–

A, esindaja: P. Snell,

–

Poliisihallitus, esindajad: M. Koponen ja M. Lehtonen,

–

Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Huttunen, I. Söderlund ja R. Tricot,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 18. juuni 1991. aasta direktiivi relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta (EÜT 1991, L 256, lk 51; ELT eriväljaanne 13/11, lk 3) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiiviga 2008/51/EÜ (ELT 2008, L 179, lk 5) (edaspidi „direktiiv 91/477“) ning komisjoni 15. detsembri 2015. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/2403, millega kehtestatakse tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise norme ja meetodeid käsitlevad ühised suunised, et tagada laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade jäädav kasutuskõlbmatus (ELT 2015, L 333, lk 62), artikleid 3 ja 7.

2

Taotlus on esitatud A ja Helsingin poliisilaitose (Helsingi politsei, Soome) vahelises kohtuvaidluses selle üle, et viimane ei tunnustanud Austrias väljastatud tõendeid tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise kohta, mis esitati nende relvade Soome edasitoimetamisel.

3

Direktiiv 91/477 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. märtsi 2021. aasta direktiiviga (EL) 2021/555 relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta (ELT 2021, L 115, lk 1). Võttes aga arvesse kuupäeva, mil vaidlusalused asjaolud aset leidsid, on põhikohtuasjas siiski kohaldatavad direktiivi 91/477 sätted.

4

Selle direktiivi kolmanda ja neljanda põhjenduse kohaselt oli direktiivi eesmärk ühtlustada relvi käsitlevad õigusaktid, kehtestades tõhusad eeskirjad, mis võimaldaksid kontrollida tulirelvade omandamist ja valdust liikmesriikides ning nende teise liikmesriiki viimist.

5

Direktiiviga 2008/51 tehti direktiivi 91/477 algsesse redaktsiooni muudatusi ja seda eelkõige selleks, et võtta liidu õigusesse üle tulirelvade, nende osade, lisaseadiste ja laskemoona ebaseadusliku valmistamise ja nendega ebaseadusliku kauplemise vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) protokoll, mis on lisatud ÜRO konventsioonile rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise kohta ja mille Euroopa Komisjon 16. jaanuaril 2002 Euroopa Ühenduse nimel allkirjastas vastavalt nõukogu 16. oktoobri 2001. aasta otsusele 2001/748/EÜ (EÜT 2001, L 280, lk 5; ELT eriväljaanne 18/01, lk 200).

6

Direktiivi 2008/51 põhjendustes 1, 11, 12 ja 15 oli märgitud:

[…]

[…]

7

Direktiivi 91/477 artikli 1 lõigetes 1 ja 2 oli sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „tulirelv“ igasugust kaasaskantavat relvarauaga relva, mis laengu toimel laseb välja haavli, kuuli või lendkeha või mis on selleks ette nähtud või mida on võimalik selleks kohandada, välja arvatud kui see on välistatud ühel I lisa III osas loetletud põhjustest. Tulirelvade liigitus on toodud I lisa II osas.

Käesoleva direktiivi kohaldamisel loetakse, et eset saab kohandada haavli, kuuli või lendkeha väljalaskmiseks laengu toimel, kui:

[…]

2.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „relvakaupmees“ iga füüsilist või juriidilist isikut, kelle kaubandus- või äritegevus koosneb täielikult või osaliselt tulirelvade, osade ja laskemoona valmistamisest, nendega kauplemisest, nende vahetamisest, rendileandmisest, parandamisest või ümbertegemisest.“

8

Direktiivi I lisa III osas oli ette nähtud:

„Käesoleva lisa kohaldamisel ei hõlma „tulirelva“ määratlus sellele määratlusele vastavaid esemeid, kui need:

[…]

Liikmesriigid võtavad vastu kõik vajalikud sätted, et pädev asutus kontrolliks punktis a osutatud kahjutustamismeetmeid, tagades seeläbi, et tulirelvad on muutmise tulemusena pöördumatult kasutuskõlbmatud. Liikmesriigid näevad ette korra, mille kohaselt antakse nimetatud kontrollimise raames välja tulirelva kahjutustamise tõend või muu dokument või tehakse tulirelvale sellekohane selgesti nähtav märge. Komisjon sätestab, toimides vastavalt direktiivi artikli 13a lõikes 2 osutatud menetlusele, kahjutustamise norme ja viise käsitlevad ühised suunised, et tagada kahjutustatud relvade jäädav kasutuskõlbmatus.

Kuni kogu ühenduses toimuva kooskõlastamiseni võivad liikmesriigid käesolevas jaos loetletud tulirelvade suhtes kohaldada oma siseriiklikke õigusakte.“

9

Rakendusmääruse 2015/2403 põhjendustes 2 ja 3 on märgitud:

10

Rakendusmääruse artiklis 2 „Isikud ja üksused, kellel on tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise õigus“ on sätestatud:

„Tulirelvade laskekõlbmatuks muutmist viivad läbi avalik- või eraõiguslikud üksused või isikud, kellel on siseriiklike õigusaktide kohaselt vastav luba.“

11

Rakendusmääruse artiklis 3 „Tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise kontrollimine ja sertifitseerimine“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid määravad pädeva asutuse (edaspidi „kontrolliasutus“), kelle ülesanne on kontrollida, et tulirelv on muudetud laskekõlbmatuks vastavalt I lisas esitatud tehnilisele kirjeldusele.

2.   Kui kontrolliasutusel on ka tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise luba, tagavad liikmesriigid kõnealuste ülesannete ja neid läbi viivate isikute selge lahushoidmise kõnealuses asutuses.

3.   Komisjon avaldab oma veebisaidil liikmesriikide määratud kontrolliasutuste nimekirja, mis sisaldab iga kontrolliasutuse kohta üksikasjalikku teavet, selle tunnust ja kontaktandmeid.

4.   Kui tulirelvade laskekõlbmatuks muutmine on viidud läbi I lisas esitatud tehnilise kirjelduse kohaselt, väljastab kontrolliasutus tulirelva omanikule III lisas esitatud vormi kohase tõendi tulirelva laskekõlbmatuks muutmise kohta. Nimetatud tõendis sisalduv teave esitatakse nii selle liikmesriigi keeles, kus tõend välja antakse, kui ka inglise keeles.

[…]“.

12

Rakendusmääruse artiklis 6 „Täiendavad laskekõlbmatuks muutmise meetmed“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võivad kehtestada selliseid täiendavaid tulirelvade oma territooriumil laskekõlbmatuks muutmise meetmeid, mis lähevad kaugemale I lisas esitatud tehnilisest kirjeldusest.

2.   Komisjon analüüsib koos direktiivi [91/477] kohaselt loodud komiteega korrapäraselt liikmesriikide võetud täiendavaid meetmeid ja kaalub I lisas esitatud tehnilise kirjelduse sobival ajal läbivaatamist.“

13

Sama määruse artiklis 7 „Laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade edasitoimetamine [Euroopa L]liidus“ on ette nähtud:

„1.   Laskekõlbmatuks muudetud tulirelvi võib viia teise liikmesriiki ainult juhul, kui need on varustatud ühtse ainulaadse märgistusega ja neile on lisatud käesoleva määruse kohane tõend laskekõlbmatuks muutmise kohta.

2.   Liikmesriigid tunnustavad teise liikmesriigi väljastatud tõendeid tulirelva laskekõlbmatuks muutmise kohta, kui tõend vastab käesoleva määruse nõuetele. Liikmesriigid, kes on kehtestanud artikli 6 kohaselt täiendavaid meetmeid, võivad siiski nõuda tõendit selle kohta, et nende territooriumile toimetatav laskekõlbmatuks muudetud tulirelv on kooskõlas kõnealuste täiendavate meetmetega.“

14

Rakendusmääruse 2015/2403 artiklis 8 „Teavitamisnõuded“ on sätestatud:

„Liikmesriigid teavitavad komisjoni kõigist meetmetest, mida nad võtavad käesoleva määrusega reguleeritavas valdkonnas, ja kõigist artikli 6 kohaselt võetud täiendavatest meetmetest. Selleks kohaldavad liikmesriigid [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta] direktiivis (EL) 2015/1535[, millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (ELT 2015, L 241, lk 1),] sätestatud teavitamiskorda“.

15

Rakendusmääruse I lisas „Tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise tehniline kirjeldus“, mis sisaldab kolme tabelit, on kirjeldatud laskekõlbmatuks muutmise toimingud, mida tuleb teha, et muuta eri liiki tulirelvad ja nende olulised osad jäädavalt kasutuskõlbmatuks.

16

Rakendusmääruse III lisa sisaldab tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise kohta väljastatava tõendi vormi, mida liikmesriikide määratud kontrolliasutused peavad järgima.

17

Tulirelvaseaduse nr 1/1998 (Ampuma-aselaki 1/1998; edaspidi „tulirelvaseadus“) § 91 näeb ette, et kui relvadega seotud kaubandustegevuse või relva erakasutuseks valdamise luba lõpeb või tunnistatakse kehtetuks, peab politsei tegema otsuse, et ta konfiskeerib tulirelva, relvaosad, padrunid ja eriti ohtliku laskemoona, kui neid ei ole veel üle antud nõuetekohase loa omanikule. Politsei peab tegema konfiskeerimise otsuse ka siis, kui loata tulirelva või relva osa, padrunite või eriti ohtliku laskemoona valdaja teavitab neist esemetest omal algatusel politseid ja annab need politseile üle.

18

Tulirelvaseaduse § 112a „Laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade Soome toimetamine ja importimine“ näeb ette, et isik, kes toimetab või impordib Soome laskekõlbmatuks muudetud tulirelva, peab selle esitama 30 päeva jooksul pärast tulirelva Soome toimetamist või importimist kontrollimiseks kohalikule politseiasutusele või politsei keskasutusele.

19

A, kelle äritegevus seisneb militaarajalooliste esemete müümises, toimetas 17. oktoobril 2017 Soome kolm Austriast pärit ründevintpüssi.

20

24. oktoobril 2017 esitas A vastavalt tulirelvaseaduse §‑le 112a need relvad Helsingi politseile kui laskekõlbmatuks muudetud relvad ja esitas laskekõlbmatuks muutmise tõendid, mille oli 9. oktoobril 2017 väljastanud Austrias asuv äriühing B.

21

Helsingi politsei otsustas 15. veebruaril 2018 tulirelvaseaduse § 91 teise lõigu alusel need relvad konfiskeerida. Ta leidis nimelt, et nende ründevintpüsside laskekõlbmatuks muutmisel ei olnud järgitud rakendusmääruse 2015/2403 I lisas ette nähtud tehnilisi nõudeid. Seetõttu leidis ta, et neid relvi tuleb käsitada tulirelvadena, mille valdamiseks on vaja relvaluba.

22

A esitas selle otsuse peale Helsingin hallinto-oikeusele (Helsingi halduskohus, Soome) kaebuse, väites, et Helsingi politsei ei ole pädev relvade laskekõlbmatuks muutmist kontrollima, kuna need pärinevad Austriast, kus need on laskekõlbmatuks muudetud. Tema sõnul oleks politsei esiteks pidanud rakendusmääruse 2015/2403 artikli 7 lõike 2 kohaselt tunnustama äriühingu B väljastatud laskekõlbmatuks muutmise tõendit. Teiseks oli A esitanud tõendid, mis näitasid, et vaidlusaluste relvade laskekõlbmatuks muutmine vastab rakendusmääruse I lisas sätestatud nõuetele: tõenditena oli esitatud e-kirjavahetus Austria kaitse- ja spordiministeeriumiga, milles viimane kinnitas, et relvamüügiga tegelev äriühing B oli üks kuueteistkümnest Austria määratud kontrolliasutusest.

23

Helsingi politsei väitis, et vaidlusaluseid relvi ei saa pidada laskekõlbmatuks muudetuiks mitte ainult sellepärast, et need ei olnud muudetud täielikult laskekõlbmatuks, vaid ka seetõttu, et laskekõlbmatuks muutmise tõendi väljastas äriühing B, kes ei ole pädev asutus nimetatud määruse artikli 3 lõike 1 tähenduses ja keda ei ole kantud komisjoni koostatud nimekirja, mis on ette nähtud sama määruse artikli 3 lõikes 3. Ta rõhutas sellega seoses, et komisjoni nimekirjas märgitud Austria asutus ei olnud mitte äriühing B, vaid siseministeerium.

