MIS ON OTSUSTE JA LEPINGU EESMÄRK?

Otsusega 2006/313/ÜVJP kiideti ELi nimel heaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja ELi vaheline koostöö ja abistamise leping.
Lepingus määratletakse ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vahelise koostöö ja abistamise tingimused. Leping on siduv ELile, mitte selle liikmesriikidele.
Otsuse 2006/313/ÜVJP eesmärk on suurendada ülemaailmset toetust Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevust reguleerivale Rooma statuudile, säilitades selle terviklikkust, tagada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu sõltumatus ning selle tõhus ja tulemuslik toimimine, toetada koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga vastastikuse täiendavuse¹ põhimõtte rakendamiseks.
Otsusega 2011/168/ÜVJP tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2003/444/ÜVJP.

PÕHIPUNKTID

ELi Nõukogu ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja on kohustatud kooskõlastama käesoleva otsusega seotud meetmeid, mida EL ja liikmesriigid võtavad otsuse 2011/168/ÜVJP artiklite 2 kuni 5 rakendamiseks, eeskätt kolmes järgmises küsimuses:

Ülemaailmse toetuse suurendamine

EL ja selle liikmesriigid aitavad suurendada ülemaailmset võimalikult suurt toetust Rooma statuudile, tõstatades selle teema läbirääkimistel või poliitilise dialoogi käigus ELi mittekuuluvate riikidega (kolmandate riikidega) ja/või tehes algatusi Rooma statuudi väärtuste, põhimõtete ja sätete edendamiseks.
EL ja selle liikmesriigid peavad ülemaailmse toetuse suurendamiseks tegema koostööd huvitatud riikidega, rahvusvaheliste institutsioonide ja vabaühendustega.
ELi riigid jagavad huvitatud riikidega oma kogemusi Rooma statuudi rakendamisega seotud küsimustes. Lisaks annavad EL ja liikmesriigid oma panuse seadusandlikku töösse, mis on vajalik Rooma statuudis osalemiseks ja selle rakendamiseks ELi mittekuuluvate riikide poolt.

Rahvusvahelise Kriminaalkohtu sõltumatuse tagamine

Rahvusvahelise Kriminaalkohtu sõltumatuse tagamiseks EL ja liikmesriigid:

ergutavad osalisriike üle kandma oma osamaksud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu eelarvesse;
ergutavad ühinema Rahvusvahelise Kriminaalkohtu privileege ja immuniteete käsitleva kokkuleppega ja seda ratifitseerima;
toetavad kohtunike, prokuröride, ametnike ja kaitsjate koolitamist ja abistamist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööga seotud küsimustes.

Tõhusa toimimise toetamine

EL ja liikmesriigid jälgivad tähelepanelikult Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga tehtava koostöö arenguid. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tõhusa toimimise toetamiseks võivad nad sõlmida ajutisi kokkuleppeid. Nii on see ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vahelise koostöö ja abistamise lepingu puhul.
EL ja liikmesriigid võtavad meetmeid, et tagada ELi mittekuuluvate riikide igakülgne koostöö Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, sealhulgas vahistamismääruste viivitamata täitmine.
ELi 2013. aasta meetmed juhul, kui kolmandad riigid ei tee koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, on eelkõige suunatud sellise teguviisi käsitlemisele ELi ja ELi riikide poolt.

Tegevuskava

Otsuse 2011/168/ÜVJP järelmeetmete tegevuskava keskendub järgmisele:

ELi tegevuse koordineerimine otsuse eesmärkide saavutamiseks,
Rooma statuudi ülemaailmsus ja terviklikkus,
Rahvusvahelise Kriminaalkohtu sõltumatus,
koostööd Euroopa Andmekaitseinspektoriga ning
vastastikuse täiendavuse põhimõtte rakendamine.

TAUST

Rahvusvaheline Kriminaalkohus on maailma esimene ja ainus alaline rahvusvaheline kriminaalkohus ning asub Haagis, Hollandis. Rahvusvaheline Kriminaalkohus uurib ja kui see on õigustatud, mõistab kohut raskete rahvusvahelisele üldsusele murettekitavate kuritegude – genotsiidi², sõjakuritegude³, inimsusevastaste kuritegude⁴ ja agressioonikuriteo⁵ toimepanijate üle. Rahvusvaheline Kriminaalkohus loodi Rooma statuudiga ja juhindub oma tegevuses Rooma statuudist, mis jõustus 1. juulil 2002 ja mille on ratifitseerinud kõik ELi riigid.

Kõrge esindaja Federica Mogherini deklaratsioon ELi nimel rahvusvahelise kriminaalõiguse päeva puhul, 17. juuli 2019 – pressiteade (Euroopa Liidu Nõukogu veebisait).

PÕHIMÕISTED

Vastastikune täiendavus tähendab käesolevas kontekstis põhimõtet, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus on ette nähtud viimaseks kohtuastmeks, mis peaks asju uurima ja esitama süüdistusi ainult siis, kui siseriiklikud kohtud ei ole seda teinud.
Genotsiid – rahvusliku, etnilise, rassilise või usulise grupi täieliku või osalise hävitamise eesmärgil sooritatud teod.
Sõjakuriteod – toime pandud teod, mis rikuvad relvakonfliktides kohaldatavaid õigusi ja tavasid (nt Genfi konventsioone). Näiteks sõjavangide väärkohtlemine, pantvangide tapmine või linnade, asulate ja külade tahtlik hävitamine.
Inimsusevastased kuriteod – tsiviilelanike vastu laialdase või süstemaatilise rünnaku raames toimepandud teod.
Agressioonikuritegu – sellise agressiooniakti, mis oma olemuselt, tõsiduselt ja ulatuselt on selges vastuolus ÜRO põhikirjaga, kavandamine, ettevalmistamine, algatamine või läbiviimine isiku poolt, kellel on riigi poliitilise või sõjalise tegevuse üle kontroll või kes saab seda suunata.

PÕHIDOKUMENDID

Nõukogu 10. aprilli 2006. aasta otsus 2006/313/ÜVJP, millega sõlmitakse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu vaheline koostöö ja abistamise leping (ELT L 115, 28.4.2006, lk 49)

Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu vaheline koostöö ja abistamise leping (ELT L 115, 28.4.2006, lk 50–56)

Nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsus 2011/168/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta, millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2003/444/ÜVJP (ELT L 76, 22.3.2011, lk 56–58)

ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vaheline leping

KOKKUVÕTE: