EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
11. aprill 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Direktiiv (EL) 2019/1023 – Saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetlused – Artikkel 20 – Õigus kasutada võlgadest vabastamise menetlust – Artikli 20 lõige 1 – Võlgadest täielik vabastamine – Artikkel 23 – Erandid – Artikli 23 lõige 4 – Konkreetsete võlakategooriate väljaarvamine võlgadest vabastamisest – Avalik-õiguslike nõuete väljaarvamine – Põhjendatus riigisisese õigusega – Direktiivide õiguslik toime – Kooskõlalise tõlgendamise kohustus
Kohtuasjas C‑687/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Audiencia Provincial de Alicante (Alicante provintsikohus, Hispaania) 11. oktoobri 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 7. novembril 2022, menetluses
Julieta,
Rogelio
versus
Agencia Estatal de la Administración Tributaria,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president A. Prechal, kohtunikud F. Biltgen (ettekandja), N. Wahl, J. Passer ja M. L. Arastey Sahún,
kohtujurist: J. Richard de la Tour,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Hispaania valitsus, esindaja: A. Gavela Llopis,
– Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun ja J. L. Buendía Sierra,
olles 14. detsembri 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv) (ELT 2019, L 172, lk 18; edaspidi „saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv“), artikli 23 lõike 4 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud kahe maksejõuetuks muutunud füüsilise isiku (edaspidi „võlgnikud“) ning Agencia Estatal de la Administración Tributaria (Hispaania maksuhaldur) (edaspidi „AEAT“) vahelises vaidluses, mis puudutab võlgnikke puudutavas maksejõuetusmenetluses nende esitatud võlgadest vabastamise taotlust.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi põhjendused 1, 78 ja 81 on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ning kaotada põhivabaduste, nagu kapitali vaba liikumise ja asutamisvabaduse õiguse teostamiselt takistused, mis tulenevad erinevustest liikmesriikide õiguse ja menetluste vahel, mis käsitlevad ennetavat saneerimist, maksejõuetust, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu. Ilma et see mõjutaks töötajate põhiõigusi ja -vabadusi, on käesoleva direktiivi eesmärk sellised takistused eemaldada: rahalistes raskustes olevatele elujõulistele ettevõtjatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele tagatakse juurdepääs tõhusatele riiklikele ennetava saneerimise raamistikele, mis võimaldavad neil tegevust jätkata; ausad maksejõuetud või ülemäärastes võlgades füüsilisest isikust ettevõtjad võivad saada mõistliku aja möödumisel pärast täielikku võlgadest vabastamist uue võimaluse, ning parandatakse saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste mõjusust, eriti pidades silmas nende kestuse lühenemist.
[…]
(78) Täielik võlgadest vabastamine või äritegevuse keelu kaotamine pärast maksimaalselt kolmeaastast perioodi ei ole igas olukorras asjakohane, seetõttu võib sellest reeglist kehtestada erandid, mis on liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud. […]
[…]
(81) Kui see on liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud, võib olla asjakohane lubada võlgadest vabastamist vaid teatavate võlakategooriate puhul. Tagatud võlad võib jätta võlgadest vabastamise võimalusest välja üksnes tagatise väärtuse ulatuses, nagu on liikmesriigi õiguses kindlaks määratud, samas kui ülejäänud võlga tuleks käsitada tagamata võlainstrumendina. Liikmesriikidel peaks olema võimalik jätta nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel välja ka muid võlakategooriaid.“
4 Direktiivi artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud:
Käesoleva direktiiviga kehtestatakse sätted järgmise kohta:
a) ennetava saneerimise raamistikud, mida saavad kasutada rahalistes raskustes olevad võlgnikud maksejõuetuse tõenäolisuse korral, et vältida võlgniku maksejõuetust ja tagada tema elujõulisus;
b) maksejõuetute füüsilisest isikust ettevõtjate võlgadest vabastamisega lõppevad menetlused ning
c) saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmed.“
5 Nimetatud direktiivi artiklis 20 „Õigus kasutada võlgadest vabastamise menetlust“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et maksejõuetud füüsilisest isikust ettevõtjad saavad kasutada vähemalt ühte menetlust, mille tulemusel on võimalik võlgadest käesoleva direktiiviga kooskõlas täielikult vabastada.
Liikmesriigid võivad ette näha, et maksejõuetule füüsilisest isikust ettevõtja võlaga seonduv kaubandus-, majandus-, ameti või kutsetegevus peab olema lõppenud.
2. Liikmesriigid, kus täieliku võlgadest vabastamise tingimus on füüsilisest isikust ettevõtja poolt võla osaline tasumine, tagavad, et seonduv tagasimakse kohustus põhineb füüsilisest isikust ettevõtja konkreetsel olukorral ning on eelkõige proportsionaalne füüsilisest isikust ettevõtja arestitava tulu või netotulu ja varadega võlgadest vabastamise perioodil ning et võlausaldajate huvisid võetakse õiglaselt arvesse.
[…]“.
6 Direktiivi artikkel 23 „Erandid“ lõikes 4 on ette nähtud:
„Liikmesriigid võivad võlgadest vabastamisest välja arvata konkreetsed võlakategooriad või piirata võlgadest vabastamise õigust või näha ette pikema võlgadest vabastamise perioodi, kui sellised erandid, piirangud või pikemad perioodid on nõuetekohaselt põhjendatud, näiteks järgmistel juhtudel:
a) tagatud võlad;
b) võlad, mis tulenevad kriminaalkaristustest või on nendega seotud;
c) võlad, mis tulenevad deliktiõiguslikust vastutusest;
d) võlad, mis tulenevad perekonna-, sugulus-, abielu- või hõimlussuhetega seotud ülalpidamiskohustustest;
e) võlad, mis on tekkinud pärast võlgadest vabastamisega lõppeva menetluse avalduse esitamist või pärast menetluse alustamist, ning
f) võlad, mis tulenevad kohustusest tasuda võlgadest vabastamisega lõppeva menetluse kulud.“
7 Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 34 lõikes 1 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 17. juuliks 2021, välja arvatud artikli 28 punktide a, b ja c järgimiseks vajalikud sätted, mis võetakse vastu ja avaldatakse hiljemalt 17. juuliks 2024, ning artikli 28 punkti d järgimiseks vajalikud sätted, mis võetakse vastu ja avaldatakse hiljemalt 17. juuliks 2026. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata [Euroopa K]omisjonile.
Nad kohaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikke õigus- ja haldusnorme alates 17. juulist 2021, välja arvatud artikli 28 punktide a–c järgimiseks vajalikud sätted, mida kohaldatakse alates 17. juulist 2024, ning artikli 28 punkti d järgimiseks vajalikud sätted, mida kohaldatakse alates 17. juulist 2026.“
8 Vastavalt direktiivi artiklile 35, milles on ette nähtud, et direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, jõustus see 16. juulil 2019.
Hispaania õigus
9 27. veebruari 2015. aasta kuningliku dekreetseadusega 1/2015 teise võimaluse mehhanismi, finantskoormuse vähendamise ja muude sotsiaalmeetmete kohta (Real Decreto-ley 1/2015 de mecanismo de segunda oportunidad, reducción de carga financiera y otras medidas de orden social) (BOE nr 51, 28.2.2015, lk 19058), mis muudeti muutmatul kujul 28. juuli 2015. aasta seaduseks, muudeti 9. juuli 2003. aasta pankrotiseadust (Ley 22/2003 concursal) (BOE nr 164, 10.7.2003, lk 26905), ning lisati sinna uus artikkel 178 bis, mis reguleerib võlgadest vabastamist. Artikliga 178 bis kehtestati süsteem, mis võimaldab asjaomasel võlgnikul valida kas kohese võlgadest vabastamise (artikli 178 bis lõike 3 punkt 4) või makseplaani täitmisest sõltuva ajatatud võlgadest vabastamise (artikli 178 bis lõike 3 punkt 5). Viimase kohta oli artikli 178 bis lõike 5 punktis 1 ette nähtud:
„Lõike 3 punktis 5 osutatud võlgnike võlgadest vabastamine hõlmab rahuldamata osa järgmistest võlgadest:
1° Tagamata võlad ja allutatud võlad, mis on maksejõuetusmenetluse lõpetamise kuupäeval tasumata, isegi kui neist ei teavitatud, välja arvatud avalik-õiguslikud võlad ja elatisvõlad.
[…]“.
10 Kuninga 5. mai 2020. aasta seadusandliku dekreediga 1/2020, millega kiidetakse heaks maksejõuetusseaduse konsolideeritud tekst (Real Decreto Legislativo 1/2020 por el que se aprueba el texto refundido de la Ley Concursal) (BOE nr 127, 7.5.2020, lk 31518; edaspidi „TRLC“), muudeti uuesti seadust 22/2003 maksejõuetuse kohta, asendades selle artikli 178 bis uue peatükiga ja välistati avalik-õiguslikest nõuetest kohese või ajatatud vabastamise võimalus.
11 TRLC artikli 491 lõikes 1 oli sätestatud:
„Kui massikohustustest tulenevad võlad ja eelisnõuetest tulenevad võlad on täielikult tasutud ning selleks ette nähtud tingimustele vastav võlgnik on püüdnud saavutada kohtuvälise tasumise eelkokkulepet, vabastatakse ta kõigist tasumata võlgadest, välja arvatud avalik-õiguslikud võlad ja elatisvõlad.“
12 TRLC artikli 497 lõikes 1 oli sätestatud:
„Makseplaani täitma nõustunud võlgnik vabastatakse järgmistest makseplaani täitmisel tasumata jäänud võlgadest:
1° Tagamata võlad ja allutatud võlad, mis on maksejõuetusmenetluse lõpetamise kuupäeval tasumata, isegi kui neist ei teavitatud, välja arvatud avalik-õiguslikud võlad ja elatisvõlad.
[…]“.
13 5. septembri 2022. aasta seadusega 16/2022, millega muudetakse kuningliku seadusandliku dekreediga 1/2020 heaks kiidetud maksejõuetusseaduse konsolideeritud teksti, et võtta üle direktiiv (EL) 2019/1023 (Ley 16/2022 de reforma del texto refundido de la Ley Concursal, aprobado por el Real Decreto Legislativo 1/2020, para la transposición de la Directiva (EL) 2019/1023) (BOE nr 214, 6.9.2022, lk 123682; edaspidi „seadus 16/2022“) kinnitati TRLC lähenemisviisi, välistades samuti avalik-õiguslikest nõuetest kohese või ajatatud vabastamise võimaluse.
14 Seaduse 16/2022 preambuli IV jaos on märgitud:
„[…]
[Saneerimise ja maksejõuetuse d]irektiiv […] paneb liikmesriikidele kohustuse luua uue võimaluse mehhanism, vältimaks võlgnike püüet asuda ümber teistesse riikidesse, kus sellised mehhanismid juba ette nähtud on, ning sellega kaasnevaid kulusid nii võlgnikule kui ka tema võlausaldajatele. Sellekohast õigusnormide ühtlustamist peetakse samal ajal esmatähtsaks ka Euroopa ühtse turu toimimise seisukohast.
[…]
Luuakse kaks võlgadest vabastamise võimalust: võlgadest vabastamine koos vara realiseerimisega ning võlgadest vabastamine koos makseplaani kehtestamisega. […]
Võlgadest vabastamine hõlmab kõiki pankrotimenetluses esitatud nõuetest ja massikohustustest tulenevaid võlgasid. Erandid on teatavatel juhtudel põhjendatavad nõuete rahuldamise erilise olulisusega õigusriigi põhimõttest lähtuva õiglase ja solidaarse ühiskonna seisukohast (nt elatisvõlad, avalik-õiguslikest nõuetest tulenevad võlad, süüteo toimepanemisest tulenevad võlad või ka deliktivastutusest tulenevad võlad). Nii kehtestatakse avalik-õiguslikest võlgadest vabastamise suhtes teatavad piirangud ning neist vabastamine saab toimuda vaid esmakordsel, mitte aga hilisematel võlgadest vabastamisel. […]
[…]“.
15 TRLC artikkel 489 seadusest 16/2022 tulenevas redaktsioonis on sõnastatud nii:
„1. Võlgadest vabastamine hõlmab kõiki rahuldamata nõudeid, välja arvatud:
[…]
5° Avalik-õiguslikest nõuetest tulenevad võlad. Võlgadest, mille sissenõudmine kuulub AEAT pädevusse, võidakse iga võlgnik siiski vabastada kuni 10 000 euro ulatuses, kusjuures esimese 5000 euro osas vabastatakse ta võlast täielikult ning sellest summast kuni märgitud ülemmäärani vabastatakse ta võlast 50% ulatuses. Sama summa ulatuses ja samadel tingimustel võib võlgniku vabastada ka sotsiaalkindlustusmaksetega seotud võlgadest. Kuni ülalnimetatud piirmäärani toimub võlgadest vabastamine käesolevas seaduses ette nähtud rahuldamisjärkudega võrreldes vastupidises järjekorras ning iga nõuete kategooria siseselt nõuete vanusest lähtudes.
[…]“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
16 Võlgnike suhtes algatatud maksejõuetusmenetluse raames esitasid nad 3. märtsil 2021 taotluse võlgadest täielikuks vabastamiseks. AEAT ei nõustunud selle taotlusega osas, mis puudutas võlgadest vabastamisel sellise 192 366,21 euro suuruse võla lisamist, mille võlausaldaja see amet oli ja mis kujutas endast avalik-õiguslikke eelisnõuet.
17 Juzgado de Primera Instancia n.° 1 de Denia (Denia esimese astme kohus nr 1, Hispaania) kuulutas 30. juuli 2021. aasta kohtumäärusega maksejõuetusmenetluse lõppenuks ja vabastas võlgnikud võlgadest, välja arvatud avalik-õiguslikud võlad ja elatisvõlad.
18 Võlgnikud esitasid selle kohtumääruse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebuse selleks, et AEAT-le võlgnetav avalik-õiguslik nõue arvataks võlast vabastamise hulka.
19 Võlgnike taotluse esitamise ajast lähtudes leidis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et aluseks ei tule võtta seaduse 22/2003 maksejõuetuse kohta redaktsiooni, mis kehtestati seadusega 16/2022, millega võeti üle saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv, vaid redaktsioon, mis kehtestati kuninga seadusandliku dekreediga 1/2020 heaks kiidetud TRLCga, mis avaldati pärast selle direktiivi jõustumist ülevõtmistähtaja jooksul. Ta täpsustab siiski, et mõlemas riigisiseses õigusaktis on sätestatud, et avalik-õiguslikud võlad arvatakse võlgadest vabastamisest välja.
20 Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab vastuolulisele riigisisesele kohtupraktikale, mis puudutab seda väljaarvamist ette nägevate riigisiseste õigusnormide kehtivust, ning märgib, et tal on kahtlusi, kas need sätted on saneerimis- ja maksejõuetusdirektiiviga kooskõlas.
21 Esiteks soovib ta teada, kas selline Hispaania õiguses ette nähtud väljaarvamine on nõuetekohaselt põhjendatud. Ta selgitab, et saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikkel 23 lubab teha erandeid selle direktiivi artikli 20 lõikes 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt vabastatakse võlgnik võlgadest täielikult. Eelkõige annab nimetatud direktiivi artikli 23 lõige 4 liikmesriikidele võimaluse arvata võlgade vabastamisest välja konkreetsed võlakategooriad tingimusel, et nende väljajätmine on „nõuetekohaselt põhjendatud“.
22 Vastupidi seadusele 16/2022, mille preambulis on liikmesriigi seadusandja esitanud teatava põhjenduse, nimelt et võlgadest vabastamise erandid on „põhjendatavad nõuete rahuldamise erilise olulisusega õigusriigi põhimõttest lähtuva õiglase ja solidaarse ühiskonna seisukohast“, ei sisalda kuninga seadusandliku dekreediga 1/2020 heaks kiidetud TRLC mingit põhjendust avalik-õiguslike nõuete väljaarvamise kohta võlgadest vabastamisest.
23 Teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõikes 4 sisalduva konkreetsete võlakategooriate loetelu näol on tegemist ammendava loeteluga, arvestades, et kui see on nii, on kuninga seadusandliku dekreediga 1/2020 heaks kiidetud TRLCga kehtestatud seaduse 22/2003 maksejõuetuse kohta redaktsioon selle sättega vastuolus. Seevastu juhul, kui see loetelu on üksnes näitlik, on see seadus nimetatud sättega kooskõlas.
24 Täpsemalt on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlus, kas see loetelu on ammendav, isegi pärast seda, kui artikli 23 lõike 4 hispaaniakeelese versiooni kohta avaldati parandus (ELT 2022, L 43, lk 94), milles on selles keeles selgitatud, et kõnealuses sättes ette nähtud võimalus on kohaldatav „näiteks“ võlakategooriate puhul, mida seal on nimetatud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib nimelt, mis on selle loetelu mõte, kui liikmesriigi seadusandjal on täielik vabadus kehtestada võlakategooriad, mida ta soovib võlgadest vabastamisest välja arvata, tingimusel, et väljaarvamine on nõuetekohaselt põhjendatud. Veel märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selles sättes loetletud võlakategooriatel on teatav ühtsus, mis kaoks, kui liikmesriigi seadusandjal selline vabadus oleks. Asjaolu, et avalik-õiguslikke nõudeid, mis on erakordselt tähtsad, ei ole selles sättes toodud võlakategooriate loetelus mainitud, võib viidata selle loetelu ammendavusele. Lõpuks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et see vabadus võib mõjutada siseturu toimimist.
25 Neil asjaoludel otsustas Audiencia Provincial de Alicante (Alicante provintsikohus, Hispaania) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [saneerimise ja maksejõuetuse] direktiivi […] artikli 23 lõikega 4 kooskõlalise tõlgendamise põhimõtet on võimalik kohaldada juhul, kui asjaolud on leidnud aset direktiivi jõustumise ja selle ülevõtmise tähtaja vahelisel ajal (nagu see käesoleval juhul võlgadest vabastamise taotluse esitamise aega arvesse võttes on) ning kohaldatav riigisisene õigusakt [st kuninga seadusandliku dekreediga 1/2020 heaks kiidetud TRLC] ei ole see õigusakt, millega see direktiiv on üle võetud (st seadus 16/2022)?
2. Kas [saneerimise ja maksejõuetuse] direktiivi […] artikli 23 lõikega 4 ja selle direktiivi aluspõhimõtetega, mis puudutavad võlgadest vabastamist, on kooskõlas sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on sätestatud [kuninga seadusandliku dekreediga 1/2020 heaks kiidetud TRLCs], kus ei ole esitatud ühtegi põhjendust, miks on avalik-õiguslikud nõuded võlgadest vabastamisest välja arvatud? Kas nimetatud õigusnormid seavad ohtu selle direktiiviga taotletavate eesmärkide saavutamise või takistavad seda, kuna nendega on avalik-õiguslikud nõuded võlgadest vabastamisest välja arvatud ilma seda nõuetekohaselt põhjendamata?
3. Kas [saneerimise ja maksejõuetuse] direktiivi […] artikli 23 lõige 4 sisaldab ammendavat ja täielikku nimekirja võlakategooriatest, mille võib võlgadest vabastamisest välja arvata, või on see loetelu, vastupidi, üksnes näitlik ja liikmesriigi seadusandjal on täielik vabadus kindlaks määrata – nii, nagu ta sobivaks peab –, milliseid võlakategooriaid võib võlgadest vabastamisest välja arvata tingimusel, et see on riigisisest õigust arvesse võttes nõuetekohaselt põhjendatud?“
Menetlus Euroopa Kohtus
26 Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas taotluse lahendada käesolev eelotsusetaotlus Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 105 ette nähtud eelotsuse kiirendatud menetluses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib oma taotluse põhjenduseks, et tema menetluses olev vaidlus puudutab potentsiaalselt suurt hulka isikuid, kuna Hispaania Kuningriigi majanduskriisi tõttu on algatatud suur hulk maksejõuetusmenetlusi, mis on endiselt pooleli ja mille raames on TRLC alusel esitatud väga palju võlgadest vabastamise taotlusi. Seega võimaldaks käesoleva eelotsusetaotluse kiire menetlemine arukalt ja kiiresti lahendada väga palju sama esemega vaidlusi.
27 Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et kodukorra artikli 105 lõikest 1 tuleneb, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses, kaldudes kõrvale kodukorra sätetest.
28 Käesoleval juhul jättis Euroopa Kohtu president, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, 28. detsembri 2022. aasta otsusega eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse lahendada käesolev kohtuasi kiirendatud menetluses rahuldamata põhjendusel, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole suur hulk isikuid või õiguslikke olukordi, keda otsus, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema pärast Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamist, iseenesest erandlik asjaolu, mis põhjendaks kiirendatud menetluse kasutamist (vt eelkõige Euroopa Kohtu presidendi 21. septembri 2006. aasta kohtumäärus KÖGÁZ jt, C‑283/06 ja C‑312/06, ei avaldata, EU:C:2006:602, punkt 9, ning 8. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Wien (võltsitud maksekorraldused), C‑584/19, EU:C:2020:1002, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Lisaks on oluline märkida, et ükski kohtu poolt oma nõude toetuseks esitatud argumentidest ei tõenda, et kohtuasja laad nõuaks selle lahendamist lühikese aja jooksul kiireloomulisuse tõttu, mis õigustaks selle lahendamist kiirendatud menetluses.
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
30 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas kooskõlalise tõlgendamise põhimõte on kohaldatav olukorras, kus asjaolud leidsid aset pärast saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi jõustumise kuupäeva, kuid enne selle direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist.
31 Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt puudutab kooskõlalise tõlgendamise kohustus, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, kõiki, nii enne kui pärast asjasse puutuvat direktiivi vastu võetud riigisiseseid õigusnorme (23. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Angelidaki jt, C‑378/07–C‑380/07, EU:C:2009:250, punkt 197 ja seal viidatud kohtupraktika), ning et kui tegemist on riigisisese õigusnormiga, mis on vastu võetud pärast direktiivi jõustumist, ei ole oluline, kas selle õigusnormi eesmärk on nimetatud direktiivi ülevõtmine või mitte (vt selle kohta 4. juuli 2006. aasta kohtuotsus Adeneler jt, C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 121 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et liikmesriigi kohtutel lasuv üldine kohustus tõlgendada riigisisest õigust kooskõlas direktiiviga tekib alles direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumisel (vt selle kohta 4. juuli 2006. aasta kohtuotsus Adeneler jt, C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 115, ja 23. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Angelidaki jt, C‑378/07–C‑380/07, EU:C:2009:250, punkt 201).
33 Sellest järeldub, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 29, et sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus asjaolud leidsid aset enne asjaomase direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist, ei ole kooskõlalise tõlgendamise põhimõte liikmesriigi kohtule, kes peab nende asjaolude kohta otsuse tegema, veel siduv.
34 Mis puudutab liikmesriikide kohustust hoiduda direktiivi ülevõtmise tähtaja jooksul kehtestamast õigusnorme, mis võivad oluliselt kahjustada direktiivis ette nähtud tulemuse saavutamist (4. juuli 2006. aasta kohtuotsus Adeneler jt, C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 121 ja seal viidatud kohtupraktika), siis tuleb tõdeda, et seda kohustust tuleb analüüsida teisele küsimusele vastamisel.
35 Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et kooskõlalise tõlgendamise põhimõte ei ole kohaldatav olukorras, kus asjaolud leidsid aset pärast saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi jõustumise kuupäeva, kuid enne selle direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist ja direktiivi ülevõtmist riigisisesesse õigusse.
Kolmas küsimus
36 Kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida teisena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et selles nimetatud konkreetsete võlakategooriate loetelu on ammendav või mitte, ning kui vastus on eitav, siis kas liikmesriikidel on õigus arvata võlgadest vabastamisest välja muud kui selles sättes loetletud võlakategooriad tingimusel, et nende väljaarvamine on liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud.
37 Esiteks, mis puudutab küsimust, kas loetelu on ammendav või mitte, siis tuleb tõdeda, et see loetelu algab sõnadega „näiteks järgmistel juhtudel“ ning sama tähendusega sõnu kasutatakse artikli 23 lõike 4 teistes keeleversioonides, sealhulgas hispaaniakeelses versioonis pärast käesoleva kohtuotsuse punktis 24 viidatud paranduse avaldamist. Järelikult tuleneb selle sätte sõnastusest, et selles loetletud konkreetsed võlakategooriad ei ole ammendavalt loetletud.
38 Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõike 4 grammatilist tõlgendust, mille kohaselt selles sättes sisalduv loetelu ei ole ammendav, vaid näitlik, kinnitab – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 33 – selle direktiivi põhjendus 81, millest nähtub, et Euroopa Liidu seadusandja oli seisukohal, et liikmesriikidel „peaks olema võimalik jätta nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel välja ka muid võlakategooriaid“.
39 Sellest järeldub, et artikli 23 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et selles sisalduv konkreetsete võlakategooriate loetelu ei ole ammendav ja et liikmesriigid võivad nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel arvata võlgadest vabastamisest välja muud kui selles sättes loetletud võlakategooriad.
40 Teiseks, mis puudutab kaalutlusruumi, mis liikmesriikidel selle võimaluse kasutamisel on, siis tuleb tõdeda, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 39–43 märkis, ei sisalda saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv ega selle vastuvõtmise ettevalmistavad materjalid asjaolusid, mis võiksid kinnitada teesi, mille esitas muu hulgas eelotsusetaotluse esitanud kohus ja mille kohaselt soovis liidu seadusandja selle direktiivi artikli 23 lõikes 4 sõnaselgelt nimetatud võlakategooriate sisemist ühtsust arvestades piirata liikmesriikide kaalutlusruumi seoses muude kui selles sättes loetletud võlakategooriate, näiteks avalik-õiguslike nõuete väljaarvamisega võlgadest vabastamisest. Vastupidi, eelkõige nendest ettevalmistavatest materjalidest nähtub, et seadusandja soovis jätta liikmesriikidele teatava kaalutlusruumi, et nad saaksid direktiivi riigisisesesse õigusse ülevõtmisel võtta arvesse majanduslikku olukorda ja riigisiseseid õiguslikke struktuure.
41 Vahejäreldusena tuleb seega märkida, et saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et see ei piira kaalutlusruumi, mis liikmesriikidel on muude kui selles sättes loetletud võlakategooriate valikul, mille nad soovivad võlgade vabastamisest välja arvata.
42 Samas on liidu seadusandja liikmesriikidele artikli 23 lõikega 4 antud võimaluse kasutamisele sõnaselgelt kehtestanud tingimuse, et erandid peavad olema „nõuetekohaselt põhjendatud“. Sellest järeldub, et kui liikmesriigi seadusandja võtab vastu sellised erandid, peavad nende erandite põhjused tulenema riigisisesest õigusest või menetlusest, mille tulemusel need erandid tehti, ning need põhjendused peavad teenima õiguspärast avalikku huvi.
43 Sellega seoses võimaldavad nii saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi põhjendus 78, milles on viidatud eranditele, mis on „liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud“, kui ka selle direktiivi põhjendus 81, milles viidatakse „liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud“ põhjusele, asuda seisukohale, et liidu seadusandja hinnangul piisab sellest, kui järgitakse eri riikide riigisiseses õiguses selleks ette nähtud korda.
44 Eeltoodut arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et selles esitatud konkreetsete võlakategooriate loetelu ei ole ammendav ja liikmesriikidel on lubatud arvata võlgadest vabastamisest välja muud kui selles sättes loetletud võlakategooriad tingimusel, et nende väljaarvamine on liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud.
Teine küsimus
45 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas tõlgendus, mille liikmesriigi kohtud annavad riigisisestele õigusnormidele, mis on kohaldatavad asjaoludele, mis leidsid aset pärast saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi jõustumist, kuid enne direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist, ja mille kohaselt ei ole avalik-õiguslike nõuete väljaarvamine võlgadest vabastamisest nendes õigusnormides nõuetekohaselt põhjendatud, võib pärast selle tähtaja möödumist direktiiviga taotletava eesmärgi saavutamise tõsiselt ohtu seada.
46 Sellele küsimusele vastamiseks tuleb meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 34 viidatud kohtupraktikast, peavad liikmesriigid alates kuupäevast, mil direktiiv on jõustunud, hoiduma selliste sätete vastuvõtmisest, mis võivad pärast direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist direktiiviga taotletava eesmärgi saavutamise tõsiselt ohtu seada.
47 Kuna kõigil liikmesriikide ametiasutustel on kohustus tagada liidu õigusnormide täielik toime, kehtib eelmises punktis nimetatud hoidumiskohustus samamoodi ka liikmesriigi kohtute suhtes (vt selle kohta 4. juuli 2006. aasta kohtuotsus Adeneler jt, C‑212/04, EU:C:2006:443, punktid 121 ja 122 ning seal viidatud kohtupraktika).
48 Euroopa Kohus on sellest järeldanud, et alates direktiivi jõustumise kuupäevast peavad liikmesriikide kohtud hoiduma niipalju kui võimalik tõlgendamast riigisisest õigust viisil, mis võib pärast selle direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist direktiiviga taotletava eesmärgi saavutamise tõsiselt ohtu seada (4. juuli 2006. aasta kohtuotsus Adeneler jt, C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 123).
49 Samuti tuleb märkida, et saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 1 kohaselt kehtestatakse selle direktiiviga sätted, mis käsitlevad esiteks ennetava saneerimise raamistikku, mida saavad kasutada rahalistes raskustes olevad võlgnikud maksejõuetuse tõenäolisuse korral, teiseks maksejõuetute ettevõtjate võlgadest vabastamisega lõppevaid menetlusi ning kolmandaks saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid. Mis puudutab täpsemalt võlgadest vabastamise menetlust, siis on selle direktiivi eesmärk – nagu nähtub selle artikli 20 lõikest 1 koostoimes põhjendusega 1 –, et ausad maksejõuetud või suurtes võlgades ettevõtjad saavad kasutada vähemalt ühte menetlust, mille tulemusel on võimalik võlgadest käesoleva direktiiviga kooskõlas täielikult vabastada ja mis annab neile uue võimaluse.
50 Kuid esiteks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 37–44, lubab sama direktiivi artikli 23 lõige 4 liikmesriikidel arvata võlgadest vabastamisest välja konkreetsed võlakategooriad, kui nende väljaarvamine on nõuetekohaselt põhjendatud. Teiseks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 46–48 viidatud kohtupraktikast, peavad liikmesriikide kohtud alates direktiivi jõustumise kuupäevast hoiduma niipalju kui võimalik tõlgendamast riigisisest õigust viisil, mis võib pärast direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist direktiiviga taotletava eesmärgi saavutamise tõsiselt ohtu seada.
51 Asjaolu, et enne saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist ei olnud liikmesriigi seadusandja nõuetekohaselt põhjendanud selliste võlakategooriate nagu avalik-õiguslikud nõuded võlgadest vabastamisest väljaarvamist, ei saa iseenesest selle direktiiviga taotletava eesmärgi saavutamist tõsiselt ohtu seada. Nimelt, esiteks, hoolimata direktiivi eesmärgist anda ausatele maksejõuetutele või ülemäära suurtes võlgades ettevõtjatele uus võimalus, võimaldades neil kasutada menetlust, mille tulemusel on võimalik võlgadest täielikult vabastada, lubab see direktiiv liikmesriikidel arvata võlgadest vabastamisest välja sellised võlakategooriad nagu avalik-õiguslikud nõuded. Teiseks ei mõjuta see, et liikmesriigi seadusandja ei ole põhjendanud avalik-õiguslike nõuete võlgadest vabastamise menetlusest väljaarvamist, seadusandja võimalust esitada nende väljaarvamise kohta asjakohane põhjendus, kui ta jätab selle erandi kehtima pärast direktiivi ülevõtmise tähtaega.
52 Kuigi lõppkokkuvõttes on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, kas põhikohtuasjas võib – võttes arvesse kõiki selle kohtuasja asjaolusid – kuninga seadusandliku dekreediga 1/2020 heaks kiidetud TRLC pärast saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist direktiiviga taotletava eesmärgi saavutamise tõsiselt ohtu seada, võib Euroopa Kohus tema käsutuses oleva toimiku materjalide põhjal anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikke juhiseid selle hinnangu andmiseks.
53 Sellega seoses tuleb märkida, et mis puudutab avalik-õiguslike nõuete võlgadest vabastamisest väljaarvamist riigisisese õiguse alusel, siis esiteks, nagu nähtub eelotsusetaotlusest, on Hispaania seadusandja seaduse 16/2022, mille eesmärk on tagada nimetatud direktiivi ülevõtmine, preambulis seda väljaarvamist põhjendanud. Seega ilmneb, et pärast selle direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist täitis Hispaania seadusandja direktiivi artikli 23 lõikes 4 ette nähtud kohustuse nende väljaarvamist põhjendada.
54 Teiseks, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustas, moodustavad Hispaania õigusnormide preambulid ja põhjendused Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtupraktika kohaselt nende sätete lahutamatu osa ja on nende tõlgendamisel asjakohased, kuna need vastu võtnud organ selgitab seal nende kehtestamise põhjust (ratio legis). Kuna vaidlust ei ole selles, et Hispaania seadusandja põhjendas avalik-õiguslike nõuete võlgadest vabastamisest väljaarvamist seaduse 16/2022 preambulis, näib a priori, et seadusandja on esitanud riigisiseses õiguses põhjenduse ning igasuguse põhjenduse puudumine põhikohtuasjas kohaldatavas TRLC versioonis ei saa pärast saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist selle direktiiviga taotletava eesmärgi saavutamist tõsiselt ohtu seada.
55 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et tõlgendus, mille liikmesriigi kohtud annavad riigisisestele õigusnormidele, mis on kohaldatavad asjaoludele, mis leidsid aset pärast saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi jõustumist, kuid enne direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist, ja mille kohaselt ei ole avalik-õiguslike nõuete võlgadest vabastamisest väljaarvamine nendes õigusnormides nõuetekohaselt põhjendatud, ei saa pärast selle tähtaja möödumist direktiiviga taotletava eesmärgi saavutamist tõsiselt ohtu seada.
Kohtukulud
56 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Kooskõlalise tõlgendamise põhimõte ei ole kohaldatav olukorras, kus asjaolud leidsid aset pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv), jõustumise kuupäeva, kuid enne selle direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist ja direktiivi ülevõtmist riigisisesesse õigusse.
2. Direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõiget 4
tuleb tõlgendada nii, et
selles esitatud konkreetsete võlakategooriate loetelu ei ole ammendav ja liikmesriikidel on lubatud arvata võlgadest vabastamisest välja muud kui selles sättes loetletud võlakategooriad tingimusel, et nende väljaarvamine on liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud.
3. Tõlgendus, mille liikmesriigi kohtud annavad riigisisestele õigusnormidele, mis on kohaldatavad asjaoludele, mis leidsid aset pärast direktiivi 2019/1023 jõustumist, kuid enne direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist, ja mille kohaselt ei ole avalik-õiguslike nõuete võlgadest vabastamisest väljaarvamine nendes õigusnormides nõuetekohaselt põhjendatud, ei saa pärast selle tähtaja möödumist direktiiviga taotletava eesmärgi saavutamist tõsiselt ohtu seada.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: hispaania.