24

Helsingin hallinto-oikeus (Helsingi halduskohus) jättis 26. juunil 2019 A kaebuse rahuldamata. See kohus leidis nimelt, et rakendusmääruse 2015/2403 artiklitest 3 ja 8 tuleneb, et ainult komisjoni koostatud nimekirja kantud pädeva kontrolliasutuse väljastatud laskekõlbmatuks muutmise tõendit saab pidada rakendusmäärusega kooskõlas olevaks. Niisuguse asutuse väljastatud laskekõlbmatuks muutmise tõendi puudumisel võib Helsingi politsei läbi viia relvade tehnilise kontrolli ja seejärel need konfiskeerida.

25

A esitas apellatsioonkaebuse Korkein hallinto-oikeusele (Soome kõrgeim halduskohus), mis on käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud kohus.

26

Sellel kohtul on kahtlusi neljal põhjusel. Esiteks ei ole rakendusmäärusega 2015/2403 kehtestatud vastastikuse tunnustamise kord tema hinnangul selge, kuna selles ei ole sätestatud, kas liikmesriigi määratud asutus kantakse komisjoni koostatud nimekirja, mis on ette nähtud rakendusmääruse artikli 3 lõikes 3, automaatselt või on selleks vaja komisjoni sõnaselget otsust.

27

Teiseks küsib ta, kas selline eraõiguslik juriidiline isik nagu äriühing võib olla „pädev asutus“ või „kontrolliasutus“ direktiivi 91/477 I lisa III osa ja rakendusmääruse 2015/2403 artikli 3 lõike 1 tähenduses.

28

Kolmandaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlusi seoses õiguslike tagajärgedega, mis kaasnevad rakendusmääruse artikli 3 lõikes 3 ette nähtud kontrolliasutuste nimekirja avaldamisega. Kuigi ei ole välistatud, et avaldamisel on üksnes informatiivne mõju, kaldub see kohus siiski arvama, et avaldamisel on õiguslikud tagajärjed, mistõttu peab laskekõlbmatuks muutmise tõendi selleks, et seda saaks tunnustada, olema välja andnud nõuetekohaselt määratud kontrolliasutus, kelle üksikasjalikud andmed on kantud komisjoni poolt selle sätte alusel koostatud nimekirja. See tõlgendus on nimelt kõige asjakohasem, et tagada liidu õiguse ühtsus ja vältida ohtu, et eri liikmesriikide ametiasutused tõlgendavad tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise eeskirju erinevalt.

29

Viimasena neljandaks on Korkein hallinto-oikeusel (kõrgeim halduskohus) tekkinud küsimus, et kui võtta arvesse, et Austria ametiasutused kinnitasid A‑le saadetud kirjas, et nad olid tõepoolest määranud äriühingu B rakendusmääruse 2015/2403 artikli 3 lõike 1 tähenduses kontrolliasutuseks, siis kas selline tõendamisviis on lubatav, et korvata teatava asutuse kandmata jätmist komisjoni poolt rakendusmääruse artikli 3 lõike 3 alusel avaldatavasse nimekirja, tõendamaks, et selle asutuse puhul on tegemist kontrolliasutusega nimetatud määruse artikli 3 lõike 1 tähenduses.

30

Neil asjaoludel otsustas Korkein hallinto-oikeus (Soome kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„Kas juhul, kui tegemist on laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade edasitoimetamisega liidus, ja võttes arvesse direktiivi [91/477] ja rakendusmäärust [2015/2403], eelkõige selle määruse artikli 3 lõikes 1 sätestatut:

31

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 91/477 I lisa III osa ja rakendusmääruse 2015/2403 artikkel 3 välistavad niisuguse eraõigusliku juriidilise isiku nagu äriühing kuulumise selle sätte lõikes 1 nimetatud „kontrolliasutuse“ mõiste alla, kui see isik ei ole kantud komisjoni poolt selle sätte lõike 3 alusel avaldatud nimekirja.

32

Esimesena tuleb analüüsida küsimust, kas mõiste „kontrolliasutus“ rakendusmääruse 2015/2403 artikli 3 tähenduses võib hõlmata sellist eraõiguslikku juriidilist isikut nagu äriühing. Kuigi direktiivi 91/477 I lisa III osas ja viidatud artiklis 3 on mainitud mõistet „pädev asutus“, mida viimati osutatud sätte lõikes 1 nimetatakse „kontrolliasutuseks“, ei täpsusta ei need sätted ega ükski teine direktiivi ega rakendusmääruse säte, mida tuleb „pädeva asutuse“ ja „kontrolliasutuse“ all mõista.

