Kokkuvõtete sõnastik

SCHENGEN (LEPING JA KONVENTSIOON)

14. juunil 1985 allkirjastasid Belgia, Luksemburg, Madalmaad, Prantsusmaa ja Saksamaa Schengeni lepingu ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise ning liikumisvabaduse pakkumise kohta kõigi lepinguosaliste riikide, teiste ELi liikmesriikide ja mõningate kolmandate riikide kodanikele.

Schengeni lepingu rakendamise konventsioon täiendab lepingut, sätestades korra ja kaitsemeetmed sisepiirikontrollita ala loomiseks. Konventsiooni allkirjastasid samad viis riiki 19. juunil 1990 ja see jõustus 1995. aastal. Leping ja konventsioon ning nendega seotud lepingud ja kõnealuste lepingute alusel vastuvõetud eeskirjad moodustavad Schengeni acquis’, mis on 1999. aastal integreeritud Euroopa Liidu raamistikku ja on saanud ELi õigusaktideks. Lissaboni lepinguga loodi „sisepiirideta ala (…), kus on tagatud isikute vaba liikumine“ ELi eesmärgina.

Praegu kuulub Schengeni ala koosseisu 26 Euroopa riiki, sealhulgas 22 ELi 27 liikmesriigist.

Bulgaaria, Horvaatia, Küpros ja Rumeenia kuuluvad vastavalt oma ühinemisaktidele Schengeni alasse, kuid nende sisepiirid on säilitanud oma piirikontrolli.

Iirimaa on ainus liikmesriik, mis ei kuulu Schengeni alasse. Ehkki ta osaleb Schengeni politseikoostöös ja kriminaalasjades tehtavas õigusalases koostöös, ei kuulu ta sisepiirikontrollideta alasse ning säilitab piirikontrolli Schengeni riikidega.

Lisaks on veel neli riiki – Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits – seotud Schengeni acquis’ga vastavate ELiga sõlmitud Schengeni assotsiatsioonilepingutega ja kuuluvad seetõttu samuti Schengeni alasse.

ELiga ühinevad kandidaatriigid peavad ühinemise ajal heaks kiitma kogu Schengeni acquis’. Piirikontroll sisepiiridel kaotatakse (nõukogu ühehäälse otsusega) alles pärast hindamist, mis:

LISATEAVE