24.8.2020   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 279/48


23. juunil 2020 esitatud hagi – Front Polisario versus nõukogu

(Kohtuasi T-393/20)

(2020/C 279/62)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Front populaire pour la libération de la Saguia el-Hamra et du Rio de oro (Front Polisario) (esindaja: G. Devers)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tunnistada hagi vastuvõetavaks;

tühistada vaidlustatud otsus;

mõista kohtukulud välja nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitab nõukogu 20. veebruari 2020. aasta otsuse (EL) 2020/462 Euroopa Liidu nimel võetava seisukoha kohta Euroopa – Vahemere piirkonna lepinguga (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel) moodustatud assotsiatsieerimiskomitees seoses teabevahetusega, mille abil hinnatakse kirjavahetuse vormis lepingu (millega muudetakse eespool nimetatud lepingut) mõju (ELT 2020, L 99, lk 13) peale esitatud hagi toetuseks üheainsa väite. See väide koosneb kümnest osast.

1.

Esimene osa, mille kohaselt puudus nõukogul pädevus võtta vaidlustatud otsus vastu, kuna liidul ja Maroko Kuningriigil pole õigust sõlmida sel territooriumil elavate rahvaste – nagu Front Polisario esindatavad rahvad – asemel Lääne-Sahara ala suhtes rahvusvahelisi lepinguid.

2.

Teine osa, et on rikutud kohustust analüüsida küsimust järgida põhiõigusi ja rahvusvahelist humanitaarõigust, sest nõukogu ei arutanud seda küsimust enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

3.

Komas osa, et nõukogu on rikkunud oma kohustust täita Euroopa Kohtu otsuseid, sest vaidlustatud otsuses on eiratud 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsuse Western Sahara Campaign UK (C-266/16, EU:C:2018:118) põhjendusi.

4.

Neljas osa, et on rikutud põhimõtteid ja väärtusi, millele tugineb liidu tegevus rahvusvahelisel areenil, kuna:

esiteks, rikkudes rahva õigust riiklikule üksusele on otsuses 2019/217 eiratud Sahara rahva olemasolu, asendades selle mõistetega „asjaomane elanikkond“;

teiseks, rikkudes rahva õigust ise otsustada oma loodusvarade üle on otsuses 2019/217 käsitletud rahvusvahelise lepingu sõlmimist, millega ilma Sahara rahva nõusolekuta korraldatakse tema kalavarude käitlemine;

kolmandaks käsitleb otsus 2019/217 okupeeritud Lääne-Sahara suhtes kohaldatava rahvusvahelise lepingu sõlmimist Maroko Kuningriigiga, kes rakendab selle territooriumi suhtes annekteerimispoliitikat ja rikub pidevalt põhiõigusi, mida selle poliitika jätkamine eeldab.

5.

Viies osa, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna vaidlustatud otsus on vastuolus liidu avaldustega, milles liit kinnitab korduvalt vajadust austada enesemääramise põhimõtteid ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet.

6.

Kuues osa, et on valesti kohaldatud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna arvestades Lääne-Sahara eristaatust, enesemääramisõiguse puutumatust ja saharalaste staatust kolmanda osapoolena, ei pidanud nõukogu asetama proportsionaalsesse suhtesse kalanduslepingust saadavat väidetavat „kasu“ nimetatud territooriumi majandusele, mis ületab ja Sahara loodusvaradele selle tõttu tekkiva kahjuliku mõju nagu loodusvarade, eelkõige põhjaveevarude laialdane kasutamine.

7.

Seitsmes väide, et on rikutud enesemääramisõigust, kuna:

esiteks, kuna otsuses 2019/217 on kasutatud mõistet „asjaomane elanikkond“, siis on sellega sõlmitud lepingus eiratud Sahara rahvast kui enesemääramise õiguse kandjat;

teiseks, kuna otsusega 2019/217 sõlmitud muutmislepinguga korraldatakse Sahara rahva loodusvarade eksporti liitu, märkides, et need on Maroko päritolu, siis eiratakse otsuses 2019/217 juba põhimõtteliselt tema õigust ise oma loodusvarade üle otsustada ja jäetakse ta ilma tema oma elatusvahenditest;

kolmandaks, mis puudutab enesemääramise õiguse territoriaalset osa, siis ühelt poolt on otsusega 2019/217 Maroko Kuningriigiga sellist rahvusvahelist lepingut sõlmides, mis on kohaldatav Maroko okupatsiooni all olevale Lääne-Sahara osale, rikutud Sahara rahva õigust oma territooriumi terviklikkuse austamisele, kuna see otsus eirab Lääne-Sahara eristaatust, jaotades Lääne-Sahara ebaseaduslikult Maroko „teega“. Teiselt poolt on otsusega 2019/217 rikutud Lääne-Sahara eristaatust sellega, et Lääne-Saharast pärit tooted on määratletud Maroko toodetena, kuna selle tulemusel varjatakse nende toodete tegelikku päritolu.

8.

Kaheksas osa, et on rikutud rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet, kuna otsuses 2019/217 kasutatakse mõistet „asjaomane elanikkond“ ja sellega sõlmitud lepingus eiratakse Sahara rahva – keda esindab Front Polisario – kui EL-Maroko suhetes kolmanda isiku staatust, pannes talle ilma tema nõusolekuta rahvusvahelised kohustused, mis seonduvad tema territooriumiga ja tema looduvaradega.

9.

Üheksas osa, et on rikutud rahvusvahelist humanitaarõigust ja rahvusvahelist kriminaalõigust, kuna:

esiteks puudutab otsus 2019/217 Lääne-Sahara suhtes kohaldatava rahvusvahelise lepingu sõlmimist, kuigi Maroko okupatsioonijõududel ei ole selle territooriumi suhtes jus tractatus’st ja neil on keelatud selle loodusvarasid kasutada;

teiseks, kasutades mõistet „asjaomased elanikud“, mille tulemusel hõlmatakse okupeeritud läänesaharalaste alale ümberasutatud Maroko asunikud, õigustab otsus 2019/217 ja sellega sõlmitud leping Maroko Kuningriigi poolt ümberasutud elanikkonna ebaseaduslikku ümberasumist, rikkudes oluliselt Genfi konventsiooni artikli 49 lõiget 6 ja artiklit 4 ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi artikli 8 lõike 2 punkti b alapunkti viii;

kolmandaks, kuna otsusega 2019/217 antakse Lääne-Saharast pärit „Maroko“ päritolu toodetele tariifseid soodustusi, siis motiveerib see Maroko asunikke püsivalt okupeeritud alale jääma, et kasutada muutmislepinguga loodud eeliseid, siis rikub see otsus oluliselt eespool nimetatud sätteid;

10.

Kümnes osa, et on rikutud liidu kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelist vastutust reguleerivast õigusest, kuna Maroko Kuningriigiga Lääne-Sahara suhtes kohaldatava lepingu sõlmimist käsitleva otsuse 2019/217 tagajärjel rikuvad Maroko okupatsioonijõud oluliselt Sahara rahva suhtes rahvusvahelist õigust ning see otsus aitab nende rikkumiste tõttu tekkinud olukorda säilitada.