Nafta kriisivarud

PÕHIPUNKTID

• ELi riigid peavad
  • säilitama nafta koguvarusid, mis vastavad vähemalt 90 päeva varudele keskmise päevase impordi alusel või 61 päeva varudele tarbimise alusel, olenevalt sellest, kumb kogus on suurem;
  • tagama varude kättesaadavuse ja ligipääsetavuse kriisiolukorras;
  • pidama ajakohastatud registrit kriisivarude kohta ja saatma andmed iga aasta 25. veebruariks Euroopa Komisjonile;
  • pidama ajakohastatud registrit oma territooriumil säilitatavate erivarude kohta, nagu mootori- ja lennukibensiin, ning edastama komisjonile teabe 15 päeva jooksul pärast vastava taotluse laekumist;
  • saatma komisjonile igakuised kokkuvõtted oma territooriumil hoitavate kommertsvarude taseme kohta;
  • omama situatsiooniplaane tõsise tarnekatkestuse puhuks ning olema võimelised laskma kiiresti ja tõhusalt ringlusse kõik oma kriisivarud või osa nendest;
  • võimaldama ettevõtetel ja muudel üksustel, kes peavad naftavarusid säilitama, delegeerida osa sellest kohustusest teatavatel tingimustel.
• ELi riigid võivad luua varude säilitamise kesküksused varude soetamiseks, säilitamiseks või müümiseks, et täita direktiivi nõudeid.
• Varude miinimumtaseme arvutamiseks kasutatav impordi ja tarbimise tase põhineb eelmise aasta andmetel.
• Nõuandev nafta ja naftatoodete koordineerimisrühm aitab komisjonil analüüsida varustuskindlust ELis.
• Komisjon võib koostöös siseriiklike ametiasutustega vaadata läbi hädaolukordadeks valmisoleku menetlused.
• Hiljemalt 31. detsembriks 2015 pidi komisjon läbi vaatama, kuidas õigusakti rakendatakse.