole seega selliste isikute teise liikmesriiki siirdumise korral “eksporditavad”).

Selleks, et hõlbustada isikute vaba liikumist liidus, on komisjon teinud ettepaneku, et seda nimekirja tuleks lihtsustada, ja et osa antud hetkel nõukogu määruse (EMÜ) nr 1408/71 IIa lisas loetletud hüvitistest tuleks vastavalt Euroopa Kohtu praktikale nimekirjast välja jätta.

Nõukogu nõustus ühehäälselt kõnealuse lisa kannete klassifitseerimise muudetud kriteeriumidega, nagu on sätestatud määruse muudetud artikli 4 lõikes 2a, ja mis on üksikasjalikult esitatud ühises seisukohas. Need kriteeriumid on identsed sotsiaalkindlustussüsteemi kooskõlastamist käsitleva määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 70 tekstis esitatud kriteeriumidega nimetatud määruse vastava lisa kohaldamisel (X lisa). Kõnealuste kriteeriumide objektiivsele kohaldamisele kaasaaitamiseks tehti ettepanek, et artikli 4 lõike 2a kohaldamine peaks olema suunatud järgneva tagamisele:

—	sama tüüpi hüvitised, millel on identsed või samaväärsed omadused, tuleks järjekindla ja ühtse kohtlemise tagamiseks samal viisil kategoriseerida;

—	kui hüvitist ei loeta mitteosamakseliseks erihüvitiseks, tuleks vajadusel kindlaks määrata asjakohane kooskõlastamissüsteem artikli 4 lõike 1 alusel.

Nõukogu püüdis samuti kokku leppida IIa lisasse lisatavate kannete aluseks olevate kriteeriumide osas ning määratleda invaliidsuskavade mõned põhinäitajad, mis oleks abiks selliste kavade klassifitseerimisel, pakkudes “üksnes puuetega inimeste erikaitset”. Eespool toodud lähenemisviisi alusel võiks saavutada ühehäälse kokkuleppe suurema enamuse IIa lisa kannete klassifitseerimise osas, mille tulemuseks oleks lisa oluline lihtsustamine.

Siiski ei jõutud ühehäälsele kokkuleppele komisjoni ettepaneku osas teatud konkreetsete kannete IIa lisast väljajätmise kohta. Asjaomased liikmesriigid ei nõustunud sellega, et soovitatud kriteeriume tuleks kasutada IIa lisas loetlemiseks sobivate hüvitiste kindlaksmääramisel. Kõnealused liikmesriigid soovisid oma kanded lisasse alles jätta, sest nende arvates täidavad kanded artikli 4 lõike 2a nõudeid, ning nad arvasid, et Euroopa Kohtu käesoleva aja praktika ei õigusta nende lisast väljajätmist.

Selleks, et võimaldada määruse vastuvõtmist tehtud märkimisväärsete edusammude alusel, nõustus nõukogu jätma nimetatud kanded IIa lisasse tulevaste Euroopa Kohtu pretsedentideni, mis võiks selgitada asjakohaseid kriteeriume ning edaspidi kaasa tuua lisa läbivaatamise.

Sellega seoses tegi komisjon avalduse nõukogu protokolli lisamiseks, milles rõhutatakse, et Euroopa Kohtu uute pretsedentide alusel võib vajalikuks osutuda kannete nimekirja läbivaatamine, eelkõige seoses asjaomaste hüvitistega. Komisjon nentis, et talle jääb õigus pöörduda Euroopa Kohtusse ja esitada ettepanek, ning kohtu järelduste põhjal IIa lisa kannete nimekiri vajadusel läbi vaadata.

Nõukogu nõustus samuti sellega, et puuetega isikute hüvitiste kooskõlastamise küsimusi – sealhulgas eelkõige selliste hüvitiste, mis on määruse (EMÜ) nr 1408/71 IIa lisast välja jäetud kas Euroopa Kohtu praktika kohaldamisel või käesoleva määruse alusel – tuleks edasi kaaluda, võttes arvesse asutamislepingu artikli 42 eesmärke ja eesmärgiga esitada konkreetsed ettepanekud enne 2005. aasta lõppu.

VI. JÄRELDUS

Nõukogu arvab, et tema ühine seisukoht vastab komisjoni esialgse ettepaneku peamistele taotlustele ja käesoleva avalduse III osas toodud muudatuste sisseviimisega võetakse suures osas arvesse Euroopa Parlamendi esimese lugemise arvamust.

(1) Nõukogu määrus (EMÜ) nr 1408/71, sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes.

(2) Nõukogu määrus (EMÜ) nr 574/72, millega kehtestatakse määruse (EMÜ) nr 1408/71

15.2.2005

Euroopa Liidu Teataja

CE 38/36

NÕUKOGU ÜHINE SEISUKOHT (EÜ) nr 8/2005,

29. november 2004,

pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu ... aasta määrust (EÜ) nr …/2005, millega muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik

(2005/C 38 E/03)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleid 26, 95, 133 ja 135,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust, (1)

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (2)

ning arvestades järgmist:

(1)	Määruses (EMÜ) nr 2913/92 (3) sätestatakse tollikäitluse eeskirjad imporditud või eksporditavatele kaupadele.

(2)

Ühenduse tolliterritooriumile toodavatele või sealt välja viidavatele kaupadele on vaja kehtestada tollikontrolli kaitse võrdväärne tase. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja ühenduses kehtestada tollikontrolli võrdväärne tase ja tagada tollikontrolli ühtlustatud kohaldamine liikmesriikide poolt, kes on peamiselt vastutavad nende kontrollimeetmete kohaldamise eest. Sellised kontrollimeetmed peaksid põhinema kaupade ja ettevõtjate valiku suhtes ühiselt kokkulepitud standarditel ja riskikriteeriumitel, et minimeerida ühendusele ja selle kodanikele ning ühenduse kaubanduspartneritele ilmnevaid riske. Seepärast peaksid liikmesriigid ja komisjon kehtestama ühenduse ühise riskijuhtimise raamistiku, et toetada ühist lähenemisviisi nii, et prioriteedid oleksid määratud tulemuslikult ja vahendid jaotatud tõhusalt eesmärgiga säilitada sobiv tasakaal tollikontrolli ja seadusliku kaubavahetuse hõlbustamise vahel. Selline raamistik peaks samuti sätestama ühised kriteeriumid ja ühtlustatud nõuded volitatud ettevõtjatele ning tagama selliste kriteeriumite ja nõuete ühtlustatud kohaldamise. Kõiki liikmesriike hõlmava ühise riskijuhtimise raamistiku loomine ei tohiks takistada liikmesriike kontrollimast kaupu pisteliselt.

(3)

Liikmesriigid peaksid andma volitatud ettevõtja staatuse igale ettevõtjale, kes vastab ettevõtjate kontrollisüsteemide, finantsilise maksejõulisuse ja vastavusandmetega seotud ühistele kriteeriumitele. Teised liikmesriigid peaksid tunnustama ühe liikmesriigi antud volitatud ettevõtja staatust, kuid see ei anna automaatselt õigust saada tollieeskirjades ette nähtud lihtsustusi teistes liikmesriikides. Teised liikmesriigid peaksid siiski volitatud ettevõtjatele lubama lihtsustuste kasutamist, kui ettevõtjad vastavad teatavate lihtsustuste kasutamise kõikidele erinõuetele. Lihtsustuste kasutamise taotluse kaalumisel ei pea teised liikmesriigid kordama ettevõtja kontrollisüsteemide, finantsilise maksejõulisuse või vastavusandmete hindamist, mille on läbi viinud liikmesriik, kes andis ettevõtjale volitatud ettevõtja staatuse, kuid nad peaks tagama teatava lihtsustuse kasutamise kõikide muude erinõuete täitmise. Lihtsustuste kasutamist teistes liikmesriikides võib koordineerida ka asjaomaste tolliametite vahelise kokkuleppega.

(4)

Lihtustused tollieeskirjade alusel ei tohiks jätkuvalt piirata ühenduse tolliseadustikus määratletud ning eelkõige turvalisuse ja julgeolekuga seotud tollikontrolli. Selliste kontrollimeetmete eest vastutab toll ja õigus kontrollida peaks jääma, kuigi samas tuleks volitatud ettevõtja staatust tunnustada nende asutuste poolt tegurina riskianalüüsi käigus ja ettevõtjale turvalisus- ning julgeolekualaste hõlbustuste andmisel.

(5)

Riskiga seotud informatsiooni import- ja eksportkaupade kohta peaks jagama liikmesriikide pädevate asutuste ja komisjoni vahel. Selleks tuleks luua ühine, turvaline süsteem, mis võimaldab pädevatel asutustel sellele informatsioonile õigeaegselt ja tulemuslikult juurde pääseda ning seda edastada ja vahetada. Sellist informatsiooni võib jagada kolmandate riikidega, kui rahvusvaheline leping näeb nii ette.

(6)

Tuleks täpsustada, millistel tingimustel võib ettevõtjatelt tollile antud informatsiooni avaldada teistele asutustele samas liikmesriigis, teistes liikmesriikides, komisjonile või kolmandate riikide asutustele. Sel eesmärgil peab olema selgelt ära märgitud, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (4) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (5) kohaldavad nii pädevad asutused kui ka kõik teised vastavalt tolliseadustikule andmeid saanud asutused isikuandmete töötlemise suhtes.

(7)

Selleks, et võimaldada asjakohaseid riskipõhiseid kontrollimeetmeid, on vaja kehtestada saabumis- või väljumiseelse informatsiooni nõue ühenduse tolliterritooriumile toodud või sealt välja viidud kaupade suhtes, välja arvatud õhu- või mereteid pidi liikuvatele, sellel territooriumil mittepeatuvatele kaupadele. Selline informatsioon peaks olema kättesaadav enne kaupade ühenduse tolliterritooriumile toomist või sealt välja viimist. Vastavalt kaupade, transpordi või ettevõtjate liigile või kui rahvusvaheline leping näeb ette erilisi julgeolekukorraldusi, saab määrata erinevaid ajakavasid ja eeskirju. Julgeolekulünkade vältimiseks peab kehtestama nõude vabatsooni toodud või sealt välja viidud kaupade suhtes.

(8)	Seepärast tuleks määrust (EMÜ) nr 2913/92 vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määrust (EMÜ) nr 2913/92 muudetakse järgmiselt.

Artiklit 4 muudetakse järgmiselt:

—

lisatakse järgmised punktid:

“4a.	sisenemistolliasutus – tolli poolt vastavalt tollieeskirjadele määratud tolliasutus, kuhu ühenduse tolliterritooriumile toodud kaup tuleb viivitamata toimetada ja kus selle suhtes kohaldatakse asjakohaseid riskipõhiseid sisenemise kontrollimeetmeid;

4b.	imporditolliasutus – tolli poolt vastavalt tollieeskirjadele määratud tolliasutus, kus teostatakse formaalsused ühenduse tolliterritooriumile toodud kaubale tollikäitlusviisi määramiseks, sealhulgas asjakohased riskipõhised kontrollimeetmed;

4c.	eksporditolliasutus – tolli poolt vastavalt tollieeskirjadele määratud tolliasutus, kus viiakse lõpule formaalsused ühenduse tolliterritooriumilt väljaviidavale kaubale tollikäitlusviisi määramiseks, sealhulgas asjakohased riskipõhised kontrollimeetmed;

4d.	väljumistolliasutus – tolli poolt vastavalt tollieeskirjadele määratud tolliasutus, kuhu kaup tuleb esitada enne selle ühenduse tolliterritooriumilt väljaviimist ja kus selle suhtes kohaldatakse ekspordiformaalsustega seotud tollikontrolli ning asjakohaseid riskipõhiseid kontrollimeetmeid.”;

—

punkt14 asendatakse järgmisega:

“14)

Tollikontroll – tolli konkreetsed toimingud tollieeskirjade ning teiste ühenduse ja kolmandate riikide vahel liikuvate kaupade sisenemist, väljumist, transiiti, edasitoimetamist ja eesmärgipärast kasutamist ning ühenduse staatust mitteomavate kaupade olemasolu reguleerivate õigusaktide nõuetekohase kohaldamise tagamiseks; sellised toimingud võivad hõlmata kauba läbivaatamist, deklareerimisandmete kontrolli ning elektrooniliste või kirjalike dokumentide olemasolu ja autentsuse kontrolli, ettevõtjate raamatupidamis- ja muude dokumentide läbivaatamist, transpordivahendite läbivaatamist, pagasi ja muu isikuga kaasas liikuva või tema juures oleva kauba läbivaatamist, ametlikke järelepärimisi ja muid samalaadseid toiminguid.”;

—

lisatakse järgmised punktid:

“25)

Risk – konkreetse sündmuse ilmnemise tõenäosus ühenduse ja kolmandate riikide vahel liikuvate kaupade sisenemise, väljumise, transiidi, edasitoimetamise ja eesmärgipärase kasutamise ning ühenduse staatust mitteomavate kaupade olemasolu suhtes, mis

—	takistab ühenduse või siseriiklike meetmete nõuetekohast kohaldamist või

—	seab ohtu ühenduse ja liikmesriikide finantshuvid või

—	ohustab ühenduse turvalisust ja julgeolekut, rahvatervist, keskkonda või tarbijaid.

26)

Riskijuhtimine – korrapärane riski tuvastamine ja kõigi riskiga kokkupuute piiramiseks vajalike meetmete rakendamine. See sisaldab rahvusvahelistel, ühenduse ja siseriiklikel allikatel ning strateegiatel põhinevaid tegevusi, nagu andmete ja informatsiooni kogumine, riski analüüsimine ja hindamine, meetmete määramine ja võtmine ning protsessi ja selle tulemuste korrapärane jälgimine ja läbivaatamine.”

Lisatakse järgmine jagu ja artikkel:

“1A. jagu

Volitatud ettevõtjad

Artikkel 5a

1. Pärast vajaduse korral teiste pädevate asutustega konsulteerimist annab toll vastavalt lõikes 2 sätestatud kriteeriumitele volitatud ettevõtja staatuse igale ühenduse tolliterritooriumil asutatud ettevõtjale.

Volitatud ettevõtja saab hõlbustusi turvalisus- ja julgeolekualase tollikontrolli suhtes ja/või tollieeskirjadega ette nähtud lihtsustusi.

Ilma, et see piiraks tollikontrolli, tunnustavad liikmesriikide tollid vastavalt lõikes 2 sätestatud eeskirjadele ja tingimustele volitatud ettevõtja staatust. Volitatud ettevõtja staatuse tunnustamise alusel ja tingimusel, et ühenduse tollialastes õigusaktides sätestatud konkreetset tüüpi lihtsustusega seotud nõuded on täidetud, lubab toll ettevõtjal saada lihtsustusi.

2. Volitatud ettevõtja staatuse andmise kriteeriumid sisaldavad:

—	asjakohaseid andmeid tollieeskirjadele vastavuse kohta,

—	asjakohast tollikontrolli võimaldavat rahuldavat äri- ja kohasel juhu ka transpordiandmete haldamise süsteemi,

—	kui see on asjakohane, siis tõestatud finantsilist maksejõulisust, ja

—	kui vajalik, siis asjakohaseid julgeoleku- ja turvalisusstandardeid.

Komiteemenetluse korras määratakse kindlaks eeskirjad

—	volitatud ettevõtja staatuse andmiseks,

—	lihtsustuste kasutamise lubade andmiseks,

—	millega sätestatakse, milline toll on sellise staatuse ja lubade andmiseks pädev,

—	turvalisuse ja julgeolekuga seotud tollikontrolli suhtes antavate hõlbustuste tüübile ja ulatusele, arvestades ühise riskijuhtimise eeskirju,

—	teiste tolliametitega konsulteerimiseks ja neile informatsiooni andmiseks,

ja tingimused, mille alusel

—	luba võib piirduda ühe või enama liikmesriigiga,

—	peatatakse või võetakse ära volitatud ettevõtja staatus, ja

—	võidakse ühenduse territooriumil asutamise nõuet mitte kohaldada konkreetset tüüpi volitatud ettevõtjatele, arvestades eriti rahvusvahelisi lepinguid.”

