Finants- ja majanduskriisi järel rakendatud majandusliku juhtimise eeskirjad – ülevaade

PÕHIPUNKTID

Pärast majandus- ja finantskriisi on ELi majanduse juhtimine oluliselt muutunud. Muudatustel on olnud oluline roll püsiva vastastikuse lähenemise, majanduskasvu ja töökohtade loomise tagamisel.

Pakettide eesmärgid

Seitsme vaatluse all oleva määruse eesmärgid on järgmised:

• tugevdada eelarve järelevalvet stabiilsuse ja majanduskasvu paktiga, rakendada täiendavat eelarve järelevalvet euroala riikides ja tugevdada riiklikke eelarveraamistikke;
• luua uus meede, mis võimaldab tuvastada, ennetada ja korrigeerida makromajanduslikku tasakaalustamatust;
• luua raamistik euroala riikidele, kellel on raskusi finantsstabiilsuse tagamisega;
• luua Euroopa poolaasta siduv õiguslik alus, mis puudus kuni nende määruste vastuvõtmiseni.

Eelarve järelevalve

Majandus- ja finantskriisi tulemusel suurenesid Euroopa Liidu riikides valitsemissektorite eelarve puudujäägid ja võlakoormad ning ilmnesid eelarvepoliitika järelevalve lüngad. Õigusaktidega reformiti stabiilsuse ja majanduskasvu kahte osa (ennetuslik ja paranduslik osa).

• Stabiilsuse ja majanduskasvu pakti ennetuslikku osa (mille eesmärk on vältida avaliku sektori liigset eelarve puudujääki) tugevdati ja muudeti rangemaks kulude kasvu eesmärgi ning märkimisväärse kõrvalekaldumise protseduuri kehtestamisega.
• Paranduslikku osa täiustati aluslepingukohase võlakriteeriumi rakendamisega (maksimaalne riigivõla limiit on 60% SKPst), samuti suurendati karistusi euroala riikidele, mis ei täida ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse soovitusi.
• SKPd võidakse kriisi korral kohandada paindlikult nii parandusliku kui ka ennetusliku osa alusel. Investeeringute, struktuurireformide ja eelarvelise vastutuse vaheliste seoste tugevdamiseks tegi Euroopa Komisjon 2015. aasta jaanuaris ettepaneku ELi riikidele uute suuniste loomiseks, mis võimaldaksid kõige otstarbekamalt kasutada stabiilsuse ja majanduskasvu pakti olemasolevate eeskirjade paindlikkust.
• Kahe seadusandliku akti paketi esimene määrus (määrus (EL) nr 473/2013) tutvustas lisaaspekte, mis tõhustavad euroala riikides eelarve järelevalve ja riigieelarve raamistikke. See võimaldab komisjonil hinnata eelarveprojekte ja tugevdab veelgi ülemäärase eelarve puudujäägi menetlust. Näiteks annab see komisjonile võimaluse esitada ülemäärase eelarve puudujäägiga riikidele sõltumatuid soovitusi.

Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus

Majanduse juhtimist käsitlev kuue seadusandliku akti pakett laiendab majanduspoliitika järelevalve võimalusi, luues makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse, mis võimaldab tuvastada, ennetada ja korrigeerida makromajanduslikku tasakaalustamatust. See menetlus koosneb mitmest etapist.

• Häiremehhanismi aruanne: analüüsib olukorda ELi riikides, kasutades mitmesuguseid majandusnäitajaid võimalike tasakaalustamatuste tuvastamiseks. See tõstab esile ELi riigid, mille puhul on vajalik täiendav üksikasjalikum analüüs (põhjalik analüüs).
• Põhjalikud analüüsid: komisjon hindab põhjalikult olukorda nendes riikides, mille puhul häiremehhanismi aruandes tuvastati tasakaalustamatuse risk. Aruandes kinnitatakse seda, kas makromajandus on tasakaalustamatu või mitte, samuti antakse hinnang, kas tegemist on ülemäärase tasakaalustamatusega või mitte.
• Ülemäärase tasakaalustamatuse menetlus: kui tuvastatakse ülemäärane tasakaalustamatus, võidakse kõnealuse riigi puhul rakendada ülemäärase tasakaalustamatuse menetlust ning riik peab võtma vastu ajakava ja kindlaid tähtaegu sisaldava korrigeeriva tegevusplaani.
• Trahvid : juhul kui euroala riiki korrigeeriv tegevusplaan ei ole asjakohane või seda rakendatakse ebasobivalt.

Euroala riigid, millel on finantsstabiilsuse probleemid

Kahe seadusandliku akti paketi teise määruse (määrus (EL) nr 472/2013) eesmärk on tugevdada kontrolli ja järelevalvet selliste ELi riikide üle, kus esineb tõsiseid finantsstabiilsuse probleeme või mida võivad sellised probleemid ähvardada. Eesmärk on luua järelevalvemenetlus selliste ELi riikide jaoks, kelle suhtes on kehtestatud tõhustatud järelevalve, makromajanduslik kohandamisprogramm või programmijärgne järelevalve.

Määruste tõhususe hindamine

• Eelnevalt nimetatud majanduse juhtimise süsteeme reguleerivad õigusaktid on selgelt tugevdanud praegust juhtimisstruktuuri.
  • Eelarve järelevalve reformitud raamistikku on rakendatud küll alles lühikest aega, kuid see on juba mänginud olulist rolli ülemääraste eelarvepuudujääkide korrigeerimisel. EU-28 keskmine eelarvepuudujääk vähenes 4,5%-lt SKPst (2011) hinnangulisele 3%-le SKPst (2014). Vähenenud on nende riikide arv, kelle puhul on rakendatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust: 2014. aasta lõpuks 11 riiki 28-st (varem 23 riiki 27-st).
  • Ülemäärase tasakaalustamatuse menetlus on aidanud mõista, milliste strateegiliste väljakutsetega ELi riigid seisavad silmitsi, ning tasakaalustamatusi on hakatud korrigeerima.
  • Uued eeskirjad on suurendanud järelevalve ja jälgimise läbipaistvust, prognoositavust, teostatavust ja tõhusust selliste riikide puhul, kes kogevad finantsraskusi või keda tõenäoliselt ähvardavad finantsraskused.
• Arvestades aga asjaolu, et majanduse juhtimise süsteemi on rakendatud alles lühikest aega ja seega on sellega seotud kogemused piiratud, siis on praeguses etapis raske teha järeldusi määruste tõhususe kohta.
• Praegu on süsteemi rakendatud tõsise finants- ja majanduskriisi kontekstis. Samas oleneb süsteemi tõhusus suuresti selle ennetusliku osa asjakohasest toimimisest, mida pole seni olnud võimalik kontrollida soodsamates majandustingimustes.
• Määrused on küll tugevdanud ELi majanduse juhtimise raamistikku, kuid samas ilmnesid hindamise käigus aspektid, mis vajavad parandamist. Nende hulka kuuluvad läbipaistvus ja reeglipõhise raamistiku keerukus ning selle mõju kasvule ja tasakaalustamatusele.