Tervishoid teistes ELi riikides – patsientide õigused
KOKKUVÕTE:
Direktiiv 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius
MIS ON DIREKTIIVI EESMÄRK?
- Direktiiviga sätestatakse tingimused, mille kohaselt patsient võib ohutu ja kvaliteetse meditsiiniabi saamiseks sõita teise ELi riiki ning lasta kulud hüvitada oma ravikindlustussüsteemil.
- Samuti soodustatakse sellega koostööd siseriiklike tervishoiusüsteemide vahel.
PÕHIPUNKTID
- Raviteenuseid pakkuv ELi riik peab tagama
- patsientidele kogu teabe, mis on vajalik, et teha teadlikke valikuid, sh ravivõimaluste ning osutatavate tervishoiuteenuste kättesaadavuse, kvaliteedi, ohutuse ja hindade kohta ning teabe oma tegevusloa või registreerimise kohta;
- läbipaistva kaebuste esitamise korra olemasolu;
- kutsealase vastutuskindlustuse vms garantiid;
- isikuandmete puutumatuse;
- patsientidele juurdepääsu oma ravi käsitlevale kirjalikule või elektroonilisele ravidokumendile;
- samasuguse tervishoiuteenuste hinnaskaala nagu oma riigi patsientidele võrreldavas meditsiinilises olukorras või et küsitakse hinda, mis on arvutatud objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumite alusel, kui oma riigi patsientide jaoks võrreldav hind puudub.
- ELi riik, kus patsient on kindlustatud, peab tagama
- osutatavate tervishoiuteenuste kulude hüvitamise;
- teabe kättesaadavuse patsiendi õiguste ja võimaluste kohta;
- vajaduse korral patsiendile järelravi kättesaadavuse;
- patsientidele juurdepääsu oma ravidokumendile.
- On olemas riiklikud kontaktpunktid, kes jagavad teavet ning konsulteerivad patsientide organisatsioonide, tervishoiuteenuste osutajate ja kindlustusandjatega.
- Tervishoiuteenuste osutajad annavad patsientidele kogu teabe, mis on vajalik, et teha teadlikke valikuid, sh järgmise kohta:
- ravivõimalused;
- kättesaadavus;
- pakutavate raviteenuste kvaliteet ja ohutus;
- hinnad;
- teave tegevusloa või registreerimise kohta.
- Patsiendi oma riik peab hüvitama ravikulud siseriiklikult rakendatavas suurusjärgus.
- Patsient võib enne välismaale ravile siirdumist taotleda oma riigilt eelluba. See võib olla vajalik, kui ravi hõlmab vähemalt üht ööd haiglas ja/või kitsalt spetsialiseeritud ja kulukate meditsiiniliste seadmete kasutamist või kui see kujutab erilist riski patsiendi või elanikkonna jaoks.
- Kui siseriiklik ametiasutus leiab, et patsiendile on võimalik osutada vajalikke tervishoiuteenuseid meditsiiniliselt õigustatud tähtaja jooksul, võib ta keelduda eelloa andmisest.
- Taotlus raviteenuste kasutamiseks teises ELi riigis tuleb läbi vaadata mõistliku aja jooksul.
- Ühes ELi riigis väljakirjutatud retseptid kehtivad ka teistes ELi riikides.
- Riiklikud tervishoiuasutused peavad tegema omavahel koostööd õigusakti rakendamisel ning tervishoiuteenuste osutajate ja eksperdikeskuste vaheliste Euroopa tugivõrgustike väljaarendamisel.
- Koostöö hõlmab võitlust haruldaste haigustega, e-tervishoiu arendamist ja uute tervisetehnoloogiate hindamist.
- Õigusakti kohaldamisalasse ei kuulu pikaajaline hooldus, elundite kättesaadavus ja jaotamine ning vaktsineerimine.
- Direktiiv ei mõjuta viisi, kuidas ELi riigid korraldavad ja rahastavad oma kodanikele mõeldud riiklikke tervishoiusüsteeme.
- Euroopa Komisjon koostab iga kolme aasta järel aruande süsteemi toimimise ja direktiivi rakendamise kohta. Esimene aruanne võeti vastu 2015. aasta septembris ja järgmine aruanne 2018. aasta septembris.