Artikkel 13 asendatakse järgmisega:

“Artikkel 13

1. Toll võib vastavalt kehtivates õigusaktides ettenähtud tingimustele teha mis tahes vajalikke kontrolle, et tagada tollieeskirjade ning teiste ühenduse ja kolmandate riikide vahel liikuvate kaupade sisenemist, väljumist, transiiti, edasitoimetamist ja eesmärgipärast kasutamist ning ühenduse staatust mitteomavate kaupade olemasolu reguleerivate õigusaktide nõuetekohane kohaldamine. Ühenduse õigusaktide nõuetekohase kohaldamise eesmärgil võib tollikontrolli läbi viia kolmandas riigis, kui rahvusvaheline leping näeb nii ette.

2. Tollikontroll, välja arvatud pisteline kontroll, põhineb riskianalüüsil ja kasutab automatiseeritud andmetöötluse meetodit eesmärgiga teha kindlaks ja määratleda risk ning arendada vajalikud meetmed selle hindamiseks siseriiklikul, ühenduse ja kus võimalik, rahvusvahelisel tasandil arendatud kriteeriumite põhjal.

Ühise riskijuhtimise raamistiku kindlaks määramiseks ning ühiste kriteeriumite ja esmatähtsate kontrollitavate piirkondade kehtestamiseks kasutatakse komiteemenetlust.

Liikmesriigid kehtestavad koostöös komisjoniga elektroonilise süsteemi riskijuhtimise rakendamiseks.

3. Kui kontrolle teevad peale tolli ka teised asutused, tuleb neid teha tihedas koostöös tolliga, võimaluse korral samal ajal ja samas kohas.

4. Käesolevas artiklis ettenähtud kontrollide raames võivad toll ja muud pädevad asutused, näiteks veterinaar- ja politseiasutused, vahetada ühenduse ja kolmandate riikide vahel liikuvate kaupade sisenemise, väljumise, transiidi, edasitoimetamise ja eesmärgipärase kasutamise ning ühenduse staatust mitteomavate kaupade olemasolu kontekstis saadud andmeid omavahel, liikmesriikide tolliametite vahel ja edastada neid komisjonile, kui see on nõutav riski minimeerimise eesmärgil.

Konfidentsiaalsete andmete edastamine kolmandate riikide tollile ja teistele asutusele (nt julgeolekuasutused) on lubatud ainult rahvusvahelise lepingu raames tingimusel, et järgitakse kehtivaid andmekaitsealaseid sätteid, eriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (6) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust nr (EÜ) 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta. (7)

Artikkel 15 asendatakse järgmisega:

“Artikkel 15

Kogu konfidentsiaalse sisuga või konfidentsiaalselt antud teabe kohta kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus. Pädevad asutused ei avalda teavet ilma seda andnud isiku või ameti otsese loata. Teabe edastamine on siiski lubatud, kui pädevad asutused on kohustatud seda tegema vastavalt kehtivatele õigusaktidele, eriti seoses kohtumenetlustega. Teabe avaldamine või edastamine toimub täielikult arvestades kehtivaid andmekaitsealaseid sätteid, eriti direktiivi 95/46/EÜ ja määrust nr (EÜ) 45/2001.”

5.	[Ei puuduta eestikeelset versiooni].

III jaotise 1. peatükis lisatakse järgmised artiklid:

“Artikkel 36a

1. Ühenduse tolliterritooriumile toodud kauba kohta peab esitama ülddeklaratsiooni, välja arvatud tolliterritooriumi territoriaalvett või õhuruumi läbivatel sellel territooriumil mittepeatuvatel transpordivahenditel veetava kauba kohta.

2. Ülddeklaratsioon esitatakse sisenemistolliasutuses.

Toll võib võimaldada ülddeklaratsiooni esitamist teises tolliasutuses tingimusel, et see asutus edastab viivitamata sisenemistolliasutusele vajalikud andmed elektrooniliselt või teeb need elektrooniliselt kättesaadavaks.

Toll võib lubada, et ülddeklaratsiooni esitamise asemel esitatakse teade ja ülddeklaratsiooni andmetega võimaldatakse tutvuda ettevõtja elektroonilise süsteemi vahendusel.

3. Ülddeklaratsioon esitatakse enne kauba ühenduse tolliterritooriumile toomist.

4. Komiteemenetluse korras kehtestatakse

—	tähtaeg, mille jooksul ülddeklaratsioon esitatakse enne kauba ühenduse tolliterritooriumile toomist;

—	eeskirjad esimeses taandes märgitud tähtaja osas tehtavate erandite ja sellest tähtajast kõrvalekallete kohta; ja

—	tingimused, mille puhul ülddeklaratsiooni nõudest võib loobuda või seda nõuet võib kohandada,

vastavalt eriasjaoludele ja teatavatele kaubavedude, transpordiliikide ja ettevõtjate suhtes või kui rahvusvaheline leping näeb ette erilisi julgeolekukorraldusi.

Artikkel 36b

1. Kasutades vajadusel rahvusvahelisi standardeid ja kaubandustavasid, luuakse komiteemenetluse korras ühine andmekogum ja ülddeklaratsiooni vorm, mis sisaldavad, peamiselt turvalisuse ja julgeoleku eesmärgil, riskianalüüsiks ja tollikontrolli nõuetekohaseks kohaldamiseks vajalikke andmeid.

2. Ülddeklaratsioonid esitatakse andmetöötluse meetodit kasutades. Kaubanduslikku, sadama- või transpordialast teavet võib kasutada tingimusel, et see sisaldab vajalikke andmeid.

Toll võib erandlikel asjaoludel võtta ülddeklaratsiooni vastu paberkandjal tingimusel, et selle suhtes kohaldatakse riskijuhtimise sama taset nagu andmetöötluse meetodit kasutades esitatud ülddeklaratsioonide suhtes.

3. Ülddeklaratsiooni esitab isik, kes toob kauba või on võtnud vastutuse kauba veo eest ühenduse tolliterritooriumile.

4. Olenemata lõikes 3 osutatud isiku kohustusest võib ülddeklaratsiooni esitada:

a)	isik, kelle nimel lõikes 3 märgitud isik tegutseb; või

b)	iga isik, kes suudab kõnealust kaupa pädevale tollile esitada või esitada lasta; või

c)	ühe lõikes 3 või punktis a või b märgitud isiku esindaja.

5. Lõigetes 3 ja 4 märgitud isikut võib tema taotluse korral volitada muutma ühte või mitut ülddeklaratsiooni üksikasjadest pärast selle esitamist. Muudatused ei ole siiski võimalikud pärast seda, kui toll

a)	on teatanud ülddeklaratsiooni esitanud isikule, et ta kavatseb kaupa kontrollida; või

b)	on tuvastanud, et kõnealused andmed on ebaõiged; või

c)	on lubanud kauba ära viia.

Artikkel 36c

1. Sisenemistolliasutus võib ülddeklaratsiooni esitamist mitte kohaldada kauba suhtes, mille kohta on enne artikli 36a lõigetes 3 või 4 märgitud tähtaja möödumist esitatud tollideklaratsioon. Sellisel juhul sisaldab tollideklaratsioon vähemalt ülddeklaratsiooni jaoks vajalikke andmeid ja tal on ülddeklaratsiooni staatus, kuni ta aktsepteeritakse vastavalt artiklile 63.

Toll võib võimaldada tollideklaratsiooni esitamist imporditolliasutuses, mis ei ole sisenemistolliasutus, tingimusel, et see asutus edastab viivitamata sisenemistolliasutusele vajalikud üksikasjad elektrooniliselt või teeb need elektrooniliselt kättesaadavaks.

2. Kui tollideklaratsioon esitatakse muul moel kui andmetöötluse meetodit kasutades, kohaldab toll andmete suhtes riskijuhtimise sama taset nagu andmetöötluse meetodi abil tehtud ülddeklaratsioonide suhtes.”

7.	[Ei puuduta eestikeelset versiooni].

Artikli 38 lõige 5 asendatakse järgmisega:

“5. Lõikeid 1–4 ning artikleid 36a–36c ja 39–53 ei kohaldata kauba suhtes, mis on kahe ühenduse tolliterritooriumil asuva punkti vahel mere või õhu teel transportimise käigus ajutiselt ühenduse tolliterritooriumilt välja viidud, tingimusel, et kaupa veetakse regulaarlennu- või laevaliini otsetrassi mööda, väljaspool ühenduse tolliterritooriumi peatumata.”

Artikkel 40 asendatakse järgmisega:

“Artikkel 40

Tolliterritooriumile toodud kauba esitab tollile isik, kes tõi selle kõnealusele territooriumile, või kui see on asjakohane, siis isik, kes võtab vastutuse kauba tolliterritooriumile toomisele järgneva veo eest, välja arvatud ühenduse territoriaalvett või tolliterritooriumi õhuruumi läbivatel sellel territooriumil mittepeatuvatel transpordivahenditel veetavate kaupade korral. Kaupu esitav isik viitab kauba suhtes eelnevalt esitatud üld- või tollideklaratsioonile.”

10.	III jaotise 3. peatükk nimetatakse ümber järgmiselt: “Tollile esitatud kauba mahalaadimine”.

11.	Artiklid 43–45 jäetakse välja.

12.

Artikli 170 lõige 2 asendatakse järgmisega:

“2. Kaup esitatakse tollile ja see läbib ettenähtud tolliformaalsused siis, kui:

a)	see on suunatud tolliprotseduurile, mis lõpetatakse, kui kaup paigutatakse vabatsooni või -lattu; esitamist siiski ei nõuta, kui kõnealune tolliprotseduur lubab kauba tollile esitamise kohustusest vabastada;

b)	see on paigutatud vabatsooni või -lattu imporditollimaksude tagasimaksmist või impordimaksude vähendamist lubava otsuse alusel;

c)	selle suhtes võib rakendada artikli 166 punktis b märgitud meetmeid;

d)	see tuuakse vabatsooni või -lattu vahetult väljastpoolt ühenduse tolliterritooriumi.”

13.

Artikli 176 lõige 2 asendatakse järgmisega:

“2. Kui kaup laaditakse ümber vabatsoonis, peavad selle toiminguga seotud dokumendid olema tollile kättesaadavad. Sellise ümberlaadimisega seotud kauba lühiajalist ladustamist loetakse toimingu lahutamatuks osaks.

Vahetult väljapoolt ühenduse tolliterritooriumi vabatsooni toodud kauba või vabatsoonist vahetult ühenduse tolliterritooriumilt väljaviidava kauba kohta peab esitama ülddeklaratsiooni vastavalt artiklitele 36a–36c või 182a–182d.”

14.	Artikkel 181 asendatakse järgmisega: “Artikkel 181 Toll teeb kindlaks, et kauba vabatsoonist või -laost ühenduse tolliterritooriumilt väljaviimisel järgitakse eksporti, välistöötlemist, reeksporti, peatamisprotseduure või sisetransiidiprotseduuri reguleerivaid eeskirju, samuti V jaotise sätteid.”

15.	Artikli 182 lõike 3 esimesest lausest jäetakse välja sõnad “Reekspordist või”.

16.

V jaotisse (Ühenduse tolliterritooriumilt väljaviidav kaup) lisatakse järgmised artiklid:

“Artikkel 182a

1. Ühenduse tolliterritooriumilt väljaviidava kauba, välja arvatud tolliterritooriumi territoriaalvett või õhuruumi läbivatel sellel territooriumil mittepeatuvatel transpordivahenditel veetavate kaupade kohta peab esitama kas tollideklaratsiooni või ülddeklaratsiooni, kui tollideklaratsioon ei ole nõutav.

2. Komiteemenetluse korras kehtestatakse

—	tähtaeg, mille jooksul tolli- või ülddeklaratsioon esitatakse eksporditolliasutusele enne kauba ühenduse tolliterritooriumilt väljaviimist;

—	eeskirjad eespool märgitud tähtaja osas tehtavate erandite ja sellest tähtajast kõrvalekallete kohta;

—	tingimused, mille korral ülddeklaratsiooni nõuet võib mitte kohaldada või seda nõuet võib kohandada; ja

—	juhud ja tingimused, kui ühenduse tolliterritooriumilt väljaviidava kauba puhul ei pea esitama tolli- või ülddeklaratsiooni,

vastavalt erakorralistele asjaoludele ja teatavatele kaubavedude, transpordiliikide ja ettevõtjate suhtes või kui rahvusvaheline leping näeb ette erilisi julgeolekukorraldusi.

Artikkel 182b

1. Kui ühendusest väljaviidavale kaubale määratakse tollikäitlusviis, mille puhul on tollieeskirjade kohaselt nõutav tollideklaratsioon, esitatakse käesolev tollideklaratsioon eksporditolliasutusele enne kauba ühenduse tolliterritooriumilt väljaviimist.

2. Kui eksporditolliasutus ei ole sama kui väljumistolliasutus, edastab eksporditolliasutus viivitamata väljumistolliasutusele vajalikud andmed elektrooniliselt või teeb need elektrooniliselt kättesaadavaks.

3. Tollideklaratsioon sisaldab vähemalt artikli 182d lõikes 1 märgitud ülddeklaratsiooni jaoks vajalikke andmeid.

4. Kui tollideklaratsioon esitatakse muul moel kui andmetöötluse meetodit kasutades, kohaldab toll andmete suhtes riskijuhtimise sama taset nagu andmetöötluse meetodit kasutades esitatud deklaratsioonide suhtes.

Artikkel 182c

1. Kui ühendusest väljaviidavale kaubale ei määrata tollikäitlusviis, mille puhul on nõutav tollideklaratsioon, esitatakse ülddeklaratsioon väljumistolliasutusele enne kauba ühenduse tolliterritooriumilt väljaviimist.

2. Toll võib võimaldada ülddeklaratsiooni esitamist teises tolliasutuses tingimusel, et see asutus edastab viivitamata väljumistolliasutusele vajalikud andmed elektrooniliselt või teeb need elektrooniliselt kättesaadavaks.

3. Toll võib lubada, et ülddeklaratsiooni esitamise asemel esitatakse teade ja ülddeklaratsiooni andmetega võimaldatakse tutvuda ettevõtja elektroonilise süsteemi vahendusel.

Artikkel 182d

2. Ülddeklaratsioonid esitatakse andmetöötluse meetodit kasutades. Kaubanduslikku, sadama- või transpordialast teavet võib kasutada tingimusel, et see sisaldab vajalikke andmeid.

3. Ülddeklaratsiooni esitab:

a)	isik, kes viib kauba või on võtnud vastutuse kauba veo eest ühenduse tolliterritooriumilt välja; või

b)	iga isik, kes suudab kõnealust kaupa pädevale tollile esitada või esitada lasta; või

c)	ühe punktis a või b märgitud isiku esindaja.

4. Lõikes 3 märgitud isikut võib tema taotluse korral volitada muutma ühte või mitut ülddeklaratsiooni üksikasjadest pärast selle esitamist. Muudatused ei ole siiski võimalikud pärast seda, kui toll:

a)	on teatanud ülddeklaratsiooni esitanud isikule, et ta kavatseb kaupa kontrollida; või

b)	on tuvastanud, et kõnealused andmed on ebaõiged; või

c)	on lubanud kauba ära viia.”

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub seitsmendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikli 5a lõiget 2, artikli 13 lõike 2 teist lõiku, artikli 36a lõiget 4, artikli 36b lõiget 1, artikli 182a lõiget 2 ja artikli 182d lõiget 1 kohaldatakse alates ……. (8)

Kõiki teisi sätteid kohaldatakse pärast teises lõigus osutatud artiklite põhjal kehtestatud rakendussätete jõustumist. Artiklites 13, 36a, 36b, 36c, 182b, 182c ja 182d ette nähtud elektrooniline deklareerimine ning vajalikud automatiseeritud süsteemid riskijuhtimise rakendamiseks ja sisenemis-, impordi-, ekspordi- ja väljumistolliasutuste vahel andmete elektrooniliseks vahetamiseks peavad siiski olema võetud kasutusele kolm aasta jooksul kõnealuste artiklite kohaldatavaks muutumisest.

Hiljemalt kahe aasta möödumisel kohaldamise algusest hindab komisjon kõiki liikmesriikide esitatud taotlusi kolmandas lõigus osutatud tähtaja pikendamiseks elektroonilise deklareerimise ning riskijuhtimise rakendamiseks ja andmete elektrooniliseks vahetamiseks vajalike automatiseeritud süsteemide kasutuselevõtu edasilükkamiseks. Komisjon esitab aruande parlamendile ja nõukogule ning kui see on asjakohane, teeb ettepaneku kolmandas lõigus osutatud kolmeaastase tähtaja pikendamiseks.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, ...

Euroopa Parlamendi nimel

president

....

Nõukogu nimel

eesistuja

....

(1) ELT C 110, 30.4.2004, lk 72.

(2) Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2004. aasta arvamus (ELT C 104 E, 30.4.2004), nõukogu 29. novembri 2004. aasta ühine seisukoht ja Euroopa Parlamendi …….. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(3) EÜT L 302, 19.10.1992, lk 1. Määrust on viimati muudetud 2003. aasta ühinemisaktiga.

(4) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31. Direktiivi on muudetud määrusega (EÜ) nr 1882/2003 (ELT L 284, 31.10.2003, lk 1).

(5) EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1.

(6) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31. Direktiivi on muudetud määrusega (EÜ) nr 1882/2003 (ELT L 284, 31.10.2003, lk 1).

(7) EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1.”

(8) Käesoleva määruse jõustumise kuupäev.

NÕUKOGU PÕHJENDUSE EELNÕU

I. SISSEJUHATUS

25. juulil 2003. aastal esitas komisjon nõukogule eespool nimetatud ettepaneku, mis põhineb asutamislepingu artiklitel 26, 95, 133 ja 135.

Majandus- ja sotsiaalkomitee esitas 26. veebruaril 2004. aastal oma arvamuse. (1)

Euroopa Parlament esitas 20. aprillil 2004. aastal esimesel lugemisel oma arvamuse, (2) võttes vastu 26 ettepaneku muudatust. Komisjon on enamuse neist heaks kiitnud, kuid ei saa kiita heaks kuut muudatusettepanekut.

Komisjon esitas nõukogule 4. mail 2004. aastal muudetud ettepaneku eespool nimetatud teemal.

Nõukogu võttis 29. novembril 2004. aastal vastu oma ühise seisukoha vastavalt asutamislepingu artikli 251 lõikele 2.

II. EESMÄRK

Kavandatava määruse eesmärk on kehtestada ühiselt kokkulepitud standardite ja riskikriteeriumide põhjal ühendusse sisenevate ja ühendusest väljuvate kaupade tollikontrolli võrdväärne kaitstuse tase. See tuleks saavutada saabumiseelsete ja lähetamiseelsete deklaratsioonide süsteemi kasutuselevõtmisega, tõhustades samaaegselt infotehnoloogia kasutamist.

III. DOKUMENDIS 12060/04 SÄTESTATUD ÜHISE SEISUKOHA ANALÜÜS

1. Üldosa

Nõukogu ühises seisukohas toetatakse üldjoontes ettepaneku eesmärki, milleks on ühendusse sisenevate ja ühendusest väljuvate kaubavoogude turvalisuse parandamine asjakohaste riskipõhiste kontrollide kasutuselevõtmise ning täiustatud andmeside- ja infovahetussüsteemi kasutamise kaudu.

2. Euroopa Parlamendi muudatused

Nõukogu võttis Euroopa Parlamendi poolt vastuvõetud muudatuste osas järgmise seisukoha:

—	Nõukogu on kiitnud heaks muudatused nr 1, 3, 4, 7 ja 11–23 ning 26.

—	Muudatus nr 2: nõukogu on arvamusel, et teksti tuleks lisada viide ühendusest väljuvate kaupade tollikontrollile (vt ühine seisukoht muudatuse nr 24 kohta).

—	Nõukogu ei ole kiitnud heaks muudatuses nr 5 tehtud muudatusettepanekuid ning eelistab komisjoni ettepaneku teksti. Nõukogu võib siiski kiita heaks sellesse põhjendusse viite lisamise rahvusvahelistele lepingutele.

—	Muudatus nr 6, mis käsitleb eri liiki tolliasutuste määratlemist, ei ole nõukogu poolt heaks kiidetud, sest sellel puuduvad mõned olulised andmed, nagu näiteks viide tolliasutuste poolsele määramisele vastavalt tollieeskirjadele ning viide riskipõhisele kontrollile eri liiki tolliasutustes.

—

Muudatus nr 8: nõukogu eelistab täpsustada kaupade liikumise liike, mille suhtes kohaldatakse käesolevaid eeskirju. Seda tuleks teha kooskõlas kavandatava “tollikontrolli” mõiste määratlusega. Seega tuleks viidet “kaupade sisenemisele, väljumisele, transiidile, edasitoimetamisele ja lõppkasutusele” kasutada nii “riski” mõiste määratluses kui ka artiklis 13 (muudatus nr 10). Nõukogu on kiitnud heaks mõiste “volitatud majandusoperaator” määratluse väljajätmise eeldusel, et kõnealune mõiste on lisatud uuele artiklile 5a (muudatus nr 9).

—

Muudatus nr 9: nõukogu tervitab mõiste “volitatud majandusoperaator” muudatust ja peab uut artiklit 5a kõnealuse määruse eelnõu üheks põhielemendiks. Nõukogu on siiski oma ühises seisukohas “volitatud majandusoperaatori” mõistet täpsustanud, eristades “volitatud majandusoperaatori” staatuse tunnustamist lisaks kõnealuse staatuse algselt määranud liikmesriigile ka teiste liikmesriikide poolt ning tollieeskirjades sätestatud sellistele operaatoritele volituste andmise lihtsustusi. Nimetatud eristuse tulemusena ei pea liikmesriigid enam uuesti teostama “volitatud majandusoperaatori” staatuse hindamist, mis on päritoluliikmesriigis juba teostatud, kuid saavad sellest hoolimata kontrollida, kas operaator on täitnud tollieeskirjades sätestatud konkreetse lihtsustamisega seotud kriteeriumid. Lisaks on nõukogu lisanud artikli 5a lõikele 2 viite “rahalisele maksejõulisusele” kui ühele “volitatud majandusoperaatori” akrediteerimise kriteeriumile. Nõukogu on kohandanud komiteemenetluse korras sätestatavaid eeskirju ja tingimusi kooskõlas mõiste “volitatud majandusoperaator” muudatustega.

—	Muudatus nr 10: nõukogu ei ole kõnealust muudatust heaks kiitnud. Oma ühises seisukohas piiras nõukogu ühe liikmesriigi asutuste ja teise liikmesriigi tolliasutuste või komisjoni vahelist teabevahetust juhtudega, kui see on vajalik artikli 4 punktis 25 määratletud riski minimeerimise eesmärgil.

—

Muudatus nr 24: nõukogu ei ole kiitnud heaks kavandatava artikli 182b, mis näeb ette üksikasjalike eeskirjade kehtestamise ekspordi ülddeklaratsioonide suhtes, välja jätmist. Lähetamiseelsete deklaratsioonide süsteemi ei tuleks kohaldada mitte ainult juhtudel, kui eksportija on kolmanda riigi poolt kohustatud esitama turvalisuse alast teavet, vaid seda tuleks kohaldada osana üldisest turvalisuse alase eelteabe süsteemist.

—

Muudatus nr 25, millega jäetakse välja viited artiklitele 182a ja 182b ning seega vähendatakse ülddeklaratsioonide vajadust kaupade osas, mis väljuvad vabatsoonist EÜ tolliterritooriumilt, on nõukogu poolt tagasi lükatud, kuna nõukogu on arvamusel, et see võib kaasa tuua julgeolekulünki lähetamiseelsete deklaratsioonide süsteemis.

3. Nõukogu poolt lisatud uued elemendid

Lisaks nendele punktidele, mille kohta Euroopa Parlament on esitanud oma arvamuse ja mida nõukogu ühine seisukoht eespool käsitleb, on nõukogu lisanud kaks põhjendust, mis selgitavad nõukogu lähenemisviisi volitatud majandusoperaatorite tunnustamisele ning neile lihtsustuste võimaldamisele (uued põhjendused 3 ja 4).

IV. JÄRELDUS

Nõukogu ühine seisukoht on kooskõlas kavandatava määruse eesmärgiga, milleks on ELi välispiiri jaoks julgeoleku korraldamise kontseptsiooni parandamine, eelkõige riskipõhise kontrolli ja infotehnoloogia laialdase kasutuselevõtu tulemusena. Lisaks saavutatakse tasakaal paremini suunatud piirikontrolli kaudu julgeoleku tugevdamise eesmärgi ja operaatoritele sellise kontrolli võimaldamiseks eelteabe esitamise kohustusega lisanduva halduskoormuse vahel. Nagu Euroopa Parlamendi arvamuses soovitati, otsustas nõukogu võimaldada operaatoritel rohkem kasutada tollieeskirjades sätestatud lihtsustusi, kui nad samaaegselt täidavad vajalikud nõuded. Nõukogu toetab komisjoni ettepanekut ühenduse impordi ja ekspordi vahelise kontrolli tasakaalu toetamise kohta.

(1) ELT C 110, 30.4.2004, lk 72.

(2) ELT C 104 E, 30.4.2004.

15.2.2005

Euroopa Liidu Teataja

CE 38/45

NÕUKOGU ÜHINE SEISUKOHT (EÜ) nr 9/2005,

29. november 2004,

pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu ... aasta direktiivi 2005/…/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiat tarbivate toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/42/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 96/57/EÜ ja 2000/55/EÜ

(2005/C 38 E/04)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 95,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust, (1)

pärast konsulteerimist regioonide komiteega,

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (2)

ning arvestades, et:

(1)

Liikmesriikide erinevad energiat tarbivate toodete ökodisainiga (keskkonnasäästliku kavandamisega) seotud õigusnormid ja haldusmeetmed võivad tekitada kaubandustõkkeid, moonutada ühenduses konkurentsi ja seega vahetult häirida siseturu toimimist. Siseriiklike õigusaktide ühtlustamine on ainuke vahend kaubandustõkete ja kõlvatu konkurentsi tekkimise vältimiseks.

(2)

Energiat tarbivatele toodetele (edaspidi “ETT”) langeb suur osa looduslike ressursside ja energia tarbimisest ühenduses. Nendel toodetel on lisaks sellele suur hulk teisi olulisi keskkonnamõjusid. Enamike ühenduse turul olevate tooteliikide puhul võib sarnase funktsiooni ja võimsuse juures täheldada oluliselt erinevaid keskkonnamõjusid. Säästva arengu huvides tuleb pidevalt tegeleda nende toodete poolt üldiselt põhjustatud keskkonnamõjude vähendamisega, eelkõige selgitades välja kahjulike keskkonnamõjude peamised allikad ja vältides keskkonnasaaste ülekandmist, eeldusel et seda on võimalik saavutada ilma üleliigsete kulutusteta.

(3)

Keskkonnasäästlike toodete kavandamine on ühenduse integreeritud tootepoliitika strateegia oluline komponent. Ennetava vahendina pakub toodete keskkonnasäästlik kavandamine tootjatele, tarbijatele ja üldsusele uusi konkreetseid võimalusi toodete keskkonnakaitsemeetmete optimeerimiseks ja samaaegselt nende kasutuskvaliteedi säilitamiseks.

(4)

Energiatõhususe parandamine – mille puhul üks käepärastest valikutest on elektrienergia efektiivsem lõpptarbimine – on oluliseks panuseks ühenduse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisega seonduvate eesmärkide saavutamiseks. Elektrienergia vajadus on energiakasutuse kõige kiiremini kasvav kategooria ja prognooside kohaselt kasvab see järgneva 20–30 aasta jooksul veelgi, kui nimetatud tendentsi piiramiseks ei rakendata poliitilisi meetmeid. Energiatarbimise oluline vähendamine on komisjoni poolt esitatud Euroopa kliimamuutuse programmi kohaselt võimalik. Kliimamuutus on üks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsusega nr 1600/2002/EÜ vastu võetud ühenduse kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi (3) prioriteetidest. Energia kokkuhoid on kõige väiksemate kulutustega viis varustuskindluse suurendamiseks ja impordisõltuvuse vähendamiseks. Seepärast tuleb nõudluse osas võtta olulisi meetmeid ja seada olulisi eesmärke.

(5)	ETTde väljatöötamise etapil tuleks võtta meetmeid, kuna on näha, et sellel etapil selgub toote elutsükli jooksul ilmnev keskkonnasaaste ning tekivad peamised kulutused.

(6)

Tuleb luua ühtne raamistik, et määratleda ühenduse nõudeid ETTde keskkonnasäästliku kavandamise osas eesmärgiga tagada vaba liikumine neile nõuetele vastavatele toodetele ja vähendada nendest tulenevaid keskkonnamõjusid. Niisuguste nõuete määratlemisel tuleb arvestada ausa konkurentsi ja rahvusvahelise kaubanduse põhimõtteid.

(7)	Ökodisaini nõuete kehtestamisel tuleb arvestada ühenduse kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi eesmärke ja prioriteete ning – kui see on asjakohane – nimetatud programmi temaatiliste strateegiate asjaomaseid eesmärke.

(8)

Käesoleva direktiivi eesmärgiks on saavutada ETTde võimalike keskkonnamõjude vähendamisega keskkonnakaitse kõrge tase, mis tuleb lõpuks kasuks toodete tarbijatele ja teistele lõpptarbijatele. Säästev areng nõuab ka kavandatavate meetmete tervislike, ühiskondlike ja majanduslike mõjude mõistlikku arvestamist. Toodete suurem energiatõhusus aitab kaasa energiavarustuskindlusele, mis on omakorda terve majanduse ning seega säästva arengu üheks eelduseks.

(9)	Paremast kavandamisest tulenevate keskkonnaeeliste maksimeerimiseks võib osutuda vajalikuks teavitada tarbijaid ETTde tunnustest ja omadusest, mis on keskkonna jaoks olulised, ning nõustada neid nimetatud toodete keskkonnasäästlikul kasutamisel.

(10)

Integreeritud tootepoliitika rohelises raamatus sätestatud kontseptsioon, mis on ühenduse kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi oluline ja uuenduslik osa, järgib eesmärki vähendada toodete keskkonnamõjusid kogu nende elutsükli jooksul. Arvestades neid keskkonnamõjusid juba toote kavandamisel, saab keskkonnakaitset parandada kulusäästlikul viisil. Eeskirjad peaksid olema piisavalt paindlikud, et keskkonnanõudeid saaks toodete kavandamisel arvestada samal ajal tehnilisi, funktsionaalseid ja majanduslikke vajadusi silmas pidades.

(11)	Ehkki ulatuslik samm keskkonnaalase tegevuse tulemuslikkuse suunas on soovitatav, peaks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine energiatõhususe suurendamise teel olema kuni tööplaani vastuvõtmiseni esmatähtis keskkonnaalane eesmärk.

(12)

Võib olla vajalik ja õigustatud kehtestada teatud toodetele või teatud keskkonda puudutavatele tunnustele kvantitatiivsed ökodisaini nõuded, et piirata toodetest tulenevaid keskkonnamõjusid miinimumini. Arvestades pakilist vajadust anda panus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli (UNFCCC) täitmisesse, ja ilma et see piiraks käesolevas direktiivis toetatud integreeritud lähenemist, tuleks anda teatav prioriteet meetmetele, millel on suur potentsiaal vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid väheste kuludega. Nimetatud meetmed soodustavad ka ressursside säästvat kasutamist ning on oluliseks panuseks säästvate tootmis- ja tarbimisstruktuuride programmide kümneaastasesse raamistikku, mis võeti vastu 2002. aasta septembris maailma säästva arengu tippkohtumisel Johannesburgis.

(13)

Ökodisaini nõuete ulatus tuleks reeglina määrata tehnilise, majandusliku ja ökoloogilise analüüsi põhjal. Nimetatud nõuete taseme sätestamise paindlik meetod võimaldab kergemini toodete keskkonnaomadusi kiirelt parandada. Asjaomaste huvitatud isikutega tuleks konsulteerida ja nad aktiivselt analüüsi kaasata. Siduvate meetmete kehtestamine nõuab piisavat konsulteerimist huvitatud isikutega. Nendel konsultatsioonidel võib ilmneda meetmete sammhaaval kehtestamise või üleminekumeetmete vajadus. Vahe-eesmärkide kehtestamine muudab poliitika rohkem ettearvatavaks, võimaldab arvestada toodete arendustsükleid ja kergendab huvitatud isikutel pikaajalist planeerimist.

(14)

Prioriteediks peavad olema alternatiivsed lahendused nagu tööstuse enesereguleerimine, eeldusel et poliitilisi eesmärke saab nende abil saavutada eeldatavasti kiiremini või väiksemate kulutustega kui kohustuslike nõuete kehtestamisega. Seadusandlikud meetmed võivad osutuda vajalikuks, kui turujõud ei juhi arengut soovitud suunas või ei tee seda piisava kiirusega.

(15)	Eneseregulatsioon, sealhulgas vabatahtlikud kokkulepped tööstuse ühepoolselt võetud kohustuste kujul, võib tänu kiirele ja väheste kuludega rakendamisele tuua kiireid edusamme ja võimaldada paindlikku ja asjakohast kohandumist tehniliste võimaluste ja turu tundlikkusega.

(16)	“Komisjoni teatise keskkonnakokkulepete kohta ühenduse tasandil regulatsioonikeskkonna lihtsustamise ja parandamise tegevuskava raames” peatükk 6 võiks anda kasulikke pidepunkte tööstusele enesekontrolli hindamiseks seoses käesoleva direktiiviga.

(17)	Käesolev direktiiv peaks soodustama ka väikestes ja keskmise suurusega ettevõtjates keskkonnasäästliku kavandamise kontseptsiooni arvestamist. Seda saaks lihtsustada, tehes nimetatud toodete säästualase teabe ulatuslikult kättesaadavaks ja lihtsalt ligipääsetavaks.

(18)

ETTd, mis täidavad käesoleva direktiivi rakendusmeetmetes sätestatud ökodisaini nõudeid, peaksid kandma EÜ-vastavusmärgist ja asjaomaseid andmeid, mis võimaldavad nende vaba liikumist siseturul. Rakendusmeetmete range täitmine on vajalik reguleeritud ETT keskkonnamõjude vähendamise ja ausa konkurentsi tagamiseks.

(19)

Rakendusmeetmete ja oma tööplaani väljatöötamisel peaks komisjon konsulteerima liikmesriikide esindajatega ning huvitatud isikutega, kelle jaoks tooterühm on oluline; nende hulka kuuluvad teiste hulgas tööstus, sealhulgas väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad ja käsitööndus, ametiühingud, hulgi- ja jaekaubandusega tegelevad ettevõtjad, importijad, keskkonnakaitseorganisatsioonid ja tarbijate ühingud.

(20)	Rakendusmeetme väljatöötamisel peaks komisjon kohasel määral arvestama ka olemasolevaid riiklikke keskkonnaalaseid õigusakte, eriti mürkainete osas, mida tuleks liikmesriikide arvates säilitada, seejuures ei tohi vähendada liikmesriikides kehtivat õigustatud keskkonnakaitse taset.

(21)	Arvestada tuleks ka tehnilise ühtlustamise direktiivides kasutatavaid eeskirju ja mooduleid, mis on sätestatud nõukogu 22. juuli 1993. aasta otsuses 93/465/EMÜ, mis käsitleb vastavushindamismenetluse eri etappide mooduleid ning EÜ-vastavusmärgise kinnitamise ja kasutamise eeskirju. (4)

(22)

Järelevalveasutused peaksid vahetama teavet käesoleva direktiiviga kavandatavate meetmete kohaldamisala kohta, et turu järelevalvet tõhusamini kujundada. Seejuures tuleks kasutada nii palju kui võimalik elektroonilisi sidevahendeid ja ühenduse asjaomaseid programme. Soodustada tuleks teabevahetust keskkonnamõjude kohta elutsükli jooksul ja konstruktsioonilahenduste alaste saavutuste kohta. Tootjate keskkonnasäästliku kavandamise pingutustega saadud teadmiste koondamise ja levitamise näol on tegemist käesoleva direktiivi olulise lisaväärtusega.

(23)	Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ökodisainialase koolituse ja teavitamise osas võib tekkida vajadus kaaluda lisameetmete rakendamist.

(24)

Ühenduse tasandil harmoneeritud standardid parandavad siseturu toimimist. Niipea kui viide harmoneeritud standardile on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, tuleb eeldada, et sellele standardile vastavuse korral on täidetud käesoleva direktiivi alusel vastu võetud rakendusmeetme asjaomased nõuded, seda ka siis, kui lubatud peaksid olema ka teised vastavuse tõendamise viisid.

(25)

Harmoneeritud standardid peavad eelkõige aitama tootjatel kohaldada käesoleva direktiivi alusel vastu võetud rakendusmeetmeid. Need standardid võivad etendada olulist rolli mõõte- ja testimismeetodite kehtestamisel. Mis puutub üldistesse ökodisaini nõuetesse, siis saaksid tootjaid, luues oma toodete ökoloogilise profiili vastavalt igakordselt kohaldatava rakendusmeetme nõuetele, suures osas tugineda harmoneeritud standarditele. Standardites peab olema üheselt viidatud sellele, missugune on seos vastavate standardite ja nendes käsitletud nõuete vahel. Harmoneeritud standardi eesmärk ei tohi olla keskkonnaaspektide piirmäärade kehtestamine.

(26)	Käesolevas direktiivis kasutatud mõistete määratlemise eesmärgil on soovitav tugineda asjakohastele rahvusvahelistele standarditele nagu ISO 14040.

(27)

Käesolev direktiiv on kooskõlas tehnilise ühtlustamise ja standardimise uue kontseptsiooni teatavate põhimõtetega, mis on sõnastatud nõukogu 7. mai 1985. aasta resolutsioonis (5) tehnilise ühtlustamise ja standardimise uue kontseptsiooni kohta. 28. oktoobri 1999. aasta resolutsioonis standardimise rolli kohta Euroopas (6) soovitas nõukogu komisjonil kontrollida, kas uue lähenemise põhimõtteid saaks laiendada täiendavatele, seni hõlmamata valdkondadele, et igal võimalusel parandada ja lihtsustada asjaomaseid õigusakte.

(28)

Käesolev direktiiv täiendab ühenduse olemasolevaid õigusakte nagu nõukogu 22. septembri 1992. aasta direktiivi 92/75/EMÜ kodumasinate energia ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses, (7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuli 2000. aasta määrust (EÜ) nr 1980/2000 ühenduse muudetud ökomärgise andmise süsteemi kohta, (8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta määrust (EÜ) nr 2422/2001 ühenduse elektrisäästlike bürooseadmete märgistusprogrammi kohta, (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2002/96/EÜ elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta, (10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2002/95/EÜ teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes (11) ja nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiivi 76/769/EMÜ teatavate ohtlike ainete ja valmististe turustamise ja kasutamise piirangute kohta. (12) Käesoleva direktiivi ja ühenduse olemasolevate õigusaktide vaheline sünergia peaks nende mõju tugevdama ja aitama kaasa tootjatele esitatavate selgete ja arusaadavate nõuete väljatöötamisele.

(29)

Kuna nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiv 92/42/EMÜ uute vedel- või gaaskütusega köetavate kuumaveekatelde efektiivsusnõuete kohta, (13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. septembri 1996. aasta direktiiv 96/57/EÜ kodumajapidamises kasutatavate elektriliste külmikute ja sügavkülmikute ning nende kombinatsioonide energiatõhususe nõuete kohta (14) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. aasta direktiiv 2000/55/EÜ luminofoorlampide liiteseadiste energiatõhususe nõuete kohta (15) sisaldavad juba energiatõhususe nõuete ülevaatamise sätteid, tuleb need üle võtta käesolevasse raamistikku.

(30)	Direktiiv 92/42/EMÜ näeb ette katelde energiatõhususe hindamist märgistega. Kuna liikmesriigid ja tööstus jõudsid otsusele, et nimetatud hindamissüsteem ei täida ootusi, tuleks direktiivi 92/42/EMÜ muuta, et avada tee tõhusamatele meetmetele.

(31)

Nõukogu 13. veebruari 1978. aasta direktiiv 78/170/EMÜ, mis käsitleb ruumi kütmiseks ja kuuma vee tootmiseks kasutatavate generaatorite jõudlust ning soojusallikate ja kuumaveetorustiku isoleerimist uutes ja olemasolevates mittetööstushoonetes, (16) asendati direktiiviga 92/42/EMÜ, nõukogu 29. juuni 1990. aasta direktiiviga 90/396/EMÜ küttegaasiseadmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (17) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiiviga 2002/91/EÜ ehitiste energiatõhususe kohta. (18) Seega tuleb direktiiv 78/170/EMÜ tunnistada kehtetuks.

(32)

Nõukogu 1. detsembri 1986. aasta direktiiv 86/594/EMÜ majapidamisseadmete poolt tekitatava ja õhu kaudu leviva müra kohta (19) sätestab, missugustel eeldustel võivad liikmesriigid nõuda andmete avaldamist selliste seadmete poolt tekitatud müra kohta, ja kehtestab menetluse mürataseme määramiseks. Ühtlustamise käigus tuleks tekkivat müra arvestada keskkonna jaoks oluliste omaduste üldisel hindamisel. Kuna käesoleva direktiiviga kehtestatakse integreeritud kontseptsioon, tuleks direktiiv 86/594/EMÜ tunnistada kehtetuks.

(33)	Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise kord. (20)

(34)	Liikmesriigid peaksid kehtestama karistused, mida kohaldatakse vastavalt käesolevale direktiivile vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumisel. Nimetatud karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(35)

Tuletatakse meelde, et institutsioonidevahelise kokkuleppe “Parem õigusloome” (21) punkt 34 näeb ette, et “nõukogu julgustab liikmesriike koostama enda jaoks ja ühenduse huvides tabelid, kus on võimaluste piires toodud direktiivide ja liikmesriikide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise meetmete vastavus, ning teevad need üldsusele kättesaadavaks”.

(36)

Kuna kavandatud meetme eesmärk, nimelt tagada siseturu toimimine kehtestades nõude, et tooted saavutaksid optimaalse keskkonnatoime, ei ole liikmesriikide tasandil piisaval määral saavutatav, mistõttu on nimetatud meede oma ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutatav ühenduse tasandil, saab ühendus võtta meetmeid vastavalt asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsusprintsiibile. Nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärgi saavutamiseks,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Objekt ja kohaldamisala

1. Käesolev direktiiv kehtestab raamistiku ETTde keskkonnasäästliku kavandamise nõuete (“ökodisaini nõuete”) sätestamiseks eesmärgiga tagada siseturul nimetatud toodete vaba liikumine.

2. Käesolev direktiiv käsitleb nõudeid, mida peavad täitma rakendusmeetmete alla kuuluvad tooted, et neid tohiks turule viia ja/või kasutusele võtta. See aitab kaasa säästvale arengule, tõstes energiatõhusust ja keskkonnakaitse taset, ning parandab samas energiavarustuskindlust.

3. Käesolevat direktiivi ei kohaldata inimeste ja kaupade veoks ettenähtud transpordivahenditele.

4. Käesolevat direktiivi ja selle rakendusmeetmeid kohaldatakse, ilma et need piiraksid ühenduse jäätmekäitlus- ja kemikaalidealaseid õigusakte, sealhulgas ühenduse fluoreeritud kasvuhoonegaase käsitlevaid õigusakte.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

energiat tarbiv toode (ETT) – toode, mis vajab pärast turuleviimist ja/või kasutuselevõttu nõuetekohaseks toimimiseks energiat (elektrienergia, fossiilsed kütused või taastuvad energiaallikad), toode niisuguse energia tootmiseks, ülekandmiseks või mõõtmiseks või osa, mis vajab energiat ja mis on ette nähtud käesoleva direktiivi rakendusalasse kuuluvasse tootesse paigaldamiseks, lõpptarbija jaoks turuleviidud ja/või kasutusele võetud üksikosa, mille keskkonnatoimet saab eraldi kontrollida;

2)	komponendid ja sõlmed – osad, mis on ette nähtud ETTsse paigaldamiseks, kuid mida lõpptarbija jaoks ei viida üksikosana turule ega võeta kasutusele ja mille keskkonnatoimet ei saa eraldi kontrollida;

3)	rakendusmeetmed – käesoleva direktiivi alusel vastu võetud meetmed teatavate ETTde ökodisaini nõuete või nende toodete teatavate keskkonnaaspektide määratlemiseks;

4)	turuleviimine –ETT esmakordne kättesaadavaks tegemine ühenduse turul tasuliseks või tasuta levitamiseks või kasutamiseks, kusjuures turustusviis pole oluline;

5)	kasutuselevõtt – ETT esmakordne nõuetekohane kasutamine lõpptarbija poolt ühenduses;

tootja – iga füüsiline või juriidiline isik, kes toodab käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvaid ETTsid ja vastutab nende toodete tootja oma nime või kaubamärgi all turuleviimise ja/või kasutuselevõtu või tootja enda vajadusteks kasutamisel toote vastavuse eest käesolevale direktiivile. Kui tootja määratluse esimese lause tähenduses puudub, siis on tootjaks füüsiline või juriidiline isik, kes viib turule ja/või võtab kasutusele käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvad ETTd;

7)	volitatud esindaja – iga füüsiline või juriidiline isik, kelle asukoht on ühenduses ja kes on tootja poolt kirjalikult volitatud tema nimel täielikult või osaliselt täitma käesoleva direktiiviga seotud kohustusi ja formaalsusi;

8)	materjalid – kõik materjalid, mida kasutatakse ETT elutsükli jooksul;

9)	toote kavandamine – õiguslike, tehniliste, ohutus-, töö- ja turunõuete ning muude nõuete ülevõtmine ETT tehnilistesse spetsifikatsioonidesse;

10)	keskkonnaaspekt – ETT osa või funktsioon, mis võib toote elutsükli jooksul avaldada mõju keskkonnale;

11)	keskkonnamõju – keskkonna mis tahes muutus, mis on täielikult või osaliselt põhjustatud ETT poolt selle elutsükli jooksul;

12)	elutsükkel – ETT eksistentsi jooksul üksteisele järgnevate ja üksteisega seotud etappide kogum alates tooraine töötlemisest kuni lõpliku kõrvaldamiseni;

13)

korduskasutus – mis tahes toiming, kus ETT või selle komponentide jäätmeid kasutatakse samal eesmärgil, milleks need algselt olid ette nähtud, sealhulgas vastuvõtupunktidesse, turustajatele, ringlussevõtjatele või tootjatele tagastatud ETT või selle komponentide jätkuv kasutamine, samuti ETT korduskasutus pärast ümbertöötlemist;

14)	ringlussevõtt – jäätmematerjali ümbertöötlemine tootmisprotsessis algeesmärgil või muudel eesmärkidel, kuid mitte energia taaskasutamiseks;

15)	energia taaskasutamine – põlevjäätmete kasutamine energia saamiseks otsese põletamise teel koos muude jäätmetega või neist eraldi, mille puhul eraldub soojusenergia;

16)	taaskasutamine – nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ (jäätmete kohta) (22) II B lisas ette nähtud mis tahes toiming;

17)	jäätmed – direktiivi 75/442/EMÜ I lisas loetletud kategooriatesse kuuluv mis tahes aine või ese, millest valdaja vabaneb, vabaneda soovib või vabanema peab;

18)	ohtlikud jäätmed – kõik nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta artikli 1 lõike 4 kohaldamisalasse kuuluvad jäätmed (23);

19)	ökoloogiline profiil –vastavalt asjaomastele rakendusmeetmetele ETT-le kogu elutsükli jooksul kohaldatav kirjeldus sisenditest ja väljunditest (nagu materjalid, heitmed ja jäätmed), mis on keskkonnamõju seisukohast olulised ja väljendatavad mõõdetavates füüsikalistes suurustes;

20)	ETT keskkonnatoime – tootja poolt toote keskkonnaaspektide parandamiseks tehtud jõupingutuste tulemus, mis on kirjas tehnilistes dokumentides;

21)	keskkonnatoime parandamine – ETT keskkonnatoime parandamise protsess, mis hõlmab mitmeid tootepõlvkondi, kuigi mitte kõiki keskkonnaaspekte ühekorraga;

22)	ökodisain – keskkonnanõuete arvestamine toote kavandamisel eesmärgiga parandada toote keskkonnatoimet toote kogu elutsükli jooksul;

23)	ökodisaini nõuded – ETT-le või selle kavandamisele esitatav mis tahes nõue, mille eesmärgiks on keskkonnatoime parandamine, või mis tahes kohustus anda teavet toote keskkonnaaspektide kohta;

24)	üldised ökodisaini nõuded – mis tahes ökodisaini nõue, mis käsitleb ETT kogu ökoloogilist profiili ja millega ei kehtestata konkreetsele keskkonnaaspektile piirmäära;

25)	spetsiifilised ökodisaini nõuded – mis tahes kvantitatiivne ja mõõdetav ETT konkreetsele keskkonnaaspektile esitatav ökodisaini nõue, näiteks energiatarve teatud kindlal väljundvõimsusel töötamisel;

26)

harmoneeritud standard – tehnospetsifikaadid, mille tunnustatud standardiorganisatsioon on vastu võtnud komisjoni ülesandel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivis 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord) (24) sätestatud korras, et kehtestada üle-euroopalised nõuded, mille järgimine ei ole siiski kohustuslik.

Artikkel 3

Turuleviimine ja/või kasutuselevõtt

1. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed selleks, et ETTd viiakse turule ja/või võetakse kasutusele vaid siis, kui nad vastavad nende osas kohaldatavatele rakendusmeetmetele ja kannavad vastavalt artiklile 4 EÜ-vastavusmärgist.

2. Liikmesriigid nimetavad turujärelevalve eest vastutavad asutused. Nad tagavad, et nimetatud asutused omaksid ja kasutaksid vajalikke volitusi, et võtta neile käesoleva direktiivi alusel pandud sobivad meetmed. Liikmesriigid määratlevad pädevate asutuste ülesanded, volitused ja töökorra; pädevad asutused on volitatud:

i)	korraldama vajalikus mahus asjakohaseid ETTde eeskirjadele vastavuse kontrolle ja kohustama tootjat või tema volitatud esindajat artikli 6 kohaselt eemaldama nõuetele mittevastavad ETTd turult,

ii)	nõudma asjaosalistelt kogu vajalikku teavet, mis on rakendusmeetmetes täpselt kindlaks määratud,

iii)	võtma toodete proove ja teostama nende vastavuskontrolle.

3. Liikmesriigid teavitavad komisjoni pidevalt turu järelevalve tulemustest; kui see on asjakohane, edastab komisjon nimetatud teabe teistele liikmesriikidele.

4. Liikmesriigid tagavad, et tarbijatel ja teistel asjaosalistel on võimalus esitada pädevatele asutustele tähelepanekuid toodete vastavuse kohta.

Artikkel 4

Märgistamine ja vastavusdeklaratsioon

1. Enne turuleviimist ja/või kasutuselevõttu tuleb rakendusmeetmega reguleeritud ETT-le kinnitada EÜ-vastavusmärgis ja toote kohta tuleb väljastada vastavusdeklaratsioon, millega tootja või tema volitatud esindaja kinnitab, et ETT vastab kohaldatava rakendusmeetme kõigile asjakohastele sätetele.

2. EÜ-vastavusmärgis koosneb tähtedest “CE” vastavalt III lisa näidisele.

3. Vastavusdeklaratsioon peab sisaldama VI lisas nimetatud andmeid ja viitama asjakohasele rakendusmeetmele.

4. ETT-le ei tohi kinnitada märgiseid, mille tähenduse või kuju võib kasutaja ära vahetada EÜ-vastavusmärgise tähenduse või kujuga.

5. Liikmesriigid võivad nõuda, et toote üleandmisel lõpptarbijale peavad andmed I lisa 2. osa kohaselt olema esitatud nende riigikeeles/-keeltes.

Liikmesriigid annavad loa ka nimetatud teabe esitamiseks ühenduse ühes või mitmes teises ametlikus keeles.

Punkti 1 kohaldamisel arvestavad liikmesriigid eelkõige:

a)	kas teavet saab edastada ühtlustatud sümbolitega, üldtunnustatud koodidega või mõnel teisel moel;

b)	toote eeldatava kasutaja teadmiste taset ja vajaliku teabe liiki.

Artikkel 5

Vaba liikumine

1. Liikmesriigid ei tohi asjaomase kohaldatava rakendusmeetme raames enda territooriumil keelata, piirata ega takistada ETTde turuleviimist ja/või kasutuselevõttu, tuginedes I lisa 1. osas nimetatud ökodisaini parameetritele vastavatele ökodisaini nõutele, mis on reguleeritud asjaomase rakendusmeetmega, kui tooted vastavad kõigile kohaldatava rakendusmeetme asjakohastele sätetele ja kannavad artiklis 4 nimetatud EÜ-vastavusmärgist.

2. Liikmesriigid ei tohi I lisa 1. osas nimetatud ökodisaini parameetritele vastavatele ökodisaini nõuetele tuginedes keelata, piirata või takistada enda territooriumil artiklis 4 nimetatud EÜ-vastavusmärgist kandvate ETTde, mille suhtes kehtiv rakendusmeede näeb ette, et ökodisaini nõue pole vajalik, turuleviimist ja/või kasutuselevõttu.

3. Liikmesriigid ei takista kohaldatava rakendusmeetme sätetele mittevastavate ETTde esitlemist messidel, näitustel, esitlustel ja analoogsetel üritustel, kui on olemas nähtav viide sellele, et nimetatud tooted viiakse turule ja/või võetakse kasutusele alles siis, kui vastavus on saavutatud.

Artikkel 6

Kaitseklausel

1. Kui liikmesriik tuvastab, et artiklis 4 nimetatud EÜ-vastavusmärgisega tähistatud ETT ei täida nõuetekohasel kasutamisel kohaldatava rakendusmeetme kõiki asjakohaseid sätteid, siis on tootja või tema volitatud esindaja kohustatud viima ETT kohaldatava rakendusmeetme ja/või EÜ-vastavusmärgise sätetega vastavusse ja kõrvaldama õigusvastase olukorra asjaomase liikmesriigi juhiste alusel.

Kui mittevastavus jätkub, teeb liikmesriik otsuse, millega piiratakse või keelatakse vastava ETT turuleviimist ja/või kasutuselevõttu või tagab selle turult eemaldamise.

2. Liikmesriik peab põhjendama igat käesoleva direktiivi alusel vastu võetud otsust, millega keelatakse või piiratakse ETT turuleviimist ja/või kasutuselevõttu.

Nimetatud otsusest tuleb asjaomast osapoolt viivitamatult teavitada; samaaegselt tuleb talle teatada, missugused õiguskaitsevahendid vastavalt liikmesriigi õigusaktidele on tema käsutuses ja missuguse aja jooksul saab nimetatud õiguskaitsevahendeid kasutada.

3. Liikmesriik teavitab komisjoni ja teisi liikmesriike viivitamatult lõike 1 alusel tehtud otsusest, nimetab selle põhjused ja annab iseäranis teada, kas mittevastavuse puhul on tegemist ühega järgmistest juhtudest:

a)	kohaldatava rakendusmeetme nõuete mittetäitmine;

b)	artikli 9 lõikes 2 nimetatud ühtlustatud harmoneeritud standardite puudulik kohaldamine;

c)	artikli 9 lõikes 2 nimetatud lüngad harmoneeritud standardites.

4. Komisjon konsulteerib viivitamatult asjaomaste osapooltega ja võib kasutada sõltumatute tehniliste ekspertide abi.

Pärast konsulteerimist teavitab komisjon viivitamatult otsuse teinud liikmesriiki ja teisi liikmesriike oma seisukohast.

Kui komisjon ei pea otsust õigustatuks, teavitab ta sellest viivitamatult liikmesriike.

5. Kui punkti 1 alusel tehtud otsuse aluseks on lünk harmoneeritud standardis, algatab komisjon viivitamatult artikli 9 lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud menetluse. Ühtlasi teavitab komisjon artikli 15 lõikes 1 nimetatud komiteed.

6. Liikmesriigid ja komisjon võtavad põhjendatud juhtudel vajalikud meetmed konfidentsiaalsuse tagamiseks nimetatud menetluse raames saadud teabe osas.

7. Liikmesriikide poolt käesoleva artikli alusel tehtud otsused avalikustatakse läbipaistval viisil.

8. Komisjoni arvamused nende otsuste kohta avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 7

Vastavushindamine

1. Enne rakendusmeetme alla kuuluva ETT turuleviimist ja/või sellise ETT kasutuselevõttu peab tootja või tema volitatud esindaja tagama, et teostatakse ETT vastavushindamine kooskõlas kohaldatava rakendusmeetme kõikide asjakohaste nõuetega.

2. Vastavushindamise menetlused määratakse kindlaks rakendusmeetmetes ja peavad tootjal võimaldama valida IV lisas sätestatud sisemise kavandikontrolli ja V lisas sätestatud juhtimissüsteemi vahel. Põhjendatud juhtudel ja võrdeliselt tootest tuleneva riskiga valitakse vastavushindamise menetlus välja otsuses 93/465/EMÜ kirjeldatud asjakohaste moodulite hulgast.

Kui rakendusmeetme alla kuuluva ETT kavandas organisatsioon, kes on registreeritud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2001. aasta määruse (EÜ) nr 761/2001 (organisatsioonide vabatahtliku osalemise võimaldamise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemis (EMAS)) (25) sätetele ja kui registreeriti muuhulgas kavandustegevus, siis lähtutakse sellest, et nimetatud organisatsiooni juhtimissüsteem vastab käesoleva direktiivi V lisa nõuetele.

Kui rakendusmeetme alla kuuluva ETT kavandas organisatsioon, mis omab juhtimissüsteemi, mis hõlmab kavandustegevust, ja kui süsteemi rakendatakse vastavalt harmoneeritud standardile, millele on viidatud Euroopa Liidu Teatajas, siis lähtutakse sellest, et juhtimissüsteem vastab käesoleva direktiivi V lisa nõuetele.

3. Pärast rakendusmeetme alla kuuluva ETT turuleviimist või kasutuselevõttu peab tootja või tema volitatud esindaja 10 aasta jooksul pärast selle ETT viimase eksemplari tootmist säilitama vastavushindamise dokumente ja tema poolt väljastatud vastavusdeklaratsioone ja esitama neid liikmesriikidele tutvumiseks.

Asjakohased dokumendid tuleb teha kättesaadavaks 10 päeva jooksul pärast liikmesriigi pädeva asutuse taotlust.

4. Artiklis 4 nimetatud vastavushindamise dokumendid ja vastavusdeklaratsioon tuleb koostada ühes ühenduse ametlikest keeltest.

Artikkel 8

Vastavuseeldus

1. Liikmesriigid käsitlevad ETTd, mis kannab artiklis 4 nimetatud EÜ-vastavusmärgist, kohaldatava rakendusmeetme asjakohastele sätetele vastavana.

2. Kui ETT on valmistatud vastavalt harmoneeritud standardile, mille viide on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, siis käsitlevad liikmesriigid toodet kõikidele nimetatud standarditega seotud kohaldatava rakendusmeetme nõuetele vastavana.

3. Kui ETTle anti määruse (EÜ) nr 1980/2000 kohaselt ühenduse ökomärgis, siis käsitletakse toodet kohaldatava rakendusmeetme ökodisaini nõuetele vastavana, kuivõrd ökomärgis neid nõudeid täidab.

4. Vastavuseelduse eesmärgil võib komisjon käesoleva direktiivi raames vastavalt artikli 15 lõikes 2 sätestatud menetlusele otsustada, et teised ökomärgised täidavad samaväärseid tingimusi nagu ühenduse ökomärgis määruse (EÜ) nr 1980/2000 tähenduses. ETTd, millele on omistatud taolised teised ökomärgised, käsitletakse kohaldatava rakendusmeetme ökodisaini nõuetele vastavatena, kuivõrd asjaomane ökomärgis nimetatud nõudeid täidab.

Artikkel 9

Harmoneeritud standardid

1. Liikmesriigid tagavad võimaluste piires asjakohaste meetmete võtmise, et konsulteerida harmoneeritud standardite väljatöötamise ja järelevalve käigus huvitatud isikutega siseriiklikul tasandil.

2. Kui liikmesriik või komisjon on seisukohal, et harmoneeritud standard, mille rakendamisele tugineb kohaldatava rakendusmeetme konkreetsetele sätetele vastavuse eeldus, ei arvesta neid sätteid täielikult, teavitab asjaomane liikmesriik või komisjon sellest direktiivi 98/34/EÜ artikli 5 kohaselt moodustatud alalist komiteed, tuues välja põhjused. Komitee esitab kiirendatud korras oma arvamuse.

3. Nimetatud komitee arvamuse põhjal otsustab komisjon, kas viide asjaomasele standardile Euroopa Liidu Teatajas avaldada, mitte avaldada või avaldada piiranguga, kas jätta viide alles või see teatajast eemaldada.

4. Komisjon teavitab sellest asjaomast Euroopa standardiorganit ja esitab vajadusel taotluse asjaomase harmoneeritud standardi ülevaatamiseks.

Artikkel 10

Nõuded komponentidele ja sõlmedele

Tootjaid või nende volitatud esindajaid, kes viivad komponendid ja sõlmed turule ja/või võtavad kasutusele, saab rakendusmeetmetega kohustada esitama rakendusmeetme alla kuuluva ETT tootjale olulisi andmeid asjaomaste komponentide või sõlmede materjali koostise ning energia, materjalide ja/või ressursside kulu kohta.

Artikkel 11

Halduskoostöö ja teabevahetus

1. Liikmesriigid tagavad sobivate meetmete võtmise, et julgustada käesoleva direktiivi rakendamiseks pädevaid asutusi tegema koostööd ning üksteisele ja komisjonile teavet edastama eesmärgiga toetada direktiivi, eriti selle artikli 6 rakendamist.

