Vitamiinid ja mineraaltoiteained

PÕHIPUNKTID

Kohaldamisala

Määrus hõlmab vitamiine, mineraaltoitaineid ja teatud muid aineid, mida lisatakse toidule. Direktiivi kohaldatakse:

• eritoidu;
• uuendtoidu ja toidu uuendkoostisosade;
• geneetiliselt muundatud toidu ja sööda;
• toidu lisaainete ning lõhna- ja maitseainete;
• veinivalmistustavade ja -viiside suhtes.

Seda ei kohaldata direktiiviga 2002/46/EÜ hõlmatud toidulisandite suhtes.

Direktiivis loetletakse vitamiinid ja mineraaltoitained, mida võib toidule lisada.

Toidule tohib lisada ainult I lisas loetletud vitamiine ja/või mineraaltoitaineid II lisas loetletud ühenditena vastavalt määruses sätestatud eeskirjadele.

Seda loetelu võib muuta, võttes arvesse Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) arvamust.

Märgistamine

Toodetel, millele on lisatud vitamiine ja mineraaltoitaineid ja mis kuuluvad määruse reguleerimisalasse, on toitumisalase teabe esitamine kohustuslik. See peab sisaldama järgmist teavet:

• vitamiinide ja mineraaltoitainete kogusisaldus toidus pärast nende toidule lisamist;
• valkude, süsivesikute, suhkrute, rasvade, küllastunud rasvhapete, kiudainete ja naatriumi kogus (kooskõlas määrusega (EL) nr 1169/2011 toidu märgistamise kohta);
• toote energiasisaldus.

Lisatud vitamiinide ja mineraaltoitainetega toidu märgistus, esitlemine ja reklaam:

• ei tohi tarbijat eksitada ega petta toidu toiteväärtuse osas;
• ei tohi sisaldada ühtegi väidet ega viidet selle kohta, et tasakaalustatud ja vaheldusrikas toitumine ei taga vajalikku toitainete kogust.

Maksimaalsed ja minimaalsed kogused

Vitamiine ja mineraaltoitainete vabatahtlikult toidule lisamine võib aidata kaasa nende ainete piisavale tarbimisele ja vähendada nende vaeguse ohtu.

Kuid vitamiinide ja mineraaltoitainete ülemäärane tarbimine võib avaldada tervisele kahjulikku mõju. Sel põhjusel nähakse määrusega ette vitamiinide ja mineraaltoitainete maksimaalsed kogused toidule lisamisel.

Maksimaalsete koguste kehtestamisel võetakse arvesse:

• teadusliku riskihindamise tulemustest lähtuvat suurimat ohutut sisaldust;
• vitamiinide ja mineraaltoitainete võimalikku saadavust muust toidust ning
• kontrollandmeid elanikkonna vitamiinide ja mineraaltoitainete tarbimise kohta.

Vajaduse korral võetakse arvesse ka üksikute toodete osakaalu elanikkonna toitumises tervikuna ja toitainelisi põhijooni, nagu on sätestatud määruses (EÜ) nr 1924/2006.

Toidule vitamiini või mineraaltoitaine lisamise tulemusena peab kõnealust vitamiini või mineraalainet olema toidus vähemalt märkimisväärne kogus, kui selline kogus on määratletud määruse (EL) nr 1169/2011 lisas.

Keelud ja piirangud

Vitamiine ja mineraaltoitaineid ei tohi lisada:

• töötlemata toidule, sealhulgas puuviljadele, marjadele, köögiviljadele, lihale, linnulihale ja kalale;
• jookidele, mille etanoolisisaldus on rohkem kui 1,2 mahuprotsenti, välja arvatud erijuhtudel ja tingimusel, et ei esitata mingeid väiteid toiteväärtuse või tervislikkuse kohta.

Määrusega on lubatud keelata või piirata selliste ainete kasutamist, mis ei ole vitamiin ega mineraaltoitaine ja mis on toitumisalase või füsioloogilise mõjuga¹. Mõnede ainete puhul kaasnevad nende menetlustega muud Euroopa erikontrollimeetmed. ELi riigid võivad esitada Euroopa Komisjonile taotluse koos teaduslike tõenditega, et liigitada konkreetne toode määruse III lisasse („Ained, mille kasutamine toidus on keelatud või piiratud, ja ained, mis on ühenduses uurimisel/kontrollimisel“). Rakendusmääruses (EL) nr 307/2012 selgitatakse kõnealuse taotluse esitamise tingimused ning määratakse kindlaks taotlusega kaasnevad tõendusmaterjalid.

Alaline taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee (PAFF) toetab komisjoni.