28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/1

1.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab komisjoni ettepanekut reguleerida lepinguväliste kohustuste rahvusvahelist eraõigust Euroopa määruse näol. Sellega täidetakse lünk, mis seni on märkimisväärselt takistanud Euroopa ühtse õigusruumi arengut.

1.2

Komitee julgustab komisjoni ning kutsub teda samas üles kavandatut võimalikult kiiresti lõpule viima arvestades allpool (punktis 9) üksikasjalikult esitatud muudatus- ja täpsustusettepanekuid selleks, et määrus saaks jõustuda.

1.3

Komitee tervitab komisjoni jõupingutusi kõrvaldada täieliku harmoneerimise teel niisuguses olulises valdkonnas nagu lepinguvälise võlaõiguse IPR (intellektuaalse omandi õigus) osas valitsev õiguslik killustumine. Õiguse kohaldajale toob see kaasa lihtsustusi määral, mida ei saa küll ja küll hinnata. Selle asemel, et igal üksikul välismaist elementi omaval juhul tegeleda kõigepealt rahvusvahelise eraõiguse alusel kohaldatava õiguse ning vähemalt detailides liikmesriigiti selle erineva sisu väljaselgitamisega, saab tulevikus lähtuda ühtsest normistikust, mis tänu määruse vahetule kehtivusele kõikides liikmesriikides, on samane.

2.1

Määruse näol kavandab komisjon esmakordselt Euroopa Liidus ühtset lepinguväliste kohustuste rahvusvahelise eraõiguse normistikku. Lepinguliste võlasuhete osas on taoline ühtne rahvusvahelise eraõiguse normistik olemas alates 1980. aastast, kui enamik tolleaegsetest Lääne-Euroopa riikidest otsustas sõlmida lepingulistele võlasuhetele kohaldatava õiguse konventsiooni (LVÕK). Teised riigid liitusid selle konventsiooniga hiljem. Mitmepoolse konventsiooni kasuks otsustati toona, kuna EMÜ asutamisleping (edaspidi EMÜL) ei sisaldanud, erinevalt tänasest olukorrast, õiguslikku alust ühenduse õiguse meetmena vastava õigusliku instrumendi vastuvõtmiseks. Lepinguväliste kohustuste rahvusvaheline eraõigus allub veel tänagi liikmesriikide autonoomsele regulatsioonile, mis – kuigi sageli toetutakse ainesest ühesugusele arusaamisele – vähemalt detailides märgatavalt erinevad ning on omandanud erineva varjundi mitte viimases järjekorras tänu siseriiklike kohtute lahenditele ja dogmadele (õpetusele). Õiguse kohaldajale teeb see olukorra keeruliseks, alustades normi leidmise keerukuse ja keeleoskusega, jätkudes võõras õiguskultuuris orienteerumise ning siseriiklike kohtulahendite ja õpetlaste poolt antud tõlgendusega. Kuna nii lepingulised võlasuhted kui ka lepinguvälised kohustused on osa võlaõigusest ning seega materiaalõiguslikult seotud, peeti LVÕK norme, hoolimata sellest, kui suurt edusammu selle sõlmimine ka tähendas, alati ebatäiuslikuks. Puudu jäi võlaõiguse lepinguväliseid kohustusi reguleeriv komplementaarne osa. Lepinguväliste kohustuste rahvusvahelise eraõiguse harmoneerimine annab, arvestades kohalduva materiaalõiguse väljaselgitamisel saavutatava kindluse ja ettenähtavusega, lootust märkimisväärsele edasiminekule võrreldes tänase olukorraga ühenduses. Loomupäraselt tuldaks õiguse kohaldajatele veelgi enam vastu, kui Rooma-I ja Rooma II-instrumendid ühendataks üheks ühtseks õiguslikuks instrumendiks. Sellegipoolest annab komitee endale aru, et tulenevalt mõlema projekti täiesti erinevast menetluslikust seisust jääb taoline perspektiiv paratamatult pelgalt illusiooniks ning esmajärjekorras on küsimus selles, et saavutada peatselt lepinguväliste kohustuste tarvis toimiv režiim. Komitee tunneb kahetsust, et kavandatav õiguslik instrument ei hakka Taani poolt EMÜL IV jaotise kohta tehtud reservatsiooni tõttu vahetult kehtima (kuigi jääb vabatahtliku rakendamise võimalus) ning seega jääb harmoneerimise efekt suboptimaalseks. Komitee tervitab, et Ühendkuningriik ja Iirimaa on avaldanud, et soovivad kõnealust õiguslikku instrumenti rakendada.

2.2.1

Määrust tuleb näha komisjoni hetkel kavandatavate või asetleidnud või hetkel töös olevate seadusandlike tegevuste laias raamistikus. Komiteel on olnud korduvalt võimalus avaldada arvamust komisjoni üksikute ettepanekute suhtes.

2.2.2

Kõigepealt tuleks nimetada tööd tsiviilmenetlusõiguse vallas, eelkõige

2.2.3

Edasi tuleks nimetada tööd tsiviilõiguse materiaalõiguslikus vallas, eriti

2.2.4

Eriline side on kõnealusel projektil komisjoni tööga rahvusvahelise eraõiguse materiaalõiguse vallas, mida komisjon alustas rohelise raamatuga muutmaks LVÕK-d ühenduse õiguse instrumendiks. (10) Rooma II määrus täiendab nimetatud rohelise raamatu kohaselt Rooma I määrust ning käib sellega käsikäes.

2.2.5

Kogu kirjeldatud töö teenib Euroopa õigusruumi loomise, kõigile majanduses osalejatele Euroopa siseturu lihtsamat ja probleemidevabamat kasutamist võimaldavate õiguslike raamtingimuste loomise, õiguskindluse suurendamise ja kohtute poolt õiguse kohaldamise ja Euroopa Liidu kodanikule õigusele juurdepääsu lihtsustamise eesmärke.

3.1

Määruse esemeks on rahvusvahelise eraõiguse normide unifitseerimine lepinguväliste kohustuste osas. Rahvusvahelise eraõiguse normide harmoneerimine allub EÜ asutamislepingu artiklile 65 b). Komisjon omab selleks pädevust, kui seda nõuab siseturu tõrgeteta toimimine. Komitee nägemusel on sellega tegu, kuna siinkohal kõne alla tulevate rahvusvahelise eraõiguse normide harmoniseerimine aitab piiriülestel juhtudel tagada ühenduse majandusosaliste võrdset kohtlemist, tugevdada õiguskindlust, lihtsustada õiguse kohaldamist ja seega valmidust, tegeleda piiriülese äriga, seda soodustada nagu ka soodustada liikmesriikide õigusaktide vastastikust tunnustamist sel teel, et nende sisuline õigsus on teiste liikmesriikide subjektidele vahetult jälgitav.

4.1

Määruse kohaldamisalaks on tsiviil- ja kaubandusasjade rahvusvaheline eraõigus (art 1 lg 1). Seetõttu on mõistetav, selleks, et arusaamatusi vältida, sõnaselge normeerimine. Seadusandja saab siin tugineda KTEM-s (art 1) kasutatavale terminoloogiale, kuivõrd sellel on kindlakskujunenud sisu. Maksu- ja tolliasjade väljajätmine on seega iseenesestmõistetav. Selle nimetamine on siiski kahjutu.

4.2

Määrusega ei soovita reguleerida kõiki lepinguväliseid võlasuhteid. Seadusandja toimib seega targasti mitte olles liigselt auahne, et mitte ohustada projekti ohjamist. Seetõttu tuleb tervitada perekonna-, ülalpidamis- ja pärimisasjade väljajätmist (art 1, lg 2). Seda valdkonda reguleeritakse ühiskonnapoliitiliste implikatsioonide tõttu traditsiooniliselt rahvusvahelise kollisiooniõiguse eraldiseisvates instrumentides.

4.3

Veksli- ja tšekiasjade väljajätmine põhineb lõpuks samuti nagu tuumaenergiakahjude väljajätmine (art 1, lg 2) asjaolule, et neid reguleeritakse eraldi lepingutes, (11) mis ületavad ühenduse piire ning mille püsivust ei tohiks ohustada.

4.4

Äriühinguõiguslike koosseisude väljajätmine (art 1, lg 2 f) on paratamatu, kuna selles puudutatud küsimused on niivõrd tihedalt seotud ühingu põhikirjaga, et reguleerimine peaks aset leidma hoopis nimetatud kontekstis.

4.5

Angloameerika õiguse erivaldkonnaks on Trust. Tegemist on konstruktsiooniga, mis paikneb äriühingu- ja sihtasutuse õiguse vahepeal, funktsionaalselt kujutab endast varjatud Treuhandi ning ei ole eraldi juriidiline isik. Seda ei tunta kontinentaal-Euroopa riikide õigussüsteemides. Kirjeldatud erisuste ja läheduse tõttu ühinguõigusele jäeti see välja juba LVÕK-s (art 1, lg 2 g)). Kuna määruses jäetakse välja äriühinguõigus, tuleb sama põhimõtet järjepidevalt järgida trusti puhul (art 1, lg e)).

4.6

Määruse järgi kuulub õigus kohaldamisele olenemata sellest, kas tegu on liikmesriigi õiguse või kolmanda riigi õigusega (art 2). Siinkohal järgitakse üldiselt tunnustatud kollisiooniõiguslikku standardit, mis põhimõtteliselt eitab kollisiooniõiguses teiste õigussüsteemide diskrimineerimist. Komitee tervitab seda sõnaselgelt. Kui on õige, et tugevama seose elemendid suunavad koosseisu lahenduse leidmiseks teatud õigussüsteemi poole, ei saa olla erinevusi selles, kas tegu on ühenduse sisese lahendusega või mitte.

5.1

Artikkel 3 käsitleb kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate nõuete näol ainese tuuma. Teoreetiliselt võiks kasutada siin erinevaid seoseid loovaid elemente, mida tavaliselt nimetatakse üldistavalt kui lex loci delicti (commissi), nimelt: õiguskord, mis kehtib kohas, kus kahju aluseks olev õigusvastane tegu tehti; õiguskord, mis kehtib kohas, kus kahju aluseks olnud sündmus toimus; õiguskord, mis kehtib kohas, kus leidis aset kahju tekkimise aluseks oleva teo tagajärg ja õiguskord, mis kehtib kahju kannataja tavapärases viibimiskohas. Kõikidel tugevama seose elementidel on oma traditsioon ja head põhjendused. Neid kasutavad ka tõepoolest erinevad kehtivad kollisiooninormid (rahvusvahelise eraõiguse normid. Euroopa seadusandja ülesandeks on siin esmajärjekorras, suruda läbi ühtne normistik kõikides liikmesriikides. See ülesanne seisab esiplaanil ning vähem küsimus, millise nimetatud lahendustest ta valib. Hilisema praktilise kohaldamise aspektist tuleb silmas pidada, et kõik või mitmed nimetatud tugevama seose elementidest langevad kaalukas enamuses juhtudest praktikas kokku. Kannatanu tavapärane viibimiskoht on reeglina sama nagu see, kus kahju tekitati ja kus kahju aluseks olev sündmus toimus, samuti kahju aluseks oleva teo tegemise koht. Vaidlus õige koha üle on praktikas reeglina pigem teoreetiline. Euroopa seadusandja soovib otsustada kahju saabumise koha kasuks. Kas see ka tõepoolest vastab asjaomases valdkonnas asetleidnud uuematele kodifitseerimiste tendentsile, jäägu lahtiseks, (12) ent valikut võib põhjendada sellega, et sel viisil kaitstakse eelkõige kahju kannataja huve ilma, et kahju tekitaja huvid täiesti unarusse jäetaks. Sellega oleks tegu näiteks, kui piirdutaks ainult kannatanu tavapärase viibimiskohaga. Piirdumine pelgalt teo toimepanemise kohaga soodustaks ebaproportsionaalselt kahju tekitajat, (13) kuna ei arvestataks kannatanu õigustatud kaitseootusi. Seadusandja taoline pingutus osalevate huvide tasakaalustamiseks tundub igast aspektist mõistlik. Üldsätte piiramine artiklis 3 lõikes 2 osapoolte ühe ja sama tavapärase viibimiskoha puhul vastab asja olemusele ja väldib asjatuid põikeid võõrastesse õigussüsteemidesse. Lõige 3 kui üldine korrektuur on kohane ja vastab funktsionaalselt LVÕK art 4 lg 5 lausele 2. Õiguse kohaldamise praktikas tuleb sellegipoolest tähele panna, et selle üksikjuhtumite jaoks sätestava erandi kaudu ei eirataks liikmesriikides, mis järgisid senini teo toimepanemise koha reeglit, ühenduse seadusandja poolt taotletavat põhimõttelist ümberorienteerumist.

5.2

Tootja vastutuse juhtudele (art 4) näeb määrus ette selle riigi õiguse kohaldamist, kus asub kannatanu tavapärane viibimiskoht. Vastuvõetud sätteid tuleb näha - seda 6. jaanuari 2003 ärakuulamisel aset leidnud osalt tormiliste vaidluste taustal - kui kompromissettepanekut. Teised kõne alla tulevad ja arutamist leidnud tugevama seose elemendid tunduvad vähem sobivat: Omandamise koht näiteks võib olla täiesti juhuslik, mõningate asjaolude kokkulangemisel on seda suisa võimatu mõttekalt kindlaks teha (internetiostud). Samamoodi juhuslikuks võib tootja vastutuse puhul osutuda kahju tekkimise koht (näiteks kui asja omandaja on reisil ning selle vältel tekib kahju). Viimaks poleks ka toote tootmise koht (tootja asukoht) tugevama seose elemendina rahuldav, kuna sellel võivad globaliseerumise tingimustes olla asjaoludega vaid marginaalsed seosed. Valitud tugevama seose element seab seevastu kannatanu kaitset väärivad huvid esiplaanile. Selle valik on seda enam õigustatud, kuna selle poolt olid 1. jaanuaril 2003 komisjoni korraldatud ärakuulamisel ülekaalukalt tööstuse ja kindlustusühingute esindajad vastutulekuna tarbijate esindajatele. Tööstuse õigustatud huvidega arvestatakse piisavalt piirates üldsätet (ilma loata ringlusse laskmine) nagu seda väljendati ka ärakuulamisel.

5.3

Määrusesse võetud kõlvatu konkurentsi säte (art 5) kajastab selles valdkonnas klassikalist tugevama seose elementi, nimelt, et kasutamist leiab selle koha õigus, kus konkurentsi sekkumine avaldab vahetut ja olulist mõju (tegeliku kõlvatu konkurentsi toimumise koht). See säte loob sise- ja välismaiste konkurentide võrdse kohtlemise kaudu, mis puudutab nende poolt järgitavaid norme, võrdsed konkurentsivõimalused. Sama aines leiab küll erinevat käsitlemist kõlvatute äripraktikate direktiivi eelnõu artiklis 4 nr 1 (14) asukohamaa printsiibile viidates. Kui ka mõlema õigusakti põhjendustes ei käsitleta seda erinevust, on seda vastuoksust võimalik ühenduse ja siseturu õiguse üldprintsiipe kohaldades järgneval viisil vältida: määruse artikkel 5 reguleerib ühenduse välisõigust suhetes mitteliikmesriikidega (näiteks valdkondades, mida direktiiv ei puuduta) ja direktiivi art 4 nr 1 reguleerib liikmesriikide sisemisi suhteid siseturul. Kui seda on nii mõeldud, toimiks komisjon targasti, kui sõnastaks selle selgelt mõlema õigusakti põhjendustes. Ja ikkagi valitseb üsna talumatu olukord, et konkurentide vahel, kes on pärit siseriigist ja mitte-EL-riikidest, kehtivad liikmesriigis samad reeglid, samas kui mõlemad konkurendid on pärit erinevatest EL-liikmesriikidest kehtivad teatud juhtudel erinevad reeglid (viimane on küll direktiivis konkurentsi materiaalõiguse harmoneerimise kraadi küsimus). Artikli 5 nr 1 üldsätte piiramine kujutab endast praktikas harvaesineva juhtumi reguleerimist, mille puhul konkurentsirikkumine ei mõju mitte üldiselt vaid individuaalselt. Seega on õigustatud paigutus õigusvastaselt tekitatud kahju üldsätete alla.

Komitee ärgitab mõtlema kõnealuste sätete pealkirja muutmisele, pakkudes uueks pealkirjaks “Konkurents ja kõlvatud äripraktikad”, et selgemalt väljendada sätete eesmärki haarata kõiki konkurentsirikkumisi.

5.4

Esmapilgul tundub üllatavana, et õigusaktis, mille sisuks on lepinguväliste kohustuste kollisiooniõigus, sisalduvad isiksuseõiguste rikkumise ja eraellu sekkumise sätted (art 6), kuna traditsiooniliselt käsitatakse seda valdkonda mitmetes õiguskordades isikuõiguste all. Viimasel ajal on siiski mitmes liikmesriigis võtnud maad teistsugune hinnang ning aines paigutatakse õigusvastaselt tekitatud kahju lähedusse. Seetõttu on õigustatud siinkohal nendele viidata. Lähedust artiklites 5 ja 8 käsitletud teemadele ei saa samuti eitada. Artikli 6 lõike 1 sättega võib nõus olla. Sama kehtib lõikes 2 nimetatud omapoolse versiooni esitamse õiguse kohta. Komitee ärgitab kaaluma, kas lex fori kasuks tehtud erand ei muutu võib-olla üleliigseks tänu artiklile 22.

5.5

Keskkonnakahjude (art 7) vallas on üldsäte kooskõlas üldise deliktilise seosega artikli 3 järgi, siiski jäetakse kannatanule võimalus valida kahju aluseks oleva sündmuse toimumise (temale ehk soodsama) koha õigus. On ilmselge, et ühenduse seadusandja järgib üldsätte murdmisega, andes kannatanule õiguse valida, kollisiooniõigusesse rüütatuna väljaspool rahvusvahelist eraõigust paiknevaid eesmärke, ning nimelt, üldiselt-ennetavalt ähvardades potentsiaalset keskkonnakahjude tekitajat rangema materiaalõiguse normiga, püüab teda sel viisil panna tegelema keskkonnakaitsega erilise hoolsusega. See aspekt ilmneb ka artikli 7 põhjenduses.

5.6

Intellektuaalse omandi kaitse (art 8) tugevama seose reegel vastab selles valdkonnas levinud normile, mille kohaselt kohaldatakse selle riigi õigust, kus kaitset taotletakse. Selle tulemuseks on kohalike ja välismaalaste võrdne kohtlemine riigi territooriumil, mida tuleb tervitada. Oleks vaevu mõistetav, miks peaks välismaalase vaimse töö vilju rohkem või vähem kaitsma kui kohaliku omi. Art 8 lg 2 väljendab iseenesestmõistetavust.

6.1

Kahju õigusvastase tekitamise õigus nagu seda käsitletakse määruse 2. peatüki osas 1, moodustab küll lepinguväliste võlakohustuste raskuspunkti, ent siiski nõuavad alusetu rikastumine ja käsundita asjaajamine reguleerimist. Lisaks nendele tuntakse liikmesriikides erineval hulgal ja erineval kujul teisigi lepinguväliseid kohustusi, mille puhul võib tugineda üldklauslile nagu selle õigustatult sätestab seadusandja artikli 9 lõikes 1.

6.2

Kui lepinguvälise võlasuhte aluseks on osapoolte vahel niigi eksisteeriv õigussuhe (siinhulgas lepinguline suhe), vastab asjade loomusele, et kohaldatakse õigust, mis reguleerib nagunii osapoolte vahel valitsevat õigussuhet (aktsessoorne seos). Eelkõige just lepingute puhul, mida sättes eraldi nimetatakse, tuleb arvestada LVÕK-ga, mis sisaldab omaette sätteid reguleerimisala kohta. Ent artikkel 9 lõige 1 on formuleeritud piisavalt paindlikult, et tagada haakumine LVÕK sätetega tekitamata sealjuures vastuolusid. Artikli 9 lõike 2 säte vastab sisuliselt määruse artikli 3 lõikele 2 ning on seetõttu õigustatud.

6.3

Alusetu rikastumise normid, mille järgi kuulub kohaldamisele riigi õigus, milles alusetu rikastumine toimus (art 9 lg 3), on kooskõlas enamikus liikmesriikides tunnustatud põhimõtetega. Kui rikastumine toimus (kehtetu) lepingulise suhte alusel, kohaldub artikli 9 loogika kohaselt juba selle lõige 1. (15) Oleks kohane väljendada seda normtekstis selgemalt, et vähem kogenud õiguse kohaldajatel ei tekiks selles osas kahtlusi. Näitena selle kohta võiks tuua saksa EGBG artikli 38 lg 1 ja 3, mis järgib sama põhimõtet. Komisjoni esindaja sättele antud selgituste kohaselt peaks see tugevama seose element kohalduma, kui nagunii ei kuulu kohaldamisele artiklis 9 lg 1 või lg 2 sätestatud aktsessoorne tugevam seos. Komitee on arvamusel, et seda peaks väljendama märksa selgemalt ennetamaks õiguse kohaldajates arusaamatusi.

6.4

Käsundita asjaajamise puhul näeb määrus ette käsundiandja tavapärase viibimiskoha (eranditena art 9 lg 4 lause 2). Selline regulatsioon tähendab kollisiooniõiguslikult käsundiandja eelistamist. Kui tugevama seosena nähtaks asjaajaja tavapärase viibimiskoha õigust, eelistataks viimast. Samas on võimalik – seadusandja näib seda võimalust olevat mitte kaalunud – praktiseerida kollisiooniõiguslikku neutraalsust, deklareerides kohaldatavaks riigi õiguse, kus asjaajamine toimus. Komisjoni kutsutakse üles kaaluma, kas taoline lahendus ei oleks asjakohane. See on seda enam aktuaalne, kuivõrd seadusandja on artiklis 9 lõige 4 lauses 2 võtnud vastu normi, millel on sama tendents. Komisjoni esindaja selgituste kohaselt tuleb nimetatud tugevamat seost kohaldada vaid siis, kui pole võimalik kohaldada aktsessoorset tugevamat seost vastavalt artikli 9 lõikele 1 või 2. Komitee on seisukohal, et seda peaks väljendama märksa selgemalt ennetamaks õiguse kohaldajates arusaamatusi.

6.5

Artikli 9 lg 5 - erandi klausel - kohaselt kuulub kohaldamisele õigus, millega on tugevam seos, vastab määruse artiklile 3 lõikele 3 ning on õigustatud samadel põhjustel. Siiski tõusetub küsimus, kas siit pole kokkuvõttes tuletatav kõrgemal seisev printsiip, mis võiks omada kehtivust määruse kõikide viidete kohta, seega ka artiklite 4-8 sätete kohta, mille jaoks see veel ette nähtud pole. Komisjon võiks seda kaaluda ning jaatava vastuse korral lisada asjakohase normi 3. jakku. Sel juhul tuleks art 3 lg 3 ja art 9 lg 5 kustutada.

6.6

Art 9 lg 6 on komitee arvates üleliigne, kuna selle tagajärjed tulenevad juba artikli 8 erinormi olemasolust. Sätte säilitamine ei tekita aga ka kahju.

7.1

2. peatüki 3. jao pealkiri on põhjendamatult keeruline ja raskendab arusaamist. Komitee soovitab siinkohal järgida LVÕK eeskuju ja pealkirjastada jagu “Ühised sätted”.

7.2

Andes lepinguvälise võlasuhte pooltele tagantjärele võimaluse kohaldatava õiguse valikuks (art 10) järgib määrus õigustatult edumeelset suundumust, mis on läbi löönud saksa EGBG artiklis 42 või hollandi intellektuaalse omandiõiguse seaduse artiklis 6. Komitee tervitab seda. Erand mittedispositiivse õiguse suhtes art 10 lg 2 ja 3 on tunnustatud standardiks vältimaks poolte poolt seaduse eiramist ja seega – kuigi see praktikas teeb õiguse kohaldamise keeruliseks – ei ole sellele midagi ette heita.

7.3

Määruse artiklite 3 – 10 kohaldamisala normeerimisel järgib seadusandja kohandatud kujul LVÕK artikli 10 eeskuju. Detailirohkus annab tunnustust väärival viisil tunnistust jõupingutustest maksimaalse õiguskindluse saavutamisel.

7.4

Problemaatilisena tundub sellegipoolest määruse artiklis 11 d) loodud normistik selles osas, et vastavalt üldtunnustatud põhimõtetele allub protsessiõigus lex fori-le. Euroopa seadusandja ei tohiks siia sekkuda. Niivõrd kui tegu on menetluslike sammudega materiaalõiguslike nõuete rahuldamiseks ja asjaomaste (ennetavate) hagi tagamise vahenditega, peaks need menetluslikust küljest põhimõtteliselt alluma pädeva kohtu õigusele. Küsimus, kas nõue kui selline (materiaalõiguslikult) eksisteerib, peaks sellekohaselt alluma artiklite 3 kuni 10 kindlaksmääratavale õigusele. Põhjendus viitab sellele, et seadusandja on seda silmas pidanud. Seal, kus menetluslikud ja materiaalõiguslikud küsimused on teineteisest niivõrd läbi põimunud, et neid pole võimalik lahutada, on õigustatud erandi tegemine lex fori reeglist ja võib lähtuda lex causae-st.

7.5

Art 12, mis reguleerib sekkumisnormide keerulist temaatikat (kohustuslikud sätted, lois de police), tugineb LVÕK artiklile 7 (võttes arvesse sisulisest küljest õigustatud muudatusi) ja vastab sellega tunnustatud kollisiooniõiguslikule standardile. LVÕK-st erinevad tiitlid vastavad alates 1980. aastast selles valdkonnas väljakujundatud keelekasutusele.

7.6

Artikkel 13 loob eeldused selleks, et julgeoleku- ja käitumisnormide osas võib leida aset otsene seos, mis on põhimõtteliselt õigustatud. Komitee arvates peaks kehtima need õiguslikud sätted, mis kehtisid teo toimumise kohas, kuna nendest kinnipidamist võib kahju tekitajalt oodata. Sõiduõnnetuste puhul kohaldatava õiguse Haagi konventsiooni artikli 7 sätteid tuleb mõista viisil (erinevalt põhjendustest lk 28), et lähtutakse õnnetuse toimumise kohast. Komisjoni esindaja selgitas küsimustele vastates artiklit 13 selles tähenduses. Komitee arvates ei ilmne see mõte vähemalt mitte kõigis keelteversioonides piisava selgusega. Komitee kutsub komisjoni seega üles määruse artiklis 13 teo toimumise kohas kehtinud julgeoleku- ja käitumisnormid kaheldamatult määravaks tunnistama.

7.7

Kindlustusandja vastu kahjuhüvitise nõude vahetu maksmapaneku tugevama seose norm vastab asja loomusele ja kujutab endast KTEM artiklis 11 lõikes 2 sisalduva menetlusõigusliku normi materiaalset vastet.

7.8

Seadusliku nõude üleminek (art 15) langeb kokku LVÕK artikliga 13 ning ei sisalda probleeme. Komisjon peab tähelepanu pöörama sellele, et see kokkulangevus jääks alles ka pärast LVÕK ümbertöötamist Euroopa määruseks (Rooma-I-määrus). Sama kehtib artikli 17 (tõend) kohta, mis vastab LVÕK artiklile 14. Artikkel 16 kujutab endast artikli 9 lõike 4 õnnestunud adaptsiooni, kuivõrd tulenevalt erinevast ainesest LVÕK-s tuleb kõne alla ainult selle artikli kasutamine eeskujuna.

8.1

Määruse peatükkides III ja IV käsitletud teemad ei ole suures osas problemaatilised, sest tegemist on tehniliste normidega, mis vastavad üldisele kollisiooniõiguslikule standardile ega vaja erilist kommenteerimist. See kehtib eriti art 20 (tagasisaate ja edasiviite välistamine), mis vastab LVÕK artiklile 15, art 21 (mitme õiguskorraga riik), mis vastab LVÕK artiklile 19, art 22 (foorumi ordre public), mis vastab LVÕK artiklile 16, ja artikkel 25 (suhe olemasolevate konventsioonidega).

8.2

Määruse art 18 võrdsustab teatud alad, mis ei allu ühegi riigi vahetule ülemvõimule, määruse tarbeks riigi territooriumiga. Niiviisi välditakse rahvusvahelise eraõiguse süsteemis soovimatuid lünki või juhuslike seoste loomist. Komitee tervitab seda.

8.3

Isiku tavapärane viibimiskoht mängib tänases intellektuaalse omandi õiguses ja sellega kooskõlas ka määruses kokkupuutepunktina keskset rolli. Kui füüsiliste isikute tavapärase viibimiskoha kindlaksmääramine on tavaliselt probleemidevaba, võib juriidiliste isikute puhul siin tekkida kahtlusi. Määrus kõrvaldab selle asjakohaselt, deklareerides määravaks põhiasukoha. KTEM art 60 ülevõtmine poleks olnud asjakohane, sest KTEM-s räägitakse üldiselt elukohast ja mitte tavapärasest viibimiskohast, ning lisaks sellele vähendaks seal välja pakutud kolmekordne lahendus õiguskindlust.

8.4

Artikkel 24 võeti seadusandja poolt määruse teksti alles pärast jaanuaris 2003 toimunud ärakuulamist. Selle eeskujuks on saksa EGBG art 40 lg 3, mille eesmärgiks on takistada nõuete kehtestamist, mis tuleb communis opinio järgi ühenduses klassifitseerida kui liialdatud juba materiaalõiguslikul alusel, ning seega hoiduda vaidlusest ja diskussioonidest selle üle, kas need on vastuolus ordré public'iga (avaliku korraga) või mitte. Komitee tervitab seadusandja nimetatud eesmärki igati. Siiski muudab ettevaatlikuks aspekt, et hüvitise õigust omavale isikule ei hüvitata (iseenesest mõistetavatel õiguspoliitilistel kaalutlustel) tekkinud kahju üleüldse, kui võõras materiaalõigusnorm on üheaegselt õiguslikuks aluseks nii liikmesriikide arvates kohasele kahjuhüvitisele kui ka mittekohasele karistuslikku iseloomu omavale kahjuhüvitisele (punitive damages, triple damages). Komitee kardab, et artikli 24 praegune sõnastus võib põhjustada nõuete osas täieliku eitamise. Seetõttu teeb komitee ettepaneku sõnastada norm ümber järgmiselt:

“Käesolevas määruses nimetatud õigusnormi kohaldamine ei anna alust nõude täitmisele ainult siis ja sel määral, kui see teenib ilmselgelt muid eesmärke kui kannatanule tekkinud kahju kohane hüvitamine.”

8.5

Määruse artiklis 25 sätestatakse rahvusvaheliste konventsioonide osas reservatsioon, mis tunnistab nende ülimuslikkust lepinguväliste kohustuste rahvusvahelises eraõiguses niivõrd, kuivõrd liikmesriigid on nendega seotud. See säte vastab olemuslikult LVÕK artiklile 21, ei vabasta aga erinevalt LVÕK-st tulevastest lepingulistest kohustustest, mis erinevad ühenduse õigusest. See erinevus seondub määrusele omasest omadusest siduda siseriiklikku seadusandjat ja vajadusest takistada õigusliku olukorra edasist killustumist ühenduse piires. Komitee tervitab reservatsiooni, sest see võimaldab liikmesriikidel täita endale minevikus võetud lepingulisi kohustusi ja säilitada enda liikmelisus olulistes, osaliselt ka ülemaailmselt kehtivates konventsioonides. Komitee viitab siinkohal vaid näiteks 9. septembri 1896. a. Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioonile, Agreement on Trade-related Aspects of Intellectual Property Rights (TRIPS), rahvusvahelisele konventsioonile teatavate reeglite ühtlustamiseks päästmise ja abiandmise alal merel 23. septembrist 1910 ja rahvusvahelisele konventsioonile merelaevade omanike vastutuse piiramise kohta.

—

Selgitama välja määruse artikli 5 ja kõlvatu konkurentsi direktiivi artikli 4 nr 1 omavahelise seose ning vastavalt kohandama põhjendusi;

—

Kontrollima, kas kannatanule valikuõiguse andmine on keskkonnakahjustuse korral (art 7) tõesti kohane,

—

Veelgi selgemalt väljendama määruse tekstis artikli 9 lõigete 3 ja 4 suhet artikli 9 lõikesse 1 ja lõikesse 2,

—

Kaaluma, kas artikli 9 lõikes 4 ei oleks asjakohasem kehtestada kohaldatavaks õiguseks tehingu toimumise koha õigus,

—

Kontrollida, kas artikli 9 lõikest 5 võiks kujundada määrust läbiva üldprintsiibi, paigutades selle 3. jakku,

—

Muuta kolmanda jao pealkirja ning sõnastada see “Ühised sätted”,

—

Määruse artiklis 13 deklareerida teo toimepanemise kohal kehtinud julgeoleku- ja käitumisreeglite kohaldamine kui ühemõtteliselt ainuvõimalik

—

Sõnastada artikkel 24 uuesti järgmiselt:

28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/7

1.1

Juba pikemat aega on tunnistatud, et euroopapõhine farmaatsiatööstus mängib nii tööstus- kui tervishoiusektoris äärmiselt tähtsat rolli. Euroopa institutsioonides on pööratud suurt tähelepanu farmaatsiatööstuse mitmesuguste komponentide väljaarendamisele ja kasule, mida patsiendid sellest saavad.

1.2

Sel eesmärgil seadis Lissabonis kohtunud ülemkogu 2000. aastal EL-i strateegiliseks eesmärgiks “maailma kõige konkurentsivõimelisema ja dünaamilisema teadmistepõhise majanduse loomise, mis on suuteline jätkusuutlikuks majanduskasvuks ning mis aitab luua rohkem ja paremaid töökohti ning tagab suurema sotsiaalse ühtekuuluvuse”, milles farmaatsiatööstus mängiks üliolulist rolli.

1.3

2000. aasta juulis rõhutas ministrite nõukogu meditsiinitoodete ja rahvatervise kohta tehtud järeldustes innovaatiliste ravimite (mis loovad märkimisväärselt terapeutilist lisandväärtust) tähtsust nii tööstus- kui rahvatervisesektori eesmärkide saavutamisele.

1.4

2000. aasta novembris esitati komisjonile aruanne “Ülemaailmne konkurents farmaatsiasektoris: Euroopa kogemus” (1) (millele tavaliselt viidatakse kui Pammolli aruandele). Aruandes oli ära toodud mitu küsimust, millega tuleb tegeleda, ja jõutud järeldusele, et “Euroopa on USA-st maha jäänud võime poolest algatada, korraldada ja käigus hoida innovatiivseid protsesse, mis muutuvad üha kulukamaks ja korralduslikult keerukamaks”.

1.5

Komisjoni teatiste põhjuseks on vajadus käsitleda nii Pammolli aruandes kui sellele järgnevates aruannetes tõstatatud küsimusi, sest mõistetakse, et farmaatsiatööstus mängib Euroopa Liidus nii tervislikust, sotsiaalsest kui majanduslikust aspektist olulist rolli.

1.6

Suureks edusammuks on olnud ühenduse müügiloa andmise korra sätestamine ja Euroopa Ravimiameti (EMEA) loomine 1995. aastal.

1.7

2000. aasta märtsis märkis komisjoni juures tegutsev tervishoiupoliitika nõuanderühm, et farmaatsiasektori rahvatervise alane eesmärk on “muuta tõhusad, kõrgekvaliteedilised ohutud ravimid, kaasa arvatud uuemad ja innovatiivsemad, kergesti kättesaadavaks kõikidele, kes neid vajavad, hoolimata nende sissetulekutest või sotsiaalsest taustast”. (2)

1.8

Komisjon jääb pühendunuks ühtse ravimituru loomise lõpuleviimisele, julgustades uurimis- ja arendustegevust (3) läbi EL-i investeeringute jaoks atraktiivsemaks muutmise ja süsteemide loomisega, mis annavad patsiendile suuremad valikuvõimalused, kuna ravimid on taskukohasemad ja kättesaadavamad.

1.9

Lisaks lõi komisjon uue innovatsiooni ja ravimitega (G10 Medicines) varustamise kõrgetasemelise rühma, (4) mis oli mõeldud selleks, et vaadata värske pilguga probleeme, mis seisavad farmaatsiasektori ees seoses farmaatsiasektorit reguleerivate siseriiklike ja ühenduse pädevustega, ja leida loovaid lahendusi.

1.10

2002. aasta mais avaldas G10 rühm oma aruande “Innovatsiooni ja ravimitega varustamise kõrgetasemeline rühm” ning selle rühma poolt 14 soovituses omaks võetud üksmeelne lähenemine on aluseks komisjoni kutsele tegevuseks, mille kohta EMSK-d kutsuti arvamust avaldama (Lisa).

1.11

Seda seisukohta on veelgi kinnitanud nõukogu määrus “ravimid ja rahvatervise alased väljakutsed – patsientidele keskendumine”. (5)

2.1

Selle teatise eesmärk on “visandada komisjoni nägemus sellest, kuidas G10 soovitusi praeguses kontekstis ellu viia”. Siseriikliku pädevuse valdkondades pakub komisjon välja suuna, mille liikmesriigid võiksid komisjoni meelest võtta, ja mida komisjon võib selle protsessi kergendamiseks, eriti aga muutuste ja tõhususe jälgimise tähtsa ülesande täitmiseks teha.

2.2

Selles kontekstis toob komisjon oma teatises ära viis laia teemat, mis hõlmavad Euroopas olulisi küsimusi:

3.1

Farmaatsiatööstus on tööstusharu, mis on mitmekülgselt seotud tervishoiusüsteemidega, teadustööga, patsientidega ja konkureerivate ettevõtetega. See on Euroopa Liidus suur tööandja. Farmaatsiatööstus peab olema innovatiivne ning USA ja Jaapani erinevate süsteemidega hästi koos toimima. Käsitletav teatis rõhutab vajadust töötada välja terviklik lähenemine, mis oleks kasulik nii farmaatsiatööstusele ja patsientidele, ja samas ergutada farmaatsiatööstuse jätkuvat arengut kui peamist kaasaaitajat dünaamilise teadmistepõhise, konkurentsivõimelise majanduse tekkele Euroopas. EMSK tunnistab, et see on peamine ülesanne.

3.2

Farmaatsiatööstuse konkurentsivõime on suurt muret tekitav küsimus ja sageli tuuakse võrdluseks USA farmaatsiatööstuses saavutatud edu. On oluline rõhutada, et probleemid ei ole tingitud mingist farmaatsiatööstuse sisemisest nõrkusest, vaid tulenevad turgude killustatusest, sellest et need on siseriiklikul tasandil äärmiselt erinevad. Seetõttu on lähenemine teadustööle, innovatsioonile ja ravimite klassifitseerimisele retsepti- ja käsimüügiravimiteks üsna killustatud. Selline olukord tekib, kuna otsuste tegemise protsess sõltub 25 siseriiklikust valitsusest ja sellega kaasnevad erinevused nende sotsiaalkindlustus- ja tervishoiupoliitikas. See mõjutab investeeringuid uurimis- ja arendustegevusse, toodete kättesaadavust ja lõppkokkuvõttes järjekindlalt ka patsientidele sellest sündivat kasu kõikides liikmesriikides.

3.3

On äärmiselt oluline, et farmaatsiatööstuse rolli kaalutaks seoses liikmesriikides loodud tervishoiusüsteemidega, et mõeldaks, kuidas ja mil määral neid rahastatakse ja kuidas tagada, et iga liikmesriigi patsientidel on juurdepääs igale ravimile, millele on EL-is müügiluba antud. Kuigi see on komisjoni jaoks peamine eesmärk, mõistab EMSK erinevust, mis on ravimite kättesaadavuse tagamise ja liikmesriikide võime vahel seda püüdlust rahastada ning EMSK on eriti mures selle võimaliku mõju pärast liituvatele riikidele.

3.4

EMSK tunnistab, et järjest olulisemaks muutub patsientide kaasamine otsuste tegemisse ning avaliku- ja erasektori ja patsientide rühmade partnerluse arendamine kõigi osapoolte hüvanguks. Kuigi EMSK tervitab komisjoni poolt välja pakutud kaasavat lähenemist, oli komitee pettunud, et ravimite G10 rühmas ei olnud laiapõhjalisemat esindatust.

3.5

EMSK tunnistab, et tõendid näitavad Euroopa farmaatsiatööstuse konkurentsivõime kahanemist. Ent kuigi farmaatsiatööstuse Euroopa mudeli nõrkused on kindlaks tehtud, on oluline keskenduda pigem Euroopas olemasolevatele oskustele, loodud struktuuridele ja saavutustele kui arvata, et USA mudel on tingimata kõige parem või ainus moodus kõigi mängus olevate huvide arvessevõtmiseks. EL-i mudeli peamine eesmärk on luua tõhusad tervishoiusüsteemid, mis vastavad patsientide vajadustele, olgu need siis meditsiinilised, majanduslikud või sotsiaalsed, edendades samal ajal farmaatsiatööstuse majandustegevust.

3.6

Komisjoni teatis on väga laiapõhjaline ja EMSK tahaks taas kord väljendada muret, et nendes valdkondades edu saavutamiseks vajalikud sammud on senini olnud aeglased, ja tunneb huvi, kuidas komisjonil selle teatise valguses kiirema edu saavutamine õnnestub. (6)

3.7

Komisjon rõhutab, et saavutatu jälgimisel ja hindamisel on oluline kasutada selgelt piiritletud tulemuslikkuse näitajaid. EMSK avaldab samuti muret järjekindla statistilise teabe ja tõendite puudumise üle, mille põhjal saaks hinnata edu ja kavandatud arengut. On vaja paremini paika panna, millist teavet tuleks koguda, ning ühtlasi sooviks EMSK rohkem tulevikku suunatud ja läbipaistvama süsteemi loomist.

3.8

On teada, et farmaatsiasektor pakub kõrgekvaliteedilist tööd ja seda mitte ainult otseselt farmaatsiatööstuse töötajatele, sest farmaatsiasektor on seotud teiste teadussektoritega, teiste meditsiiniga seotud ettevõtetega, ülikoolidega ja tervishoiusektoriga. Ent muret teeb see, et kui Euroopas ei läheneta teadustöösse ja innovatsiooni järjekindlalt ja sellega ei kaasne piisavaid investeeringuid, võivad kvalifitseeritud töötajad Euroopas selle sektori jaoks kaduma minna.

3.9

Kuigi EMSK on teadlik raskustest, mis kaasnevad ühtse turu loomisega praegustes ja tulevastes liikmesriikides, soovib komitee, et selle eesmärgi saavutamiseks oleks paika pandud selged strateegiad, sest meditsiinitoodete turustamisel on EL-i ja siseriiklike pädevuste vahel suured erinevused ja igas liikmesriigis on erinevad tervishoiu- ja rahastamissüsteemid. EMSK soovib veelkord rõhutada, kui oluliseks peab komitee seda, et inimeste tervise kaitsmine oleks ülem kui kõik muud reguleeritavad valdkonnad, nagu on öeldud varasemates arvamustes, ja et farmaatsiasektori tervishoiualaseks eesmärgiks oleks kõrgekvaliteediliste ohutute ravimite, kaasa arvatud innovaatiliste ravimite kättesaadavaks muutmine kõikidele, kes neid vajavad, vaatamata nende inimeste sissetulekule või sotsiaalsele staatusele. (7)

4.1.1

Tervishoiu alal jagatakse üha enam vastutust patsientidega, kes tunnevad suuremat huvi oma ravi- ja hooldusvõimaluste vastu. Komisjon on patsientide kaasamise olulisust tunnistanud ja EMSK tervitab seda, et pannakse rõhku võimaluste loomisele ja ärakasutamisele patsientide kaasamiseks kõikidel tasanditel.

4.1.2

Hiljuti moodustatud Euroopa Patsientide Foorum on kasulik vahend, mille kaudu saab suunata patsientide seisukohti, mis võib aidata 2001. aastal moodustatud EL-i Tervisefoorumil ühendada mitmesuguseid Euroopa tervisoiu huvirühmi, mille hulka peaksid kuuluma ka sotsiaalsed organisatsioonid, millel on tervishoiuga seotud huve. Need algatused tunnustavad riigi ja valitsusväliste organisatsioonide asjaomaseid rolle rahvatervises, mida tuleb toetada.

4.1.3

Selles kontekstis on oluline, et sellise otsustusprotsessiga seotud üksikpatsiente või patsientide rühmi hoitaks hästi kursis asjaomaste protsessidega ja sellega, mil määral on vaja surve avaldamist. On oluline, et tekiks vastastikune usaldus nende vahel, kellel on erialased ja tehnilised teadmised ja nende vahel, kelle roll on tagada, et avalikkus saab ravimite kohta täpset ja igakülgset teavet.

4.1.4

EMSK peab äärmiselt oluliseks, et patsientidele ja avalikkusele antava teabe kvaliteet ja kättesaadavus paraneksid, eriti just teabe objektiivsuse ja kättesaadavuse aspektist. Seda tunnistas ministrite nõukogu järeldustes 2000. aasta juunis toimunud konverentsi “Meditsiinitooted ja rahvatervis” kohta. Sel eesmärgil toetab EMSK tugevalt ettepanekut luua nn “kvaliteedimärk”, kehtestamaks “tervisehoiuga seotud veebilehtede kvaliteedikriteeriumid” ja et see peaks käima ka muude teabe andmise vormide kohta. On oluline, et inimesi teavitataks ja selleks kohastel juhtudel julgustataks tervishoiuspetsialistidelt nõu küsima, kuna prioriteediks peab olema ravimite ületarbimise või ebaõige tarbimise vältimine.

4.1.5

Ettepanek luua koostöö tegemiseks avaliku ja erasektori partnerlus, kuhu oleks kaasatud terve hulk teavitajaid, nõuandjaid ja teabe andmise jälgijaid, on tervitatav ja EMSK julgustab ühendama farmaatsiaettevõtteid, patsientide esindajaid, akadeemilisi, sotsiaalseid ja puuetega inimeste organisatsioone, vastastikuse abistamise organisatsioone, teadus- ja tervishoiuspetsialiste, sest see võib aidata kaasa patsientidele antava teabe ja terviseõpetuse paranemisele. Sellised partnerlused saaksid valitsustele, Euroopa Parlamendile, komisjonile ja ministrite nõukogule olulist teavet anda mitmetes küsimustes, mis on seotud farmaatsiatööstuse ja inimeste tervishoiuga.

4.1.6

Teabe levitamise kasutamine liikmesriikide rahvatervise edendamiseks on üks olulisi elemente suurema harmoonia saavutamiseks ja kehtiva teabe kogumise ja analüüsimise tõhustamiseks.

4.1.7

EMSK toetab tugevalt ettepanekut, et retseptiravimite reklaamimise keeld peab kehtima jääma. Käsimüügiravimite reklaamimise küsimust tuleb käsitleda äärmise ettevaatusega, et tagada ravimite kohane kasutamine.

4.1.8

EMSK toetab seisukohta, et vastutustundliku eneseravi saavutamiseks on kõige parem, kui selle võimalike kasutajate käsutuses on vastavate teadmistega tervishoispetsialisti soovitused. Sobimatu eneseravi võib tuua kaasa ravi alustamisega hilinemise ja mõningatel juhtudel negatiivsed koosmõjud tarvitamisel koos retseptiravimitega.

4.2.1

EMSK toetab tugevalt mõistet “suhteline tõhusus”, nagu komisjon on selle vastu võtnud seoses selliste tervishoiutehnoloogiatega, nagu näiteks ravimid. Selle puhul on “kliinilise tõhususe osaks terapeutiline lisandväärtus võrreldes muude ravivõimalustega ja äratasuvus iseenesest”. Ent tunnistatakse, et liikmesriikides võib taolise lähenemisviisi vastuvõtmisega mõningaid raskusi tekkida ning seetõttu on oluline, et antaks piisavalt aega selle efektiivseks läbiviimiseks.

4.2.2

EMSK tunnistab, kui oluline on tagada, et tõhusad (ja taskukohased) ning uued ja ohutud ravimid oleksid üha lihtsamini kättesaadavamad võimalikult suurele hulgale inimestele. Suhtelise tõhususe kriteeriumi kasutamine liikmesriikides mõjutab otseselt iga liikmesriigi pädevusse kuuluvaid hindu ja hüvitisi. EMSK soovib juhtida tähelepanu sellele, mis mõju on liikmesriigiti erinevatel sotsiaalhoolekande eelarvetel, mis takistavad eelarve piiratuse tõttu kõige tõhusamate ravimite väljakirjutamist.

4.2.3

Oleks soovitatav edendada tasuvuse hindamise alast kogemuste vahetamist, et parandada erinevates liikmesriikides kasutatavaid hindamistehnikaid.

4.3.1

EMSK on seda meelt, et äärmiselt suur tähtsus on tugeval ravimijärelevalve süsteemil, ja usub, et olemasolevaid süsteeme tuleb tugevdada. Kõik tervishoiutöötajad, kes on seotud ravimite väljakirjutamise või -jagamisega, aga samuti ka patsiendid, peaksid osalema tõhusas turustamisjärgses jälgimissüsteemis, mida rakendataks kõikide ravimite puhul. See spontaanne teatamissüsteem peaks olema eriti range hiljuti turule tulnud ravimite suhtes. Peale selle, kui leiab aset tavapärasest kiirem müügiloa andmine, peab sellega kaasnema hoolikas ravimijärelevalve, mis kasutab vaatlusuuringuid, et kõnealuste ravimite oodatava ohutuse või ootamatu mürgisuse kohta nii kiiresti kui võimalik tõendeid saada.

4.3.2

Kuigi randomiseeritud kontrollitud kliinilised katsed on ravimite tõhususe tõestamise tunnustatud viis, on need tavaliselt ebapiisava ulatusega või neid viiakse läbi patsientidega, kes ei ole asjaomase ravimi kõikide võimalike kasutajate tüüpilised esindajad. Seetõttu ei saada nende katsete käigus tõendeid võimalike riskide kohta, eriti haavatavate patsiendikategooriate puhul. Seega lisavad vaatlusuuringud kontrollitud katsetest erinevat liiki teavet ja täiendavad viimatinimetatuid. Vaatlusuuringud annavad harva teavet soovitud toimete kohta, kuid need võivad vahel täpsustada, millal ennustatud (head) toimet ei esinenud.

4.4.1

EMSK tunnistab farmaatsiatööstuse rolli Euroopa kõrgtehnoloogia kaubandusbilansis ning sotsiaalsete ja rahvatervise alaste eesmärkide saavutamisel. See on peamine kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade pakkuja. Seetõttu on äärmiselt oluline, et seadusandlik ja regulatiivne raamistik farmaatsiatööstuse julgustamiseks ja toetamiseks tõrgeteta toimiks ja et EL-i liikmesriigid siseriiklikul tasandil tagaksid, et patsientidele saaksid võimalikult ruttu kättesaadavaks terapeutilise lisandväärtusega uued ravimid. Oluline on edendada ja toetada teadustööd, et soodustada uute raviviiside väljatöötamist.

4.4.2

Kuigi EMSK toetab komisjoni poolt välja pakutud peamisi tegevusi, leiab komitee siiski et:

4.4.3

EMSK toetab Pharmaceutical Review'd selles, et tuleks parandada tsentraliseeritud ja vastastikuse tunnustamise korra toimimist, et hindamisprotsessi kiirendada ja lõppotsuse tegemiseni minevat aega lühendada. See, et komisjon ja EMEA on oma sisemiste menetluste kestust juba lühendanud, on tervitatav, aga olukorda tuleb veelgi parandada, et uued raviviisid õigeaegselt Euroopa patsientideni jõuaksid ja et Euroopas meditsiinilist abi saavad patsiendid ei oleks ebasoodsamas olukorras kui need, kes saavad ravi USA-s.

4.4.4

EMSK peab igati tervitatavaks esimeseks sammuks innovatiivsete ravimite loomise toetamist 6. teadustöö raamprogrammi (FP6) kaudu, mille prioriteediks on bioteaduste, genoomika ja biotehnoloogia tervise hüvanguks kasutamise alased uuringud.

4.4.5

Võimaliku ravimi patenteerimise ja müügiloa palve esitamise vahelise perioodi lühendamiseks astutud sammud tooksid lisakasu tänu ebavajalike protseduuride vältimisele.

4.4.6

Kuigi EMSK toetab ettepanekut ühtlustada kümne aasta jooksul andmekaitset selles osas, mis on seotud lisateabe andmisega eriliste alamrühmade, nagu laste puhul, leiab komitee, et andmete ainuõiguse pikendamist ühe aasta võrra tuleks veel arutada.

4.5.1

EMSK on seda meelt, et keskenduda tuleb “patsiendile tõhusa tervishoiusüsteemi raames kõige tõhusama ravi tagamisele”, eriti hooldetasude kasvu valguses. Tuleb märkida, er ravimite peale kulub keskmiselt 15 % tervishoiueelarvetest. (10) Lisaks lasub EL-i liikmesriikidel kohustus tagada, et hindade ja hüvitistega seotud otsuseid võetaks vastu läbipaistvalt ja mittediskrimineerivalt, täpselt määratletud raamistikust lähtudes. (11)

4.5.2

Tuleb märkida, et liikmesriigid on igati pädevad rakendama siseriiklikke meetmeid tervishoiualaste kulutuste kontrolli all hoidmiseks. Selle tulemusel erinevad hinnad liikmesriigiti tugevalt ja laiendamine halvendab seda olukorda veelgi. Ent EMSK tahab rõhutada, et millist hinnasüsteemi ka ei kasutataks, ei tohiks see takistada innovatiivsete heade ravimite turulejõudmise tagamist. Komitee kutsub komisjoni tegutsema, et tagada läbipaistvust käsitleva direktiivi (direktiiv 89/105/EMÜ) täielik kohaldamine.

4.5.3

Sellised erinevused riiklikult määratud hindades võivad kahjulikult mõjuda siseturu tõrgeteta toimimisele. Seetõttu tervitab EMSK komisjoni ettepanekut, et tuleks algatada “mõtisklus” kaalumaks alternatiivseid mooduseid liikmesriikide siseriiklike ravimitega seotud kulutuste kontrolli all hoidmiseks. EMSK on seda meelt, et dünaamilisemad ja konkurentsile avatumad turumehhanismid võiksid tulla kasuks rohkem integreeritud turu loomisele. “Mõtisklus” peaks hõlmama ülevaadet ravimite rahastamisest era- ja avaliku sektori poolt ning rahvatervist.

4.5.4.1

EMSK on seisukohal, et kui uuele ravimile on antud müügiluba (mis kinnitab selle tõhusust, ohutust ja kvaliteeti), tuleb see teha liigse viivituseta kättesaadavaks patsientidele, kelle tervislik seisund seda nõuab. EMSK toetab uute, müügiloa saanud ravimite kohest kättesaadavaks tegemist.

4.5.4.2

Tervishoiukulutuste rahastamine ja nende üle järelevalve teostamine liikmesriikides võib osutuda põhjuseks, miks patsientidel üle kogu Euroopa Liidu ei ole üheaegset juurdepääsu uutele ravimitele. EMSK võiks toetada otsese hinnakontrolli asendamist, teostades tervishoiukulutuste üle järelevalvet ning õhutades komisjoni kiirendama arutelu selle üle, millised on võimalikud viisid selle saavutamiseks. Selles kontekstis peaks tulema kõne alla loobumine ravimitootjate üle teostatavast hinnakontrollist ravimite osas, mida riik kohustusliku tervishoiukindlustuse raames ei hangi ega kompenseeri.

4.6.1

EMSK on nõus, et geneerilised ravimid mängivad tervishoiukulutuste ohjeldamisel olulist rolli, aidates seeläbi parandada tervishoiu rahastamise jätkusuutlikust, kuid oluline on tasakaalustada nimetatud ravimite kasutamist uute toodete väljatöötamisega nii, et ravimitööstus oleks dünaamiline ja patsientidel oleks rohkem valikuvõimalusi.

4.6.2

EMSK toetab geneeriliste ravimite selgemat määratlemist ühenduses, eelkõige aga vajadust arvestada intellektuaalomandi õigusega laienemise kontekstis.

4.7.1

On üldtunnustatud, et käsimüügiravimid, mida on võimalik osta apteekidest ja jaemüügipunktidest, suurendavad turul konkurentsi ning inimesed saavad neid ravimeid paremini kätte, ilma et nad peaksid minema meditsiinilisele konsultatsioonile. EMSK on seisukohal, et oluline on tagada nimetatud ravimite kasutamise täielik ohutus.

4.7.2

Käsimüügiravimite osas on liikmesriikides lahknevusi ning EMSK toetab ettepanekut, et kooskõlas ühtse turu põhimõtetega tuleks välja töötada ühtne klassifikatsioonisüsteem.

4.7.3

Lisaks sellele toetab EMSK komisjoni ettepanekut, mille kohaselt tuleks juhtudel, kus liikmesriigid on kindlad, et see ei kujuta ohtu rahva tervisele, kasutada sama kaubamärki nii retseptiravimite kui käsimüügiravimite puhul.

4.7.4

Siiski rõhutab EMSK veel kord muret selliste käsimüügiravimite nagu suukaudseks manustamiseks mõeldud antibiootikumide, viirusevastaste ravimite ja antimükootikumide kättesaadavuse üle, kuna nimetatud ravimid peaksid olema kättesaadavad üksnes retseptiga. Kui selliseid ravimeid kasutatakse triviaalsete näidustuste puhul või kui neid ei kasutata sihipäraselt, on oht, et see kahjustab organismi vastupanuvõimet, mis omakorda tähendab, et järgnevatel kordadel võib haigus kulgeda palju raskemalt. Seetõttu on tähtis, et nimetatud ravimeid vaadeldakse rahvatervise laiemas kontekstis ning nende kasutamist kontrollitakse retseptide väljakirjutamise kaudu. On äärmiselt oluline, et patsiendid saaksid asja kohta täpset ja lihtsalt kättesaadavat teavet, et retseptiravimite kasutust jälgitaks ning et saadud andmeid kaasataks tulevikus uurimustesse.

4.8.1

EMSK mõistab, kui tähtis on ravimitööstuses edasi arendada dünaamilist uurimistööd ja arengubaasi, mis tugineb nii tööstuse enda kui sellega seotud teadusasutuste pädevusel.

4.8.2

EMSK toetab eesmärki luua virtuaalterviseinstituute, et stimuleerida ja paremini korraldada tervise- ja biotehnoloogia uuringuid Euroopas, viies kokku ühiste uurimisalaste huvidega teadlasi. EMSK usub, et kui Euroopa tahab säilitada oma teadlaste ametialaseid oskusi ning pakkuda USA-le uurimis- ja arendustegevuse ning innovatsiooni alal tõsist konkurentsi, tuleb vastavate teadmiste ja oskuste kokkuviimiseks luua asjakohaste levitamismeetoditega ühtne struktuur. 6. teadusuuringute raamprogramm (FP6) on selles suunas esimene teretulnud samm.

4.8.3

EMSK toetas oma eelmises arvamuses Euroopa haiguste ennetamise ja tõkestamise keskuse (12) loomist, eesmärgiga luua Euroopas tugevam rahvatervise teadusbaas.

4.8.4

Toetades uurimistegevuse ja innovatsiooni arengut, soovib EMSK rõhutada vajadust leida uusi investeerimisallikaid. Seetõttu tervitab EMSK ettepanekut uurida erinevaid uurimistööde rahastamiseks esitatud ideid, mis puudutavad riskikapitali, madala intressiga laene, maksude ümberarvutust, garanteeritud turgu ning patendiõiguste pikendamist ja ainuõigust turul. Ülikoolide, uurimisasutuste ja tööstuse vahelise sünergia suurem tunnustamine ja ärakasutamine on väga oluline.

4.9.1

EMSK tervitab kliinilisi uuringuid puudutava direktiivi (13) vastuvõtmist, milles rõhutatakse, et kliiniliste uuringute kavandamisel on patsiendi kaitsel enneolematu tähtsus. Direktiivis rõhutatakse ka vajadust lihtsustada ja kooskõlastada kehtivaid haldusmenetlusi, eesmärgiga paremini koordineerida liidus läbiviidavaid kliinilisi uuringuid. Samuti on teretulnud säte, mille kohaselt luuakse esmakordselt Euroopa kliiniliste uuringute andmebaas.

4.9.2

EMSK soovib rõhutada, et tõelisteks innovatsiooni allikateks on ka väikesed eraettevõtted ja hiilgavate ideedega üksikisikud. On aga oht, et keerulised haldusmenetlused EL-is ja liikmesriikides või siis suuremate ettevõtete vajadus teha üheaegselt käivitatavate uurimisprojektide hulgast valik, võivad takistada innovatiivsete ideede esilekerkimist nimetatud allikatest. Kõnealuse potentsiaali toetamiseks ja ettevõtete vahelise koostöö edendamiseks tuleb teha mööndusi, eesmärgiga aidata kaasa nende ideede edasiarendamisele, mille tulemusena leitakse uued raviviisid, millel on potentsiaali turule jõudmiseks.

4.9.3

Võrreldes USA-ga keskendub EL ja selle liikmesriigid sageli siseriiklikul tasandil pigem vajadusele “vältida ebaõnnestumist” kui et võtavad edu saavutamise nimel riske, mis mõnedel juhtudel võivad lõppeda ebaõnnestumistega. Selles suhtes on veel arenguruumi. EMSK toetab biotehnoloogialeiutiste õiguskaitset puudutava direktiivi kiiret elluviimist kõikides liikmesriikides niipea kui võimalik, pidades silmas asjaolu, et direktiivi mittejärgimine takistab Euroopa biotehnoloogia arengut.

4.9.4

EMSK toetab patendialaste ühenduse õigusaktide vastuvõtmist, mis vähendab kõikide liikmesriikide kulutusi.

4.9.5

EMSK soovib rõhutada, et praegusel hetkel pole 40-50 % laste ravimitest sellistena litsentseeritud ja neile pole püütudki saada litsentsi pediaatriliseks kasutuseks. EMSK kavatseb soovitada sihtuuringute läbiviimist, et välja selgitada lastele, vanematele inimestele, meestele ja naistele sobivad ravimikogused. Võtmeküsimuseks on siin konkreetseks olukorraks sobiva ohutu ja tõhusa ravimikoguse väljaselgitamine.

4.9.6

Õige doos on eriti aktuaalne vanemate inimeste puhul, kes võtavad võibolla mitmeid erinevaid ravimeid mitme näidustuse vastu, samal ajal kui mõni nende organ (nt neer või maks) ei tööta enam hästi. Seega on tarvis välja selgitada ravim, mis sobiks muude näidustuste puhul väljakirjutatud ravimitega.

4.9.7

EMSK soovib ka rõhutada, et kuigi teatud haigused on praegu Euroopas väga harvaesinevad, võivad need arenguriikides olla tavalised ning üha sagenev reisimine koos globaalse soojenemisega võivad põhjustada mõne harva esineva haiguse (“orphan (14)” disease) muutumise tavaliseks ning raskesti ohjeldatavaks.

4.10.1

EMSK on nõus, et suurim väljakutse on uute liikmesriikide majanduste ja tervishoiusüsteemide integreerimine praeguste liikmesriikide omadega. Enamusel liiduga ühinevatel riikidel on tervishoiusektorisse paigutamiseks vähem ressursse kui praegustel liikmesriikidel ja seetõttu on väga oluline, milline on ravimite kättesaadavus ja taskukohasus nende siseriiklike tervishoiusüsteemides. Seda tuleks vaadelda tervishoiule tehtavate kulutuste kasvu, vananeva elanikkonna ja uute esilekerkivate sotsiaalsete ja tervishoiuvajaduste kontekstis.

4.10.2

Samuti on väljakutseks intellektuaalomandi õiguste kooskõlastamine, mis vastasel juhul võiksid põhjustada hinnataseme märkimisväärseid erinevusi ning sellest tulenevalt viia paralleelse importimise suurenemiseni. Paralleelne importimine tekib, kui liikmesriikides on süstemaatilised hinnaerinevused. Turuluba mittevaldavad üksikisikud või organisatsioonid võivad osta ravimeid hulgi riigist, kus need on odavamad, importida need riiki, kus need on kallimad ning müüa hinnavahest tingitud kasuga maha. EMSK toetab komisjoni poolt probleemi kõrvaldamiseks väljapakutud meetmeid, mille kohaselt tuleks kehtestada kohustuslik nõue teavitada turuloa valdajat, liikmesriigi pädevat asutust ja EMEA-d kavatsusest alustada paralleelset importi konkreetses liikmesriigis.

4.10.3

Siiski märgitakse, et intellektuaalomandi õiguste jõustamise õiguslik vastutus on patendi valdajal.

4.10.4

EMSK tervitab komisjoni poolt astutud samme, millede eesmärgiks on tagada uutele liikmesriikidele dialoogivõimalus kõikide raskuste osas, mis võivad enne või pärast ühinemist ravimialase õigusliku raamistiku rakendamisel ette tulla.

4.11.1

Ravimisektori arendamises tehtud edusammude aluseks Euroopas on võime üksteiselt õppida. Seetõttu tervitab EMSK komisjoni ettepanekut töötada välja EL-i näitajad, mis peegeldaksid tööstusharu konkurentsivõimelisust ja rahvatervise eesmärke. EMSK suhtub positiivselt toimkonna loomisse, mis hakkab kõnealuseid näitajaid välja töötama.

4.11.2

Näitajad peavad hõlmama ravimitööstuse toodete ning tervishoiuga seotud toodete tulemuslikkust ning lisaks:

5.1

EMSK tervitab komisjoni poolt saadetud teatist “töötada patsiendi hüvanguks välja tugevam Euroopa keskne ravimitööstus” ning toetab kavandatavat üldprogrammi. Tuleb tunnistada, et komisjoni algatus on ambitsioonikas ning eesmärkide täitmine saab olema väljakutseterohke.

5.2

Kuigi teatises on sätestatud eesmärgid, millega peetakse silmas patsiendi kasu, nähakse ette konkurentsivõimelise, Euroopa-keskse tööstuse arenemine, sammude astumine EL-i teadusbaasi tugevdamiseks, arvestatakse laienenud Euroopa Liiduga ning tagatakse, et liikmesriigid üksteiselt õpiksid, soovib EMSK teha järgmisi märkusi.

5.3

EMSK soovib rõhutada, et uurimistöö, innovatsiooni, turunduse ja hinnakujunduse osas võib Euroopa ravimitööstus tunduda 25 riigi valitsuses toimuva otsustusprotsessi tõttu nõrgem kui USA-s või Jaapanis, kus on võimalik ühtne lähenemine. Tuleb rõhutada, et see protsess algas G10 soovitusega luua tõeliselt ühtne turg ning et selle mõju liikmesriikide tervishoiusüsteemidele ja inimeste tervisele tuleb kontrollida võrdlusuuringute kaudu.

5.4

EMSK juhib tähelepanu tervele reale viimastel aastatel farmaatsiasektori kohta koostatud ülevaadetele, dokumentidele ja poliitikaettepanekutele, mis käsitlevad seda, kuidas G10 soovituste, teatise ja ministrite nõukogu poolt võetud kohustuste tulemusena kiiret edasiminekut saavutada.

5.5

EMSK mõistab, millised on raskused ühtse turu loomisel farmaatsiasektori osas, kui pidada silmas selle komplitseeritust ning sõltuvust liikmesriikide pädevusest ja erinevatest süsteemidest. EMSK rõhutab siiski eesmärgi saavutamiseks vajalike selgete strateegiate väljatöötamise tähtsust.

5.6

EMSK kiidab heaks komisjoni kavatsuse töötada välja tulemuslikkuse näitajad, mille abil olek võimalik hinnata ja jälgida tööstuses aset leidvaid edasiminekuid, ning rõhutab veel kord, kui oluline on teha järjepidevat statistikat ning saada tõendeid teatises sätestatud programmi osas toimunud edasiminekute kohta.

5.7

EMSK rõhutab jätkuvalt inimeste tervise kaitsmise tähtsust ning leiab, et see peaks olema esmajärguline kõikides reguleerimisvaldkondades.

5.8

EMSK toetab jõuliselt ettepanekut luua oma “kvaliteedimärk” tervisega seotud veebilehekülgede ja muude teabeallikate kvaliteedikriteeriumide kindlaksmääramiseks ning rõhutab inimeste julgustamise tähtsust saada nõu tervishoiuala spetsialistidelt.

5.9

EMSK toetab jätkuvalt tugevdamist nõudvat ravimiohutuse järelevalve süsteemi ning epidemioloogiliste uuringute tõhusama kasutamise integreerimist.

5.10

EMSK usub, et on võimalik välja töötada paremini koordineeritud lähenemine uurimisprogrammidele, mis tähendab lihtsamaid ja rohkem ühtlustatud haldusmenetlusi. Kiiremas korras tuleks ka uurida uusi potentsiaalseid rahastamisallikaid, mis võivad hõlmata muuhulgas riskikapitali, madala intressiga laene ja maksu ümberarvutust.

5.11

EMSK soovitab jätkata dialoogi ning lihtsustada süsteeme, et innovatsiooni ja teadmiste jagamise kaudu oleks võimalik tugevdada farmaatsiatööstust ning säilitada ja arendada pädevust, mis põhineb konkurentsivõimelisel farmaatsiatööstusel.

5.12

EMSK soovitab EL-il ja EL-i liikmesriikidel teha investeeringuid, mille eesmärgiks oleks tagada pädevusvõrgustike loomine ning pikaajalise rahastamise kaudu edendada innovatsiooni, tagades nii uurimistegevuse meeskonnatöö jätkumiseks vajaliku kindlus- ja turvatunde.

28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/15

1.1

Nõukogu võttis otsusega 1999/784/EÜ1 vastu ettepaneku, mis käsitleb Ühenduse osalemist Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuses ajavahemikuks, mis lõpeb 31. detsembril 2004.

1.2

22. septembril 1999. aastal kinnitas Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee komisjoni ettepaneku Ühenduse osalemise kohta.

1.3

Nii komisjoni ettepaneku kui ka komitee kinnituse taga oli audiovisuaaltööstuse, eriti raadio ja televisiooni ringhäälingu ning filmitootmise kuulumine Euroopa strateegiliste võtmesektorite hulka.

2.1

Komisjon teeb ettepaneku:

2.2

Ettepanek on ajendatud eriti järgmistest kaalutlustest:

2.3

Võttes arvesse minevikus saadud positiivseid kogemusi, mis võeti kokku vahearuandes, (1) leiab komisjon, et oleks asjakohane pikendada ühenduse osalemist vaatluskeskuses kaheks aastaks. See lühike ajapikendus hõlmab vaatluskeskuse tegevuse tulevikustruktuuride määratlemise seisukohalt kriitilist aega ja seda on võimalik paigutada ühenduse praegusesse finantsperspektiivi ilma, et see piiraks tulevikus tehtavaid otsuseid, mis võetakse vastu 2006. aastal, olles täiel määral teadlik vaatluskeskuse uutest ülesannetest ja finantsraamistiku iseärasustest.

3.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee toetas algselt komisjoni ettepanekut ühenduse osalemise kohta vaatluskeskuse töös, lootes, et parandades majandus- ja õigusalase teabe edasiandmist, andes selgema ülevaate turust ja soodustades selgust ja arusaadavust ning infrastruktuuri tehtavaid investeeringuid, aitab see muuta Euroopa audiovisuaaltööstuse konkurentsivõimelisemaks.

3.2

Komiteele tundub, et üldised ootused ja algsed põhjused ettepaneku kinnitamiseks kehtivad endiselt, kusjuures mitte väikese tähtsusega ei ole audiovisuaaltööstuse võtmetähtsus majandusele, kultuurile ja demokraatiale. Seda arvamust põhjendatakse muu hulgas aruandes vaatluskeskuse tegevuse kohta. (2)

4.1

Komitee arvab, et EL-i oma tööstuse ja tarbijate jaoks on tähtis omada juurdepääsu vaatluskeskuse poolt antavale usaldusväärsele ja ajakohastatud teabele.

4.2

Komitee arvab, et tarbijakaitse ja autorikaitseseadus peaksid jääma vaatluskeskuse jaoks esmatähtsateks küsimusteks.

4.3

Arvestades, et teised aspektid – nagu toetus erilise huvi all olevatele valdkondadele või riigiabile – on juba lahendatud, soovitab komitee ka seda, et vaatluskeskus kaaluks pöördumist audiovisuaalsektori (sealhulgas filmid) fiskaalkeskkonna poole.

4.4

On ülimalt tähtis, et vaatluskeskus saaks tegutseda oma praegustel alustel kuni 2006. aastal on võimalik vastu võtta ja jõustada uus strateegia.

4.5

Komitee arvates võib uus strateegia siiski vajada eelarve suurendamist võrreldes praeguse tasemega, eriti kui pidada silmas, et keskendutakse enam multimeediale ja filmidele.

5.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee kinnitab komisjoni ettepaneku pikendada ühenduse osalemist Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuse töös kahe aasta võrra, kuna see aitab tugevdada Ühenduse audiovisuaalse tööstuse konkurentsivõimet, parandades majandus- ja õigusalase teabe edasiandmist, andes selgema ülevaate turust ning soodustades selgust ja arusaadavust ning investeeringuid infrastruktuuri.

5.2

Komitee kordab (3) EL-i audiovisuaalsektori strateegilist võtmetähtsust ja selle mõju töökohtade loomisele. Jätkuv audiovisuaaltööstuse ja -sektorite kiire areng üle kogu maailma muudab selle sektori kohta käiva usaldusväärse statistilise teabe saamise tähtsamaks ja strateegilisemaks.

5.3

Ühtlasi kordab (4) komitee, et komisjon peaks asutama Euroopa Infoühiskonna Agentuuri, et aidata koordineerida erinevaid algatusi multimeedia konvergentsi valdkonnas ja suurendada praktilise tegevuse ulatust kultuurisfääris, et kaitsta ja edendada Euroopa kultuuriidentiteeti ning toetada seda poliitilise mõõtmega.

28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/17

1.1

2001. a. võttis komisjon vastu avalduse Euroopa energia-infrastruktuuri kohta. Et laiem Euroopa elektri- ja gaasiturg toimiks tõhusalt, ei piisa ühiste reeglite ja standardite rakendamisest. Samavõrra vajalik on liikmesriike ühendava adekvaatse infrastruktuuri olemasolu.

1.2

Avalduses esitati rida meetmeid, sealhulgas eesmärk saavutada elektrivõrkude 10 %-line vastastikune sidumine ning selliste üleeuroopaliste võrguprojektide prioriteetne rahastamine, mida loetakse üleeuroopalise tähtsusega prioriteetseteks projektideks. Komisjon tegi ka ettepaneku tõsta prioriteetsete projektide puhul olemasolevat 10 %-list lage projektide arenguetapil tehtavate sissemaksete osas 20 %-ni. Barcelona nõukogu kinnitas 10 %-lise vastastikuse sidumise eesmärgi, kuid sissemaksete lae tõstmise küsimuses jätkub nõukogus diskussioon.

1.3

Et liituvad riigid oleksid elektri ja gaasi siseturu osaks, tuleb üle vaadata üleeuroopalise energiavõrgu (TEN) suuniste ümbertöötatud variant. Mitmed projektid, mis ühendavad vana ühendust uute liikmesriikidega, vastavad juba TEN-i finantseeringu tingimustele, kuid nimekiri tuleb lõpule viia. Samasugust lähenemist on vaja naaberriikide suhtes. Keskmises perspektiivis on eesmärgiks luua järkjärgult Euroopa elektri- ja gaasiturg, millesse potentsiaalselt kuuluks rohkem kui 35 riiki ja üle 600 miljoni elaniku. See turg peaks põhinema ühistel standarditel turu avatuse, keskkonna ja ohutuse osas.

1.4

Nõudlus maagaasi järele kasvab kiiresti ja ühendus sõltub üha enam gaasi importidest. Et kindlustada Euroopa energiaturu efektiivne toimimine ja gaasiga varustamine tulevikus, on vaja hajutada gaasiga varustamine ja ehitada uusi infrastruktuuri objekte. Tuleb investeerida niihästi uutesse torujuhtmetesse kui ka ühendusesisestesse torujuhtmetesse - seda isegi juhul, kui pärast turu avanemist hakatakse olemasolevat infrastruktuuri paindlikumalt ära kasutama. Vajalik on tihe koostöö tarnijariikide ja transiitpiirkondadega.

2.1

Käimasoleva TEN-i elektri ja gaasi alaste suuniste läbivaatamise käigus integreeritakse eriti uued liikmesriigid ühendusesisese elektri- ja gaasituru võrku. Uus tekst:

Avaldus paneb liikmesriikidele kohustuse anda prioriteetsetele projektidele eelisseisund, hõlbustada ja kiirendada projektide lõpuleviimist ning anda projektidele hinnang ja kanda komisjonile ette.

2.2

Otsuse lisades loetletakse üles ühishuvi projektid, millel on õigus ühenduse abirahale (lisa III) vastavalt lisas II sätestatud kriteeriumidele, ühishuvi projektid, millel on prioriteet ühenduse abirahade suhtes (lisa I) ja üleeuroopalise tähtsusega projektid (lisa IV).

2.3

Hinnanguliselt vajatakse ajavahemikult 2007-2013 elektri- ja gaasivõrkude prioriteetsete projektide ehitamiseks investeeringuid summas umbes 28 miljardid eurot, sellest 20 miljardit eurot EL-is ja 8 miljardit kolmandates riikides. Sellele lisanduvad muude ühishuviprojektide lõpetamisega seotud kulud.

3.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee (EMSK) toetas igati komisjoni ettepanekuid, mis puudutasid ühendusesisese efektiivse elektri- ja gaasituru ning energiatarnete kindlustamise kompleksse poliitika loomise lahutamatuks osaks olevate elektri ja gaasi üleeuroopaliste võrkude arendamist ja toetamist. Komitee toetas ka komisjoni ettepanekut suurendada sissemaksete lage arenguetapil 20 %-ni.

3.2

Kuid nagu märgitud EMSK eelmistes arvamustes, on üleeuroopaliste energiavõrkude projektide realiseerimine olnud väga aeglane ja ebarahuldav. Olulise takistusena on mainitud raskusi rahastada suuri ehitusprojekte. 20 miljonil eurol aastas, mis on komisjoni käsutuses projektide arenguetappidel tehtavateks sissemakseteks, ei saa olla nende elluviimisele suurt mõju. Tuleb luua era- ja riiklikus ühisomandis olevaid partnerettevõtteid.

3.2.1

Kuid rahastamine ei pruugi olla ainsaks takistuseks, mis viivitab üleeuroopaliste energiavõrkude projektide realiseerimist. Taustal võib olla muid põhjusi, näiteks liikmesriikide vähene panustamine piiriülestesse projektidesse. Kavatsusel seada sisse Euroopa koordinaatori ametikoht võib olla siin tähtis osa. Mõnedel juhtudel võib projekti käivitumise venimine olla tingitud asjaolust, et valiti potentsiaalne avaliku sektori poolne rahastamine, millega kaasnenud võimaliku otsuse äraootamine põhjustas projekti alguse viibimise.

3.2.2

Pikad, kohmakad ja lõpptulemusena ebakindlad projekteerimis- ja lubade hankimisega seotud protseduurid on praegu infrastruktuuri investeeringute kõige olulisemaks takistuseks. Kui EL-i institutsioonid on mõnele projektile andnud prioriteetse staatuse, peaks see olema selgeks märgiks kohalikele ja muudele otsustajatele antud projekti õigeaegse elluviimise tähtsuse kohta.

3.3

EMSK tervitab komisjoni arvamuse projekti, märkides, et oleks olnud parem, kui see oleks varem esitatud. Ajal, mil see arvamus EMSK plenaaristungil heaks kiidetakse, on laienemine juba toimunud ja EL-is on 25 liikmesriiki. Mis puutub lähenemisse naaberriikidele, pidades silmas tarnete kindlustamist, siis vajadus selle järele oli selge juba ammu, hiljemalt alates energiavarustuse kindlust käsitleva Rohelise raamatu vastuvõtmisest.

3.4

EMSK leiab, et analüüs vastastikuse sidumise olukorra ja väljavaadete kohta liidu erinevates osades ja naaberaladel on informatiivne ja asjakohane.

3.5

Kuid komisjon ei viita ulatuslikematele ning pikaajalisematele uuringutele ühendusesiseste energiaturgude eeldatavate arengute kohta, mis annaks vajalikku taustinfot, et määrata kindlaks keskse tähtsusega infrastruktuuri projektid. Pikaajaline nägemus või alternatiivsed stsenaariumid on seda tähtsamad sektoris, kus investeeringute eluiga on 50 aastat või rohkem. Selline viidete puudumine on üllatav ka seetõttu, et selline materjal on olemas, muuhulgas ka komisjoni enda poolt koostatuna.

3.5.1

Erilist huvi pakub maagaasi roll Euroopa tulevasel energiamaastikul. Trend on maagaasi kiirelt suureneva kasutamise ja kasvava sõltuvuse suunas importidest väljastpoolt EL-i. Millised keskmised ja pikaajalised uuringud nõudluste, kasutuskoha ja allikate kohta peituvad prioriteetseid infrastruktuuri projekte puudutavate ettepanekute taga? Millisena nähakse kütte, elektritootmise ning soojuse ja elektri koostootmise arengut ning millised on potentsiaalsed plaanid vesinikgaasi tootmiseks? Milline on allikate potentsiaal? Poliitilised otsused, alates EL-i keskkonnapoliitikast kuni projekteerimisotsusteni kohalikul tasandil, mõjutavad tugevasti energiaallikate valikut ja turge. Need peaksid arvestama laiemat, pikaajalist pilti.

3.6

Üheks oluliseks küsimuseks on, kas on olemas alternatiivseid lahendusi mõnede kitsaskohtade jaoks, mida väljapakutud võrguprojektid peaksid lahendama. Kas näiteks mõnedel juhtudel võiks olla praktilisemaks lahenduseks investeerida elektritootmisse, mis asub ulatusliku tarbimiskoha läheduses. Seda tuleks alati uurida, kui töötatakse välja ettepanekuid võrkude kohta, võttes arvesse ka suurenenud energia efektiivsuse potentsiaali ning hajustootmist taastuvatest energiaallikatest.

4.1

Ettekanne (4) tuleks ümber sõnastada, et esitada võrdselt siseturu efektiivset toimimist ja strateegilisi eesmärke nagu tarnete kindlustamine ja universaalsete teenuste pakkumine.

4.2

Ühe liikmesriigi siseseid projekte tuleks ainult erandjuhtudel lugeda sobivaks üle-euroopalise tähtsusega projektide nimekirja arvamiseks.

28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/19

1.

Käesoleva ettepanekuga eesmärgiks on nõukogu 23. juuli 1962. a esimese direktiivi ühtsete reeglite kehtestamise kohta kaupade teatud tüüpi maanteevedudele konsolideerimine. (1)

2.

Kooskõlas “kodanike Euroopaga” on Ühenduse õiguse lihtsustamine ja selgemalt väljendamine oluline ülesanne. Seetõttu on Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon esile tõstnud vajadust korduvalt muudetud õigusaktide konsolideerimise järele ja 20. detsembri 1994. a institutsioonidevahelise kokkuleppega leppinud kokku kiirendatud menetluses konsolideeritud õigusaktide vastuvõtmiseks.

3.

Käesolev komisjoni ettepanek vastab täpselt sellele kavatsusele, seetõttu ei ole EMSK mingeid vastuväiteid. Tuleb vaid märkida, et ettepanek konsolideerimiseks esitatakse küllaltki hilja. See vastab küll veel nõutud kriteeriumidele, ent viimane muudatus tehti juba 1992. a.

28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/20

1.1

Ettepaneku eesmärgiks on pöörata tähelepanu probleemidele, mis kerkivad üles seoses pakendeid ja pakendijäätmeid (1) puudutavate õigusaktide kohaldamisega ühinevates riikides. Pärast 1. novembrit 2002 vastu võetud õigusaktid – käesoleval juhul võeti muutev õigusakt vastu 2004. aasta veebruaris – ei ole ühinemisaktiga hõlmatud. Komisjon jõudis järeldusele, et kõige mõistlikum toimimisviis on esitada käesolev ühinemislepingu artikli 95 kohane muudatusettepanek.

1.2

2002. aasta detsembris lepiti Euroopa Ülemkogul kokku erinevates mehhanismides, mille kaudu teavitada ühinevaid riike nimetatud õigusaktidest ning nendega sel teemal konsulteerida. Kõik ühinevad riigid, välja arvatud Küpros, (2) teatasid komisjonile veebruaris 2003, et enne esialgse direktiivi kohaldamist vajavad nad üleminekuperioodi. Käesolev direktiivi muutmise ettepanek esitati pärast ulatuslikke kahepoolseid tehnilisi konsultatsioone kõikide kümne ühineva riigiga.

1.3

Käesoleva direktiivi (3) eesmärgiks on hoida taaskasutamise ja ringlussevõtu kaudu ära või viia miinimumini pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale. Uued kokkulepitud eesmärgid on 2001. aasta omadest oluliselt kõrgemad ning need tuleb saavutada 2008. aasta lõpuks. Direktiivis püstitatud on eraldi eesmärgid plastikule, metallile, paberile/kartongile ja klaasile. Konkreetsed eesmärgid parandavad keskkonnakaitse üldist taset EL-is. Nad vähendavad ka konkurentsi moonutamist, viivad kõrgema ühtlustatuse saavutamiseni siseturul ning tagavad ringlussevõtu infrastruktuuris suurema investeerimiskindluse.

1.4

Ettepanekus on kindlaks määratud, et ühinevad riigid peavad saavutama seatud eesmärgid hiljemalt 31. detsembriks 2012.

2.1

Käesolev ettepandud muutmisdirektiiv on vajalik õigusakt, millega kehtestatakse ühinevate riikide jaoks realistlik valmiduskuupäev.

2.2

Oma 29. mai 2002. aasta arvamuses (4) toetas EMSK täielikult esialgset direktiivi kui olulist edasiviivat jõudu pakendijäätmete ringlussevõttu ja taaskasutust puudutavate siseriiklike õigusaktide vastuvõtmisel.

3.1

EMSK märgib, et ühinevates riikides tekib pakendijäätmeid keskmiselt 87 kg elaniku kohta, samal ajal kui praegustes liikmesriikides on see kogus 169 kg. Kuigi ühtse turu tingimustes võib oodata pakendite kasutuse tõusu, soovitab EMSK tungivalt teha kõik selleks, et viia pakendamine miinimumini, niipalju kui see on turvalisuse ja hügieeni seisukohalt otstarbekas.

3.2

Iga liikmesriik vastutab jätkuvalt süsteemide eest, mille kaudu saavutatakse ringlussevõtu eesmärgid. Üle kogu ühenduse on sisse seatud terve rida nõudeid, protseduure, stiimuleid ja antistiimuleid ning EMSK püüdleb selle poole, et komisjon jätkaks seda tööd, kehtestades parimad kasutusviisid ning tutvustades näidisjuhtumite uuringuid.

28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/21

1.1

Detsembris 2002. a toimunud ühinemisläbirääkimistel nähti ette kaheksa praegu kõnealuse määruse sätete alusel abi saava riigi ühinemine 2004. aastal.

1.2

Komisjon leiab, et määrust tuleks muuta Euroopa Liiduga 2004. aastal mitteühinevate abisaavate maade kasuks, arvestades kehtestatud rahastamisvahendiga omandatud kogemusi ning järgides selle peamisi eesmärke.

1.3

Tuleb teha muudatusi, et ühtlustada teatud sätteid uute liikmesriikide suhtes kohaldatavate sätetega. Muudatusettepanekud on järgmised: (i) uue nõuetele vastava meetme kaasamine, mis võimaldab Bulgaaria ja Rumeenia maapiirkondadel valmistada ette ja viia ellu kohalikke maaelu arendamise strateegiaid; (ii) viia antav abi tasemele, mis kehtis 2004. aastal ühinevate riikide puhul ning (iii) abimääradele kehtivate piirangute täiendav selgitamine. Viimane muudatus on tagasiulatuv kõikidele abisaavatele maadele.

2.1

Ühenduse osalus ei ületa 75 % abikõlblikest avaliku sektori kogukuludest. Komisjoni ettepanek ei too kaasa ühenduse eelarvest tehtavaid lisakulutusi, kuna seda rahastatakse juba tehtud eraldistest.

2.2

Nõukogu määruses (EÜ) nr 1268/1999 (1) muudetakse selgemaks ning sellesse tehakse muudatusi abi määradele kehtivate piirangute osas.

2.3

Kõnealune muudatus tagab, et peetakse kinni Euroopa lepingutes sätestatud ülemmäradest.

2.4

Ettepanek näeb ette ka suuremat EL-i osalust mõningates artiklis 2 nimetatud meetmetes.

2.5

Bulgaaria ja Rumeenia mägipiirkondadele antava abi määra kohandatakse alates 1. jaanuarist 2004 liiduga 1. mail 2004 ühinevate maade vähemsoodsatele piirkondadele antava abi määraga.

3.1

EMSK toetab komisjoni ettepanekut rakendada maapiirkondade majanduse tugevdamiseks kohalikke maaelu arendamise strateegiaid.

3.2

EMSK kiidab heaks suurendatud abi määrad, mida on vaja põllumajanduse arendamise toetamiseks, toiduainetetoodangu standardite täitmiseks ning keskkonna kaitsmiseks.

4.1

EMSK mõistab, et abisaavatel maadel võib enne investeeringutoetuse saamist tekkida vahendite hankimisel raskusi.

4.2

Seetõttu palub EMSK komisjonil leida viise, mis aitaksid kõnealustel maadel saada vahendite eraldamisest maksimaalset kasu.

5.1

EMSK toetab täielikult komisjoni ettepanekut määruse muutmise kohta.

28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/23

1.1

Käesoleva ettepaneku eesmärk on nõukogu 3. mai 1989. a direktiivi 89/398/EMÜliikmesriikide eritoiduks ettenähtud toiduainete alaste õigusnormide ühtlustamise kohta konsolideerimine. Uus direktiiv asendab erinevaid õigusakte, mis konsolideeritakse. Ettepanek säilitab täiel määral konsolideeritud õigusaktide sisu ja piirneb üksnes nende ühendamisega ühes õigusaktis, kusjuures formaalseid muudatusi tehakse ainult niivõrd, kui need on nõutavad konsolideerimise enese seisukohast.

3.

On tagatud, et käesolevas konsolideeritud tekstis ei ole mingeid sisulisi muudatusi ja et see teenib vaid Ühenduse õiguse selgeks ja läbipaistvaks muutmise eesmärki. Komitee pooldab seda eesmärgipüstitust täiel määral ja toetab ettepanekut nimetatud tagatiste valguses.

28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/24

1.1

Nimetatud teatisel on kahesugune eesmärk. See illustreerib EQUAL-i mõningaid varasemaid eesmärke, osundades paljulubavale praktikale, mis võiks juba praegu kaasa aidata uute meetodite rakendamisele, tõkestamaks diskrimineerimist ja ebavõrdsust tööturul – “Heade ideede vaba liikumine”. Ühtlasi valmistab see ette pinnast EQUAL-i teise vooru alustamiseks, kinnitades selle põhimõtteid ja ülesehitust ning tutvustades programmi tehnilisi üksikasju.

1.2

Taolises varajases staadiumis on EQUAL-i kõige nähtavamaks edusammuks partnerlus, mille eesmärgiks on viia kokku osapooled, kes teevad koostööd arengupartnerluse raames, et töötada välja integreeritud lähenemisviis mitmedimensioonilistele probleemidele.

1.3

EQUAL-i ülesehitusse on integreeritud üliolulisi hea valitsemistava põhimõtteid, sest selles tegeldakse eri valdkondadesse jäävate poliitiliste küsimustega ning see toimib institutsioonide vahel ja nende üleselt.

1.4

EQUAL-is lähenetakse eri valdkondadele teemade kaupa ning pärast konsultatsioone leppisid liikmesriigid kokku, et EQUAL-i teemasid teises voorus ei muudeta.

1.5

Teises voorus arvestab EQUAL programm esmakordselt Euroopa laienemisega. Seega otsitakse iga teema puhul võimalusi mustlaste ja inimkaubanduse ohvrite toetamiseks, sest nende probleemide osakaal suureneb märgatavalt.

1.6

EQUAL annab uutele liikmesriikidele hea võimaluse töötada koos olemasolevate liikmesriikidega, omandamaks varjupaigataotlejate sotsiaalse ja kutsealase integreerimise häid tavasid.

1.7

Olgugi, et töö veel kestab ja lõppkokkuvõtteid ei ole võimalik teha, annab 2001. aastal alanud EQUAL-i esimene voor siiski üsna paljulubava pildi praktilistest kogemustest, mis saadi diskrimineerimise ja ebavõrdse kohtlemise tõkestamise uusi meetodeid kasutades, muuhulgas sellistes valdkondades nagu puuded ja seksuaalne orienteeritus, töötajate tööhõiveperioodi pikendamine, ettevõtete asutamine töötute ja mitteaktiivsete inimeste poolt, immigrantide panus tööhõivesse ja majanduskasvu, tööturuga kohanemisele kaasaaitamise meetmed, elukestva õppe strateegia koostamine, sugudevahelise eraldamise kaotamine majandusharudes ja ametialadel, hooldamise ja majapidamistööde jagamine, ühine sotsiaalne vastutus, taassulanduma ühiskonda sotsiaalse tõrjutuse tõkestamiseks ning sotsiaalne turumajandus, loomaks rohkem töökohti ja parandamaks nende kvaliteeti.

1.8

Olgugi, et temaatiline lähenemisviis jääb muutumatuks, hakatakse EQUAL-i teises voorus tegelema uute väljakutsetega, eriti nendega, mis kaasnevad laienemisega, näiteks mustlaste diskrimineerimine ja inimkaubanduse ohvrid.

1.9

Liikmesriikidevaheline koostöö on EQUAL-i peamine alustala ning see sujub hästi, väljendudes mitmel eri tasandil: arengupartnerluse raames ja temaatilistes võrgustikes.

1.10

Süvalaiendamine ehk uute ideede ja lähenemisviiside integreerimine ja inkorporeerimine poliitikasse ja praktikasse esitab suuri väljakutseid. Selleks, et EQUAL-ist maksimaalset kasu saada, tuleb aga programmi tulemusi analüüsida, võrrelda ja levitada, nii et sel oleks mõju nii liikmesriikide sees kui üle kogu liidu.

1.11

Hindamine koosneb kahest osast: vahekokkuvõttest ja praegu käsilolevast hindamisest. Esimene neist tuleb ellu viia lähtudes siseriiklikest vahekokkuvõtetest, mis esitati komisjonile 2003. aasta detsembris ning mille alusel koostati Euroopa tasemel hinnang. EL-i tasemel EQUAL-ile hinnangu andnud isikud ei soovita EQUAL-i üldist ülesehitust muuta. Siiski on siseriiklikul tasandil programmi hinnanud isikud tõstnud oma kogemustele ja analüüsile toetudes aruannetes esile mitmeid probleeme, mis võivad EQUAL-i tõhusust vähendada, ning pakkunud välja mitmeid soovitusi programmi tõhustamiseks. Tuginedes sellele vahekokkuvõttele, jätkavad olemasolevad liikmesriigid igaaastaste vahearuannete koostamist.

2.1

Entusiasm, millega suhtutakse partnerlusse (3. osa), on igati tervitatav ning kiiduväärne on ka see, et on mõistetud, kui oluline on edendada partnerlust selliste gruppide vahel, kes ei ole varem koostööd teinud. See on EQUAL-i edukuse üks kõige märkimisväärsemaid tegureid ning haldus- ja tugiprotsesse tuleks kavandada niimoodi, et eelisjärjekorras toetataks partnerlust.

2.2

1. meetme (kirjeldatud 3. osa lõikes 4) eesmärke on hästi põhjendatud. Protsesside lihtsustamine, et arengutöö ka edaspidi jätkuks, aitab initsiatiivi säilitada ning tagab, et programmi edukus ei toetu liialt ainult inimestele, kes selle algatasid.

2.3

EQUAL-isse kaasatud äärmiselt lai partnerite ring tähendab, et nende aktiivne osalemine aitab arvatavasti kaasa hea valitsemistava arengule. EQUAL-i põhimõtete ja ülesehituse jõustamise propageerimine peaks esmajärgulise ülesandena hea valitsemistava juurde kuuluma ja hea võimalus seda rõhutada lasti osas 3.1. mööda. EQUAL-i kaudu loodud võrgustike (osa 3.1 lõige 4) edasine toimimine sõltub kõikide osapoolte volitustest mõjutada teiste huvigruppide poliitikat ja praktilisi ettevõtmisi. Kõnelused selle üle, et kaasata neid, kes on otseselt mõjutatud diskrimineerimisest, on igati kiiduväärne, kuid tuleks tunnistada, et EQUAL-i rakendamine Euroopa, siseriiklikul, regionaalsel ja kohalikul tasandil on sageli hierarhiline ning võib kaasa tuua bürokraatia kasvu ja vähendada omandiõigust, kui selliseid probleeme ei suudeta ette näha ja vältida. Eriliselt tuleks rõhutada finantseerimise kontrolli tähtust, kuna tegemist on mehhanismiga, mis sageli mõjutab volituste suurendamist.

2.4

Kõnelused Euroopa tööhõivestrateegia, sotsiaalse hõlvamise, lepingu, Euroopa Pagulaste Fondi ja teiste poliitiliste vahendite teemadel on teretulnud, luues EQUAL-i ümber konteksti ning andes rühmitustele, mis ei ole üldjuhul seotud Euroopa poliitika kujundamisega, olulise võimaluse seda mõista ja ennast sellega seostada. Selliseid rühmitusi võiks lisamaterjali või infoallikate ja viidete kaudu edasisele uurimistööle õhutada. Diskrimineerimine ja ebavõrdsus on peamised sotsiaalse tõrjutuse põhjused, kuid nende muutmiseks vajaliku bürokraatia tutvustamine gruppidele ja üksikisikutele, kellel puuduvad poliitika mõjutamise kogemused, on EQUAL-i võrdõiguslikkuse süvalaiendamise põhimõtete seisukohalt oluline. Need juhised võivad anda mõningatele gruppidele esimese kokkupuute selliste vaatekohtadega.

2.5

EQUAL-is rõhutatud innovatiivsust (5. osa) arutati seoses uue lähenemisega poliitika kujundamisele. EQUAL-i juhises innovatsiooni kohta (osa 11.4 punkt 17) käsitletakse samuti uut poliitika väljatöötamise protsessi. Alahinnata ei tohiks ka arengupartnerluse võimalusi vastutuse suurendamises ja heade valitsemistavade järgimises poliitika väljatöötamisel ja elluviimisel.

2.6

Tegevuse kaudu, mis seondub võrdõiguslikkuse süvalaiendamisega, tunnustatakse selle olulisust. “Paljundajate” võimalus luua uusi projekte võib viia veelgi suuremate uuendusteni. Oluline on mõista, et võetud kohustus viia läbi arengupartnerluse uuendusprotsess ei tähenda veel, et tulemuste süvalaiendamisele kaasatakse õigeid inimesi.

2.7

Hindamisprotsessi tulemusena soovitatakse pöörata suuremat tähelepanu töökohtade säilitamisele, töötamise kvaliteedile ja töökohtade loomisele. Selleks, et meelitada väikese ja keskmise suurusega ettevõtetes töötavaid inimesi osa võtma sellisest tegevusest nagu elukestev õppimine ja karjääri planeerimine inimestele, kes on 30ndates ja 40ndates eluaastates, võib olla tarvis innovatiivseid töölerakendamise vahendeid. Oluline on töötada käsikäes koostöövõrke loovate organisatsioonidega (näiteks ametiühingud) ja juhtida bürokraatiat nii, et paberimajandus toimiks võimalikult tsentraliseeritult.

2.8

Väikestele ja keskmistele ettevõtetele (VKE) ning valitsusvälistele organisatsioonidele (VVO) on EQUAL-i bürokraatia juba tuttav, kuid samade probleemidega tuleb silmitsi seista ka kohalikel asutustel. Uutel liikmesriikidel on juba piisavalt muresid seoses tõukefondide haldamisega. Kohalike asutuste omavahelised haldusprobleemid suunatakse tõenäoliselt edasi VKE ja VVO partneritele, mis omakorda vähendab viimaste soovi nende probleemidega tegeleda. VKE-de ja VVO-de tarbeks lahenduste leidmine võib tulla kasuks kõikidele süsteemiga seotud probleemidele.

2.9

Avalikkuse informeerimiseks Euroopa poliitikast ja strateegiatest on selle algatuse ajastatus hea. Lissaboni protsessi vahekokkuvõte tehakse 2005. aasta juulis ja EL-i tööhõivestrateegia on selle võtmeelemendiks. Ühtlasi tehakse 2004. aasta juulis ettepanek uute tõukefondide loomiseks ning ka Euroopa ühtekuuluvusaruanne annab võimaluse EQUAL-i tulemuste süvalaiendamiseks.

3.1

Kontseptsioon, millele EQUAL rajaneb, on vastu võetud. Seetõttu keskenduvad konkreetsed märkused pigem mehhanismidele.

3.2

EQUAL-i esimeses voorus tõi üleminek partnerluse ehitamise faasilt (meede 1) arengufaasile (meede 2) mõningate programmide puhul kaasa motivatsiooni kadumise. Soovitav oleks sisse viia uus “kinnitav aste”, mis vähendaks 2. meetme heakskiitmisega kaasnevaid haldustoiminguid ning tagaks kulude püsimise vastuvõetaval tasemel kogu ülemineku perioodi jooksul.

3.3

1. meetmelt 2. meetmele üleminek keskendub eelkõige arengupartnerluse lepingule koos selle eesmärgi, ülesannete ja tegevuskavaga. Jätkusuutlikkus on oluline ja partnerid peaksid mõistma, kuidas vastutuse suurendamisega seonduv tegevus, haldustoimingud ja personal võivad jätkuvusele kaasa aidata. Erinevate arengupartnerlust haldavate asutuste toetus programmile on märkimisväärselt ebaühtlane, mis viib sageli ebaadekvaatsete tulemusteni. Liikmesriigid peaksid üksteiselt õppima, millist tüüpi toetust on tarvis, et arengupartnerlus saaks tõhusalt areneda. Jätkuv personali tagamine võib kujuneda eriliselt keerukaks probleemiks just uutes liikmesriikides, kus personal on liikuvam seoses uute avanevate võimalustega.

3.4

Riikidevahelise partnerluse arendamine on ülimalt kasulik osa EQUAL programmist. Propageerida tuleks partnerlust, mis on paindlik ning suudab reageerida ja tegutseda vastavalt vältimatutele muudatustele programmis, mis tulenevad sisseviidud uuendustest. Siinkohal on otsustava tähtsusega ka eelarve paindlikkus.

3.5

Kõikide tõukefondide suhtes kehtivad ühesugused finantseeskirjad, kuid rahaasju ja tegevust puudutavat aruandlust tuleks hoolikalt juhtida, nii et halduskoorem ei heidutaks neid, kes suudavad volituste suurendamisega kõige paremini hakkama saada..

3.6

Komisjoni varasem kogemus on näidanud, et kulutada suudetakse ainult 85 % eraldatud vahenditest. Soovitav oleks kasutamata jäänud summad kinni pidada ja kasutada neid edaspidises süvalaiendamise protsessis. Kasutamata jäänud summade kinnipidamine ei tohiks kahjustada tähtaegadest mahajäävaid programme või tuua kaasa muudatusi, millega kaasneksid ülisuured juhtimiskulud, mis takistavad programmi täitmist, või rahastamise enneaegset vähendamist.

3.7

Osas 9a esitatud süvalaiendamisega seotud tegevuste nimekiri ei ole lõplik, kuid tundub, et see on eriti oluline, tunnustamaks nõustamise kõrval ka ettevõtluse toetamist. Tööturu osapooled, sealhulgas ametiühingud, on eriti olulised. EQUAL-i teise vooru arendamise ettepanekud on samuti oluliseks osaks esimese vooru tulemuste parendamiseks valdkondades, kus see on asjakohane.

3.8

Süvalaiendamine on lähenemisviis või strateegia ning seda ei tohiks võtta kui eesmärki iseenesest. Süvalaiendamine lisab väärtust, kuid seda tuleb toetada peamiste võrdõiguslikkuse vahenditega, näiteks uute võrdõiguslikkust tagavate õigusaktidega või positiivse tegevuspoliitikaga. On täiesti lubamatu, et mitmed liikmesriigid ei järgi ikka veel diskrimineerimisvastaseid direktiive ning pole vastu võtnud seadusi, mis kehtestaksid neis riikides ühtse võrdõiguslikkuse standardi.

3.9

Juhistes märgitakse, et “võrdseid võimalusi” rakendatakse liiga aeglaselt (osa 10.1 lõige 3) ning neid mõistetakse piiratud ja vanamoelisel viisil (osa 10.1 lõige 6). Teavitamine erinevatest viisidest, kuidas liikmesriikides võrseid võimalusi tajutakse ja kuidas nendega tegeldakse, aitaks oluliselt kaasa uute programmide väljatöötamisele. Näiteks tegeleb väike hulk gruppe soolise ebavõrdsusega ühe teema raames, kuid terve programmi raames tegelevad sellega kõik grupid.

