Osoonikihi kaitsmise Viini konventsioon

KOKKUVÕTE:

osoonikihi kaitsmise Viini konventsioon

otsus 88/540/EMÜ, mis käsitleb osoonikihi kaitsmist käsitleva Viini konventsiooni ja osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli sõlmimist

MIS ON KONVENTSIOONI JA OTSUSE EESMÄRK?

• Osoonikihi kaitsmise Viini konventsioonis kehtestatakse osoonikihi* kaitsmise põhimõtted, mis koostati pärast teaduslikke hoiatusi, mille kohaselt on kahanemine ohtlik inimeste tervisele ja keskkonnale.
• See on raamkonventsioon, mille peamine eesmärk on edendada rahvusvahelist koostööd teabe vahetamise kaudu inimtegevuse mõju kohta osoonikihile. See ei nõua osalistelt* konkreetsete meetmete võtmist. Need koostatakse hiljem Viini konventsiooni Montreali protokolli vormis.
• Viini konventsioon oli esimene konventsioon, mille allkirjastasid kõik asjaomased riigid, see jõustus 1988. aastal ja ratifitseeriti ülemaailmselt 2009. aastal.
• Otsusega 88/540/EMÜ kiidab EL seaduslikult heaks osoonikihi kaitsmist käsitleva Viini konventsiooni ja osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli.

PÕHIPUNKTID

Üldise kohustusena võtavad osalised asjakohaseid meetmeid, et kaitsta inimeste tervist ja keskkonda kahjulike mõjude eest, mis tulenevad või võivad tuleneda osoonikihi muutustest või võimalikest muutustest inimtegevuse tulemusena. Eelkõige peavad osalised asjakohastele teaduslikele ja tehnilistele kaalutlustele tuginedes:

• võtma kohaseid seadusandlikke või haldusmeetmeid;
• tegema koostööd
  • süstemaatiliste vaatluste, uuringute ja teabevahetuse vormis, et paremini mõista küsimusi, mis on seotud
  • käesoleva konventsiooni ja selle protokolli tõhusaks rakendamiseks vajalike meetmete, protseduuride ja standardite väljatöötamisega
  • koos pädevate rahvusvaheliste organitega.

Osoonikihi uuringute läbiviimisel ja teaduslike hinnangute andmisel, kuhu kaasatakse osalisi kas siis otse või rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu, keskendutakse järgmisele:

• füüsikalised ja keemilised protsessid;
• inimese tervis ja muud bioloogilised mõjud, eelkõige ultraviolettkiirguse tagajärjel tekkinud muutused;
• klimaatilised mõjud;
• ained, tavad, protsessid ja tegevused ning nende kogumõju;
• osoonikihi mis tahes muutustest tulenevad mõjud;
• alternatiivsed ained ja tehnoloogiad;
• asjasse puutuvad sotsiaal-majanduslikud üksikasjad;
• täpsemad tegurid, nagu atmosfääri füüsikalised ja keemilised omadused ning konkreetsed keemilised ained, on kirjeldatud lisades.

Lisaks peavad osalised:

• hõlbustama ja ergutama käesolevat konventsiooni puudutava teadusliku, tehnilise, sotsiaal-majandusliku, kaubandusliku ja õigusalase teabe vahetust (II lisas kirjeldatakse seda üksikasjalikumalt);
• tegema koostööd, arvestades eriti arengumaade vajadusi, edendades tehnoloogia ja teadmiste arengut ja edastamist,
  • hõlbustades teistel osalistel alternatiivse tehnoloogia soetamist;
  • varustades teisi osalisi vajaliku teabega, nagu käsiraamatud ja juhendid;
  • tarnides uuringuteks vajalikku varustust ja vahendeid;
  • pakkudes teaduslikule ja tehnilisele personalile koolitust;
• teavitama otsuseid tegevat organit (osaliste konverentsi) meetmetest, mida nad on konventsiooni rakendamiseks võtnud.

Osaliste konverents (kus kõik allakirjutanud riigid on esindatud ja hääletavad):

• jälgib konventsiooni rakendamist;
• vaatab läbi teadusliku teabe;
• edendab asjakohaseid ühtlustatud poliitikasuundi, strateegiaid ja meetmeid;
• võtab vastu uuringute, süstemaatiliste vaatluste, teaduslik-tehnilise koostöö, teabevahetamise ning tehnoloogia ja teadmiste edastamise programme;
• arutab käesoleva konventsiooni ja selle võimalike lisaprotokollide muudatusi ning võtab need vastu;
• vajaduse korral kasutab Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni teadmisi;
• püüab konventsiooni tõlgendamise või kohaldamisega seotud vaidlusi lahendada läbirääkimiste teel või kolmanda osalise vahendusel. Kui see ei õnnestu, võib vaidluse esitada lepituskomisjonile või Rahvusvahelisele Kohtule;
• teda toetab sekretariaat.

Pärast nelja aasta möödumist sellest kuupäevast, mil konventsioon osalise suhtes jõustus, võib see osaline konventsioonist välja astuda. See jõustub ühe aasta möödumisel.

MIS AJAST KONVENTSIOONI JA OTSUST KOHALDATAKSE?

• Konventsioon jõustus 22. septembril 1988.
• Otsust kohaldatakse alates 25. oktoobrist 1988.

TAUST

• Viini konventsioon võeti vastu 22. märtsil 1985 ja see jõustus 22. septembril 1988. Pärast selle jõustumist on tänu rahvusvahelisele tegevusele osoonikihti kahandavate ainete tarbimine vähenenud 98%, kuid osoonikihi täielikku taastumist ei eeldata enne praeguse sajandi teist poolt.
• EL rakendab konventsiooni ja selle Montreali protokolli oma õigusaktide kaudu osoonikihti kahandavate ainete ja fluoritud kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta, mis on ühed kõige rangemad ja edumeelsemad maailmas.
• ELi osoonimäärus (määrus (EÜ) nr 1005/2009 osoonikihti kahandavate ainete kohta) on mitmel juhul Montreali protokolli nõuetest põhjalikum, näiteks:
  • sellel on rangemad vähendamise tähtajad;
  • see hõlmab rohkem aineid ja
  • see reguleerib ka nende esinemist toodetes ja seadmetes (mitte ainult lahtiselt, nagu Montreali protokollis).
• ELi F-gaasi määruses (määrus (EL) nr 517/2014 fluoritud kasvuhoonegaaside kohta) nähakse ette rangem ELi kasvuhoonegaaside vähendamine, mida kohaldatakse juba alates 2015. aastast, ning see hõlmab toodetes ja seadmetes sisalduvaid kasvuhoonegaase (mitte ainult lahtiselt, nagu Montreali protokollis).
• Lisateave:
  • Osoonikihi kaitsmine (Euroopa Komisjoni veebisait).

PÕHIMÕISTED

PÕHIDOKUMENDID

Osoonikihi kaitsmise Viini konventsioon (EÜT L 297, 31.10.1988, lk 10–20)

Nõukogu 14. oktoobri 1988. aasta otsus 88/540/EMÜ, mis käsitleb osoonikihi kaitsmist käsitleva Viini konventsiooni ja osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli sõlmimist (EÜT L 297, 31.10.1988, lk 8–9)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1005/2009 osoonikihti kahandavate ainete kohta (ELT L 286, 31.10.2009, lk 1–30)

Määruse (EÜ) nr 1005/2009 hilisemad muudatused on algteksti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

Osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokoll – Euroopa Majandusühenduse deklaratsioon (EÜT L 297, 31.10.1988, lk 21–28)

Nõukogu 15. novembri 1982. aasta otsus 82/795/EMÜ ettevaatusabinõude kooskõlastamise kohta seoses keskkonnas esinevate klorofluorosüsinikega (EÜT L 329, 25.11.1982, lk 29–30)

Nõukogu 26. märtsi 1980. aasta otsus 80/372/EMÜ, mis käsitleb klorofluorosüsivesinikke keskkonnas (EÜT L 90, 3.4.1980, lk 45)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 517/2014 fluoritud kasvuhoonegaaside kohta ja määruse (EÜ) nr 842/2006 kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 150, 20.5.2014, lk 195–230)

Viimati muudetud: 12.12.2019