–

QO ja UD, esindaja: avvocato G. Sicchiero,

–

LO ja VU, esindajad: avvocati M. G. Bergamo, F. Sicchiero ja G. Sicchiero,

–

CA, esindajad: avvocati E. Pertile ja G. Sicchiero,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocati dello Stato E. De Bonis, S. Fiorentino ja G. Palatiello,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: E. Montaguti ja S. Noë,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist (ELT 2004, L 261, lk 15; ELT eriväljaanne 19/07, lk 65), artikli 12 lõiget 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 20 ja 21, artikli 33 lõiget 1 ja artiklit 47.

2

Taotlus esitati kohtuvaidluses ühelt poolt tapmise ohvri vanemate, õe ja laste ning teiselt poolt Presidenza del Consiglio dei Ministri (Itaalia ministrite nõukogu eestseisus) ja Ministero dell’Interno (Itaalia siseministeerium) vahel seoses kahjuhüvitisega, mida maksab esimestena nimetatutele tapmise tagajärjel neile tekkinud kahju hüvitamiseks tapmise toimepanija maksejõuetuse tõttu Itaalia riik.

3

Nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsuse 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses (EÜT 2001, L 82, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 72) artiklis 1 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas raamotsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

4

Direktiivi 2004/80 põhjendused 5 ja 10 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

5

Direktiivi II peatüki „Siseriiklikud hüvitisskeemid“ artiklis 12 on sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiiviga koostatud eeskirjad hüvitise kättesaadavuse kohta piiriülestel juhtudel toimivad vastavalt liikmesriikide hüvitisskeemidele, mis on suunatud nende territooriumil sooritatud vägivaldsete kuritegude ohvritele.

2.   Kõik liikmesriigid tagavad, et nende siseriiklikes eeskirjades nähakse ette nende territooriumil sooritatud tahtlike vägivallakuritegude ohvrite hüvitisskeem, mis tagab ohvritele õiglase ja asjakohase hüvitise.“

6

Direktiivi III peatüki „Rakendussätted“ artiklis 17 „Soodsamad sätted“ on sätestatud:

„Käesolev direktiiv ei välista liikmesriikide järgmist tegevust, kuivõrd vastavad sätted on kooskõlas käesoleva direktiiviga:

7

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (ELT 2012, L 315, lk 57), artiklis 2 on märgitud:

„1.   Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

2.   Liikmesriigid võivad kehtestada menetlusi, et

8

7. juuli 2016. aasta seaduse nr 122 „Õigusnormid, millega täidetakse kohustused, mis tulenevad Itaalia kuulumisest Euroopa Liitu – Euroopa seadus 2015–2016“ (legge n. 122 – Disposizioni per l’adempimento degli obblighi derivanti dall’appartenenza dell’Italia all’Unione europea – Legge europea 2015–2016) (GURI nr 158, 8.7.2016, lk 1), mida on muudetud 20. novembri 2017. aasta seaduse nr 167 artikliga 6 ja 30. detsembri 2018. aasta seaduse nr 145 artikli 1 lõigetega 593–596 (edaspidi „seadus nr 122/2016“), artiklis 11 on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks kuriteoohvrite kasuks muudes, soodsamates õigusnormides osutatud meetmete kohaldamist, on tahtlikult toime pandud isikuvastase vägivallakuriteo ohvril ja igal juhul karistusseadustiku [(codice penale)] artiklis 603bis osutatud kuriteo asjaoludel, välja arvatud karistusseadustiku artiklites 581 ja 582 osutatud süütegude puhul, kui tegemist ei ole karistusseadustiku artiklis 583 sätestatud raskendavate asjaoludega, õigus saada riigilt hüvitist.

2.   Hüvitist tapmise, seksuaalkuriteo või eriti raske kehavigastuse tekitamise korral makstakse karistusseadustiku artikli 583 teise lõigu alusel ohvrile või lõikes 2bis loetletud õigustatud isikutele vastavalt lõikes 3 nimetatud dekreedis kindlaks määratud hüvitiseskaalale. Muude kui eespool nimetatud kuritegude puhul makstakse hüvitist ravi- ja hooldusabikulude hüvitamiseks.

2bis.   Kui ohver kuriteo tagajärjel sureb, makstakse hüvitist üleelanud abikaasale ja lastele, või kui abikaasat ja lapsi ei ole, siis isale ja emale, või kui isa või ema ei ole, siis ohvriga koos elanud õdedele ja vendadele, kes olid kuriteo toimepanemise ajal ohvri ülalpeetavad. […]

2ter.   Kui hüvitisele on õigus rohkem kui ühel õigustatud isikul, jagatakse hüvitis tsiviilseadustiku [(codice civile)] teise raamatu II jaotises ette nähtud osadeks.