Halduskoostööks ja teabevahetuseks tuleb võimaluste piires kasutada elektroonilisi suhtlusvahendeid, mille edendamiseks saab kasutada ühenduse asjaomaseid programme.

Liikmesriigid teatavad komisjonile asutuste nimed, kelle pädevuses on käesoleva direktiivi kohaldamine.

2. Komisjoni ja liikmesriikide vahelise teabevahetuse täpse viisi ja struktuuri üle otsustatakse vastavalt artikli 15 lõikes 2 sätestatud menetlusele.

3. Komisjon võtab sobivad meetmed, et toetada käesolevas artiklis sätestatud liikmesriikide vahelist koostööd ja anda sellesse oma panus.

Artikkel 12

Rakendusmeetmed

1. Komisjon võtab vastavalt artikli 15 lõikes 2 sätestatud menetlusele vastu rakendusmeetmed.

2. Rakendusmeetme alla kuulumiseks peab ETT vastama kõikidele alltoodud kriteeriumidele:

a)	ETTd peab olema vastavalt viimastele kättesaadavatele andmetele ühenduses turustatud üle 200 000 ühiku aastas;

b)	ETT-l peab olema, arvestades turuleviidud ja/või kasutusele võetud koguseid, ühenduses oluline mõju keskkonnale vastavalt otsuses nr 1600/2002/EÜ sätestatud ühenduse strateegilistele prioriteetidele;

ETT-l peab olema oluline potentsiaal keskkonnatoime parandamiseks ilma liigsete kuludeta. Nimetatud kriteeriumi täitmise kontrollimisel kehtivad järgmised parameetrid:

—	teiste asjakohaste ühenduse õigusaktide puudumine;

—	turujõud ei suuda antud probleemi lahendada;

—	suured erinevused keskkonnatoimes analoogsete turul olevate ETTde lõikes.

3. Kaaludes rakendusmeetme eelnõu koostamist, arvestab komisjon artiklis 15 nimetatud komitee arvamusi ning järgnevat:

a)	ühenduse keskkonnaalaseid prioriteete, nagu need on sätestatud otsuses nr 1600/2002/EÜ või komisjoni Euroopa kliimamuutuse programmis (ECCP);

b)	asjakohaseid eneseregulatsiooni meetmeid, nagu vabatahtlikud kokkulepped või teised tööstuse meetmed.

4. Rakendusmeetme eelnõu väljatöötamisel komisjon:

a)	kontrollib ETT elutsüklit;

b)	teostab hindamist mille käigus kontrollitakse mõjusid keskkonnale, tarbijatele ja tootjatele, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, konkurentsivõime, innovatsiooni, turule juurdepääsu ning kulude ja saadava kasu osas;

c)	arvestab liikmesriikide poolt oluliseks peetud kehtivaid siseriiklikke keskkonnaeeskirju;

d)	konsulteerib asjaomaste huvigruppidega;

e)	koostab punktis b nimetatud tagajärgede hindamise alusel rakendusmeetme eelnõu põhjenduse;

f)	määrab rakendustähtaja(d), astmelised meetmed või üleminekumeetmed või -perioodid ja arvestab seejuures võimalikke mõjusid väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele või spetsiifilistele, peamiselt väikeste ja keskmise suurustega ettevõtjate poolt toodetavatele tooterühmadele.

5. Rakendusmeetmed peavad täitma kõiki järgmisi kriteeriume:

a)	kasutaja seisukohalt ei tohi esineda märkimisväärset negatiivset toimet toote töökindlusele;

b)	kahjustada ei tohi tervist, ohutust ja keskkonda;

c)	tarbijatele ei tohi avalduda märkimisväärseid negatiivseid mõjusid, eriti toote taskukohasuse ja elutsükli kulude osas;

d)	tootja konkurentsivõimele ei tohi avalduda märkimisväärseid negatiivseid mõjusid, ka mitte ühendusevälistel turgudel;

e)	ökodisaini nõue ei tohi põhimõtteliselt viia selleni, et kõik teised tootjad peavad üle võtma ühe kindla tootja tehnoloogia;

f)	tootjatele ei tohi tekitada ülemääraseid halduskulusid.

6. Rakendusmeetmetega sätestatakse ökodisaini nõuded vastavalt I lisale ja/või II lisale.

Toote teatavatele keskkonnaaspektidele, mis omavad olulist keskkonnamõju, kehtestatakse eriomased ökodisaini nõuded.

Rakendusmeetmed võivad ka näha ette, et ökodisaini nõue pole vajalik mõningate I lisa 1. osas osutatud ökodisaini parameetrite puhul.

7. Nõuded tuleb sõnastada selliselt, et turu järelevalveasutustele oleks tagatud võimalus kontrollida, kas ETT vastab rakendusmeetme nõuetele. Rakendusmeetmes tuleb täpsustada, kas kontrolli saaks teostada vahetult ETT või tehniliste dokumentide põhjal.

8. Rakendusmeetmed peavad sisaldama VII lisas loetletud andmeid.

9. Komisjoni poolt rakendusmeetmete väljatöötamisel kasutatud olulised uuringud ja analüüsid peavad olema üldsusele kättesaadavad.

10. Vajadusel tuleb koos rakendusmeetmega, mis sätestab ökodisaini nõuded, koostada suunised erinevate keskkonnaaspektide vahelise tasakaalu tagamiseks; need suunised peab komisjon vastu võtma artikli 15 lõike 2 kohaselt.

Artikkel 13

Tööplaan

1. Kooskõlas artiklis 12 sätestatud kriteeriumidega koostab komisjon, olles konsulteerinud artiklis 14 nimetatud nõuandefoorumiga, hiljemalt … (26) tööplaani, mis tuleb teha üldsusele kättesaadavaks.

Tööplaan sisaldab järgneva kolme aasta jaoks tooterühmade mittetäieliku loetelu, mida käsitletakse rakendusmeetmete kehtestamisel esmatähtsatena.

Komisjon muudab tööplaani regulaarselt pärast konsulteerimist nõuandefoorumiga.

2. Üleminekuperioodil, mille jooksul koostatakse esimene tööplaan vastavalt lõikele 1, võib komisjon võtta siiski artikli 15 lõikes 2 sätestatud menetluse kohaselt, täites artiklis 12 sätestatud kriteeriume ja olles konsulteerinud nõuandefoorumiga, esimese sammuna vastu rakendusmeetmed nendele toodetele, mis on ECCPs klassifitseeritud toodetena, mis omavad kõrget potentsiaali kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks väikeste kuludega.

Artikkel 14

Nõuandefoorum

Komisjon tagab, et ta jälgib oma tegevuses iga rakendusmeetme puhul liikmesriikide ja kõikide oluliste kõnealuse toote/tooterühmaga seotud huvitatud isikute, nagu tööstuse, sealhulgas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate, käsitöönduse, ametiühingute, hulgi- ja jaemüügiga tegelevate ettevõtjate, importijate, keskkonnakaitseorganisatsioonide ja tarbijarühmade esindajate tasakaalustatud kaasamist. Nimetatud osapooled kohtuvad nõuandefoorumil. Komisjon määrab kindlaks nimetatud foorumi töökorra.

Artikkel 15

Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab komitee.

2. Kui viidatakse käesolevale lõikele, siis kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, arvestades selle artiklit 8.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 nimetatud ajavahemikuks määratakse kolm kuud.

3. Komitee võtab vastu töökorra.

Artikkel 16

Karistused

Liikmesriigid määravad kindlaks karistused käesoleva direktiivi alusel vastuvõetud siseriiklike sätete rikkumise eest. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Artikkel 17

Muudatused

1. Direktiivi 92/42/EMÜ muudetakse käesolevaga järgmiselt.

1)	Artikkel 6 jäetakse välja.

Lisatakse järgmine artikkel:

“Artikkel 10a

Käesolev direktiiv on rakendusmeede ... aasta direktiivi 2005/…/EÜ (27) (28) artikli 12 tähenduses, mis käsitleb energiatõhusust kasutamise ajal vastavalt sellele direktiivile, ja seda võib direktiivi 2005/…/EÜ (28) artikli 15 lõike 2 kohaselt muuta või kehtetuks tunnistada.

3)	I lisa 2. jagu jäetakse välja.

4)	II lisa jäetakse välja.

2. Direktiivi 96/57/EÜ muudetakse käesolevaga järgmiselt:

lisatakse järgmine artikkel:

“Artikkel 9a

Käesolev direktiiv on rakendusmeede ... aasta direktiivi 2005/…/EÜ (29) (28) artikli 12 tähenduses, mis käsitleb energiatõhusust kasutamise ajal vastavalt sellele direktiivile, ja seda võib direktiivi 2005/…/EÜ (28) artikli 15 lõike 2 kohaselt muuta või kehtetuks tunnistada.

3. Direktiivi 2000/55/EÜ muudetakse käesolevaga järgmiselt:

lisatakse järgmine artikkel:

“Artikkel 9a

Käesolev direktiiv on rakendusmeede ... aasta direktiivi 2005/…/EÜ (30) (31) artikli 12 tähenduses, mis käsitleb energiatõhusust kasutamise ajal vastavalt sellele direktiivile, ja seda võib direktiivi 2005/../EÜ (31) artikli 15 lõike 2 kohaselt muuta või kehtetuks tunnistada.

Artikkel 18

Kehtetuks tunnistamine

Direktiivid 78/170/EMÜ ja 86/594/EMÜ tunnistatakse kehtetuks. Liikmesriigid võivad edasi kohaldada kehtivaid siseriiklikke meetmeid, mis on vastu võetud direktiivi 86/594/EMÜ alusel, kuni antud toodete suhtes pole käesoleva direktiivi alusel vastu võetud rakendusmeetmeid.

Artikkel 19

Läbivaatamine

Hiljemalt … (32) vaatab komisjon läbi direktiivi ning selle rakendusmeetmete tõhususe, samuti rakendusmeetmete läve, turu järelevalvemehhanismide ja võimalike käivitatud asjakohaste eneseregulatsioonimeetmete tõhususe, olles konsulteerinud artiklis 14 nimetatud aruandefoorumiga, ja esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule – kui see on asjakohane – ettepanekud direktiivi muutmiseks.

Artikkel 20

Konfidentsiaalsus

Artiklis 10 ja I lisa 2. osas nimetatud nõuded tootja ja/või volitatud esindaja poolt antava teabe kohta peavad vastama proportsionaalsuse põhimõttele ja arvestama majanduslikult tundliku teabe õiguspärase konfidentsiaalsuse põhjendatud vajadusega.

Artikkel 21

Rakendamine

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid enne. (33) Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viited käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 22

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 23

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, ...

Euroopa Parlamendi nimel

president

....

Nõukogu nimel

eesistuja

.....

(1) ELT C 112, 30.4.2004, lk 25.

(2) Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2004. aasta arvamus (ELT C 104 E, 30.4.2004), nõukogu 29. novembri 2004. aasta ühine seisukoht ja Euroopa Parlamendi ... aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(3) EÜT L 242, 10.9.2002, lk 1.

(4) EÜT L 220, 30.8.1993, lk 23.

(5) EÜT C 136, 4.6.1985, lk 1.

(6) EÜT C 141, 19.5.2000, lk 1.

(7) EÜT L 297, 13.10.1992, lk 16. Direktiivi on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1882/2003 (ELT L 284, 31.10.2003, lk 1).

(8) EÜT L 237, 21.9.2000, lk 1.

(9) EÜT L 332, 15.12.2001, lk 1.

(10) ELT L 37, 13.2.2003, lk 24. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2003/108/EÜ (EÜT L 345, 31.12. 2003, lk 106).

(11) ELT L 37, 13.2.2003, lk 19.

(12) EÜT L 262, 27.9.1976, lk 201. Direktiivi on viimati muudetud komisjoni direktiiviga 2004/98/EÜ (ELT L 305, 1.10.2004, lk 63).

(13) EÜT L 167, 22.6.1992, lk 17. Direktiivi on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2004/8/EÜ (ELT L 52, 21.2.2004, lk 50).

(14) EÜT L 236, 18.9.1996, lk 36.

(15) EÜT L 279, 1.11.2000, lk 33.

(16) EÜT L 52, 23.2.1978, lk 32. Direktiivi on muudetud direktiiviga 82/885/EMÜ (EÜT L 378, 31.12.1982, lk 19).

(17) EÜT L 196, 26.7.1990, lk 15. Direktiivi on muudetud direktiiviga 93/68/EMÜ (EÜT L 220, 30.8.1993, lk 1).

(18) ELT L 1, 4.1.2003, lk 65.

(19) EÜT L 344, 6.12.1986, lk 24. Direktiivi on muudetud nõukogu määrusega (EÜ) nr 807/2003 (ELT L 122, 16.5.2003, lk 36).

(20) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(21) ELT C 321, 31.12.2003, lk 1.

(22) EÜT L 194, 25.7.1975, lk 39. Direktiivi on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1882/2003.

(23) EÜT L 377, 31.12.1991, lk 20. Direktiivi on muudetud direktiiviga 94/31/EÜ (EÜT L 168, 2.7.1994, lk 28).

(24) EÜT L 204, 21.7.1998, lk 37. Direktiivi on viimati muudetud 2003. aasta ühinemisaktiga.

(25) EÜT L 114, 24.4.2001, lk 1.

(26) Kahe aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi vastuvõtmist.

(27) ELT L …”

(28) Käesolev direktiiv.

(29) ELT L …”

(30) ELT L …”

(31) Käesolev direktiiv.

(32) Viis aastat pärast käesoleva direktiivi vastuvõtmist.

(33) 24 kuu möödumist käesoleva direktiivi jõustumisest.

I LISA

MEETOD ÜLDISTE ÖKODISAINI NÕUETE SÄTESTAMISEKS

(viidatud artiklis 12)

Üldised ökodisaini nõuded taotlevad ETT keskkonnatoime parandamist ja on eelkõige keskendunud toote olulistele keskkonnaaspektidele, sätestamata piirmäärasid. Komisjon kehtestab artiklis 15 nimetatud komiteele esitatava rakendusmeetme eelnõu väljatöötamisel olulised keskkonnaaspektid, mis tuuakse üksikasjaliselt ära rakendusmeetmes.

Töötades välja rakendusmeetmed, millega kehtestatakse artikli 12 kohaselt üldised ökodisaini nõuded, määrab komisjon rakendusmeetme alla kuuluva ETT osas – kui see on asjakohane – kindlaks, millised 1. osas loetletud ökodisaini parameetrid, millised 2. osas nimetatud teabe edastamise nõuded ja millised 3. osas tootjale esitatavad nõuded asjaomase toote osas kehtivad.

1. osa ETTde ökodisaini parameetrid

1.1.

Niivõrd kui need puudutavad toote kavandamist, määratakse olulised keskkonnaaspektid kindlaks, arvestades toote elutsükli järgmisi etappe:

a)	tooraine valik ja kasutamine;

tootmine;

c)	pakendamine, transport ja turustamine;

d)	paigaldamine ja hooldus;

e)	kasutamine;

f)	eluea lõpp, see tähendab staadiumi ETT esmase kasutamise lõpust kuni toote lõpliku kõrvaldamiseni.

1.2.

Iga etapi puhul tuleb hinnata järgmisi keskkonnaaspekte, kuivõrd need on olulised:

a)	eeldatav materjali, energia ja teiste ressursside nagu näiteks puhta vee kulu;

b)	eeldatavad õhu-, vee- ja pinnaseheitmed;

c)	eeldatav keskkonna reostus füüsikaliste mõjude nagu müra, vibratsiooni, kiirguse ja elektromagnetväljade tõttu;

d)	eeldatavalt tekkivate jäätmematerjalide kogus;

e)	materjali ja/või energia korduskasutuse, ringlussevõtu ja taaskasutamise võimalused, arvestades direktiivi 2002/96/EÜ.

1.3.

Eelmises lõikes nimetatud toote keskkonnaaspektide parandamist tuleb hinnata esmajoones järgmiste kriteeriumide alusel, mida vajadusel täiendatakse teiste kriteeriumidega:

a)	toote mass ja maht;

b)	ümbertöödeldud materjali kasutamine;

c)	energia, vee ja teiste ressursside kulu toote elutsükli jooksul;

ainete kasutamine, mis on nõukogu 27. juuni 1967. aasta direktiivi 67/548/EMÜ ohtlike ainete liigitamist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 196, 16.8.1967, lk 1), viimati muudetud komisjoni direktiiviga 2004/73/EÜ (ELT L 152, 30.4.2004, lk 1), tähenduses tervist ja/või keskkonda kahjustavad ning mille märgistamine ja kasutamine on muuhulgas reguleeritud selliste direktiividega nagu 76/769/EMÜ või 2002/95/EÜ;

e)	nõuetekohaseks kasutamiseks ja korrapäraseks hoolduseks vajalike tarbekaupade liik ja kogus;

korduskasutuse ja ringlussevõtu indikaatorid: kasutatavate materjalide ja komponentide arv, standardkomponentide kasutamine, demonteerimiseks kuluv aeg, demonteerimiseks vajalike töövahendite komplekssus, korduskasutuseks ja ringlussevõtuks sobivate komponentide ja materjalide märgistamine standardkoodidega (sealhulgas plastikdetailide tähistamine vastavalt ISO-standarditele), kergesti ringlussevõetavate materjalide kasutamine, kerge ligipääs väärtuslikele ja teistele ümbertöödeldavatele komponentidele ja materjalidele; kerge ligipääs ohtlikke aineid sisaldavatele komponentidele ja materjalidele;

g)	kasutatud detailide uuesti kasutamine;

h)	komponentide ja tervete seadmete korduskasutust ja ringlussevõttu takistavate tehniliste lahenduste vältimine;

i)	toote eluea indikaatorid: garanteeritud minimaalne eluiga, varuosade minimaalne tarneaeg, moodulitest komplekteeritavus, täiendatavus, parandatavus;

j)	jäätmete ja ohtlike jäätmete tekkivad kogused;

õhuheitmed (kasvuhoonegaasid, hapestumist tekitavad ained, lenduvad orgaanilised ühendid, osooni lõhustavad ained, püsivad orgaanilised saasteained, raskemetallid, tahketest osakestest ja hõljuvatest tahketest osakestest koosnevad ained), ilma et see piiraks 16. detsembri 1997.aasta direktiivi 97/68/EÜ väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate sisepõlemismootorite heitgaaside ja tahkete heitmete vähendamise meetmete kohta (EÜT L 59, 27.2.1998, lk 1), viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2004/26/EÜ (ELT L 146, 30.4.2004, lk 1), kohaldamist;

l)	veeheitmed (raskemetallid, hapnikurežiimile ebasoodsat mõju avaldavad ained, püsivad orgaanilised saasteained);

m)	pinnaseheitmed (eelkõige ohtlike ainete väljavoolamise tõttu toodete kasutamisel ja saasteainete väljauhtumise tõttu pärast toodete kõrvaldamist).

2. osa Nõuded teabe esitamisele

Rakendusmeetmetes võib ette näha, et tootja peab esitama teabe, mis võib mõjutada ETT käsitlemist, kasutamist või ringlussevõttu teiste isikute kui tootja poolt. Nimetatud teabe hulka võib vajadusel kuuluda:

—	kavandaja teave tootmisprotsessi kohta;

—	teave tarbijale toote oluliste keskkonnaalaste omaduste ja keskkonnatoime kohta; nimetatud andmed tuleb tootele lisada toote turuleviimisel, et võimaldada tarbijal võrrelda erinevate toodete asjaomaseid aspekte;

—	teave tarbijale selle kohta, kuidas paigaldada, kasutada ja hooldada toodet võimalikult vähese mõjuga keskkonnale, kuidas saavutada toote võimalikult pikka eluiga, kuidas kasutuskõlbmatuks muutunud toodet kõrvaldada ning vajadusel teave toote varuosade tarnimise ja toote täiendamise aja kohta;

—	teave jäätmekäitlusettevõtetele kasutuskõlbmatuks muutunud toote demonteerimise, ringlussevõtu või kõrvaldamise kohta.

Võimaluse korral tuleks teave kanda tootele endale.

Selle teabe puhul tuleb arvestada kohustusi, mis tulenevad teistest ühenduse õigusaktidest nagu näiteks direktiivist 2002/96/EÜ.

3. osa Nõuded tootjale

ETTde tootjad on kohustatud teostama toote kogu elutsükli osas toote mudeli analüüsi, mis hõlmab eelkõige rakendusmeetmes sätestatud toote kavandamisega oluliselt mõjutatavaid keskkonnaaspekte ja tugineb realistlikel eeldustel ETTde tavapäraste kasutustingimuste ja kasutuseesmärkide kohta.

Selle analüüsi tulemuste põhjal koostab tootja ETT ökoloogilise profiili. Selles tuleb arvestada toote kõiki keskkonna jaoks olulisi omadusi ja kõiki toote elutsükli jooksul tekkivaid ja füüsikalistes suurustes mõõdetavaid sisendeid ja väljundeid.

Nimetatud analüüsi tulemuste põhjal hindab tootja toote alternatiivseid kavandeid ja saavutatud keskkonnatoimet, arvestades võrdlusandmeid.

Võrdlusandmed tuvastab komisjon rakendusmeetmes, tuginedes meetme väljatöötamisel kogutud teabele.

Konkreetse kavandilahenduse valimisel tuleb kõiki kehtivaid õigusakte järgides püüelda mõistliku kompromissi poole erinevate keskkonnaaspektide ja keskkonnakaitsealaste nõuete vahel nagu näiteks ohutus ja tervisekaitse, tehnilised nõuded toimivusele, kvaliteet, suutlikkus ja majanduslikud aspektid, sealhulgas tootmiskulud ja turustatavus.

II LISA

MEETOD SPETSIIFILISTE ÖKODISAINI NÕUETE KEHTESTAMISEKS

(viidatud artiklis 12)

Spetsiifiliste ökodisaini nõuete eesmärgiks on parandada toote valitud keskkonnaaspekte. Nendega saab nõuda muuhulgas tarbimise vähendamist, näiteks teatud kindla ressursi tarbimise piiramist ETT elutsükli erinevatel etappidel (nt vee kasutamise piiramine kasutamisfaasis või teatud kindla materjali kasutamise piiramine tootmisel või minimaalse ringlussevõetava materjali koguse kasutamise nõude kehtestamine).

Töötades välja rakendusmeetmed, millega kehtestatakse artikli 12 kohaselt eriomased ökodisaini nõuded, nimetab komisjon rakendusmeetme alla kuuluva ETT jaoks ökodisaini parameetrid vastavalt I lisa 1. osale ja sätestab nende nõuete ulatuse kooskõlas artikli 15 lõikes 2 nimetatud menetlusega:

Tehnilise, keskkonnaalase ja majandusliku analüüsi käigus valitakse välja teatud kogus turul olevate ETTde representatiivseid mudeleid ja selgitatakse nende põhjal välja tehnilised võimalused toote keskkonnatoime parandamiseks, pidades silmas, et toote jõudlust ja kasulikkust tarbijale olulisel määral ei vähendataks.

Tehnilise, keskkonnaalase ja majandusliku analüüsi raames selgitatakse samuti välja parimad turul olevad tooted ja tehnoloogiad, arvestades keskkonnaaspekte.

Nimetatud analüüsi tulemuste põhjal, arvestades tehnilist ja majanduslikku teostatavust ja täiustamispotentsiaali, tuleb võtta konkreetsed meetmed toote keskkonnamõju vähendamiseks.

Nõuded energiatõhususele, energiakulule või kasutamisele tuleb kindlaks määrata nii, et ETT representatiivsete mudelite elutsüklite kulud on lõpptarbija jaoks võimalikult madalad, arvestades mõju teistele keskkonnaaspektidele. Elutsükli kulude analüüsi aluseks tuleb võtta reaalne diskontomäär, mis põhineb Euroopa Keskpanga andmetel, samuti ETT reaalne eluiga; vaadelda tuleb ostuhinna muutuste summat (vastavalt tootmiskulude muutustele) ja tegevuskulusid (vastavalt tehnilise täiustamise võimalustele). Tegevuskuludeks on eelkõige kulud energiale ja teistele ressurssidele (nagu näiteks vesi või pesuvahend).

Teostatakse olulisi kulutegureid (energia- ja muude ressursside hind, tooraine- või tootmiskulud ning diskontomäärad) ja vajadusel väliseid keskkonnakulusid hõlmav tundlikkusanalüüs eesmärgiga tuvastada, kas tekib olulisi muutusi ja kontrollida üldiste järelduste usaldusväärsust. Nõue kohandatakse tulemusele.

Teiste ressursside, näiteks vee kulu võib analüüsida sama meetodiga.

Tehniliste, keskkonnaalaste ja majanduslike analüüside väljatöötamisel saab tugineda teabele, mis on saadud ühenduse teiste meetmete raames.

Sama käib ka teabe kohta, mis pärineb olemasolevatest programmidest, mida rakendatakse väljaspool ühendust, et sätestada spetsiifilisi ökodisaini nõudeid ELi majanduspartneritega kaubeldavatele ETTdele.

3.	Nõue jõustub alles pärast uue toote väljatöötamiseks tavalise aja möödumist.

III LISA

EÜ-VASTAVUSMÄRGIS

(viidatud artikli 4 lõikes 2)

EÜ-vastavusmärgis peab olema vähemalt 5 mm kõrgune. Selle suurendamisel või vähendamisel tuleb säilitada ülaltoodud pildil esitatud proportsioonid.

EÜ-vastavusmärgis tuleb kinnitada ETT-le. Kui see pole võimalik, tuleb märgis kinnitada kas pakendile või kaubaveo saatedokumentidele.

IV LISA

SISEMINE KAVANDI KONTROLL

(viidatud artiklis 7)

Käesolevas lisas kirjeldatakse menetlust, mille järgi tootja või tema volitatud esindaja, kes täidab käesoleva lisa punktis 2 sätestatud kohustusi, tagab ja kinnitab, et ETT vastab kohaldatava rakendusmeetme nõuetele. Vastavusdeklaratsiooni saab väljastada ühele tootele või mitmele tootele ja tootja peab selle säilitama.

Tootja koostab tehnilised dokumendid, mille põhjal on võimalik hinnata ETT vastavust kohaldatavale rakendusmeetmele.

Tehniline dokumentatsioon hõlmab eelkõige:

a)	ETT ja selle nõuetekohase kasutamise üldist kirjeldust;

b)	tootja poolt teostatud keskkonnahindamist ja/või viiteid asjakohasele kirjandusele või juhtumite analüüsidele, millele tootja tugines toote kavandi lahenduste hindamisel ja dokumenteerimisel ning nendega seonduvate otsuste tegemisel;

c)	ökoloogilist profiili, kuivõrd see on rakendusmeetmes ette nähtud;

d)	toote keskkonnalaste kavandielementide kirjeldust;

loetelu artiklis 9 viidatud asjaomastest standarditest, mida kohaldati täielikult või osaliselt, ja kohaldatava rakendusmeetme nõuete täitmiseks vastu võetud lahenduste kirjeldust, kui artiklis 9 nimetatud standardeid ei kohaldatud või need standardid ei kata kohaldatava rakendusmeetme nõudeid täielikult;

f)	koopiat toote keskkonnaalaste kavandielementide kohta kooskõlas I lisa 2. osas määratletud nõuete kohaselt esitatud andmetega;

g)	tootele kohaldatava rakendusmeetme ökodisaini nõuetele vastavuse kontrollimiseks teostatud testimiste tulemusi, kaasa arvatud sellise testimise vastavuse üksikasjad võrrelduna kohaldatava rakendusmeetmega sätestatud ökodisaini nõuetega.

3.	Tootja peab võtma kõik vajalikud meetmed, et kindlustada ETT valmistamine vastavalt punktis 2 nimetatud kavandialastele spetsifikatsioonidele ja kohaldatava rakendusmeetme nõuetele.

V LISA

JUHTIMISSÜSTEEM VASTAVUSE HINDAMISEKS

(viidatud artiklis 7)

1.	Käesolevas lisas kirjeldatakse menetlust, mille järgi tootja, kes täidab käesoleva lisa punktis 2 nimetatud kohustusi, tagab ja kinnitab, et ETT täidab kohaldatava rakendusmeetme nõudeid. Vastavusdeklaratsiooni saab väljastada ühele tootele või mitmele tootele ja tootja peab seda säilitama.

2.	ETT vastavuse hindamiseks võib kasutada juhtimissüsteemi, kui tootja kaasab sellesse käesoleva lisa punktis 3 kirjeldatud keskkonnaelemendid.

Juhtimissüsteemi keskkonnaelemendid

Käesolevas punktis sätestatakse juhtimissüsteemi elemendid ja protseduurid, millega tootja saab tõendada, et ETT täidab kohaldatava rakendusmeetme nõudeid.

3.1. Keskkonnale orienteeritud tootepoliitika

Tootja peab olema võimeline tõendama, et kohaldatava rakendusmeetme nõuded on täidetud. Lisaks sellele peab tootja, pidades silmas üldist toodete keskkonnatoime parandamist, esitama raamkontseptsiooni toodete keskkonnatoimega seonduvate eesmärkide ja indikaatorite sätestamise ning läbivaatamise kohta.

Kõik tootja poolt ETT kavandamise ja tootmisprotsessi kujundamise abil toote keskkonnatoime parandamiseks ja toote ökoloogilise profiili väljaselgitamiseks võetud meetmed tuleb – kui rakendusmeede seda nõuab – dokumenteerida süstemaatiliselt ja korrektselt kirjalike protseduuride ja juhiste kujul.

Nimetatud menetlused ja juhised peavad piisava põhjalikkusega sisaldama eelkõige järgmist:

—	loetelu dokumentidest, mis tuleb ETT vastavuse tõestamiseks koostada ja mis peab vajadusel olema kättesaadav;

—	keskkonnatoimega seonduvad eesmärgid ja indikaatorid ning organisatsiooni struktuur, pädevuse jaotus ja juhtkonna volitused ning vahendite olemasolu nimetatud eesmärkide ja indikaatorite täitmiseks ja ajakohastamiseks;

—	pärast toote valmistamist läbiviidavad kontrollid ja testid tõendamaks toote vastavust keskkonnaalastele indikaatoritele;

—	ettenähtud dokumentatsiooni kontroll ja selle regulaarse ajakohastamise menetlused;

—	menetlus juhtimissüsteemi keskkonnaelementide rakendamise ja tõhususe tõendamiseks.

3.2. Planeerimine

Tootja töötab välja ja ajakohastab järgmist:

a)	toote ökoloogilise profiili määramise protseduurid;

b)	keskkonnatoimega seonduvad eesmärgid ja indikaatorid, mida tuleb tehnoloogiliste lahenduste valimisel arvestada lisaks tehnilistele ja majanduslikele nõuetele;

c)	programm nende eesmärkide saavutamiseks.

3.3. Rakendamine ja dokumentatsioon

3.3.1.

Juhtimissüsteemi dokumendid sisaldavad andmeid eelkõige järgmiste aspektide kohta:

a)	määratletakse ja dokumenteeritakse pädevused ja volitused, et keskkonnale orienteeritud tootepoliitikat saaks tõhusalt rakendada, et selle teostamine fikseeritaks kirjalikult ja et kontroll ja täiendusmeetmed oleksid võimalikud;

b)	kirjalikult fikseeritakse kavandi kontrolli ja tootmisjärgse kontrolli meetodid ning toote kavandamise etapil rakendatavad meetodid ja süstemaatilised meetmed;

c)	tootja koostab ja ajakohastab dokumendid, milles kirjeldatakse juhtimissüsteemi olulisi keskkonnaelemente ning kõikide nõutavate dokumentide kontrolli protseduure.

3.3.2.

ETT dokumendid sisaldavad andmeid eelkõige järgmiste aspektide kohta:

a)	ETT ja selle nõuetekohase kasutamise üldine kirjeldus;

b)	tootja poolt teostatud keskkonnamõjude analüüsi tulemused ja/või viited asjakohasele kirjandusele või juhtumitele, millele tootja toote kavandilahenduse hindamisel, dokumenteerimisel ja kujundamisel tugines;

c)	ökoloogiline profiil, kuivõrd see on rakendusmeetmes ette nähtud;

d)	toote kohaldatava rakendusmeetme ökodisaini nõuetele vastavuse kontrollimiseks teostatud testimiste tulemused;

e)	tootja spetsifikatsioonid, milles näidatakse eelkõige ära, milliseid harmoneeritud standardeid kohaldati. Kui artiklis 9 märgitud standardeid ei kohaldatud või kui need ei kata rakendusmeetme nõudeid täielikult, peab tootja näitama, missuguste vahenditega ta tagab nõuete täitmise;

f)	koopiat toote keskkonnaalaste kavandielementide kohta kooskõlas I lisa 2.osa nõuete kohaselt esitatud andmetega.

3.4. Kontroll ja korrigeeriv tegevus

a)	Tootja võtab kõik meetmed, et tagada ETT valmistamine kooskõlas kavandispetsifikatsioonide ja tootele kohaldatava rakendusmeetme nõuetega;

b)	tootja töötab välja ja ajakohastab protseduurid, mille alusel ta uurib ja lahendab nõuetele mittevastavuse juhtumeid, ja viib korrigeerivast tegevusest tulenevad muudatused dokumenteeritud protseduuridesse;

c)	tootja viib vähemalt iga kolme aasta järel läbi ettevõttesisese juhtimissüsteemi auditi selle keskkonnaelementide osas.

VI LISA

VASTAVUSDEKLARATSIOON

(viidatud artikli 4 lõikes 3)

EÜ vastavusdeklaratsioon peab sisaldama järgmisi andmeid:

1.	tootja või tema volitatud esindaja nimi ja aadress;

2.	toote selgeks määratlemiseks piisav kirjeldus;

3.	vajadusel viited kohaldatud harmoneeritud standarditele;

4.	vajadusel teised kasutatud tehnilised standardid ja spetsifikatsioonid;

5.	vajadusel viide teistele kehtivatele ühenduse õigusaktidele, millega on ette nähtud EÜ-vastavusmärgis;

6.	tootja või tema volitatud esindaja nimel allkirjaõigusliku isiku nimi ja allkiri.

VII LISA

RAKENDUSMEETMETE SISU

(viidatud artikli 12 lõikes 8)

Rakendusmeetmes täpsustatakse eelkõige järgmist:

1.	rakendusmeetmega reguleeritavate ETTde tüübi/tüüpide täpne definitsioon;

ökodisaini nõue/nõuded rakendusmeetmega reguleeritud ETT-le, jõustumistähtpäev/tähtpäevad, astmelised meetmed ja üleminekumeetmed või tähtajad;

—	üldise/üldiste ökodisaini nõude/nõuete puhul olulised etapid ja aspektid vastavalt I lisa punktidele 1.1 ja 1.2 koos parameetrite näidetega I lisa punktis 1.3 toodud loetelust suunistena sätestatud keskkonnaaspektide parandamise hindamiseks;

—	spetsiifiliste ökodisaini nõuete puhul nende ulatus piirmäära kujul;

3.	I lisa 1. osas nimetatud ökodisaini parameetrid, mille puhul pole ökodisaini nõuded vajalikud;

4.	ETT paigaldusnõuded, kui paigaldusel on vahetu mõju hinnatavale ETT keskkonnatoimele;

5.	rakendatavad mõõtestandardid ja/või mõõtemeetodid; kui on olemas harmoneeritud standardid, mille viitenumbrid on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, tuleb toimida vastavalt nendele standarditele;

andmed vastavushindamise kohta otsuse 93/465/EMÜ alusel

—	kui tuleb kohaldada mõnda moodulist A erinevat moodulit: antud mooduli valiku põhjused;

—	vajadusel kolmandate isikute kinnitamise ja/või sertifitseerimise kriteeriumid;

kui erinevad EÜ eeskirjad sätestavad ühe ja sama ETT jaoks erinevad moodulid, tuleb kohaldada rakendusmeetmes antud nõude kohta sätestatud moodulit;

7.	teave, mida tootja või tema volitatud esindaja peab ametiasutustele turujärelevalve tugevdamise eesmärgil edastama;

8.	üleminekuperioodi pikkus, mille jooksul liikmesriigid peavad lubama viia turule ja/või võtta kasutusele ETTd, mis vastavad rakendusmeetme vastuvõtmise päeval nende territooriumil kehtivatele eeskirjadele;

9.	rakendusmeetme hindamise ja ülevaatamise muutmise kuupäev.

NÕUKOGU PÕHJENDUSE EELNÕU

I. SISSEJUHATUS

1.	26. augustil 2003 esitas komisjon ettepaneku asutamislepingu artikli 95 põhjal.

2.	Majandus- ja sotsiaalkomitee esitas arvamuse (1)31. märtsil 2004.

3.	Euroopa Parlament võttis vastu arvamuse (2) esimesel lugemisel 20. aprillil 2004, kiites heaks 78 muudatust. Komisjon esitas oma muudetud ettepaneku suuliselt 27. aprillil 2004. 29. novembril 2004 võttis nõukogu vastu ühisseisukoha asutamislepingu artikli 251 kohaselt.

II. ETTEPANEKU EESMÄRK

Käesoleva ettepaneku eesmärk on luua terviklik ja ühtne õigusraamistik toodete projekteerimise keskkonnanõuete käsitlemiseks eesmärgiga:

—	tagada energiat tarbivate toodete vaba liikumine ELis;

—	parandada nende toodete keskkonnasõbralikkust ja selle kaudu kaasa aidata keskkonnakaitsele;

—	aidata kaasa energiavarustuse kindluse parandamisele ja suurendada EL majanduse konkurentsivõimet.

Käesolev ettepanek kehtib põhimõtteliselt toodete kohta (välja arvatud isikute või kaupade transportimise vahendid), mis tarbivad energiat selle funktsiooni täitmiseks, milleks need projekteeritakse, toodetakse ja viiakse turule või võetakse kasutusele, ja see hõlmab kõiki energiaallikaid, kuigi tõenäoliselt kohaldatakse rakendusmeetmeid ainult nende toodete suhtes, mis tarbivad elektrienergiat, tahke-, vedel- ja gaaskütust.

III. ÜHISE SEISUKOHA ANALÜÜS

Nõukogu poolt sisse viidud põhilised muudatused on järgmised:

—	Täpsustus, et kavandatava direktiivi eesmärk (artikkel 1 lõige 4) ei piira jäätmehooldust käsitlevate ühenduse õigusaktide ja kemikaale, sealhulgas fluoritud kasvuhoonegaase, käsitlevate ühenduse õigusaktide kohaldamist.

—	Mõisted (artikkel 2): ühine seisukoht määratleb selgemalt ettepaneku kohaldamisala (1. mõiste) ja vastutuse energiat tarbivate toodete nõuetele vastavuse eest (6. ja 7. mõiste).

—	Turuleviimine (artikkel 3): ühisseisukoht täpsustab, et liikmesriigid peavad määrama turujärelevalve eest vastutavad asutused ja määratlema sellega seonduvad ülesanded.

—	Vaba liikumine (artikkel 5): praegune tekst sätestab selgelt, et energiat tarbivad tooted peavad vastama I lisa 1. osas kirjeldatud projekteerimise keskkonnaparameetritele, mida hõlmab kohaldatav rakendusmeede.

—

Vastavuse hindamine (artikkel 7 ja V lisa): jättes tootjale valiku ettevõtte-sisese tootekavandi kontrolli (IV lisa) ja juhtimissüsteemi (V lisa) vahel, on viimast muudetud, pidades silmas tootjatele vastavuse tõestamiseks kvaliteedijuhtimise süsteemide kasutamise võimaluste säilitamist, kui nad täidavad V lisas kirjeldatud nõudeid.

—	Vastavuse presumptsioon (artikkel 8): ökomärgised, mida peetakse ühenduse ökomärgisega võrdsetele tingimustele vastavateks, loetakse kohaldatavate rakendusmeetmetega vastavuses olevateks.

—

Rakendusmeetmed (artikkel 12): märgitakse, et komisjon võtab vastu rakendusmeetmed ning täpsustatakse ja määratletakse kriteeriumid ja sammud, mida komisjonil tuleb rakendusmeetmete ettevalmistamisel järgida, muuhulgas kriteeriumid, millele konkreetsed tooted peavad vastama enne kui nende suhtes saab rakendusmeetmeid kohaldada (artikkel 12 lõige 2), eelkõige müügi- ja kaubandusmahu alammäär.

—

Tööplaan (artikkel 13): läbipaistvuse tagamiseks kehtestab komisjon tööplaani, mis sisaldab näidisloetelu toodetest, mille suhtes võidakse kohaldada rakendusmeetmeid eelisjärjekorras, eelkõige nendest toodetest, mida kasutades on Euroopa kliimamuutuste programmi kohaselt suur potentsiaal majanduslikult tõhusalt kasvuhoonegaase vähendada.

—	Konsultatiivfoorum (artikkel 14): teatava toote osas rakendusmeedet ette valmistades tuleb komisjonil tagada liikmesriikide esindajate tasakaalustatud osalus ja kõigi antud tootega seotud osapoolte nõuetekohane kaasamine. Sel eesmärgil näeb ühine seisukoht ette konsultatiivfoorumi asutamise.

—	Läbivaatamine (artikkel 19): ühine seisukoht näeb ette direktiivi ja rakendusmeetmete, mida võidakse vastu võtta käesoleva direktiivi alusel viie aasta jooksul selle vastuvõtmisest, tõhususe hindamise.

—	I lisa, 3. osa (Tootjale esitatavad nõuded): tootjale esitatavate nõuete kirjelduse eesmärgiks on täpsustada kaasatud osapoolte vahelist ülesannete jaotust.

—	VII lisa (Rakendusmeetmete sisu): praeguseks on täpsustatud, et ka rakendusmeetmeid võib hinnata ja läbi vaadata.

IV. HEAKSKIIDETUD MUUDATUSED

78 parlamendi muudatusest kiitis nõukogu heaks järgmised 23, mõned neist põhiosas, osaliselt või põhimõtteliselt.

Põhjendused:

Muudatused 5–10: sätestavad täiendava põhjenduse raamdirektiivile toodete projekteerimise keskkonnanõuete kohta keskkonna parandamise ja energiakasutuse tõhususe seisukohalt (põhjendused 2–7)

Muudatus 13: täpsustab tarbijate teavitamise vajadust (põhjendus 9)

Muudatus 16: täpsustab, et eelkõige tuleks suurendada energiakasutuse tõhusust ohustamata sealjuures direktiivi ühtset lähenemisviisi (põhjendus 11)

Muudatus 17: kinnitab, et Kyoto protokollist tulenevate kohustuste täitmine ei piira ühtse lähenemisviisi kohaldamist (põhjendus 12)

Muudatus 20: märgib, et nõutav on kõigi asjaomaste osapoolte nõuetekohane kaasamine (põhjendus 13)

Muudatus 73: viitab komisjoni teatise peatükile, mis käsitleb tootmisharu enesekontrolli hindamist käesoleva direktiivi kontekstis

Muudatus 23: rõhutab, et projekteerimise keskkonnanõudeid peaksid täitma ka väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ning väga väikesed äriühingud (põhjendus 17)

Muudatus 24: energiat tarbiva toote vastavuse korral rakendusmeetmetes sätestatud projekteerimise keskkonnanõuetele antakse sellele CE-märgis ja seonduvad andmed (põhjendus 18)

Muudatus 25: hõlbustada tuleks teabe vahetamist asjakohaste sidevahendite abil (põhjendus 22)

Muudatus 26: asjakohasel viisil võiks kaaluda toodete projekteerimise keskkonnanõuete alast koolitust ja teabe andmist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (põhjendus 23)

Artiklid:

Muudatus 35: mõiste “kasutuselevõtmine” määratlus on identne Euroopa Parlamendi poolt esitatud määratlusega (artikkel 2 lõige 5)

Muudatus 47: artikli 3 lõigetes 2 ja 3 on kirjeldatud rangemaid kohustusi turujärelevalve tagamiseks vastavalt Euroopa Parlamendi ettepanekule

Muudatus 48: sätestab nõuetele vastavuse teabe esitamise lubamise ühes võis mitmes ametlikus keeles (artikkel 4 lõige 5)

Muudatus 59: kehtestab tööplaani, mis peaks sisaldama näidisloetelu toodetest, mida loetakse rakendusmeetmete vastuvõtmisel esmatähtsateks (artikkel 13)

Muudatus 63: sätestab liikmesriikide ja kõigi asjaomaste osapoolte tasakaalustatud esindatusega konsultatiivfoorumi asutamise (artikkel 14), millega konsulteeritakse enne direktiiviga asutatud komiteed

Muudatus 65: kehtestab direktiivi, sealhulgas rakendusmeetmete, tõhususe kontrollimise viie aasta jooksul selle jõustumisest (artikkel 19)

Muudatus 66: lisab täpsustuse üldiste toodete projekteerimise keskkonnanõuete kehtestamise kohta, sealhulgas tootja rolli osas, ning näeb ette eraldi peatüki, mis hõlmab teabega seotud kohustusi (I lisa)

Muudatus 69: täpsustab ettevõtte-sisese tootekavandi kontrolli korra (IV lisa).

V. INTEGREERIMATA MUUDATUSED

Nõukogu oli arvamusel, et muudatused 1–4, 11, 12, 14, 15, 18, 19, 21, 22, 27, 29–34, 36–46, 49–58, 60–62, 64, 67–68, 70–72, 74–76 ja 79–81 takistavad direktiivi ühtlustamise eesmärgi saavutamist (näiteks 1, 2 ja 61) või ei ole kooskõlas direktiivi eesmärgi või selle õigusliku alusega (näiteks 3, 4, 29, 31, 37, 50–52, 64, 67, 68) ning otsustas seetõttu neid oma ühisesse seisukohta mitte integreerida. Komisjon on tagasi lükanud samad muudatused.

(1) ELT C 112, 30.4.2004, lk 25.

(2) ELT C 104 E, 30.4.2004.

		ISSN 1725-5171
Euroopa Liidu Teataja		C 38E

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	48. köide 15. veebruar 2005

Teatis nr	Sisukord	Lehekülg
	I Teave
	Nõukogu
2005/C 038E/1	Nõukogu ühine seisukoht (EÜ) nr 6/2005, 15. november 2004, toimides Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 251 kohaselt, pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv)	1

2005/C 038E/2	Nõukogu ühine seisukoht (EÜ) nr 7/2005, 15. november 2004, toimides Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 251 kohaselt, pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust, millega muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes ning (EMÜ) nr 574/72, millega on kehtestatud määruse (EMÜ) nr 1408/71 rakendamise kord	21

2005/C 038E/3	Nõukogu ühine seisukoht (EÜ) nr 8/2005, 29. november 2004, toimides Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 251 kohaselt, pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust, millega muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik	36

2005/C 038E/4	Nõukogu ühine seisukoht (EÜ) nr 9/2005, 29. november 2004, toimides Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 251 kohaselt, pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiat tarbivate toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/42/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 96/57/EÜ ja 2000/55/EÜ	45