Pädevuse jagunemine Euroopa Liidus

KOKKUVÕTE

ELi pädevus piirdub sellega, mis on talle aluslepingutega antud (pädevuse andmise põhimõte). Selle põhimõtte alusel saab EL tegutseda ainult talle ELi riikide poolt aluslepingutega antud pädevuse piires, et täita nendega ettenähtud eesmärke. Seega jäävad valdkonnad, milles ei ole pädevus aluslepingutega ELile antud, ELi riikide pädevusse. Lissaboni lepingus selgitatakse pädevuse jaotust ELi ja liikmesriikide vahel. Pädevus jaguneb kolme põhiliiki:

• ainupädevus;
• jagatud pädevus ja
• toetav pädevus.

Pädevuse kolm põhiliiki

• 1.

  Ainupädevus (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 3) – valdkonnad, milles on õigusloome ainult ELi pädevuses ning üksnes EL saab vastu võtta siduvaid õigusakte. ELi riigid võivad seda ise teha ainult siis, kui EL volitab neid kõnealuseid akte rakendama. ELil on ainupädevus järgmistes valdkondades:

  • tolliliit;
  • siseturu toimimiseks vajalike konkurentsieeskirjade kehtestamine;
  • euroala riikide rahapoliitika;
  • mere bioloogiliste ressursside kaitse ühise kalanduspoliitika raames;
  • ühine kaubanduspoliitika;
  • rahvusvaheliste lepingute sõlmimine teatud tingimustel.

• 2.

  Jagatud pädevus (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 4) – ELi ja ELi riikide pädevuses on õigusloome ja õiguslikult siduvate aktide vastuvõtmine. ELi riigid teostavad oma pädevust ainult niivõrd, kuivõrd EL oma pädevust ei teosta või on otsustanud mitte teostada. EL ja ELi riigid jagavad pädevust järgmistes valdkondades:

  • siseturg;
  • sotsiaalpoliitika, kuid üksnes lepingus konkreetselt määratletud valdkonnad;
  • majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus (regionaalpoliitika);
  • põllumajandus ja kalandus, välja arvatud mere bioloogiliste ressursside kaitse;
  • keskkond;
  • tarbijakaitse;
  • transport;
  • üleeuroopalised võrgud;
  • energeetika;
  • vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala;
  • ühised ohutusprobleemid rahvatervise küsimustes seoses Euroopa Liidu toimimise lepingus määratletud aspektidega;
  • teadusuuringud, tehnoloogia arendamine ja kosmos;
  • arengukoostöö ja humanitaarabi.

• 3.

  Toetav pädevus (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 6) – EL on pädev võtma meetmeid üksnes ELi riikide meetmete toetamiseks, koordineerimiseks või täiendamiseks. Õiguslikult siduvad ELi aktid ei saa eeldada ELi riikide õigusaktide ega -normide ühtlustamist. Toetav pädevus puudutab järgmisi valdkondi:

  • inimeste tervise kaitse ja parandamine;
  • tööstus;
  • kultuur;
  • turism;
  • haridus, kutseõpe, noorsugu ja sport;
  • kodanikukaitse;
  • halduskoostöö.

Eripädevus

EL võib võtta meetmeid tagamaks, et ELi riigid koordineerivad ELi tasemel oma majandus- sotsiaal- ja tööhõivepoliitikat.

ELi ühist välis- ja julgeolekupoliitikat iseloomustavad konkreetsed institutsioonilised omadused, nagu Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi piiratud osalemine otsuste tegemise protsessis ning igasuguse õigusloometegevuse välistatus. Selle poliitika määratlemine ja rakendamine on Euroopa Ülemkogu (mis koosneb ELi riikide riigipeadest või valitsusjuhtidest) ja nõukogu (koosneb iga ELi riigi esindajatest ministrite tasandil) ülesanne. Euroopa Ülemkogu eesistuja ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esindavad Euroopa Liitu ühise välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes.

Pädevuse teostamine

ELi pädevuse teostamine toimub kahe Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud põhimõtte alusel:

• proportsionaalsus: ELi meetmete sisu ega vorm ei tohi minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale;
• subsidiaarsus: EL võib muudes kui oma ainupädevusse kuuluvates valdkondades võtta meetmeid ainult siis – ja niivõrd kui – pakutud meetme eesmärki ei suuda ELi riigid piisavalt saavutada, kuid seda saaks paremini saavutada ELi tasemel.

Viimati muudetud: 26.01.2016