Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamine ning selle vastu võitlemine kogu Euroopa Liidus

PÕHIPUNKTID

• Naistevastast vägivalda ja perevägivalda on varem käsitletud mittespetsiifilisel viisil ELi määrustes ja direktiivides, mis hõlmavad järgmisi valdkondi:
  • õigusalane koostöö kriminaalasjades,
  • naiste ja meeste võrdõiguslikkus,
  • digiteenused ja
  • varjupaigapoliitika.

Kohaldamisala

• Direktiivi eesmärk on tagada kogu ELis minimaalne kaitsetase sellise vägivalla eest.
• Seadusega on kogu ELis kriminaliseeritud järgmised kuriteod:
  • naiste suguelundite moonutamine,
  • sundabielu,
  • intiimsete kujutiste nõusolekuta jagamine,
  • küberjälitamine,
  • küberahistamine ja
  • küberruumis vägivalla või vaenu õhutamine.
• Seda kohaldatakse kõigi naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite suhtes, olenemata nende soost.

Põhipunktid

Direktiiviga

• kehtestatakse selliste süütegude kõige raskemate vormide eest määratava vangistuse ülemmäärad;
• kehtestatakse jurisdiktsiooni eeskirjad, sealhulgas süütegude puhul, mis on toime pandud sidevahendite, näiteks telefonide abil;
• aidatakse tagada ohvrite kaitse ja õiguskaitse kättesaadavus, sealhulgas:
  • vajadus juurdepääsetavate ja turvaliste teatamiskanalite järele, sealhulgas veebipõhine teatamine ja tõendite esitamine;
  • erakorraliste lähenemiskeeldude ja teiste lähenemiskeeldude võimaldamine;
  • eeskirjade kehtestamine teatava veebimaterjali kiireks eemaldamiseks või sellele juurdepääsu tõkestamiseks;
• pakutakse paremat ohvriabi, sealhulgas:
  • spetsialiseeritud tugiteenusi, sealhulgas teavitamist, nõustamist ja suunamist vajavad;
  • spetsialiseeritud tugi seksuaalvägivalla ja naiste suguelundite moonutamise ohvritele;
  • lapsohvrite ja läbipõimunud diskrimineerimise ohvrite abi tagamine;
• edendatakse ennetamist ja varajast sekkumist, sealhulgas:
  • ulatuslikke ennetusmeetmeid vajavad, nagu teadlikkuse suurendamine ja haridus,
  • sekkumisprogrammid õigusrikkumiste ja korduvate õigusrikkumiste vältimiseks,
  • kohustuslik koolitus spetsialistidele, kes võivad ohvritega kokku puutuda;
• hõlbustatakse koordineerimist ja koostööd, sealhulgas:
  • koordineeritud riiklikku poliitikat ja määratud koordineerivaid asutusi vajavad;
  • kutsumine üles koostama riiklikke tegevuskavasid ja koordineerima tegevust mitme asutuse vahel;
  • andmekogumis- ja uurimisnõuete kehtestamine.