2.9.2019   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 295/77

4. juulil 2019 esitatud hagi — Société générale jt versus Ühtne Kriisilahendusnõukogu

(kohtuasi T-466/19)

(2019/C 295/102)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hagejad: Société générale (Pariis, Prantsusmaa), Crédit du Nord (Lille, Prantsusmaa) ja SG Option Europe (Puteaux, Prantsusmaa) (esindajad: advokaadid A. Gosset-Grainville, M. Trabucchi ja M. Dalon)

Kostja: Ühtne Kriisilahendusnõukogu

Nõuded

Hagejad paluvad Üldkohtul:

—

tühistada ELTL artikli 263 alusel hagejaid puudutavas osas otsus SRB/ES/SRF/2019/10 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2019. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta;

—

tuvastada ELTL artikli 277 alusel, et järgmised ühtse kriisilahenduskorra määruse, rakendusmääruse ja delegeeritud määruse sätted ei ole kohaldatavad:

—

ühtse kriisilahenduskorra määruse artikli 69 lõige 2, artikli 70 lõige 1 ja artikli 70 lõike 2 punktid a ja b;

—

delegeeritud määruse artikli 4 lõige 2, artiklid 6, 7 ja 10 ning I lisa;

—

rakendusmääruse artikkel 4 ja artikli 8 lõige 5;

—

mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjendamiseks esitavad hagejad neli väidet.

1.

Esimene väide, et ilmselgelt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Sellega seoses väidavad hagejad, et õigusaktid, mida vaidlustatud otsuses rakendatakse, seavad nad otseselt ja suurel määral ebasoodsasse olukorda nii nendes kehtestatud põhiosamakse kui ka riskiteguri arvutamise viisi tõttu. Hagejate sõnul ei kajasta need kriteeriumid nimelt nende tegelikku suurust ega nende tegelikku riski. Võrdse kohtlemise põhimõtte ilmselget rikkumist, mis tuleneb otseselt õigusaktidest, süvendavad pealegi suurte krediidiasutuste või investeerimisühingute, sh hagejad, kohtlemise erinevused võrreldes väikeste ja keskmiste krediidiasutuste või investeerimisühingutega.

2.

Teine väide, et ilmselgelt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Hagejad on seisukohal, et proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine, mis samuti on ilmselge, õigusaktidega, mida rakendatakse vaidlustatud otsuses, tuleneb mehhaaniliselt võrdse kohtlemise põhimõttest. Täpsemalt, kuna ühtse kriisilahendusfondi mehhanism rajaneb osamaksete ette kindlaks määratud üldise sihttaseme kehtestamisel, toob nende osamaksete ebavõrdne jaotus krediidiasutuste või investeerimisühingute vahel mehhaaniliselt kaasa ebaproportsionaalsed maksed ja seega proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise.

3.

Kolmas väide, et rikutud on õiguskindluse põhimõtet. Õiguskindluse põhimõtte rikkumine õigusaktidega, mida vaidlustatud otsuses rakendatakse, on seotud nii krediidiasutuste või investeerimisühingute poolt tasumisele kuuluva osamakse arvutamise viisi ettenähtamatusega kui ka asjaoluga, et osamakse ei sõltu niivõrd krediidiasutuste või investeerimisühingute olukorrast ja üldisest riskiprofiilist kui sellisest, vaid nende suhtelisest olukorrast võrreldes teiste krediidiasutuste või investeerimisühingutega.

4.

Neljas väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet. Vaidlustatud otsusega rikutakse hea halduse põhimõtet, kuna selles ei kohaldata riskifunktsiooni muutuja arvutamisel kõiki delegeeritud määruses ette nähtud riskikriteeriume, kuigi Ühtne Kriisilahendusnõukogu oleks pidanud neli aastat pärast osamaksete mehhanismi jõustumist olema suuteline kohaldama neid kriteeriume kogumis.