Euroopa Liidu (EL) arengukoostöö algas Rooma lepingu allkirjastamisega 1957. aastal. Esimesteks kasusaajateks olid liikmesriikide ülemeremaad ja -territooriumid. Aastate jooksul on ELi arengukoostöö ulatus järk-järgult suurenenud. EL on nüüd maailma suurim rahastaja, tehes koostööd ligikaudu 160 riigiga.
Arengukoostöö tegemisel tuleb järgida ELi välistegevuse põhimõtteid ja eesmärke. Selle peamine eesmärk on vähendada maailmas vaesust ja see pikemas perspektiivis kaotada, aidates kaasa arenguriikide jätkusuutlikule majanduslikule, sotsiaalsele ja keskkonnaalasele arengule kooskõlas ÜRO kestliku arengu eesmärkidega.
ELi välistegevuse ja arengukoostöö aluspõhimõtted on sätestatud vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 208.
ELi välistegevuse rahastamisvahendite struktuuri on viimastel aastatel lihtsustatud. Alates mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmisest aastateks 2021–2027 on naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument „Globaalne Euroopa“ ELi välistegevuse peamine rahastamisvahend. See hõlmab koostööd kõigi kolmandate riikidega, välja arvatud ülemeremaad ja -territooriumid ning ühinemiseelset rahastamist saavad riigid.
Enne 2021. aastat oli Euroopa Arengufond (mis ei olnud ELi eelarve osa) ELi peamine vahend arenguabi andmiseks Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) 79-le riigile ning ülemeremaadele ja -territooriumidele. ELi viimase mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) raames viidi koostöö AKV riikidega ELi eelarve alla ning see on hõlmatud naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendiga „Globaalne Euroopa“.
Ehkki ELi ja AKV riikide vaheline 2000. aasta leping (Cotonou leping) pidi aeguma 2020. aastal, on selle kohaldamist pikendatud , välja arvatud juhul, kui uus AKV-ELi partnerlusleping jõustub või seda kohaldatakse ajutiselt enne seda kuupäeva.