ELi meede „Euroopa kultuuripealinnad“ aastateks 2020–2033

PÕHIPUNKTID

Euroopa kultuuripealinnade algatusega pühitsetakse Euroopa kultuuride rikkust ja mitmekesisust ning nende ühiseid jooni. Igal aastal omistatakse see tiitel kahele linnale.

Nõuded osalejatele

Igal aastal loetletakse otsusega sätestatud ajakavas kaks Euroopa Liidu (EL) riiki ning tiitel antakse ühele linnale kummaski liikmesriigis. Iga kolme aasta järel võib nimetada ka kolmanda linna Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) / Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) riigist, kandidaatriigist või potentsiaalsest kandidaatriigist.

Valikukriteeriumid

• Pikaajalisele strateegiale kaasaaitamine: Euroopa kultuuripealinna tiitli pikaajaline kultuuriline, sotsiaalne ja majanduslik mõju ning jätkusuutlikkus pärast aasta lõppu.
• Euroopa mõõde: dialoogi ning Euroopa kodanike, nii loomeinimeste kui ka laiema avalikkuse üksteisemõistmist edendav tegevus, mille abil tõstetakse esile kultuuri, pärandi ja ajaloo ühiseid aspekte ning kultuurilist mitmekesisust.
• Kultuuriline ja kunstiline sisu:
  • kunstiline visioon ja strateegia;
  • kohalike loomeinimeste ja organisatsioonide kaasatus programmi;
  • uute, uuenduslike ja eksperimentaalsete väljendusvormide sidumine kohalike ja traditsiooniliste väljendusvormidega.
• Teostamisvõime: laiapõhjaline poliitiline toetus ning valmisolek tagada toimiv ja jätkusuutlik infrastruktuur.
• Kaasamine:
  • kohalike, eelkõige vähemuste ja ebasoodsas olukorras olevate inimeste osalemine üritustel;
  • sidemed haridusega;
  • publiku arendamise strateegia.
• Korraldus: tulude ja eelarve teostatavus, rakendamise korraldusstruktuuri, erandolukorra plaani, turunduse ja kommunikatsiooni üldine juhtimine ja vastavus.

Valikumenetlus

Konkurss tiitlile algab kuus aastat varem ja Euroopa kultuuripealinnad nimetatakse neli aastat enne tiitliaastat.

Kaheetapilise valikumenetluse viib läbi asjaomaste riikide sõltumatute ekspertide komisjon;

• eelvaliku tulemusena koostatakse kandidaatide esialgne nimekiri koos eksperdikomisjoni soovitustega nimekirja kantud linnadele;
• lõppvalik tehakse üheksa kuud hiljem. Eksperdikomisjon annab soovituse ühe linna esitamiseks tiitlile.

Eksperdikomisjoni soovituse alusel nimetab asjaomane ELi riik ühe tiitlit kandva linna. Seejärel on Euroopa Komisjonil kaks kuud Euroopa kultuuripealinnadeks nimetatud linnade loetelu avaldamiseks. Samasugust protsessi kasutatakse linnade nimetamiseks kanditaatriikides ja potentsiaalsetes kanditaatriikides, kuid käesoleval juhul on nimetajaks komisjon.

Pärast linnade nimetamist asuvad linnad ette valmistama programmi, saades selleks suuniseid ja toetust eksperdikomisjonilt. Selle aja jooksul esitavad linnad korrapäraselt arenguaruandeid ning esindajad osalevad korrapärastel seirekohtumistel.

COVID-19 pandeemia mõju

Võttes arvesse COVID-19 pandeemiat, tunnistatakse muutmismääruses (EL) 2020/2229, et aastaks 2020 nimetatud Euroopa kultuuripealinnade jaoks on meetme eesmärkide saavutamine, mis eeldab liikuvust, turismi, ürituste korraldamist ja üldsuse osalemist, äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu. Seega muudetakse otsusele nr 445/2014/EL lisatud ajakava järgmiselt:

• Rijekal ja Galwayl võimaldatakse pikendada Euroopa kultuuripealinna aastat 2020 kuni 30. aprillini 2021, muutmata sealjuures nimetamisaasta;
• Tmisoara ja Elefsina õigus korraldada Euroopa kultuuripealinna üritusi lükatakse 2021. aastast 2023. aastasse;
• kandidaatriikide või potentsiaalsete kandidaatriikide õigus kandideerida Euroopa kultuuripealinna ürituste korraldajaks lükatakse 2021. aastast 2022. aastasse.

Euroopa kultuuripealinnad aastateks 2022–2025

Ajavahemikul 2022 kuni 2025 on Euroopa kultuuripealinnadeks järgmised linnad:

• 2022: Kaunas (Leedu), Esch (Luksemburg) ja Novi Sad (Serbia, kandidaatriik).
• 2023: Veszprém (Ungari), Timișoara (Rumeenia) ja Elefsina (Kreeka).
• 2024: Tartu (Eesti), Bodø (Norra, EFTA/EEA riik) ja Bad Ischl (Austria).
• 2025: Chemnitz (Saksamaa) ja Nova Gorica (Sloveenia, soovitus).

Kehtetuks tunnistamine

Otsusega nr 445/2014/EL tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1622/2006/EÜ.