Ebatüüpilised õigusaktid

Ebatüüpilised õigusaktid on Euroopa institutsioonide poolt vastuvõetavate õigusaktide kategooria. Need võivad olla seotud Euroopa Liidu (EL) sisemise korraldusega või ette nähtud üldisemaks rakendamiseks konkreetsetes poliitikavaldkondades.

KOKKUVÕTE

SISSEJUHATUS

Ebatüüpilised õigusaktid on Euroopa institutsioonides vastuvõetavad õigusaktid. Kõnealuseid õigusakte nimetatakse ebatüüpilisteks, sest need ei kuulu Euroopa Liidu toimimise lepingus ette nähtud õigusaktide kategooriatesse (artiklid 288, 289, 290, 291 ja 292).

Seetõttu on olemas väga palju erinevaid ebatüüpilisi õigusakte. Mõned on ettenähtud ELi aluslepingute teiste artiklitega ja mõned on välja töötatud institutsioonide praktilise tegevuse käigus.

Ebatüüpilisi õigusakte eristatakse nende rakendamise alusel, mis on üldiselt poliitiline. Teisalt võivad mõned olla siduvad, kuid see on piiratud ELi institutsioonilise raamistikuga.

EBATÜÜPILISED ÕIGUSAKTID, MIS ON ALUSLEPINGUTES ETTE NÄHTUD

ELi institutsioonide kodukorrad on ebatüüpilised õigusaktid. Aluslepingutes on sätestatud, et ELi institutsioonid võtavad vastu oma kodukorra.

Kõnealustes kodukordades sätestatakse ELi institutsioonide korraldus, tegevus ja sisemised töökorra eeskirjad. Need on siduvad üksnes asjaomasele institutsioonile.

Aluslepingutes nähakse ette ka teist liiki õigusaktid, mis võetakse vastu ELi institutsioonide vahel toimuva poliitilise dialoogi kontekstis. Kõnealused õigusaktid on põhiliselt ettenähtud institutsioonide töö ja nendevahelise koostöö hõlbustamiseks. Näiteks rahvusvaheliste lepete vastuvõtmismenetluse kontekstis võib nõukogu esitada Euroopa Komisjonile suuniseid lepete läbirääkimisteks.

Institutsioonid võivad minna veel kaugemale, korraldades oma koostööd institutsioonidevaheliste kokkulepete kaudu. Seda liiki kokkulepped on samuti ebatüüpilised õigusaktid. Nendel võib olla siduv jõud, kuid üksnes leppe allkirjastanud institutsioonide jaoks.

EBATÜÜPILISED ÕIGUSAKTID, MIDA EI OLE ALUSLEPINGUTES ETTE NÄHTUD

Kõik ELi institutsioonid on oma tegevuse käigus välja töötanud mitmesuguseid vahendeid.

Näiteks kasutab Euroopa Parlament mõnede oma poliitiliste seisukohtade rahvusvahelisel tasandil väljendamiseks resolutsioone ja deklaratsioone. Samuti võtab nõukogu pärast oma istungeid korrapäraselt vastu järeldusi, resolutsioone ja suuniseid. Nende õigusaktidega väljendatakse peamiselt institutsioonide seisukohti konkreetsetes Euroopaga seotud või rahvusvahelistes küsimustes. Kõnealuseid õigusakte rakendatakse üldiselt, kuid need ei ole õiguslikult siduvad.

Komisjon võtab samuti vastu mitmeid talle eriomaseid ebatüüpilisi õigusakte. Sellisteks õigusaktideks on teatised, millega tavaliselt esitatakse uusi poliitilisi programme. Komisjon võtab vastu ka rohelisi raamatuid, mille eesmärk on algatada avalikke konsultatsioone konkreetsetel Euroopaga seotud teemadel. Rohelisi raamatuid kasutatakse vajaliku teabe kogumiseks enne seadusandliku akti eelnõu koostamist. Roheliste raamatute tulemuste põhjal võtab komisjon vahel vastu valgeid raamatuid, et esitada üksikasjalikke ettepanekuid Euroopa meetmete jaoks.

Viimati muudetud: 10.11.2015