–

„Sātiņi‑S“ SIA, esindaja: A. Grigorjevs,

–

Läti valitsus, esindajad: K. Pommere, V. Soņeca ja V. Kalniņa, hiljem K. Pommere,

–

Iirimaa, esindajad: M. Browne, J. Quaney, M. Lane ja A. Joyce, keda abistasid S. Kingston, SC, ja G. Gilmore, BL,

–

Madalmaade valitsus, esindaja: M. de Ree,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: V. Bottka, C. Hermes ja I. Naglis, hiljem V. Bottka ja C. Hermes,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 17 lõiget 1, ELTL artikleid 107 ja 108 ning komisjoni 27. juuni 2014. aasta määruse (EL) nr 717/2014, milles käsitletakse [ELTL] artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes kalandus- ja vesiviljelussektoris (ELT 2014, L 190, lk 45), artikli 3 lõiget 2.

2

Taotlus on esitatud „Sātiņi-S“ SIA ja Dabas aizsardzības pārvalde (keskkonnakaitseamet, Läti) vahelises kohtuvaidluses seoses viimase keeldumisega hüvitada „Sātiņi‑S“ SIA‑le kahju, mille põhjustasid tema vesiviljelusele Natura 2000 alal looduses elavad linnud, kuivõrd ta oli juba saanud maksimaalse summa, mida talle võib riigiabi valdkonna vähese tähtsusega abi eeskirju arvestades anda.

3

Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102; edaspidi „elupaikade direktiiv“) artikli 6 lõikes 2 on sätestatud järgmist:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.“

4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT 2010, L 20, lk 7; edaspidi „linnudirektiiv“) artikli 4 lõige 4 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid võtavad lõigetes 1 ja 2 osutatud kaitsealade suhtes vajalikke meetmeid, et vältida elupaikade saastamist või kahjustamist või lindude mis tahes häirimist, niivõrd kui see on käesoleva artikli eesmärkide seisukohast oluline. Liikmesriigid püüavad elupaikade saastamist või kahjustamist vältida ka väljaspool kaitsealasid.“

5

Selle direktiivi artiklis 5 on ette nähtud järgmist:

„Ilma et see piiraks artiklite 7 ja 9 kohaldamist, võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid kõikide artiklis 1 osutatud linnuliikide üldise kaitsesüsteemi loomiseks, keelates eelkõige:

6

Määruse nr 717/2014 põhjenduses 15 on märgitud järgmist:

„Läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja tõhusa järelevalve huvides tuleks käesolevat määrust kohaldada ainult sellise vähese tähtsusega abi suhtes, mille brutotoetusekvivalenti on võimalik eelnevalt täpselt välja arvutada riskihindamist tegemata (edaspidi „läbipaistev abi“). Niisuguse täpse arvutuse võib teha näiteks toetuste, intressitoetuste, ülemmääraga maksusoodustuste või muude sellise ülemmääraga vahendite suhtes, millega tagatakse asjaomase ülemmäära piiresse jäämine. Ülemmäära sätestamine tähendab, et nii kaua kui täpne abisumma ei ole veel teada, peab liikmesriik eeldama, et summa võrdub ülemmääraga, tagamaks, et erinevad abimeetmed kokku ei ületaks käesolevas määruses sätestatud ülemmäära, ja selleks, et kohaldada kumuleerimiseeskirju.“

7

Selle määruse artiklis 1 „Reguleerimisala“ on sätestatud järgmist:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse kalandus- ja vesiviljelussektori ettevõtjatele antava abi suhtes, välja arvatud:

2.   Kui ettevõtja tegutseb kalandus- ja vesiviljelussektoris ning on tegev ka mõnes [komisjoni 18. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1407/2013, milles käsitletakse [ELTL] artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (ELT 2013, L 352, lk 1),] reguleerimisalasse kuuluvas sektoris või tegevusvaldkonnas, kohaldatakse kõnealuse määruse sätteid sellistele muudele sektoritele ja tegevustele antava abi suhtes tingimusel, et asjaomane liikmesriik tagab asjakohaste meetmetega, nagu näiteks tegevuse või kulude eristamine, et kalandus- ja vesiviljelussektoris toimuv tegevus ei saa kõnealuse määruse alusel vähese tähtsusega abi.

3.   Kui ettevõtja tegutseb kalandus- ja vesiviljelussektoris ning on tegev ka [komisjoni 18. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1408/2013, milles käsitletakse [ELTL] artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes põllumajandussektoris (ELT 2013, L 352, lk 9),] reguleerimisalasse kuuluvas põllumajandusliku esmatootmise sektoris, kohaldatakse käesoleva määruse sätteid kalandus- ja vesiviljelussektoris toimuvatele tegevustele antava abi suhtes tingimusel, et asjaomane liikmesriik tagab asjakohaste meetmetega, nagu näiteks tegevuse või kulude eristamine, et põllumajanduslikule esmatootmisele ei anta käesoleva määruse alusel vähese tähtsusega abi.“

8

Nimetatud määruse artikli 3 „Vähese tähtsusega abi“ lõigetes 1–3 on ette nähtud järgmist:

„1.   Kui abimeetmed vastavad käesoleva määruse tingimustele, ei loeta neid [ELTL] artikli 107 lõike 1 kõikidele tingimustele vastavaks ja seetõttu vabastatakse nad [ELTL] artikli 108 lõike 3 kohasest teatamiskohustusest.

2.   Liikmesriigi poolt kalandus- ja vesiviljelussektori ühele ettevõtjale antava vähese tähtsusega abi kogusumma ei tohi mis tahes kolme eelarveaasta pikkuse ajavahemiku jooksul ületada 30000 eurot.

3.   Liikmesriigi poolt kalandus- ja vesiviljelussektoris tegutsevatele ettevõtjatele kolme eelarveaasta jooksul antava vähese tähtsusega abi kumulatiivne summa ei tohi ületada lisas sätestatud riiklikku ülemmäära.“

9

Sama määruse artiklis 4 „Brutotoetusekvivalendi arvutamine“ on sätestatud järgmist:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse ainult niisuguse abi suhtes, mille brutotoetusekvivalenti on juba eelnevalt võimalik täpselt välja arvutada riskihindamist tegemata („läbipaistev abi“).

2.   Toetuste või intressimäärade toetustena antavat abi käsitatakse läbipaistva vähese tähtsusega abina.

[…]

7.   Muude vahenditena antavat abi käsitatakse läbipaistva vähese tähtsusega abina tingimusel, et vahendiga nähakse ette piirmäär, mis tagab, et asjaomast ülemmäära ei ületata.“

10

16. märtsi 2000. aasta seaduse liikide ja elupaikade kaitse kohta (Sugu un biotopu aizsardzības likums; Latvijas Vēstnesis, 2000, nr 121/122) § 4 „Ministrite nõukogu pädevus“ punktis 6 on sätestatud järgmist:

„Ministrite nõukogu kehtestab:

[…]

6) erikaitse alla kuuluvatest rändliikidest ja mittejahitavatest liikidest loomade tekitatud olulise kahju tõttu maakasutajatele tekkinud kahju suuruse kindlaksmääramise korra ja miinimumnõuded, millele kaitsemeetmed peavad vastama kahju ärahoidmiseks;

[…]“.

11

Selle seaduse §-s 10 „Maaomanike ja -kasutajate õigus hüvitisele“ on ette nähtud järgmist:

„1.   Maaomanikel ja -kasutajatel on õigus saada riigieelarves selleks ettenähtud vahenditest hüvitist erikaitse alla kuuluvatest rändliikidest ja mittejahitavatest liikidest loomade tekitatud olulise kahju eest, tingimusel et nad on võtnud vajalikud kaitsemeetmed ning on vastavalt oma teadmistele, võimalustele ja praktilistele oskustele võtnud kasutusele keskkonnasõbralikud meetodid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Maaomanikel ja -kasutajatel ei ole õigust hüvitist saada, kui nad on hüvitise saamiseks kahju tekkimisele või selle ulatuse suurendamisele pahatahtlikult kaasa aidanud.

[…]

3.   Erikaitse alla kuuluvatest rändliikidest ja mittejahitavatest liikidest loomade tekitatud olulise kahju hüvitist ei maksta, kui maaomanik või -kasutaja on saanud riigilt, kohalikult omavalitsuselt või Euroopa Liidult muid makseid, mis on otseselt või kaudselt ette nähtud samade majandustegevuse piirangute või sama kahju eest, mille on põhjustanud erikaitse alla kuuluvatest rändliikidest ja mittejahitavatest liikidest loomad ja mille eest on haldusnormides ette nähtud hüvitis, või kui taotleja saab abi vastavalt määrusele [nr 508/2014].“

12

7. aprilli 2004. aasta põllumajanduse ja maaelu arengu seaduse (Lauksaimniecības un lauku attīstības likums, Latvijas Vēstnesis, 2004, nr 64) § 5 „Riigi ja Euroopa Liidu toetus“ lõikes 7 on sätestatud järgmist:

„Ministrite nõukogu kehtestab riigi ja Euroopa Liidu poolt põllumajandusele antava abi ning riigi ja Euroopa Liidu poolt maaelu ja kalanduse arenguks antava abi haldamise ja kontrollimise korra.“

13

Ministrite nõukogu 29. septembri 2015. aasta määrus nr 558 vähese tähtsusega abi raamatupidamisarvestuse ja andmise kohta kalandus- ning vesiviljelussektoris (Ministru kabineta noteikumi Nr. 558 „De minimis atbalsta uzskaites un piešķiršanas kārtība zvejniecības un akvakultūras nozarē“, Latvijas Vēstnesis, 2015, nr 199) oli põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis sõnastatud järgmiselt:

„Punkt 1: käesolevas määruses sätestatakse kalandus- ja vesiviljelussektoris vähese tähtsusega abi raamatupidamisarvestuse ning andmise üksikasjalikud eeskirjad vastavalt [määrusele nr 717/2014].

Punkt 2: määruse nr 717/2014 artiklites 3, 4 ja 5 sätestatud tingimustel vähese tähtsusega abi saamiseks peab abi taotleja esitama abi andjale vähese tähtsusega abi taotluse (lisa 1) (edaspidi „taotlus“). Taotluses märgitakse vähese tähtsusega abi, mida taotleja on saanud jooksval aastal ja kahel eelneval eelarveaastal, ning oodatava vähese tähtsusega abi, sõltumata sellest, kuidas abi antakse ja kes seda annab. Vähese tähtsusega abi kumuleerumise korral esitab abi taotleja ka teabe kõnealuse projekti jaoks samade abikõlblike kulude tõttu saadud muu abi kohta. Taotleja peab kavandatud vähese tähtsusega abi ja muu riigiabi kohta teabe esitamisel märkima abi, mida ta on taotlenud, kuid mille kohta ei ole abi andja veel otsust teinud. Kui vähese tähtsusega abi taotleja ei ole varem seda liiki abi saanud, esitab ta asjakohase teabe taotluses.“

14

Ministrite nõukogu 7. juuni 2016. aasta määruse nr 353 erikaitse alla kuuluvatest mittejahitavatest liikidest ja rändliikidest loomade tekitatud olulise kahju tõttu maaomanikele ja -kasutajatele tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramise menetluse ning miinimumnõuete kohta, millele kaitsemeetmed peavad vastama kahju ärahoidmiseks (Ministru kabineta noteikumi Nr. 353 „Kārtība, kādā zemes īpašniekiem vai lietotājiem nosakāmi to zaudējumu apmēri, kas saistīti ar īpaši aizsargājamo nemedījamo sugu un migrējošo sugu dzīvnieku nodarītajiem būtiskiem postījumiem, un minimālās aizsardzības pasākumu prasības postījumu novēršanai“, Latvijas Vēstnesis, 2016, nr 111), põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on sätestatud järgmist:

„Punkt 1: käesolevas määruses on sätestatud:

1.1. maaomanikele ja -kasutajatele erikaitse alla kuuluvatest rändliikidest ning mittejahitavatest liikidest loomade tekitatud olulise kahju (edaspidi „kahju“) suuruse kindlaksmääramise menetlus;

[…]

Punkt 39: haldusasutus peab hüvitise maksmise otsuse tegemisel täitma järgmisi nõudeid:

39.1. maksma hüvitist vastavalt [määruse nr 1408/2013] artikli 1 lõikes 1 või [määruse nr 717/2014] artikli 1 lõikes 1 sätestatud tegevusvaldkonna ja tegevuse piirangutele;

39.2. kontrollima, et hüvitise summa ei suurenda asjaomasel eelarveaastal ja kahel eelneval eelarveaastal saadud vähese tähtsusega abi kogusummat nii, et see ületab määruse nr 1408/2013 artikli 3 lõikes 2 (põllumajandustoodete esmatootmisega tegelevad ettevõtjad) või määruse nr 717/2014 artikli 3 lõikes 2 (kalandus- ja vesiviljelussektori ettevõtjad […]) kehtestatud vähese tähtsusega abi ülemmäära. Hüvitise summa kindlaksmääramisel hinnatakse saadud vähese tähtsusega abi, võttes arvesse üht ettevõtjat. „Üks ettevõtja“ on iga ettevõtja, kes vastab määruse nr 1408/2013 artikli 2 lõikes 2 ja määruse nr 717/2014 artikli 2 lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele.

Punkt 40: [pädev] ametnik teeb kahe kuu jooksul alates kahju suuruse kindlaksmääramisest hüvitise maksmise otsuse, milles määrab kindlaks hüvitise summa, või keelduva otsuse.“

15

Sātiņi-S ostis 2002. aastal looduskaitsealal kaks kinnisasja, mille kogupindala oli 687 ha, millest 600,70 ha olid tiigid; kõnealune looduskaitseala lisati hiljem, 2005. aastal, Natura 2000 võrgustikku Lätis.

16

Sātiņi-S esitas 2017. aastal keskkonnaametile taotluse vesiviljelusele kaitsealuste lindude ja muude loomade tekitatud kahju hüvitise saamiseks. See ametiasutus jättis selle taotluse rahuldamata põhjendusel, et Sātiņi-S‑le oli juba antud abi kogusummas, mis vastas määruse nr 717/2014 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud vähese tähtsusega abi eeskirjale, mille kohaselt abi ei tohi kolme eelarveaasta jooksul anda kokku üle 30000 euro.

17

Sātiņi-S esitas selle otsuse peale kaebuse, väites, et vesiviljelusele kaitsealuste loomade tekitatud kahju hüvitamine ei ole selle hüvitavat laadi arvestades riigiabi. Kuna Sātiņi-S-i nõuded jäeti esimeses ja teises kohtuastmes rahuldamata, esitas ta kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule Augstākā tiesale (Senāts) (Läti kõrgeim kohus (Senat)).

18

Sel kohtul on esiteks kahtlus, kas harta artikliga 17 tagatud omandiõigusega on kooskõlas see, kui linnudirektiivi alusel kaitstud lindude poolt Natura 2000 alal vesiviljelusele tekitatud kahju eest makstav hüvitis on oluliselt väiksem kui taotlejale tegelikult tekitatud kahju. Seejärel tekib tal küsimus, kas Sātiņi-S-i taotletud hüvitis kujutab endast „riigiabi“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Kui see peaks nii olema, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 717/2014 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud vähese tähtsusega abi ülemmäär 30000 eurot kuulub kohaldamisele.

19

Neil asjaoludel otsustas Augstākā tiesa (Senāts) (kõrgeim kohus (Senat)) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas harta artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui hüvitis, mida liikmesriik maksab kahju eest, mis ettevõtjal tekkis Natura 2000 võrgustiku alal linnudirektiivi alusel kohaldatavate kaitsemeetmete tõttu, on tunduvalt väiksem kui selle ettevõtja tegelik kahju.

21

Euroopa Komisjon väidab, et Euroopa Kohtul puudub pädevus esimesele küsimusele vastata. Ta väidab, et põhikohtuasjas kõne all oleva hüvitise maksmine ei kujuta endast liidu õiguse kohaldamist harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, kuna ei linnudirektiivis ega elupaikade direktiivis ei ole ette nähtud hüvitist kahju eest, mis on nende rakendamisel tekitatud eraomandile, eelkõige vesiviljelusbasseinidele. Komisjon leiab, et käesoleval juhul tuleks valida lahendus, mis on analoogne sellega, mille Euroopa Kohus valis 22. mai 2014. aasta kohtuotsuses Érsekcsanádi Mezőgazdasági Zrt. (C‑56/13, EU:C:2014:352), kuna selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus tema sõnul sisuliselt, et kuivõrd selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas kõne all olnud hüvitise maksmise kohustus ei põhinenud mitte liidu õigusel, vaid riigisisesel õigusel, siis ei olnud ta pädev hindama selliseid riigisiseseid õigusnorme, arvestades hartas tagatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, omandiõigust ning ettevõtlusvabadust.

22

Sellega seoses tuleb korrata, et harta reguleerimisala liikmesriikide tegevuse puhul on määratletud selle artikli 51 lõikes 1, mille kohaselt harta sätted on liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral (13. juuni 2017. aasta kohtuotsus Florescu jt, C‑258/14, EU:C:2017:448, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Liikmesriigid kohaldavad aga liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, kui nad võtavad vastavalt linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi nõuetele vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade halvenemist, ning vajalikke meetmeid, et kehtestada esimeses direktiivis silmas peetud linnuliikide üldine kaitsesüsteem.

24

Ühelt poolt kohustab linnudirektiivi artikkel 5 nimelt liikmesriike võtma vajalikke meetmeid, et luua selle direktiivi artiklis 1 osutatud kõigi linnuliikide üldine kaitsesüsteem.

25

Teiselt poolt on elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 2 sätestatud, et liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada selle direktiivi eesmärkide täitmist.

26

Lisaks mõjutavad lindude ja nende elupaikade kaitsemeetmete ülevõtmine ning kohaldamine liikmesriikide poolt paratamatult nende isikute omandiõigust, kellele kuuluvad kõnealustel aladel asuvad kinnisasjad, kuna nende kinnisasjade kasutamisele kehtestatakse vähemasti piirangud.

27

Liikmesriigid kohaldavad liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses ka siis, kui nad kehtestavad linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi alusel maksete tegemise korra.

28

Sellega seoses ei saa ainuüksi asjaolu, et need direktiivid ise ei näe ette hüvitamise korda või et need ei kohusta liikmesriike sellist korda kehtestama, tõlgendada nii, et harta artikkel 17 ei ole kohaldatav (vt analoogia alusel 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Pesce jt, C‑78/16 ja C‑79/16, EU:C:2016:428, punkt 86).

29

Neil asjaoludel on Euroopa Kohus pädev esimesele küsimusele vastama.

30

Kõigepealt tuleb märkida, et harta artikli 17 sõnastusest nähtub, et see annab sõnaselgelt õiguse hüvitisele üksnes omandiõiguse äravõtmise korral, näiteks sundvõõrandamise korral, millega käesoleval juhul ilmselgelt tegemist ei ole.

31

Sellega seoses tuleb eelkõige eristada põhikohtuasja neist kohtuasjadest, milles tehti 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Pesce jt (C‑78/16 ja C‑79/16, EU:C:2016:428), kuivõrd need viimased puudutasid puude, milleks olid oliivipuud, süsteemset hävitamist ja seega nende omandi kui sellise äravõtmist. Käesoleval juhul ei kujuta haldusnormidest tulenevad kohustused, mis piiravad Natura 2000 võrgustikku kuuluval alal asuvate kinnisasjade omanike vabadust vesiviljeluse kaitsealuste rändlindude eest kaitsmise meetmete valikul ja rakendamisel, endast aga mitte asjaomase kinnisasja omandiõiguse äravõtmist, vaid kinnisasja kasutamise piirangut; kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides, nagu on ette nähtud harta artikli 17 lõike 1 kolmandas lauses.

32

Nende piirangute kohta, mida saab nii omandiõiguse kasutamisele kehtestada, on lisaks oluline korrata, et harta artiklis 17 tagatud õigus omandile ei ole absoluutne õigus ja et selle teostamisele võidakse kehtestada piiranguid, mis on põhjendatavad liidu taotletavate üldise huvi eesmärkidega (20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 69 ning seal viidatud kohtupraktika).

33

Harta artikli 52 lõikest 1 tuleneb seega, et omandiõiguse kasutamisele saab seada piiranguid tingimusel, et need piirangud vastavad tegelikult taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta taotletud eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis rikuks sel viisil tagatud õiguse olemust (20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 70 ning seal viidatud kohtupraktika).

34

Ühelt poolt tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et keskkonnakaitse kuulub üldise huvi eesmärkide hulka (vt selle kohta 9. märtsi 2010. aasta kohtuotsus ERG jt, C‑379/08 ja C‑380/08, EU:C:2010:127, punkt 81 ning seal viidatud kohtupraktika). Keskkonnakaitse võib seega olla omandiõiguse kasutamise piirangu põhjenduseks (15. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Križan jt, C‑416/10, EU:C:2013:8, punkt 114 ning seal viidatud kohtupraktika).

35

Teiselt poolt ei näi – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist –, et niisugused meetmed, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis on võetud looduse ja keskkonna kaitseks linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi alusel ning mis ei takista vesiviljelust asjaomastel maatükkidel, vaid reguleerivad üksnes nimetatud tegevuse tingimusi, et takistada selliselt kaitstud keskkonnahuvide kahjustamist, kujutaks endast asjaomastele omanikele hüvitise maksmise puudumisel ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis rikuks omandiõiguse olemust (vt analoogia alusel 10. juuli 2003. aasta kohtuotsus Booker Aquaculture ja Hydro Seafood, C‑20/00 ja C‑64/00, EU:C:2003:397, punkt 70).

36

Kuigi on tõsi, et liikmesriigid võivad vajaduse korral ja tingimusel, et nad teevad seda liidu õigust järgides, asuda seisukohale, et on kohane maksta osalist või täielikku hüvitist nende maatükkide omanikele, keda linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi alusel võetud kaitsemeetmed mõjutavad, ei saa sellest tõdemusest siiski järeldada, et liidu õiguses kehtib sellise hüvitise maksmise kohustus (vt selle kohta 10. juuli 2003. aasta kohtuotsus Booker Aquaculture ja Hydro Seafood, C‑20/00 ja C‑64/00, EU:C:2003:397, punkt 85).

37

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et harta artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui hüvitis, mida liikmesriik maksab kahju eest, mis ettevõtjal tekkis Natura 2000 võrgustiku alal linnudirektiivi alusel kohaldatavate kaitsemeetmete tõttu, on tunduvalt väiksem kui selle ettevõtja tegelik kahju.

38

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 107 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi poolt makstav hüvitis kahju eest, mida ettevõtja kandis Natura 2000 võrgustiku alal linnudirektiivi alusel kohaldatavate kaitsemeetmete tõttu, kujutab endast „riigiabi“ nimetatud sätte tähenduses.

39

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad meetme kvalifitseerimiseks „riigiabiks“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses olema täidetud kõik järgnevad tingimused. Esiteks peab olema tegemist sekkumisega riigi poolt või riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine potentsiaalselt kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab sekkumine andma soodustatud isikule valikulise eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt eelkõige 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. FIH Holding ja FIH Erhvervsbank, C‑579/16 P, EU:C:2018:159, punkt 43 ning seal viidatud kohtupraktika). ELTL artikli 107 lõige 1 ei tee lisaks riiklikel sekkumistel vahet nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb neid nende tagajärgede kaudu (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas hüvitis, mida põhikohtuasja kaebaja taotleb, tuleb kvalifitseerida riigiabiks arvestades selle hüvitavat laadi, mis tuleneb sellest, et tegu on vesiviljelusele kaitstud loomade tekitatud kahju hüvitamisega. Teise küsimusega soovitakse seega sisuliselt kindlaks teha, kas selline riigi ressurssidest antav hüvitis, nagu on kõne all põhikohtuasjas, annab selle saajale eelise ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, võttes arvesse, et see on väidetavalt hüvitavat laadi.

41

Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et riigiabiks loetakse sekkumine, mis võib oma vormist sõltumata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida abisaajast ettevõtja ei oleks tavalistes turutingimustes saanud (4. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Fútbol Club Barcelona, C‑362/19 P, EU:C:2021:169, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Lisaks võib antud eelis seisneda mitte üksnes toetuses positiivses tähenduses, nagu toetused, laenud või osalused ettevõtjate kapitalis, vaid ka erinevas vormis sekkumistes, mis leevendavad ettevõtja eelarvet tavaliselt koormavaid kulusid ja mis seetõttu – olemata toetused selle sõna kitsas tähenduses – on sama laadi ja samasuguse mõjuga (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EU:C:2008:375, punkt 123 ning seal viidatud kohtupraktika). Seejuures hõlmab mõiste „ettevõtja eelarvet tavaliselt koormavad kulud“ eelkõige selliseid täiendavaid kulusid, mida ettevõtjad peavad kandma tulenevalt majandustegevusele kohaldatavatest õigus- või haldusnormidest või lepingutest (vt selle kohta 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑270/15 P, EU:C:2016:489, punktid 35 ja 36).

43

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 40 märkis, tuleneb sellest, et riikliku meetme hüvitav laad ei sea kahtluse alla sellise meetmega antud eelise olemasolu põhjusel, et selle eesmärk on hüvitada kahju, mida ettevõtja kandis liidu õigusnormidest tuleneva kohustuse tõttu, või – nagu see on põhikohtuasjas – hüvitada sellisele ettevõtjale kahju, mis on tekkinud tema ettevõttele tavapärase majandustegevuse käigus loodusnähtuste tagajärjel.

44

Kulud, mis on seotud keskkonnakaitse, eelkõige loodusliku loomastiku kaitsega seotud haldusnormidest tulenevate kohustuste täitmise ja sellise kahju kandmisega, mida asjaomased loomad võivad tekitada sellisele vesiviljelussektori ettevõtjale, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuuluvad nimelt sellise ettevõtja tavaliste tegevuskulude hulka. Järelikult kujutab hüvitise maksmine tema ettevõttele kaitsealuste loomade poolt tekitatud kahju eest endast majanduslikku eelist, mida asjaomane ettevõtja põhimõtteliselt tavapärastel turutingimustel ei saaks.

45

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski kahtlusi ka selles, kas põhikohtuasjas kõne all olevate hüvitiste puhul ei tuleks välistada riigiabiks kvalifitseerimist põhjusel, et nende eesmärk on hüvitada kahju, mis tekkis asjaomastele ettevõtjatele seetõttu, et nad peavad täitma üldise huvi kohustusi, mille on kehtestanud nende liikmesriik keskkonnakaitse valdkonna liidu õiguse, käesoleval juhul linnudirektiivi kohaldamisel.

46

Sellega seoses tuleb korrata, et selleks, et välistada, et avaliku teenuse osutamise kohustusega ettevõtjale antud eelis kujutab endast „riigiabi“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, tuleb kontrollida, kas selle puhul on täidetud kõik neli tingimust, mille Euroopa Kohus tõi välja 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415).

47

Esiteks peab niisiis abi saavale ettevõtjale olema tegelikult tehtud ülesandeks avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmine ja see kohustus peab olema täpselt määratletud. Teiseks peavad tingimused, mille alusel kompensatsiooni või hüvitist arvutatakse, olema enne objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud. Kolmandaks ei tohi kompensatsioon või hüvitis ületada summat, mis on vajalik avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, võttes arvesse nii sellest saadavat tulu kui ka selle kohustuse täitmisega seotud mõistlikku kasumit. Lõpuks, neljandaks, kui avaliku teenuse osutamise kohustuse eest vastutavat ettevõtjat ei valitud riigihankemenetluses, tuleb vajalik kompensatsiooni või hüvitise määr kindlaks määrata selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja vajalike avaliku teenuse osutamise nõuete täitmiseks sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks selle kohustuse täitmiseks kandnud, võttes arvesse sellest saadavat tulu ja selle kohustuse täitmisega seotud mõistlikku kasumit.

48

Pelk asjaolu, et selline ettevõtja nagu Sātiņi-S on kohustatud täitma riigisisestes haldusnormides ette nähtud kohustusi, mis tulenevad liidu õiguse kohaldamisest ja täpsemalt seoses Natura 2000 võrgustikuga kehtestatud kohustustest, ei tõenda aga, et sellisele ettevõtjale on tehtud ülesandeks selgelt määratletud avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmine eelmises punktis loetletud neljast kumulatiivsest tingimusest esimese tähenduses.

49

Lisaks väidab Iirimaa 27. septembri 1988. aasta kohtuotsusele Asteris jt (106/87–120/87, EU:C:1988:457) tuginedes, et niisugust hüvitist, nagu nõuab Sātiņi-S, ei saa pidada talle eelist andvaks hüvitiseks.

50

Sellega seoses tuleb siiski märkida, et põhikohtuasja tuleb eristada nimetatud kohtuotsuse aluseks olevatest kohtuasjadest, kuna see ei puuduta mitte summasid, mida võlgnetakse või makstakse asjaomase liikmesriigi lepinguvälise vastutuse alusel, vaid selliste kulude hüvitamist, mis on tekkinud haldusnormidest tulenevatest kohustustest või seoses loodusnähtustega ja mida asjaomased ettevõtjad oma majandustegevuse raames tavaliselt kannavad. Käesoleval juhul ei ole mingil juhul tegemist hüvitisega, mis on mõeldud liikmesriikide ametiasutuste tekitatud kahju hüvitamiseks.

51

Lõpuks, nagu komisjon õigesti märkis, ei saa sellist hüvitist nagu see, mida Sātiņi‑S põhikohtuasjas nõudis, samastada ebaseaduslikult sissenõutud maksude tagastamisega, millega oli tegemist kohtuasjades, milles tehti 27. märtsi 1980. aasta kohtuotsus Denkavit italiana (61/79, EU:C:1980:100) ja 10. juuli 1980. aasta kohtuotsus Ariete (811/79, EU:C:1980:195), ega sundvõõrandamise hüvitisega, millega oli tegemist kohtuasjas, milles tehti 1. juuli 2010. aasta kohtuotsus Nuova Terni Industrie Chimiche vs. komisjon (T‑64/08, ei avaldata, EU:T:2010:270). Mõlemal juhul, mille puhul jõuti järeldusele, et asjaomane liikmesriik ei ole andnud „riigiabi“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, oli viimane kohustatud tagasi maksma tema poolt alusetult saadud summad või hüvitama selle vara väärtuse, mis oli selle omanikult ära võetud.

52

Järelikult annab hüvitis, mida liikmesriik annab kahju eest, mida ettevõtja kandis seoses kaitsemeetmetega, mida kohaldatakse Natura 2000 võrgustiku alal linnudirektiivi alusel, asjaomasele isikule „eelise“, mis võib kujutada endast „riigiabi“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, tingimusel et muud riigiabiks kvalifitseerimise tingimused, mida on korratud käesoleva kohtuotsuse punktis 39, on täidetud; kas see nii on, peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

53

Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi poolt makstav hüvitis kahju eest, mida ettevõtja kandis Natura 2000 võrgustiku alal linnudirektiivi alusel kohaldatavate kaitsemeetmete tõttu, annab eelise, mis võib kujutada endast „riigiabi“ selle sätte tähenduses, kui muud riigiabiks kvalifitseerimise tingimused on täidetud.

54

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 717/2014 artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui selline hüvitis, nagu on kirjeldatud teises küsimuses, vastab ELTL artikli 107 lõike 1 tingimustele, on hüvitise suhtes kohaldatav esimesena nimetatud sättes ette nähtud vähese tähtsusega abi ülemmäär 30000 eurot.

55

Määruse nr 717/2014 artikli 1 lõikes 1 on loetletud juhud, mil kalandus- ja vesiviljelusettevõtjatele antud abi määruse reguleerimisalast välja jäetakse.

56

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 56 märkis, ei ole ükski neist eranditest kohaldatav sellise hüvitise suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

57

Lisaks selgub määruse nr 717/2014 artiklist 4 koostoimes selle määruse põhjendusega 15, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, et seda määrust kohaldatakse üksnes niinimetatud „läbipaistva“ abi suhtes ehk sellise abi suhtes, mille brutotoetusekvivalenti on võimalik enne täpselt välja arvutada riskihindamist tegemata. Kuna selline hüvitis nagu see, mida Sātiņi-S nõudis põhikohtuasjas, on tagantjärele hüvitamine ja sellele on kehtestatud ülemmäär, tuleb seda pidada läbipaistvaks, kuna see võimaldab brutotoetusekvivalenti enne täpselt välja arvutada.

58

Kuivõrd määrus nr 717/2014 on kohaldatav, võib asjaomane liikmesriik juhul, kui ta otsustab, nagu käesolevas asjas, kehtestada kõnealuse abi ülemmääraks 30000 eurot, kvalifitseerida selle „vähese tähtsusega abiks“ ja seega viimati nimetatust komisjonile teatamata jätta.

59

Järelikult tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 717/2014 artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui selline hüvitis, nagu on kirjeldatud teises küsimuses, vastab ELTL artikli 107 lõike 1 tingimustele, on selle hüvitise suhtes kohaldatav nimetatud artikli 3 lõikes 2 ette nähtud vähese tähtsusega abi ülemmäär 30000 eurot.

60

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: