Ligikaudu seitse miljonit Euroopa Liidu kodanikku reisivad või elavad väljaspool ELi riikides, kus nende riikidel ei ole saatkonda või konsulaati.
Seal viibimise jooksul võivad nad vajada konsulaarasutuse abi näiteks juhul, kui nende pass on kadunud või varastatud, kui nendega on juhtunud õnnetus või nad satuvad poliitilise kriisi keskmesse ja nad tuleb evakueerida.
Direktiiviga määratakse kindlaks, millal ja kuidas võivad kolmandas riigis hättasattunud ELi kodanikud kasutada oma õigust saada konsulaarkaitset teiste ELi riikide saatkondades või konsulaatides, kui nende oma riik on seal esindamata.
Mittediskrimineeriv konsulaarkaitse
Teised ELi riigid peavad andma esindamata ELi kodanikele mis tahes abi, mida nad pakuvad oma kodanikele, näiteks järgmistel juhtudel:
Direktiivis selgitatakse ka seda, millisel määral saavad abi pereliikmed, kes ei ole ELi kodanikud.
Koordineerimis- ja koostöömeetmed
Uus direktiiv selgitab ka ELi riikide vahel abi koordineerimise eeskirju ja ELi delegatsioonide rolli.
Kodanikult abitaotluse saanud ELi riik konsulteerib selle ELi riigiga, mille kodanik ta on, ja see kodakondsusjärgne ELi riik võib alati otsustada ise oma kodanike eest hoolitseda, isegi kui asjaomases riigis ei ole saatkonda või konsulaati (näiteks pakkudes teavet telefoni teel, võttes ühendust pereliikmete või sõpradega või pakkudes konsulaarteenuseid veebipõhiselt).
Kodaniku võib suunata ühest saatkonnast teise, sest kõnealuses riigis esindatud ELi riigid võivad kohapeal kokku leppida, kelle eest igaüks hoolitseb, et tagada ELi kodanike tõhus kaitse. Sellised kokkulepped tuleb avalikustada.
Kodanikud võivad saada teavet pakutava abi ja konsulaatide vahel sõlmitud kokkulepete kohta kõnealuse riigi ELi delegatsiooni poole pöördudes.
Kriisiolukorrad
Direktiiviga kehtestatakse eeskirjad tagamaks, et hädaolukorras võetakse nõuetekohaselt arvesse ka esindamata kodanikke ja kriisi korral tagatakse nende täielik abistamine. Sellisel juhul on oluline, et kohustused oleksid selgelt jagatud ja koordineeritud, et vältida ELi kodanike abita jätmist.
Rahalised menetlused
Kui abi pakkumisega on seotud kulusid või tasusid, ei saa esindamata ELi riigi kodanikult nõuda rohkem kulude hüvitamist, kui nõutaks abistava ELi riigi kodanikelt.
Kui kodanikud ei suuda neid kulusid kohapeal tagasi maksta, palutakse neil allkirjastada standardvorm, millega nad kohustuvad maksma need kulud tagasi oma kodakondsusjärgsetele asutustele.
1. maist 2018.
ELi aluslepingutega on tagatud kõigi ELi kodanike õigus väljaspool ELi reisides või elades samaväärsele kohtlemisele selles riigis asuvas mis tahes ELi riigi diplomaatilises või konsulaarasutuses, kui tema kodakondsusjärgne ELi riik ei ole seal esindatud (vt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 lõike 2 punkt c ja artikkel 23 ning ELi põhiõiguste harta artikkel 46).
Eelmise õiguskorra ajal pidid ELi riigid ise omavahel vajalikud eeskirjad kehtestama. See toimus nõukogu otsuse kujul (nõukogu otsus 95/553/EÜ esindamata kodanike konsulaarkaitse kohta).
Uue direktiiviga tunnistatakse otsus 95/553/EÜ 1. maist 2018 kehtetuks. Selle eesmärk on veelgi hõlbustada koordineerimis- ja koostöömeetmeid konsulaarasutuste vahel ning tugevdada ELi kodanike õigust konsulaarkaitsele.
Lisateave:
Nõukogu 20. aprilli 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/637, mis käsitleb koordineerimis- ja koostöömeetmeid, millega hõlbustatakse liidu esindamata kodanike konsulaarkaitset kolmandates riikides ning tunnistatakse kehtetuks otsus 95/553/EÜ
Õigusakt |
Jõustunud |
Liikmesriikide õigusesse ülevõtmise tähtaeg |
Euroopa Liidu Teataja |
Nõukogu direktiiv (EL) 2015/637 |
14.5.2015 |
1.5.2018 |
95/553/EÜ: nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 19. detsembri 1995. aasta otsus Euroopa Liidu kodanike kaitse kohta diplomaatiliste või konsulaaresinduste kaudu (EÜT L 314, 28.12.1995, lk 73-76)
Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule. ELi kodanike konsulaarkaitse kolmandates riikides. Praegune olukord ja edasine tegevus (KOM(2011) 149 (lõplik), 23.3.2011)
Viimati muudetud: 19.08.2015