12.8.2019   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 270/33


10. juunil 2019 esitatud hagi — Front Polisario versus nõukogu

(kohtuasi T-344/19)

(2019/C 270/35)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Front populaire pour la libération de la Saguia el-Hamra et du Rio de oro (Front Polisario) (esindaja: advokaat G. Devers)

Kostja: Euroopa Liidu nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tunnistada tühistamishagi vastuvõetavaks;

tühistada vaidlustatud otsus;

mõista kohtukulud välja nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Hagi on suunatud nõukogu 4. märtsi 2019. aasta otsuse (EL) 2019/441 Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise säästva kalapüügi partnerluslepingu, selle rakendamise protokolli ja lepingu juurde kuuluva kirjavahetuse sõlmimise kohta (ELT 2019, L 77, lk 4) vastu. Hagi põhjenduseks esitab hageja üksteist väidet.

1.

Esimene väide, mille kohaselt puudub nõukogul pädevus võtta vaidlustatud otsus vastu, kuna Euroopa Liidul ja Maroko Kuningriigil pole õigust sõlmida sel territooriumil elavate rahvaste — nagu Front Polisario esindatavad rahvad –asemel Lääne-Sahara ala suhtes rahvusvahelisi kokkuleppeid.

2.

Teine väide, et on rikutud kohustust analüüsida küsimust järgida põhiõigusi ja rahvusvahelist humanitaarõigust, sest nõukogu ei arutanud seda küsimust enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

3.

Kolmas väide, et nõukogu on rikkunud oma kohustust täita Euroopa Kohtu otsuseid, sest vaidlustatud otsuses on eiratud 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsuse Western Sahara Campaign UK (C-266/16, EU:C:2018:118). põhjendusi.

4.

Neljas väide, et on rikutud põhimõtteid ja väärtusi, millele tugineb liidu tegevus rahvusvahelisel areenil, kuna:

esiteks, rikkudes rahva õigust riiklikule üksusele on vaidlustatud otsuses eiratud Sahara rahva olemasolu, asendades selle mõistetega „Lääne-Sahara elanikkond“ ja „asjaomane elanikkond“;

teiseks, rikkudes rahva õigust ise otsustada oma loodusvarade üle on vaidlustatud otsuses käsitletud rahvusvahelise lepingu sõlmimist, millega ilma Sahara rahva nõusolekuta korraldatakse tema kalavarude käitlemine liidu laevade poolt;

kolmandaks käsitleb vaidlustatud otsus okupeeritud Lääne-Sahara suhtes kohaldatava rahvusvahelise lepingu sõlmimist Maroko Kuningriigiga, kes rakendab selle territooriumi suhtes annekteerimispoliitikat ja rikub pidevalt põhiõigusi, mida selle poliitika jätkamine eeldab.

5.

Viies väide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna vaidlustatud otsus on vastuolus liidu avaldustega, milles liit kinnitab korduvalt vajadust austada enesemääramise põhimõtteid ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet.

6.

Kuues väide, et on valesti kohaldatud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna arvestades Lääne-Sahara eristaatust, enesemääramisõiguse puutumatust ja saharalaste staatust kolmanda osapoolena, ei pidanud nõukogu asetama proportsionaalsesse suhtesse kalanduslepingust saadavat väidetavat „kasu“ ja Sahara loodusvaradele selle tõttu tekkivat mõju.

7.

Seitsmes väide, et ühine kalanduspoliitika on vastuoluline, kuna vaidlustatud otsuse alusel sõlmitud lepingu kohaldamisel saavad Euroopa Liidu laevad ilma Sahara elanike nõusolekuta juurdepääsu nende kalavarudele, mille eest makstakse rahaline hüvitis Maroko ametivõimudele, kuigi Lääne-Sahara veed ei ole Maroko „veed“ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artiklite 61 ja 61 tähenduses.

8.

Kaheksas väide, et on rikutud enesemääramisõigust, kuna:

esiteks, kuna vaidlustatud otsuses on Sahara rahvas asendatud mõistetega „Lääne-Sahara elanikkond“ ja „asjaomane elanikkond“, siis on sellega eiratud Sahara rahvast kui enesemääramise õiguse kandjat;

teiseks, vaidlustatud otsuses on rikutud Sahara rahva õigust ise otsustada oma loodusvarade üle, kuna ilma tema nõusolekuta korraldatakse selle otsusega tema kalavarude kasutamist liidu laevade poolt;

kolmandaks on rikutud Sahara rahva õigust oma territooriumi terviklikkuse austamisele, kuna vaidlustatud otsus eirab Lääne-Sahara eristaatust, jaotades Lääne-Sahara ebaseaduslikult Maroko „teega“.

9.

Üheksas väide, et on rikutud rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtet, kuna vaidlustatud otsuses eiratakse on eiratud Sahara rahva kui EL-Maroko suhetes kolmanda isiku staatust, pannes talle ilma tema nõusolekuta rahvusvahelised kohustused, mis seonduvad tema territooriumiga ja tema looduvaradega.

10.

Kümnes väide, et on rikutud rahvusvahelist humanitaarõigust ja rahvusvahelist kriminaalõigust, kuna:

esiteks puudutab vaidlustatud otsus Lääne-Sahara suhtes kohaldatava rahvusvahelise lepingu sõlmimist, kuigi Maroko okupatsioonijõududel ei ole selle territooriumi suhtes jus tractatus’st neil on keelatud loodusvarasid kasutada;

teiseks hakkab liit vaidlustatud otsuse alusel sõlmitud lepingu kohaselt subsideerima Maroko taristuid okupeeritud Sahara territooriumil, et Maroko Kuningriik saaks oma tsiviilelanikud ja relvajõud püsivalt sinna asustada;

kolmandaks, kasutades mõisteid „Lääne-Sahara elanikud“ ja „asjaomased elanikud“, õigustab vaidlustatud otsus Maroko asunike ebaseaduslikku ümberasumist okupeeritud läänesaharalaste alale.

11.

Üheteistkümnes väide, et on rikutud liidu kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelist vastutust reguleerivast õigusest, kuna Maroko Kuningriigiga Lääne-Sahara suhtes kohaldatava lepingu sõlmimist käsitleva vaidlustatud otsuse tagajärjel rikuvad Maroko okupatsioonijõud tõsiselt Sahara rahva suhtes rahvusvahelist õigust ning see otsus aitab nende rikkumiste tõttu tekkinud olukorda säilitada.