Käibemaksuga maksustatakse kõik tehingud, mida teeb ELis tasu eest maksukohustuslane (st üksikisik või ettevõtja, kes tarnib kaupu või teenuseid oma majandustegevuse käigus).
ELi importi maksustatakse käibemaksuga. Kooskõlas nõukogu direktiiviga (EL) 2025/1539 vastutab alates kolmandatest riikidest imporditud kaupade kaugmüügi tarnija või sellisena käsitatav tarnija (platvormid) alati impordikäibemaksu tasumise eest, erinevalt üldreeglist, mille kohaselt vastutab iga importija.
Muudatusdirektiiv (EL) 2025/516 toob kaasa ulatuslikud muudatused käibemaksusüsteemi ajakohastamiseks ja selle kohandamiseks digimajanduse vajadustega. Need hõlmavad uusi eeskirju e-arveldamise ja digitaalse aruandluse kohta platvormidele, mis hõlbustavad lühiajalist majutuse üürimist ja reisijatevedu, ning laiendatud ühtse kontaktpunkti lihtsustamisskeeme, et veelgi vähendada vajadust registreerida end käibemaksukohustuslasena mitmes liikmesriigis; nende kohaldamise tähtajad on kavandatud etapiviisiliselt ajavahemikus 2027–2035.
Maksustatavate tehingute hulka kuuluvad kaupade tarned või teenuste osutamine ELi piires, kaupade soetamine ELi liikmesriikide vahel (ühe liikmesriigi äriühingu poolt kaupade tarne ja lähetamine või vedu teise liikmesriigi äriühingule) ja kaupade importimine kolmandatest riikidest.
Maksustamise koht sõltub tehingu laadist, tarnitava toote liigist ja sellest, kas sellega on seotud transport.
Kaupade tarne. Maksustamise koht on seal, kuhu kaubad tarnitakse.
Kaupade soetamine liikmesriikide vahel. Kuhu kaupu tarnitakse, ehk liikmesriik, kus kaubad lõpuks asuvad pärast vedu teisest liikmesriigist.
Kaupade importimine. Maksustamise koht on tavaliselt liikmesriik, kuhu kaubad saabuvad.
Teenuste osutamine. Maksustamise koht on seal, kus teenuseid osutatakse. See ei olene üksnes osutatava teenuse liigist, vaid ka teenust saava kliendi tüübist. Üldreegel on, et teenust maksustatakse kliendi asukohas, kui see on ettevõte, või teenuse osutaja kohas, kui klient on eraisik. Selleks, et tagada teenuse maksustamine seal, kus seda tegelikult kasutatakse, on nende üldreeglite kohta nähtud ette mõned erandid, näiteks järgmised:
kinnisasjaga (kinnisvaraga) seotud teenused;
reisijatevedu;
kultuuri, spordi, teaduse, hariduse ja meelelahutusega seotud teenused;
restoraniteenused.
Käibemaks muutub sissenõutavaks kaubatarnete tegemise või teenuste osutamise ajal olenevalt tehingu olemusest. Käibemaks muutub sissenõutavaks kaupade soetamise puhul liikmesriikide vahel siis, kui kaupade tarnimine asjaomasesse liikmesriiki loetakse lõppenuks. ELi importimisel muutub käibemaks sissenõutavaks kauba toomisel ELi liikmesriiki. Alates on kolmandatest riikidest imporditud kaupade kaugmüügi tarnija või sellisena käsitatav tarnija (platvormid) alati kohustatud tasuma impordikäibemaksu. Liikmesriigid võivad siiski teatavatel tingimustel lubada kliendil maksta impordikäibemaksu, kui tarnija või eeldatav tarnija ei täida oma kohustusi, ilma et see piiraks tarnija vastutust.
Seoses kaubatarnete ja teenuste osutamisega ning kaupade soetamisega liikmesriikide vahel kuulub maksustatava väärtuse hulka kogu tasu, mis kauba tarnija on saanud. Kaupade impordil moodustab kõnealuse väärtuse kindlaksmääratud tolliväärtus. Maksustatava väärtuse hulka arvatakse tollimaksud, maksud ja muud tasud, kuid see ei sisalda käibemaksu, hinnaalandusi ja maksevähendeid, mida soetajale antakse.
Kõigis liikmesriikides kaupadele ja teenustele kohaldatav harilik käibemaksumäär ei tohi olla madalam kui 15 %. Liikmesriigid võivad direktiivi III lisas nimetatud kaupade ja teenuste suhtes kohaldada üht või kaht vähendatud maksumäära, mis ei või olla madalam kui 5 %. Nende reeglite kohta on ette nähtud mitu erandit (väiksemad maksumäärad muudele kaupadele või teenustele), mida teatud tingimustel kohaldatakse.
Direktiivis on ette nähtud käibemaksuvabastused. Enamikul juhtudel ei kaasne maksuvabastusega mahaarvamisõigust, nagu meditsiinilise abi ja sotsiaalteenuste või finants- ja kindlustusteenuste puhul. Teisalt on olemas ka maksuvabastusi koos mahaarvamisõigusega, nagu kaupade soetamine liikmesriikide vahel või kaupade eksport kolmandasse riiki. Enamik erandeid on liikmesriikidele kohustuslikud, kuid mõned on ka valikulised.
Alates muutub elektroonilise käibemaksuvabastustõendi kasutamine kohustuslikuks teatavate direktiivi artikli 151 alusel maksust vabastatud tehingute puhul. Seni võivad liikmesriigid soovi korral jätkata paberil tõendite või olemasolevate elektrooniliste süsteemide kasutamist. Neil on aega kuni kehtestada uute eeskirjade järgimiseks vajalikud seadused, määrused ja haldussätted. Tõendi väljastab aktsepteeritud asutus või isik, kelle ostudele kohaldatakse maksuvabastust. Tõend allkirjastatakse elektrooniliselt koos vastuvõtva liikmesriigiga ning see asendab varem kasutatud pabervormi.
Euroopa Komisjon arendab ja haldab keskset IT-süsteemi elektrooniliste vabastustõendite säilitamiseks ja töötlemiseks. See süsteem registreerib aktsepteeritud asutuste või üksikisikute väljastatud sertifikaadid, tagab, et need oleksid tarnijatele ja riiklikele ametiasutustele kättesaadavad, ning toimib ühiste tehniliste spetsifikatsioonide alusel.
Maksukohustuslane võib kaupu või teenuseid soetades maha arvata makstud käibemaksu liikmesriigis, kus kõnealused tehingud sooritatakse. Selle sisendkäibemaksu saab maha arvata maksustatavate tehingute eest makstavast käibemaksust, nagu riigisisesest kaubatarnete tegemisest või teenuste osutamisest. Mahaarvamisõigus ei kehti üldiselt maksuvaba majandustegevuse korral või kui maksukohustuslane rakendab teatavaid erikordi. Teatavatel juhtudel võidakse mahaarvamisi piirata või kohandada.
Direktiivis on sätestatud maksukohustuslaste ja teatud mittemaksukohustuslaste kohustused. Üldiselt on käibemaksu kohustatud maksma kõik maksustatavaid kaupu tarnivad või teenuseid osutavad maksukohustuslased. Erandite hulka kuuluvad konkreetsed tehingud, mille puhul maksab ostja käibemaksu, näiteks teises riigis asuva tarnija poolt ettevõttele osutatavad teenused ja tehingud, mille puhul võib liikmesriik määrata käibemaksu maksjaks ostja (nt teatud pettuseohuga tarned).
Alates peavad väljaspool ELi asuvad ning portaalis „Import One Stop Shop“ registreerimata imporditud kaupade kaugmüügi tarnijad või sellistena käsitatavad tarnijad määrama impordiliikmesriigis maksuesindaja, et täita tingimustele vastavate saadetiste käibemaksukohustusi. Seda kohustust ei kohaldata, kui tarnija on asutatud riigis, mille suhtes kehtib ELi vastastikuse abi leping.
Liikmesriigid võivad samuti sätestada, et muud isikud – näiteks kaudsed tolliesindajad või tollivõla eest vastutavad isikud – vastutavad solidaarselt imporditud kaupade kaugmüügi korral tasumisele kuuluva impordikäibemaksu eest.
Direktiivis nähakse liikmesriikidele ette võimalus teha erandeid seoses harilike käibemaksueeskirjadega, nt teatud liiki maksudest kõrvalehoidumise vältimiseks. Samuti on ette nähtud käibemaksu erikorrad, mille eesmärk on vähendada bürokraatiat näiteks väikeettevõtjate ja põllumajandustootjate puhul.
Lisaks on lubatud suurima käbemaksupettuste sagedusega liikmesriikides kohaldada ajutiseltüldist käibemaksu kohustuse pöördmaksustamist. Sellega kantakse käibemaksu maksmise kohustus tarnijalt üle ostjale. Liikmesriigid võivad kasutada seda meedet ainult riigisisese kaupade tarnimise ja teenuste osutamise suhtes, kui nende maksumus ületab 17 500 eurot tehingu kohta, üksnes 30. juunini 2022 ja väga rangelt piiratud tingimustel.
Direktiivis 2006/112/EÜ on tehtud mitmeid muudatusi, sealhulgas mõned muudatused seoses COVID-19 pandeemiaga.
Muutmisdirektiiviga (EL) 2020/284 kehtestatakse makseteenuse pakkujatele teatavad nõuded andmete säilitamisele e-kaubandusega seotud piiriüleste maksete kohta. Seejärel tehakse andmed rangetel tingimustel, sealhulgas andmekaitsega seotud tingimustel kättesaadavaks riiklikele maksuhalduritele. Neid nõudeid kohaldatakse alates .
Muutmisdirektiiviga (EL) 2020/285 kehtestatakse lihtsustatud eeskirjad, et vähendada väikeettevõtjate halduskoormust ja nõuete täitmisega seotud kulusid ning luua soodsam maksukeskkond, mis toetaks tõhusamalt nende kasvu ja piiriülese kaubanduse arengut. Väikeettevõtjate suhtes võib kohaldada käibemaksukohustuste lihtsustatud eeskirju, kui nende aastakäive jääb allapoole asjaomase liikmesriigi kehtestatud künnist, mis ei tohi olla kõrgem kui 85 000 eurot. Teatud tingimustel saavad lihtsustatud eeskirjadest kasu ka teiste liikmesriikide väikeettevõtjad, kes seda künnist ei ületa, kui nende aastakäive ELis ei ületa 100 000 eurot. Uusi eeskirju kohaldatakse alates . Muutmisdirektiiviga (EL) 2025/516 täpsustatakse, kuidas arvutatakse käibekünniseid, tagades, et arvesse võetakse üksnes tarnija asukohaliikmesriigist tehtud kaugmüük.
E-kaubanduse käibemaksupaketiga (muutmisdirektiivid (EL) 2017/2455 ja (EL) 2019/1995) kehtestati uus lihtsustatud kord ettevõtjatele piiriülesel kaupade müümisel või teenuste osutamisel. Sellega tagatakse, et selliste tarnete eest makstakse käibemaksu kliendi riigile nõuetekohaselt kooskõlas sihtriigi maksustamise põhimõttega. Esimesed meetmed jõustusid 2015. aastal ja hõlmasid üksnes telekommunikatsiooni-, ringhäälingu- ja elektroonilisi teenuseid. Ettevõtjad, kes pakuvad ELis ettevõtjalt tarbijale kaupu või teenuseid, saavad nüüd käibemaksu deklareerida ja tasuda lihtsustatud süsteemis (väike ühe akna süsteem). Muudatusdirektiiviga (EL) 2025/516 laiendatakse veelgi lihtsustamisest kasu saavate tehingute ulatust.
COVID-19 pandeemia tõttu lükati otsusega (EL) 2020/1109 teise paketi jõustumiskuupäev , ’ et anda liikmesriikidele ja ettevõtjatele rohkem aega uute eeskirjade kohaldamiseks.
Muutmisdirektiiviga (EL) 2020/1756, pärast Ühendkuningriigi EList lahkumist, kehtestati Põhja-Iirimaal eraldi eesliitega käibemaksukohustuslasena registreerimise numbrid, et teha vahet
maksukohustuslastel ja mittemaksukohustuslasest juriidilistel isikutel, kelle Põhja-Iirimaal asuvate kaupadega tehtavate tehingute suhtes kohaldatakse ELi käibemaksualuseid õigusakte;
isikutel, kes teevad muid tehinguid, mille jaoks nad on Ühendkuningriigis käibemaksukohustuslasena registreeritud.
Muutmisdirektiiviga (EL) 2020/2020 tagati vastusena COVID-19 pandeemiale Euroopas taskukohasem juurdepääs COVID-19 vaktsiinidele ja in vitrodiagnostika meditsiiniseadmetele (testikomplektid). See võimaldas liikmesriikidel kuni
vabastada käibemaksust koos õigusega arvata maha COVID-19 vaktsiinide ja in vitro diagnostika meditsiiniseadmete tarnimine ning nende vaktsiinide ja seadmetega tihedalt seotud teenused;
kohaldada vähendatud käibemaksumäära COVID-19 in vitro diagnostika meditsiiniseadmete tarnete suhtes ja selliste seadmetega seotud teenuste osutamise suhtes, nagu vaktsiinide puhul.
Muutmisdirektiiv (EL) 2021/1159 on seotud impordi ja teatavate tarnete ajutise maksuvabastusega COVID-19 pandeemiale reageerimiseks. See muutis Euroopa Komisjoni ja ELi asutuste jaoks lihtsamaks kaupade ja teenuste ostmise, et neid jätkuva rahvatervise kriisi ajal tasuta (st annetustena) liikmesriikidele jagada.
Käibemaksusüsteemi reform
Komisjoni 2016. aasta käibemaksu tegevuskavas esitatud reformi raames muudetakse muutmisdirektiiviga 2022/542 direktiivi 2006/112/EÜ järgmiselt:
ajakohastatakse III lisa kaupade ja teenuste loetelu, mille suhtes on lubatud kohaldada vähendatud käibemaksumäärasid, kuid artiklite arv, millele saab vähendatud maksumäärasid kohaldada, on piiratud, et vältida vähendatud maksumäärade vohamist;
kõigile liikmesriikidele avatakse olemasolevad erandid, mis lubavad teatavatel liikmesriikidel kohaldada teatavatele toodetele soodusmaksumäärasid, kui need on kooskõlas kokkulepitud põhimõtetega;
kehtestatakse vähendatud maksumäärade või erandite järkjärgulise lõpetamise perioodid toodetele, millel on keskkonnale kahjulik mõju (nt fossiilkütustele ja muudele kasvuhoonegaaside heitele sarnase mõjuga kaupadele, mis ei kehti enam hiljemalt , ja keemilistele pestitsiididele ja väetistele, mis ei kehti enam hiljemalt );
internetiühenduse teenused nende puuduliku katvuse kaotamiseks ja nende arendamise edendamiseks;
päikesepaneelid, elektrijalgrattad ja jäätmete ringlussevõtu teenused, mis loetakse keskkonnahoidlikeks kaupadeks ja teenusteks;
sotsiaal- ja kultuuripoliitikaga seotud konkreetsete eesmärkidega kaubad ja teenused.
Nõukogu direktiiv (EL) 2025/425, , millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ seoses elektroonilise käibemaksust vabastamise tõendiga. Liikmesriigid peavad neid uusi eeskirju kohaldama hiljemalt ; üleminekuperiood kestab kuni , mil elektroonilise sertifikaadi kasutamine muutub kohustuslikuks.
Nõukogu direktiiv (EL) 2025/516, , millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ digiajastu käibemaksunormide osas. Sellega kehtestatakse vaikimisi e-arveldamine, uued digitaalse aruandluse kohustused, lühiajalise majutuse üürimise ja reisijateveoteenuste platvormide suhtes kohaldatavad tarnijana käsitamise eeskirjad, ühtse kontaktpunkti laiendatud kohaldamisala ning etapiviisilised kohaldamise tähtajad aastatel 2027–2035.
Nõukogu direktiiv (EL) 2025/1539, , millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ käibemaksunormide osas, mis on seotud imporditud kaupade kaugmüügi, maksuesindajate määramise ning erikorra kehtetuks tunnistamisega. Seda kohaldatakse alates .
MIS AJAST DIREKTIIVI KOHALDATAKSE?
Direktiivi 2006/112/EÜ tuli siseriiklikusse õigusesse üle võtta .
Nõukogu direktiiv 2006/112/EÜ, , mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, , lk 1–118).
Direktiivi (EL) 2006/112/EC hilisemad muudatused on algdokumenti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.
SEONDUVAD DOKUMENDID
Nõukogu direktiiv (EL) 2025/1539, , millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ käibemaksunormide osas, mis on seotud maksukohustuslastega, kes teevad võimalikuks imporditud kaupade kaugmüügi, ning kolmandatelt territooriumidelt või kolmandatest riikidest imporditud kaupade kaugmüügi erikorra ja impordikäibemaksu deklareerimise ja tasumise erikorra kohaldamisega (ELT L, 2025/1539, ).
Nõukogu direktiiv (EL) 2020/285, , millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) väikeettevõtete erikorra osas ning määrust (EL) nr 904/2010 halduskoostöö ja teabevahetuse osas, mille eesmärk on teostada järelevalvet väikeettevõtete erikorra nõuetekohase kohaldamise üle (ELT L 62, , lk 13–23).
Nõukogu Direktiiv (EL) 2020/284, , millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ, et kehtestada makseteenuse pakkujatele teatavad nõuded (ELT L 62, , lk 7–12).
Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele käibemaksu tegevuskava kohta Ühtse ELi käibemaksuala suunas – On aeg otsustada (COM(2016) 148 final, ).
Nõukogu määrus (EL) nr 904/2010, , halduskoostöö ning maksupettuste vastase võitluse kohta käibemaksu valdkonnas (ELT L 268, , lk 1–18).
Nõukogu direktiiv 2009/132/EÜ, , direktiivi 2006/112/EÜ artikli 143 punktide b ja c rakendusala määratluse kohta seoses teatavate kaupade käibemaksuvabastusega nende lõplikul importimisel (ELT L 292, , lk 5–30).
Nõukogu Direktiiv 2008/9/EÜ, , millega sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad käibemaksu tagastamiseks vastavalt direktiivile 2006/112/EÜ maksukohustuslastele, kelle asukoht ei ole tagastamisliikmesriigis, vaid teises liikmesriigis (ELT L 44, , lk 23–28).
Nõukogu Direktiiv 2006/79/EÜ, , kolmandatest riikidest imporditavate mittekaubanduslikku laadi kaupade väikesaadetiste maksuvabastuse kohta (ELT L 286, , lk 15–18).