3.   Hüvitise suurus määratakse kindlaks Ministro dell’economia e delle finanzega [(Itaalia majandus- ja rahandusminister)] kooskõlastatud Ministro dell’interno [(Itaalia siseminister)] ja Ministro della giustizia [(Itaalia justiitsminister)] dekreediga, mis võetakse vastu kuue kuu jooksul alates käesoleva seaduse jõustumise kuupäevast artiklis 14 osutatud [Fondo di rotazione per la solidarietà alle vittime dei reati di tipo mafioso, delle richieste estorsive, dell’usura e dei reati intenzionali violenti (Itaalia käibefond solidaarsuseks maffiatüüpi kuritegude, väljapressimise, liigkasuvõtmise ja tahtlike vägavallakuritegude ohvritega) (edaspidi „solidaarsusfond“)] vahendite piires viisil, et tagada suurim hüvitis seksuaalkuritegude ja tapmise ohvritele ning eelkõige ohvri lastele, kui tapmise on toime pannud abikaasa, ka lahus elav või lahutatud abikaasa või ohvriga emotsionaalses suhtes olev või olnud isik.“

9

Seaduse nr 122/2016 artikli 11 lõike 3 rakendamiseks vastu võetud ministri 22. novembri 2019. aasta dekreedi „Tahtlike vägivallakuritegude ohvritele makstava hüvitise summade kindlaksmääramine“ (decreto ministeriale – Determinazione degli importi dell’indennizzo alle vittime dei reati intenzionali violenti) (GURI nr 18, 23.1.2020, lk 9; edaspidi „ministri rakendusmäärus“) artikli 1 lõike 1 punktis b on ette nähtud:

„abikaasa, ka lahus elava või lahutatud abikaasa või ohvriga emotsionaalses suhtes oleva või olnud isiku poolt toime pandud tapmise eest on hüvitise summaks määratud 60000 eurot ainult ohvri lastele“.

10

Tribunale di Padova (Padova esimese astme kohus, Itaalia) määras Itaalias toime pandud endise elukaaslase tapmise eest selle teo toimepanijale 18. septembril 2018 karistusena 30-aastase vangistuse ja kohustas teda maksma ohvri pereliikmetele, kes olid tsiviilhagejad, esialgset hüvitist. Nii määrati ohvri kummalegi lapsele 400000 eurot, tema isale, emale ja õele 120000 eurot ning 30000 eurot tema üleelanud abikaasale, kellest ta elas lahus, aga ei olnud lahutatud.

11

Kuna tapmise toimepanijal ei olnud vara ega sissetulekut ning talle võimaldati tasuta õigusabi, maksis Itaalia riik riigisiseste õigusnormide kohaselt kummalegi lapsele hüvitiseks ainult 20000 eurot, samas kui lahus elavale abikaasale määrati hüvitiseks 16666,66 eurot.

12

Põhikohtuasja kaebajad, st ohvri vanemad, õde ja lapsed, leidsid, et seadusega nr 122/2016 on direktiivi 2004/80 rikkudes kehtestatud tahtlike vägivallakuritegude ohvritele hüvitise maksmise osas märkimisväärsed piirangud, ja pöördusid 1. veebruaril 2022 kaebusega Tribunale Ordinario di Veneziasse (Veneetsia esimese astme kohus, Itaalia), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

13

Esitatud nõuetes soovivad nad, et välistataks ministri rakendusdekreedi kohaldamine selle õigusvastasuse tõttu ning seejärel määrataks kindlaks neile suguluse astme tõttu tapmise ohvriga makstava „õiglase ja asjakohase“ hüvitise summad direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 tähenduses, võttes arvesse kahju suurust, mis määrati kindlaks kohtuotsusega, millega mõisteti tapmise toimepanija süüdi, ning arvates ohvri laste puhul hüvitistest maha neile juba väljamakstud summa, ja seda isegi siis, kui solidaarsusfondil vajalikud rahalised vahendid puuduvad. Teise võimalusena paluvad kaebajad kohustada Itaalia riiki esindavat ministrite nõukogu eestseisust maksma samad summad hüvitiseks kahju eest, mis on tekkinud direktiivi 2004/80, eelkõige selle artikli 12 ebaõigest rakendamisest.

14

Esiteks väidavad põhikohtuasja kaebajad, et seaduse nr 122/2016 artikli 11 lõikega 2bis kehtestatud piirang, mis näeb ohvri vanematele ette hüvitise ainult siis, kui üleelanud abikaasat ja lapsi ei ole, ning õdedele ja vendadele ainult siis, kui eespool nimetatud kategooriatesse kuuluvaid isikuid ei ole, rikub direktiivi 2004/80 artiklis 12 ette nähtud hüvitise maksmise kohustust, sest selle piiranguga määratakse kahju kannatanute hulgas – kelle õigust hüvitisele on abstraktselt tunnustatud – kindlaks isikud, kellele tuleb konkreetselt hüvitist maksta, meelevaldselt, lähtumata konkreetsel juhul õiglastest ja asjakohastest kriteeriumidest. Peale selle on käesoleval juhul hüvitis määratud ka tapmise ohvri üleelanud abikaasale, kellest ohver oli lahus elanud alates 2006. aastast, st ligi 11 aastat enne ohvri surma. Seega tunnustatakse nende sõnul õigust hüvitisele, isegi kui emotsionaalne side on ilmselgelt nõrgenenud sel määral, et see on praktiliselt olematu.

15

Teiseks väidavad põhikohtuasja kaebajad, et tapmise ohvri lastele ministri rakendusmääruse alusel määratud 20000 euro suurune summa, mis on 5% kohtuotsusega määratud esialgsest summast, ei näi olevat kooskõlas sellega, mida Euroopa Kohus on 16. juuli 2020. aasta kohtuotsuse Presidenza del Consiglio dei Ministri (C‑129/19, EU:C:2020:566) punktis 69 sedastanud, nimelt, et riigisisese tahtlike vägivallakuritegude ohvrite hüvitisskeemi alusel makstav kindlasummaline hüvitis peab selleks, et seda saaks pidada „õiglaseks ja asjakohaseks“ direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 tähenduses, kujutama endast piisavat panust tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamisse.

16

Kolmandaks leiavad põhikohtuasja kaebajad, et riigisisesed õigusnormid on õigusvastased ka seetõttu, et need seavad hüvitise maksmise tingimuseks selle, et riik on eraldanud vahendid, mis võimaldavad hüvitise maksmist, mis on aga vastuolus direktiivi 2004/80 põhjendusega 10.

17

Itaalia ametiasutused rõhutavad, et laste olukorraga seotud hüvitise suurus on kindlaks määratud rangelt kooskõlas kehtivate õigusnormidega, võttes arvesse üleelanud abikaasa elatusvahendeid. Nad tuletavad samuti meelde, et pärast seda, kui Euroopa Kohus oli 16. juuli 2020. aasta kohtuotsuse Presidenza del Consiglio dei Ministri (C‑129/19, EU:C:2020:566) punktis 58 märkinud, et liikmesriikidel on direktiivi 2004/80 artikli 12 lõikes 2 osutatud hüvitise suuruse kindlaksmääramisel suur kaalutlusruum, leidis ta selle kohtuotsuse punktides 65 ja 69, et see õigusnorm ei keela ohvritele kindlasummalise hüvitise maksmist, vaid nõuab üksnes, et see hüvitis oleks „õiglane ja asjakohane“, mis tähendab, et see kujutab endast piisavat panust ohvrile tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamisse.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et selleks et hinnata, kas talle esitatud kahju hüvitamise nõue, mis põhineb direktiivi 2004/80 ebaõigel ülevõtmisel, on põhjendatud, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas riigisisesed õigusnormid, mis on sätestatud seaduse nr 122/2016 artikli 11 lõigetes 2bis, 2ter ja 3, on liidu õigusega kooskõlas.

19

See kohus märgib, et need riigisisesed õigusnormid, mis seavad – isegi siis, kui jõustunud kohtuotsusega on teatavatele pereliikmetele antud õigus kahju hüvitamisele ja määratud kindlaks hüvitise summa – tapmiskuriteo ohvri vanemate puhul hüvitise maksmise tingimuseks, et ohvril ei ole üleelanud abikaasat ega lapsi, ning ohvri õe või venna puhul, et ohvril ei ole ema ega isa ning et õde või vend elasid koos ohvriga ja olid kuriteo toimepanemise ajal tema ülalpeetavad, ei võta arvesse ohvri vägivaldse kaotamisega seotud kannatuste mitterahalist aspekti.

20

Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus üleelanud abikaasa ja laste kohta, et kantud kahju ulatust ei ole arvesse võetud. Niisiis ei ole käesoleval juhul väidetavalt omistatud mingit tähtsust asjaolule, et üleelanud abikaasa oli juba mõnda aega elanud ohvrist lahus, sest hüvitise jaotamine on ette nähtud ainult pärimisõiguslike sätete alusel, kui solidaarsusfondis on piisavalt vahendeid. Seega ei ole 16. juuli 2020. aasta kohtuotsust Presidenza del Consiglio dei Ministri (C‑129/19, EU:C:2020:566) eirates arvesse võetud teo tagajärgede raskust ohvritele. Peale selle määrati lastele makstav hüvitis väidetavalt kindlaks summas, mis vastab suuresti üleelanud abikaasale makstavale summale, mis ei ole absoluutselt proportsionaalne kriminaalmenetluses kindlaks määratud esialgse hüvitise summaga ega võta arvesse ühtegi vanemasideme kaotamise valdkonnas üldkohaldatavat kriteeriumi, nagu ohvri vanus, üleelanud isiku vanus, sugulus- ja kooseluaste, ühes võimalusega korrigeerida lõplikku summat vastavalt olukorra eripärale. Seega ei saa käesolevas asjas lastele määratud summat pidada „õiglaseks ja asjakohaseks“ direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 tähenduses.

21

Neil asjaoludel otsustas Tribunale Ordinario di Venezia (Veneetsia esimese astme kohus) kohtuasjas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Itaalia valitsus kahtleb, kas Euroopa Kohtul on selles kohtuasjas pädevus ja kas eelotsuse küsimused on vastuvõetavad, sest põhikohtuasi käsitleb olukorda, mis ei kuulu direktiivi 2004/80 kohaldamisalasse. Nimelt ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollinud, kas põhikohtuasja kaebajad on „kuriteo ohvrid“ direktiivi 2004/80 tähenduses. Selle direktiivi kontekstis tuleb aga mõistet „kuriteo ohvrid“ mõista Itaalia valitsuse hinnangul nii, et see tähistab üksnes tahtlike vägivallakuritegude tõttu otseselt kahju kannatanud isikut. Seega kuuluvad põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid osas, milles need laiendavad mõistet „ohver“ tapmise ohvri teatud lähimatele pereliikmetele, üksnes liikmesriikide pädevusse.

23

Peale selle leiavad Itaalia valitsus ja Euroopa Komisjon, et teine küsimus on vastuvõetamatu. Nimelt ei sisaldavat eelotsusetaotlus ühtegi asjaolu, mis võimaldaks kindlaks teha, kas riigisiseses õiguses ette nähtud solidaarsusfondi rahalise elujõulisuse tingimus mõjutas selle kindlasummalise hüvitise suurust, mille see fond kindlaks määras. Lisaks, kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et tapmise ohvri lastele käesoleval juhul määratud hüvitise summa ei ole piisav, ei ole ta selle hinnangu toetuseks esitanud ühtegi tõendit ega palunud Euroopa Kohtul selles küsimuses seisukohta võtta.

24

Esiteks tuleb Euroopa Kohtu pädevuse kohta eelotsuse küsimustele vastamisel meelde tuletada, et ELTL artikli 267 kohaselt on Euroopa Kohus pädev tõlgendama liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusakte.

25

Kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaks eelotsuse küsimust käsitlevad direktiivi 2004/80, eelkõige selle artikli 12 lõike 2 tõlgendamist, on Euroopa Kohus kirjeldatud asjaoludel pädev neile küsimustele vastama.

26

Teiseks tuleb nende küsimuste vastuvõetavuse kohta sedastada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mille liikmesriigi kohus on esitanud niisuguses õiguslikus ja faktilises kontekstis, mille ta ise on kindlaks teinud ja mille õigsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu pädevuses, et need küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib jätta liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse läbi vaatamata üksnes juhul, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud (11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Sozialministeriumservice, C‑116/23, EU:C:2024:292, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Esimese küsimuse puhul piisab tõdemusest, et küsimus, kas tapmise korral peab mõiste „kuriteo ohver“ direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 tähenduses hõlmama tahtlike vägivallakuritegude tõttu surnud isiku lähimaid pereliikmeid, kuulub selle küsimuse sisu ja mitte selle vastuvõetavuse valdkonda.

28

Teise küsimuse kontekstis tuleb meelde tuletada, et sellega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2004/80 artikli 12 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, milles on ette nähtud, et liikmesriigi poolt tahtliku vägivallakuriteo ohvrile määratud hüvitise maksmine on piiratud ülemmääraga, mis tuleneb selleks otstarbeks loodud erifondile liikmesriigi poolt eraldatud eelarvest.

29

Tuleb aga tõdeda, et ei eelotsusetaotlusest ega Euroopa Kohtule esitatud seisukohtadest ei nähtu, et sellel ülempiiril oleks olnud mingit mõju nende hüvitiste suurusele, mida Itaalia riik põhikohtuasjas maksis. Veel olgu lisatud, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis oma otsuses – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 20 –, et tema hinnangul ei ole käesoleval juhul surnud isiku lastele makstava hüvitise suurus piisav, et seda saaks pidada „õiglaseks ja asjakohaseks“ hüvitiseks direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 tähenduses, ei esitanud ta Euroopa Kohtule selle kohta ühtegi eelotsuse küsimust; nii tõdes õigesti ka komisjon. Peale selle ei ole see kohus toonud välja ühtegi riigisisese õiguse aspekti, mis võimaldaks paremini mõista selles õiguses ette nähtud erifondi toimimise üksikasju.

30

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et teine küsimus on hüpoteetiline ja seetõttu vastuvõetamatu.

31

Seega tuleb vastata ainult esimesele küsimusele.

32

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2004/80 artikli 12 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, milles on ette nähtud tahtlike vägivallakuritegude hüvitisskeem, mis tapmise korral seab surnud isiku vanemate õiguse hüvitisele sõltuvusse sellest, et surnud isikul ei ole üleelanud abikaasat ega lapsi, ning surnud isiku õdede ja vendade õiguse hüvitisele sellest, et neil ei ole vanemaid.

33

Tuleb tõdeda, et direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 kohaselt peavad kõik liikmesriigid tagama, et nende riigisisestes eeskirjades nähakse ette nende territooriumil sooritatud tahtlike vägivallakuritegude ohvrite jaoks hüvitisskeem, mis tagab neile ohvritele õiglase ja asjakohase hüvitise.

34

Nagu nähtub 16. juuli 2020. aasta kohtuotsusest Presidenza del Consiglio dei Ministri (C‑129/19, EU:C:2020:566, punktid 41–45 ja 52), paneb see säte seega igale liikmesriigile kohustuse tagada oma territooriumil toime pandud tahtlike vägivallakuritegude ohvrite jaoks mõeldud hüvitisskeemi olemasolu olenemata sellest, kas ohvrid on piiriüleses olukorras või mitte, selleks et liikmesriigid saaksid täita oma kohustusi seoses hüvitise kättesaadavusega viimati nimetatud olukorras – nagu need tulenevad kõnealusest direktiivist –, sest direktiivi artikli 12 lõike 1 kohaselt toimivad sätted hüvitise kättesaadavuse kohta piiriülestel juhtudel „vastavalt liikmesriikide hüvitisskeemidele, mis on suunatud nende territooriumil sooritatud [tahtlike] vägivaldsete kuritegude ohvritele“.

35

Esitatud küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas tapmise korral hõlmab tahtlike vägivallakuritegude „ohvrite“ – kelle jaoks peavad liikmesriigid direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 kohaselt kehtestama riigisisese hüvitisskeemi – mõiste lisaks selle kuriteo tagajärjel surnud isikule ka tema lähimaid pereliikmeid, nagu tema vanemad ning vennad ja õed, ning kui see on nii, siis kas niisugust pärimise järjekorras toimivat riigisisest „astmelist“ hüvitisskeemi, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 32, võib käsitada nii, et see tagab nendele ohvritele „õiglase ja asjakohase“ hüvitise kõnealuse sätte tähenduses.

36

Esimesena olgu märgitud, et mis puudutab mõistet „ohvrid“ direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 tähenduses, siis – kuivõrd see säte ega direktiiv ei sisalda kõnealuse mõiste määratlust ning nimetatud sättes puudub ka viide liikmesriikide õiguse mõiste definitsioonile, milles oleks antud selle tähendus, sest selle mõiste eesmärk on määrata kindlaks isikud, kes saavad hüvitist riiklikest tahtlike kuritegude ohvrite hüvitisskeemidest – tuleb mõistet „ohvrid“ pidada liidu õiguse autonoomseks mõisteks, mida tuleb kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt vastavalt selle väljendi harilikule tähendusele tavakeeles, võttes arvesse kõnealuse õigusakti eesmärki, milles sõnastust on kasutatud, ja sõnastuse kasutamise konteksti (vt selle kohta 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus KRI, C‑323/22, EU:C:2023:641, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Mis puudutab esiteks mõiste „ohvrid“ harilikku tähendust tavakeeles, siis tuleb tõdeda, et seda võib mõista nii, et see mõiste hõlmab nii isikuid, kes on ise tahtlike vägivallakuritegude ohvrid otseste ohvritena, kui ka nende lähimaid pereliikmeid, kui nad kannatavad omakorda kaudselt konkreetse kuriteo tagajärgede all kaudsete ohvritena.

38

Teiseks tuleb direktiivi 2004/80 artikli 12 lõikega 2 taotletava eesmärgiga seoses meelde tuletada, et selle eesmärk on tagada liidu kodanikule õigus õiglasele ja asjakohasele hüvitisele kahju eest, mis on talle osaks langenud liikmesriigis, kus ta viibib, ning selleks paneb see säte kõigile liikmesriikidele kohustuse tagada kõigi oma territooriumil toime pandud tahtlike vägivallakuritegude ohvrite hüvitisskeemi olemasolu (vt selle kohta 11. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑601/14, EU:C:2016:759, punkt 45).

39

Kuigi liikmesriikidel on üldjuhul pädevus täpsustada oma riigisiseses õiguses mõiste „tahtlik vägivallakuritegu“ ulatust, ei luba see pädevus neil siiski kuritegude ohvrite hüvitisskeemi – mille liikmesriigid peavad vastavalt kõnealusele direktiivile tagama – kohaldamisala piirata nii, et see hõlmaks üksnes teatud tahtlikke vägivallakuritegusid – vastasel juhul kaotaks direktiivi 2004/80 artikli 12 lõige 2 oma soovitava toime (vt selle kohta 11. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑601/14, EU:C:2016:759, punkt 46).

40

Tuleb aga tõdeda, et kui mõistet „ohvrid“ direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 tähenduses tuleks tõlgendada nii, nagu väidab Itaalia valitsus, et selle sätte isikulisse kohaldamisalasse kuuluksid üksnes tahtlike vägivallakuritegude otsesed ohvrid, siis ei kuuluks nende tegude hulka loetavad kuriteod, mis toovad kaasa ohvri surma, kõnealuse sätte eesmärki eirates selle sätte esemelisse kohaldamisalasse.

41

Direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 niisuguse tõlgenduse kohaselt, mida pooldab Itaalia valitsus, ei oleks liikmesriik tapmise korral kohustatud üldse maksma hüvitist riigisisese hüvitisskeemi alusel, mida nimetatud säte teda looma kohustab, sest niisugusel juhul on tahtliku vägivallakuriteo ainus „ohver“ surnud, mistõttu ei tuleks põhimõtteliselt maksta ühelegi teisele sama staatusega isikule, näiteks üleelanud abikaasale ega lastele, hüvitist.

42

Kirjeldatud tõlgendus jätaks direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 ilma suurest osast selle soovitavast toimest, sest see kohustaks liikmesriike kehtestama riigisisese tahtlike vägivallakuritegude hüvitisskeemi üksnes puhuks, kui isik, kelle suhtes niisugune kuritegu toime pandi, oma vigastustest hoolimata elama jääb, kuid mitte siis, kui ta nende tõttu sureb.

43

Sellega seoses tuleb veel märkida, et nõukogu direktiivi ettepaneku, mis käsitleb kuriteoohvritele makstavat hüvitist (KOM(2002) 562 (lõplik)) (ELT 2003, C 45 E, lk 69), eesmärk ei olnud mitte ainult hõlbustada hüvitise saamist olukordades, kus kuritegu on toime pandud muus liikmesriigis kui ohvri elukohariik, vaid ka kehtestada kuritegude ohvritele hüvitise maksmise miinimumnõuded; direktiivi osa, milles olid kehtestatud miinimumnõuded, artikli 2 lõike 1 punktis b oli sõnaselgelt ette nähtud liikmesriikide kohustus maksta hüvitist vigastuste tagajärjel surnud ohvrite „lähimatele pereliikmetele“ ja nende „ülalpidamisel olevatele isikutele“.

44

Kuigi direktiivis 2004/80 sellist täpsustust tegelikult ei ole, nähtub selle direktiivi ettevalmistavatest materjalidest, eelkõige nõukogu eesistujariigi poolt 26. märtsil 2004 esitatud kompromissettepanekust (dokument 7752/04), et selle põhjus on üksnes asjaolu, et liidu seadusandja ei järginud ettepanekut kõnealuse teise eesmärgi kohta, mis seisnes kuriteoohvritele hüvitise maksmise miinimumnõuete kehtestamises. See asjaolu ei tähenda seega, et liidu seadusandja oleks tahtnud jätta tahtliku vägivallakuriteona käsitatava teo tõttu surnud isiku lähimad pereliikmed kõnealuse direktiivi isikulisest kohaldamisalast täielikult välja ja seetõttu jätta igasugusest kaitsest ilma isikud, keda niisugune kuritegu ometi kahjustab.

45

Kolmandaks toetab seda tõlgendust ka direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 kontekst.

46

Nimelt tuleb märkida, et direktiivis 2012/29, mis käsitleb muu hulgas kuriteoohvrite kaitset, on mõiste „kuriteoohver“ artikli 2 lõike 1 punktis a määratletud nii, et see hõlmab lisaks isikutele, kes on ise kuriteo tõttu otseselt kahju kannatanud, ka sellise isiku pereliikmeid, kelle surma põhjustas otseselt niisugune kuritegu ja kes on selle isiku surma tõttu kannatanud kahju, kusjuures mõiste „pereliige“ all peetakse omakorda vastavalt artikli 2 lõike 1 punktile b silmas kuriteoohvri abikaasat; isikut, kes elab koos ohvriga püsivalt ja pidevalt ühises majapidamises, olles temaga kindlas ja lähedases suhtes; ohvri lähisugulasi, õdesid-vendi ja ülalpeetavaid.

47

Direktiivi 2012/29 ettevalmistavate materjalide kohaselt, nagu need nähtuvad seletuskirjast Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepaneku kohta, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded (KOM(2011) 275 (lõplik), lk 7), on mõiste „ohvrid“ selline määratlus põhjendatud kaalutlusega, et toimepandud kuriteo tõttu kannatavad pereliikmed ka kahju ning ohvri surma korral peetakse neid sageli kuriteoohvri esindajateks.

48

Tuleb aga asuda seisukohale, et direktiivi 2012/29 artikli 2 lõike 1 punktis a sätestatud mõiste „kuriteoohver“ määratlus selgitab selle mõiste ulatust, nagu see on sätestatud direktiivi 2004/80 artikli 12 lõikes 2. Nagu komisjon eelmises punktis viidatud seletuskirja leheküljel 3 rõhutas, on direktiivi 2012/29 eesmärk määrata kindlaks „horisontaalne raamistik, tagamaks kõigi kuriteoohvrite vajaduste kaitse“. Kuivõrd direktiivid 2004/80 ja 2012/29 käsitlevad kuriteoohvrite kaitset, on nende kohaldamisalad seega kattuvad, nagu nähtub direktiivi 2004/80 põhjendusest 5.

49

Kohtuistungil väitis Itaalia valitsus samas, et see põhjendus 5 ei viita mitte direktiivile 2012/29, mis võeti vastu pärast direktiivi 2004/80 vastuvõtmist, vaid raamotsusele 2001/220, mis küll asendati direktiiviga 2012/29, kuid oli jõus direktiivi 2004/80 vastuvõtmise ajal. Raamotsuse artikli 1 punktis a on mõiste „ohver“ määratletud aga nii, et see hõlmab üksnes kuriteo otseseid ohvreid. Kuna direktiiv 2012/29 võeti vastu ELTL artikli 82 lõike 2 alusel seadusandliku tavamenetluse kohaselt kvalifitseeritud häälteenamusega, ei saavat see muuta direktiivi 2004/80, mis võeti vastu ELTL artikli 352 alusel ühehäälsuse nõude alusel. Direktiivi 2004/80 põhjenduses 5 olevat viidet raamotsusele 2001/220 tulevat seega käsitada nii, et see välistab pärast selle otsuse vastuvõtmist toimunud seadusandliku arengu arvessevõtmist.

50

Esiteks tuleb aga märkida, et need argumendid põhinevad ekslikul eeldusel, et raamotsuse 2001/220 artikli 1 punktis a sisalduva mõiste „ohver“ määratlus jättis juba tingimata välja kuriteo kaudsed ohvrid. Tõsi, kuigi kõnealuses sättes on nõutud, et selleks, et isikut saaks pidada kuriteo „ohvri“ staatusega isikuks, peab talle tekitatud kahju olema otseselt põhjustatud niisuguse kuriteoga, ei ole sättes sugugi nõutud, et see kuritegu oleks toime pandud otseselt kõnealuse isiku suhtes.

51

Teiseks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 40 märkis, ei ole need argumendid, mille õiguslik alus on tuletatud direktiivist 2012/29, asjakohased, sest – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 48 – selle direktiiviga määratakse kindlaks kuriteoohvritele kohaldatav liidu õiguse üldine raamistik.

52

Selles osas tuleb direktiivi 2012/29 artikli 2 lõike 1 punktis a esitatud mõiste „kuriteoohver“ määratlust mõista nii, et selle ainus eesmärk on täpsustada raamotsuse 2001/220 artikli 1 punktis a sisalduva mõiste ulatust, millele oli viidatud direktiivis 2004/80. Kõnealune määratlus ei muuda seega selle direktiivi artikli 12 lõikes 2 sisalduva mõiste „ohver“ ulatust.

53

Vastupidi sellele, mida väidab Itaalia valitsus, ei sea käesoleva kohtuotsuse punktides 38–48 antud tõlgendust kahtluse alla ka direktiivi 2004/80 artikkel 17, mille kohaselt võivad liikmesriigid kehtestada või säilitada soodsamaid sätteid mitte ainult kuritegude „ohvrite“, vaid ka „muude kuritegevusest puudutatud isikute“ huvides. Viimati nimetatud kategooriat ei saa nimelt mõista nii, et see kattub tingimata tahtliku vägivallakuriteona käsitatava teo tagajärjel surnud isiku lähimate pereliikmetega, sest just neil endil võib olla selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluva „ohvri“ staatus.

54

Direktiivi 2004/80 artikkel 17, mis kuulub selle direktiivi rakendussätteid käsitlevasse III peatükki, võimaldab seega liikmesriikidel laiendada tahtlike vägivallakuritegude ohvrite riigisisese hüvitisskeemi rakendamisel skeemist hüvitist saavate isikute ringi muudele isikutele kui „ohvrid“ direktiivi artikli 12 lõike 2 tähenduses.

55

Seega tuleb asuda seisukohale, et mõistet „ohvrid“ nimetatud sätte tähenduses, kelle jaoks peavad liikmesriigid selle sätte alusel kehtestama riigisisese hüvitisskeemi, tuleb mõista nii, et see võib hõlmata tahtliku vägivallakuriteona käsitatava kuriteo kaudseid ohvreid, nagu selle kuriteo tagajärjel surnud isiku lähimad pereliikmed, kui nad kannatavad kaudselt selle kuriteo tagajärgede all.

56

Neil asjaoludel tuleb teisena analüüsida, kas riigisiseseid õigusnorme, mis tapmise korral seavad tahtliku vägivallakuriteo tagajärjel surnud isiku vanemate õiguse saada hüvitist sõltuvusse sellest, et surnud isikul ei ole üleelanud abikaasat ega lapsi, ning surnud isiku õdede ja vendade õiguse hüvitisele sellest, et neil ei ole vanemaid, võib pidada selliseks, mis tagavad ohvritele „õiglase ja asjakohase“ hüvitise direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 tähenduses.

57

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et võttes ühelt poolt arvesse liikmesriikidele selle sättega antud kaalutlusruumi nii küsimuses, milline peaks olema tahtlike vägivallakuritegude ohvritele makstava „õiglase ja asjakohase“ hüvitise suurus, kui ka selles, milline peaks olema niisuguse hüvitise kindlaksmääramise viis, ning teiselt poolt vajadust tagada riiklike hüvitisskeemide rahaline elujõulisus, ei pea kõnealuses sättes ette nähtud hüvitis tingimata vastama kahjuhüvitisele, mida võidakse tahtliku vägivallakuriteo ohvrile selle kuriteo toimepanijalt välja mõista. Järelikult ei pea see hüvitis tingimata tagama kuriteoohvrile tekitatud varalise ja mittevaralise kahju täielikku hüvitamist (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Presidenza del Consiglio dei Ministri, C‑129/19, EU:C:2020:566, punktid 58–60).

58

Selles kontekstis on lõppkokkuvõttes liikmesriigi kohtu ülesanne asjaomase hüvitisskeemi loonud riigisiseseid õigusnorme arvesse võttes tagada, et selle skeemi alusel tahtliku vägivallakuriteo ohvrile määratud summa oleks „õiglane ja asjakohane hüvitis“ direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 tähenduses (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Presidenza del Consiglio dei Ministri, C‑129/19, EU:C:2020:566, punkt 61).

59

Liikmesriik ületaks siiski selle sättega antud kaalutlusruumi piire, kui tema riigisisesed õigusnormid näeksid ette tahtlike vägivallakuritegude ohvritele sellise hüvitise maksmise, mis on puhtalt sümboolne või ilmselgelt ebapiisav, arvestades toimepandud kuriteo tagajärgede raskust ohvritele (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Presidenza del Consiglio dei Ministri, C‑129/19, EU:C:2020:566, punkt 63).

60

Nimelt, kuivõrd sellistele ohvritele makstav hüvitis kujutab endast panust nende kantud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamisse, võib sellist panust pidada „õiglaseks ja asjakohaseks“ üksnes siis, kui see piisaval määral kompenseerib neile tekitatud kannatusi (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Presidenza del Consiglio dei Ministri, C‑129/19, EU:C:2020:566, punkt 64).

61

Järelikult, kuigi nimetatud panus võib tuleneda riigisisest skeemist, milles on ette nähtud tahtlike vägivallakuritegude ohvritele kindlasummalise hüvitise maksmine, mis võib varieeruda sõltuvalt vägivalla laadist, peab hüvitiste skaala siiski olema piisavalt üksikasjalik, et vältida seda, et teatud liiki vägivallakuriteo eest ette nähtud kindlasummaline hüvitis võiks konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades osutuda ilmselgelt ebapiisavaks (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Presidenza del Consiglio dei Ministri, C‑129/19, EU:C:2020:566, punktid 65 ja 66).

62

Seega tuleb selleks, et riigisisese tahtlike vägivallakuritegude ohvrite hüvitisskeemi alusel kuriteoohvritele makstavat kindlasummalist hüvitist saaks direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 tähenduses pidada „õiglaseks ja asjakohaseks“, määrata selle suurus kindlaks, võttes arvesse toimepandud kuriteo tagajärgede raskust ohvritele, ja seega peab hüvitis kujutama endast piisavat panust varalise ja mittevaralise kahju hüvitamisse (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Presidenza del Consiglio dei Ministri, C‑129/19, EU:C:2020:566, punkt 69).

63

Neid kaalutlusi arvesse võttes tuleb tõdeda, et liikmesriigid võivad neile antud kaalutlusruumi kasutades otsustada – nagu Itaalia Vabariik käesolevas kohtuasjas – kehtestada tahtlike vägivallakuritegude ohvrite riigisisene hüvitisskeem, mille puhul on sellest skeemist hüvitiste maksmine piiratud üksnes surnud isiku lähimate pereliikmetega, eelistades samas teatavaid neist, nagu üleelanud abikaasa ja lapsed, teistele selle perekonna liikmetele, nagu surnud isiku vanemad ning vennad ja õed.

64

Niisugune astmeline lähenemine vastab pealegi sellele, mis on sõnaselgelt ette nähtud direktiivi 2012/29 artikli 2 lõikes 2, mis võimaldab liikmesriikidel kehtestada menetlused, mille eesmärk on iga juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades piirata nende pereliikmete arvu, kes võivad direktiiviga sätestatud õigustele tugineda.

65

Siiski ei saa riigisiseses tahtlike vägivallakuritegude ohvrite jaoks mõeldud hüvitisskeemis jätta pärimise loogikat kasutades teatavaid pereliikmeid automaatselt välja hüvitise saajate hulgast ainuüksi seetõttu, et olemas on teised pereliikmed, ilma et arvesse saaks võtta muid kaalutlusi peale pärimisjärjekorra, näiteks eeskätt materiaalseid tagajärgi, mis kaasnevad neile pereliikmetele vastava isiku surmaga tapmise tõttu, või asjaolu, et surnud isik pidas neid pereliikmeid ülal või nad elasid temaga koos. Niisugune riigisisene hüvitisskeem ei võta käesoleva kohtuotsuse punktides 60 ja 62 üle korratud nõudeid eirates arvesse kuriteo tagajärgedest tingitud kannatusi ja raskust neile isikutele ega aita seega adekvaatselt hüvitada neile tekkinud varalist ja mittevaralist kahju.

66

Eelkõige tuleb asjaolu, et teatud pereliikmed jäetakse põhimõtteliselt igasuguse hüvitiseta, pidada selliste nõuetega vastuolus olevaks, kui kriminaalkohus on – nagu põhikohtuasjas – mõistnud nendele pereliikmetele välja kahjuhüvitise – mis pealegi ei ole tähtsusetus summas – kahju eest, mis tekkis tahtliku vägivallakuriteo ohvriks langenud isiku surma tõttu, kuid kuriteo toimepanija ei saa oma maksejõuetuse tõttu ise seda hüvitist maksta.

67

Sellest järeldub, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 47 märkis, et selline riigisisene tahtlike vägivallakuritegude ohvrite jaoks mõeldud hüvitisskeem – nagu on kõne all põhikohtuasjas, millest jäetakse mõned ohvrid välja nende kahju ulatust üldse arvestamata, eelnevalt kindlaks määratud hierarhilise järjekorra alusel erinevate ohvrite vahel, kes võivad hüvitist saada –, mis põhineb ainult peresidemete laadil, millest lihtsalt tuletatakse oletusi kahju tekitamise või suuruse kohta, ei saa tuua kaasa „õiglast ja asjakohast hüvitist“ direktiivi 2004/80 artikli 12 lõike 2 tähenduses.

68

Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2004/80 artikli 12 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, milles on ette nähtud tahtlike vägivallakuritegude hüvitisskeem, mis tapmise korral seab surnud isiku vanemate õiguse hüvitisele sõltuvusse sellest, et surnud isikul ei ole üleelanud abikaasat ega lapsi, ning surnud isiku õdede ja vendade õiguse hüvitisele sellest, et neil ei ole vanemaid.

69

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist, artikli 12 lõiget 2

tuleb tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, milles on ette nähtud tahtlike vägivallakuritegude hüvitisskeem, mis tapmise korral seab surnud isiku vanemate õiguse hüvitisele sõltuvusse sellest, et surnud isikul ei ole üleelanud abikaasat ega lapsi, ning surnud isiku õdede ja vendade õiguse hüvitisele sellest, et neil ei ole vanemaid.