Ebaseaduslike sisserändajate tagasisaatmine – ühised nõuded ja kord

 

KOKKUVÕTE:

direktiiv 2008/115/EÜ – ühised nõuded ja kord riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel

MIS ON DIREKTIIVI EESMÄRK?

Selle eesmärk on tagada, et ELil oleks tõhus ja inimlik tagasisaatmispoliitika, mis on hästihallatava rändepoliitika vajalik osa.

Sellega kehtestatakse ühised eeskirjad kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks, kes ei vasta või enam ei vasta ühegi ELi riigi territooriumile sisenemise, seal viibimise või elamise tingimustele ja sellega seotud menetluslikele tagatistele, soodustades samal ajal ebaseaduslike sisserändajate vabatahtlikku tagasipöördumist.

PÕHIPUNKTID

Ebaseadusliku riigisviibimise lõpetamine

Ebaseaduslik riigisviibimine lõpetatakse kahes etapis:

Tagasisaatmisotsus

Kui puuduvad kaastundlikud, humanitaar- või muud põhjused või kui elamisloa pikendamise menetlus on pooleli, peab ELi riik väljastama kolmanda riigi kodanikule, kes viibib tema territooriumil ebaseaduslikult, tagasisaatmisotsuse.

Kui kolmanda riigi kodanikul on mõnes muus ELi riigis väljastatud kehtiv elamisluba või samaväärne luba, peab ta viivitamatult tagasi pöörduma selle riigi territooriumile.

Kui mõni teine ELi riik võtab ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku kahepoolse lepingu alusel tagasi, on see riik vastutav tagasisaatmisotsuse väljastamise eest.

Tagasisaatmisotsusega võib kehtestada riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike vabatahtliku lahkumise tähtajaks 7 kuni 30 päeva. Teatavatel asjaoludel võib seda tähtaega pikendada; seda võib ka lühendada ja isegi mitte anda, kui on oht, et riigis ebaseaduslikult viibiv kolmanda riigi kodanik:

Vabatahtliku lahkumise tähtaja jooksul võib kehtestada kolmandate riikide kodanikele teatavaid kohustusi, mille eesmärk on vältida põgenemise ohtu.

Sisenemiskeelu võib väljastada koos tagasisaatmisotsusega, kui ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega või kui ebaseaduslikult riigis viibiv kolmanda riigi kodanik ei ole täitnud tagasisaatmisotsust. Sisenemiskeelu kestus määratakse igal üksikjuhul kindlaks ning see ei tohi ületada viit aastat välja aravatud juhul, kui kolmanda riigi kodanik kujutab endast ohtu avalikule/riigi julgeolekule.

Väljasaatmine

Kui tähtaega ei ole määratud või kui kolmanda riigi kodanik ei ole tagasipöördumiskohustust vabatahtlikuks lahkumiseks määratud tähtaja jooksul täitnud, peab ELi riik jõustama tema tagasisaatmisotsuse, välja arvatud erijuhud, kui tagasisaatmist võib edasi lükata. Kolmandate riikide kodanike väljasaatmine tuleb edasi lükata, kui on oht nende elule (mittetagasisaatmise* põhimõte) või kui tagasisaatmisotsus on ajutiselt peatatud.

Sunnimeetmeid, mis on proportsionaalsed ega ületa mõistliku jõu piire, võib kasutada kolmanda riigi kodaniku väljasaatmiseks viimase võimalusena.

Kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil

Teatavatel tingimustel – ja võttes nõuetekohaselt arvesse teatavaid tagatisi, sealhulgas kohtulikku läbivaatamist – võivad ELi riigid tagasisaatmismenetluse ajal kinni pidada kolmandast riigist pärit kodaniku, kui on oht, et ta põgeneb või hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid.

Kinnipidamisaeg ei tohi olla pikem kui kuus kuud.

Kasutada tuleb spetsiaalseid kinnipidamisasutusi või, kui see ei ole võimalik, majutamist vanglas eraldi ruumis.

Menetluslikud tagatised

Direktiiviga kehtestatakse mitmed menetluslikud tagatised:

ELi riigid peavad ka austama õigust perekonna ühtsusele ning pakkuma esmaabi, alaealistele juurdepääsu põhiharidusele ning pöörama tähelepanu haavatavate isikute erivajadustele kuni nende vabatahtliku tagasipöördumise või väljasaatmiseni.

Saatjata alaealised

Enne saatjata alaealise tagasisaatmisotsuse tegemist peavad asjakohased asutused andma abi, võttes arvesse lapse parimaid huve. Enne saatjata alaealise väljasaatmist ELi riigi territooriumilt veendub kõnealune riik, et alaealine saadetakse tagasi tema perekonnaliikme või määratud eeskostja juurde või naasmisriigi vastuvõtuasutusse.

Direktiiviga püütakse piirata saatjata alaealiste ja perekondade kinnipidamist ning kehtestatakse sobivad kinnipidamistingimused.

Üldeeskirjad

Mõned kolmandate riikide kodanike kategooriad võib direktiivi kohaldamisalast välja jätta, näiteks need, kes on kinni peetud seoses piiri ebaseadusliku ületamisega. ELi riigid peavad siiski tagama, et nende isikute kohtlemine ja kaitsetase vastaks vähemalt sunnimeetmete, väljasaatmise, tervishoiu ja kinnipidamise eeskirjadele. ELi riigid peavad igal juhul

Milliste riikide suhtes direktiiv kehtib?

Direktiiv kehtib kõigi ELi riikide suhtes, välja arvatud Iirimaa ja Ühendkuningriik ning järgmiste Schengeni alasse kuuluvate kolmandate riikide suhtes: Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits.

Rakendamine ja seonduvad õigusaktid

Euroopa Komisjon annab iga kolme aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule direktiivi kohaldamise kohta ELi riikides aru ja teeb vajadusel ettepanekuid muudatusteks.

Määrusega (EL) 2016/1953 kehtestatakse ühtne Euroopa reisidokument riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks (Euroopa tagasisaatmise reisidokument). See dokument kehtib kolmanda riigi kodanikule, kelle kohta ELi riik on teinud tagasisaatmisotsuse, vaid üheks reisiks tagasipöördumise sihtriiki saabumiseni.

Aastal 2017 avaldas komisjon soovituse (EL) 2017/432 ELi riikidele agasisaatmise tõhususe suurendamise kohta direktiivi rakendamisel, samuti soovituse (C(2017) 6505), millega võetakse kasutusele ühine tagasisaatmise käsiraamat, mida liikmesriikide pädevad asutused peavad kasutama tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmisel. Samuti tegi ta ettepaneku tagasisaatmispoliitika uue meetme – tagasisaatmise tegevuskava kohta ja ELi riikidele antavate soovituste kohta.

MIS AJAST DIREKTIIVI KOHALDATAKSE?

Seda kohaldatakse alates 13. jaanuarist 2009. See võeti ELi riikides seadusena vastu 24. detsembril 2010, välja arvatud eeskirjad tasuta õigusabi ja/või seadusliku esindamise kohta, mille tähtaeg oli 24. detsember 2011.

TAUST

Lisateave:

PÕHIMÕISTED

Välismaalase piirilt tagasi saatmine – pagulaste või varjupaigataotlejate sunniviisiline tagasisaatmine riiki, kus neid tõenäoliselt tagakiusatakse

PÕHIDOKUMENT

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT L 348, 24.12.2008, lk 98–107)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Komisjoni 16. novembri 2017. aasta soovitus (EL) 2017/2338, millega võetakse kasutusele ühine tagasisaatmise käsiraamat, mida liikmesriikide pädevad asutused peavad kasutama tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmisel (ELT L 339, 19.12.2017, lk 83–159)

Komisjoni 7. märtsi 2017. aasta soovitus (EL) 2017/432 tagasisaatmise tõhususe suurendamise kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ rakendamisel (ELT L 66, 11.3.2017, lk 15–21)

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule tõhusama tagasisaatmispoliitika kohta Euroopa Liidus – uuendatud tegevuskava (COM(2017) 200 final, 2.3.2017)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta määrus (EL) 2016/1953, mis käsitleb Euroopa reisidokumendi kehtestamist riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu 30. novembri 1994. aasta soovitus (ELT L 311, 17.11.2016, lk 13–19)

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule ELi tagasisaatmispoliitika kohta (COM(2014) 199 final, 28.3.2014)

Viimati muudetud: 20.02.2018