–

„Unigames“ UAB, esindaja: advokatas M. Rindinas,

–

Leedu valitsus, esindajad: S. Grigonis ja V. Kazlauskaitė-Švenčionienė,

–

Itaalia valitsus, esindaja: S. Fiorentino, keda abistas avvocato dello Stato F. Meloncelli,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Escobar Gómez ja J. Jokubauskaitė,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/1535, millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (ELT 2015, L 241, lk 1), artikli 1 lõike 1 punkti f ning artikli 5 lõike 1 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud äriühingu „Unigames“ UAB ja Lošimų priežiūros tarnyba prie Lietuvos Respublikos finansų ministerijose (Leedu Vabariigi rahandusministeeriumi juures tegutsev hasartmängude järelevalve amet, edaspidi „järelevalveamet“) vahelises kohtuvaidluses selle ameti direktori korralduse üle, millega tuvastati, et Unigames on rikkunud hasartmängus osalema ajendamise keeldu, ning määrati talle trahv.

3

Direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

4

Direktiivi artikli 5 lõikes 1 on ette nähtud:

„Piiramata artikli 7 kohaldamist, edastavad liikmesriigid viivitamata [Euroopa K]omisjonile kõik tehniliste eeskirjade eelnõud, välja arvatud siis, kui tegemist on rahvusvahelise või Euroopa standardi täieliku teksti ülevõtmisega, mille puhul piisab teatest asjaomase standardi kohta; nad teatavad komisjonile ka põhjused, miks selliste tehniliste eeskirjade jõustamine oli vajalik, kui neid põhjusi ei ole eelnõus juba selgitatud.

Asjakohasel juhul edastavad liikmesriigid komisjonile samaaegselt oluliselt ja otseselt asjaga seotud põhiliste õigusnormide tekstid, kui see on vajalik tehniliste eeskirjade eelnõu mõju hindamiseks ja kui seda ei ole varem edastatud.

Liikmesriigid edastavad komisjonile tehniliste eeskirjade eelnõu käesoleva lõike esimeses ja teises lõigus nimetatud tingimustel uuesti, kui nad teevad sellesse muudatusi, mis oluliselt muudavad eelnõu reguleerimisala, lühendavad algselt planeeritud rakendamise ajakava, lisavad spetsifikatsioone või nõudeid või teevad viimati nimetatuid rangemaks.

[…]“.

5

Leedu Vabariigi 17. mai 2001. aasta hasartmänguseaduse nr IX‑325 (Lietuvos Respublikos azartinių lošimų įstatymas Nr. IX‑325) (Žin., 2001, nr 43‑1495) 20. mai 2021. aasta seaduse nr XIV‑337 (TAR, 2021, nr 2021‑12786) redaktsioonis, mis on kohaldatav põhikohtuasjas (edaspidi „hasartmänguseadus“), on artikli 10 lõikes 19 sätestatud:

„Leedus on keelatud ajendada osalema hasartmängudes, levitades mis tahes vormis ja mis tahes vahenditega teavet või tehes veenmistoiminguid, sealhulgas eriüritused, proovimängud, reklaam, allahindlused, kingitused, ja pakkudes muid samalaadseid stiimuleid, mida hasartmängukorraldaja ise loob, et ajendada osalema hasartmängudes või kaughasartmängudes.“

6

Kuni 20. mai 2021. aasta seaduse nr XIV‑337 jõustumiseni kehtinud hasartmänguseaduse, mida oli muudetud 21. mai 2015. aasta seadusega nr XII‑1734 (TAR, 2015, nr 2015‑8980) (edaspidi „varasem hasartmänguseadus“), artikli 10 lõikes 19 oli sätestatud:

„Leedus on keelatud ajendada osalema hasartmängudes sel teel, et:

7

Unigames on äriühing, kellele on antud hasartmängude korraldamise luba. Ta osutab oma veebisaidil kaughasartmänguteenuseid.

8

Järelevalveamet tuvastas kontrolli käigus, et sellel veebisaidil on teatud hulk teavet, mida tuleb pidada hasartmänguseaduse artikli 10 lõike 19 kohase hasartmängus osalema ajendamise keelu rikkumiseks.

9

Kontrolli tulemusel tegi ameti direktor 19. mail 2022 korralduse, milles ta tuvastas, et Unigames on toime pannud mitu rikkumist, ja määras talle rahalise karistuse (edaspidi „19. mai 2022. aasta korraldus“). Täpsemalt nähtub sellest korraldusest esiteks, et ajavahemikul 13. oktoobrist 2021 kuni 3. veebruarini 2022 tuvastas amet, et Unigamesi veebisaidil oli teave, mis hasartmänguseaduse artikli 10 lõiget 19 rikkudes ajendas selle saidi külastajaid osalema kaughasartmängudes. Teiseks oli korralduse tegemise ajal sellel veebisaidil endiselt teave, mis rikkus selles sättes ette nähtud keeldu ajendada osalema hasartmängus. Kolmandaks määrati Unigamesile selle korraldusega 12662 euro suurune trahv, hoiatati, et tema hasartmängude korraldamise luba võidakse peatada, ning kohustati teda lõpetama tuvastatud rikkumine hiljemalt 20. juuniks 2022.

10

Unigames esitas Vilniaus apygardos administracinis teismasele (Vilniuse regionaalne halduskohus, Leedu) kaebuse 19. mai 2022. aasta korralduse tühistamiseks, väites, et hasartmänguseaduse artikli 10 lõike 19 vastuvõtmise menetlus oli õigusvastane.

11

Nimetatud kohus jättis 10. augusti 2022. aasta otsusega kaebuse rahuldamata põhjendusel, et hasartmängus osalema ajendamise keeldu ei olnud hasartmänguseadusega uuesti kehtestatud, vaid see oli juba ette nähtud varasema hasartmänguseaduse artikli 10 lõikes 19. Kohus järeldas, et Leedu ametiasutused ei olnud seega kohustatud direktiivi 2015/1535 alusel edastama komisjonile hasartmänguseaduse artikli 10 lõike 19 muutmise eelnõu enne selle vastuvõtmist liikmesriigi seadusandja poolt. Seetõttu lükkas ta põhjendamatuse tõttu tagasi Unigamesi argumendi, et sellele sättele ei saa tema vastu tugineda.

12

Unigames esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Lietuvos vyriausiasis administracinis teismasele (Leedu kõrgeim halduskohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

13

See kohus leiab, et tema menetluses olevas kohtuasjas on küsimus direktiivi 2015/1535 tõlgendamises.

14

Esiteks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas artikli 10 lõikes 19 ette nähtud eeskiri kujutab endast „tehnilist eeskirja“ selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti f tähenduses. Viimati nimetatud sättes on mainitud nelja tehniliste eeskirjade kategooriat, mille hulgas on ka „teenuseid puudutav eeskiri“.

15

Euroopa Kohus on 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsuses Ince (C‑336/14, EU:C:2016:72, punkt 75) juba otsustanud, et teatavaid sätteid, mida kohaldatakse hasartmängudele Saksamaal, saab lugeda „teenuseid puudutavateks eeskirjadeks“, kuna need käsitlevad mõnd „infoühiskonna teenust“ selle direktiivi tähenduses. Nende sätete hulka kuulusid muu hulgas keeld pakkuda hasartmänge internetis ning keeld levitada hasartmängude reklaame internetis või sidevahendite kaudu.

16

Sellega seoses rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Leedus ei ole hasartmängude pakkumine internetis keelatud, kuid ei ole lubatud mis tahes vormis ja mis tahes vahenditega levitada teavet või teha veenmistoiminguid, et ajendada sellistes hasartmängudes osalema.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas hasartmänguseaduse artikli 10 lõikes 19 sätestatud eeskiri vastab osas, milles see puudutab hasartmängukorraldaja veebisaidil avaldatud teavet, kõigile tingimustele, et seda saaks pidada kohaldatavaks „teenusele“ direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti b tähenduses, võttes arvesse asjaolu, et tegemist on sellise teabe avaldamisega ettevõtja enda poolt. Kui pidada silmas, et hasartmängukorraldaja osutab oma veebisaidil külastajale hasartmänguteenust, oleks loomulik, et sellel veebisaidil on asjakohane teave hasartmängu kohta, sealhulgas teave, mis ajendab külastajat hasartmänguteenust ostma. Neil asjaoludel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas asjaolu, et külastaja siseneb sellele saidile kavatsusega kasutada kõnealust teenust, tähendab, et seda teenust osutatakse veebisaidi külastaja palvel andmete edastamise teel ehk teisisõnu „teenusesaaja isikliku taotluse alusel“ artikli 1 lõike 1 punkti b tähenduses.

18

Teiseks, kui vastus esimesele küsimusele kinnitaks, et hasartmänguseaduse artikli 10 lõige 19 kujutab endast „tehnilist eeskirja“ direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti f tähenduses, oleks vaja teada sedagi, kas sellest eeskirjast oleks tulnud komisjonile direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt teatada.

19

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et menetluse käigus, mille tulemusel võeti vastu 20. mai 2021. aasta seadus nr XIV‑337, ei teavitatud komisjoni hasartmänguseaduse artikli 10 lõike 19 muutmise eelnõust.

20

Seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiiviga 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord (EÜT 1998, L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiviga 98/48/EÜ (EÜT 1998, L 217, lk 18; ELT eriväljaanne 13/21, lk 8) ning mille direktiiv 2015/1535 kehtetuks tunnistas, kuid mille sätted olid sisuliselt identsed viimati nimetatud direktiiviga, otsustas Euroopa Kohus 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsuses Falbert jt (C‑255/16, EU:C:2017:983, punkt 23), et selleks et liikmesriigi uut õigusakti saaks pidada tehniliseks eeskirjaks, millest tuleb teatada, ei või see piirduda komisjonile nõuetekohaselt teatatud olemasolevate tehniliste eeskirjade uuesti sätestamise või asendamisega ilma sinna uusi tehnilisi spetsifikatsioone ja teisi uusi või täiendavaid nõudeid lisamata.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab siinkohal, et varasema hasartmänguseaduse artikli 10 lõikes 19 ette nähtud keelu kohaldamisala oli piiratud ja seda ei ole territoriaalselt või ajaliselt muudetud, kuid seda on hasartmänguseaduse artikli 10 lõikes 19 sisuliselt täpsustatud. Nimelt ei hõlmanud varasemas seaduses sõnastatud keeld pelgalt hasartmänge käsitleva teabe avaldamist hasartmängukorraldaja veebisaidil. Seega piiras hasartmänguseaduse artikli 10 lõige 19 oma praeguses redaktsioonis turundusmeetmete kasutamist ja laiendas seega hasartmängus osalema ajendamise keelu kohaldamisala.

22

Viidates 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsusele Ince (C‑336/14, EU:C:2016:72, punkt 84) ja 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsusele James Elliott Construction (C‑613/14, EU:C:2016:821, punkt 64), tuletab eelotsusetaotluse esitanud kohus lisaks meelde, et kui liikmesriik on rikkunud tehniliste eeskirjade eelnõust eelnevalt teatamise kohustust, siis ei saa neile eeskirjadele tugineda eraõiguslike isikute vastu kriminaalmenetluses ega eraõiguslike isikute vahelises vaidluses. Seega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millised järeldused peavad liikmesriigi ametiasutused tegema teatamiskohustuse rikkumisest sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, see tähendab juhul, kui tehnilise eeskirja muudatustest ei ole komisjonile teatatud, kuid selle eeskirja varasemast redaktsioonist oli teatatud.

23

Neil asjaoludel otsustas Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas (Leedu kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Unigames ei ole küll formaalselt tuginenud esimese küsimuse vastuvõetamatusele, kuid ta väidab vastuvõetavuse kohta, et vastavalt acte clair’i ja acte éclairé teooriatele ei olnud eelotsusetaotluse esitanud kohus kohustatud seda küsimust Euroopa Kohtule esitama.

25

Esiteks teatas Lietuvos Respublikos teisingumo ministerija (Leedu Vabariigi justiitsministeerium) menetluses, mille tulemusel võeti vastu hasartmänguseaduse artikli 10 lõige 19, et see säte kujutab endast „tehnilist eeskirja“ direktiivi 2015/1535 tähenduses, ning teavitas Lietuvos Respublikos Seimast (Leedu Vabariigi Parlament) kohustusest edastada komisjonile nimetatud direktiivi alusel selle sätte muutmise eelnõu. Järelikult on selle sätte tõlgendus ilmselge.

26

Teiseks tugines esimese astme halduskohus tõlgendusele, mille Euroopa Kohus on andnud sarnastes eelotsuseasjades, ning otsustas, et hasartmänguseaduse artikli 10 lõige 19 kujutab endast tehnilist eeskirja.

27

Sellega seoses nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artikliga 267 kehtestatud menetluses on üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (22. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Kolin Inaat Turizm Sanayi ve Ticaret, C‑652/22, EU:C:2024:910, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Käesoleval juhul väärib meenutamist, et liikmesriigi kohtul ei ole kindlasti keelatud esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi, mille vastus on põhikohtuasja ühe poole arvates selgeimast selgem. Seega, isegi kui eeldada, et see on nii, ei muutu see küsimus siiski vastuvõetamatuks (vt selle kohta 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Vapo Atlantic, C‑604/21, EU:C:2023:175, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Seega on esimene küsimus vastuvõetav.

30

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti f tuleb tõlgendada nii, et riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on keelatud ajendada kaughasartmängudes osalema mängude korraldaja veebisaidil vastava teabe avaldamise kaudu, kujutavad endast „tehnilisi eeskirju“ selle sätte tähenduses.

31

Olgu märgitud, et mõiste „tehnilised eeskirjad“ hõlmab nelja liiki meetmeid: esiteks „tehniline spetsifikatsioon“ direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti c tähenduses, teiseks „muud nõuded“, mis on määratletud sama direktiivi artikli 1 lõike 1 punktis d, kolmandaks „teenuseid puudutav eeskiri“ nimetatud direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti e tähenduses ja neljandaks„liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis keelavad toote valmistamise, impordi, turustamise, kasutamise või keelavad teenuste pakkumise või kasutamise või teenusepakkuja asutamise“ sama direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti f tähenduses (8. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Admiral Sportwetten jt, C‑711/19, EU:C:2020:812, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Eelotsusetaotluse põhjendustest nähtub, et kuna põhikohtuasi ei puuduta tooteid, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige teada, kas põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid kuuluvad kategooriasse „teenuseid puudutav eeskiri“ direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti e tähenduses või „liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis keelavad […] teenuste pakkumise või kasutamise või teenusepakkuja asutamise“ selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti f tähenduses.

33

Kategooria „teenuseid puudutav eeskiri“ kohta tuleb märkida, et direktiivi artikli 1 lõike 1 punktis e on see mõiste määratletud kui mis tahes üldist laadi nõuded, mis puudutavad teenuste pakkumisele juurdepääsu ja nende pakkumist artikli 1 lõike 1 punkti b tähenduses, eelkõige teenusepakkujat, teenuseid ja teenuste tarbijat puudutavad sätted, välja arvatud sätted, mis ei puuduta otseselt selles punktis määratletud teenuseid.

34

Sama direktiivi artikli 1 lõike 1 punktis b on mõiste „teenus“ määratletud kui „infoühiskonna iga teenus“ ehk kõik vahemaa tagant elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel ning tavaliselt tasu eest osutatavad teenused.

35

Seega nähtub direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punktide b ja e koostoimest, et kategooria „teenuseid puudutav eeskiri“ hõlmab üksnes infoühiskonna teenust puudutavaid eeskirju.

36

Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et selliseid kaughasartmänguteenuseid, mida reguleerivad põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid, tuleb pidada „infoühiskonna teenusteks“ selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti b tähenduses, kuna need teenused vastavad kõigile selles sättes ette nähtud tingimustele, sealhulgas tingimusele, et teenust osutatakse „teenusesaaja isikliku taotluse alusel“.

37

Nimelt sõltub kaughasartmänguteenuste osutamine igal juhul teenusesaaja tegevusest, näiteks korraldaja veebisaidile minemisest ja kliendikonto loomisest (vt analoogia alusel 29. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Doctipharma, C‑606/21, EU:C:2024:179, punkt 32) või kihlveopanuste tegemisest sellel saidil.

38

Käesoleva kohtuotsuse punktides 36 ja 37 esitatud kaalutlusi ei sea kahtluse alla asjaolu, et hasartmängukorraldaja poolt oma veebisaidil avaldatud teave hasartmängude kohta ei ole tingimata esitatud „teenusesaaja isikliku taotluse alusel“. Sellist teabe avaldamist ei saa põhikohtuasjas kõne all olevatel asjaoludel pidada reklaamiteenuseks või muuks kaughasartmänguteenuste saajatele osutatavaks teenuseks, vaid see täiendab neid kaughasartmänguteenuseid ning on nendega lahutamatult seotud, omades seeläbi majanduslikku tähendust (vt analoogia alusel 1. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus A (ravimireklaam ja ‑müük internetis), C‑649/18, EU:C:2020:764, punkt 56). Seega peavad üksnes hasartmänguteenused ise vastama asjakohastele tingimustele, et kuuluda mõiste „teenus“ alla direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti b tähenduses, samas kui põhikohtuasjas kõne all olev keeld, mis puudutab sellist teabe avaldamist, peab omakorda vastama selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punktis e ette nähtud konkreetsetele kriteeriumidele, et seda saaks pidada neid teenuseid „puudutavaks eeskirjaks“ viimati nimetatud sätte tähenduses.

39

Siinkohal tuleb märkida, et kuigi on selge, et põhikohtuasjas kõne all olev keeld kujutab endast „üldist laadi nõuet“ direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti e tähenduses, tuleb veel analüüsida esiteks küsimust, kas seda võib pidada nõudeks, „mis puudutab infoühiskonna teenuste pakkumisele juurdepääsu ja nende pakkumist“, kusjuures selles sättes on täpsustatud, et see on nii eelkõige teenusepakkujat, teenuseid ja teenuste tarbijat puudutavate sätete puhul.

40

Sellega seoses tuleb tõdeda, et hasartmänguseaduse artikli 10 lõige 19 võib kuuluda mõiste „teenuseid puudutav eeskiri“ alla, kuna see keelab muu hulgas ajendada kaughasartmängudes osalema ja eelkõige avaldada selliste mängude korraldaja veebisaidil teavet nende mängude kohta või teha toiminguid, mis õhutavad inimesi sellistes mängudes osalema (vt selle kohta 22. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Sportingbet ja Internet Opportunity Entertainment, C‑275/19, EU:C:2020:856, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Teiseks, nagu nähtub direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti e sõnastusest, peab põhikohtuasjas kõne all olev keeld selleks, et seda saaks kvalifitseerida „teenuseid puudutavaks eeskirjaks“, olema suunatud „otseselt“ infoühiskonna teenustele (vt selle kohta 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus VG Media, C‑299/17, EU:C:2019:716, punkt 31).

42

Direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti e teise lõigu alapunktist i tuleneb, et küsimust, kas eeskiri on otseselt suunatud infoühiskonna teenustele, tuleb analüüsida nii selle normi sõnastusest kui ka sellega taotletavast eesmärgist lähtudes. Lisaks ei ole selle sätte kohaselt nõutav, et kogu kõnealuse eeskirja „eesmärk“ oleks reguleerida infoühiskonna teenuseid, vaid piisab sellest, kui selle eeskirja teatavad sätted järgivad seda eesmärki (vt selle kohta 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus VG Media, C‑299/17, EU:C:2019:716, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Lõpuks tuleb märkida, et vastavalt selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti e teise lõigu alapunktile ii ei peeta eeskirja konkreetselt infoühiskonna teenustele suunatuks, kui see puudutab nimetatud teenuseid ainult kaudselt või juhuslikult.

43

Käesoleval juhul, nagu rõhutavad Unigames, Leedu valitsus ja komisjon oma kirjalikes seisukohtades, tuleb tõdeda, et hasartmänguseaduse artikli 10 lõige 19 puudutab infoühiskonna teenuseid otseselt. Nimelt nähtub juba selle sätte sõnastusest, et lisaks hasartmängudele klassikalises tähenduses on sõnaselgelt silmas peetud kaughasartmänge ja selliste mängude pakkujaid.

44

Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab Itaalia valitsus oma kirjalikes seisukohtades, ei tähenda asjaolu, et hasartmänguseaduse artikli 10 lõikes 19 on ette nähtud üldine keeld ajendada ükskõik milliste vahenditega hasartmängudes osalema – seega mitte üksnes interneti kaudu –, et see säte puudutab infoühiskonna teenuseid kaudselt või juhuslikult direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti e teise lõigu alapunkti ii tähenduses (vt selle kohta 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus VG Media, C‑299/17, EU:C:2019:716, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Järelikult tuleb tõdeda, et artikli 10 lõige 19 kujutab endast „teenuseid puudutavat eeskirja“ direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti e tähenduses.

46

Samas selleks, et asjaomast riigisisest õigusnormi saaks kvalifitseerida „tehniliseks eeskirjaks“ selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti f tähenduses, peab see vastama punktis f esitatud määratlusele ja seega olema liikmesriigis või selle olulises osas de jure või de facto kohustuslik muu hulgas asjaomase teenuse osutamiseks või selle kasutamiseks (vt selle kohta 3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Star Taxi App, C‑62/19, EU:C:2020:980, punkt 61).

47

Sellega seoses nähtub eelotsusetaotlusest, et hasartmänguseaduse artikli 10 lõige 19 kehtestab eeskirja, mille järgimine on kaughasartmänguteenuste osutamisel Leedus kohustuslik.

48

Nimelt oli asjaolu, et Unigames rikkus väidetavalt artikli 10 lõiget 19, kuna tema veebisaidil avaldati teatav teave selle äriühingu pakutavate kaughasartmängude kohta, aluseks 19. mai 2022. aasta korraldusele, milles järelevalveamet hoiatas muu hulgas, et selle äriühingu luba korraldada hasartmänge võidakse peatada.

49

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõike 1 punkti f tuleb tõlgendada nii, et riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on keelatud ajendada kaughasartmängudes osalema mängude korraldaja veebisaidil vastava teabe avaldamise kaudu, kujutavad endast „tehnilisi eeskirju“ selle sätte tähenduses.

50

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2015/1535 artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et riigisiseste õigusnormide puhul, mis kujutavad endast „tehnilisi eeskirju“ selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti f tähenduses ja millest on komisjonile teatatud vastavalt artikli 5 lõikele 1, ei saa nende õigusnormide muudatusele ettevõtjate vastu tugineda, kui sellest muudatusest ei ole teatatud.

51

Nimetatud direktiivi artikli 5 lõike 1 esimesest lõigust tuleneb, et liikmesriigid edastavad viivitamata komisjonile kõik tehniliste eeskirjade eelnõud, välja arvatud siis, kui tegemist on rahvusvahelise või liidu standardi täieliku teksti ülevõtmisega, ning teatavad komisjonile ka põhjused, miks selliste tehniliste eeskirjade jõustamine oli vajalik, kui neid põhjusi ei ole eelnõus juba selgitatud.

52

Siinkohal tuleb meenutada, et nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, on Euroopa Kohus selgitanud, et selleks et liikmesriigi uut õigusakti saaks pidada tehniliseks eeskirjaks, millest tuleb teatada direktiivi 2015/1535 alusel, ei või see uus õigusakt piirduda ainult olemasolevate tehniliste eeskirjade, millest komisjoni on nõuetekohaselt teavitatud, uuesti sätestamisega või asendamisega ilma sinna uusi tehnilisi spetsifikatsioone ja teisi uusi või täiendavaid nõudeid lisamata (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Falbert jt, C‑255/16, EU:C:2017:983, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Nii on Euroopa Kohus leidnud, et uutest õigusnormidest, mis sisaldavad rangemaid tehnilisi spetsifikatsioone kui need, mis sisaldusid varem edastatud õigusnormis, tuleb omakorda teatada (vt selle kohta 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Papier Mettler Italia, C‑86/22, EU:C:2023:1023, punkt 50).

54

Samuti tuleb märkida, et uutest õigusnormidest tuleb direktiivi 2015/1535 alusel teatada eelkõige siis, kui need laiendavad varasemate õigusnormide kohaldamisala. Seevastu puudub teatamiskohustus siis, kui piirdutakse varasemate õigusnormide täpsustamise või selgitamisega (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Falbert jt, C‑255/16, EU:C:2017:983, punktid 20 ja 22).

55

Käesoleval juhul väidab Leedu valitsus, et varasema hasartmänguseaduse artikli 10 lõige 19, millest oli komisjonile nõuetekohaselt teatatud, nägi juba ette keelu ajendada hasartmängudes, sealhulgas kaughasartmängudes osalema. Leedu valitsuse sõnul ei ole sellesse seadusesse tehtud muudatused olulised, kuna need ei muutnud juba teatatud eeskirju ega nende kohaldamisala, ning järelikult oleks Unigamesile etteheidetavat tegevust käsitletud samamoodi ka varasema hasartmänguseaduse alusel.

56

Sellega seoses olgu märgitud, et sellise seadusemuudatuse ulatuse hindamine on riigisisese õiguse küsimus, mis kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevusse (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Falbert jt, C‑255/16, EU:C:2017:983, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Eelotsusetaotlusest nähtub aga, et hasartmänguseaduse artikli 10 lõikes 19 on hasartmängudes osalema ajendamise keeldu „oluliselt täpsustatud“. Eelkõige märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et praegu kehtiva seaduse alusel Unigamesile etteheidetava tegevuse eest, mis seisneb tema pakutavate hasartmängude kohta teabe avaldamises selle äriühingu veebisaidil, ei saanud varasema hasartmänguseaduse alusel karistada. Seega laiendati artikli 10 lõikega 19 selle keelu kohaldamisala.

58

Eelotsusetaotluses esitatud andmetest nähtub seega, et hasartmänguseaduse artikli 10 lõige 19 lisas võrreldes varasema hasartmänguseaduse artikli 10 lõikega 19 uusi või täiendavaid nõudeid käesoleva kohtuotsuse punktis 52 viidatud kohtupraktika tähenduses. Sellest järeldub, et praegu kehtiva seaduseni viinud muudatusest oleks tulnud direktiivi 2015/1535 artikli 5 lõike 1 esimese lõigu alusel teatada, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist.

59

Seda järeldust kinnitab artikli 5 lõike 1 kolmas lõik, milles on ette nähtud, et liikmesriigid „edastavad“ tehniliste eeskirjade eelnõu „uuesti“, kui nad teevad sellesse muudatusi, mis oluliselt muudavad eelnõu reguleerimisala, lühendavad algselt planeeritud rakendamise ajakava, lisavad spetsifikatsioone või nõudeid või teevad viimati nimetatuid rangemaks.

60

On tõsi, et direktiivi 2015/1535 artikli 5 lõike 1 kolmas lõik ei ole iseenesest kohaldatav sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuna see puudutab üksnes olukorda, kus liikmesriigi seadusandlikus menetluses tehakse tehniliste eeskirjade eelnõusse olulisi muudatusi pärast eelnõu komisjonile edastamist (vt selle kohta 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Ince, C‑336/14, EU:C:2016:72, punkt 79) ja seega enne selle lõplikku vastuvõtmist.

61

Artikli 5 lõike 1 kolmas lõik kinnitab siiski seda, et kui oluline muudatus ei ole tehtud mitte enne tehniliste eeskirjade eelnõu lõplikku vastuvõtmist, vaid juba jõustunud tehnilistesse eeskirjadesse, nagu käesoleval juhul, tuleb sellisest muudatusest, eelkõige siis, kui sellega laiendatakse tehniliste eeskirjade kohaldamisala, eraldi teatada (vt selle kohta 8. novembri 2007. aasta kohtuotsus Schwibbert, C‑20/05, EU:C:2007:652, punkt 42).

62

Lõpuks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et direktiivi 2015/1535 artikli 5 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud teatamiskohustuse täitmata jätmine on käsitatav asjasse puutuvate tehniliste eeskirjade vastuvõtmisel olulise menetlusnormi rikkumisena, mille tagajärjel ei saa neid eeskirju kohaldada, mistõttu ei saa nendele eraõiguslike isikute vastu tugineda. Need isikud võivad sellele tuginemise võimatusele viidata liikmesriigi kohtus, kes peab keelduma sellise riigisisese tehnilise eeskirja kohaldamisest, millest ei ole nimetatud direktiivi kohaselt teatatud (vt selle kohta 22. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Sportingbet ja Internet Opportunity Entertainment, C‑275/19, EU:C:2020:856, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2015/1535 artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et riigisiseste õigusnormide puhul, mis kujutavad endast „tehnilisi eeskirju“ selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti f tähenduses ja millest on komisjonile teatatud vastavalt artikli 5 lõikele 1, ei saa nende õigusnormide muudatusele ettevõtjate vastu tugineda, kui sellest muudatusest ei ole teatatud ja muudatusega laiendatakse nimetatud õigusnormide kohaldamisala, mistõttu need kujutavad endast „tehnilisi eeskirju“, mille suhtes kehtib viimati nimetatud sättes ette nähtud teatamiskohustus.

64

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: