–

Maxxus Group GmbH & Co. KG, esindaja: Rechtsanwalt E. Stolz,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun, G. Wilms ja É. Gippini Fournier,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2008, L 299, lk 25) artikli 12 lõike 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2436 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2015, L 336, lk 1; parandused ELT 2016, L 110, lk 5, ja ELT 2018, L 168, lk 12) artiklite 16, 17 ja 19 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Maxxus Group GmbH & Co. KG (edaspidi „Maxxus“) ja Globus Holding GmbH & Co. KG (edaspidi „Globus“) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on viimati nimetatud isikule kuuluvast kahest Saksamaal registreeritud kaubamärgist tulevate õiguste tühistamine.

3

Direktiivi 2008/95 artiklis 10 „Kaubamärgi kasutamine“ oli sätestatud:

„1.   Kui omanik ei ole viie aasta jooksul pärast registreerimismenetluse lõpetamise kuupäeva liikmesriigis kaubamärki tegelikult kasutusele võtnud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, või kui selle kasutamine on olnud katkematu viieaastase ajavahemiku jooksul peatatud, siis rakendatakse kaubamärgi suhtes käesoleva direktiiviga ette nähtud karistusi, välja arvatud juhul, kui kasutamatajätmisel on mõistlikud põhjused.

Esimese lõigu tähenduses käsitatakse kasutamisena ka järgmist:

2.   Kui kaubamärki kasutatakse omaniku nõusolekul või kui seda teeb isik, kellel on luba kasutada kollektiivkaubamärki või garantiimärki või tõendusmärki, peetakse seda kaubamärgi kasutamiseks omaniku poolt.

[…]“.

4

Direktiivi artikli 12 „Lõppenuks tunnistamise põhjused“ lõikes 1 oli sätestatud:

„Kaubamärgi võib lõppenuks tunnistada, kui seda ei ole liikmesriigis viie järjestikuse aasta jooksul kasutatud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see registreeriti ja kasutamatajätmisel ei ole mõistlikke põhjendusi.

Keegi ei tohi siiski taotleda kaubamärgi omaniku õiguste lõppenuks tunnistamist, kui kaubamärgi tegelik kasutamine algas või jätkus viie aasta pikkuse ajavahemiku lõpu ja lõppenuks tunnistamise taotluse esitamise vahelisel ajal.

Kui kasutamise algus või jätkumine algas kolm kuud enne lõppenuks tunnistamise taotluse esitamist, kuid kõige varem mittekasutuse viie järjestikuse aasta pikkuse ajavahemiku lõppedes, jäetakse see tähelepanuta, kui ettevalmistusi kasutuse alustamiseks või jätkamiseks hakati tegema alles pärast seda, kui omanik sai teada lõppenuks tunnistamise taotluse esitamise võimalusest.“

5

Direktiivi 2015/2436 põhjendus 10 on sõnastatud järgmiselt:

„Äärmiselt oluline on tagada, et registreeritud kaubamärgid on kõigi liikmesriikide õigussüsteemides ühtemoodi kaitstud. […]“.

6

Direktiivi artiklis 16 „Kaubamärgi kasutamine“ on sätestatud:

„1.   Kui omanik ei ole pärast registreerimismenetluse lõpetamise kuupäeva viie aasta jooksul liikmesriigis kaubamärki tegelikult kasutusele võtnud registreeringus märgitud kaupade või teenuste puhul, või kui selle kasutamine on olnud katkematu viieaastase ajavahemiku jooksul peatatud, siis rakendatakse kaubamärgi suhtes artiklis 17, artikli 19 lõikes 1, artikli 44 lõigetes 1 ja 2 ning artikli 46 lõigetes 3 ja 4 ette nähtud piiranguid ja sanktsioone, välja arvatud juhul, kui kasutamata jätmisel on mõistlikud põhjused.

[…]

5.   Lõike 1 tähenduses käsitatakse kasutamisena ka järgmist:

6.   Kui kaubamärki kasutatakse selle omaniku nõusolekul, peetakse seda kaubamärgi kasutamiseks kaubamärgiomaniku poolt.“

7

Direktiivi artiklis 17 „Kasutamata jätmine kui vastuargument rikkumismenetluses“ on sätestatud:

„Kaubamärgiomanikul on õigus keelata tähise kasutamine ainult ulatuses, mil kaubamärgiomaniku õigused ei kuulu artikli 19 kohaselt rikkumismenetluse algatamise ajal tühistamisele. Kostja taotluse korral esitab kaubamärgiomanik tõendid, et viieaastase perioodi jooksul enne hagi esitamise kuupäeva on kaubamärki artikli 16 kohaselt tegelikult kasutatud registreeringus märgitud kaupade või teenuste puhul, millele viidatakse hagi esitamise põhjendusena, või et kasutamatajätmisel on mõistlikud põhjused, tingimusel et kaubamärgi registreerimismenetlus on hagi esitamise kuupäevaks olnud vähemalt viis aastat lõpetatud.“

8

Direktiivi artiklis 19 „Tegeliku kasutamise puudumine tühistamise põhjusena“ on sätestatud:

„1.   Kaubamärk kuulub tühistamisele, kui seda ei ole liikmesriigis viie järjestikuse aasta jooksul tegelikult kasutatud kaupade või teenuste puhul, mille suhtes see registreeriti ja kasutamatajätmiseks ei ole mõistlikku põhjust.

2.   Kaubamärgiomaniku õiguste tühistamist ei saa taotleda, kui kaubamärgi tegelik kasutamine algas või jätkus viie aasta pikkuse perioodi lõpu ja tühistamise taotluse esitamise vahelisel ajal.

3.   Kui kasutamine algas või jätkus kolm kuud enne tühistamise taotluse esitamist, kuid kõige varem mittekasutuse viie järjestikuse aasta pikkuse perioodi lõppedes, jäetakse see tähelepanuta, kui ettevalmistusi kasutuse alustamiseks või jätkamiseks hakati tegema alles pärast seda, kui kaubamärgiomanik sai teada tühistamise taotluse esitamise võimalusest.“

9

Direktiivi 2015/2436 artiklis 54 „Ülevõtmine“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid jõustavad artiklite 3–6, artiklite 8–14, artiklite 16, 17 ja 18, artiklite 22–39, artikli 41, artiklite 43 ja 44 ning artiklite 46–50 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 14. jaanuariks 2019. Liikmesriigid jõustavad artikli 45 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 14. jaanuariks 2023. Nad edastavad kõnealuste meetmete teksti viivitamata komisjonile.

[…]“.

10

Selle direktiivi artiklis 55 „Kehtetuks tunnistamine“ on sätestatud:

„Direktiiv [2008/95] tunnistatakse kehtetuks alates 15. jaanuarist 2019, ilma et see mõjutaks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud direktiivi [2008/95] I lisa B osas esitatud [nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92)] ülevõtmise tähtpäevadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile tõlgendatakse viidetena käesolevale direktiivile ning neid loetakse vastavalt lisas esitatud vastavustabelile.“

11

Vastavalt 25. oktoobri 1994. aasta kaubamärkide ja muude eristavate tähiste kaitse seaduse (Gesetz über den Schutz von Marken und sonstigen Kennzeichen (Markengesetz); BGBl. 1994 I, lk 3082) § 49 lõikele 1 kustutatakse kaubamärk taotluse alusel registrist tühisuse tõttu, kui kaubamärki ei ole katkematu viieaastase ajavahemiku jooksul kasutatud.

12

Selle seaduse § 55 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib iga isik esitada hagi kaubamärgi tühistamise nõudes selle seaduse § 49 alusel, kui ta väidab, et kaubamärki ei ole kasutatud.

13

Globus on sõnamärgi MAXUS omanik. See kaubamärk registreeriti 1996. aasta juulis Saksamaa patendi- ja kaubamärgiametis (Deutsches Patent- und Markenamt) 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 1–9 ja 11–34 kuuluvate mitmete kaupade jaoks.

14

Lisaks kuulub Globusele järgmine kujutismärk, mis on 1996. aasta mais Saksamaa patendi- ja kaubamärgiametis registreeritud klassidesse 1–9 ja 11–34 kuuluvate kaupade jaoks:

15

Maxxus esitas 28. novembril 2019 Landgericht Saarbrückenile (esimese astme kohus Saarbrückenis, Saksamaa), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, hagi, milles sisuliselt palus tunnistada käesoleva kohtuotsuse punktides 13 ja 14 nimetatud Globusele kuuluvate kaubamärkidega seotud õigused kaubamärkide kasutamata jätmise tõttu tühistatuks.

16

Oma hagi toetuseks väidab Maxxus, et viimase viie aasta jooksul ei ole Globus kasutanud neid kaubamärke viisil, mis tagaks talle kuuluvate kaubamärkide õiguste säilimise. Maxxus kinnitab, et ta on teinud internetiotsinguid, sealhulgas Globuse veebisaidil, kuid need ei andnud mingit teavet sellise kasutamise kohta. Kui sisestada Globuse veebisaidi otsimootorisse sõna „MAXUS“, ilmub kaks tulemust, mis viitavad ühele Freilassingi (Saksamaa) joogikauplusele, mida peab üks Globusega seotud äriühing. Internetiotsingutest nähtub siiski, et viimati nimetatud äriühingu müüdavad joogid ei kanna kaubamärki MAXUS, vaid muid kolmandate tootjate kaubamärke. Seda kinnitas Maxxuse palgatud ühe detektiivibüroo poolt kõnealuses kaupluses läbiviidud uurimine.

17

Globus vaidleb neile väidetele vastu ja kinnitab, et ta on kasutanud mõlemat asjaomast kaubamärki viisil, mis tagab talle kuuluvate kaubamärkide õiguste säilimise.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kaubamärgi kasutamata jätmise tõttu registrist kustutamise menetluses on Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) praktika kohaselt vaja eristada asjaolude selgitamise koormist (Darlegungslast) ja tõendamiskoormist (Beweislast). Mis puudutab asjaolude selgitamist, siis peab hageja esitama konkreetsed asjaolud selle kohta, et kaubamärki ei ole kasutatud. Selleks peab see pool oma kuludega viima läbi uurimise, mis võimaldab kindlaks teha, kas omanik on kasutanud asjaomast kaubamärki viisil, mis tagab tema õiguste säilimise. Kuna hagejal ei ole üldjuhul ettekujutust vastaspoole ettevõttesisesest tegevusest, võib kaubamärgi omanikule langeda nn teisene selgitamiskoormis. Kasutamata jätmise tõendamise koormis lasub hagejal.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et pärast 22. oktoobri 2020. aasta kohtuotsust Ferrari (C‑720/18 ja C‑721/18, EU:C:2020:854, punkt 82), milles Euroopa Kohus leidis, et kaubamärgi omanikul lasub koormis tõendada, et kaubamärki on direktiivi 2008/95 artikli 12 lõike 1 tähenduses „tegelikult kasutatud“, ei ole Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) eespool viidatud kohtupraktika tõendamiskoormise kohta enam põhjendatud. Ta leiab siiski, et küsimus, kas liikmesriigi õigusega võib jätkuvalt olla hagejale pandud selgitamiskoormis, jääb lahtiseks. Ta on seisukohal, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt.

20

Sellega seoses täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, kuidas Saksa õiguses eristatakse selgitamiskoormist ja tõendamiskoormist. Selgitamiskoormis paneb poolele kohustuse olla oma väidetes võimalikult konkreetne ja kui ta seda kohustust ei täida, võib ta kohtuasja kaotada. Saksa menetlusõiguses pannakse kostjale teisene selgitamiskoormis. Kumbki pool on kohustatud esitama selgitusi oma tegevuse kohta. Need eri koormised ja kohustused erinevad tõendamiskoormisest. Selgitamiskoormis erineb tõendamiskoormisest selle poolest, et kumbki pool on kohustatud esitama selgitusi faktiliste asjaolude kohta, mis on talle teada või mida tal on võimalik mõistliku jõupingutusega välja uurida.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et liidu õigusega ja eelkõige direktiiviga 2015/2436 ei ole vastuolus see, kui selgitamiskoormis lasub poolel, kes taotleb kaubamärgi tühistamist selle kasutamata jätmise tõttu. Seda koormist võib põhjendada asjaomaste poolte huvide tasakaalustamisega. Kaubamärgi kasutamata jätmise tõttu tühistamise menetluses peab hageja oma võimaluste piires kontrollima, kas kostja on oma kaubamärki tegelikult kasutanud. Alles pärast sellist uurimist ja tulemuste esitamist saab viimast kohustada oma kaubamärgi kasutamist tõendama. Kuna kaubamärgi kasutamata jätmise tõttu tühistamishagi esitamiseks ei ole nõutud mingit konkreetset põhjendatud huvi, võib mis tahes isik kohustada omanikku oma kaubamärgi kasutamist tõendama, mis tähendab, et esineb tõsine kohtuvaidluste kuritarvitamise oht. Nimelt võib hageja kohustada asjaomase kaubamärgi omanikku avaldama ärisaladusi ja sundida teda tegema suuremahulist uurimistööd, et tõendada oma kaubamärgi tegelikku kasutamist.

22

Kuna direktiiv 2015/2436 ei reguleeri kaubamärgi kasutamata jätmise tõttu tühistamise riigisisest menetlust, siis leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et 22. oktoobri 2020. aasta kohtuotsusega Ferrari (C‑720/18 ja C‑721/18, EU:C:2020:854) ei ole vastuolus see, kui hageja kannab sellist selgitamiskoormist, nagu see kohus peab silmas.

23

Neil asjaoludel otsustas Landgericht Saarbrücken (esimese astme kohus Saarbrückenis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas liidu õigust tuleb osas, mis puudutab [direktiivi 2008/95], eelkõige selle artiklit 12, ja [direktiivi 2015/2436], eelkõige selle artikleid 16, 17 ja 19, tõlgendada nii, et nende normide soovitav toime keelab riigisisesele menetlusõigusele antava tõlgenduse,

24

Maxxus väidab sisuliselt, et Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) otsustas pärast 22. oktoobri 2020. aasta kohtuotsust Ferrari (C‑720/18 ja C‑721/18, EU:C:2020:854) 14. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuses, et kaubamärgi kasutamata jätmise tõttu tühistamise menetluses võib hageja üksnes väita, et selle kaubamärgi omanik ei ole seda kasutanud, kuna Saksa õiguse kohaselt lasub tõendamis- ja selgitamiskoormis vaidlusaluse kaubamärgi omanikul. Maxxuse sõnul järeldub sellest, et vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele ei ole põhikohtuasja lahendamiseks vajalik.

25

Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et Euroopa Kohus on pädev ainult andma oma seisukoha liidu õiguse tõlgendamise ja kehtivuse kohta eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud õiguslikus olukorras, et anda viimasele vajalik teave tema menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks (20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Schweppes, C‑291/16, EU:C:2017:990, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Lisaks on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne on hinnata kohtuasja eripära arvesse võttes nii eelotsusetaotluse vajalikkust asjas otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi, C‑561/19, EU:C:2021:799, punkt 35 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Schweppes, C‑291/16, EU:C:2017:990, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Seega saab Euroopa Kohus keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse lahendamisest vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised või õiguslikud asjaolud (20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Schweppes, C‑291/16, EU:C:2017:990, punkt 24).

28

Käesolevas asjas ei ole see nii. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitas ja tõlgendas Saksa menetlusnorme omal vastutusel ning järeldas neist, et kasutamata jätmise tõttu kaubamärgi tühistamise menetluses on hageja kohustatud järgima faktiliste asjaolude selgitamisel teatud nõudeid, millest sõltub tema hagi vastuvõetavus. See kohus küsib sisuliselt Euroopa Kohtult, kas direktiivi 2008/95 või direktiivi 2015/2436 tuleb tõlgendada nii, et selliseid nõudeid kehtestavad riigisisesed õigusnormid on nendega vastuolus. On ilmne, et sellisel küsimusel on otsene seos põhikohtuasja esemega.

29

Järelikult on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

30

Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule edastatud toimikust nähtub, et põhikohtuasja esemeks olev tühistamisnõue esitati 28. novembril 2019. Liikmesriikidele direktiivi 2015/2436 artikli 54 lõikes 1 ette nähtud tähtaeg selle direktiivi ülevõtmiseks möödus aga 14. jaanuaril 2019. Selle direktiivi artikli 55 kohaselt tunnistati sellega kehtetuks ja asendati direktiiv 2008/95. Kuigi direktiivide 2008/95 ja 2015/2436 asjakohased sätted on sisuliselt identsed, tuleb käesolevat eelotsusetaotlust siiski analüüsida direktiivi 2015/2436 alusel (vt selle kohta 2. juuli 2020. aasta kohtuotsus mk advokaten, C‑684/19, EU:C:2020:519, punkt 4).

31

Samuti ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastamisel otseselt asjakohane direktiivi 2015/2436 artikkel 16, mis käsitleb kaubamärgi tegeliku kasutamise mõistet ja ajavahemikku, mille jooksul peab kaubamärgi omanik olema kaubamärki kasutanud, ega ka selle direktiivi artikkel 17, mis käsitleb kaubamärgi kasutamata jätmist kui kaitseargumenti rikkumismenetluses. Seega tuleb esitatud küsimust analüüsida üksnes asjaomase direktiivi artikli 19 alusel.

32

Neid täpsustusi silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas direktiivi 2015/2436 artiklit 19 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi menetlusnorm, mis kohustab kaubamärgi kasutamata jätmise tõttu tühistamise menetluses hagejat viima läbi turu-uuringu selle kaubamärgi võimaliku kasutamise kohta kaubamärgi omaniku poolt ja esitama oma hagi toetuseks võimaluste piires põhistatud väited.

33

Sellega seoses tuleb märkida, et tegeliku kasutamise tõendamise koormis direktiivi 2015/2436 artikli 19 lõike 1 tähenduses ei kujuta menetluses, mis puudutab kaubamärgi tühistamist kasutamata jätmise tõttu, endast liikmesriikide pädevusse kuuluvat menetlusnormi (vt analoogia alusel 22. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Ferrari, C‑720/18 ja C‑721/18, EU:C:2020:854, punkt 76 ning seal viidatud kohtupraktika).

34

Kui see küsimus kuuluks liikmesriikide riigisisese õiguse kohaldamisalasse, oleks selle tagajärjeks nimelt kaubamärgiomanike erinev kaitse sõltuvalt asjaomasest seadusest, mistõttu jääks saavutamata direktiivi 2015/2436 põhjenduses 10 esitatud eesmärk tagada „kõigi liikmesriikide õigussüsteemidega […] samasugune kaitse“, mis on selle järgi „äärmiselt oluline“ (vt analoogia alusel 22. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Ferrari, C‑720/18 ja C‑721/18, EU:C:2020:854, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Lisaks olgu märgitud, et põhimõte, et kaubamärgi omanik peab esitama tõendid kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta, on tegelikult üksnes loogilise mõtlemise ja menetluse tõhususe põhinõude väljendus. Nimelt on vaidlustatud kaubamärgi omanik kõige sobivam isik tõendama konkreetseid toiminguid, mis annavad tunnistust selle kohta, et asjaomast kaubamärki on tegelikult kasutatud (22. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Ferrari, C‑720/18 ja C‑721/18, EU:C:2020:854, punktid 78 ja 81 ning seal viidatud kohtupraktika).

36

Direktiivi 2015/2436 artiklit 19 tuleb seega tõlgendada nii, et koormis tõendada, et kaubamärki on selle sätte tähenduses „tegelikult kasutatud“, lasub selle kaubamärgi omanikul (vt analoogia alusel 22. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Ferrari, C‑720/18 ja C‑721/18, EU:C:2020:854, punkt 82).

37

Asjaolu, et hageja ei pea konkreetses menetluses kandma tõendamiskoormist, ei vabasta teda küll tingimata kohustusest esitada oma hagiavalduses täielik ülevaade asjaoludest, millel tema nõuded põhinevad.

38

Direktiivi 2015/2436 artiklist 19 ilmneb siiski, et selle sätte alusel esitatud kaubamärgi tühistamise taotlus põhineb väitel, et omanik ei ole kaubamärki tegelikult kasutanud. Selline väide ei saa oma olemuse tõttu olla üksikasjalikum.

39

Sellega seoses tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud riigisisene menetlusnorm läheb kaugemale kui hageja lihtne kohustus tuua välja faktilised asjaolud, millel tema nõue põhineb. See menetlusnorm kohustab hagejat kinnitama ja vaidlustamise korral tõendama, et ta on enne oma nõude esitamist läbi viinud turu-uuringud, ning tõendama, et ta ei ole suutnud välja selgitada, et asjaomast kaubamärki on tegelikult kasutatud.

40

Selline menetlusnorm paneb seega hagejale vähemalt osalise koormise tõendada asjaomase kaubamärgi kasutamist või kasutamata jätmist, samas kui käesoleva kohtuotsuse punktis 36 viidatud kohtupraktika kohaselt lasub see koormis üksnes kaubamärgi omanikul.

41

Kaubamärgi kasutamata jätmise tõttu kuritarvituslike tühistamistaotluste levimise oht, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, ei saa viia teistsuguse tõlgenduseni.

42

Nagu komisjon on märkinud, on sellise ohu vältimiseks, mis pealegi ei puuduta üksnes kaubamärgi kasutamata jätmise tõttu tühistamise menetlusi, vaid kõiki kohtumenetlusi, tegelikult olemas erinevad menetluslikud vahendid, mis on mõeldud menetluse kuritarvitamise ärahoidmiseks.

43

Nende menetluslike vahendite hulka kuulub võimalus kehtestada sätted, mis võimaldavad kaubamärgi kasutamata jätmise tõttu esitatud tühistamishagi viivitamatult tagasi lükata ilmselge vastuvõetamatuse või ilmselge põhjendamatuse tõttu või mõista hagejalt tema nõuete rahuldamata jätmise korral välja asjaomase kaubamärgiomaniku kantud kulud. Hagi esitamisel võib hagejalt nõuda ka lõivu tasumist. Selle kohta nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et käesoleval juhul pidi Maxxus sellise lõivu tasuma.

44

Mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud ohtu, et kaubamärgi kasutamata jätmise tõttu tühistamise menetlusi algatatakse üksnes kaubamärgi omaniku ärisaladuste teadasaamise eesmärgil, siis nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et kaubamärgi „tegelik kasutamine“ direktiivi 2015/2436 artikli 19 lõike 1 tähenduses eeldab kaubamärgi kasutamist selle kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste turul ning mitte ainult kasutamist asjaomase ettevõtte siseselt (11. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Ansul, C‑40/01, EU:C:2003:145, punkt 37).

45

Sellest tuleneb, et tõendid kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta peavad puudutama sellesama kaubamärgi turul kasutamist, mis iseenesest ei saa olla ärisaladus.

46

Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2015/2436 artiklit 19 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi menetlusnorm, mis kohustab kaubamärgi kasutamata jätmise tõttu tühistamise menetluses hagejat viima läbi turu-uuringu selle kaubamärgi võimaliku kasutamise kohta kaubamärgi omaniku poolt ja esitama võimaluste piires oma hagi toetuseks põhistatud väiteid.

47

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2436 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artiklit 19 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi menetlusnorm, mis kohustab kaubamärgi kasutamata jätmise tõttu tühistamise menetluses hagejat viima läbi turu-uuringu selle kaubamärgi võimaliku kasutamise kohta kaubamärgi omaniku poolt ja esitama võimaluste piires oma hagi toetuseks põhistatud väiteid.