Euroopa Liit (EL) on võtnud vastu õigusakti (direktiivi), milles sätestatakse tingimused kolmandate riikide kodanike lühiajaliseks hooajatööks ELi liikmesriikides, sageli põllumajanduse ja turismi valdkonnas. See hõlmab õigusi, mis aitavad vältida kõnealuste töötajate ärakasutamist liidus viibimise ajal.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/36/EL, 26. veebruar 2014, kolmandate riikide kodanike hooajatöötajatena riiki sisenemise ja seal viibimise tingimuste kohta.

Pidades silmas ELi rahvastiku vananemist ja madalat sündimust, tunnistatakse Stockholmi programmis, et kuigi tööjõu sisseränne võib soodustada majanduskasvu, on rändevoogude juhtimiseks vaja paindlikku poliitikat. Selleks on ELi liikmesriigid võtnud vastu õigusakti hooajalise rände kohta.

Õigusakti kohaldatakse kolmandatest riikidest pärit töötajate suhtes, kelle peamine elukoht asub ELi mittekuuluvas riigis ja kes sisenevad ELi liikmesriiki ajutise töötamise eesmärgil.

Iga ELi riik peab koostama nimekirja sektoritest, mis sõltuvad hooajalistest tingimustest (näiteks suveturism ja teatud põllukultuuride kasvatamine). See nimekiri tuleb esitada Euroopa Komisjonile.

Selleks, et saada luba ELis töötada, peavad töötajad tagama, et nende loataotlus sisaldab töölepingut või siduvat tööpakkumist, milles on kirjas töötasu, tööaeg ja muud tingimused. Samuti tuleb esitada tõend sobiva elamispinna olemasolu kohta.

ELi liikmesriigid peavad määrama kindlaks maksimaalse ajavahemiku, mis ei ole lühem kui viis kuud ega pikem kui üheksa kuud mis tahes 12-kuulise ajavahemiku jooksul, mil hooajatöötajatel on lubatud riigis viibida.

ELis viibides on töötajatel õigus pikendada töölepingut või vahetada tööandjat, eeldusel et nad vastavad riiki sisenemise tingimustele ja et keelu kohaldamiseks pole alust. ELi liikmesriigid võivad lubada töötajatel pikendada lepingut sama tööandjaga rohkem kui üks kord ning sõlmida lepinguid mitme tööandjaga, tingimusel et riigis viibimise kestus ei ületa maksimaalset lubatud aega.

Hooajatöötajatel on õigus vastuvõtva riigi kodanikega võrdsele kohtlemisele seoses töölevõtmise tingimustega, näiteks tööhõive alumise vanusepiiri, töötingimuste (sealhulgas palga ja töölt vabastamise, tööaja, puhkuse ja riigipühade), samuti töötervishoiu ja tööohutuse eeskirjadega. Selline võrdne kohtlemine kehtib ka sotsiaalkindlustusliikide (haigus-, invaliidsus- või vanadustoetused), koolituse, tööhõiveametite ja muude riiklike talituste poolt hooajatööga seoses pakutavate nõustamisteenuste, välja arvatud riiklike elamispindade suhtes.

Samas ei pea ELi liikmesriigid rakendama võrdset kohtlemist töötus- ja perehüvitiste osas ning võivad piirata võrdset kohtlemist seoses maksusoodustuste, hariduse ja koolitusega.

ELi liikmesriigid peavad võtma meetmeid, et hoida ära võimalikke kuritarvitamisi ning määrata kuritarvitamiste korral karistused. Samuti tuleb neil võtta kasutusele mehhanismid tööandjate vastu esitatud kaebuste käsitlemiseks.

VIITED

Õigusakt	Jõustunud	Liikmesriikide õigusesse ülevõtmise tähtaeg	Euroopa Liidu Teataja
Direktiiv 2014/36/EL	29.3.2014	30.9.2016	ELT L 94, 28.3.2014