–

Prokuratura Rejonowa Łódź-Bałuty, esindaja: Prokurator Regionalny J. Szubert,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: K. Bulterman, P. Huurnink ja J. Langer,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Rynkowski ja M. Wasmeier,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/214/JSK rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta (ELT 2005, L 76, lk 16), muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK (ELT 2009, L 81, lk 24) (edaspidi „raamotsus 2005/214“), artikli 20 lõike 3 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud menetluses, milles Centraal Justitieel Incassobureau, Ministerie van Veiligheid en Justitie (CJIB) (juriidiliste kulude sissenõudmise keskbüroo, julgeoleku- ja justiitsministeerium (CJIB), Madalmaad) (edaspidi „juriidiliste kulude sissenõudmise keskbüroo“) taotleb D.P‑le Madalmaades liikluseeskirja rikkumise eest määratud rahatrahvi tunnustamist ja täitmist Poolas.

3

Raamotsuse 2005/214 põhjendustes 1 ja 2 on märgitud:

4

Raamotsuse artiklis 1 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas raamotsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“

5

Raamotsuse artiklis 3 „Põhiõigused“ on ette nähtud:

„Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse aluspõhimõtteid, mis on kirja pandud [EL] lepingu artiklis 6.“

6

Raamotsuse artikli 4 „Otsuste edastamine ja keskasutusele tuginemine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Otsuse koos käesolevas artiklis ettenähtud tunnistusega võib edastada pädevatele asutustele liikmesriigis, kus füüsilisel või juriidilisel isikul, kelle kohta otsus on tehtud, on vara või sissetulek, alaline elukoht, või juriidilise isiku korral tema registrijärgne asukoht.“

7

Raamotsuse 2005/214 artikli 5 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesoleva raamotsuse alusel ja teo kahepoolset karistatavust kontrollimata toimub otsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine järgmiste süütegude puhul, kui need on otsuse teinud riigis karistatavad ja nagu need on otsuse teinud riigi õigusaktidega määratletud:

[…]

[…]“

8

Selle raamotsuse artikkel 6 on sõnastatud järgmiselt:

„Täidesaatva riigi pädevad asutused tunnustavad täiendavate formaalsusteta artikli 4 kohaselt edastatud otsust ja võtavad viivitamata vajalikud meetmed selle täitmiseks, välja arvatud, kui pädev asutus ei otsusta tugineda ühele artiklis 7 sätestatud mittetunnustamise või mittetäitmise põhjustest.“

9

Nimetatud raamotsuse artiklis 7 „Mittetunnustamise või mittetäitmise põhjused“ on sätestatud:

„[…]

2.   Samuti võib täidesaatva riigi pädev asutus otsuse tunnustamisest ja täitmisest keelduda, kui on kindlaks tehtud, et:

[…]

[…]

3.   Lõikes 1 ja lõike 2 punktides c, g, i ja j osutatud juhtudel konsulteerib täidesaatva riigi pädev asutus enne otsuse täieliku või osalise mittetunnustamise või mittetäitmise otsuse vastuvõtmist kohasel viisil otsuse teinud riigi pädeva asutusega ja palub endale vajaduse korral viivitamata edastada mis tahes vajalikku teavet.“

10

Sama raamotsuse artikli 20 lõikes 3 on sätestatud:

„Kõik liikmesriigid võivad vaidlustada otsuste tunnustamist ja täitmist, kui artiklis 4 viidatud tunnistusest tuleneb Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 kirja pandud põhiõiguste või õiguse üldpõhimõtete võimalik rikkumine. Kohaldatakse artikli 7 lõikes 3 osutatud menetlust.“

11

Kriminaalmenetluse seadustiku (Kodeks postępowania karnego) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikli 611ff lõikes 1 on sätestatud:

„Kui Euroopa Liidu liikmesriik, keda käesolevas peatükis nimetatakse „otsuse teinud riigiks“, esitab taotluse rahalisi karistusi määrava lõpliku otsuse täitmiseks, pöörab nimetatud otsuse täitmisele rajoonikohus, kelle tööpiirkonnas on teo toimepanijal vara või sissetulek või kus on tema alaline või ajutine elukoht […].“

12

Kriminaalmenetluse seadustiku põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikli 611fg lõike 1 punktiga 9 antakse Poola kohtutele õigus keelduda otsuse täitmisest, kui tunnistuse sisust nähtub, et isikut, keda otsus puudutab, ei ole nõuetekohaselt teavitatud otsuse edasikaebamise võimalustest ja õigusest.

13

Eelotsusetaotluses märgitu kohaselt on juriidiliste kulude sissenõudmise keskbüroo keskne haldusorgan, kes vastutab Madalmaade Kuningriigi territooriumil toime pandud süütegude eest määratud trahvide sissenõudmise eest.

14

Juriidiliste kulude sissenõudmise keskbüroo trahvi määramise otsuse saab kuue nädala jooksul edasi kaevata L prokuratuurile.

15

Juriidiliste kulude sissenõudmise keskbüroo esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule Sąd Rejonowy dla Łodzi-Śródmieścia w Łodzile (Łódź-Śródmieście rajoonikohus Łódźis, Poola) 21. jaanuaril 2020 taotluse tunnustada ja täita oma 22. juuli 2019. aasta otsust, mis jõustus 2. septembril 2019 ning millega määrati D.P‑le, kes elab Poolas, 210 euro suurune rahatrahv liikluseeskirja rikkumise eest, nimelt kahe nõuetele mittevastava rehviga sõiduki juhtimise eest, mis oli toime pandud 11. juulil 2019.

16

Vastuseks teabepäringule, mille see kohus saatis juriidiliste kulude sissenõudmise keskbüroole, märkis viimane, et 22. juuli 2019. aasta otsust ei olnud adressaadile teatavaks tehtud koos poolakeelse tõlkega. Ta lisas, et see otsus oli koostatud hollandi keeles ning sellele olid lisatud täiendavad selgitused inglise, prantsuse ja saksa keeles ning viide veebisaidile www.cjib.nl, millel oli poolakeelne teave muu hulgas selle kohta, kuidas huvitatud isik võib trahvi tasuda, esitada selle peale kaebuse ja võtta ühendust juriidiliste kulude sissenõudmise keskbürooga, et esitada küsimusi või saada täiendavaid selgitusi.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohtus toimunud istungil selgitas D.P., et ta sai 2019. aasta detsembri alguses Madalmaadest kirja, mis ei sisaldanud poolakeelset tõlget, mistõttu ei olnud tal võimalik sellele kirjale vastata, sest ta ei saanud selle sisust aru.

18

Tunnistades, et raamotsus 2005/214 ei sisalda ühtegi sätet, millest nähtuks sõnaselgelt, et sellise otsuse, millega määratakse rahatrahv, adressaadile tuleb teatavaks teha otsuse tõlge, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski, et sarnaselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/413, millega hõlbustatakse piiriülest teabevahetust liiklusohutusnõuete rikkumise kohta (ELT 2015, L 68, lk 9), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta direktiivi 2010/64/EL õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses (ELT 2010, L 280, lk 1) kohaldamisalasse jäävaid süütegusid puudutavate dokumentide teatavakstegemisega tuleb kõik otsused, millega määratakse rahaline karistus raamotsuse 2005/214 tähenduses, teha karistatud isikule teatavaks keeles, millest ta aru saab, et ta saaks teostada oma kaitseõigusi ning oleks tagatud tema õigus õiglasele kohtulikule arutamisele.

19

Selles kontekstis viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) praktikale, mis käsitleb 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklit 6, ning eelkõige EIK 28. augusti 2018. aasta otsusele Vizgirda vs. Sloveenia (CE:ECHR:2018:0828JUD 005986808) ja 21. veebruari 1984. aasta otsusele Öztürk vs. Saksamaa (CE:ECHR:1984:1023JUD000854479), millest tuleneb ühelt poolt, et õigus saada kohtuotsuse ja edasikaebevõimalust puudutava teabe tõlge on üks õiguse õiglasele kohtumenetlusele olulisi elemente, ning teiselt poolt on EIÕK artiklis 6 tagatud õigused kohaldatavad ka väiksemate õigusrikkumiste, sh väärtegude puhul. Euroopa Kohus ise leidis 12. oktoobri 2017. aasta kohtuotsuses Sleutjes (C‑278/16, EU:C:2017:757), et tõlkekohustus kehtib isegi väiksemaid õigusrikkumisi puudutavates asjades.

20

Neil tingimustel otsustas Sąd Rejonowy dla Łodzi-Śródmieścia w Łodzi (Łódź-Śródmieście rajoonikohus Łódźis) peatada menetluse ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas karistatud isikule rahatrahvi määramise otsuse teatavakstegemine seda adressaadile arusaadavasse keelde tõlkimata annab täidesaatva riigi asutusele õiguse keelduda otsuse täitmisest raamotsuse [2005/214] artikli 20 lõike 3 rakendussätete alusel õiglase kohtumenetluse õiguse rikkumise tõttu?“

21

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2005/214 artikli 20 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see lubab täidesaatva liikmesriigi asutusel keelduda täitmast nimetatud raamotsuse artikli 1 punkti a tähenduses otsust, millega määratakse rahaline karistus, kui see otsus on adressaadile teatavaks tehtud, ilma et sellele oleks lisatud tõlge keelde, millest ta aru saab.

22

Kõigepealt tuleb märkida, et nagu tuleneb eeskätt raamotsuse artiklitest 1 ja 6 ning selle põhjendustest 1 ja 2, on raamotsuse eesmärk kehtestada selliste otsuste piiriülese tunnustamise ja täitmise tõhus mehhanism, millega määratakse lõplikult rahaline karistus füüsilisele või juriidilisele isikule mõne raamotsuse artiklis 5 nimetatud süüteo eest (4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Bank BGŻ BNP Paribas, C‑183/18, EU:C:2020:153, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Raamotsuse 2005/214 eesmärk on nimelt tagada rahaliste karistuste täitmine kõnealustes riikides tänu vastastikuse tunnustamise põhimõttele, ühtlustamata seejuures liikmesriikide karistusõigust (4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Bank BGŻ BNP Paribas, C‑183/18, EU:C:2020:153, punkt 49).

24

Vastastikuse tunnustamise põhimõte, mis on raamotsuse 2005/214 alustala, tähendab raamotsuse artikli 6 kohaselt, et liikmesriigid on põhimõtteliselt kohustatud täiendavate formaalsusteta tunnustama raamotsuse artikli 4 kohaselt edastatud otsust, millega määratakse rahaline karistus, ja võtma viivitamata kõik vajalikud meetmed selle täitmiseks, mistõttu tuleb sellise otsuse tunnustamata või täitmata jätmise põhjusi tõlgendada kitsendavalt (4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Bank BGŻ BNP Paribas, C‑183/18, EU:C:2020:153, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Mis eelkõige puudutab selliseid põhjusi, siis raamotsuse 2005/214 artikli 7 lõigetes 1 ja 2 on sõnaselgelt loetletud raamotsuse kohaldamisalasse kuuluvate otsuste tunnustamata või täitmata jätmise põhjused.

26

Vastavalt raamotsuse 2005/214 artiklile 3 ei saa see säte muuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud ELL artiklis 6, mistõttu on raamotsuse artikli 20 lõikes 3 samuti ette nähtud, et täidesaatva liikmesriigi pädev asutus võib rahalise karistuse määramise otsuse tunnustamisest ja täitmisest keelduda juhul, kui on rikutud ELL artiklis 6 määratletud põhiõigusi või õiguse üldpõhimõtteid (5. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Centraal Justitieel Incassobureau (rahaliste karistuste tunnustamine ja täitmine), C‑671/18, EU:C:2019:1054, punkt 37).

27

Nii on täidesaatva liikmesriigi pädevatel asutustel juhul, kui raamlepingu 2005/214 artiklis 4 viidatud tunnistusest, mis on lisatud rahalise karistuse määramise otsusele, ilmneb, et võib olla tegemist ELL artiklis 6 nimetatud põhiõiguste või õiguse üldpõhimõtete rikkumisega, õigus keelduda sellise otsuse tunnustamisest ja täitmisest, kui esineb üks raamotsuse artikli 7 lõigetes 1 ja 2 nimetatud tunnustamata ja täitmata jätmise põhjustest; samuti võivad nad sellest keelduda raamotsuse artikli 20 lõike 3 alusel (5. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Centraal Justitieel Incassobureau (rahaliste karistuste tunnustamine ja täitmine), C‑671/18, EU:C:2019:1054, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Nende põhiõiguste hulka kuuluvad ühelt poolt õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on lahutamatu osa õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele, ja teiselt poolt kaitseõigused, mis on sätestatud vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teises lõigus ja artikli 48 lõikes 2, mis harta selgituste kohaselt (ELT 2007, C 303, lk 17) vastavad vastavalt EIÕK artikli 6 lõigetele 1 ja 3.

29

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 75 märkis, on Euroopa Kohus nimelt tunnistanud, et liiklusrikkumine kujutab endast „kuritegu“ (vt selle kohta 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus Latvijas Republikas Saeima (karistuspunktid), C‑439/19, EU:C:2021:504, punktid 86–93 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult ja nagu nähtub EIÕK artiklit 6 käsitlevast Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, mida tuleb põhiõiguste harta artikli 52 lõike 3 kohaselt arvesse võtta harta artikli 47 teise lõigu ja artikli 48 lõike 2 tõlgendamisel, kuulub sellise rikkumise eest rahalise karistuse määramise menetlus, kaasa arvatud kohtuotsuse tegemisele eelnev etapp, EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 kohaldamisalasse (vt selle kohta EIK 19. oktoobri 2004. aasta otsus Falk vs. Madalmaad, CE:ECHR:2004:1019DEC006627301, ja 20. oktoobri 2015. aasta otsus Dvorski vs. Horvaatia, CE:ECHR:2015:1020JUD0025, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Seega võivad raamotsuse 2005/214 kohaldamisalasse kuuluva otsuse adressaadid tugineda põhiõigustele, mis on sätestatud põhiõiguste harta artikli 47 teises lõigus ja artikli 48 lõikes 2, ning järelikult peavad liikmesriikide asutused tagama nende õiguste kaitse.

31

Seega tuleb kindlaks määrata võimalikud tõlkekohustused, mis on täidesaatva liikmesriigi asutustel nende sätete kohaselt selle otsuse teatavakstegemisel.

32

Sellega seoses tuleb märkida, et raamotsus 2005/214 ei näe ette konkreetset viisi, kuidas tuleb teavitada raamotsuse artikli 1 punkti a tähenduses sellise otsuse – millega määratakse liiklusrikkumise eest rahatrahv – adressaati. Nimetatud raamotsuse artikli 7 lõike 2 punktis g piirdutakse märkimisega, et täidesaatva liikmesriigi pädev asutus võib keelduda sellise otsuse täitmisest, kui on kindlaks tehtud, et vastavalt artiklis 4 sätestatud tunnistusele ei teavitatud seda adressaati kirjaliku menetluse korral otsuse teinud riigi õigusnormide kohaselt isiklikult või riigisisese õiguse alusel pädeva esindaja kaudu tema õigusest otsus vaidlustada ja sellise õiguskaitsevahendi kasutamise tähtaegadest.

33

Viidates nii liikmesriikide õigusnormidele, jättis liidu seadusandja neile võimaluse otsustada, kuidas teavitada asjaomast isikut tema kaebeõigusest ja selleks ette nähtud tähtajast ning samuti hetkest, mil see tähtaeg hakkab kulgema, tingimusel et teave tehakse tegelikult teatavaks ning tagatud on õigus tõhusale kohtulikule kaitsele ja kaitseõiguste teostamine (vt 5. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Centraal Justitieel Incassobureau (rahaliste karistuste tunnustamine ja täitmine), C‑671/18, EU:C:2019:1054, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Selles kontekstis tuleb meenutada, et õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele järgimine eeldab mitte ainult otsuste tõelise ja tõhusa kättesaamise tagamist, see tähendab adressaadile nende teatavakstegemist (vt selle kohta 5. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Centraal Justitieel Incassobureau (rahaliste karistuste tunnustamine ja täitmine), C‑671/18, EU:C:2019:1054, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika), vaid ka seda, et teatavakstegemine võimaldab neil täpselt teada saada põhjused, millel põhineb nende suhtes tehtud otsus, ning õiguskaitsevahendid sellise otsuse edasikaebamiseks ja selleks ette nähtud tähtaja, et nad saaksid tõhusalt oma õigusi kaitsta ning otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis see otsus kohtus vaidlustada (vt analoogia alusel 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Lisaks tuleneb EIÕK artikli 6 lõikest 3, et kaitseõiguste tagamine hõlmab asjaomase isiku õigust saada viivitamata „temale arusaadavas keeles“ ja üksikasjalikult teavet talle esitatud süüdistuse iseloomust ning põhjustest.

36

Selle kohta on Euroopa Inimõiguste Kohus otsustanud, et see säte annab süüdistatavale õiguse saada teavet nii süüdistuse aluse, see tähendab talle omistatavate faktiliste tegude kohta, millel süüdistus põhineb, kui ka nendele tegudele antud õigusliku kvalifikatsiooni kohta, ja seda üksikasjalikult, kuna täpne ning täielik teave süüdistatavale esitatud süüdistuse punktide kohta ja seega ka õiguslik kvalifikatsioon, mille kohus võib anda talle etteheidetud tegudele, on menetluse õigluse oluline tingimus (vt selle kohta EIK 25. märtsi 1999. aasta otsus Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:1999:0325JUD002544494, punktid 51 ja 52).

37

Lisaks on Euroopa Inimõiguste Kohus otsustanud, et kuigi EIÕK artikli 6 lõige 3 ei näe ette kohustust esitada teises riigis elavale süüdistatavale kõigi dokumentaalsete tõendite või toimikus sisalduvate dokumentide kirjalikku tõlget, nõuab see säte siiski, et erilist tähelepanu pöörataks sellele isikule „süüdistuse“ teatavakstegemisele. Selle kohtu sõnul on süüdistusaktil määrava tähtsusega roll kriminaalmenetluses, kuna alates selle kättetoimetamisest on süüdistatavat ametlikult kirjalikult teavitatud talle etteheidetavate tegude õiguslikust ja faktilisest alusest. Sellest tuleneb, et süüdistatav, kellele kohtu töökeel ei ole arusaadav, võib tegelikult olla ebasoodsamas olukorras, kui talle ei anta ka süüdistusakti tõlget, mis on koostatud talle arusaadavas keeles (vt selle kohta EIK 28. augusti 2018. aasta otsus Vizgirda vs. Sloveenia, CE:ECHR:2018:0828JUD005986808, punktid 75–78).

38

Lisaks tuleb riigiasutustel sellise süüdistatava keeleoskuse kontrollimisel, kes ei valda piisavalt menetluskeelt, selleks, et teha kindlaks, kas ta vajab keeleabi, lähtuda erinevatest asjaoludest, näiteks kuriteo laadist ja riigiasutuste poolt süüdistatavale adresseeritud teadetest, ning sellise vajaduse kindlakstegemiseks võib piisata mitmest avatud küsimusest (vt selle kohta EIK 28. augusti 2018. aasta otsus Vizgirda vs. Sloveenia, CE:ECHR:2018:0828JUD005986808, punkt 84).

39

Seega tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 34–38, et õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele ja kaitseõiguste tagamine kohustab liikmesriikide asutusi, kes määravad rahalise karistuse raamotsuse 2005/214 artikli 1 punkti a tähenduses, tagama, et karistust määrava otsuse teatavakstegemisel tehtaks asjaomasele isikule keeles, millest ta aru saab, teatavaks otsuse need elemendid, mis on olulised võimaldamaks tal mõista, mida talle ette heidetakse, et ta saaks tõhusalt teostada oma kaitseõigusi, või et tal oleks võimalus saada vajadusel nende elementide tõlge. Need elemendid hõlmavad eelkõige tegusid, mis on teatavaks tehtud otsuse aluseks, tuvastatud rikkumist, määratud karistust, õiguskaitsevahendeid selle otsuse edasikaebamiseks, selleks ette nähtud tähtaega ja märget selle organi kohta, kellele tuleb esitada kaebus. Juhul kui asjaomane isik väidab, et tõlge on vajalik, peavad otsuse teinud liikmesriigi pädevad asutused võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada tõlge võimalikult kiiresti.

40

Järelikult võib täidesaatva liikmesriigi pädev asutus raamotsuse 2005/214 artikli 20 lõike 3 alusel keelduda täitmast nimetatud raamotsuse artikli 1 punkti a tähenduses otsust, millega määratakse selle adressaadile rahaline karistus, kui see otsus on adressaadile teatavaks tehtud, ilma et sellele oleks lisatud selle tõlge keelde, millest ta aru saab, ja ilma et talle oleks vajadusel antud võimalus selline tõlge saada.

41

Sellega seoses on oluline rõhutada, et ühelt poolt peab see asutus konkreetselt ja täpselt kontrollima, võttes eelkõige arvesse rikkumise laadi, liikmesriigi asutuste poolt adressaadile saadetud teateid ja talle teatavaks tehtud otsuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, kas adressaat saab aru keelest, milles otsus talle teatavaks tehti.

42

Euroopa Kohus on nimelt otsustanud, et kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumise olemasolu tuleb analüüsida, arvestades iga juhtumi konkreetseid asjaolusid, eelkõige asjasse puutuva akti laadi, selle vastuvõtmise konteksti ja asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus Sacko, C‑348/16, EU:C:2017:591, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Teiselt poolt, nagu Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades õigesti märkis, peab täidesaatva liikmesriigi asutus enne raamotsuse 2005/214 artikli 1 punkti a tähenduses otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumist küsima otsuse teinud asutuselt selle raamotsuse artikli 7 lõike 3 alusel kogu vajalikku teavet ning otsuse teinud asutusel on kohustus see talle esitada (vt selle kohta 5. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Centraal Justitieel Incassobureau (rahaliste karistuste tunnustamine ja täitmine), C‑671/18, EU:C:2019:1054, punktid 44 ja 45 ning seal viidatud kohtupraktika).

44

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et raamotsuse 2005/214 artikli 20 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see lubab täidesaatva liikmesriigi asutusel keelduda täitmast nimetatud raamotsuse artikli 1 punkti a tähenduses otsust, millega määratakse liiklusrikkumise eest rahaline karistus, kui see otsus on adressaadile teatavaks tehtud, ilma et sellele oleks lisatud tõlge keelde, millest ta aru saab, nendest otsuse elementidest, mis on olulised võimaldamaks tal mõista, mida talle ette heidetakse, et ta saaks tõhusalt teostada oma kaitseõigusi, ning ilma et talle oleks antud võimalust taotluse esitamisel selline tõlge saada.

45

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/214/JSK rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta, mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK, artikli 20 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see lubab täidesaatva liikmesriigi asutusel keelduda täitmast nimetatud raamotsuse artikli 1 punkti a tähenduses otsust, millega määratakse liiklusrikkumise eest rahaline karistus, kui see otsus on adressaadile teatavaks tehtud, ilma et sellele oleks lisatud tõlge keelde, millest ta aru saab, nendest otsuse elementidest, mis on olulised võimaldamaks tal mõista, mida talle ette heidetakse, et ta saaks tõhusalt teostada oma kaitseõigusi, ning ilma et talle oleks antud võimalust taotluse esitamisel selline tõlge saada.