Üheks Euroopa Liidu (EL) üksikisikute paljudest õigustest on võimalus elada ja töötada mõnes teises ELi liikmesriigis. See õigusakt tagab riiklike õiguskaitsevahendite olemasolu juhuks, kui töötajad või nende perekonnad leiavad, et neid õigusi rikutakse.
ELi vaba liikumise ja diskrimineerimisvastased põhimõtted tagavad välismaal töötavatele töötajatele selle liikmesriigi kodanikega võrdsed tööalased õigused. Need on sätestatud määruses (EL) nr 492/2011 (vt kokkuvõte).
Käesoleva direktiivi alusel on liikmesriigid kohustatud tagama, et kohtumenetlused oleksid kättesaadavad kõigile ELi töötajatele, kes leiavad, et nad kannatavad mingil kujul ebaõiglase diskrimineerimise all. Lisaks võivad ühingud ja organisatsioonid, ametiühingud ja tööandjate esindajad, kes on seotud käesoleva direktiivi rakendamisega, ELi töötajat või tema pereliikmeid esindada mis tahes ettevõetavates õigustoimingutes.
Iga liikmesriik peab määrama vähemalt ühe organisatsiooni või kontaktpunkti, kes tagab, et töötajate ja nende pereliikmete õigus töötada seal, kus nad soovivad, ei kannataks kodakondsuse alusel diskrimineerimise ega põhjendamata piirangute all.
Need organisatsioonid peavad:
Direktiivi kohaldatakse alates ning see pidi liikmesriikides jõustuma .
Lisateave
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/54/EL meetmete kohta, mis lihtsustavad töötajate vaba liikumise raames töötajatele antud õiguste kasutamist (ELT L 128, , lk 8–14)
Viimati muudetud