–

Raad van bestuur van de Sociale verzekeringsbank, esindajad: C. Speear, W. van den Berg ja M. Van der Ent‑Eltink,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja H. S. Gijzen,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B.‑R. Killmann, D. Martin ja F. van Schaik,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi vahel (ELT 2005, L 265, lk 2; edaspidi „EÜ-Alžeeria assotsiatsioonileping“), artikli 68 lõiget 4.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on X ja Raad van bestuur van de Sociale verzekeringsbanki (sotsiaalkindlustusasutuse haldusnõukogu, Madalmaad; edaspidi „SVB“) ning mis puudutab X-ile makstava toitjakaotushüvitise summa vähendamist tulenevalt asjaolust, et ta elab Alžeerias.

3

EÜ-Alžeeria assotsiatsioonileping allkirjastati 22. aprillil 2002 Valencias (Hispaania) ja kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 18. juuli 2005. aasta otsusega 2005/690/EÜ (ELT 2005, L 265, lk 1). Nagu nähtub Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatest (ELT 2005, L 292, lk 10), jõustus nimetatud leping selle artikli 110 lõike 1 kohaselt 1. septembril 2005. Artikli 110 lõike 2 kohaselt asendatakse sellega alates selle jõustumisest Euroopa Majandusühenduse ja Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi vaheline koostööleping, mis allkirjastati 26. aprillil 1976 Alžiiris (Alžeeria) ja kiideti ühenduse nimel heaks nõukogu 26. septembri 1978. aasta määrusega (EMÜ) nr 2210/78 (EÜT 1978, L 263, lk 1) (edaspidi „EMÜ-Alžeeria koostööleping“).

4

EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artiklis 1 on märgitud:

„1.   Käesolevaga luuakse assotsiatsioon ühelt poolt ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Alžeeria vahel. [Siin ja edaspidi on osundatud lepingut tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

2.   Assotsiatsiooni eesmärgid on:

5

Selle lepingu artikkel 68 on sõnastatud järgmiselt:

1.   Ilma et see piiraks järgmiste lõigete kohaldamist, koheldakse Alžeeria kodanikest töötajaid ja nendega koos elavaid pereliikmeid sotsiaalkindlustuse osas viisil, mille puhul neid ei diskrimineerita nende kodakondsuse alusel, võrreldes selle liikmesriigi kodanikega, kus nad töötavad.

Sotsiaalkindlustuse mõiste alla kuuluvad sotsiaalkindlustuse harud, mis hõlmavad haigus- ja sünnitushüvitist, invaliidsus-, vanadus- ja toitjakaotushüvitist, tööõnnetus- ja kutsehaigushüvitist ning matusetoetust, töötushüvitist ja peretoetust.

Need sätted ei põhjusta siiski muude ühenduse õigusaktides ette nähtud EÜ asutamislepingu artiklil 48 põhinevate kooskõlastuseeskirjade kohaldamist, välja arvatud käesoleva lepingu artiklis 70 sätestatud tingimustel.

[…]

4.   Kõnealused töötajad saavad vabalt Alžeeriasse üle kanda väljamaksva liikmesriigi või väljamaksvate liikmesriikide õigusaktide põhjal kohaldatava kursi alusel kõik vanaduse, toitja kaotuse, tööõnnetuste, kutsehaiguste või viimasest kahest tuleneva invaliidsusega seotud pensionid ja toetused, välja arvatud mitteosamakselise erihüvitise juhtumid.

[…]“.

6

Lepingu artiklis 70 on märgitud:

„1.   järgneva esimese aasta lõppu võtab assotsiatsiooninõukogu vastu eeskirjad artiklis 68 ette nähtud põhimõtete rakendamiseks.

2.   Assotsiatsiooninõukogu võtab vastu üksikasjalikud halduskoostöö eeskirjad, millega tagatakse vajalikud haldus- ja järelevalvegarantiid lõikes 1 nimetatud sätete kohaldamiseks.“

7

Nõukogu 21. oktoobri 2010. aasta otsuse 2010/699/EL, mis käsitleb Euroopa Liidu võetavat seisukohta ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi vahelise Euroopa – Vahemere piirkonna lepinguga loodud assotsiatsiooninõukogus seoses sotsiaalkindlustussüsteeme koordineerivate sätete vastuvõtmisega (ELT 2010, L 306, lk 14), lisas on assotsiatsiooninõukogu otsuse eelnõu (edaspidi „assotsiatsiooninõukogu otsuse eelnõu“) lepingu artikli 70 rakendamiseks.

8

Euroopa Liidu Nõukogu võttis selle eelnõu vastu assotsiatsiooninõukogu otsuse eelnõu alusel, mis on lisatud Euroopa Komisjoni 12. detsembril 2007 esitatud nõukogu otsuse ettepanekule (KOM(2007) 790 (lõplik)).

9

Assotsiatsiooninõukogu otsuse eelnõu artikli 1 lõikes 1 on märgitud:

„Käesolevas otsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

10

Selle eelnõu artikkel 2 „Isikud, kelle suhtes otsus on kohaldatav“ on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevat otsust kohaldatakse

[…]“.

11

Nimetatud eelnõu artikli 4 „Elukohaeeskirjadest loobumine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Ülekantavaid hüvitisi artikli 1 lõike 1 punkti i tähenduses, millele isikul on õigus artikli 2 punktides a ja c osutatu kohaselt, ei või vähendada, peatada, võtta tagasi ega konfiskeerida põhjusel, et hüvitisesaaja elab:

12

Toitja kaotust käsitleva üldseaduse (Algemene nabestaandenwet; edaspidi „ANW“) artikli 14 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Toitjakaotushüvitisele on õigus elusoleval sugulasel:

[…]“.

13

ANW artikli 17 lõigetes 1 ja 3, mida on muudetud sotsiaalkindlustuse elukohariigi põhimõtte seadusega (Wet woonlandbeginsel in de sociale zekerheid), mis jõustus 1. juulil 2012, on sätestatud:

„1.   Toitjakaotushüvitise brutosummaks määratakse summa, mille puhul pärast seda, kui sellelt summalt on maha arvatud töötasult arvestatav maks ja kinni peetud sotsiaalkindlustusmaksed, mida kohaldatakse veel pensionikka jõudmata isiku puhul, ning võetud arvesse üksnes 1964. aasta töötasu maksustamise seaduse (Wet op de loonbelasting 1964) artiklis 22 nimetatud üldist maksuvähendust, on toitjakaotushüvitise netosumma 70% netomiinimumpalgast.

[…]

3.   Toitjakaotushüvitise saajale, kes ei ela Madalmaades, muus Euroopa Liidu liikmesriigis[, Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osaliseks olevas riigis] ega Šveitsis, makstava toitjakaotushüvitise brutosumma on ministri määrusega kindlaks määratud protsendimäär lõike 1, 2 või 5 alusel kindlaks määratud toitjakaotushüvitise summast. See protsendimäär määratakse kindlaks nii, et see kajastab ülalpidamisel olnud isiku elukohariigi elukalliduse ja Madalmaade elukalliduse suhet. See protsendimäär ei tohi olla suurem kui 100%.“

14

2012. aasta määruse sotsiaalkindlustuse elukohariigi põhimõtte kohta (Regeling woonlandbeginsel in de sociale zekerheid 2012; edaspidi „määrus elukohariigi põhimõtte kohta“) artiklis 1 on ette nähtud:

„[…] ANW artikli 17 lõikes 3 […] osutatud protsendimäär muu elukohariigi puhul kui:

on käesoleva määruse lisas sätestatud protsendimäär.“

15

Selle määruse lisas on ette nähtud, et Alžeeria puhul on määruse elukohariigi põhimõtte kohta artiklis 1 osutatud elukohariigi protsendimäär 1. jaanuarist 2013 alates 60% ja 1. jaanuarist 2016 alates 40%.“

16

X elab Alžeerias. Tema abikaasa töötas Madalmaades ja surma hetkel oli ta ANW alusel kindlustatud isik. Üleelanud abikaasana on tal alates 1. jaanuarist 1999 õigus saada ANW alusel toitjakaotushüvitist.

17

Pärast rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) 10. novembri 2016. aasta otsust võttis SVB 19. septembril 2018 vastu otsused, millega ta esiteks ennistas tagasiulatuvalt X‑i toitjakaotushüvitise, mille maksmise ta oli lõpetanud 1. novembril 2012. Teiseks teavitas SVB X‑i, et alates 1. jaanuarist 2013 arvestatava toitjakaotushüvitise suurust on vähendatud põhjusel, et alates sellest kuupäevast oleks seda tulnud maksta elukohariigi põhimõtte kohaselt, st protsendimäära alusel, mis kajastab selle riigi elukalliduse taset Madalmaade elukalliduse suhtes. Määruse elukohariigi põhimõtte kohta lisa sätete kohaselt oli alates 1. jaanuarist 2013 see protsendimäär Alžeeria puhul 60% toitjakaotushüvitise maksimumsummast ja alates 1. jaanuarist 2016 oli see 40% toitjakaotushüvitise maksimumsummast.

18

X esitas selle otsuse peale vaide, mille SVB tunnistas 4. detsembri 2018. aasta otsusega põhjendamatuks.

19

Kuna rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus) jättis viimati nimetatud otsuse peale esitatud kaebuse põhjendamatuse tõttu rahuldamata, esitas X apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Centrale Raad van Beroepile (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus, Madalmaad).

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et pooled on eriarvamusel küsimuses, kas EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõikega 4 on vastuolus X-i toitjakaotushüvitise suuruse vähendamine elukohariigi põhimõtte alusel.

21

Esiteks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas selline isik nagu X kuulub selle sätte isikulisse kohaldamisalasse. Ta rõhutab, et viimati nimetatud eeskiri puudutab – erinevalt EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõigetest 1 ja 3 – üksnes töötajaid, mitte nende pereliikmeid.

22

Lisaks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kas juhul, kui ülalpidamisel olnud isikud kui hüvitisesaajad kuuluvad selle lepingu artikli 68 lõike 4 kohaldamisalasse, on ainult Madalmaades elavatel ülalpidamisel olnud isikutel õigus oma hüvitiste summad Alžeeriasse vabalt üle kanda või võivad sellele sättele tugineda ka Alžeerias elavad isikud, nagu asjaomane kohus ise kaldub arvama.

23

Teiseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõikel 4 on vahetu õigusmõju. Tema sõnul on selle lepingu artiklis 68 ette nähtud teatud hulk üldpõhimõtteid, kuid vastavalt nimetatud lepingu artiklile 70 määratletakse nende põhimõtete täpne sisu ja lepingu osalisriikide vahelise koostöö kord assotsiatsiooninõukogu otsusega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski analoogia alusel, et tulenevalt mu hulgas 31. jaanuari 1991. aasta kohtuotsusest Kziber (C‑18/90, EU:C:1991:36), 5. aprilli 1995. aasta kohtuotsusest Krid (C‑103/94, EU:C:1995:97), 13. juuni 2006. aasta kohtumäärusest Echouikh (C‑336/05, EU:C:2006:394) ja 17. aprilli 2007. aasta kohtumäärusest El Youssfi (C‑276/06, EU:C:2007:215) ei välista sellise otsuse tegemise vajadus seda, et artikli 68 teatud klauslitel, nagu on selle artikli lõikes 1 esitatud keeld diskrimineerida sotsiaalkindlustuse valdkonnas, võiks olla vahetu õigusmõju.

24

Mis puudutab täpsemalt EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõiget 4, siis leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selle sätte vahetu õigusmõju tunnustamine ei lähe vastuollu nimetatud lepingu sõnastuse, eseme ega olemusega, mis on esitatud lepingu artiklis 1. Samas möönab ta, et kohustuse kanda hüvitised üle Alžeerias elavatele isikutele tingimuseks võib olla hilisema akti vastuvõtmine, st akti, millega tagatakse selle lepingu artikli 70 lõikes 2 ette nähtud vajalikud haldus- ja järelevalvegarantiid.

25

Kolmandaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõikega 4 on vastuolus hüvitiste vähendamine elukohariigi põhimõtte alusel. Ta leiab, et kuigi käesoleva kohtuotsuse punktis 8 viidatud ettepanekule lisatud assotsiatsiooninõukogu otsuse eelnõu ei ole veel vastu võetud, võib selle artikkel 4 selgitada EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõike 4 ulatust, kuna see eeskiri näeb ette elukohatingimuse keelu.

26

Neil asjaoludel otsustas Centrale Raad van Beroep (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Kui sellele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis

Kui sellele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis

27

Teise küsimusega, mida tuleb analüüsida esimesena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellel on vahetu õigusmõju, mistõttu võivad isikud, kelle suhtes see eeskiri kohaldub, liikmesriikide kohtutes sellele vahetult tugineda, et nõuda sellega vastuolus olevate riigisiseste õigusnormide kohaldamata jätmist.

28

Nimetatud artikli 68 lõikest 4 tuleneb, et Alžeeria kodakondsusega töötajad saavad Alžeeriasse väljamaksva liikmesriigi või väljamaksvate liikmesriikide õigusaktide põhjal kohaldatava kursi alusel vabalt üle kanda kõik vanaduse, toitja kaotuse, tööõnnetuste, kutsehaiguste või viimasest kahest tuleneva invaliidsusega seotud pensionid ja toetused, välja arvatud mitteosamakselise erihüvitise juhtumid.

29

Lisaks tuleneb EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artiklist 70, et enne selle lepingu jõustumisele järgneva esimese aasta lõppu võtab assotsiatsiooninõukogu vastu esiteks eeskirjad, mis võimaldavad tagada nimetatud artiklis 68 ette nähtud põhimõtete kohaldamise, ning teiseks üksikasjalikud halduskoostöö eeskirjad, millega tagatakse vajalikud haldus- ja järelevalvegarantiid nimetatud eeskirjade kohaldamiseks. Kuigi nõukogu on vastu võtnud käesoleva kohtuotsuse punktis 7 viidatud otsuse 2010/699, mille lisas on esitatud assotsiatsiooninõukogu otsuse eelnõu nimetatud lepingu artikli 70 rakendamiseks, ei ole siiski eeskirju, mis assotsiatsiooninõukogu oleks pidanud vastu võtma enne ühe aasta möödumist 1. septembrist 2005, mil jõustus EÜ-Alžeeria assotsiatsioonileping, veel kehtestatud.

30

Mis puudutab EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõike 4 võimalikku vahetut õigusmõju, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu ja kolmandate riikide vahel sõlmitud lepingu klauslit pidada vahetult kohaldatavaks, kui selle sõnastust ning lepingu eesmärki ja laadi silmas pidades näeb see klausel ette selge ja täpse kohustuse, mille täitmine või mõju ei eelda hilisema akti vastuvõtmist (vt selle kohta 30. septembri 1987. aasta kohtuotsus Demirel, 12/86, EU:C:1987:400, punkt 14, ning 26. mai 2011. aasta kohtuotsus Akdas jt, C‑485/07, EU:C:2011:346, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Käesoleval juhul tuleb esiteks tõdeda, et EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõige 4 kehtestab selgelt, täpselt ja tingimusteta õiguse selles klauslis osutatud pensionide ja hüvitiste Alžeeriasse ülekandmisele väljamaksva liikmesriigi õigusaktides sätestatud kursi alusel. Seega on selle sätte sõnastuse kohaselt liikmesriikidel selge ja täpne kohustus võimaldada huvitatud isikutel selline vaba ülekandmine ja selle kohustuse täitmine või selle mõju saavutamine ei eelda ühegi hilisema akti vastuvõtmist.

32

On tõsi, et ühelt poolt ei ole see vaba ülekandmise õigus absoluutne, kuna selle konkreetne mõju sõltub igal üksikjuhul – nagu on märgitud EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõikes 4 – „väljamaksva liikmesriigi või väljamaksvate liikmesriikide õigusaktide põhjal kohaldatavast kursist“. Seda lõiku ei saa siiski tõlgendada nii, et see lubab liikmesriikidel piirata oma äranägemisel nimetatud vaba ülekandmise õigust ja muuta see sisutühjaks (vt analoogia alusel 8. mai 2003. aasta kohtuotsus Deutscher Handballbund, C‑438/00, EU:C:2003:255, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Teiselt poolt ei eelda selles sättes ette nähtud õiguse teostamine või selle mõju mõne muu õigusakti vastuvõtmist ega isegi seda, et, assotsiatsiooninõukogu võtaks vastu EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 70 lõikes 1 osutatud sätted (vt selle kohta 13. juuni 2006. aasta kohtumäärus Echouikh, C‑336/05, EU:C:2006:394, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Viimati nimetatud sättega antakse assotsiatsiooninõukogule ülesanne hõlbustada lepingu artikli 68 lõikes 4 osutatud pensionide ja hüvitiste Alžeeriasse ülekandmise õiguse järgimist, kuid seda ei saa pidada selle õiguse kohaldamise vältimatuks tingimuseks (vt analoogia alusel 31. jaanuari 1991. aasta kohtuotsus Kziber, C‑18/90, EU:C:1991:36, punkt 19).

34

Teiseks on Euroopa Kohus EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu eseme ja laadi kohta juba otsustanud, et ühelt poolt on lepingu eesmärgid, mis on ette nähtud selle lepingu artikli 1 lõikes 2, EMÜ-Alžeeria koostöölepingu eesmärkide otsesed järelmeetmed (vt analoogia alusel 13. juuni 2006. aasta kohtumäärus Echouikh, C‑336/05, EU:C:2006:394, punkt 40) ja teiselt poolt kinnitab viimati nimetatud lepingu eesmärk edendada lepingupoolte kõikehõlmavat koostööd eelkõige tööjõu valdkonnas, et selle koostöölepingu artikli 39 lõikes 1 ette nähtud diskrimineerimiskeelu põhimõte võib eraõiguslike isikute õiguslikku olukorda otseselt reguleerida, mistõttu on sellel sättel vahetu õigusmõju (vt selle kohta 15. jaanuari 1998. aasta kohtuotsus Babahenini, C‑113/97, EU:C:1998:13, punktid 17 ja 18 ning seal viidatud kohtupraktika).

35

Seega tuleb asuda seisukohale, et EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu eesmärgid, mis näitavad soovi tugevdada ja süvendada EMÜ-Alžeeria koostöölepingu eesmärke, kinnitavad a fortiori EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõikes 4 osutatud pensionide ja hüvitiste Alžeeriasse ülekandmise õiguse vahetut õigusmõju (vt analoogia alusel 14. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Gattoussi, C‑97/05, EU:C:2006:780, punkt 27).

36

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellel on vahetu õigusmõju, mistõttu on isikutel, kelle suhtes see eeskiri on kohaldatav, õigus sellele sättele liikmesriikide kohtutes vahetult tugineda, et nõuda selle eeskirjaga vastuolus olevate liikmesriigi õigusaktide kohaldamata jätmist.

37

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav sellise töötaja ülalpidamisel olnud isikute suhtes, kes soovivad viia oma toitjakaotushüvitise üle Alžeeriasse, kuid ei ole ise töötajad ja kes elavad Alžeerias.

38

Esimesena tuleb sellega seoses märkida, et artikli 68 lõikega 4 on sõnaselgelt hõlmatud üksnes „[k]õnealused töötajad“, mis viitab sama artikli lõikes 1 nimetatud „Alžeeria kodanikest töötajatele“. Tuleb siiski tõdeda, et vastavalt selle lõike 4 sõnastusele kuuluvad toitjakaotuspensionid nende hüvitiste hulka, mida võib vabalt Alžeeriasse üle kanda. Ent määratluse kohaselt ei saa selliseid hüvitisi mitte töötajad, vaid nende ülalpidamisel olnud isikud. Seega, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 44, kaoks EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõike 4 kasulik toime, kui selle isikulisest kohaldamisalast jääksid välja sellised isikud, kes on olnud ülalpidamisel.

39

SVB vaidleb oma kirjalikes märkustes sellele järeldusele vastu, tuginedes Euroopa Kohtu praktikale, mis käsitleb nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT 1971, L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35) artiklit 2, mille kohaselt on tulenevalt selle määruse sätetest, mida kohaldatakse üksnes töötajatele, töötaja pereliikmetel vaid tuletatud õigused ja mitte isiklikud õigused (30. aprilli 1996. aasta kohtuotsus Cabanis-Issarte, C‑308/93, EU:C:1996:169, ja 21. veebruari 2006. aasta kohtuotsus Hosse, C‑286/03, EU:C:2006:125).

40

Samas tuleb silmas pidada, et Euroopa Kohus on korduvalt sedastanud, et see kohtupraktika ei ole ülekantav sellisele lepingule nagu EÜ-Alžeeria assotsiatsioonileping (vt selle kohta 15. jaanuari 1998. aasta kohtuotsus Babahenini, C‑113/97, EU:C:1998:13, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 17. aprilli 2007. aasta kohtumäärus El Youssfi, C‑276/06, EU:C:2007:215, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Teisena, kuigi ei ole mingit kahtlust, et EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõige 4 on kohaldatav juhul, kui ülalpidamisel olnud isik elab väljamaksvas liikmesriigis, tuleb esile tuua – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 46 ja 47 sisuliselt märkis –, et hüvitiste Alžeeriale vaba ülekandmise põhimõtte enda aluseks oleva loogikaga läheks vastuollu nõue, et hüvitisesaaja peab elama väljamaksvas liikmesriigis.

42

Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav sellise töötaja ülalpidamisel olnud isikute suhtes, kes soovivad viia oma toitjakaotushüvitise üle Alžeeriasse, kuid ei ole ise töötajad ja kes elavad Alžeerias.

43

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui toitjakaotushüvitise summat vähendatakse tulenevalt asjaolust, et selle hüvitise saaja elab Alžeerias.

44

Eelotsusetaotlusest nähtub esiteks, et põhikohtuasjas kõne all olev vähendamine tuleneb sotsiaalkindlustuse elukohariigi põhimõtte seadusest, millega kehtestati see põhimõte muu hulgas ANW alusel makstavate toitjakaotushüvitiste suhtes. Teiseks on selle põhimõtte eesmärk tagada, et Madalmaade miinimumpalgaga seotud hüvitised, mida makstakse väljaspool Madalmaid, kajastavad hüvitisesaaja elukohariigi elukalliduse taset Madalmaade elukalliduse suhtes. Põhikohtuasjas kõne all olev toitjakaotushüvitis kuulub nimelt Madalmaade miinimumpalgaga seotud hüvitiste hulka, kuna ANW artikli 17 lõike 1 kohaselt on selle netosumma 70% netotöötasust.

45

SVB märkis selle kohta kohtuistungil, et tegemist on maksimaalse protsendimääraga, kuna igale ülalpidamisel olnud isikule makstava hüvitise summa arvutatakse tema sissetuleku alusel. Lisaks täpsustas Madalmaade valitsus kohtuistungil, et toitjakaotushüvitis on riskikindlustus ja selle hüvitise puhul on kõigi kindlustatud isikute kindlustusmakse sama suur. Samuti märkis ta, et miinimumpalka kohandatakse Madalmaades vastavalt selle liikmesriigi elukallidusele.

46

Tuleb korrata, et EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõikes 4 on ette nähtud õigus kanda selles nimetatud hüvitised vabalt üle „väljamaksva liikmesriigi või väljamaksvate liikmesriikide õigusaktide põhjal kohaldatava kursi alusel“.

47

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 57 sisuliselt märkis, tuleneb sellest täpsustusest, et väljamaksval liikmesriigil on artikli 68 lõikes 4 osutatud hüvitiste summa arvutamise eeskirjade kehtestamisel kaalutlusruum. Täpsemalt, kuna nimetatud täpsustus sisaldub lepinguklauslis, mis käsitleb nende hüvitiste ülekandmist Alžeeriasse, tuleb seda tõlgendada nii, et see põhimõtteliselt lubab sellel liikmesriigil kehtestada sellised eeskirjad – mille alusel kohandatakse hüvitiste üleviimise korral nende suurust – nagu põhikohtuasjas kõne all olev elukohariigi põhimõte.

48

Siiski peavad need eeskirjad sisuliselt vastama hüvitiste vaba ülekandmise õigusele, võtmata sellelt õiguselt kasulikku toimet (vt analoogia alusel 8. mai 2003. aasta kohtuotsus Deutscher Handballbund, C‑438/00, EU:C:2003:255, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Põhikohtuasjas kõne all olevat toitjakaotushüvitist iseloomustavatest asjaoludest, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 44 ja 45, nähtub, et hüvitise suurus määratakse kindlaks Madalmaade elukalliduse alusel ja järelikult on selle hüvitise eesmärk tagada ülalpidamisel olnud isikule põhisissetulek, mis on arvutatud selle liikmesriigi elukalliduse alusel. Seega, mis puudutab kõnealuse hüvitise Alžeeriasse ülekandmist EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõike 4 tähenduses, siis hüvitise suuruse kohandamine selle kolmanda riigi elukallidusest lähtudes ei muuda vaba ülekandmise õigust sisutühjaks tingimusel, et kohandamisel kasutatav kurss määratakse kindlaks objektiivsete asjaolude alusel, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

50

Asjaolu kohta, et assotsiatsiooninõukogu otsuse eelnõu artiklis 4 on muu hulgas ette nähtud keeld vähendada liikmesriigi õigusaktide alusel väljamakstava hüvitise summat seetõttu, et hüvitise saaja elab Alžeerias, tuleb lõpuks märkida, et kuna assotsiatsiooninõukogu ei ole seda eelnõud seni vastu võtnud, ei saa sellel olla samasugust mõju nagu analoogsel sättel, see tähendab assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 3/80, mis käsitleb Euroopa Ühenduste liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide kohaldamist Türgi töötajate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT 1983, C‑110, lk 60), artikli 6 lõike 1 esimesel lõigul, mida tunnustati 26. mai 2011. aasta kohtuotsuses Akdas jt (C‑485/07, EU:C:2011:346).

51

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et EÜ-Alžeeria assotsiatsioonilepingu artikli 68 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus toitjakaotushüvitise summa vähendamine tulenevalt asjaolust, et selle hüvitise saaja elab Alžeerias, kuna selle hüvitise eesmärk on tagada põhisissetulek, mis on arvutatud väljamaksva liikmesriigi elukalliduse alusel, tingimusel, et selline vähendamine on hüvitise vaba ülekandmise õiguse sisuga kooskõlas.

52

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: