Pagulased ja kodakondsuseta isikud – ühised kvalifitseerumisnõuded
KOKKUVÕTE:
direktiiv 2011/95/EL – ühised nõuded, millele pagulased ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks
MIS ON DIREKTIIVI EESMÄRK?
Direktiivi eesmärk on:
- kehtestada ühised nõuded kolmandate riikide kodanike või kodakondsuseta isikute tuvastamiseks, kes tegelikult vajavad ELis rahvusvahelist kaitset kas pagulaste või täiendava kaitse* saajatena;
- tagama, et nendele isikutele on kõigis ELi riikides kättesaadavad minimaalsed hüved ja õigused.
Sel viisil püütakse piirata kõnealuste isikute liikumist ELi riikide vahel õigusaktide erinevuste tõttu.
Direktiiviga muudetakse ja asendatakse direktiiv 2004/83/EÜ, et tagada kooskõla Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga* .
PÕHIPUNKTID
Eesmärk ja määratlused
- Ühised nõuded kehtestatakse, et määrata kindlaks, kes kvalifitseerub pagulaseks või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavaks isikuks, ning et määrata kindlaks rahvusvahelise kaitse sisu. Kuid ELi riikidel on vabadus kehtestada või säilitada kaitset vajavatele isikutele soodsamad eeskirjad.
- „Pagulased“ ja „täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavad isikud“ määratletakse nende „pereliikmetena“ – laiendatud rahvusvahelise kaitse saaja eest vastutavale isale, emale või mõni teisele täisealisele isikule, kui kõnealuse kaitse saaja on alaealine ja ei ole abielus.
Taotluste hindamine
- ELi riikidel on jagatud kohustus teha aktiivset koostööd taotlejaga asjaomaste andmete hindamisel.
- Mitteammendav loetelu antakse faktide, avalduste ja asjaolude kohta (näiteks kui isik on kannatanud tagakiusamise all), mida tuleb arvesse võtta individuaalsel, objektiivsel ja erapooletul hindamisel.
- Kui nad on teinud kõik endast oleneva oma taotluse esitamiseks ja põhjendamiseks ning nende taotluse üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud, siis tehakse otsus taotleja kasuks, isegi kui taotluses puuduvad dokumendid või muud tõendusmaterjalid.
- Taotlejat võib mitte pidada rahvusvahelist kaitset vajavaks isikuks, kui ta saab riigisisest kaitset tagakiusamise või suure kahju tekitamise eest päritoluriigi osas, kuhu ta võib turvaliselt ja seaduslikult reisida, millele tal on juurdepääs.
- Direktiivis selgitatakse, et:
- kaitset tagakiusamise või suure kahju tekitamise eest võib pakkuda kas riik või isikud või organisatsioonid, sealhulgas rahvusvahelised organisatsioonid, kelle kontrolli all on mõni piirkond või suurem ala riigi territooriumi piires;
- need isikud peaksid olema võimelised ja valmis pakkuma tõhusat ja püsivat kaitset;
- taotlejal peaks olema juurdepääs sellisele kaitsele.
- ELi riigid peaksid kasutama täpset ja ajakohast teavet asjakohastest allikatest, nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametilt.
Kvalifitseerumine pagulasseisundiks
- „Tagakiusamist“ Genfi konventsiooni tähenduses on selgitatud seoses pagulase staatuse ja tagakiusamise eri vormidega.
- Tagakiusamisel peab olema põhjus ning tekstis on esitatud asjaolud – rassiline, usuline, rahvusel, poliitilistel vaadetel või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumisel põhinev – mis tuleb võtta arvesse tagakiusamise põhjuste hindamisel.
- Ühel eespool nimetatud põhjusel tagakiusamise eest kaitse puudumine on ka põhjus pagulasseisundi saamiseks.
Kvalifitseerumine täiendava kaitse saajaks
Asjaomast isikut ähvardab oma päritoluriiki või kodakondsuseta isiku puhul varasemasse alalisse elukohariiki tagasipöördumisel reaalne oht kannatada „suurt kahju“, mis seisneb järgmises:
- surmanuhtlus või hukkamine;
- piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine;
- suur ja individuaalne oht tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele juhusliku vägivalla tõttu relvastatud kokkupõrke puhul.
Pagulasseisundi või täiendava kaitse välistamine või kaotamine
Direktiivis loetletakse:
- asjaolud, mille korral pagulasseisund või täiendav kaitse lõpeb (näiteks kui taotleja omandab uue kodakondsuse) või on välistatud (näiteks kui taotleja on pannud toime sõjakuriteo või inimsusevastase kuriteo);
- põhjused, mille alusel neid õigusi võidakse tühistada, lõpetada või nende pikendamisest keelduda, sealhulgas juhul, kui on mõistlik põhjus käsitada taotlejat ohuna tema asukohaliikmesriigi julgeolekule või ühiskonnale.
Rahvusvahelise kaitse sisu
Täiendava kaitse saaja seisundi sisu on muudetud pagulase omaga sarnasemaks, kõrvaldades suurel määral võimaluse, et ELi riigid piirduksid mõnedele õigustele juurdepääsu võimaldamist üksnes pagulastega.
Vastuvõtva liikmesriigi pakutav rahvusvaheline kaitse sisaldab järgmisi õigusi.
- Kaitse tagasi- ja väljasaatmise* eest.
- Pagulastele ja täiendava kaitse saajatele juurdepääsu andmine teabele seisundiga seotud õiguste ja kohustuste kohta keeles, millest nad aru saavad või on kõigi eelduste kohaselt võimelised aru saama.
- Perekonna ühtsuse kaitsmine.
- Kui see on kooskõlas riigi julgeoleku või avaliku korra huvidega, antakse välja:
- elamisluba, mis kehtib pagulaste puhul vähemalt kolm aastat ja täiendava kaitse korral vähemalt ühe aasta (kaks aastat pärast pikendamist) ning
- reisidokumendid, et reisida väljaspool riigi territooriumi, täiendava kaitse seisundi saajatele ainult siis, kui neil ei ole võimalik saada liikmesriigi passi.
- Juurdepääs tööturule ning tööalastele õppimis- ja koolitusvõimalustele koos võrdse kohtlemisega töötingimuste puhul.
- Juurdepääs haridusele – alaealistele kodanikega ning täiskasvanutele territooriumil seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanikega samadel tingimustel.
- Võrdne kohtlemine välisriigi diplomite ja kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamise kehtiva korra raames.
- Sotsiaalhoolekandele juurdepääs kodanikega samadel tingimustel (täiendava kaitse korral võib see piirduda põhihüvedega).
- Saatjata alaealise esindamine seadusjärgse eestkostja poolt või vajaduse korral alaealise heaolu eest vastutava organisatsiooni poolt või mõne muu asjakohase esindaja poolt siseriikliku õigussüsteemi kohaselt.
- Juurdepääs majutusvõimalustele teiste nende territooriumil seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanikega samaväärsetel tingimustel.
- Liikumisvabadus liikmesriigi piires teiste nende territooriumil seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanikega samadel tingimustel ja samade kitsendustega.
- Juurdepääs integratsioonivahenditele.
- Soovi korral kodumaale tagasipöördumise abistamine.
Riigid, mis ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse
Iirimaa ja Ühendkuningriik (1) loobuvad direktiivi kohaldamisest, mis on neile lubatud Lissaboni lepingule lisatud protokoll nr 21 kohaselt. Nad on jätkuvalt seotud direktiiviga 2004/83/EÜ.
Taani ei ole seotud selle ega eelmise direktiiviga Lissaboni lepingule lisatud protokolli nr 22 tõttu.
MIS AJAST DIREKTIIVI KOHALDATAKSE?
Direktiiviga 2011/95/EL muudetakse ja asendatakse direktiiv 2004/83/EÜ. Enamik direktiivi 2011/95/EL artikliteid, mis käsitlevad aspekte, mida direktiiv 2004/83/EÜ ei hõlma, on kohaldatud alates 22. detsembrist 2013. Direktiivis 2011/95/EL sisalduvad uued eeskirjad pidid ELi riikides muutuma seaduseks 21. detsembriks 2013.
TAUST
„Miinimumnõuete direktiivina“ tuntud direktiiv on Euroopa ühine varjupaigasüsteemi üks peamisi vahendeid koos varjupaigamenetluste direktiivi, vastuvõtutingimuste direktiivi, Dublini määruse ja EURODACi määrusega. Samuti on tähtis tugevdada finantssolidaarsust määrusega, millega asutatakse asutatakse Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond. Euroopa Komisjon võttis 2016. aastal vastu teatise, et käivitada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi reform.
PÕHIMÕISTED
Täiendav kaitse – rahvusvaheline kaitse varjupaigataotlejate jaoks, kes ei kvalifitseeru pagulastena. Direktiivi kohaselt on need isikud, kellel on reaalne oht kannatada „suurt kahju“ (tekstis määratletud) päritoluriiki tagasipöördumisel.
Kohtupraktika – õigusakt, mis on kehtestatud varasemate kohtuasjade tulemuste põhjal.
Tagasi- ja väljasaatmine – pagulaste või varjupaigataotlejate (kelle pagulasseisundi taotlus ei ole veel kinnitatud) tagasi pöörduma sundimine riiki, kus neid tõenäoliselt taga kiusatakse.
PÕHIDOKUMENT
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT L 337, 20.12.2011, lk 9–26)
SEONDUVAD DOKUMENDID
Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Ühise varjupaigasüsteemi reformimine ja seaduslike võimaluste parandamine Euroopasse jõudmiseks“ (COM(2016) 197 final, 6.4.2016)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 516/2014, millega luuakse Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond, muudetakse nõukogu otsust 2008/381/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsused nr 573/2007/EÜ ja nr 575/2007/EÜ ja nõukogu otsus 2007/435/EÜ (ELT L 150, 20.5.2014, lk 168–194)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT L 180, 29.6.2013, lk 60–95)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT L 180, 29.6.2013, lk 96–116)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT L 180, 29.6.2013, lk 31–59)
Määruse (EL) nr 604/2013 hilisemad muudatused on algdokumenti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 603/2013, millega luuakse sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteem määruse (EL) nr 604/2013 (millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest) tõhusaks kohaldamiseks ning mis käsitleb liikmesriikide õiguskaitseasutuste ja Europoli taotlusi sõrmejälgede andmete võrdlemiseks Eurodac-süsteemi andmetega õiguskaitse eesmärgil ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1077/2011, millega asutatakse Euroopa amet vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimiseks (ELT L 180, 29.6.2013, lk 1–30)
Viimati muudetud: 29.01.2018