Komisjon on võtnud vastu mitu direktiiviga 2011/24/EL seotud rakendusakti ja delegeeritud õigusakti. Nende hulka kuuluvad:
- rakendusdirektiiv 2012/52/EL teises ELi riigis väljakirjutatud retseptide tunnustamise kohta;
- otsus 2013/329/EL tervisetehnoloogiate hindamise eest vastutavate riiklike asutuste või organite võrgustiku loomise, juhtimise ja läbipaistva toimimise kohta;
- delegeeritud otsus 2014/286/EL tingimuste ja kriteeriumite kohta, mida Euroopa tugivõrgustikud ja nendega ühineda soovivad tervishoiuteenuste osutajad peavad täitma;
- rakendusotsus 2014/287/EL kriteeriumite kohta Euroopa tugivõrgustike rajamiseks, kõnealuste tugivõrgustike ja nende liikmete hindamiseks ning selliste võrgustike rajamise ja hindamisega seotud teabe ja eksperditeadmiste vahetuse hõlbustamiseks;
- rakendusotsus (EL) 2019/1765 e-tervise eest vastutavate riiklike asutuste võrgustiku loomise, haldamise ja toimimise kohta, mida hiljem muudeti rakendusotsusega (EL) 2020/1023 seoses COVID-19 pandeemia vastase võitluse eesmärgil toimuva piiriülese andmevahetusega riiklike kontakti tuvastamise ja sellest teavitamise mobiilirakenduste vahel. Muudatustega rakendusotsuses (EL) 2020/1023 lisati rakendusotsusele (EL) 2019/1765 eelkõige kaks uut lisa, milles käsitletakse vastavalt järgmist:
- osalevate ELi riikide ülesanded kaasvastutavate töötlejana riiklike kontakti tuvastamise ja sellest teavitamise mobiilirakenduste vaheliseks piiriüleseks andmetöötluseks ette nähtud födereeritud värava puhul;
- komisjoni ülesanded isikuandmete volitatud töötlejatena riiklike kontakti tuvastamise ja sellest teavitamise mobiilirakenduste vaheliseks piiriüleseks andmetöötluseks ette nähtud födereeritud värava puhul.
MIS AJAST DIREKTIIVI KOHALDATAKSE?
Direktiivi kohaldatakse alates 24. aprillist 2011 ning see pidi ELi riikides jõustuma hiljemalt 25. oktoobriks 2013.
TAUST
- Piiriüleste tervishoiuteenuste eeskirjad vajasid selgemat määratlemist seetõttu, et need olid välja töötatud enam kui kümne aasta pikkuse perioodi vältel Euroopa Liidu Kohtu üksikute otsuste alusel. Direktiiv kutsuti ellu selleks, et selgitada õigusi tervishoiuteenustele, mis tulenevad Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 56 põhinevatest Euroopa Kohtu otsustest, ning võimaldada nende õiguste kasutamist praktikas. Direktiivi eesmärk on selgitada piiriüleseid tervishoiuteenuseid reguleerivate eeskirjade seoseid olemasoleva raamistikuga, mis on sätestatud sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist käsitlevas määruses (EÜ) nr 883/2004 (vt kokkuvõte).
- Lisateave:
PÕHIDOKUMENT
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta direktiiv 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius (ELT L 88, 4.4.2011, lk 45–65)
Direktiivi 2011/24/EL hilisemad muudatused on algdokumenti lisatud. Vt konsolideeritud versioon.
SEONDUVAD DOKUMENDID
Komisjoni 15. juuli 2020. aasta rakendusotsus (EL) 2020/1023, millega muudetakse rakendusotsust (EL) 2019/1765 seoses COVID-19 pandeemia vastase võitluse eesmärgil toimuva piiriülese andmevahetusega riiklike kontakti tuvastamise ja sellest teavitamise mobiilirakenduste vahel (ELT L 227I, 16.7.2020, lk 1–9)
Komisjoni 22. oktoobri 2019. aasta rakendusotsus (EL) 2019/1765, milles sätestatakse e-tervise eest vastutavate riiklike asutuste võrgustiku loomise, haldamise ja toimimise eeskirjad ning millega tunnistatakse kehtetuks rakendusotsus 2011/890/EL (ELT L 270, 24.10.2019, lk 83–93)
Vt konsolideeritud versioon.
Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule direktiivi 2011/24/EL (patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius) toimimise kohta (COM(2018) 651 final, 21.9.2018)
Komisjoni 10. märtsi 2014. aasta delegeeritud otsus 2014/286/EL, millega kehtestatakse tingimused ja kriteeriumid, mida Euroopa tugivõrgustikud ja nendega ühineda soovivad tervishoiuteenuste osutajad peavad täitma (ELT L 147, 17.5.2014, lk 71–78)
Komisjoni 10. märtsi 2014. aasta rakendusotsus 2014/287/EL, millega sätestatakse kriteeriumid Euroopa tugivõrgustike rajamiseks, kõnealuste tugivõrgustike ja nende liikmete hindamiseks ning selliste võrgustike rajamise ja hindamisega seotud teabe ja eksperditeadmiste vahetuse hõlbustamiseks (ELT L 147, 17.5.2014, lk 79–87)
Vt konsolideeritud versioon.
Komisjoni 26. juuni 2013. aasta rakendusotsus 2013/329/EL, milles sätestatakse eeskirjad tervisetehnoloogiate hindamise eest vastutavate riiklike asutuste või organite võrgustiku loomiseks, juhtimiseks ja läbipaistvaks toimimiseks (ELT L 175, 27.6.2013, lk 71–72)
Komisjoni 20. detsembri 2012. aasta rakendusdirektiiv 2012/52/EL, millega nähakse ette meetmed, et hõlbustada teises liikmesriigis väljakirjutatud retseptide tunnustamist (ELT L 356, 22.12.2012, lk 68–70)
Viimati muudetud: 14.09.2020