Ühised uurimisrühmad

PÕHIPUNKTID

• Raamotsus oli vastus ELi riikide 1999. aasta kohtumisele, mille käigus jõuti tõdemuseni, et võitluseks narko- ja inimkaubanduse ning samuti terrorismi vastu on vaja viivitamatult luua sellised uurimisrühmad.
• 2000. aasta mais vastu võetud kriminaalasjades antavat vastastikust õigusabi käsitleva konventsiooniga nähakse ette ühiste uurimisrühmade moodustamine. Kuna ratifitseerimine võtab aega, nähti käesoleva raamotsuse vastuvõtmisel ette, et rakendamine tuleb lõpule viia 1. jaanuariks 2003. Raamotsus kaotab kehtivuse, kui konventsioon on kõigis ELi riikides jõustunud.
• Kui kriminaaluurimine ELis nõuab koordineeritud ja kooskõlastatud tegevust, võivad vähemalt kaks ELi riiki moodustada ühise uurimisrühma. Selleks sõlmivad asjaomaste ELi riikide pädevad asutused kokkuleppe, millega määratakse kindlaks rühma tegevuse kord. Ühine uurimisrühm tuleb moodustada
  • konkreetsel eesmärgil ja
  • määratud tähtajaks (mida võib osapoolte kokkuleppel pikendada).
• Rühma loonud ELi riigid otsustavad selle koosseisu, eesmärgi ja kestuse. Rühma juhib isik ühest ELi riigist, kus uurimist läbi viiakse. Samuti võivad nad lubada rühma tegevuses osaleda Europoli, Eurojusti, OLAFi ja ELi mittekuuluvate riikide esindajatel. Kõik rühma liikmed peavad täitma oma kohustusi kooskõlas selle riigi seadustega, kus nad tegutsevad.
• Ühiseid uurimisrühmi võivad moodustada või nendes võivad osaleda ka väljaspool ELi asuvad riigid, kui selleks on olemas õiguslik alus, näiteks rahvusvaheline kokkulepe või siseriiklikud õigusaktid.
• 1. detsembril 2014 teatas Ühendkuningriik Euroopa Komisjonile, et soovib raamotsusega ühineda. Seda kinnitati komisjoni otsusega 2014/858/EL. 11. märtsil 2016 teatas Itaalia komisjonile raamotsuse ülevõtmisest siseriiklikku õigusesse. See tähendab, et nüüd on kõikidel ELi riikidel olemas ELi õiguslik alus ühiste uurimisrühmade moodustamiseks.