Inimkaubanduse tõkestamine ja sellevastane võitlus

PÕHIPUNKTID

Ärakasutamise määratlus

Direktiivi määratluse kohaselt hõlmab ärakasutamine vähemalt järgnevat:

• teiste isikute ärakasutamine prostituudina või muud seksuaalse ärakasutamise vormid;
• sunniviisiline töö või sunniviisilised teenused, sealhulgas kerjamine, orjus või orjusega sarnased tavad;
• sunnitöö;
• ärakasutamine kuritegelikuks tegevuseks;
• elundite eemaldamine;
• asendusemaduse, sundabielu või ebaseadusliku lapsendamise ärakasutamine.

Inimkaubandusega seotud süüteod

• Liikmesriigid peavad võtma vajalikud meetmed tagamaks, et isikute tahtlik värbamine, transportimine, üleviimine, varjamine või vastuvõtmine sunniviisiliselt ärakasutamise eesmärgil on karistatav.
• Need tegevused hõlmavad jõu või muude sunnivahenditega ähvardamist või nende kasutamist, inimröövi, pettust, võimu või kaitsetu seisundi¹ kuritarvitamist või teise isiku üle kontrolli omava isiku nõusoleku saavutamiseks raha või hüvede andmist või saamist ärakasutamise eesmärgil.
• Inimkaubanduse ohvri nõusolek tahtlikuks või tegelikuks ärakasutamiseks ei ole oluline, kui on kasutatud mõnda neist vahenditest.
• Liikmesriigid peavad võtma vajalikud meetmed tagamaks, et kui tegemist on tahtliku teoga, käsitatakse inimkaubanduse ohvri pakutavate teenuste kasutamist süüteona, kui ohvrit kasutatakse ära selliste teenuste osutamiseks ja teenuste kasutaja teab, et teenust osutav isik on inimkaubanduse ohver.

Karistused

Direktiivis sätestatakse nende kuritegude eest maksimumkaristusena vähemalt viieaastane vangistus ja vähemalt kümneaastane vangistus raskendavate asjaolude korral või juhul, kui kuritegu ohustas tahtlikult või raske hooletuse tõttu ohvri elu või see

• pandi toime eriti kaitsetute ohvrite (nt lapsed) vastu;
• pandi toime kuritegeliku ühenduse poolt;
• pandi toime rasket vägivalda kasutades või tekitati ohvrile eriti suurt kahju, sealhulgas füüsilist või psühholoogilist kahju.

Liikmesriigid peavad kehtestama meetmed, millega tagatakse, et kooskõlas siseriikliku õiguse asjakohaste sätetega käsitatakse raskendavate asjaoludena järgnevat:

• asjaolu, et kuriteo panid toime ametiisikud oma ülesannete täitmisel;
• asjaolu, et kuriteo toimepanija aitas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil kaasa ohvrit puudutava seksuaalse sisuga materjali levitamisele või pani selle toime.

Liikmesriigid peavad tagama, et juriidilisi isikuid (nt äriühinguid) võetakse vastutusele inimkaubandusega seotud süütegude eest, mille on nende kasuks toime pannud iseseisvalt või kõnealuse juriidilise isiku organi liikmena tegutsenud isik. Need peavad olema karistatavad tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaal- või muude karistuste või meetmetega.

Prokuratuur

Riiklikel ametiasutustel on õigus mitte esitada süüdistust ega määrata karistusi inimkaubanduse ohvritele nende osalemise eest kuritegelikus või muus ebaseaduslikus tegevuses, mida nad on olnud sunnitud toime panema eespool loetletud ärakasutamise otsese tagajärjena.

Liikmesriigid peavad tagama, et

• süütegude uurimine või nende eest süüdistuse esitamine ei sõltu ohvri antud tunnistusest ega süüdistusest ning kriminaalmenetlust võib jätkata isegi siis, kui ohver on oma avalduse tagasi võtnud;
• süütegude uurimise või nende eest süüdistuse esitamise eest vastutavad isikud on saanud vastava väljaõppe ning neil on vajalikud uurimisvahendid, eksperditeadmised ja tehnoloogiline suutlikkus.

Väljaspool asjaomase liikmesriigi territooriumi toimepandud süütegude eest süüdistuse esitamisel peab iga liikmesriik tagama, et tema jurisdiktsioon ei sõltu kummastki järgmisest tingimusest:

• sellist tegu käsitatakse teo toimepanemise kohas kuriteona;
• süüdistuse saab esitada üksnes pärast ohvri avalduse esitamist süüteo toimepanemise kohas või pärast süüteost teatamist selle riigi poolt, kus süütegu toime pandi.

Ohvriabi

Liikmesriigid peavad tagama, et ohvritele pakutakse enne kriminaalmenetlust, selle ajal ja pärast seda ohvrikeskses, soo-, puude- ja lapsetundlikus lähenemisviisis spetsiaalset tuge, et nad saaksid kasutada neile kriminaalmenetluses ohvri staatusest tulenevaid õigusi. See abi võib seisneda varjupaigas vastuvõtmises, meditsiinilise ja psühholoogilise abi andmises või teabeteenuste ja suulise tõlke pakkumises ning see ei sõltu sellest, kas ta soovib teha koostööd kriminaaluurimises, süüdistuse esitamisel või kohtumenetluses. Majutus peaks olema kohandatud erivajadustega ohvritele ja laste, sealhulgas lapsohvrite erivajadustele.

Liikmesriigid peavad samuti tagama, et inimkaubanduse ohvrid saavad kasutada oma õigust taotleda rahvusvahelist kaitset või samaväärset riigisisest staatust, sealhulgas juhul, kui nad saavad abi, toetust ja kaitset eeldatava või tuvastatud inimkaubanduse ohvrina.

Inimkaubanduse ohvrite kaitse kriminaaluurimises ja -menetluses

Lisaks direktiivis 2012/29/EL sätestatud õigustele peavad liikmesriigid tagama, et inimkaubanduse ohvritel on juurdepääs

• viivitamata õigusnõustamisele ja seaduslikule esindamisele, mida pakutakse tasuta, kui ohvril ei ole piisavalt rahalisi vahendeid;
• tunnistajakaitse programmidele või sarnastele meetmetele;
• erikohtlemisele, mille eesmärk on vältida teisest ohvristamist.

Liikmesriigid on kohustatud tagama, et inimkaubanduse ohvrid saavad kasutada oma õigust taotleda rahvusvahelist kaitset või samaväärset riigisisest staatust, sealhulgas juhul, kui ohver saab abi, toetust ja kaitset eeldatava või tuvastatud inimkaubanduse ohvrina.

Samuti peavad liikmesriigid tagama, et süüteost teatamise menetlused on ohutud, neid viiakse läbi konfidentsiaalselt kooskõlas siseriikliku õigusega, need on kavandatud ja kättesaadavad lapsesõbralikul viisil ning nendes kasutatakse lapsohvrite vanusele ja küpsusele vastavat keelt.

Riiklikud inimkaubandusevastase võitluse koordinaatorid või samaväärsed mehhanismid ning sõltumatud asutused ja tegevuskavad

• Liikmesriigid peavad võtma vajalikud meetmed, et luua riiklikud inimkaubandusevastase võitluse koordinaatorid või samaväärsed mehhanismid ja tagada neile piisavad vahendid, mis on vajalikud nende ülesannete tõhusaks täitmiseks. Riiklik inimkaubandusevastase võitluse koordinaator või samaväärne mehhanism peab tegema koostööd asjaomaste riiklike, piirkondlike ja kohalike organite ja asutustega, eelkõige õiguskaitseasutustega, riiklike suunamismehhanismidega ja selles valdkonnas tegutsevate asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonidega.
• Liikmesriigid peavad 15. juuliks 2028 vastu võtma oma riiklikud inimkaubandusevastase võitluse tegevuskavad, mis töötatakse välja ja mida rakendatakse riiklike inimkaubandusevastase võitluse koordinaatorite või samaväärse mehhanismiga konsulteerides.
• ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaator peab tagama koordineerimise riiklike inimkaubandusevastase võitluse koordinaatorite või samaväärsete mehhanismide, sõltumatute asutuste, ELi ametite ja kohapeal tegutsevate asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et tagada ühtne ja terviklik lähenemisviis.

Andmete kogumine ja statistika

Liikmesriigid peavad tagama süsteemi olemasolu anonüümitud statistiliste andmete salvestamiseks, koostamiseks ja esitamiseks, et jälgida oma süsteemide tõhusust käesolevas direktiivis osutatud kuritegude vastu võitlemisel.

Ennetamine

Liikmesriigid peavad võtma meetmeid, et

• vähendada inimkaubandust soodustavat nõudlust;
• võtta kasutusele mehhanismid, mille eesmärk on tuvastatud ja eeldatavate ohvrite varajane avastamine ja tuvastamine, abistamine ja toetamine;
• käivitada koolitus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniaid.