Euroopa Liidu leping

KOKKUVÕTE:

Euroopa Liidu leping

MIS ON LEPINGU EESMÄRK?

• Euroopa Liidu leping on koos Euroopa Liidu toimimise lepinguga üks ELi esmastest lepingutest. See on ELi õiguse aluseks, sätestades ELi eesmärgi ja selle kesksete institutsioonide juhtimise.
• Euroopa Liidu leping põhineb Maastrichti lepingul, mis tähistas Euroopa integratsiooni uut etappi, minnes kaugemale esialgsest majanduslikust eesmärgist (ühtne turg). See avas tee poliitilisele integratsioonile üleminekuga Euroopa Majandusühenduselt (EMÜ) Euroopa Liidule (EL).
• Maastrichti leping nägi ette mitmeid olulisi muudatusi uue ELi struktuuris, institutsioonides ja otsuste tegemises, poliitikavaldkondades ja reguleerimisalas.

PÕHIPUNKTID

Maastrichti lepingu põhijooned

• Euroopa Liit koosneb kolmest „sambast“:
  • olemasolevad Euroopa ühendused: Euroopa Majandusühendus (EMÜ), Euroopa Söe - ja Teraseühendus (ESTÜ) ja Euroopa Aatomienergiaühendus (Euratom) ning
  • kahest uuest koostöövaldkonnast, kus rakendatakse „ühenduse meetodi“ asemel valitsustevahelist otsuste tegemist:
    • ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning
    • politsei- ja õigusalane koostöö kriminaalasjades (justiits- ja siseküsimused).
• Demokraatlikult õiguspärasemad institutsioonid:
  • Euroopa Parlamendi mõju suurendamine otsuste tegemisel:
  • koostöö- ja nõusolekumenetluse laiendatud kohaldamine;
  • kaasotsustamismenetluse (praegune seadusandlik tavamenetlus) kasutuselevõtmine;
  • Euroopa tasandi erakondade rolli tunnustamine;
  • Euroopa Komisjoni ametiaja viimine vastavusse Euroopa Parlamendi ametiajaga (5 aastat);
  • kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise laiendatud kohaldamine nõukogus;
  • nõuandvat rolli täitva Regioonide Komitee loomine, mis koosneb piirkondlike ametiasutuste esindajatest.
• Majandus- ja rahaliidu (EMU) asutamine ühtse turu väljakujundamiseks.
• EÜ sotsiaalse mõõtme arendamine lepingule lisatud sotsiaalprotokolliga, millega laiendatakse ühenduse volitusi sotsiaalvaldkonnas.
• Ühenduse poliitika kehtestamine kuues uues valdkonnas: üleeuroopalised võrgud (TEN), tööstuspoliitika, tarbijakaitse, haridus ja kutseõpe, noored ning kultuur.
• Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kehtestamine, et tagada otsuste vastuvõtmine kodanikule võimalikult lähedal ja piirdumine sellega, mis on vajalik eesmärkide saavutamiseks.
• ELi kodakondsuse kontseptsiooni kasutuselevõtmine lisaks riiklikule kodakondsusele.

Lepingusse tehtud muudatused

Maastrichti lepingut muudeti hiljem järgmiste lepingutega:

• Amsterdami lepinguga (1997) suurendati ELi volitusi: loodi ühenduse tööhõivepoliitika, kanti ühendustele üle mõned valdkonnad, mille puhul varem rakendati valitsustevahelist koostööd justiits- ja siseküsimustes, kehtestati meetmed, mille eesmärk oli tuua EL kodanikele lähemale ja võimaldada tihedamat koostööd teatavate ELi riikide vahel (tõhustatud koostöö). Samuti laiendati sellega kaasotsustamismenetlust ja kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamist ning lihtsustati aluslepingute artikleid ja muudeti nende numeratsiooni.
• Nice’i lepingus (2001) käsitleti sisuliselt laienemisega seotud institutsioonilisi probleeme, mis jäid 1997. aastal lahendamata: komisjoni koosseis, häälte arvestamine nõukogus ja kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise kohaldamise valdkondade laiendamine. Sellega lihtsustati tõhustatud koostöö menetluse kasutamise eeskirju ja muudeti kohtusüsteem tõhusamaks.
• Lissaboni leping (2007) tõi kaasa ulatuslikud reformid. Sellega pandi punkt Euroopa Ühendusele – Euroopa Ühenduse asutamisleping nimetati ümber „Euroopa Liidu toimimise lepinguks“. Sellega kaotati varasem ELi kolme sambaga ülesehitus ning jaotati ümber ELi ja ELi riikide pädevusvaldkonnad. Samuti vaadati läbi Euroopa institutsioonide toimimine ja otsustusprotsess, et kohandada need laienenud Euroopa Liiduga, mille koosseisu kuulub 28 ELi riiki. Samuti reformiti mitut ELi sise- ja välispoliitika valdkonda ning institutsioonidele anti võimalus tegutseda uutes poliitikavaldkondades. ELi demokraatlikku mõõdet tugevdati veelgi.
• Pärast 1992. aastat muudeti Euroopa Liidu lepingut mitmesuguste ühinemislepingutega, millega ELi riikide arv kerkis järk-järgult 12-lt 28-le.

MIS AJAST KOHALDATAKSE LEPINGU PRAEGUST VERSIOONI?

13. detsembril 2007. aastal allkirjastatud Lissaboni leping, mis koosneb Euroopa Liidu lepingust ja Euroopa Liidu toimimise lepingust, jõustus 1. detsembril 2009.

TAUST

• Euroopa Liidu leping sai alguse Maastrichti lepingust, millele kirjutati alla 7. veebruaril 1992, ja selle praegune versioon tuleneb pärast mitmeid muudatusi Lissaboni lepingust (2007).
• Lisateave:
  • Esimesed lepingud (Euroopa Parlament)
  • ELi ajalugu (ELi nõukogu)
  • ELi aluslepingud (Euroopa Komisjon)
  • Aluslepingute ülevaade (EUR-Lex)

PÕHIDOKUMENT

Euroopa Liidu leping, 13. detsember 2007 – konsolideeritud versioon (ELT C 202, 7.6.2016 lk 13–46)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Euroopa Liidu leping (EÜT C 191, 29.7.1992, lk 1–112)

Akt Norra Kuningriigi, Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta, sisukord (EÜT C 241, 29.8.1994, lk 9–404)

Amsterdami leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa ühenduste asutamislepinguid ja teatavaid nendega seotud akte (EÜT C 340, 10.11.1997, lk 1–144)

Nice’i leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa ühenduste asutamislepinguid ja teatavaid nendega seotud akte (EÜT C 80, 10.3.2001, lk 1–87)

Leping Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Iirimaa, Itaalia Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Soome Vabariigi, Rootsi Kuningriigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (Euroopa Liidu liikmesriikide) ning Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi vahel Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise kohta (ELT L 236, 23.9.2003, lk 17–930)

Leping Belgia Kuningriigi, Tšehhi Vabariigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Eesti Vabariigi, Iirimaa, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Itaalia Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Poola Vabariigi, Portugali Vabariigi, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi, Soome Vabariigi, Rootsi Kuningriigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (Euroopa Liidu liikmesriikide) ning Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia vahel Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemise kohta Euroopa Liiduga (ELT L 157, 21.6.2005, lk 11–395)

Lissaboni leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, sõlmitud Lissabonis 13. detsembril 2007 (ELT C 306, 17.12.2007, lk 1–271)

Leping Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Tšehhi Vabariigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Eesti Vabariigi, Iirimaa, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Itaalia Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Poola Vabariigi, Portugali Vabariigi, Rumeenia, Sloveenia Vabariigi, Slovaki Vabariigi, Soome Vabariigi, Rootsi Kuningriigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (Euroopa Liidu liikmesriikide) ning Horvaatia Vabariigi vahel Horvaatia Vabariigi ühinemise kohta Euroopa Liiduga (ELT L 112, 24.4.2012, lk 10–110)

Viimati muudetud: 04.04.2018