Sportlaste vaba liikumine ELis

PÕHIPUNKTID

• Artiklis 165 on sätestatud, et EL saab arendada Euroopa mõõdet spordis:
  • spordivõistluste aususe ning avatuse ja sporditöö eest vastutavate asutuste omavahelise koostöö edendamise kaudu;
  • sportlaste, iseäranis noorte sportlaste füüsilise ja vaimse puutumatuse kaitsmise kaudu;
  • edendades hariduse ja spordi valdkonnas koostööd ELi mittekuuluvate riikidega ning pädevate rahvusvaheliste organisatsioonidega, eriti Euroopa Nõukoguga;
  • võttes vastu kohaseid stimuleerivaid meetmeid ja soovitusi, ühtlustamata ELi riikide õigusnorme ja määruseid.
• Inimeste vaba liikumine on ELi aluspõhimõte. Spordis tagatakse sellega üldiselt professionaalsete ja harrastussportlaste vaba liikumine ühest riigist teise.
• See põhimõte tähendab, et otsese diskrimineerimisega seonduvad eeskirjad, nagu kodakondsusel põhinevad kvoodid, ei ole professionaalses spordis lubatud.
• Praktikas saab vabale liikumisele seada piiratud ja proportsionaalseid piiranguid, mis on kaudselt diskrimineerivad, tingimusel et neil on õiguspärane eesmärk ja need on proportsionaalsed. Nendega tunnustatakse spordi erilist laadi ja need hõlmavad järgmist:
  • õigus valida oma riiki esindama ainult ELi riigi kodanikest sportlasi ja mängijaid;
  • vajadus piirata võistlusel osalejate arvu;
  • mängijate ülemineku tähtaegade kasutamine meeskonnaspordis;
  • noorte mängijate värbamise ja koolitamise kompenseerimise eeskirjad.
• Lepingu teisi artikleid, millega keelatakse ELi riikide poolne diskrimineerimine (artiklid 18 ja 45), tagatakse õigus elada teises ELi riigis (artikkel 21) ning asutamis- ja teenuste osutamise vabadus (artiklid 49 ja 56), kohaldatakse:
  • professionaalsetele ja poolprofessionaalsetele sportlastele (kui töötajatele);
  • instruktoritele ja treeneritele (kui teenuste osutajatele);
  • harrastussportlastele (kui ELi kodanikele).