3.10

Liikmesriikide erineva ajastatuse/protsesside negatiivne mõju (osa 10.1 lõige 5) kandub üle riikidevahelise partnerluse loomisele valdkondades, kus 2. voor seda ette näeb. Administreerimise ja järelevalve korraldamine, 3. meetme ajastamine ja projekti üldine kestvus võivad erinevates riikides erineda ja seega riikidevahelisele koostööle pidurdavalt mõjuda.

3.11

2. vooru programmide valikumenetlustes oleks kasulik tagada juurdepääs iga teema kahe juhtriigi nõuannetele, nii et korraldavatel asutustel oleks mingi kasu liikmesriikide vahel toimuvast koordineerimisest.

28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/27

1.1

28. septembril 2000. a võttis nõukogu vastu otsuse nr 2000/596, millega loodi Euroopa Pagulaste Fond ajavahemikuks 2000–2005 (EPF I). Fondi viie aasta eelarveks eraldati 36 miljonit eurot. See programm kujutas endast esimest sammu põhimõtteliselt Euroopa Parlamendi korraldusel (1) 1997. aastast alates aastaeelarve jagude alusel toimunud tegevuse ratsionaliseerimise ja korrastatuse suunas. Omal ajal tervitas EMSK ettepanekut teha selline otsus. (2)

1.2

Veidi varem kui aasta enne programmi lõpptähtaega, 31. detsembrit 2004 (EPF I kaudu rahastatud perioodi lõpp), on komisjon programmi uue etapi alustamise ettepaneku ettevalmistamiseks analüüsinud liikmesriikide ja ühenduse EPF I käigus omandatud kogemusi, organiseerinud analüüsiva konverentsi (3) ning viinud läbi mõjude hindamise. (4) Analüüsides võeti arvesse ka ühenduse teiste meetmete ja programmide avaldatud mõju ja sünergiat. (5)

1.3

Kõikide osapoolte kogemuste valguses avaldas komisjon 12. veebruaril 2004. a nõukogu otsuse ettepaneku luua Euroopa Pagulaste Fond ajavahemikuks 2005–2010, mis on käesoleva arvamuse teemaks.

2.1

Komisjon teeb ettepaneku luua fond (EPF II), mille eelarve kuueks aastaks on 687 miljonit eurot ning eesmärgiks meetmete toetamine, mida liikmesriigid rakendavad, et korraldada pagulasstaatust omavate, rahvusvahelist kaitset taotlevate (ümberasutamise programmi raames), subsidiaarset kaitset omavate, mõnd eespool mainitud kaitseliiki taotlevate või ajutist kaitset saanud (6) kolmandate riikide ja kodakondsuseta isikute (7) vastuvõtmine, integreerimine ja vabatahtlik kodumaale tagasipöördumine.

2.2

Abikõlbulikud meetmed. Liikmesriikide abikõlbulikud meetmed, mida on võimalik EPF II raames kaasfinantseerida, hõlmavad mitmeid erinevaid tegevusi, mis seonduvad vastuvõtu, integratsiooni ja vabatahtliku kodumaale tagasipöördumisega. Täpsemalt on kaasfinatseerimist võimalik saada: vastuvõtutingimuste parandamiseks; materiaalse, meditsiinilise ja psühholoogilise abi andmiseks; keelealaseks abiks, hariduse ja kutseõppe ning töökoha leidmisel abi osutamiseks; vastuvõtuprotseduuride parandamiseks; EL-i põhiõiguste hartas sisalduvate väärtuste järgimiseks; teabe levitamiseks kohaliku elanikkonna kohta ning kasusaajate osalemise suurendamiseks tsiviil- ja kultuurielus; ise hakkama saamise propageerimiseks kasusaajate hulgas; kohalike omavalitsuste, valitsusväliste organisatsioonide ja üldsuse osalemist propageerivateks meetmeteks; kodumaale tagasipöördumise võimaluste kohta teabe jagamiseks ja nõustamiseks ning päritoluriiki uuesti integreerumise toetamiseks.

2.2.1

Ühtlasi võib kaasfinantseerida erakorralisi meetmeid ajutise kaitse pakkumiseks (kuni 80 % maksumusest), sealhulgas vastuvõtuks, majutamiseks, elatusrahaks, meditsiiniliseks ja psühholoogiliseks abiks, kulutusteks personalile ja juhtkonnale ning logistikale ja transpordile.

2.2.2

10 % EPF II eelarvest pannakse kõrvale ühenduse meetmeteks, mida juhib otseselt komisjon ning mille eesmärgiks on finantseerida ühenduse koostööd, kogemuste vahetamist, innovatiivseid pilootprojekte, teadusuuringuid ja uute tehnoloogiate kohaldamist pagulaste suhtes ja neile suunatud meetmete juhtimiseks.

2.3

EPF II rakendamine. Liikmesriigid ja komisjon vastutavad ühiselt EPF II rakendamise eest.

2.3.1

Komisjon kehtestab mitmeaastaste programmide juhised, tagab, et haldus- ja kontrollsüsteemid liikmesriikides oleksid olemas ja toimiksid tõrgeteta, ning viib ellu ühenduse meetmeid. Komisjoni abistab komitee, mis tegutseb vastavalt otsuses 1999/468/EÜ kehtestatud tingimustele.

2.3.2

Liikmesriigid vastutavad siseriiklike meetmete rakendamise eest, nimetades juriidilisest isikust juhtimisvolitustega “vastutava asutuse”; liikmesriigid vastutavad eelkõige meetmete finantskontrolli eest ning teevad komisjoniga koostööd statistika kogumisel.

2.3.3

Liikmesriigid ja komisjon teevad koostööd, et tagada tulemuste laialdane levitamine, tegevuse läbipaistvus ning meetmete ühtsus ning teiste asjaomaseid finantseerimisvahendite ja algatuste täiendamine.

2.4

Programmid. Kavandatud on kaks mitmeaastast programmifaasi (2005–2007 ja 2008–2010). Liikmesriigid esitavad komisjonile kolmeaastase programmi eelnõu, mille komisjon kinnitab kolme kuu jooksul pärast juhistega vastavuse kontrollimist komiteemenetluse teel. Mitmeaastased programmid viiakse ellu aastaste tööprogrammide kaudu.

2.5

Vahendite jaotamine. Iga liikmesriik saab aastas kindla summa, 300 000 eurot; uued liikmesriigid saavad kolmel esimesel aastal 500 000 eurot.

2.5.1

Ülejäänud olemasolevatest aasta jooksul kasutamiseks ettenähtud vahenditest jaotatakse liikmesriikide vahel ära järgmiselt: 35 % jaotatakse vastavalt nende isikute arvule, kellele on kolme viimase aasta jooksul antud pagulase staatus, pakutud rahvusvahelist kaitset ümberasustamisskeemide raames või subsidiaarset kaitset; 65 % jaotatakse vastavalt nende isikute arvule, kes on kolme viimase aasta jooksul taotlenud varjupaika või saanud ajutist kaitset. Osa aastaeraldisest võib anda tehnilise ja haldusabi andmiseks. Fondi rahaline toetus väljastatakse tagastamatu abirahana, kuid kui raha kasutamisel tuvastatakse rikkumisi, siis nõutakse abiraha tagasimaksmist koos intressidega iga tingimuste mittetäitmise eest EKP kohaldatud määraga pluss 3,5 %. Selleks, et saada osa esimesele programmile järgnevast kaasfinantseerimisest, peavad liikmesriigid esitama aruande ja kuludeklaratsioonid, mille on kinnitanud vastutavast asutusest sõltumatu talitus.

2.5.2

Ühenduse toetus liikmesriigi meetmetele ei tohi ületada 50 % meetmete kogumaksumusest; see võib tõusta kuni 60 %-ni innovatiivsete ja transnatsionaalsete meetmete puhul ning kuni 75 %-ni Ühtekuuluvusfondist abi saavate liikmesriikide puhul.

2.6

Hindamine. Komisjon esitab esialgse vahearuande 30. aprilliks 2007. a ja teise vahearuande 31. detsembriks 2009. Lõpuks koostatakse järelhindamise aruanne, mis peab valmima 31. detsembriks 2012.

3.1

EMSK üldine hinnang komisjoni ettepanku suhtes on ülimalt positiivne, mõistes, et potentsiaalselt on tegemist märkimisväärse sammuga nii lepingu IV jaotise varjupaigaõigust käsitleva osa kui ka Tampere ja teiste Euroopa Ülemkogude otsuste, millega kehtestati juhised ja rakendusmeetodid viisa-, varjupaiga- ja immigratsioonipoliitika, praktilise teostamise suunas. Suutmatus ellu viia nõukogu poolt vastuvõetud otsuseid ja saavutatud kokkuleppeid valdkondades, mis nõrgendavad esialgset ettepanekut ning võimaldavad suuri seadusandlikke lahknevusi liikmesriikide õiguses, muudavad fondi tõenäoliselt vähem tõhusaks, kui see olla võiks. EMSK on pettunud, nähes, et hiljuti nõukogu poolt vastu võetud pagulasstaatust käsitlev direktiiv (8) ei sisalda kaugeltki kõike, mida komisjoni oma ettepanekuga (9) taotles ja EMSK oma arvamuses nõudis. (10)

3.1.1

Programmi tähtsus on ilmselge juba seetõttu, et igal aastal saabub umbes 400 000 uut varjupaigataotlejat, (11) kes kannavad endaga kaasas inimlike kannatuste koormat, millele tuleb vastata solidaarsuse, materiaalse, moraalse ja psühholoogilise toetusega, inimväärsete vastuvõtutingimustega, korraliku teeninduse, läbipaistvate ja tõhusate menetlusviisidega, võimalusega integreeruda aktiivselt kohalikku kogukonda sotsiaalse orientatsiooniga töö või tegevuse kaudu, ning kui väljendatakse vaba tahet kodumaale naasta, siis riskivaba tagasipöördumise tagamisega.

3.2

Eelarve (687 miljonit eurot kuueks aastaks võrreldes eelmise programmi 36 miljoni euroga viieks aastaks) näib piisav, kuid EMSK tahaks juhtida tähelepanu asjaolule, et EPF I vahendid olid pagulaste tegelikke vajadusi arvestades ülimalt piiratud. Komitee tervitab asjaolu, et ettepanekus 2007–2013 finantsperspektiivide kohta on eelistus antud peatükile, mis käsitleb turvalisust, justiitsküsimusi, migratsiooni ja varjupaigaküsimusi, ning et sellele valdkonnale on ette nähtud üha rohkem vahendeid. EPF II eelarve järgib seda lähenemist.

3.2.1

Esiteks väljenduvad EPF II-s nii vajalikud ühised jõupingutused olulise poliitika elluviimiseks ning teiseks näitab see, et ühenduse institutsioonid on teadlikud, et lepingu IV jaotisega seonduvaid probleeme ei ole võimalik lahendada ilma olulise edasiminekuta vastutuse jagamise suunas kõikide asjaosaliste vahel: strateegiliselt hästi kavandatud, tõhusalt ellu viidud ning kodanikuühiskonna ja kohalike omavalitsuste toetuse leidnud meetmete abil on võimalik ühendada õigused, finantseerimisvahendid ja mehhanismid, mille eesmärgiks on ühtse varjupaigapoliitika rakendamine. EMSK juhib tähelepanu sellele, et EPF II eesmärgiks peab olema siseriiklike meetmete täiendamine ja tugevdamine, mitte juba saavutatu asendamine. Eriti oluline on mitte vähendada sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna kaasatust: vastupidi, seda tuleks suurendada ja tõhustada.

3.2.2

Eelarvevahenditest sihtotstarbeliste eraldistena ühenduse meetmeteks ettenähtud kulutuste osakaal tõuseb 5 %-lt EPF I jaoks 10 %-le EPF II tarbeks. EMSK tahaks tähelepanu juhtida asjaolule, et tema arvamuse kohaselt oleks juba EPF I puhul tulnud ühenduse meetmeteks kõrvale panna 10 %. Komitee rõhutab vajadust jääda selle protsendi juurde, kui rakendatavate meetmete kaudu soovitakse saavutada kahte hädavajalikku eesmärki: riikidevaheliste ja innovatiivsete algatuste (sealhulgas organiseeritud kodanikuühiskonnast tulnud algatused) arendamise toetamist ja finantsabi andmist, millega toetatakse teadusuuringuid, analüüse ja kogemuste vahetamist kõikide liikmesriikide vahel.

3.3

Vahendite jaotus erinevate meetmete vahel (vastuvõtt, integratsioon ja vabatahtlik tagasipöördumine) on samuti tasakaalus ning peegeldab nii antud hetke olukorda liikmesriikides kui ka prognoositavat varjupaigataotlejate ja teiste isikute, kellel on õigus erinevatele kaitse vormidele, sissevoolu tulevikus. Kaasfinantseerimine on jaotatud osadeks vastavalt viiele sihtgrupile ning kajastab antud hetke olukorda liikmesriikides, samal ajal kui mitmeaastased programmid, mis on jagatud aastasteks haldusperioodideks, võimaldavad ootamatute arengute korral muudatusi teha. Ühtlasi näeb komiteemenetlus ette rakendusprotsessi kollektiivset jälgimist ning soodustab heade tavade ja innovatiivsete meetmete propageerimist. EMSK on arvamusel, et märkimisväärne osa vahenditest tuleb suunata vastuvõtmisele ja integratsioonitööle, ning loodab, et liikmesriigid ei pane mitmeaastaste programmide raames liigset rõhku jõupingutustele isikute kodumaale tagasi saatmiseks.

3.3.1

EMSK tervitab soojalt asjaolu, et integratsioonimeetmete hulka on arvatud ka abi töökoha leidmisel, sest suutlikkus ennast ise üleval pidada – või vähemalt märkimisväärselt selles suunas edasi liikuda – annab enesekindluse ja tunde, et ollakse ühiskonna liige. Ühtlasi aitab see ära hoida pikki töötuseperioode ja kasinaid sissetulekuid, mis tõukavad noori inimesi marginaalsee ja võimalik et ebaseadusliku tegevuse juurde. EMSK tahaks siiski rõhutada vajadust pakkuda töötingimusi, mis võimaldavad EPF II vahenditest kasusaajatel aktiivselt osaleda neid puudutavas menetluses ja tegevuses. EMSK väljendab oma pettumust selles, et nõukogu hiljutine otsus pagulase staatuse kohta jätab liikmesriikide otsustada, kes pagulane tohib või ei tohi töötada, ning tuletab meelde, et oma arvamustes (12) on komitee alati rõhutanud töötamisele kaasaaitamise olulisust: EMSK leiab, et töötamine on õigus, mille suhtes ei tohiks lubada mingit diskrimineerimist.

3.3.2

Ühtlasi soovitab EMSK eelisarendada kultuurilise ja psühholoogilise teadlikkuse tõstmise koolitust haldus- ja politseiametnikele, kes puutuvad kokku pagulaste, varjupaigataotlejate ja isikutega, kes on saanud mõnd muud liiki kaitset. Seda on tarvis ka selleks, et lükata ümber liigagi tihti pressi ja meedia kaudu pagulastele omistatud negatiivset mainet ja stereotüüpe. Pagulaste ja vastuvõtva riigi kodanike vahelise dialoogi ja vastastikuse mõistmise edendamise nimel tehtud algatused aitavad samuti oluliselt kaasa integratsioonile ja ühiskondlikule konsensusele, mis on ülivajalik, kui soovitakse, et EPF II praktikas tõhusalt toimiks.

3.4

EMSK nõustub üldise strateegilise lähenemisega programmi rakendamisele läbi juhiste, mitmeaastaste programmide, mida juhitakse aasta kaupa, komisjoni kahe vahearuande ja järelaruande: see lähenemisviis peegeldab mõtlemist liikmesriikide ja komisjoni algatatud teiste rakendusmehhanismide taga, demonstreerides sellise meetodi tõhusust, mis aitab kaasa vastutuse õiglasele jaotamisele ühenduse ja liikmesriikide vahel, kohaldades subsidiaarsuse põhimõtet, mida mõistetakse kui jagatud vastutust. EPF II peab olema midagi enamat kui lihtsalt liikmesriikidele ressursside väljajagamise vahend, vaid nagu punktis 3.1 osundatud, peaks selle eesmärgiks olema astuda samm edasi ühise varjupaigapoliitika suunas. Võttes arvesse, et sugugi mitte kõik ettepandud seadusandlikud vahendid sellise poliitika loomiseks pole vastu võetud, võib EPF II rakendamine aidata liikmesriikidel vastu võtta väljapaistvaid otsuseid, mis on teadlikumad ja selgemad.

3.4.1

Vastutava asutuse määramine igas liikmesriigis aitab oluliselt kaasa siseriiklike programmide ühtsuse ja ühtekuuluvuse suurendamisele, tagades, et need viiakse ellu läbipaistavalt ja õigesti, ning soodustades vajalike sidemete loomist üldsuse ja kodanikuühiskonnaga. EMSK rõhutab, et ettepanekus on omistatud erilist tähtsust konsultatsioonide, osaluse ja asjaomaste osaliste ühisele vastutusele juba alguses, kui mitmeaastaseid programme alles koostatakse. See rõhk kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike asutuste kaasamisele on elulise tähtsusega, kui arvestada selles valdkonnas saadud kogemusi, pidada vajalikuks ühiskondlikku dialoogi ning üritada saavutada konsensust ja tõhusat juhtimist. Seda tõsiasja on EMSK oma arvamustes korduvalt rõhutanud ning tal on hea meel näha seda ka komisjoni tekstis.

3.4.1.1

Komitee peab eriti oluliseks valitsusvälitele organisatsioonidele lihtsa juurdepääsu tagamist vastuvõtu- ja transiidikeskustele, nii et nad saaksid kohe riiki saabumisel abi osutada. Nende tegevust saab toetada selle lülitamisega ühenduse spetsiaalsesse meetmesse.

3.4.2

Aastate jooksul kõikides liikmesriikides saadud kogemused viitavad selgelt ühest küljest riiklike ja kohalike asutuste ning teisest küljest kodanikuühiskonna organisatsioonide vahelise partnerluse tõhususele. EMSK loodab, et see koostööalane rikkus ei lähe kaduma, kui rakendub EPF II, vaid saab pigem uued ja paremini kavandatud vahendid.

3.5

EPF II puhul arvestatakse olukorra erisustega igas liikmesriigis ning toetatakse peamise kriteeriumina vahendite jaotamist vastavalt sihtgruppi kuuluvate inimeste arvule liikmesriikides. EMSK juhib tähelepanu asjaolule, et neile erinevustele tuleb osutada tõsist tähelepanu – eriti liikmesriikide sellealase poliitika erinevatele arengustaadiumitele – kui tehakse ettepanekuid juhiste koostamiseks mitmeaastastele programmidele.

3.5.1

Asjaolul, et uutele liikmesriikidele programmi esimeseks kolmeks aastaks määratud aastased toetussummad on suuremad kui olemasolevale 15 EL-i liikmesriigile varutud summad, on vähemalt sümboolne tähendus. On tõsi, et need riigid ei oma veel erilisi kogemusi selles valdkonnas ning et mõned neist paiknevad EL-i tulevasel välispiiril. Seetõttu on ülioluline, et need riigid sobituksid 15 praeguse liikmesriigi üldiste varjupaigapoliitika-alaste suundumustega ja oleksid võimelised kasutama asjaomaseid ühenduse vahendeid. Eriti oluline on EL 15 kogemuse kättesaadavaks tegemine uuetele liikmesriikidele ning neile spetsiaalse toetuse andmine eelkõige nende haldussuutlikkuse ja juhtimisvõimekuse, mida on tarvis varjupaigaprobleemidega tegelemiseks, arendamiseks loodud ühenduse meetmete abil.

3.6

EMSK juhib erilist tähelepanu vajadusele muuta EPF II finantsprotseduurid võimalikult ratsionaalseks ja tõhusaks ning vältida reeglite rikkumist, mis tuleneb keerulistest ja ebaselgetest menetlustest; pagulaste ja erinevat liiki kaitset saavate isikutega tegelevaid kodanikuühiskonna organisatsioone ei tohi heidutada menetlusega, mida on praktikas liiga keeruline ja/või raske ellu viia. See kehtib nii liikmesriikide kui ka ühenduse meetmete kohta. Kui tahes korralikult rangeid läbipaistvuse nõudeid täitva valitsusvälise organisatsiooni (VVO) tegevusmeetodid ja paindlikkuse nõuded erinevad oluliselt nõuetest, mida esitatakse ehitusettevõttele, kes on võitnud vastuvõtukeskuse ehitustööde pakkumise. EMSK-le teeb muret see, et vastutavate asutuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel sõlmitud lepingutes ei ole piisavalt selgitatud lepingutega kaasnevaid kohustusi ja vastutust, sundides neid organisatsioone keskenduma pigem halduslikele nüanssidele ja kulutuste tõendamisele, kui meetmete tõhususele, mis tagaks sihtgrupi õiguste kaitse ja vajaduste rahuldamise.

3.6.1

Ühtlasi leiab EMSK, et ebaõige kasutamise tagajärjel tagasinõutavate summade mittetähtaegse tagastamise eest nõutav intress peaks olema pigem sümboolne, et ei tekiks ohtu, et liikmesriik hakkab oma huvide kaitseks kohaldama üleliia kitsendavaid pakkumismenetlusi, mis mõjuks halvasti VVO-de tegevuse tõhususele ja piiraks nende kaasatust. EMSK juhib tähelepanu asjaolule, et mitte üheski liikmesriigis ei vii riigiasutused varjupaigapoliitikat ellu üksinda, ning et mõnes liikmesriigis oleksid pagulased ja teised kaitset saavad isikud lootusetus olukorras, kui ei oleks VVO-de tegevust ja abi. Seetõttu kutsub EMSK üles EPF II rakendussätetes neid probleeme kajastama.

3.7

EMSK palub komisjoni, et viimane nõuaks liikmesriikidelt teabe kogumiseks ühtsete kriteeriumite määratlemist. EPF II kvantitatiivne aspekt on sama tähtis kui kvalitatiivnegi, sest EPF II raames eraldatavad kaasfinantseerimise vahendid määratakse kindlaks vastavalt pagulase staatuses olevate, mõnda teist liiki kaitset saanud ja varjupaika taotlevate isikute arvule.

3.8

Liikmesriigid peaksid konsulteerima VVO-de ja sotsiaalpartneritega enne, kui alustavad artikli 26 lõike 2 kohaseid hindamisi.

4.1

EMSK leiab, et ettepanek Euroopa Pagulaste Fondi (EPF) kohta ajavahemikuks 2005–2010 on põhjendatud, fond on varustatud märkimisväärsete vahenditega ning korraldatud sellisel viisil, mis soodustab liikmesriikide ja ühenduse ühisvastutuse rakendamist. Ühtlasi rõhutab komitee, et edaspidigi tuleb vastuvõttu ja integratsiooni käsitleda mõistliku varjupaigapoliitika nurgakivina.

4.2

EMSK kiidab heaks asjaolu, et vastavalt ettepanekule peab liikmesriikidel ja nende poolt määratud vastutavatel asutustel olema ülesandeks kaasata kõiki asjaomaseid osalisi, eriti kodanikuühiskonna organisatsioone ning kohalikke ja regionaalseid asutusi veelgi tõhusamasse partnerlusse. Siiski rõhutab komitee, et EPF II rakendussätted peavad tagama tõhusad meetmed ja sirgjoonelise, läbipaistva menetluse neile osalistele, kes ei ole liikmesriigid.

4.3

EMSK rõhutab vajadust määratleda ühised kriteeriumid teabe kogumiseks pagulaste kohta, osaliselt selleks, et tagada õiglane tasakaal erinevates riikides rakendatud meetmetes ja nende võrreldavus, ning soovitab tungivalt, et ühenduse meetmed oleksid ennekõike suunatud uute liikmesriikide haldussuutlikkuse ja juhtimisvõimete arendamisele ja säilitamisele.

4.4

EMSK loodab, et otsus ettepaneku kohta, mis seondub EPF II-ga, võetakse viivitamata vastu, ning et seda toetatakse asjakohaste ja läbipaistvate rakendussätetega.

28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/31

1.1

Gaasi turgu puudutav teine direktiiv, mis võeti vastu 2003. aasta juunis, peaks nägema ette vajalikud struktuurilised muudatused reguleerivas raamistikus, mis on vajalikud viimaste takistuste kõrvaldamiseks loodusliku gaasi siseturu loomisel. Direktiivis nähakse ette mitte-kodutarbijatest gaasi kasutajate õigus valida endale vabalt tarnija 1. juuliks 2004. a ning kõigi tarbijate samasugune õigus 1. juuliks 2007. a. Direktiivis nähakse ka ette kolmandate isikute juurdepääs tarne- ja jaotusvõrkudele avaldatud ja reguleeritud tariifide alusel, juurdepääs gaasihoidlatele läbirääkimiste või muul viisil reguleeritud alustel, tarnete juriidiline eraldamine, suured ja keskmise suurusega jaotusettevõtted ning reguleerivate asutuste loomine igasse liikmesriiki.

1.2

Gaasi siseturu eesmärgi saavutamiseks on vaja rakendada tarnesüsteemide käitamisviisi puudutavaid üksikasjalikke lisameetmeid. Elektrienergia osas sätestati analoogilised meetmed 2003. aasta juunis vastu võetud määrusega. Kõnealuses määruses sätestatakse ühine tariifistruktuur, mis hõlmab ka piiriülest kaubandust, ning vastastikust sidumist puudutava teabe edastamine ja ülekoormuste juhtimise eeskirjad.

1.3

Gaasi valdkonna reguleerimise Euroopa foorum tuleb kokku kaks korda aastas Madridis, eesmärgiga arendada gaasituru ja gaasi tarnetega seotud praktilisi eeskirju. Foorumi moodustavad komisjon, liikmesriigid, riiklikud reguleerivad asutused ning gaasitööstuse esindajad ning võrgu tarbijad. Foorum leppis 2002. aasta veebruaris kokku “KIJ (kolmandate isikute juurdepääsu) puudutavates hea tava eeskirjades” ning 2003. aasta septembris kontrollitud ja palju üksikasjalikumates suunistes. Nimetatud suunised pole siduvad ning neis on kokku lepitud vabatahtlikult, kuid tarnevõrgu haldurid ja muud osapooled on kohustunud neist kinni pidama.

1.4

Komisjon jälgis, kuidas tarnevõrgu haldurid suunistest kinni peavad ning teatas, et siiski esineb märkimisväärsel ja vastuvõetamatul hulgal mittevastavusi. Komisjoni arvamuse kohaselt pole gaasi tarnevõrkudele juurdepääsu tingimuste osas vajalik tase veel kaugeltki saavutatud.

2.1

Komisjoni ettepaneku eesmärgiks on tugevdada gaasi siseturgu, luues gaasi tarneks Euroopa tasandil uue reguleeriva raamistiku, mis põhineb viimase Madridi foorumi järeldustel. Eeskirju puudutavad ettepanekud peegeldavad elektrienergia piiriülest vahetust puudutavaid olemasolevaid õigusakte.

2.2

Gaasi tarnevõrkudele juurdepääsu tingimusi puudutavas määruses sätestatakse üksikasjalike siduvate suuniste vastuvõtmine, mis põhinevad olemasolevatel, Madridi foorumis kokku lepitud hea tava eeskirjadel (välja arvatud tariife puudutavates küsimustes) ning hõlmavad:

2.3

Määruses sätestatakse ka meetod, kuidas nimetatud suuniseid komiteemenetluse kaudu arendada. Selleks peavad siseriiklikud seaduseandjad tagama, et kokkulepitud suuniseid ka rakendatakse.

3.1

Arutelu üheks teemaks on määruse projekti kohaldamisala: kas see peaks puudutama kogu EL-is toimuvat gaasiedastust või ainult piiriülest edastust? Kas see peaks hõlmama ka gaasihoidlaid? EMSK soovib, et regulatsioon võimaldaks viia lõpule gaasi siseturu püsiva, tõhusa ja kooskõlastatud reguleeriva raamistiku loomise, sisaldades ühtviisi nii subsidiaarsuspõhimõttest kinnipidamise kui ka vahetustehingute arengut. Eelnevat silmas pidades tuleb, vastavalt direktiivi kontekstis sõlmitud poliitilisele kokkuleppele gaasihoidlatele juurdepääsu kohta, võimalikult kiiresti antud teemat Madridi foorumil arutada.

3.2

Madridi foorumi suunised on eksisteerinud alates 2002. aasta veebruarist ning praegusel muudetud kujul on need olnud olemas üle poole aasta. Gaasi tarnimisega tegelevate ettevõtete esindajad väidavad, et see on rakendamise osas järelduste tegemiseks liiga lühike aeg ning eelistavad vabatahtlikku lähenemisviisi ning kohaliku seadusandlust, mille põhjal jagatakse toetust vastavalt teises gaasi turge reguleerivas direktiivis. Nad rõhutavad, et investeeringute tegemiseks ja investorite riskide vähendamiseks on vaja usaldusväärset, püsivat ja soodustuste põhist reguleerivat raamistikku.

3.2.1

Asjakohane oleks küsida, kas rakendamise viivitamise peamiseks põhjuseks on haldurite tõeline võimetus kohaneda. Vastuseks võib komisjon märkida, et mitmes liikmesriigis on kohandamine viidud läbi ettenähtud aja jooksul.

3.2.2

Teine kohandamise tempot puudutav tähelepanek on see, et piiriülest elektrienergia turgu puudutavat direktiivi täiendav määrus elektrienergia edastusvõrkudele juurdepääsu kohta võeti vastu 2003. aasta keskel, kusjuures nimetatud direktiiv oli vastu võetud samaaegselt gaasi turgu puudutava direktiiviga.

3.3

Võttes arvesse nimetatud argumente, tervitab EMSK komisjoni ettepanekut määruse kohta, mis puudutab gaasi edastusvõrkudele juurdepääsu tingimusi. Komitee soovib siiski teha mõningaid määruse projekti sisu puudutavaid märkusi.

3.4

Arutelu üheks teemaks on määruse projekti kohaldamisala: kas see peaks puudutama kogu EL-is toimuvat gaasi edastust või ainult piiriülest edastust? Kas see peaks hõlmama ka gaasihoidlaid? EMSK toetab laia kohaldamisala, kuna see aitab viia lõpule gaasi siseturu püsiva, tõhusa ja kooskõlastatud reguleeriva raamistiku loomise. Komisjoni ettepanekut peaks Madridi foorumil kokkulepitu põhjal laiendama võimalikult kiiresti gaasihoidlatele, kuna need on gaasi infrastruktuuri lahutamatuks ja oluliseks osaks.

3.5

Võtmeküsimus on see, kuidas valmistada ette määruses sätestatud eeskirjade muudatusi ja kuidas nende üle otsustada. Komisjon tegi ettepaneku, et teda võiks abistada komitee, mis loodi võrkudele juurdepääsu tingimusi piiriüleses elektrikaubanduses käsitleva määruse artikliga 13. Praegu kehtivates eeskirjades lepiti kokku Madridi foorumil, kus on esindatud edastusvõrkude haldurid ja võrgu kasutajad. Nende kaasatus tuleb tagada ka tulevikus, sätestades määruses, et tulevased muudatused põhinevad Madridi foorumi kokkulepetel, täiendades sel eesmärgil näiteks artiklit 14 või põhjendusi.

4.1

Pidades silmas suunistesse muudatuste tegemise lihtsustamist ning eesmärgiga vältida vajadust muuta peatselt määruse enda teksti, võib mõisteid (artikkel 2) täiendada nii, et neis võetaks arvesse suunistesse tehtavaid muudatusi.

4.3

Artiklit 14 tuleks muuta, lisades huvirühmade kaasamise komiteemenetlusse.

4.4

Jälgides määruse rakendamist, peab komisjon arvestama kõigi huvirühmade seisukohtadega. Seda tuleks võtta arvesse artiklis 15.

4.5

Asjaomased võrku puudutavad punktid, mille kohta tuleb avaldada teavet, on praegu määratletud määruse projekti lisas (3.2). Need läbipaistvuse seisukohalt väga olulised määratlused tuleb eraldi artiklina kaasata määruse põhiossa, et neisse oleks võimalik teha muudatusi ainult kaasotsusega.

4.6

Komitee rõhutab gaasi infrastruktuuri tundlikku strateegilist olemust: võrgustike tasakaalustamine, rõhu piirväärtused sõlmedes, infrastruktuuri areng gaasi trasportimiseks torujuhtmete või veeldamise teel, saturatsiooni piirväärtuse arvessevõtmine. Ühenduse regulatsioon peaks varustama vahendite ja meetmetega, hõlbustamaks selle ala operaatorite jaoks eelplaneerimist ja sobivat reguleerimist.

28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/34

1.1

Käesolev arvamus on mõeldud täiendama selle raamistiku põhielemente, mille abil saab valitsustevaheliste ja regionaalsete lepingute ning arenguprogrammide kaudu koostatud Euroopa regionaalpoliitikasse integreerida säästva arengu mõistet. Sellest lähtudes seisneb arvamuse lisaväärtus ettepanekutes, mis esitatakse, et muuta säästva arengu mõiste hõlmamine regionaalarengu meetmetesse EMSK delegatsioonide ning arengumaade ja EL-i Vahemeremaade partnerlusprogrammi hõlmatud riikide esindajate vaheliste töövaidluste võtmeküsimuseks. Arvamus peab ka hoiatama arengumaid ja kõige vähem arenenud maid kordamast eesseisva pika majandusarengu jooksul Euroopa riikide vigu. Need vead on koormanud raske taagana Euroopa püüdeid asuda säästva arengu teele.

1.2

Käesolev arvamus puudutab EL-i välissuhteid arengumaade ja kõige vähem arenenud maadega ning Vahemeremaadega, millega liidul on erisuhted.

1.3

Käesolevas arvamuses kohaldatakse säästva arengu määratlust, nagu see on esitatud eelmistes EMSK arvamustes (1) ja mis omakorda põhinevad Brundtlandi aruandel ning Göteborgi tippkohtumisel. Eriti oluline on säästva arengu mõiste jagamine kolmeks alustalaks - majandusareng, keskkonnaühilduvus ja sotsiaalne õiglus.

1.4

Ükski neist alustaladest ei anna eraldi täielikult edasi säästva arengu mõiste sisu ega tähtsust, koos aga moodustavad nad küllaldase aluse säästva arenguga seotud toimingute omaduste määratlemiseks. Need omadused on vajalikud, et muuta säästev areng üldteoreetilisest mõistest tegelikuks töövahendiks.

1.5

Muidugi on oluline määrata kindlaks säästva arengu funktsionaalsed omadused kõigi poliitiliste meetmete jaoks, mille põhikomponendiks ta on. Eriti tuleb silmas pidada vajadust määrata kindlaks funktsionaalsed tunnused püüdluste korral muuta säästev areng piirkondliku integratsiooni lahutamatuks ja oluliseks elemendiks. Selle põhjuseks on asjaolu, et piirkondlik integratsioon realiseerub peamiselt läbi konkreetsete valitsustevaheliste lepingute ja programmide, mille hulka kuuluvad ka otsesed meetmed.

1.6

Piirkondlik integratsioon on üks kuuest EL-i arengukoostöö olulisest valdkonnast, milles lepiti liikmesriikide ja komisjoni vahel kokku 2000. aastal. Koos makromajanduslike, kaubandus- ja arengualaste, transpordi-, toiduohutus-, säästva põllumajandusarengu ning haldussuutlikkuse alaste meetmetega moodustab see EL-i strateegia arengumaade ja kõige vähem arenenud maadega tehtava efektiivse ning konstruktiivse koostöö osas. Seda asjaolu rõhutati ka 6. EL-AKV majanduslike ja sotsiaalsete huvirühmade regionaalseminaril.

1.7

Piirkondlik integratsioon ja koostöö aitavad arengumaid maailmamajandusse integreerida ning mängivad otsustavat osa rahu tugevdamisel ja konfliktide ennetamisel. Nad võimaldavad hõlmatud riikidel tegelda ka riikidevaheliste erinevustega, eriti keskkonna ning loodusvarade kasutamise ja haldamise osas.

1.8

Piirkondliku integratsiooni ning loodusvarade kasutamise ja haldamise vahelised sidemed näitavad selgesti, et piirkondlikule integratsioonile suunatud jõupingutuste ning säästva arengu meetmete vahel peab valitsema otsene seos.

1.9

Kontseptuaalsel tasandil on säästev areng palju laiem termin kui piirkondlik areng. Säästev areng puudutab kõiki majandus- ja sotsiaalvaldkondi, piirkondlik integratsioon keskendub aga enam majanduskoostööle konkreetsete kaubanduslepete ja -meetmete kaudu. Siiski kehtivad mõlemad terminid uue globaliseerunud keskkonna kohta, mis on viimastel aastakümnetel kujunema hakanud ning mis muudab olulisel määral majanduslikke, ühiskondlikke ja keskkonnatingimusi kogu planeedil.

1.10

Tasub samuti tähelepanu juhtida tõigale, et terminit säästev areng kasutatakse peamiselt strateegilistes dokumentides, termin piirkondlik areng esineb aga dokumentides, kus kavandatakse majandus- ning poliitilisi tegevusprogramme. See tähendab, et säästvat arengut tuleb käsitleda pigem piirkondliku integratsiooni üldise kui täiendava dimensioonina.

1.11

On selge, et EL-i jõupingutused soodustada arengumaades, kõige vähem arenenud maades ja Vahemeremaades piirkondlikku integratsiooni juhinduvad põhimõtetest, filosoofiast ja prioriteetidest, mida liit on ka oma piires rakendanud. Säästev areng on EL-i tähtsaim prioriteet. Kuigi säästev areng on kuulutatud EL peamiseks strateegiliseks eesmärgiks, (2) võib seda vaevalt lugeda täielikult toimivaks, mille põhjuseks on peamiselt selle jälgimiseks kasutada olevate kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete näitajate vähesus. Sellele probleemile tuleb tõsist tähelepanu pöörata ning EMSK on oma eelmistes arvamustes selgesti väljendanud kavatsust toetada liikumist säästva arengu täieliku Lissaboni strateegiasse lõimumise suunas. Eraldi on viidatud 2002. aasta mais avaldatud arvamusele “Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, majandus- ja sotsiaalkomiteele ning regioonide komiteele - Säästva arengu alase globaalse partnerluse poole kohta”.

1.11.1

Selles arvamuses märgitakse: “Globaalne säästev areng on valdkond, kuhu EL oma kogemustele tuginedes võib anda vägagi väärtusliku panuse.” (3) Seetõttu tuleb EL-i kogemust võimalikult tõhusalt rakendada kõige vähem arenenud riikide ja Vahemeremaade suhtes.

1.12

Veel üks EL-i säästva arengu strateegia piirkondliku integratsiooni kaudu soodustamise oluline parameeter peab olema rahu, julgeoleku ja tugevate demokraatlike põhimõtete tunnustamine säästva arengu põhieeldusena aladel, kus püüeldakse piirkondliku integratsiooni poole.

2.1

Punktis 1.1 viidatud raamistiku loomise projekt ei tohi jätta arvestamata viimastel aastakümnetel tekkinud globaliseerunud keskkonda ning eriti seost piirkondlike integratsioonilepingute või piirkondlike kaubanduslepingute ning Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vahel.

2.2

WTO peaülesandeks on rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimine: tollide ning moonutavate subsiidiumide ning mittetariifsete kaubandustõkete kaotamine. Piirkondliku arengu alased lepingud peavad olema selle eesmärgiga kooskõlas ning seda isegi sammu võrra edestama, pöörates samavõrra tähelepanu restruktureerimisega seotud probleemidele riiklikul tasandil ning sisemiste kaubandustõkete vähendamisele. Piirkondliku arengu alased lepingud peavad niisiis tegelema eelarve restruktureerimisega, vähendades poliitilist ebastabiilsust ja korruptsiooni, looma ning arendama uusi institutsioone ja käsitlema muid siseriiklikke teemasid. Nende edu säästva arengu saavutamisel on suurem, kui sellistes valdkondades nagu sotsiaal- ja keskkonnapoliitika tekiks doominoefekt.

2.3

Kuna alati pole tagatud, et see doominoefekt on positiivne, peab möönma, et regionaalarengu alaste lepingute mõju on tavaliselt terviklikum kui WTO kaudu sõlmitud lepingutel.

2.4

Veel üks säästva arenguga ja regionaalarenguga seotud küsimus puudutab otseseid välisinvesteeringuid arengumaadesse ja kõige vähem arenenud maadesse.

2.5

Veel üsna hiljuti olid otsesed välisinvesteeringud arengumaade kõrgendatud huvi keskpunktis. 1990-2000 suurenes otseste välisinvesteeringute juurdevool kaheksa korda, kuid need keskendusid enamasti üksikutesse riikidesse.

2.6

Otsesed välisinvesteeringud võivad mängida majandusarengus ning sellest tulenevalt vaesuse vähendamises olulist rolli töökohtade loomise kaudu (säästva arengu põhinõue). On tõsi, et kõige vähem arenenud maades ja Vahemeremaades võib töökohtade loomine tõepoolest aidata inimeste elujärge parandada. Võib oodata, et tootmisprotsess toob kaasa rahvusliku rikkuse kasvu ning põhilise infrastruktuuri paranemise tänu investeeringute kasvule.

2.7

Tõsi on aga ka see, et väga sageli põhinevad otsesed välisinvesteeringud arengumaadesse ja kõige vähem arenenud riikidesse peamiselt sealse tööjõu odavusel. Arvukad uuringud kinnitavad, et pikas perspektiivis võivad sellised investeeringud osutuda isegi kahjulikuks nii säästva arengu kui piirkondliku integratsiooni mõttes. Selle põhjuseks on asjaolu, et loodavad töökohad ei rajane laiahaardelisel strateegial põhinevatel toodetel ja teenustel, mis hõlmaksid kolme säästva arengu alustala (majanduslikku eluvõimelisust, keskkonnaga arvestamist ja sotsiaalset õiglust). Kui madalad tööjõukulud tagavad majandusliku eluvõimelisuse, ei tähenda see veel, et investeering oleks keskkonnahoidlik või sotsiaalselt õiglane.

2.8

Vähemalt teoreetiliselt on võimalik, et regionaalarengu lepingu osalisel riigil, kuhu tuleb samal ajal oluliselt suuremal määral välisinvesteeringuid (võrreldes teiste piirkondliku koostööga hõlmatud riikidega), võib olla raskusi piirkondliku integratsiooni protsesside realiseerimisega. Selline olukord võib tekkida, kui otsesed välisinvesteeringud ei ole täielikult kooskõlas teiste riikidega tehtava piirkondliku koostöö teatud põhimõtetega.

2.9

Seetõttu tuleb edaspidigi teostada uuringuid ning püüda võimalikult täpselt hinnata otseste välisinvesteeringute kvantitatiivset ja kvalitatiivset mõju säästvale arengule ning piirkondlikule integratsioonile arengumaades. Otseseid välisinvesteeringuid ei tohi hinnata vaid tootlikkuse põhjal puhtmajanduslike kriteeriumide alusel, vaid arvestades ka nende mõju keskkonnale ja ühiskondlikele struktuuridele. Suurt tähelepanu tuleb pöörata ettevõtluse rollile ning eriti oluline on arendada ettevõtetes sotsiaalset vastutustunnet.

3.1

Pole kahtlust, et EL-i püüdlused on suunatud piirkondliku integratsiooni ja säästva arengu ühitamisele. Kuna piirkondlik integratsioon on tunnistatud oluliseks arengut tagavaks jõuks, on eriti arengumaade ja kõige vähem arenenud maade puhul otstarbekas üritada integreerida säästvuse mõiste neis riikides loodavasse arengumudelisse, et hiljem ei oleks vaja seda mudelit säästvuse mõõtme arvestamata jätmise pärast kohandada. Väga oluline on asuda selles vallas nii arengumaades kui kõige vähem arenenud riikides konkreetselt tegutsema. Siin on valdkondlike tegevuspõhimõtete roll otsustav.

3.2

Säästva arengu mõistet saab piirkondliku integratsiooni alastesse tegevusprogrammidesse tõhusalt kaasa haarata ainult konkreetsete valdkondlike tegevuspõhimõtete kaudu. Valdkondlikud tegevuspõhimõtted määravad kindlaks meetmed, mille abil on võimalik teatud eesmärkide saavutamine operatiivtasandil. Seepärast on vajalik koostada kontrollnimestik probleemidest, mille lahendamiseks kasutatakse konkreetseid valdkondlikke tegevuspõhimõtteid piirkondliku integratsiooni ja säästva arengu vallas. Seda mõttekäiku toetavad ka Johannesburgi säästva arengu alase tippkohtumise tulemused, kus EL püüdis - kuigi vahest teiste riikide vastuseisu tõttu oodatust vähem edukalt - panna rahvusvahelist üldsust kasutusele võtma rida säästvat arengut soodustavaid operatiivmeetmeid.

3.3

Sellise nimekirja koostamisele peab eelnema ulatuslik dialoog kodanikuühiskonna organisatsioonidega. Nimekirja koostamise tähtaeg peab võimaldama ühelt poolt kõigi probleemide hõlmamist ning teiselt poolt tagama kogu protsessi tulemuslikkuse. Teiste sõnadega ei tohi ajagraafik olla ebamugavalt lühike ega liiga pikk. Kogu protsessi hõlbustab oluliselt Agenda 21 kohalike programmide väljatöötamine arengumaades, kõige vähem arenenud maades ja Vahemeremaades. Agenda 21 kohalikud programmid on kohalikud tegevusprogrammid (linnades, külakogukondades jne), mis aitavad kaasa säästvale arengule. Need programmid valmivad peamiselt kohalike võimude tegevuse tulemusena, kes teevad tihedat koostööd kõigi asjassepuutuvate pooltega, kusjuures olulist rolli mängivad ka kodanikuühiskonna organisatsioonid. Agenda 21 kohalike programmide väljatöötamist toetab ÜRO keskkonnaprogramm ning see sai alguse Rio maailma tippkohtumisel (1992). Tegevuskavade koostamisel tuleb anda prioriteet maapiirkondade säästvale arengule, mida ka EL riiklike arengustrateegiate täideviimise kontekstis toetab.

3.4

Eeltoodut silmas pidades tehakse järgmised ettepanekud, mida tuleb käsitleda eelmainitud tegevuskava põhiküsimuste esialgse komplektina, millele võib vabalt teha lisandusi kodanikuühiskonna mõttevahetuse tulemusena nagu on ette nähtud 2003.-2004. aasta EMSK välissuhete osakonna tööprogrammis. Põhitegevuskavas sisalduvad teemad on esitatud säästvuse kolme põhikomponendi - majandusarengu, sotsiaalse õigluse ja keskkonnaühilduvuse - põhjal.

4.1.1

Arengumaade ja kõige vähem arenenud maade SKP sõltub olulisel määral põllumajandusest. Seoses sellega meenutab EMSK, et Euroopa Liit on juba tarvitusele võtnud arvukalt meetmeid, et soodustada kaubavahetust nende riikidega (algatus “ kõik peale relvade”). Euroopa Liit on koguni kõige vähem arenenud riikide põllumajandustoodangu ja toiduainete peamine importija. Siiski piirkondlik integratsioon põhineb suuresti põllumajandustooteid puudutavatel lepingutel. Kuna kogu maailma põllumajanduses rakendatavad meetodid on enamasti säästvusest kaugel, tuleb võtta tarvitusele kõikvõimalikud meetmed, et soodustada piirkondliku integratsiooni protsessi hõlmatud maades säästvaid tootmisviise s.t eelkõige toidu tagamine, vee parem majandamine ja maa viljakuse säilitamine. Veelgi enam, arengumaade ja kõige vähem arenenud riikide põllumajandustoodangu kvaliteet peab oluliselt paranema, kui tahetakse vähendada allpool vaesuspiiri elevate inimeste hulka. Sel eesmärgil tuleb toodangu suurendamiseks rakendatavaid meetodeid toetada järeleproovitud säästvate tehnoloogiatega.

4.1.2

Sellega seoses tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et kohalike põllumajandusmeetodite tundmine võib regionaalintegratsiooni protsessis osutuda väärtuslikuks teabeks. Sellised teadmised on tavaliselt seotud säästvate tootmisviisidega, kuna nad on inimese ja looduskeskkonna kauaaegse suhte tagajärg. Paljudel juhtudel on sellised teadmised hävimisohus ning neil põhinev praktika on asendatud vähemsäästvate meetoditega. Selliste arengute põhjuseks on paljude arengumaade ja kõige vähem arenenud maade otsus põllumajanduse moderniseerimisel järgida Lääne mudelit ning Lääne surve neile riikidele avada oma turud mittesäästvatele põllumajandusmeetoditele. Piirkondliku lõimumise raames võib seetõttu sellega hõlmatud riikidel avaneda suurepärane võimalus säästvate põllundusvõtete alaste teadmiste vahetamiseks. Üheks valdkonnaks võib olla töödeldud põllumajandusjäätmete kasutamine väetisena, mille on peaaegu täielikult asendanud keemilised väetised. Tänapäevaste vahenditega keemiliste väetiste tootmine on küll odavam kui jäätmete taaskasutamine, kuid seda probleemi saab lahendada innovatiivsete meetodite rakendamisega.

4.1.3

Praegu arengumaade põllumajanduses kasutatavate tootmisviiside piiratus on ilmne. Üha rohkem kerkib esiplaanile mahepõllundus ning väetiste ja pestitsiidide kasutamise vähendamine. Selle põhjuseks pole ainult vajadus vähendada põllumajanduse keskkonnamõju, vaid ka puhtmajanduslikud tegurid. On näiteks tõestatud, et lämmastikväetiste mittevastava kasutamise kõrge maksumus vähendab oluliselt tulusid, mis lähtuvad tugevamast väetamisest tulenevast põllumajandustootlikkuse kasvust. Seetõttu on oluline viia arengumaadeni ja kõige vähem arenenud maadeni sõnum, et traditsioonilisi põllumajanduslikke tootmisviise ei pea tingimata asendama tänapäevaste meetoditega, mis on osutunud kahjulikuks nii keskkondlikust kui majanduslikust seisukohast.

4.1.4

Maapiirkonna arengu valdkonnas juhib EMSK tähelepanu maalt linna siirdumise negatiivsetele mõjudele, mida kogevad paljud riigid. Seetõttu tuleks põllumajanduse kõrvale uute lisategevuste loomise ja kogemuste vahetamise kaudu toetada igasuguseid meetmeid, mille sihiks on elanikkonna hoidmine maapiirkondades.

4.2.1

Metsandus mängib paljude arengumaade ja kõige vähem arenenud maade majandus- ja ühiskondlikus elus olulist rolli. Selles valdkonnas peab piirkondlik lõimumine arvesse võtma asjaolu, et metsad paiknevad riigipiiridest sõltumatult ning neid uuenevaid ressursse on tarvis hallata säästvalt.

4.2.2

Eriti tuleb metsandustoodete (eriti puidu) säästval tootmisel tähelepanu pöörata riiklike ja piirkondlike sertifitseerimisskeemide väljatöötamisele. Need skeemid peavad olema kooskõlas sellealaste rahvusvaheliste sertifitseerimisstandarditega.

4.3.1

Rahvusvahelised transpordivõrgud on piirkondliku integratsiooni oluliseks tingimuseks. Transpordi infrastruktuur toob aga endaga kaasa tähtsate loodusressursside kahjustamise või isegi hävitamise ohu. Sel põhjusel on küll vajalikud poliitilised meetmed, kuid tuleb seada sisse ka jälgimissüsteem, et rahvusvahelistest transpordivõrkudest tulenevad piirkondliku integratsiooni alased eelised ei osutuks keskkonnakahju kõrval tühiseks.

4.4.1

Turism hõlmab iga liiki rahvusvahelisi suhteid - nii majanduslikke, ühiskondlikke kui kultuurilisi. Piirkondliku integratsiooni skeemides osalevad arengumaad ja kõige vähem arenenud maad võivad saada turismi arengust tohutut kasu. On oluline saavutada piirkondlike integratsiooniskeemide kaudu turismi säästev areng. Selle eesmärgi poole liikumist edendavad koordineeritud rahvusvahelised programmid, mis mitmekesistavad turismirajatisi ning arendavad välja uusi turismiliike nagu ökoturism, kultuuriturism jne.

4.4.2

Selles suhtes tuleb rõhutada, et turismirajatiste mitmekesistamine ning uued turismiliigid peavad põhinema parimatel tavadel, mis on kooskõlas iga maa kohalike tingimustega. EL peab nii arengumaades ja kõige vähem arenenud maades kui ka Vahemeremaades toetama väga aktiivselt uute turismiliikide väljatöötamise alaseid projekte, sealhulgas avaliku ja erasektori koostööd oskusteabe väljatöötamisel nendes lõikudes. Selline vajadus on tekkinud põhjusel, et turismirajatiste mitmekesistamine ning uute turismiliikide väljaarendamine ei paku tavaturismile otsest konkurentsi ning neid saab seega vaadelda kõlblikena abi ja soodustuste jaoks.

4.5.1

Pikaajaliste diskussioonide tulemusena on Euroopa Liidul õnnestunud välja töötada ühine kalanduspoliitika. Nii Vahemerd kui Atlandi ookeani ekspluateerib arvukalt EL-i mittekuuluvaid riike, millest paljud on arengumaad või kõige vähem arenenud maad, kellel ei lasu kohustust säästvaid meetodeid järgida.

4.5.2

Merendustoodete väärtustsükkel hõlmab paljusid riike ja piirkondliku koostöö vorme. Sel põhjusel tuleb põhja-lõuna vaheliste lepingute abil tagada kooskõla säästvate kalandusmeetoditega, viies ellu piirkondliku integratsiooni alaseid algatusi ja programme, kuid samal eesmärgil tuleb ära kasutada ka arengumaade omavahelisi lepinguid.

4.6.1

EL on avaldanud Rohelise Raamatu energiavarustuse kindluse kohta, milles pööratakse erilist tähelepanu keskkonnakaitsele. Kuna EL seostab energiavarustust otseselt säästva arenguga, peavad piirkondlikud integratsioonistrateegiad hoolitsema energiasfääris rakendatavate meetmete eest. See valdkond on väga keerukas, kuna paljudel arengumaadel, kõige vähem arenenud riikidel ning Vahemeremaadel on märkimisväärsed naftavarud, nafta aga on tänapäeval EL-i peamine energiaallikas (on küll püstitatud optimistlikud eesmärgid nafta tarbimist piirata, milleks kohustab ka kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamine (Kyoto protokoll)).

4.6.2

Üks olulisi säästva arengu probleeme arengumaades, kõige vähem arenenud maades ning Vahemeremaades on maapiirkondade energia-infrastruktuuride väljaarendamine. Antud probleemi tähtsuse tõttu ning põhjusel, et EL-i strateegiliseks eesmärgiks on parandada energiahaldamist ja viia see kooskõlla säästva arengu põhimõtetega, tuleb energia infrastruktuuri arendada nii, et sellest saadav majanduslik kasu oleks kooskõlas keskkonnakaitse ning sotsiaalse arenguga.

4.7

Need pole ainsad majandustegevuse valdkonnad, kus piirkondlikud integratsiooniskeemid peavad põhinema säästva arengu põhimõtetel, neid võib aga vaadelda põhilistena, mis annavad teistele valdkondadele eeskuju. Nende valdkondade kaubanduslepingud ja kaasnevad programmid peavad olema teenäitajaks, põhinedes osalusplaneerimisel.

5.1

Võimatu on pikas perspektiivis tagada ühegi piirkondliku arengu alase jõupingutuse edukust, kui see ei põhine haridusel ja koolitusel. Säästev areng hariduses peab olema piirkondlike integratsiooniskeemide põhieesmärgiks. Haritud tulevikukodanikud tagavad, et piirkondlik integratsioon jätkuks säästvust silmas pidades.

5.2

Paljudes arengumaades ja kõige vähem arenenud maades pole naiste positsioon selline, nagu nõuab säästev arengupoliitika. Piirkondlikud integratsiooniskeemid ei tohi mitte ainult välistada naiste sotsiaalset tõrjutust, vaid peavad ka hoolitsema selle erilise rolli eest, mis on naistel täita rahvusvahelises kogemustevahetuses. Piirkondlikud integratsiooniskeemid peavad muuhulgas toetama muutusi soolises suhtumises, samuti ka struktuurides ja mehhanismides poliitilisel, seadusandlikul ja perekondlikul tasandil, et aidata likvideerida võimalikku soolist diskrimineerimist.

5.3

Mingil tingimusel ei tohi piirkondlikud integratsiooniskeemid muuta arengumaade kultuurilist identiteeti. Vastupidi, piirkondlikud integratsiooniskeemid peavad võtma kultuurilist eripära arvesse, püüdma edendada kultuurivahetust ning toetama vähemuskultuuride õigusi. Arengumaade kultuurilise identiteedi säilitamine peab enesestmõistetavalt käima käsikäes lugupidamisega demokraatia, üksikisiku õiguste ja võrdsete võimaluste vastu ning sotsiaalse või rassilise diskrimineerimise likvideerimisega.

5.4

Väga tähtis on piirkondliku integratsiooni ja säästva arengu korral kaasata ka töövõtjad võrdsel alusel otsustusprotsessi. Töökohtade loomine on ilmselgelt piirkondlike integratsiooniprogrammide peamisi eesmärke. Töötajate ja nende esindusorganisatsioonide aktiivne osalus nende programmide organiseerimises võib osutuda väga kasulikuks nii uute töökohtade loomisel kui töökohtade loomisega kaasneva võimaliku negatiivse keskkonnamõju vähendamisel. Kuna töötajad on piirkondlike integratsiooniprogrammidega hõlmatud kogukondade kodanikud ning kohaliku eluga kursis, on nende arvamus väga tähtis ning nad peavad olema otseselt esindatud, kuna nemad on nii programmide tulemusel tekkivate toodete ja teenuste tarbijad kui tootjad.

5.5

Mitmed valitsusvälised organisatsioonid kõige vähem arenenud riikides ja Vahemeremaades on näidanud üles otsest huvi säästvat arengut toetavate meetmete vastu. Paljud neist on ka võtnud tarvitusele meetmeid ülaltoodud probleemide lahendamiseks, mis tähendab, et nad tuleb tihedalt kaasata protsessidesse, mis integreerivad säästva arengu mõiste piirkondlikesse arenguprogrammidesse organiseeritud kodanikuühiskonna formaalsete kanalite kaudu.

5.6

Sellesuunaliste jõupingutuste edukuse peamiseks eeltingimuseks on tõhusate ja vastutustundlike institutsioonide väljaarendamine, kellel oleks piisav autoriteet, soodustamaks säästva arengu ning piirkondliku integratsiooni jaoks vajalikke strateegilisi ja poliitilisi meetmeid. Sel põhjusel peab arengumaades, kõige vähem arenenud maades ja Vahemeremaades olema põhiliseks prioriteediks suutlikkust suurendavate programmide väljaarendamine kohalikul- ja regionaaltasandil.

6.1

Geograafilised piirkonnad, kus püüeldakse piirkondliku integratsiooni poole, hõlmavad maid, mis jagavad omavahel tähtsaid veevarusid. Veeressursside haldamine põhjustab samuti mitmete riikide vahel vastuolusid. Riikideüleste veevarude säästev haldamine peab olema piirkondliku integratsiooniprotsessi esmaseks prioriteediks. Üheski kaubandus-, majandus- või muu piirkondliku integratsiooni alases lepingus ei tohi jätta arvesse võtmata kõigi õigust omada juurdepääsu kvaliteetsele veele piisavates kogustes.

6.2

On ütlematagi selge, et riikideüleste veevarude haldamine peab käima käsikäes ratsionaalse haldamisega riiklikul tasemel. Selles valdkonnas tuleb arengumaades, kõige vähem arenenud maades ja Vahemeremaades kaasa aidata komisjoni direktiivi 60/20004 (Veevarude haldamise kohta) täitmisele. Selles direktiivis sätestatakse ulatuslik võrgustik veevarude haldamiseks ning tehnilistes küsimustes võiks see olla aluseks piirkondliku veehalduspoliitika väljatöötamisel.

6.3

Sama tähtis on kaitsealade haldamine, kuna ka sel juhul on sageli tegemist riikideüleste reservidega ning esineb ka riikidevahelisi vastuolusid. Kuna nendel aladel toimub mitmekesine majandustegevus, on selge, et piirkondliku integratsiooni alased lepingud mõjutavad nende haldamist otseselt. Sel põhjusel tuleb kaitsealadel säästvat arengut eriti soodustada.

6.3.1

Kaitsealade haldamine peab põhinema laiahaardelistel plaanidel, mida ei toeta mitte ainult kolme säästva arengu alustala (majandus-, keskkonna- ja sotsiaalküsimused) adekvaatne hindamine, vaid mis viivad ka piirkondliku koostöö dimensiooni hõlmavate praktiliste meetmeteni.

6.4

Praegu rajab EL liikmesriikides kaitsealade võrgustikku, eesmärgiga säilitada bioloogilist mitmekesisust (Natura 2000 võrgustik). Liikmesriigid peavad oma sellealase kogemuse edasi andma arengumaadele ja kõige vähem arenenud maadele. Seetõttu tuleb soodustada kaitsealade haldamise ning bioloogilise mitmekesisuse säilitamise alaste oskuste väljaarendamist. Komisjon ja liikmesriigid saavad anda ka oma otsese panuse, kutsudes bioloogia- ja geograafiaalastele seminaridele vaatlejaid arengu- ja kõige vähem arenenud maadest (eriti kui seminarid puudutavad Vahemere piirkonda).

6.5

Tähtsaimate arengualade hulka kuuluvad rannikualad. Iga piirkondliku integratsiooni protsess peab vältimatult kas otseselt või kaudselt hõlmama rannikuala. Kuna nii ökosüsteem kui majandustegevus sellistes piirkondades on keerukas, on vaja kasutada piirkondlikku integratsiooni rannikualade säästva haldamise soodustamiseks. Selles vallas pooldab EMSK komisjoni poolt väljatöötatud rannikualade integreeritud haldamist.

6.6

Veel üks äärmiselt oluline teema on metsloomade populatsiooni reguleerimine ning range kontroll metsloomade ja metsataimedega kauplemise üle. Siin pooldab EMSK CITES-konventsiooni võimalikult ranget rakendamist võimalikult paljudes riikides.

6.7

Erilist tähelepanu tuleb pöörata ka suurenevast kõrbestumisest tulenevatele probleemidele paljudes Vahemeremaades. Paljudes Vahemeremaade piirkondades ei mõjuta see nähtus mitte ainult keskkonda, vaid mõjub halvavalt ka nende piirkondade majandusele. Seetõttu on vaja aidata Vahemeremaadel välja töötada piirkondliku koostöö projekte, mis pakuksid välja erimeetmeid kõrbestumisohu vähendamiseks.

7.1

Eeltoodud säästva arengu piirkondlikesse integratsioonialgatustesse kaasamise põhimõtted nõuavad ka erimeetmeid ja -tegevusi. Meetmed ja tegevused peavad aitama arengumaadel ja kõige vähem arenenud maadel integreerida säästva arengu mõistet piirkondlikku integratsiooni ning võimaldama jälgida edasiliikumist selles valdkonnas nii nendes riikides kui Vahemeremaades. Protsessis tuleb otsustav osa anda selliste meetmete ja tegevuste väljatöötamisele, mis haaraksid kaasa võimalikult palju osapooli, ning optimaalsete valitsemisvormide saavutamisele.

7.2

EL on oma välisabi osakonna kaudu planeerinud ja teostanud arengumaades ja kõige vähem arenenud maades arenguprogramme (MEDA, ALA, CARDS jne), mille oluliseks koostisosaks on säästev areng. Programmide tõhusus pole seni vastanud EL-i ambitsioonikatele eesmärkidele, kuid nad võivad kaasa aidata säästva arengu piirkondlikesse integratsioonialgatustesse integreerimise idee levikule.

7.3

Eraldi tuleb ära märkida Euroopa Liidu ja Vahemeremaade koostöölepinguid. EL-i ja Vahemeremaade koostööstrateegia on EL-i välissuhetes väga prioriteetne ala. Selle strateegia ellurakendamise peamiseks vahendiks on MEDA-programm. Keskkonna- ja säästva arengu sfääris viib antud poliitikat ellu ka SMAP-programm.

7.4

MEDA-programm pole täitnud talle pandud lootusi. Hoolimata MEDA II eelarve enam kui rahuldavast mahust pole programm veel suutnud saavutada tema ette algselt püstitatud eesmärke. Kuigi on õnnestunud algatada mitmeid säästva arenguga seotud projekte, puudub SMAP-programmil tegevuste lõpuleviimiseks vajalik järjepidevus. Kuigi nende programmide raames on sihtriikide vahelise koostöö puudulikkuse tõttu keeruline projekte ellu viia, tuleb EL-i ja eriti komisjoni pingutused suunata sellele, et mobiliseerida asjast huvitatud pooli. EMSK arvab, et komisjon peab uurima võimalust rahastada paindlikumaid mehhanisme, mis hõlmaksid nii avalikku sektorit, tagades vastava riigi osaluse, kui erasektorit, mis suudab edastada tehnilist oskusteavet sihtriikidesse.

7.5

Mis puutub arengumaades, kõige vähem arenenud riikides ning Vahemeremaades saavutatud edusammude järelvalvesse säästva arengu kaasamisel piirkondlikesse integratsioonmeetmetesse, siis tuleb siinkohal esile tõsta säästvuse mõju uurimise erilist tähtsust. Selles vallas toetab EMSK nõukogu seisukohta, et säästvuse mõju hindamist tuleb teostada vabakaubanduslepingute alusel. Seda seisukohta kinnitati 2003. aasta mais EL-Vahemeremaade vahekonverentsil Kreetal.

7.6

Ühtlasi tuleb hinnata piirkondlike integratsioonmeetmetega hõlmatud riikide saavutusi EL-i liikmesriikides vastu võetud ning rakendama hakatud säästva arengu näitajate alusel. Kuigi näitajate kasutamine on veel algstaadiumis, tuleb neid vaadelda modus vivendi'na, mis annab raamistiku nende riikide saavutuste hindamiseks.

7.7

Üks probleem, mida tuleb piirkondlike integratsiooniprogrammidega hõlmatud riikide saavutuste hindamisel väga hoolikalt jälgida, on rakendatavate meetmete kattumine, mis tuleneb riikide osalemisest rohkem kui ühes piirkondliku integratsiooni alases lepingus. Paljud arengumaad ja kõige vähem arenenud maad on hõlmatud mitmete piirkondliku integratsiooni lepingutega, mis võib tõhusust vähendada ning tekitada ressursside raiskamise ohu. Üheks säästva arengu piirkondlikesse integratsioonimeetmetesse hõlmamise peaeesmärgiks peab olema selle protsessi tagajärgede leevendamine.

7.8

Mis puutub säästva arengu rahastamisse piirkondlikes integratsiooniprogrammides, siis toetab EMSK selles suhtes Monterrey lepingut arengu rahastamise kohta, mis kindlustab säästva arengu alaste rahaliste vahendite pideva kasvu. (4) Lepingus kutsutakse üles suurendama rahaliste vahendite mobiilsust ning tõhusat kasutamist ning ühtlasi kehtestama tingimused, mis on vajalikud rahvusvahelisel tasandil kokkulepitud arengueesmärkide saavutamiseks. Need eesmärgid on esitatud ka “Millenniumideklaratsioonis” (5) ning nad käsitlevad vaesuse likvideerimist, sotsiaalsete olude parandamist, elustandardi tõstmist ning keskkonnakaitset esimese sammuna selles suunas, et 21. sajand pakuks arenguvõimalusi kõigile.

8.1

Nagu sissejuhatuses mainiti, on säästev areng piirkondliku integratsiooni üldine ja mitte lihtsalt täiendav mõõde. Antud probleemid ei ole kergete killast, kuid nende lahendamine pole ka võimatu. EL-i sellesuunalised jõupingutused võivad anda olulisi tulemusi. Piirkondlike koostööprogrammide kaudu ei aita EL mitte ainult arengumaid ning kõige vähem arenenud riike, vaid annab edasi ka kultuurilisi, poliitilisi ja sotsiaalseid sõnumeid. Need sõnumid saab kokku võtta säästva arengu mõistega ning viia ellu muuhulgas piirkondliku lõimumise kaudu.

8.2

EL peab sellealaste jõupingutuste raames otsima võimalusi rahvusvaheliseks koostööks. Eraldi tuleb ära märkida koostöö ÜRO-ga.

8.3

ÜRO ja EL-i suhted on aegade jooksul arenenud paljude ühiste koostööprojektide kaudu. Need suhted on tugevad ning hõlmavad praktiliselt kõiki välissuhete valdkondi. Edasine suhete arendamine ÜRO-ga on EL-i, liikmesriikide ja komisjoni strateegiliseks prioriteediks.

8.4

Piirkondlik integratsioon ja säästev areng pakuvad nende suhete parandamiseks suurepäraseid võimalusi. Kuna ÜRO-l on säästva arengu küsimustes olemas strateegiline orientatsioon ja kogemus, ning EL valdab sellealast tehnilist oskusteavet, pooldab EMSK kahe organisatsiooni koostööd piirkondliku ja säästva arengu projektide kaudu, mida rahastatakse kahe organisatsiooni poolt ühiselt.

8.5

EL-i kavatsus sellist koostööd jätkata on leidnud juba kajastamist nii nõukogu ja komisjoni 2000. a. novembri deklaratsioonis Euroopa Ühenduse arengupoliitika kohta kui komisjoni teatises nõukogule ja Euroopa Parlamendile “ÜRO-ga efektiivse partnerluse loomine arengu- ja humanitaarküsimustes” (K(2001) 231 (lõplik)/2.5.2001).

8.6

Piirkondliku arengu sfääris peavad EL-i koostööprogrammid, eriti need, mis puudutavad piirkondlikku integratsiooni arengu- ja kõige vähem arenenud maadega asetama erilise rõhu säästvuse erinevatele dimensioonidele, s.t majanduslikule, sotsiaalsele ja keskkonnamõõtmele. EMSK saab sellesuunalistele jõupingutustele olulisel määral kaasa aidata, kuna kodanikuühiskonna küsimustega tegeldes on tal EL-i organitest suurim sellealane pädevus.

28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/41

1.1

Komisjoni ettepanek tugineb Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 13(1), mis on juba aluseks direktiividele, mis vastustavad töölevõtmise või tegevusala valiku juures diskrimineerimist religiooni või uskumuste, puuete, vanuse või seksuaalse orientatsiooni põhjal (1) ja rassilise või etnilise päritolu põhjal diskrimineerimist nii seoses töölevõtmise ja tegevusala valiku kui ka kaupade ja teenustega varustamise ning nende kättesaadavusega. (2)

1.2

Direktiiv, mille kohta tehti ettepanek loob võrgustiku võitluseks soolise diskrimineerimisega seoses kaupade ja teenustega varustamise ning nende kättesaadavusega, eesmärgiga juurutada liikmesriikides ellu meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõte. Sellel ei ole tagasiulatuvat mõju.

1.2.1

Keelatud on inimeste otsene ja kaudne sooline diskrimineerimine, sealhulgas naiste teistest ebasoodsam kohtlemine raseduse ja emaduse tõttu. Ettepanekus toodud määratluste kohaselt loetakse ahistamist ja seksuaalset ahistamist sooliseks diskrimineerimiseks ja seetõttu on need keelatud. Inimese vastuseisu niisugusele kohtlemisele või sellega leppimist ei tohi seda inimest puudutavate otsuste tegemisel aluseks võtta. Diskrimineerimisele õhutamist loetakse käesoleva direktiivi mõistes samuti diskrimineerimiseks.

1.3

Ettepaneku rakendusala on lai, kuid siinjuures kehtivad teatud olulised piirangud. Üldjoontes hõlmab see laiale avalikkusele mõeldud kaupade ja teenuste, sealhulgas ka eluaseme kättesaadavust. See hõlmab nii avalikku kui ka erasektorit, avalikud asutused kaasa arvatud. Siia alla ei kuulu puht eraviisilised tehingud, nagu näiteks mõnele perekonnaliikmele puhkuse ajaks eluruumide rentimine või eramajas tubade välja üürimine.

1.3.1

Komisjon toob näitena järgmised laiale avalikkusele mõeldud kaubad ja teenused:

1.3.2

Dokumendiga hõlmatud teenuste loend on lai. Olulisemate valdkondade hulka kuuluvad pensionid, elu- ja tervisekindlustus, üldised kindlustusliigid ja eluaseme ning finantsvahendite kättesaadavus.

1.3.3

Kindlustuse ja sellega seotud finantsteenuste juures inimese soo põhjal preemiate ja soodustuste arvutamine on direktiivi jõustumise päevast alates keelatud. Kuid liikmesriikidel lubatakse selle sätte jõustumise tähtaega kuni kuue aasta võrra edasi lükata. Kui nad seda teevad, peavad nad sellest koheselt Komisjonile teatama ja koostama, avaldama ning regulaarselt uuendama põhjalikke suremus- ja oodatava eluea tabeleid.

1.4

Siin on teatud erandeid. Direktiivi kavandis ei välistata erandeid seoses selliste kaupade ja teenustega, mille suhtes mehed ja naised ei ole võrreldavas olukorras kas seetõttu, et need kaubad ja teenused on mõeldud ainult või peamiselt ühe sugupoole esindajatele või seonduvad oskustega, mis on kummagi sugupoole esindajatel erinevad. Siin võib näitena tuua ühe soo esindajatele mõeldud ujulaaegu ja mitmete eraklubide liikmelisust.

1.5

Direktiivi rakendusalast on spetsiaalselt välja jäetud haridus ja meedia- ning reklaamisõnumite, eeskätt Ministrite Nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ artikliga 1(b) määratletud reklaamide ja telereklaamide sisu.

1.6

Positiivne tegevus on direktiivi kohaselt lubatud.

1.7

Direktiiv sisaldab paragrahvis 1.1. nimetatud kahe direktiiviga ühiseid sätteid minimaalsete õiguste ja kahjutasude, rakendamise ja kontrolli kohta.

2.1

Komitee soovib rõhutada, kui tähtis on meeste ja naiste kaupade ning teenustega varustamise ja nende kättesaadavuse osas soolise diskrimineerimise keelustamise põhimõte.

2.2

Komitee tervitab käesoleva ettepaneku sõnastuse ja määratluse kokkulangevust kahe eelnenud direktiivi ja võrdõiguslikkuse kaasuste puhuste tõendamiskohustuste vastavate sõnastuste ning määratlustega.

2.2.1

Komiteele teeb muret see, et “teenuste” määratlus on esitatud ainult direktiivi projekti preambula artiklis 10. Mitmetimõistetavuse vältimiseks, arvestades avalike ja avalikkusele kättesaadavate (näiteks valitsusväliste organisatsioonide poolt osutatavate) teenuste mitmekesisust, tuleks “teenuste” mõiste tekstis täpselt määratleda. Komitee pooldab siin laiemat määratlust.

2.3

Hariduse direktiivi mõjuulatusest väljajätmine on kahetsusväärne. Samas tunnistatakse, et selles valdkonnas võib esineda Ühenduse pädevusse kuuluvaid probleeme. Haridus on aga üks meeste ja naiste võrdõiguslikkuse võtmeküsimusi ja võib anda tulemusi, mis suunavad poisid ning tütarlapsed traditsioonilistesse karjäärirööbastesse ja mõjutavad seega oluliselt nende tulevikku. Mõningates liikmesriikides tuntakse muret hariduses esinevate valikuvõimaluste piiratuse ja piisava juhendamise puudumise üle, mis avaldab olulist ja pikaajalist mõju nii kõnesolevatele isikutele, sotsiaalse hõlmamise eesmärkide saavutamisele kui ka Euroopa Liidu konkurentsivõimele tervikuna.

2.3.1

Komisjon on esitanud seisukoha, et kui haridussektorit ei oleks direktiivist välja jäetud, oleks teenuste mõiste hõlmanud ainult eraviisiliselt antavat haridust. Selle tulemuseks oleks võinud olla erinevate nõuete rakendamine võrdse kohtlemise põhimõtte juurutamisel.

2.3.2

Liikmesriigid on juba asunud Lissaboni tegevuskava põhjal hariduse valdkonnas vajalikke meetmeid rakendama. Seepärast õhutab komitee komisjoni tegema kõik, mis tema võimuses selleks, et julgustada liikmesriike tagama poistele ning tütarlastele ühesugused hariduse saamise võimalused ja hariduse võrdne kättesaadavus.

2.3.3

Praegune võrdse kohtlemise direktiiv hõlmab kutsehariduse, sealhulgas ka rakendusliku iseloomuga kõrghariduse kättesaadavust. Sellest aga ei piisa. Võimalustele ülikoolis või rakenduslikus kõrgkoolis pakutavast kõrgharidusest kasu saada pannakse alus alg- ja keskkoolis.

2.4

Komitee mõistab, et ettepanek hõlmab ainult meedia ja reklaamitööstuse kui teenindusliikide rolli. Ta nõustub väitega, et käesolev ettepanek ei ole meedia ja reklaamide sisu suhtes meetmete võtmiseks sobiv instrument. Et aga meedia ja reklaamid avalikkuse hinnanguid ja arvamusi tugevasti mõjutavad, ei saa Euroopa Liit neid oma töösuhetes ja igapäevaelus esineva diskrimineerimise kaotamisele suunatud jõupingutustes ignoreerida. Samas aga puudub väga selge piir asjakohaste meetmete ja tsensuuri vahel. Seetõttu tuleks komisjonil neid tegureid silmas pidades antud küsimustes konsultatsioone jätkata ja mõistliku aja jooksul vajalikke meetmeid rakendada. Komitee ootab võimalust selles protsessis osaleda.

2.5

Komitee tervitab asjaolu, et meestel ja naistel saab olema ühesugune juurdepääs finantsvahenditele – see on nii ühtedele kui teistele väga oluline, olgu siis tegemist ettevõtjate või eluasemekulude finantseerimist taotlevate isikutega.

2.6

Komitee on arvamusel, et kindlustuste kättesaadavusel soo alusel mittediskrimineerimise küsimuse juures on tegemist ettepaneku kõige tundlikuma aspektiga, kuna ettepanek ei hõlma haridus-, meedia- ja reklaamivaldkonda. Ei tohiks luua uusi diskrimineerimise kriteeriume üheski valdkonnas, mida ettepanek hõlmab, sealhulgas kindlustus.

2.6.1

Väide, et unisex-tariifid, mida mõnes EL riigis rakendatakse, viivad kindlalt üldise kindlustusmaksete kallinemiseni ja et laiendatud riski tasakaalustamine sugude vahel toob kaasa kallinemise, näib komiteele äärmiselt küsitav. See ei oleks mõistlik ja läheks vastuollu ettepaneku kavatsusega, kui liikmesriikidel oleks kindlustusvaldkonnas teenuste- ja asutamisvabaduse üldises kontekstis võimalus 6. aasta jooksul sellest võrdse kohtlemise põhimõttest kõrvale kalduda.

2.6.2

Mis puudutab juurdepääsu kõigile õigustele lisakindlustuse valdkonnas lisaks sotsiaalkindlustuse seaduslikele süsteemidele, nõuab komitee otsese või kaudse diskrimineerimise kaotamist. See nõudmine on seda tungivam, et sotsiaalkindlustuse teise ja kolmanda samba (lisakindlustus ja täiendav kindlustus) areng on hetkel EL sotsiaalkindlustuse kõige dünaamilisem aspekt. Selles valguses soovib komitee viidata ettepanekutele mis on välja toodud tema arvamuses tervise lisakindlustuse kohta. (4)

3.1

Komitee toetab finantsteenuste (millest paljud on igapäevaeluks hädavajalikud) kättesaadavuse võrdsustamist ja meestele ning naistele pakutavate soodustuste ja preemiate võrdsustamist. Samas hõlmab direktiiv suurt hulka finantsteenuseid, mis on oma olemuselt väga erinevad – näiteks liikluskindlustust, tervisekindlustust ja kindlustust invaliidistumise puhuks ning pensione ja kindla suurusega aastamakseid. Siit tulenevad rasked ja keerukad probleemid, mis on liikmesriigiti erinevad.

3.1.1

Samas tuleb tunnistada, et nende teenuste kasutajatele tehtavate soodustuste ja makstavate preemiate võrdsustamisel on lisaks positiivsetele ka negatiivseid tagajärgi, konkreetsest teenusest olenevalt on need tagajärjed meeste ja naiste jaoks erinevad. Liikluskindlustuses saavad üksikisikud kindlustusseltsi preemiat alles seejärel, kui on mitu aastat liikluskindlustuse teenust kasutanud. Siin esineb selge võimalus, et tekkiva määramatuse kompenseerimiseks võib kindlustuse maksumus kõigi kindlustusvõtjate jaoks tõusta.

3.1.2

Colorelli kohtuasjas langetatud otsuses (5) nõustus Euroopa Kohus seisukohaga, et pensionikindlustuse maksete ja soodustuste väljaarvutamisel on soolisel eristamisel põhinev kindlustusstatistika omal kohal. Kohus nõudis aga, et töötajate sissemaksed ja saadavad soodustused peavad olema võrdsed. Tööandjate suuremaid sissemakseid peeti vajalikeks. Sisuliselt tunnistas kohus, et soodustuste võrdsustamine läheb rohkem maksma. Ametipensionide puhul olid tööandjate sisemaksed suuremad. Erapensionite ja erakindlustuse korral ei ole tööandjat, kes suuremate soodustuste või sissemaksete kulud kataks: need jäävad teenuse tarbijate kanda. Selline olukord ei valitse aga mitte üksnes pensionikindlustuses, kus meestel tuleb naiste suuremast pikaealisusest tulenevad kulud kinni maksta, vaid igasugust liiki kindlustuse puhul. Naistel jälle tuleb võib-olla kinni maksta näiteks meeste suurem õnnetuste risk, jne.

3.1.3

Komisjoni laiendatud mõju-uuringus tõdetakse, et kindlustusandjate jaoks tekivad teatud kindlad kulud, mis lõppkokkuvõttes jäävad tarbijate kanda, kuid leitakse, et kohanemisperioodi lõpuks selline nähtus kaob. EESC on sama meelt.

3.1.4

Komitee mainiks siin ka asutamislepingus toodud meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui sellest põhimõttest lähtuda, peab kindlustussektor, seda muidugi teatud üleminekuaja jooksul, oma arvutuspõhimõtteid selliselt muutma, et sugupool ei oleks enam näiteks kindlustuspreemiate arvutamist mõjutav tegur. Kuna õnnetuste esinemissagedust ja inimeste pikaealisust arvutusmeetodid kahtlemata ei mõjuta, ei tohiks teoreetiliselt tarbijatele väljamakstavate kindlustuspreemiate kogusummad muutuda.

3.1.5

Komitee leiab, et ettepanekute mõju hindamiseks pikemas perspektiivis oleks kindlustus/pensionisektoris vaja korraldada spetsiifilisemaid hindamisi (sealhulgas erinevate arvestusaluste mõju üksteisest sõltumatut modelleerimist). Komitee usub, et oluline on jälgida sündmuste arengut direktiivi jõustumise järel, seda eriti kindlustussektoris. Direktiivi üldeesmärk peab olema kaitsta inimeste õigust mitte kannatada diskrimineerimise all.

3.2

Eluasemega kindlustamise küsimustes on komitee seisukoht, et direktiivi ei tohiks rakendada eraõiguslike tehingute, s.t. perekonnaliikmete vahelise rentimise, müümise või kinkimise korral.

3.3

Komitee on seisukohal, et erandid tuleb selgelt määratleda. Need ei tohi ohustada naiste ja meeste võrdõiguslikkust.

3.4

Komitee tervitab artiklit 5, mis lubab ette võtta positiivseid aktsioone. See säte ei tohiks aga ohustada elutähtsaid teenuseid, mida osutavad meestele ja naistele nii avalik sektor kui ka valitsusvälised organisatsioonid, näiteks ainult meeste või ainult naistele mõeldud majutusteenust puuetega inimestele ja pere- või muu vägivalla all kannatanud naiste varjupaiku.

3.5

Komitee kiidab heaks sätte, mis käsitleb dialoogi valitsusväliste organisatsioonidega. See säte peab aga tagama regulaarsed kontaktid organiseerunud tsiviilühiskonnaga.

3.6

Informatsioon ja vastuvõetud direktiivi avalikustamine on eluliselt tähtsad selleks, et tarbijad oleksid täieslikult teadlikud oma õigustest ja kaupade ning teenuste pakkujad teaksid, milliseid kohustusi see neile asetab.

28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/44

1.1

Teatis kuulub komisjoni mitteseadusandliku iseloomuga tekstide hulka, mis teevad siiski kokkuvõtte antud valdkonnas vastuvõetud algatustest ja tuleviku poliitilistest perspektiividest. Dokument annab teatud mõttes üldise raamistiku komisjoni mõtetele ökotehnoloogiate küsimuses.

1.2

Algusest peale asetab komisjon selle kava säästva arengu eelistamise strateegia ja Lissaboni strateegia perspektiivi ning tuletab meelde tuttavat tunnuslauset, et eesmärgiks on kujundada Euroopa Liidust “maailma kõige konkurentsivõimelisem ja dünaamilisem teadmistepõhine majandus, mis oleks võimeline kestvaks majanduskasvuks ning millega kaasneks tööhõive kvantitatiivne ja kvalitatiivne paranemine ja suurem sotsiaalne sidusus.”

1.3

Pärast selle tavapärase meeldetuletuse formuleerimist kerkib küsimus: millised on selle ökotehnoloogiaid soodustava tegevuskava eesmärgid?

Komisjon toob neist esile kolm:

ülimaks eesmärgiks on vähendada survet meie looduslikele ressurssidele, parandada elanike elukvaliteeti Euroopas ja soodustada majanduskasvu.

1.4

Komisjon hindab poliitilisest vaatenurgast momenti soodsaks antud tegevuskava käivitamiseks, kuid millistel detailidel peaks see põhinema ja milliseid konkreetseid tegevusi hõlmama? Nendele kahele küsimusele antavatele vastustele ongi ülesehitatud käesoleva tekst.

2.1.1

Alustuseks esitab komisjon hulga väiteid, mis peaksid olema põhisuundadeks tegevuskava väljatöötamisel:

—

viia läbi turu-uuringud,

—

parandada turustamistingimusi,

—

toimida ülemaailmsel tasandil.

2.2.1.1

Komisjon soovitab seega eelkõige arendada ja eesmärgistada uuringuid, saades finantseerimisel abi eelkõige EIP ja EBRD poolt, eesmärgiga avada tee kaubanduslikele rakendustele.

2.2.1.2

Komisjon kavandab paljulubavate ökotehnoloogiate tehniliste platvormide rajamist, mille eesmärgiks oleks eelkõige süvendada uuringute efektiivsust, mobiliseerida vahendeid, kavandada partnerlussuhete arengut avaliku ja erasektori vahel, parandada tehnoloogiate siiret arengumaadesse.

2.2.1.3

Komisjon soovib lõpuks parandada ökotehnoloogiate katsetamist ja normeerimist.

2.2.2.1

Vastavalt komisjoni nägemusele tuleb turutingimusi parandada investeeringute, majanduslike takistuste kaotamise, avaliku sektori turgude majandusliku kaalu mõjude ja kodanikuühiskonna mobiliseerimise osas.

2.2.3.1

Euroopalikud ambitsioonid ökotehnoloogiate vallas ei piirdu ainult vana maailmaga. Komisjon leiab, et Euroopa Liit peab jõuliselt tegutsema säästva arengu soodustamise nimel ülemaailmsel tasandil.

2.2.3.2

Komisjon näeb ette partnerluse arendamist arengumaadega ja jõulist osalemist Johannesburgi tippkohtumisel vastuvõetud algatustes ökotehnoloogia valdkonnas.

3.1

Tegevuskava väljatöötamine eeldab järjena selle ellurakendamist. Komisjon näeb selleks ette erinevaid vahendeid: aruandlus kaks korda aastas, Euroopa ökotehnoloogia komiteed, koordineerimine, informatsioon parimate rakenduste kohta jne.

4.1

Komitee tähelepanekud võtavad arvesse tööstuse muutuste konsultatiivkomisjoni kommentaare ja ettepanekuid (ettekandja: pr. Sirkeinen, kaasettekandja: hr. Reichel).

4.2

Ökotehnoloogiate valdkond on oma definitsioonilt väga ulatuslik. Silmas võib pidada loodusressursside jätkusuutlikku kasutamist, keskkonnakahjustuste vältimist või vähendamist, alternatiivenergiaallikate arendamist, tooteintegratsiooni poliitikaga sidumist jne. Nagu EMSK (1) on seda juba rõhutanud, on väga oluline, et ökotehnoloogia definitsioon ei piirduks ainult “puhtalt” tehnoloogiaga. Teenuste osutamise viisi ja protsessi jätkuv parendamine eesmärgiga vähendada negatiivset mõju keskkonnale, uuringud, uuenduslikud rakendused ja areng, mis peab silmas traditsioonilise tehnoloogia parendamist ja sinna keskkonda puudutava dimensiooni lisamist on samuti osa ökotehnoloogiatest ja neid tuleb vastavalt soodustada. Ökoloogilise tehnoloogia efektiivsuse mõõdupuuna hinnatakse selle positiivset mõju keskkonnale ja mitte ökoloogiliselt “voorusliku” tehnoloogia definitsiooni a priori.

4.3

Väga ulatusliku tegevuskava puhul on risk laiali valguda, ja laialivalgumisega kaasneb vahendite hajumine. Üks põhilisemaid panuseid edu saavutamiseks sel teel on võime määratleda prioriteedid, hierarhiseerida pingutused ja seega hinnata mitte ainult ökotehnoloogiate efektiivsust, vaid ka nende majanduslikku vastuvõetavust. See arusaam ei ilmne komisjoni dokumendis üleüldse. Ometi on see ülisuure majandusliku tähtsusega, unustamata samas, et säästva arengu mõiste toetub kolmele tugisambale, milledeks on majanduslik areng, keskkonna ja loodusressursside kaitse ja inimeste sotsiaalne õitseng.

4.4

Ökotehnoloogiad võetakse kasutusele alati siis, kui nende rakendamine toob kasutajale kas otsest kasu või kui seaduslikud alused seda nõuavad. Kuna vabaturg üksi ei täida kõiki ühiskonna poolt tunnustatud eetilisi, sotsiaal- ja keskkonnapoliitilisi eesmärke, on seadusandjalt alati nõutud, et ta looks vastavad õiguslikud raamtingimused. Need kajastuvad siis tegelikkuses näiteks suuremates ettevõttemajanduse kuludes, mis võivad aga olla rahvamajanduslikult täiesti mõttekad. Seaduslike raamtingimuste kindlaksmääramisel peaks seadusandja arvestama majanduse ja teaduse suure uuenemisvõimega, määrates kindlaks üksnes eesmärgid, aga mitte eesmärkide saavutamiseks vajalikke tehnoloogiaid või siis samme. Kasvav teadlikkus lisaturustusvõimalustest sotsiaalsetest ja keskkonnaalastest lisatingimustest kinnipidamisel on oluline liikumapanev jõud tegevusplaani jaoks ja Euroopa majanduse konkurentsivõime parandamiseks.

4.5

Ökotehnoloogiaid soodustava plaani edukuse teine tähtis aspekt on pääs turule ja turu tingimused. Mõttetu on loota ökotehnoloogiate reaalsele arengule, kui need ei leia konkurentsivõimelist ja kandvat turgu. Tõhusaid ökotehnoloogiaid ei ole kaasamata keskkonnakulude tõttu, osalt seetõttu, et nende areng ja levik ei ole jõudnud majanduslikult piisavale tasemele, võimalik toota väiksemate kuludega kui tehnoloogiad, mis keskkonnaga vähem arvestavad ja mis on osaliselt subsideeritud. Väljakutseks on seega luua stiimulid soovitud ja end juba tõestanud meetodite jaoks või siis vastavate ökotehnoloogiate arendamiseks (laenud, abirahad, maksusoodustused), mis julgustaksid ja kergendaksid pääsu turule või isegi turu kujundamist. EMSK rõhutab, et ühtse tegutsemise ja toetamisviiside õige kasutuse tagamiseks on vaja sisse viia teatud sorti klassifitseerimine või hierarhiseerimine: riskikapital stardiks, “klassikalised” laenud arengufaasis, maksusoodustused turuosa tugevdamiseks, samuti ökoloogiliste kulude maksustamine vastavalt keskkonda mitteaustavate tehnoloogiate kasutamisele.

4.6

Selles suhtes on ergutavad või pärssivad meetmed, seadusandlikud ja reglementeerivad rõhuasetused vajalikud, kuid need ei saa jätta arvestamata majanduslikku ja sotsiaalset reaalsust. Samuti ei saa meetmed viia konkurentsi ebalojaalse rikkumiseni. Ökotehnoloogiad ei tohiks olla kättesaamatu luksus ega ka konkurentsi kahjustada, aktsepteerides tooteid ja teenuseid majanduspiirkondadest, mis ei ole sarnaseid regulatsioone kehtestanud. Komisjoni tekst rõhutab hästi seda põhilist aspekti. Kogu teatis ja kodanikuühiskonna ning avaliku arvamuse võimalik mobiliseerimine ökotehnoloogiate soodustamiseks jäävad asjatuks, kui kaugenetakse reaalsusest ja majanduslikust teostatavusest. Üks avaliku arvamuse toetuse leidmise elementidest on mitte unustada, et kodanikud ja tarbijad on ka töömaailmas rakendust leidvad mehed ja naised. Sellest tuleneb, et juhul, kui tuleb hüljata vanad tehnoloogiad säästva arengu nõudel, on kohane ette aimata sotsiaalsete muudatuste vajadusi ja maksumust.

4.7

Lõpuks on sobiv rõhutada, et oluline on saavutada erinevate Euroopa Liidu elluviidavate poliitikate üleüldine omavaheline haakumine eesmärgiga ennetada nende omavahelisi vastuolusid. Oleks ju asjatu defineerida säästva arengut poliitikat, kui viimane räägib vastu liidu poolt WTO raamides või turgude avamise raamides rakendatavale poliitikale. See eeldab tõsist diskussiooni WTO siseselt ja otsustavat kaitset ükskõik millist päritolu toodete ja teenuste aktsepteerimise vastu, mis ei piira tehnoloogiate ja protsesside mõjusid miinimumini.

5.1.1

EMSK saab ainult heaks kiita tegevuskava eesmärgid ja eelkõige soovi kasutada ära ökotehnoloogiate potentsiaal keskkonna parandamiseks, arendades samas konkurentsivõimelisust ja majanduskasvu, mida ta on juba rõhutanud oma eelnevas arvamuses (vt märkust lk 1).

5.2.1

Komitee rõhutab ökotehnoloogiate arendamise eesmärgist lähtudes ergutamise olulisust, kuid toonitab, et see ei tohiks põhjustada selliste tehnoloogiate, millele ei ole iialgi võimalik leida reaalset väljundit, kunstlikku toetamist. Ent eelkõige tuleb turg varustada maksustamisest, toetustest, litsentsidest ja reeglistikest koosneva eesmärgipäraste instrumentide koguga nõnda, et arvesse võetaks alternatiivsete tehnoloogiate tootmisväliseid kulusid.

5.2.2

Pingutus peaks olema võrdselt suunatud traditsiooniliste tehnoloogiate parendamisele, et need vastaksid üha enam säästva arengu nõudmistele. Praktikas on tööstusliku sisseseade adapteerimine ja moderniseerimine ning tehnika ja tootmisviiside progress või teenuste rakendamine juba ajendanud asjaomaste ökotehnoloogiate töölerakendamist. Ka see kujutab endast ökotehnoloogilise arengu ühte vormi, mis, kuigi jäädes vahel märkamatuks, on väga reaalne.

5.3.1

Üks peamistest väljakutsetest on konkreetse rakenduse leidmine uuringutele ökotehnoloogia valdkonnas. On oluline, et uuringuteks määratud finantsid oleksid võrdselt suunatud rakendusuuringutele ja võimaldaksid ettevõtete, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete, tugevat kaasamist. Sealhulgas tuleb rõhutada, et mõningad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted on käivitavaks jõuks ökotehnoloogiate väljatöötamisel ja edasiarendamisel.

5.4.1

EMSK leiab, et paljulubavatele ökotehnoloogiatele tehniliste platvormide rajamise idee on huvipakkuv. Viia kokku asjast huvitatud tegijad ja omada antud tehnoloogiavaldkonnas reaalset kompetentsust antud sektorist tulenevate või ühe spetsiifilise keskkonnaprobleemi lahendamiseks mõeldud tehnoloogiate rakendamisel, oleks huvitav ettevõtmine. Intellektuaalse omandi, patendi ja kaubamärkidega seotud küsimusi reguleeriksid uuringute raamprogrammi reeglistik ja intellektuaalset omandit puudutavad õigusaktid, ilma et kerkiks esile erilisi probleeme. EMSK leiab, et kui alguses oleks sekretariaat tagatud komisjoni poolt, siis edaspidi võiks välja areneda teatud koostöövorm avaliku- ja erasektori vahel, sedamööda, kuidas need tehnoloogilised platvormid vastaksid reaalsetele vajadustele ja pakuks tõelist huvi.

5.5.1

Ökotehnoloogiate levik põhineb majanduslikel kaalutlustel aga ka nende tehnilisel efektiivsusel. Tunnustamismehhanism ja kättesaadavate andmete põhjal võrgustiku loomine mõningatele võtmetehnoloogiatele, nagu seda soovitas komisjon, oleksid väga vajalikud nii ettevõtetele kui avaliku elu tegelastele, eelkõige kui on soov avaliku sektori turgudel sisse viia vormi “pigem keskkonnasõbralik”. Komitee meenutab siinkohal oma nõudmist võtta kasutusele Euroopa andmebaas, mille ülesehitamises ja hooldamises võiks osaleda Euroopa Keskkonnaagentuur ja milles võiks olla nimekirja kantud ja seega teatud laadi “garantiimärgiga” varustatud järeleproovitud, madalate kuludega, asjakohased ökotehnoloogiad. (2)

5.6.1

Komisjon rõhutab, et need eesmärgid peavad tuginema parimatele ökoloogilistele saavutustele, kuid olema realistlikud majanduslikust vaatenurgast ja ühiskondlikult efektiivsuselt. EMSK saab seda kinnitust ainult toetada ja tuletab jõuliselt meelde, et tõeline säästev areng seostab mure keskkonna pärast majandusliku konkurentsiga, tööhõive kvantitatiivse ja kvalitatiivse parandamisega ja sotsiaalse sidususega.

5.7.1

Olemasolevate finantsinstrumentide kasutamine ja uute finantsinstrumentide loomine, et jaotada investeerimisriske ökotehnoloogilistesse projektidesse ja ühiskonda, eelkõige kapitali riskifondid, nõuavad kompetentsete analüütikute ettevalmistamist, et hinnata projekti tehnilist ja majanduslikku teostatavust, mille puudumisel on risk raisata asjatult teisteks operatsioonideks vajalikku krediiti. Projektide kinnitamine peaks olema rajatud teaduslikele alustele ning tõsisele ja objektiivsele tehnikale eelarvamustevabalt. Uute finantsinstrumentide tööle rakendamine võiks olla võimalus kaasata ökotehnoloogia arengusse kohalikud kollektiivid ja kujutada ette era- ja avaliku sektori partnerlust.

5.7.2

Mis puudutab ettevõtete poolt kinnitatud investeeringuid eesmärgiga vähendada oma tegevuse negatiivset mõju keskkonnale või selle parendamiseks säästva arengu mõttes, siis tuleb rõhutada, et tegemist on sageli, eriti rasketööstuses, märkimisväärsete rahaliste kohustustega. Oleks soovitav selles suhtes mõelda maksustrateegiate juurutamisele eesmärgiga julgustada seda sorti investeeringuid ja vastupidi, kehtestada ebasoodne maksustamine neile ettevõtetele, kus ei tehta ühtegi pingutust parandada oma tegevuse mõjutusi keskkonnale ning kes soovivad madalama hinnaga tootes lõigata konkurentsis kasu.

5.8.1

Idee soodustada ökotehnoloogiaid viisil “pigem keskkonnasõbralik” ei ole uus. See peaks olema hinnatud nii ökotehnoloogia usaldusväärsuse kui riigirahade vaatenurgast. See võib olla võimaluseks arendada saavutustele suunatud riigihangete praktikat. Igal juhul ei saa tegemist olla tühja-tähjaga, mida antakse vastavalt enda äranägemisele.

5.9.1

Iga põlvkond on vastutav ühiskonna eest, mille ta jätab oma lastele. Üha enam ja enam annavad meie kaasaegsed endale aru, et nad vastutavad keskkonna eest, mille nad pärandavad tulevatele põlvkondadele. Ökotehnoloogiate soodustamine vajab pedagoogikat, informatiivset pingutust, mis selleks, et olla efektiivne peab olema realistlik, rõhutades eeliseid, ning kergesti arusaadav ja kättesaadav. Sealt tuleneb tõelise dialoogi organiseerimise vajadus asjasse puutuvate osapoolte ja kodanike vahel. Tuleb mobiliseerida kohalikke ametivõime, kellel lasub tihti oluline keskkonnaalane vastutus.

5.10.1

Komisjoni soov tegutseda ülemaailmsel tasandil on kiiduväärne. EMSK tuletab meelde, et enamuses arengumaadest jääb esmaseks mureks majanduskasv ja võitlus vaesusega. Lisaks sellele on nende maade finantsvõimalused nõrgad. Komitee leiab seega, et tõhus abi peaks rohkem põhinema “vahepealsete” tehnoloogiate edastamisel, mis lihtsate ja odavatena kujutavad endast juba positiivset evolutsiooni algse situatsiooniga võrreldes ja mille tulemus ei jää ilmtingimata alla komplekssemate ja kallimate omale. Selles vallas tuleks juhtida tähelepanu sellele, et vähem komplekssete lahenduste korral koormatakse tehnoloogia saajat väiksemate kuludega autoriõiguste ja intellektuaalse omandi ja patendi kaitsele.

5.10.2

EMSK leiab, et oleks huvipakkuv, kui Euroopa Liit osaleks UNITAR (3) juhitava arengu- ja üleminekumajandusega maade säästva urbaniseerumise projektis. Ta märgib, et antud tegevuse raamides on avatud õppe-, analüüsi- ja koolituskeskusi Kuala Lumpuri's (Malaisias), Curitiba's (Brasiilias) ja Ouagadougous (Burkina Faso's). UNITAR planeerib tegevust ka Kesk-Euroopas. Seoses sellega meenutab komitee ka oma algatust “asjakohaste ökotehnoloogiate sõltumatute kompetentsikeskuste” loomiseks. (4) Need keskused võivad organiseerida vajaliku oskusteabe üleandmist, nõustada omavalitsuste otsustusorganeid, aga ka kodanikuühiskonda ning nad ei pea tingimata piirduma uute liikmesriikidega.

5.11.1

EMSK leiab, et pakutud algatuste hulgas pakub kõige enam huvi informatsiooni vahetamine edukate rakenduste kohta ja nende võrdlusindikaatorid. Aruandlus kaks korda aastas nõukogule ja parlamendile riskib jääda, juhul kui see ei ole väga konkreetne ja sünteesivõimeline, lihtsalt üheks aruandluseks teistele lisaks. Mis puutub Euroopa tehnoloogia komiteesse, siis tundub termin “komitee” olevat halvasti valitud, kuna tegemist ei ole komiteega sõna tavalises mõttes, vaid kindlat sorti foorumiga, millel saaksid kokku teadlased, tehnikud, töösturid, ettevõtjad, mitteriiklikud organisatsioonid, jne. Ometigi võiks küsida, kas selle ülesandeid ei võiks täita keskkonna PD ja uurimistööde PD loomata lisaks veel ühte instantsi, mille efektiivsus, kui ta on väga arvukas, kipub jääma kahtlaseks.

5.11.2

Lähtudes “edasimineku” vaimust, pakkus EMSK oma eelmises arvamuses välja “keskkonna vahendaja”, kes vastutaks just nimelt nende ökotehnoloogiate arengut takistavate tegurite esiletoomise eest, mis on tingitud kehtivast seadusandlusest. See ettepanek on töökindlam kui ulatusliku foorumi loomine, millel on oht jääda üldsõnaliseks.

6.1

EMSK tunnistab, et komisjoni algatus töötada välja ökotehnoloogiate soodustamise tegevuskava pakub huvi, mis ajendas ulatusliku konsultatsiooni. Üldiselt on sellelaadse mitteseadusandliku dokumendi ülesandeks teha antud küsimuses kokkuvõte, jäädes paindliku käsitluse juurde ja fikseerides üldised orientiirid.

6.2

EMSK leiab, et ökotehnoloogiate konkreetne areng kulgeb ilmtingimata läbi valikute, valikute hierarhia ja finantseerimiste klassifikatsiooni, mis on piiritletud ja mida tuleb kasutada teadlikult. Võime opereerida pidevate valikutega on euroopaliku strateegia edu tingimuseks selles valdkonnas ning vajab realistlikku ja konkreetset lähenemist.

6.3

Ta rõhutab ökotehnoloogiate efektiivsuse kinnitamise süsteemi ja nende kohta kättesaadavate andmete levitamise tähtsust. See on üks eeltingimusi ökotehnoloogiate levikule ja nende rakendamiseks ettevõtetes ja avalik-õiguslikes asutustes.

6.4

Lõppude lõpuks, kas ei peitu kogu küsimus mitte nende ökotehnoloogiate määratlemises, mida on mõttekas arendada lähtuvalt nende efektiivsusest, turu tingimustest, keskkonna nõuetest, tööhõive kvantitatiivsest ja kvalitatiivsest situatsioonist, elatus- ja arengutasemest. See on otsustusvõime ja teadusliku, tehnilise, majandusliku ja sotsiaalse kompetentsuse küsimus, mida liit peab valdama kui ta tõepoolest tahab soodustada ökotehnoloogiaid.

28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/49

A.

EL-USA suhetel, mille vankumatuks aluseks on kindel mõlemapoolne veendumus avatud demokraatlikest ühiskondadest, on pikk vastastikusel kasul põhinev ajalugu. Külma sõja järgses muutunud geo-strateegilises keskkonnas võtsid nii EL kui USA endale täieliku ja võrdõigusliku partnerluse kohustuse. Ja kuigi see muutunud keskkond on suhteid mitmel korral proovile pannud, on partnerlus püsima jäänud.

B.

Avalik arvamus mõlemal poolt Atlandi ookeani näitab, et on nii ühisjooni kui ka erinevusi. Kui erinevused on selgemini tajutavad välispoliitiliste teemade puhul, siis oodatust isegi rohkem ühisjooni on majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaküsimustes, kus valitseb laialdane üksmeel selle suhtes, et jätkuv ja intensiivne dialoog pole vajalik üksnes EL ja USA pikaaegseid huvisid silmas pidades, vaid ka kogu ülejäänud maailmale.

C.

Transatlantiline majandus on aja jooksul isegi rohkem otseinvesteeringutega kokku põimunud, mis edestavad selgelt kaubavahetust oma tähtsuse poolest. Kuigi kaubandusvaidlused äratavad tähelepanu, on nendega seotud alla 1 % transatlantilisest kaubandusest. Kasvav vastastikune majanduslik sõltuvus põhjustab pingeid, mis ulatuvad riigipiiride taha ning mõjutavad selliseid fundamentaalseid siseküsimusi nagu maksustamine, valitsemistava või reguleeringud.

D.

EL ja USA majandustegevuse tulemused pakuvad kirjut pilti, mis tõestab, et kummagi poole majandusel on oma tugevad ja nõrgad küljed. Mõlemal majandusel tuleb järgnevatel aastatel silmitsi seista oluliste väljakutsetega, mis tekitab vajaduse ulatuslikuma dialoogi ja koostöö järele, et majandused mõlemal pool ookeani võiksid funktsioneerida tõrgeteta oma inimeste hüvanguks.

E.

Muutused geopoliitilistes väljakutsetes ja ohud on suhteid palju kordi proovile pannud. Hea valitsemistava loomine ja laiendamine, kaasates sotsiaalpartnereid ja tsiviilühiskonna struktuure kogu maailmas, võiks olla kasulikuks panuseks maailma turvalisemaks muutmisel ning kodanike osalemisvõimaluste parandamisel nende elu- ja töötingimusi määravate otsuste langetamisel.

F.

Kuigi globaliseerumine on toonud kaasa palju kasulikku, edendanud avatud ühiskondi ja majandusi, samuti kasvatanud kaubandust, välisinvesteeringuid ning ülemaailmset rikkust, pole ta kõike positiivselt mõjutanud. EL ja USA, ühendades oma jõupingutused, võivad kaasa aidata globaliseerumise majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapotsentsiaali realiseerimisele, täiustades valitsemistava nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil, sotsiaalne ja tsiviildialoog kaasa arvatud.

G.

Mõlemad pooled rõhutavad EL-USA suhete strateegilist tähtsust ning mitmekülgset konteksti, kuna globaalsed väljakutsed nõuavad jõudude ühendamist. Hiljutistes transatlantilisteleste suhete institutsionaalse korralduse parandamise ettepanekutes on rõhutatud püsiva ja intensiivse dialoogi olulisust niihästi suhete arendamise kui ka rahvusvaheliste institutsioonide ja muu maailmaga kööstöö tegemise seisukohalt.

H.

EMSK toetab transatlantilistlest koostööd ja soovitab selle tugevdamiseks ning laiendamiseks niihästi kaasata võimalikult laia huvide- ning asjaosaliste ringi kui ka arendada ja laiendada lähenemisviisi, mis hõlmaks dialoogidele ja nende vastavatele toetajaskondadele olulisi teemasid mõlemal poolt Atlandi ookeani.

I.

Kooskõlas Iirimaa kui eesistujariigiga toetab EMSK tugevalt transatlantilist koostööd ning oluliste huvirühmade kaasamist Ameerika ja Euroopa tsiviilühiskonnast. EMSK toetab seetõttu tsiviilühiskonna võrgustike tugevdamist ja avardamist, kaasa arvatud dialoogid, ning on valmis andma omapoolse panuse mainitud võrgustike ja dialoogide vahelise infovahetuse ja koostoimimise suurendamiseks, et tekiks regulaarne ja püsiv koostöö ning et moodustataks Transatlantiline ja/või USA Majandus- ja Sotsiaalkomitee.

J.

EMSK on valmis olema dialoogi edendamise ja oluliste osapoolte kokkusaamise foorumiks. Komitee teeb antud kontekstis ettepaneku korraldada koos oluliste asjaosaliste ja institutsioonidega konverents dialoogi tugevdamiseks. Tugevdatud dialoog aitaks aktiveerida tsiviilühiskonda mõlemal pool Atlandi ookeani ja poleks kasulik vaid EL ja USA pikaajalistele huvidele vaid ka muule maailmale.

2.1

EL-USA suhetel on pikk vastastikust kasu toonud ajalugu ja need suhted olid eriti intensiivsed külma sõja perioodil. Marshalli plaan Euroopa ülesehitamiseks oli selle aja üheks kõige olulisemaks elemendiks. Pärast külma sõja lõppemist võtsid USA ja EL vastu terve rea dokumente oma tulevase koostöö põhimõtete kindlaksmääramiseks ja sellele muutunud geo-strateegilises keskkonnas võrgustiku loomiseks. (1) Rahu, stabiilsuse ja majanduskasvu edendamine, globaalsetele väljakutsetele vastamine, majanduskoostöö ning “sildade” loomine üle Atlandi moodustasid nende lepingute tuuma. 21. juunil 1999 EL-USA tippnõupidamisel Bonnis vastu võetud Bonni deklaratsioonis kohustusid mõlemad pooled osalema “täielikus ja võrdõiguslikus partnerluses” majanduses, poliitika ja julgeoleku küsimustes.

2.2

Need EMSK poolt toetatud lepingud, mis on loonud terve rea institutsionaalseid korraldusi, kaasa arvatud transatlantilised dialoogid, on muutnud võimalikuks sotsiaalpartnerite ja tsiviilühiskonna osalemise antud jõupingutustes.

2.3

1990-ndatel ning ka viimastel aastatel on suhted läbinud erinevaid etappe, mille jooksul riikidel mõlemal pool Atlandi ookeani on tulnud kas siis suurema või väiksema vaevaga kohaneda uute reaalsustega. Kuigi tugeva transatlantilise partnerluse alused on jäänud muutumatuteks, on muutused tekitanud atlandiüleseid pingeid ja eriarvamusi, seda osaliselt seisukohtade ja orientatsioonide erinevuse, osaliselt institutsionaalsetes korraldustes (2) säilinud ebaadekvaatsuste tõttu..

2.4

Dialoogi lihtsustamiseks ja poliitika suunamiseks ühistele eesmärkidele oleks kasulik heita pilk kõne all olevate inimeste arvamustele, mis väljendub uuringuaruannetes ning avaliku arvamuse küsitlustes (mis on läbi viidud näiteks USA Saksamaa Marshalli Fondi (German Marshall Fund of the US) või Pew Uurimuskeskuse (Pew Research Center) poolt (3)). Avaliku arvamuse küsitluste tulemused USAs ja Euroopas näitavad nii ühisjoonte kui erinevuste (4) olemasolu. Ameeriklased ja eurooplased toetavad ühtemoodi avatud demokraatlikke ühiskondi, nad austavad inimõigusi ja õigusriiki ning usuvad turupõhisesse majanduspoliitikasse. (5) Kuid siiski pole nende väärtushinnangud alati identsed. Kui küsiti, kas eurooplastel ja ameeriklastel on erinevad sotsiaalsed ja kultuurilised väärtused, siis enamus vastanutest mõlemal pool Atlandi ookeani nõustus sellega (83 % vastanutest USAs ja 79 % Euroopas). (6)

2.5

Kuigi ameeriklased olid 2002.a. suuremad internatsionalistid kui enne 11. septembrit 2001, on ameeriklaste ja eurooplaste arvamustes suuri erinevusi sellistes välispoliitilistes küsimustes nagu USA globaalne juhiroll või ohtudele reageerimine. (7) Nii ameeriklaste kui eurooplaste arvates on ühekülgsus probleemiks. Mõlemad suhtuvad positiivselt ÜROsse ja soovivad seda tugevdada, kuid ameeriklased on valmis ÜROst mööda minema, kui nende riiklikud huvid seda nõuavad. Kuigi soft power (mahe jõud) kasvab välja niihästi USA kultuurist kui poliitikast, (8) pannakse sellele Euroopas rohkem rõhku (9) ning valdav enamus inimesi mõlemal poolt Atlandi ookeani arvab, et EL-i soft power'il võib olla mõju lahendamaks maailma probleeme diplomaatia, kaubanduse või arenguabi kaudu. (10)

2.6

Kui ameeriklased toetasid 2003.a rohkem tugeva Euroopa partneri olemasolu, siis eurooplaste soov toetuda välispoliitikas USAle oli väiksem (11). Samal ajal, kui seda eurooplaste arvamuse muutumist on kõige tõenäolisemalt mõjutanud Iraagi sõda, “näivad ameeriklased olevat meelestatud oodatust positiivsemalt Euroopa Liidu suhtes.

2.7

Sotsiaal-, äri- ja keskkonnaküsimustes on oodatust rohkem ühiseid perspektiive, mis siiski ei kajastu valitsuse tasandil. On teada, et eurooplaste jaoks on oluline Euroopa sotsiaalne ja keskkonnadimensioon, mis Euroopas kuulub poliitilise demokraatia juurde, ja ka ameeriklased rõhutavad hädasolijate abistamist ja keskkonna kaitsmist. USA ühiskonnapoliitikas domineerivad majandus, haridus ja sotsiaalhooldus. (13) Kuigi ameeriklased peavad eraettevõtlust õigeks ja kiidavad seda, peab kaks kolmandikku vajalikuks valituse kaitset vaestele (14) ning igale kodanikule piisava toidu ja magamiskoha kindlustamist. Üle 50 % ütleb, et valitsus peaks aitama vaeseid ka siis, kui see tähendaks suurematesse võlgadesse sattumist; 86 % nõustub väitega, et keskkonnakaitse seadused ja eeskirjad peaksid olema rangemad; 65 % nõustub väitega, et inimesed peaksid nõus olema maksma rohkem, et kaitsta keskkonda; pooled ütlevad, et maksusüsteem on nende suhtes ebaõiglane ning paljud (üle 75 %) toetavad USAsse elama saabujate määra piiramist ning kontrollimist. Ameeriklased näivad ka teatud määral jagavat eurooplaste muret geneetiliselt muundatud organismide (GNOd) pärast, kui 92 % neist pooldab geneetiliselt muundatud organismide märgistamist. (15)

2.8

Valitseb ulatuslik üksmeel selles, et põhjalikum, intensiivsem ja jätkuv dialoog on vajalik ühiste huvide põhistamiseks, erinevuste ületamiseks ja ühiste huvide tunnustamiseks ühistes tegevusplaanides maailmamajanduse paljudes valdkondades. EMSK on oma eelmistes arvamustes tunnustanud transatlantiliste suhete olulisust ning rõhutanud, et laiapõhjaline partnerlus ja koostöö peavad põhinema vastastikusel mõistmisel ning austusel üksteise nägemuste, väärtuste, huvide ja ühiskonnamudelite suhtes. (16)

3.1

Transatlantiliste suhete põhidimensioonidest on kõige olulisemad järgmised: EL ja USA majandus- ja kaubandussuhted; globaalne poliitika ja julgeolek; globaliseerumine - rahvusvaheline majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane areng; atlandiülesed institutsioonid; atlandiülese partnerluse ja mitmepoolse valitsemistava põhimõtetest kinnipidamine.

3.2.1

Nagu Quinlan'i aruandest (17) transatlantiliste majandussuhete kohta selgub, on transatlantiline kaubandus pärast Berliini müüri langemist veelgi enam kokku põimunud ja vastastikuses sõltuvuses ning välisinvesteeringud ületavad tunduvalt kaubandust oma olulisuse poolest.

3.2.2

Näiteks, umbes pool USA välismaistest otseinvesteeringutest läks 1990-ndatel aastatel Euroopasse. Euroopa investeeringute osa USAs oli 2000. aastal ligi 25 % suurem kui Ameerika osa Euroopas. 2001. aastal ja 1990-ndate aastate põhiosas langes Euroopa arvele pool USA ettevõtete globaalsest kogukasumist. USA firmad investeerisid Hollandisse kapitali kaks korda nii palju kui Mehhikosse. Juba Texas üksinda on teinud Euroopasse rohkem investeeringuid kui kogu USA Jaapanisse.

3.2.3

Kuigi transatlantilised kaubandusvaidlused äratavad tähelepanu, hõlmab nendega seotud kaubandustegevus vähem kui 20 % transatlantilisest kaubandusest ning USA-EL kaubandusvaidluste sfääri jääb vähem kui 1 % transatlantilisest kaubandusest. Hoolimata 1999. aastal väljatöötatud varajase hoiatamise mehhanismist on vaidlused kaubanduse kaitsemehhanismide (näiteks kaitsemeetmed, dumpinguvastased ja tasakaalustamismaksud), toetustega seotud küsimuste, intellektuaalse omandiga seonduvate õiguste ning muude meetmete üle terase, banaanide, loomaliha hormoonide, geneetiliselt muundatud organismide(GMOd), kaubamärkide/geograafiliste märgiste valdkonnas põhjustanud tõsiseid lahkarvamusi ja vaidlusi. 16. märtsil 2004 oli Euroopa Liidul USAga pooleli 14 aktiivset WTO dispuuti. (18) Kõige viimase puhul neist, mis puudutas firmat Foreign Sales Corporation, kehtestas EL tariifid teatud USA tooteseeriatele selle ajani, kuni aluseks olev õigusakt, mille WTO on kuulutanud ebaseaduslikuks, kohaldatakse WTO eeskirjadega.

3.2.4

Osa EL ja USA vahelistest pingetest on tekkinud ka üha kasvavast vastastikusest majanduslikust sõltuvusest. Paljudel juhtudel pole siin tegemist traditsiooniliste “piiripealsete” kaubandusvaidlustega, vaid vaidlustega, mis ulatuvad üle piiride ning mõjutavad selliseid fundamentaalse tähtsusega siseküsimusi nagu ameeriklaste ja eurooplaste maksustamise viisid, ühiskonna valitsemine ning majanduse reguleerimine. (19)

3.2.5

EL ja USA majandustulemuste pilt on kirju. Vastupidiselt laialt levinud arvamusele, et USA majandus tõrjub Euroopa majanduse välja, näitavad isegi IMFi ning OECD andmed, et teatud valdkondades on Euroopa olnud edukam. (20) On tõsi, et üldised kasvumäärad on USAs olnud kõrgemad kui Euroopas, kuid elatusstandard, mõõdetuna sisemajanduse kogutoodanguga inimese kohta, on kasvanud Euroopas kiiremini kui USAs.

3.2.6

Töö tootlikkuse kohta on mitmesuguseid andmeid, sõltuvalt vaadeldud ajaperioodist. Alates 1995. aastast on USA tootlikkus olnud EL omast keskmiselt suurem, kuid kui vaadata pikemat perioodi (1990 - 2002), on ta madalam. Isegi kuigi keskmine on USAs kõrgem, on viie Euroopa riigi näitajad USAst paremad. Keskmine töötus on Euroopas kõrgem, kuid seitsme riigi töötus on madalam kui USAs.

3.2.7

Töötus on probleem majandusele tervikuna - tähendab see ju ressursside kasutamata jätmist - ja inimestele, eriti kui töötusega kaasneb sotsiaalse kaitse puudumine. Lisaks makromajanduspoliitikale võivad sellised tegurid nagu tööturu struktuur, haridustasemed või sotsiaalse kaitse süsteemide ülesehituse viisid mõjutada väga oluliselt tööturul osalemise näitajaid. Töötus koos sissetulekute ebavõrdsusega, sotsiaalse kaitse puudumine ning haridustasemed on tegurid, mis mõjutavad ja selgitavad vaesuse näitajaid.

3.2.8

Keskmiselt on maksud Euroopas kõrgemad kui USAs. Kuid see ei pea konkurentsivõimele tingimata negatiivset mõju avaldama. Kui maksuraha kulutatakse hästi, võib see suurendada majanduse tootlikkust. Seda on tunnistanud ka Maailma Majandusfoorum, vahetades riigieelarvete arvestamismeetodit, mistõttu 2003.-2004. aasta globaalse konkurentsivõime aruande kohaselt edestas Soome USAd, samuti parandasid oma positsiooni Rootsi ja Taani, jõudes kolmandaks ja neljandaks (varem olid nad vastavalt viiendal ja kümnendal kohal). (21)

3.2.9

Tootlikkust ja maksusid korraga vaadates näeme, et kõrgemad maksud ei pidurda tingimata tootlikkust. Viiest riigist, kelle tootlikkuse kasv on olnud alates 1995. aastast USA omast kõrgem - Saksamaa, Holland, Iirimaa, Prantsusmaa, Belgia ja Norra (kes pole EL liige) - on vaid Iirimaa madalate maksudega riik

3.2.10

Siit võib järeldada, et EL ja USA majandused on omavahel tugevasti seotud. Neil mõlemal on oma tugevad ja nõrgad küljed. Mõlemal majandusel tuleb lähiaastatel vastu astuda olulistele väljakutsetele, mis suurendavad vajadust ulatuslikuma dialoogi ja koostöö järele, et majandused võiksid mõlemal pool tõrgeteta toimida.

3.3.1

Külma sõja periood, mida iseloomustas EL ja USA huvide suur sarnasus, muutus olukorraks, milles põhimõttelistel strateegilistel väljakutsetel on erinev geograafiline algupära ning milles tekkivate ohtude olemus on muutunud, mistõttu tekivad ka erinevad seisukohad nende ohtudega toimetuleku osas.

3.3.2

Globaliseerumise potentsiaal on tohutu ja ta on palju kasu toonud. Siiski on praeguses globaalse majanduse toimimises sügavaid ning püsivaid disproportsioone. Rahvahulkade seisukohalt pole globaliseerumine vastanud inimeste lihtsatele ja õigustatud ootustele, et nende lastel oleks korralik töö ja parem tulevik. Kuna avatud ühiskondi ohustab globaalne terrorism, tuleb globaalses valitsemistavas keskenduda inimeste muredele ja ootustele ning globaalse julgeoleku suurendamiseks tuleb suurendada vastutust ning demokraatiat niihästi riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil. Globaliseerumine peab põhinema ühistel universaalsetel väärtustel ning austusel inimõiguste ja inimväärikuse vastu. (22) Kui globaliseerumist paremini juhtida, võib maailm muutuda ühtsemaks ja edukamaks. Parem globaliseerumine on parema ja turvalisema elu võti kõigile inimestele 21. sajandil, ükskõik kus nad elavad. Kui seda halvasti juhitakse, hakkab kasvama rahulolematus globaliseerumisega.

3.3.3

Antud kontekstis on võitlemine korruptsiooni, diktaatorluse ja ennast kompromiteerinud valitsustega; samuti sotsiaalpartnerluse ning tsiviilühiskonna struktuuride ehitamine kogu maailmas, eriti aga neis riikides, kus hea valitsemistava struktuurid on nõrgad või kus neid alles arendatakse, kasulikuks panuseks maailma turvalisemaks muutmisel ning kodanike võimaluste parandamisel nende elu- ja töötingimusi mõjutavate otsuste langetamises osalemisel.

3.3.4

EMSK panustamisel tsiviildialoogi loomisse ja tugevdamisse tulevastes EL liikmesriikides ning kolmandates riikides on pikaajalised traditsioonid. EMSK on ka olnud EL Barcelona protsessi aktiivne partner, mis aitab luua antud protsessidele alust. Lisaks võib demokratiseerimisprotsessi toetamisest ja sotsiaalsete partnertite loomisest Iraagis saada näiteks EL ja USA ühisprojekt.

3.3.5

Ka transpordi ohutus on USA ja EL ulatuslikke koostöövõimalusi pakkuv sektor. EMSK (23) näeb “pakilist vajadust, et EL võtaks endale rahvusvahelise juhi rolli laiema julgeolekuvõrgustiku väljatöötamisel, mis peaks olema suunatud ka terrorismi põhjustele, mitte ainult püüdma kõrvaldada terrorismi tagajärgi. […] Mere- ja õhutranspordi rahvusvahelisest olemusest tulenevalt peaksid ohutusnõuded põhinema vastastikustel vabalt rakendatavatel kokkulepetel, mille täitmine tagatakse diskrimineerimiseta, samal ajal peaksid need võimaldama kõige efektiivsemat kaubavoogu”. Lisaks hoiatas EMSK, et “Euroopa filosoofia ja kultuur säilitavad sügava austuse inimõiguste vastu ning ükski reageering terrorismiohule ei tohiks olla põhjuseks nende pikka aega austatud põhimõtete eiramisele.” USA/EL konteinerite turvalisuse leping (2003.a november) ning selle rakendamine pakuvad võimalust diskussiooniks transatlantilise dialoogi raames. USA ja EL teevad samuti koostööd rahvusvahelisel tasandil ILO-ga meremeeste identiteedi küsimustes ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni ning ILO-ga sadamarajatiste julgeoleku ja ohutuse küsimustes..

3.4.1

Globaliseerumine on toonud palju kasu, edendanud avatud ühiskondi ja majandusi ning toetanud vabamat kaupade, ideede ja teadmiste vahetamist. On tekkinud tõeliselt globaalne südametunnistus, mis on tundlik vaesusest tuleneva ebaõigluse, ühinemisvabaduse mitteaustamise, soolise diskrimineerimise, laste töö ning keskkonna halvendamise vastu kõikjal, kus see toimub. (24)

3.4.2

Siiski, hoolimata kaubavahetuse, välisinvesteeringute ja ülemaailmse rikkuse kasvust, pole globaliseerumise mõju olnud kõiges positiivne. Kaubanduse ja kapitali, samuti teenuste ja isikute liikumist takistavate barjääride madaldumine kogu maailmas on kergendanud ettevõtete päritolu kindlaks määramist globaalses plaanis, kuid on ka loonud ülemaailmse konkurentsi tingimused, millel on murettekitav mõju töötegijatele, maksudele ning sostiaalse kaitse süsteemide ja üldkasutatavate teenuste finantsilisele jätkusuutlikkusele. Maailma mastaabis on see suurendanud 1990ndatest aastatest alates vaesust 54 riigis. (25) Riikidevaheline ja riikidesisene ebavõrdsus on kasvanud, maailmamajanduse stabiilsust ohustavad finantsturgude kõikumised ning makromajanduslikud ebaproportsionaalsused nagu valuutasuhted või kabanduse tasakaalustamatus.

3.4.3

EL ja USA, ühendades oma jõupingutused, võivad kaasa aidata globaliseerumise majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase potentsiaali täielikule väljatoomisele, parandades valitsemistavasid nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil ning täiustades rahvusvahelise kaubanduse, investeeringute, finantside ja migratsiooni kohta käivaid õigusnorme nii, et nendes oleks arvestatud kõiki huvisid, õigusi ja kohustusi ja saavutavad seeläbi kasvuhüvede laiapõhjalisema ja õiglasema jaotamise, tagades nii julgeoleku ja stabiilsuse kõigile.

3.4.4

Antud kontekstis vajab globaalne valitsemistava täiustamist. Rahvusvahelised organisatsioonid, kellel praegu on erinevad mandaadid, peavad oma jõupingutusi koordineerima. Globaliseerumise parem juhtimine nõuab WTO, ILO, Maailmapanga ja OECD koordineeritud koostegevust teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, eriti ILO ja ÜROga, samuti nende institutsioonide valitsemistava parandamist, kaasa arvatud sotsiaal- ja tsiviildialoog.

3.4.5

EMSK rõhutab põhiliste tööstandardite austamise ja rakendamise olulisust ning tervitab USA Rahandusministeeriumi jõupingutusi säilitada põhiliste tööstandardite tunnustamise tempo Maailmapanga ja IMFi poolt olulise teemana nende arengukavas. (26)

3.4.6

EMSK seab kahtluse alla Rahvusvahelise Valuutafondi algatuse vähendada oluliselt tööturu reguleeringuid Euroopas, (27) leides, et sel võivad olla tõsised mõjud euroopalikule ühiskonnamudelile ning ta märgib, et sotsiaalse turvalisuse võrgud on väga vajalikeks automaatseteks stabilisaatoriteks majanduslanguste tekkimisel.

3.4.7

Mõlemal pool Atlandi ookeani tuntakse üha suuremat muret töökohtade teistesse regioonidesse eksportimise pärast, tehnoloogiliste võimaluste, kaubandusbarjääride kahanemise, samuti erinevate regulatsioonisüsteemide poolt pakutavate konkurentsieeliste tulemusena, mis peamiselt seisnevad madalamates töö- ja keskkonnastandardites. Paljud majandusteadlased peavad seda suundumust vaba kaubanduse loogiliseks fenomeniks, (28) mis võimaldab hõlpsalt transportida töökohti madalapalgalistesse riikidesse. Ollakse arvamusel, et tulevikus võib see põhjustada pikaajalise strukturaalse tööpuuduse. Kuna nii EL asutamislepingud kui tulevane EL konstitutsiooniprojekt nõuavad elu- ja töötingimuste parandamist, tuleb mõelda, kuidas tõsta töö ja keskkonnastandardeid ning parandada elu- ja töötingimusi nendes riikides, samal ajal säilitades ja parandades Euroopas ja USAs vastavaid näitajaid.

3.4.8

Pärast viimaste aastate korporatiivskandaale on USA avalik arvamus muutunud korporatsioonide suhtes kriitilisemaks: 77 % ameeriklastest väidab, et väheste suurettevõtete kätte on koondatud liiga suur võim; 62 % ütleb, et ärikorporatsioonid teenivad liiga palju kasumit. (29) Korporatsioonide haldustava on seega üks põhiteemadest. Lisaks juba rakendatud või rakendamisel olevatele konkreetsetele tegevustele nagu Sarbanes-Oxley USAs, OECD poolne korporatsioonide haldamistava põhiprintsiipide revideerimine ning tegevused EL-i ja riiklikul tasandil, on vaja ka koordineeritud jõupingutusi korporatsioonide kohusetundliku valitsemise tagamiseks, milles arvestataks kõigi huvirühmade huvidega.

3.4.9

Nii EL kui USA on võidelnud progressi eest Doha voorus. Tsiviilühiskonna seisukohtade paremaks kaasamiseks läbirääkimistesse EL tasandil kaasab Euroopa Komisjoni Kaubanduse Peadirektoraat tsiviilühiskonna läbirääkimiste ettevalmistamisse ja järelkontrolli ning EMSK on sellesse protsessi täielikult kaasatud. Protsessi tõhustamiseks on EMSK haaranud initsiatiivi dialoogi organiseerimisel oma partneritega kõigil kontinentidel ning seoses sellega korraldatakse WTO- teemaline konverents 2004. aasta juulis. (30)

3.4.10

Keskkonna ja kliima muutused on selgelt valdkonnad, mille üle mõlema poole elanikud muret tunnevad, kuid valitsustel on antud küsimustes küllaltki erinevad arvamused. Pentagon avaldas hiljuti uurimuse kliimamuutuste erinevate stsenaariumide mõjust julgeolekule. Kyoto protokolli ratifitseerimisega seonduvate jätkuvate eriarvamuste valguses on kliimamuutuse potsentsiaalsed mõjud oluline kuid keerukas diskussiooniteema.

3.4.11

EMSK on mitmel korral rõhutanud jätkusuutliku arengu tähtsust. Kuigi rahvusvahelistel kohtumistel ja lepingutes on esinetud üksikdeklaratsioonidega, kaasa arvatud Maailma tippkohtumine, Milleeniumi eesmärgid või Lissaboni strateegia, on konkreetsed tegevused siiski maha jäänud. EMSK rõhutab seetõttu oma erinevates arvamustes väljendatud üleskutset teha jõupingutusi progressi saavutamiseks. (31)

3.4.12

EL on Doha-WTO läbirääkimistel rõhutanud lisaks kaubanduspoliitika meetmetele ka toidu turvalisust, tarbijakaitset ja loomade heaolu. EL arvab, et on vaja paremaid ja läbipaistvamaid rahvusvahelise toidukaubanduse eeskirju.

3.4.13

Põllumajandustegevustega seotud kaubandus koos selliste teemadega nagu hullu lehma tõbi (BSE), loomaliha hormoonid, talupidamissüsteem, toidu turvalisus ja geneetiliselt muundatud organismid (GNOd) on kõige keerukamaid valdkondi. EL-l ja USAl on palju põllumajandusalast kaubavahetust ja ärilist koostööd. Neil kahel suurel kaubanduspartneril on olnud teatud kaubanduspoliitilisi raskusi geneetiliselt muundatud organismide ja hormoonidega. Oluline on tunnistada, et EL ja USA on saavutanud konstruktiivseid kompromisse jätkuvas Doha-voorus eriti just põllumajanduse valdkonnas. EL on rõhutanud Euroopa põllumajandusmudeli rolli keskkonna ja loomade heaolu küsimustes ning mõõdukaid reforme põllumajanduspoliitikas, kus tulevikus koostatavates lepingutes ja eeskirjades tuleks kindlasti arvestada arengumaade kaubandusväliste murede ja eelistustega.

3.4.14

EL viimane laienemine esitab talle suurima väljakutse ning loob samal ajal dünaamilise protsessi Euroopa liikumisel unifitseerimise suunas; samuti rahu, julgeoleku ja jõukuse tugevdamisel kogu kontinendil. Nii EL kui USA on huvitatud EL uute liikmesriikide arengust, samuti suhete parandamisest Venemaa ja EL uute naabritega.

3.5.1

1990-ndate aastate lepingutes sätestatud institutsionaalsed korraldused on tekitanud teatud rahulolematust. Põhjuseks on olnud: teatud jõudude ebasümmeetria EL ja USA vahel; erinevused NATO, EL ja muude institutsioonide liikmeksolekus; EL mittetäielik integratsioon ja üldine rahulolematus EL ja USA tippkohtumisega. (32)

3.5.2

Äsjased ettepanekud institutsionaalsete korralduste parandamiseks näitavad, et progressi kõige olulisem tegur on jätkusuutliku intensiivse dialoogi käivitamine kõige olulisematel teemadel selleks kõige sobivamates institutsionaalsetes raamistikes. Kahjuks ei arvesta ükski lähenemisviis adekvaatselt sotsiaalsete partnerite ja tsiviilühiskonna kaasamisest saadavat kasu.

3.6.1

Kuna globaalsed väljakutsed nõuavad jõudude ühendamist, rõhutavad mõlemad poooled EL-USA suhete strateegilist tähtsust ja mitmepoolset konteksti.

3.6.2

Euroopa Nõukogu märkis 2003.a. detsembris, et “ transatlantilised suhted on asendamatud ning EL jääb täielikult ustavaks konstruktiivsele, tasakaalustatud ja tulevikku suunatud partnerlusele meie atlandiüleste partneritega”. (34)

3.6.3

EMSK nõustub Euroopa Nõukoguga, et pideva dialoogi säilitamine strateegiliste partneritena on eluliselt oluline ning tervitab nõukogu kavatsust toetada kõiki seadusandlike organite ja tsiviilühiskondade vahelisi dialoogivorme mõlemal pool Atlandi ookeani.

3.6.4

Kahepoolse koostöö ja mitmepoolsete institutsionide võrgustikus töötamise kaudu ühendavad transatlantilised partnerid meie aja väljakutsetele vastamiseks vajalikud nägemused ja oskused.

3.6.5

Vahepealsed erinevate initsiatiivide seeriad on välja toonud sügavama ja püsiva transatlantilise koostöö vajaduse. Saksamaa USA Marshalli Fond ja Atlandiülese Poliitika Võrgustik (APV) on olnud EL-USA suhetega kõige aktiivsemalt tegelevate organisatsioonide seas. Nende tegevus ulatub avaliku arvamuse analüüsidest kummalgi pool Atlandi ookeani, kaasa arvatud suhete majanduslikud aspektid, kontaktide loomiseni ja konverentside korraldamiseni ning EL-USA tulevikusuhete tarvis soovituste ja strateegiate väljatöötamiseni.

3.6.6

Transatlantilise poliitika võrgustik on välja töötanud 10-punktilise - 10-aastase tegevusplaani atlandiülese partnerluse tugevdamiseks, mis viiakse ellu aastatel 2005-2015, lähtudes ühiselt kokkulepitud eesmärkidest, tegevustest ja edukriteeriumidest. Strateegia rajaneb neljal huvivaldkonnal: majandus, kaitse ja julgeolek, poliitiline ja institutsionaalne valdkond. (35)

3.6.7

Kuna antud programm kujutab endast väärtuslikku panust suhete arendamisse, tunneb EMSK kahetsust selle üle, et suhete sotsiaalset dimensiooni pole peaaegu mainitud.

3.6.8

Majanduses on pikka aega kestnud debatt transatlantilise turu üle. (36) APV kutsub üles süvendama ja laiendama transatlantilist turgu, teised on läinud kaugemalegi, kutsudes üles moodustama transatlantilist vabakaubanduspiirkonda. EL integratsiooni ja NAFTA kogemustele toetudes kaitseb EMSK lähenemisviisi, mille majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnamõõde on ühendatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse alusel. See on ka kooskõlas EL konstitutsiooniprojektiga, mis kutsub üles sotsiaalsele turumajandusele, mis on liidu üks eesmärk.

4.1

Tugev atlandiülene partnerlus on oluliseks liikumapanevaks jõuks edaspidiste väljakutsetega toimetulemisel. Nii Euroopa kui USA teevad kahepoolset koostööd ning töötavad oma väärtushinnangutest, veendumustest ja poliitikast lähtudes rahvusvaheliste institutsioonide kaudu maailma erinevates osades. Majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus, sotsiaalne ja tsiviildialoog moodustavad Euroopa valitsemistava põhielemendid, samal ajal kui need USAs on palju väiksema tähtsusega. Sellised erinevad lähenemisviisid võivadki tekitada üksteisele vasturääkivaid soovitusi ja koostöömudeleid mainitud regioonides.

4.1.1

Näiteks, kuna USA on liikumapanevaks jõuks Ameerikate vabakaubanduspiirkonna (Free Trade Area of the Americas e FTAA) loomisel NAFTA lepingu mudeli kohaselt, on regioonist kostnud ka hääli Euroopa integratsioonikogemuste kasutamise toetuseks. Niivõrd erinevad poliitilised tegutsejad nagu Brasiilia valitsus, Mehhiko president Vicente Fox (“NAFTA pluss”), USA esindajad ning ametiühingute võrgustik on nõudnud alternatiivi FTAA-le, mis sisaldaks ELle sarnaseid elemente nagu arendusfond ebavõrdsuste vähendamiseks, isikute vaba liikumine, osalemine otsuste langetamisel, ühisvaluuta ja rakendatavad sotsiaalsed standardid. (37)

4.1.2

Või teine näide: Kesk- ja Ida-Euroopa tulevaste liikmesriikide majandus- ja sotsiaalreformid on viimase 10-15 aasta jooksul saanud toetust nii ELlt kui rahvusvahelistelt organisatsioonidelt nagu IMF ja Maailmapank. Kuna ELl on vaid piiratud pädevus ja õiguspärand teatud valdkondades - näiteks sotsiaalse kaitse süsteemid - on selle valdkonna reforme viinud läbi rahvusvahelised institutsioonid, kes on olnud orienteeritud ühiskonnamudelile, mille aluseks olevad väärtused ja põhimõtted ei kattu täielikult euroopaliku ühiskonnamudeliga ja see võib uute riikide liitumisel tekitada probleeme. (38)

4.2

Kui Euroopa soovib, et tema hääl rahvusvahelisel areenil tugevamalt kostaks, peab ta jätkama integreerumist, et oma eneseväljendamise ja rahvusvahelises kogukonnas tegutsemise oskust parandada. Selles kontekstis tervitab EMSK Iirimaa eesistujaks olemise ajal tehtud jõupingutusi ja avaldab lootust, et äsjased arengud liikmesriikide positsioonides aitavad kaasa üksmeele saavutamisele tulevase konstitutsiooni osas.

4.3

Atlandiülene partnerlus on loonud institutsionaalsete korralduste süsteemi, millesse on kaasatud valitsused, samuti seaduseloojad ja tsiviilühiskonna võrgustikud. Tsiviilühiskond osaleb erinevate atlandiüleste dialoogide vormis, millede aktiivsus näib olevat ebaühtlane:

4.3.1

Atlandiülene äritegevusdialoog (The Transatlantic Business Dialogue - TABD) oli esimene ja teatud aja jooksul dialoogidest kõige aktiivsem. Siis tekkisid kahtlused dialoogi efektiivsuse ja tulemuste rakendamise suhtes. Dialoog taaselustati EL-USA tippkohtumisel 2003. Kaks uut kaaspresidenti teatasid hiljuti, et peavad vajalikuks TABDi taaselluäratamist, et toetada barjäärideta atlandiülest turgu ja stimuleerida atlandiülest majanduslikku koostööd.

4.3.2

Atlandiülene töödialoog (The Transatlantic Labour Dialogue - TALD) on toimunud põhiliselt olemasolevate ametiühingute konföderatsioonide raames. Selleks, et täielikult toetada atlandiülest dialoogi ning arendada EL-USA suhete sotsiaalset dimensiooni, tuleb TALDi tugevdada. Aastatel 2001-2003 tõi ühisprojekt “ Atlandiülese dialoogi parandamine - töö maailm” kokku rahvusvaheliste ettevõtete ametiühingute esindajad terve rea koolitusürituste raames.

4.3.3

Kuue aasta jooksul on Atlandiülene tarbijate dialoog (The Transatlantic Consumer Dialogue - TACD) arenenud kõige aktiivsemaks dialoogiks. Selle raames arutatakse mõlema poole jaoks murettekitavaid teemasid nagu GMOd, tellimata saadetud kommertssisuga e-mailid, digitaalne autoriõigus, samuti arengumaade tarbijaid puudutavaid teemasid. Dialoog toob kokku tarbijate esindajad ELst ja USAst ning esindab tarbijate tulevikuperspektiive mõlema poole administratsiooni juures.

4.3.4

Atlandiülene keskkonnadialoog (The Transatlantic Enviromental Dialogue - TAED) kestis vähem kui kaks aastat ja lõpetas finantsraskuste tõttu, kuid oleks eluliselt vajalik ka praeguste aktuaalsete keskkonnateemade käsitlemisel.

4.3.5

Praegune institutsionaliseeritud koostöö kahe parlamendi vahel on välja arendatud atlandiüleseks seaduseandjate dialoogiks, mis peab nüüd videokonverentse ja poolaastakohtumisi.

4.3.6

Mitteametlikku atlandiülest farmerite dialoogi tuleb tugevdada ning see tuleb integreerida atlandiülestesse dialoogidesse ja võrgustikesse, et selle raames oleks võimalik käsitleda selliseid teemasid nagu GMOd, hormoonid ja eriti Euroopa põllumajandusmudel.

4.3.7

Lisaks on Euroopa Nõukogu käivitanud kaks inimestelt-inimestele (people- to- people) algatust hariduse ja poliitikate koostamise valdkonnas, kaasates nendesse Ameerika ülikoolide EL keskused, samuti analüüsikeskusi, akadeemilisi institutsioone ja võrgustikke kohalikul tasandil.

4.3.8

Muud mitteametlikud dialoogid täiendavad antud pilti.

4.4

EMSK, lähtuvalt tema nõustajarollist Euroopas ja koostööpartneritega ning tsiviilühiskonnaga tehtavast koostööst kogu maailmas, sobib dialoogi edendamise ja oluliste osapoolte kokkutoomise foorumiks.

5.1

Kooskõlas Euroopa Nõukogu Iirimaa eesistusmiriigiks olemise aja poliitikaga, mis on seadnud sihiks tugevate ja produktiivsete atlandiüleste suhete tagamise, toetab EMSK jõuliselt atlandiülest koostööd ja soovib, et seda tugevdataks ning laiendataks niihästi võimalikult laia huvide ja asjaosaliste ringi kaasamisega kui ka lähenemisviisi arendamise ja avardamisega nii, et see hõlmaks dialoogide ja nende huvigruppide võimalike esindajate jaoks olulisi teemasid mõlemal pool Atlandi ookeani.

5.2

EMSK toetab Euroopa ja Ameerika tsiviilühiskonna vastavate huvikogukondade konstruktiivset kaasamist. Dialoogi struktuur, mis määrati kindlaks 1990ndate aastate lepingutes, on kasulik instrument, mida saab ja tuleb edasi arendada nii, et see hõlmaks tsiviilühiskonna võrgustike laiemat skaalat.

5.2.1

Et dialooge ja võrgustikke tõhusalt rakendada, peavad need põhinema partnerite huvidel, ootustel ja muredel ning vastastikust huvi pakkuvatel põhiteemadel. Kasulikuks võib osutuda põhjalik debatt nende rolli ja missiooni üle, samuti nende efektiivsuse parandamise üle. See tähendab ka ühisarusaamade kujundamist nende rolli kohta mõlemal poolt Atlandi ookeani, eriti valitustes ja parlamentides, kes on dialoogi olulised poliitilised partnerid.

5.2.2

Minevikukogemustele toetudes tuleb antud dialoogidele ja võrgustikele tagada võrdväärne ligipääs valitsustele ja kõrgetele riigiametnikele, kes võivad muuta nende töö atraktiivsemaks nende huvigruppide jaoks. Dialoogide ja võrgustike tugevdamine nõuab ka arutluste tulemuste ulatuslikumat arvestamist poliitiliste otsuste langetamisel.

5.2.3

Dialoogide ja võrgustike käigushoidmine ja nende tugevdamine nõuab pühendumist ja finantseerimist, kaasa arvatud põhikulude katmine. Antud kontekstis rõhutab EMSK, et finantseerimine peaks sisaldama selliste kohtumiste toetamist, mis võivad olla vajalikud ühisaluse leidmiseks ning ühisprojektide väljatöötamiseks.

5.2.4

Pikaaegses perspektiivis peaks EMSK olema valmis kaasa aitama informatsiooni ja vastastikuse suhtlemise suurendamisele nende dialoogide ja võrgustike vahel, mis võivad jõuda regulaarse ja püsiva koostööni. Tuleb ka kaaluda Atlandiülese ja/või USA Majandus- ja Sotsiaalkomitee loomist.

5.3

Käsitletavad teemad peavad põhinema võrgustike ja nende huvigruppide huvidel, ootustel ja muredel. Dialoogipidajad on juba teinud otsuseid/ettepanekuid nende teemade kohta, millega nad tegeleda sooviksid ning nad on formuleerinud oma eesmärgid.

5.3.1

TABD kinnitas hiljuti uuesti oma pühendumist atlandiüleste suhete tugevdamisele ning globaalse majanduskoostöö ja arengu edendamisele. TABD viib oma liikmete abil ellu oma tuumikkava. Ta kavatseb proaktiivselt identifitseerida esilekerkivad väljakutsed ning anda konkreetse kõrgetasemelise ärilise panuse EL-USA seadusandlikku ja poliitilisse tegevusplaani, töötades välja võtmesoovitused USA administratsioonile ja EL Komisjonile. Ta kavatseb välja pakkuda lahendusi atlandiülestele majandus-, kaubandus- ja investeerimisprobleemidele ning teha soovitusi mõlemal pool Atlandi ookeani olevate valitsuste ühistegevusvaldkondade kohta. Hiljuti tõi ta välja neli prioriteetset valdkonda: kaubanduse liberaliseerimine ja Doha voor, intellektuaalse omandiga seonduvad õigused, rahvusvahelised raamatupidamisstandardid ja julgeolek ning kaubandusteemad. Tema eesmärgiks on “ kaasa aidata barjäärideta atlandiülese turu loomisele, mis toimiks katalüsaatorina globaalse kaubanduse liberaliseerimisel ja kasvatamisel, samuti soovib ta stimuleerida innovatsiooni, investeeringuid ja majanduskasvu ning luua uusi töökohti”. TABD kavatseb ka jälgida valitsuste edusamme tema soovituste rakendamisel. (39)

5.3.2

TALDi jaoks on ametiühingud atlandiüleste suhete eluliselt vajalikuks osaks ning ta kaalub, kuidas nende osalust tõhusalt avardada ja süvendada. Ametiühingud on aastaid arendanud oma kahepoolseid suhteid ning sooviksid atlandiülese töödialoogi laiendamist. On arvukalt sotsiaalsete, majandus- ja töödimensioonide valdkonna teemasid, mida oleks võimalik arutada. Töökohtade dislokatsioon mõlemal pool Atlandi ookeani pakub võimalusi kogemuste vahetamiseks selle üle, kuidas antud probleemiga kummalgi poolt hakkama on saadud. Suurte korporatiivsete krahhide tekkimisel on vajalikuks teemaks korporatsioonide juhtimistavade parandamine, mis võimaldaks parandada infovahetust ja annaks töölistele võimaluse oma hääl paremini kuuldavaks muuta. Muud olulised dialoogiteemad on sotsiaalne kaitse, tervishoid, haridus ja koolitus, tööohutus ja tervis, pensionisüsteemid, samuti laiemad tööstusliku tegevusega seonduvad suhted nagu raamlepingud ning arenguabi ülevaatamine seoses rahvusvaheliste põhiliste tööstandarditega. (40)

5.3.3

TACD areneb ja koostab ühtse tarbijapoliitika soovitusi USA valitsusele ja Euroopa Liidule, esindades tarbijate huvisid EL ja USA poliitika kujundamisel. 45 EL ja 20 USA tarbijaorganisatsiooni osalevad tema töös põhiliselt töögruppide kaudu, mis tegelevad toiduga seotud valdkondadega, elektroonlise kaubandusega, majandusteemadega ja intellektuaalse omandiga ning töötavad välja ja esitavad TACDi ühispoliitika seisukohti. Tema valitsusega seotud tegevuste prioriteetide hulka kuulusid aastatel 2003-2004 globaalsed intellektuaalse omandi eeskirjad arstimitele juurdepääsu kohta, geneetiliselt muundatud organismid, toiduainete märgistamine, tellimata kommertssisuga elektrooniline post, interneti teel tehtavad pettused ja tarbijatele kahjude hüvitamine, toodete märgistused ja kaubanduseeskirjad, läbipaistvus ja varajane hoiatamine. (41)

5.3.4

Kahjuks on atlandiülene keskkonnadialoog katkenud, kuid ta on välja toonud selliseid olulisi arengusuundi nagu globaalse soojenemise mõjud, seetõttu tuleks atlandiülese tsiviilühiskonna võrgustiku tegevust antud valdkonnas toetada.

5.4

EMSK võib olla kasulikuks platvormiks atlandiülestele dialoogidele ja võrgustikele nende hääle kuuldavaks tegemisel ja nende koostoimimise laiendamisel.

5.4.1

Antud kontekstis pakub EMSK välja idee korraldada konverents, millel osaleksid kõik olulised osapooled. Sellise konverentsi eesmärk oleks atlandiüleste tsiviilühiskonna võrgustike arengu toetamine keskkonnaküsimustes; ühiste seisukohtade väljatöötamine valitsusvälise tasandi dialoogi olulisuse kohta ja selle raames käsitletavate teemade valimine; seatud eesmärkide ja koostatud strateegiate elluviimise parimate viiside valimine; arvamuste vahetamine ja koos töötamine.

5.4.2

Konverentsi ettevalmistamise käigus võiks EMSK ühendust võtta kõigi oluliste osapooltega ja institutsioonidega, et identifitseerida need tsiviilühiskonna olulised osad, kes konverentsil esindatud peaksid olema; ta peaks tõstatama nende huvide ja muredega seotud küsimusi, samuti teadvustama teemasid, mida osapooled soovivad käsitleda ning looma seeläbi aluse koostööle.

5.4.3

Tugevdatud dialoogist saadav kasu seisneks tsiviilühiskonna aktiviseerimises mõlemal pool Atlandi ookeani; tõhusate võrgustike loomises; arvamuste kujundamises ja vahetamises atlandiülese tsiviilühiskonna võrgustikes, kaasa arvatud dialoogid; kõrgetasemeliste valitsuskontaktide loomises; abis heade professionaalsete suhete kujundamisel võrgustike ja dialoogide ning valitsuste/administratsioonide vahel. See kõik võiks tugevdada ja parandada institutsionaalseid struktuure mitte ainult EL ja USA pikaaegseid huivisid silmas pidades vaid ka kogu muu maailma jaoks.

28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/58

1.1

23. juulil 2003. a võttis Euroopa Komisjon vastu ettepaneku muuta direktiivi 1999/62/EÜ, nn “Eurovignette'i direktiivi”.

1.2

Ettepanek on vastuseks Euroopa Ülemkogu 12. ja 13. detsembri 2002. a ning 20. ja 21. märtsi 2003. a taotlustele esitada uue Eurovignette'i direktiivi ettepanek 2003.a keskpaigaks.

1.3

Ühtlasi on see vastuseks üleskutsele Euroopa Parlamendilt, kes 12. veebruaril 2003. a vastu võetud Valget Raamatut käsitlevas resolutsioonis leiab, et infrastruktuuri kasutamist peaks maksustama.

1.4

Komisjoni ettepaneku peamine eesmärk on tagada infrastruktuuri kasutamise kulude tõhus sissenõudmine infrastruktuuri kasutajatelt. Põhimõtet, mille kohaselt kasutaja katab kulud, mida ta tekitab, saab ettepanekus esitatud süsteemi kaudu rakendada tulemuslikumalt kui Eurovignette'i direktiivi kaudu, sest uus süsteem võimaldab rohkem paindlikkust maksude diferentseerimisel olenevalt sõiduki liigist ning selle kasutamise ajast ja kohast.

1.5

Kindlasti ei ole ettepaneku eesmärgiks transpordisektori kulude ja maksukoormuse tõstmine, vaid eelkõige selgema ülevaate loomine, selleks et erinevate kasutusviiside poolt tekitatud kulud väljenduksid otsesemalt hinnas.

1.6

Praeguses etapis piirdub komisjon raskete kaubaveokite maksustamisega maanteetranspordi infrastruktuuri kasutamise eest. Siiski jätab ta endale õiguse hiljem esitada ettepanekuid lennu-, sisevee- ja meretranspordi infrastruktuuri kasutamise kohta konkreetseid transpordisektoreid käsitlevate direktiivide vormis ning märgib, et liikmesriigid ja linnad peaksid välja töötama oma lähenemisviisi erasõidukite/sõiduautode suhtes.

1.7

Raudtee osas eeldab komisjon, et infrastruktuuri kasutamise maksustamist on juba käsitletud raudtee paketis.

2.1

Komitee tervitab komisjoni ettepanekut muuta “Eurovignette”i direktiivi 1999/62/EÜ raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest, sest see võimaldab efektiivsemalt rakendada põhimõtet, mille kohaselt kasutaja maksab infrastruktuuri kasutamise eest.

2.2

Komitee arvamuse kohaselt on selle ettepaneku teine eelis see, et sellega püütakse teha lõpp erinevatele maksustamissüsteemidele, mida üha enam püütakse kehtestada või mis liikmesriikides juba kehtivad.

2.3

Komitee on arvamusel, et komisjon püüe lahendada direktiivi 1999/62/EÜ muutmise ettepanekuga üheaegselt kuus erinevat probleemi on liiga ambitsioonikas. Nimetatud probleemid on: välisriikides registreeritud sõidukid ei osale teatud riikides piisavalt infrastruktuuri k ulude katmisel;

2.4

See oleks esimene kord, kui selline ettevõtmine õnnestuks. Selle muudab veelgi ebarealistlikumaks asjaolu, et viimase kolme eesmärgi jaoks tehtavad arvestused erinevad üksteisest ning nõuavad esimese kolme jaoks kasutatavatest täiesti erinevat lähenemist.

2.5

Komitee märkis oma arvamuses Valge Raamatu kohta (K(1998) 466 lõplik), (1) et põhimõtet “kasutaja maksab” saaks rakendada ainult siis, kui oleks olemas põhjalik analüüs erinevate kuluartiklite suhtelise väärtuse kohta ning võrdne mänguruum kõikidele transpordiliikidele. Majandus- ja sotsiaalkomitee lisas, et enne “kasutaja maksab” põhimõtte kehtestamist peab olema selgus sissetuleku neutraalsuse ja selle rakendamise suhtes. Komitee näeb siin mitmeid probleeme, kuna ilmne viis selle kompenseerimiseks oleks osaline või täielik mootorsõiduki maksu kaotamine, mis mitmetes riikides ei oleks piisav ning loomulikult mitte niikaua kui eksisteerib kohustuslik EL miinimumtase.

2.6

Veel üks asjaolu, mida tuleb arvesse võtta on see, et alles jääks erinevate riiklike olemasolev eeskirjade ja süsteemide mosaiik, kuigi see on erinevate ülesehitustega.

2.7

Komisjoni ettepanek kehtestab raamistiku, milles liikmesriigid võivad luua üle 3,5 tonni kaaluvate raskete kaubaveokite maksustamise süsteeme. See tähendab reguleerimisala laiendamist. Olemasolevas “Eurovignette”i direktiivis on minimaalne piir 12 tonni. Kuna transpordiga seotud kulud nagu ohutus, liiklusummikute ja müra vähendamise meetmed on lisatud ettepanekuga direktiivi kohaldamisalasse ning kuna erasõidukid/sõiduautod ja alla 3,5 tonni kaaluvad kerged kaubaveokid annavad samuti oma panuse nende kulude tekkimisse, on komisjon arvamusel, et ka need sõidukid peaksid kuuluma direktiivi reguleerimisalasse. Komisjon räägib sellest sõnaohtralt oma 2001. a avaldatud Valges Raamatus pealkirja all “Euroopa transpordipoliitika aastaks 2010: aeg on otsustada” (European transport policy for 2010: time to decide). Oma ettepanekus on komisjon teinud mitmeid muudatusi, millest mõned laiendavad oluliselt olemasolevate meetmete ulatust, millest võiks järeldada, et kergete kaubaveokite ja erasõidukite/sõiduautode lisamisele direktiivi reguleerimisalasse ei ole takistusi. Samas, komisjoni üleskutse liikmesriikidele ja linnadele töötada selles valdkonnas välja oma lähenemisviisid osaliselt sellepärast, et need meetmed on valdavalt riikliku iseloomuga, annab komiteele piisavalt põhjust komisjoni lähenemist toetada. Nimetatud muudatusettepanek ei ole erasõidukite/sõiduautode ja alla 3,5 tonni kaaluvate kergete kaubaveokite lisamiseks õige vahend.

2.8

Kui komisjon jääb oma arvamuse juurde, et ainult kaubaveokite, mitte erasõidukite/sõiduautode maksustamise reguleerimine on piisav, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, oleks loogiline säilitada kaubaveokite suhtes olemasolev 12 tonnine miinimumkünnis. Igatahes, nagu ka komisjon ise oma seletuskirjas rõhutab, on kergete kaubaveokite osakaal rahvusvahelises transpordis nii väike, et nii nende kui ka sõiduautode mõju siseturu toimimisele on ebaoluline.

2.9

Komitee toetab ideed, et iga infrastruktuuri kasutaja peaks katma kulud, mida ta tekitab, punktis 2.3 nimetatud tingimusel, et oleks olemas põhjalik analüüs erinevate kulutegurite suhtelise väärtuse kohta. Sellega haakub ka asjaolu, et maanteevedu on esimene autotranspordi liik, mille suhtes hakatakse taolist süsteemi rakendama. Põhimõtteliselt tundub siiski, et sama süsteemi peaks rakendama ka teiste maanteetranspordi liikide ja teiste transpordiliikide suhtes.

2.10

Komisjoni ettepanek ei muuda selliste maksude nagu Eurovignette ja teemaksude vabatahtlikku iseloomu. Liikmesriikide otsustada on, kas nad valivad teemaksude või kasutusmaksude süsteemi. Komiteele tundub, et see valikuvabadus ei vii läbipaistvusele. Komitee arvab samuti, et maksude kogumise süsteemide koostoimimisvõime on (ettepaneku rakendamise) vältimatuks eelduseks.

2.11

Ettepanek hõlmab üleeuroopalist maanteetranspordivõrku ja teisi peateede võrgu osi, mis järgivad kiirteede marsruute. Kõrvalmaanteid, mis ei ole eluliselt vajalikud siseturu nõuetekohaseks toimimiseks, võib maksustada teemaksude või kasutusmaksudega, kuid need ei jää direktiivi reguleerimisalasse. Komitee mõistab, et vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele ei välista direktiivi artikli 7 muudatusettepanek teemaksude/kasutusmaksude erinevat rakendamist liikmesriikides. Komitee toetab seda lähenemist, pidades silmas asjaolu, et peateede võrk pole riikides, mis varsti liiduga ühinevad, veel piisavalt arenenud. Need riigid peavad loomulikult järgima olemasolevaid õigusakte ja poliitikat.

2.12

Oma ettepanekus loob komisjon otsese seose kehtestatava kasutusmaksu ning infrastruktuuri investeeringute ja selle hooldamise vahel. Sellisel viisil kavatseb komisjon vältida seda, et liikmesriigid kasutaksid kasutusmaksudest saadud tulu valitsuse taskute täitmiseks. Komitee arvab, et selline lähenemine on mõistlik, kuna sellisel juhul teatud infrastruktuuri kasutajad teavad, et makse, mida nad maksavad, võib kasutada infrastruktuuri investeeringuteks.

2.13

Komisjoni ettepanekus soovitatakse, et erakorralistel juhtudel ja pärast komisjoniga nõuetekohase korra kohast konsulteerimist võib teemakse suurendada määral, mis ei ületa 25 %, et võimaldada Euroopas olulise tähtsusega teiste transpordi infrastruktuuride ristfinantseerimist, mis asuvad samas transpordikoridoris või eriti tundlikes piirkondades. Komitee on arvamusel, et seda võimalust peaks kasutama võimalikult mõõdukalt ning et ühtegi transpordi infrastruktuuri ei peaks välistama. Tagamaks, et projekt, mille jaoks kõrgendatud makse kogutakse, ka tegelikult teostatakse, peaks nimetatud tulu selle kättesaamisel kandma ühenduse arvele ning maksma liikmesriigile ilma intressideta tagasi alles projekti lõpetamisel.

2.14

Lõpuks paneb komisjon ette, et igas liikmesriigis peaks looma sõltumatu infrastruktuuri järelevalveasutuse, mis kontrolliks ühenduses maanteetranspordi kulude ning teemaksudest ja kasutusmaksudest saadud tulu nõuetekohast kasutamist. Komitee toetab selliste iseseisvalt tegutsevate riiklike asutuste loomist, mille üle, pidades silmas nende ühenduse joaks olulist ülesannet, peaks vastavalt asutamislepingule järelevalvet teostama komisjon.

2.15

Selguse mõttes peaks direktiivi 1999/62/EÜ muutmise ettepaneku seletuskirjas märkima, et olenemata maksustamissüsteemist või järelevalveasutusest, mille kasuks otsustatakse, jäävad liikmesriigid ka tulevikus vastutama teedevõrgu nõuetekohase hooldamise eest. Infrastruktuuri remont ja hooldus jääb valitsuse peamiseks ülesandeks.

3.1

Komisjoni ettepanekus luuakse seos tee kasutusmaksude ja asjakohase maantee infrastruktuuri võrgu ehitamise, ekspluateerimise, hooldamise ja arendamise kulude vahel. Infrastruktuuri ehitamise kulu sisaldab ainult neid kulusid, mis tulenevad otseselt uue infrastruktuuri ehitamisest. Sellega peab komisjon silmas alla 15 aasta vanust infrastruktuuri. Sellisel viisil tahab komisjon välistada, et direktiivi reguleerimisalasse jääks olemasolev infrastruktuur, mille eest on juba makstud. Komitee on arvamusel, et selline kriteerium on õiglane ning peab seda õigeks lähenemiseks.

3.2

Investeerimiskulude osas sisaldab ettepanek kulusid müra vähendamise infrastruktuurile nagu näiteks mürabarjäärid kiirteede ääres. Komitee märgib siiski, et müraga ja seega ka mürabarjääride ehitamisega seotud kulude tekitajad on suurel määral need liiklejad, kes ei ole direktiiviga hõlmatud. Seepärast peaks mürabarjääride ehitamise kulud jaotama erinevate liiklejate vahel õiglaselt.

3.3

Komisjon teeb ka ettepaneku, et maks sisaldaks liiklusõnnetuste kuludega seotud summat, mida ei kata kindlustus. Kuigi teoreetiliselt on selline lähenemine võimalik, on komitee arvamusel, et selle praktikas rakendamine oleks keeruline, võttes arvesse kaudsete mõjude nagu seaduslike kahjutasude arvutamisega seotud kõrget määramatuse astet. Näiteks hüvitavad kindlustusseltsid praegusel ajal tegelikult väga harva sotsiaalkindlustuse kulusid.

Komiteele tundub, et liiklusõnnetuste tekitatud kuludele sobiva lähenemise väljatöötamiseks on vaja õnnetuste põhjusi käsitlevat uuringut. Selles kontekstis viitaks komitee oma arvamusele, mis käsitleb Euroopa Komisjoni teatist liiklusõnnetuste ohvrite vähendamisest poole võrra aastaks 2010. (2)

3.4

Komitee on arvamusel, et lähenemine, millega liikmesriikidele antakse võimalus kasutada liiklusummikut parameetrina infrastruktuuri maksu arvutamisel, on, arvestamata seda, et puudub “ummiku” definitsioon, vale, sest ummikuid tekitavad peamiselt sõiduautod.

3.5

Komitee on nõus komisjoni ettepaneku aluseks oleva peamise eeldusega, et muudetud direktiivi kehtestamine ei tohi suurendada maanteetranspordi sektori finantskohustusi. Komitee on siiski arvamusel, et mootorsõiduki maksu vähendamine või kaotamine ei taga piisavat fiskaalneutraliteeti. Loogiliselt võttes peaks kaaluma ka diiselkütuse aktsiisimaksu vähendamist.

3.6

Komitee nõustub ka liikmesriikidele pakutava võimalusega diferentseerida kasutusmakse olenevalt sõiduki keskkonnasõbralikkusest (EURO klassifikatsioon) ja kahjustustest, mida sõiduk teele tekitab.

3.7

Lõpuks toetab komitee täielikult komisjoni kavatsust kehtestada ühtlustatud maksustamismetoodika infrastruktuuri kasutamise eest, mis teeb lõpu erinevatele tee- ja kasutusmaksude süsteemidele.

4.1

Komitee hindab komisjoni initsiatiivi rakendada praktikasse põhimõte, et kasutaja maksab infrastruktuuri kasutamise eest.

4.2

Siiski arvab komitee, et komisjon on liiga ambitsioonikas püüdes direktiivi 1999/62/EÜ muudatusettepanekuga lahendada üheaegselt liiga paljusid probleeme.

4.3

Oma arvamuses Valge Raamatu (K(1998) 466 lõplik) kohta märkis komitee, et põhimõtet “kasutaja maksab” saaks rakendada ainult siis, kui oleks olemas põhjalik analüüs erinevate kulutegurite suhtelise väärtuse kohta ning võrdne mänguruum kõikide transpordiliikidele.

4.4

Üks komisjoni juhtpõhimõtetest on, et infrastruktuuri kasutamise maksustamine ei peaks tekitama uusi ja/või kõrgemaid makse. Sellepärast teeb komisjon ettepaneku anda liikmesriikidele võimalus selle kompenseerimiseks täieliku või osalise aastase mootorsõiduki maksu kaotamise näol. Komitee rõhutab, et paljudes riikides on juba mootorsõiduki maks EL miinimumtasemel või sellest väiksem ja seega ei ole see piisavaks kompensatsiooniks. Fiskaalneutraliteet oleks tagatud ainult vajaduse korral diiselkütuse aktsiisimaksu vähendamisega.

4.5

Komitee märgib ka, et erinevate riiklike eeskirjade ja süsteemide mosaiik eksisteeriks edasi, mis tähendab, et komisjoni eesmärki kehtestada ühtlustatud metoodika infrastruktuuri kasutamise maksustamise kohta ei oleks kahjuks võimalik saavutada.

4.6

Komitee on arvamusel, et komisjoni argumendid on vastuolulised, kui ta ühelt poolt teeb ettepaneku vähendada minimaalset piiri ja hõlmata ka 3.5 tonni kaaluvad kaubaveokid ning teiselt poolt lisab oma ettepanekusse sellised faktorid nagu liiklusummikutega ja liiklusõnnetustega seotud kulud ja keskkonnakulud, kuid mitte erasõidukid/sõiduautod, mis nimetatud kulusid tekitavad.

4.7

Oma ettepanekus loob komisjon otsese seose kehtestatava maksu ja infrastruktuuri investeeringute vahele. Tulud kavandatakse suunata tagasi sektorisse, kust nad on pärit, ning need ei ole mõeldud riigi rahakoti täitmiseks. Komitee toetab seda komisjoni lähenemisviisi.

4.8

Komisjon väidab, et maanteetranspordi maksud peavad olema seotud asjakohase maanteede infrastruktuuri võrgu ehitamise, ekspluateerimise, hooldamise ja arendamisega. Infrastruktuuri ehitamise kulu peab sisaldama ainult neid kulusid, mis tulenevad otseselt uute infrastruktuuri ühenduste ehitamisest. Uue infrastruktuuri all mõeldakse alla 15 aasta vanust infrastruktuuri. Komitee toetab seda õiglast lähenemist kui viisi, millega tagatakse, et makse ei kasutata juba olemasoleva infrastruktuuri, mille eest on juba makstud, kulude katteks.

4.9

Komisjon teeb ettepaneku, et rangetel tingimustel võib teemakse suurendada määral, mis ei ületa 25 %, et rahastada Euroopas olulise tähtsusega teisi transpordi infrastruktuure, mis asuvad samas transpordikoridoris või eriti tundlikes piirkondades. Komitee on arvamusel, et seda võimalust peaks kasutama võimalikult mõõdukalt ning et ühtegi transpordi infrastruktuuri ei peaks välistama. Kui seda tehakse, peaks laekumised kandma ühenduse arvele kuni projekti lõpetamiseni.

4.10

Komitee toetab ka ettepaneku reguleerimisala, mis hõlmab üleeuroopalist maanteetranspordivõrku ja sellele lähedal asuvate peateede võrgustiku osi, samuti kaalutlusi kõrvalmaanteede osas, mis ei ole eluliselt vajalikud siseturu nõuetekohaseks toimimiseks, kuigi need ei jää direktiivi reguleerimisalasse, ning ettepanekut luua igas liikmesriigis iseseisev järelevalveasutus, et tagada tee- ja kasutusmaksudest laekunud tulu õiglane jaotamine.

4.11

Lõpetuseks on komitee kriitiline ettepaneku suhtes lisada direktiivi ummikute ja liiklusõnnetuste tekitatud kulud ning keskkonnakulud, kuna need tekitatakse suurel määral erasõidukite poolt, millist sõidukite liiki direktiivi reguleerimisala ei hõlma, kuna ei ole selget analüüsi liiklusõnnetuste põhjuste kohta ega tundlike alade definitsiooni.

28.9.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 241/65

1.1

Ettepaneku eesmärgiks on parandada kontrollide sagedust, kvaliteeti ja ühtlustatust kooskõlas maanteetranspordi sotsiaalõigusnormidega, edendades seeläbi reeglite järgimist. Nende reeglite järgimine aitab parandada liiklusohutust ja ausat konkurentsi maanteetranspordis ning on ka autojuhtide tervise ja ohutuse huvides.

1.2

Ettepanekus nenditakse, et kontrollide arvu tuleb tõsta, et katta vähemalt kolm protsenti juhtide tööpäevadest. Selles nähakse ette ka protseduur, et seda minimaalset protsendimäära tulevikus veelgi suurendada. Vähemalt 30 protsenti neist kontrollidest tuleb läbi viia maanteel ja vähemalt 50 firma territooriumil.

1.3

Järgmiste abinõude eesmärgiks on parandada kontrollide kvaliteeti ja kindlustada nende ühtlustatus: kontrollide sisu peab sõltuma ühenduse reeglitest; kontrolle läbiviivatele ametnikele tuleb anda parem väljaõpe; rahvusvahelisel tasandil tuleb kontrolle sagedamini ühtlustada; kontrolle tuleb iga liikmesriigi siseselt koordineerida; riikide vahel tuleb vahetada informatsiooni; riskide klassifitseerimine ja rikkumiste tõsidus tuleb ühtlustada; ning komisjon peab looma komitee, et tagada reeglite ühesugune tõlgendamine, edendada kontrollide kvaliteeti ja ühtlustatust.

2.1

Komitee käsitleb head kontrollimist olulise ühenduslülina ahelas, mis algab heade seadusandlike aktide vastuvõtmisega ja lõppeb tõhusate karistustega. Kuna maanteetranspordialased sotsiaalõigusnormid on praegu ümberkujunemise faasis, millest on puudutatud niihästi sõiduki juhtimise ja puhkeperioodid kui ka salvestusseadmed (tahhograaf), tervitab komitee eriti katseid vaadata läbi kontrolle puudutavad reeglid.