33

Kuna aga need sätted ei viita nende mõistete osas riigisisesele õigusele, tuleb neid pidada liidu õiguse autonoomseteks mõisteteks, et tagada ühetaoline tõlgendamine kõikides liikmesriikides.

34

Selles kontekstis tuleb meelde tuletada, et liidu õiguses määratlemata väljendi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda selle väljendi tähendusest tavakeeles, võttes arvesse väljendi kasutamise konteksti ja nende sätete eesmärke, mille osaks väljend on (vt selle kohta 21. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Falck Rettungsdienste ja Falck, C‑465/17, EU:C:2019:234, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Mis puudutab kõigepealt nende sätete sõnastust, siis tuleb märkida, et rakendusmääruse 2015/2403 artikli 3 lõikes 1 ja direktiivi 91/477 I lisa III osas on ette nähtud, et liikmesriigid määravad „pädeva asutuse“, mida rakendusmääruses nimetatakse „kontrolliasutuseks“, kes kontrollib, kas tulirelv on laskekõlbmatuks muudetud vastavalt rakendusmääruse I lisas sätestatud tehnilistele kirjeldustele, ja seega tagab, et tulirelvale tehtud muudatused muudavad selle jäädavalt kasutuskõlbmatuks.

36

Tavatähenduses tuleb mõistet „asutus“ mõista nii, et see viitab mis tahes üksusele, millel on teatud pädevus, mistõttu ei ole oluline, kas see üksus on avalik-õiguslik või eraõiguslik. Kuigi rakendusmääruse 2015/2403 artikli 3 lõikest 1 tuleneb, et kõnealuse asutuse eesmärk on kontrollimine, viitab selline täpsustus üksnes sellele, mis laadi pädevus sellel asutusel on, nimelt pädevusele kontrollida, kas tulirelv on laskekõlbmatuks muudetud rakendusmääruse I lisas esitatud tehnilise kirjelduse kohaselt, ja kui see leiab kinnitust, siis volitusele anda välja laskekõlbmatuks muutmise tõend rakendusmääruse artikli 3 lõike 4 alusel, ning selles ei ole täpsustatud, kas nimetatud asutus on avalik-õiguslik või eraõiguslik.

37

Neist kaalutlustest ei saa aga järeldada, et kõnealune mõiste on tingimata hõlmatud mõistega „avalik-õiguslik asutus“, mis viitab riigile või kohalikele omavalitsustele või riigi või kohalike omavalitsuste asutatud asutustele, mis on loodud üldistes huvides (vt selle kohta 24. septembri 2020. aasta kohtuotsus NMI Technologietransfer, C‑516/19, EU:C:2020:754, punkt 47).

38

Sellest tuleneb, et rakendusmääruse artikli 3 lõikes 1 ja direktiivi 91/477 I lisa III osas kasutatud mõisted „pädev asutus“ ja „kontrolliasutus“ võivad hõlmata nii avalik-õigulikke kui ka eraõiguslikke üksusi, mistõttu võib ka eraõiguslik juriidiline isik, näiteks selline äriühing, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kujutada endast pädevat asutust või kontrolliasutust.

39

Seda tõlgendust toetab ka rakendusmääruse 2015/2403 artikli 3 lõike 1 kontekst. Rakendusmääruse artiklis 2 on ette lähtud, et tulirelvi muudavad laskekõlbmatuks avalik-õiguslikud või eraõiguslikud üksused või isikud, kellel on liikmesriigi õigusaktide kohaselt vastav luba, samas kui rakendusmääruse artikli 3 lõikes 2 on nimelt ette nähtud, et kui kontrolliasutusel on ka tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise luba, peavad liikmesriigid tagama kõnealuste ülesannete ja neid täitvate isikute selge lahushoidmise kõnealuses asutuses. Seega tuleneb nimetatud rakendusmääruse artiklist 2 koostoimes artikli 3 lõikega 2, et tulirelva laskekõlbmatuks muutmise kontrollimise võib teha ülesandeks eraõiguslikule juriidilisele isikule.

40

Viimaks toetavad seda tõlgendust ka direktiivi 91/477 ja rakendusmääruse 2015/2403 eesmärgid.

41

Direktiivi 2008/51 põhjendusest 1 ilmneb nimelt, et direktiivi 91/477 eesmärk on luua olukord, kus omavahel on tasakaalus ühelt poolt teatavate tulirelvade vaba liikumine ja teiselt poolt vajadus seada sellele vabadusele piirid sellist liiki esemetele kohandatud julgeolekutagatistega, et tagada avaliku julgeoleku kõrge tase (vt selle kohta 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Buhagiar jt, C‑267/16, EU:C:2018:26, punktid 49–52).

42

Need tagatised kajastuvad esiteks direktiivi 2008/51 põhjenduses 12 sisalduvas nõudes, et liikmesriigid peavad relvakaupmehi rangelt kontrollima ja täpsemalt veenduma nende heas maines ja ametialases pädevuses.

43

Teiseks, nagu nähtub selle direktiivi põhjendusest 15, soovis seadusandja liikmesriikidevahelist teabevahetust soodustades hõlbustada tulirelvade jälgimist ja võidelda tõhusalt tulirelvade ning nende osade ja laskemoona ebaseadusliku müümise ja valmistamise vastu.

44

Kolmandaks tuleb märkida, et rakendusmääruse 2015/2403 põhjenduste 2 ja 3 kohaselt peavad liikmesriigid ebaõigesti laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade taas laskekõlblikuks muutmise ohu vältimiseks määrama kontrolliasutuse, kelle ülesandeks on kontrollida ja tõendada, et tulirelvale tehtud muudatused muudavad selle jäädavalt kasutuskõlbmatuks, st et vastavalt direktiivi 91/477 I lisa III osa punktile a on kõik tulirelva olulised osad jäädavalt kasutuskõlbmatuks muudetud ning neid ei ole võimalik taas laskekõlblikuks muutmiseks eemaldada, asendada või muuta.

45

Sellest järeldub, et arvestades laskekõlbmatuks muudetud tulirelvadest tulenevat ohtu avalikule julgeolekule, saab selliste tulirelvade vaba liikumise tagada ainult nende laskekõlbmatuks muutmise tingimuste range reguleerimise abil ja tagades, et laskekõlbmatuks muutmine on toimunud vastavalt rakendusmääruse 2015/2403 I lisas sätestatud tehnilistele kirjeldustele, mille kontrollimine on asjaomase liikmesriigi määratud kontrolliasutuse ülesanne.

46

Samas, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 43–49, ei ole põhjust leida, et eraõigusliku juriidilise isiku määramine kontrolliasutuseks, kelle ülesanne on kontrollida, et tulirelvad on muudetud laskekõlbmatuks vastavalt rakendusmääruse I lisas olevatele tehnilistele kirjeldustele, ja väljastada vastav tõend, on iseenesest asjaolu, mis võib kahjustada nimetatud direktiivi ja rakendusmääruse eesmärkide saavutamist, tingimusel, et selle isiku määramisega kaasneb tema tõhus ja range kontrollimine asjaomase liikmesriigi pädevate ametiasutuste poolt, sealhulgas tema hea maine ja ametialase pädevuse kontrollimine juhul, kui nii nagu põhikohtuasjas on tegemist relvakaupmehega.

47

Teisena tuleb kindlaks teha, kas selleks, et tegemist oleks kontrolliasutusega rakendusmääruse 2015/2403 artikli 3 lõike 1 tähenduses, peab kõnealuses sättes osutatud pädev asutus olema kantud ka komisjoni poolt selle artikli lõike 3 alusel avaldatud nimekirja.

48

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt rakendusmääruse artikli 3 lõikele 1 peavad liikmesriigid määrama oma kontrolliasutuse, samas kui selle artikli lõige 3 näeb ette, et komisjon avaldab oma veebisaidil liikmesriikide määratud kontrolliasutuste nimekirja, mis sisaldab iga kontrolliasutuse kohta üksikasjalikku teavet, selle tunnust ja kontaktandmeid.

49

Lisaks nähtub rakendusmääruse artiklist 8, et liikmesriigid teatavad komisjonile kõigist meetmetest, mida nad rakendusmäärusega 2015/2403 reguleeritud valdkonnas võtavad.

50

Nende sätete koostoimest tuleneb, et iga liikmesriik peab vastavalt lojaalse koostöö põhimõttele viivitamata edastama komisjonile nii üksikasjaliku teabe oma määratud kontrolliasutuse, selle tunnuste ja kontaktandmete kohta kui ka andma teada kõigist seda teavet mõjutavatest muudatustest, et kõnealuse rakendusmääruse artikli 3 lõikes 3 olev loetelu oleks pidevalt ajakohastatud ja täielik.

51

Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 43, soovis liidu seadusandja nimelt soodustada liikmesriikidevahelist teabevahetust, et hõlbustada tulirelvade jälgimist ja võidelda tõhusalt tulirelvade ning nende osade ja laskemoona ebaseadusliku müümise ja valmistamise vastu.

52

Lisaks sellele on rakendusmääruse 2015/2403 artikli 7 lõikes 2 sätestatud, et laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade liidus edasitoimetamise korral tunnustavad liikmesriigid teise liikmesriigi väljastatud laskekõlbmatuks muutmise tõendeid, kui need tõendid vastavad selle rakendusmääruse nõuetele.

53

Sellega seoses on rakendusmääruse 2015/2403 artikli 3 lõikes 3 ette nähtud nimekirja koostamine ja ajakohastamine keskse tähtsusega ning seega on väga oluline, et selles loetelus oleksid täpselt ära märgitud kõik liikmesriikide määratud kontrolliasutused ja et selles sisalduvat teavet ajakohastataks viivitamata. Selle nimekirja koostamise eesmärk on just nimelt võimaldada selle riigi järelevalveasutustel, kuhu laskekõlbmatuks muudetud tulirelvad edasi toimetatakse, veenduda lihtsa, vahetu ja tõhusa avalikustamise mehhanismi abil, et konkreetse laskekõlbmatuks muutmise tõendi väljastanud üksus on tõepoolest kontrolliasutus rakendusmääruse artikli 3 lõike 1 tähenduses.

54

Seega tuleb asuda seisukohale, et kontrolliasutuse kandmine komisjoni koostatud nimekirja, mis eeldab, et iga liikmesriik edastab komisjonile rakendusmääruse 2015/2403 artikli 8 kohaselt selle määruse artikli 3 lõikes 3 nimetatud teabe, kujutab endast vorminõuet, mis peab olema täidetud selleks, et niisugust eraõiguslikku juriidilist isikut nagu äriühing saaks käsitada kontrolliasutusena direktiivi 91/477 I lisa III osa ja rakendusmääruse artikli 3 tähenduses.

55

Sellest järeldub, et nimekirja kantud üksuse selgitusest, et selle üksuse asukohaliikmesriik on kontrolliasutuseks määranud teise üksuse, keda ei ole sellesse nimekirja kantud, ei piisa tõendamaks, et viimati nimetatud üksus on kontrolliasutus direktiivi 91/477 I lisa III osa punkti a ja rakendusmääruse 2015/2403 artikli 3 tähenduses.

56

Ainult selline mõiste „kontrolliasutus“ tõlgendus, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 54, võimaldab selle riigi järelevalveasutustel, kuhu laskekõlbmatuks muudetud tulirelvad edasi toimetatakse, viivitamata ja tõhusalt identifitseerida relvade laskekõlbmatuks muutmise tõendi väljastanud kontrolliasutuse ning seega säilitada avaliku julgeoleku kõrge taseme, kuna see võimaldab neil järelevalveasutustel veenduda, et tulirelvad on laskekõlbmatuks muudetud, ja täielikult välistada ohu, et ebaõigesti laskekõlbmatuks muudetud relv uuesti laskekõlblikuks muudetakse.

57

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 91/477 I lisa III osa ja rakendusmääruse 2015/2403 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, et niisugune eraõiguslik juriidiline isik nagu äriühing kuulub selle sätte lõikes 1 nimetatud kontrolliasutuse mõiste alla tingimusel, et see isik on kantud komisjoni poolt selle määruse artikli 3 lõike 3 alusel avaldatud nimekirja.

58

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 91/477 I lisa III osa ja rakendusmääruse 2015/2403 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui tulirelva laskekõlbmatuks muutmise tõendi annab välja liikmesriigi määratud kontrolliasutus, on liikmesriik, kuhu laskekõlbmatuks muudetud tulirelv edasi toimetatakse, kohustatud seda tõendit tunnustama.

59

Olgu märgitud, et rakendusmääruse artikli 7 lõige 2 näeb ette, et liikmesriigid tunnustavad teises liikmesriigis väljastatud laskekõlbmatuks muutmise tõendeid, kui need tõendid vastavad selle rakendusmääruse nõuetele.

60

Selle sätte sõnastusest nähtub, et kontrolliasutuse väljastatud tõendi tunnustamine ei ole – nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 73 ja 74 – automaatne ega tingimusteta, kuna selle tingimuseks on, et tõend vastab nimetatud määruses sätestatud nõuetele.

61

Nagu meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 41, peab avaliku julgeoleku kõrge taseme tagamiseks selliste esemete nagu tulirelvad vaba liikumine olema nimelt piiritletud neile esemetele kohandatud julgeolekutagatistega, mis tähendab – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 44 –, et on vaja ennetada ebaõigesti kasutuskõlbmatuks muudetud tulirelvade uuesti laskekõlblikuks muutmise ohtu, veendudes, et kõik nende relvade olulised osad on jäädavalt kasutuskõlbmatuks muudetud ning neid ei ole võimalik taas laskekõlblikuks muutmiseks eemaldada, asendada või muuta.

62

Selleks võivad selle liikmesriigi ametiasutused, kuhu laskekõlbmatuks muudetud tulirelv edasi toimetatakse, lisaks rakendusmääruse 2015/2403 artikli 6 alusel kehtestatud võimalike täiendavate laskekõlbmatuks muutmise meetmete kontrollimisele, mitmel moel kontrollida esitatud kõnealust tulirelva ja selle laskekõlbmatuks muutmise tõendit.

63

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 57, on oluline, et laskekõlbmatuks muutmise tõendi oleks väljastanud liikmesriigi määratud kontrolliasutus, kes on kantud rakendusmääruse artikli 3 lõike 3 alusel komisjoni poolt avaldatud nimekirja.

64

Teiseks nõuab rakendusmääruse 2015/2403 artikli 3 lõige 4, et väljastatud laskekõlbmatuks muutmise tõend vastaks rakendusmääruse III lisas esitatud vormile ning et selles sisalduv teave ei oleks koostatud mitte ainult selle liikmesriigi keeles, kus tõend väljastatakse, vaid ka inglise keeles.

65

Kolmandaks tuleneb rakendusmääruse artikli 3 lõikest 4 veel, et tõendi väljastamise tingimuseks on, et tulirelv oleks laskekõlbmatuks muudetud rakendusmääruse 2015/2403 I lisas esitatud tehnilise kirjelduse kohaselt. Seega on nimetatud tõendi väljastamise konkreetne eesmärk täpsustada kontrolliasutuse järeldust, et laskekõlbmatuks muutmine toimus vastavalt tehnilistele kirjeldustele, et tagada, et tulirelv ja kõik selle olulised osad on jäädavalt kasutuskõlbmatuks muudetud ning neid ei ole võimalik taas laskekõlblikuks muutmiseks eemaldada, asendada või muuta.

66

Seejuures, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 88, ei ole selle liikmesriigi pädevad asutused, kuhu laskekõlbmatuks muudetud tulirelv edasi toimetatakse, kohustatud tunnustama selle relva laskekõlbmatuks muutmise tõendit, mille on väljastanud teise liikmesriigi määratud kontrolliasutus, kui need asutused leiavad kõnealuse relva põgusal uurimisel, et see tõend ilmselgelt ei vasta rakendusmääruses sätestatud nõuetele.

67

Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 91/477 I lisa III osa ja rakendusmääruse 2015/2403 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui tulirelva laskekõlbmatuks muutmise tõendi on väljastanud kontrolliasutus, on liikmesriik, kuhu laskekõlbmatuks muudetud tulirelv edasi toimetatakse, kohustatud seda tõendit tunnustama, välja arvatud juhul, kui selle liikmesriigi pädevad asutused leiavad kõnealuse relva põgusal uurimisel, et see tõend ilmselgelt ei vasta rakendusmääruses sätestatud nõuetele.

68

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: