Saneerimine, maksejõuetus ja võlgadest vabastamine

PÕHIPUNKTID

Direktiiviga kehtestatakse eeskirjad järgmise kohta:

• rahalistes raskustes olevate võlgnike saneerimine³, et vältida nende pankrotistumist ja tagada nende elujõulisus;
• maksejõuetu ettevõtja võlgadest vabastamine;
• meetmed saneerimise, maksejõuetuse⁴ ja võlgadest vabastamise tõhustamiseks.

Õigusaktiga nähakse võlgnikele ette:

• varajase hoiatamise vahend ja veebipõhine teave, mis aitavad tuvastada asjaolusid, mis võivad põhjustada maksejõuetuse tõenäolisust. See võib hõlmata järgmist:
  • hoiatused, kui teatavat liiki maksed on jäetud tegemata;
  • avalik-õiguslike või eraõiguslike organisatsioonide nõuandeteenused;
  • stiimulid kolmandatele isikutele, nagu raamatupidajad, maksu- ja sotsiaalkindlustusametid, et anda märku võimalikest probleemidest;
• ennetav programm, mis võimaldab neil oma rahandust saneerida, et vältida pankrotistumist, kaitses seeläbi töökohti ja säilitades majandustegevuse;
• võimalus säilitada saneerimise ajal täielikult või vähemalt osaliselt kontroll oma varade ja igapäevase majandustegevuse üle;
• saneerimiskava üle läbirääkimiste pidamisel konkreetsete täitemeetmete⁵ peatamine esialgu kuni neljaks kuuks pikendamise võimalusega kuni 12 kuuks.

Saneerimiskavad

• sisaldavad põhiteavet, näiteks võlgniku identifitseerimisandmed ning tema varad ja kohustused, puudutatud isikud ja saneerimiskava tingimused;
• võivad esitada võlgnikud, võlausaldajad ja oma ala eksperdid;
• on siduvad kohtu või haldusasutuse kohaselt, kui:
  • need mõjutavad eriarvamusele jäänud puudutatud isikute nõudeid või huvisid;
  • need näevad ette uue rahastamise;
  • nende kohaselt kaotab töö rohkem kui 25% töötajatest;
• need ei mõjuta töötajate individuaalseid ega kollektiivseid õigusi, nagu kollektiivläbirääkimiste õigus, õigus teavitamisele ja konsulteerimisele.

ELi riigid

• võivad kohaldada lisatingimusi ennetava saneerimise menetluse, konkreetsete täitemeetmete peatamise, saneerimiskavade vastuvõtmise ja võlgadest vabastamise suhtes;
• tagavad, et saneerimisel kaitstakse uut rahastamist ja vaherahastamist piisavalt;
• annavad pankrotistunud füüsilisest isikust ettevõtjatele vähemalt ühe menetluse, mille tulemusel on neid võimalik võlgadest vabastada kolme aasta jooksul;
• näevad ette maksejõuetuks muutunud ettevõtjatele äritegevuse keelu, kui nad on võlgadest vabastatud;
• pakuvad kohtu ja haldusasutustele ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluse nõustajatele asjakohast koolitust;
• koguvad igal aastal andmeid rakendatud menetluste kohta.

Juriidilise isiku juhtide kohustused, kui maksejõuetus on tõenäoline:

• pööravad tähelepanu võlausaldajate, omakapitali omanike⁶ ja muude sidusrühmade huvidele;
• astuvad samme maksejõuetuse ärahoidmiseks;
• väldivad tahtlikku või raskest hooletusest tingitud käitumist, mis võib ohustada ettevõtte elujõulisust.

Direktiivi ei kohaldata järgmise suhtes:

• kindlustusandjad või edasikindlustusandjad (nagu on määratletud direktiivis 2009/138/EÜ);
• krediidiasutused ning investeerimisühingud ja ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjad (määrus (EL) nr 575/2013);
• kesksed vastaspooled (määrus (EL) nr 648/2012);
• väärtpaberite keskdepositooriumid (määrus (EL) nr 909/2014);
• muud finantseerimisasutused (direktiiv 2014/59/EL);
• liikmesriigi õiguse kohased avalik-õiguslikud asutused;
• üksikisikud (füüsilised isikud), kes ei ole füüsilisest isikust ettevõtjad (välja arvatud juhul, kui mõni liikmesriik laiendab võlgade vabastamise eeskirju nendele isikutele).

Hiljemalt 17. juulil 2026 ja seejärel iga viie aasta tagant esitab komisjon Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta.