Välisinvestorite ja ELi riikide valitsuste vahelised vaidlused
Kõnealuses määruses on kindlaks määratud Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide vaheline rahaline vastutus, kui kolmanda riigi investor esitab nõude rahvusvahelise lepingu rikkumise alusel, mille osaline on Euroopa Liit.
ÕIGUSAKT
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 912/2014, millega kehtestatakse rahalise vastutuse kindlaksmääramise raamistik investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamisel vahekohtutes, mis on loodud rahvusvaheliste lepingutega, mille osaline on Euroopa Liit.
KOKKUVÕTE
Kõnealuses määruses on kindlaks määratud Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide vaheline rahaline vastutus, kui kolmanda riigi investor esitab nõude rahvusvahelise lepingu rikkumise alusel, mille osaline on Euroopa Liit.
MIS ON KÄESOLEVA MÄÄRUSE EESMÄRK?
Lissaboni lepingu alusel kuuluvad välismaised otseinvesteeringud ELi kaubanduspoliitika alla, mis on ELi ainupädevuses. See tähendab, et Euroopa Komisjon peab ELi riikide nimel läbirääkimisi kolmandate riikidega sõlmitud kaubanduslepingute investeeringute osas. Nimetatud lepingud võivad sisaldada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi. See on kaitsemeede, mis annab kolmanda riigi investorile õiguse esitada nõude ELi riigi vastu, kuhu ta on investeeringu teinud. See puudutab juhtumeid, kus kõnealuses nõudes väidetakse, et on rikutud rahvusvahelisi lepinguid.
Uute eeskirjadega määratakse kindlaks, kas vaidlusest tulenevad kulud, sh rahalised hüvitised, peab tasuma EL (mida esindab komisjon) või ELi riigi valitsus.
OLULISEMAD PUNKTID
Finantsvastutuse jagamise kriteeriumid:
EL kannab rahalised kulud sellisel juhul, kui investori esitatud nõue puudutab ELi institutsiooni, organi või asutuse poolt võetud meedet.
Asjaomane ELi riik kannab rahalised kulud sellisel juhul, kui investori esitatud nõue puudutab selle riigi poolt võetud meedet.
Kui kõnealuse meetme võttis ELi riik seetõttu, et see oli ette nähtud ELi õigusega, kannab EL finantsvastutust.
Menetlus
Koostöö ja konsultatsioonid: komisjon ja asjaomane ELi riik peavad tegema koostööd, pidama konsultatsioone ja jagama teavet. Määruses nähakse ette ka vahekohtu menetluste (vaidluste lahendamise) korraldamise kord, kui seda teevad EL ja asjaomane ELi riik.
Finantsvastutuses kokkuleppe puudumine: kui EL on vaidluses kostja, kuid komisjon on seisukohal, et vahekohtumenetluse kulud peaks maksma asjaomane ELi riik, peavad nad jõudma selles kokkuleppele.
Kui ELi riik ei ole sellega nõus, võib komisjon seejärel võtta vastu otsuse, milles nõutakse asjaomaselt ELi riigilt makstud summa hüvitamist.
MILLAL MÄÄRUST KOHALDATAKSE?
Määrust kohaldatakse 17. septembrist 2014.
Lisateavet leiate Euroopa Komisjoni kaubanduse peadirektoraadi veebilehelt.
VIITED
Õigusakt |
Jõustunud |
Liikmesriikide õigusesse ülevõtmise tähtaeg |
Euroopa Liidu Teataja |
Määrus (EL) nr 912/2014 |
17.9.2014 |
- |
Viimati muudetud: 03.12.2014